2-24-1813/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Ele Liiv, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 13.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-1813

Kohtuasi

X kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 23.01.2024

otsusele täiteasjas 022/2023/8895

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.02.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Anatoli Orlovski

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus

Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXXXX, surnud

02.11.2022) pärandvara pankrotihaldur Svetlana Pilden

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23.02.2024 määrus osas, millega maakohus jättis

avalduse rahuldamata ja jaotas menetluskulud (maakohtu määruse resolutsiooni

punktid 2 ja 3) ja saata X avaldus menetluse jätkamiseks tagasi Harju Maakohtule.

2. Jätta läbi vaatamata X määruskaebus osas, millega ta vaidlustas avalduse

menetlusse võtmise (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 1).

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule esitada määruskaebust.

2-24-1813

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja) esitas 01.02.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada

lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2023/8895 (täiteasi).

1.1. Avalduse ja selle lisade kohaselt on avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus Y pärandvara

pankrotihalduri

Svetlana

Pildeni

(sissenõudja)

esitatud

täitmisavalduse

alusel,

täitedokumendiks on Harju Maakohtu 11.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-12-8248 (jõustunud

07.12.2014). Avaldaja ei nõustu Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (kohtutäitur) 23.01.2024

otsusega, millega kohtutäitur keeldus täitemenetluse lõpetamisest.

1.2. Maakohus palus 05.02.2024 e-kirjaga avaldajal täpsustada, kas avaldaja soovib esitada

kaebuse kohtutäituri tegevusele vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 218 või

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 alusel.

1.3. Avaldaja täpsustas, et kaebab kohtutäituri otsuse peale, nõudes otsuse tühistamist ja

täitemenetluse lõpetamist, kuna sissenõudja Y suri 02.11.2022 ja pankrotihalduril ei ole õigus

Y täitemenetluses esindada ega esitada täitmisavaldust pärast Y surma.

Maakohtu määrus

2. Maakohus võttis 23.02.2024 määrusega kaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

2.1. Maakohus lahendas kaebuse teiste menetlusosaliste arvamust küsimata, kuna esitatud

asjaoludest järelduvalt on kaebus alusetu sõltumata sellest, mida teised menetlusosalised

võiksid kaebuse kohta avaldada. Kohtutäitur on 23.01.2024 otsuses õigesti põhjendanud

kaebuse rahuldamata jätmist ja täitemenetluse lõpetamisest keeldumist. Täitedokumendiks on

jõustunud kohtuotsus, millest tulenevalt kaebajal on rahaline võlg Y ees. Y on surnud, tema

pärandvara suhtes toimub pankrotimenetlus. Sissenõudjaks täitemenetluses on pärandvara

pankrotihaldur. Kohtuotsusega väljamõistetud raha tasumise kohustuse kehtivust ei mõjuta

võlausaldaja surm, sest tegemist pole kohustusega, mis tuleb täita isiklikult võlausaldajale

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 7). Kaebaja viidatud TMS § 48 lg p 6 ei ole praegusel juhul

kohaldatav.

Määruskaebus

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja täitemenetluse

lõpetada.

Maakohus ei selgitanud, miks TMS § 48 lg 1 p 6 ei kuulu kohaldamisele. Avaldaja viitas

Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt pankrotihaldurit ei saa füüsilisest isikust

pankrotivõlgniku surma hetkest enam tema seaduslikuks esindajaks lugeda. Maakohus asus

alusetult seisukohale, et pankrotimenetlus Y suhtes jätkub. Täitemenetlus tuleb lõpetada, kuna

sissenõudja on surnud.

Menetluse edasine käik

4. Kohtutäitur ja pankrotihaldur paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata.

2-24-1813

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt menetlusõiguse normide olulise

rikkumise tõttu TsMS § 667 lg 2 ning TsMS § 659 ja § 656 lg 2 alusel tühistada osas, millega

maakohus jättis avalduse rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Avaldus tuleb saata menetluse

jätkamiseks maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. TsMS § 660 lg 1 sätestab, et maakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud

menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse

esitamine on seaduse järgi lubatud. TsMS-st ei tulene luba esitada määruskaebus määruse peale,

millega on avaldus menetlusse võetud (TsMS § 372 lg 1 ja § 477 lg 1). Kuna määruse peale

osas, millega oli avaldus menetlusse võetud, ei saa määruskaebust esitada, siis on maakohus

selle ebaõigesti menetlusse võtnud ja selles osas tuleb määruskaebus TsMS § 664 lg 2 järgi jätta

läbi vaatamata.

8. Avaldaja esitas maakohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, milles tõi esile, et

täitemenetlus tuleb lõpetada TMS § 48 lg 1 p 6 alusel, kuna sissenõudja Y suri 02.11.2022 ning

pankrotihaldur ei saanud sissenõudja esindajana täitmisavaldust esitada. Pärast füüsilisest

isikust pankrotivõlgniku Y surma ei saa pankrotihaldurit pidada tema seaduslikuks esindajaks.

Lisaks tõi avaldaja esile, et avaldaja ja Y olid kokku leppinud, et Y ei pööra tsiviilasjas nr

2-12-8248 tehtud Harju Maakohtu 11.04.2014 otsusest tulenevat rahalist kohustust täitmisele.

Avaldaja hinnangul tuleb eeltoodut arvestades tunnistada täiteasjas nr 022/2023/8895

täitemenetluse algatamine tühiseks ja täitemenetlus lõpetada.

9. Maakohus palus 05.02.2024 e-kirjaga avaldajal täpsustada, kas avaldaja soovib esitada

kaebuse kohtutäituri tegevusele vastavalt TMS §-le 218 või sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi TMS § 221 alusel, kuid täpsemalt ei selgitanud, arvestades avaldaja poolt

esile toodut, milliste asjaolude korral milline õiguskaitsevahend on kohane. Ringkonnakohus

nõustub, et olukorras, kus kohtutäitur on otsusega jätnud rahuldamata avaldaja taotluse

täitemenetluse lõpetamiseks, on kohane õiguskaitsevahend kaebus kohtutäituri otsusele (TMS

§ 218). Samas on maakohus jätnud tähelepanuta avalduse p-s 2.3 toodud väite, mille kohaselt

oli avaldajal ja Yl kokkulepe, et Y sissenõudjana loobub võla sissenõudmisest. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ning seda

hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab

täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 16). Seega

avaldaja väite õigsust eeldades on avaldaja ja sissenõudja (pärandavara pankrotihalduri) vahel

materiaalõiguslik vaidlus, mis puudutab täitedokumendist tulenevat nõuet ja sellisel juhul on

asjakohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221).

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus võib olla ennatlikult pidanud avaldaja

esitatud avaldust kaebuseks kohtutäituri otsusele, jättes täpsustamata võlausaldaja poolt

nõudest loobumise väite aluseks olevad asjaolud ja selgitamata nende esiletoomise vajadust.

10. Kui jaatada, et esitatud avaldus on kaebus kohtutäituri otsusele, tuleb maakohtu määrus

osas, milles maakohus jättis avalduse rahuldamata ja jaotas menetluskulud, TsMS § 659 ja §

656 lg 2 alusel olenemata määruskaebuse põhjendusest tühistada põhjusel, et maakohus ei

küsinud puudutatud isikute seisukohta. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, kuna

on ühe ja sama määrusega võtnud kaebuse menetlusse ja selle lahendanud ning jätnud küsimata

2-24-1813

kohtutäituri ja sissenõudja seisukoha avaldusele. TsMS § 477 lg 1 kaudu kohalduvad hagita

menetluses ka hagimenetlust reguleerivad eelmenetluse sätted (TsMS § 392 jj), arvestades

hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Menetlusosalistele tuleb avaldusest teatada (TsMS §

393). Üldjuhul ei ole kohtul kohustust avaldust menetlusosalistele kätte toimetada (TsMS § 477

lg 9) ning menetlusosalistel ei ole kohustust avaldusele vastata, kuid TsMS § 393 lg 2 p 1

kohaselt oli puudutatud isikutel õigus avaldusele vastata ning selleks tuli kohtul anda neile

seaduses ettenähtud tähtaeg vastamiseks. Maakohus ei teavitanud puudutatud isikuid enne

avalduse lahendamist selle esitamisest ega andnud võimalus avaldusele vastata.

Ringkonnakohus möönab, et kohtutäitur ja sissenõudja on saanud oma seisukoha esitada

vastuses määruskaebusele, kuid leiab siiski, et võimalik ei ole avaldust sisuliselt lahendada,

kuna avaldaja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud on ebaselged. Juhul, kui selgub, et avaldaja

õiguste rikkumine ei ole avalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades esitatud faktiliste väidete õigsust, või avaldusega ei ole võimalik taotletavat

eesmärki saavutada, võib maakohus jätta avalduse TsMS § 423 lg 2 järgi läbi vaatamata.

11. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel avaldaja nõue uuesti

kvalifitseerida ja enne avalduse lahendamist küsida puudutatud isikute seisukohad.

12. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuna

ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ja saadab asja menetlusse jätkamiseks tagasi

maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata osas, millega maakohtu määrus

tühistati. Määruskaebuse osaliselt läbivaatamata jätmise peale pole samuti võimalik esitada

määruskaebust, kuna avalduse menetlusse võtmise määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)