2-22-8380/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-22-8380

Tsiviilasi

Uku Russ Ilvese maksejõuetusavaldus

Võlausaldajate nimekirja kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Andreken määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja) Osaühing

Andreken (registrikood 11082142), esindaja

vandeadvokaadi abi Piret Rummi

Võlgnik

Uku

Russ

Ilves

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Võlgniku pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

Võlausaldajad:

Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu

(registrikood 70000349), volitatud esindajad Maris

Toomessalu ja Mikk Kangro

kohtutäitur Hille Kudu

kohtutäitur Kristiina Feinman

kohtutäitur Risto Sepp

kohtutäitur Katrin Vellet

ERGO Insurance SE (registrikood 10017013),

volitatud esindaja Vaho Vahkal

Tallinn, Pärnu mnt 106 korteriühistu (registrikood

80010805), seaduslikud esindajad Mari Mägi, Sven

Mägi, Anu Taniel, Art Aljaste ja Heini-Rasmus Kivioja

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

Tallinna linn (Tallinna Linnakantselei kaudu), volitatud

esindaja Terje Krais

Veigo Vesman (isikukood XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2024. a määruse resolutsioon muutmata,

muutes maakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Osaühing Andreken

kanda.

4. Mõista Osaühingult Andreken Uku Russ Ilvese pankrotivara hulka välja

menetluskulu 610 eurot.

5. Osaühingul Andreken tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Teistel menetlusosalistel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võivad haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite

saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud, esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetatuks lugemisest.

Määrus loetakse pankrotiseaduse (PankrS) § 6 lg 3 esimese lause järgi kättetoimetatuks viie

päeva möödumisel määruse postitamisest või selle e-toimikus nähtavaks tegemisest.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Uku Russ Ilves (võlgnik) esitas 3. juunil 2022 kohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks. Kohus kuulutas 15. juuni 2022. a määrusega välja võlgniku pankroti ja

nimetas pankrotihalduriks Vladimir Kutšmei (pankrotihaldur). Teade pankroti

väljakuulutamise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 15. juunil 2022. Võlausaldajate

esimene üldkoosolek toimus 12. juulil 2022. Võlausaldajad pidid esitama oma nõuded

pankrotihaldurile hiljemalt 15. augustil 2022.

2. Osaühing Andreken (võlausaldaja) esitas 4. juulil 2022 pankrotihaldurile oma

nõudeavalduse. Võlausaldaja nõue on 28 009 eurot 90 senti, sh põhinõue 24 570 eurot 10

senti ja intress 2% kuus alates 15. novembrist 2022 kuni 15. juunini 2022 kokku 3439 eurot

80 senti. Võlausaldaja taotles nõude kaitsmist esimeses rahuldamisjärgus. Nõude aluseks on

võlausaldaja ja võlgniku vahel 15. novembril 2021 sõlmitud võlatunnistus ja selle kohta 29.

detsembril 2021 sõlmitud maksegraafik. Võlgniku kinnisasjale on võlausaldaja kasuks

seatud 15. novembri 2021. a võlatunnistusest ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete

tagamiseks I järjekoha hüpoteek summas 25 000 eurot. Võlausaldaja omandas hüpoteegi

notar E. Rootsi büroos 23. novembril 2021 sõlmitud hüpoteegi üleandmise lepingu alusel

Swedbank AS-ilt. Nimetatud lepinguga muudeti hüpoteegiga tagatud nõudeid.

3. Pankrotihaldur avaldas 3. detsembril 2022 teate väljaandes Ametlikud Teadanded

esialgse võlausaldajate nimekirjaga tutvumise kohta. Nimekirjaga tutvumise ja

pankrotihaldurile vastuväidete esitamise tähtaeg oli 30. detsember 2022.

4. Pankrotihaldur edastas 28. detsembril 2022 võlausaldaja nõudele vastuväite.

Pankrotihaldur vaidles võlausaldaja kogu nõudele ja selle rahuldamisjärgule vastu.

5. Võlausaldaja esitas 3. veebruaril 2023 seisukoha pankrotihalduri vastuväitele.

Võlausaldaja palus tunnustada nõuet 28 009 eurot 90 senti kui tähtaegselt esitatud pandiga

tagatud nõuet.

6. Pankrotihaldur esitas 7. märtsil 2023 kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja.

Pankrotihaldur palus jätta võlausaldaja nõue täies ulatuses tunnustamata. Pankrotihaldur

palus tunnistada notar E. Rootsi notaribüroos 23. novembril 2021 sõlmitud hüpoteegiga

tagatavate nõuete kokkulepe PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks.

7. Kohus jättis 22. märtsi 2023. a määrusega võlausaldajate nimekirja kinnitamata ja

tagastas selle haldurile. Võlausaldajate nimekirja vormistamisel olid puudused, mida kohus

ei saanud kõrvaldada. Kohus palus pankrotihalduril otsustada, kas esitada hagi hüpoteegi

üleandmise lepingu ja hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu tagasivõitmiseks.

8. Pankrotihaldur esitas 6. detsembril 2023 kohtule kinnitamiseks lõpliku

võlausaldajate nimekirja. Pankrotihaldur selgitas, et ta esitas võlausaldaja vastu hagi, milles

palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja võlausaldaja vahel Tallinna

notar Evelyn Rootsi notaribüroos 23. novembril 2021 sõlmitud lepingu osas, millega

muudeti hüpoteegiga tagatavate nõuete kokkulepet (Evelyn Rootsi notaribüroos 23.

novembril 2021. a sõlmitud lepingu p 2.2). Hagi on kohtu menetluses, tsiviilasja nr 2-23-

13373. Hagi rahuldamise korral ei ole võlausaldaja pankrotimenetluses esitatud nõue

hüpoteegiga tagatud. Sel juhul jääb kehtima 30. jaanuari 2012. a hüpoteegiga tagatavate

nõuete kokkuleppe, mille kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust nr 12-005068-EL

ja selle võimalikest lisadest tulenevad nõuded. Laenulepingust nr 12-005068-EL tulenevaid

nõudeid ei ole esitatud. Võlausaldaja pandiõigus on tingimuslik. Pandiõiguse olemasolu

sõltub tsiviilasjas nr 2-23-13373 esitatud tagasivõitmise hagi tulemusest. Haldur vaidles

võlausaldaja nõudele täies ulatuses vastu.

MAAKOHTU LAHEND

9. Tartu Maakohus kinnitas 12. jaanuari 2024. a määrusega võlausaldajate nimekirja

ning rahuldas pankrotihalduri vastuväite võlausaldaja nõudele summas 28 009 eurot 90

senti. Lisaks rahuldas maakohus pankrotihalduri vastuväited kohtutäitur Hille Kudu nõudele

summas 755 eurot 54 senti, kohtutäitur Kristiina Feinmani nõudele summas 55 eurot 20

senti, kohtutäitur Risto Sepa nõudele summas 81 eurot 30 senti, kohtutäitur Katrin Velleti

nõudele summas 9 eurot 30 senti, Tallinna linna nõudele summas 80 eurot ning luges, et

Veigo Vesmani nõudeavaldust ei esitatud. Maakohus jättis vastuväite saanud võlausaldajate

menetluskulud nende enda kanda.

Võlausaldaja nõude osas leidis maakohus, et võlgnikul ei ole 15. novembril 2021 sõlmitud

võlatunnistuses nimetatud kohustusi võlausaldaja ees. Võlatunnistus sõlmiti näilikult

eesmärgiga jätta mulje võlgnikul võlausaldaja ees kohustuse olemasolust.

Võlausaldaja omandas Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-lt nõude võlgniku vastu.

Nõude loovutamine ei ole keelatud. Samas, arvestades äriühingute ja võlgniku seoseid, on

eluliselt usutav, et loovutamisega sooviti tagada üksnes soodsam positsioon olla

pankrotimenetluses rahuldamisjärgus eelisjärjekorras. Võlgnik on Reinmaa & Partnerid

Advokaadibüroo OÜ klient. Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ advokaat Piret

Rummi esindab pankrotimenetluses võlgnikku ja võlausaldajat. Sellest tuleneb, et

tegutsetakse majanduslikus mõttes kooskõlastatult. Võlgnik on võlausaldaja tütarettevõtja

Agroturg OÜ juhatuse liige, mis tõendab omavahelist seost. Swedbank AS-ile 2070 euro 10

sendi tasumine on tõendamata. Võlausaldaja esitas maksekorralduse, milles viidati lepingule

15-082074-VV. Võlausaldaja ei tõendanud, et lepingu 15-082074-VV järgi maksmiseks

kohustatud isik oli võlgnik. Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-lt on väidetavalt

omandatud nõue 4500 eurot. Väidetavalt on Reinmaa ja Partnerid Advokaadibüroo OÜ ning

PisuHand OÜ vahel sõlmitud müügileping, mille kohaselt on sõlmitud maksegraafik. Samal

kuupäeval 5. novembril 2015 on sõlmitud käendusleping, millega tulenevalt käendaja tagab

vajadusel müügilepingu nõuded. Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ on teinud

ülekande OÜ Citadele Leasing ja Factoring kontole summas 4544 eurot 87 senti, selgitus

ostumüügileping nr JER14-5982. Arvestades, et müügi- ja käenduslepingud on allkirjastatud

käsikirjas, ei saa neid hinnata objektiivselt. Kohtule ei esitatud tõendeid, et PisuHand OÜ

oleks müügilepingu kohaseid makseid teinud. Üldjuhul, kui saaja oma kohustusi ei täida,

pöördutakse käendaja poole. Kohtule ei esitatud tõendeid, et Reinmaa & Partnerid

Advokaadibüroo OÜ oleks pöördunud maksete saamise osas PisuHand OÜ poole ning

seejärel käendaja poole. Võlausaldaja on omandanud Armand Reinmaalt väidetavalt nõude

18 000 eurot, mis tuleneb antud laenust. Kohus nõustus selles osas halduriga. Kohtule ei

esitatud tõendeid, millest tulenevalt saaks lepingu õigsust tuvastada. Lepingu kohaselt tuli

võlgnikul tasuda intresse iga kalendriaasta lõpul. Puuduvad tõendid, et võlgnik oleks

vähemalt ühe intressimakse teinud.

Võlausaldajate nimekirjas märgitud nõuded on 10 000 euro ulatuses tunnustatud I

rahuldamisjärgu nõuetena (PankrS § 153 lg 1 p 1) ja 161 987 euro 89 sendi ulatuses II

rahuldamisjärgu nõuetena (PankrS § 153 lg 1 p 2). Võlausaldajate nimekiri sisaldab PankrS

§ 1001 lõikes 2 ja § 1002 lõikes 3 märgitud andmeid. Pankrotihaldur võimaldas

võlausaldajatel nimekirjaga tutvuda ja vastuväiteid esitada ning kontrollis esitatud nõuete

põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Eesti Vabariigi nõue 10 000 eurot

on PankrS § 1003 lg 4 järgi kaitsmiseta tunnustatud. Kuna võlausaldaja nõuet ei tunnustatud,

jääb esimesse rahuldamisjärku üksnes Eesti Vabariigi nõue.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Võlausaldaja palub esitatud määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas,

milles kohus rahuldas pankrotihalduri vastuväite võlausaldaja nõudele 28 009 eurot 90 senti,

jättis võlausaldaja nõude tunnustamata ja võlausaldaja võlausaldajate nimekirjast välja.

Võlausaldaja palub teha uus määrus, millega tunnustada võlausaldaja nõuet 28 009 eurot 90

senti kui pandiga tagatud nõuet tingimuslikult sõltuvalt tsiviilasja nr 2-23-13373 lahendist.

Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue. Võlausaldaja esitas tähtaegselt nõuetekohase

nõudeavalduse ja 14. septembri 2022. a e-kirjaga nõude aluseks olevad varasemad

kokkulepped. Maakohus jättis võlausaldaja väited ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta.

See, et võlgnikul ja võlausaldajal on samas menetluses sama esindaja ja seega tegutsetakse

majanduslikus mõttes kooskõlastatult, ei anna alust jätta võlausaldaja nõuded tunnustamata.

Asjakohatu on viide, et võlgnik on võlausaldaja tütarettevõtja Agroturg OÜ juhatuse liige.

See, et isikud tegutsevad erinevates äriühingutes, pigem kinnitab nende vahel tehingute

tegemist ja seda, et võlgnik jäi oma kohustuse täitmisega võlausaldaja ees hätta.

Võlausaldaja tasus 15. novembril 2021 võlgniku eest Swedbank AS-ile 2070 eurot 10 senti.

Võlgnik kinnitas võlatunnistuses, et tegemist oli võlgniku eest tasutud kohustusega.

Võlausaldajal on õigus see summa võlgnikult tagasi nõuda. Nõudeid saab ka osaliselt

tunnustada. Nõuded, mille osas kahtlust ei ole, tuleb lugeda tunnustatuks. Seadus lubab

sõlmida müügilepingu ja käenduslepingu kirjalikus vormis. Neid lepinguid ei saa jätta

hindamata põhjusel, et need olid käsikirjaliselt allkirjastatud. Võlausaldajal on võlgniku

vastu nõue, kuna PisuHand OÜ ei teinud lepingute alusel makseid. PisuHand OÜ ja võlgnik

käendajana vastutavad täitmata kohustuste eest. Võlgnik tunnistas võlatunnistuses

kohustust.

Kohus jättis pankrotihalduri esimese taotluse võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks

rahuldamata. Pankrotihaldur esitas seejärel tagasivõitmise hagi ning pärast seda uue taotluse

võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks. Kohus ei käsitlenud võlausaldajate nimekirja

kinnitamisel tagasivõitmise hagi esitamisega seonduvat.

Kohus ei hinnanud pandiga tagatud nõuet õigesti. Pankrotihalduril ei ole PankrS § 1003 lg 4

p-st 1 nähtuvalt kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul õigust nõudeid hinnata.

Pankrotihaldur peab kandma PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude võlausaldajate

nimekirja (RKTKm 23.02.2023, 2-21-5718/35). Pankrotihaldur esitas tagasivõitmise hagi.

Seda menetletakse tsiviilasjas nr 2-23-13373. Hagi tagamist ei ole taotletud.

Vastuväited nõude rahuldamisjärgule on põhjendamatud. Pankrotihaldur märkis

võlausaldaja pandiõiguse võlausaldajate nimekirjas tingimuslikuna. Maakohus jättis

võlausaldaja nõude sellele vaatamata põhjendamatult tervikuna tunnustamata ja

võlausaldajate nimekirjast välja.

11. Pankrotihaldur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste kanda.

Võlgnik ja A. Reinmaa, tegutsedes võlausaldaja kaudu, valmistusid võlgniku

pankrotimenetluseks ette ning tekitasid kooskõlastatud tegevuse tulemusena võlausaldajale

võlgniku ainsal varal lasuva esimese järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude. Võlgnik on

Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ klient. Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo

OÜ advokaat Piret Rummi on pankrotimenetluses võlgniku esindaja. Võlausaldaja on

võlgniku lähikondne. Võlgnik on võlausaldaja tütarettevõtja Agroturg OÜ juhatuse liige.

Võlgnik oli võlausaldaja poolt valitud võlausaldaja tütarettevõtja Turritis OÜ juhatuse

liikmeks. Võlgniku ja võlausaldajat, selle juhatuse liiget Armand Reinmaad ja Armand

Reinmaa advokaadibürood Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ seob pikaajaline

koostöö. See annab aluse arvata, et võlgnik ja võlausaldaja tegutsesid kooskõlastatult

teineteise kasuks ning teiste kahjuks.

Võlgnikul ei ole võlausaldaja ja võlgniku vahel 15. novembril 2021 sõlmitud

võlatunnistuses nimetatud kohustusi. Võlatunnistust sõlmiti näilikult eesmärgiga jätta mulje

kohustuste olemasolust. Võlausaldaja ajas Swedbank AS-ile 2070 euro 10 sendi maksmisel

enda, mitte võlgniku asja. Võlgniku kohustuse täitmine Swedbank AS-i ees ei ole tõendatud.

Võlausaldaja ei tõendanud nõude 4500 eurot üleminekut. Reinmaa & Partnerid

Advokaadibüroo OÜ ja võlgniku 5. novembri 2015. a kuupäevaga käendusleping sõlmiti

tõenäoliselt tagantjärele. Käenduslepingu ja selles viidatud 5. novembri 2015. a

müügilepingu sõlmimise tegelikku aega ei ole võimalik tuvastada. Võlausaldaja ei

tõendanud nõude 18 000 eurot üleminekut. Armand Reinmaa ja võlgniku 5. novembri 2015.

a laenuleping sõlmiti tagantjärgi. Laenulepingu sõlmimise aeg ei ole tuvastatav.

Pankrotihaldur esitas võlausaldaja vastu hagi, milles palub tunnistada tagasivõitmise korras

kehtetuks võlgniku ja võlausaldaja vahel notar E. Rootsi notaribüroos 23. novembril 2021

sõlmitud leping osas, millega muudeti hüpoteegiga tagatavate nõuete kokkulepet. Hagi

rahuldamise korral ei ole võlausaldaja nõue hüpoteegiga tagatud. Tagatavate nõuete

muutmise kokkuleppe tagasivõitmise nõude esitamine ei piira võimalust vaielda

võlausaldaja nõudele vastu. Hagi tagamise vajadus tekib, kui võlausaldaja nõuet

tunnustatakse.

Pankrotihaldur jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada.

12. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. PankrS § 1003 lg 4 p 2 kohaldub

pandiõigusele, mitte nõudele, mis on pandiõigusega tagatud. Nõude hindamine oli lubatav.

Hüpoteek ei tõenda nõuet. Kuna võlausaldaja nõue jäi täies ulatuses tunnustamata, ei

pidanud maakohus pandiõigust tingimuslikult märkima. Nõude tunnustamise korral tuleb

pandiõigus märkida võlausaldajate nimekirja tingimuslikuna.

13. Teised võlausaldajad ei esitanud kohtu poolt antud tähtaja jooksul määruskaebuse

kohta arvamust.

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata,

muutes maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et võlausaldaja nõude aluseks

olev 15. novembri 2021. a võlatunnistus on näilik tehing ning pankrotihalduri vastuväide

võlausaldaja nõudele tuleb rahuldada. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks täiendada

maakohtu põhjendusi järgnevaga, vastates ühtlasi määruskaebuse väidetele.

17. Võlgnik esitas pankrotiavalduse 3. juunil 2022. Füüsilise isiku maksejõuetuse

seaduse (FIMS) § 68 lg 2 järgi kohaldub seega pankrotiseaduse redaktsioon, mis kehtis 30.

juunini 2022.

18. Kohus lahendab võlausaldajate nimekirja kinnitamisel nimekirja juurde esitatud

vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused sisuliselt, määrab nõuete rahuldamisjärgud

ja jaotised ning kinnitab võlausaldajate nimekirja 30 päeva jooksul selle saamisest arvates

kohtumäärusega (PankrS § 1003 lg 1). Võlausaldajate nimekirja kinnitamisel märgitakse

PankrS § 1003 lg 5 p-de 3 ja 5 järgi võlausaldaja tunnustatud nõude suurus ning kas nõue on

tagatud pandiõigusega. Nõude ja seda tagava pandiõiguse tunnustamiseks tuleb nõuet ja

seda tagavat pandiõigust PankrS § 1001 lg 1 järgi eelnevalt kaitsta. Kaitsmiseta loetakse

PankrS § 1003 lg 4 p-de 1 ja 2 järgi tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud jõustunud

kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt

täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, ning pandiõigus, mida on tunnustatud

jõustunud kohtulahendiga või TMS § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks

oleva vahekohtu lahendiga või mis on kantud kinnistusraamatusse,

laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või väärtpaberite registrisse. Nõude ja

seda tagava pandiõiguse kaitsmine või nende kaitsmiseta tunnustatuks lugemine toimub

pankrotiseaduse kohaselt järelikult eraldi. Nõude kaitsmine või kaitsmiseta tunnustatuks

lugemine ei tähenda seega automaatselt ka nõuet tagava pandiõiguse tunnustamist ning

nõuet tagava pandiõiguse kaitsmine või kaitsmiseta tunnustatuks lugemine automaatselt

nõude enda tunnustamist.

19. Võlausaldaja ei tugine sellele, et tal on võlgniku vastu PankrS § 1003 lg 4 p-s 1

nimetatud nõue. Võlausaldaja nõude alus on võlausaldaja ja võlgniku vahel 15. novembril

2021 sõlmitud võlatunnistus ja 29. detsembri 2021. a maksegraafik (I kd, tl 151). Selle

nõude osas ei ole kohtulikku kontrolli toimunud. Tegemist ei ole PankrS § 1003 lg 4 kohase

nõudega, mida oleks võimalik lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Riigikohus käsitles

võlausaldaja poolt viidatud määruses (RKTKm 23.02.2023, 2-21-5718/35) PankrS § 1003 lg

4 p-s 1 nimetatud nõuete kaitsmiseta tunnustatuks lugemist. Kuna võlausaldajal ei ole

PankrS § 1003 lg 4 p-s 1 nimetatud nõuet, ei ole Riigikohtu tõlgendus võlausaldaja nõude

osas kohaldatav. Halduril oli PankrS § 1001 lg 4 järgi seega kohustus kontrollida

võlausaldaja nõude põhjendatust ning esitada juhul, kui selleks on alus, nõudele vastuväide.

Maakohtul oli PankrS § 1003 lg 1 ja lg 5 p 3 järgi kohustus hinnata võlausaldaja nõuet

sisuliselt.

Eelmärgitud järeldust ei muuda asjaolu, et võlausaldaja nõue on osaliselt tagatud võlgniku

kinnisasjale seatud ja kinnistusraamatusse kantud I järjekoha hüpoteegiga, mille kohaselt on

kinnisasja igakordne omanik kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamiseks (I kd, tl 166 jj). Hüpoteegi kui nõuet tagava pandiõiguse saab

PankrS § 1003 lg 4 p 2 alusel lugeda kaitsmiseta tunnustatuks, kuid see ei too PankrS §-dest

1001 ja 1003 tulenevalt automaatselt kaasa hüpoteegiga tagatud nõude tunnustatuks lugemist

(vt käesoleva määruse p 18).

Hüpoteek annab asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1 järgi võlausaldajale õiguse hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteek ei eelda AÕS § 325 lg 4

järgi tagatava nõude olemasolu. Kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole

tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik AÕS § 349 lg 1 järgi nõuda

hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Kinnisasja omanik võib AÕS § 351 lg 1 järgi esitada hüpoteegipidaja vastu mh selliseid

vastuväiteid, mis tal on sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel, sh

väita, et nõuet, mis on hüpoteegiga tagatud, ei ole tekkinud. Pantija, kes ei ole võlgnik, võib

AÕS § 279 lg 7 järgi esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib

esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu

ei vaidle.

Hüpoteegi olemasolust ei tulene seega hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu ega ole

välistatud hüpoteegiga tagatud nõudele vastuväidete esitamine. Hüpoteegiga tagatud

nõudele vastuväidete esitamine ei ole välistatud ka juhul, kui on sõlmitud notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga nõude rahuldamiseks. Sel juhul on TMS § 2 lg 1 p-st 19

tulenevalt võimalik alustada hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetlust, kuid nõude

olemasolule ja kehtivusele saab vastuväiteid esitada TMS § 221 lg 11 alusel esitatud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis.

Kuna PankrS § 1003 lg 4 p 2 võimaldab lugeda kaitsmiseta tunnustatuks üksnes hüpoteegi ja

hüpoteegi olemasolu ei tähenda, et hüpoteegiga tagatud nõue on olemas, ega välista

hüpoteegiga tagatud nõudele vastuväidete esitamist, oli pankrotihalduril võimalik esitada

hüpoteegiga tagatud nõudele vastuväiteid ning kohtul seejärel kontrollida nõude olemasolu.

20. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu tuleneb võlausaldaja ja võlgniku vahel 15.

novembril 2021 sõlmitud võlatunnistusest ja sellele 29. detsembril 2021 sõlmitud

maksegraafikust.

20.1.

Võlausaldaja väitel on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Seda, kas tegemist

on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu,

tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s

29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse sõlmimisel.

Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus

määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise

asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud

abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise

võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi

võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal

tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega on seega tegemist siis, kui vaidlusaluse

võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud

sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus.

Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist

on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja

soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (RKTKo 3.06.2021,

2-19-5601/61, p 16.2.).

Võlausaldaja väidab, et 15. novembri 2021. a võlatunnistus on konstitutiivne.

Võlatunnistusest nähtuvalt tunnistas võlgnik varasematest võlasuhetest tulenevaid

kohustusi. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et poolte tahe oli luua iseseisev kohustus.

Võlausaldaja ei lükanud seega ümber eeldust, et 15. novembri 2021. a võlatunnistus on

deklaratiivne.

20.2.

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse

eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele

vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest

vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Võlgnik

võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik

deklaratiivset võlatunnistust andes ei loobunud (RKTKo 3.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.4).

Nimetatud piirang kehtib ka pankrotimenetluses, kuna võlgniku pankroti väljakuulutamine

iseenesest ei mõjuta võlgniku poolt enne seda antud võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi.

Seega ei saa ka pankrotihaldur esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, millest võlgnik on

kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud. Kehtiva deklaratiivse võlatunnistuse kui

tehingu saab PankrS §-des 109 jj sätestatud alustel tagasivõitmise korras küll kehtetuks

tunnistada. Samas saab pankrotihaldur nõuete kaitsmise käigus esitada võlgniku

deklaratiivsele võlatunnistusele selliseid vastuväiteid, mis puudutavad võlatunnistuse

kehtivust.

20.3.

Pankrotihaldur väidab, et võlatunnistus on näilik tehing ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 alusel tühine. Kohus peab kontrollima võlatunnistuse kui tehingu

tühisuse aluseid (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Näilik tehing on TsÜS § 89 lg

1 järgi tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad

jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist

(RKTKo 2.11.2011, 3-2-1-95-11, p 12). Kuna pankrotihaldur väidab, et võlatunnistus on

näilik, peab ta tõendama, et võlgnik ja võlausaldaja leppisid kokku, et võlatunnistuse

andmisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi.

20.4.

Võlgnikku esindas pankrotiavalduse esitamisel advokaat P. Rummi Reinmaa &

Partnerid Advokaadibüroo OÜ-st (I kd, tl 2 – 4). Võlgniku kohustuste ja varade nimekirja

kohaselt oli Andreken OÜ selline võlausaldaja, kelle nõude osas ei olnud võlgniku suhtes

pankrotiavalduse esitamise ajal täitemenetlust alustatud. Enamike teiste võlausaldajate

nõuete suhtes olid täitemenetlused alustatud. Suurem osa nendest nõuetest olid olemas ajal,

mil võlgnik andis võlatunnistuse, s.o 15. novembril 2021 (I kd, tl 5 – 12, 33 – 35). Kuna

teiste võlausaldajate nõuded olid kokku 171 233 eurot 55 senti, enamike nõuete osas

algatatud täitemenetlused ei olnud viinud nõuete rahuldamiseni ja võlgniku ainsaks

realiseeritavaks varaks oli 2/3 suurune kaasomandi osa Puka alevikus, Otepää vallas asuvast

kinnisasjast, pidi võlgnikul olema võlatunnistuse andmise ajal arusaadav, et ta ei suuda

ilmselt oma kohustusi täita.

Võlausaldaja juhatuse liige võõrandas 2016. aastal oma ainuosaluse osaühingus Sponsum

võlgnikule (II kd, tl 29). Võlausaldaja valis 15. mail 2018 võlgniku oma tütarettevõtte

Turritis OÜ juhatuse liikmeks (II kd, tl 24). Võlgnik, võlausaldaja ja võlausaldaja juhatuse

liige A. Reinmaa tegid seega enne võlatunnistuse andmist pikemat aega koostööd. Võlgnik

andis võlatunnistuse võlausaldajale, kelle juhatuse liige ja ainuosanik on A. Reinmaa.

Viimane on omakorda advokaadibüroo, kelle kaudu võlgnik pankrotiavalduse esitas, osanik.

Võlgniku pankrotiavaldusele lisatud võlgniku kinnistusraamatu väljavõte tehti Reinmaa &

Partnerid Advokaadibüroo OÜ ja A. Reinmaa poolt (I kd, tl 15 pöördel), kuigi võlgnikku

esindas advokaat P. Rummi. Võlausaldajat esindab võlgniku pankrotimenetluses samuti

Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ advokaat P. Rummi. Võlgnik ja võlausaldaja on

seega omavahel seotud ning neil oli pankrotimenetluses ka sama esindaja.

Võlgnik tunnistas võlatunnistusega järgmisi kohustusi võlausaldaja ees:



hüvitada võlausaldajale viimase poolt võlgniku Swedbank AS-i ees oleva kohustuse

täitmise kulu 2070 eurot 10 senti;



täita nõue, mille võlausaldaja sai Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ nõude

loovutamise teel, summas 4500 eurot ning



täita laenulepingust tulenev nõue, mille võlausaldaja sai A. Reinmaalt nõude

loovutamise teel, summas 18 000 eurot (kokku tunnistas võlgnik kohustusi 24 570

eurot 10 senti).

Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks kunagi neid kohustusi kasvõi osaliselt täitnud

ning et endised võlausaldajad või võlausaldaja oleks nende kohustuste täitmist võlgnikult

nõudnud muul viisil kui pankrotimenetluses.

Eeltoodu põhjal on ringkonnakohtu hinnangul piisav alus arvata, et võlgnik ja võlausaldaja

võisid võlatunnistuse andmisega soovida üksnes jätta mulje võlatunnistuse olemasolust, sh

sellest, et võlgnikul on võlausaldaja ees kohustused, millele vastuväidete esitamisest on

võlgnik loobunud. Võlgniku ja võlausaldaja selline tahe võib olla kantud soovist luua uued

nõuded, mis oleksid tagatud võlgniku kinnisasjale seatud esimese järjekoha hüpoteegiga,

ning seeläbi takistada teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist võlgniku pankrotimenetluses.

Võlausaldaja poolt esitatust ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et võlatunnistuse

andmisel tehtud tahteavaldustel on avaldatud tahtele vastavad õiguslikud tagajärjed.

Avaldatud tahtele vastavatele õiguslikele tagajärgedele viitaks eelkõige see, et võlgnikul

olid võlausaldaja ees kohustused, millele vastuväidete esitamisest võlgnik loobus.

20.5.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja esitatud tõenditest ei järeldu,

et võlgnikul on võlausaldaja ees võlatunnistuses nimetatud kohustused. Maakohus ei

rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme. Maakohus ei järeldanud ainuüksi käendus- ja

laenulepingute käsikirjalisest allkirjastamisest, et nende lepingutega üritati näidata võlgniku

kohustuste olemasolu. Maakohus hindas tõendeid kogumis.

20.5.1. Nõudeavalduse lisast nähtuvalt on võlausaldaja tasunud 15. novembril 2021

Swedbank AS-ile 2070 eurot 10 senti (I kd, tl 160). Ringkonnakohtu hinnangul on

põhjendatud pankrotihalduri vastuväide, et võlausaldaja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et

tasus Swedbank AS-ile 2070 eurot 10 senti võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel. Tasumise

kohta esitatud maksekorraldusest nähtuvat on makse tehtud viitega lepingule 15-082074-

VV. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et lepingu 15-082074-VV järgi maksmiseks kohustatud

isik oli võlgnik. Üksnes maksekorraldusele märgitud selgitusest seda järeldada ei saa.

Samuti ei ole võlausaldaja tõendanud, et oleks lepingu alusel omandanud Swedbank AS-ile

tasutu ulatuses nõudeõiguse võlgniku vastu. VÕS § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud

kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes

juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu

hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Võlausaldaja esitatu ei

võimalda järeldada, et võlausaldajal oleks õigus nõuda võlgnikult Swedbank AS-ile tasutud

2070 euro 10 sendi hüvitamist käsundita asjaajamise sätete alusel. Haldur on põhjendanud

enda seisukohta, miks ta arvab, et tasumisel ajas võlausaldaja enda, mitte võlgniku asja.

Määruskaebuse väited ei veena kohut vastupidises.

20.5.2. Võlgnik käendas 5. novembri 2015. a käenduslepinguga PisuHand OÜ ja Reinmaa &

Partnerid Advokaadibüroo OÜ vahelisest 5. novembri 2015. a müügilepingust tulenevaid

PisuHand OÜ kohustusi (I kd, tl 155). PisuHand OÜ kohustus müügilepingu alusel alates

15. detsembrist 2015 kuni 15. novembrini 2018 tasuma Reinmaa & Partnerid

Advokaadibüroo OÜ-le osamaksetena 4545 eurot, millele lisandub käibemaks, ning intressi

1638 eurot, kokku 7092 eurot (I kd, tl 164 – 165). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

käenduslepingu käsikirjaline allkirjastamine ning sellest tulenevate kohustuste võlgnikult

nõudmine aastaid pärast kohustuste sissenõutavaks muutumist võlgniku pankrotimenetluses

viitab sellele, et käenduslepingust tulenevaid kohustusi ei ole tegelikult olemas.

20.5.3. Võlgnik sai 5. novembril 2015 A. Reinmaaga sõlmitud laenulepingu alusel viimaselt

laenu 16 000 eurot, mille ta pidi koos intressidega tagastama 31. mail 2021. Laenulepingu

järgi toimus laenu andmine sularahas ning seda kinnitab üksnes võlgniku ja A. Reinmaa

allkiri laenulepingul. Võlgniku poolt raha saamise kohta ei esitatud muid tõendeid.

Võlgniku ja A. Reinmaa vahel 10. juunil 2021 sõlmitud laenulepingu muudatusest nähtub,

et võlgnik ei tasunud laenulepingus märgitud tähtajaks, s.o 31. maiks 2021 laenu ega

intressi. Sellele vaatamata leppisid võlgnik ja A. Reinmaa laenulepingu muudatuste kohaselt

kokku, et võlgnikule antakse vastavalt võlgniku elulistele vajadustele 400 eurot laenu

juurde, kuid laen kantakse Anna-Liisa Ilvese pangakontole (I kd, tl 159). A. Reinmaa

pangakonto väljavõtte kohaselt (I kd, tl 158) kandis ta A.-L. Ilvesele alates 18. juunist 2021

kuni 5. novembrini 2021 kokku erinevates summades raha kokku 435 eurot, kuid ülekantud

summade suurus ei ühti laenulepingu muudatuses nimetatud summaga ning ülekande

selgitusest ei nähtu, et tegemist oleks laenulepingu muudatusest tuleneva kohustuse

täitmisega. Võlausaldaja esitatud tõenditest ei nähtu seega, et kumbki pool oleks

laenulepingust ja selle muudatusest tulenevaid kohustusi hakanud täitma või nõudnud teiselt

poolelt tema kohustuste täitmist.

20.5.4. Ringkonnakohus leiab, arvestades eeltoodut ning võlgniku, võlausaldaja, Reinmaa &

Partnerid Advokaadibüroo OÜ ja A. Reinmaa ülal kirjeldatud suhteid, et käendus- ja

laenulepinguga (sh selle muudatusega) üritati jätta mulje võlgniku kohustuste olemasolust

selleks, et luua nõuded, mis oleksid tagatud võlgniku kinnisasjale seatud esimese järjekoha

hüpoteegiga ning seeläbi takistada teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist võlgniku

pankrotimenetluses. Käendus- ja laenuleping (sh selle muudatus) on seega näilikud tehingud

ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühised.

20.6.

Kuna võlatunnistus on eelmärgitut arvestades näilik tehing ja sellisena TsÜS § 89 lg

2 alusel tühine, ei ole võlatunnistusel TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke

tagajärgi. Võlgnik ei ole võlatunnistusega seega loobunud võlatunnistuses nimetatud

kohustustele vastuväidete esitamisest. Järelikult peab võlausaldaja tõendama, et tal on

võlgniku vastu võlatunnistuses nimetatud kohustused. Kuna ringkonnakohus leidis ülal, et

võlausaldaja ei ole suutnud seda teha, jättis maakohus võlausaldaja nõude PankrS § 1003 lg

1 alusel õiguspäraselt tunnustamata ja võlausaldajate kinnitatud nimekirjast välja.

21. Ringkonnakohus selgitas ülal, et asjaolu, et võlausaldaja nõue on osaliselt tagatud

võlgniku kinnisasjale seatud ja kinnistusraamatusse kantud I järjekoha hüpoteegiga, ei

tähenda, et võlausaldaja nõuet peaks tunnustama PankrS § 153 lg 1 punktis 1 sätestatud I

järgu nõudena olukorras, kus võlausaldajal ei ole võlgniku vastu nõuet. Hüpoteegi

olemasolu annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse realiseerida hüpoteek, kui

hüpoteegiga tagatud nõue on olemas. Võlausaldaja nõude PankrS § 153 lg 1 punktis 1

sätestatud I järgu nõudena tunnustamine eeldab lisaks hüpoteegi olemasolule seega ka

hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu. Kuna hüpoteegiga tagatud nõuet ei ole, ei saa seda

PankrS § 153 lg 1 punktis 1 sätestatud I järgu nõudena ka tunnustada. Lisaks on

võlausaldaja nõue AÕS § 346 lg 1 järgi hüpoteegiga tagatud hüpoteegisumma ulatuses,

praegusel juhul 25 000 euro ulatuses. Võlausaldaja nõuet ei saaks 3009 euro 90 sendi

ulatuses seega niikuinii tunnustada PankrS § 153 lg 1 punktis 1 sätestatud I järgu nõudena.

Võlausaldaja määruskaebus jääb eeltoodust tulenevalt rahuldamata.

22. Maakohus on Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõude PankrS § 153 lg 1

punktis 1 sätestatud I järgu nõudena tunnustamisel lisanud määrusesse järgmise tingimuse:

"Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõude 1. rahuldamisjärgus rahuldamine sõltub

tsiviilasjas nr 2-23-13373 esitatud tagasivõitmise hagi lahendamise tulemusest ja Andreken

OÜ nõude tunnustamisest." Selles osas ei anna võlausaldaja määruskaebus alust maakohtu

määrust muuta ning ükski teine menetlusosaline ei ole maakohtu määrust vaidlustanud

(TsMS § 659 ja § 651 lg 1).

23. Määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

võlausaldaja kanda.

Haldur vastab TsMS § 218 lõike 1 punktis 2 lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele.

Haldur osales oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata.

Haldur võib PankrS § 65 lg 14 järgi seega nõuda võlausaldajalt kohtuvaidlusega seotud

õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse. Kohus määrab TsMS § 175

lg 1 järgi kulud kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Halduri menetluskulude nimekirja kohaselt tegi haldur määruskaebuse menetluses

toiminguid kokku 3 tundi 20 minutit. Arvestades tsiviilasja õiguslikku keerukust ja mahtu,

on halduri ajakulu põhjendatud. Haldur arvestas tunnitasuga 150 eurot käibemaksuta.

Tegemist ei ole tunnitasuga, mis oluliselt ületaks keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Tunnitasu on seega põhjendatud. Tasu on seega kokku 500 eurot

(käibemaksuta). Kuna tasu mõistetakse välja võlgniku pankrotivarasse ja halduri kinnitusel

ei ole võlgnik käibemaksukohustuslane, lisandub tasule TsMS § 174 lg 10 alusel käibemaks.

Tasu on seega kokku 610 eurot. See tuleb võlausaldajalt võlgniku pankrotivarasse välja

mõista.

Ringkonnakohus märgib halduri taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Teised võlausaldajad ei esitanud menetluskulude nimekirja. Neil puuduvad hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)