2-20-9990/74 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Ele Liiv ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-9990

Kohtuasi

Latesto OÜ hagi BLRT Grupp AS vastu omandiõiguse

tunnustamiseks

ja

vallasvara

väljanõudmiseks

ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.04.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

BLRT Grupp AS apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

86 544,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Latesto OÜ (registrikood 11198637), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind

Kostja BLRT Grupp AS (registrikood 10068499),

lepingulised esindajad advokaadid Katrin Paulus ja

Kristjan Kers

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 03.04.2023 otsus muutmata.

2. BLRT Grupp AS apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta BLRT Grupp AS kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-9990

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Latesto OÜ (hageja) esitas 10.07.2020 Harju Maakohtule hagi BLRT Grupp AS-i (kostja)

vastu.

2. Hagiavalduse kohaselt asuvad hagejale kuuluvad asjad Maardus Kiltri tee 12 asuval kinnistul

(kinnistu). Nimetatud kinnistu kuulub kostjale ja kinnistut kasutas kostjaga sõlmitud

üürilepingu alusel Latesto Ringkäitlus OÜ (uus ärinimi Käitleja OÜ (pankrotis), edaspidi

üürnik, pankrotivõlgnik). Hageja sõlmis pankrotivõlgnikuga 01.10.2018 allrendi lepingu, mille

alusel hoidis hageja kinnistul kaupu (materjali) ja masinaid (tehnikat) ning millega seoses

hageja tasus pankrotivõlgnikule jooksvalt renti. Hageja ei tegele jäätmekäitlusega, nagu seda

tegi pankrotivõlgnik, vaid kasutas rendilepingu eset enda tegevuses (hakkepuidu tootmine).

3. Pankrotivõlgnikul tekkis võlg. Hageja andmetel oli 08.06.2020 seisuga võlg 21 597,33 eurot.

Kostja leidis, et selles olukorras on õigustatud rakendada pandiõigust. Alates 05.06.2020 suleti

kinnistu värav ja blokeeriti nii pankrotivõlgnikul kui ka kõikidel teistel isikutel, sh ka hagejal,

ligipääs kinnistule ning seal asuvatele esemetele. Sisuliselt võeti ära hagejalt asjade valdus.

Hageja esitas kostjale esindaja kaudu nõude ja selgitas, et kinnistul asuvad hagejale kuuluvad

esemed ja palus hiljemalt 08.07.2020 esemed välja anda. Kinnistul asuvaid esemeid hagejale

välja ei antud.

4. Kinnistul asusid järgmised hagejale kuuluvad esemed: Volvo BM 4200 B laadur, mille

omandiõigust tõendab registreerimistunnistus; ekskavaator Case CX130 tehasetähisega

DCH1300261, mille omandiõigust tõendab omandiõiguse ülemineku leping ja liisinguleping;

ekskavaator Caterpillar 312D GR tehasetähisega RKF00349, mille omandiõigust tõendab

omandiõiguse ülemineku leping; haaratsiga laadimiskopp, mille omandiõigust tõendab arve-

saateleht, millelt nähtub, et hageja on tasunud müügihinna kahes osas, see on 15.08. ja

27.10.2017; võsagiljotiin SD-250, mille omandiõigust tõendab hagejale esitatud müügiarve;

hakkepuit 421 m3, mille omandiõigust tõendavad saatelehed, millelt nähtuvalt on hageja

vedanud või lasknud vedada talle kuuluvat hakkepuitu enda Maardu lattu, s.t kinnistul asuvale

hageja poolt rendilepingu alusel kasutatavale platsile. Nimetatud asjade turuväärtuseks hindab

hageja kokku 96 479,18 eurot. Hageja palus kohustada kostjat andma hagejale välja

eelnimetatud esemed.

5. Menetluse käigus selgus, et hagetavad esemed on võõrandatud ning hagis esitatud nõuet pole

võimalik enam maksma panna. Hageja esitas seetõttu 30.11.2022 maakohtule taotluse asendada

hagis esitatud asjade väljanõudmise nõue kahju hüvitamise nõudega. Kuna kostja poolt

kolmandatele isikutele võõrandatud hagejale kuulunud esemete väärtus on kokku 96 479,19

eurot, nõuab hageja kostjalt samas suuruses kahjuhüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 2

ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2-20-9990

7. Kostja ei vaidlustanud järgnevaid hagis esile toodud faktilisi asjaolusid: hagis nimetatud

esemed asuvad kostjale kuuluval kinnistul; pankrotivõlgnikul tekkis kostja ees võlg ja hageja

andmetel oli 08.06.2020 seisuga võlg 21 597,33 eurot; hageja subjektiivsel hinnangul on

vaidlusaluste esemete väärtus 10.07.2020 seisuga kokku 96 479,19 eurot. Kostja avaldas, et

nende faktide üle vaidlust ei ole ja kohus saab neist lähtuda.

8. Kostja ja pankrotivõlgnik sõlmisid 20.12.2017 kinnistu üürilepingu, mille kohaselt sai

pankrotivõlgnik enda valdusse üüripinna ning kohustus selle eest tasuma üüri 7200 eurot kuus

koos kõrvalkuludega. Kostja ütles 09.06.2020 üürilepingu üles pankrotivõlgniku olulise

lepingurikkumise tõttu. Pankrotivõlgnik hilines üürilepingus sätestatud maksete tasumisega üle

30 päeva ning asus üüripinda prügiga risustama hoolimata sellest, et ütles ise 23.04.2020

üürilepingu üles ja pidi üüripinna vabastama 31.07.2020. Kostja nõudis korduvalt

pankrotivõlgnikult üüripinna jäätmetest koristamist ning üleandmist kostjale ning teatas

üürileandja pandiõiguse teostamisest. Kostjal on pankrotivõlgniku vastu järgmised

üürilepingust tulenevad nõuded kokku vähemalt 153 637,33 eurot: tasumata üürivõlg 21 597,33

eurot, leppetrahvid kokku 32 040 eurot, kahju hüvitamise nõue vähemalt 100 000 eurot

(tegelikkuses suurusjärgus u 500 000 eurot).

9. Kuna kostja nõue üürileandjana ületab oluliselt üürileandja pandiõigusega kaetud esemete

väärtuse, on ilmne, et üürileandjal on õigus jätta kõik need esemed pandi alla. VÕS § 305 lg-test

1 ja 2 tulenevalt laieneb üürileandja pandiõigus ka üüritud ruumis asuvatele kolmandate isikute

vallasasjadele. Üürileandja pandiõigusele võivad eelneda kolmanda isiku õigused asjadele,

mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule (VÕS § 305 lg 3).

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada,

et asjad ei kuulu üürnikule. Tõendatud ei ole, et võlausaldaja teadis pandiga kaetud esemete

kuulumisest kolmandale isikule – seda peab tõendama hageja. Hageja ei ole asjaolu tõendanud.

Seega saab võlausaldaja osaliselt enda nõude katta panditud esemete müügist.

10. Vastuseks hageja nõude muutmise avaldusele avaldas kostja, et juhul, kui kohus nõustub

hagiavalduse muutmisega, tuleb hageja kahju hüvitise nõue jätta rahuldamata, kuna see on

esitatud materiaalõiguslikult ebakorrektselt ning nõude suurus on tõendamata.

Maakohtu otsus

11. Maakohus rahuldas 03.04.2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 86 544,42 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses

hageja kanda.

12. Pooltel puudus vaidlus ja maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud:

− hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikuna;

− kinnistut kasutas 29.12.2017 üürilepingu alusel pankrotivõlgnik;

− pankrotivõlgnik ja hageja sõlmisid 01.10.2018 rendilepingu, millega pankrotivõlgnik andis

hageja kasutusse tasu eest 1600 m2 suuruse osa kinnistust;

− kostja teostas kinnistul omaabi korras 05.06.2020 üürileandja pandiõigust – 05.06.2020 suleti

trossiga kinnistu värav ja blokeeriti nii hagejal kui ka pankrotivõlgnikul ja kõikidel teistel

isikutel juurdepääs kinnistule ning seal asuvatele esemetele;

− 05.06.2020 seisuga asusid kinnistul Volvo BM 4200 B laadur, ekskavaator Case CX130,

ekskavaator Caterpillar 312D GR, haaratsiga laadimiskopp, võsagiljotiin SD-250, hakkepuit

kogusega 421 m3;

− 09.06.2020 teatisega ütles kostja üürilepingu üles;

− üürniku pankrot kuulutati välja 17.08.2020 kell 13.00 tsiviilasjas nr 2-20-8582;

2-20-9990

− kostja võõrandas kinnistu.

13. Hageja asendas esialgses hagiavalduses esitatud nõude vallasasjade hagejale üleandmiseks

asjaolude muutumise tõttu kahju hüvitamise nõudega. Maakohus märkis, et hageja esialgse

nõude õiguslik alus oli AÕS § 80 lg 1, ning kvalifitseeris hageja kahju hüvitamise nõude

õiguslikuks aluseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5.

14. Kostja väitis üldsõnaliselt, et hageja viidatud dokumendid ei tõenda vara kuuluvust, kuid

kostja ei toonud esile ühtegi sellist asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et tegelikkuses

on hageja vaidlusaluse tehnika võõrandanud (AÕS § 90 lg 1).

15. Kostja tugines sellele, et ta on kohaldanud hageja vara suhtes üürileandja pandiõigust (VÕS

§ 305 lg 1). Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega või sellest

hetkest, kui konkreetne vallasasi üüritud kinnisasjale viiakse. Järelikult tuleb üürileandja

teadmist või teadma pidamist hinnata üürileandja pandiõiguse tekkimise seisuga.

16. Maakohus asus seisukohale, et üürileping pankrotivõlgniku ja kostja vahel lõppes

09.06.2020, tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 1 ja § 69 lg-le 1 ning VÕS

§ 325 lg-le 5 ja kuivõrd kohtu ette ei toodud asjaolu, et üürnik ei saanud kostja 09.06.2020

üürilepingu ülesütlemise avaldust kätte või oleks lepingu ülesütlemise vaidlustanud. Hageja ei

tuginenud sellele, et kostja ütles üürilepingu ebaõigesti üles.

17. Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et vaidlusaluse tehnika või hakkepuidu Kiltri tee 12

laoplatsile viimisel sellest selgelt kostjat teavitati. Ka pankrotivõlgniku ja kostja vahelisest

üürilepingust ei nähtu, et üürileandja pandiõigus oleks välistatud või piiratud selle ulatust vaid

üürnikule kuuluvate asjadega või oleks üürileandja hagejaga sõlminud kokkuleppe, et

pandiõigus ei laiene tema asjadele.

18. Asjaolu, et kostja teadis üürniku ja hageja allüürilepingu sõlmimisest või selle sõlmimise

võimalikkusest ei tähenda, et kostja oleks teadnud konkreetse vara hagejale kuulumisest. AÕS

§ 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Üürileandja pandiõigus ei ulatu mitte üksnes üürnikule kuuluvatele asjadele, vaid üürileandja

pandiõigusega võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud

pinnal. Kohtu ette ei toodud asjaolu, et vaidlusalune tehnika ja hakkepuit olid üüripinnale

toodud ajutiselt hoiule. Samuti ei toodud kohtu ette asjaolusid, millest kostja kui üürileandja

teadis või pidi teadma, et just käesolevaks hagi esemeks olnud tehnika ja hakkepuit kuulusid

hagejale. Seega oli kostjal iseenesest üürniku vastu nõude olemasolu korral põhimõtteliselt

õigus kohaldada hageja tehnika ja hakkepuidu suhtes üürileandja pandiõigust.

19. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks üürnikule enne 05.06.2020 esitanud nõude selle

kohta, et üürnik ei tohi kinnisasjalt asju ära viia. Samas on kostja esindaja 08.06.2020 e-kirjas

põhiüürnikule märkinud, et üürnik on asunud vara kinnistult välja viima, näiteks juunis 2020

eemaldas üürnik õigusvastaselt kinnistult jäätmete käitlusliini magneti ca 5000 euro väärtuses,

milleta on kogu käitlusliini opereerimine oluliselt häiritud. Sellele väitele hageja vastuväiteid

ei esitanud. Seega oli kostja omaabi kasutamine iseenesest põhjendatud. Kohus märkis ka seda,

et isegi kui kostja oleks pandiõigust teostanud lubamatul viisil, ei lõpetaks see kostja

pandiõigust üüritud kinnisasjal asuvatele vallasasjadele.

20. Maakohus märkis, et pandiga on tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja sellele eelneva

aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded ning pandiõigus laieneb ka kõrvalnõuetele.

Hüvitisnõuete raames on hõlmatud muu hulgas ka üüritud asja kahjustamisest tulenevad

2-20-9990

nõuded. Põhimõtteliselt hõlmab hüvitisnõuete mõiste kõiki üürilepingust tulenevaid

hüvitisnõudeid, mida üürilepingu alusel esitada saab. Pandiõigusega võivad olla hõlmatud ka

pandiõiguse teostamisega seotud kulud, sh asja äravedamise ja säilitamise kulud, kui need kulud

on pandiõiguse teostamiseks vajalikud (AÕS § 287 lg 2 koosmõjus VÕS § 305 lg-ga 4).

21. Kostja tõi esmalt esile, et tal on pankrotivõlgniku kui üürniku vastu nõudeid kokku

vähemalt 153 637,33 euro ulatuses. 13.05.2022 menetlusdokumendis kostja täpsustas, et

üürnikul/pankrotivõlgnikul oli 09.06.2020 seisuga üürivõlg kostja ees 21 597,33 eurot, millest

tuleb maha arvata tagatisraha 14 400 eurot kahe kuu üüri ulatuses, seega oli sissenõutavaks

muutunud üürivõla nõue 7197,33 eurot. Kostja hinnangul oli tal üürniku vastu leppetrahvi nõue

39 240 eurot ning jäätmete äraveo ja utiliseerimise tõttu tekkinud kahju nõue 421 634,55 eurot.

22. Maakohus kontrollis kostja üürivõla nõuet põhiüürniku vastu ja tuvastas, et 05.06.2020, s.o

ajal, kui kostja omaabi korras tõkestas kinnistule juurdepääsu ja võttis hageja vallasasjad oma

valdusse, oli üürivõlg 7199,11 eurot, millele lisandus viivis 2735,66 eurot. Ajaks, kui kostja

ütles üürilepingu üles ja alustas pandiõiguse teostamiseks inventuuri, oli üürivõlg juba

21 597,33, millele lisandus viivis. Asjaolu, et põhiüürnik oli üürilepingu sõlmimisel tasunud

tagatisraha 14 000 eurot, ei oma tähtsust, kuna üürivõla suuruse kindlaks määramisel tuleb

lähtuda päevast, mil kostja sai valduse hagejale kuuluvate asjade üle. Seega oli kostjal

05.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud nõue 9934,77 eurot.

23. Kostjal puudub üürniku vastu leppetrahvi nõue. Üürilepingu ülesütlemise avalduses on

üürileandja avaldanud üürnikule, et nõuab leppetrahvi nii vara tagastamisega viivitamise kui ka

vara seisundi mittevastavuse tõttu. Konkreetset leppetrahvi summat ega kuupäeva, millal

leppetrahv tasuda tuleb, avalduses märgitud ei olnud. Ka ei esitatud kohtule ühtegi muud

dokumenti, millest nähtuks, et üürnikule oleks konkreetne leppetrahvi nõue edastatud. Seega

sai maakohus 09.06.2020 avalduses märgitut käsitada kui teadet leppetrahvi nõudeõiguse

kasutamise kohta VÕS § 159 lg 2 mõttes, mitte kui leppetrahvi nõuet ennast. Igal juhul ei olnud

leppetrahv 05.06.2020 seisuga muutunud sissenõutavaks, kuivõrd kostja esitas leppetrahvi

nõude üürnikule alles 09.06.2020. Lisaks ei olnud üheselt selge, mille eest kostja üürnikule

leppetrahvi nõude esitas. Isegi, kui oletada, et kostjal oli üürniku vastu korrektne sissenõutavaks

muutunud leppetrahvi nõue, ei nõustunud maakohus sellega, et põhiüürnik oleks üürilepingut

rikkunud. Maakohus juhtis tähelepanu, et 05.06.2020 tõkestas kostja nii üürniku kui ka

kolmandate isikute juurepääsu vaidlusalusele kinnistule selleks, et tagada üürileandja

pandiõigust. Maakohtule jäi arusaamatuks, kuidas pidi üürnik üüripinna ühepäevase

etteteatamisega, s.o 10.06.2020 kuupäevaks talle ja kolmandatele isikutele kuuluvast varast

vabastama ja lepingu p-s 7.3 sätestatud seisundisse viima, kui üüritav kinnisasi oli alates

05.06.2020 üürileandja valduses ja kontrolli all. Mis puutub kostja 13.05.2022

menetlusdokumendis toodud etteheitesse, et üürnik hakkas oma vara kinnisasjalt ära viima, siis

see ei saa olla üürilepingu p 7.2 sätestatud leppetrahvi mõte. Üürilepingu p 7.2 sätestab

sanktsiooni üüripinna vabastamisega ja/või vara üleandmisega viivitamise eest, mitte aga selle

eest, et üürnik on oma vara üüritavalt kinnisasjalt minema viinud.

24. Kostjal puudub üürniku vastu selline kahjunõue, millele sai kostja kohaldada üürileandja

pandiõigust. Üürileandja kahjunõue ei olnud muutunud 05.06.2020 seisuga sissenõutavaks.

Kostja tõi esile, et 08.09.2020–23.02.2021 viidi territooriumilt ära 4152,71 tonni

pankrotivõlgniku prügi, mille utiliseerimise hind oli 436 034,55 eurot, mis tekitas kostjale

kahju. Kostja hinnangul muutus kahjunõue sissenõutavaks üürilepingu lõppemisele järgneval

päeval, s.o 10.06.2020. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et lähtuda tuleb kahju

hüvitamise erandist, s.t mitte kulutuste kandmise ajast, vaid sellest ajast, mil kulutuste

kandmine on kindel. Maakohtu hinnangul ei olnud kostjal tekkinud kahju enne, kui ta sõlmis

2-20-9990

töövõtulepingu OÜ-ga Scanwaste kinnistu koristamiseks ja ta asus tasuma prügi utiliseerimise

eest. Kostja võõrandas vaidlusaluse kinnisasja 24.11.2020. Kostja ei selgitanud, millisel

õiguslikul alusel ta väidetavalt kulutusi prügiveo eest kandis pärast kinnisasja võõrandamist.

25. Hageja märkis hagiavalduses, et hagetava vara väärtus 10.07.2020 seisuga oli 96 479,19

eurot. Kostja ei esitanud esialgu vara väärtuse kohta vastuväiteid ja alles 27.12.2022

menetlusdokumendis avaldas kostja, et tema hinnangul pole vastav nõue esitatud

materiaalõiguslikult korrektselt ja nõude suurus on tõendamata. Kostja avaldas ka 01.03.2022

menetlusdokumendis, et pooled ei vaidle kohtule esitatud seisukohtade pinnalt muuhulgas selle

üle, et hageja subjektiivsel hinnangul on vaidlusaluste esemete väärtus 10.07.2020 seisuga

kokku 96 479,19 eurot ning pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas kostja teadis või pidi teadma,

et üüripinnal paiknevad kolmanda isiku (hageja) esemed. Maakohus selgitas 23.03.2022

määruse p-s 8 pooltele muuhulgas, et kohtule arusaadavalt puudub poolte vahel vaidlus selles,

et hagetava vara koguväärtus 10.07.2020 seisuga oli 96 479,19 eurot. Juhul, kui kostja oli

seisukohal, et kohus on kostjat valesti mõistnud, tulnuks tal sellele viivitamatult tähelepanu

juhtida. Kohtunõudele vastuseks esitatud 13.05.2022 menetlusdokumendis kostja ei toonud

esile, et tegelikkuses on ikkagi poolt vahel vaidlus vara väärtuse üle. Seega on kostja menetluse

läbivalt kujundanud kohtu ja ka hagejal arvamust, et poolte vahel vara väärtuse osas vaidlust ei

ole. Alles pärast hageja nõude täpsustamist, s.o 27.12.2022 on kostja avaldanud, et hageja nõue

ei ole tõendatud. Selline kohtu ja vastaspoole eksitamine ei ole kooskõlas heade kommetega ja

seetõttu lähtus maakohus hageja esialgsetes menetlusdokumentides toodust, et kostja ei

vaidlusta hagetava vara väärtust.

26. Kuivõrd maakohus tuvastas eelnevalt, et kostjal oli üürniku vastu 05.06.2020 seisuga nõue

9934,77 eurot, siis on kostja hageja vara 96 479,19 euro väärtuses enda valdusse võtmisega

saanud märgatavalt rohkem vara, kui oli vajalik tema nõude katteks. Ülemäärase pandiõiguse

teostamisega seonduvalt on hagejal esmalt õigus nõuda AÕS § 80 järgi vara tagastamist.

Kuivõrd menetluse käigus on selgunud, et kostja on kinnisasja koos sellel asuva hagejale

kuulunud varaga võõrandanud, on hagejale tekkinud kahju 86 544,42 eurot, mille on kostja

kohustatud VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi hagejale hüvitama. Vaidlust ei olnud, et hageja nõudis

asju kostjalt tagasi koheselt pärast kostja poolt nende oma valdusse võtmist, kuid kostja neid ei

tagastanud. VÕS § 307 lg 1 eesmärgiks on ära hoida alusetu või ülemäärase pandiõiguse

teostamisega kahju tekitamine (VÕS § 127 lg 2) ja tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel on

põhjuslik seos, kuna juhul, kui kostja poleks hageja vallasasju selles ulatuses oma valdusse

võtnud, poleks hagejale kahju tekkinud.

Apellatsioonkaebus

27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule

uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

28. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjal puudus sissenõutav leppetrahvi ja kahju

hüvitamise nõue. Maakohus eksis VÕS §-de 305 ja 307 kohaldamisel. Üürileandja pandiõigus

tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse

vallasasjade toomisega ega eelda sissenõutavate nõuete olemasolu.

29. Isegi juhul, kui pandiõiguse teostamise ajal oli kostja sissenõutavaks muutunud nõue

väiksem kui üüripinnal asunud vara väärtus, ei saanud maakohus teha järeldust, justkui polnud

kostja poolt pandiõiguse teostamine põhjendatud. Tehes järelduse, et kostja nõue oli 9934,77

eurot, tuli kohtul lisaks hinnata, kas kostja pandiõiguse teostamine oli proportsionaalne ehk

2-20-9990

millised olid kostja võimalused oma õiguste maksmapanekuks. Sellised kaalutlused

kohtuotsuses puuduvad. Esile toodud asjaoludel oli kostjal põhjendatud õigus enda õiguste

maksmapaneku tagamiseks pantida suuremas osas vara, kui üksnes tasumata üürivõlg.

30. Kahjunõue üürniku vastu oli pandiõiguse teostamise ajal sissenõutav. Isegi, kui ei olnud,

oli kostjal õigus teostada pandiõigust suuremas väärtuses varale, kui oli tolleks hetkeks

sissenõutavad nõuded. VÕS § 128 lg 3 sätestab hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus

tekkiva kahju ning erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ka siis, kui kulutuste

kandmine on kindel. Kostja tõi maakohtus esile, et kostja jaoks oli kahju kandmine kindel.

Maakohus eksis VÕS §-de 82 ja 128 kohaldamisel ning rikkus põhjendamiskohustust.

31. Lisaks hindas maakohus kostja avaldatut ebaõigesti. Kostjale jääb ebaselgeks, kuidas sai

maakohus hinnata kostja avaldust, et hageja subjektiivsel hinnangul on vaidlusaluste esemete

väärtus 10.07.2020 seisuga kokku 96 479,19 eurot, tingimusteta ja selgesõnaliseks

nõustumiseks väitega, et vaidlusalune vara väärtus on just selline, nagu hageja väidab. Kostja

ei ole nõustunud hageja vara väärtuse hinnanguga. See, et pooled on vaidluse rõhuasetuse

suunanud teatud õiguslikele küsimustele, ei tähenda automaatselt, et kõik ülejäänud

tõendamiseseme asjaolud on omaksvõetud.

32. Kohtupraktika kohaselt tuleb asjade, sh hüvitise väärtus kindlaks teha võimalikult

kohtuotsuse tegemise seisuga. Maakohus määras kahjuhüvitise üle kahe aasta tagasi kehtinud

(väidetava) väärtuse kohta. VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul

oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, s.t kohtumenetluses tuleb

lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Seega on kohus lisaks menetlusõiguse normi olulisele rikkumisele kohaldanud vara väärtuse

küsimuse juures vääralt ka VÕS § 132 lg 1.

Vastustaja seisukoht

33. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata

ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja

kanda.

35. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, mille peale on edasi

kaevatud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 86 544,42 eurot ja jaotas menetluskulud.

36. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude

tuvastamisel

menetlusõiguse

norme

rikkunud.

Järgnevalt

vastab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohus ei korda

maakohtu otsuse põhjendusi ja järgib neid.

2-20-9990

37. Hageja esitas hagi kostja poolt üürileandja pandiõiguse teostamisel ära võetud asjade

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks (AÕS § 80 lg 1) ja pärast seda, kui maakohtu

menetluse ajal sai teatavaks, et kostja on asjade omandi üle andnud isikule, kes omandas

üürilepingu esemeks olnud kinnistu, muutis hageja nõuet ja soovib kahju hüvitamist. Hageja

väitel teadis kostja, et üürilepingu esemeks olnud kinnistul Kiltri tee 12 Maardus asuvad asjad

ei kuulu üürnikule (I kd 183). Hageja väitis, et kostja üürilepingust tulenevad nõuded üürniku

vastu on osaliselt tõendamata ning osaliselt ei olnud pandiõiguse teostamise ajaks

sissenõutavaks muutunud, mistõttu puudusid eeldused pandiõiguse teostamiseks. Hageja

arvates teostas kostja pandiõigust pahauskselt, mh eesmärgiga kahjustada hagejat (I kd, tl 214

pöördel). Kostja on üürilepingust tulenevad nõuded loovutanud Scand Finance OÜ-le ja need

on esitatud üürniku pankrotimenetluses.

38. Kostja vaidles hageja nõudele vastu, väites, et ta ei teadnud enne pandiõiguse teostamist, et

üürile antud kinnistul on hagejale kuuluvad asjad. Pandiõiguse teostamine oli õiguspärane, kuna

pankrotivõlgnikul oli tasumata üür ja kostjal oli pankrotivõlgniku vastu üürilepingu rikkumisest

tulenev leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue.

39. Juhul, kui kostja on teostanud ebaõigesti hageja asjade suhtes pandiõigust, on hagejal õigus

nõuda AÕS § 80 järgi talle kuuluvate asjade väljaandmist ja kostja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt

keelduda asjade väljaandmisest ulatuses, milles tal on VÕS § 307 lg-st 1 tulenev pandiõigus.

VÕS § 305 lg 1 sätestab, et kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete

tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele vallasasjadele. Üürileandja pandiõigus ei

ulatu VÕS § 305 kohaselt mitte üksnes üürnikule kuuluvatele asjadele, vaid pandiõigusega

võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud kinnistul, kuid

üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja

teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule (VÕS § 305 lg 3). Pandiõigus tekib

VÕS § 305 lg 1 järgi seaduse alusel seoses üürilepingu sõlmimisega. Pandiga on tagatud

jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti üürilepingust tulenevad hüvitisenõuded

(VÕS § 305 lg 1).

40. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohtu menetluses vaidlesid pooled selle üle, kas

kostja teadis või pidi teadma enne pandiõiguse teostamist, et hageja asjad on üürilepingu

esemeks oleval kinnistul (VÕS § 305 lg 3). Maakohus tuvastas, et kostja ei teadnud sellest ega

pidanudki teadma. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega Apellatsioonimenetluses ei

ole maakohtu eelviidatud järeldust vaidlustatud ega väidetud, et see oleks ebaõige.

41. Vaidluse lahendamisel tuli tuvastada, kas kostja poolt pandiõiguse teostamine oli

õiguspärane. Pandiõiguse teostamise eelduseks on lisaks võlale VÕS § 307 lg 1 järgi see, et

üürnikul on kavatsus ära viia pandiesemel asuvad asjad. Apellatsioonimenetluses ei ole

vaidlustatud maakohtu järeldust, et üürnik on viinud juunis 2020 kinnistult ära käitlusliini

magneti väärtusega 5000 eurot, ilma milleta ei ole käitlusliini võimalik kasutada.

42. VÕS § 305 lg 1 järgi on pandiõigusega tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üürinõuded

ja hüvitisnõuded. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pandiõigusega võivad olla tagatud

mh üüritud asja kahjustamisest tekkinud hüvitisnõuded. Õige on maakohtu järeldus, et

pandiõiguse teostamisel peavad nõuded, sh ka üüritud asja kahjustamisest tulenevad nõuded,

olema sissenõutavad. Maakohus tuvastas, et kostjal oli 05.06.2020 seisuga üürniku vastu

sissenõutavaks muutunud üüri ja viivise nõue 9934,77 eurot ning pandiõiguse teostamine

sellest suuremas summas oli ülemäärane. Üürivõla ja viivise nõude suurust ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustatud.

2-20-9990

43. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal olid pankrotivõlgniku vastu kahju hüvitamise ja

leppetrahvi nõuded ja kas need olid pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavaks muutunud.

43.1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kahju hüvitamise nõuet. VÕS § 334 lg 1 järgi tuleb

üüritud asi koos päraldistega tagastada pärast lepingu lõppemist seisundis, mis vastab asja

lepingujärgsele kasutamisele. Samasisuline kokkulepe oli ka pankrotivõlgniku ja kostja

vahelise üürilepingu p-s 7.3. Vaidlust ei ole, et üüritud kinnisasjal paiknesid jäätmed, mis tuli

sealt ära vedada ja utiliseerida. Kostja väitel on ta ajavahemikul 08.09.2020 kuni 23.02.2021

üüritud kinnistult ära vedanud 4152,71 tonni prügi, mille utiliseerimine maksis 436 034,55

eurot. Juhul, kui üürnik rikkus VÕS § 334 lg-s 1 ja üürilepingu p-s 7.3 sätestatud kohustust, on

kostjal VÕS § 115 lg 1 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid

sellele, et kostja pidi üüritud kinnistu pärast üürilepingu lõppemist üürniku jäetud prahist

puhastama, kuid hageja väitel ei olnud see nõue 05.06.2020 muutunud sissenõutavaks.

Riigikohus on selgitanud, et üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada

üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on asjade valdusse võtmisel muutunud sissenõutavaks,

v.a võimalikud edasised kulud asjade hoidmiseks (RKTKo 11.03.2008, 3-2-1-8-08, p 16).

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul

on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

kahju hüvitamise nõue ei olnud pandiõiguse teostamise ajal, s.o 05.06.2020, muutunud

sissenõutavaks. Üürilepingu p-st 7.1. tuleneb, et üüritud kinnistu tuli kostjale tagastada

üürilepingu kehtivuse viimasel päeval. Maakohus tuvastas, et üürileping lõppes 09.06.2020 ja

apellatsioonimenetluses ei ole maakohtu sellekohast järeldust vaidlustatud. Seega ei olnud

pandiõiguse teostamisel 05.06.2020, s.o ajal, kui üürileping kehtis, kostja nõue üürniku vastu

kahju hüvitamiseks tulenevalt üürilepingu lõppemisel lepingule mittevastava kinnistu

tagastamisest sissenõutavaks muutunud.

43.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et tema nõue üürniku vastu kahju hüvitamiseks

oli muutunud sissenõutavaks ja maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 82 ja § 128 lg 3.

Kuna üürilepingus oli kokku lepitud, millal tuleb lepingule vastavas seisundis olev üürilepingu

esemeks olev kinnistu üürniku poolt kostjale tagastada, siis oli kohustuse täitmise tähtpäev

kindlaks määratud ja alles pärast seda muutus kostja nõue kahju hüvitamiseks sissenõutavaks

(VÕS § 82 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et kulutuste (kahju) hüvitamise nõue muutub

üldjuhul sissenõutavaks siis, kui kulutused on kantud, s.o kahjuhüvitis kolmandatele isikutele

on tasutud, aga erandina on kohtupraktikas jaatatud nõude sissenõutavaks muutumist siis, kui

kulutuste kandmine on kindel, näiteks jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või

ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga (RKTKo

18.12.2013, 3-2-1-102-13, p 13). Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käesoleval juhul oli

05.06.2020 kostja nõue üürniku vastu kahju hüvitamiseks sissenõutav, kuna kulutuste

kandmine oli kindel. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest järelduks, et enne 05.06.2020

oleks üürnik kinnitanud, et ta kannab üüritud kinnistu koristamise ja seal asuvate jäätmete

utiliseerimise kulud. Ringkonnakohus selgitab, et pärast kahju hüvitamise nõude

sissenõutavaks muutumist oleks kostjal olnud võimalik nõude suurust arvestades uuesti

pandiõigust teostada.

43.3. Kostja väitel oli tal üürniku vastu leppetrahvi nõue, mis oli pandiga tagatud. Maakohus

tuvastas, et kostjal puudus pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavaks muutunud leppetrahvi

nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Apellatsioonkaebuses maakohtu

järeldust selgesõnaliselt vaidlustatud ei ole.

44. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus pole hinnanud, kas pandiõiguse teostamine

oli proportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et sissenõutavaks muutunud üürinõude suurust

2-20-9990

arvestades ei olnud pandiõiguse teostamine ulatuses, nagu seda tegi kostja, proportsionaalne.

Apellandi viidatud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 p-s 16 toodud järelduste aluseks

olid praegusest tsiviilasjast erinevad asjaolud. Kostjal oli pandiõiguse teostamisel võimalus

võtta oma valdusse üüritud kinnistul paiknevaid asju sissenõutavaks muutunud üürinõude

suurust arvestades, mistõttu kõigi kinnistul olnud asjade suhtes pandiõiguse teostamine ei olnud

proportsionaalne. Kostja ja üürnik on 09.06.2020 koostanud üüritud kinnistul asunud asjade

kohta inventuuri akti, millest nähtub, et kinnistul oli lisaks hageja asjadele ka muid asju (I kd,

tl 134-135).

45. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juhul kui üürileandja on teostanud pandiõigust

üüritud kinnistul asunud kolmanda isiku asjade suhtes ja sellega tekitanud asjade omanikule

kahju, on asjade omanikul õigus esitada üürileandja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043

jj järgi (RKTKo, 3-2-1-8-08, 11.03.2008, p 21). Maakohus on kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eeldused tuvastanud õigesti.

46. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatud kahju suurusega ja

rõhutab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et ta pole kahju suurusele vastuväiteid esitanud.

Lisaks oleks kahju suurus tulnud tuvastada kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

46.1. Hageja sai maakohtu menetluse ajal teada, et talle kuulunud hakkepuit ja asjad ei ole enam

kostja valduses, mistõttu ta asendas 30.11.2022 menetlusdokumendis asjade väljaandmise

nõude kahju hüvitamise nõudega. Pärast seda väitis kostja, et ta ei ole hageja väidet kahju

suuruse kohta 07.09.2020 vastuses hagile TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud ja hageja ei ole

tõendanud kahju suurust.

46.2. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Hageja tõi hagiavalduses esile, et talle kuuluvate asjade, mille suhtes kostja

teostas pandiõigust, väärtus oli 96 478,19 eurot. Hageja selgitas, et vara väärtuseks on hageja

raamatupidamises kajastuv asjade jääkväärtus pandiõiguse teostamise ajal, mille kohta on

hageja esitanud tabeli, kus on kajastatud ka asjade soetamisväärtus (I kd, tl 23). Asjade väärtuse

osas on hageja 14.04.2022 menetlusdokumendis selgitanud, et asjade väärtus ei ole pandiõiguse

teostamise ajaga võrreldes vähenenud (I kd, tl 232-233). 07.09.2020 vastuses hagile on

alajaotuses „vaidlusvälised asjaolud“ kostja esile toonud, et ta ei vaidlusta hagis esile toodud

asjaolu, et hageja subjektiivsel hinnangul on vaidlusaluste esemete väärtus 10.07.2020 seisuga

kokku 96 479,19 eurot, ja rõhutanud, et kohus saab sellest lähtuda. See, et kostja on sama

menetlusdokumendi joonealuse märkusena märkinud, et suure tõenäosusega on esemete

turuväärtus väiksem ja see väheneb ka edaspidi amortisatsiooni tõttu, ei muuda kaheldavaks

vastuse tekstis antud kinnitust, et kohus võib hageja poolt esiletoodud asjade väärtusest lähtuda.

Kostja kinnitusest lähtudes ei pidanud maakohus selgitama hagejale, et ta peab asjade väärtust

tõendama. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalised peavad oma seisukohad avaldama

viisil, et need oleksid kohtule ja teistele menetlusosalistele üheselt mõistetavad. Kostja vastuse

fraasist, mille kohaselt võib kohus mh lähtuda hageja poolt esiletoodud asjade väärtusest, ei saa

järeldada, et kostja esitas vastuses hagile vastuväite hageja väitele asjade väärtuse kohta.

46.3. VÕS § 132 lg 1 järgi on kahju põhjustanud isik kohustatud maksma hüvitise, mis vastab

samaväärse uue asja väärtusele. Hageja kahju hüvitamise nõue on esitatud viisil, kus asjade

soetushinnast on maha arvestatud kulum. Kuna VÕS § 132 lg 1 järgi tuleb hüvitada uue asja

väärtus, siis ei saaks eelduslikult olla hüvitis asjade eest, mille väärtusena pandiõiguse

2-20-9990

teostamise ajal on hageja soetusmaksumusest maha arvanud kulumi, kohtuotsuse tegemise aja

seisuga väiksem, kui see oli pandiõiguse teostamisel.

47. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude osaliselt ja mõistnud

kostjalt välja hüvitise kahju eest, mille kostja põhjustas ebaõige pandiõiguse teostamisega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

48. Maakohus on menetluskulud seoses hagi osalise rahuldamisega õigesti jaotanud TsMS §

163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata,

siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

49. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud kostja kanda.

50. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

51. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)