2-24-5433/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-5433

Tsiviilasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervisuhoiuameti

kaudu) avaldus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. mai 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu, registrikood 75014965), esindaja RS

Puudutud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Parandada Harju Maakohtu 13. mai 2024. a määruse tsiviilasjas nr 2-24-5433

sissejuhatuses asja ese ja avaldaja nimi, märkides, et tegemist on Tallinna linna

(Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, registrikood 75014965) avaldusega.

Muus osas jätta Harju Maakohtu 13. mai 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-24-5433

muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus riigi õigusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, isiku abikaasa ja muud isikuga

koos elavad pereliikmed, isiku eestkostja, isiku nimetatud usaldusisik, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

2 (5)

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 5. aprillil 2024 esitas sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

valvearst Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni

40 päevani.

2. Harju Maakohus rakendas 5. aprilli 2024. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi neli ööpäeva. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks. Harju Maakohus kuulas 5. aprillil

2024 puudutatud isiku ära ning 8. aprilli 2024. a määrusega pikendas puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset 40 päevani ning andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks.

3. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervisuhoiuameti kaudu, avaldaja) esitas 7. mail 2024

avalduse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamiseks kolme kuu võrra

tulenevalt sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla 3. mail 2024 esitatud taotlusest ja

psühhiaatrite arvamusest. Puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole muutunud. Kuna

puudutatud isik ei mõista ravivajadust ning tal puudub koostöövalmidus raviks, ei ole ta

tõenäoliselt võimeline väljaspool haiglakeskkonda korrektselt raviskeemi järgima. Ravita

jäämisel on tõenäoline, et isik on oma ebaadekvaatse käitumisega ohtlik nii ümbritsevatele kui

ka endale.

4. Maakohus määras 7. mail 2024 puudutatud isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi.

5. Harju Maakohtule 13. mail 2024 esitatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 7.1-3/265

kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata ägeda psühhootilise

episoodi näol (F 23.9), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

Vaatamata adekvaatsele ravile ei ole puudutatud isiku seisund käesolevaks ajaks piisavalt

paranenud, tal puudub jätkuvalt haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. On äärmiselt

tõenäoline, et puudutatud isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid või provotseerib

enda vastast vägivalda ning asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku

olukorda. Psühhiaatri hinnangul ei ole puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud

psühhiaatrilist abi ning puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi kohaldamist orienteeruvalt

kolmeks kuuks. Seejärel tuleks tema seisundit uuesti hinnata.

Esimese astme kohtu määrus

6. Harju Maakohus rahuldas 13. mai 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja

avalduse puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks. Maakohus paigutas puudutatud

isiku tema tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni

14. augustini 2024 kell 21.50. Maakohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lõppeb 14. augustil 2024 kell 21.50 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt

meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

3 (5)

manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et määrus kuulub viivitamatult

täitmisele selle kättetoimetamisest kinnisesse asutusse paigutatavale isikule ja määruskaebuse

esitamine ei peata määruse täitmist. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire ägeda

psühhootilise häire näol, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Puudutatud isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning ta ei

mõista enda ravivajadust. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma psüühilisest häirest lähtuva

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (psühhootilisest seisundit

tulenev ajukahjustus süveneb; võib käituda psühhoosielamustest lähtuvalt ettearvamatult), kuid

ka ümbritsevatele (luulumõtted ja kuulmismeelepetted hõlmavad puudutatud isiku kõrval

elavaid naabreid, võib õigluse jalule seadmiseks omakohut kasutada; kiirabi poolt kirjeldati

käitumist agressiivsena, üritas politsei eest põgeneda). Maakohus leidis arsti arvamusele,

puudutatud isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on puudutatud isik psühhiaatrite

hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Puudutatud isik end haigeks ei pea ega ravimeid

arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu, mistõttu ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada.

Puudutatud isik on seisukohal, et tema puhul ei ole kinnisesse asutusse paigutamise seadusest

tulenevad eeldused täidetud. Puudutatud isiku hinnangul ei vaja ta psühhiaatrilist ravi haiglas.

Puudutatud isik sattus haiglasse seetõttu, et tema üürikorteri naabrid on teda pikemat aega

terroriseerinud, et temast vabaneda. Puudutatud isik läks endast välja ja tõstis korra häält (karjus

oma toast naabritele vastu). Puudutatud isik ei ole konfliktne ega ohtlik, vaid skeptiline, mis ei

meeldi aga arstile. Samuti ei ole puudutatud isik paranoidne ega psühhootiline. Puudutatud isik

võib vajadusel mingi aja ravimeid võtta, kui see võimaldab tal koju minna.

8. Avaldaja ei toeta määruskaebust ja palub jätta selle rahuldamata. Avaldaja märkis, et on

avalduse esitamisel lähtunud pädevate spetsialistide hinnangutest, sh puudutatud isikule

määratud diagnoosist.

9. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst on seisukohal, et

maakohtu määrus on põhjendatud. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, temal

puuduvat haiguskriitikat ja koostöövalmidust raviks, on puudutatud isikule võimalik ravi

osutada ainult haiglatingimustes ning isik kirjutatakse haiglast välja niipea, kui tahtest

olenematu ravi näidustused ära langevad.

10. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus parandab

omal algatusel maakohtu määruse sissejuhatuses asja eseme ja avaldaja nime, märkides, et

tegemist on Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, registrikood

75014965) avaldusega.

4 (5)

12. Maakohus on vaidlustatud määrusega pikendanud puudutatud isiku tahtest olenematut ravi

ning paigutanud puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamisega tähtajaga

kolm kuud, s.o 14. augustini 2024. Avalduse esitas kohtule kooskõlas TsMS § 533 lg 1 p-ga 1

ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 13 lg-ga 5 puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus.

Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul

olid täidetud tema psühhiaatrilise ravi jätkamise tingimused PsAS § 11 lg 1 tähenduses.

Seejuures peavad PsAS § 11 lg 1 tingimused olema täidetud nii isiku ravile võtmisel kui ka ravi

jätkamisel. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel neid täies ulatuses ei korda.

13. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 13. mai 2024. a

kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 7.1-3/265 nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud

täpsustamata äge psühhootiline episood (F 23.9). Puudutatud isik haigestus pool aastat tagasi,

mil tal tekkisid kuulmismeelepetted ja paranoiline luul naabrite suhtes, mis hiljem laienes nii

kiirabitöötajate, arstide ning kogu meditsiinisüsteemile. Vaatamata adekvaatsele ravile ei ole

tema seisund piisavalt paranenud. Ekspertiisi läbi viinud psühhiaatri hinnangul piirab

puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire tema võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida (dtl 82). Seega on kolleegiumi hinnangul PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev eeldus –

puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida – täidetud.

14. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Puudutatud isiku ohtlikkust ei ole maakohus hinnanud abstraktselt, vaid

aluseks on võetud konkreetsed elulised juhtumid.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub haiguskriitika

ning tema käitumine on ettearvamatu ja agressiivne, ohustab ta haiglaravita enda ja

ümbritsevate elu ja turvalisust. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh

puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662/92, p 14.1). Samuti saab isiku ohtlikkus väljenduda kalduvuses

vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).

Kuigi praegusel juhul ei ole asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik otsest vägivalda teiste

isikute suhtes kasutanud, hõlmavad puudutatud isiku luulumõtted ja kuulmispetted muuhulgas

tema kõrval elavaid naabreid (naabrid väidetavalt kiusasid teda ja soovisid puudutatud isikust

vabaneda, eesmärgiga osta ära korter, mida puudutatud isik üüris), kelle suhtes puudutatud isik

on juba agiteeritust üles näidanud. Seejuures süüdistab puudutatud isik haiglasse ravile

sattumises just oma naabreid. Ka kiirabi töötajad kirjeldasid puudutatud isiku käitumist

agressiivsena. Ka on maakohus psühhiaatrite hinnangutele tuginedes õigesti leidnud, et ravita

jäämisel võib puudutatud isik olla ohtlik iseendale, sest tema psühhootiline haigus süveneb

(dtl 68) ning ta võib provotseerida enda vastast vägivalda (dtl 82). Eeltoodu kogumis kinnitab

maakohtu järeldust, et puudutatud isik ohustab jätkuvalt oma käitumisega ümbritsevaid inimesi

ning on ohtlik ka iseendale.

15. Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus. Maakohus on

teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal

puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ka määruskaebusest nähtuvalt ei mõista

puudutatud isik enda ravivajadust, leides, et tal puudub raske psüühikahäire. Riigikohus on

varasemalt leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei

ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-

1-155-13, p 40). Puudutatud isik on määruskaebuses märkinud, et ta võib vajadusel mingi aja

5 (5)

ravimeid võtta, kui see võimaldab tal koju minna. Ringkonnakohus ei pea selle lubaduse

täitmist tõenäoliseks, sest puudutatud isik on määruskaebuses avaldanud ka seda, et ta ei vaja

ravi seisundi vastu, mida tal ei ole. Arvestades, et puudutatud isik eitab diagnoositud rasket

psüühikahäiret ning seni kohaldatud raviga ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, ei ole

puudutatud isik võimeline iseseisvalt kodustes tingimustes raviga jätkama. Sellises olukorras ei

ole kolleegiumi hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil,

kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Ravi jätkumist psühhiaatriahaiglas on

pidanud vajalikuks nii sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

psühhiaatrid (dtl 68) kui kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbi viinud psühhiaater (dtl 82).

Täiendavalt märgib kolleegium, et asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal puudub

raske psüühikahäire ning ta ei ole ohtlik, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku

tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.

16. Puudutatud isiku apellatsiooniastme menetluskulud (riigi õigusabi tasu) jäävad

TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Muud apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

17. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)