2-23-9617/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Antero Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-9617

Tsiviilasi

Revensen OÜ hagi I Si vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

19 204,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Revensen OÜ (registrikood 16625699), lepinguline

esindaja A K

Kostja: I S (isikukood xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Määrata tsiviilasja hinnaks 19 204,04 eurot.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Mõista I Silt (isikukood xxx) Revensen OÜ (registrikood 16625699) kasuks välja

15 313,66 eurot (põhivõlg 14 647,40 eurot, seisuga 05.07.2023 sissenõutavaks

muutunud viivis 518,79 eurot ja väikelaenukindlustuse lepingust tulenev võlgnevus

147,47 eurot) ning alates 06.07.2023 viivis põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta hagi rahuldamata intressi 1225,61 euro, lepingu haldustasu 8,41 euro, võla

sissenõudmiskulu 15 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 322,42 euro nõudes,

samuti osas, milles hageja nõudis lisanduvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määra ületavas osas.

5. Jätta menetluskulud 89% ulatuses kostja ja 11% ulatuses hageja kanda.

6. Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 1500

eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele mõista I Silt Revensen OÜ kasuks

välja 1335 eurot. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Välja mõistetud

menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Mõista Revensen OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja hagiavalduselt vähem tasutud

riigilõiv 70 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva

jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

2-23-9617

2 (10)

8. Avaldada otsuse resolutsioon väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA HAGEJA NÕUE

1. Revensen OÜ (hageja) esitas 05.07.2023 Harju Maakohtule hagi I Si (kostja) vastu

võlgnevuse nõudes.

1.1. Hagis esitatu kohaselt sõlmisid xxx AS (krediidiandja) ja kostja 24.08.2022 (hagis

ekslikult märgitud 22.08.2022) laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis krediidiandja

kostjale laenu 15 000 eurot. Laenulepingu intressmääraks oli 15,90% aastas, tagasimakse-

perioodiks 72 kuud, kohustusega tasuda alates 10.10.2022 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 10.

kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu haldustasust koosnevaid makseid summas

328,74 eurot. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt

10.09.2028. Krediidikulukuse määraks oli 18,22%.

1.2. Krediidiandja maksis kostjale laenusumma välja 25.08.2022. Peale laenulepingu

sõlmimist ei ole laenuandjale kostjalt ühtegi makset laekunud. Makseviivituse tõttu saatis

laenuandja kostjale korduvalt nii tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi. 27.02.2023 edastas

krediidiandja kostjale teate laenulepingu ülesütlemise kohta, milles teatas laenulepingu

ennetähtaegsest ülesütlemisest ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa

tasumist 14 päeva jooksul. Kostjapoolsest tegevusetusest tulenevalt ütles krediidiandja lepingu

27.02.2023 üles. Krediidiandja loovutas 06.03.2023 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest.

1.3. Krediidiandja ja kostja on 24.08.2022 sõlminud ka väikelaenukindlustuse lepingu, mille

alusel nõuab hageja kostjalt väikelaenukindlustusega seotud kulude hüvitamist.

Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista:

(1) põhivõlgnevuse 14 647,40 eurot,

(2) intressi 1225,61 eurot,

(3) lepingu haldustasu 8,41 eurot (hagi resolutsioonis ekslikult märgitud 8,14 eurot),

(4) sissenõudmiskulu 15 eurot,

2-23-9617

3 (10)

(5) väikelaenukindlustusega seotud kulud 147,47 eurot,

(6) seisuga 05.07.2023 lepingujärgse viivise 831,21 eurot ning edaspidi alates 06.07.2023

viivise põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 15,90% aastas;

(7) samuti menetluskuludena riigilõivu 980 eurot ja õigusabikulud 720 eurot ning viivise

menetluskuludelt alates otsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude

hüvitamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

2. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlust algatav määrus kätte toimetatud avalikult väljaande

„Ametlikud teadaanded“ kaudu 12.10.2023. Kostja ei ole hagile vastanud.

3. Kohus tegi 16.10.2023 hagejale ettepaneku täpsustada haginõuet ja esitada VÕS § 4034 lg 7

järgne ümberarvestus, kuna kohtu hinnangul on laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Ühtlasi määras kohus hagejale tähtaja menetluskulude

nimekirja esitamiseks.

3.1. Hageja teatas 20.10.2023, et jääb hagis esitatud selgituste juurde. Hageja leiab, et

laenuandja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Krediidiandja kogutud

andmed on olnud piisavad laenutaotluse rahuldamiseks. Kostjal oli kindel ja stabiilne igakuine

sissetulek. Tehti päring Maksu-ja Tolliametile, et tuvastada kostja töökoht ja töötasu. Kostja

suhtes kontrolliti maksehäirete olemasolu, mille tulemusena selgus, et kostjal puudusid

kehtivad maksehäired.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Hageja nõuded tulenevad osaliselt krediidiandja ja kostja vahel 22.08.2022 sõlmitud

laenulepingust nr XXX, mille kohaselt andis krediidiandja kostjale laenu 15 000 eurot.

Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada hagejal (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p 12). Kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist, on

viidatud laenusuhte puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

5. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema

selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja selgitas, et kostja ja krediidiandja sõlmisid

internetiportaali vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingu, mis koosneb

hagiavaldusele lisatud laenulepingu põhitingimustest ja laenulepingu üldtingimustest. Ühtlasi

on kostja allkirjastanud laenulepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe

(dtl 16-24 ja 31-33). Laenulepingu pooled on selle digitaalselt allkirjastanud 24.08.2022 (hagis

ekslikult märgitud 22.08.2022). Kostja sissetulekute ja kohustuste esitatud andmed nähtuvad

hageja laenu analüüsist (dtl 63).

Kohus leiab, et hageja on kohtu ette toonud faktiväited ning esitanud tõendid, mille pinnalt saab

kohus lugeda tõendatuks, et kostja tegi tahteavalduse laenu saamiseks ning krediidiandja

edastas talle lepingudokumendid VÕS § 404 lg-st 1 mõttes püsival andmekandjal ning et

lepingudokumendid sisaldasid VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teavet.

6. Nähtuvalt nõude loovutamise teatest loovutas krediidiandja laenulepingust nr XXX

tulenevad nõuded tervikuna kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise kohta edastas Revensen

OÜ kostjale 20.03.2023 teatise (dtl 50).

2-23-9617

4 (10)

7. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepingu-

vabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud

viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14 ja RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p 13).

7.1. Tulenevalt VÕS § 406² lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingu kohaselt oli

selle krediidikulukuse määraks 18,22% (dtl 16). VÕS § 4062 lg-s 1 nimetatud määr oli

24.08.2022 lepingu sõlmimise ajal 16,30%. Seega ei ületanud lepingujärgne krediidikulukuse

määr VÕS § 406² lg 1 järgset piirmäära.

8. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

−

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

−

hindama tarbija krediidivõimelisust.

8.1. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

8.2. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-

13098, p-d 13 ja 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate

kohta:

−

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

−

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

−

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

−

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju

(KAVS § 49 lg 1 p 5).

2-23-9617

5 (10)

8.3. Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-st 3 peab krediidi-

andja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet,

arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni

kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50

lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele,

kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on

selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p 18).

8.4. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute

laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et

laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja

saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis

(RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet (RKTKm 24.11.2023, p 21).

9. Hageja väidete kohaselt esitas kostja 22.08.2022 laenutaotluse laenusummale 15 000 eurot.

Kostja märkis enda sissetulekuks 1700 eurot, väljaminekuteks 100 eurot, ülalpeetavaid 0,

tööandjaks xxx. Kostja omandis ei olnud kinnisvara. Kostja suhtes analüüsiti esitatud

väljaminekuid ja sissetulekuid (dtl 63). Kostja suhtes kontrolliti maksehäireid ja päringu käigus

selgus, et kehtivaid maksehäireid ei olnud ja kostja taust oli puhas (dtl 95). Kostja krediidiinfo

skoor oli 1,6%. Analüüsi tulemusena jõuti järelduseni, et kostjale võib pakkuda maksimaalselt

laenu sissetuleku järgi 20 400 eurot. EMTA andmete kohaselt oli kostja tööandjaks alates

01.02.2022 OÜ xxx, kus kolme kuu keskmine oli 1700 eurot ja 12 kuu keskmine töötasu 708

eurot. Laenuandja jõudis järeldusele, et kostja esitatud andmed ja kliendi maksekäitumine

võimaldavad kostjale pakkuda laenu summas 15 000 eurot, kuumaksega 328,74 eurot, tähtajaga

72 kuud.

9.1. Kohus tegi 16.10.2023 hagejale ettepaneku täpsustada haginõuet ja esitada VÕS § 4034

lg 7 järgne ümberarvestus, kuna kohtu hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 89). 20.10.2023 menetlusdokumendis jäi hageja

enda seisukoha juurde ning leidis, et kostja puhul olid andmed kogumis piisavad laenutaotluse

rahuldamiseks ilma pangakonto väljavõtteta (dtl 93). Hageja lisab, et kostja puhul kontrolliti

veel isikut tõendava dokumendi kehtivust (dtl 94), tehti päring Maksu-ja Tolliametile (dtl 94)

ning kontrolliti maksehäirete olemasolu (dtl 95).

9.2. Lähtudes eeltoodud selgitusest on laenu andmisel jäetud sisuliselt kontrollimata kostja

muude kohustuste olemasolu, majapidamiskulude suurus ja ülalpeetavate arv. Krediidiandja

pole hageja selgitusest nähtuvalt hinnanud ka nende mõju kostja majanduslikule seisule. Piisava

põhjalikkusega on välja selgitamata jäänud ka kostja varasem finantskäitumine, mis on

oluliseks teabeks laenulepingu sõlmimisel. Kohtule pole selgitatud krediidiskoori 1,6%

kujunemise valemit, selle kujunemist ning arvutamisel kasutatud andmeid. Liiatigi ei ole

selgitatud skoori skaalat, mille abil saaks kohus selle olemust hinnata. Seega ei kajasta hageja

märgitud krediidiskoor kostja tegelikku laenuvõimekust ega oma vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgmisel tõendamisväärtust. Krediidiandja oleks pidanud asjaolude kontrollimiseks

nõudma vähemalt kostja pangakonto väljavõtet või nõudma kostjalt täiendavaid selgitusi.

2-23-9617

6 (10)

Hageja ei ole tõendanud, et kostja kohta kogutud muu teave oli pangakonto väljavõtteta

krediidivõimelisuse hindamiseks piisav (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 18).

9.3. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja

ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja

rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9.4. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Lg-s 6 sätestatut ei kohaldata, kui

tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud väidet, et krediidiandja oleks kostjalt

küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi

võltsinud. Seetõttu kohaldub VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud tagajärg.

9.5. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbija-

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise

korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine

tühiseks.

10. Seoses sõlmitud lepinguga on kohtule esitatud 27.02.2023 teade ülesütlemise kohta (dtl

48), mille kohaselt on luges krediidiandja laenulepingu nr XXX üles öelduks. Kostjale saadeti

ülesütlemise teatis 28.02.2023 e-postile xxx (dtl 49). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 69 lg-st 1 tuleneb, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb

tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule

suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Sama sätte teine lõige

täpsustab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks

tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud

tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Krediidiandja

tahteavaldus tuleb kostjale kättetoimetatuks lugeda ühe nädala möödudes selle serverisse

saabumisest. Seejuures tuleb eeldada, et e-kiri jõuab saaja serverisse selle saatmise päeval

(RKTKo 29.11.2021, 2-19-14714, p 11.2 ja RKTKo 29.11.2017, 2-16-8010, p 13). Seega saab

kostjale krediidiandja tahteavalduse lepingu ülesütlemise kohta kättetoimetatuks lugeda

07.03.2023 ning lepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 08.03.2023.

10.1. Vaatamata kohtu selgitustele ja ettepanekule ei ole hageja esitanud VÕS § 4034 lg 7

järgset ümberarvestust. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole hagiavalduses välja

toonud ega tõendanud, mida krediidiandja tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, peab kohus andma talle TsMS § 340¹ lg 1 alusel

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

2-23-9617

7 (10)

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud

intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral), st hagi on võimalik

osaliselt rahuldada (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386, p 14.1.4).

11. VÕS § 195 lg-st 2 tuleneb, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu

üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.

VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Hagis esitatu kohaselt ei ole kostja teinud laenu tagastamiseks ühtegi

makset, mistõttu oleksid laenulepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud olnud. Seega

ei omaks hagejapoolne tagasimaksete uuesti määramine sisulist tähendust ning hagi on

võimalik osaliselt rahuldada. Seoses lepingu ülesütlemisega on kostja õigus krediidisumma

kasutamiseks lõppenud. Kohus tuvastab, et kostjale üle antud laenusumma (nn põhivõlgnevus)

oli 14 647,40 eurot. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hooldustasu tasumise kohustust

kostjal ei tekkinud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma

14 647,40 eurot.

12. VÕS § 94 lg-st 1 tuleneb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui

seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 24.08.2022 laenulepingu sõlmimise ajal oli

VÕS § 94-järgne intressimäär 0%, mistõttu ei kuulu kostjalt intress väljamõistmisele.

13. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

13.1. Hageja on arvestanud osamaksetelt ja põhivõlgnevuselt perioodi 11.10.2022 kuni

05.07.2023 eest viivist 813,21 eurot. Kuivõrd intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal

õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 518,79 eurot

vastavalt alljärgnevale arvestusele, võttes arvesse kohtu poolt tuvastatud laenulepingu

ülesütlemise kuupäeva:

Viivise

arvestuse

algus

Viivise

arvestuse

lõpp

Võlgnevus

Viivitatud

päevade arv

Viivise määr

aastas

Viivise

summa

11.10.2022

07.03.2023

2,62

8% ja 10,5%

0,1

11.11.2022

07.03.2023

128,52

8% ja 10,5%

3,88

11.12.2022

07.03.2023

130,23

8% ja 10,5%

3,07

11.01.2023

07.03.2023

131,95

10,5%

2,13

11.02.2023

07.03.2023

133,70

10,5%

0,96

08.03.2023

05.07.2023

14 647,40

10,5%

508,65

Kokku: 518,79 eurot

13.2. Lisaks eelnevale on hageja palunud välja mõista lisanduva viivise alates 06.07.2023

põhinõudelt 14 647,40 eurolt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 15,90%

aastas. Kuivõrd laenulepingu intressimäära kokkulepe on tühine, kuulub hageja lisanduva

2-23-9617

8 (10)

viivisenõue rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates

06.07.2023 põhinõudelt 14 647,40 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulud summas 15 eurot vastavalt

laenulepingu üldtingimuste punktile 9 ja laenuandja hinnakirjale. Riigikohus on selgitanud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause

tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja

nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda

tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (RKTKo 23.03.2016, 2-21-13098, p 24). Seega

jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata.

15. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja ja kostja koos krediidilepinguga sõlminud ka

väikelaenukindlustuse lepingu, mille alusel nõuab hageja kostjalt väikelaenukindlustusega

seotud kulude hüvitamist summas 147,47 eurot. VÕS § 422 lg 1 näeb ette, et kindlustus-

lepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või

osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine

isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.

15.1. Kindlustuslepingule kohalduvate üldtingimuste p-st 2.1 tuleneb, et väikelaenukindlustuse

kindlustuskaitsega seotud kulude eest tasub laenusaaja laenuandjale teenustasu vastavalt

lepingus ja selle lisaks olevas väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise maksegraafikus

toodule. Hageja märgib, et kostjal oli kohustus tasuda kindlustusmakseid laenu igakuisele

osamaksele juurde summas 26,30 eurot, kokku 1893,60 eurot tähtajaga 70 kuud, viimane

maksepäev 10.07.2028. Väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise maksegraafiku

kohaselt oli kostjal esimene makse 22.08.2022 summas 52,60 eurot, mis on arvestatud maha

laenusummalt. Hageja arvestab tasumata väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumist

vastavalt maksegraafikule, mis on lisatud väikelaenulepingule alates esimesest tasumata

osamaksest alates 10.10.2022 kuni 27.02.2023. Kostjal jäi tasumata 5 kuu ja 17 päeva maksed

s.o (5 × 26,30) + (26,30 × (17:28)) = 131,50 + 15,97 = 147,47 eurot. Kohus leiab, et hageja

nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kindlustuslepingu alusel

tegemata jäänud osamaksed summas 147,47 eurot.

16. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 136 lg 4 sätestab, et tsiviilasja hinna kohta

tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda

muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Kohus on hagi menetlusse võtmise määruses lugenud

tsiviilasja hinnaks 17 107,99 eurot. Õigeks asja hinnaks on aga 19 204,04 eurot.

17. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab

kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses (TsMS § 147 lg 3 esimene lause).

Tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista

asjas tehtavas lahendis (TsMS § 179 lg 1). Hagiavalduselt tuli TsMS § 139 lg 2, riigilõivu-

seaduse § 59 lg 1 ning selle lisa 1 järgi lõivu tasuda 1050 eurot. Hageja tasus hagilt 980 eurot,

st täiendavalt tuleb hagejalt riigi kasuks välja mõista 70 eurot.

18. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma

jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või

kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Kohus selgitab, et rahandusministri

käskkirjaga määratud asutus võib menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata

sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul

(TsMS § 179 lg 6). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude

tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

2-23-9617

9 (10)

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele

(TsMS § 179 lg 2¹).

19. Kostja aadressi ja toimivate sidevahendite puudumise tõttu toimetab kohus käesoleva

otsuse kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte avalikult.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi ligikaudu 89% ulatuses, siis jäävad kõik menetluskulud

89% ulatuses kostja ja 11% ulatuses hageja kanda.

21. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja menetluses ei

osalenud ja asja materjalidest menetluskulude kandmist ei nähtu. Seega määrab kohus kindlaks,

et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja taotluse menetluskulude kindlaks-

määramiseks rahuldab kohus osaliselt.

22. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks riigilõivust 980 eurot,

millele lisandub kohtu poolt käesoleva otsusega väljamõistetud täiendav riigilõiv 70 eurot.

Lisaks on hageja menetluskuludeks esindajakulud 720 eurot. Hageja esindajal on kulunud

asjaoludega ja materjaliga tutvumiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks (sealhulgas tõendite

tellimiseks, kogumiseks) ja koostamiseks ning hagi kohtusse esitamiseks 6 töötundi. Hageja

esindaja tunnitasu määr oli 120 eurot.

23. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud

teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus

teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates.

23.1. Kohus ei nõustu hagejaga, et mitte-advokaadist esindaja tunnitasumäär 120 eurot (käibe-

maksuta) oleks asja keerukust arvestades põhjendatud. Kohus võtab siinjuures arvesse, et

advokaadi tunnitasu on kõrgem mh põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest

tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate

puhul nii ei ole. Advokaati eristab teistelt õigusteadmistega esindajatest advokaadi vastutus,

vastutuskindlustus ning järelevalve. Kohus leiab, et vaidluse keerukust ja esindaja

kvalifikatsiooni arvestades saab hüvitatavaks (s.o konkreetse vaidluse kontekstis mõistlikuks,

vajalikuks ja ettenähtavaks) pidada tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta).

23.2. Seadus ei piira, kui palju menetlusosaline oma lepingulisele esindajale esindamise eest

tasuda võib, küll aga ei näe TsMS ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist eranditult täies

ulatuses. Esindaja poolt teostatud toimingute põhjendatud ajakuluks loeb kohus 4,5 tundi.

Kohus leiab, et selles ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluse käiku arvestades

põhjendatud.

24. Riigilõiv 1050 eurot on kohtukuluna põhjendatud ja vajalik ning tuleb hagejale hüvitada.

25. Kohus määrab eelneva põhjal hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks

suuruseks 1500 eurot (lepingulise esindaja tasu 4,5 tunni eest tasumääraga 100 eurot/h ja

riigilõiv 1050 eurot) ning mõistab selle kostjalt välja vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

2-23-9617

10 (10)

26. Lähtudes hageja taotlustest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus lahendi resolutsioonis, et

välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

27. TsMS § 178 lg-d 1, 2 ja 4 näevad ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kuivõrd hageja

taotluse rahuldamata osa ei ületa 280 eurot, saab menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata üksnes kostja. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Antero Maksing

kohtunik