2-23-10545/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Määruse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-10545

Tsiviilasi

Silen OÜ hagi BUREAU ROMAND Sàrl vastu võla ja

viivise nõudes

Menetlustoiming

Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Silen OÜ (registrikood 14506938), lepinguline

esindaja Carmen Tars

Kostja BUREAU ROMAND Sàrl (välisriigi registrikood

CHE-378.046.314), asukoht Chemin du Pré-Fleuri 5 CH-

1228 Plan-les-Ouates, Šveitsi Konföderatsioon

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Silen OÜ hagiavalduse menetlusse võtmisest.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

Edastada määrus hagejale.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Silen OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse BUREAU ROMAND Sàrl

(kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on Šveitsis tegutsev kostja tellinud hagejalt tooteid edasimüügiks.

Vastavalt pooltevahelisele praktikale toimus tellimuste esitamine ja kinnitamine e-kirja teel

ning maksetingimuseks oli 50% ettemaks ning ülejäänud 50% arve summast tuli tasuda 30

päeva jooksul hageja poolt toodete vedajale üleandmisest. Hagiavalduse kohaselt on kostja

jätnud kahe tellimuse lõpparved tasumata.

Hageja arvates allub asi Harju Maakohtule. Hageja viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1215/2012 (nn Brüssel I bis määrus) artikli 7 p-le 1, mis sätestab, et isiku

vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis: a) lepinguid

puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; b) kui ei ole

kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise

kohana: müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need

oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt

teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Hageja märgib, et vaidlusalune kaup

toodeti Eestis. Teenuselepingu puhul on oluline riik, kus teenused osutati. Praegusel juhul

valmistati tooted Eestis vastavalt kostja tellimusele ning kostja kinnitatud hinnapakkumistele.

Seega oli töövõtulepingu alusel teenuse täitmise koht Eesti. Hageja kontori asukohaks on

Tallinn ja tehase asukohaks Harjumaa (Rae vald).

2. Kohus palus 17.08.2023 kirjaga hagejal rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimiseks

selgitada, millised olid poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused kauba transportimise ja

kostjale üleandmise kohta.

3. Hageja selgitas 30.08.2023 vastuses, et poolte vahel puuduvad kauba transporti ja

üleandmist puudutavad kirjalikud kokkulepped. Toodete üleandmiskohaks oli hageja tehas

Eestis, nagu nähtub hagiavalduse lisast 9, ja üleandmisajaks 06.01.2023, mida tõendab ka

asjaolu, et hageja väljastas kostjale arved kuupäeval, mil tooted anti vedajale üle. Hageja

leiab, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes.

Eeltoodut ei muuda asjaolu, et hageja osutas kostjale ka veoteenuse vahendamise teenust.

Toodete tellimise tingimuseks kostjale ei olnud tellida hagejalt ka veoteenuse vahendust.

Hageja poolt kostjale toodete transporditeenuse vahendamine ei olnud töövõtulepingu

lahutamatuks osaks ning toodete eest makstav tasu ei sisaldanud veoteenuse vahendamise

tasu, mistõttu ei saa neid kahte teenuse osutamise lepingut lugeda ühtseks müügilepinguks.

4. Kohus keeldus 06.10.2023 määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel.

5. Hageja esitas maakohtu 06.10.2023 määruse peale määruskaebuse. Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 22.11.2023 määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu

06.10.2023 määruse ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu arvates oleks maakohus pidanud enne hagi menetlusse võtmise otsustamist

kostjalt seisukohta küsima. Ringkonnakohus märkis, et sellisel juhul on kostjal võimalik

avaldada seisukoht kohtualluvuse, kauba transportimise tingimuste ja kostjale üleandmise

kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni.

Maakohtul on võimalik teha täiendavaid toiminguid, sh küsida kostja seisukohta ja vajadusel

koguda tõendeid selleks, et selgitada nõuetekohaselt välja kohtualluvus. Kohus peab

menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi oluliste asjaolude

tuvastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgitanud maakohus rahvusvahelise

kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja ja keeldus seetõttu

ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

6. Kohus määras 24.11.2023 kirjaga kostjale tähtaja (28 päeva kohtu kirja saamisest)

kohtualluvuse küsimuses seisukoha ja oma väiteid kinnitavate tõendite esitamiseks. Šveitsist

saadetud teate kohaselt sai kostja kohtu 24.11.2023 kirja ja hagi materjalid koos tõlgetega

kätte 25.03.2024. Kostja ei ole kohtule oma seisukohta esitanud.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Vastavalt TsMS § 70 lg-le

2 allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse

sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei

tulene teisiti. TsMS-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes

ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või kohtualluvust reguleerivates Euroopa

Liidu määrustes, sh Brüsseli I bis määrus (TsMS § 70 lg 4).

8. Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina ja Šveitsi Konföderatsioon on 30.10.2007

sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste

tunnustamise ja täitmise konventsiooni (Lugano II konventsioon) osapoolteks. Seega tuleb

praeguses asjas kohtualluvuse küsimuses lähtuda Lugano II konventsioonist.

9. Lugano II konventsiooni art 2 lg 1 järgi kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on mõnes

konventsiooniga seotud riigis, hoolimata nende kodakondsusest kõnealuse riigi kohtusse.

Artikli 3 lg 1 sätestab, et isikuid, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, saab

konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse kaevata üksnes II jaotise 2.–7. jaos sätestatud

korras. Artiklist 5 tuleneb, et isikut, kelle alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud

riigis, saab kaevata konventsiooniga seotud teises riigis: a) lepingutega seotud asjade puhul

selle paiga kohtusse, kus tuli täita lepingus sätestatud kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud

teisiti, käsitatakse selle sätte kohaldamisel lepingus sätestatud kohustuse täitmise kohana:

müügi puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või

oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus

lepingu kohaselt teenuseid osutati või oleks tulnud osutada; c) kui ei kohaldata alapunkti b,

kohaldatakse alapunkti a.

10. Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt edasimüümiseks telefonikabiine ja

koosolekubokse. Kuigi kirjalikku lepingut ei ole koostatud, saab lepingu olemasolu lugeda

tõendatuks. Hageja on esitanud kostjale tehtud hinnapakkumised (tl 19–22) ja pooltevahelise

kirjavahetuse, sh kostja e-kirja tellimuse kinnitamise kohta (tl 24). Hageja valmistas tooted

kostja tellimuse järgi ning saatis valminud kauba kostja kulul kostjale, kasutades kolmanda

isiku (Schenker Schweiz AG) osutatud transporditeenust (tl 37–38). Hageja hinnapakkumistel

ja arvetel (tl 34–36) on toodud ka transpordikulu kauba toimetamise eest Genfi Šveitsis.

Hagiavaldusest ja selle lisadest ei nähtu, et hageja oleks kasutanud kauba tootmisel kostja

materjale või et kostja oleks andnud spetsiifilisi juhiseid kauba valmistamiseks. Hageja

pakkumuste ja arvete põhjal võib järeldada, et toodete parameetrid ja muud omadused on

hageja enda pakutavad (pakkumuses on välja toodud toodete nimetused „Space 2“, „Gaia

table“, „Chatbox Single“ jne, ning värvused, näiteks „must antibakteriaalne“ koodiga 0901-

60), mille järgi tellija saab valida endale sobivate omadustega tooted.

Kostja pole alluvuse küsimuses oma seisukohta ega tõendeid esitanud. Hageja avalduste

põhjal ei nähtu kohtule, et lisaks hageja esitatud tõenditele eksisteeriks veel täiendavaid

kirjalikke või kirjalikku taasesitamist võimaldavaid tõendeid pooltevahelise lepingulise suhte

kohta. Kohtu hinnangul saab hagiavaldusele lisatud tõendite põhjal lugeda tõendatuks, et

hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et hageja korraldab kauba saatmise Genfi Šveitsis.

11. Lugano II konventsiooni art 5 p 1 regulatsioon on identne Euroopa Nõukogu määruse

44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I)

art 5 p 1 regulatsiooniga (Brüsseli I bis määruse art 7 p 1). Euroopa Kohus on kohtuasjas C-

381/08: Car Trim GmbH v KeySafety Systems Srl 25.02.2010 tehtud otsuses selgitanud, et

Brüssel I määruse art 5 p 1 alapunkti b tuleb tõlgendada selliselt, et kui lepingu järgi tuleb

valmistatavad või toodetavad kaubad kohale toimetada, siis isegi juhul, kui tellija on andnud

valmistatavate toodete hankimise, töötlemise või tarnimise kohta spetsiifilisi juhiseid, kuid

tellimus ei ole valmistatud tellija materjalist ning müüja vastutab kauba kvaliteedi ja lepingule

vastavuse eest, siis tuleb selline leping kvalifitseerida müügilepinguks Brüssel I art 5 p 1

tähenduses.

12. Kohus leiab, et kuna Lugano II konventsiooni art 5 p 1 ja Brüssel I art 5 p 1 regulatsioonid

on identsed, on ka Lugano II konventsiooni art 5 p 1 tõlgendamisel võimalik lähtuda viidatud

Euroopa Kohtu lahendist. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi kauba

transpordi kostjani korraldama hageja, siis vaatamata sellele, et lepingu esemeks olnud tooted

valmistati kostja juhiste järgi, on pooltevahelise lepingu puhul tegemist müügilepingu, mitte

teenuse osutamise lepinguga Lugano II konventsiooni art 5 p 1 tähenduses.

13. Euroopa Kohus on eelnevalt viidatud kohtuasjas ühtlasi selgitanud, et Brüssel I määruse

art 5 p 1 (b) esimest alternatiivi tuleb sisustada selliselt, et kui müük hõlmab

kohaletoimetamist, siis peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks

tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal. Kui kaupade üleandmise kohta

on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele

tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus kaubad anti füüsiliselt ostja käsutusse, millest

tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade

valduse.

14. Kohus on tuvastanud, et vastavalt hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele pidi hageja

korraldama kauba kohaletoimetamise kostjale Genfi Šveitsis. Tellimuste täitmine toimus

selliselt ka faktiliselt (tl 37–38). Siinkohal ei oma tähtsust, et toodete tellimise tingimuseks ei

olnud hagejalt veoteenuse vahendamise tellimine ning toodete hind (kuid mitte hageja arve) ei

sisaldanud transpordi hinda. Ka hageja 06.01.2023 e-kirjast (tl 33) ei järeldu, et kaupade

üleandmise koht oli Eestis. Kohtule nähtuvalt informeeris hageja selles kirjas kostjat, et

kaubad antakse vedajale üle 06.01.2023 hageja tehase asukohas. Vedajale kauba üleandmise

asukohta ei saa praegusel juhul pidada lepingu täitmise kohaks. Kaupade ostu-müügi lepingu

peamine eesmärk on nende müüjalt ostjale edastamine, mis ei ole täielikult lõpule viidud

enne, kui kaubad on jõudnud sihtpunkti, praegusel juhul kostja asukohta Šveitsis. Seega asub

kohus seisukohale, et lepingu täitmise koht oli Šveitsis. Seega ei allu hagi Eesti kohtule

Lugano II konventsiooni art 5 p 1 alusel.

15. Kohus viitab, et ka näiteks tsiviilasjas nr 2-14-60723 on Harju Maakohus 03.09.2015

määruses sarnastel asjaoludel asunud seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule. Nimetatud

maakohtu määrus jõustus Riigikohtu 28.03.2016 määrusega (määruskaebuse menetlusse

võtmisest keeldumine). Seega nõustusid nii ringkonna- kui ka Riigikohus maakohtu

järeldustega viidatud asjas.

16. Lugano II konventsiooni art 3 p-st 1 tuleneb, et isikuid, kelle alaline elukoht on selle

konventsiooniga seotud riigis, saab konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse kaevata üksnes

II jaotise 2.–7. jaos sätestatud korras. Praegusel juhul konventsiooni II jaotise 2.–7. jaos

märgitud erandeid ei esine. Kuivõrd kostja asukoht on Šveitsis, allub asi Lugano II

konventsiooni art 2 p 1 üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale Šveitsi Konföderatsiooni

kohtule.

17. TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule. TsMS § 372 lg 7 sätestab, et kui asi ei allu kohtule, kuhu hagi esitati, kohaldatakse

menetlusse võtmisest keeldumisel TsMS §-s 75 sätestatut. TsMS § 75 lg 2 näeb ette, et kui

kohus leiab, et asi ei allu sellele kohtule, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub,

välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti

kohtule.

18. Kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, kuna

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Hagejal on võimalik

esitada kostja vastu hagi pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule.

19. TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole

kohtule vastanud, puuduvad kostjal hüvitatavad menetluskulud.

20. TsMS § 372 lg 5 alusel võib määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik