2-23-4194/90 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-4194

Kohtuasi

H.P hagi G.P (G.P) vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

G.P apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2342,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): H.P (isikukood XXX), seaduslik

esindaja R.P , lepinguline esindaja Vladimir Makarov

Kostja (apellant): G.P (isikukood XXX), lepinguline

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Asja läbivaatamine

07.06.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.08.2023 otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles hageja nõue elatise suurendamiseks

jäeti rahuldamata perioodi 17.03.2023-31.03.2023 eest summas 111,30 eurot.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud

riigi õigusabi korras määratud kostja esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-23-4194

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. H.P esitas 17.03.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse G.P vastu elatise suurendamiseks.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alates hagi esitamisest

(17.03.2023) summas 215,64 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o 27.04.2029) ja

määrata kindlaks elatise suuruse arvutamise alused - PKS § 101 lg-s 3 sätestatud

baassummale lisada perekonnaseaduse (PKS) § 101 lõikes 4 nimetatud 3% Eesti Vabariigi

keskmisest brutokuupalgast, millest arvestada maha pool hagejale makstavast lapsetoetusest

kuni lapse täisealiseks saamiseni.

2. R.P ja kostja on hageja vanemad. Harju Maakohtu 19.10.2015 määrusega on tsiviilasjas nr

2-15-111273 kinnitatud kompromiss, mille kohaselt peab kostja tasuma hageja ülalpidamiseks

elatist igakuiselt 80 eurot alates 01.11.2015 hiljemalt iga kuu 12. kuupäevaks kuni hageja

täisealiseks saamiseni. Hageja vanemad ei ela koos. Kostja viibib Tallinna Vanglas (Harju

Maakohtu 18.03.2020 otsuse alusel kriminaalasjas nr 1-20-982) vangistusajaga 4 aastat ja 6

kuud.

3. Kompromissikokkuleppest on möödunud rohkem kui 7 aastat ja hageja igapäevased

vajadused on suurenenud. Hageja igakuised kulud on: 1) kommunaalkulud ca 200 eurot +

elekter 44 eurot, kokku 244 eurot; 2) kulud toidule 150 eurot, riietele ja jalanõudele 40 eurot,

tervishoiule 5 eurot, koolikohustuste täitmiseks 10 eurot, sidekulud 12 eurot,

majapidamistarvetele ja kodukeemiale 7 eurot, kodutehnikale 7 eurot, huvitegevusele ja

muule 20 eurot, kokku on 251 eurot. Hageja taotleb kostjalt elatise väljamõistmist PKS § 101

lg 1 alusel.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja palub jätta hagi rahuldamata.

5. Kostja kannab vanglas karistust kuni 2028. a detsembrini. Kostjal puudub sissetulek ja

puuduvad varalised vahendid hagejale elatise maksmiseks. Kostja lähtub

ülalpidamiskohustuse täitmisel Harju Maakohtu 19.10.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-

111273 kinnitatud kompromissist, mille kohaselt tasub kostja lapse ülalpidamiseks elatist

igakuiselt 80 eurot. Kostja on nõus tasuma hagejale elatist üksnes juhul, kui talle tagatakse

võimalus lapsega suhtlemiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus muutis Harju Maakohtu 19.10.2015

määrusega tsiviilasjas nr 2-15-111273 väljamõistetud elatise suurust ja mõistis kostjalt hageja

kasuks hageja ülalpidamiseks välja elatise järgmiselt: 1) alates 17.03.2023 kuni 31.03.2023

summas 104,34 eurot; 2) alates 01.04.2023 summas 260,33 eurot kuus kuni hageja

2-23-4194

täisealiseks saamiseni 27.04.2029, mis on arvestatud vastavalt PKS § 101 lõigetele 3–5

(249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti

kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuutasust 1685 eurost) – 40 eurot (½

lapsetoetust 80 eurost)). Elatise arvutamise aluseks olevat baassummat indekseeritakse iga

aasta 1. aprillil (järgmine kord 01.04.2024) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva

aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Lisanduv 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti

kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast indekseeritakse iga aasta 1.

aprillil vastavalt brutokuupalga muutusele. Seaduses sätestatud lapsetoetuse muutumise korral

arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude elatise saamiseks perioodi 17.03.2023-31.03.2023 eest summas

111,30 eurot. Maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt on kostja

kohustatud tasuma kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2.2. nimetatud elatise iga kuu eest ette,

s.o iga järgmise kuu elatis tuleb tasuda hiljemalt sama kuu kümnendal kuupäeval R.P

pangakontole nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx selgitusega: „elatis“, märkides sealjuures ära

kalendrikuu, mille eest elatis on tasutud. Samuti määras maakohus, et elatise maksmisel tuleb

võtta arvesse kostja poolt kohtumenetluse ajal tasutud elatist.

7. Hageja nõue on esitatud tsiviilasjas nr 2-15-111273 19.10.2015 kohtumäärusega kinnitatud

kompromissikokkuleppe elatisesumma (80 eurot) suurendamiseks PKS § 101 sätestatud

miinimumsuuruseni, kuna lapse vajadused on suurenenud. Seega ei ole antud juhul alaealise

lapse igakuiste kulude suurust vajalik tõendada.

8. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimese lause kohaselt on lapsetoetuse suurus pere

esimese ja teise lapse kohta 80 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja seaduslikule

esindajale laekub lapsetoetus 80 eurot. Hageja on taotlenud lapsetoetuse arvesse võtmist 40

euro ulatuses (80 eurot : 2). Seega kuulub hagejale tasumisele kuuluv elatis vähendamisele 40

euro võrra. Kuna hageja ei viibi kostja juures, ei kohaldu PKS § 101 lg 6.

9. Hageja seaduslik esindaja ja kostja peavad kandma oma alaealise lapse ülalpidamiskulud

võrdselt. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks peale hageja veel alaealisi lapsi, kes elatise

väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Lisaks ei ole

kostja ka töövõimetu ja tal puuduvad kulud enda ülalpidamiseks.

10. Maakohus tuvastas kogutud tõendite pinnalt, et kostjal on suur töökogemus, mistõttu tööle

saamine ei oleks talle raske. Kostjal puuduvad seosed äriühingutega ja kostjal puudub

kinnisvara. Samuti ei ole tal väärtpabereid. Kostjale kuulub sõiduauto, millele on seatud

keelumärked.

11. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja oleks otsinud mõistlikus

ulatuses senisest tasuvamat tööd. Kostja on tööealine ning -võimeline. Eeltoodut ei välista

kostja vanglas viibimine. Asjaolu, et kostja viibib vanglas tahtlikult toimepandud süüteo eest,

ei saa olla aluseks elatise maksmisest vabastamiseks. Vanglas on loodud kõik tingimused

sissetuleku teenimiseks. Seda enam, et vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 järgi on

kinnipeetav kohustatud töötama. Kostjal on kohustus ja võimalus hankida nii enda kui ka oma

lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid,

millest lähtuvalt saaks ja tuleks alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist vähendada alla

miinimummäära või jätta elatis üldse välja mõistmata.

12. Elatiskalkulaatori kohaselt on seadusjärgne elatisemäär hageja osas 215,64 eurot perioodil

01.03.2023-31.03.2023. Alates 01.04.2023 on seadusjärgne elatisemäär hageja osas 260,33

eurot. Kuna kostja peab hagejale tasuma elatist igakuiselt 80 eurot vastavalt Harju Maakohtu

2-23-4194

19.10.2015 määrusele tsiviilasjas nr 2-15-111273, rahuldab kohus hageja hagi osaliselt.

Kohus muudab Harju Maakohtu 19.10.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-111273

väljamõistetud elatise suurust ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks hageja ülalpidamiseks

elatise alates 17.03.2023 kuni 31.03.2023 summas 104,34 eurot (s.o 15 päeva eest) ja alates

01.04.2023 summas 260,33 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 27.04.2029, mis on

arvestatud vastavalt PKS § 101 lõigetele 3–5 (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3%

eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuutasust 1685 eurost) – 40 eurot (½ lapsetoetust 80 eurost)).

Apellatsioonkaebus

13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas

tühistada ja saata asi tühistatud ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Alternatiivselt palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

14. Vaidlust ei ole selles, et laps elab koos emaga ning et laps isaga üldse ei kohtu. Vaidlus on

selle üle, kui suures ulatuses peab kostja elatist tasuma. Lähtuda tuleb eelkõige lapse

põhjendatud vajadustest. Lapse vajadused ei ole oluliselt muutunud. Samuti tuleb arvestada

kostja halba majanduslikku seisundit.

15. Kostja viibib Tallinna Vanglas ja tööl ei käi. Kuna kostjal objektiivselt ei ole võimalik

tööd otsida ega saada, siis pidanuks kohus sellega arvestama. Maakohus on jätnud oma

selgituskohustuse täitmata ega ole piisavalt põhjendanud, miks tuleb varasemat kohtuotsust

elatise suuruse osas muuta. Kohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et kostjal ei ole vara, temale

ei laeku töötasu ega ole sääste. Kuna kohus tuvastas, et kostjal on halb varaline seisund, pidi

kohus tuvastama, millises ulatuses on kostja võimeline tasuma elatist.

16. VangS § 37 lg 1 kohaldub mitte ainult palgalise töötamise kohta, vaid ka töötamise kohta,

mis on vajalik vangla enda toimetulekuks (nt koristustööd, söögijagamise tööd jms) ning mida

tehakse kinnipeetavate poolt tasuta kinnipidamisasutuse vastava ametniku korralduse alusel.

Seega fakt, et kinnipeetav töötab, ei tähenda koheselt seda, et see töö on tasustatav. Kohus

pole menetluses tuvastanud asjaolu, kas kostja töötab või mitte. Kui kinnipeetav siiski töötab,

siis pidi kohus arvesse võtma, et vanglas on töötasud väga väikesed ja selle arvelt ei ole

võimalik tasuda väljamõistetud ulatuses elatist. Vanglas olles on tasustatavat töökohta saada

praktiliselt võimatu. Kohtule esitati tõendid, et kostja viibib praegu kinnipidamisasutuses ja

temal puudub püsiv, stabiilne ja igakuine arvestatav sissetulek, mille arvelt võiks tasuda

elatist. Maakohus eiras seda fakti ning lähtus teoreetilisest hüpoteesist, et kostjal on võimalik

saada vanglas endale töökoht.

17. Maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei ole selgelt ja arusaadavalt

selgitanud, milliseid asjaolusid peaks kostja tõendama ja milliseid tõendeid peaks kostja

kohtule esitama. Maakohus jättis arvestamata, et kostja puhul on tegemist kinnipeetavaga ja

seega on tema võimalused tõendeid esitada komplitseeritud.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

2-23-4194

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

20. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

nõude elatise suurendamiseks perioodi 17.03.2023-31.03.2023 eest summas 111,30 eurot.

Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

21. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades leidnud, et

elatise suurendamiseks esineb alus. Samuti pole maakohus rikkunud menetlusnorme.

Maakohtu otsuse põhjendusi on vajalik muuta osas, milles maakohus leidis, et kostjal on

kohustus otsida vanglas endale tasuvamat tööd. Muus osas vastab otsuse põhjendav osa TsMS

§ 442 lg-s 8 sätestatule ja ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas

ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Järgnevalt esitab ringkonnakohus

muudetud põhjendused ja vastab apellatsioonkaebuse väidetele.

22. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega maakohtule, et maakohus ei ole täitnud

selgitamiskohustust. Maakohus selgitas 11.04.2023 kirjas menetlusosalistele, et lapse

vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei

ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo

22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13). Samuti selgitas maakohus, et kohus peab asja lahendamiseks

tegema kindlaks vanemate sissetuleku/varalise seisundi ning hindama mõlema vanema

sissetuleku teenimise võimet ning ülalpidamiskohustuse täitmise suutlikkuse hindamiseks

tuleb hageja vanematel esitada kohtule andmed enda igakuiste sissetulekute suuruse ja

varalise seisu ning kulude kohta. Maakohus juhtis tähelepanu, et PKS § 102 lg 1 kohaselt

vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese

tavalist ülalpidamist. Seega on maakohus vajalikus ulatuses pooltele asjaolude esiletoomise ja

tõendamise vajadust selgitanud ning pooled on saanud tõendeid esitada. Maakohus kogus ka

ise tõendeid ja teostas 26.05.2023 kohtunõudega poolte varalise seisu väljaselgitamiseks

TsMS § 230 lg 3, lg 4 ja lg 5 punktide 2, 4 ja 5 alusel päringud Maksu- ja Tolliametile,

Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Töötukassale ja krediidiasutustele.

23. Samas ei ole õige maakohtu märkus, et kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta,

et kostja oleks otsinud mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Kostja kannab karistust

vanglas ja põhjendatud on kostja seisukoht, et kostjal ei ole objektiivselt võimalik tööd otsida

ega saada. Maakohtu sellekohane märkus tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast välja jätta.

Samuti tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta maakohtu järeldus, et kuna kostja on

tööealine ja -võimeline, ei välista vanglas viibimine kostjal leida senisest tasuvamat tööd.

Maakohus ei ole selgitanud, kuidas see vanglas viibides oleks võimalik. VangS § 37 lg 1

kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kuid vangla tingimustes ei ole tegemist

tavapärase tööturuga, kus oleks erinevaid tööpakkumisi, mille vahel valides endale paremat

sissetulekut leida. Samuti ei saa vangla alati tagada kinnipeetavale töötegemise võimalust.

VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus kinnipeetava tööga üksnes võimaluse

korral. VangS § 41 lg-st 1 nähtub, et kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et

ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta

või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise

eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Antud juhul kostja nendele

2-23-4194

tingimustele ei kvalifitseeru (tl 149-150). Seega ei saa asuda seisukohale, et kostjal oleks

karistuse kandmise ajal ka väljaspool vanglat võimalus paremat sissetulekut saada.

24. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et antud juhul tuleks lähtuda sellest, et lapse

vajadused ei ole oluliselt muutunud. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi

olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101

lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub

kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär

(RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 11). Sellest, et hageja vanemad leppisid 2015. aastal

kokku, et kostja tasub hagejale elatist 80 eurot kuus, ei saa järeldada, et lapse tegelikud

vajadused oleksid väiksemad kui seaduses sätestatud miinimummäär.

25. Kostja leiab, et olukorras, kus maakohus tuvastas kostja halva majandusliku seisundi,

oleks kohus pidanud kohaldama PKS § 102 lõiget 1 ja jätma hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.

25.1. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei

ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 näeb ette, et vanemad

ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes

1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva

seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 kohaldub selle sõnastuse järgi

üksnes alaealise lapse ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma

kohustatud isik PKS § 102 lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda (RKTKm 19.10.2015,

3-2-1-119-15, p 11). Seega kohaldas maakohus õigesti PKS § 102 lõiget 2.

25.2. Maakohus tuvastas, et hageja ema töötab ja tema töötasuks on keskmiselt (periood

november 2022-aprill 2023) 1307,21 eurot kuus. Kostja esitas Tallinna Vangla K-Raha

vabakasutuskonto väljavõtte perioodi eest 19.10.2015 kuni 29.01.2024, millest nähtub, et

kostjale on tehtud vanglas töötamise eest ebaregulaarselt alates 10.04.2018 kuni 06.07.2022

väljamakseid summades 9,82 eurot kuni 157 eurot (tl 140-148). PKS § 105 lg 3 kohaselt

peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist

võrdsetes osades. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki

vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 22 ja seal viidatud varasemad lahendid).

25.3. Ehkki hageja ja kostja sissetulekute proportsiooni kohaselt tuleks suurema osa hageja

ülalpidamiskohustusest täita hageja emal, see käesolevas olukorras siiski nii ei ole. Riigikohus

on selgitanud, et elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb

tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus. Mõjuvaks

põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav

laps (vt RKTKo 16.01.2013, 3-2-1-160-12, p 17 ja seal viidatud varasemad lahendid).

Kinnipidamisasutuses viibimine ei ole mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annaks

aluse vähendada alaealiste laste kasuks väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud alammäära (vt ka TrtRnKo 20.02.2020, 2-19-5072). Vanglas viibimine, vara

puudumine ja võlgnevuste olemasolu ei võta kostjalt kohustust täita hageja ees

2-23-4194

ülalpidamiskohustust. Kostja on pannud ennast vangistuse kaasa toonud kuriteo

toimepanemisega ise tahtlikult olukorda, kus ta ei saa teenida suuremat sissetulekut.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja vangistus ja sellega kostjale langevad tagajärjed

aluseks vähendada hagejale väljamõistetavat elatist (vt ka TlnRnKo 22.08.2023, 2-21-19506,

p 17). Seega on maakohus õigesti leidnud, et asjaolu, et kostja viibib vanglas tahtlikult

toimepandud süüteo eest, ei saa olla aluseks elatise suurendamata jätmiseks. Lisaks märgib

kolleegium, et ehkki kostjal puudub hetkel püsiv, stabiilne ja igakuine arvestatav sissetulek,

mille arvelt võiks tasuda elatist, ei tähenda, et kostjal see võimalus vanglast vabanedes

puuduks. Riigikohus selgitanud, et üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta

töövõimelist vanemat elatise maksmisest (RKTKo 19.06.2007, 3-2-1-65-07, p 12). Kostja ei

ole töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks piiratud.

26. Eeltoodust tulenevalt on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et kostjal on hageja

ülalpidamiskohustus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras, mistõttu esineb alus Harju

Maakohtu 19.10.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-111273 väljamõistetud elatise

suurendamiseks.

27. Menetluskulud maakohtus jäid õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ka

apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda (vt ka RKTKo

22.06.2022, 2-19-19160, p 21), välja arvatud kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulud, mis jäävad riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt

kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg