2-21-11815/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-11815

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu töötasu ja puhkusehüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1636,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Sergei Postnikov

Kostja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y OÜ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 18.10.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi

ja jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi ka selles

osas rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

3.1. Jätta X hagi Y OÜ vastu rahuldamata.

3.2. Jätta menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-21-11815

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtueelne menetlus

1. X (hageja, töötaja) esitas 19.03.2021 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus

mõista Y OÜ-lt (kostja, tööandja) enda kasuks välja saamata jäänud töötasu 6765 eurot (neto),

puhkusehüvitise 1026,3 eurot ja tööandja rikkumise tõttu hüvitise 4950 eurot (neto).

Avalduse kohaselt asus hageja 08.06.2020 kostja juures veoautojuhina tööle töötasuga

1650 eurot kuus (neto), kuid kostja ei sõlminud temaga kirjalikku lepingut ning jättis 2020

oktoobri ja novembri töötasu maksmata. 2020 detsembris ja 2021 jaanuaris oli hageja

haiguslehel, kuid ka neil kuudel töötatud päevade eest ei maksnud kostja hagejale palka. Samuti

ei kandnud kostja haigekassale vajalikke andmeid üle, mille tõttu ei saanud hageja pikka aega

töövõimetushüvitist ega töötasu ning otsustas 03.02.2021 töölepingu üles öelda. Hageja sai

25.02.2021 Maksu- ja Tolliametilt (MTA) teate, et kostja registreeris 25.01.2021 hageja

töötamise lõpetamise. Kostja jättis hagejale välja maksmata nelja kuu töötasu 6765 eurot

(4×1650) ja puhkusehüvitise 1026,3 eurot. Töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 järgi peab

kostja maksma hagejale hüvitist 4950 eurot (neto).

Hageja töötasu oli 1650 eurot kuus, mis vastab veoautojuhi keskmisele palgale (814–1780 eurot

kuus). Seda, et hageja töötasu oli vähemalt 1000 euro kuus, kinnitab ka poolte sõnumivestlus,

milles hageja küsis kostjalt avanssi 1000 eurot.

2. Kostja vaidles avaldusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning mõista

hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise 635,51 eurot.

Kostja vastuväidete kohaselt on poolte vahel käsundilaadne leping, mitte tööleping, ning

vaidlus ei allu TVK-le. Hageja ei allunud kostja juhtimisele ja kontrollile ning tegi kostjale tööd

nii, nagu tema graafik võimaldas. Hageja rikkus lepingut, kui alustas tööd alles 19.10.2021 ning

keeldus 27.11.2020 põhjendamatult veost.

Juhul, kui poolte vahel oli töösuhe, on hageja töötasunõue ebaselge. Hagejal ei olnud õigust

saada töötasu aja eest, mil ta oli ajutiselt töövõimetu. Pooled ei ole leppinud kokku 1650 euro

suuruses töötasus. Tasu oli 650 eurot kuus (600 eurot (neto)), mida hageja kinnitas oma

allkirjaga. Kostjal ei olnud kohustust maksta hagejale töötasu, kui hageja keeldus

põhjendamatult tööd tegemast.

Hageja ütles lepingu 25.01.2021 omal soovil korraliselt üles.

Juhul, kui hagejal on kostja vastu nõue, tasaarvestab kostja selle omapoolse nõudega. Kostjal

on hageja vastu 635,51 euro suurune kahju hüvitamise nõue. Hageja kasutuses oli kütusekaart

2-21-11815

koos PIN-koodidega. Hageja tegi sellega kulutusi 635,51 euro ulatuses, kuid ei ole esitanud

kostjale kuluaruannet, mistõttu saab eeldada, et hageja omastas kütuse.

3. Hageja vaidles kostja vastunõudele vastu. Kostja ega OÜ C, kellele kuulus kütusekaart, ei

ole andnud hagejale kütusekaarti ning hagejal ei ole OÜ-ga C mingeid suhteid. Kostja ei ole

tõendanud, et hagejal oli kohustus esitada kütusearuanne.

4. TVK rahuldas 25.06.2021 otsusega hageja avalduse osaliselt, sh mõistis kostjalt hageja

kasuks välja töötasu 2074 eurot ja puhkusehüvitise 1026,3 eurot, ning jättis kostja avalduse

rahuldamata.

5. Kostja esitas 28.07.2021 Harju Maakohtule taotluse TVK otsuse hagimenetluses

läbivaatamiseks osas, millega TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2074 eurot ja

puhkusehüvitise 1026,3 eurot ning jättis kostja vastunõude rahuldamata.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

6. Hageja esitas maakohtu nõudel 09.09.2021 (täpsustatud 11.10.2021 ja 15.10.2021) kostja

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2×1307 eurot (bruto) või

2×1116,98 eurot (neto) ning puhkusehüvitise 1026,3 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hageja jäi TVK-le esitatud avalduse juurde. Lisaks märkis hageja, et lähtub 2020 oktoobri ja

novembri töötasunõude puhul statistikaameti avaldatud maismaatranspordi valdkonnas

makstavast keskmisest töötasust 1307 eurot (bruto), ning tõi esile, et TVK otsuses on töötasu

märkimisel tehtud arvutusviga. Hageja eksis TVK-le esitatud avalduses puhkusehüvitise

arvutamisel. Puhkusehüvitise õige suurus on 1156,44 eurot.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata või hagi (osalise) põhjendatuse

korral tasaarvestada hageja nõue kostja 1963,06 euro suuruse nõudega. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja töötasunõue ja selle alusel arvutatav puhkusehüvitise

nõue ebaselged ning hageja on esitanud erinevaid väiteid tasu suuruse kohta. Väär on TVK

järeldus, et pooled ei suutnud töötasu suurust tõendada – hageja allkirjastatud palgalehe

kohaselt oli tema töötasu 600 eurot kuus (neto). Hageja ei olnud täistööajaga tööl, mis õigustaks

statistilise keskmise töötasu määra rakendamist.

Kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue. Kostja seaduslik esindaja kandis hagejale

ajavahemikul 18.06.2020–31.12.2020 üle kokku 2450 eurot, sh andis 18.06.2020 hagejale

1000 eurot laenu ja tegi 16.08.2020–24.11.2020 sihtotstarbelisi kulude hüvitise ettemakseid,

mille kohta pidi hageja hiljem esitama kuludokumendid kulude põhjendatuse kohta. Kostja

ütleb laenulepingu üles ja nõuab laenu tagastamist. Samuti nõuab kostja enammakstud kulude

ettemaksu (963,06 euro) tagastamist. Kostja küsis hagejalt kulude kohta 06.02.2021 ning hageja

edastas kostjale kuludokumendid 486,94 euro ulatuses. Kostja seaduslik esindaja loovutas

nõuded kostjale.

8. Hageja ei esitanud kostja tasaarvestuse vastuväite ja selle aluseks oleva nõude kohta

vastuväiteid.

2-21-11815

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 18.10.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 2020 oktoobris ja novembris saamata jäänud töötasu 1200 eurot (bruto) ja ajavahemikul

08.06.2020–24.01.2021 kasutamata põhipuhkuse hüvitise 436,32 eurot (bruto). Menetluskulud

jättis maakohus poolte endi kanda.

9.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 08.06.2020 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures

autojuhina tööle;

-

töötasu kokkulepitud suurus oli 600 eurot (bruto);

-

hageja esitas omakäelise avalduse töölepingu korraliseks lõpetamiseks alates

25.01.2021;

-

hageja töötas kostja juures ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021, s.o kokku 155

kalendripäeva, sh viibis 55 päeva haiguslehel; hageja väljateenitud puhkus oli 18 päeva.

9.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue lahendamiseks piisavalt selge.

Hageja soovib saada 2020 oktoobris ja novembris saamata jäänud töötasu, mis vastab

TVK otsuse põhjendustes viidatud valdkonna keskmisele töötasule, ning kasutamata jäänud

aegumata põhipuhkuse hüvitist ajavahemiku 08.06.2020–02.02.2021 eest. Hageja on nõude

põhjendused ja arvestuse esile toonud ning jäänud TVK otsuse ja selle vaidlustatud osa

piiridesse.

9.3. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2020 oktoobri ja novembri töötasu kokku

1200 eurot (bruto) ja ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021 töötamise eest kasutamata

puhkusehüvitis 436,32 eurot.

Poolte vahel oli vaidlusalusel ajavahemikul töösuhe. Töölepingu kirjaliku vorminõude

järgimata jätmine ei muuda TLS § 4 lg 4 järgi lepingut tühiseks ning TLS § 1 lg 2 järgi

eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel esines muu

õigussuhe.

Kuigi hageja leidis, et tema töötasu suurus oli 1650 eurot, kinnitas hageja oma allkirjaga

palgalehe, mille kohaselt oli kokkulepitud töötasu suurus 600 eurot, ja sama kinnitavad ka

maksude deklareerimise dokumendid. Kostja väljastatud kinnitused suurema töötasu kohta ei

ole asjakohased, sest need sisaldasid ka päevarahasid ja neist ei nähtu, kui suur oli hageja

töötasu, samuti oli neis märgitud netosissetuleku suurus hageja enda dikteeritud. Kuna kostja

ei ole 2020 oktoobri ja novembri eest hagejale töötasu maksnud, tuleb kostjalt hageja kasuks

töötasu (1200 eurot (bruto)) välja mõista. Kuigi kostjal väitel ei töötanud hageja täistööajaga,

ei ole kostja oma väiteid tõendanud ning TLS § 43 lg 1 järgi tuleb eeldada täistööajaga

töötamist.

Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021, s.o 155 kalendripäeva,

millest töötasu ei arvestatud töövõimetuslehel viibimise tõttu 55-l päeval, lisaks jäi töötatud

päevade hulka üks riigipüha, mistõttu tuleb arvesse võtta 99 päeva. Hageja keskmine päevatasu

oli 24,24 eurot (4×600:99) ja väljateenitud puhkus oli 18 päeva. Kuna kostja ei ole hagejale

puhkusehüvitist maksnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista puhkusehüvitis

436,32 eurot (18×24,24).

9.4. Kostja nõue hageja vastu on alusetu ega lõpeta hageja rahalist nõuet kostja vastu.

2-21-11815

Kostja menetluslik tasaarvestusavaldus on formaalselt puudulik. Kostja ei ole toonud

sõnaselgelt tasaarvestuse tahteavaldust esile ega märkinud, millised nõuded ta oma väidetava

nõudega tasaarvestab.

Kostja nõuded on alusetud. Kostja seaduslik esindaja kandis 18.06.2020 hagejale üle

1000 eurot. Kuigi kostja väitel oli tegemist laenuga, ei ole kostja tõendanud, et hageja ja kostja

seadusliku esindaja vahel oli laenuleping, sh ei ole kostja esile toonud, millised olid väidetava

laenulepingu tingimused ja laenu tagastamise tähtaeg, intress jms. Pelgalt kostja seadusliku

esindaja poolt maksekorraldusele märgitud selgitusest ei saa teha järeldust makse aluseks oleva

õigussuhte, s.o laenulepingu sõlmimise kohta ega lugeda lepingut sõlmituks. Hageja ei ole

kinnitanud laenulepingu sõlmimist. Ka väidetavalt kulude ettemaksena hagejale tehtud

ülekandeid ei ole alust kostjale tagastada. Kostja seaduslik esindaja tegi makseid oma isikult,

mitte kostja pangakontolt, märkides selgituseks „ülekanne“. Seega ei saa ülekandeid seostada

töösuhte raames tekkinud kuludega. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et poolte vahel oli TLS § 6

lg 7 järgi kokkulepe, et kostja hüvitab hagejale töö tegemisel või tööandja juhiste või

korralduste tõttu tekkinud kulutused.

9.5. Arvestades seda, et hageja esitas osaliselt alusetu nõude, aga ka seda, et kostja rikkus

põhjendamatult töölepingut ja püüdis vastutuse vältimiseks tasaarvestada hageja nõuet selgelt

alusetute nõuetega, on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi

kanda. Sellise menetluskulude jaotuse korral ei määra kohus kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust.

Apellatsioonkaebus

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata (tasaarvestades kostjalt hageja kasuks väljamõistetud 1636,32 eurot

kostja 1963,06 euro suuruse nõudega hageja vastu) ja jätta menetluskulud hageja kanda.

10.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus otsust tehes arvestamata kostja

väited ja tõendid selle kohta, et hageja ei töötanud täistööajaga ja hindamata selle kohta TVK

menetluses kostja esitatud tõendid, mistõttu järeldas maakohus vääralt, et kostja ei ole oma

väiteid tõendanud.

10.2. Maakohus jättis vääralt hageja nõude kostja nõudega tasaarvestamata.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja menetluses esitatud tasaarvestusavaldus oli

formaalselt puudulik. Kostja tõi 05.07.2022 menetlusdokumendi taotluste p-s 3 selgelt välja

tasaarvestuse taotluse juhuks, kui hageja nõue on põhjendatud, ning selline menetluslik

tasaarvestus on kohtupraktika kohaselt lubatav.

Kostja seaduslik esindaja tegi hagejale ülekandeid ja loovutas oma nõuded kostjale. Hageja ei

ole vaidlustanud 18.06.2020 1000 euro saamist ega tõendanud raha tagasimaksmist vm

asjaolusid, mis välistaksid kostja nõude maksmapaneku. Makse selgituseks oli „laen“ ning

kostja selgitas, et tegemist oli intressita laenuga.

Hageja ei ole vaidlustanud ega tõendanud, et ajavahemikul 16.08.2020–24.11.2020 tehtud

ülekanded olid tehtud muu võlasuhte alusel, mitte kulude ettemaksuks.

2-21-11815

Vastustaja seisukoht

11. Hageja ei vastanud apellatsioonkaebusele.

Menetluse edasine käik

12. Ringkonnakohus palus 20.06.2024 kirjas kostjal täiendavalt selgitada, millistel asjaoludel,

millal ja millistel tingimustel andis kostja hagejale väidetavalt laenu, ning hagejal täiendavalt

selgitada, millistel asjaoludel ja millisest õigussuhtest tuleneva millise kohustuse täitmiseks

kandis kostja hagejale 18.06.2020 üle 1000 eurot. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus, et juhul,

kui pooled ei sõlminud kostja väidetud laenulepingut ning hagejal ei olnud alust raha saada,

võib kostjal olla õigus nõuda hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel õigusliku aluseta üleantu

tagastamist.

13. Kostja selgitas, et ka 18.06.2020 antud laenu käsitas kostja kulude ettemaksuna, mille kohta

pidi hageja esitama kuludokumendid.

14. Hageja ei vastanud ringkonnakohtu nõudele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173

lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

16. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, sh jättis hageja nõuded

kostja nõuetega tasaarvestamata. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hageja 1200

euro suuruse töötasunõude ja 436,32 euro suuruse puhkusehüvitisenõude rahuldamise osas,

samuti osas, milles maakohus ei tasaarvestanud hageja nõudeid kostja 1963,06 euro suuruse

nõudega. Seda tehes võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

17. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et hageja ei töötanud

täistööajaga, alust maakohtu otsust tühistada ning jätta hageja töötasu- ja puhkusehüvitise

nõudeid rahuldamata.

17.1. Kostja väitis TVK menetluses, et hageja tegi tööd käsunditüüpi võlasuhte alusel, vedades

üldjuhul välismaal kaupa ühest kohast teise, ning sai 2020 oktoobris tööd alustada alles

19.10.2020, seejuures otsustas hageja tihti ise, kas võtab ülesande vastu või mitte – nii keeldus

hageja näiteks 27.11.2020 ülesandest viia kaup Soomest Norra. Alternatiivselt pidas kostja seda

töölepingu rikkumiseks, sest hageja ei teinud kokkulepitud tingimustel tööd ja keeldus töö

tegemisest. Seda, et poolte vahel oli töösuhe, ei ole kostja maakohtu menetluses ega

apellatsioonkaebuses enam vaidlustanud. Seega leiab kostja, et hagejal ei ole õigust saada 2020

oktoobri ja novembri töötasu, sest hageja ei teinud täistööajaga tööd ja keeldus tööd tegemast.

2-21-11815

17.2. Kolleegiumi hinnangul ei välista kostja vastuväide vähem töötatud aja ja tööst keeldumise

kohta 2020 oktoobri ja novembri töötasu väljamõistmist.

Ringkonnakohus märgib, et töötajal on TLS § 1 lg 1 järgi kohustus teha tööd ning tööandjal on

kohustus kindlustada töötajad TLS § 28 lg 2 p 1 järgi kokkulepitud tööga ja maksta töö eest

TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kokkulepitud tasu, sh on tööandjal TLS § 35 järgi kohustus

maksta töötajale keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei teinud tööd seetõttu, et tööandja ei ole

andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö

vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja

süü. Mh peab tööandja eeltoodut arvestades maksma töötajale töötasu ka siis, kui tööandjal on

võimalik anda töötajale kokkulepitust väiksema tööaja ulatuses tööd. Aja eest, mil töötaja ei ole

tööle ilmunud või on põhjendamatult keeldunud tööülesandeid täitmast, ei pea tööandja

töötajale töötasu maksma. Seejuures eeldatakse TLS § 43 lg 1 järgi, et töötaja töötab 40 tundi

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud

lühemas tööajas (osaline tööaeg).

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled leppisid kokku lühemas tööajas kui täistööaeg.

Seega saab eeldada, et hageja töötas kostja juures veoautojuhina täistööajaga. Samuti ei ole

kostja tõendanud, et hageja keeldus täistööajaga töötamast. Ainuüksi kostja esitatud poolte

13.10.2020 sõnumivahetuses hageja avaldatust „There.Avansa take I not.Na rabotu smog vijti

pühapäeval“ (TVK, tl 48, kogu ulatuses nähtav dtl 48) ja hageja 28.11.2020 e-kirjas märgitust

„Hello, Good afternoon, I will not take this Thrailer to Norway“ (TVK, tl 50) ei saa järeldada,

et hageja keeldus enne 19.10.2020 (s.o ajavahemikul 01.–18.10.2020) või 28.11.2020

(teadmata ajavahemiku jooksul) tööd tegemast. Kostja väitel tegi hageja tööd talle sobiva

graafiku alusel. Seda, et hageja ei oleks 2020 oktoobris ja novembris täistööaja ulatuses tööd

teinud, ei saa üksikutest kontekstiga sidumata sõnumitest järeldada. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et TLS § 28 lg 2 p 4 järgi on tööaja arvestuse pidamine tööandja kohustus.

Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, kas ja kui palju kostja arvestuse kohaselt töötas hageja

2020 oktoobris ja novembris ning milline oleks neile töötundidele vastav töötasu.

Arvestades seda, et kostja nõustus apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaoluga, et

poolte vahel kokkulepitud töötasu suurus oli 600 eurot (bruto) ning kostja ei tõendanud, et

hageja tegi 2020 oktoobris ja novembris täistööajast vähem tööd, rahuldas maakohus

põhjendatult hageja töötasunõude ning selle alusel arvutatud puhkusetasunõude.

18. Kolleegiumi hinnangul leidis aga maakohus ekslikult, et kostjal ei ole hageja vastu

tasaarvestatavat nõuet.

18.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja ei

ole tõendanud, et hageja ja kostja seaduslik esindaja sõlmisid laenulepingu.

Laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub sama rahasumma

tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise

ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise

ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese

tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja

nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava

2-21-11815

lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi

sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool

kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma.

Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida

selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.

Siinses asjas ei ole kostja tõendanud, et kostja seaduslik esindaja W ja hageja leppisid

18.06.2020 või enne seda kokku, et W annab hagejale laenu 1000 eurot ja hageja kohustub selle

tagastama. Maakohus leidis õigesti, et ainuüksi sellest, et W kandis hagejale 18.06.2020 üle

1000 eurot ja märkis maksekorraldusele selgituseks „Laen“ (tl 66), ei saa järeldada, et pooled

olid vastava kokkuleppe saavutanud. Maksekorraldusele märgitud selgitus viitab küll sellele, et

ülekande aluseks võis olla laenuleping, kuid kostja ei selgitanud maa- ega ringkonnakohtule

laenulepingu sõlmimise asjaolusid, sh millal ja kuidas vahetasid pooled vastavaid tahteavaldusi,

ega laenulepingu tingimusi. Seejuures tõi ka kostja ise apellatsioonimenetluses esile, et

tegelikult oli ka see makse tehtud kulude ettemaksuna nagu ülejäänud maksed.

Kuna kostja ei tõendanud, et hageja ja kostja seaduslik esindaja sõlmisid laenulepingu, mille

alusel kandis kostja seaduslik esindaja hagejale 18.06.2020 laenuks 1000 eurot, ei ole kostjal

õigust nõuda hagejalt VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 laenulepingust

tuleneva raha tagastamise kohustuse täitmist.

18.2. Kolleegiumi hinnangul on aga kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi

tööülesannete täitmisel hageja kantud kulutusi ületav ettemaks või sama sätte alusel õigusliku

aluseta saadud raha tagastamist kogu ulatuses.

Ringkonnakohus märgib, et tööandja saab nõuda töötajalt enam makstud kulude ettemaksu

tagasi. Sõltumata sellest, kas töötaja ja tööandja on kulude hüvitamises töölepingus kokku

leppinud või mitte, võib töötaja TLS § 40 lg 1 järgi nõuda tööandjalt tööülesannete täitmisel

kantud kulude hüvitamist vastavalt VÕS § 628 lg-tele 2–4, sh võib töötaja nõuda tööandjalt

VÕS § 628 lg 4 kohaselt enne tööle asumist mõistlikus ulatuses kulude eest ettemakset. Kui

kulude ettemakse ületab hüvitatavaid kulusid, võib tööandja nõuda töötajalt VÕS § 1028 lg 1

alusel enam makstud kuluhüvitise tagastamist (vt ka VÕS IV komm (2020), § 1028, p 3.1.3)

Siinses asjas on tõendatud, et kostja seaduslik esindaja W kandis hagejale ajavahemikul

18.06.2020–24.11.2020 isiklikult pangakontolt üle kokku 2450 eurot, sh 1000 eurot selgitusega

„Laen“ ja ülejäänud 1450 eurot viie maksena selgitusega „Ülekanne“ (tl 64). Hageja ei ole

väitnud, et ta ei ole raha saanud. Seega on küsimus selles, kas ja millisel õiguslikul alusel sai

hageja raha. Kohtule tõendina esitatud pangakonto väljavõttelt (tl 64) nähtuv makse selgitus

„Laen“ ei viita kostja eest makstud kuluhüvitisele ning ülejäänud selgitustest „Ülekanne“ ei saa

teha mingeid järeldusi selle kohta, millise kohustuse täitmiseks või millisel õiguslikul alusel

kandis W hagejale raha üle. Kuigi algselt väitis kostja, et kostja seaduslik esindaja andis 1000

eurot hagejale laenuks ja 1450 eurot tööülesannete täitmisel tekkivate kulude ettemaksuna,

möönis kostja apellatsioonimenetluses, et ka 1000 eurot oli sisuliselt kulude ettemaks. Hageja

ei ole ei maa- ega ringkonnakohus väitnud, et ta ei saanud raha töösuhtes tulenevate kulude

ettemaksuna, samuti ei ole hageja väitnud, et ta oleks saanud raha muul õiguslikul alusel.

Seejuures ei ole hageja toonud esile ka seda, et hageja ja kostja seadusliku esindaja W vahel

olid isiklikud suhted, mis võinuks õigustada tasuta soorituste tegemist hagejale. Arvestades

eeltoodut ja seda, et kõik ülekanded jäävad ajavahemikku, mil hageja töötas kostja juures, on

usutav, et kostja seaduslik esindaja W tegi hagejale poolte töösuhtega seotud makseid ja tasus

oma isiklikult pangakontolt kostja eest hagejale tööülesannete täitmisel tekkivate kulude

ettemaksu, täites sellega kostjaga kokkuleppel kostja ja hageja vahelisest töösuhtest tulenevat

2-21-11815

kostja kohustust. Sellest tulenevalt oli Wl õigus nõuda hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel enam

makstud ettemaksu tagastamist. Kostja väitel olid hageja kulud vaidlusalusel ajavahemikul

486,94 eurot, mille kinnituseks esitas kostja hageja pangakonto väljavõtted (tl 61–62) ja

kütusetšekid (tl 64–65). Kuigi nimetatud tõendid kinnitavad üksnes 2020 novembris tehtud

kulusid ja kostja 06.02.2021 e-kirjast (tl 63) ei saa üheselt järeldada, et kostja küsis hagejalt

kogu hageja töötamise perioodil tehtud kulude kohta dokumente, ei ole hageja väitnud ega

tõendanud vaidlusalusel ajavahemikul suuremate tööga seotud kulude tegemist. Seega oli kostja

seaduslikul esindajal õigus nõuda hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel enam makstud ettemaksu

(1963,06 euro) tagastamist.

Samas, ka juhul, kui kostja selgitused ja esitatud tõendid ei oleks piisavad, et lugeda maksete

õiguslik alus ülaltoodu kohaselt tõendatuks, oleks kostja seaduslikul esindajal õigus nõuda

hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel õigusliku aluseta saadu, s.o kogu ülekantud raha (2450 eurot)

tagastamist, sest hageja ei toonud esile ega tõendanud ülekannete õiguslikku alust. Seejuures ei

ole hageja esitanud kostja nõudele ühtegi vastuväidet.

Kuigi ülekandeid tegi kostja seaduslik esindaja W, nähtub 08.04.2022 kinnituskirjast, et W

loovutas kõik ülekannetest tulenevad nõuded kostjale (tl 67) ning hageja on hiljemalt

kohtumenetluses nõude loovutamisest teada saanud, st loovutamine on hageja suhtes VÕS §

170 järgi alates kostja 11.04.2022 vastuse lisade kättesaamisest kehtiv.

Ülaltoodut arvestades on kostjal hageja vastu vähemalt 1963,06 euro suurune rahaline nõue

hageja vastu.

19. Arvestades seda, et hagejal on kostja vastu ülaltoodu kohaselt 1636,32 euro suurune nõue

ning kostjal on hageja vastu 1963,06 euro suurune nõue ning kostja esitas kohtumenetluses

alternatiivse tasaarvestusavalduse, tuleb poolte vastastikused nõuded tasaarvestada ning selle

tulemusena jätta hagi kostja vastu rahuldamata, sest hageja nõue on kostja tasaarvestusavalduse

mõjul lõppenud.

Esmalt märgib kolleegium, et maakohus leidis ekslikult, et kostja tasaarvestusavaldus on

formaalselt puudulik. Seejuures ei ole maakohus täpsustanud, milles seisnesid vormilised

puudused. Arvestades seda, et VÕS § 198 esimese lause järgi toimub tasaarvestus avalduse

tegemisega teisele poolele ning kostja esitas 05.07.2022 menetlusdokumendis hagi rahuldamise

puhuks alternatiivse tasaarvestusavalduse, paludes hageja nõude (osalise) põhjendatuse korral

tasaarvestada hagi esemeks oleva nõude kostja 1963,06 euro suuruse nõudega, on tasaarvestuse

formaalsed eeldused täidetud. Seejuures on alternatiivne tasaarvestuseavalduse esitamine

juhuks, kui kohus hagi rahuldab, kohtumenetluses lubatav – nõuete tasaarvestamiseks ei pea

isik esitama vastuhagi, ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka alternatiivselt

kohtumenetluse ajal (vt RKTKo 05.04.2019, 2-16-16481, p 15).

Samuti on ringkonnakohtu hinnangul täidetud tasaarvestuse materiaalsed eeldused. Kui kaks

isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool VÕS § 197 lg 1 järgi

oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus

täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Siinsel juhul on hagejal kostja vastu

töötasu- ja puhkusehüvitisenõue 1636,32 eurot ning kostjal on hageja vastu alusetult saadu

tagastamise nõue vähemalt 1963,06 eurot, kummalgi poolel on õigus nõuda vastaspoolelt

vastava kohustuse täitmist ning tegemist on samaliigiliste rahaliste nõuetega.

2-21-11815

Arvestades seda, et VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte

nõuded kattuvas ulatuses, on hageja nõuded kostja vastu tasaarvestusega lõppenud ning kohtul

ei ole alust hagi rahuldada.

20. Ülaltoodud põhjendustel tühistab kolleegium maakohtu otsuses osas, millega maakohus

rahuldas hagi, ja jätab ka selles osas hagi tasaarvestuse tõttu rahuldamata.

21. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jääb

kokkuvõttes hagi kogu ulatuses rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud

kindlaks kostja menetluskulude rahalist suurust, määrab asja lahendanud maakohus

hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 21–23).

22. Lisaks märgib kolleegium, et pooltel on õigus taotleda kohtumenetluses tasutud riigilõivu

tagastamist. Ringkonnakohtu hinnangul on töötasu ja puhkusehüvitise nõuded on RLS § 22 lg 1

p 1 järgi riigilõivust vabad. Kuigi viidatud sättes ei ole otsesõnu nimetatud

puhkusehüvitisenõuet, on ka see hõlmatud sätte mõttega, sest puhkusehüvitis on töötasule

sarnaselt töötajale tema tööpanuse eest makstav tasu (vt ka TlnRKo 16.12.2022, 2-21-6036,

p 14.3).

(allkirjastatud digitaalselt)