2-23-710/53 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-710

Tsiviilasi

J. T. i hagi O. M. vastu kinkelepingu alusel

üleantu tagasisaamiseks ja O. M.

tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega

O. M.

vastuhagi J. T. i vastu

kinnistusraamatusse

kantud

isikliku

kasutusõiguse kohta tehtud märkuse

kustutamiseks vajaliku tahteavalduse

andmise kohustamiseks ja tahteavalduse

asendamiseks kohtuotsusega

Hagihind

J. T. i hagi hind on 9000 eurot, O. M.

vastuhagi hind on 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja J. T. (isikukood XXX)

Kostja O. M. (isikukood XXX)

Kostja lepinguline esindaja Marina Simhes-

Kazakova

Kohtuistungite toimumise ajad

XXX

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Mitte vastu võtta ja lugeda tagastatuks J. T. i poolt 12.05.2024 esitatud

dokumentaalsed tõendid, s.o fotod, ja Pärnu Maakohtu 09.10.2019 tagaseljaotsus

tsiviilasjas nr 2-19-8710.

2. Rahuldada J. T. i 24.05.2024 taotlus XXX kohtuistungi protokolli parandamiseks

osaliselt. Parandada XXX kohtuistungi protokollis ajamärk 00:03:36 13. reas

protokollitud hageja öeldud lause: „Olen esitanud määruskaebuse.“ Lugeda

nimetatud lause õigeks järgmises sõnastuses: „Kostja esitas määruskaebuse.“

Ülejäänud osas jätta kohtuistungi protokolli parandamise taotlus rahuldamata.

3. Jätta J. T. i hagi O. M. vastu rahuldamata.

4. Jätta O. M. vastuhagi J. T. i vastu rahuldamata.

5. Jätta J. T. i hagiga seotud menetluskulud J. T. i kanda ja O. M. vastuhagiga seotud

menetluskulud O. M. kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

KIRJELDAV OSA

Hageja esitatud asjaolud ja seisukohad

1. Hageja kinkis kostjale 13.01.2020 kinnistu aadressil XXX (dtl 4 – 13). Hageja kinkis

kinnistu kostjale, sest poolte ühine laps oli kinkimise ajal ja praegu alaealine, millest

tulenevalt ei saanud hageja kinnistut lapsele kinkida. Notar oli öelnud hageja

volitatud isikule A. S.ule, et lapsele ei saa kinnistut kinkida. Hageja soov ei ole olnud

jätta kinnistut kostja teistele lastele või et poolte ühine laps peaks kinnistut jagama

kostja teiste lastega, kellel on oma isad. Hageja ja kostja leppisid omavahel kokku, et

kui poolte alaealine laps saab 18. aastaseks, siis vormistab kostja kinnistu lapse

nimele. Nimetatud asjaolude tõendamiseks taotles hageja oma õe A. S.i ülekuulamist

tunnistajana. Hageja nõude (vormistada kinnistu poolte lapse nimele tema 18.

aastaseks saamisel) tagamiseks sõlmisid pooled hageja kasuks kinnistu isikliku

kasutamise õiguse kokkuleppe tähtajaga 16.12.2031 (aeg, mil poolte ühne laps saab

täisealiseks), mille alusel on hagejal õigus kinnistul asuvaid hooneid ja kinnistut

kasutada elamiseks.

2. Hageja on seisukohal, et kostja on olnud tema suhtes jämedalt tänamatu, mis seisneb

selles, et kostja on hagejale avaldanud, et ta ei kavatse vormistada kinnistut lapse

täisealises saamisel lapse nimele. 22.01.2023 kinnitas sama kostja mees. Lisaks ei

luba kostja hagejal viia XXX asuvalt kinnistult ära oma asju ega luba kinnistul

viibida. Kostja pani maja uksed lukku ega ole võimaldanud hagejale võtmeid. Hageja

sai võtmed alles 17.01.2023 politsei juureslekul. Lisaks leppisid pooled kokku, et

pärast hageja vanglast vabanemist kasvatavad pooled oma ühist alaealist last ühiselt

võrdsetel alusel ja kompromiss tsiviilasjas nr 2-19-6485 kehtib vaid hageja vanglast

vabanemiseni. Vaatamata asjaolule, et alates 22.08.2022 tegeleb hageja lapsega

vahetult soovib kostja hagejalt elatist edasi saada ja tema avalduse alusel on

kohtutäitur hageja vastu alustanud täiteasja nr 176/2022/3963. Alates 22.08.2022 on

hageja andnud poolte ühisele lapsele ülalpidamist vahetult, kuid kostja oli rahaahne

ja pöördus kohtutäituri poole olukorras, kus tal selleks õigust ei olnud. Käesolevaks

ajaks ei ole hagejal enam elatise tasumise kohustust (dtl 397 – 398). Kostja takistas

hagejal lapsega suhtlust ja kokkusaamisi, mille tõttu pidi hageja pöörduma kohtusse

(dtl 400 – 402). Kostja soovis hagejalt lapse üldse ära võtta (dtl 521 – 523) ja

vaidlustas kompromissi kinnitava määruse lapsega suhtlemise korra asjas (dtl 525 –

536). Hagejal on kostja vastu viivisenõue, mida kostja ei tasu (dtl 14, 383). Kostja

loovutas hagejale õiguse esindada poolte ühist last pikaajaliste kokkusaamiste

küsimustes hagejale (dtl 15), kuid sellele vaatamata esitas kostja haldusasjas

24.10.2022 vastuse, millega sekkus kohtumenetlusse ja kahjustas poolte ühise lapse

huve, muutes oma varasemaid seisukohti (dtl 16, 540, 541, 542). Hageja käsitleb

hagiavaldust ühtlasi lepingust taganemise avaldusena.

3. 20.08.2023 täiendas hageja hagiavalduse alust sellega, et kostja on jätnud kinnistu

unarusse – kinnistul on rohkelt prügi, kostja ei niida muru, katus on hooldamata ja

kaev on lahti (dtl 304, 387 - 390). Kostja võttis hagejalt kinnistul asuva elumaja

võtme ega anna seda tagasi, mis takistab hagejal maja kasutust. Uksed peavad kinni

käima võtmetega, mitte kruvidega. Samas menetlusdokumendis selgitas hageja, et ta

ei ole kostjale elatisemakseid võlgu, mida kostjale selgitati perelepituses.

4. Kostja ei ole kunagi teinud hagejale ettepanekut kinnistut tagastada.

5. Kostja on hageja vastu vägivaldne. Kostja suhtes algatati väärteomenetlus selles, et

kostja ründas 15.07.2023 hoopis hagejat (dtl 392). Hageja nõustub, et kinnistu

kaasvaldus ja -kasutus on võimatu, sest kostja on olnud hageja vastu vägivaldne ja

tema turvalisus ei ole kinnistul tagatud. Hageja eesmärk on kaitsta enda ja poolte

ühise lapse huve.

Kostja esitatud asjaolud ja seisukohad

6. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole esitanud kinkelepingust taganemise

avaldust. Hagiavalduses väljendatu ei ole käsitatav lepingust taganemise avaldusena.

Hagiavalduse nõuded ei ole arusaadavad.

7. Pooled ei sõlminud kinkelepingut tingimusel, et kostja kingiks kinnistu edasi poolte

ühisele pojale, kui poeg saab täisealiseks. Nimetatud tingimus oleks ka tühine, kuna

ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Isegi, kui pooled oleksid sõlminud

hageja väidetud kokkuleppe, siis ei oleks kohustuse täitmise aeg veel saabunud, kuna

poolte alaealine poeg saab täisealiseks 2031. Kostja ei ole kunagi olnud nõus jätma

kinnistut ainult poolte ühisele pojale. Kostjal on kokku 4 last ja ta pole kunagi

sõlminud kokkulepet, mille alusel ta oleks olnud nõus kinnistu jätma vaid ühele

lastest. Hageja väited kinnistu kostjale kinkimise eesmärgist ei ole eluliselt usutavad,

kuivõrd Eestis ei ole keelatud kinnisvara kinkimine alaealisele isikule (dtl 448 –

449). Juhul, kui hageja oleks tahtnud kinnisasja alaealisele lapsele kinkida, siis oleks

see olnud võimalik ilma kinnistut vahepeal kostjale kinkimata. 13.01.2023 toimunud

telefonivestluse käigus teatas hageja kostjale, et ta soovib kingitud kinnistut tagasi

saada, mitte poolte ühise poja huvide kaitseks vms, vaid seetõttu, et tal on võlg riigi

ees ca 100 000 eurot ja millest saaks hageja ära maksta kostjale ka elatise võlgnevuse

(kõnesalvestis 2, dtl 110).

8. Kostja on seisukohal, et hageja poolt kinnistu kostjale tagasi kinkimise eesmärk 2020

oli selle kinkelepingu tagasitäitmine, mis sõlmiti poolte vahel 2012 ja millega kostja

kinkis kinnistu hagejale. Vaidlualune kinnistu kuulus algusest peale kostja perele.

Maja ehitas 1998 kostja ema abikaasa Ü. P.. Pärast tema surma sai kinnistu

omanikuks kostja ema N. A. . 13.05.2010 kinkis N. A. kinnistu kostjale (dtl 78 –

83). 14.02.2012 kinkis kostja hageja survel kinnistu kostjale (dtl 85 – 91). Hageja

survestas kostjat kinnistut endale kinkima oma rahalise nõude tagatiseks kostja

sõbranna vastu, kes laenas hagejalt ca 300 eurot selleks, et anda kostjale rahalist abi.

Kui hageja sai teada, et raha oli mõeldud kostjale, siis hakkas hageja survestama

kostjat, et kostja kingiks kinnistu hagejale. Kostja allus agressiivse hageja (dtl 140 –

200) survele ja kinkis kinnistu hagejale. Kostja soovis kinnistu kinkelepingut

tühistada, kui hageja vahi alla võeti 22.08.2016 mh vägivallategude pärast kostja

vastu (dtl 101 – 102), kuid see jäi advokaadi tegevusetuse tõttu tegemata. Kostjal

endal ei olnud piisavalt teadmisi, et oma õiguste kaitseks toiminguid teha. Kostja tegi

2019 notariaalselt kinnitatud avalduse kinkelepingust taganemiseks ja ettepaneku

hagejale kinnistu tagastamiseks (dtl 369 – 372, nähtub ka kriminaalasja nr 1-17-1676

otsuse lk 50, milles hageja on selgitanud oma vägivaldset käitumist kostja sooviga

taganeda hagejale kinnistu kinkimisest). Kostja on seisukohal, et temale kinnistu

tagasikinkimine on käsitletav kinkelepingust taganemisest tingitud kinnistu

tagasinõude täitmisena. Olukorras, kus hageja sai kostjalt kinnistu omandi

õigusvastaselt, ei saa kostjalt nõuda omandi tagastamist, tuginedes alusetu

rikastumise sätetele.

9. Kostja ei ole takistanud hagejal kinnistul viibimist ega maja kasutamast (dtl 439 –

440). Maja uksed ei ole lukustatud. Uksed käivad kinni kruvidega, värav pandlaga

(videofailid dtl 114 ja 115, 118 ja 119). Kostja tegi hagejale ettepaneku vahetada

soovi korral ukselukud, esitada talle vastav arve ja võtmete koopiad. Samal päeval

andis kostja hagejale teada, et kui ta soovib maja elamiseks kasutada, siis peaks

hageja ise sõlmima maja kasutamiseks vajalikud teenuslepingud ja teenuste eest ka

ise tarbima. Hageja nõuab kostjalt majale lukkude paigaldamist ja talle võtmete

andmist, kuid hagejal on võimalik lukud ise paigaldada, seda enam, et kosja on olnud

nõus vastavad kulud hüvitama. Asjaolu, et hageja lukke ei paigalda, viitab sellele, et

tegelikult puudub tal vajadus ja huvi maja kasutamie vastu (dtl 450 – 455). Praegusel

ajal on lepingud sõlminud kostja ja kosja tasub kõikide teenuste eest.

10. Kostja on seisukohal, et poolte vaidlused seoses nende ühise alaealise lapse

hooldusõiguse ja elatise küsimustega ei saa olla aluseks, mis õigustaks

kinkelepingust taganemist jämeda tänamatuse tõttu. 06.02.2023 toimus poolte vahel

telefonivestlus, milles hageja selgitas kostjale, et kinnistu müüakse täiturite poolt

hageja võlgade katteks, kuigi hageja on väitnud, et ta soovib kinnistu jätmist poolte

ühisele pojale. 13.01.2023 toimunud telefonivestluses andis hageja kostjale teada, et

täitur tegeleb kinnistu müügiga, mille arvel kustutatakse hageja elatise võlgnevus.

Kõnest nähtub, et hageja isegi ei teadnud, et elatise võlga enam ei ole, mis tähendab,

et väidetavat võlga ei ole hageja jämeda tänamatusena käsitlenud.

11. Kostja on hagiavalduses nimetatud võlgnevuse (põhivõla) hageja ees täitnud juba

enne hagiavalduse esitamist (dtl 457, 383), hoolimata sellest, et hageja ise poolte

ühise lapse ees ülalpidamiskohustust täielikult ei täitnud. Kohtutäiturilt saadud teabe

kohaselt moodustab hageja elatise võlgnevus rohkem kui 800 eurot (dtl 202).

Olukorras, kus hageja ei täida nõuetekohaselt lapse ülalpidamise kohustust, ei ole

põhjendatud tugineda lepingu taganemise avalduses kostja viivise tasumise

kohustusele, kusjuures hageja ei ole esitanud mistahes viivisearvestust. Kostja täitis

laenukohustuse vastavalt tema ja hageja õe vahel sõlmitud kokkuleppele, kes hagejat

esindas. Kostja läks pankrotti, kuna hageja ei täitnud poolte ühise lapse

ülalpidamiskohustust (dtl 458 – 459). Poolte varalised vaidlused ei ole seotud poolte

vahel sõlmitud kinkelepinguga.

12. Hagejal puudub tegelik huvi ja vajadus kasutada vaidlusalust kinnistut. Pärast

vanglast vabanemist 22.08.2022 ei näidanud hageja üles mistaes huvi kasutada

vaidlualust kinnistut. See soov tekkis alles 13.01.2023. 13.01.2023 oli kostjal

hagejaga telefonivestlus, milles hageja kinnitas, et soovib tulla kinnistule oma asjade

järgi ja et tal on maja võtmed. Kostja palus hagejal esitada tõendid selle kohta,

millised asjad kuuluvad talle. Kostja andis hagejale teada, et ta võtab hagejaga

ühendust, kui kostja saab oma asjadele järgi tulla. Kostja ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, millised asjad talle kuuluvad (kõnesalvestis 1, dtl 109). 16.01.2023

leppisid pooled kokku kokkusaamises 17.01.2023 selleks, et hageja saaks oma asjad

XXX kinnistult ära võtta (kõnesalvestis 3, dtl 111). Kinnistul saadi kokku politsei

juuresolekul. Hageja keeldus oma asjade äraviimisest. 15.02.2023 teatas hageja

kostjale telefonivestluses, et viis kinnistult ära kõik oma asjad (tegelikkuses võttis

hageja kinnistult ära talle mittekuuluvaid asju) (dtl 99 – 100). Hageja kasutab

tegelikult elamiseks oma õele A. S.ile kuuluvat kinnistut XXX (dtl 201). Kinnistul

asuvad hooned ei ole elamiseks kõlbulikud, mida tõendavad kostja poolt esitatud

videosalvestised (videofailid dtl 114 ja 115, 118 ja 119).

13. Kostja ei sekkunud halduskohtumenetlusse, poolte ühist last kahjustades. Kostja ei

pidanud õigeks valetamist ja andis sellest ka hagejale teada (dtl 464 – 466).

14. Hageja on takistanud kostjal kinnistul asuva maja kasutust. 15.02.2023 avastas

hageja, et ei pääse enam majja sisse. Hageja andis kostjale võtmed alles 21.02.2023.

Kostjal on kahtlus, et hageja lõhkus millalgi teadmata ajal pärast 29.03.2023

toimunud kohtumist perelepitusel kinnistu abiruumi akna klaasi (dtl 104 - 105).

Vastuhagi

Kostja seisukohad

15. Vastuhagis tugineb kostja kinnistu kinkimisel kostjalt hagejale kohtuotsuse p-s 10

toodud asjaoludele. Kostja kinkis 14.02.2012 kinnistu hagejale. Pärnu Maakohtu

21.02.2019 otsusega tunnistati hageja süüdi KarS § § 121 lg 2 p 2, 3, § 199 lg 2 p 4,

§ 200 lg 1, § 209 lg 2 p 1, 4, § 214 lg 2 p 1, § 372 lg 2 p 3 ettenähtud kuritegude

toimepanemises, mh vägivallateod kostja vastu, ja karistatud kuueaastase

vangistusega. Kuritegelikul teel omandatud vara konfiskeerimine nähti kohtuotsuses

ette. Hageja tõenäoliselt kartis, et konfiskeeritakse ka kostjalt saadud kinnistu,

mistõttu pakkus hageja kostjale, et kingib kostjale kinnistu tagasi tingimusel, et

temale tagatakse kinnistu kasutusõigus kuni poolte ühise lapse täisealiseks

saamiseni. Kostja nõustus hageja pakutuga, nõudes omalt poolt, et kostjale jääb

hagejaga võrdne õigus kinnistut vallata ja kasutada. 13.01.2020 kinkelepingus,

millega hageja kinkis kinnistu kostjale, leppisid pooled kokku ka hageja kasuks

isikliku kasutusõiguse tekkimises, mille kohta kanti märkus ka kinnistusraamatusse.

Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus leppisid pooled kokku, et hageja on

kohustatud mitte takistama kostjat kinnistu valdamisel ja kasutamisel (lepingu p 4.1).

16. Pärast kinnistu kinkelepingu ja kinnistu isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist

poolte vahel ja ajal, mil hageja viibis veel vanglas, saatis hageja kostjale solvava

sisuga kirju (dtl 293 – 299, 373 - 376), nõudis kostjalt hageja korralduste ranget

täitmist suhtluses (lisaks eeltoodule ka dtl 471 – 472), käitumises sugulaste ja

tuttavatega, rääkides neist jämedal ja lugupidamatul viisil, samuti kinnisasja

haldamisel. Hageja ähvardas kostjat, et tema korralduste mittetäitmisel järgnevad

kostja suhtes „sanktsioonid“. Saades teada, et kostja plaanib abielluda, lubas hageja

vägistada ära nii kostja kui tema tulevase abikaasa, kui ta vanglast vabaneb. Kostja

vanemat poega nimetas hageja debiilikuks, kostja ema alkohoolikuks. Kostja

külastas hagejat vanglas, kuid mitte vabatahtlikult, vaid kartusest oma tervise ja elu

pärast.

17. 15.07.2023 ründas hageja kostjat, pigistades teda kaelast ja vasakust õlavarrest ning

lõi kostjat jalaga vastu vasakut reit ja kubeme piirkonda. Nimetatud intsidendi suhtes

alustati hageja suhtes kriminaalasi nr 23267050431 KarS § 121 lg 1 tunnustel (dtl

300).

18. Võttes arvesse eeltoodut on kostja seisukohal, et hageja on vägivaldne ja kuritegelik

inimene, keda kostja kardab. Kostja kartust hageja vägivaldsusest kinnitab ka

Tallinna Vangla iseloomustus hageja suhtes, mis anti seoses hageja taotlusega

ennetähtaegseks vabastamiseks. Hageja vägivaldsuse tõttu ei ole kinnistu

kaaskasutus poolte vahel võimalik. Kostja ei saa kinnistule oma lapsi viia, et neid

mitte ohtu seada hageja poolt. Kostjal ei ole võimalik kinnistul midagi ette võtta ega

teha toiminguid kinnistu korrastamiseks ja selle eest hoolitsemiseks. Hageja nõuab

kõikide toimingute kooskõlastamist endaga, kuid ei tee ise midagi kinnistu

hooldamiseks. Hageja survestab kostjat pidevalt, kommenteerides ja andes korraldusi

kostja ja tema lähedaste elu korraldamisel. Kuna kinnistu kaasvaldus- ja kasutus ei

ole võimalik hageja agressiivse käitumise pärast, hageja rikub ka AÕS § 218 ja § 219

lg-s 2 sätestatud kohustusi, ta ei ole tegelikult põhjendatud huvi kinnistu

kasutamiseks, siis ütleb kostja hagejaga sõlmitud isikliku kasutamisõiguse seadmise

lepingu vastuhagiavaldusega üles alates 16.08.2023. Kostja taotleb kohustada hagejat

tegema tahteavalduse lepingu sõlmimiseks, millega antakse kinnistu kostja

ainukasutusse ja -valdusesse, kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatus

tehtud märkuse kustutamiseks isikliku kasutusõiguse kohta ja asendada hageja vastav

tahteavaldus kohtulahendiga.

19. Haeja ei ole vaidlustanud kostja väidetud asjaolusid selle kohta, et hageja ei kasuta

kinnistut elamiseks ega seda, et Tallinna Vangla on iseloomustanud hagejat kui

kõrgema ohukoefitsendiga isikut. Hageja ohtlikkus nähtub ka Tallinna

Ringkonnakohtu 02.03.2022 määrusest nr 1-17-1676 (dtl 476 – 480). Hageja esitatud

tõendid 15.07.2023 sündmuste osas ei tõenda, et ründajaks oli kostja.

Hageja seisukohad

20. Hageja vaidleb vastuhagile vastu. Kostja väidetud asjaolud selle kohta, millistel

põhjustel kostja kinnistu hagejale kinkis 2012, on valed.

21. Kostja väited sellest, et ta kardab hagejat, ei ole tõsiselt võetavad. Kriminaalasjas nr

1-17-1676, milles hageja süüdi mõisteti vägivallategude pärast kostja vastu, ei

takistanud kostjat jätkama hagejaga lähisuhet kuni 2020 (08.02.2020 oli poolte

viimae pikaajaline kokkusaamine Tallinna Vanglas). Pooled suhtlesidki kirjades

sellisel toonil, nagu kostja on esitanud. Ka kostja suhtles hagejaga taoliselt. (dtl 412

– 415, 416, 417 – 438).

22. Kostja poolt hageja kirjade esitamine kohtumenetlusse on kohatu, need ei puutu

asjasse, sest kinnistu kinkijaks on hageja mitte kostja. Kirjad on vene keeles

kirjutatud irooniaga ja naljana. Tõlge ei ole korrektne. Kirjade esitamise eesmärk on

arusaamatu. Kostja on PPA-s tuntud pealekaebaja ja nendes kirjades ei ole midagi

kriminaalset leitud.

23. 15.07.2023 rünnaku ohver on hageja mitte kostja, kostja oli rünnaku käigus

alkoholijoobes (dtl 313, 314, 320, 321).

Kohtuotsuse põhjendused

24. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on

seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

25. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid 13.01.2020 kinnistu notaiaalselt tõestatud

kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kinkis hageja kostjale XXX asuva

kinnistu (edaspidi kinnistu) (dtl 6 – 13). Samas notariaalselt tõestatud dokumendis

leppisid pooled kokku kinnistu koormamises hageja kasuks isikliku kasutusõigusega

tähtajaga kuni 16.12.2031, mille kohaselt on hagejal õigus kasutada XXX kinnistul

asuvaid hooneid ja krunti elamiseks. Isikliku kasutusõiguse teostamine hageja poolt

ei tohi takistada kostja poolt kinnistu valdamist ja kasutamist.

26. VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 sätestavad, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija

lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt

välja nõuda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase

inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 270 lg 1 sätestab, et kinkija võib

kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada

saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või

kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.

27. Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja poolt täidetud kinkelepingust

taganemise formaalsed eeldused, s.o on hageja on esitanud lepingust taganemise

avalduse ja kostja on selle kätte saanud. Riigikohus on varem leidnud, et

kohtumenetluse ajal on võimalik esitada taganemisavaldus, ülesütlemisavaldus ja ka

tasaarvestuse avaldus (vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

171-11, p 13; 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 14. juuni

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 12). Käesoleval juhul nähtub 16.01.2023

hagiavaldusest hageja tahteavaldus kinkelepingust taganeda VÕS § 268 lg 1 ja § 267

p-i 1 alusel, s.o kostja jämeda tänamatuse tõttu. Samuti on hagiavalduses nimetatud,

mida hageja peab kostjapoolseks jämeda tänamatuse ilminguteks. Vaidlust ei ole, et

kostja on hagiavalduse ja seega selles sisalduva lepingust taganemise avalduse kätte

saanud. Kostja on kohtumenetluses osalenud ja hagile vastu vaielnud.

28. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul hinnata, kas kinkelepingust taganemise

materiaalsed eeldused on täidetud. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et

kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka

siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud

järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale

on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See

tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija

poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust

taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt

asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui

hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises

kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Riigikohus on varasemas praktikas märkinud veel seda,

et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb

sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija

subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu 22.02.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-

06, p 12).

29. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel võimalik

üheselt tuvastada, millisel eesmärgil pooled kinnistu kinkelepingu sõlmisid. Hageja

väitel oli tema eesmärk, et kinnisasi võõrandataks poolte ühise poja täisealiseks

saamisel talle. Tunnistaja A. S. andis XXX kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt

hageja palus teda 2019 uurida, kas ja kuidas saaks kinnistu lapse nimele kirjutada.

Tunnistaja täitis hageja palve ja sai notarilt teada, et kinnistut lapse nimele kirjutada

ei saa. Tunnistaja ütles, et ta ei tea, mida pooled tegelikult omavahel rääkisid ja

milles kokku leppisid enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Kohus on seisukohal, et

pelgalt sellest, mida hageja enne tehingu sõlmimist tunnistajale avaldas, ei saa

tuvastada kinnistu kinkimise tegelikku eesmärki. Selleks, et kohus saaks hinnata, kas

kostja on või ei ole käitunud kingi vääriliselt peab saama tuvastada ka kostja

teadmise hageja kavatsustest tehingu sõlmimisel. Ka asjaolust, et pooled leppisid

kokku kinnistu isikliku kasutamise õiguses hageja kasuks, ei saa tuvastada hageja

väidetud eesmärki kinnistu kinkimisel.

29.1.Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale kohustuse

kinnistu lapsele edasi võõrandada, kui laps täisealiseks saab. Isiklik kasutusõigus

annab soodustatud isikule õiguse kinnistut kasutada, kuid ei ole seotud kinnistu

võõrandamisega. Kohtu hinnangul on hageja väidetud eesmärk kinnistu kinkimise

eesmärgi kohta ka ebaloogiline, arvestades hageja tegevust. Juhul, kui hagejal oleks

olnud eesmärk vormistada kinnistu poolte ühise lapse nimele (ja eeldades, et

tunnistaja väide sellest, et notar ei pidanud võimalikuks kinnistu kinkimist lapsele),

kui laps saab täisealiseks, siis oleks hageja saanud seda teha, kui laps täisealiseks

saab ning kinnistu kinkimine kostjale ei oleks olnud kuidagi vajalik. Hageja tegevus

kinnistu kinkimisel viitab sellele, et hageja tegelik eesmärk ei olnud mitte kinnistu

kinkimine oma lapsele tema täisealiseks saamise, vaid kinnistu võõrandamine

üldiselt piiratud aja jooksul (kui hageja sai teada, et kinnistut ei saa kinkida lapsele,

siis kinkis ta kinnistu lapse emale, s.o kostjale), jättes endale kinnistu kasutamise

õiguse ajaks, mil poolte ühine laps on veel alaealine. Teistmoodi ei ole võimalik

selgitada hageja tegevust kinnistu kinkimisel. Eeltoodust tulenevalt ei oma

tähendust kostja väidetav keeldumine tulevikus kogu kinnistu poolte ühisele pojale

jätmine, kuna sellel eesmärgil pooled kinkelepingut ei sõlminud ja seetõttu ei saa

olla kostja väidetav käitumine seoses kinnistu edasikinkimisega käsitatav jämeda

tänamatuse ilminguna.

29.2.Kohus tuvastab, et hageja sai kinnistu omanikuks kostjaga sõlmitud 14.02.2012

kinkelepingu (dtl 85 - 91) alusel. Kostja sai kinnistu omanikuks kostja ema ja

kostja vahel 13.05.2010 sõlmitud kinkelepingu alusel (dtl 79 – 83). Kohus ei nõustu

kostjaga selles, et vaidlusalune kinkeleping sõlmiti poolte vahel selleks, et tagasi

täita 14.02.2012 leping. Kohtule ei ole esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et

lepingu eesmärk oleks olnud 14.02.2012 lepingu tagasitäitmine. Kohus tuvastab, et

09.04.2019 tõestas notar Marje Jürioja kostja avalduse 14.02.2012 lepingust

taganemiseks. Samas ei nähtu muudest tõenditest, et pooled sõlmisid vaidlusaluse

lepingu eesmärgiga täita 2012 leping tagasi. See läheb ka vastuollu asjas esitatud

teiste tõenditega, sh A. S. i tunnistusega. Hageja ise on menetluses esile toonud

erinevaid versioone kinkimise eesmärgist (nt et hageja kinkis kinnistu selleks, et

vältida tema vastu kriminaalmenetluses suunatud nõuete sundtäitmist), mistõttu ei

pea kohus usutavaks, et vaidlusalune leping sõlmiti 14.02.2012 lepingu

tagasitäitmiseks. Kui see nii oleks olnud, siis ei oleks kostja esitanud erinevaid

arvamusi lepingu sõlmimise põhjustest. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et asjas

esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei ole võimalik üheselt tuvastada, mis oli hageja

poolt kostjale kinnistu kinkimise eesmärk.

30. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja tegevus seoses lapse ülalpidamisnõude

esitamisega, lapse suhtluskorra ja hooldusõigusega oleks käsitatav jämeda

tänamatusena ja ületaks moraalinormide piiri.

30.1.Vastavalt PKS § 97 p-le 1 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps ja

vastavalt PKS § 96 lg-le 1 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese

astme ülenejad sugulased, s.o hageja on kohustaud oma last ülal pidama. Vastavalt

PKS § 100 lg-le 1 antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

Kohus tuvastab, et Pärnu Maakohus tegi 23.11.2023 tsiviilasjas nr 2-22-10633

kostja õigeksvõtul põhineva otsuse, millega vähendati Pärnu Maakohtu 05.09.2019

kompromissimäärusega tsiviilasjas nr 2-19-6485 hagejalt poolte ühise lapse

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust 0 euroni kuus alates 01.10.2023.

Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta (hageja väidetu ei nähtu ka kohtule

esitatud tsiviilasja nr 2-22-10633 lõpetavast kohtumäärusest ega selle tsiviilasja

istungi protokollist), et poolte vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt ei

pidanud hageja pärast vanglast vabanemist enam määrust nr 2-19-6485 täitma, s.o

poolte ühise lapse ülalpidamiseks elatist tasuma, samuti et poolte vahel oli

kokkulepe selle kohta, et pärast vanglast vabanemist hakkavad pooled lapse suhtes

teostama nn võrdset vanemlust. Seega oli kostjal õigus pöörata varasemast

kompromissimäärusest tulenev elatise nõue täitmisele kuni vastava kohustuse

lõppemiseni (dtl 202). Asjaolu, et kostja ei olnud elatise vähendamisel hageja

hagiga koheselt nõus, ei ole kohtu hinnangul käsitatav jämeda tänamatusena. Isikul

on kohtumenetluses õigus vaielda teise poole seisukohtadele vastu tulenevalt TsMS

§ 199 lg 1 p-s 6 sätestatust. Käesolevas asjas ei ole esitatud selliseid tõendeid,

millest kohus saaks järeldada, et kostja käitus elatise vähendamise hagi menetluses

kostja või lapse suhtes pahatahtlikult. Elatise vähendamise hagi võttis kostja õigeks.

30.2.Kohus tuvastab, et Pärnu Maakohus tegi 29.09.2023 määruse tsiviilasjas nr 2-22-

17567 (dtl 400 – 402), millega kinnitas hageja ja kostja kompromissi lapsega

suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Asjaolu, et kostja esitas kompomissi

kinnitava kohtumääruse peale määruskaebuse, ei ole kohtu hinnangul käsitatav

moraalinormide ületamisena, mis õigustaks kinkelepingust taganemist, kuivõrd

määruskaebuse tekstist nähtub, et selle esitamise ajendiks olid eelkõige kohtu

väidetavad menetluslikud eksimused kompromissi kinnitamisel, mitte ebaeetiline

soov hagejat kahjustada. Kohus on samuti seisukohal, et kostja poolt ühise

hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamine ei saa olla käsitatav kostjapoolse

jämeda tänamatuse ilminguna. Võib eeldada, et kostja esitas vastava avalduse

soovist kaitsta oma lapse õigusi nii, nagu tema sellest aru sai. Vastupidist ei ole

hageja tõendanud. Kostjal kui lapse emal oli seadusega kaitstud oma lapse õiguse

või huvi kaitseks kohtusse pöörduda vastavalt TsMS 3 lg-le 1 ja 2. Asjas esitatud

tõendite alusel ei saa jõuda järeldusele, et kostja eesmärk avalduse esitamisel oli

hageja või lapse kahjustamine.

31. Kohus ei nõustu hagejaga ka selles, et kostja tegevus halduskohtumenetluses oleks

olnud moraalselt taunitav. Kohus tuvastab, et kostja loovutas hagejale õiguse

esindada poolte ühist last pikaajaliste kokkusaamiste küsimustes hagejale 24.03.2022

(dtl 15). Enne eelnimetatud loovutust kinnitas kostja Tallinna Halduskohtule, et nii

kostja kui poolte ühine laps on Tallinna Vangla meetme tõttu (läbiotsimine täieliku

lahtiriietumisega) käinud vanglas hagejal külas vähem, kui oleks võinud (dtl 540).

Kohus tuvastab, et 24.10.2022 kinnitas kostja Tallinna Halduskohtule seoses

mittevaralise kahju nõudega, et lapsel oli võimalus hagejaga telefoni teel suhelda.

Laps ei saanud moraalset ega psühholoogilist traumat ega vaja Tallinna Vanglalt

hüvitist. Kohus tuvastab, et hageja soovis, et kostja saadaks Tallinna Halduskohtule

vastuse juba 2022 ja andis kostjale vastuse sisu osas suuniseid (dtl 465), millele

kostja vastas 25.10.2022, et hageja soovitud vastuse sisu ei ole õige ja ta ei lase

hagejal last kasutada hageja huvides (dtl 466). Kohus on esiteks seisukohal, et asjas

ei ole tuvastatav, et kinnisasja kinkimine oleks olnud seotud kostja tegevusega

halduskohtumenetluses. Teiseks on kohus seisukohal, et asjas esitatud tõenditest ei

nähtu, et kostja oleks kuidagi sekkunud lapse esindusõigusesse

halduskohtumenetluses. Samuti on kohus seisukohal, et asjaolu, millest nähtub, et

kostja ei olnud hagejaga samal meelel haldusasjaga seotud asjaoludest ei ole

käsitatav moraalinormide rikkumisena, mis annaks aluse kinnistu kinkelepingust

taganemiseks jämeda tänamatuse tõttu. Kinkelepingu sõlmimine ei kohusta

kingisaajat olema alati kinkijaga samal meelel ja teda tema tegemistes toetama. Asjas

ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kostja oleks tegutsenud

haldusasjas pahatahtlikult eesmärgiga hagejat või poolte ühist last kahjustada. Kostja

ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et enne kohtusse pöördumist oleks kostja olnud

nõus andma teistsuguse kinnituse, kui ta hiljem andis. Fakt, et hageja ei saavutanud

halduskohtus soovitud tulemust (dtl 538 – 539), ei tähenda iseenesest kostja jämeda

tänamatuse ilmingut.

32. Hageja väitel on kostja takistanud talle juurdepääsu kinnistule ja sellel asuvatele

hoonetele ning jätnud kinnistu hooletusse. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu.

Kohus tuvastab, et kinnistu värav käib kinni plastikust pistlukuga, mille sulgemiseks

ega avamiseks ei ole vaja abivahendeid (dtl 115 asuv video). Kohus tuvastab, et

hoonete uksed on suletud kruvidega (dtl 114 asuv video) s.t ukse ette on keeratud

kruvi, mille avamiseks on vaja, kas tavalist kruvikeerajat või drelli. Mõni uks ei ole

üldse lukustatud. Hageja on teinud kostjale etteheiteid muru mitteniitmise pärast ja

kaevu lahti jätmise pärast (dtl 304). Hageja on teinud kostjale lisaks etteheite selle

kohta, et kostja ei ole hagejale tagastanud eluhoone ühe toa võtit, mille kohta kostja

on kinnitanud, et see võti ei keera ja toa uks on lahti. Kostja on samas ka teinud

hagejale ettepaneku kasutada tuba nii, nagu see on (dtl 408). Hageja on

sõnumivahetuses kostjaga möönnud, et toa uks on avatud (dtl 409). Kostja on olnud

arvamusel, et hageja võib lukud ustele panna, kui ta ka kostjale võtmed annab (dtl

411). Hageja õigus kinnistut vallata ja kasutada tuleneb isiklikust kasutusõigusest.

AÕS § 225 lg 1 sätestab, et isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik,

kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele

reaalservituudile. AÕS § 227 lg 1 sätestab, et isiklik kasutusõigus elamule koormab

kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks

kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. AÕS § 228 sätestab, et lisaks §-des 225–227

sätestatule kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid.

Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse

vastavaid sätteid. Kohus tuvastab, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus on

pooled kokku leppinud, et hagejal on õigus tasuta ja tähtajaga kuni 16.12.2031

kasutada elamiseks kinnistul asuvaid hooneid ühes kõrvalhoonete ja krundi

kasutamise õigusega. Eeloodust tulenevalt on isiklik kasutusõigus seotud

valdamisega ja kohalduvad kasutusvalduse sätted. Vastavalt AÕS § 219 lg-le 1 on

kasutusvaldaja kohustatud kasutusvalduses olevat asja omal kulul korras hoidma ja

asja tavaliseks korrashoiuks vajalikke parandusi ning uuendusi tegema. Erialases

kirjanduses on asutud seisukohale, et korrashoiukohustus lasub kasutusvaldajal

sõltumata sellest, kes selle vajaduse põhjustas. Seega tuleb kasutusvaldajal asja

korras hoida nii siis, kui asja seisund halvenes kasutusvaldaja enda tegevuse

tagajärjel, kui ka siis, kui seisund halvenes kolmanda isiku süülise tegevuse tagajärjel

või vääramatu jõu tõttu. Eeltoodust tuleneb, et hageja on ise kohustatud kinnistul

asuvaid hooneid ja kinnistut korras hoidma, sh tagama hoone uste lukustamise

võimaluse, sulgema kaevu ja kinnistut hooldama ning vastupidist ei saa kostjale ette

heita. Kuna kinnistu korrashoid on hageja kohustus, siis ei hinda kohus eraldi hageja

23.12.2023 esitatud fotomaterjali, mis on esitatud kostja kohustuse rikkumise

tõendamiseks ega hageja poolt 19.01.2024 esitatud videofaile (dtl 439 – 440), mille

eesmärk oli tõendada kinnistu korrashoidu kostja poolt. Kostja on kohtu menetluse

kestel olnud nõus, et hageja vahetab ukselukud kostja kulul (dtl 408 – 411). Kohtu

hinnangul ei tõenda kostja poolt 01.06.2023 esitatud fotod (dtl 99 – 100) kostja

väidetud asjaolu, et hageja on viinud oma asjad kinnistult ära. Fotodelt ei ole

tuvastatav, kes asju riiulitelt eemaldanud on ja kuhu need paigutati. Kohus tuvastab

kohtule esitatud kõnesalvestiste alusel, et kostja on võimaldanud hagejal oma asju

kinnistult ära viia (dtl 109 – 111, tl 361 - 367). Kohus on seisukohal, et tegemist on

lubatud tõenditega. Riigikohus on olnud seisukohal, et vestlusosalise poolt vestluse

salaja helisalvestamine ja selle tõendina esitamine ei ole keelatud (vt Riigikohtu

26.03.2009 lahend nr 3-1-1-5-09).

33. Kohtu hinnangul ei ole võimalik üheselt tuvastada 15.07.2023 toimunud intsidendiga

seotud sündmusi. Hageja väitel ründas kostja hagejat füüsiliselt. Kostja väidab

vastupidist. Mõlemad on esitanud teineteise suhtes süüteoteated (dtl 300, 305 – 306).

Kostja on esitanud intsidendist videod (dtl 313, 314), millest esimesest nähtub, et

pooled räägivad üksteisega kõrgendatud hääletoonil, teineteist süüdistades. Hageja

hingeldab. Videoklipp lõppeb, kui kostja lööb ilmselt hagejalt telefoni käest (teeb

käega löögi, kuid ei ole aru saada, kas kostja lõi hageja telefoni või hagejat). Teises

videos süüdistab kostja karjudes hagejat oma ema surmas. Videolt on näha, et kostja

proovib hagejat jalaga lüüa ja lööb käega hageja suunas. Kumbki videoklipp ei näita

tekkinud konflikti algusest lõpuni.

33.1.Tunnistaja A. K. andis ütlusi, millest nähtub, et tema istus koos hagejaga tunnistaja

elukoha juures asuvas bussipeatuses, kui tuli kostja, kes oli väga agressiivne, algul

karjus ja siis hakkas vägivallatsema. Tunnistaja ja hageja istusid rahulikult. Kostja

viskas hagejat ja tunnistajat õllepudelitega, lõi käte ja jalgadega. Keegi viga ei

saanud. Hageja filmis kostjat ja kostja lõhkus hageja telefoni. Hiljem tuli kostja

abikaasa koos lapsega ja veel mõned inimesed.

33.2.Kostja abikaasa T. M. andis ütlusi selle kohta, et kostja saabus bussipeatusesse

tema järel, s.t esmalt läks hageja juurde olukorda kontrollima tunnistaja ja kostja

saabus alles pärast seda, kui tunnistaja oli kostjat teavitanud, et olukord on kontrolli

all. Tunnistaja andis ütlusi selle kohta, et kostja läks endast välja, sest hageja

provotseeris kostjat ja jätkas kostja provotseerimist ka pärast seda, kui tunnistaja

viis kostja situatsioonist natuke eemale, millele kostja reageeris füüsilise ründega.

Hageja krabas kostjat ja hoidis kostja ühest käest kinni ja teisega pigistas kostja

kaela. See oli ka põhjus, miks kostja videol hingeldas. Tunnistaja andis ütlusi selle

kohta, et kostja viskas hageja telefoni maha.

33.3.Kohus peab eluliselt usutavaks, et hageja provotseeris kostjat ründama. Kohtu

hinnangul ei ole A. K. ütlused selle kohta, et kostja tuli hageja ja tunnistaja juurde

bussipeatuses ning hakkas ilma ajendita hagejat sõimama, õllepudelitega loopima ja

peksma, usutavad. A. K. ütlused ei ole kohati ka järjepidevad (inimese

bussipeatusesse saabumise järjekorra osas, alguses ütles tunnistaja, et kostja tuli

koos 4-5 inimesega, pärast ütles tunnistaja, et kõigepealt saabus bussipeatusesse

kostja, kes hakkas agressiivselt käituma ja alles pärast tulid teised inimesed.

Tunnistaja ütles, et tema istus hagejaga tasa ega teinud midagi. Samas on dtl 313

asuvalt videolt näha, et hageja liigub ringi, filmib ja provotseerib kostjat). Hageja

provotseeriv ja üleolev kõnepruuk on kuulda kohtule esitatud videoklipist (dtl 313

videoklipist on näha ja kuulda, kuidas hageja naerab kostja üle, süüdistab kostjat

alkoholi ja narkootikumide tarvitamises, psühhopaadiks ja närvihaigeks olemises).

Kohtule esitatud fotodelt (dtl 320 – 321) ei nähtu intsidendi asjaolud. Võttes arvesse

eeltoodut on kohus seisukohal, et kostja poolt hageja suunas toimus füüsiline rünne,

kuid tegemist oli hageja provotseeritud ründega. Kohus arvestab seejuures, et

15.07.2023 intsidendi toimumise hetkeks oli kinnistu kinkelepingu taganemine juba

toimunud ja käesolev kohtumenetlus oli kestnud mitu kuud, mistõttu viitab hageja

tegevus sellele, et hageja eesmärk oli käesoleva kohtumenetluse jaoks tõend

hankida kostja jämeda tänamatuse osas. Kohus on seisukohal, et füüsiline vägivald

ei ole iseenesest õigustatud, kui see ei ole toime pandud hädakaitse seisundis või

hädaseisundis (TsÜS § 140, 141), kuid samas ei ole õigustatud ka hageja tegevus

kostja provotseerimisel, mistõttu on kohus seisukohal, et kostja tegevus hageja

suunal ei ole käsitatav sellise jämeda tänamatusena, mis õigustaks hageja poolt

kinnistu kinkelepingust taganemist.

34. Kohus on seisukohal, et ka kostja poolt hagejale viivise maksmata jätmine ei ole

antud juhul käsitatav jämeda tänamatusena. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid

10.09.2021 laenulepingu, mille alusel pidi hageja andma kostjale üle 10.09.2021 100

eurot sularahas ja samal päeval kandma 900 eurot kostja pangakontole. Kohus

tuvastab, et kostjale kanti 900 eurot 10.09.2021 (dtl 457). Kostja kohustus hagejale

saadud raha tagastama A. S. ile pangakontole 100 euro kaupa igakuiselt. Esimene

makse pidi toimuma 09.10.2021 ja viimane 09.07.2022 (dtl 14). Kostja tasus viimase

osamakse 06.01.2023 (dtl 26). Kostja keeldus hagejale viivise tasumisest 13.01.2023

telefonivestluses (dtl 367 – 368). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas enda

pankrotiavalduse 2019 (dtl 458 – 463). Kohus on seisukohal, et pelgalt viivise

tasumata jätmine ei ole käsitatav jämeda tänamatusena, mis õigustaks kinkelepingust

taganemist.

35. Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et kinkelepingust taganemine ei ole

kehiv, kuna puuduvad kinkelepingust taganemist õigustavad asjaolud VÕS § 267 lg 1

p 1 ja VÕS § 268 lg 1 tähenduses.

Vastuhagi

36. Kohus on seisukohal, et vastuhagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastuhagiga taganes kostja poolte vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse lepingust.

Kostja eesmärgiks on saavutada hageja kasuks tehtud isikliku kasutusõiguse kohta

märke kustutamine kinnistusraamatust.

37. Kohus tuvastas kohtuotsuse p-s 31 poolte vahel sõlmitud kinnistu isikliku kasutamise

õiguse kokkuleppe sisu ja ulatuse. Kohus tuvastab, et lepingu ülesütlemise

formaalsed eeldused on täidetud, s.t vastuhagiga on kostja esitanud lepingu

ülesütlemise avalduse (sisaldub vasuhagi tekstis) ja hageja on kostja tahteavalduse

kätte saanud.

38. Kohus on seisukohal, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud.

Kohtu hinnangul ei ole asjas leidnud tõendamist, et kostja kinkis 2012 kinnistu

hagejale ähvarduste mõjul. Kostja ei ole väitnud, et isiklik kasutusõigus ei oleks

kehtivalt kokku lepitud. Samuti ei ole kostja lepingut tühistanud.

39. Kohus on seisukohal, et vastuhagi lahendamisel ei oma tähtsust kostja väide, millisel

põhjusel hageja kinnistu kostjale tagasi kinkis. Kohus tuvastas kohtuotsuse p-s 29 jj,

et asjas ei ole võimalik kinnistu kinkimise eesmärki tuvastada. Eeltoodust tulenevalt

ei oma asjas tähtsust ka Pärnu Maakohtu 21.02.2019 otsus kriminaalasjas nr 1-17-

1676, milles on otsustatud hagejalt kuritegelikult teel omandatud vara

konfiskeerimine.

40. Vastavalt AÕS § 212 lg-le 1 võib kasutusvalduse lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku

kokkuleppel. Vastavalt sama paragrahvi lg 2 p-dele 1 – 3 võib kinnisasja omanik

nõuda kasutusvalduse lõpetamist, kui kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja

jaoks igasuguse tähtsuse, tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust,

kasutusvaldaja ei anna kinnisasja omanikule tagatist.

41. Kohus tuvastab, et hageja on kostjale vanglast kirjutanud, kasutades vulgaarset,

kohati käskivat ja ähvardavat kirjastiili (dtl 293 – 299, 373 – 376, 471 - 472), mille

osas on võimatu näha hageja väidetud huumorit. Kirjadest ei nähtu, millal need on

saadetud. Kohus on siiski seisukohal, et pelgalt poolte halb läbisaamine ja hageja

halvasti läbimõeldud kõnepruuk ei ole isikliku kasutusõiguse lepingu ülesütlemise

aluseks, arvestades AÕS § 212 lg-s 1 sätestatud lepingu lõppemise aluseid.

42. Kohus tuvastas 15.07.2023 intsidendiga seotud asjaolud kohtuotsuse p-s 32 jj. Kohtu

tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks kostjat füüsiliselt rünnanud hageja

väidetud moel. Tegemist oli tüliga, millesse panustasid mõlemad osapooled. Kostja

väited sellest, et kinnistu kaasvaldus ja -kasutus ei ole võimalik, kuna kostja kardab

hagejat, ei õigusta käesolevas asjas isikliku kasutusõiguse lepingu ülesütlemist.

Kostjale oli hageja vägivaldsus enda vastu teada juba enne 2019, kui Pärnu

Maakohus oma otsusega hageja süüdi mõistis. Samuti ei mõjuta nimetatut asjaolu, et

kohus ei vabastanud hagejat ennetähtaegselt vanglast (dtl 476 – 480), sest see ei

muuda kohtu arvates hageja ohuprognoosi kostja suhtes. Eeltoodud asjaolud

kogumis viitavad sellele, et kostja oli teadlikult valmis andma isikliku kasutusõiguse

kinnistu osas isikule, kes on olnud varem tema suhtes füüsiliselt ja vaimselt

vägivaldne ja kellega tal ei ole head suhted. Hageja on väitnud, et tema varasem

vägivaldsus ei mõjutanud poolte suhteid. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud

fotod (dtl 412 – 415) ei tõenda isikliku kasutusõiguse ülesütlemisega seonduvaid

asjaolusid, sest need on tehtud enne isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist. Samuti

ei mõjuta asja lahendamist dtl 416 asuv kostja taotlus, dtl 417 – 430 asuv vastus

hagiavaldusele, dtl 431 – 438 asuvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, kuidas

kostja hagejaga suhtles ajal, mil hageja vanglas viibis ja 2019 pikaajalise

kokkusaamise taotluse tagastamise dokument (dtl 436 – 438).

43. Asjas ei ole leidnud tõendamist kostja väide, et hagejal ei ole võimalik kinnistut

korrastada vms. Nimetatud väide on vastuolus kostja enda esitatud tõendiga, s.o

videoklippidega (dtl 439 – 440), millega kostja on soovinud tõendada, et ta on

kinnistut hooldanud ja millest ka nähtub vähemalt hoovi korrastamine. Sama nähtub

ka Vitali Petrovi ja N. P. tunnistusest, et nad on näinud kostjat kinnistul ja seal

heakorratöid tegemas. Kostja esitatud asjaoludest ega tõenditest ei nähtu, et hageja

oleks ka tegelikult takistanud kostja poolt kinnistu valdamist ja kasutamist või

sellega ähvardanud.

44. Kohus on seisukohal, et asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei saa asuda ka

seisukohale, et isiklik kasutusõigus oleks hageja jaoks kaotanud tähtsuse. Asjaolust,

et hageja ei ole pärast vanglast vabanemist asunud kinnistule püsivalt elama ja elab

XXX (nähtub menetlusdokumenditest, milles hageja avaldab oma elukohana XXX),

ei saa järeldada, et hagejal puuduks huvi kinnistu kasutamiseks. Kohtumenetluses

esitatud arvukatest sõnumivahetusest poolte vahel nähtub, et hageja soovib kinnistut

kasutada. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et kinnistul asub vana suvila, mis ei sobi

aastaringseks elamiseks. Nimetatu üle ei vaidle ka pooled, et maja on halvas

olukorras (nimetatu nähtub kohtule esitatud videoklippidest). Juhul, kui maja oleks

heas seisukorras ei kasutataks maja uste kinnihoidmiseks kruve. Seega ei olegi maja

käesoleval ajal kasutatav aastaringseks elamiseks. Kokkuvõtlikult on kohus

seisukohal, et kostja ei ole isikliku kasutusõiguse lepingut kehtivalt üles öelnud, sest

selleks puuduvad piisavad materiaalsed alused. Vastuhagi jääb rahuldamata.

Hageja taotlus XXX kohtuistungi protokolli parandamiseks

45. Hageja esitas 24.04.2024 taotluse XXX kohtu istungi protokolli parandamiseks.

Kohus allkirjastas protokolli 22.04.2024, mistõttu on taotlus esitatud tähtaegselt

(TsMS § 53 lg 2). Kostja vaidles protokolli parandamise taotlusele vastu.

46. Hageja on taotlenud parandada kohtuistungi protokolli ajamärk 00:03:36 13. rida,

kus on hageja öelduna protokollitud lause: „Olen esitanud määruskaebuse.“

Tegelikult esitas määruskaebuse kostja. Kohus nõustub parandustaotlusega ja

parandab lause järgmiselt: „Kostja esitas määruskaebuse.“

47. Hageja taotles parandada tunnistaja N. P. antud tunnistuses sisalduvat lauset: „Ma

mäletan, et minu mees käis katusel midagi parandamas“, millele häälsalvestisel

eelneb hageja küsimus, kas tunnistaja mäletab, kas vihmaga seisid majas ämbrid

(sest katus lekkis). Hageja hinnangul ei kajasta protokollitud tunnistaja ütlused

tunnistust piisavalt täpselt. Hageja on seisukohal, et tunnistusest peaks välja tulema,

et katus lekkis. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga. Protokoll kajastab N. P. ütlusi

piisavalt täpselt, võrreldes protokolli kirjalikku osa häälsalvestisega. Häälsalvestiselt

kõlanud: „jaa, aha“ ei saa käsitada nõustumusena hageja küsimuses sisaldunud

kirjeldusele. Kohus on seisukohal, et protokollist nähtuv N. P. lause kirjeldab

olukorda piisavalt täpselt, s.t kui katus ei oleks olnud katki, siis ei oleks pidanud

tunnistaja abikaasa seda ka parandama. Kohus jätab hageja taotluse protokolli

parandamiseks rahuldamata.

48. Hageja taotleb parandada protokollis sisalduvat tunnistaja A. K. öeldud lauset: „O.

mees ütles, et lõpeta ära ja läheme ära“. Hageja taotleb parandada lauset selliselt: „O.

mees ütles oma naisele, et lõpeta ära ja läheme ära“. Kohus on seisukohal, et

parandus puudutab lause detailsust. Kohtu hinnangul järeldub tunnistaja ütluste

protokollitud ulatusest, et nimetatud refereering oli suunatud kostjale ja selles osas ei

ole protokolli parandamist vaja. Protokoll kajastab tunnistaja ütlusi ja nende

konteksti piisavalt. Kohus jätab taotluse rahuldamata.

Hageja 12.05.2024 kohtukõne kirjalike teesidega koos esitatud tõendite vastuvõtmise

otsustamine

49. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad alused kostja poolt kohtukõne

kirjalike teeside juurde esitatud tõendite vastuvõtmiseks, s.o fotod katusest (dtl 610 -

619), foto paberitest (dtl 620), Pärnu Maakohtu 09.10.2019 tagaseljaotsus (dtl 622 –

625), fotod majast seest ja väljast ning kaevust (dtl 626 – 628) ning foto kostjast

seoses kirikliku toiminguga (dtl 629).

50. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peab menetlusosaline esitama oma avaldused,

taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab

ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks võimalik. Pärast eelmenetluse

lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes

juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kostja ei ole

põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik otsuse p-s 48 kirjeldatud tõendeid varem

esitada. Kohus on lisaks seisukohal, et esitatud tõendid ei mõjuta asja lahendamist.

Asjaolu, kes enne vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimist katust parandas, ei mõjuta

hiljem sõlmitud kinkelepingust taganemise kehtivust. Samuti ei mõjuta

kinkelepingust taganemist, kas kostja ema oli hagejale võlgu ega see, kas kostja on

osalenud mingitel kiriklikel toimingutel või mitte. Fotod majast seest ja väljast ning

kaevust on varasemalt esitatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tõendid vastu

võtmata ja loeb need hagejale tagastatuks.

51. Kohus jätab tähelepanuta hageja 13.05.2024 taotluse. Tegemist on hilinenult esitatud

taotlusega (TsMS § 329 lg 1). Samuti ei mõjuta nimetatud taotlus asja lahendamist.

Menetluskulud

52. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagiavalduse menetlemisega seotud kulud

hageja kanda ja vastuhagi menetlemisega seotud kulud kostja kanda. TsMS § 173 lg

1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega

hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita

menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi

vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik

Tln Rkk 28.05.2025 otsuse RESOLUTSIOON:

1. Jätta Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus muutmata.

2. Jätta O. M. ja J. T. i apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Jätta O. M. apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud O. M.

kanda.

4. Jätta J. T. i apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud J. T. i

kanda.