2-23-5500/25 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Mari Schihalejev

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2024, Võru

Tsiviilasja number

2-23-5500

Tsiviilasi

R. H. hagi V. K. (K. ) vastu mittevaralise kahju hüvitise

ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: R. H. (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaadi abi Katrin Paulus

Kostja: V. K. (registrikood xxxxxxxxxx)

Kohtuistungi toimumise aeg

13. november 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata V. K. vastuväide kohtu tegevuse peale.

2. Rahuldada hagi.

3. Mõista V. K. R. H. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot.

4. Mõista V. K. R. H. kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras mittevaralise kahju hüvitiselt 300 eurolt alates 11. aprillist

2023 kuni kahjuhüvitise täieliku rahuldamiseni.

5. Jätta menetluskulud V. K. kanda.

6. Mõista V. K. R. H. menetluskulude katteks välja 2590 eurot 80

senti.

7. Välja mõistetud menetluskuludelt (2590 eurot 80 senti) tuleb V. K. tasuda R. H.

viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. R. H. (hageja) esitas 11. aprillil 2023 Tartu Maakohtule hagi, milles palus mõista V. K.

(kostja) hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel ja viivise

kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni seadusjärgses

määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda

menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse

kohaselt

avaldas

kostja

xxxxxxxx

ilmunud

artikli

„xxxxxxxxxxxxxxxx„xxxxxxxxxx“ esitanud seksuaalkoolitaja nõuab netisõimajatelt

valuraha“ kommentaariumis xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx pseudonüümi „xxxx“ alt järgneva

kommentaari:

„xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx...

xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu loos.“ (kommentaar). Väited on ebaõiged ja hageja suhtes au

teotavad.

Tsiviilasjas nr x-xx-xxxx tuvastati, et kommentaar oli kirjutatud K. P. kuuluvalt IP-aadressilt.

Hageja edastas nõudekirja K. P. , kes palus saata selle kommentaari tegelikule autorile, kostjale,

K. P. elukaaslasele. Hageja edastas kostjale 19. mail 2020 posti teel (tavapostiga) nõudekirja

kahju hüvitamiseks ja andis kostjale võimaluse kompromissi sõlmimiseks. Kostja nõudekirjale

ei vastanud. Samas kostja kinnitas, et ta sai kätte vähemalt tema elukaaslasele saadetud

nõudekirja. Seega on kostja kinnitanud, et ta on nõudekirja kätte saanud. Nõudekirja edastamine

kostjale kohtueelselt omab tähtsust küsimuses, kas kostja soovis kohtuvaidlust vältida ja

sõlmida kohtueelse kompromissi. Olukorras, kus kostja on kinnitanud, et ta sai kätte vähemalt

elukaaslasele edastatud nõudekirja, oleks kostjal olnud võimalik kohtueelselt hageja lepingulise

esindajaga ühendust võtta ja teatada võimalikust kompromissist. Kostjale oli teada, et hagejal

on nõuded kostja vastu. Kohtueelselt kostja ise hageja esindajaga ühendust ei võtnud.

Kompromissist hakkas kostja esmakordselt rääkima pärast hagiavalduse saamist, saades ilmselt

aru, et enam ei ole võimalik nõuet vältida.

Lugedes kostja kommentaari, mõistab keskmine mõistlik lugeja, et hageja tegevuses on

pedofiilia tunnused. Kostja avaldatud väärtushinnangud võimaldavad kolmandal isikul hagejat

negatiivselt väärtustada. Hageja tegevuses ega seksuaalkasvatuse õpetamises ei ole

xxxxxxxxxxxxxxxxxx ja sellekohane hinnang on hagejat äärmiselt solvav ebakohane

väärtushinnang. Hageja ei ole hälbeline ning taunib pedofiiliat. Kohtud on mitmetes

kohtuasjades tuvastanud, et hageja tegevuses ei ole pedofiilia tunnuseid. Ebakohaste

väärtushinnangute avaldamisega on kostja teotanud hageja au ning seega rikkunud hageja

isiklikke õiguseid. Ebakohase väärtushinnangu avaldamine on õigusvastane. Kohus on

sarnastes asjades analoogseid väiteid pidanud õigusvastasteks. Õigusvastasust välistavad

asjaolud puuduvad. Kostja pani isiklike õiguste rikkumise toime tahtlikult, sest soovis hageja

isiklikke õiguseid kahjustada ning viis enda teoplaani, s.o avaldada hageja mainet kahjustav

väärtushinnang, ka ellu. Tegemist ei olnud hooletusest või raskest hooletusest toime pandud

õigusvastase teoga.

Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejale on tekitatud mainekahju ning

kostja süü on suur. Kostja põhjustas hagejale ebakohaste väärtushinnangute avaldamise kaudu

moraalse kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et hageja on pidanud tundma avalikult

häbitunnet oma kutsetegevuse tõttu ja taluma enesehinnangu negatiivset muutust. Keskmisele

mõistlikule lugejale jäi hagejast täiesti ekslik ja halvustav mulje. Kostja toime pandud

õigusvastane tegu on põhjustanud hagejale ebamugavustunnet teiste inimestega, töötajatega ja

lastevanematega suheldes, kusjuures viimane häiris oluliselt hageja igapäevaelu. Hagejal on

esinenud kostja teo tulemusel meeleolulangusi ning negatiivseid emotsioone. Samuti on

hagejal tema au teotamise tulemusena tekkinud hingeline valu ja psüühiline häiritus, mis

segasid teda oma tavapärase elu elamisel. Kostja ei ole hageja ees vabandanud ja lootis selle

peale, et võib karistamatult hagejat laimata ja tema isiklikke õiguseid rikkuda. See näitab, et

kostja ei hooli hagejale tekkivast kahjust ning kostjal on temast tegelikult ükskõik. Viimast

tõendab kõige ilmekamalt kostja käitumine kohtueelsetel läbirääkimistel. Kommentaar on

hagiavaldamise seisuga jätkuvalt avalikkusele nähtav ja kättesaadav.

Kohtute seni välja mõistetud hüvitised ei ole mõjutanud laimajaid (sh kostjat) õigusvastasest

tegevusest hoiduma. Kostja avaldas kommentaari internetis. Kohtupraktikast nähtub, et

andmete avaldamisel internetis, jõuab see eelduslikult oluliselt suure hulga inimesteni.

Järelikult tuleb lugeda, et kommentaar on jõudnud väga suure hulga inimesteni ning riive hageja

õigushüvedele on intensiivne. Hageja palub kohtul arvestada üldise elukalliduse tõusu ning

seda, et varasemate aastate kohtupraktika kopeerimine ilma hüvitisi suurendamata ei taga

ajakohast kompensatsiooni, sest aastal 2018 ja varem välja mõistetud kompensatsioonid pole

enam ajakohased, kuivõrd ainuüksi inflatsioon on vähendanud raha reaalväärtust üle 25–30%.

Hageja peab õiglaseks hüvitiseks 600 eurot.

Vabandamine ei ole siiras. Kui kostja siiralt kahetseks kirjutatut, oleks ta astunud samme

kommentaari kustutamiseks ja hageja ees vabandamiseks juba siis, kui ta sai kätte oma

elukaaslasele edastatud nõudekirja. Praegusel juhul on kostja vabandanud ilmselt üksnes

lähtudes eesmärgist, et kohus mõistaks temalt välja võimalikult väikese hüvitise. Seega ei saa

vabandamine kahju hüvitise summa kindlaksmääramisel olla suure kaaluga. Kostja ka endiselt

õigustab oma käitumist.

Hageja arvates ei ole kostja hagi õigeks võtnud. Kostja vastusest hagile ei nähtu selgesõnalist

hagi õigeksvõttu ega kostja tahet hagi õigeks võtta. Vastupidi, kostja vaidleb selgelt hagile

vastu. Vabandamisest ei ole võimalik lugeda välja kostja tahet hagi õigeks võtta. Kostja

käitumisest on järeldatav, et kostja püüab teadlikult kohut eksitada eesmärgiga mõjutada kohut

välja mõistma võimalikult väike kahju hüvitis ning ilma kohustuseta hüvitada hagejale tema

menetluskulud.

2. Kostja vaidles hagile vastu osaliselt.

Kostja vabandas, et oli kommentaari kirjutades emotsionaalne ja kui kasutas sõnastust, mis

hagejat solvas, sest kostja maailmavaade taolistele asjadele ja väidetele, mida hageja kasutas,

on konservatiivne. Kommentaari mõte polnud hageja isiklik rünnak ega sildistamine, vaid

mõttelend iseendale. Lugedes kõnealust artiklit ning ka mõne varem ilmunud kirjutise pealkirju

ning kommentaare, tekkis kostjal tunne, et laste kaitsmise egiidi all hakati väärkohtlema

inimesi, kelle arvamus ning nägemus laste seksuaalkasvatuse teemal ei ühtinud hageja omaga.

Inimesi, kes julgesid jääda erinevale arvamusele ning ütlesid selle välja, hakati väärkohtlema

– nad said kohtukutse. Kostja eesmärk ei olnud kunagi kedagi isiklikult solvata, veel vähem

pedofiiliks tembeldada. Kostja pole öelnud, et hageja on pedofiil ega kaudselt sellele vihjanud.

Kostja kasutas osaliselt xxxxxxxx pealkirja väljendeid, mistõttu ei saaks see olla kostjale

etteheidetav. Ka ei saanud kommentaar tekitada nii suures ulatuses moraalset kahju. Kui kohtu

arvates on hageja nõude rahuldamiseks alus, siis kostja nõustub hagiga ega vaidle, kuid ei

nõustu hageja nõude suurusega.

Kostja pole saanud hagejalt või tema esindajalt kohtueelset dokumenti, selle väitega kostja

samuti ei nõustu. Esimese nõudekirja sai kostja elukaaslane, K. P. , 8. mail 2020. See saabus

tähitud kirjana ning anti üle allkirja vastu xxxxx postipunktis. Saades nõudekirja, kirjutas

elukaaslane R. S. e-mailile, et temal pole kommentaariga mingit pistmist. Samuti märkis, et

tegu võib olla elukaaslase, kostjaga. Lisaks edastas ta R. S. kostja kontaktid. Hagiavaldus

mittevaralise kahju ja lisanduva viivise nõudes tuli kostjale 11. aprillil 2023. Vahepealsel ajal

(8. maist 2020 kuni 11. aprillini 2023) ei ole kostja ühtegi vastavasisulist kirja ega nõuet saanud.

Kostja pakkus hagejale kompromissina 100 eurot ja 200 eurot ja et hageja õigusabikulud jääksid

tema enda kanda või kohus vähendaks neid oluliselt, kuna vaidlus polnud hagejale keeruline.

Hageja ise viitab hagiavalduses, et taolisi vaidlusi on palju ja teemad väga sarnased. Hageja

oleks võinud kohtueelselt olukorra lahendada.

Kostja arvates võttis ta hagi kohe õigeks, mistõttu ei saanud lisanduda menetluskulusid.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

4. Kostja on kohtule ette heitnud, et kohus ei lõpetanud asja menetlust seoses kostja poolt

hagi õigeksvõtuga, vaid jätkas menetlust, mistõttu lisanduvad põhjendamatult menetluskulud.

Arvestades, et kostja on seeläbi väljendanud selgelt oma mittenõustumist kohtu tegevusega,

käsitab

kohus

kõnealust

kostja

etteheidet

vastuväitena

kohtu

tegevuse

peale

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 7. septembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p 12). Kohus jätab kostja vastuväite kohtu tegevuse

peale rahuldamata.

4.1. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks kostja hagi 21. juuni 2023. a

menetlusdokumendis (dtl 53) TsMS § 440 lg 1 järgi õigeks võtnud, mistõttu pidanuks kohus

hagi rahuldama ja jätma menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 6). Hagi õigeksvõtt peab

olema selgesõnaline ning sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta (Riigikohtu

19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 12; 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-09, p 12). Kohtu arvates sellist selget hagi õigeksvõttu asja materjalidest ei nähtu.

Kohus on kostjale seejuures hagi menetlusse võtmise määruses 7. juunil 2023 selgitanud, et

omaksvõtuga tunnistab kostja tema vastu suunatud nõudeid (dtl-d 48–51). Kostja on aga

osaliselt omaks võtnud haginõuet põhjendavad asjaolud (nt kommentaari avaldamise ja et see

käis hageja kohta; dtl 74) (TsMS § 231 lg 2), kuid selle alusel ei saa hagi automaatselt

põhjendatuks lugeda. Lisaks on kostja 21. juuni 2023. a menetlusdokumendis ja pärast seda

selgelt väljendanud, et ei nõustu hageja arvamusega mittevaralise kahju hüvitise nõude

suurusega ning et kostja kommentaar ei saanud hagejale tema väidetud moraalset kahju tekitada

(dtl-d 53, 74, 80). Kohus saab kostjast aru, et kostja möönab ka ise, et ei ole hagi täielikult

omaks võtnud (dtl 123). Kostja on teinud omapoolse kompromissettepaneku hageja ees

vabandada ning tasuda hagejale 100 eurot (hiljem 200 eurot), mis ei ole samastatav hagi

õigeksvõtuga (dtl-d 53, 73). Kuna hageja kõnealuse kompromissettepanekuga ei nõustunud,

kohtumenetlus jätkus.

4.2. Eelneva tõttu ei saanud kohus teha õigeksvõtul põhinevat otsust, kuid saab otsuse tegemisel

tugineda kostja poolt omaks võetud haginõuet põhjendavatele asjaoludele.

5. Hageja on tuginenud sellele, et kostja avaldas tema kohta kommentaari, mis on käsitatav

ebakohase väärtushinnanguna ning mis rikkus hageja isiklikke õigusi. Kostja ei vaielnud vastu

hagiavalduses esile toodud faktilistele asjaoludele, st nõustus, et avaldas hageja väidetud ajal ja

kohas kõnealuse kommentaari ning et see käis hageja kohta (dtl 74). Kostja ei nõustu sellega,

nagu toonuks kommentaar kaasa hagejale tema väidetud moraalse kahju.

5.1. Hageja nõue on suunatud mittevaralise kahju hüvitamisele. Nimetatud nõue lahendatakse

VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 4. Selle eeldused on järgmised: 1) kostja

on avaldanud avalikult väärtushinnangu (tegu); 2) kahju tekitamine on õigusvastane;

3) tekkinud on kahju (tagajärg); 4) teo ja kahju vahel on põhjuslik seos; 5) esineb kahjustaja

süü. Alljärgnevalt analüüsib kohus kahju hüvitamise eeldusi.

5.1.1. Esmalt tuvastab kohus, kas kostja on avaldanud avalikult väärtushinnangu (tegu).

Kostja vastusest hagiavaldusele ja asjas toimunud istungil antud omaksvõtust nähtuvalt ei ole

poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja avaldas hageja kohta xxxxxxxx ilmunud artikli

kommentaariumis

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

järgneva

kommentaari:

„xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx...

xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu loos.“ (dtl-d 53, 74).

Au teotamise puhul eristatakse faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Faktiväide on

väide, mille tõesus on kohtumenetluses kontrollitav. Väärtushinnang on väide, mida saab küll

põhjendada,

kuid

mille

tõesus

pole

tõendatav.

Kostja

avaldas

hinnangu

„„/…/xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu loos“. Kohus selgitas pooltele hageja nõude õiguslikku

kvalifikatsiooni ja sellest tulenevat tõendamiskoormist. Kohus jääb 13. novembri 2023. a

istungil väljendatud hageja nõude kvalifikatsiooni juurde, leides, et kostja avaldatu näol on tegu

väärtushinnanguga. Selle käsitlusega nõustusid istungil ka mõlemad pooled (dtl 75).

xxxxxxxx kommentaariumis kommentaari avaldamisega tehakse see teatavaks ja

ligipääsetavaks suurele hulgale kolmandale isikule, st avalikuks. Sellist avaldamist saab pidada

avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses.

Järelikult on hageja nõude esimene eeldus (tegu) täidetud.

5.1.2. Järgnevalt tuvastab kohus väärtushinnangu õigusvastasuse.

Õigusvastasust tuleb hinnata täiendavalt VÕS § 1045 lg 1 p-le 4 VÕS § 1046 ja 1047 järgi.

VÕS § 1046 lg 1 esimese lause järgi tuleb tuvastada andmete au teotav iseloom.

VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse

otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud

eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi lisaks

arvestada muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute

õigusi ja huve ning avalikkuse huvi. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate

kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest.

Ebakohase väärtushinnangu korral tuleb õigusvastasuse tuvastamiseks kohaldada VÕS § 1046,

mille esimese lõike kohaselt saab õigusvastane olla üksnes au teotav ja ebakohane

väärtushinnang. Selle üle otsustamisel tuleb teha hinnanguline otsustus, mida tehakse kahes

etapis. Esmalt tuleb õigusvastasuse hindamisel tuvastada väärtushinnangu au teotav iseloom

(väärtushinnang on au teotav, kui sellel on konteksti arvestades vastavas kultuuriruumis

halvustav või negatiivne tähendus, vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-159-14, p 17) ning seejärel väärtushinnangu ebakohasus ehk anda hinnang väärtushinnangu

kujundamise ja avaldamise viisile. Vaidluse korral tuvastab kohus, mida kostja mõistliku

inimese arusaama järgi üldsusele avaldas (Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-161-05, p 11). VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas

ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane (Riigikohtu 20. novembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-15, p 11).

Väärtushinnang on isiku au teotav juhul, kui sellel on vastavat konteksti arvestades konkreetses

kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus (vt T. Tampuu. Lepinguvälised

võlasuhted. Juura, 2012, lk 227). Sõna „pedofiilia“ tähendab Eesti õigekeelsussõnaraamatu

järgi seksuaalperverssust ja sugutungi lapse vastu. Kuigi kostja väitel ei soovinud ta hagejat

pedofiiliks nimetada ega teda solvata, vaid väljendas enda konservatiivsust, siis kohtu arvates

väljend „/…/ xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu loos“ kirjeldatakse inimese (hageja) tegevust, kes

käitub hälbivalt. Järelikult loob see keskmisele mõistlikule lugejale, kes kostja avaldatud

väärtushinnangut loeb, mulje, nagu oleks hageja käitunud ebatervete seksuaalsete kalduvustega

ja hälbivalt. Kohus leiab, et väljend „„/…/ xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu loos“ on mõistliku

inimese arusaama kohaselt seega halvustav ja negatiivse seosega hinnang. Ei oma tähtsust, mida

kostja ise kõnealuse kommentaariga mõtles. Kõnealune väljend on au teotav.

Väärtushinnang on eeldatavasti ebakohane, kui: a) see on kujundatud ilma põhjenduseta või

ebaõigete andmete alusel; b) see põhineb küll teistel andmetel, kuid on oma sisult

põhjendamatult negatiivne; c) jäetakse petlik mulje, et avaldajale on teada mingid asjaolud,

millel väärtushinnang põhineb; d) väärtushinnang võib olla ebakohane ka üksnes oma

väljendusviisi tõttu, nt on eeldatavasti õigusvastane isiku sõimamine avalikuse ees; d) isik, kelle

koha väärtushinnang avaldati ei ole andnud selleks põhjust, st avaldajal ei ole mõistlikku

õigustust adressaati avalikuse ees negatiivselt kajastada. Väärtushinnangu põhjendatus ei

tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas

väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada.

Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist

(Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12), mh võib olla ebakohane

isiku avalikkuse ees sõimamine. Kohasus võib mh sõltuda sellest, kas isik, kelle kohta hinnang

käib, on andnud põhjust (alust) selliseks hinnanguks (Riigikohtu 13. juuni 2022. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02, p 7). Riigikohus on selgitanud, et väärtushinnang võib olla

ebakohane tulenevalt selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviivist (Riigikohtu

18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 17).

Kohus leiab kostja avaldatud väljendit arvestades ja asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates,

et kostja avaldatud hinnang oli ebakohane. See on kujundatud ilma põhjenduseta või ebaõigete

andmete alusel. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele põhjendanud ega tõendanud

asjaolusid, millele tuginedes ta väidab, et hinnang on faktiliselt põhjendatud ja väljenduselt

kohane. Kostja avaldatud väljendist „„/…/ xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu loos“ jääb kõlama

mõte, nagu hageja tegeleks ebamoraalsete ja kõlvatute tegevustega, mis asjas tõendamist ei

leidnud. Kostja tekitas enda avaldatuga hagejast avalikkuse silmis ebaõige kuvandi. Kohus

leiab asjas esitatud tõendeid hinnates, et hageja, kelle kohta väärtushinnang avaldati, ei ole

andnud selleks põhjust, st kostjal ei olnud mõistlikku õigustust hagejat avalikuse ees

negatiivselt kajastada. Ühtlasi leiab kohus, et kostja avaldatud väärtushinnang on ebakohane ka

oma ebasündsa väljendusviisi tõttu. Riigikohtu praktika kohaselt on ebakohane väärtushinnang,

mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale

ilmne (Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15). Kohus leiab, et

praegu on kostja kasutanud hageja tegevuse suunal väga negatiivse tähendusega ja vulgaarset

väljendit, mille inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale

ilmne.

Õigusvastasuse tuvastamisel arvestab kohus seadusega kaitstud hüvedena lisaks väljenduse

adressaadi õigusele heale nimele ka avaldaja väljendusvabadust. Kohtul tuleb hinnata, kas

kostja kommentaaris kohtu poolt tuvastatud väärtushinnangu avaldamine oli nii intensiivne

hageja õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

ja Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatu kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele. See õigus

on aga piiratud teiste isikute õigustega, sh iga isiku õigusega tema reputatsiooni säilitamisele.

Kohtu hinnangul oli kommentaaris ebakohase väärtushinnangu avaldamine hageja õiguste

rikkumine ning sõnavabadusse tuleb sekkuda. Väljend „„/…/ xxxxxxxxxxxxxxxxxx on kogu

loos“ solvas ja alavääristas hagejat, mistõttu kohus leiab, et hageja õigused au kaitsele kaaluvad

üles kostja õiguse sõnavabadusele selle kommentaari avaldamisel.

Seega on täidetud hageja nõude teine eeldus (väärtushinnangu õigusvastasus).

5.1.3. Edasi hindab kohus seda, kas tekkinud on kahju (tagajärg).

Kahju tuvastamiseks kontrollitakse, kas esineb kahju, mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kahju

tekkimine tuleb kindlaks määrata üldiste kahju hüvitamist reguleerivate sätete alusel.

Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi

(VÕS § 128 lg 5). Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise

kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju

hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise

määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Isiku au teotamise, muu hulgas

ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise

õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest

mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada

vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse

kahju tekitaja varalist seisundit (VÕS § 134 lg 6).

VÕS § 134 lg-st 2 järeldub, et selles sättes loetletud õiguste rikkumise korral tuleb lähtuda

sellest, et kannatanule on mittevaraline kahju tekkinud (Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-116-12, p-d 16 ja 17). Seega ei pea kannatanu tõendama muud peale

isikliku õiguse rikkumise ja teo õigusvastasuse (vt ka Riigikohtu 15. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19; 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.5).

Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju

hüvitis on põhjendatud (Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.5).

Kannatanu võib tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema hüvitise saamiseks täiendavaid

negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid seoses isiklike õiguste rikkumisega.

Riigikohus on selgitanud, et võrreldes varasema VÕS § 134 lg 2 sõnastusega ei näe

VÕS § 134 lg 2 kehtiv sõnastus ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul

mittevaralise kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata (Riigikohtu 4. oktoobri 2017.a

otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18). Kohtul on diskretsiooniõigus mittevaralise kahju

hüvitise suuruse määratlemisel (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13,

p 21) ning kohus otsustab hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades (TsMS § 233 lg 1). Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset

suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva

kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (VÕS § 127 lg 6 esimene lause).

Riigikohus on selgitanud ka seda, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma

väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja

süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt

asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt

Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 16 ja seal viidatud

lahendid). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist

kohtuasjas (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 28).

Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20). Samuti saab kohus arvestada kostja käitumist ja suhtumist

kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas.

Mittevaraline kahju mõistetakse välja ühtse summana, st kohus ei erista, kas ja kui palju ühe

või teise mittevaralise kahjuliku tagajärje eest rahalist hüvitist arvestatakse. Kohaldades

VÕS § 134 lg-eid 5 ja 6, peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana. Samuti saab kohus

hüvitise määramisel arvestada kannatanu osa (Riigikohtu 26. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-34-05, p 22). Kahju suuruse hindamisel saab hinnata ka seda, kus ja missugusel viisil

andmed avaldati.

Riigikohus on leidnud, et otsustades moraalse kahju olemasolu tuleb kohtul arvestada lisaks

seda, kas tegemist on avaliku elu tegelaseaga, kes on end ise seadnud üldsuse erilise tähelepanu

alla. Eeltoodust tulenevalt võib avaliku elu tegelase au riivamine seoses tema avaliku eluga

kaasa tuua moraalse kahju üksnes siis, kui kohus loeb tema kohta levitatud tegelikkusele

mittevastavatel andmetel põhineva negatiivse sisuga informatsiooni tema au ja head nime eriti

teotavaks (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Kohus leiab,

et hageja kui laste seksuaaltervise õpetaja ei ole avaliku elu tegelane. Seda vaatamata asjaolule,

et ta on oma tegevust ise artiklitega ja televisioonis kajastanud.

Kahju suuruse kindlaks määramise osas märgib kohus, et kostja avaldas ebakohase

väärtushinnangu xxxxxxxx kommentaariumis ja see jõudis ilmselt suure hulga lugejateni.

Tegemist oli väga halvustava sõnakasutusega, mis jättis lugejale hagejast ebaõige mulje. Kohus

märgib, et eriarvamust, konservatiivsust ja hageja seisukohtadega mittenõustumist on võimalik

avaldada solvamata ning viisakalt. Kohus leiab, et kostja põhjustas hagejale läbi ebaõige

väärtushinnangu avaldamise märkimisväärse moraalse kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles,

et hageja on pidanud tundma avalikult häbitunnet oma erialase kutsetegevuse tõttu. Keskmisele

mõistlikule lugejale jäi hagejast ekslik ja halvustav mulje kui hälbivalt käituvast inimesest.

Hageja on seksuaaltervise õpetaja ja tema töö põhisisu on ära hoida seksuaalselt hälbinud

inimeste rünnakuid laste vastu. Sel põhjusel on hageja tegevuse seostamine pedofiiliaga talle

eriti solvav ja ilmselt ka teisel erialal tegutsevast isikust oluliselt rohkem hingelisi üleelamisi

tekitav.

Asjas esitatud menetlusdokumentides ja toimunud istungil kostja küll vabandas hageja ees, kuid

kohtule ei tundu vabandus siiras ning nõustub hagejaga, et kostja põhjendusi arvestades on see

pigem kantud soovist, et kohus hagi rahuldamise korral mõistaks välja võimalikult väikese

kahju hüvitise. Kostja on jätkuvalt (sh istungil) enda tegu õigustanud, põhjendades seda enda

konservatiivsusega. Lisaks ei ole kostja jätkuvalt kõnealust kommentaari kustutanud ega teinud

midagi selle kustutamiseks. Kohus ei nõustu kostja väitega, nagu ei saaks ta seda ise nõuda.

Samas ei ole kommentaari kustutamist nõudnud hageja ka ise.

Hageja ei ole tõendanud, millal ja millisele aadressile edastas kostja nimele kohtueelse

nõudekirja. Samas kinnitas kostja, et oli teadlik oma elukaaslasele saadetud nõudekirjast (dtl-d

76–77, 80–81). Kostja kui kommentaari avaldaja, saanud elukaaslaselt teada vaidlusalusest

nõudekirjast ning sellest, et elukaaslane saatis hageja esindajale tema andmed, saanuks kostja

ka ise hageja esindajaga olukorra lahendamiseks ühendust võtta. Kostja seda ei teinud.

Kohus arvestab eeltoodud asjaolusid kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel.

Eelmärgitut arvestades on täidetud hageja nõude kolmas eeldus (tekkinud on kahju (tagajärg)).

Hageja hinnangul, arvestades üldise elukalliduse tõusu, kostja hoolimatust ja ükskõiksust

hageja au teotamise suhtes, hageja maine täielikku hävitamist ning kostja ükskõiksust pärast

temaga kontakteerumist, on õiglaseks hüvitiseks vähemalt 600 eurot. Kohus märgib, et kohtute

väljamõistetavate hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning

üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu

9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-18-13, p 26). Kohus lähtub sarnastes asjades väljamõistetud hüvitiste suurusest. Hüvitiste

suurused sarnaste rikkumiste korral on jäänud 100 ja 1500 euro vahele. Kohus leiab, eelmärgitut

arvestades, et mittevaralise kahju hüvitisena tuleb kostjalt välja mõista 300 eurot.

Kohus peab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestama muu hulgas kahju põhjustaja

varalist seisu. Kostja ei ole hoolimata kohtu selgitustest (dtl-d 76–77) avaldanud, et tal oleks

halb majanduslik seis, mis annaks alust temalt välja mõistetavat kahju hüvitise suurust

vähendada.

Kohus ei nõustu hageja seisukohtadega, mille kohaselt tuleb kostjat ja ühiskonda mõjutada

rikkumistest edaspidi hoiduma läbi avaldatud laimavate kommentaaride suhtes võimalikult

kõrge kahju hüvitise väljamõistmise (eripreventiivne ja üldpreventiivne huvi). Eesti

õigusruumis on mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk kompenseerida kannatanule tema

hingevalu. Selle eesmärk ei ole kehtiva õiguse ega välja kujunenud kohtupraktika kohaselt teo

toimepanija karistamine ega üldsuse „ümber kasvatamine“.

5.1.4. Järgmisena tuvasta kohus, kas teo ja kahju vahel on põhjuslik seos.

Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Samuti

on vajalik hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kaitstava õigushüve riive on toonud kaasa

deliktiõiguslikult hüvitatavat kahju (VÕS § 134 lg 2). Kohus leiab, et hagejal tekkinud kahju

on kostja teo tagajärg ehk esineb põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks avaldanud hagejat teotavat

hinnangut, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Seega on täidetud hageja nõude neljas eeldus (teo

ja kahju vahel on põhjuslik seos).

5.1.5. Viimaseks tuleb kohtul tuvastada kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü

tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus,

raske hooletus ja hooletus, VÕS § 104). Tulenevalt VÕS § 1047 lg 1 sõnastusest on eelduslikult

tegemist tahtliku teoga. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel,

täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 1043 mõttes võib olla süü vorm ka kaudne

tahtlus. Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike

tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine

tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (Riigikohtu 14. märtsi

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12; 16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

150-15, p 13).

Kui kahju tekitaja (kostja) tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline VÕS § 104 lg 5 ja

õigusvastane. Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist, vaid

objektiivne käitumisstandard tuleneb VÕS § 1047 lg-st 3, st hinnata tuleb, kas avaldaja

kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda

VÕS § 1050 lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline VÕS § 1047 lg-st 3

tulenevat käitumisstandardit järgima. Kuivõrd kostja ei ole süüd välistavaid asjaolusid

menetluses esitanud, kohus tuvastab, et hageja rikkumine oli süüline. Järelikult on täidetud

hageja nõude viimane eeldus (esineb kahjustaja süü).

5.1.6. Kokkuvõttes arvestades on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

5.2.

Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt hagi esitamisest kuni

põhinõude rahuldamiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kooskõlas VÕS § 94 lg-ga 1, kui

kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta

kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud

teisiti. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud,

muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva

väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja

teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (300 eurot) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 11. aprillist 2023, s.o alates hagi esitamisest kuni põhivõla

(300 euro) rahuldamiseni.

6. Eelmärgitut arvestades rahuldab kohus hagi.

7. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas,

st tegi otsuse kostja kahjuks, jätab kohus TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud kostja kanda.

7.1.

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

7.2.

Hageja esindaja esitas 5. juunil 2024 kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt

on hageja kandnud menetluskulusid 4461 eurot. Menetluskulud koosnevad riigilõivust

(420 eurot) ja lepingulise esindaja kulust (4041 eurot (käibemaksuga)). Hageja esindaja on

nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 18 tunni 35 minuti ulatuses tunnitasuga 180 eurot

(käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

7.3.

Kostja sai hageja menetluskulude nimekirja kätte 6. juunil 2024, kuid seisukohta selle

kohta kohtule ei esitanud.

7.4.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige

õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

7.5.

Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: koostas hagiavalduse

(4 tundi 50 minutit), tutvus 11. mai 2023. a määrusega (10 minutit), koostas vastuväite

(30 minutit), tutvus vastusega ja pidas kompromissläbirääkimisi (30 minutit), kooskõlastas

istungi aja (10 minutit), valmistus istungiks (1 tund), esindas klienti istungil (1 tund), pidas

kliendiga telefoni teel nõu (45 minutit), pidas kliendiga kirjavahetust (15 minutit), koostas

seisukoha (1 tund 10 minutit), koostas seisukoha kostja seisukoha osas (45 minutit), esitas

kohtule päringu (10 minutit), koostas seisukoha kohtunõudele ja kostja vastusele (4 tundi 30

minutit), koostas lõplikud seisukohad (2 tundi 30 minutit) ja menetluskulude nimekirja

(20 minutit).

Kohus leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud ei ole märgitud ulatuses täies

osas põhjendatud ja vajalikud. Kuna hageja nimel on esitatud samasisulisi hagiavaldusi mitmeid

(nt tsiviilasjades nr 2-20-6822, 2-20-18143, 2-21-13251, 2-22-9158), siis tõenäoliselt ei

pidanud hageja esindaja alustama hagiavalduse koostamist päris algusest, vaid sai kasutada juba

varem koostatud hagiavaldust, eelkõige õigusliku hinnangu osas. Seetõttu ei pea kohus

mõistlikuks ega põhjendatuks hageja kulu hagiavalduse koostamisele kokku 4 tunni ja 50

minuti ulatuses. Kohus peab mõistlikuks ja põhjendatud kuluks hagiavalduse koostamiseks

mitte enam kui 2 tundi 30 minutit. Kuivõrd hageja valdavas osas kordas pärast hagiavaldust

esitatud menetlusdokumentides hagiavalduses väljendatud seisukohti, ei saanud kostja

26. novembri 2023. a seisukoha ja 24. aprilli 2024. a kohtunõude vastuse ning lõplike

seisukohtade koostamise peale kuluda kokku 7 tundi 45 minutit, nagu hageja esindaja väidab.

Hageja esindajal ei saanud kulude nende menetlusdokumentide koostamise peale kokku mitte

rohkem kui 3 tundi 30 minutit. Kohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega

tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda oskas vastava menetlusdokumendi

koostamisele. Lisaks ei ole kohtul võimalik veenduda nt menetlusdokumentidega tutvumise,

kliendiga suhtlemise kestust, mistõttu ei saa ka hinnata selliste toimingute vajalikkust ja

põhjendatust.

Arvestades asja olemust ja keerukust, menetluses tehtud toiminguid (sh menetlusdokumentide

sisu ja nende kattuvust, mh seda, et sama esindaja on esitanud kohtutele mitu samasisulist hagi,

ja see on ilmselt vähendanud mõnevõrra hageja esindaja töö mahtu) ning esindaja

kvalifikatsiooni, peab kohus kogumis hageja õigusabiteenuse põhjendatud ja vajalikuks

ajakuluks maakohtus kokku 10 tundi.

7.6.

Kohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 180 eurot (lisandub

käibemaks) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kohus märgib, et menetluskulude nimekirjas kuni 11. detsembrini 2023 märgitud toimingute

osas (7 tundi) lisandub hageja esindaja tunnitasule käibemaks 20% ning alates 1. jaanuarist

2024 (hageja nimekirja järgi alates 22. märtsist 2024 tehtud toimingutele (3 tundi)) käibemaks

22%. Seega määrab kohus hageja õigusabikulude suuruseks 2170 eurot 80 senti ((180 eurot x

1,2 x 7 tundi) + (180 eurot x 1,22 x 3 tundi).

7.7.

Põhjendatud on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 420 eurot.

7.8.

Eelmärgitut arvestades määrab kohus hageja maakohtu menetluses kantud hüvitatavate

kulude suuruseks 2590 eurot 80 senti (2170 eurot 80 senti + 420 eurot) ning mõistab nimetatud

summa kostjalt hageja kasuks välja.

7.9.

Kohus märgib otsuses vastavalt hageja taotlusele TsMS § 177 lg 4 järgi, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

7.10. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib

menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mari Schihalejev

kohtunik