3-24-630/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-630

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari 2024. a

ettekirjutuse nr 1052276850 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X , volitatud esindaja Liina-Riste Pappel

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Mark Pilin

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Tühistada 5. märtsi 2024. a kohtumäärusega kohaldatud esialgne õiguskaitse

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. juulil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 20. veebruaril 2024 X-ile lahkumisettekirjutuse nr

1052276850 ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale üheks aastaks ja

kuueks kuuks. Ettekirjutuse kohaselt tuli isikul Eesti Vabariigist lahkuda 14 päeva jooksul,

kuid mitte hiljem kui 5. märtsil 2024. Otsuses on märgitud, et kui isik ei ole nimetatud

lahkumisettekirjutust vabatahtlikult täitnud, saadetakse ta väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 1 ja § 17 alusel Eesti Vabariigist välja Jaapanisse.

3-24-630

1.1. PPA märkis ettekirjutuses järgmist:

1) isiku elamisluba on kehtetu alates 24. aprillist 2022 ning D liiki viisa kehtis 22. veebruarist

kuni 13. novembrini 2023. Alates 14. novembrist 2023 viibis ta Eestis Jaapani passi alusel

viisavabalt. Jaapani kodanik saab viibida Eestis viisavabalt 90 päeva 180 päeva pikkuse

perioodi vältel. PPA andis kaebajale 19. veebruaril 2024 kätte viisataotluse kohta tehtud

keelduva otsuse ning 20. veebruaril 2024 võeti ta ebaseaduslikult viibiva välismaalasena

arvele ning koostati lahkumisettekirjutus;

2) isik viibib Schengeni alal ebaseaduslikult alates 12. veebruarist 2024 (9 päeva, kõik

Eestis);

3) välismaalasel on alates 12. aprillist 2023 ettevõtluskonto, mis on hetkel kehtiv;

4) välismaalane on tulnud Eestisse õppimise eesmärgil. Ta astus 2021. a Tartu Ülikooli

magistriõppesse ning viibis akadeemilisel puhkusel kuni 6. veebruarini 2024. Ta on 2021. a

sooritanud õpinguid 3 EAP ulatuses, sügissemestri tulemused laekuvad veebruari lõpus;

5) isiku välismaalaste seaduse (VMS) § 162 lg 1 p 1 alusel esitatud elamisloa taotlus jäeti

rahuldamata VMS § 123 p 3 alusel (põhjendamata taotlus);

6) migratsiooninõustaja on selgitanud isikule olukorda ja soovitanud minna tagasi koduriiki,

kus anda sisse viisataotlus, et mitte jääda Eestis illegaaliks.

1.2. Isik viibib Eesti seadusliku aluseta, rikkudes VSS § 2 lg-s 1 sätestatut ning pole

tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid. PPA hinnangul ei esine asjaolusid, et jätta

humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeld kohaldamata. Isik on korduvalt suhelnud

migratsiooninõustajaga ja teadlik negatiivse viisaotsuse tagajärgedest ning tema soov Eestis

õppimist jätkata pole asjaolu, mis võiks tingida sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. PPA-le

on selgunud, et isik ei ole saanud tegeleda oma õpingutega, vaid on pidanud tegelema oma

vaimse tervisega.

1.3. Soov Eestis õppimist jätkata ei ole selline asjaolu, mis võiks tingida sissesõidukeelu

kohaldamata jätmise.

2. X (kaebaja) esitas 1. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 20. veebruari 2024. a

ettekirjutuse nr 1052276850 peale. Kaebaja palus ka kohaldada esialgset õiguskaitset ja

peatada PPA 20. veebruari 2024. a ettekirjutuse kehtivus kohtumenetluse ajaks.

Kohus võttis kaebuse 5. märtsi 2024. a määrusega menetlusse PPA 20. veebruari 2024. a

ettekirjutuse nr 1052276850 tühistamise nõudes ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse,

keelates PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni

haldusasjas nr 3-24-630. Esialgse õiguskaitse määrus jõustus edasi kaebamata.

PPA vastas kaebusele 2. aprillil 2024.

3. Kohus määras 3. aprilli 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Menetlusosalised ei ole kirjalikus menetluses täiendavaid seisukohti esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja väidab järgmist.

4.1. Kaebaja taotleb lahkumisettekirjutuse ning talle kohaldatud sissesõidukeelu tühistamist

VSS § 13 lg 3 ning HKMS § 5 lg 1 p 1 ja § 37 lg 2 p 1 alusel. Sissesõidukeelu kohaldamine

on põhjendamatu ning keelu pikkus on ebaproportsionaalne, arvestades kaebaja olukorda ja

terviseseisundit puudutavaid asjaolusid.

2(8)

3-24-630

4.2. Kaebaja esitab kohtule täiendava selgituse tema Eestis viibimisega seotud asjaolude,

õpingute ja tervisliku seisundi kohta ning enda tüdruksõbra kaaskirja, kes selgitab samuti

kaebaja tervisliku seisundiga seotud asjaolusid ning kinnitab, et ta on võimeline tagama

kaebajale elukoha ja rahalise toe Eestis viibimise ajal.

4.3. Ettekirjutus ei ole kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ette nähtud

haldusorgani kohustusega järgida otsuse tegemisel enda kaalutlusõiguse piire ning arvestada

otsuse tegemisel kaebaja põhiõiguste riive ulatusega, tagades selle proportsionaalsuse. VSS §

31 lg-st 3 tulenevalt võetakse sissesõidukeelu kohaldamisel ning selle pikkuse määramisel

arvesse isikuga seotud asjaolusid, mh tema terviseseisundit, sidemeid Eestiga ning

integratsiooni. Keelu kohaldamine ja selle pikkuse määramine on haldusorgani

kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvesse võtta nimetatud asjaolusid ning isiku olukorda

tervikuna. PPA ei ole keelu kohaldamisel arvestanud kaebaja seotud olulisi asjaolusid ja on

seega rikkunud oma kaalutlusõiguse piire.

4.4. PPA ei ole arvestanud, et isik pole Eestis viibimise reegleid tahtlikult rikkunud, vaid on

püüdnud kehtivat õigust igati järgida. Ta on lahkunud elamisloa kehtivusaja lõppemisel ning

naasnud Eestisse, et taotleda koheselt viisat. Eestisse on ta jäänud pärast ettenähtud 90 päeva

lõppemist põhjusel, et ta ootas viisaotsust. Kaebaja eeldas mõistlikult, et talle väljastatakse

Eestis viibimist võimaldav viisa, sest tal on siin pooleli õpingud, mida ta soovib jätkata.

Samuti on talle varasemalt väljastatud nii viisa kui ka elamisluba, mistõttu puudus tal alus

arvata, et talle jäetakse viisa väljastamata põhjusel, et PPA hinnangul esineb alus kahelda

tema esitatud väidete usaldusväärsuses või Eestis viibimise põhjustes.

4.5. Põhjendamatu on PPA seisukoht, et kaebaja on viisareegleid rikkunud tahtlikult.

Mõistlikult võib eeldada, et kui isik elab ja õpib Eestis, ootab ta ära oma viisaotsuse, mis

võimaldab tal siinviibimist jätkata. Viisaotsuse saamisel on tal vajalik viisale järele tulla ning

tal ei ole võimalik ilma selleta Schengeni alale siseneda.

4.6. PPA ei ole arvestanud, et isik on püüdnud tagada endale elamist võimaldavate

dokumentide olemasolu ning ta on lubatud viibimisaega ületanud vaid põhjusel, et on

oodanud oma viisaotsust.

4.7. PPA on jätnud ka arvestamata kaebaja isikuga seotud asjaolud, eelkõige selle, mis

puudutab tema õpinguid ja tervislikku seisundit. Kaebaja on tulnud Eestisse kindla sooviga

omandada kindlustusmatemaatika alal magistrikraad, mida pakutakse Euroopas vaid kahes

ülikoolis. Kaebaja läbis keerulise kandideerimisprotsessi, osutus valituks ning on tasunud

oma õpingute eest 9250 eurot. Kaebajal on eeldused selles valdkonnas Eestis tööle asuda,

kuid tema magistriõpinguid on takistanud terviseprobleemid. Ravi ja elustiilimuudatuste tõttu

on terviseseisund paranenud. Kaebaja võttis akadeemilise puhkuse, sest ta ei olnud võimeline

täiskoormusega õpinguid jätkama, kuid tema vaimne tervis võimaldab praeguseks

akadeemiline puhkus lõpetada ning Tartu Ülikoolis õpinguid jätkata.

4.8. PPA-l on VSS § 31 lg-st 3 tulenevalt sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõigus ning

võimalus jätta nimetatud asjaolude tõttu keeld kohaldamata või kohaldada keeldu lühemaks

ajaks. 1 aasta ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld välistab ka pärast keelu lõppu Eestisse

naasmise ja õpingute jätkamise, sest nii pikalt ei ole võimalik tal õpinguid jätkata ka kaugteel.

Lahkumisettekirjutusest ei nähtu, et PPA oleks analüüsinud keelu kohaldamata jätmist või

lühemat kehtivusaega. Kaebajale 1 aasta ja 6 kuu pikkuse sisenemiskeelu kehtestamine on

selgelt ebaproportsionaalne ning riivab nii tema liikumisvabadust kui ka õigust omandada

haridust ja Eestis töötada. Kuigi isikul ei ole subjektiivset õigust Eestis õppida või Eestis

3(8)

3-24-630

viibida, peab õiguste piiramisel olema põhjendatud õiguslik alus ning sellised piirangud

peavad olema vajalikud, sobivad ja mõõdukad.

4.9. Sissesõidukeelu vajalikkus ja sobivus on eriti küsitav olukorras, kus isiku vaimne tervis

võimaldab praegu õpingute jätkamist, ta on äsja lõpetamas akadeemilist puhkust ja soovib

taotleda elamisluba. Kaebaja soovib Eestis viibida seaduslikult.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.

5.1. PPA on lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud

seadusest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VSS-i norme. PPA on

vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega

kaalunud kõiki huve ja langetanud õiguspärase otsuse.

5.2. Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 1 alusel, st kui välismaalasele

elamisloa andmise või pikendamise tingimuseks olev asjaolu ei ole täidetud. Arvestades, et

PPA väljastas tähtajalise elamisloa õppimiseks Tartu Ülikoolis ning isik vormistas

akadeemilise puhkuse alates 7. veebruarist 2022, ei olnud elamisloa andmiseks olev tingimus

täidetud. Isik oli viimased kaks aastat akadeemilisel puhkusel ning on alates 2021. a

sooritanud ainepunkte mahus 3 EAP. PPA otsustas keelduda isikule viisa andmisest VMS §

65 lg 2 p-de 3 ja 7 alusel.

5.3. PPA migratsiooninõustaja on kaebajale selgitanud, et kui PPA otsustab keelduda viisa

andmisest, viibib ta keelduva otsuse kättesaamisest alates riigis ebaseaduslikult ning PPA

vormistab sellisel juhul isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, millega võib kaasneda ka

sissesõidukeeld. Üks võimalikest võimalustest oli lahkuda kodumaale ja Eesti välisesinduse

kaudu taotleda uut viisat või mõni muu viibimisalus. Isik oli teadlik ja korduvalt

informeeritud, et tal on õigus viibida Eesti Vabariigi territooriumil Jaapani kodaniku

biomeetrilise passi alusel kuni 11. veebruarini 2024. Isiku jaoks ei saanud olla üllatus, et

alates keelduva viisaotsuse kättesaamisest puudus tal seaduslik alus riigis viibimiseks.

5.4. Kaebaja esitas viisataotluse nõutavast tähtajast hiljem. Pikaajalise viisa taotluse peab

esitama PPA-le hiljemalt kümme tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja

lõppemist (VMS § 102 lg 1 ja § 91 lg 1).

5.5. PPA võttis kaebajale lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu kohaldades arvesse kõiki

isikuga seonduvaid asjaolud. PPA kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu seadusess sätestatud

3-aastasest tähtajast lühemaks ajaks. PPA hinnangul ei esinenud humaanseid kaalutusi, mida

arvesse võttes saaks jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Samuti ei ole isik ise sellised

asjaolusid PPA-le esitanud. PPA hinnangul ei ole kaebaja soovi Eestis õppimist jätkata

asjaolu, mis võiks tingida sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

5.6. Välismaalasel on kohustus veenduda, et tema viibimine võõras riigis on seaduslik ning

isik ei saa eeldada, et üks või teine tegevus annab talle automaatselt riigis viibimiseks

seadusliku aluse. PPA hinnangul on oluline ka märkida, et välismaalasel pole põhiõigust

õppida või jätkata õpinguid välisriigis, kus tema viibimine pole seaduslik.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kaebaja on vaidlustanud otsuse, millega PPA tegi talle sundtäidetava ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks ning kohaldas 1 a ja 6 kuu pikkust sissesõidukeeldu (dtl 29-31).

4(8)

3-24-630

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Jaapani kodanik (kaebaja passi koopia, dtl 9) ning ta on

tulnud Eestisse õppimise eesmärgil, et omandada magistrikraad. Ta on asunud õppima Tartu

Ülikoolis kindlustus- ja finantsmatemaatika eriala (Tartu Ülikooli teatis, dtl 15).

7. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt rikkus kaebaja seadusliku aluseta Eestis viibides VSS §

2 lg 1 sätteid. See norm näeb ette, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik

alus ning välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta.

Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (viibimisalused) sätestab välismaalaste

seadus (VSS § 2 lg 2). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal puudus vaidlustatud ettekirjutuse

tegemise ajaks Eestis viibimiseks seaduslik alus – tema elamisluba oli kehtetuks tunnistatud

ning PPA oli teinud keelduva otsuse tema viisataotluse suhtes (dtl 27-28).

PPA tunnistas kaebaja elamisloa 24. aprilli 2022. a otsusega nr 15.3-3.4/246-1 (dtl 18-20)

kehtetuks, sest kaebaja läks alates 7. veebruarist 2022 terviseprobleemide tõttu

akadeemilisele puhkusele. Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mida kaebaja ei ole kohtule

teadaolevalt vaidlustanud. Seejärel on kaebaja esitanud elamisloa taotluse VMS § 162 lg 1 p 1

alusel (õppimiseks), mille andmisest PPA 9. novembri 2023. a otsusega keeldus (vt PPA 5.

märtsi 2024. a vastuse lk 2, esimene lõik; dtl 63). Tegemist on samuti kehtiva otsusega.

Kaebaja on viibinud Eestis D liiki viisa nr EST100372468 alusel alates 22. veebruarist 2023

kuni 13. novembrini 2023, ning alates 14. novembrist 2023 viibis ta Eestis Jaapani kodaniku

biomeetrilise passi alusel viisavabalt 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul. Pärast tema

viisataotluse kohta keelduva otsuse tegemist puudus kaebajal alates 11. veebruarist 2024

seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kohtule pole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks keelduvat

otsust saades kasutanud VMS § 1001 lg-s 11 sätestatud võimalust taotleda otsuse uut

läbivaatamist, kuigi PPA on vastavad selgitused otsuses esitanud.

Kaebaja väitel jäi ta seadusliku alusta Eestisse põhjusel, et ootas vastust enda viisataotlusele

ning tema arvates oli mõistlik eeldada, et talle väljastatakse Eestis viibimist võimaldav viisa,

sest tal on siin pooleli õpingud, mida ta soovib jätkata. Kaebaja on rõhutanud, et talle on ka

varem väljastatud nii viisa kui ka elamisluba, mistõttu puudus tal alus arvata, et talle jäetakse

viisa väljastamata põhjusel, et esineb alus kahelda tema esitatud väidete usaldusväärsuses või

Eestis viibimise põhjustes (vt viisa andmisest keeldumise otsus dtl 27-28). Kohus ei hinda

praeguses kohtumenetluses viisa andmisest keeldumise õiguspärasust ning lähtub sellest

otsusest kui kehtivast haldusaktist ning ühest tõendist praeguse haldusasja otsustamisel.

8. Vastustaja on kaebajale lahkumisettekirjutust tehes tuginenud järgmistele normidele: VSS §

7 lg 1, § 72 lg 11, § 72 lg 4, § 73 lg 1, § 11 lg 1.

VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus

Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 7 lg 1 ei jäta vastustajale kaalumisruumi

lahkumisettekirjutuse tegemise otsustamisel ning erandid sellest tulenevad selgelt seadusest

(VSS § 9). Küll aga on vastustajal kaalumisruum lahkumisettekirjutuse täitmise osas. Ka

praegusel juhul on kaebajale on VSS § 72 lg 11 ja lg 4 alusel määratud lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg (14 päeva). Pärast lahkumisettekirjutusega määratud

lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist võib välismaalase lahkumiskohustuse igal ajal

sundtäita (§ 73 lg 1).

9. Kohus nõustub vastustajaga, et seadusliku Eestis viibimise aluseta jäämine ei saanud

tagajärjena olla kaebajale üllatav – tõenditest ilmneb, et ta on korduvalt kohtunud enda

viibimisaluste selgitamiseks migratsiooninõustajatega. Ka kaebaja väidetud vastuolu erinevate

nõustajate selgituste vahel (vt kaebaja selgitused 20. veebruari 2024. a küsitlusel, dtl 97-98) ei

5(8)

3-24-630

väära asjaolu, et kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Väidetavalt vastuoluliste

selgituste saamisel tema Eestisse jäämise väljavaadete kohta oli kaebajal võimalus paluda

täiendavaid selgitusi ja nõuannet oma õiguste paremaks tagamiseks. Vastustaja kirjeldatud

asjaolusid arvesse võttes nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal oli võimalus ja kohustus

esitada viisataotlus vastavalt VMS § 101 lg 1 p-le 1 ja selle alusel antud siseministri 18.

detsembri 2015. a määruse „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja

viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“§ 102 lg-le 1

PPA-le hiljemalt kümme tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja lõppemist.

Seega oli kaebajal võimalus vältida enda seadusliku aluseta Eestisse jäämist. Kaebajal ei

saanud olla ootust, et tema viisataotlus igal juhul rahuldatakse. Seda ootust ei saanud tekitada

varasemate seaduslike viibimisaluste olemasolu ega eelpool viidatud migratsiooninõustajate

selgitused.

10. Kaebajale sissesõidukeeldu kehtestades on vastustaja tuginenud VSS § 74 lg-tele 1 ja 3.

VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kui sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne,

võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (lg 3). VSS § 74 lg-st

4 tulenevalt võib jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Seega tuleb igal

üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on

asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja

sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvestatakse kogumis VSS § 31 lg-s 3 asjaolusid

(välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust; tema vanust, terviseseisundit, isiklikke,

majanduslikke ja muud sidemeid Eestiga, mis väärivad kaitsmist; välismaalase sotsiaalset ja

kultuurilist integratsiooni ning sidemed päritoluriigiga; sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi

välismaalase perekonnaliikmetele; sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud).

11. Vastustaja hinnangul puuduvad praegusel juhul alused VSS § 74 lg 4 kohaldamiseks.

Kuigi vastustaja ei ole pidanud põhjendatuks jätta sissesõidukeeldu humaansetel kaalutlustel

üldse kohaldamata, on ta otsustanud kohaldada sissesõidukeeldu 1 aastaks ja 6 kuuks, st

seadusega maksimaalselt lubatust poole lühemaks ajaks. Seega ei saa vastustajale ette heita

kaalumiskohutuse täitmata jätmist, kuid kohtul tuleb hinnata, kas vastustaja on talle seadusest

tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud.

12. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).

13. Kaebaja arvates pole vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud kaalumisel

asjakohaseid asjaolusid ning see on viinud kaebaja hinnangul ebaproportsionaalselt range

tagajärjeni. Isegi 1 a ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld on kaebaja arvates ülemäära pikk,

arvestades tema soovi Eestis õpinguid jätkata ja need lõpetada.

Kaebaja on pidanud kaalumisel oluliseks arvestada tema terviseseisundit ning soovi ja

valmisolekut oma õpinguid Eestis jätkata ning rõhutab, et on soovitud eriala Tartu Ülikoolis

õppimiseks pidanud läbima tugeva konkursi ja tasuma märkimisväärse õppemaksu (9250

eurot). Kaebaja möönab, et tal pole subjektiivset õigust Eestis elada ja õppida, kuid rõhutab, et

vastavad piirangud peavad olema proportsionaalsed.

14. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses rõhutanud, et kaebaja on välismaalane, kes on

tulnud Eestisse õppimise eesmärgil. Vaidlust pole selles, et kaebajal pole õnnestunud läbida

6(8)

3-24-630

oma magistriõpinguid nominaalajaga, vaid ta on terviseseisundist tulenevalt viibinud

akadeemilisel puhkusel (dtl 23-26). Vastustaja ei hinda kaebaja soovi Eestis õppimist jätkata

selliseks asjaoluks, mis õigustaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmist.

15. Vastustaja on ettekirjutuses käsitlenud kaebaja väiteid tema terviseseisundi, sh vaimse

tervise probleemide kohta, mis on takistanud tal õpingutes edasi jõuda. Kuigi tervislikel

põhjustel õppetööst eemal akadeemilisel puhkusel olemine on mõjuv põhjus õpingute

nominaalajast pikemaks venimisel, väärivad kohtu hinnangul tähelepanu järgmised kaebaja

enda seletuste põhjal ettekirjutuses märgitud asjaolud. Esmalt on vaidlustatud ettekirjutuses

välja toodud kaebaja kavatsuse juures õpinguid jätkata, et ta on akadeemilisel puhkusel olles

vaimse tervise olukorra parandamiseks Bolti platvormil taksoteenust osutanud („Bolti

sõitnud“), st kasutanud seaduslikul alusel Eestis viibides võimalust teenida sissetulekut.

Teiseks on otsuses välja toodud, et kuigi kaebaja on väljendanud soovi Eestisse jääda siin

õpingute jätkamiseks, on ta saanud 15. veebruaril 2024 praktikapakkumise Itaalias. Kaebaja ei

ole neid asjaolusid hilisemas menetluse eitanud ega ettekirjutuses kajastatut ümber lükanud.

Eeltoodu taustal ei ole veenev, et kaebaja esmane eesmärk on seaduslikul alusel Eestisse

jääda, et siin õpinguid jätkata. Selle eesmärgiga ei ole loogiliselt seotud praktikaplaan Itaalias

ning tasulise taksoteenuse osutamine vaimse tervise parandamise meetodina on kohtu

hinnangul ebaharilik. Arvestades rahalist kulu tasutud õppemaksu näol ja valitud eriala

ainulaadsust, mida kaebaja enda sõnul väärtustab, oleks loogiline, et üliõpilane suunab enda

jõupingutused tervise taastumisele, et õpingud võimalikult vähese viivitusega lõpetada.

Vastustaja on juba ka kaebaja viisataotluse lahendamisel avaldanud kahtlust kaebaja avalduste

usaldusväärsuses ning et tema väidetav eesmärk ei vasta tegelikule. Veenev argument

sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei ole ka kaebaja väidetud väljavaade saada õpitaval

erialal Eestis tööd.

16. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis välistaksid

sissesõidukeelu kohaldamise humanitaarsetel kaalutlustel. Praeguse vaidluse asjaoludest ei

ilmne kaebajal selliseid perekondlikke või sotsiaalseid suhteid ega integratsiooni taset, mis

tingiks 1,6 kuu pikkuse sissesõidukeelu tühistamise. Tüdruksõbra olemasolu ning lähedane

tutvus või sõprus ei ole eeltoodut arvestades sedavõrd tõsine argument, et lükkaks ümber

vastustaja järeldused. Kohtule on esitatud tüdruksõbra kiri kirjeldustega kaebaja

terviseprobleemidest (dtl 37-38), kuid see on allkirjastatud alles pärast vaidlustatud

ettekirjutuse tegemist 1. märtsil 2024 ega saanud olla vastustajal otsustamisel asjakohaseks

tõendiks. Liiatigi ei eita vastustaja kaebaja terviseprobleeme, kuid ei ole pidanud neid Eestisse

jäämist õigustavaks asjaoluks. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et terviseprobleemid

takistaksid tal Eestist lahkumist või naasmist päritoluriiki.

17. Kohus möönab, et vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused ei ole kuigi põhjalikult, selgelt

ega struktureeritult esitatud ning vastustajal otsustamisel aluseks võetud asjaolud (sh) kaebaja

tervist ja eraelu puudutavad väited on vastustaja lõppjäreldusega mõneti ebaselgelt seotud.

Kokkuvõttes on vaidlustatud ettekirjutus siiski kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjendamisnõuetele vastav sellisel määral, mis võimaldab vastustaja lõppjärelduse

põhjendatusega nõustuda ning ettekirjutusel ei ole selliseid põhjendamispuudusi, mis tingiks

selle tühistamise. Arvestades haldus- ja kohtumenetluses välja selgitatud asjaolusid, ei näe

kohus, et ka nende üksikasjalikum käsitlemine vaidlustatud otsuses või asjaolude ja järelduste

parem sõnastuslik seostamine võinuks kaasa tuua teistsuguse lõppjärelduse.

Kohaldades 1,6 aasta pikkust sissesõidukeeldu ei ole vastustaja sõnaselgelt välja toonud, miks

ta on otsustanud just sellise kehtivusaja kasuks. Samas saab vaidlustatud otsusest kohtu

hinnangul välja lugeda, et otsuses kirjeldatud asjaoludel ei pea vastustaja küll põhjendatuks

7(8)

3-24-630

jätta sissesõidukeeldu üldse kohaldamata, kuid on pidanud põhjendatuks maksimaalsest

seaduses sätestatud kolmeaastasest tähtajast poole lühemat aega. Kehtivast õigusest ei tulene

kriteeriume, mille alusel täpsemalt sissesõidukeelu kehtivusaega määrata ning vastustaja on

otsustamisel viidanud VSS § 31 lg-s 3 loetletud asjaoludele.

18. Kohtupraktikas on rõhutatud isiku korrektse ärakuulamise olulist rolli

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses (nt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-17-1545, p 32). Kohtu hinnangul on praegusel juhul isikule selgitatud tema

seadusliku aluseta Eestis viibimise tagajärgi ning antud võimalus esitada oma vastuväited ja

seisukohad nii lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu kohaldamise kohta. PPA ametnik

on kutsunud kaebaja 19. veebruaril 2024 viisataotluse kohta tehtud keelduva otsuse

kätteandmisel järgmisel päeval tehtavatele menetlustoimingutele, sh lahkumisettekirjutuse

koostamiseks (vt ettekirjutuse lk 1, tuvastatud asjaolud, dtl 29) ning 20. veebruaril 2024

toimunud küsitluse käik koos kaebaja avalduste ja vastuväidetega on kajastatud küsitluse

protokollis (dtl 96-99; käsikirjaliste märkuste tõlge dtl 103). Vastustaja on kohtu hinnangul

taganud kaebajale piisava võimaluse olla menetluses ära kuulatud ja seisukohti avaldada.

Seega ei esine vormi- ja menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise.

19. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks

ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

20. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Pooled ei ole menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekirju ega

kuludokumente esitanud. HKMS §109 lg 1 ls-st 4 tulenevalt ei saa sellisel juhul

menetluskulusid välja mõista. Ainsaks tõendatud kuluks on kaebuse ja esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel tasutud riigilõiv, mis jääb HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel samuti kaebaja

kanda.

21. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tühistab kohus praeguse kohtuotsusega 5. märtsi 2024. a

kohtumäärusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub

koos kohtuotsusega. (HKMS § 253 lg 3 ls-d 1 ja 3).

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

8(8)