2-21-20476/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Margo Klaar, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-20476

Kohtuasi

DG Electricity OÜ (pankrotis) hagi Aktsiaseltsi

Estonian Cell vastu võla väljamõistmiseks

Aktsiaseltsi Estonian Cell vastuhagi DG Electricity OÜ

(pankrotis)

vastu

kahjuhüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

DG Electricity OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

767 109,78 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja DG Electricity OÜ (registrikood 14255502)

(pankrotis),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Marko Pikani

Kostja Aktsiaselts Estonian Cell (registrikood 10679323),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja

Kerstin Linnart-Herm

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.08.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta DG Electricity OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud DG Electricity OÜ (pankrotis) kanda.

2-21-20476

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. DG Electricity OÜ (pankrotis) (endise ärinimega Imlitex Eesti OÜ) (hageja) esitas

31.12.2021 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi Estonian Cell (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata arvetest tulenev põhivõlgnevus 625 058,64 eurot,

hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 9473,50 eurot ja viivis

0,05% päevas tasumata summalt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17.11.2017 elektrienergia ostu üldlepingu

(üldleping). Üldlepingu alusel sõlmisid hageja ja kostja 12.09.2018, 14.09.2018, 02.11.2018 ja

21.05.2019 kokku viis elektrimüügi kokkulepet (nr 2021/001, nr 2021/002, nr 2021/003,

nr 2021/004 ja nr 2021/005) (kokkulepped), mis puudutasid tarneperioodi 01.01.2021–

31.12.2021 (üldleping ja kokkulepped koos edaspidi „leping”).

1.2. 30.09.2021 edastas hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate, millega ütles lepingu alates

01.11.2021 erakorraliselt üles.

1.3. Hageja osutas kostjale lepingujärgseid teenuseid kuni 31.10.2021 ja esitas kostjale osutatud

teenuste eest järgmised arved: arve nr IME1420808 summas 210 522,24 eurot maksetähtajaga

30.10.2021; arve nr IME1420815 summas 203 731,20 eurot maksetähtajaga 29.11.2021; arve

nr IME1420821 summas 210 805,20 eurot maksetähtajaga 30.12.2021. Kostja ei ole arveid

tasunud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hagejal õigust lepingut üles öelda. Keeldudes

ajavahemikus 01.11.2021–31.12.2021 kostjale elektrienergiat müümast, rikkus hageja lepingut

ja põhjustas sellega kostjale kahju. Kostja pidi tegema vastavaks ajavahemikuks kallima

hinnaga asendustehingu ja kandma õigusabikulusid. Kostja on hageja nõude enda

kahjunõudega tasaarvestanud, mille tulemusena hageja nõue lõppes ja kostja nõue jäi hageja

nõuet ületavas osas (14 753,40 eurot) alles.

2.2. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi 14 753,40 euro saamiseks. Samuti palus kostja välja

mõista vastuhagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1058,55 eurot ja

2-21-20476

viivise 0,05% päevas põhinõudelt alates vastuhagi esitamisele järgnevast päevast kuni

põhinõude täitmiseni.

Hageja vastuväited vastuhagile

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja vastuväidete kohaselt ütles hageja lepingu õiguspäraselt üles ja ei olnud kohustatud

alates 01.11.2021 kostjale lepingu alusel elektrienergiat müüma. Seega ei rikkunud hageja

lepingut ja kostjal ei saanud tekkida kahju, mis tuleneks hagejapoolsest lepingu rikkumisest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis hagi 09.08.2023 otsusega rahuldamata ja rahuldas kostja vastuhagi.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja võlgnevuse 14 753,40 eurot, vastuhagi esitamise

päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1058,55 eurot ja viivise 0,05% päevas

põhinõudelt alates vastuhagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

4.1.1. Hageja ja kostja sõlmisid 27.11.2017 üldlepingu ning 12.09.2018, 14.09.2018,

02.11.2018 ja 21.05.2019 kokkulepped.

4.1.2. Hageja edastas 30.09.2021 kostjale lepingu ülesütlemise teate, millega ütles lepingu

võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 tuginedes alates 01.11.2021 erakorraliselt üles. Hageja

soovis lepingu üles öelda põhjusel, et elektrienergia hulgimüügi hinnad olid kokkulepete

sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt tõusnud.

4.1.3. 04.10.2021 teatas kostja hagejale, et hageja esitatud ülesütlemisavaldus ei oma

õigusjõudu, kuna hagejal puudub lepingu ülesütlemiseks alus. 08.10.2021 vastas hageja kostja

kirjale ning jäi oma seisukoha juurde. Hageja väljendas, et ei kavatse kostjale alates 01.11.2021

elektrienergiat tarnida.

4.1.4. Kostja edastas 21.10.2021 hagejale avalduse, millega soovis lepingu alates 01.11.2021

üldlepingu p-i 8.3.3 alusel üles öelda ning teavitas hagejat kavatsusest nõuda hagejalt kahju

hüvitamist seoses kallima asendustehingu sõlmimise vajadusega. Hagejaga peetud

kirjavahetuse pinnalt oli selge, et hageja ei kavatse alates 01.11.2021 kostjale elektrienergiat

müüa ning kostja vajas alternatiivset elektrienergia pakkujat. Hageja rikkus kostja hinnangul

oluliselt lepingut. Kostja esitas 29.10.2021 hagejale kahju hüvitamise nõude ning

tasaarvestusavalduse.

4.1.5. Hageja täitis lepingut kuni 31.10.2021. Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja

esitanud kostjale arve nr IME1420808 (210 522,24 eurot maksetähtajaga 30.10.2021), arve

nr IME1420815 (203 731,20 eurot maksetähtajaga 29.11.2021) ja arve nr IME1420821

(210 805,20 eurot maksetähtajaga 30.12.2021). Kostja ei ole arveid tasunud.

4.1.6. Üldlepingu p-i 8.3 järgi on lepingut võimalik lõpetada järgmistel tingimustel:

kahepoolsel kokkuleppel; ühepoolselt ajal, mil ei kehti ühtegi kokkulepet; ühepoolselt teise

poole olulise lepingurikkumise tõttu.

4.1.7. Üldlepingu p-i 7.1 järgi vastutavad pooled lepinguga võetud kohustuste rikkumise või

mittenõuetekohase täitmise eest. Pooled vastutavad ainult otsese varalise kahju eest, mis tuleb

hüvitada hiljemalt 30 päeva jooksul pärast vastava nõude esitamist, eeldusel, et vastav kahju on

tõendatud. Saamata jäänud tulu ei hüvitata.

2-21-20476

4.1.8. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus saatis hageja 07.11.2017 kostjale lepingu projekti,

mille kommentaaris kostja rõhutas, et lepingut ei tohi lõpetada turuhindade muutusest lähtuvalt,

ja mille p-i 7 juurde lisas hageja järgmise kommentaari (tõlge inglise keelest): „Mõte on selles,

et ühtegi kokkulepet ei saa lõpetada, kui me selle sõlmime, siis me selle täidame, ükskõik

millised on hinnad turul.”

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et ajavahemikus

01.08.2021–31.10.2021 täitis hageja talle üldlepingust ja kokkulepetest tulenevaid kohustusi,

mistõttu hagejal oli õigus esitada kostjale arved ning kostjal tekkis kohustus need tasuda. Kostja

vastuväide hageja nõudele seisneb selles, et kostja on hageja nõude enda nõudega

tasaarvestanud. Kostja nõue, millega ta hageja nõude tasaarvestas, on otsese varalise kahju

hüvitamise nõue, mis tulenes lepingu rikkumisest hageja poolt. Kostja leiab, et hagejal ei olnud

õigust lepingut ennetähtaegselt üles öelda, mistõttu hageja ülesütlemisavaldus oli kehtetu ja

hagejal oli ajavahemikus 01.11.2021–31.12.2021 kohustus kostjale müüa kokkulepitud hinnaga

elektrienergiat. Kuna hageja keeldus seda tegemast, tekkis kostjal kahju, mis seisneb

asendustehingute hinnavahes võrreldes hagejaga kokku lepitud hinnaga. Lisaks pidi kostja

kandma õigusabikulusid. Osas, milles kostja nõue hageja nõuet ületas ja tasaarvestuse

tulemusena ei lõppenud, esitas kostja vastuhagi.

4.3. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus leping elektrienergia turuhindade tõusu

tõttu üles öelda. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval

põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei

või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29.

4.4. Hageja on kohtule selgitanud järgmist:

-

VÕS § 196 lg 1 üheks eesmärgiks on võimaldada püsiva kohustuse või korduvate

kohustuste täitmisele suunatud lepingute ülesütlemist mõjuval põhjusel, mis ei ole

seotud teise poole lepingurikkumisega. Siinsel juhul oli mõjuvaks põhjuseks

elektrihindade erakorraline tõus, mis ületas piiri, millega mõistlik majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev ettevõtja oleks pidanud arvestama. Tulenevalt ootamatust

turuolukorrast ja erakordselt kõrgetest elektrihindadest hulgimüügiturul, mida hageja ei

saanud lepingu sõlmimisel mõistlikult ette näha, oli hagejal õigus leping mõjuval

põhjusel VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. Erakordselt kõrged elektrihinnad ületasid

majanduse normaalset tsüklilisust.

-

Riigikohus on asunud järgmisele seisukohale (RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 11):

„Majanduse normaalset toimimisviisi iseloomustab tsüklilisus, st selle aktiivsuse

suurenemine ja vähenemine. Samas ei välista kolleegium võimalust, et majanduse

erakordne madalseis või hüppeline hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia

tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal, võib olenevalt asjaoludest olla

VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks, seda eriti pikemaks tähtajaks

sõlmitud üürilepingute puhul.” Olgugi, et Riigikohtu lahendis on käsitletud üürilepingu

ülesütlemist, on Riigikohtu seisukoht, et majanduse normaalset toimimist iseloomustab

küll tsüklilisus, kuid erakordseid asjaolusid, mis on tsüklilisuse taustal eristatavad, võib

pidada lepingu ülesütlemise aluseks, analoogia korras kohaldatav ka muude

lepinguliikide puhul. Selline elektrihindade hüppeline tõus, mis viis lepingu

ülesütlemiseni hageja poolt, oli majanduse tsüklilisuse taustal selgelt eristuv ning

käsitatav lepingu ülesütlemise aluseks oleva mõjuva põhjusena.

-

Poolte tahe lepingu sõlmimisel ei olnud VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu ülesütlemise

võimaluse välistamine. Pooled ei leppinud kokku, et üldlepingu p-s 8.3 toodud lepingu

2-21-20476

ülesütlemise alused on ammendavad ning seadusest tulenevate aluste (sh VÕS § 196

lg 1) kohaldamine on välistatud.

4.5. Kostja on kohtule selgitanud järgmist:

-

Kindlateks ajavahemikeks fikseeritud hinnaga kokkulepete sõlmimine (selle asemel, et

osta elektrit börsihinnaga) oli kostja äriline otsus, et kaitsta ennast elektrihinna tõusu

riski vastu. Selliste kokkulepete sõlmimisega kaotas kostja ühtlasi võimaluse osta

madala börsihinnaga elektrit neil ajaperioodidel, kus börsihind oli fikseeritud hinnast

madalam. Fikseeritud hinnaga elektrimüügi lepingute eesmärk on klientide jaoks kindla

hinnaga elektri sisseostu tagamine ja hinnatõusu riskide maandamine. Hageja sõlmib

ostjatega nii fikseeritud kui muutuvate hindadega lepinguid. Hageja kodulehel

kutsutakse kliente endale sobivat valikut tegema ning kinnitatakse, et fikseeritud

hinnaga lepingu mõte seisneb selles, et klient ei kanna vastaval ajaperioodil hinna

kallinemise riski. Sellise riski realiseerumine, mille eest kliendi kaitsmine on lepingu

sõlmimise eesmärk, ei saa olla mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu sõlmimise eesmärk oli kaitsta ostjat

elektrienergia ootamatute kõikumiste eest. Samas oli müüja huvi võita lepingust juhul,

kui elektri börsihind peaks vastava ajaperioodi jooksul langema. Seetõttu oli hageja ja

kostja ühine tahe lepingu sõlmimisel, et lepingut ei või elektrihinna muutumise tõttu

üles öelda. Nii pidi lepingut mõistma ka mõistlik kolmas isik.

-

Hageja viide Riigikohtu seisukohale majanduse tsüklilisusest väljuvate erakorraliste

kõikumiste kohta (RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 11) on asjakohatu, kuna lahendis

käsitleti üürilepingu ülesütlemist, mille kohta seadus näeb ette erisätted. Samuti on viide

asjakohatu, kuna siinsel juhul oli lepingu eesmärk kaitsta ostjat kõigi (sh ootamatute)

elektrienergia kõikumiste eest.

-

VÕS § 196 lg 1 on dispositiivne säte, mille kohaldumist saab lepinguga piirata. Siinsel

juhul loetlesid pooled lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused ammendavalt

üldlepingu p-s 8.3. Mõlema poole eesmärk oli sõlmida leping tähtajalisena selliselt, et

teine pool ei saa lepingut ennetähtaegselt turu ebasoodsa muutuse tõttu lõpetada.

4.6. Arvestades lepingu eesmärki ja riisiko jaotust lepingu poolte vahel, ei olnud hagejal õigust

lepingut elektrienergia turuhinna tõusu tõttu ennetähtaegselt üles öelda. Tähtajalise fikseeritud

hinnaga elektrienergia müügilepingu sõlmimise eesmärk oli tagada ostjale võimalus maksta

elektri eest kindlat kokkulepitud hinda, et ostja ei peaks olema mõjutatud hinna kõikumisest.

Võimaluse eest maksta fikseeritud hinda ilma hinna kõikumise mõjudeta on ostja nõus maksma

elektri eest rohkem, kui see muidu võimaliku madalama börsihinna järgi oleks, mistõttu ei saa

börsihinna tõus olla ülesütlemise aluseks olev asjaolu VÕS § 196 lg 1 mõttes. Vastupidine

tõlgendus läheks vastuollu lepingu eesmärgi ning lepingu poolte ühise tahtega lepingu

sõlmimisel. Lepingu sellist tõlgendust toetavad ka lepingueelsed läbirääkimised: läbirääkimiste

käigus oli ka hageja seisukohal, et lepingut ei tohi lõpetada turuhindade muutusest lähtuvalt.

Lepinguga võttis kostja enda kanda riisiko, et ta maksab elektri eest rohkem, kui börsihind võib

ette näha, ja hageja võttis enda kanda riisiko, et elektri hind võib tõusta fikseeritud määrast

kõrgemaks. Pool ei saa lepingut üles öelda sellise asjaolu tõttu, mille riisikot ta ise kannab.

4.7. VÕS § 196 lg 1 on dispositiivne säte, mille kohaldumist võib piirata. Üldlepingu p-s 8.3

on toodud ammendav loetelu lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alustest, mille hulgas ei ole

elektrienergia turuhinna muutumist. Ülesütlemise aluste ammendav loetlemine lepingus

tähendab, et ülejäänud alused on välistatud.

4.8. Kuna hagejal ei olnud alust lepingut üles öelda, oli hageja ülesütlemisavaldus kehtetu.

Seega oleks hageja pidanud lepingut tulenevate kohustuste täitmist jätkama. Hageja keeldumine

2-21-20476

ajavahemikus 01.11.2021–31.12.2021 kostjale elektrienergiat müümast oli lepingu rikkumine.

Lepingu rikkumisest tulenevalt oli kostjal õigus leping VÕS § 196 lg 2 alusel üles öelda.

Kostjale tekkinud kahju, s.o ajavahemikuks 01.11.2021–31.12.2021 sõlmitud asendustehingute

hinnavahe võrreldes kostjaga kokkulepitud hinnaga, on põhjuslikus seoses hageja tegevusega

ja oli hagejale lepingu rikkumise tagajärjena ettenähtav.

4.9. Kostja selgituste kohaselt küsis kostja 29.10.2021 mitmelt elektrimüüjalt pakkumisi

asendustehinguks ajavahemikuks 01.11.2021–31.12.2021. Soodsaim oli Eesti Energia AS-i

pakkumine sõlmida müügileping ajavahemikuks 01.11.2021–31.12.2021 fikseeritud hinnaga

111,86 eurot MWh eest. Kostja on kohtule selgitanud, et tol hetkel ta lootis, et elektrihinnad

tulevikus langevad ning ei sõlminud Eesti Energia AS-iga fikseeritud hinnaga lepingut.

Ajavahemikus 01.11.2021–31.12.2021 ostis kostja elektrienergiat börsihindadega, mis osutusid

oluliselt kõrgemaks Eesti Energia AS-i pakutud fikseeritud hinnast. 2021. a novembris oli

keskmiseks elektrienergia MWh hinnaks 116,78 eurot ning detsembris 202,65 eurot. Kuna

Eesti Energia AS-i poolt kostjale pakutud fikseeritud hinnaga leping oleks olnud sellest

soodsam, lähtus kostja oma kahju arvestamisel Eesti Energia AS-i poolt pakutud soodsamast

hinnast, kui lepingu lõppemise hetke turuhinnast (VÕS § 135 lg 2). Lepingu järgi kohustus

hageja 2021. a novembris ja detsembris kostjale müüma kokku 8784 MWh elektrienergiat

keskmise hinnaga 39,3 eurot MWh kohta. Seega kostja kulu lepingu alusel oleks olnud

345 211,20 eurot (= 8784 × 39,3). Odavaima pakutud asendustehingu hinnaga oleks kulu olnud

982 578,24 eurot (= 8784 × 111,86). Hinnavahe ehk kostja kahju on 637 367,04 eurot

(982 578,24 – 345 211,20).

4.10. Seega oli kostjal hageja vastu nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Hageja nõue

kostja vastu lõppes 29.10.2021 tasaarvestusega VÕS § 197 lg 2 alusel. Seetõttu tuleb hagi jätta

rahuldamata.

4.11. Kostja esitas vastuhagi, milles nõudis tasaarvestatud osa ületava kahju hagejalt

väljamõistmist. Vastuhagi nõue koosneb asendustehingute tegemise tõttu tekkinud kahjust

tasaarvestust ületavas osas (12 308,40 eurot), õigusabikulude kandmisest tulenenud kahjust

(2445 eurot) ja viivisest. Vastuhagi tuleb rahuldada ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista

põhinõue 14 753,40 eurot, vastuhagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

1058,55 eurot ja viivis 0,05% päevas põhinõudelt alates vastuhagi esitamisele järgnevast

päevast (14.06.2022) kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata, või alternatiivselt saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et üldlepingu p-s 8.3

sisaldub lepingu ennetähtaegse ülesütlemise aluste ammendav loetelu ja hageja ei saanud

seetõttu lepingut VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. Lepingus ei ole viidet sellele, et pooled

soovivad välistada kõik muud lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alused peale nende, mis on

loetletud üldlepingu p-s 8.3. Kui pooled oleks soovinud muud lepingu ülesütlemise alused

välistada, oleks pooled lisanud lepingusse sõnaselge välistusklausli. Maakohus ei ole

põhjendanud, millel põhineb kohtu veendumus, et poolte tahe oli muud ülesütlemise alused

välistada. Maakohtu seisukoht on lisaks ka vastuoluline ja pooli ebavõrdselt kohtlev: ühest

küljest leidis kohus, et hageja ei saanud lepingut VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda, kuna

üldlepingu p-s 8.3 toodud lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alused on ammendavad, kuid

teisest küljest leidis kohus, et kostja võis lepingute ülesütlemisel tugineda VÕS § 196 lg-le 2.

Kostja on enda ülesütlemisavalduses tuginenud VÕS § 196 lg-le 2. Mõlemad lepingupooled

2-21-20476

pidid üldlepingu p-i 8.3 mõistma selliselt, et nad on kokku leppinud lepingu ülesütlemise

konkreetsetes alustes, kuid ei ole kummagi poole suhtes piiranud seaduses sätestatud

ülesütlemise võimalusi.

5.2. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et lepingu eesmärk oli kaitsta kostjat elektrienergia hinna

kõikumise riski eest piiramatult. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel ajaloolisest hinnagraafikust:

viimase 10 aasta jooksul olid elektrihinnad püsivalt stabiilses kõikumises vahemikus 30–

50 eurot MWh kohta. Hageja ütles lepingu üles 30.09.2021, mil Nord Pool’i hinnatabeli järgi

varieerusid elektrienergia hinnad börsil vahemikus 55,50–125,36 eurot MWh kohta.

31.12.2021 (s.o kuupäev, mil leping oleks korraliselt lõppenud) varieerusid elektrihinnad börsil

vahemikus 64,85–193,38 eurot MWh kohta. Sellist esmakordselt aset leidnud anomaaliat turul

ei saanud hageja lepingut sõlmides ette näha. Üksnes asjaolu, et pooled sõlmisid fikseeritud

hinnaga lepingu, ei tähenda, et hageja võttis enda kanda erakorralisest majanduslikust

olukorrast tuleneva hinnatõusu riski ja pidi ka ekstreemse hinnatõusu juures jätkama lepingu

täitmist senistel tingimustel. VÕS § 196 lg 1 mõte on võimaldada poolel leping üles öelda

erakorralistel asjaoludel, mida pool ei saanud ette näha. Elektrihindade ettenägematu, hüppeline

tõus oli mõjuv põhjus, mis andis hagejale õiguse leping VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks hageja seisukohti turuolukorra erakorralisuse kohta arvesse

ei võetud. Kohus ei ole kaalunud hageja huve ega põhjendanud, miks kohtu arvates kaalus

kostja huvi maksta elektri eest kindlat kokkulepitud hinda üle hageja huvi leping erakorralise

ja ettenägematu asjaolu tõttu üles öelda. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud menetluses esitatud

tõendeid turuolukorra erakorralisuse kohta, sh kostja poolt kohtule esitatud Nord Pool’i elektri

turuhindade ülevaadet, mis tõendab, et elektriturul toimus elektrihindade hüppeline kasv.

5.3. Hageja ei nõustu maakohtuga, et Riigikohtu seisukoht majanduse tsüklilisusest väljuvate

erakorraliste asjaolude kui lepingu ülesütlemise aluse kohta (RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10,

p 11) ei ole siinse asja lahendamise asjakohane. Riigikohus on otsuses pidanud turu erakorralist

muutumist lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks üldiselt, mitte ainult konkreetse

ülesöeldava lepingu liigiga seonduvalt. Analoogselt oli ka hagejal siinsel juhul lepingu

ülesütlemiseks mõjuv põhjus VÕS § 196 lg 1 tähenduses.

5.4. Kuna hageja ütles lepingu õiguspäraselt üles, ei rikkunud hageja lepingut ja hagejal ei

tekkinud kostja ees kahju hüvitamise kohustust. Hageja õigust tugineda lepingu ülesütlemisel

VÕS § 196 lg-le 1 toetab ka VÕS 97 lg-s 5 sätestatu. Ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli

poolte lepinguliste kohustuste vahekord sedavõrd muutunud, et hageja oli sunnitud lepingu

erakorraliselt üles ütlema. Hageja ei esitanud kostjale avaldust lepingu muutmiseks, kuna

elektrienergia hinna hüppelist tõusu arvestades ei oleks see olnud võimalik ega mõistlik.

5.5. Kui kohus peab kostja kahjunõuet põhjendatuks, palub hageja kohtul vähendada hüvitatava

kahju summat VÕS § 140 alusel, kuna kahju hüvitamine kostja nõutud ulatuses oleks hageja

suhtes äärmiselt ebaõiglane. Üldlepingu p-i 7.3 järgi on lepingu ennetähtaegse lõpetamise

korral sellel poolel, kes ei ole ennetähtaegses lõpetamises süüdi, õigus nõuda teiselt poolelt

lõpetamistasu iga tühistatud üksiktehingu või tehingukinnituse eest, mis arvutatakse samas

punktis toodud valemi alusel. Lõpetamistasu (leppetrahv) lepingu täitmata jätmise eest on

vastavalt valemile 69 042,24 eurot (= 345 211,20 × 0,2). Üldlepingu p-s 7.3 toodud leppetrahvi

määra pidasid pooled lepingu allakirjutamisel mõistlikuks. Kostja kahjunõuet tuleks vähendada

69 042,24 eurole.

5.6. Ebaõige on ka maakohtu järeldus, et kõrgema hinnaga asendustehingu tegemisest tuleneva

kahju tekkimine kostjale pidi olema hagejale ettenähtav. VÕS § 127 lg 3 alusel peab lepingulist

kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku

tagajärjena ette või pidi lepingu sõlmimise ajal ette nägema, välja arvatud juhul, kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Elektrihindade mitmekordne tõus ei olnud hagejale

2-21-20476

lepingu sõlmimise hetkel ettenähtav. Hageja sai lepingut sõlmides ette näha kahju tekkimist

üksnes lepingu täitmata jätmise ulatuses, s.o 345 211,20 euro ulatuses (= 8784 MWh × 39,3).

Kui kohus peab kostja kahjunõuet põhjendatuks, ei saa kostja kahjunõue igal juhul ületada

345 211,20 eurot.

Kostja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

6.1. Maakohus leidis õigesti, et tähtajalise fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu

sõlmimise eesmärk on kaitsta ostjat börsihinna võimaliku tõusu eest, mistõttu ei saa börsihinna

tõus olla ülesütlemise aluseks VÕS § 196 lg 1 tähenduses. Pool ei saa lepingut üles öelda sellise

asjaolu tõttu, mille riisikot ta ise kannab.

6.2. Hageja viidatud Riigikohtu lahendis (RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 11) hinnati

turuhindade kasvu üürilepingu kontekstis, mille ülesütlemine allub eriregulatsioonile. Samuti

ei asetata üürilepingu puhul üldjuhul turuhinna kõikumise riski nii selgelt ühele lepingupoolele

nagu seda tehakse elektrienergia müügi puhul, kus müüjad pakuvad klientidele valikut

fikseeritud hinnaga või börsihinnal põhineva hinnaga lepingu sõlmimiseks.

6.3. Hageja esitas lepingu ülesütlemise avalduse kostjale ajal, kui börsihindade tõus alles algas.

Börsihinnad tõusid pärast hageja ülesütlemisavaldust veel oluliselt. Ülesütlemisavalduse

esitamise ajal ei olnud turuolukord nii ekstreemne, nagu hageja väidab.

6.4. Lisaks sellele, et lepingut ei olnud võimalik VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda sätte

kohaldamise eelduste puudumise tõttu, ei oleks see olnud võimalik ka seetõttu, et üldleping

sätestas erakorralise ülesütlemise alused ammendavalt. Õige on maakohtu hinnang, et

erakorralise ülesütlemise aluste loetlemine lepingus tähendabki, et loetelu on ammendav ja

muud alused on välistatud. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus aktsepteeris vastuoluliselt

seda, et kostja ütles lepingu üles VÕS § 196 lg 2 alusel, on ebaõige, kuna kostja ütles lepingu

üles üldlepingu p-i 8.3.3 alusel hageja olulise lepingurikkumise tõttu.

6.5. Hageja ei saa apellatsioonimenetluses tugineda VÕS § 97 lg-le 5, kuna see eeldaks

faktiväidete esitamist, mida varasemas menetluses esitatud ei ole. VÕS § 97 lg-s 1 toodud

alused lepingu muutmiseks puudusid, kuna elektrienergia börsihinna tõusu riisikot kandis

hageja. Hageja viide VÕS § 97 lg-le 5 on asjakohatu, kuna juhul, kui oleksid olnud VÕS § 97

lg-s 1 toodud alused lepingu muutmiseks, oleks lepingu muutmine olnud võimalik. Kostja vajas

ka edaspidi elektrit ning ostis seda teistelt müüjatelt kallima hinnaga. Hüpoteetiline

lepingumuudatus VÕS § 97 lg 1 mõttes oleks tähendanud fikseeritud hinna tõstmist või

üleminekut turuhinnale.

6.6. Väidet, et kahjuhüvitist peaks VÕS § 140 lg 1 alusel vähendama, kuna see oleks

ebaõiglane, ei ole hageja maakohtu menetluses esitanud ega saa sellele apellatsioonimenetluses

tugineda. Kostjale tekkinud kahju hüvitamine ei oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu eesmärk on, et müüja võtab enda kanda

elektrienergia börsihinna tõusmise riisiko, lootuses teenida kasu ajavahemikus, kus börsihind

jääb fikseeritud hinnale alla.

6.7. Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja kahju ei olnud 345 211,20 eurot ületavas

osas hagejale ettenähtav ning kostja kahjunõue tuleks seetõttu 345 211,20 eurot ületavas osas

VÕS § 127 lg 3 alusel rahuldamata jätta. Hageja ei ole sellist väidet maakohtu menetluses

esitanud ega saa sellele apellatsioonimenetluses tugineda. Lisaks on hageja väide

põhjendamatu. Kahju ettenähtavuse korral vastutab võlgnik kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud

2-21-20476

ette nägema, kui suur kahju võib tekkida. VÕS § 127 lg 3 kontekstis ei ole oluline, kui suurt

turuhinna kõikumist hageja üldlepingu ja kokkulepete sõlmimise ajal ette nägema pidi, vaid

oluline on, et ta pidi ette nägema turuhinna tõusu ning sellega seonduvat kahju tekkimise

võimalust. Hageja pidi lepingut sõlmides ette nägema, et turuhind võib tõusta ning sel juhul

kannab kostja kahju, kui hageja talle enam kokkulepitud hinnaga elektrienergiat ei tarni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid.

8. Hageja vastuväide kostja kahju hüvitamise nõudele seisneb selles, et 31.09.2021, mil hageja

ütles lepingu üles, oli aset leidnud elektrienergia turuhindade hüppeline kasv, millest tulenevalt

oli hagejal õigus leping VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. Hageja väidab, et kokkulepetes

märgitud fikseeritud hind oli kujundatud viimase kümne aasta elektrihindade vahemikest

lähtudes ning fikseeritud hinnaga kokkulepete sõlmimisel ei olnud poolte tahe jätta hageja

kanda turuhindade tavapärasest kõikumisest väljuva erakordse hinnatõusu toimumise riisikot.

9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hagimenetlus toimub poolte esitatu alusel. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 1 teine lause). Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid kokkulepete

sõlmimisele eelnenud kümne aasta hinnavahemike kohta ega oma väite kohta, et

ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli toimunud enneolematu, erakordne elektrihindade tõus.

9.1. Apellatsioonkaebuses on hageja küll märkinud, et turuhindade hüppelist tõusu tõendab

kostja vastuse lisana kohtule esitatud Nord Pool’i turuhindade ülevaade (tl 71 ja pöördel), kuid

maakohtu menetluses ei tuginenud hageja kostja esitatud turuhindade ülevaatele ja ei esitanud

ka ise tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Nord Pool’i turuhindade ülevaade ühe kuu

kohta hageja väidete tõendamiseks piisav – sealhulgas ei nähtu ülevaatest kokkulepetele

eelnenud aja turuhindade andmeid. Väljavõte Nord Pool kodulehelt kajastab elektrienergia

hinda üksnes 2022. a märtsis (tl 71 ja pöördel).

9.2. Hagejal tuli tõendada oma väiteid, et toimus erakordne hinnatõus ning et hageja ei võtnud

endale sellise hinnatõusu riisikot. Kostja tugines juba hagile esitatud vastuses sellele, et

tegemist oli fikseeritud hinnaga kokkulepetega ja hageja oli lepingu läbirääkimistel kinnitanud,

et fikseeritud hinda pakutakse muu hulgas ka turuhindade muutumise korral (tl 62–63, p-d 2–

4). Kuna hageja ei ole oma väiteid turuolukorra erakorralise muutumise ega riisiko jaotuse

kohta tõendanud, puudub ka ringkonnakohtul alus tõlgendada lepingut teisiti, kui nähtub

lepingu sõnastusest ja lepingueelsetest läbirääkimistest, asudes seisukohale, et toimus sündmus,

mille riisikot kandis hageja.

10. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole piisavalt

põhjendanud oma järeldust, et VÕS § 196 lg-le 1 tuginemine oli igal juhul välistatud põhjusel,

et lepingu ülesütlemise alused on üldlepingu p-s 8.3 ammendavalt loetletud. Üksnes üldlepingu

p-i 8.3 sõnastuse pinnalt ei saa järeldada, et poolte tahe oli kõik muud (eelkõige seadusest

tulenevad) lepingu ülesütlemise alused välistada. Üldlepingu sõnastusest võib järeldada, et

lepingu lõpetamine oli võimalik ka muudel juhtudel. Üldlepingu p-i 8.3 kohaselt võib lepingu

lõpetada samas punktis nimetatud juhtudel ja nendel juhtudel ei loeta lepingu lõpetamist

ennetähtaegseks lõpetamiseks. Üldlepingu p-s 2.1 on „ennetähtaegne lõpetamine” (inglise

2-21-20476

keeles early termination) defineeritud kui üldlepingu ja/või kokkulepete lõpetamine mistahes

muul kui punktis 8.3 nimetatud juhtudel. Üldlepingu p-i 7.3 järgi on lepingu ennetähtaegse

lõpetamise korral poolel, kes ei ole ennetähtaegses lõpetamises süüdi, õigus nõuda teiselt

poolelt lõpetamistasu iga tühistatud kokkuleppe eest, mida arvutatakse samas punktis toodud

valemi alusel. Seega nähtub üldlepingu sõnastusest, et lepingut võidakse lõpetada ka muudel

juhtudel kui üksnes nendel, mis on loetletud üldlepingu p-s 8.3, kuid üldlepingu p-s 8.3 loetletud

juhtudel ei ole tegemist ennetähtaegse lõpetamisega, mille korral kuuluks tasumisele p-s 7.3

ette nähtud lõpetamistasu. Ringkonnakohus leiab (ja muudab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi), et VÕS § 196 lg-le 1 tuginemine lepingu lõpetamise alusena ei olnud iseenesest

välistatud, kuid hageja ei ole tõendanud VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eeldusi (vt otsuse eelnevad

punktid). Olenemata maakohtu otsuse põhjenduste muutmisest on õige maakohtu otsuse

lõppjäreldus, et hagejapoolset lepingu ülesütlemist VÕS § 196 lg 1 ei saa pidada kehtivaks.

11. Selgitamaks apellatsioonkaebuse ja kostja väiteid selle kohta, millisele õiguslikule alusele

tugines kostja lepingut üles öeldes, märgib ringkonnakohus, et kostja viitas 21.10.2024 lepingu

ülesütlemise avalduses nii üldlepingu p-le 8.3.3 kui ka VÕS § 196 lg-le 2 (tl 20 pöördel): Taking

into account the aforesaid, article 8.3.3 of 27 November 2017 general agreement for electricity

purchase and § 196 (2) of the Law of Obligations Act, AS Estonian Cell hereby terminates the

Contracts as of 1 November 2021 so that the last day of validity of the Contracts is 31 October

2021. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu otsuse põhjendusi, märkides, et kostjal oli

hagejapoolse lepingurikkumise tõttu õigus leping üles öelda üldlepingu p-i 8.3.3 alusel;

lepingulise ülesütlemisaluse puudumise korral oleks kostjal olnud õigus leping üles öelda

VÕS § 196 lg 2 alusel.

12. Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt majanduse erakordne madalseis või hüppeline

hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal

võib olenevalt asjaoludest olla VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks (RKTKo

09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 11), on ringkonnakohtu hinnangul analoogselt kohaldatav ka muud

liiki lepingute ülesütlemisel VÕS § 196 lg 1 alusel. VÕS § 313 lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 on

analoogsed sätted ning Riigikohtu seisukoht ei ole seotud üürilepingute ülesütlemise

erisätetega. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi, leides, et hageja viide

osundatud Riigikohtu seisukohale oli iseenesest asjakohane, kuid hageja ei ole tõendanud

väidetava selgelt eristuva anomaalia toimumist ega seda, et hageja ei võtnud kokkulepete

sõlmimisel võimaliku anomaalia toimumise riisikot enda kanda. Seega on maakohtu otsus

lõppjäreldustes õige.

13. Apellatsioonkaebuse väitel toetab hageja õigust leping üles öelda ka VÕS §-s 97 sätestatud

lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise regulatsioon: ülesütlemisavalduse esitamise ajaks

oli poolte lepinguliste kohustuste vahekord oluliselt muutunud (VÕS § 97 lg 1), kuid avaldust

lepingu muutmiseks hageja ei esitanud, kuna elektrienergia hinna hüppelist tõusu arvestades ei

oleks see olnud võimalik ega mõistlik (VÕS § 97 lg 5). Hageja asus VÕS §-le 97 tuginema alles

apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole põhjendanud oma väidet, et lepingu muutmine ei oleks

olnud võimalik ega mõistlik (mistõttu kohaldamisele kuulub VÕS § 97 lg 5), ega uue asjaolu

esitamise lubatavust. Lähtudes TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 jätab ringkonnakohus hageja väited

VÕS § 97 lg 5 kohaldamise aluseks olevate asjaolude kohta tähelepanuta.

14. Apellatsioonkaebuse taotlus kostja nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1

alusel ebaõigluse tõttu eeldaks asjaolude tuvastamist, millele hageja maakohtu menetluses ei

tuginenud. VÕS § 140 lg 1 järgi tuleb kahjuhüvitise vähendamise kaalumisel arvestada kõiki

asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku

olukorda,

sealhulgas

kindlustuse

olemasolu.

Seetõttu

jätab

ringkonnakohus

ka

apellatsioonkaebuse väite, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks hageja suhtes ebaõiglane,

TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 lähtudes tähelepanuta. Vajadusele piirata kostja nõutavat kahjuhüvitist

2-21-20476

üldlepingu p-i 7.3 alusel ei ole hageja varasemas menetluses samuti tuginenud.

Ringkonnakohus märgib, et üldlepingu p 7.3 järgi on p 7.3 kohaldatav olukorras, kus leping on

üles öeldud ennetähtaegselt (inglise keele early termination). Siinsel juhul on leping kostja

poolt üles öeldud üldlepingu p-i 8.3.3 alusel, mida ei loeta ennetähtaegseks ülesütlemiseks

(üldlepingu p 8.3). Üldlepingu p 7.3 oleks kohaldatav, kui hagejapoolset lepingu ülesütlemist

VÕS § 196 lg 1 alusel saaks pidada kehtivaks.

15. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostjale kahju tekkimine

suuremas ulatuses kui kokkulepetes toodud hind ei olnud hagejale ettenähtav. VÕS § 127 lg 3

alusel peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama kahju, mida ta nägi rikkumise

võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Kahju ettenähtavuse all

VÕS § 127 lg 3 järgi mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud

pool ette või pidi ette nägema, mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib lepingu rikkumise tagajärjel

tekkida (RKTKo 13.12.2011, 3-2-1-124-11, p 16 viies lõik). Hageja pidi lepingut sõlmides ette

nägema, et lepingu rikkumise korral võib kostjal tekkida kahju, sh seoses vajadusega teha

kõrgema hinnaga asendustehing. Kahju ettenähtavuse korral vastutab lepingut rikkunud pool

kogu kahju eest ka juhul, kui ta ei näinud ette, kui suur kahju võib tekkida.

16. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

18. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)