2-22-17808/42 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-22-17808

Tsiviilasi

T. K. hagi R. K. vastu pärandavara

jagamiseks ja ühisomandi lõpetamiseks

ning tahteavalduse asendamise nõudes. R.

K. vastuhagi

Hagihind

T. K. hagi hind on 7000 eurot, R. K.

vastuhagi hind on 7000 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja T. K. (isikukood XXX)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat

C. K.

Kostja R. K. (isikukood XXX)

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kaire Aus

Kohtuistungite toimumise ajad

XXX

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Mitte vastu võtta ja lugeda tagastatuks R. K. poolt 22.04.2024 esitatud tõendid, s.o

kirjavahetus Omnivaga, Politsei- ja Piirivalveameti teatis ja R. K. pangakonto

jääk.

2. Mitte vastu võtta ja lugeda tagastatuks T. K. poolt 26.04.2024 esitatud täiendav

tõend, s.o R. K. kahtlustatavana ülekuulamise protokoll.

3. Rahuldada T. K. hagi R. K. vastu E. K. pärandvara jagamiseks.

4. Lõpetada T. K. ja R. K. ühisomand kinnisasjale nr XXX ja jätta kinnisasja nr

XXX ainuomand T. K. le.

5. Mõista T. K. lt R. K. kasuks välja kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 nimetatud

omandikaotuse eest 10 000 eurot. Kohustada T. K. t tasuma R. K. le eelmises lauses

nimetatud 10 000 eurot 14 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

6. Kohustada R. K. t andma nõusolek kinnistu nr XXX kohta kinnistusraamatu

registriosa teise jakku senise omanikukande kustutamiseks ja T. K.

ainuomanikuna sisse kandmiseks ja asendada R. K. tahteavaldused R. K.

omandiõiguse kande kustutamiseks ja T. K. ainuomanikuna sisse kandmiseks

kinnistusraamatusse käesoleva kohtuotsusega.

7. Jätta rahuldamata T. K. taotlus jõustunud kohtuotsuse edastamiseks Tartu

Maakohtu kinnistusosakonnale.

8. Jätta R. K. vastuhagi T. K. vastu rahuldamata.

9. Jätta menetluskulud R. K. kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

KIRJELDAV OSA

Hageja esitatud asjaolud ja seisukohad

1. Pooltele kuulub ühisomandina XXX alevikus asuv kinnistu (registriosa nr XXX) (dtl 9-

10). Poolte ühisomand on tekkinud pärimise teel. Kinnistu kuulus eelnevalt abikaasade

E. ja K. K. ühisvarasse. E. K. suri XXX. Tema seadusjärgseteks pärijateks olid

võrdsetes osades hageja, kostja ja K. K. (dtl 7 – 8). K. K. suri XXX. K. K. ainupärija

oli hageja 26.08.2015 notariaalselt tõestatud testamendi järgi (dtl 11 – 12). E. K. pärand

on jagamata.

2. E. K. jagamata pärandvara hulka kuulub ainult tema osa abikaasade ühisvarasse

kuulunud XXXs asuvast kinnistust (PKS § 39 esimene lause). Surnud abikaasa

pärandvara hulka kuulub ½ mõttelist osa abikaasade ühisomandisse kuulunud esemest.2

Seega jäi ülejäänud ½ kinnistu mõttelisest osast abikaasale K. K. le ning seadusjärgsete

pärijatena pärisid hageja, kostja ja K. K. kinnistu E. le kuulunud mõttelisest osast

igaüks 1/3. Kokkuvõttes jäi E. surma järgselt kinnistu küll hageja, kostja ja K. K.

ühisomandisse, kuid nende õigustatud omandi osad olid erinevad – K. K. oli

õigustatud 4/6 suurusele (tema 3/6 suurune osa ühisomandist pluss E. K. lt päritud 1/6)

omandi osale, hageja ja kostja kumbki 1/6 suurusele osale. K. K. ainsa pärijana päris

hageja õiguse 4/6 suurusele kinnistu mõttelisele osale ja kokkuvõttes on tänase seisuga

hageja õigustatud omandi osa kinnistust 5/6. Kostjale kuulub aga õigus kinnistu 1/6

suurusele osale.

3. Pärast E. K. surma XXX jäi XXX alevikus asuv kinnistu K. K. ainuvaldusesse ja -

kasutusse kuni tema surmani. Kostja kolis kinnistule 02.12.1982 (ajal, mil ta oli juba

täisealine) ja elas seal ca kolm aastat (dtl 99 – 100). Tegemist ei olnud tema

lapsepõlvekoduga.

4. Hageja on elanud kinnistul alates 11.06.1981 (dtl 99 – 100), s.o ajal, kui ta oli 16-

aastane. Hageja elas kinnistul kuni 1990ndate lõpuni, mil hageja oma perega kolis paari

kilomeetri kaugusel asuvasse eramusse. Osa hagejale ja tema perele kuulunud asjadest

jäid endiselt sinna ning elamu teine korrus jäi hageja ja tema pere kasutusse. Kostja ei

tundnud E. ja K. K. vastu nende eluajal oluliselt huvi. Kostja külastas neid harva.

Nimetatut on kinnitanud X. X. (dtl 104 – 105). Kui vanemad vajasid abi, siis helistasid

nad hagejale või hageja lastele. Kostja külastas oma vanemaid vaid tähtpäevadel (dtl 102

- 110). Eeltoodud põhjustel nimetas K. K. testamendis hageja enda pärijaks. Pärast E.

surma jäi XXX tänava majja elama K. üksinda, kuid hageja käis teda hooldamas pea

igapäevaselt. K. elu viimastel kuudel veetis hageja seal suurema osa igast päevast ning

hooldas voodihaiget isa. Kostja hakkas K. K. vastu rohkem huvi tundma alles siis, kui

K. K. jäi voodihaigeks. Majale ligipääsu saamiseks tungis kostja koos abikaasaga

19.09.2020 õhtul, kui K. magas ja hageja oli läinud oma teise elukohta, XXX majja ja

vahetas välisukse luku. Kostja oleks saanud oma isa külastada päevasel ajal või

helistada hagejale, et saada võti. K. K. tundis end sissemurdmise pärast niivõrd

halvasti, et talle tuli kiirabi kutsuda (dtl 111). K. K. soovis, et kostja ei tuleks enam

XXX kinnistule, kuid sellest hoolimata tuli kostja koos abikaasaga uuesti 27.10.2020 isa

juurde ja hakkas hagejalt nõudma maja võtit. Hageja kutsus kohale piirkonnapolitseiniku

S. L. , kellele K. K. väljendas, et ta ei soovi, et kostjal oleks maja võti (dtl 163).

Seejärel tungis kostja uuesti XXX majja ja vahetas lukud 20.11.2020 hilisõhtul, taas

ajal, kui K. magas. Järgmise päeva varahommikul saabus hageja ning leidis eest K. ,

kelle enesetunne oli jälle sissetungimise tõttu väga halb. Hageja kutsus ka sel korral

kiirabi (dtl 113 – 115).

5. XXX kinnistu on hageja teiseks elukohaks alates 2020, kui K. K. vajas tervise

halvenemise tõttu pidevat hoolt, mida andis talle hageja. Hageja hooldab kinnistut ja

kannab kõik selle kulud (kanalisatsioon, vesi, elekter, küttepuud, korstnate puhastamine,

vajaduspõhised parandustööd (dtl 126 – 138). Hageja kandis kulusid seoses kinnistuga

juba vanemate eluajal (sealsamas), millest osa hüvitasid vanemad talle sularahas.

6. Vahetult pärast seda, 14.12.2020 murdis kostja XXX hoonesse sisse ja vahetas lukud nii,

et hagejal ei olnud võimalik koju pääseda. Hageja murdis luku lahti ning taastas enda

õiguspärase valduse, mille ta oli isalt pärinud (AÕS § 38). Kostja murdis uuesti

hoonesse ja vahetas selle lukud 13.04.2021. Pärast enda valduse taastamist esitas hageja

kostja kohta kuriteokaebuse KarS §-s 266 nimetatud süüteo tuvastamiseks. Prokuratuur

alustas kriminaalasja nr XXX. Seejärel 13.08.2021 tuli kostja XXX kinnistule ning

tungis hagejale kallale. Selle episoodi tõttu alustati tema suhtes kriminaalasi nr XXX.

Kostja tungis uuesti elamusse ja vahetas selle lukud 11.11.2021. Kõiki neid episoode

lahendatakse ühendatud kriminaalasjas nr XXX, kus kostja on kahtlustatav KarS § 121

lg-s 1 ja § 266 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud süütegudes (dtl 14 – 15, dtl 139 - 158).

7. Hageja tegi kostjale 2021 ettepaneku kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks või

ühisomandi lõpetamiseks kinnistu müügi kaudu (dtl 16), kuid kostja ei ole hageja

ettepanekutega nõus olnud. Kostja esitas Pärnu Maakohtule avalduse kinnistu

kasutuskorra kindlaksmääramiseks, mida menetletakse tsiviilasja nr 2-21-10162 raames

(dtl 18 – 19). Käesolevaks ajaks ei pea hageja enam kinnistu ühist kasutamist kostjaga

võimalikuks. Kostja taotleb E. K. pärandvara jagamist ja pärandvarasse kuuluva

kinnistu ühisomandi lõpetamist selliselt, et kinnisasi jäetakse hageja ainuomandisse ning

hageja kohustub kostjale omandist ilmajäämise rahaliselt hüvitama. 01.04.2024

toimunud kohtuistungil leppisid pooled kokku, et kinnistu turuväärtus on 60 000 eurot.

Hageja soovib kinnistut endale, sest see on tema teine elukoht, ta on seda aastate jooksul

ise ülal pidanud ja kinnistu on talle erilise mälestusväärtusega asi, kuna tegemist on tema

vanematekoduga. Hagejale kuulub suurem osa kinnisasjast. Hageja on võimeline

kostjale tema omandi kaotuse eest hüvitist tasuma (dtl 488 – 490).

8. Kostja väited temal elukoha puudumisest ei vasta tõele. Kostja elab tegelikult K. XXX

talus, K. külas. Kostja on end ise varatuks teinud, sõlmides 11.05.2021 abikaasa L. K.

ga abieluvara lepingu, millega L. K. sai kinnisasja ainuomanikuks. Samuti loovuta

kostja abikaasale osaluse XXX OÜ-s (dtl 116 – 125). Kostjal puudub väidetud tugev

emotsionaalne side XXX kinnistuga. Hageja ei ole oma vanematega halvasti käitunud.

9. Kostja esitatud H. J. i kirjalik seletus on ebausaldusväärne ja läheb vastuollu H. J. i

kriminaalasjas nr XXX antud ütlustega (dtl 240 – 242). Kostja esitatud dokument on

tõenäoliselt võltsitud. L. K. kirjalik seletus on ebausaldusväärne ja põhineb valedel.

Kostja esitatud asjaolud ja seisukohad

10. Kostja on nõus E. K. pärandvara jagamisega, kuid ei ole nõus hagis taotletud

pärandvara jagamise viisiga. Kostja taotleb vastuhagis jagada E. K. pärandvara ja jätta

pärandvarasse kuuluv osa ühisvarast XXX tn 1 kinnistust kostja ainuomandisse ja

lõpetada poolte ühisomand kinnistule selliselt, et kogu kinnistu ainuomand jääb kostjale.

Kostja kohustub hagejale maksma omandikaotuse eest hüvitise. 14.03.2023 vastuhagi

tekstis taotles kostja ühe alternatiivina panna kinnistu kaasomanikevahelisele

enampakkumisele, kuid loobus vastavast taotlusest 21.03.2024 seisukohas.

11. Kostja ei vaidle vastu hageja esitatud asjaoludele poolte ühisomandi tekkimise aluse

kohta ega sellele, et hagejal on õigus kinnistule 5/6 ulatuses ja kostjal 1/6 ulatuses

(kostja 09.01.2023 vastuse p 3).

12. XXX kinnistu on tema lapsepõlvekodu ja seotud sügavate emotsionaalsete tunnete ning

mälestustega. Kostja kolis XXX majja 1980. Majja kolides oli nii hagejal kui kostjal

majas oma tuba – hageja tuba plaanil ruum nr 10 ja kostja tuba nr 9 (dtl 190). Kostja elas

kinnistul kuni novembrini 1980, mil läks sõjaväkke ja naasis kinnistule elama kahe aasta

möödudes. Kinnistul elades kavandas ja teostas kostja maja remonti. 1984 asus koos

kostjaga majja elama tema tulevane abikaasa ja kostja esimene laps sündis ajal, mil

kostja elas oma abikaasaga kinnistul XXX. Kostja lahkus perega kinnistult 1987. Kostja

jätkas oma vanemate eest hoolitsemist, üksteisega käidi läbi. Kostja paigaldas XXX

elamule väliantenni, tõi vanematele toiduaineid, teostas maja juures erinevaid ehitustöid

(nt akende vahetus), aitas neid asjaajamisel. Elamu ümbruse hooldamise ja muru

niitmisega tegeles hageja ja tema poeg F-J. . Eelnimetatud asjaolude tõendamiseks

taotles kostja H. J. i ja L. K. ülekuulamist tunnistajatena. Mõlemad isikud on andnud ka

oma kirjalikud tunnistused (dtl 191 – 207).

13. Kuivõrd kostja peab kinnistut oma ainsaks koduks ning kostjal ei ole muud kindlat

elukohta, on kinnistu kostjale jätmine kostja jaoks eluliselt oluline. Kostja on oma

edasise elu ja vanaduspõlve planeeritud XXX tn 1 kinnistule mõeldes ning kostja ainus

soov on veeta oma teine pool elust oma lapsepõlvekodus, taastades oma vanemate

mälestust ja kodu. Kostjal on võimekus hagejale viimase omandikaotus hüvitada. Hageja

sooviks on kinnisasi võõrandada (dtl 397).

14. Hageja ei ela XXX kinnistul. Hageja tegelik elukoht on XXXs. Asjaolu, et hageja

kinnistul ei ela, nähtub ka LV Kinnisvara OÜ eksperthinnangust (dtl 300 – 381) ja Lääne

Ringkonnaprokuratuuri 17.01.2024 kriminaalasja lõpetamise määrusest (dtl 383 – 396).

Hageja ei ole oma raha ega vahendeid XXX kinnistu hooldamisse panustanud. Kõik

kulud on kaetud E. K. ja K. K. vahenditest. Kostja viibis XXX kinnistul nii palju, kui

hageja seda võimaldas. Hageja ei soovinud ja hiljem ei lubanud kostjal viibida kinnistul.

Hageja ei lubanud kostjat oma vanemate juurde ka siis, kui need haigestusid. Hageja on

esitanud hulgaliselt avaldusi kostja vastu kohtuvälisele menetlejale. Käesolevaks ajaks ei

ole menetlusi lõpetatud või ei ole neid kohtusse saadetud. Kostja ei ole hageja ette

heidetud kuritegusid toime pannud. Hageja on jätnud tähelepanuta, et kostja on XXX

ühisomanik ja ka temal on õigus kinnistut vallata. Mitmel korral on hageja püüdnud

kostjat hageja vastu suunatud süüteos süüdi lavastada, kuid see ei ole õnnestunud. Nii

on hageja nt süüdistanud kostjat temale sõiduautoga otsa sõitmises, millist situatsiooni

nägid pealt ka naabrid, kes kinnitasid, et sellist asja ei ole toimunud (dtl 81).

15. Poolte isa kartis hagejat. Nt riidles hageja oma isaga, kui sai teada, et kostja on isa

külastanud, võtnud vastu kostja toodud toiduaineid. K. kaebas pisarsilmi kostjale, et on

suures masenduses ja tahab surra, sest kostja oli tema peale kohutavalt karjunud kui K.

oli peeglikapi sahtlist midagi otsinud ning selle lõpuni sulgeda unustanud. Sel korral

keelas kostja K. l edaspidi sahtlite ja kappide sisu puudutamise. Hoolimata kostja poolt

tehtud pidevatest takistustest jätkas hageja oma isa juures käimist ja temale igal korral

toidu viimist. Hageja ei hoolinud oma vanematest ka aitas neid vaid vähesel määral.

Pärast vanemate surma hakkas hageja kostjat süüdistama, ähvardama ja raha nõudma (dtl

208 – 218). Lisaks asus kostja mõjutama ka hageja tunnistajat H. J. it peale käesolevas

asjas kostja poolt 09.01.2023. a hagivastuse saamist. Kostja oma sõnumitega ähvardab

tunnistajat ja hirmutab teda ning hageja arvates püüab tummistajat mõjutada kohtule

tunnistuse andmisel edastama kostja poolt soovitud juttu (dtl 219).

16. Kostja on võimeline tasuma hagejale tema omandikaotuse eest hüvitist (dtl 400).

Kohtuotsuse põhjendused

17. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et

hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus jätab vastuhagi rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

18. Pooled ei vaidle selle üle, et XXX tn 1, XXX alevikus asuv kinnistu (registriosa nr

XXX) kuulus nende vanemate E. K. ja K. K. ühisvarasse. Kohus loeb nimetatud

asjaolu tuvastatuks. Kohus tuvastab, et E. K. suri XXX ja tema pärijateks olid K. K. ,

hageja ja kostja igaüks 1/3 suuruses mõttelises osas (dtl 7 – 8). Pooled ei vaidle selle üle,

et E. K. pärandvara ei ole jagatud ja kohus loeb nimetatud asjaolu tuvastatuks. Kohus

tuvastab, et K. K. suri XXX ja tema ainupärijaks on hageja (dtl 11 – 12).

19. E. K. surma ajal, s.o XXX, kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 39 sätestas, et kui

abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema

pärandvara hulka. PKS § 147 sätestab, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat

(kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara

ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Pooled ei

vaidle selle üle, et pärast E. K. ja K. K. surma kuulub E. K. pärandvara ühisusest 2/3

suurune mõtteline osa hagejale (kuna hageja päris K. K. ainupärijana K. K. le

kuulunud 1/3 mõttelise osa E. K. pärandvara ühisusest) ja kostjale kuulub 1/3 suurune

mõtteline osa E. K. pärandvara ühisusest. Hagejale kuulub täielikult K. K. osa

abikaasade ühisvarast, s.o kinnistust nr XXX. Riigikohus on oma 07.06.2023 otsuse nr

2-20-18256 p-s 15.2 asunud seisukohale, et põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa

ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud

esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Pooled ei vaidle

selle üle, et E. K. pärandvara hulka kuulus tema ühisomandi osa kinnistus nr XXX

suurusega ½ mõttelist osa ja K. K. pärandvara hulka kuulus tema ühisomandi osa

kinnistus nr XXX suurusega ½ mõttelist osa ning muud pärandvara pärandajatele ei

kuulunud. Kohus loeb nimetatud asjaolud tuvastatuks. Kinnistusraamatu andmetel

kuulub kinnistu nr XXX hageja ja kostja ühisomandisse (dtl 9).

20. PKS § 39 teise lause kohaselt kohaldatakse abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe

abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Riigikohtu

07.06.2023 otsuse nr 2-20-18256 p-s 11.3 on leitud, et kaaspärijate varalised õigused

väljenduvad enne pärandvara jagamist eelkõige õiguses nõuda pärandvara jagamist ning

saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandiosale vastavas

väärtuses esemeid. Nii on ühe kaaspärija iseseisvad varalised õigused eristatavad alles

pärast pärandvara kui ühtse terviku jagamist. Sama Riigikohtu otsuse p-st 15.2 nähtub, et

pärimisel lähevad pärijatele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt üle pärandaja

päritavad õigused vastavalt pärimisseaduse (PärS) §-dele 4 ja 130. Pärijad ei saa küll

pärandaja positsiooni abikaasana, kuid nad saavad teostada pärandaja varasuhtest

tulenevaid varalisi õigusi samasugusel kujul, nagu need olid oma eluajal pärandajal. See

tähendab, et kuna pärandaja ja tema üleelanud abikaasa olid eluajal ühisomanikud,

kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara hulgas olnud esemed kaaspärijate

ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa

ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud

esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Seega on

kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara jagamist.

Eeltoodust tuleneb on hagejal õigus nõuda E. K. pärandvara jagamist ja kostjal õigus

nõuda E. K. pärandvara jagamist ja E. ning K. K. ühisvara jagamist.

21. PärS 152 lg 1 teine lause sätestab, et pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised

pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale

kaaspärijale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt

nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest

jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija

erilise huvi alusel. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et pärandvara jagamisel kohaldatakse

kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on igal ajal õigus nõuda

kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta

kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel

kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele

kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad

rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud

raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Arvestades kohtuotsuse p-

s 19 tuvastatud asjaolusid on hagejal õigus 5/6 osale kinnistust ja kostjal õigus 1/6 osale

kinnistust. Nimetatud proportsioonide osas pooltel vaidlust ei ole.

22. Riigikohus on oma 10.04.2019 otsuse nr 2-17-9749 p-s 11 korranud oma varasemat

seisukohta, et kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama

kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või

vastuhagis (vt nt Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p

15). Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole

üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta

kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei

ole õiglane (vt nt Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p-d 19 ja

20). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide

kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes

suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet.

23. Hageja taotleb hagis jagada E. K. pärandvara selliselt, et kogu E. K. pärandvarasse

kuulunud osa abikaasade ühisvarasse kuulunud kinnistust jääks hageja ainuomandisse ja

selle tulemusena tekiks hageja ainuomand kogu kinnistule. Kostja taotleb vastuhagis

jagada E. K. pärandvarasse kuuluv osa abikaasade ühisvara osa kinnistust ja abikaasade

ühisvarasse kuulunud kinnistu tervikuna selliselt, et kinnistu ainuomand jääks kostjale.

Pooled on kokku leppinud, et kinnistu väärtus on 60 000 eurot (dtl 501, 01.04.2024

kohtuistungi protokolli ajamärgid 00:00:44 ja 00:00:55). Kohus on selgitanud pooltele

Riigikohtu 18.12.2019 otsuse nr 2-18-13306 p-s 16 ja 09.06.2017 otsuse nr 3-2-1-14-17

p-s 24 toodud seisukohti, millekohaselt on mõistlik panna asi kaasomanikevahelisele

enampakkumisele siis, kui mitu kaasomanikku soovivad jagatava asja jätmist endale

hüvitise maksmise kohustuse vastu. Käesoleval juhul taotles kostja vastuhagis

ühisomandi lõpetamist eeltoodud viisil, kuid loobus oma taotlusest 21.03.2024

menetlusdokumendis (TsMS § 376 lg 4 p 2).

24. Kohus loeb tuvastatuks, et kostja on võimeline tasuma hagejale omandikaotuse eest tema

osa rahas kostja pangakonto väljavõtte alusel, millelt nähtub, et 19.03.2024 seisuga on

kontol 74 000 eurot (dtl 400). Kohus tuvastab, et hageja on suuteline tasuma kostjale

omandikaotuse eest piisavas ulatuses hüvitist T. K. ja C. K. kinnituste alusel, millest

nähtub, et nad oma valmis kostjale andma laenu (kokku kuni 14 000 eurot) kostjale

omandikaotuse eest hüvitise maksmiseks (dtl 488 – 489). Kohus on seisukohal, et

selleks, et tuvastada emma-kumma poole võimekus hüvitise tasumiseks, ei pea poolel

selleks endal raha olemas olema. Piisab, kui pool suudab ära näidata, et ta on võimeline

hüvitise tasuma kas ise või hankima hüvitise maksmiseks vajaliku rahasumma. Kohtule

on eluliselt usutav, et hageja kaks täisealist last on suutelised hagejale laenama kokku

kuni 14 000 eurot. Tegemist ei ole ebatavaliselt suure summaga, mille olemasolus kahel

inimesel kokku oleks alust kahelda. Kostja ei ole ka välja toonud asjaolusid, mille alusel

saaks selline kahtlus tekkida. Seega tuvastab kohus, et mõlemad pooled on suutelised

kompenseerima teisele poolele tema omandikaotuse rahas.

25. Kohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõenditest nähtuvalt kummalgi poolel teise poolega

võrreldes erilisemat ja rohkem kaitsmisväärset huvi kinnistu ainuomandi saamisel, s.t

kummagi huvi kinnistu ainuomandi saamiseks on võrreldav, s.o sarnane.

25.1. Kostja on seisukohal, et tema eesmärk kinnistu ainuomanikuks saades on säilitada oma

vanemate elutöö, mida soovisid ka tema vanemad ja asuda kinnistule elama, veetes seal

oma vanaduspäevad. Kostjal ei ole muud elukohta. Kohus on seisukohal, et kostja ei

ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal ei ole elukohta. Kohus tuvastab, et

11.05.2021 sõlmisid kostja ja tema abikaasa L. K. abieluvaralepingu, millega

abikaasad valisid varasuhteks varalahususe (dtl 116) pärast mida on L. K. kantud

kinnistusraamatusse kinnistute nr XXX ja XXX ainuomanikuna (dtl 117 - 118) ja

Osaühingu XXX ainuosanikuna (dtl 120 – 125). Nimetatud tõendite põhjal ei saa kohtu

hinnangul tuvastada, et kostjal ei ole käesoleval ajal kindlat elukohta, sest elukoht ei

eelda kinnisvara omamist. TsÜS § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik

alaliselt või peamiselt elab. Isegi, kui saaks tuvastada, et kostjal ei ole käesoleval ajal

elukohta, siis arvestades abieluvaralepingu sõlmimist võib kosja olla ise tekitanud

olukorra, kus tal ei ole elukohta. Igal juhul on kohus seisukohal, et pelgalt elukoha

puudumine ei anna alust ühisomandi lõpetamiseks selliselt, et vaidlusaluse kinnistu

ainuomanikuks peaks saama kostja. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma

tähtsust asjaolu, kas K. K. või E. K. on avaldanud vestlustes, mida nad soovivad, et

kinnistuga tehakse pärast nende surma. Juhul, kui pärandajad oleksid soovinud, et

kinnistut kasutatakse mingil kindlal otstarbel või et seda kindlasti ei võõrandataks, siis

oleks nad pidanud tegema testamendi(d) vastavate korraldustega, mis on PärS-s lubatud

(nt PärS §-s 76 sätestatud sihtmäärang). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole

võimalik tuvastada pärandajate lõplikke soove H. J. i tunnistustega, sest omavahelises

vestluses avaldatu ei pruukinud olla pärandaja(te) lõplik või isegi tõsiselt mõeldud tahe.

Isegi, kui see oleks niimoodi olnud, siis jäi see seaduses sätestatud viisil vormistamata,

mistõttu ei ole võimalik sellega pärandvara jagamisel selliselt arvestada. Kostja enda

subjektiivne soov ise vanemate elukohaks olnud kinnistut hooldada ja säilitada, ei

pruugi kaaluda üles hageja samalaadset eesmärki.

25.2. Hageja on seisukohal, et tema eesmärk ei ole kinnistut müüa, vaid seda koos lastega

renoveerida. Kohus tuvastab H. J. i ütluste ja hageja 15.04.2021 (dtl 397-398) kirja

alusel, et vähemalt 2021 pidas hageja võimalikuks kinnistu müümist. Samas on hageja

teinud 24.10.2022 kostjale ettepaneku lõpetada kaasomand selliselt, et hageja saaks

kinnisasja ainuomanikuks ja ta hüvitaks kostjale tema omandikaotuse rahas, seega on

juba 2022 tema eesmärk seoses kinnistuga muutunud. Kohus on seisukohal, et asjaolu,

et hageja pidas 2021 võimalikuks kinnistu müüki, ei tähenda, et tema kavatsused ei

oleks võinud ajas muutuda ja tema kohtumenetluses esitatud kavatsus seoses kinnistuga

(soov kinnistut säilitada ja hooned renoveerida) oleks kindlasti vale. Asjaolu, et hageja

on valmis koos oma lastega kinnistusse panustama kinnitavad laste kinnitused

valmisolekust hagejale laenu andma kinnistu ainuomandi omandamisel.

25.3. Kostja on väitnud, et hagejal ei ole vahendeid kinnistu hooldamiseks, sest kinnistu

hindamisaktist (dtl 300 – 381) nähtub, et kinnistul asuvad hooned vajavad täielikku

remonti, kõik hooned on halvas seisukorras, lagedest ripub koorunud värvitükke ja

elamu keldriaken on katki, mis nähtub toimiku materjalide hulgas olevalt fotolt ja

kostja tehtud foto elamu keldriaknast (dtl 382). Kohus märgib, et kostja on esitanud

nimetatud väite, s.o kostja võimetuse kinnistu hooldamiseks tulevikus, esmakordselt

alles kohtuvaidluse kirjalikes teesides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus nimetatud

väite asja lahendamisel kõrvale, kuivõrd hagejal ei ole saanud kostja väitele sisuliselt

vastata. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peab menetlusosaline esitama oma avaldused,

taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab

ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks võimalik. Pärast eelmenetluse

lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes

juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kohtu hinnangul

oleks olnud kostjal võimalik esitada käesolevas punktis käsitatav väide vähemalt koos

21.03.2024 seisuga või hiljemalt 01.04.2024 toimunud kohtuistungil. Kostja seda

võimalust kasutanud ei ole. Kostja ei ole ka põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik

vastavat väidet enne eelmenetluse lõppu esitada (TsMS § 331). Kohus ei pea

võimalikuks vastava kostja väitega arvestada, kuivõrd see venitaks menetlust ja eeldaks

menetluse uuendamist, et hageja saaks kostja väitele vastata koos võimalike tõendite

esitamisega. Ilma hagejale vastamise võimaluseta ei ole kohtul võimalik tuvastada ilma

menetlusõigust rikkumata, millistel põhjustel on kinnistul asuvad hooned hindamisaktis

kajastatud seisus. Isegi, kui kohus saaks arvestada kostja väitega, ei saa kohtu

hinnangul tuvastada pelgalt hoonete seisukorra alusel, et kostja ei ole võimeline

kinnistut hooldama ja hooneid renoveerima. Kohtule on usutav hageja remargi korras

esitatud selgitus, et ta ei ole teinud kinnistul suuremaid töid seetõttu, et ühisomand on

jagamata ja kohus võib otsuse teha tema kahjuks.

26. Pooled vaidlevad selle üle, kumb neist on kinnistusse rohkem panustanud nii ajaliselt kui

rahaliselt, kumb on kinnistuga emotsionaalselt rohkem seotud, kas emb-kumb pool

kasutab kinnistut oma elukohana ja kes käitus pärandajatega vähem hoolivamalt,

võrreldes teise poolega.

26.1. Kohus tuvastab, et mõlemad pooled on mingil hetkel oma elus nimetatud kinnistul

elanud, hageja ajaliselt kauem kui kostja. Hageja väitel kolisid pärandajad koos

pooltega kinnistule 1980ndatel. Millalgi täpsustamata ajal läks kostja ajateenistusse ja

asus naastes uuesti kinnistule elama ja lahkus lõplikult 1984. Hageja elas kinnistul kuni

1990ndate lõpuni ja kolis siis oma perega elama teisele kinnistule. Kohus tuvastab, et

kinnistule asuti perega elama, kui hageja oli 16. Nimetatud asjaolu nähtub

majaraamatust (dtl 99). Arvestades hageja sünniaastat 1965, siis pidi see toimuma

1981. Majaraamatust nähtub, et kostja naasis sõjaväeteenistusest 1982 (dtl 100). Kohus

tuvastab, et hageja elas kinnistul 1990ndate lõpuni. Nimetatud asjaolu on kinnitanud A.

K. oma kirjalikus kinnituskirjas (dtl 102). Eelnimetatud kinnituskirja alusel tuvastab

kohus, et sellel ajal, kui A. K. kinnistul elas, s.o 1987 kuni 1990ndate lõpuni ei elanud

kinnistul kostja. Nimetatud asjaolu nähtub ka L. K. kirjalikust kinnituskirjast (dtl 196).

Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks füüsiliselt kasutanud kinnistut

oma elukohana alates 1980ndatest aastatest. H. J. kinnitas oma tunnistuses, et kostja

elas kaugemal (dtl 508). Kohus on seisukohal, et asjas ei ole esitatud veenvaid tõendeid

selle kohta, et emb-kumb pooltest kasutaks kinnistut käesoleval ajal oma püsiva

elukohana. K. K. ütlustega on tõendatud, et hageja käib kinnistul tihti ja kasutab

sealseid pesemisvõimalusi, osa tema asju on kinnistul, kuid eeltoodu ei tähenda, et

hageja kinnistul alaliselt elaks TsÜS § 14 lg 1 tähenduses. Õigusalases kirjanduses on

asutud seisukohale, et alaline elamine tähendab seda kohta, kus isik alaliselt viibib, kus

on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab,

kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib

isik rohkem kui mingis muus kohas.1

26.2. Kohus tuvastab, et mõlemad pooled oma peredega aitasid pärandajaid seoses kinnistu

hooldamisega pärandajate eluajal. A. K. kinnituskirjast (dtl 102) nähtub, et nii tema

(hageja abikaasa ja seejärel endise abikaasana) käis pärandajatel kinnistul aeg-ajalt abis

koos tema ja hageja ühiste lastega. Hageja laste poolt pärandajate abistamine

kodutöödes, toidu toomises jne nähtub ka K. K. kirjalikust kinnituskirjast (dtl 104) ja

tunnistusest (dtl 509 – 511). Sama nähtub H. J. i tunnistusest, et hageja aitas oma

perega kinnistut hooldada (dtl 506). H. J. i tunnistusest nähtub, et ka kostja aitas

kinnistut hooldada nii majas sees kui väljas, nt muru niita (dtl 506, 508). Sama nähtub

ka K. K. tunnistusest (dtl 509 – 511). Kohtule tundub usutav, et hageja pere käis

pärandajatel ajaliselt sagedamini abis, võrreldes kostja perega, sest nad elasid

pärandajatele lähemal. Asjaolu, et hageja käis oma perega kinnistul sagedamini kui

kostja nähtub ka H. M. tunnistajana ülekuulamise protokollist kriminaalasjas nr XXX

(dtl 109 – 110).

26.3. Kohus tuvastab, et hageja on tasunud perioodil 09.01.2013 – 21.01.2023 kinnistu

kasutamisega seonduvaid elektrienergia arveid, veearveid ja prügiarveid vähemalt

osaliselt (iga kuu osas ei nähtu kõigi eeltoodud teenuste eest maksmisi) (dtl 126 – 133,

1 https://tsiviilseadustiku-yldosa.juuraveeb.ee/sisu/52785/_14_elukoht_ja_selle_muutmine

137 - 138). P. A. i 21.01.2023 e-kirja (dtl 134) alusel tuvastab kohus, et hageja on e-

kirja saatmisele eelnenud 5 – 6 aasta jooksul tellinud ja tasunud kinnistule toimetatud

küttepuude eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et lisaks hagejale oleks ka

kostja kandnud kinnistu kasutamisega seonduvaid igakuiseid kulusid. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid selle kohta, et hageja tasus kulusid pärandajate raha eest, eriti pärast

K. K. surma või et küttepuid ei kasutatud vaidlusaluse kinnistu kütmiseks. Kohtu

jaoks on eluliselt usutav, et kui küttepuud tarniti vaidlusalusele kinnistule, siis neid

kasutati ka sellel kinnistul oleva hoone kütmiseks. Asjas ei ole esitatud mistahes

asjaolusid ega tõendeid, mis annaks aluse eeltoodus kahelda. Kinnisasja hindamise

aktist ei nähtu, et hoone remondivajadus oleks tingitud hoone mittekütmisest. Kohus

jätab tõendina kõrvale H. J. i kirjaliku kinnituse (dtl 191 – 194), kuna H. J. kinnitas

suuliselt vande all ütlusi andes, et tema ei ole kinnituskirja koostanud ega seda läbi

lugenud enne allkirjastamist (dtl 508).

26.4. Pärast K. K. surma on kinnistu jäänud hageja valdusesse ja kostjal ei ole majale

juurdepääsu (maja võtmeid). Pooled ei ole jõudnud kostjale valduse võimaldamises

kokkuleppele. Nimetatu nähtub kostja vastusest hagile ja ka hagi tagamise taotlusest.

Seega ei ole pooltel selle asjaolu üle vaidlust. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks

kostjalt palunud kinnistu hooldamisega seonduvalt abi. Seega on asjaolu, et pärast E. ja

K. K. surma on langenud kinnistu hooldamise koormus täielikult hagejale tingitud

hagejast endast ega saa seetõttu mõjutada pärandvara jagamist hageja soovitud suunas.

26.5. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja suhted on halvad. Poolte halvad suhted nähtuvad

nii nende menetlusdokumentidest kui H. J. i tunnistusest. Kohus on seisukohal, et

poolte halvad suhted nähtuvad ka asjaoludest, et pooled ei ole jõudnud kinnistu

kasutamise korras kokkuleppele ja kostja on esitanud vastavasisulise nõude kohtusse,

mida menetletakse tsiviilasja nr 2-21-10162 raames (dtl 18 – 19). Hageja avalduste

alusel on kostja suhtes algatatud mitmeid kriminaalasju seoses hageja kinnistu valduse

väidetava rikkumisega kostja poolt (dtl 14 – 15, dtl 81, dtl 157 – 158, 153 - 154)

(kriminaalmenetlus on kriminaalasjas nr XXX on 17.01.2024 lõpetatud KrMS § 199 lg

1 p-1 alusel, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtule ei ole teada, kas

kriminaamenetlust lõpetav määrus on jõustunud või mitte). Asjaolu, et poolte suhted on

halvad juba enne K. K. surma, tõendab ka L. K. kinnituskiri (dtl 196 – 207), milles

L. K. kirjeldab poolte omavahelist läbisaamist ja hageja ning L. K. vahelist

läbisaamist, samuti hageja saadetud sõnumid kostjale (208-218), milles hageja

süüdistab kostjat erinevates vargustes ja nõuab erinevaid hüvitisi. Kohus on seisukohal,

et hageja saadetud sõnum H. J. ile (dtl 219) ei oma asjas tähtsust, kuivõrd ei tõenda

asjas tähtsust omavaid asjaolusid, s.o ei seondu poolte, tekkinud pärandvara ühisuse

ega selle lõpetamisega. Kohus on siiski seisukohal, et poolte halvad suhted, sh hageja

poolt sõnumitega saadetud süüdistused ja nõudmised kostjale ja tema abikaasale, ei

mõjuta pärandvara ja ühisvara jagamist.

27. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kinnistu on olnud mõlema poole vanematekodu,

mõlemad pooled on kinnistul elanud (hageja pikemat aega, kostja lühemat aega),

mõlemad on oma vanemaid nende eluajal aidanud (hageja pere rohkem tuvastatud

asjaoludel kui kostja), hageja on tasunud kinnistu kasutamisega seotud kulusid

(küttepuud, vesi, elekter) nii vanemate eluajal kui pärast nende surma, kostja kulusid

tasunud ei ole, pärast K. K. surma on kinnistu olnud hageja valduses ja hageja ei ole

võimaldanud kostjale kinnistu kaasvaldust, poolte suhted on väga halvad, hagejal on

õigus 5/6 suurusele osale kinnistust, kostjal 1/6 suurusele osale. Võttes arvesse eeltoodut

on kohus seisukohal, et puuduvad erilised asjaolud, miks jätta kinnistu emma-kumma

poole ainuomandisse, v.a omandisuhete proportsioon. Kohus selgitas pooltele, et taolises

olukorras oleks mõistlik jagada pärandvara ja ühisvara kaasomanike-vahelise

enampakkumise tulemusena, kuid hageja seda ei taotlenud ja kostja kitsendas oma

vastuhagi nõuet, loobudes vastavast taotlusest. Võttes arvesse omandisuhete

proportsiooni on kohus seisukohal, et põhjendatud ja õiglane on jätta vaidlusalune

kinnistu hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat tasuma kostjale tema osa omandi

kaotuse eest 10 000 eurot, mis vastab kinnistu 1/6 osa suuruse väärtusele (pooled

leppisid 01.04.2024 kohtuistungil kokku, et lähtuvad kinnistu väärtusest 60 000 eurot).

Selliselt on kostjale tagatud õiglane hüvitis omandi kaotuse eest. Kohtu hinnangul ei ole

pärandvara ühisuse ja ühisvara jagamine eeltoodud viisil ebaõiglane, kuivõrd see tagab

kostjale omandi kaotuse eest õiglase hüvitise ja kostja varaline seis ei muutu halvemaks.

Juhul, kui kostjal oleks olnud eriline huvi kinnistu omandamise vastu (tulenevalt

väidetavast suuremast emotsionaalsest seotusest ja huvist asuda sellele konkreetsele

kinnistule elama), siis ei oleks kostja oma vastuhagi nõuet kitsendanud, sest sellega

võttis kostja võimaluse ise otsuststada, kas ja kui palju ta on valmis kinnistu

omandamisse enam panustama. Kuigi kaasomanikevahelist enampakkumist ei taotlenud

ka hageja, siis saab tema puhul lähtuda omandiproportsioonist.

28. Hageja palub asendada poolte tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja uue

kande tegemiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu

ainuomanikuna see menetluse pool, kellele kinnisasi pärandvara jagamisel ja ühisvara

jagamiel jääb. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande

tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle

kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut

asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on

tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on

kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või

viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist

tahteavaldust andma. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus kostja kohustuse nõusoleku

andmiseks vaidlusaluse kinnistu senise omanikukande muutmiseks selliselt, et senine

omanikukanne kustutatakse ja kinnistu ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse

hageja.

29. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled

esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole

nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded

rahuldatud osas. Hageja on taotlenud asjas otsuse täitmise korra kindlaksmääramist

selliselt, et kui kinnistu jäetakse hageja ainuomandisse, siis tuleks hagejat kohustada

tsuma kostjale tema osale vastav hüvitis kahe nädala jooksul otsuse jõustumisest. Kohtu

hinnangul on eeltoodud taotlus põhjendatud, et tagada kostjale hüvitise laekumine

mõistliku aja jooksul omandi kaotusega võrreldes. Kohus selgitas pooltele 12.02.2024

kohtuistungil (dtl 279, ajamärk 00:32:07), et kui kohus peaks jätma vaidlusaluse

kinnisasja emma-kumma poole ainuomandisse ja mõistab teisele poolele omandikaotuse

eest välja hüvitise, siis oleks mõistlik omandi üleminek ja hüvitise maksmine omavahel

siduda selliselt, et poolt kohustatakse andma nõusolek kinnistusraamatus kannete

muutmiseks ühisomandi osa kaotuse eest hüvitise maksmise vastu. Kumbki pool ei

esitanud vastavas osas taotlust TsMS § 445 lg 1 tähenduses otsuse täitmise korra taotluse

täiendamiseks. Eeltoodu tähendab, et kumbki pool ei ole pidanud ebaõiglaseks olukorda,

kus hüvitise maksmine ei ole tahteavalduse andmise kohustuse ja asendamisega seotud.

Kumbki pool ei on avaldanud, et ei pea hüvitise maksmiseks taotlema krediidiasutusest

laenu. Hagejal on oma laste kaudu valmidus hüvitise maksmiseks 14 päeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Kohus jätab rahuldamata hageja esitatud taotluse edastada

jõustunud otsuse kinnistustaamatule omanikukande tegemiseks, kuna hageja esitas

vastava taotluse alles koos kohtukõne kirjalike teesidega ja seega vastuolus TsMS § 329

lg-s 1 sätestatuga. Kohus on seisukohal, et hagejal oleks olnud võimalik esitada vastav

taotlus eelmenetluses, kuid hageja ei teinud seda. Lisaks ei tulene ka TsMS-st, et kohus

edastaks poole taotlusel jõustunud kohtuotsuse kinnistusosakonnale. Kohtu hinnangul ei

riku taotluse rahuldamata jätmine hageja õigusi, kuna hagejal on õigus esitada jõustunud

kohtulahend omanikukannete tegemiseks kinnistusosakonnale ise.

Täiendavate tõendite esitamisega seonduv

30. Kostja on esitanud kohtukõne kirjalike teeside juurde täiendavate tõenditena kostja ja

Omniva e-kirjavahetuse, millest nähtub, et kostja on paigaldanud vaidlusaluse kinnistu

teenindamiseks postkasti (dtl 521), 18.04.2024 PPA teatise (dtl 524 – 525), millega jäeti

alustamata väärteomenetlus kostja suhtes 14.12020, 13.04.2021 ja 09.11.2021 toimunud

väidetavate episoodide suhtes, kus kostja tugis ukseluku lõhkumise teel vaidlusalusel

kinnistul asuvasse majja ja vahetas ukseluku, mille tulemusena ei saanud hageja enam

majja sisse, oma pangakonto väljavõtte 21.04.2024 seisuga, millest nähtub, et kostja

elukoha aadressiks on märgitud vaidlusalune kinnistu. Kirjavahetust Omnivaga on

kostja soovinud esitada põhjusel, et tema sissekirjutus on vaidlusalusel kinnistul ja

tõendada, et ta elab kinnistul. Kuivõrd 01.04.2024 toimunud kohtuistungil pidas hageja

kostja varem esitatud pangakonto väljavõttel kajastunud elukoha aadressi tõendiks selle

kohta, et kostja ei ela vaidlusalusel kinnistul, siis esitab kostja uuesti oma pangakonto

väljavõtte, millelt nähtub tema aadressina vaidlusalune kinnistu.

31. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad alused kostja poolt kohtukõne

kirjalike teeside juurde esitatud ja kohtuotsuse p-s 30 kirjeldatud tõendite

vastuvõtmiseks. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peab menetlusosaline esitama oma

avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda

võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks võimalik. Pärast

eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid

esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kostja

ei ole põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik otsuse p-s 30 kirjeldatud tõendeid varem

esitada ja kuidas need võiksid mõjutada asja lahendamist. Kostjale oli juba

eelmenetluses teada hageja väide, et kostja ei ela XXX kinnistul. Kohus on seisukohal,

et kostja esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel ka tähendust, mistõttu jätab kohus

tõendid vastu võtmata. Asjaolu, et kostja on panka oma elukohana teatanud vaidlusaluse

kinnistu ja lasknud pärast eelmenetluse lõppu paigadada kinnistut teenindava postkasti,

ei muuda kohtu jaoks usutavamaks, et kostja on asunud kinnistule elama. Kohtule ei ole

teada asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kostja oleks saanud valduse vaidlusalusele

kinnistule ja arvestades kohtuotsuse p-s 26.1 toodud elukoha käsitlust, on kohus

seisukohal, et isikul ei ole võimalik asuda kuhugi elama saamata sellele elukohale

valdust. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma asja lahendamisel tähendust ka

PPA teatis kostja suhtes väärteomenetluse lõpetamisest. Kohus on seisukohal, et

nimetatud tõendil on tähendus selles osas, et kostjat ei ole väärteos süüdi mõistetud,

kuid see ei mõjuta kohtu hinnangul pärandvara ja ühisvara jagamist sarnaselt

kohtuotsuse p-s 26.5 tooduga. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tõendid vastu võtmata.

32. Hageja on esitanud 26.04.2024 menetlusdokumendis reaktsioonina kostja poolt

kohtukõne kirjalike teeside juurde esitatud tõenditele omapoolse täiendava tõendina

kostja 05.05.2021 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli kriminaalasjas nr XXX (dtl

559 – 561), millega hageja soovib tõendada, et ta põhimõtteliselt K. K. juures XXX

kinnistul ei käinud. Kohtu hinnangul on esitatud tõend hilinenult (TsMS § 329 lg 1).

Hageja ei ole põhjendanud tõendi hilist esitamist. Vaidlus selle üle, kas kostja käis K. K.

t tema eluajal vaatamas, oli hagejale teada juba eelmenetluses. Arvestades protokolli

kuupäeva, siis pidi hagejal olema võimalik see esitada juba eelmenetluses. Kohus on

lisaks seisukohal, et nimetatud tõend ei saa mõjutada asja lahendamist, kuivõrd kohtu

hinnangul on asjas ka muid tõendeid selle kohta, kas kostja käis K. K. t vaatamas tema

eluajal, mh K. K. ja H. J. i ütlused, L. K. kinnitus. Kohus on lisaks eeltoodule

seisukohal, et sagedus, millega kostja oma isa külastas, ei saa käesoleval juhul

õiguslikult mõjutada pärandvara jagamist.

33. Kohus jätab tähelepanuta poolte kohtukõne teesides ja hageja 26.04.2024 seisukohas

esitatud väited (TsMS § 329 lg 1 alusel), mida ei ole esitatud eelmenetluses ja mida ei

ole käsitletud kohtuotsuses.

Menetluskulud

34. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab,

et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita

menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja

menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2026 otsuse RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebusele ja kostja 16.02.1026 menetlusdokumendile lisatud

tõendid vastu võtmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus muutmata, kuid muuta kohtuotsuse

resolutsiooni sõnastust ja täiendada otsuse täitmise korda.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud R. K. kanda.

5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata.

5.2. Lõpetada T. K. ja R. K. ühisomand Pärnu linnas XXX alevikus

XXX asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXX).

5.3.

Mõista T. K. lt R. K. kasuks omandikaotuse eest välja hüvitis 10 000 eurot ja kohustada T. K.

t tasuma R. K. le see 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

5.4.

Kohustada R. K. t tegema järgmise sisuga tahteavaldused tingimusel, et T. K. on tasunud R.

K. le p-s 5.3 nimetatud hüvitise 10 000 eurot:

5.4.1.

R. K. annab kinnisasja (registriosa nr XXX) omandiõiguse üle T. K. le (asjaõigusleping);

5.4.2.

R. K. annab nõusoleku kustutada kinnistusraamatu registriosa nr XXX teise jakku tema kohta

tehtud ühisomaniku kanne ja teha uus kanne, mille kohaselt on kinnisasja ainuomanik T. K.

(nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks).

5.5.

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud R. K. kanda.