2-24-7827/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 07.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-7827

Kohtuasi

SA

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

taotlus

isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.05.2024 määrus esialgse õiguskaitse

rakendamise kohta (4 päeva)

Harju Maakohtu 24.05.2024 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamise kohta (kuni 40 päeva)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood

90006399)

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 22.05.2024 ja 24.05.2024 määruste resolutsioonid muutmata,

kuid muuta ja täiendada maakohtu määruste põhjendusi.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

2-24-7827

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 22.05.2024 Harju Maakohtule taotluse X

(puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja isiku paigutamiseks

psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni.

2. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus alates 21.05.2024

kell 04.13, kui puudutatud isiku suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud

isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu.

Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

3. Avaldusele lisatud psühhiaatrite 22.05.2024 arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik

avaldaja psühhiaatriakliinikus ravil kolmandat korda.

3.1. Esmakordselt vajas puudutatud isik ravi 25.04.2016–01.06.2016 ägeda skisofreeniataolise

psühhootilise häire (F23.2) tõttu. Puudutatud isiku abikaasa märkas esmakordselt muutusi

puudutatud isiku käitumises 2015. aasta mais, kui alkoholikasutamise järgselt muutus isik eriti

kahtlustavaks ning avaldas jälitus- ja kiivusluulumõtteid. Puudutatud isik jälgis kõrgendatud

tähelepanuga oma abikaasat, arvas, et naabrid jälgivad teda, tema telefoni kuulatakse pealt, pere

on ohus, töökaaslased suhtuvad temasse halvasti ning lubas ülemuse politseisse kaevata.

2016. aasta aprillist avaldas puudutatud isik, et ei jaksa tööd teha, töö on raske, ei sobi ja

töökohas sahkerdatakse. Isik rääkis peas olevast segadusest ning et ta kuuleb hääli ja näeb asju,

mida teised ei näe. Öösiti isik enam magada ei saanud. Puudutatud isiku meeleolu kõikus,

kohati oli taibutu olekuga, ajuti omas maalimas, ei leidnud tavapäraseid asju üles ja tegi

ebarealistlikke tulevikuplaane. Isik tundis majas halba energiat, mistõttu tahtis kohe ära kolida,

käitus sageli ettearvamatult ja agressiivselt. Isik pöördus lähedaste saatel valvepsühhiaatri

vastuvõtule ning ta suunati valvetuppa, kus isik hospitaliseeriti tahtest olenematus korras

valvepsühhiaatri otsusega, mida pikendati kohtu poolt 40 päevani. Ravil oli puudutatud isik

formaalse kontaktiga, kahtlustava ja umbuskliku olekuga, kõneles õõnsalt ja avaldas

kuulmismeelepetteid. Antipsühhootilise raviga isiku kontakt mõnevõrra paranes ning haiglast

lahkudes isik meelepetteid ei avaldanud, oli tasakaalukam ja jätkas ravi ambulatoorselt.

Ravimeid

tarvitas

puudutatud

isik

abikaasa

sõnul

2016. aasta

lõpuni

abikaasa

meeldetuletamisel. Pärast abielulahutust 2017. aasta veebruaris puudutatud isik enam

antipsühhootilist ravi ei tarvitanud, aga arsti vastuvõttudel siiski käis. Eksabikaasa sõnul oli

puudutatud isik püsimatu, ärev, ärrituv, pinges ning tema avaldused olid ennast kordavad ja

sisutühjad. Naise sõnul ei mõistnud isik, et on lahutatud.

3.2. Teistkordselt viibis isik tahtest olenematul haiglaravil 30.11.2018–02.02.2018. Sellele

eelnevatel kuudel jälitas isik ja kontrollis eksabikaasat, esitas tingimusi, oli ähvardav,

manipuleeriv ning sekkus etteteatamata eksabikaasa eraellu. Selgitusi ja veenmisi puudutatud

isik ei mõistnud, oli süüdistav ja kiivas. Isik toodi haiglasse, kuna ta jälitas eksabikaasat autoga,

ründas teda verbaalselt, ähvardas, väljendas kiivusemõtteid, tekitas korduvalt kesklinnas

2-24-7827

liiklusohtlikke olukordi ning sõitis ootamatu manöövri käigus teisele autole sisse.

Sündmuskohalt toodi puudutatud isik kiirabiga psühhiaatriakliiniku valvetuppa ja

hospitaliseeriti tahtest olenematu ravi otsusega, mida pikendati kohtumäärusega nii 40 päevani

kui ka kolme kuuni. Raviga äge psühhoos taandus, kuid sisulist haigustaju isikul ei kujunenud.

Puudutatud isikule kohaldati antipsühhootilist ravi süstitava pikatoimelise preparaadiga

(paliperidoon). Süste käis isik regulaarselt saamas 2020. aasta veebruarini, seejärel katkestas

isik ravi omaalgatuslikult. 2020. aasta oktoobris pöördus isik viimati psühhiaatri vastuvõtule,

kuid keeldus ravist. Teadaolevalt ei ole isik enda eluga toime tulnud, elab kui kodutu, töökohti

ei suuda pidada ja sissetulekut ei ole.

3.3. Käesolevalt hospitaliseeriti puudutatud isik 21.05.2024. Hospitaliseerimise eelselt,

21.05.2024, helistas puudutatud isiku ema häirekeskusesse, kuna puudutatud isik lukustas ta

elukohast välja. Varem on puudutatud isik ema suhtes agressiivne olnud ja tõuganud teda.

Puudutatud isiku ema arvas, et puudutatud isik tuleb talle kallale, mistõttu läks ta elukohast

välja. Puudutatud isik lukustas ukse ja ei avanud seda ega vastanud kõnetamisele, mistõttu pidi

päästeteenistus akna kaudu sisenema. Saabunud kiirabi suhtes käitus puudutatud isik

agressiivselt, sõimas, ei lubanud end üle vaadata ja eitas terviseprobleeme. Puudutatud isik

toodi kiirabi ja politsei korras psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus ta samuti eitas igasugust

haigestumist. Eelnevalt juhtunu kohta väitis isik, et ema tuli teda noaga ähvardama, ema on

nikotiinik ja alkohoolik ning hoopis teda peaks ravile tooma. Puudutatud isik kõneles kiire

katkematu monoloogina, vaidles, süüdistas ja oli luululine. Valvearst hospitaliseeris puudutatud

isiku raskest psüühikahäirest (skisofreenia, F.20) tuleneva ümbritsevaid ohustava agressiivse

käitumise tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 21.05.2024 kell 04.13.

Kuna isik oli jätkuva agiteeritud, allumatu, ründava käitumisega ning kuna muud

deeskalatsioonimeetodid ei toonud tulemust, siis rakendati isiku suhtes mehhaanilist

ohjeldamist 21.05.2024 kell 04.25 kuni kell 10.10.

3.4. Käeolevaks ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, ta on pinges, kõneleb resoneerselt,

tema avaldused on tühjad, mõttekäik takerduv ja probleemidest rääkimisest keeldub. Isik on

ennastõigustav ja kergesti ägestuv. Isik on ema suhtes paranoiline, süüdistav ning väidab, et

ema vehkis kodus noaga, mistõttu ajas ta ema korterist välja. Vestluse käigus isik korduvalt

vihastab ning lõpuks tõuseb püsti ja lahkub. Haiguskriitika puudub – isik leiab, et ta on terve ja

ravi ei vaja.

3.5. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F.20). Puudutatud

isiku käitumine on olulisel määral mõjutatud temal esinevatest psühhootilistest elamustest,

mille tõttu on ta olnud ettearvamatu ja impulsiivne. Isikul puudub haiguskriitika ja

koostöövalmidus raviks, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna teistele (viimasel ajal

on olnud agressiivne ema suhtes, tõuganud teda, lukustanud elukohast välja; varem on

korduvalt psühhoosi ägenedes ümbritsevate suhtes agressiivne olnud; käesolevalt vajas

agiteeritud käitumise tõttu mehhaanilist ohjeldamist) ja enesele (agressiivse käitumisega võib

esile kutsuda ka agressiivsust enda vastu). Psühhoosi ägenemise tõttu ei ole puudutatud isik

võimeline otsustama enda ravi üle ega andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

Puudutatud isiku seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida

seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel.

4. Eeltoodut arvesse võttes palus avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi (psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamine)

haiglatingimustes 40 päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2-24-7827

5. 24.05.2024 selgitas avaldaja, et esineb tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, kuna

puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele

inimestele.

Harju Maakohtu 22.05.2024 ja 24.05.2024 määruste põhjendused

6. Harju Maakohtu 22.05.2024 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ning anti luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 21.05.2024 kell 04.13

kuni 25.05.2024 kell 04.13. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

6.1. 22.05.2024 määruse põhjenduste kohaselt esinevad käesoleval juhul asjaolud puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus viitas

PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5. Puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F.20), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema

iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Puudutatud isik on agressiivne ema, samuti teiste

isikute, sh kiirabi ning eksabikaasa suhtes. Puudutatud isik eitab probleemi ja pigem süüdistab

ema, kes olevat teda noaga ähvardanud. Puudutatud isik on luululine, vaidleb ja süüdistab.

Puudutatud isik ei ole võimeline andma teadvat nõusolekut, keeldub abist, on paranoiline ema

suhtes. Puudutatud isik ei tule enda eluga toime, elab kui kodutu, töökohti ei pea ning

sissetulekut ei oma. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit.

7. Harju Maakohtu 24.05.2024 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 21.05.2024 kell 04.13 kuni

30.06.2024 kell 04.13 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus

andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase,

rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

7.1. 24.05.2024 määruse põhjenduste kohaselt tuleb esialgset õiguskaitset pikendada.

Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

7.2. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 22.05.2024. Puudutatud isik avaldas advokaadi

tutvustamisel, et see ei ole tema advokaat ja lubas kohe apellatsioonkaebuse esitada.

Puudutatud isik oli ärakuulamisel väga üleolev ega nõustunud ravile jääma. Puudutatud isik

leidis, et ravi vajab hoopis tema ema. Puudutatud isiku arvates tuli ema talle une pealt noaga

kallale ja lõi teda noaga. Seetõttu kutsus isik politsei ja kiirabi ning jättis ema ukse taha.

2-24-7827

7.3. Kohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Raviarst avaldas, et puudutatud

isik sattus esimest korda haiglasse 2016. aastal seoses nägemis- ja meelepetetega. Puudutatud

isik käitus agressiivselt, jälitas eksabikaasat, tekitas liikluses kaose ja ta toodi politseiga

haiglasse. Isik lõpetas ravi, kuna enda arvates ei olnud ta haige. Puudutatud isik tööl ei käi ja

elab ema juures, kellele ta läks kallale. Puudutatud isikuga sisuliselt kontakti ei saa, isik leiab,

et ta ei peaks ravile jääma.

7.4. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust. Muude isikute ärakuulamist ei

pidanud kohus vajalikuks. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid,

ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

7.5. Puudutatud isiku ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida.

Haiglaravita jäädes on puudutatud isik käesoleval ajal ohtlik nii iseendale kui ka teistele (k.a

oma emale, kelle juures ta elab). Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega

kontrollima enda käitumist. Puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest

olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning

esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu 22.05.2024 ja 24.05.2024 määrused tühistada.

9. Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS §-s 11 ette nähtud eeldused kinnisesse asutusse

paigutamiseks. Hospitaliseerimisele eelnenud sündmused ei ole kajastatud õigesti. Puudutatud

isik kinnitab, et tegelikult tema magas rahulikult, kui tema alkoholijoobes ema püüdis teda une

pealt noaga rünnata. Ta suutis selle rünnaku peatada. Politsei oli väljakutsel kontrollinud

asjaosaliste joovet ja puudutatud isiku kinnitusel tuvastati emal joove, samuti tuvastati, et

puudutatud isik oli kaine. Seega ei olnud puudutatud isik ohtlik endale ega teistele, mistõttu on

tema kinnisesse asutusse paigutamine põhjendamatu.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

10. Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Antud

juhul olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise

tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

10.1. Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida. Puudutatud isiku vaimses seisundis ilmneb skisofreeniale omane sümptomaatika. Isik

on paranoiline, pinges, ümbritsevate suhtes süüdistav, tema mõttekäik on resoneerne, iseennast

kordav ja targutav. Selgitusi isik ei mõista, teeb tühje avaldusi, on luululiselt veendunud, et

Eesti riik võlgneb talle suuri rahalisi summasid süstemaatilise tagakiusu pärast. Isik avaldab

luulumõtet, et tema korduvate kinnipidamiste taga on suuremat sorti vandenõu.

10.2. Haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut. Varem on puudutatud isik psühhoosielamustest ajendatuna käitunud ahistavalt ja

ründavalt eksabikaasa suhtes. Käesolevalt toodi isik haiglasse, kuna ohustas oma ema

2-24-7827

turvalisust, lukustades ema oma elukohast öösel välja. Isik ei avanud ust ka politseile, mistõttu

pidi päästeteenistus akna kaudu sisenema. Kiirabi suhtes käitus isik agressiivselt, sõimas ja ei

lubanud end üle vaadata. Hospitaliseerimisel osutus puudutatud isiku jätkuva agiteeritud,

allumatu ja ründava käitumise tõttu vajalikuks tema mehhaaniline ohjeldamine. Rahutu,

sõimleva, ähvardava ja korraldustele allumatu käitumise tõttu on isiku suhtes mehhaanilist

ohjeldamist rakendatud ka 24.05.2024. Agressiivse käitumisega võib isik esile kutsuda ka

agressiooni enda vastu.

10.3. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta

eitab vaimse tervise probleemide olemasolu. Ravimite võtmist isik vajalikuks ei pea ning

haiglaravivajadust ei tunnista. Isikule vajaliku psühhoosivastase ravi tagamine on käesolevalt

teostatav vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2¹ alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu määruste resolutsioonid muutmata, kuid

maakohtu määruste põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja

TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Ringkonnakohus muudab ja täiendab

siiski maakohtu määruste põhjendusi osas, mis puudutab isiku ohtlikkuse hindamist.

14. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni

40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

15. Asja materjalidest nähtuvalt viibib puudutatud isik kolmandat korda haiglaravil avaldaja

psühhiaatriakliinikus. 2016. aastal haiglaravil viibides diagnoositi puudutatud isikul äge

skisofreeniataoline

psühhootiline

häire

(F23.2).

Käesolevalt

on

puudutatud

isik

hospitaliseeritud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 21.05.2024

kell 04.13. Psühhiaatrite CR ja PT 22.05.2024 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul

raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F.20). Puudutatud isik on paranoiline,

ümbritsevate suhtes süüdistav, tema mõttekäik on resoneerne, iseennast kordav ja targutav ning

puudutatud isik avaldab luulumõtteid. Puudutatud isiku käitumine on olulisel määral mõjutatud

2-24-7827

psühhootilistest elamustest, mille tõttu on ta olnud ettearvamatu ja impulsiivne. Arvestades

eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus,

s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida.

16. Riigikohus on selgitanud, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige

saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele,

mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb

hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku

käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi

ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2 ja seal viidatud kohtupraktika).

17. Maakohus on märkinud, et haiglaravita jäädes on puudutatud isik käesoleval ajal ohtlik nii

iseendale kui ka teistele (k.a oma emale, kelle juures isik elab) ning et puudutatud isiku

ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus

märkis, et puudutatud isik on agressiivne ema suhtes, samuti teiste isikute, sh kiirabi ja

eksabikaasa suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest isiku ohtlikkust

iseendale. Seega muudab ringkonnakohus vastavas osas maakohtu määruste põhjendusi.

Asjaolu, et avaldaja hinnangul võib isik oma agressiivse käitumisega esile kutsuda agressiooni

enda vastu, ei ole asjaolu, mis annaks alust pidada isikut ohtlikuks iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib

isik olla ohtlik ümbritsevate inimeste elule ja tervisele ning täiendab selles osas maakohtu

määruste põhjendusi. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik 30.11.2018

hospitaliseerimise eelselt jälitanud, kontrollinud ja ähvardanud oma eksabikaasat. Puudutatud

isik jälitas eksabikaasat autoga, ähvardas teda, tekitas korduvalt kesklinnas liiklusohtlikke

olukordi ning sõitis ootamatu manöövri käigus teisele autole sisse. 21.05.2024

hospitaliseerimise eelselt on puudutatud isik olnud agressiivne oma ema suhtes ning teda

tõuganud. 21.05.2024 arvas ema, et puudutatud isik tuleb talle kallale, mistõttu lahkus

puudutatud isiku ema oma elukohast. 21.05.2024 kiirabi saabumisel käitus puudutatud isik

agressiivselt ning oli 21.05.2024 psühhiaatrihaiglasse paigutamisel allumatu ja ründav, mistõttu

rakendati tema suhtes mehhaanilist ohjeldamist 21.05.2024 kell 04.25 kuni kell 10.10. Rahutu,

sõimleva, ähvardava ja korraldustele allumatu käitumise tõttu on puudutatud isiku suhtes

mehhaanilist ohjeldamist rakendatud ka 24.05.2024. Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu

hinnangul isiku ohtlikkus teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning

täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteerium.

18. Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus

raviks. Puudutatud isik ei pea ravimite võtmist vajalikuks ning ei tunnista haiglaravivajadust,

mistõttu ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi rakendatav. Seega ei ole muu psühhiaatriline

abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-

s 3 sätestatud eeldus.

19. Maakohtule menetlusnormide rikkumist ette heita ei saa. Maakohus on puudutatud isiku

ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1) ning põhjendanud, miks ta teiste isikute ärakuulamist

vajalikuks ei pea (TsMS § 536 lg 21 p 3). Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud

esindaja on avaldanud, et ta toetab esitatud taotlust (TsMS § 535).

20. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

2-24-7827

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada esmalt kuni neljaks päevaks ja seejärel

maksimaalselt kokku kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla

psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus

rahuldamata ja maakohtu määruste resolutsioonid muutmata, kuid muudetud ja täiendatud on

maakohtu määruste põhjendusi.

21. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt