2-23-123542/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-123542

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi E. E. vastu

põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

391,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

asukoht A. Weizenbergi 20, 10150 Tallinn, lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo OÜ),

e-post xxx

Kostja E. E. (isikukood xxxxxxxxxxx), elukoht kohtule

teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 215,33 eurot, intressid 0,18 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 13.01.2023

kuni 10.08.2023 eest 13,44 eurot.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhivõla tasumata osalt alates

11.08.2023 kuni põhinõude (215,33 eurot) täitmiseni.

4. Jätta menetluskuludest 84% kostja kanda ja 16% hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 260,40 eurot (käibemaksuta).

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 06.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse E. E. (kostja) vastu 304,56 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 11.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

215,33 eurot, intressi 17,37 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised (perioodi 13.01.2023 kuni 10.08.2023 eest) 47,21 eurot ning viivise alates 11.08.2023

kuni põhinõude (215,33 eurot) täitmiseni määraga 38,11% aastas. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 140

eurot ja õigusabikulud 358 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 11.10.2022 laenulepingu

nr REF3864915, mille alusel sai kostja 215,33 eurot laenu. Kostja kohustus laenu tasuma

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 28.10.2022 kuni 28.09.2023 jooksul.

Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 38,11% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli

46,32%.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega

viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega. Placet Group OÜ saatis kostjale 28.12.2022

lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

Krediidiandja luges lepingu ülesöelduks 12.01.2023, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul. 13.01.2023 loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat

teavitatud 13.01.2023 kirjaga kostja lepingus märgitud aadressile.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (215,33 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates

13.01.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 38,11%

aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 47,21

eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 08.02.2023

esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot, 22.02.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot,

05.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5

eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu

kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele

vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude

avaldamisega tehtud kulud).

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 10.11.2023 väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus märkis 12.12.2023 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale tähtaja täiendavate

tõendite esitamiseks, sissenõudmiskulude nõude täpsustamiseks ja menetluskulude nimekirja

esitamiseks.

5. 12.06.2024 määrusega teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus

asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 215,33 eurot, intressi 17,37 eurot, sissenõudmiskulusid 30

eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid (perioodi 13.01.2023 kuni 10.08.2023 eest) 47,21

eurot ning viivist alates 11.08.2023 kuni põhinõude (215,33 eurot) täitmiseni määraga 38,11%

aastas.

7. Kohus tuvastas, et Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid laenulepingu REF3864915, mille

alusel anti kostjale laenu 215,33 eurot intressimääraga 38,11% aastas (dtl 24-40). Leping on

kostja poolt digitaalselt allkirjastatud 11.10.2022. Lepingu REF3864915 alusel ei tehtud

kostjale väljamakset, vaid refinantseeriti lepingutest SR3442340 ja SR3442293 tulenevad

võlgnevused. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja laenu tagasimakseid teinud.

8. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 42).

9. Placet

Group

OÜ

ja

kostja

vahel

sõlmitud

lepingu

puhul

on

tegemist

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti

väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses

selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt

otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu

tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

10. Kohus tuvastas, et 11.10.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 48,90%. Praegusel juhul

ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (46,32%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud

piirmäära.

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS

§ 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

12. Kohus selgitas 12.12.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub,

et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused

ning neid asjaolusid tõendada (dtl 68-69).

13. Hagiavaldusest ja hageja 12.01.2024 vastusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et

laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen

ei vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib

tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

13.1. Hageja selgituse (dtl 80-84) kohaselt võttis krediidiandja esialgsete laenude

väljastamisel kostja krediidivõimelisuse hindamisel aluseks maksehäireregistrite päringud,

kostja esitatud andmed ja pensioniregistri väljavõtte kostja keskmise töötasu kohta.

Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet.

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse

võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija

töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3)

teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

Kostja on märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 900 eurot. Laenuandja on

arvestanud pensioniregistri andmeid perioodi 25.02.2019 kuni 24.07.2019 eest, s.o 5 kuu eest

ning toonud välja, et kostja keskmine sissetulek oli 553,36 eurot kuus. Kohtu hinnangul olid

kostja sissetulekud ebaregulaarsed. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja igakuiseid

kohustusi ja majapidamiskulude suurust ja sisu piisavalt hoolsalt ega võtnud sissetuleku

hindamisel aluseks piisavat ajavahemikku. Samuti on kostja märkinud laenutaotluses, et tal on

kaks ülalpeetavat. 2019. aastal oli miinimumelatise suurus 270 eurot ühe lapse kohta kuus.

Seega ei ole usutav, et kostja kohustused (ülalpidamiskulud, telefoni lepingutasu, teise laenu

tagasimakse) ja majapidamiskulud piirdusid 285 euroga. Kohtule nähtuvalt ei ole krediidiandja

teinud täiendavaid toiminguid kostja kohustuste ja kulude väljaselgitamiseks. Laenutaotluses

märgitud ning registritest nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud

sissetulekud ja kohustused ning sissetulekute regulaarsus. Arvestades, et refinantseerimisleping

nägi ette intressi tasumise kohustuse, oleks krediidiandja pidanud ka selle sõlmimisel

kontrollima kostja krediidivõimelisust. Kohtule ei nähtu, et seda oleks tehtud.

13.2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu

taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

14. Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses 3 järjestikuse

osamakse tasumisega. Seega oli lepingu üldtingimuste punktist 7.7.4 tulenev ülesütlemise

esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1

sätestatut). Krediidiandja saatis kostjale 28.12.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 41). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud,

luges krediidiandja 12.01.2023 lepingu ülesöelduks (dtl 41). Neil asjaoludel saab lepingu

ülesütlemise lugeda kehtivaks.

15. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

alates refinantseerimislaenu väljastamisest 11.10.2022 kuni 31.12.2022 oli 0% ja 01.01.2023

kuni 12.01.2023 2,5%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 38,11%

aastas. Hageja saab seega kostjalt nõuda põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras

intressi alates laenu väljastamisest. Kuivõrd seadusjärgse intressi suurus oli perioodil

11.10.2022 kuni 31.12.2022 0% ja 01.01.2023 kuni 12.02.2023 2,5%, mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja intressi 0,18 eurot (215,33 × 2,5% ÷ 365 × 12 päeva). Kohus jätab

rahuldamata hageja intressinõude 17,19 euro ulatuses (17,37 – 0,18).

17. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-

18-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

18. Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 1

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500

eurot. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 08.02.2023, 22.02.2023 ja 05.04.2023 (dtl 43-

47).

Kohus

peab

põhjendatuks

sissenõudmiskulude

hüvitamist

kolme

tasulise

meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti nõuab hageja nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega

seotud kulusid, võlgnikule tehtavate kõnede kulusid, võlanõude avaldamisega seotud kulusid

ning selgitas võlanõudeid ja vastas vastuväidetele telefoni ja e-maili teel, kokku 5 euro ulatuses.

Hageja on nimetatud kulusid tõendanud väljavõttega tööprogrammist (dtl 85). Kohtu hinnangul

on nimetatud kulud põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks kostjalt VÕS

§ 1132 lg 2 p 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 30 eurot.

19. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 13.01.2023 kuni hagi esitamiseni (10.01.2024).

Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 38,11% aastas.

19.1. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

19.2. Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Seega tuleb ka viivise puhul

lähtuda seadusjärgsest määrast.

19.3. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 13.01.2023 kuni 30.06.2023 viivisemäär

10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 11.08.2023 12% aastas

(4% + 8% = 12%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised:

1) 13.01.2023–30.06.2023: 215,33 × 10,5% ÷ 365 × 169 päeva = 10,47 eurot;

2) 01.07.2023–11.08.2023: 215,33 × 12% ÷ 365 × 42 päeva = 2,97 eurot.

19.4. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 10.08.2023

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13,44 eurot (10,47 + 2,97). Kohus jätab rahuldamata

hageja viivisenõude 33,77 euro ulatuses (47,21 – 13,44).

20. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 215,33 eurot,

intressi 0,18 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 13,44 eurot

ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 215,33

eurolt alates 11.08.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas (50,96 eurot) jääb hagi

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

21.1. Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

21.2. Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas

kohus ligikaudu 84% (258,95 ÷ 309,91 eurot × 100% = 84%). Seega jäävad menetluskulud

84% ulatuses kostja kanda ning 16% ulatuses hageja kanda (100% – 84% = 16%).

22. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

23. Hageja 10.08.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv

140 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 338 eurot, kokku 498 eurot.

Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid

tekkinud.

23.1. Käesoleva tsiviilasja hagihind on 391,97 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi

kuulus kuni 500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 140 eurot. Tasutud riigilõiv 140 eurot

on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

23.2. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või

menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral

nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses

sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse

menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse

menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.

23.3. Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 338 eurot (2 tundi tunnitasuga 169

eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 100 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise

esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse

koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõudele vastamist. Kostja

menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel

1,5 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale.

Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu

kokku 170 eurot (1,5 tundi × 100 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

23.4. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 140 + 170 = 310

eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 84%, mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja 260,40 eurot (310 × 84%).

24. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse

alusel

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema

poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

25. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

26. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik