3-22-2207/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2207

Haldusasi

V.G kaebus Eesti Töötukassa 16.09.2022 otsuse nr

TVH/22/036374 tühistamiseks ja Eesti Töötukassa

kohustamiseks vaadata kaebaja 14.09.2022 avaldus

uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – V.G

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja I.W

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.G apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2023

otsus haldusasjas nr 3-22-2207 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.07.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-22-2207

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.G esitas 14.09.2022 Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse.

2. Eesti Töötukassa 16.09.2022 otsusega nr TVH/22/036374 tuvastati, et V.G töövõime ei

ole vähenenud. Otsuses märgiti, et taotlejal on kerged tegutsemispiirangud liikumise ning

käelise tegevuse valdkondades, mille põhjuseks on dorsopaatiad; taotlejal on piiratud pikkade

vahemaade läbimine, treppidest liikumine, pikemaajalise kehaasendi säilitamine ja kehaasendi

muutmine vasakusse jalga kiirguvate nimmevalude tõttu; taotlejale ei sobi raske füüsiline

koormus; ning taotlejal on raskendatud küünitamine kaela ja õlavöötme piirkonna valude

tõttu. Kuigi taotlejal on piirangud nimetatud valdkondades ja tegevustes, ei mõjuta need

taotleja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

3. V.G esitas 17.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 16.09.2022

otsuse nr TVH/22/036374 tühistamiseks ja Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja

14.09.2022 avaldus uuesti läbi.

Eesti Töötukassa 09.08.2019 otsusega nr TVH/19/028273 oli kaebajal tuvastatud osaline

töövõime perioodil 05.10.2019‒04.10.2022. Kaebaja esitas 14.09.2022 töötukassale taotluse

töövõime kordushindamiseks. Töötukassa kaasas eksperdiarvamuse saamiseks

tervishoiuteenuse osutaja Sihtasutuse Jõhvi Taastusravi Keskus. Tervishoiuteenuse osutaja

(TTO) ekspertarst Y koostas 16.09.2022 kuupäevaga (ehk kahe päeva möödumisel alates

taotluse esitamisest) eksperdiarvamuse, mille kohaselt ei ole kaebaja töövõime vähenenud.

Töötukassa tegi samal päeval (16.09.2022) otsuse nr TVH/22/036374, millega tuvastas, et

kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Vaidlusalune otsus on nii formaalselt kui sisuliselt

õigusvastane. Varasemast erineva haldusakti andmine eeldab asjaolude muutumist. Praegusel

juhul on täpselt samade (kohati ka tervise halvenemisele viitavate) asjaolude põhjal tehtud

varasemast teistsugune eksperdiarvamus. 2022. a-l olid nii kaebaja põhidiagnoos kui ka

kaasuvad diagnoosid täpselt samad.

Kaebaja taotlus oli vastustajale edastatud 14.09.2022 hilisõhtul. Kogu hindamise protsess

kolmes etapis võttis vastustajal vähem kui kaks päeva. Seejuures oli eksperdi hinnang suure

tõenäosusega koostatud juba järgmisel päeval pärast taotluse esitamist. Antud olukorras on

pea võimatu rääkida uurimispõhimõtte (haldusmenetluse seaduse (HMS)) § 6 järgimisest.

Uurimispõhimõttega kooskõlas oleks näiteks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule suunamine

vastavalt töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 7 lg-s 3 sätestatule. Lisaks oleks vastustaja

uurimiskohustuse täitmisel tuvastanud, et 2017. a-l läbitud taastusravi kuur ei avaldanud

positiivset mõju kaebaja tervisele. 2018. a-l kaebaja tervis hoopis halvenes. Selle asemel

piirdus vastustaja otsuses viitega asjaolule, et kaebaja ei kasuta taastusravi võimalusi. Lisaks

uurimispõhimõtte rikkumisele on vastustaja jätnud seega arvestamata asjas tähtsust omava

asjaoluga. See viitab ilmselgele diskretsiooniveale.

4. Eesti Töötukassa palus 18.11.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast (metoodika). Vastustaja

hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda poolt 14.09.2022 esitatud töövõime

hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud

2(8)

3-22-2207

terviseandmed. Kaebaja on 14.09.2022 esitatud töövõime hindamise taotluses märkinud, et tal

esinevad piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades.

Tervishoiuteenuse osutaja Sihtasutuse Jõhvi Taastusravi Keskus ekspertarst dr Y, võttes

aluseks kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma

tervisest tulenevate piirangute kohta ja kaebaja terviseandmed, koostas 16.09.2022

eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks.

Eesti Töötukassa 16.09.2022 otsusega nr TVH/22/036374 tuvastati, et kaebaja töövõime ei ole

vähenenud. Praeguse asja raames on töötukassa töövõime hindamise ekspertarst dr C kõik

kaebaja terviseandmed ja kaebuses kirjeldatu üle vaadanud ning on 16.11.2022 allkirjastanud

oma kokkuvõtliku seisukoha, milles nõustub TTO ekspertarsti eksperdiarvamuses toodud

seisukohtadega.

TTO ekspertarst hindas 16.09.2022 eksperdiarvamuses kaebajal liikumise valdkonna

võtmetegevuse „1.1. Liikumine eri tasapindadel“ ja võtmetegevuse „1.3 Seismine ja istumine“

arvväärtusega 1 (kerge piirang). TTO ekspertarst on selgitanud, et kaebajat on lülisamba

haiguse tõttu opereeritud 2000. ja 2013. a-l. Nimmevalud kiirgumisega vasakusse jalga, 2021.

a-l teostatud MRT-uuringu alusel esineb ühe närvijuure surve, püsib alates 2017. a-st

muutusteta. Neurokirurgi poolt konsulteeritud 2017. a-l, sensomotoorset defitsiiti ei esinenud,

operatiivravi vajadus puudus. Kolme aasta jooksul välja kirjutatud kaks valuravimi retsepti.

Taastusravil ei ole käinud. Kaebaja ei märkinud ja ekspertarst ei tuvastanud kaebajal

tegutsemispiiranguid liikumise valdkonna võtmetegevustes „1.2 Ohutu ringiliikumine“ ja „1.4

Liikumisega seotud muud piirangud“, millest tulenevalt hinnati võtmetegevused

arvväärtustega 0 (piirangut ei tuvastatud). Ekspertarst on kaebajal hinnanud kerge

tegutsemispiirangu liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatiad. Kaebajal on

piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidest liikumine, pikemaajaline kehaasendi

säilitamine ja kehaasendi muutmine vasakusse jalga kiirguvate nimmevalude tõttu.

Kaebajal hinnati käelise tegevuse valdkonna võtmetegevus „2.1 Käte sirutamine“

arvväärtusega 1 (kerge piirang). Ekspertarst on nõustunud kaebaja enesehinnangulise piirangu

raskusastmega. Kaebaja ei märkinud ja ekspertarst ei tuvastanud kaebajal

tegutsemispiiranguid käelise tegevuse valdkonna võtmetegevustes „2.2 Asjade liigutamine“,

„2.3 Käteosavus“, „2.4 Käelise tegevusega seotud muud piirangud“, millest tulenevalt hinnati

võtmetegevused arvväärtusega 0 (piirangut ei tuvastatud). Ekspertarst on kaebajal hinnanud

kerge tegutsemispiirangu käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatiad.

Kaebajal on kaela ja õlavöötme piirkonna valude tõttu raskendatud küünitamine. Ekspertarst

on liikumise ja käelise tegevuse valdkondade hindamisel tuginenud neuroloog Niina

Bojarkina 29.08.2022 epikriisile.

Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on

0. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele

kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite

loetelu“ (määrus nr 39) § 8 lg 5 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks,

kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on kolm või väiksem. Seega on

kaebaja õigesti hinnatud töövõimeliseks. Ekspertarst hindas, et kuigi kaebajal on piirangud

liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, ei mõjuta need tema töövõimet ulatuses, mis

takistaks töötamist.

Kohtumenetluse raames vaatas töötukassa ekspertarst TTO ekspertarsti eksperdiarvamuse,

kaebaja poolt kirjeldatud enesehinnangulised kaebused ja objektiivsed terviseandmed üle ja

nõustus tema arvamusega. Kaebaja tegutsemise ja osalemise piirangud liikumise ja käelise

tegevuse valdkonnas on põhjendatud hinnata kergeteks. Kaebaja terviseseisundist tulenevad

3(8)

3-22-2207

tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised, mille tõttu tema töötamine oleks üldse või

osaliselt takistatud. Objektiivsed terviseandmed ei kinnita kaebaja enesehinnangulisi kaebusi

määral, mis vähendaksid püsivalt tema üldist töövõimet. Töövõime hindamisel hinnatakse

isiku üldist töövõimet ning hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi

ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Kaebaja terviseseisund

mõjutab küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa üldist töövõime

vähenemist TVTS § 5 lg 3 mõttes. TVTS § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime

vähenenud, kui isiku töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise

ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud.

Kaebajale on vastunäidustatud raske füüsiline koormus, kuid kergem füüsiline töö ja

liikumine ei ole vastunäidustatud.

Asjaolu, et vastustaja tuvastas varasemalt kaebajal osalise töövõime, ei tähenda, et ka

14.09.2022 taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Ekspertarstid ja töötukassa ei ole

otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Lisaks võib inimese

tegutsemisvõime sõltuvalt diagnoosist ajas muutuda, mistõttu tuleb tema töövõimet iga kord

uuesti hinnata. Uue taotluse esitamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et varasemalt

hinnatud töövõime ulatus on tagatud ka järgmise otsusega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 24.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Vaidlustatud otsusest ega kohtumenetluses antud selgitusest ei nähtu põhjendatud kaalutlusi,

miks asus vastustaja seisukohale, et kaebaja on töövõimeline, arvestades, et samade

diagnooside ja terviseprobleemide tõttu on 2019. a-l hinnatud kaebaja töövõime osaliseks.

Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole kaebaja enda hinnanguid lahti kirjutatud ja viidatud on

eksperdiarvamuse saamiseks kaasatud tervishoiuteenuse osutajale ning toodud on kokkuvõtlik

töövõime ulatuse hinnang, on praegusel juhul siiski kontrollitav, et vastustaja on otsuse

tegemisel lähtunud eksperdihinnangust. Eksperdihinnangust ei nähtu ilmselgeid eksimusi

seoses piirangute raskusastmete määramisega ja selles arvestatud ka kaebaja enda antud

hinnangutega ning põhjendatud nendega mittenõustumist. Kohtumenetluses on vastavad

terviseandmed ja kaebaja antud hinnangud täiendavalt üle kontrollitud töötukassa ekspertarst

dr C poolt, kes on piirangute raskusastete osas jõudnud samale seisukohale. Samuti on

kontrollitav, et TIS andmeid on õigesti kajastatud.

Otsuses toodud hinnang ühtib otsuse aluseks oleva eksperthinnangu (TTO ekspertarsti dr Yi

16.09.2022 eksperdiarvamuse) ja kohtumenetluses töötukassa ekspertarsti dr C

seisukohtadega kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses ja kaebuses kirjeldatud

piirangutele põhijäreldustega. Kaebaja enda hinnang piirangu raskusastmele on seejuures küll

oluline, kuid hinnangu vastavust hindamiskriteeriumitele ja tegelikkusele peavad kinnitama ka

terviseandmed. Isiku töövõime ulatuse tuvastamine on meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel

põhinev hinnanguline otsus (TVTS § 7 lg 1; määruse nr 39 § 8 lg 6). Kuigi tervishoiuteenuse

osutaja ekspertarsti koostatud eksperdiarvamus ei ole töötukassale vahetult siduv, saab

ekspertarsti järeldused siiski ümber lükata ainult konkureeriva eksperdiarvamusega (vt ka

Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22 ja 26). Kui taotleja on seadnud

eksperdiarvamuses toodud hinnangu põhjendatult kahtluse alla, siis ei pruugi töötukassal

ollagi muud võimalust, kui küsida teise eksperdi arvamust ning hinnata seejärel taotleja

piirangute ulatust, kõrvutades mõlemaid arvamusi. Kuigi ühe erialaasjatundja arvamus võib

anda aluse teise eksperdi hinnangu kõrvalejätmiseks, peab töövõime hindamine sellele

vaatamata alati tuginema meditsiinialaste eriteadmistega spetsialisti hinnangule. Sellise

hinnangu võib anda ka töötukassa enda ekspertarst või kohtumenetluses määratud ekspert,

kuid töötukassa ja halduskohus ei saa ilma eriteadmisi omamata ja täiendavaid tõendeid

4(8)

3-22-2207

kogumata asuda ise hindama eksperdiarvamuse sisulist põhjendatust. Kohus kontrollib seda,

kas eksperdiarvamuses on esitatud nõutud andmed ja kas kaebaja antud hinnangutega on

arvestatud. Kohus ei saa hinnata eksperdiarvamust sisuliselt, kuid saab kontrollida, kas

aluseks võetud andmed on õiged ning kas on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega.

Eksperdihinnangutes on kaebaja esitatud andmed välja toodud. Olukorras, kus ekspertarst ei

ole taotleja hinnanguga nõustunud, on esitatud kaebaja hinnangutele vastuseks ekspertarsti

hinnangud ja põhjendused. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kaebaja antud hinnanguid ei ole

arvesse võetud. Eksperdiarvamustes on esitatud andmed kooskõlas määruse nr 39 § 7 lg 1 p-

dega 1‒6. Eksperdihinnangutest nähtub, et kaebajal hinnati võtmetegevuste kaupa taotleja

täidetud andmete alusel piirangu raskusastet vastavalt määruse nr 39 §-s 6 kirjeldatule

(määruse nr 39 § 7 lg 1 p 1). Kaebaja ei ole väitnud, et eksperdihinnangutes aluseks võetud

TIS andmed oleks ebaõiged. Täiendavalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud töötukassa

ekspertarsti C 16.11.2022 arvamuse, mis samuti ühtib piirangute raskusastmete määramise

osas 16.09.2022 eksperdihinnanguga. Töövõime hindamisel ei hinnata mitte iga diagnoosi

eraldi, vaid seda, kas vastava diagnoosiga kaasnevad võtmetegevuste sooritamisel piirangud

ehk kas esinevad funktsionaalsed tegutsemispiirangud. Ekspertarst on viidanud TIS andmetele

ja vastavad andmed on kohtumenetluses üle kontrollinud töötukassa ekspertarst. Kaebaja ei

ole eksperdihinnangus esile toodud tegevuste sooritamise suutlikkust sisuliselt vaidlustanud

ning kohtul ei ole alust kahelda arstide poolt tuvastatud asjaoludes. Kaebaja ei ole kaebuses

välja toonud ega kirjeldanud täiendavaid piiranguid.

Arvestades kaebaja tervislikku seisundit käsitlevaid andmeid, ekspertarsti hinnanguid ja

töötukassa ekspertarsti hinnangut, on selge, et kaebajal esineb kerge tegutsemispiirang

liikumise valdkonnas ja käelise tegevuse valdkonnas. Selle tulemusena on õigesti jõutud

järeldusele, et võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuse summa on kaebaja puhul

0, kuna piirangu raskusastmeid 0 ja 1 ei summeerita. Kohtul puudub alus kahelda selles osas

ekspertarstide arvamuse paikapidavuses. Kaebaja ei ole kohtumenetluses vastavaid andmeid

ümber lükanud.

Samas tuleb nõustuda kaebajaga selles, et otsuses esinevad teatavad põhjendamispuudused.

Olukorras, kus isikul oli varasemalt tuvastatud osaline töövõime ning uue hindamise käigus

leitakse, et isiku tervislik seisund on paranenud ja osalise töövõime asemel määratakse, et

isiku töövõime ei ole vähenenud, peab isikul (ja kohtul) olema võimalik aru saada, milliste

kaalutluste ning millistele terviseandmetele tuginedes täpselt töötukassa varasemast erinevale

seisukohale on jõudnud. Selliseid põhjendusi ega andmeid vaidlustatud otsusest ei nähtu.

Arusaadavaid põhjendusi ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Vastustaja viitab üksnes

eksperdiarvamustele. Vastustaja märgib õigesti, et vastustaja ei ole seotud varasema otsusega

ja et isikul ei ole õiguspärast ootust, et hinnang tuleb täpselt sama. Samas olukorras, kus

hindamine on läbi viidud sama regulatsiooni alusel ja töötukassa leiab, et isiku töövõime on

paranenud, peab otsusest ja selle põhjendustest olema arusaadav, milles see paranemine

seisneb, lähtudes meditsiinilistest andmetest. Välja tuleks tuua, kas mõni varasem piirang on

ära langenud või selle raskusaste muutunud. Eksperdihinnanguid võrreldes nähtub, et

muutunud on liikumise piirangu raskusaste, kuid otsuses seda selgitatud ega põhjendatud ei

ole. Sellises olukorras tuleks isikule otsuses selgitada, kuidas töötukassa jõudis järeldusele, et

isikul on varem tuvastatust erinev töövõime. Seda eriti olukorras, kus piirangud tulenevad

endiselt samast diagnoosist.

Töövõime hindamine on dokumendipõhine ning kahe tööpäeva jooksul on hindamine

võimalik läbi viia juhul, kui ei ole vaja koguda täiendavaid andmeid või saata isikut arsti

vastuvõtule. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliste andmetega oleks pidanud

vastustaja veel arvestama või millised asjaolud ise välja uurima. Seetõttu on kaebaja väide

5(8)

3-22-2207

uurimiskohustuse (HMS § 6) rikkumisest paljasõnaline ega saa kaasa tuua vaidlustatud otsuse

tühistamist.

Kuivõrd töötukassa oli kohustatud kaebaja töövõime ulatuse tuvastamisel lähtuma koostatud

eksperdiarvamusest (määruse nr 39 § 8 lg 6) ning ekspertiisi käigus leiti, et kaebajal töövõime

ei ole vähenenud, puudus töötukassal alus teha teistsuguse sisuga otsust (TVTS § 5 lg 3 p 1).

HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud haldusakti

põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole sedavõrd oluline, et oleks viinud lõppastmes

ebaõigele järeldusele. Vaidlustatud haldusakt on menetlusvea tõttu küll formaalselt

õigusvastane, kuid selle tühistamine ei ole mõistlik, sest asja uuel otsustamisel peaks

töötukassa andma samasisulise haldusakti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. V.G palub 26.06.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2023

otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus pidi kaebuse asjaolusid hindama 16.09.2022 seisuga. Kohus on otsuses

korduvalt viidanud töötukassa ekspertarsti dr C seisukohale (esitatud kohtule koos vastusega

kaebusele), mis on koostatud 16.11.2022 ehk kaks kuud pärast vastustaja otsuse tegemist.

Haldusmenetlus lõppes pärast vastustaja otsuse teatavakstegemist, täiendavate tõendite

kogumine haldusmenetluse raames ei ole võimalik. Seega on kohus rikkunud HKMS § 158 lg

2 nõudeid. Riigikohtu hinnangul haldusakti põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus

üle kohtumenetlusse (04.03.2020 otsus nr 3-18-1740, p 18.4).

Halduskohus tuvastas, et vastustaja ei ole arvestanud oma varasema otsusega. Samas asus

kohus otsuse p-s 20 üllatuslikult seisukohale, et tegemist on pelgalt põhjendamiskohustuse

rikkumisega ehk menetlusveaga, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja leiab, et

olulise asjaoluga arvestamata jätmine on sisulise, mitte formaalse õigusvastasuse tunnus.

Kaebajal oli varasemalt tuvastatud osaline töövõime täpselt sama regulatsiooni alusel ning

täpselt sama metoodika järgi. Halduskohtu seisukoht on otseses vastuolus analoogses asjas

tehtud Riigikohtu 20.06.2022 otsuses nr 3-20-2474 toodud seisukohtadega. Halduskohus on

õigesti tuvastanud kõik faktilised asjaolud, kuid on oluliselt eksinud asjaoludele õigusliku

hinnangu andmisel, mis tõi endaga kaasa ebaõige otsuse tegemise.

7. Eesti Töötukassa palub 14.09.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Töövõime hindamisel ja tegutsemispiirangute hindamisel on lisatud põhjendused iga

võtmetegevuse piirangu hindamise juurde. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid töövõime

hindamise 16.09.2022 eksperdiarvamuses toodud piirangute põhjendustele ja kergete

piirangute hinnangule liikumise ja käelise tegevuse valdkondades. Kergeid piiranguid loetakse

töövõimet mitte mõjutavaks. 2023. a töövõime hindamise erinevus 2019. a-ga seisnes selles,

et liikumise valdkonna piirang hinnati 2019. a-l mõõdukaks ja 2023. a-l kergeks. Oluliseks

argumendiks on asjaolu, et kaebaja operatsioonidest (aastatel 2000 ja 2013) on möödas palju

aastaid. Tema seisund on olnud stabiilne, ta on sisuliselt töötanud viimased viis aastat

täiskohaga kassapidaja-klienditeenindajana ja hilisemalt lihttöölisena. Ta ei ole viimase kahe

aasta jooksul kordagi vajanud seljavalu tõttu töövõimetuslehte. Seega ei ole esinenud ka

lühiajalisi töövõime piiranguid. Viimase kahe aasta jooksul on kaebajale väljastatud paar

valuravi retsepti, viimati 10.06.2021.

6(8)

3-22-2207

Tänapäevane lähenemine seljavalu ravi käsitlusele on muutunud. Radikulaarsete närvivalude

ehk lülisamba deformatsioonide ja diskide kulumisega seotud survetest närvidele ning sellest

tingitud seljavalude esmaseks raviks soovitatakse taastusravi ja regulaarset liikumisravi,

valude ägenemisel valuravi. Samuti ei eeldata, et isik peab viibima voodirežiimil. Pigem tuleb

jätkata igapäevaelu, küll soovitatakse vältida rasket koormust. Kirurgilisi seljaoperatsioone

diskiprolapsi ehk lülisamba kõhrelise osa korrigeerimiseks teostatakse märksa harvem kui

paarkümmend aasta tagasi ja ainult siis, kui liikumisravi ei ole tulemuslik. Antud seisukohtade

tõttu on lähenemine ka tegutsemispiirangute hindamisel muutunud, piiranguid hinnatakse

reaalse funktsioonipiirangu alusel (liikumispiirang, asendivahetuse piirang) ning ravi ja

abivahenditega koos. Näiteks ratastoolis isik, kelle käed töötavad, saab teha teatud

piirangutega käelist tööd ning tema töövõime ei ole täielikult puuduv, kuigi tegemist võib olla

raske või täieliku liikumise piiranguga.

Tänaste teadmistega on 2019. a-l hinnatud osaline töövõime pigem üle hinnatud, mille

tõestuseks on kaebaja regulaarne täiskohaga töötamine ja töövõimetuslehtede puudumine

seljavalu tõttu. Sisuliselt ei esine kaebajal töövõimet mõjutavaid piiranguid. Pelgalt

aastatetagused seljaoperatsioonid ja aeg-ajalt esinev seljavalu, kusjuures retsepti alusel

väljastatavate valuvaigistite ning abivahendite vajaduse puudus, ei põhjenda töövõime

piirangut. Samuti ei loeta töövõime piiranguks ravi vajadust, kui ravi foonil on isik

piiranguteta. Kaebajal võivad valud aeg-ajalt esineda ja ägeneda, kuid TIS raviandmetele

tuginedes on need tänasel päeval ilmselt lühiajalised, kestvat valuravi mittevajavad ja

töövõimet mittevähendavad. Seetõttu on ka liikumise valdkonna tegutsemispiirangud hinnatud

viimases eksperdiarvamuses kergeteks, mitte mõõdukateks, nagu seda oli eelnevates

eksperdiarvamustes. Sellest tulenevalt on kaebaja töövõimeline.

Vastustaja ei ole uurimiskohustust rikkunud. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliste

andmetega oleks vastustaja pidanud veel arvestama või millised asjaolud ise välja uurima.

Töövõime hindamine on dokumendipõhine ning kahe tööpäeva jooksul on hindamine

võimalik läbi viia juhul, kui ei ole vaja koguda täiendavaid andmeid või suunata taotlejat

tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule, milleks kaebaja puhul alus puudus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Halduskohtu tuginemine otsuses dr Ita Kuke eksperdiarvamusele (dtl 109 jj), mis esitati

esimeses kohtuastmes, ei olnud õigusvastane. Vastustajal on õigus esitada kohtumenetluses

tõendeid oma väidete tõendamiseks. Dr C eksperdiarvamus on tõend, mis kinnitab töötukassa

16.09.2022 otsuse õiguspärasust. Riigikohus on 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110 p-s 22

selgitanud, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel

piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab

eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan

kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses

taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Sellises olukorras on

piirangute raskusastmete õigsuse kindlakstegemiseks haldusorganil põhjust kaaluda teise

tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Eksperdiarvamus

on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja

arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti

arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt ka sama otsuse p 26).

7(8)

3-22-2207

10. Eksperdiarvamuse andja ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime

hindamise otsustega (Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 25). Ehkki on tõsi, et

vastustaja oleks pidanud kaebajale selgitama, miks jõuti 16.09.2022 otsuses erinevale

järeldusele 09.08.2019 otsusest, on vastustaja selle põhjendamispuuduse kõrvaldanud

apellatsioonimenetluses. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja veenvalt selgitanud,

miks erines vaidlustatud otsus oma lõppjärelduses töötukassa 09.08.2019 otsusest (dtl 6 jj).

Ka 09.08.2019 otsuses on märgitud, et arvestades taotleja tervisekahjustuse muutlikku

iseloomu, on tema töövõime 3 aasta jooksul raskesti prognoositav. Regulaarse taastus- ja

liikumisravi foonil võib tervislik seisund ja töövõime paraneda. See selgitus on kooskõlas

apellatsioonimenetluses esitatud seisukohaga tänapäevasest seljavalu ravi käsitlusest. Pelgalt

põhjendamispuuduse tõttu ei ole põhjendatud haldusakti tühistada, kui haldusorgan peaks

samasisulise haldusakti uuesti välja andma. Praegusel juhul see nii ongi. Õige on vastustaja

osutus, et kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid töövõime hindamise 16.09.2022

eksperdiarvamuses toodud piirangute põhjendustele ja kergete piirangute hinnangule

liikumise ja käelise tegevuse valdkondades. Töövõime hindamise menetluses ei piisa sellest,

kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil

tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna

või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud (Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr

3-17-1110, p 21).

11. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda

HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel.

12. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)