1-23-4013/42 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2024, Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-4013

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Orvi Koik

Istungisekretär

Elina Huobolainen

Kriminaalasi

Robert Ambartsumjani süüdistuses karistusseadustiku

(KarS) §-de 320 lg 1, 212 lg 1, 201 lg 1, 344 lg 1, 345 lg 1

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 16. aprilli 2024. a

otsus

Apellant

Robert Ambartsumjani kaitsja Sven Sillar

Prokuratuur

Põhja Ringkonnaprokuratuur, prokurör Deniss Medvedev

Kaitsja

Sven Sillar

Süüdistatav

Robert Ambartsumjan (isikukood 38512270294, emakeel

vene keel, valdab eesti keelt, ülejäänud isikuandmed

maakohtu otsuses kd IV, tlk 149)

Kannatanud

R.E

Y AS, volitatud esindaja C.F

Resolutsioon.

1. Jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 16. aprilli 2024. a otsus

kriminaalasjas nr 1-23-4013 muutmata.

2. Jätta Robert Ambartsumjani kaitsja apellatsioon rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulu Robert Ambartsumjani kanda.

Edasikaebamise kord.

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Esitatud süüdistus.

1. Robert Ambartsumjanile esitati süüdistus selles, et ta:

-

kirjutas 26. augustil 2019. a Leedu Vabariigis Šalčnikais sõiduauto Audi A8 ostu-

müügilepingule R.E allkirja;

-

koostas ja allkirjastas R.E nimel 28. augustil 2019. a Tallinnas Transpordiametile

(endine Maanteeamet) esitatava volituse selleks, et registreerida Leedu Vabariigist

ostetud Audi A8 liiklusregistris ning määrata selle omanikuks R.E ja vastutavaks

kasutajaks iseennast;

-

esitas 30. augustil 2019. a Tallinnas Transpordiameti teenindusbüroos 28. augustil

2019. a võltsitud volituse alusel kirjaliku taotluse koos võltsitud ostu-müügilepinguga

Leedu Vabariigist ostetud Audi A8 registreerimiseks liiklusregistris;

-

omastas 19. detsembril 2020. a R.E-le kuuluva ning enda valduses oleva sõiduauto

Audi A8;

-

andis 23. detsembril 2020. a tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütlusi selle kohta,

et tema valduses olnud sõiduauto Audi A8 varastati;

-

esitas sõiduauto Audi A8 kindlustusandjale teadvalt vale kahjuteate ja andis

täiendavaid selgitusi sõiduki väidetava varguse kohta selleks, et kindlustusandja

maksaks soodustatud isikule ehk R.E-le välja kindlustushüvitise.

Maakohtu otsus.

2. Harju Maakohus tunnistas Robert Ambartsumjani 14. aprilli 2024. a otsusega süüdi ja

karistas teda:

-

KarS § 344 lg 1 järgi vangistusega 7 kuud;

-

KarS § 345 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 7 kuud;

-

KarS § 201 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud;

-

KarS § 320 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 6 kuud;

-

KarS § 212 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat ja 7 kuud.

Maakohus suurendas KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõistis

Robert Ambartsumjanile liitkaristuseks 4 aasta pikkuse vangistuse, arvestas sellest KarS § 68

lg 1 alusel maha 2 päeva eelvangistust ning jättis kandmisele kuuluva vangistuse 3 aastat 11

kuud ja 28 päeva KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi täielikult tingimisi kohaldamata, kui Robert

Ambartsumjan ei pane 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Otsusega määrati kindlaks ka menetluskulud ning asitõendite suhtes rakendatavad meetmed.

Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

3. Kriminaalasjas on tõendatud, et Robert Ambartsumjan allkirjastas sõiduki Audi A8 ostu-

müügilepingu ning Transpordiametile esitatava volikirja R.E nimel. Süüdistatav kasutas

Transpordiametis mõlemat dokumenti selleks, et sõiduk Eestis arvele võtta ning ennast

sõiduki vastutavaks kasutajaks määrata. Asjaolu, et Robert Ambartsumjan võltsis ja kasutas

võltsitud dokumente R.E teadmisel ja loal, ei välista tegude õigusvastasust. Juhul, kui Robert

Ambartsumjan soovis sõiduki osta R.E esindajana, siis oleks tal pidanud olema tehinguks

kannatanu volitus. Transpordiametile esitatavas volikirjas volitas süüdistatav R.E nimel

iseennast. Järelikult on Robert Ambartsumjanile KarS §-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi esitatud

süüdistus tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

4. Kriminaalasjas on tõendatud, et Robert Ambartsumjan omastas R.E auto ehk korraldas

kannatanule kuuluva sõiduauto Audi A8 n-ö varguse. Süüdistatava ütlused, et ta seda ei

teinud, pole usaldusväärsed. Kohtule esitatud ja uuritud tõendite kohaselt oli sündmuste käik

järgmine.

4.1 Vaidlust pole ja on tõendatud, et viimane isik, kes sõiduautot Audi A8 enne selle kadumist

kasutas, oli Robert Ambartsumjan. Süüdistatav parkis 19. detsembril 2020. a Audi A8 VVV

korterelamu kõrval olevasse parklasse. Videosalvestiselt on näha, et sõiduki suunatuled ei

vilgu. See tekitab põhjendatud kahtluse, et süüdistatav ei lukustanud lahkudes autot ja jättis

võtme salongi. Lühikese aja möödumisel pärast seda, kui Robert Ambartsumjan jättis Audi

A8 parklasse, viis menetlusega tuvastamata isik auto parklast minema ning see toimetati

Leedu Vabariigi registreerimisnumbreid kandva kaubiku ja treileriga Eesti Vabariigist

minema. Hetkel, kui tundmatu isik Audi A8-sse istus, ei vilkunud mitte ükski auto tuledest.

Järelikult ei kasutatud sõidukisse sisenemiseks võtit ja/või pulti ja auto ei olnud lukustatud.

Seda, et sõiduki ohutuled peaksid pärast auto lukustamist korraks sisse-välja lülituma,

kommenteeris Robert Ambartsumjan ka pärast videosalvestise vaatamist. Süüdistatav elas

VVV ning kasutas lisaks Audi A8-le teist autot, Land Roverit, mida ta parkis maja hoovis.

Sealt sisse-välja sõites (ja seda tegi Robert Ambartsumjan ajavahemikul 19. detsembrist – 23.

detsembrini korduvalt) jääb maja kõrval olev parkla (sh sõiduki Audi A8 parkimiskoht) juhi

vaatevälja. Järelikult süüdistatav valetas öeldes, et ta märkas Audi A8 kadumist alles 23.

detsembril. Soov venitada kindlustusele sõiduki n-ö vargusest teatamisega oli tingitud

kindlustuslepingu tingimusest, mille järgi võib kindlustusandja hüvitise välja maksmisest

keelduda, kui kindlustusvõtja ei anna üle kõiki sõiduauto võtmeid. Audi A8 elektroonilise

võtme mälus talletunud andmete järgi kasutati ühte süüdistatava poolt kindlustusandjale

tagastatud võtit 21. detsembril. Kaitsja väide, et mälus olevaid andmeid võidi manuaalselt

muuta, ei ole tõendatud. Kaudselt kinnitab Robert Ambartsumjani seotust sõiduki n-ö

vargusega ka Häirekeskusesse tehtud kõne salvestis, mille järgi pole Robert Ambartsumjan

sõiduki kadumisest häiritud, ta naerab ning süüdistatava ainuke mure on see, kuidas saada

kindlustuselt hüvitist.

4.2 Kuivõrd süüdistatav jättis Audi A8 võtme sõiduki ära viinud isikule ja/või isikutele ning

auto viidi selle omaniku R.E tahte vastaselt Leedu Vabariiki, pani süüdistatav toime tema

kasutuses olnud vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ehk omastamise KarS §

201 lg 1 mõttes. Teo pani süüdistatav toime kavatsetusega.

5. Süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole seotud sõiduauto Audi A8 n-ö vargusega, ei ole

usaldusväärsed. Robert Ambartsumjani ütlused on usaldusväärsed osas, mis puudutavad

sõiduki kindlustuslepingu sõlmimist ja kahjuteate esitamist.

5.1 Vaidlust pole ja on tõendatud, et süüdistatav sõlmis Y AS-ga sõiduauto Audi A8

kindlustamiseks kaskokindlustuse lepingu. Kindlustuspoliisi järgi oli soodustatud isikuks

R.E . Robert Ambartsumjani ja R.E ütlustega on tõendatud, et süüdistatav kulutas auto ostuks

ja remondiks rohkem raha kui R.E . Ka kindlustusmakseid tasus süüdistatav ning Robert

Ambartsumjani ütluste kohaselt oleks R.E pidanud kindlustushüvitise saamise korral selle

talle andma. Pärast auto n-ö vargust tegi süüdistatav kindlustusandjale kahjuteate, kuid

kriminaalasjas on tõendatud, et mitte mingisugust vargust tegelikult ei toimunud, sest Robert

Ambartsumjan omastas sõiduki. Järelikult esitas süüdistatav kindlustusandjale

kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomise eesmärgil tegelikkusele mittevastava

versiooni selleks, et saada kindlustushüvitist. Lisaks on tõendatud, et Robert Ambartsumjanil

oli teinegi eesmärk: saada kompensatsiooni rendiauto kasutamise eest. Seega pani Robert

Ambartsumjan toime KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6. Vaidlust pole ja on tõendatud, et Robert Ambartsumjan andis Audi A8 kadumise kohta

politseile tunnistajana ütlusi. Süüdistatava väide, et ta andis menetlejale tõeseid ütlusi, pole

tõendatud. Õige ei ole kaitsja seisukoht, et KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on

hõlmatud kindlustuskelmusega. Kuigi Robert Ambartsumjanil oli kindlustuslepingu järgi

kohustus teavitada sõiduki kadumisest politseid, on valeütluste andmine iseseisev tegu.

Pealegi kuulati Robert Ambartsumjan tunnistajana üle teises kriminaalasjas, mis puudutas

sõiduki vargust. Käsilolevas kriminaalasjas heidetakse süüdistatavale ette Audi A8

omastamist. Robert Ambartsumjan pani KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime

otsese tahtlusega, sest süüdistatav soovis valeütlustega kindlustada varem esitatud

valeversiooni sõiduki kadumise kohta.

7. Robert Ambartsumjani karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole. Varem

kriminaalkorras karistamata süüdistataval on vaatamata töötamisele rahalised raskused ning

seega pole rahaline karistus mõeldav. Kergema karistusliigi kohaldamist pole paslik kaaluda

ka sel põhjusel, et see ei täidaks karistuse eesmärke. Kuivõrd süüdistatav võltsis ja suunas

käibesse kaks dokumenti, tuleb KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude eest mõlemal juhul mõista sanktsiooni keskmisest veidi rangem karistus. KarS §

201 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest võib mõista sanktsiooni keskmäära

jäävad karistused. KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul tuleb silmas pidada, et

süüdistatav seadis eesmärgiks saada hüvitist nii sõiduki kui ka asendusauto eest. Järelikult

tuleb kindlustuskelmuse eest mõista samuti karistus, mis ulatub üle sanktsiooni keskmise

määra. Arvestades kuritegude arvu ning seda, et osa neist pani Robert Ambartsumjan toime

kavatsetult, tuleb talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistes üksikkaristustest suurendada

raskeimat. Pärast süüdistatava eelvangistuse maha arvamist KarS § 68 lg 1 järgi jääb tal kanda

3 aasta 11 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus, mille võib jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg on nii pikk põhjusel, et süüdistatav pani toime

viis kuritegu.

8. Maakohus tegi kohtumenetluse pooltele motiveeritud kohtuotsuse kättesaadavaks selle

kuulutamise päeval, 16. aprillil 2024. a.

Süüdistatava kaitsja apellatsioon.

9. Robert Ambartsumjani kaitsja taotleb Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 16. aprilli 2024.

a otsuse täielikku tühistamist, süüdistatava õigeks mõistmist ning menetluskulude riigi kanda

jätmist. Oma taotlusi põhjendab kaitsja kokkuvõtlikult nii.

10. Maakohus kohaldas Robert Ambartsumjani KarS §-de 344 ja 345 järgi süüdi mõistes

valesti materiaalõigust.

10.1 Kohus tuvastas veatult, et Robert Ambartsumjan kirjutas R.E nimelt alla nii Audi A8

ostu-müügilepingule kui ka Transpordiametile esitatavale volikirjale. Mis puudutab Leedu

Vabariigis allkirjastatud ostu-müügilepingut, siis siin oli maakohtul kooskõlas KarS § 7 lg-ga

2 kohustus hinnata, kas Leedus toime pandud teo suhtes kohaldub Eesti karistusseadustik või

mitte. Prokuratuur teo karistatavuse kohta tõendeid ei esitanud ning seega pole selles

episoodis KarS §-i 344 võimalik kohaldada. Volikirja allkirjastamisel ei olnud süüdistatava

tegu õigusvastane, sest ta tegutses R.E eelneval nõusolekul. R.E kiitis tehingu TsÜS §-de

128-130 mõttes heaks ning heakskiit välistab karistusõigusliku vastutuse.

11. Robert Ambartsumjani süüdi mõistmine KarS § 201 lg 1 järgi ei ole põhjendatud.

11.1 Esiteks kuulus Audi A8 süüdistatavale. Sellisele seisukohale jõudis ka maakohus (vt

maakohtu otsuse lk 15). Endale kuuluva sõiduki omastamine ei ole võimalik. Teiseks ei ole

selle kohta, et Robert Ambartsumjan on seotud Audi A8 Eesti Vabariigist minema

toimetamisega, piisavalt tõendeid ning kohaldada tuleks KrMS §-s 7 lg 3 sätestatut.

Süüdistusversiooni toetab ainult kaks tõendit: videosalvestis, mille kohaselt ei vilkunud

sõiduautol ohutuled pärast Robert Ambartsumjani väljumist ja sõidukist eemaldumist ja auto

varuvõtme mällu talletunud info selle kohta, et võti oli pärast auto Eestist minema toimetamist

sõidukiga kontaktis.

11.2 Prokuratuur ei ole tõendanud väidet, et Audi A8-l vilguvad ohutuled siis, kui sõiduk

lukustatakse. Nii prokurör kui ka maakohus tuginesid siin süüdistatava pillatud

kommentaarile, et tuled peaksid vilkuma, kuid tõendiks on kooskõlas KrMS §-ga 63

süüdistatava ütlus, mitte pärast videosalvestise vaatamist öeldu. Audi A8 varuvõtme mällu

salvestunud teabe osas esineb kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 mõttes. Uuritud tõendite

põhjal pole võimalik tuvastada seda, mis kellaaeg oli sõiduki süsteemides hetkel, kui auto ära

viidi. Seda, et tagantjärele pole mitte kuidagi võimalik tuvastada, kas võtmel olnud kellaaeg

vastas tegelikule kellaajale, kinnitas tunnistaja W.

12. Robert Ambartsumjani pole võimalik KarS § 212 lg 1 järgi süüdi tunnistada, sest sõiduki

omastamine ei ole tõendatud. Järelikult auto varastati, tegu on kindlustusjuhtumiga ning

Robert Ambartsumjani süüdi mõistes kohaldas maakohus valesti materiaalõigust.

13. Süüdistatava süüdi mõistmine KarS § 320 lg 1 järgi ei ole põhjendatud, sest ta vastuta

sõiduki omastamise eest. Lisaks eeldab kindlustuskelmuse objektiivne teokoosseis

kindlustusandja eksimusse viimist selles, et toimus kindlustusjuhtum. Viimaseid on erinevaid

ning juhul, kui kindlustusjuhtum kaasneb mõne kuriteoga (nt vargus, rööv jpm), siis tuleb

sündmuse toimumist tõendada kriminaalmenetluse alustamise teatisega. Järelikult pole

kindlustuskelmus ilma politseile väärinfo andmiseta mõeldav. Kuivõrd Robert

Ambartsumjanile heidetakse ette varguse kui kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse

loomist, neeldub KarS § 320 lg 1 formaalsetele tunnustele vastav tegu KarS § 212 koosseisus.

Menetluse edasine käik.

14. Teised apellatsioonimenetluse pooled pärast kaitsja apellatsiooni teatavaks tegemist KrMS

§ 322 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul vastuväiteid ja/või kirjalikke seisukohti ei esitanud.

Ringkonnakohus võttis kaitsja apellatsiooni menetlusse ning määras selle läbi vaatamiseks

kohtuistungi.

15. Kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Apellant esitas

ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kulude nimekirja ning taotles nende riigi kanda

jätmist. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht.

16. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Harju Maakohtu

Tallinna kohtumaja 16. aprilli 2024. a otsus tuleb jätta muutmata. Kolleegium jätab maakohtu

põhjendused kordamata ning lisab kooskõlas KrMS § 324 lg 3 p 1 mõned argumendid.

17. Maakohtus ei vaieldud Robert Ambartsumjanile KarS §-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi

esitatud süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude paikapidavuse üle. Otsuses tuvastas

maakohus, et prokuratuuri kajastatud sündmustik on õige ja põhineb tõenditel (vaata

maakohtu otsuse lk 9 alt lugedes esimene ja lk 10 ülalt lugedes samuti esimene lõik).

Apellatsioonis kohtu poolt kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid ei vaidlustata.

17.1 Kaitsjal on õigus, et kooskõlas KarS § 7 lg 1 kohaldatakse Eesti karistusseadust

välisriigis toimepandud teole üksnes juhul, kui tegu on karistatav ka riigis, kus see toime

pandi või kui seal ei kehti ükski karistusõigus. Toodu tõttu on asjakohane apellandi

tähelepanek, et maakohtul jäi lahendamata küsimus Eesti karistusseaduse kehtivusest

olukorras, kus Robert Ambartsumjanile heidetakse ette sõiduauto Audi A8 ostu-

müügilepingul oleva R.E allkirja võltsimist Leedu Vabariigis. Kehtiva kohtupraktika järgi

peab kohtuotsuses vastusena § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimusele olema viidatud muuseas

KarS §-st 7 tulenevate nõuete täidetusele (vt RKKKo 3-1-1-35-07 p 10). Kolleegiumil on

võimalik maakohtu minetus kõrvaldada, sest käsiloleval juhul märkis prokurör

ringkonnakohtu istungil, et prokuratuur esitas maakohtule kõik vajalikud tõendid identse

karistusnormi kohta (vt kd III tlk-d 72-80, 81-83 ja 84-86). Järgnevalt kontrollibki

ringkonnakohus, kas võltsimine on Leedu Vabariigis kuriteona karistatav.

17.2 Kolleegiumi hinnangul on 15. juunil 2021. a koostatud Euroopa Uurimismäärusega

tõendatud, et prokuratuur palus Leedu Vabariigi pädeval ametiasutuselt mh vastust selle

kohta, kas Leedus on karistatav transpordivahendi ostu-müügilepingu võltsimine. Hinnang

paluti anda Robert Ambartsumjani teokirjelduse põhjal (vt kd III tlk 69-70). Leedu Vabariigi

Vilniuse ringkonnaprokuratuur täitis prokuratuuri uurimismääruse 28. septembril 2021. a (kd

III tlk 81-83). Eesti prokuratuurile edastati väljavõte Leedu Vabariigi kriminaalseadustiku §-

dest 300 ja 301. Kolleegium nendib, et Eesti Vabariigi karistusseadustiku § 344 lg 1 järgi

loetakse kuriteoks sellise dokumendi, pitsati või plangi võltsimine, mille alusel on võimalik

omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Leedu Vabariigi kriminaalseadustiku §-i 300 p 1

kohaselt on Leedus kuritegu võltsitud dokumendi valmistamine, õige dokumendi võltsimine

ning vale- või teadvalt võltsitud dokumendi omamine, vedu, edastamine, kasutamine või

realiseerimine. Kui norme võrrelda, siis on ilmne, et Eestis kehtiv karistusseadustik seab teo

karistatavusele täiendava tingimuse: võltsitud dokument peab olema kohane õiguste

omandamiseks või kohustustest vabanemiseks. Leedu kriminaalseadustik võltsitud

dokumendile selliseid nõudeid ei esita. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et Robert

Ambartsumjani tegu (sõiduauto ostu-müügilepingu võltsimine) on sarnaselt Eestiga karistatav

ka Leedu Vabariigis. Vastupidiseid diskussioone oleks kolleegiumi arvates mõtet pidada

üksnes siis, kui Leedus seataks erinevalt Eestist võltsitud dokumendile mingisugused

täiendavad kriteeriumid. Eeltoodu tõttu jääb Robert Ambartsumjani süüdi mõistmine KarS §

344 lg 1 järgi muutmata osas, mis puudutab sõiduauto Audi A8 ostu-müügilepingu võltsimist

Leedu Vabariigis.

17.3 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et Robert Ambartsumjani süüdi tunnistamine KarS §-de

344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi pole põhjendatud õigusvastasust välistava asjaolu tõttu. Iseenesest

vastab tõele, et valitseva arvamuse kohaselt loetakse kannatanu nõusolek karistusseadustikus

sätestamata seadusüleseks õigustavaks asjaoluks juhul, kui kannatanu on teadlikult ja

vabatahtlikult soostunud koosseisupärase õigushüve kahjustamisega (vt RKKKo 3-1-1-89-11

p 16.1). Kaitsjal on õigus selleski, et R.E , kelle allkirja Robert Ambartsumjan võltsis,

kinnitas maakohtus toimunud ristküsitlusel, et ta teadis nii oma allkirja võltsimisest erinevatel

Audi A8 soetamise ja registreerimisega seotud dokumentidel kui ka võltsitud dokumentide

kasutamisest selleks, et auto Eestis arvele võtta (vt R.E ütlused kd I tlk 27 ja 31). Vaatamata

kõigele on ringkonnakohtu hinnangul kannatanu nõusolek käsitletav õigusvastasust välistava

asjaoluna ainult siis, kui kuriteoga hinnatakse mõnd kannatanu individuaalõigushüve. KarS §-

des 344 lg 1 ja 345 lg 1 kirjeldatud teod on suunatud kollektiivse

õigushüve ehk avaliku usalduse vastu ning õiguskäibe usaldusväärsust kannatanu hallata ei

või. Sama puudutab TsÜS §-des 128-130 sätestatut, kannatanu ei saa tagasiulatuvalt heaks

kiita sellise õigushüve kahjustamist, mis olemuslikult talle ei kuulu. Kokkuvõtlikult jääb

apellatsioon tagajärjetuks ja maakohtu otsus muutmata osas, mis puudutab Robert

Ambasrtsumjani süüdi tunnistamist KarS §-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi.

18. Omastamisetteheide ei ole apellandi hinnangul põhjendatud ja tõendatud. Ka siin pole

kolleegiumil põhjust kaitsjaga nõustuda. Mis puudutab kaitsja seisukohta, et maakohus

tuvastas otsuse lk-l 15, et Audi A8 omanikuks oli süüdistatav, siis sellist asjaolu vaidlustatud

lahendis selgesõnaliselt sedastatud pole.

18.1 Apellandi väide, et süüdistatav oli sõiduauto Audi A8 omanik, ei põhine tõenditel. Auto

soetamise ja omandiõiguse kohta on asjas keskse tähendusega R.E ja Robert Ambartsumjani

ütlused1, mis on ringkonnakohtu hinnangul ühetaolised. Kannatanu märkis, et ta on sõiduauto

Audi A8 r/n XXXXXX registrijärgne omanik2 ja ta peab ennast tänaseni sõiduki omanikuks3.

Nad ostsid auto Robert Ambartsumjaniga kahasse, kuid temast pidi saama sõiduki omanik,

sest ta soovis alustada oma äriga. Robert Ambartsumjan panustas oma raha tingimusel, et saab

selle tagasi siis, kui auto kunagi maha müüakse4. Seda, et lõpptulemuseks pidi auto olema R.E

oma ja iseenesest pidas ta võimalikuks sõiduk kallimalt edasi müümist, kui kannatanu

1 kannatanu ütlused kd I tlk 22-32 ja süüdistatava ütlused kd IV tlk 15-40

2 vt siinkohal ka kd I tlk 71 liiklusregistri väljatrükk

3 kannatanu ütlused kd I tlk 26

4 kannatanu ütlused kd I tlk 25 ja 28, vaata siinkohal ka süüdistatava ütlused kd IV tlk 15

äriplaan ei õnnestu, väitis ka süüdistatav5. Ütlused on kokkulangevad ka selle kohta, et

kannatanu plaanitud sõiduki rendiäri ideest kaugemale ei jõudnud ning autot hakkas kasutama

Robert Ambartsumjan, sest tema enda sõiduk Range Rover ei olnud pikemat aega töökorras6.

Ringkonnakohus nendib, et ei kannatanu ega süüdistatava ütlustest ei nähtu, et teatud

ajahetkel sai süüdistatavast Audi A8 omanik, kuigi kannatanu lubas süüdistataval autot

kasutada, sest endal tal selleks huvi ja vajadust ei olnud. Samuti käitus just kannatanu, mitte

süüdistatav auto omanikuna olukorras, kus oli vaja otsustada Audi A8 müügihind7.

Arvestades, et poolte riimuvate ütluste järgi ei saanud Robert Ambartsumjanist ka auto

kaasomanikku (süüdistatav andis R.E-le auto ostmiseks kõigest osa vajaminevast rahast,

mille ta lootis saada tagasi pärast Audi A8 kasumlikku ostu-müügitehingut) oli Audi A8 r/n

XXXXXX järelikult süüdistatava valduses olnud võõras vallasasi KarS § 201 lg 1 mõttes.

18.2 Apellandi seisukoht, mille kohaselt ei ole süüdistatav seotud R.E-le kuuluva sõiduauto

Audi A8 n-ö vargusega, ei tugine samuti tõenditele. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu ja

süüdistatava riimuvaid ütlusi8 silmas pidades oli sündmuste käik enne 19. detsembrit 2020. a

järgmine. R.E soovis alustada sõiduauto rendiäriga ja vajas selleks autot. Ta pöördus Robert

Ambartsumjani poole, kes oli varem välismaalt soodsa hinnaga autosid ostnud. Nad leidsid

hea hinnaga auto Leedust ja leppisid kokku, et süüdistatav annab osa ostu-müügisummast

tingimusel, et saab oma raha tagasi siis, kui sõiduk hiljem maha müüakse. Sealjuures lootis

Robert Ambartsumjan, et hilisem ostu-müügitehing on kasumlik. Audi A8 osteti 26. augustil

2019. a hinnaga 30 000 eurot, millest 17 000 eurot maksis kannatanu ja 13 000 eurot

süüdistatav. Sõiduki omanikuks sai R.E ja vastutavaks kasutajaks Robert Ambartsumjan.

Pärast sõiduki ostmist selgus, et selle käigukast vajab remonti, vajalike tööde eest maksis

süüdistatav. Lisaks kandis süüdistatav kõik auto ülalpidamisega seotud harilikud kulud (nt

kindlustusmaksed). Kuigi kannatanu plaanitud ettevõtlusega ei alustanud, ei pandud autot

kohe müüki, sest süüdistatava sõiduk oli pikemat aega remondis ning sel põhjusel kasutas

Audi A8 kannatanu teadmisel ja loal Robert Ambartsumjan. Suvel 2020. a otsustati Audi A8

müüki panna. Ostu-müügihinna 37 000 eurot ütles kannatanu, auto müügiga hakkas tegelema

Robert Ambartsumjan. Auto müügiprotsess venis: huvilisi küll jätkus, kuid nende seas ei

olnud mitte ühtegi kindla ostusooviga inimest. Kolleegium märgib, et Robert Ambartsumjani

vaates ei olnud olukord kiita, ta oli rahastanud kannatanu poolt ostetavat sõiduautot ja tegi

seda tõenäoliselt kahel põhjusel: selleks, et aidata oma pikaaegset head tuttavat ning lootusega

teenida auto edasimüügist kasu. Kasusaamise asemel pidi ta sõidukit omal kulul parandama

(eelduslikult vastutab sõidukil ilmnenud puuduste eest selle ostmise ja ostuprotsessi käigus

siiski auto ostuprotsessi käigus vahetult üle vaadanud inimene) ning oodatud huvi sõiduki

ostmise vastu ei olnud. Lihtsustatult oli süüdistatav käinud talle mittekuuluva auto eest välja

plaanitust rohkem raha ning selle tagasi saamine (rääkimata kasumist) venis. Siia tuleb lisada

faktid, et 1) süüdistatav kindlustas kevadel 2020. a Audi A8 tingimusel, et sõiduki täieliku

hävinemise korral (mille all mõisteti ka vargust) maksab kindlustusandja täishävingu korral

lisaks auto turuväärtusele lisakaitsena veel 15% (kd II tlk 15-45) ning 2) välja makstava

kindlustushüvitise summa suurusjärk ulatunuks ca 40 000 euroni (kd III tlk 144, 149-169).

Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates ilmne, et Audi A8 täishävingu ehk

kindlustusjuhtumi korral ületanuks väljamakstav hüvitis tõenäoliselt 37 000 euro suuruse

soovhinnaga müügis oleva Audi A8 müügist saadava summa. Seda enam, et ostuhuvi auto

vastu oli leige. Kindlustusjuhtum tähendanuks Robert Ambartsumjanile seda, et ta saab oma

raha (mis on pikemat aega n-ö võõra auto all kinni) vähemalt mingis osas tagasi.

5 süüdistatava ütlused kd IV tlk 15 ja 16

6 kannatanu ütlused kd I tlk 28 ja 29, süüdistatava ütlused kd IV tlk 18 ja 24

7 kannatanu ütlused kd I tlk 30 ja 31

8 kannatanu ütlused kd I tlk 22-32 ja süüdistatava ütlused kd IV tlk 15-40

18.3 Maakohus sidus Robert Ambartsumjani talle etteheidetava omastamisteoga järgmiste

tuvastatud faktide abil (vt vaidlustatud otsuse lk-d 10-14): 1) süüdistatav oli viimane inimene,

kes enne sõiduki kadumist seda kasutas (süüdistatava ütlused, kaamerasalvestiste vaatlus); 2)

kadunud sõidukit avati ja lukustati pultvõtmest (süüdistatava ütlused, kohtuistungil video teel

läbi viidud pultvõtme vaatlus Reval Auto Esindused OÜ-s, Audi A8 originaalvõtmete

politseile üleandmise-vastuvõtmise akt); 3) sõiduki pultvõtmest avamisel ja lukustamisel

vilguvad korraks suunatuled (üldteada asjaolu sarnast pultvõtit kasutavate autojuhtide jaoks,

kaamerasalvestiste vaatlus, süüdistatava kommentaar pärast salvestise vaatamist); 4) Audi A8

sujuv ja läbimõeldud ära viimise protsess, mis külgnes ajaliselt süüdistatava poolt lukustamata

sõiduki jätmisega parklasse (kaamerasalvestiste vaatlus); 5) viivitamine sündmusest

teatamisega olukorras, kus pole eluliselt usutav, et süüdistatav ei märganud Audi A8 kadumist

(Häirekeskuse kõnesalvestis, süüdistatava ütlused, sündmuskoha vaatlus ja skeem,

kaamerasalvestiste vaatlus); 6) kõnes Häirekeskusesse naljatlemine ja keskendumine

võimalikule kindlustushüvitisele (Häirekeskuse kõnesalvestis); 7) Audi A8 ühte pultvõtit,

mille süüdistatav andis kindlustusandjale kasutati 21. detsembril 2020. a ehk pärast auto

kadumist ja enne seda, kui süüdistatav auto kadumisest teatas (sõiduki võtme vaatlus,

asjatundja W ja tunnistaja Q ütlused, Audi esinduse diagnostikaprotokollid).

18.4 Eeltoodust vaidlustab apellant järgmist: 1) tõendamata on asjaolu, et Audi A8-l vilguvad

avamisel ja lukustamisel ohutuled. Tuginemine süüdistatava juhuslikult pillatud ristküsitluse

välisele kommentaarile pole kaitsja hinnangul KrMS § 63 valguses lubatav; 2) kriminaalasjas

pole tõsikindlalt tuvastatud, mis kellaaeg oli Audi A8 süsteemides selle äraviimise hetkel ja

järelikult ei pruugi elektroonilise pultvõtme mällu salvestunud andmed olla õiged.

18.5 Ringkonnakohus nendib, et kui vaadata käsiloleva otsuse p-des 18.2 ja 18.3 kajastatut,

siis on põhjust öelda, et sündmuste käik oligi väga suure tõenäosusega selline nagu seda

süüdistus kirjeldab ning maakohus tuvastas. Riigikohus on rõhutatud, et kuriteo

toimepanemise asjaolud ei pruugi välismaailmas peegelduda otseste tõenditena. Sel põhjusel

võib inimese süüditunnistamine põhineda ka kaudsetel tõenditel, kui need on asetatud

omavahelisse konteksti ning neid on hinnatud kogumis (vt RKKKo 1-18-86). Kohtu otsus ei

tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul

ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu

jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse

esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku

kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist

(RKKKo nr 1-20-1301, p 20). Viidatud põhimõtteid silmas pidades ei ole maakohus eksinud,

sest kolleegiumi hinnangul lähtuvad kohtu järeldused süüdistatava süüküsimuse kohta asja

juurde võetud ja analüüsitud kaudsete tõendite kogumist. Mis puudutab Robert

Ambartsumjani poolt pärast kaamerasalvestiste vaatamist pillatud kommentaari peab vilkuma

(vt maakohtu otsuses lk 11 ülevalt lugedes kolmas lõik), siis on kaitsjal õigus, et kooskõlas

KrMS § 63 lg 1 on kriminaalasjas tõendiks ainult süüdistatava ütlus. Antud juhul pole vaidlust

selles, et Robert Ambartsumjan avaldas oma seisukoha ristküsitluse väliselt. Ringkonnakohus

tutvus istungi protokolliga (kd I tlk 52) ning kuigi Robert Ambartsumjani avaldus peab

vilkuma mõjub kontekstivälisena pärast kaitsja arutlust talle kuuluva auto eripärast, on

võimalik mõista, et süüdistatava sõnad on siiski mõeldud hilinenud vastusena kohtu eelnevale

sõnavõtule, mille kohaselt: „…sest kohus tõepoolest ei tea, kas need tuled peavad vilkuma või

ei pea“. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et tulenevalt KrMS § 63 lg 1 süüdistatava

märkust tõendina kasutada ei või. Sarnaselt ei saa tõendina kasutada ka seda, mida süüdistatav

oma viimases sõnas rääkis. Samas tegi maakohus antud juhul oma järelduse – Audi A8

pultvõtmest avamisel ja/või lukustamisel suunatuled vilguvad – tegelikult enama põhjal, kui

süüdistatava juhuslikult pillatud kommentaar. Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et maakohtu

hinnangul on suunatulede vilkumine pultvõtmega autode sulgemisel ja/või avamisel

tavapärane ning konkreetse sõiduki puhul näitabki turvakaamerate salvestis, et suunatuled

vilkusid kindlasti siis, kui süüdistatav sõiduki ära parkis ja poodi siirdus. Ringkonnakohtu

hinnangul piisab juba eelnevast ning asjaolust, et turvakaamerate salvestiste järgi sisenes

sõiduki ära viinud menetlusega tuvastamata isik autosse pingutusteta, väitmaks, et sõiduki

uksed olid väga suure tõenäosusega lahti. Mis puudutab seda, kas süüdistatava poolt hiljem

kindlustusandjale üle antud võti oli auto äraviimise hetkel salongis või mitte ehk

elektroonilise võtme logi usaldusväärsus, siis iseenesest on võimalik, et auto andmed, mida

sellega n-ö suhtlev elektrooniline pultvõti salvestab, ei tarvitsenud vastata tegelikkusele.

Samas tuleb asetada fakt (pultvõtit kasutati 21. detsembril 2020. a pärast sõiduki äraviimist ja

enne selle võtme kindlustusandjale andmist) konteksti teiste faktidega (auto minema viinud

isikul ei olnud takistus sinna sisenemiseks, kindlustuslepingu järgi tuli hüvitise saamiseks

anda üle kõik võtmed, süüdistatav viivitas sõiduki kadumisest teatamisega mitu päeva ning

kindlustusandjale esitatud võtme järgi oli seda kasutatud vahepealsel ajal ehk ajal mil sõiduk

oli ära viidud). Kui siia lisada asjaolu, et kaitseväide (sõidukil oli vale kellaaeg) on tegelikult

küll paisatud õhku, kuid jäetud paljasõnaliseks, siis pole mingit põhjust öelda, et pultvõtme

mällu salvestunud kuupäev pole õige. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et apellatsioon

jääb tagajärjetuks osas, mis puudutab Robert Ambartsumjani seotust sõiduki n-ö vargusega.

Kaitsja vaidlustas süüdistatava süüdi tunnistamise KarS § 201 lg 1 mh kaalutlusel, et Robert

Ambartsumjan oli sõiduki omanik ja endale kuuluva asja omastamine pole võimalik. See

asjaolu ringkonnakohtu hinnangul tõendatud pole ning seega jääb apellatsioon ka selles osas

ainetuks.

19. Apellandi vastuväited, mis puudutavad Robert Ambartsumjani süüdi tunnistamist KarS §-

de 212 lg 1 ja 320 lg 1 järgi, põhinevad ainult ühel argumendil: omastamisetteheide pole

tõendatud ning järelikult olid õiged nii kindlustusandjale esitatud andmed kui ka menetlejale

antud ütlused. Kuivõrd ringkonnakohus leidis vastupidist, jääb apellatsioon ka selles osas

edutuks.

20. Viimaks hindab kolleegium kaitsja väiteid, mis puudutavad seda, kas Robert

Ambartsumjanile süüks arvatud ja KarS §-de 212 lg 1 ja 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavaid

kuritegusid tuleks piiritleda reaalkogumina nagu tegi seda maakohus või mitte. Siin toimis

maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti.

20.1 Apellandi väitel neeldub KarS § 320 lg 1 tunnustele vastav tegu KarS § 212 koosseisus.

Kolleegium kaitsjaga ei nõustu. Konsumeerimine on välistatud sel põhjusel, et süüdistatav

kahjustas oma tegudega võrdsel määral erinevaid õigushüvesid. Kindlustuskelmus on

kindlustusandja vara vastu suunatud kuritegu, kuid teadvalt valeütluste andmisega kaasnev

vastutus tagab seda, et õigusemõistmiseks vajalikud ja välja selgitatavad asjaolud on tõesed.

20.2 Kolleegium nendib, et iseenesest võiks kaaluda ka ideaalkogumit. Viimase all

mõistetakse seda, kui isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu, s.o

väliselt üks tegu toob materiaalsete deliktide korral endaga kaasa mitu erinevates

süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühest teost karistusõiguse mõttes saab aga rääkida

juhtudel, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-

ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale

isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (nt RKKKo 1-16-6452 p 36).

Antud juhul on ilmselge, et süüdistatava teoplaan nägi ette kindlustuskelmust.

Kindlustusandjalt hüvitise taotlemiseks oli tal vaja esmalt omastada R.E auto ja seejärel anda

politseis valeütlusi selle kohta, et auto varastati. Kolleegiumi hinnangul on tegu

reaalkogumiga. Olukorras, kus isikul tuleb oma lõppeesmärgi saavutamiseks panna toime

mitu tegu, mis on ajaliselt selgelt eristatavad ja vastavad eri süüteokoosseisudele, on tegemist

reaal-, mitte ideaalkogumiga.

21. Kuivõrd Robert Ambartsumjanile mõistetud karistusi ja liitkaristust vaidlustatud ei ole

ning pole ka põhjust esitatud apellatsiooni piiridest väljumiseks, tuleb Harju Maakohtu 16.

aprilli 2024. a kohtuotsus jätta kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kaitsja

apellatsioon jääb rahuldamata.

22. Robert Ambartsumjani kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse

kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt analüüsis apellant maakohtu otsust ja koostas

apellatsiooni, need toimingud võtsid aega 11 tundi (mis on peaaegu 1,5 normtööpäeva).

Õigusabiteenuse tunnihind on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuigi taotletav tasu on

mõistlik, jääb see KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 17.12.2024 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2024. a ja Harju Maakohtu

16. aprilli 2024. a otsus osas, millega Robert Ambartsumjan tunnistati süüdi ja

teda karistati KarS § 320 lg 1 järgi.

2. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti valitud kaitsjale

apellatsioonimenetluses makstud tasu tervikuna Robert Ambartsumjani

kanda.

3. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt Robert

Ambartsumjani kasuks välja 500 eurot valitud kaitsjale

apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Robert Ambartsumjani kasuks välja 100 eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.