2-21-1602/65 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-1602

Tsiviilasi

P Ri hagi K P vastu võla ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

12 244,38 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja P R (isikukood xxx), lepinguline esindaja Andres

Saretok, e-post andres.saretok@oigusteenused.ee

Kostja K P (isikukood xxx), lepinguline esindaja v.adv Anto

Kasak, e-post menetlus@kasaklepikson.ee

Asja läbivaatamine

09.04.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Keelduda asja juurde võtmast ja tagastada P Ri poolt 13.05.2024 esitatud tõendid.

2. Jätta hagi rahuldamata.

3. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

3.1. Jätta menetluskulud P Ri kanda.

3.2. Mõista P Rilt välja K P kasuks menetluskulud 1756,80 eurot.

3.3. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1756,80 eurot) tuleb hagejal tasuda

kostjale viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

2-21-1602

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD

1. P R (hageja) esitas 01.02.2021 Harju Maakohtule hagi K P (kostja) vastu võla ja viivise

nõudes. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja 14.01.2019 kostjale suulise laenulepingu alusel kolmeks

kuuks laenu 10 000 eurot, et kostja saaks kasutusrendi lõppemisel sõiduauto liisingufirmalt

välja osta. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei tagastanud kostja raha. Hageja esitas

kostjale 14.08.2020 nõudekirja-hagihoiatuse, millele kostja vastas 17.08.2020. Kostja ei

tunnistanud laenukohustuse olemasolu.

2. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja ja kostja tutvusid 2018. aastal. Kuivõrd hagejal puudus elukoht ja pooltel tekkis suhe,

pakkus kostja hagejale viimase palvel võimalust tema juures elada. Kõik elamiskulud kandis

kostja. Tutvuse alguses väitis hageja, et tegeleb kinnisvaraga ja spekuleerib börsil. Tegelikkuses

hageja kinnisvara ei müünud ning tal olid võlad, samuti oli ta viivituses oma lastele elatise

tasumisega. Poolte suhe kestis ligikaudu aasta. Pärast suhte lõpetamist saatis hageja kostjale

rohkelt sõnumeid ja tegi kõnesid, mille tõttu blokeeris kostja hageja telefoninumbrid ning

sotsiaalmeedia kanalid. Hageja nõudest sai kostja teada juristi saadetud nõudekirjast. Kostja ei

ole hagejalt laenu võtnud. Hageja ei ole väidet laenu andmise kohta tõendanud. Hageja sõnumid

kostjale, milles hageja nõuab võla tasumist, ei tõenda laenusuhte olemasolu.

3. Hageja 27.10.2023 seisukoha järgi seadis hageja endale kuuluvale kinnistule (xxx)

hüpoteegi, et kostja saaks temale kuuluva sõiduki liisingust välja osta. Kostja leppis kokku aja

notari T L juurde ja hüpoteegi seadmise leping sõlmiti 14.01.2019. Hüpoteegi vastu saadi raha

kostja tuttavalt R S, kellelt saadud sularaha läks kostja kätte vahetult pärast tehingut. Kostja

ootas notariaalse tehingu tegemise ajal notaribüroo ootesaalis. Koostati ka laenuleping, kuid

seda hagejale ei edastatud. Hageja kohtus 14.04.2019 kostjaga tanklas, kus kostja palus

laenulepingu pikendamist. Hageja ei olnud sellega nõus. Hüpoteegi kustutamiseks tasus hageja

R S sularahas. Seda kinnitavad laenulepingu lõpetamise dokument, hüpoteegi kustutamine ja

kirjavahetus kostjaga.

4. Hageja 13.05.2024 kohtuvaidluse seisukohtade kohaselt tutvus hageja kostjaga 2018. aasta

suve lõpus. Sama aasta detsembri lõpus vajas kostja raha tema kasutuses oleva sõiduki

Mercedes-Benz (reg. märk xxx) liisinguandjalt SEB Liising välja ostmiseks. Selleks vajas

kostja enda väitel 10 000 eurot. Kostja rääkis hagejale võimalusest saada laenu tema tuttava R

S käest. Kostja ei soovinud talle kuuluvat korterit tagatiseks anda. Hageja andis nõusoleku

seada laenu tagatiseks hüpoteek temale Otepääl kuuluvale kinnisasjale xxx. Kostja leppis kokku

aja T L notaribüroos aadressiga xxx. 14.01.2019 seati kostja kinnistule hüpoteek R S kasuks.

Hagejale teadaolevalt tagas tema kinnistule seatud hüpoteek kostja laenu. Laenulepingu koostas

tehingu järel R S sekretär notari ootesaalis. Hageja andis oma kinnituse mobiiltelefoniga.

Allkirjastamise järel andis R S kostjale kohvikus K (aadress xxx) sularahas üle 10 000 eurot.

Seejärel läks kostja SEB Panga kontorisse aadressil Tornimäe 2. Kostja helistas hagejale ca 15

2-21-1602

3 (8)

min hiljem ja teatas, et pangast küsiti raha päritolu kohta. Kostja väitel täitis ta raha päritolu

kohta dokumendi, milles märkis, et raha pärineb hagejalt. Kostja lisas, et kui pangast peaks

tulema kõne, siis hageja ka raha päritolu kinnitaks. Hiljem tasus kostja hagejale sularahas

notaritasu 187,76 eurot ja riigilõivu 39 eurot.

2019. a aprilli lõpus helistas kostja hagejale sooviga kohtuda. Pooled kohtusid Sikupilli tanklas.

Kostja näitas hagejale R S poolt ette valmistatud laenulepingu pikendamise dokumenti, mille

allkirjastamisest hageja keeldus liiga kõrge intressi tõttu. Kostja teatas hagejale, et kui ta laenu

pikendamise dokumenti ei allkirjasta, alustab R S täitemenetlust. Kuivõrd hageja mõistis, et

kostja ei kavatse laenu koos intressiga (10 400 eurot) tagasi maksta, leidis hageja oma kinnistule

ostja ja kustutas 30.04.2019 sõlmitud lepinguga hüpoteegi, makstes R Sle 10 400 eurot.

Nii tunnistaja kui ka kostja andsid kohtule valeütlusi. R S öeldud kohtumiste arv (neli) on vale.

Leping peab tunnistajal elektrooniliselt olemas olema, kuivõrd see allkirjastati digitaalselt.

Tunnistaja väide, et lepingu lisal on hageja digiallkiri, on vale, sest hageja seda ei allkirjastanud.

Kostja kinnitas, et tutvustas R S hagejale enne hüpoteegi seadmist. Kostja valetas, sest

kohtumine tunnistajaga toimus teist korda alles vahemikus 04.07.2019–06.07.2019. Hageja on

pöördunud V mõisa poole ja palunud saata väljavõtte oma ööbimiste kohta perioodil

01.09.2018–17.07.2019. Saadetud väljavõttest järeldub, et kostja ei saanud tutvustada hagejat

tunnistajale enne tehingut. Kostja väide, et ta ei teadnud, mis toimus notari juures hüpoteegi

seadmise lepingu sõlmimise ajal, on vale, kuivõrd kostja ise leppis kokku notari vastuvõtu aja

ja leppis kokku tehingu tingimused. Kostja suunas tunnistajat esitama valeväiteid.

Tunnistaja R S valeväide, et ta ei andnud raha kostjale, ei väära see tõsiasja, et kostja ostis

sõiduki liisingust välja pärast hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist. See kinnitab, et kostja

kasutas hagejalt saadud raha. Kostja andis hagejale valeinfot, et ta tasus liisingu eest SEB Panga

vahendusel. Hageja tasus R S antud laenu ja sõlmis selle kohta laenulepingu lõpetamise

kokkuleppe. Lepingu nr 20190114 on hageja ise tuletanud laenulepingu sõlmimise kuupäevast.

5. Kostja 13.05.2024 kohtuvaidluse seisukohtade kohaselt ei ole ta hagejalt laenu võtnud.

Hageja ei ole ära näidanud, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Samuti ei ole hageja

selgitanud, millised olid väidetava laenulepingu tingimused. Hageja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, mis laenusuhet tõendaks. Hageja ühepoolsed sõnumid, milles ta nõuab kostjalt raha

tagasi, laenusuhet ei kinnita. Tõendamist ei ole leidnud hageja väited, et kostja tegi SEB Panka

sularaha sissemakseid või viis 10 000 eurot sularaha Swedbanki kontorisse ja esitas

deklaratsiooni, mille kohaselt pärines raha hagejalt. Ühtlasi selgus, et liisingu jääk ei olnud

10 000 eurot, vaid oluliselt väiksem. Hageja väiteid ei kinnitanud ka tunnistaja, kelle väitel

küsis hageja temalt kostja vahendusel laenu ning andis raha üle hagejale. Kostja vande all antud

ütlused on kooskõlas tunnistaja ütlustega.

Laenulepingu sõlmimise kohta puuduvad muud tõendid peale hageja vande all antud ütluste.

Hageja ütlused on aga vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Esmalt väitis hageja, et

kostja sai laenu notari juures, 09.04.2023. a istungil asus hageja aga väitma, et raha anti üle

hoopis kohvikus K. Enne tunnistaja ülekuulamist väitis hageja, et koostati laenuleping, kuid ta

ei tea selle sisu. Tunnistaja ülekuulamise ajal aga asus hageja väitma, et tema ja tunnistaja vahel

ei sõlmitud mingit laenulepingut. Hageja väitis, et kostja läks kohvikust K SEB Panka, kus tegi

10 000 euro suuruse sularaha sissemakse, kuid menetluses kogutud tõenditega see kinnitust ei

leidnud.

2-21-1602

4 (8)

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus märkis 30.11.2023 kirjas, et hageja taotletud tõendite kogumisel ei leidnud kinnitust

hageja väide, et kostja esitas pangale deklaratsiooni sularaha sissemakse kohta, milles on välja

toodud raha saamine hagejalt. Kohus määras samas kirjas pooltele tähtaja – 15.12.2023 –

täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja vastas kohtule 13.12.2023, et tal ei ole taotlusi ega

avaldusi. Kohus lõpetas 09.04.2024 istungil poolte nõusolekul eelmenetluse, selgitades

eelnevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 sisu (tl 155, protokolli ajamärk

00:30:31). Hageja taotles kohtuistungil pärast eelmenetluse lõpetamist uue tõendi (notar T L

saadetud kiri) vastuvõtmist. Kohus keeldus selle tõendi vastuvõtmisest, kuivõrd tegemist oli

hilinenult esitatud tõendiga (tl 157 pöördel, protokolli ajamärk 01:22:30).

Hageja esitas 13.05.2024 kohtuvaidluse kirjalike seisukohtade juurde uued tõendid.

Kõnealused tõendid on esitatud pärast kohtu poolt varasemalt määratud tähtaja (15.12.2023)

möödumist ning ühtlasi ka pärast eelmenetluse lõppu.

TsMS § 237 lg-s 1 on sätestatud, et kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja

tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes

esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes TsMS §-s 331

sätestatut järgides. Viidatud TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline pärast selleks

kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab

avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse

võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline

põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Hageja on esitanud uute tõenditena notar T L e-kirjad, mis on hagejale edastatud 07.03.2024

(lisa 1-1) ja 03.04.2024 (lisa 1-2) ning mis olid hagejal olemas enne kohtuistungit. Lisaks on

hageja esitanud väljavõtted oma ööbimistest V Mõisas (lisa 2). Hageja ei ole välja toonud

mõjuvat põhjust tõendite hilisemaks esitamiseks. Kõnealuste tõendite vastuvõtmine tooks kaasa

menetluse viibimise, kuivõrd kohus peaks määrama kostjale tähtaja nende kohta oma seisukoha

esitamiseks ja täiendava menetluskulude nimekirja esitamiseks. Seetõttu keeldub kohus hageja

poolt hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisest.

7. Hagiavalduses väitis hageja, et ta andis kostjale 14.01.2019 sularahas laenu 10 000 eurot,

mille kostja pidi tagasi maksma kolme kuu möödudes. Hagis esitatud asjaoludel võisid pooled

olla sõlminud 14.01.2019 laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes. Hageja

väitel oli leping suuline.

8. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka

suuliselt (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1).

9. Hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada tähtajalise laenulepingu

sõlmimine. Seega peab kohus esmalt hindama, kas kostja ja hageja vahel sõlmiti väidetud

laenuleping. Laenulepingu sõlmimise peab tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

Juhul, kui pooled laenulepingut ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise

kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud kostjale raha üleandmist ega laenulepingu sõlmimist. Kostja eitab

hagejalt raha saamist. Kohtuistungil hageja ka enam ei väitnud, et tema oleks kostjale

2-21-1602

5 (8)

14.01.2019 andnud sularahas 10 000 eurot, vaid et raha andis kostjale üle R S. Seega ei saa

hageja nõuda kostjalt raha tagastamist VÕS § 396 lg 1 alusel.

10. Kohtuistungil väitis hageja, et kostja sai laenu R Slt ning tema oli laenu käendaja, seades

tagatisena endale kuuluvale kinnistule hüpoteegi R S kasuks. Samas koostati hageja väitel

laenu- või käendusleping tema ja R S vahel, mille hageja digitaalselt allkirjastas. Seejärel andis

R S hageja väitel kostjale sularahas üle 10 000 eurot (tl 154 pöördel, protokolli ajamärk

00:22:17). Hageja tasus oma kinnistu hüpoteegist vabastamiseks ära laenu R Sle. Kohtuistungil

esitatud versiooni järgi võis tegemist olla käenduslepinguga VÕS § 142 lg 1 mõttes ning hageja

kui väidetav käendaja saaks esitada nõudeid kostja kui põhivõlgniku vastu VÕS § 152 lg 1

alusel.

11. VÕS § 142 lg-s 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hagi rahuldamiseks peaks

kohus praegusel juhul tuvastama, et kostja ja R S vahel sõlmiti laenuleping, mille tagamiseks

sõlmiti R S ja hageja vahel käendusleping.

Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei saa lugeda tuvastatuks, et kostja ja R S vahel sõlmiti

laenuleping. Kostja on sellise laenusuhte olemasolu eitanud. Ka R S ei kinnitanud tema ja kostja

vahel laenulepingu sõlmimist ega kostjale raha üleandmist. R S väitel sõlmiti laenuleping

hoopis tema ja hageja vahel, kostja üksnes võttis tema kui tuttavaga ühendust, et hageja saaks

hüpoteegi tagatisel laenu võtta. Raha (sularaha) andis R S enda väitel üle hagejale (tl 155,

protokolli ajamärgid 00:39:08 ja 00:42:44; tl 155 pöördel, protokolli ajamärgid 00:43:141 ja

00:48:12; tl 156 pöördel, protokolli ajamärgid 01:02:52, 01:03:49 ja 01:04:11). R S eitas seda,

et lepingus oli laenusaajaks kostja ja hageja oli käendaja (tl 156, protokolli ajamärk 00:57:40–

00:58:19). Hageja väitel allkirjastas ta digitaalselt mobiiltelefoniga ühe dokumendi, kuid ei

osanud öelda, kas tegemist oli laenu- või käsunduslepinguga, kuna tema selle sisu väidetavalt

ei näinud (tl 154 pöördel, protokolli ajamärk 00:22:17). Laenulepingu lõpetamise kokkulepe on

sõlmitud 30.04.2019 R S ja hageja vahel (tl 91). Algset lepingudokumenti, mille hageja telefoni

teel allkirjastas, ei ole kohtule esitatud. Hageja väitel temal seda pole. Kui aga hageja ja R S

vahel laenulepingut ei sõlmitud, poleks ka olnud vajadust nendevahelist laenulepingut lõpetada.

Seega järeldub eelnevast, et hageja ja R S vahel sõlmiti laenuleping, mitte käendusleping kostja

laenu tagamiseks.

12. Kohus leiab, et hagi ei ole võimalik rahuldada ka lepinguvälisel alusel, sh käsundita

asjaajamise (VÕS § 1018 jj) või alusetu rikastumise (VÕS § 1027 jj) sätete järgi. Olukorras,

kus kostjale raha üleandmine on tõendamata ja kostja seda eitab, ei piisa hageja ja kostja vahel

võlasuhte tekkimise jaatamiseks hageja vande all antud ütlustest ja sellest, et hageja seadis

14.01.2019 oma kinnisasjale hüpoteegi (tl 92 pöördel, hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe,

kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 1.1.4) ja maksis R Sle laenulepingu lõpetamisel

10 400 eurot (põhiosa 10 000 eurot, intress 400 eurot) ning kostja tasus 15.01.2019

liisinguandjale Aktsiaseltsile SEB Liising 7570,81 eurot (tl 126), et omandada tema kasutuses

olnud sõiduk Mercedes-Benz A 180 (tl 110–111). Hageja väide, et kostja tasus sõiduki

liisinguandjalt omandamiseks vajaliku summa panka sularahas, kinnitades pangale esitataval

deklaratsioonil, et raha pärineb hagejalt, ei leidnud kinnitust. Ka hageja sõnumid (tl 10–17), e-

kirjad (tl 17–20), sotsiaalmeedia postitused (tl 21–22) ja nõudekiri-hagihoiatus (tl 23–24),

milles hageja tuletab kostjale meelde 10 000 eurost laenu ja nõuab raha tagasimaksmist, ei ole

1 Ajamärgi all 00:43:14 on lõigu lõpus märgitud, et „Kostja maksis selle raha tagasi“. Kohus märgib, et istungi

helisalvestiselt on tuvastatav, et tunnistaja konkreetselt sellist lauset ei öelnud, vaid vastas jaatavalt kohtu

küsimusele, milles kohus ekslikult ütles hageja asemel kostja. Kohtu ekslikkust kinnitab ka asjaolu, et vahetult

eelnevalt kohus parandas end (ütles algul kostja ja parandas selle hagejaks), kuid järgnevas küsimuses jäi vastav

parandus tegemata.

2-21-1602

6 (8)

piisavad, et tõendada pooltevahelise võlasuhte olemasolu. Kostja ja tunnistaja kinnitasid, et olid

olnud pikemat aega tuttavad enne 14.01.2019 ning kostja pöördus R S poole, et hageja saaks

temalt laenu. Kostja kinnitas ka seda, et tema broneeris aja notari juurde (tl 159 pöördel,

protokolli ajamärk 01:56:30). Kostja sellisest tegevusest aga ei saa järeldada, et kostja ja R S

vahel sõlmiti laenuleping. Sellise lepingu puudumisel ei saanud hageja ka kostja eest laenu

tasuda.

13. Kohus ei nõustu hagejaga, et hageja taotlusel üle kuulatud tunnistaja R S ja kostja ütlused

on ebausaldusväärsed. Kostja ja tunnistaja kohtuistungil antud ütlused kinnitavad kostja poolt

menetluses varasemalt esitatud väidet, et kostja ja hageja vahel puudus laenu- või muu

võlasuhe. Hageja enda väited on seejuures ajas muutunud: algselt väitis hageja, et andis kostjale

laenu 10 000 eurot, kohtuistungil aga väitis hageja, et raha andis kostjale üle R S ja tema oli

käendaja. Hageja allkirjastas enda kinnitusel 14.01.2019 digitaalselt ühe lepingu, mis hageja

kohtuvaidluse seisukohtade kohaselt oli laenuleping, ning hiljem allkirjastas tema ja R S

vahelise laenulepingu lõpetamise kokkuleppe. Seega ka hageja enda väited ja laenulepingu

lõpetamise kokkulepe toetavad tunnistaja ja kostja öeldut, et laenusaajaks oli hageja. Hageja

väitel ei vastanud tunnistaja ütlused osaliselt tõele. Kohus märgib, et isegi kui tunnistaja andis

ebaõiget teavet selle osas, kus ja millal ta hagejaga esmakordselt kohtus ning et hageja

allkirjastas laenulepingu lisa, ei anna see alust kahelda tunnistaja ütlustes tervikuna. Tunnistaja

möönis, et ta ei mäleta kõiki üksikasju (tl 155, protokolli ajamärk 00:39:08). Seega ei ole

ebaõige teabe – eeldades, et tegemist oli ikka ebaõige teabega, arvestades, et selle kohta on

ainult hageja väited (kohus tagastas väljavõtte hageja ööbimiste kohta V mõisas) – andmise

ainus selgitus teadvalt valeütluste andmine, vaid tunnistaja võis lihtsalt eksida, kuna ei

mäletanud enam ligikaudu viis aastat tagasi toimunud sündmusi õigesti.

14. Eelneva põhjal leiab kohus, et hageja ja kostja vahel puudub lepingust või muust õiguslikust

alusest tulenev võlasuhe. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja põhinõude

põhjendamatuse ehk kostjal hageja ees rahalise kohustuse puudumise tõttu puudub hagejal

õigus nõuda ka viivist. Kuna hagi jääb võlasuhte puudumise tõttu rahuldamata, puudub vajadus

hinnata poolte muid väiteid ja tõendeid, kuivõrd need ei muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi

rahuldata jätmise osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb

rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.

16. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 13.05.2024

menetluskulude nimekirja, milles palub määrata kindlaks ning mõista hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulud 3 458,70 eurot (2835 eurot + käibemaks 623,70 eurot). Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja esindaja teinud toiminguid kokku 15,75 tunni ulatuses tunnitasuga

180 eurot, millele lisandub käibemaks. Esindaja on teinud järgmised toimingud: materjalidega

tutvumine ja õiguslik analüüs (1 h + 2,75 h = 3,75 h), kohtule vastuse koostamine 16.01.2024

(3,25 h), ettevalmistus kohtuistungiks (1 h), menetluskulude nimekirja koostamine (1 h),

kohtuistungil osalemine (2,75 h), kohtukõne teeside koostamine (4 tundi). Kostja on TsMS

§ 174 lg 10 alusel teatanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kostja

menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga.

2-21-1602

7 (8)

17. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohus peab kontrollima kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatust. TsMS § 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja

raames eraldiseisvalt (vt RKTKm 11.02.2015, nr 3-2-1-115-14, p 14). TsMS § 175 lg 1 esimese

lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega

ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).

18. Kohus leiab, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 180 eurot tund, millele lisandub

käibemaks, on praeguses asjas põhjendatud, arvestades, et see ei ületa vandeadvokaadist

esindajate tunnitasu turuhinda. Kohtu hinnangul aga ei ole tervikuna vajalik ja põhjendatud

kostja lepingulise esindaja ajakulu. Kostja esindaja on teinud esimesed toimingud alles

12.01.2024. Kostjal ei olnud praeguses menetluses eelnevalt esindajat. On arusaadav, et

esindajal oli vajalik tutvuda asja materjalidega, kuid arvestades, et asi ei ole mahukas ega

õiguslikult keerukas, ei pea kohus põhjendatuks esindaja ajakulu materjalidega tutvumisele ja

õiguslikule analüüsile 2 tundi ületavas osas. Samuti ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses

põhjendatud ajakulu vastuse koostamine kohtunõudele 3,25 tunni ulatuses. Tegemist oli

seisukohaga hageja taotlusele kuulata üle tunnistajana R S ja vande all pooled, millele kostja

vaidles vastu. Arvestades, et tegemist on seisukohaga menetluslike taotluste kohta ning

seisukoht ei sisalda mahukat õiguslikku analüüsi, on kohtu hinnangul põhjendatud selle vastuse

koostamise kulu 1 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamisele ei saanud esindajal

kuluda rohkem kui 15 minutit (0,25 h). Ka kohtuvaidluse kirjalike seisukohtade koostamise

ajakulu 4 tundi ei pea kohus täies ulatuses põhjendatuks. Reeglina peetakse kohtuvaidlus ja

esitatakse poolte kohtukõned kohtuistungil (TsMS § 402 lg-d 1 ja 2). Kohus andis poolte soovil

võimaluse esitada kohtukõned kirjalikult, kuid sellise võimaluse andmine ei tohiks

menetluskulusid olulisel määral suurendada, arvestades, et esindaja peaks olema valmis esitama

kohtukõne juba istungil (istungiks ettevalmistamine hõlmab ka ettevalmistust kohtukõneks),

millel lõpetatakse asja sisuline arutamine, ning kohtukõne kestust võib kohus piirata kümne

minutini (TsMS § 402 lg 3), st istungil kohtukõne pidamine ei suurenda menetluskulusid

olulisel määral. Seetõttu leiab kohus, et kostja kohtukõne kirjalike seisukohtade esitamise

ajakulu on põhjendatud 1 tunni ulatuses. Ettevalmistus kohtuistungiks 1 tunni ulatuses ja

kohtuistungil osalemine 2,75 tundi on põhjendatud ja vajalik kulu. Seega on kostja

esindajakulud põhjendatud ja vajalikud 8 tunni ulatuses, mis teeb tunnihinna 180 eurot juures

kokku 1440 eurot ja koos käibemaksuga 1756,80 eurot (1440 + 316,80).

19. Eeltoodut arvestades määrab kohus kindlaks ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 1756,80 eurot. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1756,80 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks

määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.

20. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib

menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

2-21-1602

8 (8)

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik