3-24-1014/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

13.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1014

Haldusasi

Riigiprokuratuuri taotlus X OÜ valduses olnud vara

riigi omandisse kandmiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Riigiprokuratuur, esindajad riigiprokurör

Jürgen Hüva ja abiprokurör Siret Vaher-Torni

Puudutatud isik – X OÜ, esindajad vandeadvokaadid

Denis Tšasovskih ja Marko Kairjak

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 ja 24.05.2024

määrused

Menetluse alus ringkonnakohtus

Riigiprokuratuuri ja X OÜ määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigiprokuratuuri määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

14.05.2024 määruse haldusasjas nr 3-24-1014 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

2. Mõista Riigiprokuratuuri määruskaebuse menetlusega seotud X esindajakulu

hüvitamiseks Riigiprokuratuurilt välja 2100 (kaks tuhat ükssada) eurot.

Riigiprokuratuuri võimalikud menetluskulud jätta tema enda kanda.

3. Jätta X OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2024

määrus haldusasjas nr 3-24-1014 muutmata.

4. Jätta X OÜ määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

5. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate)

nimed, äriühingute (v.a pankade) nimed ja pangakontode numbrid tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-24-1014

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, §

265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas 11.10.2022 kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr

22730000251) karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p 3 ja lg 3 tunnustel. Väidetavalt oli X

OÜ (puudutatud isik) oma juhatuse liikme Z.P kaudu pannud toime rahapesu suures ulatuses.

Kriminaalmenetlus lõpetati Riigiprokuratuuri 10.04.2024 määrusega kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel (puudub kriminaalmenetluse alus).

2. Riigiprokuratuur esitas 05.04.2024 Tallinna Halduskohtule rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 57 lg 7 alusel taotluse loa saamiseks kanda X

OÜ-le kuuluval Coop Pank AS arvelduskontol asuvad rahalised vahendid 5 425 000 eurot

Eesti Vabariigi omandisse. Taotluses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus arestida puudutatud

isikule kuuluval kontol asuvad rahalised vahendid.

X OÜ (kuni 05.04.2022 C OÜ) asutati 01.12.2015. Asutamisest kuni praeguseni on üheks

juhatuse liikmeks Z.P ja alates 07.12.2015 kuni praeguseni on teiseks juhatuse liikmeks D.N.

Osanikud olid 09.12.2015–23.03.2017 Küprose äriühing Q Ltd, 23.03.2017–19.03.2018

hoidis osakuid Nordea Bank AB tuvastamata osaniku eest ja alates 19.03.2018 kuni

praeguseni OÜ N, mis on seostatav D.N-iga .

Äriühingu kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-s laekus 08.12.2015

laenuna 5 500 000 eurot Q Ltd kontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-

s. Ülekanded toimusid kahe 08.12.2015 laenulepingu alusel summades 1,5 miljonit ja 4

miljonit eurot. X OÜ poolt on lepingud allkirjastanud Z.P ja Q Ltd poolt tuvastamata isikud.

Samuti ei ole teada, kellele Q Ltd kuulus. Laenulepingu järgi tulnuks seada ostetavale

kinnistule hüpoteek laenuandja kasuks, kuid seda ei tehtud. Hüpoteegi seadmata jätmine andis

õiguse leping ühepoolselt üles öelda, kuid ka seda ei tehtud. See tekitab kahtluse, et tehing on

näilik. X OÜ ostis 09.12.2015 väidetava laenu eest kinnistu aadressil Sõpruse pst 157,

Tallinn. Q Ltd loovutas oma nõude 31.10.2018 Gibraltari äriühingule P Inc (praegu P Ltd).

Lepingust ei ole tuvastatavad äriühinguid esindanud isikud. See viitab soovile varjata

tegelikku kasusaajat. Sõpruse pst 157 kinnistu müüdi 01.04.2022 ja selle eest tasuti X OÜ

kontole Coop Pank AS-s kahe ülekandega 04.04.2022 ja 05.04.2022 kokku 5 425 000 eurot.

Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 03.08.2022 ettekirjutusega sellele varale piirangu 30

kalendripäevaks, mida pikendati 01.09.2022 ettekirjutusega 60 päeva võrra. Harju Maakohus

arestis 26.10.2022 määrusega asjas nr 1-22-6429 nimetatud summa konfiskeerimise

tagamiseks kui võimaliku rahapesu objekti.

Puudutatud isik on tasunud Q Ltd-le ja P Inc-le nii vähem kui ka rohkem intresse, kui on

lepingus ette nähtud. Esimene intressimakse P Inc-le tehti 29.10.2018, st enne nõude

loovutamist. See viitab laenulepingu näilikkusele. Tegelikult võis osaliste vahel esineda muu

varjatud kokkulepe. Sellised ebakõlad ei viita tavapärasele majandustegevusele, vaid on

iseloomulikud rahapesule. Kuigi intressimakseid maksti P Inc Šveitsi pangakontole, sooviti

kinnistu müügist saadud summa kanda P Inc Luksemburgis asuvale pangakontole. Kuigi

offshore ühingute kasutamine ei ole keelatud, viitab see oma tegevuse varjamise soovile, mida

tavapärase majandustegevusega tegelevad isikud ei vaja. Ohumärgiks on ka see, et äriühing

omab mitmeid pangakontosid jurisdiktsioonides, kus pangasaladus ja kliendi huvid on

olulisemad kui rahapesureeglitest kinnipidamine.

2(16)

3-24-1014

Puudutatud isikule laenatud raha pärines Q Ltd kontolt, kes sai selle raha S OÜ-lt (ühines

07.07.2015 D OÜ-ga) ja OÜ-lt R (ühines 19.10.2015 D OÜ-ga). Ei ole arusaadav, millisest

majandustegevusest need ühingud raha said. Puudutatud isik on teinud ülekandeid teistele

enda kontodele, oma juhatuse liikmetega seotud äriühingutele (OÜ F, OÜ N, OÜ M, O OÜ)

ning maksnud intresse Q Ltd-le ja P Inc-le. Ajavahemikul 08.12.2015–18.10.2022 ei ole

makstud töötasu, sh juhatuse liikmetele. Enne laenu ülekandmist puudutatud isikule on raha

liikunud läbi mitme omavahel seotud äriühingute kontode, sh offshore äriühingute

pangakontode (Q Ltd, D OÜ, A Ltd, E OÜ, P Inc, V Ltd, P, N Inc), kellest mitme taga on

samad isikud (X, Y). Mitmed ülekanded on tehtud samal päeval samas suuruses ja kõik

väidetavalt laenulepingute alusel. Selline muster on tüüpiline rahapesule ja sellel puudub

majanduslik loogika. Välisettevõtete P Ltd, V Ltd ja N Inc direktorid on/olid Gibraltari

äriühingud AC Ltd ja AB Ltd. Tegemist on teenusepakkujaga, mis on spetsialiseerunud

varahalduse jms teenustele. AB esindajad Lga, X ja Y olid pangale esitatud dokumentide

alusel välisettevõtete esindajad ning nende Swedbank AS kontode allkirjaõiguslikud isikud.

Tegemist on variisikutega, kelle igapäevaseks ülesandeks on mh kuritegelikku päritolu varade

varjamisele kaasaaitamine. Q Ltd (Küpros), V Ltd (Gibraltar), P Inc ja N Inc (Briti

Neitsisaared) internetipanga kasutajad olid aastatel 2012‒2017 Z.P ja 2015‒2017 D.N .

Nemad otsustasid, kuidas puudutatud isikule väidetavalt laenatud vahendeid liigutada, et selle

päritolu ja tegelikku omanikku varjata. Samamoodi on OÜ R (hiljem D OÜ), Q Ltd, V Ltd ja

P Inc vahel tehtud ülekandeid pangalaenust saadud vahenditega. RAB-i analüüsist nähtus, et

Q Ltd oli juba alates 2010. a-st kandnud miljoneid eurosid D OÜ-le, OÜ-le R ja S OÜ-le, kes

soetasid seejärel Tallinnas erinevat kinnisvara. Eesmärk võis olla hägustada seost rahaliste

vahendite algse päritolu vahel ja muuta keerulisemaks pankade, RAB-i ja uurimisasutuse

jaoks võimalus jõuda raha tegeliku päritoluni. Prokuratuur ei saanud teada, millisest legaalsest

majandustegevusest võisid pärineda Q Ltd-i poolt X OÜ-le üle kantud rahalised vahendid.

Z.P juures 31.10.2022 toimunud läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära kasutusel olnud

seadmed. E-kirjavahetusest nähtub, kuidas kavandati kinnistu ost, raha liigutamine laenude

näol erinevate äriühingute vahel, äriühingu asutamine, tegelike kasusaajate varjamine.

Tegelikkuses on nii laenuandjad kui ka -saajad samade isikute kontrolli all ning laenulepingud

koostatakse ja allkirjastatakse hiljem, kui toimub raha ülekandmine.

Swedbank AS sulges 2019. a-l C OÜ (praegu X OÜ) konto, kuna ei olnud võimalik aru saada

välisettevõttelt saadud laenu algsest päritolust. Seni oli Swedbank AS võimaldanud nii suurtes

summades teostada ülekandeid offshore äriühingute vahel samal päeval samades summades.

Kontode puhul oli kasusaajaks kõrge riskiga piirkonnast pärit mitteresident (Z), mis pidanuks

tõstma panga hoolsuskohustust tehingute monitoorimisel. Kriminaalmenetluses tuvastati, et

pank ei monitoorinud väga suurt hulka panga sees tehtud tehinguid aastatel 2011‒2016.

Z oli 17.02.2017 seisuga umbes 50 madala maksumääraga regioonist pärit Swedbank AS-i

kliendi kasusaaja ja omanik, mistõttu oli suure tõenäosusega tegemist variisikuga. Avalikel

andmetel omab ta läbi söeettevõtete SS (SS) ja CO Ltd lähedasi ärisuhteid korruptsiooni,

majanduskuritegude ja organiseeritud kuritegevusega seostatud Venemaa ärimeeste D ja

BAga. Mõlemad isikud on Suurbritannias ja USA-s sanktsioneeritud isikute nimekirjas. Nad

on enam kui 200 madala maksumääraga regioonist pärit Swedbank AS-i kliendi (SS grupp)

tegelikeks kasusaajateks. Isikutega seotud variettevõtete rahapesutunnustega kontode kaudu

liigutati Swedbank AS-s teadmata päritoluga suuri rahasummasid. Zl on ärisuhe ka Uga, kes

on endine CO Ltd osanik, SS toodangut eksportiva KKK nõukogu liige ja V Ltd direktor. Uga

seotud Eesti äriühingute kontodele laekus Zga seotud välisettevõtete kaudu valdavalt 2014. a-l

laenumaksetena üle 17,8 miljoni euro, mis on suure tõenäosusega integreeritud mitmesse

Eestis asuvasse kinnisvarasse. Uga seotud Eesti äriühingute poolt tagastatud laenu- ja

intressimaksed laekusid kihistamise tulemusena osaliselt ka puudutatud isiku OÜ Swedbank

3(16)

3-24-1014

AS-s asuvale kontole. RAB ega uurimisasutus ei ole suutnud tuvastada vara algset päritolu,

mistõttu on jäänud selle algallikas ebaselgeks ja säilinud on rahapesu kahtlus. Swedbank AS

21.10.2022 kirjast nähtuvalt on V Ltd, N Inc, P Ltd ja Q Ltd tegelik kasusaaja Z. Puudutatud

isiku selgituste kohaselt on kahe viimase ettevõtte tegelik kasusaaja hoopis Z poeg E. Z. D

OÜ juhatuse liikmed ja tegelikud kasusaajad on U ja D. B, 2018‒2021. a-l oli tegelikuks

kasusaajaks ka Z. U ja D. B olid ka D OÜ-ga ühinenud S OÜ ja OÜ R juhatuse liikmed. U

asutas OÜ M, mille osanikuks oli 2013‒2017. a-l V Ltd, mis on X OÜ selgituse kohaselt

perekond Z vara haldava usaldushalduse valitseja. OÜ-d M (ühines 27.12.2022 OÜ-ga F)

juhtis 2015‒2022. a-l D.N, kes on ka OÜ F juhatuse liige alates 2016. a-st. Venemaa riikliku

ja finantstaustaga isikute poolt varade paigutamine kinnisvarasse on sageli esinev rahapesu

tüpoloogia ning FATF-i hinnangul on rahapesu risk kinnisvarasektoris kõrge, mis tuleneb

sektori madalast riskiteadlikkusest. K. X’i ja T. Y kohta ei ole seni saadud teavet, mis

kinnitaks nende seotust kuritegeliku tegevusega.

D.N eitas tunnistajana ülekuulamisel oma seotust äriühingutega N Inc, P Ltd ja V Ltd.

Rahalised vahendid pärinevat Z perefirmadelt, kuid täpsemalt ei oska öelda. Z.P selgitas

kahtlustatavana ülekuulamisel, et ärihoone ostmine oli meeskonna (D.N, K. X, T. Y) ühine

idee. Tema asutas äriühingu ja selle osanikuks sai Q Ltd. Swedbank AS-le oli Z.P pärast

konto sulgemist väitnud, et puudutatud isik kuulub Eesti eraisikutele, kellel on Eestis

majandustegevuE. Z.P eitas oma seost äriühingutega N Inc, P Ltd ja V Ltd, kuid kinnitas

kontode vaatamisõigust. Ta kinnitab nõude loovutamist Q Ltd-lt N Inc-le, kuigi e-kirjadest

nähtub, et tema osalusel otsustati nende äriühingute kaudu rahade liigutamine ärihoone

ostuks. Laenulepingute kohta väitis Z.P, et need tulid Q Ltd poolt. Samas nähtub e-kirjadest,

et tegelikult koostas laenulepingud Z.P ja edastas need heakskiidu saamiseks nii D.N-ile kui

ABe töötajatele, kes esindasid Q Ltd. Raha päritolu osas väidab Z.P, et tegemist on Z ja tema

perekonna trusti varadega. Z.P kinnitas, et samast algallikast pärit vahendite eest on

kinnisvara soetatud ka mujale Tallinnasse. Z.P kinnitas, et pärast 15.06.2019 hakati intresse

tasuma läbi Suurbritannias asuva Revoluti konto. Suure tõenäosusega on selle põhjuseks

Eestis rangemaks muutunud rahapesuvastane võitlus ja pankade suhtumine ülekannetesse, mis

on teostatud offshore ühingutele laenulepingute või laenulepingute tagasimakse selgituste all,

samuti kontode alt, mille tegelik kasusaaja on riskipiirkonnast pärit jõukas välismaalane.

Selleks ajaks oli suletud puudutatud isiku Swedbank AS-s asuv konto, algatatud Danske Bank

AS-i kriminaalasi ja kohe algamas Swedbank AS-i oma. Seega võeti kasutusele skeem, kus

intressid liikusid X OÜ Eesti kontolt välismaa kontole ja seejärel teostati intressimakse

väidetavale laenuandjale.

Vara omanik ja tegelik kasusaaja saab olla vaid vahendite osas, mis on saadud legaalsel teel

ehk vara allikas ja päritolu on legaalne (Tallinna Halduskohtu 16.01.2024 määrus nr 3-23-

2907, p 18). RAB ega prokuratuur ei ole suutnud tuvastada, et vaidlusalused rahalised

vahendid pärineksid legaalsest äritegevusest või mõnest muust seaduslikust allikast. Samuti ei

ole suutnud seda veenvalt näidata kriminaalasjas üle kuulatud isikud. RAB ja prokuratuur on

teinud kõik endast oleneva, et jõuda välja vara algse päritoluni. Kogutud tõenditest nähtub, et

esimesed ülekanded liikusid välisriigis asutatud äriühingute Eesti pangakontodele juba 2010.

a-l. Samal ajal on ülekannete tegemisel kasutatud mitmeid vaheetappe ning rahad ei ole

liikunud tavapärase majandustegevuse loogika alusel. Samuti on vahepealselt perioodil

segatud algselt laekunud rahalisi vahendeid pankadelt võetud laenudega ja soetatud

kinnisvara. Tegemist on rahapesule omase kihistamise ja integratsiooni faasiga. RahaPTS-i

eesmärk on vältida kuritegeliku päritoluga vara sattumist käibesse ja kui tõusetub põhjendatud

kahtlus sellise olukorra saabumisest, peab riik sellele reageerima. Kontol oleva vara puhul

käsitatakse konto omanikku valdajana ja tema omandiõigust ei eeldata (RahaPTS § 57 lg 8).

Kuigi panga dokumentide alusel on puudutatud isikule kantud rahaliste vahendite puhul

4(16)

3-24-1014

tuvastatav tegeliku kasusaajana Z, siis tuginedes Swedbank AS-i kriminaalmenetluses

tuvastatule, ei ole see teave usaldusväärne. Vaadeldaval ajajärgul oli Swedbank AS-s kõrge

riskiga mitteresidentide puhul tavapärane näidata tegelike kasusaajatena isikuid, kes seda

tegelikkuses ei olnud. Tunnistajate ja kahtlustatavate tegevus (e-kirjad) näitavad ilmekalt

nende teadlikkust vajadusest hoida tehingu osapooled varjatuna. Samuti on nende ütlused

vastuolus kogutud tõenditega, mistõttu saab kahtluse alla seada ka nende väite raha tegeliku

omaniku kohta. Z ei ole tundnud huvi oma väidetava vara vastu, mis kinnitab, et ta ei pruugi

olla vara tegelik omanik, vaid kellegi käsutäitja, kes omakorda ei soovi ennast nimetatud

varaga siduda. Varjatakse vara võimalikku kuritegelikku päritolu ja selle tegelikku omanikku

(RahaPTS § 4 lg 1 p-d 1 ja 3). Vara tegelik omanik/kasusaaja ei ole tuvastatud, säilinud on

rahapesu kahtlus. Kuigi puudutatud isiku kontol oleva vara riigi tuludesse kandmine võib

riivata tema omandiõigust (eeldusel, et omandiõigus on olemas ja seda tõendatakse),

tasakaalustab seaduses sätestatud riivet see, et riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise

õigus on vara omanikul 3 aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates

(RahaPTS § 57 lg 7).

Kriminaalmenetlus kuulus lõpetamisele, sest 2017‒2020. a-l kehtinud RahaPTS § 4 eeldas

rahapesu toimepanijatelt otsest tahtlust. Olukorras, kus prokuratuur ei ole suutnud tuvastada

eelkuriteo algeid, rääkimata millestki konkreetsemast, ei saa rääkida kahtlustatavate puhul

nende teadlikkusest ja langeb ära rahapesu subjektiivne koosseis. Küll aga on

kriminaalmenetlusega täidetud vähemalt aastane tingimus piirangute osas, kuna vara on olnud

arestitud alates 26.10.2022, enne seda piiratud RAB-i ettekirjutustega 30 päeva ja seejärel 60

päeva.

3. Puudutatud isik palus jätta taotlus rahuldamata ja vabastada puudutatud isiku vahendid

aresti alt. Vara riigi omandisse kandmise üheks eelduseks on vara kriminaalse päritolu

konkretiseeritud kahtlus, mida ei saa sisustada varaga tehtavate ja üksnes menetlejale

arusaamatutena näivate toimingute kirjeldamisega. Vaidluse fookusesse sattunud tehingud

olid arusaadavad osapooltele ja ka kolmandatele isikutele (pangad, audiitorid). Raha

liikumine on vastavalt tehingutele kajastatud raamatupidamises ja vajadusel auditeeritud.

Kuigi haldusmenetluses ei ole tõendamisstandard võrreldav kriminaalmenetluse omaga, ei saa

see olla ka madalam. Meetmeid saab kohaldada vara suhtes, mis on saadud kuriteo teel või

segatud kuriteo teel saadud varaga. Rahapesu kahtluse mõiste sisustamisel on õige lähtuda

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on obligatoorseks elemendiks

eelkuriteo sündmus. Subjektiivne külg on otsustavaks vaid vastutuse küsimuse puhul.

Prokuratuur ei ole suutnud tuvastada eelkuritegu. Seetõttu on arusaamatu väide, et rahapesu

kahtlus püsib. Rahapesu kahtlust ei saa sisustada läbi prokuratuuri subjektiivse, tunnetusliku

ja tõendamata hüpoteesi. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 19.02.2024 otsuses liidetud

asjades nr 265/17 ja 26473/18: Yordanov jt vs Bulgaaria selgitanud, millistel tingimustel on

vara konfiskeerimine väljaspool kriminaalmenetlust lubatud. Oluline on, et kohtud

tuvastaksid vara konfiskeerimisel vähemalt mingid selle kuritegeliku tegevuse asjaolud,

millest konfiskeeritav vara väidetavalt pärineb. Tuleb ära näidata teatav seos vara ja

kuriteosündmuse vahel. Kriminaalmenetluse lõpetamine näitab, et esialgsed rahapesu

hüpoteesid ei leidnud kinnitust ja vara kuritegeliku päritolu kohta ei ole mingisugust teavet.

RahaPTS § 57 lg 7 ei saa olla järg ebaõnnestunud kriminaalmenetlusele.

Puudutatud isiku esindajad on teinud menetlejaga koostööd, andnud sisulisi ütlusi neile

teadaolevate asjaolude kohta, kuigi neil puudus kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustus.

Menetleja on kogunud tõendeid, mis selgitavad vara algset päritolu. X OÜ-lt ei saa nõuda

menetleja kohustuste täitmist või eradetektiivinduse raames teabe kogumist. Vara tegelikus

omanikus ei ole tõsiseltvõetavat kahtlust. Tõendid kinnisvara ostu finantseerija kohta ja nõude

5(16)

3-24-1014

loovutamise kohta esitati juba enne kriminaalmenetlust RAB-le. Nõude omanik on P Ltd,

mille füüsilisest isikust omanik on E. Z.

Prokuratuuri taotlus on vastuolus tema enda kogutud tõenditega. Esitatud väited on ebaõiged

ja edastavad selektiivse ülevaate faktidest. Puudutatud isik on vastanud 01.09.2022 RAB-le,

et laenulepingu on allkirjastanud Q Ltd poolt direktorid K. X ja O. U. Puudutatud isik edastas

ka Q Ltd direktorite allkirja näidised, mis vastavad lepingul olevatele allkirjadele. Vaatamata

sellele tugineb prokuratuur eksitavale väitele, nagu ei oleks teada, kes allkirjastas

laenulepingu laenuandja poolt. Samuti jättis prokuratuur viitamata dokumentidele, mis

viitavad vara esialgse tegeliku kasusaaja Z sissetulekute legaalsusele. Tegemist on oluliste

tõenditega, mis on kooskõlas kõigi asjas üle kuulatud isikute ütlustega. Tunnistajad kinnitasid

perekond Z huvi kõnealuse varaga tehtava investeeringu vastu, tehingute asjaoludega kursis

olemist, seeläbi kasusaajaks olemist ja tehingu legitiimset eesmärki. Prokuratuur esitas

kohtule ühekülgse ja tegelikkusele mittevastava taotluse.

Väites, et puudutatud isiku kontol olev vara on kuidagi seotud rahapesuga, on prokuratuur

tuginenud läbivalt ainult tüpoloogiale. Rahapesukahtlus peab rajanema objektiivsetel

asjaoludel. Peab olema kasvõi põgus ettekujutus eelkuriteo kui rahapesu kohustusliku

elemendi olemasolust (vt RahaPTS § 4). Eelkuritegu peaks olema vähemalt mingil määral

piiritletav. Prokuratuur ei ole teinud vahet rahapesu ja varjamistegevuse mõistetel.

Prokuratuur on taotluses läbivalt kirjeldanud vaid varjamistegevusi, mis võivad kaasneda

rahapesuga, kuid ei ole rahapesuga sünonüümsed. Varaga toimingute tegemine, mille

tulemusel võib vara omanik jääda varjatuks, ei viita automaatselt vara kriminaalsele

päritolule. Varjamiseks võivad olla ka õiguspärased ajendid. Võlausaldaja ehk vara

omanikuks olev ettevõte P Ltd on Venemaa controlled foreign company (CFC) nõuete

kohaselt Venemaal deklareeritud ettevõte ehk ettevõtte omanik, tulud ja kasum on omaniku

koduriigis teada ning ettevõtte teenitud tulud on Venemaal CFC nõuete kohaselt ka

maksustatud. Meelevaldne on väide, et K. X’i ja T. Y näol on tegemist variisikutega, kelle

igapäevaseks ülesandeks on mh kuritegelikku päritolu varade varjamisele kaasaaitamine.

RAB, Europol ega Interpol ei ole kinnitanud, et mainitud isikutel oleks seoseid

kuritegevusega.

Vara omanikuks on P Ltd. Tegemist on Z ettevõtlustuluga, nagu kinnitavad läbiotsimise

käigus ära võetud materjalid. Zle maksti ettevõttest SS suurtes summades dividendi, millelt on

kinni peetud eraisiku tulumaks. Osa dividendidest on kantud erinevate investeeringute

tegemiseks ettevõttesse P Inc, mille osanik ja kasusaaja on Z poeg E. Z. Asjaolu, et

investeerimiseks kasutatud vahendid laekusid mitmest trusti omandis olnud eri ettevõttest või

need ettevõtted asusid mitmes eri riigis, ei anna sellele juurde kuritegelikku päritolu. Pigem

on tavapärane, et nii suurte summade puhul jaotatakse need laiali erinevate ettevõtete ja

riikide vahel. Rahapesule omane kihistamine ei ole sisuliselt võimalik ettevõtete grupi sees,

kui ei muutu vara tegelik kasusaaja ehk raha kandmisel teise ettevõttesse ei püüta eksitada

kolmandaid osapooli vara omaniku suhtes. See, et perekonna trusti halduse alla kuulub

kümneid ettevõtteid, on tavapärane. Seda, et Z vara pärineb legaalsest äritegevusest ja teda

kuritegeliku maailmaga ei seostata, kinnitavad nii kriminaaltoimikus olev konfidentsiaalne

raport kui ka mitmed avalikud allikad. Z on juba 2006. a-l peetud Venemaal üheks jõukamaks

isikuks. Ta on söeettevõtte SS üheks omanikuks ja SS kasum viidi avalikult Venemaalt välja.

Tal on märkimisväärsed legaalsed ärilised sissetulekud, mille olemasolu kinnitavad erinevad

avalikud ja mitteavalikud allikad. Teda ei seostata kuritegeliku tegevusega. Seega ei ole

tegelik kasusaaja tuvastamata. Kuigi vara algseks allikaks on Z ettevõtlustulu, on vara omanik

ettevõte P Ltd, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud. Vara omanik on korduvalt tundnud

huvi, miks ei ole olnud võimalik laenu pärast investeeringu realiseerimist tagastada. Samuti

6(16)

3-24-1014

on perekond Z menetluse käiguga kursis, oodates juba üle 1,5 aasta nende ettevõtte poolt

antud laenu tagastamist.

Üksnes see, et isik ei suuda oma legaalse sissetuleku olemasolu tõendada, ei ole küllaldane

alus tema vara konfiskeerimiseks. Seega ei ole vara arestimine ja riigi omandisse kandmine

mitte ainult ebaproportsionaalne, vaid selleks vajalike aluste ilmselge puudumise tõttu

lubamatu.

Kriminaalmenetlus pakub teabe kogumiseks ja võimaliku rahapesu tuvastamiseks

ulatuslikumaid vahendeid kui muud menetlused. Kui rahapesu ei leidnud tõendamist

kriminaalmenetluse raames, ei ole selle esinemist võimalik möönda ka väljaspool. Praeguses

menetluses konfiskeerimist lubades töötatakse RahaPTS-i eesmärgile vastu. See vähendab

riigi usaldusväärset rolli ettevõtluskeskkonnas.

4. Riigiprokuratuur oli 26.04.2024 vastuväites seisukohal, et kriminaalmenetluse

lõpetamine ei välista vara konfiskeerimist RahaPTS § 57 lg 7 alusel. Menetluse käigus ei

olnud võimalik tuvastada vara tegelikku omanikku ega legaalset päritolu. Tegelik omanik ei

ole esitanud kriminaalmenetluses ega halduskohtule dokumente, mis näitaksid üheselt vara

legaalset päritolu. Kuna antud summade puhul on tehtud ebamõistlikke ja majanduslikult

segaseid kandeid enne investeeringu teostamist, saab pigem jaatada, et tegemist on

mittelegaalset päritolu vahenditega ja tegelik kasusaaja ei soovi end siduda antud summadega.

Seetõttu ei ole summade vabastamine põhjendatud. Kui isik tahab oma seost varaga varjata,

peab ta leppima võimalike tagajärgedega vara peremehetuks lugemise korral. Kui tegemist on

dividendituluga, millelt on korrektselt makstud kõik maksud, ei tohiks olla ühtegi piirangut

vajalike legaalsust tõendavate dokumentide esitamiseks. Asjaolu, et vara väidetav omanik on

saanud ka legaalset tulu, ei välista antud summade puhul nende ebaseaduslikkust. Vara

omanikku on tahetud teadlikult varjata ja tänaseni puudub kindel seos Z dividenditulu ja

arestitud vara vahel.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.05.2024 määrusega Riigiprokuratuuri taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning tühistas 07.05.2024 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse (resolutsiooni p 3).

Vaidluse all ei ole, et puudutatud isik, kelle kontol vaidlusalune vara asub, ei ole avaldanud

soovi sellest varast loobuda. Vaidluse all on, kas isiku pangakontol olevat vara saab pidada

omanikuta varaks, mille võib kanda riigi omandisse. Tallinna Ringkonnakohus selgitas

23.04.2024 määruses nr 3-23-2814 (p-d 15‒16), et RahaPTS § 57 lg 7 võimaldab kanda riigi

omandisse üksnes n-ö peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesukahtlusega vara.

Jätkuv rahapesukahtlus on piisav selleks, et seada RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel

piirangud vara käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi

omandisse. RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab kontol olevat vara, millest konto omanik ei soovi

loobuda, riigi omandisse kanda üksnes siis, kui on tõendatud, et vara ei oleks pidanud

kõnealusele kontole kunagi üldse jõudma.

RahaPTS § 57 lg 8 järgi käsitatakse kontol oleva vara puhul sama paragrahvi lg-te 6 ja 7

rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. Puudutatud

isik ei ole väitnud, et tegemist oleks temale kuuluva varaga. Kontol olev vara (5 425 000

eurot) saadi Sõpruse pst 157, Tallinn asuva kinnistu müügist (dtl 564). Nimetatud kinnistu

soetati 09.12.2015 (dtl 539) Q Ltd-lt saadud laenu eest. Q Ltd andis 08.12.2015 X OÜ-le

(tollase nimetusega C OÜ) laenu kokku 5,5 miljonit eurot (dtl 59, 68) Sõpruse pst 157,

Tallinn asuva kinnistu ja büroohoone ostuks. Laen anti 15 aastaks ja laenusaajal oli kohustus

maksta laenult 6% intressi aastas. Puudutatud isik tegeles Sõpruse pst 157 asuvate ruumide

väljaüürimisega. Samuti maksis ta Q Ltd-le ja hiljem laenu üle võtnud P Inc-le (hilisema

7(16)

3-24-1014

nimetusega P Ltd) (dtl 77, 618) laenuintresse. P Ltd ainuosanik on E. Z (dtl 434). Seega on

vaidlusaluse vara omanik P Inc ja tegelik kasusaaja E. Z. Seda arvestades ei saa asuda

seisukohale, et vara omanikku või tegelikku kasusaajat ei ole kindlaks tehtud. Nii Q Ltd kui

ka P Inc tegelikuks kasusaajaks oli 2018. a-l Z (dtl 141). Seega on usutav, et ta võis laenu

soovi korral ühelt äriühingult teisele loovutada. E. Z on Z poeg, seetõttu ei ole ka tegeliku

kasusaaja muutumine ebausutav. Prokuratuur ei ole tõendanud oma kahtlusi, et vara omanik

on keegi tundmatu isik ja Zd on vaid variisikud. Tegemist on spekulatsiooniga, mis ei ole

leidnud kriminaalmenetluses kinnitust. Arvestades Z jõukust, milles ei ole kahtlusi, ei ole

selline spekulatsioon usutav.

Prokuratuur uuris kriminaalmenetluses vaidlusaluse vara päritolu. Vara peeti

rahapesukahtlaseks, sest seda keerutati arusaamatutel põhjustel erinevate äriühingute kontode

vahel (dtl 110). S OÜ ja OÜ R osanikuks oli otseselt või kaudselt Q Ltd (dtl 111). Q Ltd, Sea

Ripple Investmets Inc, V Ltd ja N Inc tegelikuks kasusaajaks on Z (dtl 141). Kuigi

prokuratuur seadis selle oma taotluses kahtluse alla, ei ole ta tuvastanud kriminaalmenetluse

käigus midagi muud. Seega on tegemist äriühingutega, kes alluvad lõppastmes samale isikule.

Isegi kui raha kandmine enda erinevate äriühingute kontode vahel on arusaamatu, ei saa seda

pidada varjamistegevuseks, sest tegelik kasusaaja on jäänud samaks. Vaidluse all ei ole

asjaolu, et Z on Venemaal väga jõukas isik, kelle tulu SS-st on väga suur (dtl 407, 411). Kuigi

asjas esitatud tõendid füüsilise isiku tulude kohta puudutavad aastaid 2017‒2018, st ei tõenda

isiku tulu 2015. a-l ja enne seda, ei ole prokuratuur seadnud kahtluse alla, et tegemist on

isikuga, kes saab Venemaal legaalsest äritegevusest suurt tulu. On tõsi, et legaalse tulu

olemasolu ei tõenda kahtlusteta, et isiku kogu vara on legaalne. Samas ei ole prokuratuur

tuvastanud Z osas ebaseaduslikku tulu, mis vajaks rahapesu. Prokuratuur on möönnud, et

erinevalt Z ärikaaslastest ei ole Z ka rahvusvahelisel tasandil kuritegevusega ega rahapesuga

seostatud (vt nt dtl 438). Seega puudub tõsiseltvõetav põhjus vaidlusalust raha rahapesuga

seostada. Isegi kui asjas ei ole tuvastatav vaidlusaluse vara algne päritolu (pärinemine Z

dividenditulust või muust tööalasest või äritegevusega seotud tulust), ei saa nõuda selliste

tõendite esitamist puudutatud isikult. Tema ülesanne ei ole esitada tõendeid kuni väidetava

eelkuriteoni või legaalse algallikani välja. Kriminaalmenetluse materjalidest ei nähtu, et

prokuratuur oleks nõudnud selliseid dokumente Zlt või teistelt temaga seotud ettevõtetelt.

Kohus möönab, et prokuratuuril võib olla raske uurida rahapesu, mis võib olla toime pandud

erinevates riikides, sh riikides, mille asutustega ei ole rahapesuvastase koostöö tegemine kuigi

efektiivne. Samas ei ole praeguses asjas siiski usutavalt põhjendatud, et tegemist võib olla

rahapesuga. Seetõttu ei näe kohus põhjust, miks tuleks vaidlusalune vara käibelt kõrvaldada ja

arvata riigi omandisse.

Prokuratuuri etteheited laenulepingu kohta ei ole põhjendatud ega viita rahapesule.

Arvestades, et puudutatud isiku osanik oli algselt Q Ltd (dtl 525, 9856), oli tegemist oma

tütarettevõttele laenu andmisega kinnisvarasse investeerimise eesmärgil. Kuna tegemist oli

sisesuhtega, puudus tingimata vajadus laenu hüpoteegiga tagada, isegi kui sellele lepingus

viidati. Samuti ei ole oluline, kui palju või kui tihti omavahel seotud äriühingute vahel

intresse maksti. Vaidluse all ei ole, et Sõpruse pst 157 kinnistu kuulus puudutatud isikule ja ta

teenis selle väljaüürimisest tulu. Kinnisvara soetamine ja selle väljaüürimisest tulu teenimine

on majanduslikult põhjendatud tegevus ning selle arvelt laenuintresside maksmine usutav.

Kuigi ka rahapesus võidakse sageli kasutada kinnisvaratehinguid, ei tähenda see, et igasugust

kinnisvaratehingut on põhjust seostada rahapesuga. Ka legaalsel teel saadud vahendeid on

põhjust investeerida mh kinnisvarasse. Samuti ei ole keelatud omada äriühinguid või

pangakontosid madala maksumääraga riikides või riikides, kus hinnatakse kõrgemalt kliendi

huve. Seega ei ole Q Ltd poolt tehtud tehing (laenu andmine kinnisvara ostuks) kahtlane.

Põhjendatud ei ole etteheited laenulepingu allkirjastamise osas. Kuigi laenulepingul ei ole Q

8(16)

3-24-1014

Ltd poolt allkirjastanud isikute nimesid, kinnitavad äriühingu äriregistrikaardil (dtl 510)

olevad allkirjanäidised, kelle allkirjadega on tegemist. Järelikult ei ole põhjendatud

prokuratuuri kahtlus lepingu sõlminud isikute osas.

Rahapesu toimumist ei saa järeldada ka puudutatud isiku juhatuse liikmetele töötasu

maksmata jätmisest. Z.P ja D.N ülekuulamise protokollidest nähtub, et juhatuse liikmete

osutatud teenete eest tasuti nendega seotud ettevõtetele. Selline tasu maksmise korraldus ei

ole keelatud.

Z perekonna varade haldamiseks varahaldusteenuseid osutavate ettevõtete kasutamine on

majanduslikult põhjendatud ja see ei tähenda tingimata rahapesu toimepanemist. Prokuratuur

ei ole tuvastanud, et Lga, K. J. X või T. P. Y oleks seotud rahapesu toimepanemisega.

Varahaldusettevõtete asumine madala maksumääraga riikides ei tähenda tingimata rahapesu

toimepanemist, vaid vara investeerimisest teenitava tulu suurendamist väiksema

maksukoormuse läbi. Rahapesu ei ole põhjust tuletada ka asjaolust, et isikuga on seotud

mitmed erinevad äriühingud. Vara hajutamine erinevate äriühingute, riikide ja pankade vahel

võib olla põhjendatud riskide maandamise eesmärgil.

6. Riigiprokuratuur esitas 20.05.2024 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse HKMS § 208 lg 2

alusel määruskaebuse tagamiseks ja puudutatud isikule kuuluval arvelduskontol nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Coop Pank AS-s oleva vara summas 5 425 000 eurot

arestimiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21.05.2024 määrusega Riigiprokuratuuri taotluse

määruskaebuse tagamiseks ja arestis kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni puudutatud isiku Coop Pank AS kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX

oleva vara summas 5 425 000 eurot.

8. Tallinna Halduskohus mõistis 24.05.2024 määrusega Riigiprokuratuurilt puudutatud

isiku kasuks välja menetluskulu 4457,88 eurot. Puudutatud isik taotles esindajakulu

väljamõistmist kokku 7812 eurot. Kulude tõendamiseks esitati Ellex Raidla Advokaadibüroo

OÜ 30.04.2024 arve nr 241777 summas 5457,06 eurot (koos käibemaksuga) ja 24.05.2024

arve nr 242169 summas 4432,26 eurot (koos käibemaksuga). Arveid võib

spetsifikatsioonidest nähtuvalt pidada osaliselt seotuks haldusasjaga. Kirjed, mis ei seondu

haldusasjaga, vaid kriminaalasjaga, on 30.04.2024 arve spetsifikatsioonil märgistatud halli

värviga ja nende hüvitamist puudutatud isik praeguses asjas ei taotle. Menetluskuluks, mida

saab teiselt poolelt välja mõista, on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (HKMS §

101 lg 1, § 103 lg 1 p 1, § 108 lg 1). Muude isikute kuludega kohus menetluskulude hulgas

arvestada ei saa (vt nt Riigikohtu 28.12.2022 otsus nr 3-20-2325, p 35). Puudutatud isiku

esindajateks asjas olid vandeadvokaadid Denis Tšasovskih ja Marko Kairjak, kes suhtlesid

menetluses kohtuga ja esitasid menetlusdokumente. Muid esindajaid ei ole puudutatud isikul

asjas olnud, neist ei ole kohut teavitatud ja nad ei ole menetluses ühtegi toimingut teinud.

Samuti ei olnud puudutatud isikul asjas nõustajat. Pealegi ei saa kirjaliku menetluse korral

hüvitada menetlusdokumendi koostamisel nõustaja abi kasutamist (vt nt Riigikohtu

11.10.2023 otsus nr 3-20-771, p 60). Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arvetelt nähtub, et

menetluskulude hulka on arvatud ka teiste büroos töötavate isikute töötunnid (SV ja AN).

Kuna tegemist ei olnud puudutatud isiku esindajatega, ei saa kohus nende isikute

töötundidega X OÜ menetluskulude hulgas arvestada. Kohus arvestab vaid D. Tšasovskihi ja

M. Kairjaki töötundidega kokku summas 3654 eurot, koos käibemaksuga 4457,88 eurot.

Kohus jätab arvestamata ka D. Tšasovskihi tegevusega pärast 15.05.2024. Tegemist on pärast

menetluse lõppu tekkinud kuluga, mis ei kuulu selle menetluse raames hüvitamisele. Selle

hüvitamist võib taotleda määruskaebemenetluses. Puudutatud isiku kulud summas 4457,88

9(16)

3-24-1014

eurot on asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ning tuleb Riigiprokuratuurilt välja

mõista (HKMS § 109 lg 6).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Riigiprokuratuur esitas 23.05.2024 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 14.05.2024

määruse tühistamiseks osas, milles halduskohus jättis taotluse rahuldamata (s.o resolutsiooni

p 1).

RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamisel ei saa lähtuda rangelt sätte sõnastusest, vaid tuleb vaadata ka

§ 57 teisi lõikeid ja seaduse üldist loogikat. Vara saab olla kas legaalne või illegaalne,

vahepealseid variante ei ole. Olukorras, kus ei ole tuvastatav vara pärinemine legaalsest

allikast ning sellise varaga on tehtud toiminguid, tuleb rääkida rahapesukahtlusest. Seda

toetab ka RahaPTS § 4 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt on juba kuritegelikust tegevusest

saadud vara omandamine, valdamine või kasutamine alus väitmaks rahapesu toimepanemist.

Kui lisaks on tuvastatavad erinevad varjamistegevused, siis see ainult süvendab püstitatud

hüpoteesi rahapesukahtluse osas. Rahapesukahtluse ilmnemisel ei saa olla aktsepteeritav, et

vara kasutamist on võimalik üksnes piirata ning selle konfiskeerimine on välistatud. Vara riigi

omandisse kandmine peab olema võimalik olukorras, kus ei ole tuvastatud vara legaalne

päritolu või selle tegelik omanik. Lisaks ei välista haldusmenetluse raames vara riigi

omandisse kandmine selle omaniku võimalust esitada kuni 3 aasta jooksul täiendavaid

tõendeid riigile vara päritolu osas, mille järel on võimalik rahalised vahendid selle

õiguspärasele omanikule tagastada (RahaPTS § 57 lg 7 viimane lause).

Kriminaalmenetluses kogutud dokumendid kinnitavad esmapilgul tõesti seda, et arestitud

rahalised vahendid kuuluvad P Ltd-le, mille ainuosanikuks on Z poeg Y. V. Samal ajal tuleb

kriitiliselt suhtuda nende dokumentide usaldusväärsusesse. E. Z seotust P Ltd-ga kinnitab D.N

juures läbiotsimisel leitud dokument, mille on koostanud AB L töötaja. Nimetatud äriühing on

spetsialiseerunud offshore firmade haldamisega seonduvale. Muu hulgas pannakse erinevate

ettevõttete ette oma inimesed, kes esindavad kolmandaid isikuid, kes ei soovi oma otsest

osalust avalikkusega jagada. Seda kinnitab prokuratuuri taotluse p-s 1.15 toodu. Samal ajal on

oluline, et tegemist ei ole sõltumatu kolmanda isiku kinnitusega või riigi poolt hallatava

registri väljavõttega.

Varaga seotud isik T. Y on avalikele andmebaasidele tuginedes seotud mitme madala

maksumääraga riigist pärit ettevõttega. Prokuratuur ei väida, et offshore ettevõtte kasutamine

oleks juba eos kuritegelik, kuid kui seda saab seostada selliste suurte leketega nagu nt

„Panama Paberid“, mille üks suuremaid paljastusi tõi välja mitmed tuntud isikud, kes on mh

varjanud oma ebaseaduslikult saadud tulusid just praeguses kaasuses toodud äriühingute

rägastiku sisse, siis peab seda asjaolu arvesse võtma.

Teine põhiline vara omanikku kinnitav tõend pärineb Swedbank AS-i vastusest, millest

nähtub, et kõikide vara liigutamiseks kasutatud äriühingute lõplik kasusaaja, kellele täna

kuulub nõudeõigus puudutatud isiku vastu laenu tagastamise osas, on Z. Prokuratuur on

taotluse p-s 1.21 tuginenud teises kriminaalmenetluses tuvastatule, s.o Swedbank AS-i suhtes

toimunud kohtueelsele uurimisele. Kuigi asi lõpetati süüteokoosseisu puudumise tõttu, tõi

prokuratuur välja mitmed puudused, mis esinesid aastatel 2011‒2016 panga töökorralduses.

Nimelt lokkas üsnagi arvestatav korralagedus just osakonnas, mis teenindas kõrge riskiga

piirkonnast pärit mitteresidente. Sinna kuulusid ka Venemaalt pärit ülirikkad, kes avasid

kontosid oma offshore ettevõtetele. Sellise kirjelduse alla paigutub ka G. V. Prokuratuur

tuvastas, et puutuvalt tegeliku kasusaaja märkimisse panga dokumentides, ei vastanud need

10(16)

3-24-1014

alati kõrge riskiga mitteresidentide puhul tegelikkusele. Rahapesu reeglite järgimine oli

viidatud perioodil ilmselgelt teisejärguline.

Tuvastamist on leidnud, et peamised rahavood liikusid just Swedbank AS-s avatud offshore

ühingute kontodel. Tuvastatud on selged majandsulikus vaates mõistetamatud ülekanded

erinevate kontode vahel. Eelneva tõttu saab seada kahtluse alla asjaolu, et vara omanik on Z

või tema poeg E. Z. Samal ajal tekib siin ka vastuolu, kuna AB väljastatud tõend räägib poja

ning panga vastus jällegi isa omaniku staatusest. Olenemata asjaolust, et tegemist on isa ja

pojaga, ei tähenda see üheselt omaniku tuvastatust, tegemist ei ole vara ühisusega ning

puuduvad veenvad dokumendid vara ülemineku kohta. Esitatud ei ole ühtegi tõendit, mis

kinnitaks vara legaalset päritolu. Ainukesed tõendid, mis viitavad suurtele tuludele Z osas,

pärinevad 2017. ja 2018. a-st. RahaPTS § 57 loogika seisneb selles, et rahapesukahtlus ei

peaks tõusetuma ainult olukorras, kus on olemas viited kuritegelikule tegevusele. Prokuratuur

on taotluses välja toonud rea tegevusi, mis viitavad rahapesule (n-ö tüpoloogiad) ja kohus ei

ole neid veenvalt kummutanud, mistõttu saab endiselt rääkida rahapesukahtlusest.

Puudutatud isik ei ole esitanud ühtegi konkreetset tõendit 2015. a või sellele eelneva aja

kohta, mis kinnitab vaidluse all oleva vara legaalsust. Puudutatud isiku esindajad on ise oma

23.04.2024 vastuväites kinnitanud, et nende teada on G. V olnud teadlik kriminaalmenetlusest

ning praegu toimuvast haldusmenetlusest. Seega võib järeldada, et esindajad või ühingu

juhatuse liikmed omavad endiselt kontakte vara väidetava omanikuga. Prokuratuuril need

kontaktid puuduvad ja puuduvad ka võimalused neid välja selgitada. Seega jääb

arusaamatuks, milline objektiivne takistus esineb puudutatud isikul vara päritolu kinnitavate

dokumentide esitamiseks. Probleem ei tohiks olla ka varasemate kui 2017. ja 2018. a tulu

kinnitavate dokumentide ning mõnede maksekorralduste/panga väljavõtete esitamine, mis

näitavad, et Eestisse suunatud raha kinnisvara ostuks pärines legaalsest äritegevusest.

EIK 19.02.2024 otsuses Yordanov jt vs Bulgaaria (p 124) on kinnitatud riigi õigust mõista isik

süüdi rahapesu kuriteos olukorras, kus esinevadki just ainuüksi rahapesu tüpoloogiale viitavad

tunnused ning puudub igasugune viide konkreetsele eelkuriteole. Prokuratuuri hinnangul

peaks lähtuma seisukohast, et eelkuriteo tuvastamine haldusmenetluses ei ole vajalik ning

vara riigi tuludesse kandmine peab olema võimalik ka olukorras, kus on selgelt välja toodud

rahapesule viitavad tunnused ning saab kahtluse alla seada rahaliste vahendite päritolu,

mistõttu ei saa kindlalt väita ka selle omaniku olemasolu.

10. Puudutatud isik palub 04.06.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ning mõista

Riigiprokuratuurilt välja puudutatud isiku menetluskulu 4195,58 eurot. RahaPTS § 57 lg-st 7

tuleneb, et riigi omandisse saab kanda üksnes n-ö peremehetut ehk omanikuta või tuvastamata

tegeliku kasusaajata vara. Erand on ette nähtud juhuks, kui vara valdaja avaldab kirjalikult

soovi varast loobuda, millise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Seega on mõistmatu

prokuratuuri väide, et halduskohtu ja ringkonnakohtu tõlgendus asjades nr 3-23-2814 ja 3-23-

2858 on põhjendamatult regulatsiooni kitsendav. Lisaks peab RahaPTS § 57 lg 7

kohaldamiseks esinema kõrvaldamata rahapesukahtlus, milline nõue tuleneb viidatud sätte

tõlgendamisest koosmõjus RahaPTS § 57 lg-tega 1, 3 ja 6. Seda väidet ei sea iseenesest

kahtluse alla ka prokuratuur.

RahaPTS § 4 lg 1 järgi saab rahapesu koosseisu täita üksnes kuritegelikust tegevusest

pärineva varaga teatud toimingute tegemine. Vara pärinemine eelkuriteost on tingimus,

milleta rahapesust rääkida ei saa (nt Riigikohtu 12.10.2018 määrus nr 1-17-5176, p 21).

Vähemalt kuriteosündmus peab olema tõendatud ka RahaPTS § 4 lg 1 p-st 5 tulenevalt.

Rahapesu lihtsustatud tõendamisstandard ei saa viia olukorrani, kus isikule heidetakse ette

rahapesu toimepanemist olukorras, kus prokuratuur väidab, et ei ole suutnud tuvastada

11(16)

3-24-1014

„eelkuriteo algeid, rääkimata millestki konkreetsemast“. Praegusel juhul ei ole ebaselgust ei

vara omaniku ega tegeliku kasusaaja legaalse sissetulekuallika osas. EIK 02.05.2017 lahendis

Zschüshen vs Belgia lähtus EIK Belgia riigisisesest õigusest ja sellele Belgia kohtute poolt

antud tõlgendusest. Belgia kohtud tuvastasid eelkuriteo toimumise fakti, tuginedes kaudsetele

tõenditele, mitte pelgalt tüpoloogiaga sisustatud hüpoteesile. Prokuratuur ei ole eelkuriteo

kohta kogunud ka mitte kaudseid tõendeid.

Asjatundmatu on prokuratuuri väide, et haldusmenetluses ei ole eelkuriteo tuvastamine

vajalik. Tähtis ei ole see, kuidas riik mingi menetluse või meetme õigusaktides määratleb,

vaid milline on selle tegelik mõju. Kui halduskonfiskeerimisel on karistusele omane mõju,

tuleb sellist meedet rakendatavas menetluses kohaldada karistusõiguslikke garantiisid.

Praegusel juhul taotleb prokuratuur vaatamata kriminaalmenetluse aluse puudumise

jaatamisele rahapesukahtluse argumendil 5 425 000 euro riigi omandisse kandmist, mis

kujutaks taotluse rahuldamisel olemuslikult puudutatud isikule karistuse mõistmist ja seega

süütuse presumptsiooni rikkumist. Väide, et raha riigi omandisse kandmine ei ole

pöördumatu, ei lükka ümber RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldusi, mille järgi peab n-ö

peremehetu vara suhtes esinema kõrvaldamata rahapesukahtlus ja milliste asjaolude

tõendamise kohustus lasub prokuratuuril.

RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Tõenditele tuginevalt ei ole

tuvastatud ühtegi tõsiseltvõetavad põhjust vaidlusalust raha rahapesuga seostada. Vara algse

päritolu kohta tõendite esitamist ei saa nõuda puudutatud isikult. Kuna prokuratuur ei ole

suutnud tõendada RahaPTS § 57 lg 7 alusel taotluse esitamise esmast eeldust, st kõrvaldamata

rahapesukahtluse olemasolu, on taotluse rahuldamine juba iseenesest välistatud. Halduskohus

on tuvastanud, et vaidlusalune vara ei ole RahaPTS § 57 lg 7 mõttes peremehetu. Selle

omanik on P Inc ja tegelik kasusaaja E. Z. Väites, et kuigi kriminaalmenetluses kogutud vara

omaniku ja tegeliku kasusaaja isikut tõendavad dokumendid on esmapilgul halduskohtu

versiooni kinnitavad, tuleb kriitiliselt suhtuda nende dokumentide usaldusväärsusesse, ei

osuta prokuratuur ühelegi tõendile, mis nende dokumentide usaldusväärsuse kahtluse alla

seaks. Prokuratuuril on olnud võimalus vara omaniku ja tegeliku kasusaaja kohta esitatud

infot kontrollida kriminaalmenetluses, kuid seda ei ole tehtud. Asjaolu, et seda ei ole

ligikaudu kahe aasta jooksul suudetud, viitab, et tõendeid, mis kõnealuste vara omanikku ja

tegelikku kasusaajat tõendavate dokumentide usaldusväärsuse kahtluse alla seaksid, ei

eksisteeri.

11. Puudutatud isik palub 04.06.2024 määruskaebuses (ja 11.06.2024 seisukohas)

tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2024 määrus osas, millega jäeti puudutatud isiku

menetluskulud osaliselt Riigiprokuratuurilt välja mõistmata ning mõista Riigiprokuratuurilt

puudutatud isiku kasuks täiendavalt välja 3354,12 eurot. Esindajat abistanud ja tema

juhendamisel tegutsenud juristi töötasu on menetluskulu (nt Tallinna Ringkonnakohtu

16.11.2017 määrus nr 3-16-137, p 20; Riigikohtu 17.04.2024 määrus nr 2-17-124505, p 16;

Riigikohtu 09.12.2021 otsus nr 1-20-2473, p 8), mis tuleb Riigiprokuratuurilt välja mõista.

Tegemist on vajalike ja mõistlike menetluskuludega – toimunud ei ole tööülesannete

dubleerimist, vaid juristid on toetanud esindajaid õigusliku analüüsi ja menetlusdokumentide

ettevalmistamisega vastavalt tööjaotusele.

12. Riigiprokuratuur palub 07.06.2024 vastuses jätta puudutatud isiku määruskaebus

rahuldamata. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa kirjaliku menetluse korral

hüvitada menetlusdokumendi koostamisel nõustaja abi kasutamist (Riigikohtu 11.10.2023

otsus nr 3-20-2325, p 60). Määruskaebuses viidatud Riigikohtu 17.04.2024 määrusest nr 2-

17-124505 nähtuvalt toimusid selles asjas ka istungid, mis õigustasid esindajate poolt

kasutatud teiste büroo töötajate kulude hüvitamist.

12(16)

3-24-1014

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Riigiprokuratuuri määruskaebus

13. Riigiprokuratuuri määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 14.05.2024 määruse

muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

14. Vaidluse keskseks küsimuseks on RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eelduste täidetus.

Riigiprokuratuuri taotlus tugineb RahaPTS § 57 lg 7 esimesele lausele, mis sätestab: „Kui ühe

aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku

või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu

Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu

Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.“

Sätte kohaselt eeldab prokuratuuri loataotluse rahuldamine seda, et vara käsutamise piirangute

kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning vara omanikku või kontol oleva vara

tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja

teatanud kirjalikult soovist varast loobuda. Lisaks sätestab RahaPTS § 57 lg 8, et kontol oleva

vara puhul käsitatakse mh RahaPTS § 57 lg 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana

ning tema omandiõigust ei eeldata.

15. Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.04.2024 määrustes haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr

3-23-2858 (mõlemad jõustumata) kokkuvõtlikult, et RahaPTS § 57 lg 7 võimaldab kanda riigi

omandisse üksnes peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtlusega vara. RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab vara kanda riigi omandisse kahel

juhul: 1) vara valdaja on RAB-le või prokuratuurile kirjalikult teatanud soovist varast

loobuda; 2) vara, millest valdaja ei ole soovinud loobuda, saab riigi omandisse kanda vaid

siis, kui on tõendatud, et vara valdaja on variisik (st isik, kes üksnes hoiab temale

mittekuuluvat vara) või poleks vara kunagi pidanud isiku valdusesse jõudma. Täiendavalt

tuleb arvestada, et kõigi RahaPTS § 57 lg-tes 1, 3, 6 ja 7 toodud meetmete rakendamiseks

peab esinema jätkuv rahapesu kahtlus (vt ka RahaPTS § 57 lg 10; samuti Riigikohtu

15.10.2020 määrus nr 3-20-664, p 17). Jätkuv kahtlus on piisav selleks, et seada RahaPTS §

57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel piirangud vara käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara

RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse.

16. Vaidlust ei ole selles, et asjaomase vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluse

esitamise ajaks möödunud rohkem kui aasta ning puudutatud isik ei ole teatanud soovist

varast loobuda.

17. Ringkonnakohus selgitas 23.04.2024 määrustes haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr

3-23-2858, et kui konto omanik tõendab vara legaalset päritolu (st mitteseotust rahapesu või

terrorismi rahastamisega) enne käsutuspiirangute tähtaja möödumist, peab vara käsutamise

piirangud viivitamata lõpetama, olenemata sellest, kas vara kontole liikumise aluseks olnud

tehing või toiming on olnud iseenesest õiguspärane või mitte. Seevastu juhul, kui rahapesu

või terrorismi rahastamise kahtlus jääb käsutuspiirangu tähtaja lõpuni puudutatud isiku poolt

kõrvaldamata, ei saa siiski RahaPTS § 57 lg-t 8 tõlgendada viisil, et ainuüksi konto omaniku

omandiõiguse mitte-eeldus ongi piisav selleks, et kanda kontol olev vara RahaPTS § 57 lg 7

alusel riigi omandisse. RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatud kontoomaniku omandiõiguse eelduse

välistusest ei saa tuletada järeldust, et kui konto omanik ei lükka rahapesukahtlust ümber, siis

ei olegi nn kontovara (nõudeõiguse) omaja või tegelik kasusaaja mitte konto omanik, vaid

13(16)

3-24-1014

tuvastamata isik. RahaPTS § 57 lg 8 laiendas küll varasemaga võrreldes selle vara ringi, mille

suhtes on RahaPTS § 57 lg-tes 6 ja 7 sätestatud meetmeid võimalik kohaldada, kuid

nimetatud säte ei muuda siiski tsiviilõiguslikke suhteid (st ei lõpeta ega välista kellegi

omandiõigust). Ka kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise puhul ei ole aluseks

mitte eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid see, et isik on vara omandanud kuriteo

toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel.

18. Praeguses asjas ei ole puudutatud isik väitnud, et tegemist oleks temale kuuluva varaga.

Halduskohus on vaidlustatud määruse p-s 11 õigesti järeldanud, et vaidlusaluse puudutatud

isiku kontol oleva vara 5 425 000 eurot omanik on P Inc ja tegelik kasusaaja E. Z.

Prokuratuuri kahtlus, et vara omanik on tundmatu isik ja et Z ja E. Z on üksnes variisikud, on

tõendamata.

19. Prokuratuur on taotluses (p 1.15) välja toonud, et olukorras, kus Q Ltd andis laenu

puudutatud isikule, jääb arusaamatuks, miks oli vajalik raha eelnevalt liigutada P L, V L ning

N Inc kontode vahel. Taotluses on selgitatud, et kõigi nimetatud äriühingute tegelik kasusaaja

on Z (p 1.16). Seega on tegemist äriühingutega, mis alluvad lõppastmes samale isikule.

Halduskohus on õigesti rõhutanud, et prokuratuur ei ole tuvastanud Z osas ebaseaduslikku

tulu, mis annaks ajendi rahapesuks. Samuti on prokuratuur möönnud, et Z ei ole

rahvusvahelisel tasandil kuritegevusega ega rahapesuga seostatud (nt dtl 438). Kuigi

tuvastatav ei ole vaidlusaluse vara algne päritolu (nt pärinemine Z dividenditulust või muust

tööalasest või äritegevusega seotud tulust), ei saa nõuda selliste tõendite esitamist puudutatud

isikult. Prokuratuur ei saanud puudutatud isikult eeldada tõendite esitamist kuni väidetava

eelkuriteoni või legaalse algallikani välja. Asja materjalidest ei nähtu, et prokuratuur oleks

nõudnud selliseid tõendeid Zlt või teistelt temaga seotud ettevõtetelt. Riigiprokuratuur

möönab, et kriminaalmenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et vaidlusalune vara kuulub P

Ltd-le, mille ainuosanik on Z poeg E. Z, kuid leiab, et dokumentide usaldusväärsusesse tuleb

suhtuda kriitiliselt. Pelgalt kriitilisest suhtumisest tõenditesse ei piisa põhjendatud

rahapesukahtluse tekkimiseks ja vara riigi omandisse kandmiseks. Halduskohus on määruse

p-s 15 õigesti viidanud, et Z perekonna varade haldamiseks varahaldusteenuseid osutavate

ettevõtete kasutamisest ning varahaldusettevõtete asumisest madala maksumääraga riikides ei

saa automaatselt järeldada rahapesu toimepanemist. Nagu kohus märkis, on jätkuv rahapesu

kahtlus piisav selleks, et seada RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel piirangud vara

käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse.

Seda, et vara omanikku või kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha, saab jaatada, kui ükski

menetluse käigus käsitletud versioon selle kohta, kes võib olla vara omanik või kasusaaja, ei

ole kogutud tõendite pinnalt mõistlikult usutav. Seevastu ei piisa üksnes sellest, et hajunud

pole kõik mõnda sellist versiooni puudutavad kahtlused. Praegusel juhul tõdeb

ringkonnakohus, et hoolimata teatavatest kahtlustest, mis seonduvad erinevate äriühingute

vahel raha liigutamise majandusliku ebaloogilisuse jms Riigiprokuratuuri taotluses esile

toodud asjaoludega, ei saa versiooni, et asjaomase vara omanik on P Inc ja tegelik kasusaaja

E. Z, pidada vähem usutavaks kui seda, et tegemist on mõne tundmatu isiku varaga. Selles

olukorras ei ole vara riigi omandisse kandmine lubatav.

20. Eelneva põhjal jääb Riigiprokuratuuri määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 14.05.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

21. Puudutatud isik taotleb Riigiprokuratuuri määruskaebuse menetlusega seotud

menetluskulu Riigiprokuratuurilt välja mõistmist 4195,58 euro (koos käibemaksuga) ulatuses.

Menetluskulu koosneb taotluse kohaselt esindajakulust 3339 eurot ja kohtutäituri tasust 100

eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus,

14(16)

3-24-1014

mille kohus teeb kohtuasjale kulunud aega ja keerukust arvestades (nt Riigikohtu 03.05.2017

otsus nr 3-3-1-80-16, p 15). Kohtul puudub vajadus hinnata iga üksikut menetluskulude

spetsifikatsiooni kirjet. Õigusabikulud tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust

arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-

752, p 19). Kokku 3339 euro suuruse esindajakulu kandmise kohustus seoses käesoleva

määruskaebuse menetlusega on Ellex Raidla Advokaadibüroo 04.06.2024 arvega nr 242288

nõuetekohaselt tõendatud (HKMS § 109 lg 11). Puudutatud isiku jaoks kaalul olnud varaliste

hüvede suurust arvestades ei saa vaidlust pidada tema jaoks vähetähtsaks. Ringkonnakohtu

hinnangul on esindajakulud asja mahtu ja keerukust arvestades siiski ülepaisutatud.

Väljamõistetavaks kuluks ei saa pidada kulusid, mis seonduvad suhtlusega kohtutäituriga,

kohtutäiturile taotluse esitamisega ega kohtutäituri tasu (HKMS § 102, § 103 lg 1). Samuti ei

seondu määruskaebuse menetlemisega analüüs kohtumenetluse avalikkuse piiramise alustest.

Kokkuvõtvalt loeb ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud esindajakuluks, mis tuleb

Riigiprokuratuurilt puudutatud isiku kasuks välja mõista 2100 eurot. Kuna käibemaksu saab

menetluskuluna välja mõista vaid juhul, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule, ning puudutatud isik ei ole esitanud

kohtule vastavat kinnitust, tuleb esindajakulud kaebajale välja mõista käibemaksuta (vt

Riigikohtu 11.05.2022 otsus nr 3-20-663, p 23). Riigiprokuratuuri võimalikud menetluskulud

jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

22. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21.05.2024 määrusega Riigiprokuratuuri taotluse

määruskaebuse tagamiseks ja arestis kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni

X OÜ Coop Pank AS kontol oleva vara summas 5 425 000 eurot. Esialgse õiguskaitse

määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kehtib kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni (HKMS § 249 lg 4). Kohtumenetluse kestel ei saa esialgset õiguskaitset

laiendada menetlusjärgsele ajale (vt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 50;

27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 30). HKMS § 168 lg 1 teine lause võimaldab samas

kohtul määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või esialgset

õiguskaitset kohaldatakse kuni otsusega tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti

andmiseni. Kuna ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus Riigiprokuratuuri taotluse

õiguspäraselt rahuldamata, ei ole praeguse määrusega vajalik laiendada Tallinna

Ringkonnakohtu 21.05.2024 määruse resolutsiooni p-ga 1 rakendatud esialgse õiguskaitse

abinõu kohaldamist praeguse määruse jõustumise järgsele ajale.

II

X OÜ määruskaebus

23. Puudutatud isik taotles halduskohtus menetluskulude väljamõistmist summas 7812 eurot.

Halduskohus mõistis 24.05.2024 määrusega vajaliku ja põhjendatud menetluskuluna välja

asjas esindajatena avaldatud esindajate kulud summas 4457,88 eurot. Puudutatud isik on

määruskaebuses seisukohal, et halduskohus jättis alusetult menetluskuluna välja mõistmata

3354,12 eurot. Nimetatud summa ulatuses tegid toiminguid teised advokaadibüroo töötajad,

keda ei olnud halduskohtule esindajana avaldatud ja kes ei olnud menetluses ühtegi toimingut

teinud (SV ja A. L.N).

24. Halduskohus on õigesti välja toonud, et viidatud advokaadibüroo töötajad ei ole

menetluses puudutatud isiku nimel ühtegi menetlustoimingut teinud ja neid ei ole puudutatud

isiku esindajatena kohtule avaldatud. Samuti on õige, et kirjaliku menetluse korral ei saa

hüvitada menetlusdokumendi koostamisel nõustaja abi kasutamist. Praegusel juhul ei ole

siiski advokaadibüroo töötajad osalenud menetluses nõustajana (vt HKMS § 36), vaid taotluse

kohaselt on õigusabi osutamisega tegelenud mitu advokaati ja juristi. Ringkonnakohus on

15(16)

3-24-1014

seisukohal, et iseenesest ei ole praeguse asjaga analoogsetel juhtudel põhjendatud jätta

kohtumenetluses esindamise kuludena välja mõistmata selliste toimingute kulusid, mis on

otseselt seotud esindaja poolt kohtule esitatud dokumentide ettevalmistamisega.

Advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt tehtud töö on sellisel juhul omistatav

esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel vastavad dokumendid kohtule esitas. Sama

seisukohta on varem väljendatud näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2017 otsuses nr 3-

16-137 (p 14) ja 07.04.2015 määruses nr 3-13-1612 (p 13). Sellised toimingud peavad olema

siiski vajalikud ja mõistlikud ega tohi tekitada lisakulusid võrreldes olukorraga, kui toimingud

oleks teinud esindajaks olnud advokaat, vaid on kulusid kokkuvõtlikult vähendanud. Kulude

hüvitamist taotleva menetlusosalise ülesanne on esile tuua, miks oli mitme esindaja

kasutamine vajalik, eelkõige kuidas mitme esindaja kasutamine kokkuvõtlikult

menetluskulude vähendamisele kaasa aitas (vt Riigikohtu 17.04.2024 määrus nr 2-17-124505,

p 16).

25. Halduskohtu määruse tühistamiseks ei ole praegusel juhul siiski alust. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa vaidlust puudutatud isiku jaoks pidada vähetähtsaks, samas on asja mahtu ja

keerukust arvesse võttes taotletud esindajakulu 7812 ilmselgelt ülepaisutatud. Kuigi

kohtumenetluses ei ole esindamise kuludena põhjendatud jätta välja mõistmata selliseid

kulusid, mis on otseselt seotud esindaja poolt kohtule esitatud dokumentide

ettevalmistamisega teiste büroo töötajate poolt, peaks see eelkõige seisnema selles, et büroo

madalama tunnihinnaga töötaja toetab kõrgema tunnihinnaga töötajat abistavate või

ettevalmistavate toimingute tegemisel ning see peab eelduslikult kaasa aitama menetluskulude

vähendamisele. Ringkonnakohtule ei ole büroo teiste töötajate (juristide) toimingute

menetluskulusid tervikuna vähendav mõju esitatud materjalide põhjal äratuntav, võttes

seejuures arvesse asjaolu, et nende töötajate õigusteenuse tunnihind on olnud sama esindajate

endi tunnihinnaga, s.o 210 eurot. Eelnevat kokkuvõttes oli põhjendatud puudutatud isiku

kasuks menetluskulu väljamõistmine summas 4457,88 eurot (HKMS § 109 lg 6).

26. Eelneva põhjal jääb puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

24.05.2024 määrus muutmata.

27. Kuna puudutatud isiku määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad puudutatud isiku

määruskaebemenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

28. Määruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed,

äriühingute (v.a pankade) nimed ja pangakontode numbrid asendada tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)