1-10-12385/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-12385

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2011. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-10-12385

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Urmas

Reinola

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kriminaalasi

S.R-i süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13. aprilli 2011. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

S.R-i kaitsja Toomas Pilt

Prokurör

Rainer Amur

Süüdistatav

S.R

XXX elukoht XXXXX XXXX XXXXXX XXXX

XXXX XX OÜ-s Beoleon juhatuse liige, karistatus

puudub

Kaitsja

Advokaat Toomas Pilt

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 13. aprilli 2011. a kohtuotsus S.R-i suhtes sisuliselt muutmata, kuid teha selles täpsustus, millega mõista S.R LE § 91 rikkumises õigeks. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. juunil 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

süüdi KarS § 423

Harju Maakohtu 13. aprilli 2011. a otsusega üldmenetluses tunnistati S.R lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel täielikult 2(5) täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti S.R-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. 2. tunnistati süüdi selles, et tema 11. jaanuaril 2008. a Tallinnas Randvere tee 1 asuval S.R Statoili tankla territooriumil, mis on sõidukite ja jalakäijate liikumiseks kasutatav rajatis, alustas S.R kella 20:01 ajal mootorsõiduki Honda CR-V registreerimismärgiga 174 MGV juhtimist, ei olnud enne sõidu alustamist piisavalt ettevaatlik ega tähelepanelik arvestades, et tegemist oli pimeda ajaga ja tema sõiduki tagumine aken oli toonitud ning ei veendunud täielikult, kas tankla territoorium on teistest liiklejatest tühi, et vältida võimalike liiklejate ohustamist, alustas oma sõidukiga tagurdamist ning ei andnud teed mööda tankla territooriumit Säästumarketi suunas liikuvale jalakäijale H. Sle, tagurdades kannatanule otsa, mille tagajärjel sai kannatanu autolt löögi ja kukkus peaga vastu asfaltbetoonkatet, saades eluohtliku kehavigastuse. Sellise käitumisega rikkus S.R järgmisi liiklusnõudeid: LE § 44 /Juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 45 p 3 /juht peab andma jalakäijale teed tagurdades/; §

64 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 105 /tagurdamisel ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat/. Oma tegevusega pani S.R toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki juhi poolt liiklusja käitumisnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. 3.

suhtes

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb S.R-i süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest kohtuotsus rajaneb kohtukõlbmatutel tõenditel. Mõlemas isiku kohtuarstlikus ekspertiisiaktis on ekspert piirdunud vaid ekspertiisi määramise määruses ja meditsiinidokumentides sisalduva informatsiooni ümberkirjutamisega, millega on rikutud KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 sätteid. Uuringute kirjeldust, tulemuste hindamist ja eksperdiarvamuse põhjendust ekspertiisiakti põhiosas ära toodud ei ole. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-63-08 väljendatud seisukoha kohaselt on selline eksperdiarvamus oma kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatu tõend. Ekspertiisiakti vastavus nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse.

3. augustil 2010.a viidi läbi isiku kohtuarstlik täiendekspertiis, ehkki uurija oli määranud korduvekspertiisi. Ekspert vastas küsimusele, mida temalt ei küsitudki. Kohus jättis oma motiveerimata, miks ei võetud arvesse kohtu poolt uuritud liiklusvahendi vaatlusprotokolli, mille kohaselt sõiduautol Honda CR-V r/m 174 MGV välised nähtavad vigastused puudusid ja ta oli tehniliselt korras. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest jättis arvesse võtmata asjaolu, et S.R peatas auto koheselt kui nägi peeglist vilksatust ja kuulis mingit heli. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist, et S.R oleks rikkunud hoolsuskohustust. Kohtulikul uurimisel ei selgitatud välja, kas S.R oli üldse võimalik ette näha süüteokoosseisu realiseerumise ohtu, samuti ka seda, kas tagasivaatepeeglist vilksatuse nägemisel oleks tal olnud võimalik autot koheselt peatada ja ka seda, kas tema tegevuse ja kannatanule saabunud tagajärje vahel esines üldse põhjuslik seos. Kuna kannatanu juhtunut ei mäleta, ei ole välistatud ka võimalused, et kannatanul võis esineda terviserike või et ta võis ise komistada ja kukkuda auto lähedale. Kannatanu seisundit kirjeldas kohtus tunnistaja J. Koort, kelle ütluste kohaselt oli kannatanu desorienteeritud ja segane.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3(5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.

5.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava S.R-i talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kaitsja apellatsioonis korratakse süüdistatava ja tema kaitsja poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid S.R-i käitumises KarS § 423 lg 1 kuriteokoosseisu puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on kohus piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

5.2 Kaitsja väitis juba maakohtus ja kordab oma apellatsioonis, et isiku kohtuarstlikud ekspertiisid on kohtukõlbmatud tõendid, sest need koosnevad vaid meditsiinidokumentide loetelust. Maakohus lükkas selle väite motiveeritult ümber. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ekspertiisi läbiviimisel KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõudeid rikutud ei ole. 1. detsembri 2008. a isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktist nähtub, et ekspertiisiakti põhiosas on põhjalikult kirjeldatud H. Sl esinenud tervisekahjustusi ja ära näidatud tema suhtes läbi viidud uuringud (kompuutertomograaf, ehhokardioloogia, vereanalüüs, haiguslugudes kirjeldatud patsiendi seisundit jne). Kohtukolleegium peab igati põhjendatuks, et isiku kohtuarstlik ekspertiis tehaksegi eelkõige tema suhtes kogutud meditsiinidokumentide põhjal, sest ekspertiisi tegemise ajaks on isiku tervislik seisund tavaliselt oluliselt muutunud. Ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt on H. Sl sedastatud tervisekahjustused eluohtlikud ja võisid olla tekitatud

11. jaanuaril 2008. a löögist liikuvalt sõiduautolt. Kohtukolleegium nõustub prokuröri poolt kohtuvaidlustes esitatud väitega, et isegi kui 1. detsembri 2008. a isiku kohtuarstlik ekspertiis kõrvale jätta, olid H. S tervisekahjustused eluohtlikud. Meditsiinidokumentidega on tõendatud, et H. Sl tuvastati peapõrutus kolletega mõlemapoolselt oimu-, otsmikuja kiirusagarates, lahtine koljupõhimiku murd parema oimuluu, põhiluu ja kuklaluu murdudega, parema kiiruluu murd, kõvakelmealune verevalum vasakul otsmiku-kiiru piirkonnas, pehmekelmealune verevalum mõlemapoolselt kiiru-otsmiku piirkonnas, peaajuturse, trummikile traumaatiline rebend paremal ja pea põrutushaav koos ümbritseva nahaaluse verevalumiga paremal kukla-kiiru piirkonnas. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kinnitatud Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 kohaselt on eluohtlikeks 4(5) tervisekahjustusteks muuhulgas koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu lahtine murdluu kinnine murd (punkt 2) ja raske peaajupõrutus või muu raske peaajukahjustus (punkt 3). Kuna H. Sl tuvastati koljupõhimiku lahtine murd ja peaajuturse, siis olid tema tervisekahjustused kohtukolleegiumi hinnangul kahtlemata eluohtlikud.

3. augusti 2010. a täiendava isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostamise aluseks oli uurija määrus, milles ta esitas eksperdile küsimuse, kas H. Sl saadud kehavigastused võivad olla saadud kukkumisel vastu asfaltbetoonkatet inimese kõrguselt kõrvalise jõu mõjuta. Ekspert on loetlenud juba eelnevas ekspertiisiaktis H. Sl tuvastatud tervisekahjustused ning leidnud, et arvestades peavigastuste iseloomu (vigastuste lokalisatsioon, intensiivsus ning mitmekesisus) on alust arvata, et nad võisid olla saadud kukkumisel vastu kõva tömpi pinda (sh asfaltbetoonkatet) eelnevalt saadud jõulise mõjutuse, so löögi või tõuke tagajärjel. Seega on ekspert uurija küsimusele vastanud ja põhjendanud, miks ta sellisele järeldusele jõuab. Seetõttu on kohtukolleegiumile arusaamatu kaitsja väide, et ekspertiisiaktis puuduvad põhjendused ning et ekspert on vastanud küsimusele, mida talle ei olnud esitatud. Tõsi, uurija on ekspertiisi määramise määruses ekslikult märkinud, et tegemist on kordusekspertiisiga, kuid ekspert on uurija määrusest ja talle esitatud küsimusest õigesti aru saanud, et nende eelandmete põhjal on tegemist täiendekspertiisiga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muuda selline eksitus ekspertiisiakti lubamatuks tõendiks. Täiendav ekspertiisiakt lükkab kategooriliselt ümber kaitseväite, et kannatanu võis ise komistada ja auto juurde maha kukkuda. Kuna kannatanul olid eluohtlikud peavigastused, siis oli ta kohtukolleegiumi hinnangul kiirabi sündmuskohale saabumise hetkel kahtlemata desorienteeritud ja segane.

5.3

sõiduautol nähtavad

Kaitsja väidab, et kuna liiklusvahendi vaatlusprotokolli kohaselt S.R-i vigastused puudusid, siis järelikult ei saanud ta kannatanule otsa tagurdada. Kohtukolleegium leiab, et liiklusvahendi vaatlusprotokoll ei ole S.R õigustav tõend, sest sõiduauto hakkas alles tagurdama ja tema kiirus ei olnud suur. Kui kannatanu oleks puutunud sõiduautoga kokku suurel kiirusel, siis oleks kannatanu sõiduautost eemale paiskunud, tal oleks olnud teistsugused tervisekahjustused ja sellisel juhul oleks olnud välised vigastused ka sõiduautol. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole midagi sellist tuvastatud, siis ei pidanudki pärast kannatanule otsasõitu sõiduautole nähtavaid vigastusi jääma. Lisaks sellele ei ole olnud võimalik kindlaks teha, millise sõiduauto osaga kannatanut riivati.

5.4 Apelleeritud kohtuotsuses on kohus põhjalikult motiveerinud hoolsuskohustuse rikkumist S.R-i poolt ning põhjusliku seose olemasolu S.R-i käitumise ja kannatanu H. Sle tekitatud eluohtlike tervisekahjustuste vahel. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et maakohus on need asjaolud välja selgitamata jätnud.

5.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsiooni piiridest väljuvalt maakohtu otsuse seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud Liikluseeskirja § 91 (enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid) rikkumine S.R-i poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tähendab kuriteo kvalifikatsiooni muutmine või süüdistuse mahu vähenemine kohtuotsuse sisulist muutmist, mis peab väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas (näiteks 3-1-1-36-96, 3-1-1-118-09). Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on maakohus märkinud, et S.R ei ole rikkunud liikluseeskirja § 91 sätteid, sest enne sõidu alustamist vaatas ta üle õla taha ning seejärel küljepeeglisse. Kohus leidis, et oht jalakäijale tekkis manöövri sooritamise ajal. Kohtuotsuse resolutiivosas kvalifikatsiooni sellist muutust kajastatud ei ole. Seetõttu täiendab kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosa, millega mõistab S.R-i LE § 91 rikkumises õigeks. Kuigi kohtukolleegium mõistab S.R-i ühe rikkumise osas õigeks, ei too see kaasa mõistetud karistuse vähendamist, sest maakohus on juba selle asjaolu S.R-i süüditunnistamisest välja 5(5) jätnud. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-51-05 leidnud, et sellisel viisil toimimisel on tegemist eeskätt seaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see argument rakendatav ka käesolevas kriminaalasjas, st süüdistuse mahu tegelikku vähendamist ei toimu.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 13. aprilli 2011. a otsuse S.R-i suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb selle resolutiivosas täpsustuse. Kaitsja apellatsiooni jätab kohtukolleegium rahuldamata.

Meelika Aava Malle Preimer Urmas Reinola