3-21-2198/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-21-2198

Otsuse kuupäev

26. juuni 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

Anatoli Ilkevitši kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 26. mai 2021. a otsuse nr 17-6/21/112 ja

26. augusti 2021. a vaideotsuse nr 17-24.2/21/789-4 osaliseks

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Anatoli Ilkevitš, lepinguline esindaja advokaat Sergei

Tšurkin

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

(PRIA), volitatud esindaja Eva Rückenberg

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja 11. juuni 2024. a taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata ning

taotluses esitatud täiendavad seisukohad tähelepanuta.

2. Tagastada kaebajale 11. juuni 2024. a taotluse lisaks olevad dokumendid.

3. Jätta Anatoli Ilkevitši kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. juulil 2024

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-21-2198

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA määras maaeluministri 25. novembri 2015. a määruse nr 19 „Kalanduspiirkonna

kohaliku arengu strateegia rakendamine“ (määrus nr 19) alusel 10. juuni 2019. a otsusega nr

17-6/19/426 Tulundusühistule Narva-Jõesuu Kalakeskus toetuse summas 399 990,75 eurot

kalakeskuse hoone projekteerimiseks ja ehitamiseks ning seadmete soetamiseks.

2. PRIA tuvastas 18. märtsil 2021, et kalakeskuse hoone ehitamisega ei ole alustatud ning

teavitas 19. aprilli 2021. a kirjaga nr 17-24.2/21/333-15 Tulundusühistut Narva-Jõesuu

Kalakeskus ning tema juhatuse liiget Anatoli Ilkevitšit kavandatavast otsusest. PRIA oli

seisukohal, et toetuse saaja on PRIA-le esitanud valeandmeid, samuti ei ole täidetud määruses

nr 19 sätestatud kohustusi ja nõudeid. Toetustaotluse alusel tehtud toetuse määramise otsus

tuleb tühistada ning välja makstud toetus summas 109 902,52 eurot tagasi nõuda. Kuivõrd A.

Ilkevitš oli toetuse saaja esindajaks PRIA menetluses ning on toetusesaaja juhatuse liikmeks,

loeb PRIA antava haldusakti adressaadiks ka tema. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus

esitas 27. aprillil 2021 PRIA-le omapoolsed seisukohad.

3. PRIA jättis 26. mai 2021. a otsusega nr 17-6/21/112 välja maksmata toetuse summas 166

253,40 eurot (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata muudatustaotluse, millega tulundusühistu

taotles tegevuse elluviimise tähtaja pikendamist kuni 10. juunini 2022 (resolutsiooni p 2);

tunnistas Tulundusühistut Narva-Jõesuu Kalakeskus puudutavas osas kehtetuks PRIA 11.

juuni 2019. a (muudes dokumentides on otsuse kuupäevaks märgitud 10. juuni 2019) otsuse

nr 17-6/19/426 (resolutsiooni p 3); nõudis solidaarselt Tulundusühistult Narva-Jõesuu

Kalakeskus ja tema juhatuse liikmelt ning tegelikult kasusaajalt A. Ilkevitšilt tagasi

väljamakstud toetuse summas 109 902,52 eurot (resolutsiooni p 4).

4. Pärast vaidemenetluse läbimist esitasid Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus ja A.

Ilkevitš 27. septembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kohus sai kaebusest aru nii

(kaebajad kinnitasid selle tõlgenduse vastavust nende tahtele), et kaebajate hinnangul on

õigustatud üksnes toetussumma 39 449,28 eurot tagasinõudmine, seda ületavas osas on

kaebajate hinnangul PRIA otsus ja vaideotsus õigusvastane ja tuleks tühistada ning A.

Ilkevitšile väljamakstud toetussumma tagasimaksmise kohustuse seadmine on igal juhul

õigusvastane. Tartu Halduskohus võttis 1. novembri 2021. a määrusega pärast kaebuse

täiendamist menetlusse Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskuse ja Anatoli Ilkevitši

kaebuse PRIA 26. mai 2021. a otsuse nr 17-6/21/112 ja 26. augusti 2021. a vaideotsuse nr

17-24.2/21/789-4 osaliseks tühistamiseks.

5. PRIA esitas kohtule 13. detsembril 2021 kirjaliku vastuse kaebusele.

6. Tartu Halduskohus peatas 13. septembri 2022. a määrusega haldusasja menetluse HKMS §

95 lg 4 teise lause alusel kuni Euroopa Liidu Kohtu kohtuasjas nr C-437/22 tehtava eelotsuse

jõustumiseni. Riigikohtu kriminaalkolleegium küsis 1. juuli 2022. a määrusega asjas nr 1-20-

1599 Euroopa Kohtult eelotsust küsimustele, mis on olulised ka käesoleva vaidluse

lahendamisel. Praegust asja lahendades tuleb samuti vastata küsimustele, kas Euroopa

nõukogu 18. detsembri 1995. a määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 (määrus nr 2988/95)

artiklile 7 tuginedes saab nõuda pettuse tõttu saadud ja Euroopa Merendus- ja

Kalandusfondist rahastatud toetuse tagasimaksmist juriidilisest isikust toetusesaaja

esindajatelt ja/või kas neid esindajaid tuleks käsitleda toetusesaajatena. Kuna Euroopa Kohtu

3-21-2198

antavatel vastustel on määrav tähtsust ka käesoleva asja lahendamisel, siis tuleb asja menetlus

peatada.

7. Euroopa Kohus otsustas 29. veebruari 2024. a otsuses kohtasjas nr C-437/22 järgnevat.

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1306/2013

(määrus nr 1306/2013) artikli 56 esimest lõiku tuleb ühelt poolt koostoimes selle

määruse artikli 54 lõikega 1 ja komisjoni 11. märtsi 2014. a delegeeritud määruse (EL)

nr 640/2014 (määrus nr 640/2014) artikli 35 lõike 6 esimese lausega ning teiselt poolt

määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et Euroopa Maaelu Arengu

Põllumajandusfondist rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse

tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa

küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult

valeandmeid.

2) Määruse nr 640/2014 artikli 35 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et kui juriidiline isik on

saanud põllumajandustoetust tema esindajatele süüks pandavate pettuste tagajärjel, ei

saa neid esindajaid siiski pidada „toetusesaajaks“ selle sätte tähenduses koostoimes

delegeeritud määruse artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktiga 1, kui nad ei kuulu ühtegi

kolmest viimati mainitud sättes nimetatud isikute kategooriasse, ja seda isegi juhul,

kui need esindajad on juriidilise isiku kasumi tegelikud kasusaajad.

8. Tartu Halduskohus uuendas 4. märtsi 2024. a määrusega haldusasja menetluse ning palus

menetlusosalistel esitada täiendavad seisukohad kaebuste osas, arvestades Euroopa Kohtu 29.

veebruari 2024. a otsust kohtuasjas nr C-437/22. Lisaks palus kohus menetlusosalistel esitada

seisukoht haldusasja menetluse osalise lõpetamise ning sellega seonduvalt menetluskulude

osas. Kohus tuvastas äriregistri teabesüsteemi andmetest, et Tulundusühistu Narva-Jõesuu

Kalakeskus on äriregistrist ilma õiglusjärgluseta 25. jaanuaril 2023 Tartu Maakohtu 15.

novembri 2022. a määruse (tsiviilasi nr 2-22-11887) alusel kustutatud, mistõttu esineb kohtu

hinnangul alus tema esitatud kaebuse osas haldusasja menetluse lõpetamiseks.

9. Tartu Halduskohus lõpetas 16. aprilli 2024. a määrusega menetluse Tulundusühistu Narva-

Jõesuu Kalakeskuse suhtes ja jättis tema menetluskulud tema kanda. Sama määrusega määras

kohus asja menetlusse jäänud osa (A. Ilkevitši kaebus) läbivaatamisele kirjalikus menetluses

ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete

esitamiseks (vastavalt 10. mai 2024 ja 31. mai 2024). Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise aja.

10. Kaebaja esitas 3. ja 10. mail 2024 täiendavad menetlusdokumendid, sh

kompromissiettepaneku.

11. Vastustaja esitas kaebaja 3. ja 10. mail 2024 esitatud

täiendavatele

menetlusdokumentidele vastuväited ega nõustunud kompromissiettepanekuga.

12. Kaebaja esitas 11. juunil 2024 täiendava avalduse, milles esitab vastuväiteid vastustaja

vastuväidetele seoses kompromissiettepaneku asjaoludega ning viivist puudutavate

asjaoludega. Kaebaja palub vastustaja 31. mail 2024 esitatud seisukohtadest lähtuvalt võtta

kaebuse lahendamisel eraldi seisukoht viivise ja selle määrade õiguspärasuse ja

proportsionaalsuse kohta, samuti seda reguleerivate normide põhiseadusele vastavuse kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-21-2198

13. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

13.1. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus vastas algselt toetuse saamise tingimustele.

Projekti realiseerimise ajal muutus aga äriühingu koosseis ning juhtkonnal ei õnnestunud

õigeaegselt kaasata liikmeteks kalandussektori mikroettevõtja tunnustele vastavaid liikmeid.

Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus selgitas haldusmenetluses, et on võimeline

projekti realiseerima, kui PRIA jätkab projekti toetamist ja teeb järgmised väljamaksed.

Projekti realiseerimist mõjutasid Narva-Jõesuu linna ebakompetentsed lahendused ja

viivitused ehitusprojekti hindamisel ja objekti asukoha muutmisel. Seetõttu ei saanud toetuse

saaja alustada õigeaegselt kalakeskuse hoone ehitamisega, kuigi vajalikud materjalid olid

soetatud ja kohale tarnitud. Samuti oli toetuse saaja nõus muutma taotlust, et tagada

projektitegevuse lõplik realiseerimine. Projekti realiseerimine oli toetuse saaja hinnangul

realistlik. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus ja tema juhatuse liige A. Ilkevitš ei ole

toime pannud pettust, vaid tegi ehitustööde eest teisele äriühingule ettemaksu. Aktis nr 1/0320

märgitud teised tööd olid teostatud ja ehitusmaterjalid tarnitud. Seega tegemist on pigem

arusaamatuse või eksimusega, mitte tahtliku petmisega.

13.2. Vastustaja ei ole tõendanud, et A. Ilkevitš esitas ekslikud andmed tahtlikult, mistõttu

lasus vastustajal tagasinõude tegemisel ja ulatuse kindlaksmääramisel kaalutlusruum.

Vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et ettemaksu tasumine oli antud juhul tahtlik petmine.

Seega ei ole haldusrikkumise koosseisu subjektiivset tunnust haldusmenetluses täpselt

tuvastatud.

13.3. PRIA otsuse tegemise hetkeks oli selge, et Tulundusühistul Narva-Jõesuu Kalakasvatus

puudub võimalus jätkata projektiga üksinda ning ehitustegevuse lõpule viimine seatud

tähtajaks ei ole võimalik. Kogu toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne, sest teisele

äriühingule tehtud ettemaksu osa oli vaid 39 449,28 eurot ning eeskirju rikuti seega osaliselt.

Tuleb arvestada, et maksetaotlustega deklareeritud kulutusteks oli kokku 487 219,32 eurot

(ilma km-ta) ning toetuse saajal tekkisid seoses kalakeskuse ehitamisega laenukohustused,

mis olid 2020. aasta seisuga 352 244 eurot. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatus

kandis projektiga seoses kulusid 245 800 eurot, millest PRIA väljamakstud toetus moodustas

alla 50% (109 902,52 eurot). Ettemaks moodustas kogukuludest 39 449,28 eurot ja ainult

selles ulatuses on tagasinõue põhjendatud.

13.4. PRIA ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võimaldavad lugeda A. Ilkevitši

seotuks valeandmete esitamisega ja/või pettuse korraldamisega. PRIA otsus on selles osas

paljasõnaline, puuduvad õiguslikud alused, mis võimaldaksid A. Ilkevitšile seada kohustuse

koos Tulundusühistuga Narva-Jõesuu Kalakasvatus. Meetmeid (tagasinõue) saab kohaldada

määruse nr 2988/95 art-s 1 nimetatud ettevõtjate suhtes ehk füüsiliste ja juriidiliste isikute

ning muude siseriikliku õiguse alusel õigus- ja teovõimeliste üksuste suhtes, mitte aga

ettevõtjate juhtorganites olevate isikute suhtes. Seega on PRIA otsus A. Ilkevitši suhtes igal

juhul õigusvastane. Määruse nr 2988/95 art 7 tuleb rakendada nii, et see puudutab kolmandaid

isikuid, sest tulundusühistuseaduse (TÜS) § 631 lg-st 2 tuleneb, et juhatuse liikmed, kes on

oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju ühistule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise

eest ühistu, mitte kolmandate isikute ees.

13.5. Vastustaja saab vähendada tagasinõude suurust A. Ilkevitši osas kaebaja välja pakutud

suuruseni. Kaebaja on praeguseks juba PRIA-le tasunud 20 000 eurot. Seega peaks kaebajal

lasuva kohustuse suurus piirduma summaga 19 449,28 euroga (39 449,28 – 20 000). Kaebaja

on nõus kriminaalmenetluse raames kokkuleppe saavutamise eesmärgil kompromissina

sellega, et tasub PRIA-le 3 aasta ja 3 kuu peale ajatatult põhivõla koos intressidega, kuid mitte

tekkinud viiviseid. Kaebaja on nõus andma tagatise.

3-21-2198

14. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

14.1. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus (praeguseks äriregistrist kustutatud ja tema

suhtes on halduskohtumenetlus Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2024. a määrusega lõpetatud) ja

tema juhatuse liige ning tegelik kasusaaja Anatoli Ilkevitši, kes oli ka PRIA-le toetustaotluste

esitamisel märgitud toetuse saaja esindajaks, on kinnitanud, et osaliselt oli toetus välja

makstud toetuse saamise reeglite rikkumisega. Asjaolu üle, et vastustajale olid esitatud

eksitava sisuga maksekorraldused, pooled ei vaidle. PRIA tuvastas paikvaatlusel, et

toetustaotluses märgitud hoone ega ka vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega ei ole

alustatud. Kontrollis tuvastatud asjaolud on fikseeritud visuaalse vaatluse protokollis nr

296099 ning paikvaatluse kontrolli protokollis nr KTB.PV833 ning need kinnitavad PRIA-le

valeandmete esitamist. Toetuse saaja ei ole täitnud meetme määruses sätestatud kohustusi

ning nõudeid. Seetõttu oli Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskuse taotluse nr

833019600811 alusel tehtud toetuse määramise otsuse tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine

ning välja makstud toetuse summas 109 902,52 eurot tagasi nõudmine põhjendatud ja

proportsionaalne.

14.2. Tulundusühistul Narva-Jõesuu Kalakasvatus puudus korrektne ja selge ülevaade

toetustaotlusega seotud reaalselt tehtud kulutuste üle, ettemakstud summade deklareerimise

näol on tegemist valeandmete esitamisega, sest määruse nr 19 § 32 lg 2 kohaselt peab töö,

mille kulude hüvitamiseks taotletakse toetuse maksmist, olema lõpetatud ning toetuse saaja

peab olema selle vastu võtnud ja selle eest tasunud. Praegusel juhul ei olnud nimetatud

tingimus vähemalt osaliselt täidetud. Eelnimetatud isikute käitumine näitab tahtlikku või

äärmiselt hooletut suhtumist. Haldusasjas kogutud tõenditest ei ilmne, et eelnimetatud isikud

oleksid vastustajat informeerinud ja selgitanud, et ehitustegevust tegelikkuses toimunud ei ole

ning ehitajale on teostatud ettemaks. Eksitava sisuga maksetaotluse esitamist toetuse nõuete

täitmise tõendamiseks ei saa pidada mittesüüliseks ning tingimused toetuse saamiseks olid

täidetud kunstlikult. Valeandmete esitamisega kaasneb oluline oht Euroopa Liidu

finantshuvidele. Kohtupraktikas on Euroopa Kohus rõhutanud, et pettuse (sh valeandmete

esitamise) tuvastamisel tuleb toetus tagasi nõuda täielikult. Valeandmete esitamine,

haldusorgani eksitusse viimine ning oluliste andmete varjamine rikub toetuse andmise olulisi

tingimusi ning kogu toetuse tagasinõudmine on nende asjaolude esinemisel proportsionaalne.

Kohustus järgida rahastamise tingimusi on võrdväärselt asjaomase meetme tegeliku täitmise

kohustusega üks toetuse saaja peamisi kohustusi ja on seetõttu ühenduse finantsabi andmise

eelduseks. PRIA esitatud maksetaotluses valeandmete esitamise näol ongi tegemist

rahastamise tingimuste eelduste rikkumisega. Valeandmete esitamise tuvastamisel, vaatamata

sellele, kas toetuse eesmärgid on ellu viidud, on toetuse täies ulatuses tagasi nõudmine

õigustatud. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsus ebaproportsionaalne.

14.3. Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 32 lg-st 1 tulenevalt võib taotluse

rahuldamise otsust toetuse saaja algatusel muuta üksnes põhjendatud juhtudel ning tingimusel,

et tegevus on olulises osas ellu viidud ja saavutatakse tegevuse eesmärgid. Olukorras, kus

investeeringuobjekti ehitamisega ei ole alustatud ning selleks puudub ka uus kehtiv

ehitusluba, ei saa lugeda tegevust olulises osas ellu viiduks.

14.4. Ebaõige on A. Ilkevitši seisukoht, et vastustajal puudub õiguslik alus nõuda enamat kui

39 449,28 eurot. See seisukoht põhineb ekslikul eeldusel, et haldus- ega kriminaalmenetluses

ei ole tuvastatud tahtlikku petmist. Kunstlik tingimuste täitmine viitab sellele, et toetuse saaja

ei ole tegelikult täitnud neid nõudeid, mida toetuse andja on seadnud toetuse saamise

eelduseks ning seeläbi ei ole toetuse eesmärki saavutatud. Eksitava sisuga maksekorralduste

esitamist toetuse nõuete täitmise tõendamiseks ei saa pidada mittesüüliseks tegevuseks (vt ka

kohtuotsuseid haldusasjas nr 3-20-1882).

3-21-2198

14.5. Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus nimel esitatud maksetaotlused sisaldasid

ebaõigeid andmeid ning äriühing ei täitnud kõiki meetme määruses sätestatud kohustusi ning

nõudeid. Kaebaja oli äriühingu osanik ning vastutab solidaarselt äriühinguga määruse nr

2988/95 artikli 7 alusel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 (määrus

nr 1303/2013) art-s 143 ja määruse (EL) nr 508/2014 (määrus nr 508/2014) art-s 99 nähakse

ette, et finantskorrektsioonide tegemisel võtavad liikmesriigid arvesse eeskirjade eiramise

olemust ja keerukust ning fondidele või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Korrektsioonid

peavad olema proportsionaalsed, kuid võivad seisneda ka toetuse täielikus tagasinõudmises.

Määruse nr 2988/95 art 4 p 3 näeb ette, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis

ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse

saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse

see ära. Toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral tuleb PRIA-l

nõuda makstud toetus tagasi tervikuna, kuna Euroopa Liidu õigus ei näe ette võimalust

rakendada leebemat sanktsiooni. Eelnevat kinnitab ka kehtiv kohtupraktika. Määrus nr

2988/95 on antud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse kohta, eesmärgiga kehtestada

tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu kõikidel ühenduse

poliitikaga hõlmatud aladel ühtsed õigusnormid. Haldusmeetmeid- ja karistusi saab seega

rakendada ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid ning nende isikute suhtes, kes vastutavad

eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. See on kooskõlas ka värskeima

Euroopa Kohtu praktikaga (otsus asjas nr C-437/22). A. Ilkevitši näol oli tegemist isikuga, kes

oli äriühingu juhatuse liige ning kes tegeles projekti juhtimisega ning PRIA-le dokumentide

esitamisega. Seetõttu on PRIA põhjendatult lugenud otsuse adressaadiks ka Tulundusühistu

Narva-Jõesuu Kalakeskus juhatuse liikme ning tegeliku kasusaaja A. Ilkevitši. Silmas tuleb

pidada, et praeguseks on toetust taotlenud ja saanud juriidiline isik lõppenud, mistõttu ei ole

toetuse tagasi nõudmine temalt enam võimalik.

14.6. KTKS § 53 lg 1 alusel tagasinõude tegemiseks tulenevad volitusnormid määrustest nr

1303/2013 ja nr 508/2014 ning teistest Euroopa Liidu asjakohastes määrustes, sh määruse nr

2988/95 artiklist 7, millele on vastustaja selgelt ka vaidlustatud otsuses viidanud.

14.7. Kaebaja väljapakutud kompromissiga vastustaja ei nõustu. A. Ilkevitši avalduse alusel

on PRIA toetuse tagasimaksmise juba ajatanud. Vastustaja selgitab, et kuni tagasimaksmise

ajatamiseni arvestati võlgnevuselt viivist. Pärast tagasimaksmise ajatamist viivise arvestus

peatus ning vastavalt KTKS § 74 lg-le 2 arvestati tagastatavalt toetuselt intressi. Kuivõrd

viivise näol on tegemist seadusest tuleneva kohustusega (tasuda iga viivitatud päeva eest

viivist), puudub vastustajal võimalus loobuda viivise sissenõudmisest. Vastustaja oleks valmis

asja lahendamisega kompromissiga, kui A. Ilkevitš tasub kogu võlgnevuse summas 152

101,78 eurot, millest moodustab hetkel põhivõlg 79 902,52 eurot, intress 2986,79 eurot ning

viivis 69 212,47 eurot.

KOHTU SEISUKOHT

15. Kohus selgitas 21. oktoobri 2021. a määruses, et mõistab kaebajate tahet nii, et nad

soovivad PRIA tegevust vaidlustada üksnes osas, milles nõutakse toetussummat solidaarselt

tagasi täies ulatuses ka A. Ilkevitšilt ning äriühingu puhul osas, milles haldusorgan nõuab

tagasi 39 449,28 eurot ületavat summat. Kohtule esitatud materjalidest nähtus, et kaebajate

hinnangul oli äriühingu puhul 39 449,28 euro tagasinõudmine õigustatud ning selles osas nad

PRIA otsust ja vaideotsust tühistamisnõudega vaidlustada ei soovi. Kohus selgitas, et

kaebajate eesmärgi saavutamiseks on kaebajatel kõige tõhusam nõuda PRIA otsuse

tühistamist osas, mis puudutab toetussummat, milles kaebajate hinnangul toetuse

tagasinõudmine ei ole põhjendatud, kuna toetust ei ole nende hinnangul alusetult välja

3-21-2198

makstud (109 902,52-39 449,28=70 453,24 eurot). Samuti soovis A. Ilkevitš PRIA otsuse

tühistamist osas, milles määrati talle solidaarselt toetussumma tagasinõue. Kaebajad nõustusid

kohtuga ning esitasid kirjeldatud nõuded. Kohus võttis 1. novembri 2021. a määrusega

Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskus ja Anatoli Ilkevitši kaebused PRIA 26. mai 2021. a

otsuse nr 17-6/21/112 ja 26. augusti 2021. a vaideotsuse nr 17-24.2/21/789-4 osaliseks

tühistamiseks menetlusse.

16. Kaebajad ei vaidlustanud kaebuses PRIA otsust ja vaideotsust viivist puudutavas osas.

Kohus jätab kaebaja esindaja 11. juunil 2024 esitatud taotluses kajastatud vastuväited

vastustaja 31. mail 2024 esitatud seisukohtadele tähelepanuta, sest need on esitatud tähtaega

rikkudes ning HKMS § 51 lg-s 4 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Tartu Halduskohtu

määras 16. aprilli 2024. a määruses, et menetlusosalised võivad esitada täiendavaid

menetlusdokumente hiljemalt 10. mail 2024 ning esitatud menetlusdokumentidele

vastuväiteid kuni 31. maini 2024. Vastustaja täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud,

kaebaja esitas täiendavad menetlusdokumendid 3. ja 10. mail. Vastustaja vastas seejärel 31.

mail 2024 kaebaja 3. ja 10. mail 2024 esitatud kaebaja täiendavatele seisukohtadele, sh

kompromissiettepanekule, mis puudutas ka hilisemaid viiviste sissenõudmise asjaolusid.

Kaebaja üritab esitada vastuväiteid enda esitatud täiendavatele menetlusdokumentidele

esitatud vastustaja vastuväidetele, kuid selleks määratud tähtaega ei ole kaebaja järginud.

Tõenäoliselt ajas kaebaja segamini täiendavad menetlusdokumendid ja neile vastuväidete

esitamise tähtajad, mistõttu ei ole järginud kohtu määruses määratud tähtaega (31. mai 2024).

Lisaks juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et viivisega seonduv ei ole praeguse vaidluse

esemega seotud, sest viiviste väljanõudmine ja nende suurus puudutab esmajoones hilisemat

täitemenetlust. Kaebaja esitas viivisega seonduvad väited kompromissettepanekus, millega

vastustaja ei nõustunud. Seetõttu ei ole ka viivisega seonduvad asjaolud kaebuse lahendamisel

asjakohased.

17. Kaebaja 11. juuni 2024. a taotlus sisaldab ka kaebuse muutmise taotlust HKMS § 49

mõttes. Kaebaja soovib vaidlustada PRIA tegevust lisaks otsuses viidatud viivist, selle suurust

ja sissenõudmise tingimusi puudutavas osas. HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt võib

kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses

taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse

eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku

kohaselt lubatav. HKMS § 49 lg 2 kohaselt võib pärast lg-s1 1 sätestatud tähtaega esitatud

taotluse alusel kaebuse nõuet või alust muuta § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes

mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab HKMS

kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Kaebaja

esitas kaebuse muutmisena käsitletava taotluse pärast kirjalikus menetluses taotluste esitamise

tähtaja saabumist ehk mittetähtaegselt (31. mai 2024 vs 11. juuni 2024). Kohtu hinnangul

põhjustaks kaebuse muutmine menetluse uuendamise vajaduse ning see ei ole menetluse

senist kestust arvestades põhjendatud. Kaebuse muutmine eeldaks täiendavate asjaolude

analüüsimise vajadust. Kohtu hinnangul ei ole sellises olukorras kaebuse muutmine

otstarbekas, sest põhjustaks olulisel määral menetluse pikenemise. Seetõttu jätab kohus

kaebuse muutmise taotluse rahuldamata.

18. Kuna kohus kaebuse muutmiseks nõusolekut ei anna, siis ei ole kaebaja 11. juuni 2024. a

taotluse lisana esitatud kaebaja ning tema perekonnaliikme praegust finantsilist olukorda ning

töötamist puudutavad dokumendid asja lahendamiseks vajalikud ning kohus tagastab need

kaebajale HKMS § 62 lg 2 alusel.

3-21-2198

19. Kuna Tartu Halduskohus lõpetas 16. aprilli 2024. a määrusega äriühingu õigusvõime

lõppemise tõttu haldusasja nr 3-21-2198 menetluse Tulundusühistu Narva-Jõesuu

Kalakasvatus puudutavas osas, on praegu kaebajaks üksnes A. Ilkevitš ning vaidluse esemeks

PRIA otsuste õiguspärasus teda puudutavas osas. Vaidlus all on seega, kas A. Ilkevitšile saab

kohaldada toetussumma tagasimaksmise kohustust täies ulatuses ja kui saab siis, kas

tagasinõude tegemine oli õiguspärane. Seega tuleb kohtul võtta esmalt seisukoht küsimuses,

kas äriregistrist praeguseks kustutatud Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakasvatuse juhatuse

liige A. Ilkevitš suhtes sai üldse toetussumma tagasimaksmise kohustust rakendada ehk kas

selleks on õiguslik alus. Seejärel annab kohus hinnangu sellele, kas välja makstud toetuse

tagasinõudmine A. Ilkevitšilt on proportsionaalne ja kooskõlas toetuse tagasinõudmist

reguleerivate õigusaktidega.

20. Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust asjaolu, kas toetuse saaja vastas toetuse

määramise otsuse tegemisel tingimustele või mitte. Oluline on, kas väljamaksete tegemise

alused olid täidetud ehk kas rahastamiskõlblikkuse tingimused olid täidetud ning projekt

eesmärgipäraselt realiseeritav, sh kas PRIA-le esitati valeandmeid ning kas esines kunstlik

tingimuste täitmine ning kas kaebaja oli selles tegevuses süüdi ja tagajärgede eest vastutav.

21. A. Ilkevitš on seisukohal, et PRIA-l puudus tagasinõude tegemiseks õiguslik alus, sest

määrus nr 2988/95 ei ole tema suhtes kohaldatav ning samuti ei ole siseriiklikus õiguses

äriühingu juhatuse liikmele solidaarkohustuse seadmiseks õiguslikku alust. Kaebaja on

seisukohal, et määruse nr 2998/95 art 7 tuleb tõlgendada kitsendavalt nii, et see puudutab

üksnes kolmandaid isikuid, sest TÜS § 631 lg-st 2 tuleneb, et juhatuse liikmed, kes on oma

kohustuse rikkumisega tekitanud kahju ühistule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest

solidaarselt üksnes ühistu, mitte kolmandate isikute ees. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.

22. TÜS § 63¹ reguleerib kitsalt ühistu liikme vastutust ühistu ees ning see ei välista

solidaarkohustuse kohaldamist kolmanda isiku nõude alusel ühistu juhatuse liikmele, kui

õiguslik alus sellise nõude esitamiseks on teises seaduses või otsekohalduvas Euroopa liidu

õigusaktis sätestatud. Näiteks maksumenetlustes on võimalik rakendada juhatuse liikmele

maksukorralduse seaduse § 40 tingimuste täitmisel solidaarkohustust koos äriühinguga

(vastutusotsus), kusjuures see ei mõjuta ega välista eraldi äriühingu seadusliku esindaja või

vara valitseja vastutust ka äriühingu ees. Praegusel juhul siseriiklikus õiguses sarnast alust

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja KTKS alusel määratud

toetuste puhul solidaarnõude esitamiseks sätestatud ei ole, kuid otsekohalduvate määruste nr

508/2014 ja 1303/2013 kaudu on määruses nr 2998/95 sätestatud alus rakendatav. Nimetatud

kohustus on sarnaselt põllumajandustoetustega rakendatav ka KTKS alusel määratavatele

toetustele.

23. Määruse nr 2988/95 art 4 lg-s 1 nähakse ette, et tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele

põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine ja põhjendamatult saadud summade tagasi

maksmise kohustus. Määruse nr 2988/95 art 7 kohaselt ei või haldusmeetmeid ja -karistusi

kohaldada mitte ainult artiklis 1 nimetatud ettevõtjate suhtes, nimelt füüsiliste ja juriidiliste

isikute ning muude riigisisese õiguse alusel õigus- ja teovõimeliste üksuste suhtes, kui nad on

toime pannud eiramise, vaid ka nende isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende

isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.

24. Euroopa Kohus on seoses määruse nr 1306/2013 art 56 tõlgendamisega selgitanud, et

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud

toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa

3-21-2198

küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid.

Määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate

üldnormide kehtestamisega ning vääralt kasutatud vahendid tuleb tagasi nõuda muude sätete,

vajaduse korral valdkondlike sätete alusel. Samas tuleb valdkondlike sätete tõlgendamisel

arvestada määruse nr 2988/95 art-ga 4 ja 7. Euroopa Kohtu hinnangul saab tagasimaksmise

nõude esitada eeskirjade eiramise eest otseselt vastutavale füüsilisele või juriidilisele isikule

(toetuse saaja) ning ka isikutele, kes eeskirjade eiramises osalesid, või isikutele, kes

vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. Võimalus nõuda

alusetult saadud toetus tagasi mitte ainult toetuse saajalt, vaid vastavalt määruse nr 2988/95

artiklile 7 ka isikutelt, kes eiramises osalesid, ning nendelt isikutelt, kes vastutavad eiramise

eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks, aitab kaasa Euroopa Liidu finantshuvide

kaitsmise ning tõhusa pettusevastase võitluse eesmärgi saavutamisele. Lisaks tuleb silmas

pidada, et kui tuvastatakse, et liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud

tingimused olid loodud kunstlikult, osutub saadud soodustus igal juhul alusetuks ja selle

täieliku tagastamise kohustus on põhjendatud. Määruse nr 2988/95 art 4 lg 4 kohaselt ei

käsitata määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud meetmeid, sealhulgas eelkõige kohustust

põhjendamatult saadud toetus tagasi maksta, karistusena. Määruse nr 2988/95 artiklis 7

nimetatud teiste isikute, kes ei ole toetuse saajad, kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta

on eraldi kohustus, mis lisandub toetuse saajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele. Toetuse

saaja esindajatele saab seada kohustuse maksta saadud toetuse tagasi, kui nad tegutsesid

juriidilise isiku nimel, ilma et nad oleksid „toetuse saajad“ (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr

C-437/22, p-d 47, 53, 56, 59, 67). Euroopa Kohus ei seadnud otsuses asjas nr C-473/22

toetuse saaja maksejõuetust vältimatuks eeltingimuseks sellele, et toetuse tagastamise nõude

saaks esitada toetuse saamiseks valeandmeid esitanud isiku vastu. Nimetatud otsuses rõhutati,

et määruse nr 2988/95 artikkel 7 annab aluse eeskirjade eiramises osalenud isikutelt toetust

tagasi nõuda ja nad peavad selle võimalusega arvestama.

25. Kuigi praegusel juhul ei olnud Tulundusühistule Narva-Jõesuu Kalakasvatus määratud

toetuse näol tegemist Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist rahastatud toetusega, on

määrusele nr 2988/95 antud tõlgendused kohaldatavad ka kalandusturu korraldamise seaduse

ja seal viidatud Euroopa Liidu õigusaktide (määrused nr 508/2014 ja 1303/2013) alusel

määratud toetustele, sest määruse nr 2988/95 art 1 kohaselt on selle määrusega kehtestatud

üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning

haldusmeetmete ja -karistuste kohta. KTKS § 53 lg 1 nägi PRIA otsuse tegemise ajal ette, et

kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud

alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt

osaliselt või täielikult määrustes nr 1303/2013 ja nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu

asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Kohtu hinnangul on sarnaselt

määrusega nr 1306/2013 ka kalandusturu korraldamise seaduse ja selles viidatud Euroopa

Liidu õigusaktide (praegusel juhul määrus nr 1303/2013 art 99 ja määrus nr 508/2014 art 143)

tõlgendamisel asjakohane lähtuda määruse nr 2988/95 art-tes 4 ja 7 sätestatud põhimõtetest.

Puuduvad mõistlikud põhjused, miks kalanduse valdkonnas määratud PRIA toetuste puhul ei

ole Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-437/22 võetud seisukohad analoogiliselt kohaldatavad.

Kalandusturu korraldamise seaduse alusel määratud toetuse kehtetuks tunnistamine ja

tagasinõude tegemine on määruse nr 2988/95 märgitud eesmärki (võitlus pettuste ja

valeandmete esitamise vastu) arvestades lubatud (vt määruse nr 2988/95 art 4 p 3). Eeskirjade

eiramise mõiste (määruse nr 2988/95 art 1 lg 2) hõlmab ka toetuse saamiseks valeandmete

esitamist.

3-21-2198

26. Kohus möönab, et vaidlustatud otsuses on A. Ilkevitši tegevuse ulatust ja süü vormi

analüüsitud üsna üldsõnaliselt. Ainuüksi toetuse saaja juhatuse liikmeks olemine ei ole

vastutuse omistamiseks piisav. Siiski on kohtule esitatud toetustaotluse ja

väljamaksetaotlustega seotud menetlusega seonduvatest materjalidest ja vaideotsusest

kajastatust ilmne, et A. Ilkevitš osales aktiivselt toetustaotluse esitamisel ja hilisema väidetava

projekti realiseerimisel. Kohtuasja materjalid kinnitavad, et A. Ilkevitš oli toetuse taotlemisel

ja väljamaksetaotluste esitamisel aktiivne ning oli PRIA otsuse tegemise ajal Tulundusühistu

Narva-Jõesuu Kalakasvatus juhatuse liige ja tegelik kasusaaja. A. Ilkevitš tegeles aktiivselt

toetustaotlusega ja projekti realiseerimise ning väljamaksetaotluste esitamisega, sh nendega

seotud dokumentide esitamisega. Tegemist oli äriühingu seadusliku esindajaga PRIA

menetluses ning tal lasus kohustus hoiduda sarnaselt äriühinguga valeandmete esitamisest

ning tingimuste kunstlikust täitmisest. A. Ilkevitš vastab seega määruse nr 2988/95 art-s 7

sätestatud tingimustele (isik, kes osales toetuse saaja toime pandud eiramises) ning temale on

määruse nr 1303/2013 art 143 alusel koostoimes määruse nr 508/2014 art-ga 99 ning lähtudes

KTKS § 53 lg-st 1 ning Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-473/22 kajastatud põhimõtetest ja

tõlgendustest lubatud seada väljamakstud toetussumma tagasimaksmise kohustus.

27. Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust asjaolu, kas toetuse saaja vastas toetuse

määramise otsuse tegemisel tingimustele või mitte. Praegusel juhul on oluline, kas

väljamaksete tegemise alused olid täidetud ehk kas toetuse väljamaksmise tingimused olid

täidetud ning projekt eesmärgipäraselt realiseeritav, sh kas PRIA-le esitati valeandmeid, ning

kas kaebaja oli selles tegevuses süüdi ja tagajärgede eest vastutav.

28. Järgnevalt hindab kohus, kas toetuse saajale väljamakstud toetussumma tagasimaksmise

kohustuse (tagasinõue) seadmine äriühingu kõrval ka kaebajale on õiguspärane.

29. PRIA tugines otsuses varasema toetussumma määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel

ning juba väljamakstud toetuse tagasinõudmisel kahele alusele. Esiteks oli toetuse saaja ja

projekti eest vastutav juhatuse liige A. Ilkevitš rikkunud määruse nr 19 § 32 lg 2 ja § 33 lg 1

nõudeid esitades väljamaksetaotluse ehitustööde eest, mida reaalsuses polnud nõutaval viisil

ja ulatuses tehtud ning teiseks ei ole osad Tulundusühistu Narva-Jõesuu Kalakeskuse liikmed

(Osaühing Gevill, Gol Plus UÜ ja Osaühing PLASTIC LOCKS) käsitletavad kalandussektori

mikroettevõtjana, sest kalapüügiga nad tegelikkuses üldse ei tegele või on tegevuse maht

äärmiselt väike, mistõttu ei vasta toetusesaaja ka määruse nr 19 § 24 lg 1 p 2 nõuetele ehk ei

vasta toetuskõlblikkuse kriteeriumile (toetustaotluse võib esitada taotleja, kelle liikmeteks on

vähemalt viis kalandussektori mikroettevõtjat, kes omavad ajaloolist püügiõigust

kalapüügiseaduse § 51 lg 1 tähenduses). PRIA hinnangul on kaebaja esitanud valeandmeid,

sest toetusesaaja ei olnud PRIA paikvaatluse tegemise ja ka otsuse tegemise hetkeks hoone

ning vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega alustanud ning tööd ei olnud lõpetatud.

Toetuse saaja tegi ettemaksu kolmandale isikule, kuigi ehitamiseni reaalselt ei jõutud. Selline

käitumine oli toetuse saaja ja tema juhatuse liikme A. Ilkevitši, kes aktiivselt osales

toetustaotluse menetluses ja projekti väidetavas realiseerimises, puhul tahtlik tegevus või on

tegemist äärmise hooletusega, mis samuti kvalifitseerub selliseks süüliseks tegevuseks, mis

tingib väljamakstud toetussumma täies ulatuses tagasinõudmise. Kohus nõustub vastustaja

positsiooniga ning otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega ning ei pea nende detailset

kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lg 2).

30. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas toetuse saaja nimel vastustajale eksitava sisuga

maksekorraldusi. Samuti ei ole vaidlust selles, et toetuse saaja (Tulundusühistu Narva-Jõesuu

Kalakeskus) ei olnud väljamakse tegemise ajaks ega ka mitte vaidlustatud otsuse tegemise

3-21-2198

ajaks projekti realiseerimisel hoone ning vee- ja kanalisatsioonitorustiku rajamiseni jõudnud.

Praeguseks on selge, et selle realiseerimiseni toetuse saaja ei jõudnudki. Haldusmenetluses

tehtud paikvaatluse kinnitas, et kalakeskuse hoonet ja selle trasside ehitamist tegelikult ei

toimunud. Asjaolu, et ehitustegevusega seonduvad takistused võisid olla osaliselt tingitud ka

kohaliku omavalitsuse üksuse haldusmenetluses esinenud piirangutest ei oma määravat

tähtsust, sest toetuse saajal oli olemas kehtiv ehitusluba, mida ta sai realiseerida. See, et

toetuse saaja võis soovida ehitusluba muuta ei ole oluline ega ole asjaoluks, mida PRIA

pidanuks otsuse tegemisel põhjalikult analüüsima.

31. Kohus nõustub vastustajaga, et toetuse saajal puudus korrektne ja selge ülevaade

toetustaotlusega seotud reaalselt tehtud kulutuste üle ning ettemakstud summade

deklareerimise näol oli tegemist valeandmete esitamisega, sest määruse nr 19 § 32 lg 2

kohaselt peab töö, mille kulude hüvitamiseks taotletakse toetuse maksmist, olema lõpetatud

ning toetuse saaja peab olema selle vastu võtnud ja selle eest tasunud. Oluline on, et

haldusmenetluses PRIA järelepärimisele kaebaja korrektseid ehituspäevikuid ei esitanud,

samuti ei nähtunud paikvaatlusel ehitustööde valmimist ja projekti realiseerimist. See viitab,

et kaebaja kas ei soovinud ehitusteenuse saamist iseloomustavat teavet jagada või tal ei

olnudki asjakohast teavet olemas. Mõlemal juhul viitab selline tegevus sellele, et arvetel

märgitud väidetavalt saadud ehitusteenused ei olnud esmajoones seotud toetustaotluses

märgitud hoone ja sellega seotud vee- ning kanalisatsioonitorustiku rajamisega.

Ehitusmaterjali ja muude ehitusteenuse saamise ning seadmete soetamisega seotud kulude

osakaalul ei ole tagasinõude tegemisel määravat tähtsust, sest väljamakse taotluses märgitud

kulutuste tegemise seos ja ulatus just hoone ning sellega seotud vee- ja kanalisatsioonitrasside

sihipärase rajamisega jäi ebamääraseks. Seega hõlmasid väljamaksetaotlused ka selliseid

ehitustööde kulusid, mida reaalsuses ei tehtud. Seega esitati väljamaksetaotlustes valeandmeid

ning teiseks oli tegemist kunstliku tingimuste täitmisega, sest toetuse saaja ei ole tegelikult

täitnud neid nõudeid, mida toetuse andja on seadnud toetuse saamise eelduseks ning seeläbi ei

ole toetuse eesmärki saavutatud. Kuna hoone ja trasside ehitamiseni ei jõutud, siis ei saa

ainuüksi juba ettemaksuks olevat summat pidada abikõlblikuks.

32. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et toetuse saaja kui ka tema esindaja A. Ilkevitš ei

teavitanud PRIA-t ehitustegevuse mittetoimumisest ning ettemaksu tegemisest nõutavas

ulatuses. Need asjaolud selgusid PRIA poolse tegevuse tulemusena, misjärel asus toetuse

saaja ja A. Ilkevitš väljamaksetaotlusi muutma ning investeeringuobjekti elluviimise tähtaja

pikendamist taotlema. Selline tegevus ei ole korrektne ning viitab, et kaebaja soovis

valeandmeid esitada ning asus pärast selle tuvastamist väärkäitumist pisendama. Kohtu

hinnangul ei vasta A. Ilkevitši käitumine üksnes kergele eksimusele projekti realiseerimises,

vaid teadlikult valeandmete esitamise kaudu sooviti saada endale eelis väljamaksete

saamiseks tegevuses, mis ei olnud lõpetatud ehk realiseeritud. Samuti on sellisel tegevusel

kunstlik tingimuse täitmise iseloom. Need rikkumised on omistavad eeltoodust tulenevalt ka

A. Ilkevitšile.

33. Lisaks eelnevale tuleb silmas pidada, et kaebaja ei täitnud otsuse kohaselt toetussummade

realiseerimise ajal ka ühte toetuskõlblikkuse kriteeriumi. Vastustaja on põhjendatult viidanud

määruse nr 19 § 24 lg 1 p 2 kriteeriumi rikkumisele. Määruse nr 19 § 24 lg 1 p 2 kohaselt võib

esimesest tegevussuunast toetust taotleda kalandussektori tulundusühistu, kelle liikmeteks on

vähemalt viis kalandussektori mikroettevõtjat, kes omavad ajaloolist püügiõigust

kalapüügiseaduse § 51 lg 1 tähenduses. Kohtu hinnangul peab toetuse saaja vastama toetuse

taotlemise nõuetele ka väljamaksete tegemise ajal, sest tegemist on toetuskõlblikkuse

kriteeriumiga. Samuti tuleneb KTKS § 31 lg 3 p-st 2, et toetuse saaja on kohustatud tagama

3-21-2198

tegevuse elluviimise jooksul vastavuse KTKS § 27 lg 2 ja meetme tingimustes toetuse taotleja

kohta sätestatud nõuetele. Kohus nõustub PRIA otsuses ja vaideotsuses esitatud

põhjendustega selle kohta, miks tulundusühistu liikmeteks olnud kolme äriühingut ei saanud

kalapüügilubade realiseerimata jätmisel või kolmandate isikute kaudu realiseerimisel nõuetele

vastava ajaloolist püügiõigust omavate mikroettevõtjatena käsitleda (vt ka kalapüügiseaduse §

51). Kaebaja ei ole esitanud kohtus ühtegi sellist argumenti, mis PRIA otsuse seisukohad

ümber lükkaks või olulisel määral nende õigsuse kahtluse alla seaks.

34. Kohus nõustub vastustajaga, et eelviidatud asjaolude tuvastamisel, ei oleks väljamakstud

toetuse üksnes osaline tagasinõudmine põhjendatud. Taotleja õigusvastase tegevuse

avastamisel peaks kaebaja nägemuse järgi jääma taotlejale alles ikkagi mingi osa toetusest, st

eeskätt reaalselt tehtud kulutused, mis on mingilgi määral toetuse realiseerimisega

seostatavad. Sellise lähenemisega nõustumine mõjuks taotlejatele pigem julgustavalt

kunstlikke toetuse saamise tingimusi looma ja valeandmeid esitama ning võib viia

toetusrahade kasutamiseni vääral eesmärgil ning kahjustada nende isikute võimalusi toetuste

saamiseks, kellel sellele tegelikult õigus oleks olnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui isik

on toetuse saamise tingimused loonud kunstlikult või esitanud valeandmeid, siis toetuse

osalise tagasinõudmise korral ei riskiks isik sellise käitumise korral sisuliselt millegagi (vt nt

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-919). Seega on kohus

seisukohal, et PRIA nõudis põhjendatult tagasi kogu väljamakstud toetuse ning

tagasimaksmise kohustuse seadmine PRIA otsuse tegemise ajal toetuse saaja juhatuse

liikmeks olnud ning eelnevas toetustaotluse menetluses aktiivselt toetuse saaja nimel

tegutsenud A. Ilkevitšile on samas ulatuses põhjendatud (vt ka otsuse punkte 25-26).

Kaebajale tehtud tagasinõue on seega lubatav ja proportsionaalne.

35. Seega on vaidlustatud PRIA otsus A. Ilkevitšit puudutavas osas õiguspärane. Sellest

tulenevalt ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks kaebuses vaidlustatud ulatuses.

36. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Anatoli Ilkevitši kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg

1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Anatoli Ilkevitši kaebus

jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole

menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg

1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider