2-23-123346/11 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

3. juuli 2024

Tsiviilasja number ja hagi ese

nr 2-23-123346

OK Incure OÜ hagi E.K. vastu Ferratum Bank Plc.-ga

13.02.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingust

tuleneva

põhivõlgnevuse 4545,70 euro, intressi 551,80 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 991,96 euro ja

sissenõudmiskulu 35 eurot väljamõistmiseks

kirjalik hagimenetlus

Hagihind

6124,46 eurot

Kohtunik

Kadi Karting (end Aavik)

Hageja

OK Incure OÜ (registrikood: 11542046, asukoht: Mustamäe

tee 16, Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja

Aap Kulik (e-post: aap.kulik@okincure.ee)

Kostja

E.K. (isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht: xxxxx, xxxxxxxx, xxxxx-

xxxxxx xxxx, xxxxxxxxxxx, e-post: xxxxxxxx

@xxxxx.

xxx)

Kostja lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Hannes Olli (e-post: hannes@remos.ee)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud OK Incure OÜ kanda.

3. Mõista OK Incure OÜ-lt E.K. kasuks kostja kantud põhjendatud menetluskulu 1464

eurot, mis tasuda kohtuotsuse jõustumisel kostja taotlusel Aimar Kuilli arveldusarvele nr

EE151010011605333229 (selgitus: „menetluskulude hüvitamine tsiviilasjas nr 2-23-

123346“) ning viivis tasumata menetluskulult kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

4. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Hageja esitas 06.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu

5818,67 euro saamiseks. Kohus tegi 08.06.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud

mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 09.08.2023 maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus kohustas 22.08.2023 avaldajat esitama nõude ja selle põhjenduse hagiavaldusele

ettenähtud vormis. Hageja esitas 15.09.2023 hagi kostja vastu võla nõudes. Kohus võttis hagi

18.09.2023 määrusega menetlusse.

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED (dtl 29-35)

3. Kostja ja Ferratum Bank plc (krediidiandja) sõlmisid 13.02.2019 krediidikonto lepingu, millega

krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 3000 euro kasutamist. Kuivõrd kostja avaldas

soovi avada konto vastavasisulise taotluse esitamisega, sõlmiti laenulimiidi leping panga

iseteeninduskeskkonnas. Samal kuupäeval on edastatud läbi iseteeninduse keskkonna kostjale e-

posti tervituskiri ning lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe.

Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN-koodi kasutades Ferratum

Bank Plc iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi.

Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks. Leping sõlmiti tähtajatult. Kostja poolt kasutusse

võetud krediidilepingu hinnakirja p 2 ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe (ETST) p

3 kohaselt kohustub klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 47,8515% aastas ehk

0,1311% päevas. Samas määras on ka viivisemäär. Krediidiandja suurendas 22.01.2020

lepinguperioodil kostjale krediidilimiiti 5000 euroni. Vastavalt lepingu tingimustele kohustus

kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Arved väljastatakse

läbi iseteeninduskeskkonna 15 päeva pärast algse laenu väljamaksmist laenuandja poolt.

4. Kostja kasutas krediidiandja võimaldatud laenulimiiti summas 5889 eurot, kuid ei teinud

korrektselt tagasimakseid. Kostja on tagastanud krediidiandjale vastavalt lepingule 7552,88 eurot,

millest põhiosa on 1343,30 eurot, kulud 156,67 eurot ja intress 6052,91 eurot. Kostja jättis

tagastamata kokkuleppelised osamaksed (29.08.2022 oli maksevõlgnevus 68,45 eurot; 29.10.2022

maksevõlgnevus 256,90 eurot; 28.11.2022 maksevõlgnevus 266,74 eurot). Lähtudes kostja

lepingurikkumisest ja juhindudes lepingust, hoiatas hageja kostjat lepingu lõpetamisest. Kuna

kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, ütles krediidiandja 16.01.2023 lepingu üles.

Lepingu üldtingimuste p 12.1. nägi ette, et lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik

asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto. Eelpool mainitud

teate, sh arved edastas krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Seega lepingu ülesütlemise avaldus

võib lugeda kostjale kättesaaduks TsÜS § 69 lg 3 alusel.

5. Kokkuvõttes palub hageja välja nõuda kostjalt põhivõlgnevus 4545,70 eurot, intress 551,80 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 991,96 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust, so 630 eurot.

6. Hagi õigusliku alusena viitab hageja mh võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 76 lg-le 1, § 396 lg-le 1, §

402 lg-le 1, § 416 lg-le 2, § 8 lg-le 2, § 101 lg 1 p-le 4, § 195 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 94 lg-le 1 ja

§§-le 404 ja 405.

HAGEJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD (dtl 137-141, 148)

7. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et nõude loovutamist ei ole toimunud. Seadus ei sätesta, et

nõude loovutamiseks oleks vajalik kohustatud isiku ehk võlgniku nõusolek. Nõude loovutamise

eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Kostja on teinud pärast loovutamisest

teada andmist hagejale makseid ning hageja ei ole varasemalt avaldanud, et talle pole arusaadav,

kes on võlausaldaja. Kuivõrd kostja on vastuses märkinud, et justkui samade nõuetega on ka keegi

Multitude Bank P.L.C, siis täiendavalt lisab hageja, et Multitude Bank P.L.C endine ärinimi oli

Ferratum Bank Plc, mistõttu on tegemist sama isikuga. Kostja on oma seisukohas viidanud

lepingu ülevõtmise regulatsioonile (VÕS § 179), mis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd

hageja ja krediidiandja vahel on toimunud üksnes nõude loovutamine ning seetõttu tuginetud

nõude loovutamise regulatsioonile, mitte kohustuste või vastastikkuse lepinguliste nõuete ja

kohustute üleminekule.

8. Hageja ei nõustu ka väitega, et leping on tühine, kuivõrd leping on sõlmitud sidevahendi teel ning

seda ei ole esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja on hagiavalduses

selgitanud, et VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul

olla VÕS § 404 lg 2 ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seega on

tarbijakrediidilepingu sõlmimine sidevahendi teel võimalik, kui tarbijale tehakse kättesaadavaks

lepingudokument või selle koopia.

9. Krediidi kulukuse määra kohta selgitab hageja, et maksimaalse määra arvutamisel lähtuti

30.11.2018 avaldatud krediidikulukuse määrast 20,01%, mitte 31.05.2019 avaldatud määrast nagu

kostja on järeldanud. 30.11.2018 määra alusel oli kolmekordne krediidikulukuse määr 60,03

(20,01 x 3)%. Lepingus kohaldati krediidikulukuse määra 59,87 % aastas, mis oli väiksem kui

avaldatud kolmekordne määr ning seetõttu õiguslikult korrektne.

10. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole jälginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja hinnangul kostja esitatud tõendid üksnes kinnitavad, et krediidiandja on krediiti

väljastamisel krediidivõimelisust vastutustundlikult kontrollinud. Algse krediidilepingu kohaselt

moodustus päevane intressimäär 0,1311%. Absoluutse 3000-eurose krediidilimiidi laenamisel

moodustuks keskeltläbi igakuine intressimakse 117,99 (3000 x 0,1311% x 30) eurot. Arvestades

kostja sissetulekuid sellel ajal keskeltläbi summas 371,67 eurot (pension ja sotsiaaltoetus),

moodustasid finantskohustused sissetulekutest 31,75% (117,99/ (358,88+12,79) x 100), mis on

äärmiselt mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Krediidilepingu lisa

kohaselt moodustus päevane intressimäär 0,1345% päevas. Absoluutse 5000-eurose krediidilimiidi

laenamisel moodustuks keskeltläbi igakuine intressimakse 201,75 (5000 x 0,1345% x 30) eurot.

Arvestades kostja sissetulekuid sellel ajal keskeltläbi summas 404,77 eurot, moodustasid

finantskohustused sissetulekutest 49,78% (201,75/(391,98+12,79) x 100), mis on taas mõistlik ja

tavapärane kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Hageja on selgitanud, et

krediidi väljastamisel kontrolliti avalikest andmebaasidest, kas kostjal on võlgnevusi või kohustusi

teiste võlausaldajate ees. Hageja selgitas, et selliseid andmeid ei tuvastatud ning esitas sellekohase

tõendi hagiavalduses. Ka kostja on esitanud hageja väited kinnitavaid tõendeid, mis kinnitavad, et

krediidilepingu sõlmimisel kostjal kohustused puudusid. Hageja ei saa vastutust võtta kostja

tegevuse eest, kus kostja on sõlminud pärast Ferratum Bank Plc lepingut teisi ebamõistlike

krediidilepinguid ning sellega enda maksevõimetuse põhjustanud. Sellisest tegevuses ei saa

järeldada krediidiandja Ferratum Bank Plc vastutust. Hageja ei mõista, milles seisneb kostjale

tehtud kahju või kuidas see tekkis ning selle õiguslik põhjendus ei ole järgitav.

11. Hageja ei nõustu, et nõue on ebaselge. Hagiavalduse p-des 13-16 on detailselt välja toodud, kuidas

on kujunenud põhinõue, intressi- ja viivisearvestus ning sissenõudekulu. Hageja soovib

parandada hagiavalduse p-s 9 märgitud ebatäpsust. Hageja märkis, et üks kolmest ülesütlemise

aluseks olevast puuduolevast maksest oli 29.08.2022 maksevõlgnevusega 68,45 eurot. Korrektne

on, et võlgnevuses oli 28.09.2022 makse (arve 263,06 eurot) võlgnevusega 184,50 eurot.

12. Aegumise osas märgib hageja, et aegumine kogu nõudele hakkab kulgema lepingu ülesütlemisest,

s.o 16.01.2023, mistõttu nõue ei ole aegunud.

13. Riigilõivu osas märgib hageja, et hagiavalduses oli programm teinud arvutusvea, kuid hagihind on

6124,46 eurot, millelt on arvestatud korrektselt ka riigilõiv. Hageja ei ole käesoleva nõudega

kostja suhtes teistes kohtumenetlustes osalenud.

14. Kohus palus täiendavalt hagejalt andmeid ja tõendeid, millise krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kostja kohta omandanud ja kas

ning kuidas on kogutud teavet kontrollinud ja analüüsinud. Hageja jäi varasemate seisukohtade

juurde ning leidis, et krediidileping on sõlmitud kooskõlas vastutustundliku laenamise

põhimõtetega. Hageja pöördus algse krediidiandja Multitude Bank P.L.C poole täiendavate

võimalike selgituste saamiseks, kuid krediidiandjal ei ole lisaks juba esitatud selgitustele

täiendavaid selgitusi ja tõendeid esitada ning krediidiandja selgitused hagejale on olnud

ammendavad.

KOSTJA 05.10.2023 VASTUS HAGILE (dtl 90-100)

15. Kostja hinnangul puudub hagejal tema vastu nõue ning hagiavaldus on valesti menetlusse võetud,

kuivõrd nõuet ei ole kunagi loovutatud. Ühestki hagile lisatud dokumendist ei nähtu, et hageja ja

kostja vahel seose olemasolu, veel vähem, et esineks õigussuhe. Samuti ei nähtu hagimaterjalidest,

et hagejal oleks mingi seos Ferratum Bank p.l.c-ga. Ferratum Bank p.l.c ei ole kunagi teavitanud

kostjat, et oleks nõude kostja vastu loovutanud kellelegi teisele, lisaks on samade nõuetega

võlausaldajaks Multitude Bank P.L.C. Kostja selgitab, et VÕS § 179 kohaselt kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole

kehtiv.

16. Kostja leiab, et laenulepingud on VÕS § 408 lg 1 järgi tühised, kuivõrd järgimata on jäetud

seadusest tulenevaid nõudeid, mille kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul olema tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks kirjalikku taasesitamist võimaldamas vormis. Ferratum Bank p.l.c

on kohaldanud kostjale tarbimislaenude krediidikulukuse määra 59,87% aastas, mis ületab Eesti

Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, seega on leping tühine ka

VÕS § 4062 lg 1 alusel.

17. Kostja leiab, et hageja on rikkunud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole

tõendanud, kuidas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

hinnangul on hageja tekitanud vastutustundetu laenamisega kostjale kahju, sest laenulimiiti

suurendati lepingust tulenevalt 5000 euroni, kuid hageja on võimaldanud laenulimiiti 5889 euro

ulatuses. Kostja leiab, et esitatud arvete alusel on ta laenu tagasi maksnud ning leiab, et tähtaja

ületanud arvetele tuleb arvestada 3 aastast aegumistähtaega.

18. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, millega palub välja mõista menetluskulud 3484,20 eurot

ning menetluskuludelt kuni kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (dtl 151-152).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab

kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust

tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest.

20. Poolte nõusolekul lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus, tuvastanud tsiviilasja

lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid

igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

21. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pole vaidlust selles ja ühtlasi on tõenditega tuvastatav, et kostja

ja Ferratum Bank p.l.c (esialgne võlausaldaja) sõlmisid järgmised lepingud:

-

13.02.2019 laenulimiidi lepingu, mille alusel sai kostja krediidilimiiti kuni 3000 eurot,

intressimääraaga, s.o 47,8515% aastas ehk 0,1311% päevas.

-

22.01.2020 laenulepingu lisa, millega suurendati krediidilimiiti 5000 euro peale ning

krediidilepingu hinnakirja p 2 ja ETST p 3 kohaselt intressimäära 49.09% aastas ehk

0,1345% päevas.

22. Kostja on seisukohal, et kostja ja Ferratum Bank p.l.c vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Ferratum Bank p.l.c oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Kohus loeb hageja poolt kohtule esitatud

dokumentaalse tõendi alusel ka tuvastatuks, et kostja on teinud tagasimakseid 7552,88 euro

ulatuses.

23. Kohus hindab esmalt, kas lepingust tulenevad nõuded on hagejale kehtivalt loovutatud.

24. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse VÕS §

170 järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud

uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise

kohta välja andnud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise

ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse

eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 27; RKTKo nr 3-2-1-62-07, p

12). VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude

vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17).

VÕS § 170 esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole

kehtiv. Seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad

nõude loovutamisest (RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik VÕS § 172 kohaselt

keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud

dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude

loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja

ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega (RKTKo 3-

2-1-74-15, p 18).

25. Hageja on esitanud kostjale 03.02.2023 teate, millest nähtub, et hageja teavitas kostjat Ferratum

Bank Plc nõude omandamisest kostja vastu (dtl 70). Kohus selgitab, et kui võlgnik vajab oma

õiguste kaitsmiseks tõendit, et talle on nõude loovutamisest teatatud, saab ta VÕS § 172 kohaselt

nõuda senise võlausaldaja kirjalikku (TsÜS § 78) või elektrooniliselt allkirjastatud (TsÜS 80 lg 1)

teadet nõude loovutamise kohta. Seega annab seadus kostjale kaitsenormid, kui kostjal on

põhjendatud kahtlus nõude loovutamise üle. Kostja ei ole varasemalt hagejale vastuväidet

esitanud, samuti ei nähtu asjaoludest, et kostja oleks nõude loovutamise kohta tõendit nõudnud.

Hageja vastuse kohaselt (dtl 137-138) on kostja teinud edaspidiselt peale nõude loovutamist

hagejale makseid 12.04.2023 ja 25.04.2023, millele kostja ei ole ka vastu vaielnud. Arvestades

eelnevat, leiab kohus, et kostja tehes ülekandeid hagejale, on vaikimisi loovutamisega nõustunud

ning seega on nõue kehtivalt loovutatud.

26. Kohtu hinnangul ei vasta käesoleval juhul hageja esitatud krediidilepingu ülesütlemisavaldus VÕS

§ 416 lg 1 nõuetele. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi

puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja on esitanud kohtule arved

kokkuleppeliste osamaksete osas, mis on kostja poolt tagastamata (dtl 65-67). Hageja on kostjale

esitanud meeldetuletuse arvete maksmise osas ning hoiatanud kostjat (dtl 68), kui kostja

tähtaegselt võlgnevust ei tasu, ütleb hageja lepingu üles. Kostja on küll viivituses kolme üksteise

järgneva tagasimaksega, kuid hageja antud tähtaeg puudujääva summa tasumiseks kostjale on

üksnes 7 päeva, mis tähendab, et laenuleping ei ole kehtivalt ülesöeldud ning sellest tulenevalt ei

ole ka laenujäägi sissenõudmine põhjendatud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16 p-s

12, et võimalik on lepingu ülesütlemise avalduse esitamine ka kohtumenetluses, kuid on p-s 13

väljendatud lisaks eelnevale, et sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või

enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu

tulevikku suunatult. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemisavaldus olema üheselt

arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Praegusel juhul ei ole hageja VÕS § 416 lg 1 nõuetele

vastavat ülesütlemisavaldust kohtumenetluses esitatud, mistõttu pole võimalik asuda seisukohale,

et leping oleks erakorraliselt üles öeldud ka kohtumenetluse kestel.

27. Kohus leiab, et hagi ei kuuluks rahuldamisele ka siis, kui hageja oleks lepingu erakorralist

ülesütlemist kohtumenetluses tõendanud. Kostja viitab kohtu hinnangul õigesti, et Ferratum Bank

Plc on kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 4

sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab

krediidiandja tarbijat, missuguse nimetatud paragrahvi lg-s 2 viidatud teabe, missugused tõendid

selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja

kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või

-vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse

korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise

järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega

hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel

vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendatud. Hageja selgitas hagiavalduse p-s

17, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta

erinevatest allikatest ja kostja esitatud tulu andmetest. Hageja selgitas, et kostjal puudusid

kehtivad maksehäired (dtl 77). Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet kostjaga 13.02.2019 ja 22.01.2020 sõlmitud laenulepingute osas.

28. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-21-13098 p-des 17-18 mh märkinud, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1

p 3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei

saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid,

kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv (vt nt TlnRnKo 08.11.2021, 2-20-106661, p 55). Kostja pangakonto

väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste

võlausaldajate ees.

29. Kuigi hageja on märkinud, et krediidiandja kontrollis krediidi väljastamisel krediidivõimelisust, ei

ole hageja kohtule esitanud konkreetseid tõendeid, mille alusel ta kostja sissetulekuid kontrollis,

s.h kas esialgne võlausaldaja küsis kostjalt ka pangakonto väljavõtet. Kohtule ei ole esitatud ka

kostja poolt täidetud laenutaotlust, millest nähtuks, milliseid andmeid kostja enne laenulepingu

sõlmimist esitas. Kostja on avaldanud (dtl 90-100), et ta on xxxxxxxxxxxxxxxx, igakuise

xxxxxxxxxx ca 500 eurot kuus, millest ta kannab igakuised vältimatud kulud nagu elekter,

prügivedu, toit, bensiin. Kostja elab xxxxxxx, lähim kauplusega asula on 6,3 km kaugusel xxxx.

Lähim asula, kust saab arstiabi ja muid vajalikke teenuseid, on 24 km kaugusel xxxxxxxx. Kostja

lisab, et tema suhtes on koostatud konto arestimise aktid täiteasjas nr 182/2023/2193 ja

084/2023/5219 ning maksehäire registrist nähtuvad tema kohta maksehäired. Kostja on tõendina

juurde lisanud pangakonto väljavõtted (dtl 114-120), millest nähtuvad kostja sissetulekud perioodil

2017-2023. Hageja hinnangul kostja esitatud tõendid üksnes kinnitavad, et krediidiandja on

krediidi väljastamisel kontrollinud krediidivõimelisust (dtl 139), kuid kohus sellega ei nõustu.

Hageja on toonud välja finantskohustuste protsendi arvestades kostja sissetulekuid ning

järeldanud, et see on mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Kohtule ei

nähtu esitatud tõenditest kostja kohustused, samuti ei ole hageja väljatoonud kostja kohustuste

olemasolu ning nende arvestamist krediidivõimelisuse hindamisel. Kosta on väljatoonud, et tema

suhtes on algatatud täitemenetlused ning esitanud tõendina võlgniku konto arestimise akti,

riiklikust pensionist kinnipidamise akti ja sissetuleku arestimise akti (dtl 120-126). Kohus ei

nõustu hageja hinnanguga, et kostja poolt esitatud tõendid ei ole käesolevas vaidluses asjakohases,

kuivõrd need on 2023. aasta juunis-septembris koostatud dokumendid. Krediidi andmisel ei

saanud küll krediidiandja neid 13.02.2019 sõlmitud lepingul arvesse võtta, kuid 22.01.2020

krediidisumma suurendamise ajaks oli kostja 07.03.2019 ja 07.11.2019 lisaks olemasolevale

laenule võtnud tarbijakrediiti juba ka teistelt krediidiandjatelt. Kohtu hinnangu tõendab see

asjaolu, et krediidiandja ei kontrollinud kostja olemasolevaid kohustusi piisava põhjalikkusega.

30. Riigikohus on eelviidatud määruse nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse

hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures

arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe)

(VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet

kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg

4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks

aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise

regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel

on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane

hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh

kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga.

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja

saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis

(RKTKo 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja

sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja

krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm

12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks

(vt RKTKo 2-14-21710, p 25.3).

31. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta

(nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused,

kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega

kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ning regulaarsust kostjaga

suheldes.

32. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenude andmisel lähtuti ainult kostja enda antud andmetest ning

riiklikest registritest tehtud päringutele. Ka ei ole hageja selgitanud, kas ja kuidas krediidiandja

selgitas välja kostja sissetulekuallika ning selle olemuse.

33. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid,

selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi

asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja üksnes

matemaatilistest teoreetilistest arvutustest kostja enda poolt esitatud andmetele tuginevalt. Konto

väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele

koguda andmeid ja andmeid kontrollida.

34. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid

üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, väljavõtutasu,

ülekande tasu, kiire väljamakse tasu, meeldetuletuskirjade tasu). Laenulepingu kohaselt olid

pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 19.02.2019 intressmäära 47,8515% aastas ja

22.01.2020 sõlmitud lepinguga 49.09% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute

sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust

kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid

tasusid.

35. Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 5000 eurot. Tegelikkuses

võimaldas krediidiandja kostjale krediiti 5889 eurot. Kostja on hagiavalduse kohaselt tagastanud

hagejale krediiti kokku 7552,88, millest hageja on arvestanud põhiosana 1343,30 euro, intressina

6052,91 eurot, kulude katteks 156,67 eurot ((dtl 63-64). Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole

seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid

tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 7552,88 eurot laenu

põhisumma, s.o 5889 euro katteks.

36. Kokkuvõtvalt jääb hagi täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd tõendamist ei leidnud

tarbijakrediidilepingu nõuetekohane ülesütlemine laenuandja poolt, mh on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus ei hinda muid poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei

ole asja õigeks lahendamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu olulised ega

muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas, sh ei hinda kohus poolte väiteid ja

tõendeid seoses võla sissenõudmiskulude nõudega.

Menetluskulud

37. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest 16,8 tunni ulatuses

summas 3484,20 eurot (sh km) (dtl 151-153). Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid

esitanud.

38. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS

§ 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid kostja

lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Kohus on seisukohal, et antud juhul

on põhjendatud ajakulu maksekäsu kiirmenetluses 1 tunni ulatuses. Hagiavalduse, kohtunõude ja

selle lisadega tutvumisele, analüüsile, konsultatsioonile, lisaks seisukoha kujundamisele ja

hagiavaldusele vastuse koostamisele on vajalik ajakulu kohtu hinnangul 7,5 tunni ulatuses.

Kohtunõudega, vastusega, kohtute selgitustega ja vastusega tutvumisele on põhjendatud 1 tund ja

menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi. Kokku on kohtu arvates kostja aktsepteeritavaks

menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 tähenduses 10 töötundi.

39. Kostjas lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot/h ei pea kohus mõistlikuks, arvestades, et

tegemist oli tarbijakrediidilepingust tulenevat võlgnevust puudutava n-ö tüüpvaidlusega. Kohus

loeb lepingulise esindaja adekvaatseks tunnitasumääraks vaidluse keerukusastet silmas pidades

146,40 eurot (sh km). Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning taotleb

menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Eeltoodu alusel määrab kohus kostja

põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks kokku 1464 eurot (sh km) (146,40 x 10), mis tuleb

hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja mõista. Samuti tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt

kostja kasuks välja mõista ka viivis tasumata menetluskulult kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Välja mõistetud menetluskulud tuleb

kostja taotlusel kanda kolmanda isiku A. K. pangakontole.

40. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib

menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadi Karting

kohtunik