2-20-7081/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7081

Kohtuasi

Osaühingu RV Ortopeedia hagi Eesti Vabariigi

(Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu 9700,9 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu RV Ortopeedia apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6737,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing RV Ortopeedia (registrikood

10458881), lepinguline esindaja Maia Ploom

Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti

kaudu) (registrikood 70001975), lepinguline esindaja MK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühingu RV Ortopeedia apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 02.12.2022 otsus osas, millega maakohus jättis kuni

01.12.2022 sissenõutavaks muutunud viivise nõude (9395,06 eurot) rahuldamata,

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada viivisenõue ka selles osas ning jätta maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Mõista Eesti Vabariigilt (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) Osaühingu RV

Ortopeedia kasuks välja:

3.2.1. põhivõlg 9700,9 eurot;

3.2.2. kuni 01.12.2022 põhivõlalt (9700,9 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis

9395,06 eurot;

2-20-7081

3.2.3. alates 02.12.2022 kuni põhivõla (9700,9 eurot) täieliku tasumiseni sellelt

viivis 0,05% päevas, kuid mitte üle põhivõla summa.

3.3. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing RV Ortopeedia (hageja) esitas 14.05.2020 Harju Maakohtule Eesti Vabariigi

(Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks

välja põhivõla 9700,9 eurot, hagi esitamise ajal sissenõutavaks muutunud viivise 5019,75 eurot

ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni sellelt viivise 0,05% päevas.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.01.2017 lepingu pealkirjaga „Tasu maksmise

kohustuse ülevõtmise leping nr 10-8/41 abivahendite müügiteenuse teenuseosutajaga“ (leping).

Lepingus nimetatakse teenust müügiteenuseks, kuid sisuliselt valmistas hageja abivajajatele

põhiliselt jalatseid ja andis need üle ning kostja kohustus kinnitatud aruannete kohaselt

väljastatud arvete alusel tasuma nende eest hagejale. Hageja esitas kostjale 19.06.2017 taotluse

esitada 2017 jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli aruanded tehnilistel põhjustel hilinenult.

Kostja nõustus ja andis 26.06.2017 hagejale tähtaja 30.06.2017. Hageja laadis aruanded

30.06.2017 infosüsteemi. Kostja esitas 05.07.2017 päringu nelja isiku tehingute kohta, mis olid

kostjale ebaselged, ja nõudis selgitusi hiljemalt 07.07.2017. Hagejal ei olnud võimalik kahe

päeva jooksul selgitusi esitada ning kostja lükkas 19.07.2017 kõik nelja kuu aruanded tagasi.

Hageja selgitas kostjale nelja kliendi tehinguga seonduvat 09.11.2017, st kõrvaldas puudused.

Hageja esitas kostjale 05.03.2020 arve, kuid kostja ei ole arvet tasunud. Samas on kostja

nõudnud hagejalt mh selle ajavahemiku rikkumiste eest leppetrahvi, mille hageja on tasunud.

1.2. Kuna kostja ei ole hagejale vaidlusaluse ajavahemiku tehingute eest tasunud, on hagejal

õigus nõuda kostjalt tasu 9700,9 eurot. Kostja on keeldunud hagejaga suhtlemast ning jätnud

hageja pöördumised ja arve tähelepanuta. Kostjal ei ole õigust keelduda tasu maksmast.

1.3. Tasumisega viivitamise tõttu on hagejal lepingu p 5.5 alusel õigus nõuda kostjalt viivist

0,05% päevas, sh 8455,1 euro tasumisega viivitamise eest alates 25.07.2017 ning 1245,8 euro

tasumisega viivitamise eest alates 05.12.2017.

2-20-7081

Arvestades seda, et hageja esitas aruanded 30.06.2017 ning kostja esitas järelepärimise üksnes

nelja isiku tehingute kohta, pidi kostja korrektsed tehinguread lepingu p 2.2.3 alusel seitsme

tööpäeva jooksul kinnitama ning hagejale lepingu p 2.2.1 järgi 14 kalendripäeva jooksul

tasuma, s.o korrektsed tehinguread kinnitama hiljemalt 11.07.2017 ning arve tasuma hiljemalt

25.07.2017.

Nelja tehingu osas nõudis hageja täiendavaid andmeid ja sai need 09.11.2017. Seega pidi kostja

need aruanded kinnitama hiljemalt 21.11.2017 ja arve tasuma hiljemalt 05.12.2017.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja kinnitas, et pooled sõlmisid 01.02.2017 tagasiulatuvalt alates 16.01.2017 lepingu,

mis on käsitatav sotsiaalhoolekande seaduse (ShS) § 54 lg 1 järgi eraõigusliku lepinguna, mille

sõlmivad omavahel abivahendi müüja ja riik ning millega riik võtab õigustatud isikult üle tasu

maksmise kohustuse (tegemist ei ole halduslepinguga). Lepingut sõlmides on hageja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 175 lg 5 tähenduses eelnevalt nõustunud, et riik võtab kohustuse

üle. Lepingu p 2.1 järgi kohustus hageja osutama abivahendite müügiteenust ShS §-s 47

nimetatud isikutele. Lepingu p-de 2.1.10 ja 2.1.21 järgi pidi hageja laadima abivahendite

tehingute ja tööealiste seire koondaruande vormi möödunud kuu kohta hiljemalt 5. kuupäevaks

üles kostja abivahendite haldamise ja töötlemise andmekogusse AVE (kostja andmebaas) või

teavitama kostjat aruande esitamise takistustest. Hageja ei esitanud tähtaegselt vaidlusaluse

ajavahemiku aruandeid ega teavitanud takistusest. Kuigi kostja andis hagejale täiendava tähtaja

esitada aruanded 30.06.2017, tuvastas kostja pistelise kontrolli käigus, et hageja esitas sel

perioodil vähemalt neljal korral arveid toodete eest, mida õigustatud isikute sõnul neile

tegelikult ei olnud müüdud. Kostja esitas nende tehingute kohta hagejale 05.07.2017

järelepärimise, millele tuli lepingu p 2.1.31 järgi vastata ning lepingu p 2.1.22 järgi kõrvaldada

puudused ja esitada parandatud read uuesti viie tööpäeva jooksul, kuid hageja ei vastanud ega

taotlenud tähtaja pikendamist. Kuna hageja ei vastanud, tühistas kostja 19.07.2017 vaidlusaluse

ajavahemiku aruanded, sest kostja ei saa kinnitada mittekorrektseid aruandeid. Hageja vastas

kostja järelepärimisele alles 09.11.2017.

2.2. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõude aluseks olevad tehingud abivajajatega

tõendamata. Tõendatud on üksnes 9 kliendi tehingud 1388,2 euro ulatuses. Lisaks on hageja

käitunud pahauskselt ja kaotanud seetõttu rahalised nõuded kostja vastu. Kostja kohustus

lepingu p 2.2.1 järgi tagama korrektselt ja õigeaegselt esitatud tehingute aruannete alusel

väljastatud arvete tasumise, kuid hageja esitatud aruanded ei olnud korrektsed, hageja eiras

tähtaegu ning jättis oma lepingulised kohustused pikema aja jooksul täitmata. Sellises olukorras

ei näinud kostja võimalust aruandeid kinnitada ja arveid tagantjärgi (rohkem kui pool aastat

pärast kohustuste täitmise tähtaega) tasuda.

2.3. Viivisenõude puhul tuleb arvestada, et kostja viivitus on tulenenud hageja soovimatusest

tehinguid tõendada. Viivist saab seetõttu arvestada alates ajast, mil hageja tõendab põhinõude

olemasolu. Juhul, kui viivist tuleb arvestada alates 2017, on hageja hea usu põhimõttest

tulenevalt viivisenõude minetanud. Hageja esitas kohtule hagi ligi kolm aastat pärast väidetava

nõudeõiguse tekkimist ega esitanud kostjale viivisenõuet enne kohtumenetlust. Kostja võis

sellises olukorras eeldada, et hageja ei esita tulevikus viivisenõuet. Ebamõistlik viivitamine

nõude esitamisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti tuleb arvestada, et viivis ulatub

samasse suurusjärku põhinõudega, mis on kostjale koormav.

2-20-7081

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 02.12.2022 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 9700,9 eurot ja alates otsuse tegemisest sellest viivise 0,05%, kuid mitte

üle põhinõude summa. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kostjal ei olnud

hüvitatavaid menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

poolte vahel on 16.01.2017 sõlmitud leping „Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise

leping nr 10-8/41 abivahendite müügiteenuse teenuseosutajaga“ (leping); lepingu p 2.1

kohaselt oli hageja põhikohustuseks osutada abivahendite müügiteenust riigi poolt tasu

maksmise kohustuse ülevõtmiseks õigustatud isikutele; lepingu p 2.1.20 järgi kohustus

hageja laadima möödunud kuu kohta abivahendite tehingute ja tööealiste seire

koondaruande vormi üles kostja abivahendite andmete haldamise ja töötlemise

andmekogusse (AVE) aadressil http://ave.sm.ee/ hiljemalt 5. kuupäevaks (kui antud

kuupäev langes vabale päevale, siis esimesel tööpäeval pärast seda); lepingu p 2.1.21

järgi kohustus hageja informeerima kostjat kirjalikult takistustest, mis ei võimalda

koondaruande esitamist hiljemalt 5. kuupäevaks; lepingu p 2.2.1 järgi oli kostjal

kohustus tagada hageja poolt korrektselt ja õigeaegselt esitatud tehingute aruande ning

kostja poolt kinnitatud tehingute aruannete alusel arve tasumine 14 kalendripäeva

jooksul pärast arve esitamist; lepingu p 2.4.1 kohaselt oli kostjal õigus kontrollida

lepingu täitmise järelevalve käigus hageja kõiki andmeid, mis kinnitavad õigusaktidest

ja lepingust tulenevate kohustuste täitmist hageja poolt;

-

hageja esitas 19.06.2017 kostjale kirjaliku avalduse, milles palus võimaldada tal esitada

ajavahemiku 01.2017–04.2017 aruanded ja arved tagantjärgi; kostja lubas hagejal

tehingud üles laadida hiljemalt 30.06.2017;

-

hageja laadis 30.06.2017 üles 58 tehingu andmed; kostja sai andmed kätte;

-

kostja küsis hagejalt aruannete (viie tehingu) kohta selgitusi, sest aruandeid menetledes

selgus, et hageja on esitanud tehinguid, kus klient ei ole abivahendit saanud või on

saanud neid vähem kui aruandes kajastatud, andes hagejale selgituste andmiseks tähtaja

(hiljemalt 07.07.2017); hageja ei andnud määratud tähtaja jooksul selgitusi;

-

kostja lõpetas 19.07.2017 aruannete menetlemise ja lükkas aruanded tagasi, samuti

teavitas kostja Politsei- ja Piirivalveametit võimalikust kuriteokahtlusest;

-

hageja esitas 09.11.2017 kostjale aruanded viie küsimusi tekitanud tehingu kohta;

-

hageja esitas 05.03.2020 kostjale arve nr 20200027 ajavahemiku 01.2017–04.2017 eest

9700,90 euro saamiseks vastavalt 30.06.2017 üles laetud aruannetele; kostja ei ole arvet

tasunud.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja põhinõue põhjendatud ning hageja on

õigustatud saama 30.06.2017 üles laetud aruannete alusel õigeaegselt vaidlustamata 53 tehingu

eest 8455,1 eurot ning vaidlustatud viie tehingu eest 1245,8 eurot.

Pooled leppisid kokku, et hageja osutab abivahendite müümise teenust õigustatud isikutele ning

kostja kohustub abivahendite müügi korral maksma hagejale tasu kooskõlas SHS §-dega 46–

55. Kuigi hageja pidi lepingu p 2.1.20 ja 2.1.21 järgi laadima möödunud kuu aruanded üles

hiljemalt 5. kuupäevaks või teatama kostjale takistustest, ei teinud hageja seda ja rikkus oma

kohustusi. Samas, hoolimata hageja korduvatest hilinemistest oma kohustuste täitmisel,

võimaldas kostja hagejal tehingud hiljemalt 30.06.2017 üles laadida, mida hageja ka tegi

(osaliselt küll puudustega). Seetõttu on hagejal õigus saada õigel ajal vaidlustamata 53 tehingu

eest lepingu p 2.2.3 kohaselt seitsme päeva jooksul tasu (8455,1 eurot). Kuna hageja esitas nelja

2-20-7081

isiku viite tehingut puuduvad selgitused ning kohtumenetluses täiendavad tõendid, tuleb

kostjalt ka nende osas tasu (1245,8 eurot) välja mõista.

3.3. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 0,05% päevas alates kohtuotsuse tegemise

päevast, kuid mitte üle põhinõude summa.

Viivist saab nõuda alates rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Hageja nõuab viivist

8461,72 euro (maakohtu otsuses ekslikult 7461,72 eurot) tasumisega viivitamise eest alates

26.07.2017 ja 1245,8 euro tasumisega viivitamise eest alates 05.12.2017. Kohus hageja viivise

arvestusega ei nõustu. Kuna hageja esitas kostjale 05.03.2020 arve 9700,9 euro tasumiseks

maksetähtpäevaga 30.03.2020 ega ole kostjalt varem tasu ega viivist nõudnud, ei ole hageja

viivise arvestus enne nõude esitamist põhjendatud.

Lisaks tuleb arvestada, et vaidlus tekkis sellest, et hageja ei pidanud kinni enda lepingulistest

kohustustest (ei esitanud aruandeid 5. kuupäeval ja jättis selgitused tähtaegselt esitamata ega

taotlenud täiendavat tähtaega). See võimaldab kohtul VÕS § 162 alusel sekkuda

diskretsiooniõigust kasutades viivise nõudesse. Kuna kohus peab viivise väljamõistmisel

arvestama ka hageja enda osa vaidluse tekkimisel, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks

viivis välja alates kohtuotsuse tegemisest (02.12.2022). Lepingu p 5.5 järgi tuleb kostjalt välja

mõista viivis 0,05% päevas.

3.4. Kuna kohus rahuldab hagi samas ulatuses, nagu kohus ja kostja pakkusid hagejale

kompromissi korras, jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole

tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis kostjalt kuni 01.12.2022 sissenõutavaks muutunud viivise välja mõistmata, ja

teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks selle ajani välja

täiendavalt viivis 9395,06 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1.1. Maakohus ületas diskretsioonipiire, kui muutis väljamõistetava viivise algusaega.

Maakohtu järeldus, et viivist saaks nõuda alates kostjale arve esitamisest, ei ole kooskõlas

lepinguga. Hageja esitatud arvel ei ole tõenduslikku tähendust. Kuna kostja ei kinnitanud

tehinguid, ei olnud hagejal lepingu järgi õigust arvet esitada. Sellel, et hageja ei olnud enne arve

esitamist tasu ega viivist nõudnud ega nõudest teavitanud, ei ole viivisenõude kontekstis

tähtsust.

Lepingu p 2.2.3 järgi pidi kostja üle kontrollima üles laetud tehingute aruande ja kinnitama

korrektsed tehingute read hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul alates tehingute üles laadimisest

ning saatma täitjale parandamiseks vigased read, andes selleks vajadusel pikema tähtaja. Hageja

laadis üles 58 tehingu andmed, millest 53 tehingu andmed kogumaksumusega 8455,1 eurot olid

puudusteta ja nelja kliendi viie tehingu kohta kogumaksumusega 1245,8 eurot saatis kostja

hagejale järelepärimise. Seega pidanuks kostja lepingu p 2.2.3 järgi kinnitama 53 tehingu osas

aruande hiljemalt 11.07.2017, misjärel oleks hageja saanud vastavalt lepingu p-le 2.1.23 esitada

arve maksetähtajaga hiljemalt 25.07.2017. Viie ülejäänud tehingu osas edastas hageja

selgitused 09.11.2017 ning kostja pidanuks kinnitama aruande hiljemalt 20.11.2017, mille

alusel saanuks hageja esitada arve maksetähtajaga hiljemalt 04.12.2017. Kostja ei kinnitanud

2-20-7081

aruandeid. Seega rikkus kostja oma kohustusi, mitte hageja. Hageja ei ole põhjustanud

kohtuvaidlust ning hagejal on õigus saada kostjalt viivist.

4.2. Maakohus väljus viivist vähendades kostja vastuväite raamest. Kostja ei taotlenud

maakohtus viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel koosmõjus VÕS §-ga 162. Maakohus

väljus viivist vähendades ka kaalumispiiridest, kui jättis viivise välja mõistmata

väikeettevõtjalt, arvestamata väikeettevõtja ja riigi erinevat majanduslikku olukorda ning seda,

et hagejal jäi kostjalt suur osa nelja kuu tööde maksumusest saamata, olles sama ajal ise

kandnud materjalide ja tööjõu kulusid.

4.3. Maakohus jättis vastuolus hea usu põhimõttega menetluskulud hageja kanda. Kui hageja

peab ise oma menetluskulud kandma, siis saaks ta kokkuvõttes tasu üksnes 5700 euro ulatuses

(9700–4000), s.o maksma tehtud tööle peale.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse,

millega rahuldab hageja viivisenõude ka vaidlustatud osas. Maakohtu otsuse osalise tühistamise

tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada

maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt

rahuldamata. Kostja ei ole maakohtu otsust ülejäänud osas, sh põhinõude rahuldamise ja alates

02.12.2022 viivisenõude rahuldamise osas vaidlustanud. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega maakohus jättis hageja

viivisenõude 8455,1 euro suuruselt põhinõudelt ajavahemikul 26.07.2017–01.12.2022 ja

1129,64 euro suuruselt põhinõudelt ajavahemikul 05.12.2017–01.12.2022 rahuldamata. Seda

tehes võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks esimese astme kohtus tuvastatud

faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd pooled ei vaidle maakohtu tuvastatud asjaolude üle ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks nende uut tuvastamist.

8. Kolleegiumi hinnangul juhtis maakohus õigesti tähelepanu sellele, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda viivist alates rahalise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, kuid maakohus jättis nõuetekohaselt

kindlaks tegemata, millal muutus hageja põhinõue sissenõutavaks.

8.1. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 I lause järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus

nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on

määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus VÕS § 82 lg 2 järgi täita selle tähtaja kestel, kui

lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja, ning kui

lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 7 II lause järgi kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

8.2. Siinsel juhul oli kostja rahalise kohustuse täitmise tähtaeg määratletav lepingu alusel.

2-20-7081

8.2.1. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid lepingu, mis on käsitatav SHS § 54 tähenduses

tasu maksmise kohustuse ülevõtmise lepinguna.

Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping on SHS § 54 lg 1 järgi kokkulepe, millega

Sotsiaalkindlustusamet ja abivahendi müüja või üürija lepivad kokku korras, millega

Sotsiaalkindlustusamet (SKA) võtab õigustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse.

Siinsel juhul leppisid pooled lepingu p-s 1.1 kokku, et lepinguga sätestatakse poolte õigused ja

kohustused abivahendite müügi korral tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmisel.

Seejuures oli lepingu p 2.1 järgi hageja põhikohustuseks osutada abivahendite müügiteenust

isikutele, kes on õigustatud selleks, et riik võtab nende maksmise kohustuse üle, ning kostja

kohustus lepingu p 2.2.1 järgi tagama kinnitatud aruannete alusel tehingute eest esitatud arve

tasumise.

Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (693 SE) seletuskirja kohaselt annab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja

lepinguga eelnevalt oma nõusoleku, et riik võib õigustatud isiku tasu maksmise kohustuse üle

võtta (astuda õigustatud isiku asemele) ning lepinguga tekib riigi ja teenuse osutaja vahel

eraõiguslik suhe, mis tuleneb: 1) riigi ja õigustatud isiku vahelisest avalik-õiguslikust suhtest,

mille kohaselt võtab riik tasu maksmise kohustuse õigustatud isikult üle, ning 2) õigustatud

isiku ja sotsiaalteenuse osutaja vahelisest eraõiguslikult lepingust, millest tuleneb tasu

maksmise kohustus (mis lasub lepingu järgi riigil).

Ülaltoodut arvestades saab järeldada, et hagejal oli lepingu alusel õigus nõuda iga temalt

abivahendi saanud isiku asemel abivahendi eest tasumist kostjalt (riigilt), kui abivahendi saanud

isikul oli õigus saada abivahend riigi kulul. Õiguslikus mõttes on tegemist kohustuse

ülevõtmisega VÕS § 175 lg 1 tähenduses, st kostja astus iga riigi kulul abivahendit saama

õigustatud hagejalt abivahendi saanud isiku asemele ja kohustus õigustatud isiku asemel

hagejale abivahendi eest tasuma ning hageja nõustus VÕS § 175 lg 5 tähenduses kohustuse

ülevõtmisega eelnevalt, s.o enne abivahendi saajatega lepingute sõlmimist.

8.2.2. Hoolimata sellest, et kostja võttis üle abivahendi saajate kohustused, ei pidanud kostja

tasuma abivahendite eest vastavalt hageja ja abivahendi saaja vahel sõlmitud lepingule, sest

hageja ja kostja leppisid omavahel mh kokku abivahendite eest tasumise korra.

Lepingu p 2.1.20 järgi kohustus hageja laadima möödunud kuu kohta abivahendite tehingute ja

tööealiste seire koondaruande vormi üles kostja abivahendite andmete haldamise ja töötlemise

andmekogusse (AVE) aadressil http://ave.sm.ee/ hiljemalt 5. kuupäevaks (kui antud kuupäev

langes vabale päevale, siis esimesel tööpäeval pärast seda). Seejärel oli kostjal lepingu

p 2.2.3 järgi kohustus kontrollida üles laetud tehingute aruannet ja kinnitada korrektsed

tehingute read hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast tehingute üles laadimist ning saata

hagejale parandamiseks vigased read, andes selleks vajadusel pikema tähtaja. Lepingu p 2.1.22

järgi oli hagejal kohustus kõrvaldada puudused ja esitada parandatud tehingute read uuesti

hiljemalt viie tööpäeva jooksul (või kostja antud pikema tähtaja jooksul) pärast kostja saadetud

tagasiside saatmist. Pärast tehingu aruande kinnitamist oli hageja lepingu p 2.1.23 järgi

kohustatud hiljemalt kolme tööpäeva jooksul edastama kinnitatud tehingute osas kostjale arve

riigi poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks e-arvekeskuse e-posti aadressile

abivahendid@e-arvetekeskus.ee ning edastama kostja poolt parandamiseks saadetud tehingute

osas lepingu p 2.1.24 järgi ühe arve kõigi parandamiseks saadetud tehingute kohta sama tähtaja

jooksul samale e-posti aadressile. Kostjal omakorda oli lepingu p 2.2.1 järgi kohustus tagada

2-20-7081

hageja poolt korrektselt ja õigeaegselt esitatud tehingute aruande ning kostja poolt kinnitatud

tehingute aruannete alusel arve tasumine 14 kalendripäeva jooksul pärast arve esitamist.

Ülaltoodust saab järeldada, et pooled leppisid kokku, et kostja tasub abivajajate asemel kõigi

abivajajatega ühe kuu jooksul tehtud tehingute eest järgmisel kuul, arvestusega, et hageja esitab

tehingute andmed kostjale järgmise kuu 5. kuupäevaks, kostja kontrollib seejärel seitsme

tööpäeva jooksul tehingud üle ning kinnitab korrektsed tehingud ja saadab puudustega tehingud

hagejale parandamiseks, misjärel esitab hageja kinnitatud tehingute ja puudustega tehingute

eest pärast puuduste kõrvaldamist kolme tööpäeva jooksul arve maksetähtajaga

14 kalendripäeva. Seega pidi hageja nõue kostja vastu muutuma lepingu järgi sissenõutavaks

pärast seda, kui kostja kinnitatud tehingute kohta arve esitamisest oli möödunud 14

kalendripäeva.

8.2.3. Selleks, et hageja saaks esitada kostjale arve, pidi hagejal olema õigus nõuda kostjalt

abivajajate asemel rahalise kohustuse täitmist, st hageja pidi olema teinud abivajajatega

abikõlbulikud tehingud ja esitanud kostjale tehingute aruanded, ning kostja pidi olema

tehinguread kinnitanud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laadis kostja nõusolekul 2017 jaanuari, veebruari, märtsi ja

aprilli tehingute aruanded (58 tehingu andmed) üles 30.06.2017 ning tänaseks on kostja

hagejale nende tehingute eest kogu ulatuses tasunud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, kostja

saatis 05.07.2017 hagejale e-kirja (II kd, tl 29), milles märkis, et mõned tehingud (viie tehingu

andmed) tekitasid küsimusi, sh LN 23.01.2017 ja 28.02.2017 tehingud, LK 02.02.2017 tehing,

AT 15.04.2017 tehingutest üks ja MM 17.04.2017 tehing, ning teatas, et ootab selgitusi nende

kohta hiljemalt 07.07.2017. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei saatnud kostjale nõutud

ajaks (07.07.2017) ega lepingujärgse tähtaja (viie tööpäeva) jooksul selgitusi ning saatis

selgitused alles 09.11.2017 e-kirjas (II kd, tl 8). Ülejäänud 30.06.2017 üles laaditud 53 tehingu

osas ei toonud kostja puudusi esile. Sellest hoolimata lõpetas kostja 19.07.2017 aruannete

menetlemise ja lükkas kõik aruanded tagasi, st ei kinnitanud ka neid tehinguridu, mille osas tal

märkusi ei olnud.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal, kui ta avastas osades tehinguridades puudusi, lepingu

p 2.2.3 järgi kohustus kinnitada korrektsed tehingute read hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul

pärast tehingute üles laadimist ning saata vigased read hagejale parandada ja anda hagejale

selleks vähemalt viietööpäevane tähtaeg. Seega pidi kostja hageja 30.06.2017 esitatud tehingute

aruandes sisalduvad vaidlustamata 53 tehingut kinnitama lepingu p 2.2.3 järgi hiljemalt seitsme

tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 10.07.2017). Samas kontrollis siinsel juhul kostja tehingud üle

ja teatas osade tehingute puudustest hagejale juba 05.07.2017, millest saab järeldada, et kostja

saanuks vaidlustamata 53 tehingut kinnitada hiljemalt järgmisel päeval (06.07.2017). Hageja

pidi kinnitatud tehingute kohta esitama kostjale lepingu p 2.1.23 järgi arve hiljemalt kolme

tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 11.07.2017) ning arve aluseks olevate tehingute eest tuli lepingu

p 2.2.1 järgi tasuda hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest, s.o hiljemalt

25.07.2017). Pooled ei vaidle selle üle, et nende 53 tehingu tasu oli kokku 8455,1 eurot. Seega

muutus 53 tehingu osas rahalise kohustuse täitmine VÕS § 82 lg 7 II lause järgi arve tasumise

tähtaja möödudes, s.o alates 26.07.2017 sissenõutavaks ning hagejal on alates sellest ajast

VÕS § 113 lg 1 I lause ja lepingu p 5.5 alusel õigus nõuda kostjalt iga viivitatud päeva eest

tasumata summalt viivist 0,05% päevas. Viivisekalkulaatori andmetel oli viivis ajavahemikul

26.07.2017–01.12.2022 kokku 8264,86 eurot (hageja apellatsioonkaebuse arvutuste kohaselt

8265,42 eurot).

2-20-7081

Nende viie tehingu osas, milles kostja avastas puudused ja palus puudused 05.07.2017 e-kirjas

kõrvaldada, ei edastanud hageja kostjale selgitusi kostja nõutud ega lepingujärgse tähtaja

jooksul. Samas edastas hageja kostjale selgitused 09.11.2017 ning kostja ei ole pärast e-kirja

saamist ega ka kohtumenetluses väitnud, et need selgitused ei olnud piisavad. Seega, kuna

hageja laadis aruanded ka vaidlustatud viie tehingu kohta üles 30.06.2017 ning selgitas kostja

nõudmisel 09.11.2017 e-kirjas (I kd, tl 103) nende tehingute asjaolusid, saab lugeda, et hageja

oli tehingute aruande esitamise kohustuse nõuetekohaselt täitnud 09.11.2017. Seejärel pidi

kostja lepingu p 2.2.3 järgi hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 20.11.2017)

kontrollima vaidlustatud tehingud uuesti üle ja need kinnitama või saatma hagejale täiendavaks

parandamiseks. Kostja vastas 14.11.2017 e-kirjas hagejale (I kd, tl 105), et ootas selgitusi kuni

19.06.2017 ja lõpetas siis tehingute menetlemise. Hageja saatis 29.12.2017 kostjale e-kirja

(I kd, tl 106), milles tunnistas, et jättis nõutud ajaks vastamata, kuid palus veelkord selgitust,

kas 2017. aasta alguse tehingutega saab midagi veel enne aasta lõppu teha. Kostja teatas

12.01.2018 e-kirjas (I kd, tl 107), et hageja jättis määratud tähtajaks aruande parandamata ning

kostjal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest. Ühtlasi märkis kostja, et 2017. aasta

tehinguid ei ole enam võimalik üles laadida (süsteem ei võimalda) ning sellest tulenevalt

puudub kostjal ka võimalus oma kohustust täita. Sisuliselt sama vastas kostja ka 02.02.2018

e-kirjas hageja 26.01.2018 korduvale päringule (I kd, tl 108–109). Seega leidis kostja, et tal on

õigus keelduda rahalisi kohustusi täitmast, kuna hageja ei kõrvaldanud kostja määratud tähtaja

jooksul viie tehingu osas aruandes sisalduvaid puudusi.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus hageja rikkus kostjalt 05.07.2017 e-kirja saamisel

järel lepingust tulenevat kohustust kõrvaldada aruande puudused ja esitada viie tööpäeva

jooksul parandatud tehingute read, võis kostjal olla VÕS § 114 lg 3 järgi õigus keelduda oma

rahalise kohustuse täitmisest hagejale antud mõistliku täiendava tähtaja jooksul, aga ka

VÕS § 110 lg 1 järgi seni, kuni hageja täidab oma kohustuse, kuid pärast seda, kui hageja esitas

vaidlustatud viie tehingu kohta selgitused, ei olnud kostjal õigust enam oma rahalise kohustuse

täitmisest keelduda, v.a juhul, kui kostja oleks andnud hagejale teada, et puudused on endiselt

kõrvaldamata, st selgitused ei ole piisavad, või toonud esile, et hageja ei ole tegelikult

abisaajatega väidetud viit tehingut teinud. Seda ei ole kostja aga teinud. Seega ei olnud kostjal

hageja rikkumisele tuginedes enam pärast 09.11.2017 õigust keelduda oma kohustuse täitmisest

ning kostjal oli lepingu p 2.2.3 järgi kohustus kontrollida ja kinnitada ka vaidlustatud tehingud

hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast seda, kui hageja saatis kostjale nõutud selgitused

(s.o hiljemalt 20.11.2017), misjärel pidanuks hageja esitama lepingu p 2.1.23 järgi arve

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 23.11.2017) ning vaidlustatud tehingute eest

tulnuks lepingu p 2.2.1 järgi tasuda hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest

(s.o hiljemalt 07.12.2017). Pooled ei vaidle selle üle, et viie vaidlustatud tehingu tasu oli kokku

1245,8 eurot. Seega muutus nende tehingute osas rahalise kohustuse täitmine VÕS § 82 lg 7 II

lause järgi arve tasumise tähtaja möödudes, s.o alates 08.12.2017 sissenõutavaks ning hagejal

on alates sellest ajast VÕS § 113 lg 1 I lause ja lepingu p 5.5 alusel õigus nõuda kostjalt iga

viivitatud päeva eest tasumata summalt viivist 0,05% päevas. Viivisekalkulaatori andmetel oli

viivis ajavahemikul 08.12.2017–01.12.2022 kokku 1133,68 eurot (hageja apellatsioonkaebuse

arvutuse kohaselt 1129,64 eurot).

8.3. Ülaltoodu kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt kuni 01.12.2022 viivist 9398,54 eurot

(8264,86+1133,68), kuid hageja taotles apellatsioonkaebuses mõista kostjalt välja täiendav

viivis 9395,06 eurot. Seega juhindub ringkonnakohus hageja taotluses märgitud viivise

suurusest.

2-20-7081

9. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust hageja nõutud viivist VÕS § 113 lg 8 alusel koosmõjus

VÕS §-ga 162 vähendada ega jätta kostjalt hageja kasuks viivist hea usu põhimõttest lähtudes

välja mõistmata.

9.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole esitanud kohtule selgelt viivise

vähendamise taotlust. Kostja palus jätta viivisenõude hea usu põhimõttele tuginedes

rahuldamata. Seetõttu ei olnud maakohtul alust kaaluda viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8

alusel koosmõjus VÕS §-ga 162.

9.2. Juhul, kui käsitada kostja taotlust viivise vähendamise taotlusena (vähendada viivist 0

euroni), ei anna see kolleegiumi hinnangul alust viivist vähendada.

Viivise maksmiseks kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 alusel koosmõjus VÕS § 162 lg-ga 1

nõuda viivise vähendamist, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kohus saab viivist vähendada üksnes

kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 14). Seejuures

on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus üldjuhul sellel, kes taotleb

viivise vähendamist, ning üksnes erandina, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat

viivist, peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu

võlausaldaja (vt nt RKTKo 12.06.2019, 2-18-7296, p 23).

Siinses asjas palus hageja apellatsioonkaebuses mõista kostjalt välja kuni maakohtu otsuse

tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 9395,06 eurot ega ole vaidlustanud maakohtu

otsust osas, millega maakohus mõistis alates otsuse tegemisest kostjalt hageja kasuks

põhinõudelt 9700,9 eurot välja viivise 0,05% tasumata summalt päevas, kuid mitte üle

põhinõude summa. Seega piirdub hageja viivisenõue sisuliselt põhinõude ulatusega ning sellise

suurusega viivise vähendamiseks pidi kostja tooma esile ja tõendama asjaolud, mis kinnitavad,

et põhinõude ulatuses esitatud viivisenõue on ebaproportsionaalselt suur. Selliseid asjaolusid ei

ole aga kostja esile toonud. Ainuüksi kostja väide, et põhinõudega samasse suurusejärku ulatuv

viivis on kostjale koormav, ei ole viivise vähendamiseks piisav.

9.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust enne maakohtu otsuse tegemist sissenõutavaks

muutunud viivisenõuet jätta rahuldamata ka hea usu põhimõttest tulenevalt.

Iseenesest tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel TsÜS § 138 lg 1 järgi toimida heas

usus ning TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti

selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka VÕS § 6 lg 1

järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt

ning võlasuhtele ei kohaldata VÕS § 6 lg 2 järgi seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui

see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on õiguste teostamise

kuritarvitamise piiramine. Kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise

suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas

väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või

tehingust tuleneva nõudeõiguse. Mh võib olla ka viivisenõude maksmapanek vastuolus hea usu

põhimõttega ja võlausaldajal võib olla viivisenõude maksmapanek piiratud. Samas on

Riigikohus korduvalt leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea

2-20-7081

usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse

nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel ning erandlikuks asjaoluks ei saa

pidada üksnes seda, et kostjale esitatud arvetel ei olnud hageja märkinud kostja viivisevõla

suurust, aga arvelt nähtus viivisemäär. Sellises olukorras ei saa võlgnikule jääda muljet, et

temalt ei nõuta viivist (vt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 15; RKTKo 17.06.2009,

3-2-1-70-09, p 11; RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16; RKTKo 30.11.2004, 3-2-1-111-04,

p 25;). (vt RKTKo 3-2-1-70-09, p 11; 3-2-1-132-09, p 12).

Siinses asjas ei ole kostja toonud esile ja tõendanud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks

järeldada, et hageja viivisenõude maksmapanek oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja

heidab hagejale ette küll põhi- ja viivisenõude esitamisega ebamõistlikku viivitamist, kuid jätab

tähelepanuta selle, et hageja ei saanud esitada kostjale õigeaegselt põhinõude tasumiseks arvet

seetõttu, et kostja ei kinnitanud 30.06.2017 talle esitatud tehingute aruannet 53 tehingu osas,

millele ta vastuväiteid ei esitanud, samuti keeldus põhjendamatult kinnitamast vaidlustatud viit

tehingut pärast seda, kui hageja esitas 09.11.2017 nende osas nõutud selgitused. Seega takistas

kostja enda käitumine hagejal õigel ajal arveid esitada. Samuti tuleb arvestada seda, et kostja

lükkas põhjendamatult 19.07.2017 hageja esitatud tehingute aruanded tagasi ning keeldus 2017

lõpus ja 2018 alguses hagejale tasu maksmast. Sellises olukorras ei saa hagejale ette heita

põhinõude hilinenult esitamist. Lisaks tuleb arvestada, et hoolimata sellest, et kostja ei

kinnitanud tehingute aruandeid, esitas hageja 05.03.2020, s.o enne kohtumenetlust kostjale arve

põhivõla 9700,9 euro saamiseks, märkides arvele mh viivisemäära (0,05% päevas). Seega pidi

kostjale olema igal juhul alates arve saamisest teada, et hageja võib nõuda temalt ka viivist.

10. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus

jättis kuni 01.12.2022 sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata, ning rahuldab hagi

ka selles osas. Sellega rahuldab ringkonnakohus kokkuvõttes hagi täielikult.

11. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab kokkuvõttes hagi täielikult, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud

kindlaks hageja menetluskulude rahalist suurust, määrab asja lahendanud maakohus

hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 21–23).

12. Lisaks märgib kolleegium, et hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 770 eurot, kuid

arvestades

apellatsioonkaebuse

piire

ja

tsiviilasja

hinda

apellatsioonimenetluses

(6737,27 eurot), tuli hagejal tasuda RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 630 eurot.

Seega tasus hageja riigilõivu 140 eurot rohkem, ning tal on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel

õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)