2-24-6669/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

21.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-6669

Kohtuasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

avaldus

XX

(X)

psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks kuni kolmeks kuuks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 04.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Tallinna

linn

(Tallinna

Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik XX (sünniaegx.xx.xxxx), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 04.06.2024 määruse resolutsiooni menetluskulude

jaotuse osas, jättes menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Muus osas

jätta Harju Maakohtu 04.06.2024 määrus muutmata.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 28.04.2024 määrusega paigutati XX (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni 30.04.2024 kell

20.45. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik)

raviarsti taotlusel pikendas maakohus 29.04.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.t kuni 05.06.2024 kell

20.45. Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2. Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu, avaldaja) esitas 30.05.2024 maakohtule avalduse, paludes jätkata

puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta haiglasse kuni

kolmeks kuuks.

3. Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Puudutatud isik viibis

antud psühhiaatriakliinikus haiglaravil esimest korda. Tegemist oli Xxxxxxxxxx kodanikuga,

kes saabus Yyyyyyyyyy kaudu Eestisse käesoleva aasta aprillis. Wwwwwwwww

Suursaatkonnast pärineva info kohaselt saadeti isik Wwwwwwww välja agressiivse käitumise

tõttu, mh kuulutati isik kohtus ebastabiilseks. Eelnevalt käis puudutatud isik Yyyyyyyyyy

Suursaatkonnas Eestis ning soovis Yyyyyyyyyyle pääseda, kuid saadeti Narva piiripunkti

juurest tagasi. Samuti oli varasemast teada, et isik viibis psühhiaatriahaiglas 2016. aastal, kuid

ta ei nõustunud avaldama hospitaliseerimise asjaolusid.

4. Puudutatud isik läks 26.04.2024 Wwwwwwwww Suursaatkonda Tallinnas, kus ta käitus

ebaadekvaatselt (kõneles seosetult, esitas erinevaid nõudmisi, rääkis mh, et soovib abi Bill

Gates´ilt ning saatis erinevaid seosetu sisuga e-kirju). Kuna puudutatud isik keeldus saatkonnast

lahkumast, kutsuti talle politsei. Politsei kaasas psüühikahäire kahtluse tõttu kiirabi. Kiirabi

juuresolekul muutus puudutatud isik agressiivseks ning ebaadekvaatse käitumise tõttu viidi ta

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta suunati edasi

psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas keeldus isik igasugusest koostööst ja

küsimustele vastamisest, hakkas oma asju üles pildistama ning proovis salaja diktofoni tööle

panna. Puudutatud isiku taskutest leiti määrdunud paberilehti, osaliselt täis kritseldatud

märkmeid, tühje pakendeid ning erinevate riikide münte. Lisaks oma dokumentidele oli isikul

kaasas OOOO nimele väljastatud juhiluba. Kahtluse tõttu paranoilise luulusüsteemi esinemisele

hospitaliseeris valvearst puudutatud isiku raskest psüühikahäirest tingitud ohtliku käitumise

tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.04.2024 kell 20.45 ning

hiljem pikendati otsust kohtu loal kuni 40 päevani.

5. Avalduse esitamise hetkeks puudutatud isiku seisund oluliselt ei paranenud. Isik ei olnud ravi

vältel nõus tegema ravimeeskonnaga koostööd ega avaldama oma varasemat elu- ja

haigusanamneesi või Eestisse tuleku asjaolusid. Puudutatud isik keeldus suhtlemast oma

vanematega, kellega elas enne Eestisse saabumist koos ning avaldas nende suhtes paranoilist

hoiakut, samuti keeldus ta naasmast oma kodumaale ja avaldamast oma edasisi plaane pärast

haiglaravi lõppu. Isik oli haiglapersonali suhtes kahtlustav, tal puudus haiguskriitika ning

haigeks ta ennast ei pidanud, samuti avaldas, et ei kavatse pärast haiglaravi lõppu ravimite

tarvitamist jätkata. Kuna isik keeldus igasugusest koostööst, kodumaale naasmisest ja

lähedastega suhtlemisest ning ei olnud valmis avaldama oma tulevikuplaane, esines alus arvata,

et tal esinesid luulumõtted ning vaatamata ravile tema psühhootilised sümptomid ei taandunud.

6. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Oma

seisundist tulenevalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust ning oli psühhoosist lähtuva

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega. Kuna puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja

tema ravisoostumus oli halb, ei olnud ta tõenäoliselt võimeline väljaspool haiglakeskkonda

korrektselt järgima raviskeemi, mis põhjustaks psüühilise seisundi edasise halvenemise ja isiku

muutumise potentsiaalselt ohtlikuks endale ja teistele. Puudutatud isik käitus varasemalt

teadaolevalt agressiivselt ja ebaadekvaatselt ning proovis sellises seisundis ületada erinevaid

riigipiire, keeldus naasmast kodumaale ning esines alus eeldada, et ta reisis Eestisse luululistel

ajenditel. Isikut ei olnud võimalik saata elukohajärgsesse psühhiaatriaasutusse tema ilmselt

psühhoosist mõjutatud kategoorilise vastuseisu tõttu.

7. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 28.04.2024. Ärakuulamisel selgitas isik, et oli

saatkonnas ja küsis lihtsa küsimuse, kuid teda ei aidatud. Saatkonnast eemal mööblipoes istudes

tulid tema juurde kaks politseinikku ja turvaauto, kes viisid ta ära. Isik selgitas, et see ei olnud

tähtis, millises saatkonnas ta oli ja kuidas ta Eestisse sattus. Kuivõrd toimus ülekuulamine ja

isik rääkis liiga palju, siis kutsuti talle kiirabi. Puudutatud isik oli doktorikraadiga insener

parimast Aaaaaa ülikoolist. Teda kutsuti Jjjjjjjj raudteid uurima ning tal läks seal väga hästi. Ta

oli aus, sõbralik, töötas kirikus ning kogus vanematele inimestele riideid. Eestis oli puudutatud

isik puhkamas. Enda sõnul oli ta liiga sõbralik ja avatud ning annab isegi oma vastasele

kallistuse, kuigi vastasel võib nuga käes olla. Isik selgitas, et otsib uut kodu, sest kaotas kuidagi

oma kodu Xxxxxxxxxxl. Puudutatud isik palus, et ta saaks ära minna, kuivõrd tal on raske aeg,

raha on vähe ja aeg töötab tema vastu.

8. Maakohus määras 30.05.2024 puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse

kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse 04.06.2024.

Ekspertarvamuse kohaselt keeldus puudutatud isik ekspertiisile tulemast, lamaskles osakonnas

diivanil ja keeldus rääkimisest. Puudutatud isiku emakeel oli Aaaaaa keel, kuid eksperdile

vastas ta inglise keeles. Psüühiliselt oli isik selge teadvusega, kuid sisuline kontakt temaga

puudus, kuna küsimustele ta ei vastanud. Ümbritseva suhtes oli ta äärmiselt umbuskliku ja

kahtlustava hoiakuga, hospitaliseerimisel ilmnesid mõttekäiguhäired, s.t kõne oli seosetu ning

võimatu oli selle sisust aru saada. Ekspertarvamuse koostamise ajal isik luulu ja meelepetteid

otseselt ei avaldanud, kuid tema käitumisest sai seda järeldada. Emotsionaalselt oli isik pinges,

ärev, tunde-tahteelu oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli tema

käitumine ettearvamatu ja agressiivne. Isik keeldus vanematega suhtlemisest ja kodumaale

naasmisest. Mälu ja kognitiivsete funktsioonide olulist tagasilangust ekspert ei täheldanud, kuid

need olid psühhoosist mõjutatud. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika ja

ravisoostumus ning ta avaldas eelnevalt, et ei tarvita väljaspool haiglat ravimeid.

Maakohtu määrus

9. Maakohus rahuldas 04.06.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas

puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriakliinikusse talle haiglaravi kohaldamiseks

kolmeks kuuks kuni 04.09.2024. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks

04.09.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis

psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

Määruse põhjenduste kohaselt kohaldati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Kuivõrd isiku seisund ei olnud

sedavõrd paranenud, et tema ravi oleks olnud võimalik lõpetada, lahendas kohus avaldust isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks TsMS § 533 lg 1 alusel.

Maakohus ei pidanud vajalikuks kuulata puudutatud isik uuesti ära, kuivõrd tegi seda

28.04.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja ekspertiisist nähtuvalt ei olnud isik võimeline

enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Maakohus ei pidanud vajalikuks avaldaja arvamuse

suulist ärakuulamist, kuivõrd avaldaja esitas oma seisukohad kohtule kirjalikes

menetlusdokumentides. Kohus leidis, et avaldaja kohtule esitatud andmed ja seisukohad olid

arvamuse kujundamiseks piisavad. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks muude isikute

ärakuulamist, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks

ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Maakohus leidis tõenditele tuginedes, et avaldus kuulub rahuldamisele. Puudutatud isiku

ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Haiglasse paigutataval isikul esines

raske psüühikahäire ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol, mis piiras tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kuigi psüühiliselt oli isik selge teadvusega, siis sisuline

kontakt temaga jätkuvalt puudus. Isik oli ümbritseva suhtes äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava

hoiakuga, luulu ja meelepetete esinemine järeldus tema käitumisest, samuti esines jätkuvalt oht

agressiivsuseks. Isikul puudus täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus. Ta avaldas raviarstile,

et ei võta ravimeid väljaspool haiglat. Eeltoodust järelduvalt ei olnud isik oma seisundist

lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Käesoleval juhul ei

olnud tegemist olukorraga, kus isiku suhtes oleks ravi kohaldatud või taotletakse selle jätkamist

põhjusel, et ta on olnud varasemalt ravil või on tunnistatud ohtlikuks isikuks Ameerika

Ühendriikides. Antud juhul oli ravi kohaldamise aluseks eelkõige põhjus, et isikul esines väga

tõenäoline ennast või teisi ohustav käitumine ja tema suhtes ei olnud võimalik kohaldada muud

psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Ärakuulamisel tuvastatu,

arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal veendus kohus, et isiku käitumine oli psüühilisest

haigestumisest mõjutatud ning ta ei mõistnud ravivajadust. Isikul puudus haiguskriitika oma

psüühilise seisundi suhtes. Samuti puudus tal ravisoostumus, mistõttu oli haiglaravi vajalik.

Määruskaebus

10. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada

ja vabastada ta kinnisest asutusest.

Puudutatud isikut ei deporteeritud Wwwwwwwst, samuti ei tunnistatud teda seal ebastabiilseks.

Tema lahkumine oli põhjustatud viisataotluse negatiivsest otsusest ning kohtumenetluses lubati

tal iseennast esindada. Puudutatud isik käitus saatkonnas rahulikult, küsis ühe küsimuse ning

lahkus seejärel. Ta peeti kinni hiljem mööblikaupluses. Tema asjade hulgas olnud OOOO

nimele välja antud dokumendid ta lihtsalt leidis. Puudutatud isik ei olnud ohtlik endale ega

teistele ning ei käitunud agressiivselt. Käesolevas asjas ei tuvastatud sellist ohtlikkust, mis

tingiks kinnisesse asutusse paigutamise. Puudutatud isik pidi täitma lapse ülalpidamiskohustust

ning jätkuv kinnises asutuses viibimine pani nii tema enda kui ka lapse raskesse olukorda.

Täidetud ei olnud seadusest tulenevad tingimused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ja psühhiaatriakliinikule

tähtaja sellele vastamiseks.

12. Psühhiaatriakliiniku juhataja esitas seisukoha, mille kohaselt olid täidetud kõik tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.

13. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

15. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsiooni tuleb täiendada

menetluskulude jaotuse osas, kuid ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta TsMS § 657 lg

1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

16. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta

või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse

isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras

ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

17. Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning on kõiki asjas

esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine

puudutatud isiku suhtes on täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne

linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), avaldusele lisati PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri

arvamus, samuti kuulas maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku

isiklikult ära (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16).

Maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi ning asus õigesti seisukohale, et

puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu

psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

18. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda mõista. 04.06.2024 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti

kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, äge psühhootiline häire (RHK-10 järgi

F23.9). Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik haiglas viibimise ajal

omaettehoidev, ei suhelnud kellegagi ega vastanud ühelegi tema käekäiku ja mõtteid

puudutavale küsimusele. Samuti näis ta olekult umbusklik ja paranoiline. Eksperdi arvamusest

nähtuvalt puudutatud isiku seisund haiglas viibimise ajal oluliselt ei paranenud. Isik oli

jätkuvalt ümbritseva suhtes äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava hoiakuga. Kuigi isik

eksperdiarvamuse koostamise ajal luulu ja meelepetteid ei avaldanud, siis sai tema käitumisest

seda järeldada. Eksperdi arvamuse kohaselt oli puudutatud isik emotsionaalselt pinges, ärev,

tema tunde-tahteelu oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu tema käitumine

oli ettearvamatu ja agressiivne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravisoostumus ning

ta ei saanud aru ravivajadusest. Ringkonnakohtu hinnangul on psühhiaatri ekspertiis küllaldane

kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et

isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.

19. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest

ja eksperthinnangust nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele.

Kuivõrd puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta

võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt vajadusele hoolitsema. Samuti oli

tema käitumine konfliktne, kiirabi kirjeldas teda agressiivsena ning Wwwwwwwst saadeti ta

välja kui ebastabiilne ja agressiivne isik. Eksperdi hinnangul oli puudutatud isiku tunde-tahteelu

otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu ja

agressiivne. Psühhiaatriakliiniku juhataja määruskaebuse vastuse kohaselt esitas puudutatud

isik raviarstile ähvarduse muutuda terroristiks, kui ta haiglast omale meelepärasel ajal ei

vabane. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba

jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662,

p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika,

st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435,

p 18). Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, võib ta kujutada ohtu

teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.

20. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud

isikul puudus jätkuvalt haiguskriitika ja ta eitas psüühikahäire sümptomaatikat, mh avaldas ta

raviarstile, et lõpetab haiglast vabanedes esimesel võimalusel igasuguse ravi. Isik väitis, et ta ei

ole psüühiliselt haige ja tal ei esine psühhootilisi sümptomeid, vaatamata seda kinnitava

dokumentatsiooni olemasolule. Eksperthinnangu kohaselt ei olnud haiguskriitika ja

koostöövalmiduse täielikku puudumist arvesse võttes puudutatud isiku suhtes võimalik

kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult

seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul

moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

21. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

22. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude

jaotuse. Ringkonnakohus saab selle vea kõrvaldada. TsMS § 172 lg 3 sätestab, et isiku

kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta

neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates

õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks

pidanud põhjendatuks jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole antud juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks, mistõttu tuleb

maakohtu menetluses kantud kulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus

täiendab vaidlustatud määrust vastava otsustusega.

23. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad samuti TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

24. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)