2-23-145688/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-145688

Kohtuasi

AB "Lietuvos draudimas" hagiavaldus X (X) vastu

raha tasumise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): AB "Lietuvos draudimas" (välisriigi

registrikood 110051834, AB “Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali kaudu, registrikood 12831829), lepinguline

esindaja AL

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus selle

esitajale käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele määruse ärakirja edastamisega.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud X kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-145688

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

AB "Lietuvos draudimas" (hageja) esitas maksekäsu kiirmenetlusest üle tulnud asjas Harju

Maakohtule hagi X (kostja) vastu põhinõude 2021,34 euro, viivise 18,62 euro ja põhinõudelt

seadusjärgses määras arvestatava edasiulatuva viivise saamiseks.

1.1. Hagi kohaselt 15.08.2023 toimus Tallinnas Madala-Kari-Sõle ristmikul liiklusõnnetus,

milles osalesid sõidukid VOLVO V40 (XXXXXX) ning TOYOTA AURIS (YYYYYY).

VOLVO V40 sõitis otsa sõidukile TOYOTA AURIS. Sõidukijuhtide selgitused liiklusõnnetuse

asjaolude kohata olid vasturääkivad. Liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid ei vormistanud

liiklusõnnetust sündmuskohal kirjalikult. Politseid liiklusõnnetuse sündmuskohale ei kutsutud.

Hageja leidis, et liikluskahju põhjustajaks tuleb lugeda 50% ulatuses sõiduki VOLVO V40 juht

C ja 50 % ulatuses sõiduki TOYOTA AURIS juht Q. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 alusel

oli põhjust vähendada varalise kahju hüvitist 50%. Sõiduki VOLVO V40 omanikuna oli

15.08.2023 liiklusregistrisse kantud kostja ja sõidukil puudus 15.08.2023 liikluskindlustus.

Viimase poliisi kehtivuse lõpp oli 15.06.2023. Viimane kindlustusandja oli hageja. Hagejal oli

viimase kindlustusandjana kahju hüvitamise kohustus, kuna liiklusõnnetuse tagajärjel sai

sõiduk TOYOTA AURIS kahjustada. Toyota remondiks koostas kalkulatsiooni ELKE

Mustamäe AS summas 4041,57 eurot. ELKE Mustamäe AS parandas TOYOTA kahjustused ja

esitas hagejale Toyota osalise remondiarve 2021,34 eurot, mille hageja hüvitas. Hageja esitas

23.10.2023 kostjale kahjunõude ja palus kahju hüvitada hiljemalt 06.11.2023. Hageja leiab, et

kostja vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest. Kinni ei peetud sõidukiga liikluses osalemise

keelust. Kostja hagejale kahju ei hüvitanud. Hagejal on õigus liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 55 alusel esitada kostjale tagasinõue. Kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates

07.11.2023, mil möödus hageja poolt kohustuse täitmiseks antud mõistlik aeg.

Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väide ei ole absoluutne tõde, et omaniku kohus on auto

kindlustada. Volvo oli mõeldud vanarauda viimiseks ega olnud vajadust vormistada autole

kindlustust. Kostja ei olnud teadlik, et C kasutab sõidukit vastu tema tahtmist. Kostja sai peale

avarii toimumist teada, et tema vend C on auto ärandanud. C tunnistab oma süüd ja on nõus

kompromissi otsima. Kostja on kannataja ja kannatajat ei karistata.

Maakohtu otsus

Maakohus rahuldas 15.03.2024 otsusega hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 2039,96

eurot ning seadusjärgses määras edasiulatuva viivise põhinõudelt 2021,34 eurot. Menetluskulud

jäeti kostja kanda ning maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot ja

lepingulise esindaja kulu 370 eurot ning seadusjärgses määras edasiulatuva viivise

menetluskuludelt.

3.1. Pooled ei vaidle 15.08.2023 liiklusõnnetuse toimumise üle, mistõttu ei vaja see asjaolu

eraldi tõendamist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kohus

leidis, et kahju suurus on tõendatud Elke Mustamäe AS-i 20.10.2023 kalkulatsiooniga

YYYYYY-01 ja fotodega (dtl-d 37-58) ning 29.09.2023 arvega 485582 (dtl 59). VÕS § 1057

mõttes on tekitatud sõiduki TOYOTA AURIS omanikule sõiduauto VOLVO V40 käitamisega

kahju, mistõttu oli liiklusõnnetuse puhul tegemist kindlustusjuhtumiga LKindlS § 8 lg 1

mõistes.

3.2. Sõiduauto remondikulude kandmine 2021,34 euro ulatuses on tõendatud 06.10.2023

maksekorraldusega nr 11244783, millest nähtuvalt tasus hageja sõiduki remondi teostanud Elke

Mustamäe AS-ile 2021,34 eurot (dtl 60). Hageja oli 15.08.2023 seisuga kantud sõiduauto

VOLVO V40 omanikuna liiklusregistrisse ja ta oli LKindlS § 7 lg 1 järgi kindlustuskohustusega

2-23-145688

isik. Sõiduauto VOLVO V40 registreerimismärgiga XXXXXX kindlustamiseks oli sõlmitud

hagejaga liikluskindlustusleping ja poliisi kehtivuse lõpp oli 15.06.2023. Kohus tuvastas, et

15.08.2023 seisuga oli kindlustuslepingu lõppemisest möödunud vähem kui 12 kuud. LKindlS

§ 3 lg 2 järgi ei tohtinud sõiduautot VOLVO V40 registreerimismärgiga XXXXXX alates

16.06.2023 liikluses kasutada, kuna liikluskindlustus lõppes 15.06.2023 ja pärast

liikluskindlustuslepingu sõlmimist uut liikluskindlustuslepingut ei sõlmitud. Sõiduautot

VOLVO V40 ei tohtinud liikluses kasutada ka 15.08.2023.

3.3. LKindlS

§

sätestatud

eelduste

esinemisel

tekib

kindlustusandja

ja

kindlustuskohustusega isiku vahel käendusega sarnane võlasuhe. Kindlustusandja tagasinõude

eeldusteks LKindlS § 55 järgi on liikluses osalemise keelu rikkumine, kindlustusjuhtum ning

kindlustuslepingu lõppemine 12 kuu jooksul enne kindlustusjuhtumi toimumist. LKindlS § 55

ei sätesta tagasinõude eeldusena kindlustuskohustusega isiku süüd liikluses osalemise keelu

rikkumise eest. LKindlS § 55 alusel kindlustusandja tagasinõude tekkimist ei välista see, et

kindlustuskohustusega isikul puudub VÕS § 104 mõistes süü liikluses osalemise keelu

rikkumise eest. LKindlS § 55 eeldused on täidetud. Hageja kahjunõude saatmine on tõendatud

hageja esindaja 06.11.2023 e-kirjaga. Tähtaeg 14 päeva alates nõudekirja saatmisest 23.10.2023

on täitmiseks mõistlikult vajalik aeg ja nõue on sissnõutav alates 07.11.2023. Hagejal on õigus

nõuda LKindlS § 55 järgi kahjuhüvitise 2021,34 eurot tasumist kindlustuskohustuse täitmise

eest vastutavalt isikult, kelleks oli kostja.

3.4. Hagejal on õigus nõuda ka ajavahemiku 07.11.2023 kuni 04.12.2023 eest viivise tasumist.

Hageja esitatud viivisenõue vastab viivitatud päevade arvule ning VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

viivisemäärale. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et poolte vahel on kokkulepe viivise

tasumise kohustuse puudumise kohta. Hagiavaldus on viivise 18,62 eurot ja põhinõudelt

seadusjärgses määras arvestatud edasiulatuva viivise tasumise nõudes põhjendatud.

3.5. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulud on

põhjendatud riigilõivu 350 euro osas. Hageja nõuab ka lepingulise esindaja kulu 370 eurot

hüvitamist. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja tasu suurus 120

eurot tunnis, millele käibemaksu ei lisandu. Õigusteenuse osutamiseks kulunud aeg oli 3,083

tundi. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vältimatult vajalikud

toimingud hageja nõudele kohtus õiguskaitse saamiseks. Hagejale osutatud õigusteenuse

tunnitasu 120 eurot ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Põhjendatud ja

vajalikud on hageja lepingulise esindaja kulud 370 eurot (õigusteenuse osutamiseks kulunud

aeg 3,083 tundi x tunnitasu 120 eurot = 370 eurot).

Apellatsioonkaebus

Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele. Kostja palub pöörata haginõue tegeliku

süüdlase C vastu.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on kostja kannataja ja C on autot kasutanud vastu

tema tahtmist. C põhjustas 15.08.2023 sõidukiga VOLVO V40 (XXXXXX) Tallinnas

liiklusõnnetuse, kui sõitis küljelt sisse sõidukile TOYOTA AURIS (YYYYYY). Sõidukil

Volvo puudus liikluskindlustus. Sõiduki juhina oli C kohustus kontrollida ennem sõidu

alustamist auto tehnilist seisukorda, sh liikluskindlustuse olemasolu. C on auto vastutav

kasutaja ja liiklusregistrisse kantud isik. Kokkulepe oli, et C ei kasuta autot enne, kui see on

ümber vormistatud. Kostjal oli soov viia sõiduk vanametalli ja Cl oli soov see endale soetada.

Kostja sai peale avarii toimumist teada, et tema vend C on auto ärandanud ja sellega avarii

teinud.

2-23-145688

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab üksmeelselt,

et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637

lg 1 p 6 ja lg 2¹ alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale tagastada.

Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse apellatsioonkaebus

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid kaebuse

menetlusse võtmiseks. Asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti

materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi

ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei

anna vastupidise järeldamiseks alust. Kaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust.

Maakohus kohaldas õigesti kehtiva LKindlS §-s 55 ja § 7 lg-s 1 sätestatut. LKindlS § 55

kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel

vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul

pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud

sõidukiga liikluses osalemise keelust. Normi kohaldamine ei eelda, et sõidukiga pidi liikluses

osalema sõiduki omanik, kes oli süüdi liiklusõnnetuses.

8.1. Kostja esitas apellatsioonkaebuses uue asjaolu, et C on auto vastutav kasutaja ja

liiklusregistrisse kantud isik. TsMS § 652 lg 1 p-st 2 ja TsMS § 652 lg 3 p-st 1 ning TsMS § 652

lg-st 4 tuleneb põhimõte, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi

asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik

selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. Antud juhul ei ole kostja toonud esile põhjusi, miks

ei olnud kostjal enne apellatsioonkaebuse esitamist võimalik esitada, et C on auto vastutav

kasutaja ja liiklusregistrisse kantud isik. Ringkonnakohus ei ole õigustatud selliseid uusi

asjaolusid ilma põhjendamiseta arvestama (vt ka RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-171-15 p 17).

Ringkonnakohus selgitab lisaks, et see seisukoht ei ole ka asjakohane, sest kohtutoimikus

olevast liiklusregistri väljavõttest ei nähtu, et C on kantud liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki

VOLVO V40 (XXXXXX) vastutavaks kasutajaks, kel oli LKindlS § 7 lg 2 järgi

kindlustuskohustus (vt ka 04.12.2023 hagi lisa 5; dtl 35).

Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse,

kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata

juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Kostja ei ole

ühtegi argumenti menetluskulude kindlaksmääramise kohta esitanud. Menetluskulude

kindlaksmääramise ja temalt väljamõistmise vaidlustab kostja üksnes sellega, et ta vaidlustab

maakohtu otsuse. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel

eksinud ning apellatsioonkaebusest ei tulene maakohtule vastavas osas etteheiteid (vt ka

TlnRKm 27.03.2024, 2-23-140058 p 10).

2-23-145688

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist TsMS § 637 lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt

arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et

maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel

kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada

maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega

neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlus-

ökonoomiaga (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363 p 15).

Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks.

Kolleegium lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluse põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja

võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks

apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid menetluskulusid.

Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal

apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

13.1. Kostjal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150

lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist, kui kostja tasus kaebuselt riigilõivu.

Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6

kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS

§ 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg