2-23-6335/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-23-6335

Tsiviilasi

OÜ Oerzen hagi BirchLagoon OÜ vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BirchLagoon OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

BirchLagoon

OÜ

(registrikood

14283651), seaduslikud esindajad Rain Komlev, Birgit

Lõhmus-Komleva

Vastustaja (hageja): OÜ Oerzen (registrikood 12092541),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

RESOLUTSIOON

1. Keelduda BirchLagoon OÜ apellatsioonkaebust Tartu

Maakohtu 20. detsembri 2023. a otsuse peale menetlusse

võtmast ja lugeda apellatsioonkaebus koos lisadega

BirchLagoon OÜ-le tagastatuks.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisesest tingitud

menetluskulud

BirchLagoon

OÜ

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu menetluses oli OÜ Oerzen (hageja) hagi BirchLagoon OÜ (kostja) vastu

võla ja viivise väljamõistmiseks, mille maakohus lahendas 20. detsembri 2023. a otsusega.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6291 eurot 69 senti,

millest 5500 eurot on põhivõlg, 191 eurot 78 senti intress ja 599 eurot 91 senti 20. detsembri

2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt, ning alates 21. detsembrist 2023

viivise tasumata põhivõlalt (5500 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhivõla nõude täitmiseni. Hagi suuremas ulatuses intressi ja viivise

nõudes jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud 53% ulatuses kostja kanda

ja 47% ulatuses hageja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 772 eurot

91 senti, kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja esitas 19. jaanuaril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsuse, millega hagi osaliselt rahuldati, ja teha asjas uus otsus. Kostja palub

jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna asja oleks saanud lahendada kohtuväliselt.

Kostja leidis, et maakohtu otsus tasuda kogu summa täies mahus ning lisaks menetluskuludelt

viivis ei ole õiguspärane. Kuivõrd tegemist oli niivõrd koormava tsiviilasjaga, oleks maakohus

pidanud arvestama kostja majandusnäitajatega. Maakohus oleks pidanud hagi ajatama, nii nagu

kostja seda soovis.

2. Tartu Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse 8. veebruari 2024. a määrusega

käiguta ning määras kostjale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus selgitas

kostjale muuhulgas, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 2 p 2 järgi tuleb

apellatsioonkaebuses märkida apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises

ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu

lahendit apellant taotleb. Selleks, et ringkonnakohus saaks asja lahendada, peab kostja nõue

olema täpselt ja selgelt formuleeritud.

Kostja esitas 7. märtsil 2024 apellatsioonkaebuse täienduse. Kostja märgib, et nõustub tasuma

hageja kasuks põhivõla 5500 eurot, intressivõla 356 eurot 16 senti, kuni hagi esitamiseni

põhivõlalt arvestatud viivise 3311 eurot ja menetluskuludest 53%, mis on 772 eurot 91 senti,

kokku 9940 eurot ja 7 senti. Eeltoodust palub kostja maha arvestada 550 eurot, mis on kantud

hageja arvele osade kaupa. Viivise ja intressi vaidlustamise osas kostja märgib, et nõustub kohtu

otsuse osalise täitmisega, kuid leiab, et hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni viivis 0,2%

päevas tasumata põhivõlalt ei ole võimalik kostjal majandusliku olukorra tõttu korraga tasuda.

Kostja palub kohtul viivist mitte arvestada. Kostja palub nõue ajatada 24 kuuks.

3. Tartu Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse 25. aprilli 2024. a määrusega

teistkordselt käiguta ning määras kostjale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus

märkis, ei ole endiselt selge, millises ulatuses kostja esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning

missugust ringkonnakohtu lahendit kostja taotleb. Kostja ei ole selgelt sõnastanud, mida ta

soovib, et ringkonnakohus otsustaks maakohtust teisti ning milline peaks tema hinnangul olema

ringkonnakohtu lahend. Kostjal tuli selgelt märkida, milliste maakohtu otsuse resolutsioonis

märgitud hageja nõuete rahuldamise osas kostja maakohtu otsust vaidlustab ja millises ulatuses

ning missugust ringkonnakohtu lahendit kostja taotleb. Ringkonnakohus juhtis kostja

tähelepanu, et maakohtu otsusega ei ole kostjalt välja mõistetud intressi ja viivist ulatuses,

milles kostja märkis, et on nõus intressi ja viivist tasuma.

Kostja esitas 23. mail 2024 apellatsioonkaebuse täpsustuse. Kostja märgib, et ei vaidlusta

maakohtu otsust põhivõla 5500 eurot, intressi 191 eurot 78 senti, viivise põhivõlalt 599 eurot

91 senti kuni 20. detsembrini 2023. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse alates 20. detsembrist

2023 arvestatava viivise 12% aastas osas ning taotleb viivise arvestamist 0,2% päevas, kuna

see on kooskõlas lepingu tingimustega ja on majanduslikult põhjendatud. Kostja märgib, et neil

ei ole majanduslikult võimalik tasuda viivist 12% aastas. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse ka

menetluskulude 772 eurot 91 senti osas, kuna asja oleks saanud lahendada kohtuväliselt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et kostja Tartu Maakohtu 20. detsembri 2023. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel TsMS §-s 2 sätestatud

põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks

apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

5. TsMS § 637 lg 2 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui asja läbivaatamist

takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine. TsMS § 633

lg 2 p 2 järgi tuleb apellatsioonkaebuses märkida apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides

ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust

ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Apellatsioonkaebuses selge taotluse märkimata

jätmine on kõrvaldatav puudus TsMS § 3401 lg 1 tähenduses. Kui kohtu määratud tähtpäevaks

puudusi ei kõrvaldata, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 järgi menetlusse võtmata ja

tagastatakse.

TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Seega

on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui see on

õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13,

p 12).

6. Ringkonnakohus jättis kahel korral kostja apellatsioonkaebuse käiguta ning andis kostjale

võimaluse

apellatsioonkaebuses

esitatud

nõude

täpsustamiseks.

Kostja

algne

apellatsioonkaebus ja selle täpsustused erinevad kaebuse ulatuse ja esitatavate taotluste osas.

Apellatsioonkaebuses esitatud nõude teistkordse täpsustamise järel kostja ei vaidlusta

maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis temalt hageja kasuks välja põhivõla 5500 eurot,

intressi 191 eurot 78 senti ja viivise põhivõlalt 599 eurot 91 senti kuni 20. detsembrini 2023.

Kostja märgib, et vaidlustab maakohtu otsust alates 20. detsembrist 2023 arvestatava viivise

12% aastas osas ning taotleb viivise arvestamist 0,2% päevas. Kostja vaidlustab maakohtu

otsuse ka menetluskulude 772 eurot 91 senti osas.

7. Ringkonnakohus saab aru, et kostja vaidlustab maakohtu otsust alates kohtulahendi

tegemisest edasiulatuvalt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole

esitanud selget taotlust, missugust ringkonnakohtu lahendit kostja taotleb. Tegemist on

puudusega, mis takistab kaebuse läbivaatamist.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgses määras. Kostja taotletav viivisemäär 0,2% päevas (s.o 73%) aastas on

seadusjärgsest viivisemäärast oluliselt kõrgem. Seadusjärgne viivisemäär on alates

20. detsembrist 2023 jäänud vahemikku 8–12,5 % aastas. Kostja taotlus viivise arvestamiseks

0,2% päevas on vastuolus kostja põhjendustega, mille kohaselt kostjal ei ole majanduslikust

seisundist tulenevalt võimalik tasuda viivist 12% aastas. Kostja on varem märkinud, et kostjal

ei ole tulenevalt majanduslikust olukorrast võimalik tasuda viivist 0,2% päevas.

Kui kostja soovib, et ringkonnakohus mõistaks kostjalt välja viivise 0,2% päevas, siis

arvestades, et maakohus on mõistnud kostjalt välja viivise sellest väiksemas määras, puudub

kostjal edasiulatuvalt viivise väljamõistmise osas õiguskaitsevajadus maakohtu otsuse

vaidlustamiseks. Kostjalt mõistetaks vastasel juhul ringkonnakohtus välja rohkem, kui

maakohus kostjalt välja mõistis. Nimetatu on vastuolus tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõttega.

8. Ringkonnakohus saab aru, et kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse

osas. Kostja vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude osas põhjusel, et kostja arvates oleks

asja saanud lahendada kohtuväliselt. Kostja on menetluses varem palunud jätta samal põhjusel

menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jaotas menetluskulud kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta hagi osalise

rahuldamise korral menetluskulud ka poolte endi kanda. Isegi kui asja oleks olnud võimalik

lahendada kohtuväliselt, ei annaks ringkonnakohtu hinnangul see asjaolu põhjust

menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Ringkonnakohus ei saaks osas, milles kostja

vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, apellatsioonkaebuses toodud väidete

õigsust eeldades kostja apellatsioonkaebust ilmselt rahuldada.

9. Ülaltoodud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637

lg 1 p 6 ja lg 2 alusel menetlusse võtmata.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.

Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 100 eurot. Kostja võib TsMS § 150

lg 1 p 2 alusel taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

11. Apellatsioonkaebus tuleb lugeda TsMS § 638 lg 4 alusel tagastatuks ning TsMS § 638 lg 10

alusel loetakse, et kaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)