2-22-8672/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Andro Roos-i, Margit Jäätma, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-22-8672

Tsiviilasi

Margus Lepa hagi Andro Roos-i vastu 15 080 euro

96 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. novembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Lepa apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 011 eurot 33 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Margus Lepa (isikukood XXX),

esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

Kostja (vastustaja) Andro Roos (isikukood XXX),

vandeadvokaat Rene Varul

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. novembri 2023. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista Andro Roos-ilt Margus

Lepa kasuks välja põhivõlg 15 080 eurot 96 senti, 28. juuni 2024. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 4026 eurot 14 senti ning alates 29. juunist 2024

sissenõutavaks muutuv viivis põhivõla (15 080 euro 96 sendi) jäägilt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta Andro Roos-i 14. juuni 2024. a vastuväide ringkonnakohtu tegevusele

rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes Andro Roos-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Margus Lepa (hageja) esitas 9. juunil 2022 Andro Roos-i (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 080 eurot 96

senti, sissenõutavaks muutunud viivise 723 eurot 89 senti ning viivise põhinõudelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest

kuni nõude rahuldamiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (laenuandja) ja Nõmme

Haridus- ja Rahvamajaselts (laenusaaja) laenulepingu nr L02-1105/15T (laenuleping).

Laenulepingul on 1. detsembri 2014. a kuupäev. Laenuleping allkirjastati 28. mail 2015.

Laenusumma oli 30 000 eurot. Kokkuleppe kohaselt tuli laenusumma välja maksta

sularahas. Intress oli 8% aastas. Laenu ja intressi igakuiste maksete tähtpäev oli 18.

kuupäev, laenu tagastamise tähtpäev 18. veebruar 2025.

Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks

laenuandjaga käenduslepingud, vastavalt nr L02 1105/15T-1 ja nr L02-1105/15T-3. Pooled

kohustusid käenduslepingute alusel vastutama solidaarselt põhivõlgnikuga laenulepingust

tulenevate kohustuste eest. Käendajate vastutuse maksimumsumma on 60 000 eurot.

Laenuandja saatis 2. oktoobril 2020 laenusaajale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse.

Hageja palus laenusaaja esindajana kinnitust laenu väljamaksmise kohta. Laenuandja ei

saatnud kinnitust, kuid ütles 22. oktoobril 2020 laenulepingu üles. Laenuandja võttis 23.

oktoobril 2020 hageja laenuandja juures olevalt hoiuselt 30 161 eurot 92 senti. Laenuandja

selgitas, et ta võttis selle summa hageja hoiuselt laenulepingu jäägi katteks, kuna hageja

vastutas käendajana laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kuna kostja on

laenuandja juhatuse liige, teadis kostja laenulepingu ülesütlemisest. Kostja määras

laenulepingu kogu jäägi tasumise hageja hoiusel olnud rahaga, kuid jättis enda antud

käenduse realiseerimata. Kostja selline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus.

Hageja esitas 19. oktoobril 2021 kostjale kui laenulepingust tulenevate kohustuste

kaaskäendajale nõude 15 080 euro 96 sendi saamiseks. Kuna pooled käendasid

laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi, vastutavad nad VÕS § 150 järgi

laenuandja ees nende kohustuste täitmise eest solidaarselt. Hageja ja kostja peavad

omavahelistes suhetes täitma kohustuse võrdsetes osades (VÕS § 145 lg 1 ja § 69 lg 1).

Hagejal on õigus nõuda hageja poolt laenuandjale makstud kostjale langeva osa eest

kostjalt hüvitist (VÕS § 145 lg 2, § 69 lg 2 ja 6). Hageja soovis, et kostja hüvitaks talle

pool laenuandjale tasutud summast hiljemalt 2. novembril 2021. Kostja keeldus. Hageja

võib valida, kas ta esitab tagasinõude laenusaaja või kostja kui kaaskäendaja vastu.

Laenusaaja majanduslik olukord ei oma tähtsust ega mõjuta hageja nõudeõigust kostja

vastu.

Laenu laenusaajale väljamaksmine ei ole teada. Hageja ei pea tõendama, et laenusaaja sai

laenu kätte. Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige.

Kostja oli laenu graafiku allkirjastamisel laenusaaja esindaja. Laenuandja esindajana

märgiti M. Riine. Kostja teab laenusaajale laenu väljamaksmisega seotud asjaolusid.

Kostja käenduslepingu järgi on selle eesmärk anda laenuandjale tagatis ka juhuks, kui

laenusaaja esitab laenuandjale võlaõigusliku lepingu alusel vastuväiteid. Kostja

käenduslepingust ja VÕS § 149 lõikest 2 tulenevalt ei ole seega oluline, kas laen maksti

laenusaajale välja. Kostja vastutab kaaskäendajana hageja ees laenu laenusaajale

väljamaksmisest sõltumata.

Kostja on raha tasumisega viivituses alates 3. novembrist 2021. Kostja on kohustatud

tasuma hagejale sellest kuupäevast viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagi läbivaatamata jätmine ei ole põhjendatud. Vaidlus ei allu MTÜ-le Sotsiaalse

Finantseerimise Vahekohus (Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohus). Maakohus saab

hinnata vahekohtu kokkuleppe olemasolu ja kehtivust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 1 p 6). Poolte vahel ei ole vahekohtu kokkulepet, s.o kokkulepet anda

käendajate vahelisest suhtest tulenevad vaidlused Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtule

lahendamiseks. Hageja nõue kostja vastu tuleneb seadusest, mitte lepingust. Laenu- ja

käenduslepingutes sisalduv vahekohtu kokkulepe ei laiene poolte vaidlusele. Isegi kui

vahekohtu kokkulepe sellele laieneks, ei allu asi Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtule,

kuna vahekohtu kokkulepe ei ole kehtiv. Vahekohtu kokkulepe, mille kohaselt allub

vaidlus vahekohtule, mis ei tegutse ja mille reglemendiga ei ole võimalik tutvuda, on heade

kommete ja avaliku korraga vastuolus ja tühine. Tegemist on tühiste tüüptingimustega.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuna vaidlus allub laenu- ja käenduslepingust tuleneva

kokkuleppe alusel Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtule. Sotsiaalse Finantseerimise

Vahekohus on olemas ja lahendab vaidlusi. Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohus saab

hinnata vahekohtu kokkuleppe olemasolu ja kehtivust. Maakohus ei saa seda teha.

Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine.

Hageja peaks esitama tagasinõude põhivõlgniku ehk laenusaaja vastu. Hageja muutis

põhivõlgniku juhatuse liikmena põhivõlgniku varatuks. Hageja ei peaks hea usu

põhimõttest tulenevalt saama sellises olukorras esitada kostja kui teise käendaja vastu

tagasinõuet.

Hageja väide, et talle on laenu väljamaksmine teadmata, on üllatuslik. Hageja peab nõuet

tõendama. Hageja peab tõendama muu hulgas seda, et laenusaaja sai laenu. Kui laenusaaja

ei saanud laenu, kuid hagejalt kui käendajalt toimus laenu tagasimaksmise kohustuse

täitmine, peaks hageja esitama tagasinõude laenuandja vastu. Hageja ei saa sel juhul kostja

vastu nõuet esitada, kuna solidaarkohustust ei tekkinud. VÕS § 149 lg 2 ei kohaldu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 13. novembri 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2640 eurot.

Laenuandja ja laenusaaja sõlmisid 1. veebruaril 2014 laenulepingu. Laenulepingu punktist

3 nähtuvalt maksti laen välja sularahas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 18. veebruar 2025.

Laenuandja ütles laenulepingu 22. oktoobril 2020 üles. Hageja nõue kostja vastu tuleneb

laenuandja ja hageja ning laenuandja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingutest, millega

tagati laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Hageja seisukohad on vastuolulised. Hageja ei tea, kas laen maksti laenusaajale välja.

Hageja väidetavalt täitis käendajana laenu tagasimaksmise kohustuse ja esitas kostja kui

teise käendaja vastu tagasinõude. Hageja väide, et talle ei ole laenu väljamaksmine teada,

ei ole asjakohane. Käendaja ei saa tugineda põhilepingu tühisusele. Põhilepingu tühistamist

võib nõuda üksnes selle pool. Käendaja saab tugineda põhilepingu tühisusele, kui

võlausaldaja esitab käendaja vastu nõude. Kui käendaja täitis tühise lepingu alusel

põhivõlgniku kohustuse, on tal laenuandja vastu nõue.

Hageja täitis väidetavalt põhivõlgniku kohustuse. Ta esitas tagasinõude teise käendaja

vastu. Tegemist on solidaarvõlgnike suhtest tuleneva VÕS § 69 lõigete 1 ja 6 järgse

nõudega. Hageja ei käitunud seadusvastaselt. Hageja käitumist ei ole vaja kontrollida VÕS

§ 6 alusel.

Hageja seisukoht, et käendaja vastutab käenduslepingute p-st 4.5 tulenevalt ka juhul, kui

põhivõlgnikul on vastuväiteid, ei ole põhjendatud. VÕS § 149 lg 2 mõttest tulenevalt ei ole

asjaolusid, mis piiraksid käendaja vastuväidete esitamise õigust. VÕS § 149 lg 2 ei

kohaldu.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS §

108 lg 1). Käendaja vastutab käenduslepingute p 4.4 järgi põhivõlgnikuga solidaarselt.

Käendatud kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue

põhivõlgniku vastu (VÕS § 152 lg 1). Hageja ei tõendanud, et ta on käenduslepingust

tuleneva kohustuse täitnud, s.o et tema hoiuselt võeti laenu katteks maha 30 161 eurot 92

senti. Hagi jääb seega rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palus jätta kostja

taotlused apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks ja menetluse peatamiseks

rahuldamata.

Kohus jättis hagi üllatuslikult rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud, et ta täitis

käenduslepingust tuleneva kohustuse, s.o et tema hoiuselt võeti laenu katteks 30 161 eurot

92 senti. Kohus ei viidanud, et nõue on tõendamata. Kohus eksitas sellega hagejat.

Pooled ei vaidle, et hageja täitis käenduskohustuse nii, et hageja hoiuselt võeti laenu

katteks 30 161 eurot 92 senti. TsMS § 231 lg 4 järgi tuleb eeldada, et kostja võttis selle

omaks.

Maakohus rikkus TsMS § 232 lõiget 1. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid.

Hagiavaldusele lisatud Politsei- ja Piirivalveameti dokumendist nähtuvalt kinnitas

laenuandja politseile, et hageja tasus laenuandjale laenusaaja laenulepingust tulenevad

kohustused hageja hoiusel olnud 30 161 euro 92 sendi arvel. Hagiavaldusele lisatud hageja

kirjast kostjale nähtub, et hageja palus kostjal kui kaaskäendajal hüvitada hageja hoiuselt

laenulepingu jäägi katteks 30 161 euro 92 sendi krediteerimise tõttu pool sellest summast.

Kostja märkis vastusena hageja nõudele üksnes, et põhivõlgniku kohustuse täitnud

käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kostja

soovitas hagejal pöörduda nõudega põhivõlgniku vastu.

Kohus viitas VÕS § 149 lõikele 2 meelevaldselt. Kohus ei pea VÕS § 149 lõikest 2 ja

käenduslepingu punktist 4.5 tulenevalt analüüsima kostja väiteid laenulepingu rahatuse

kohta. VÕS § 149 lg 2 näeb ette lahtise loetelu. Neist sätetest tulenevalt ei saa kostja

esitada väidet, et laenuandja ei andnud laenusaajale laenu, laenuandjal ei olnud seetõttu

õigust laenu laenusaajalt tagasi nõuda ning hagejal ei olnud käendajana kohustust

laenuandja nõuet täita.

Vaidlus ei allu Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtule. Poolte vahel ei ole vahekohtu

kokkulepet. Laenu- ja käenduslepingutes sisalduvad vahekohtu kokkulepped ei laiene

hageja kui käendaja tagasinõudele kostja kui teise käendaja vastu. Isegi kui laenu- ja

käenduslepingutes sisalduvad vahekohtu kokkulepped laieneksid poolte vahelisele

vaidlusele, ei alluks asi Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtule, kuna vahekohtu

kokkulepped ei ole kehtivad. Vahekohtu kokkulepe, mille kohaselt allub vaidlus

vahekohtule, mis ei tegutse ja mille reglemendiga ei ole võimalik tutvuda, on heade

kommete ja avaliku korraga vastuolus ja tühine. Tegemist on tühiste tüüptingimustega.

Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohus on registrist kustutamisega lõpetatud.

5. Kostja palub jätta hagi ja apellatsioonkaebus läbi vaatamata või apellatsioonkaebus

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Samuti esitas kostja taotluse peatada

tsiviilasja menetlus kuni Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtu registrisse ennistamise

avalduse osas kohtu lõpplahendi jõustumiseni.

Hagi ja apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna vaidlus allub Sotsiaalse

Finantseerimise Vahekohtule. Hageja nõue kostja vastu tuleneb käenduslepingust, kuna see

põhineb käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisel. Käenduslepingu kohaselt

lahendatakse käenduslepingust tulenevad vaidlused Sotsiaalse Finantseerimise

Vahekohtus. Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohus on olemas ja lahendab vajadusel

vaidlusi. Menetlus tuleks peatada kuni Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtu registrisse

ennistamise avalduse lahendamiseni. Samas Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohtu

registrisse ennistamine ei ole asjas määrav. Hageja ei saaks oma nõudega Sotsiaalse

Finantseerimise Vahekohtusse nagunii enam pöörduda, kuna tema nõue on aegunud.

Hageja oleks pidanud pöörduma aegumistähtaja sees Sotsiaalse Finantseerimise

Vahekohtusse. Sel ajal oli see registris.

Hageja nõude rahuldamine eeldab, et laenuandja maksis laenusaajale laenu välja. Hageja ei

tõendanud, et laen maksti välja. Kui hageja täitis laenuandja ees kohustuse, mida ei olnud

tekkinud, on tal nõue laenuandja vastu raha tagasi saamiseks. Hageja ei saa sellises

olukorras esitada kostja vastu nõuet laenuandjale makstu hagejale hüvitamiseks.

VÕS § 149 lg 2 ja käenduslepingu p 4.5 ei kohaldu. Kostja sõlmis käenduslepingu

laenuandjaga. Kostja ei andnud selles hageja kui teise käendajaga seotud lubadusi. VÕS §

149 lg 2 ja käenduslepingu p 4.5 kohalduks juhul, kui laenuandja esitaks käenduslepingust

tuleneva nõude kostja vastu ja põhivõlgnik esitaks vastuväiteid. VÕS § 149 lg 2 on

eelkõige laenuandjat kaitsev säte, mille kaudu saab laenuandja käendaja vastu oma nõuet

lihtsamalt maksma panna. VÕS § 149 lg 2 mõtteks ei ole kaitsta laenuandjat olukorras, kus

laenu ei ole antud.

Hageja ei tõendanud, et tema hoiuselt oleks laenuandjale laenu katteks 30 161 eurot 92

senti üle kantud. Kostja ei ole midagi omaks võtnud. Raha ülekandmist saab tõendada

otseste tõenditega. Kaudsed tõendid (Politsei- ja Piirivalveameti dokument) ei ole

asjakohased. Maakohus ei pidanud hagejale midagi selgitama. Menetlus on võistlev.

6. Ringkonnakohus jättis 27. mai 2024. a määrusega rahuldamata kostja taotlused

menetluse peatamiseks ning hagi ja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue

otsuse, millega rahuldab hagi, mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 080 eurot

96 senti, otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivise ning alates 29. juunist

2024 sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jätab ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes kostja

kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi mh

veel lahendamata taotlused. Kostja on esitanud 14. juuni 2024. a menetlusdokumendis

vastuväite ringkonnakohtu tegevusele. Ringkonnakohus jätab kostja vastuväite TsMS §

333 lg 1 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu, et hageja esitatud hoiuselepingu

osamaksete väljavõtte (tl 149) asja materjalide juurde võtmine apellatsioonimenetluses on

põhjendamatu. Kostja ei avaldanud maakohtu menetluses üheselt mõistetavalt, kas ta

vaidlustab asjaolu, et hageja tasus käendajana laenusaaja laenulepingust tulenevad

kohustused. Maakohus ei palunud kostjal oma vastuväiteid täpsustada, jättes sellega

osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded (eelkõige TsMS § 392 lg 1 p 3 ja § 351 lg 1).

Maakohus ei juhtinud menetluses hageja tähelepanu sellele, et tema nõue võib jääda

rahuldamata põhjusel, et laenu katteks hageja hoiuselt 30 161 euro 92 sendi maha võtmine

ei ole tõendatud. Samas jättis maakohus just sellel põhjusel hagi rahuldamata. Sellises

olukorras on hageja esitatud hoiuselepingu osamaksete väljavõtte TsMS § 652 lg 3 p 2

alusel asja materjalide juurde võtmine ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega poolte ebavõrdsest kohtlemisest.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 442 lg 8). Maakohtu otsuse põhjendused ei ole loogiliselt jälgitavad.

Maakohus jättis asjas esitatud tõendid osaliselt tähelepanuta ning rikkus sellega TsMS §

232 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus jättis rikkumistest tulenevalt hageja nõude

eeldused nõuetekohaselt tuvastamata ja kostja vastuväited käsitlemata ning jõudis seetõttu

ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu kostja väidetega, nagu alluks vaidlus

vahekohtumenetluse kokkuleppest tulenevalt vahekohtule, mistõttu ei saa kohus asja

sisuliselt läbi vaadata.

1. Tsiviilasja võib poolte kokkuleppel anda vahekohtule lahendada, kui seadusest

ei tulene teisiti (TsMS § 9 lg 2). Tsiviilasja poolte kokkuleppel vahekohtule lahendamiseks

andmine, s.o vahekohtumenetluse kokkuleppe sõlmimine (TsMS § 712 lg 1, § 717 lg 1)

välistab sama asjaga kohtusse pöördumise, kui vahekohtumenetlus on alustatud (TsMS §

371 lg 1 p 7, § 423 lg 1 p 5). Kui vahekohtumenetlus on alustatud, otsustab vahekohus

vahekohtumenetluse kokkuleppe olemasolu ja kehtivuse küsimused (TsMS § 730 lg 1).

Vahekohtumenetluse kokkuleppe sõlmimine ei välista aga sama asjaga kohtusse

pöördumist, kui vahekohtumenetlust ei ole alustatud, vahekohut ei ole moodustatud ning

hagis vaidlustatakse vahekohtumenetluse kokkuleppe olemasolu ja kehtivust (TsMS § 371

lg 1 p 8, § 423 lg 1 p 6). Sel juhul saab kohus tuvastada vahekohtumenetluse kokkuleppe

olemasolu ja selle kehtivuse (TsMS § 730 lg 8) ning kokkuleppe puudumisel asja sisuliselt

läbi vaadata.

2. Kostja tugineb vahekohtumenetluse kokkuleppele. Hageja väitel puudub poolte

vahel vahekohtumenetluse kokkulepe ja isegi, kui selline kokkulepe on, ei ole see kehtiv.

Pooled ei tugine sellele, et nende vahel oleks hagi esemeks ja aluseks olevas vaidluses

algatatud vahekohtumenetlus või et vahekohus oleks moodustatud. Kohus saab seega

lahendada pooltevahelise vaidluse vahekohtumenetluse kokkuleppe olemasolu ja kehtivuse

üle. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ja kostja ei ole sõlminud

vahekohtumenetluse kokkulepet (tl 88 pöördel). Hageja ega kostja ei ole laenulepingu ega

sellega koos sõlmitud vahekohtumenetluse kokkuleppe pooleks (tl 6 – 8). Hageja sõlmis

käenduslepingus nr L02-1105/15T-1 laenuandjaga vahekohtumenetluse kokkuleppe (tl 12).

Samuti sõlmis kostja käenduslepingus nr L02-1105/15T-3 laenuandjaga

vahekohtumenetluse kokkuleppe (tl 10). Leping toob kaasa õiguste ja kohustuste tekkimise

selle osapoolte vahel (VÕS § 8 lg 1). Hageja ja kostja poolt käenduslepingutes sõlmitud

vahekohtumenetluse kokkulepped seovad seega hagejat ja kostjat kokkuleppe teise poole,

s.o laenuandjaga. Need laenuandjaga sõlmitud kokkulepped ei laiene hageja ja kostja

omavahelisele suhtele. Asjaolu, et hageja ja kostja vaheline vaidlus on seotud laenu- ja

käenduslepingutega, ei loo samuti poolte vahele vahekohtumenetluse kokkulepet.

Vahekohtumenetluse kokkulepe on ülejäänud lepingutingimustest sõltumatu kokkulepe

(TsMS § 730 lg 1 teine lause). Poolte vahel vahekohtumenetluse kokkuleppe olemasoluks

on vajalik poolte vahel vastavasisuliste vastastikuste tahteavalduste vahetamine (VÕS § 9

lg 1). Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid vahetanud sellekohaseid vastastikuseid

tahteavaldusi.

3. Kuna poolte vahel puudub vahekohtumenetluse kokkulepe, ei ole asja

läbivaatamine kohtus välistatud. Sellel, kas Sotsiaalse Finantseerimise Vahekohus on

olemas ja tegutseb, ei ole eelmärgitut arvestades tähtsust. Ringkonnakohus ei käsitle

seetõttu poolte sellekohaseid väiteid ja tõendeid.

11. Hageja esitas kostja vastu hagi, kuna hageja täitis käendajana laenusaaja

laenulepingust tulenevad kohustused laenuandja ees. Hageja soovib kostjalt kui samade

kohustuste kaaskäendajalt kostjale langeva osa hüvitamist.

1. Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis,

võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja (sh käendaja) vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt.

VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning paragrahvi lõige 7

sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6)

kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised

võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste

andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad võlausaldaja ees. VÕS §

69 lg 7 on kohaldatav olukorras, kus põhivõlgniku kohustust tagab mitu kolmandast isikust

tagatise andjat (vt RKTKo 3.04.2024, 2-22-2918/77, p 11; RKTKo 31.01.2024, 2-21-

7855/57, p 11).

Võlgniku kohustuse täitnud tagatise andjale, sh käendajale, läheb VÕS § 69 lg 2 ja 7 alusel

üle võlausaldaja nõue teiste tagatise andjate, sh käendaja, vastu, välja arvatud talle endale

langevas osas. Võlgniku kohustuse täitnud käendaja kui tagatise andja saab VÕS § 69 lg-te

2 ja 7 alusel seega nõuda teistelt tagatise andjatelt, sh käendajatelt, seda sama, mida

võlausaldaja oleks saanud neilt nõuda, välja arvatud talle endale langevas osas

(tagasinõue). Tagasinõude tekkimise esmaseks eelduseks on põhivõlgniku kohustuse

täielik või osaline täitmine tagatise andja poolt ning kohustuse täitmine suuremas ulatuses,

kui on kohustuse täitnud tagatise andja enda osa suhetes teiste tagatise andjatega (vt

RKTKo 21.06.2013, 3-2-1-54-13, p 11).

2. Ringkonnakohus leiab, et hageja on käendajana täitnud laenusaaja

laenulepingust tulenevad kohustused 30 161 euro 92 sendi ulatuses. Maakohtu vastupidine

seisukoht on põhjendamata.

Maakohus tuvastas otsuses järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:



laenuandja ja laenusaaja sõlmisid laenulepingu, mille punkti 3 järgi pidi laen 30

000 eurot välja makstama sularahas;



laenu tagastamise tähtaeg oli 18. veebruar 2025;



laenuandja ütles laenulepingu üles 22. oktoobril 2020;



nii hageja kui ka kostja on sõlminud laenuandjaga eraldi käenduslepingud, millega

hageja ja kostja tagasid laenuandja ning laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingust

tulenevaid kohustusi ja mille kohaselt vastutavad nii hageja kui ka kostja

käendajatena laenuandja ees solidaarselt laenusaajaga laenusaaja laenulepingust

tekkivate või tekkida võivate kohustuste täitmise eest (tl 9–10, 11–12).

Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustatud

ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks.

Maakohtu poolt tuvastatu järgi tagasid hageja ja kostja seega kolmandatest isikutest

käendajatena laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi.

3. Maakohus tuvastas menetlusnorme oluliselt rikkudes, et hageja ei ole

käendajana laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi täitnud. Maakohus jättis

analüüsimata hageja poolt kohustuse täitmise kohta esitatud tõendid (vt tl 3 ja 24 – 29).

Maakohus rikkus sellega TsMS § 442 lõiget 8 ning § 232 lõikeid 1 ja 2. Hageja esitatud

Politsei- ja Piirivalveameti 25. mai 2021. a teatisest kriminaalmenetluse alustamata jätmise

kohta nähtub, et laenuandja on kinnitanud politseile, et hageja tasus laenuandja juures

oleval hageja hoiusel olnud raha 30 161 euro 92 sendi eest laenusaaja laenulepingust

tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste jäägi (tl 24 pöördel). Samuti ei ole kostja,

kes on laenuandja juhatuse liige, hageja kohtueelselt saadetud nõudekirjale vastates

väitnud, et hageja ei ole laenuandja ees põhivõlgniku kohustust täitnud. Vastuses kahtleb

kostja enda antud käenduse kehtivuses ja soovitab hagejal pöörduda tagasinõudega

põhivõlgniku (laenusaaja) vastu (tl 28 – 29).

Hageja maakohtule esitatud tõenditest nähtub seega, et hageja tasus käendajana

laenulepingust tulenevad laenusaaja kohustused. Seda kinnitab ka ringkonnakohtule

esitatud hoiuselepingu TH11-743/13T osamaksete väljavõte (tl 149). Kuna hoiuselepingu

osamaksete väljavõte on kooskõlas teiste tõenditega, ei ole alust pidada seda üksnes kostja

väidete põhjal ebausaldusväärseks.

4. Ringkonnakohus leiab, et hageja on käendajana täitnud laenusaaja

laenulepingust tulenevad kohustused suuremas ulatuses, kui on käendajate sisesuhtest

hagejale langev osa.

Käendajad kui tagatise andjad peavad omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes

osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 69 lg-d 1

ja 7). Ühe tagatise andja tagasinõude väärtus teise tagatise andja vastu tuleks üldjuhul

määrata tagatiste väärtusest lähtudes (RKTKo 31.01.2024, 2-21-7855/57, p 11.1; RKTKo

30.04.2014, 3-2-1-29-14, p 20). Tarbijakäenduse puhul saab tagatise väärtuseks lugeda

VÕS § 143 lõikes 2 viidatud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat.

Käenduslepingute kohaselt oli nii hageja kui ka kostja vastutuse maksimumsumma 60 000

eurot (tl 9 – 12). Kuna hageja ja kostja antud tagatiste väärtused on võrdsed, peavad hageja

ja kostja täitma omavahelises suhtes laenusaaja laenulepingust tulenevad kohustused

võrdsetes osades. Asja materjalidest nähtuvalt oli laenulepingu ülesütlemisel laenusaaja

laenulepingust tulenevate kohustuste jääk 30 161 eurot 92 senti (tl 19, 24 – 25, 149).

Hageja osa sellest on 15 080 eurot 96 senti. Kostja osa on sama suur.

5. Hageja põhinõude üldised eeldused on VÕS § 69 lg-te 2 ja 7 järgi seega

täidetud.

12. Samas tuleb arvestada, et hageja saab nõuda kostjalt sama, mida laenuandja oleks

saanud nõuda kostjalt (vt käesoleva otsuse p 11.1). Tegemist on seaduse alusel nõude

üleminekuga (VÕS § 173 lg 3 p 2), millele kohaldatakse nõude loovutamise kohta

sätestatut (VÕS § 173 lg 2). Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu esitada

vastuväiteid, mis tal on uue võlausaldaja vastu, ja ka vastuväiteid, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS § 171 lg 1). Kuna hageja realiseerib talle

seaduse alusel üle läinud laenuandja nõuet kostja vastu, saab kostja esitada hagejale mh

neid vastuväiteid, mida ta oleks saanud esitada laenuandja nõude vastu nõude seaduse

alusel hagejale ülemineku ajal.

1. Kostja esitas vastuväite, et laenuandja ei ole laenusaajale laenu üle andnud ning

kostjal ei ole seetõttu kohustust hagejale raha maksta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see

vastuväide põhjendatud.

2. Kostja võis käendajana esitada laenuandja vastu ja võib laenuandja nõude

seaduse alusel hagejale ülemineku tõttu esitada hageja vastu kõiki vastuväiteid, mida oleks

võinud esitada laenusaaja, välja arvatud need, mis on vahetult seotud laenusaaja isikuga.

Kostjal kui käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui laenusaaja neist loobus

(VÕS § 149 lg 1). Kostja saab seega tugineda vastuväitele, et laenulepingust tulenevat

nõuet laenu tagastamiseks ei ole, kuna laenu ei makstud välja. Laenulepingust tulenevat

laenu tagasimaksmise kohustuse eelduseks on VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepingu kehtivus

ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Hageja, kellele praegusel

juhul on laenuandja nõue seaduse alusel üle läinud, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama

nõude eeldused, sh laenu laenusaajale väljamaksmise (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 396 komm 3.3.1).

3. Ringkonnakohtu arvates saab kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates

järeldada, et laenulepingu alusel maksti laen laenusaajale välja.

Esiteks ei ole kostja vaidlustanud, et ta oli laenulepingu sõlmimise ajal nii laenuandja kui

ka laenusaaja juhatuse liige (nt tl 112 pöördel). Laenulepingu maksegraafikus on

laenusaaja esindajaks märgitud samuti kostja (tl 13 pöördel). Sellises olukorras ei ole

usutav, et kostja käendab isiklikult laenulepingust, mille kohaselt makstakse laen välja

sularahas, tulenevaid kohustusi ilma, et laen oleks välja makstud. Liiatigi allkirjastas kostja

käenduslepingu mais 2015, seega ajal, kui laenulepingu graafikujärgsed tagasimaksed olid

muutunud sissenõutavaks (vt tl 13 – 14).

Teiseks, laenuandja (kelle üks juhatuse liikmetest on kostja) ütles laenulepingu üles, kuna

laenusaaja maksevõime oli niivõrd halvenenud, et see seadis kahtluse alla laenulepingu

nõuetekohase täitmise (tl 19, 23). Laenuandja selline käitumine viitab, et laen on antud ja

laenuandja soovib raha tagasi.

Kolmandaks nähtub Politsei- ja Piirivalveameti 25. mai 2021. a teatisest

kriminaalmenetluse alustamise kohta, et laenuandja debiteeris laenuandja juures olevat

hageja kontot laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste jäägi katteks ligikaudu 30

000 euro ulatuses põhjusel, et hageja käendajana vastutab laenusaaja kohustuste eest.

Laenuandja selline käitumine viitab samuti sellele, et laen on antud. Kohtu ette toodud

asjaoludel ei olnud laenuandjal muud alust hageja konto debiteerimiseks peale laenusaajale

antud laenu tagastamise. Juhul kui laenuandja debiteeris hageja kontot õigusliku aluseta,

oleks sellel ilmselt karistusseadustiku § 201 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo (omastamine)

tunnused.

Neljandaks ei ole kostja hageja kohtueelsele nõudekirjale vastates väitnud, et laenulepingu

alusel laenu välja ei makstud. Kostja märgib vastuses hoopis seda, et laenusaaja (Nõmme

Haridus- ja Rahvamajaseltsi) juhatuse liikmena on hageja kursis, kuidas on laenuraha

kasutatud ja milline on seltsi rahaline võimekus. Kostja sellisest väitest võib samuti

kaudselt järeldada, et laenulepingu alusel maksti laen välja. Laenu, mida laenuandja ei ole

välja maksnud, ei saaks kuidagi kasutada.

Viiendaks märgib kostja maakohtule esitatud vastuses, et hageja väide, et hagejale ei ole

laenu väljamaksmine teada, on talle üllatuslik, kuna laenusaaja on taotlenud kostjale

teadaolevalt laenuandjalt laenu juurde (tl 92 pöördel).

4. Ringkonnakohus leiab eeltoodud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, et

laenulepingu alusel laenusaajale laenu väljamaksmine on tõendatud. Kostja on käitunud

laenuandja juhatuse liikmena laenu tagastamise kohustuse sissenõudmisel ning hagejaga

kohtueelselt suheldes selliselt, nagu laen oleks välja makstud. Kostja poolt hiljem,

kohtumenetluses esitatud väited, et laenu polegi tegelikult antud, on seetõttu väheusutavad.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tuginenud menetluses sellele, et laenulepingu

alusel ei makstud laenusaajale laenu välja. Hageja on küll hagiavalduses märkinud, et tema

ei võtnud laenusaaja juhatuse liikmena laenu vastu ega tea, kas see välja maksti (tl 2

pöördel). Kuna laenusaajal oli laenu andmise ajal peale hageja teisi juhatuse liikmeid (tl

100–102), ei tule hageja sellest väitest järeldada, et laenu ei makstud välja.

Kuna ringkonnakohus tuvastas, et laenulepingu alusel maksti laen välja, ei ole vaja

analüüsida poolte väiteid, mis seonduvad VÕS § 149 lõikega 2 ja kostjaga sõlmitud

käenduslepingu punkti 4.5 kohaldamisega.

13. Ringkonnakohus tühistab eelnevast tulenevalt maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse,

millega rahuldab hageja põhinõude 15 080 eurot 96 senti.

14. Hageja nõuab ka VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse viivise (VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas) väljamõistmist põhinõude summalt

alates 3. novembrist 2021, sh pärast hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmist (TsMS § 367). Ringkonnkohtu hinnangul on see nõue õiguslikult

põhjendatud.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda VÕS § 113 lg 1

esimese lause järgi võlgnikult viivitusintressi (viivist). Kostja on hageja kohtueelselt

esitatud nõudest teada saanud hiljemalt 2. novembril 2021 (tl 27 – 28). Seega võib hageja

VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel nõuda viivist alates 3. novembrist 2021.

Ringkonnakohtu otsusega rahuldatud põhinõudelt 15 080 eurot 96 senti VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 3. novembrist 2021 kuni käesoleva

otsuse tegemiseni (28. juuni 2024) on 4026 eurot 14 senti.

TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus alates 29. juunist 2024 kuni

põhivõla tasumiseni põhivõla jäägilt sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks.

15. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162

lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust

menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hageja menetluskulude

rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-15, p 18 jj).

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes praeguse otsuse

peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)