2-23-139242/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

26.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-139242

Kohtuasi

LL hagi JL vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.05.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

JL apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja LL (isikukood xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja

LM

Kostja JL (isikukood xxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta JL 30.05.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 10.05.2024 otsuse peale

tsiviilasjas nr 2-23-139242 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

JL

kanda.

LLil

ei

ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-139242

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. LL (hageja) esitas 28.09.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse JLlt

(kostja) 260,33 euro elatise saamiseks. Nõudele vastuväite esitamise tõttu anti nõue üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 05.12.2023 hagiavalduse,

mida täiendas 23.01.2024, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista elatise 2603,30 eurot

tagasiulatuvalt perioodi 01.12.2022–28.09.2023 eest ja elatise seadusjärgses miinimummääras

alates 29.09.2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Hageja elab emaga. Kostja rikub hageja

ülalpidamiskohustust. Hageja seaduslik esindaja saab hageja eest lapsetoetust 100 eurot kuus,

lisaks tasutakse perele lasterikka pere toetust. Hageja keskmised igakuised kulud on 472 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu.

4. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja soov saada elatist 260,33 eurot ebaõiglane arvestades

suurpere toetust ja lapsetoetust. Kostjal on peale hageja veel kaks ülalpeetavat, kellele ta

maksab igakuiselt 400 eurot. Kostja palub elatise suurus määrata õigesti.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 10.05.2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja tagasiulatuva elatise perioodi 01.12.2022–28.09.2023 eest 1828,10 eurot. Lisaks mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise järgnevalt: 1) alates 29.09.2023 kuni 31.12.2023

summas 196,16 eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi

keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 54,17 eurot (50% lasterikka pere

toetuse osast)); 2) alates 01.01.2024 kuni 31.03.2024 summas 212,83 eurot kuus (249,78 eurot

(baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50%

lapsetoetusest) – 37,50 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); 3) alates 01.04.2024 kuni

täisealiseks saamiseni summas 240,22 eurot (272,76 eurot (baassumma) + 54,96 eurot (3%

Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 37,50 eurot (50%

lasterikka pere toetuse osast)). Viimati nimetatud elatisemäär muutub iga aasta 1. aprillil

(esimest korda 01.04.2025), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (perehüvitiste seaduse

(PHS) § 17 lg 3 esimene lause) ja lasterikka pere toetuse (PHS § 21 lg 2) suuruse muutumisest

alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus määras kindlaks ka otsuse

täitmise korra. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

6. Maakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja seaduslik

esindaja (ema) ja kostja (isa) on alaealise hageja vanemad; hageja elab koos emaga; hageja eest

tasutakse lapsetoetust emale, kes saab ka lasterikka pere toetust; kostja ei ole hagejale elatist

hagis nõutud perioodil tasunud.

7. Kostja on esile toonud, et ta töötab Xxxxx xxxxxx ja tema igakuine netosissetulek on umbes

1800 eurot kuus. Kostja eluasemekulud on 700 eurot ning igakuised ülalpidamismaksed teistele

ülalpeetavatele on kokku 400 eurot. Kostja ei ole viidanud, et tal puuduks majanduslik

võimekus hageja ülalpidamiskohustust täita. Seega järeldas maakohus, et kostja on võimeline

hagejale seadusjärgset elatist tasuma. Üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta

2-23-139242

iseenesest töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Perekonnaseaduses ülalpidamist

reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud hankima endale

sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise.

Vanemad peavad laste ülalpidamiseks pingutusi tegema. Kostja on tööealine ja -võimeline,

mistõttu on põhjendatud eeldada, et kostja majanduslik olukord on piisavalt hea.

8. PKS § 101 lg 5 sätestab, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused

saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab

rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt

toetust saava pere kõigi laste vahel.

9. Lasterikka pere toetuse suurus 2023. aastal oli 650 eurot ning alates 2024. aastast on toetuse

suurus 450 eurot kuus, mida tuleb hageja elatise suuruse määramisel arvesse võtta järgmiselt:

2023. aastal 54,17 eurot kuus (650/2 = 325; 325/3 = 108,33; 108,33/2 = 54,17) ja 2024. aastal

37,50 eurot kuus (450/2 = 225; 225/3 = 75; 75/2 = 37,50).

10. Kostjal tuleb tasuda hagejale elatist seaduses sätestatud miinimummääras, s.o alates

29.09.2023 kuni 31.12.2023 summas 196,16 eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55

eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 54,17

eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); alates 01.01.2024 kuni 31.03.2024 summas 212,83

eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 37,50 eurot (50% lasterikka pere toetuse

osast)); alates 01.04.2024 kuni täisealiseks saamiseni summas 240,22 eurot (272,76 eurot

(baassumma) + 54,96 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50%

lapsetoetusest) – 37,50 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)), mis muutub iga aasta 1.

aprillil (esimest korda 01.04.2025), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene

lause) ja lasterikka pere toetuse (kehtiva PHS § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse

suuruse muutumisele järgnevast kuust.

11. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatishagi kohtule esitamist.

12. Kuna hageja nõuab tagasiulatuvalt elatist arvestusega, et kostja kohustus on seadusjärgne

miinimummäär, siis ei saanud hageja nõue kostjale olla üllatav, sest kostja pidi vastavas

suuruses kohustuse olemasolu eeldama. Kostja majanduslik seisund on piisavalt hea, et tasuda

edasiulatuvat elatist ning kostja ei ole märkinud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine seaks

ta äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Pooled ei vaielnud, et hageja on vähemalt kahel

korral pöördunud kostja poole elatise tasumise palvega.

13. Kostjal tuleb hagejale tasuda tagasiulatuv elatis, kuid selle arvestamisel tuleb siiski lähtuda

järgmistest hageja kohta kehtivatest elatisemääradest: 01.12.2022–31.01.2023 oli seadusjärgne

elatisemäär 180,64 eurot kuus (209,20 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi

keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 25 eurot (50% lasterikka pere

toetuse osast)); 01.02.2023–31.03.2023 oli seadusjärgne elatisemäär 151,47 eurot kuus (209,20

eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot

(50% lapsetoetusest) – 54,17 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); 01.04.2023 –

28.09.2023 oli seadusjärgne elatisemäär 196,16 eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55

eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 54,17

eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)). Seega on perioodi 01.12.2022–28.09.2023 eest

2-23-139242

kostja elatisevõlgnevus 1828,10 eurot (180,64 + 180,64 + 151,47 + 151,47 + (5 x 196,16) +

183,08 septembri 28 päeva eest).

Apellatsioonkaebus

14. Kostja esitas apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 10.05.2024 otsuse peale. Kostja teatas

10.06.2024 apellatsioonkaebust täpsustades, et ta ei nõustu maakohtu otsusega ning kostja

taotleb uue otsuse tegemist.

15. Apellatsioonkaebuses on kostja toonud esile, et temalt välja mõistetud tagasiulatuva elatise

1828,10 eurot ja elatise summas 1226,97 eurot, kokku 3055,07 eurot, tasumine paneb teda

äärmiselt raskesse rahalisse olukorda. Kostja märgib, et tema kohustused ühes kuus on

suuremad, kui ta kohtuistungil ütles. Samuti on kostja rõhutanud, et ta ei ole olnud vastu elatise

maksmisele, vaid on pakkunud elatise tasumist summas 170–180 eurot kuus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi

menetlusse võtmata.

17. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193,

p 10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse

väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

18. Praegusel juhul ei nõustu kostja maakohtu otsusega seetõttu, et maakohus on hinnanud

kostja majandusliku seisundi kindlaks tegemisel vaid neid kostja kohustusi, millele kostja

kohtuistungil tugines ja seetõttu leidis maakohus ebaõigesti, et kostja sissetulekust piisab hageja

kasuks elatise väljamõistmisest.

19. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited täiendavate kohustuste arvestamiseks kostja

majandusliku seisundi hindamisel alust apellatsioonkaebust rahuldada. Maakohtu otsuse

kohaselt tuleb kostjal tasuda hagejale elatist, sh tagasiulatuvat elatist, mis on arvutatud seaduses

sätestatud miinimumsummana (PKS § 101). PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik

ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane aga isik PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta

kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus

võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv

põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

20. Maakohus tuvastas ja apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud, et kostja on

töövõimeline ning tema netosissetulek on umbes 1800 eurot kuus. Maakohtu otsusest nähtub,

et maakohus hindas kostja sissetuleku suurust ja võimet anda hagejale ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimummääras. Maakohus on õigesti märkinud, mida kinnitab ka kohtupraktika,

2-23-139242

et vanem on kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste

rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest

üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa

arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada,

mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike

(RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15).

21. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja igakuised kulud on keskmiselt

472 eurot ning hageja ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. Arvestades

hageja ülalpidamiseks vajaminevaid kulutusi ning asjaolu, et kostja on kohustatud hagejale

andma ülalpidamist miinimummääras, kostja on töövõimeline ning kostja sissetulekuks on

umbes 1800 eurot kuus, siis ei annaks kostja väide (sh esmakordselt apellatsioonkaebuses

esitatud kulude arvestus) tema raske rahalise olukorra kohta alust miinimumelatise

vähendamiseks ja seega ka maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja sissetulekust 1800 eurot,

millest kostja tasub kokku 400 eurot oma teise kahe lapse ülalpidamiseks, jääb kostja käsutusse

rahalisi vahendeid 1200 eurot, mis on piisav, et oleks tagatud hageja ülalpidamine

miinimummääras. Kuivõrd kostjal on kohustus alaealist last ülal pidada ning PKS § 102 lg-st 2

tuleneb põhimõte, et vanema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks tuleb

kasutada ühetaoliselt, et tagada lapsele ülalpidamine miinimummääras, siis ei ole põhjendatud

ka järeldada, et kostja sissetulekust 1800 eurot ei piisa hageja ülalpidamiseks miinimummääras.

22. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis oleksid PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuvaks

põhjuseks, et vähendada elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ülal märgitud

põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust

eeldades jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugusele järeldusele ning kaebust rahuldada.

Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks,

kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1

p 6 säte kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada kulusid, mis tuleb kaebuse

rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil.

23. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Kuna hagejal ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

24. Kui

ringkonnakohus

keeldub

apellatsioonkaebust

menetlemast,

ei

toimeta

ta

TsMS § 638 lg 4

teise

lause

järgi

apellatsioonkaebust

vastustajale

kätte

ning

apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

määrusega

tagastada.

Elektrooniliselt

esitatud

menetlusdokumente

ringkonnakohus

elektrooniliselt

ega

paberkandjal

ei

tagasta.

Ringkonnakohus

toimetab

määruse

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10

järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)