3-23-2961/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

31. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2961

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2024. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB

Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2024. a määruse

peale haldusasjas nr 3-23-2961.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2024. a

määrus haldusasjas nr 3-23-2961 muutmata.

3. Vabastada X määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse

sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused hindi keelde.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Setomaa vallas 21.12.2023 kinni kaheksa isikut,

kes saabusid Venemaalt ebaseaduslikult Eestisse ja kellel puudusid reisidokumendid ning kes

rääkisid enda sõnul hindi keelt. Üks isikutest tuvastati tema enda ütluste alusel kui India

Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 alusel kinni. Isik esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse

taotluse, märkides, et vajab kaitset, sest tema onu ja tolle sõbrad tahavad ta ära tappa, et tema

kinnisvara endale saada. Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 määrusega välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel PPA-le loa

3-23-2961

2(5)

paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks nädalaks. Tallinna Halduskohus

pikendas 03.01.2024 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel KPK-s kinnipidamise

tähtaega kuni 03.05.2024. Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.02.2024 määrusega halduskohtu

03.01.2024 määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi,

leides, et kinnipidamise aluseks ei saanud olla VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2. Riigikohus jättis

05.03.2024 määrusega X määruskaebuse menetlusse võtmata.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 22.04.2024 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p-

de 4 ja 5 ning § 362 lg 5 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku jätkuv

kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks. Pärast isiku valduses olnud mobiiltelefoni sisu analüüsimist tuleb PPA-l

teha isikuga uus intervjuu, sest 06.02.2024 vestlusel andis isik erinevaid, segaseid ja

põhjendamatuid seletusi ning ei esitanud konkreetseid fakte ega dokumente tagakiusamise

tõendamiseks. Samuti andis isik esmasel küsitlusel valeütlusi, väites, et ei ole Indias politseisse

pöördunud, kuid hiljem väitis, et pöördus politseisse 3–4 korda. Isiku ütlused ja põhjendused

on vastuolus ka tema kaaslaste antud seletustega ning PPA-l on põhjust kahelda isiku tegelikus

kaitsevajaduses ja liikumise suunas. PPA-l tuleb lisaks analüüsida päritolumaa infot ja võrrelda

seda isiku ütlustega. Ebaseadusliku piiriületuse tõttu esineb VSS § 68 p 8 kohane põgenemisoht

(VRKS § 361 lg 2 p 4). Isik on kinnitanud, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik valik.

Kuna isik ületas Eesti välispiiri grupis, pani ta sellega toime kuriteo. Isiku käitumisest ja tema

hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning ta esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse üksnes enda väljasaatmise takistamiseks (VSS § 68 p 6; VRKS § 361 lg 2 p 5).

Isik vabanes dokumentidest enne Eestisse saabumist ja eluliselt ei ole usutav, et need kadusid

lihtsalt ära. Pigem vabanes isik dokumentidest selleks, et teda ei saaks tuvastada ja kodumaale

tagasi saata. Rahvusvahelise kaitse taotlus esitati 11 tundi pärast kinnipidamist ning pärast tema

väljasaatmise menetluse alustamist. Isik oli algselt nõus Venemaale naasma (sh anti Venemaale

üle kaks temaga grupis olnud isikut), kuid esitas seejärel ikkagi rahvusvahelise kaitse taotluse.

Isik esitas hiljem avalduse rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumiseks, kuid esitas siis taotluse

uuesti, kui kätte jõudis aeg anda isik Venemaale üle. Isik põhjendas seda enda närvilisusega.

PPA hinnangul on isik rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitanud ja tulnud Schengeni alale

enda majandusliku olukorra parandamiseks. Põgenemisohu tõttu ei saa VRKS §-s 29 sätestatud

leebemaid järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada (sh ei ole isikul dokumente, mida hoiule

võtta). Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega tervise

või turvalisuse kaalutlustega.

3. X selgitas 25.04.2024 kohtuistungil, et tal on Eestis sugulane. Isikut on juba peetud kinni

4 kuud, mis on pikk aeg. PPA selgitas, et isik loobus rahvusvahelise kaitse taotlusest Võru

arestimajas pärast esimest kohtuistungit ja esitas taotluse uuesti 09.01.2024.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 29.04.2024 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel PPA-le antud luba X KPK-s kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 29.08.2024. PPA on

piisavalt põhjendanud, miks on isiku jätkuv kinnipidamine vajalik tema rahvusvahelise kaitse

menetluses asjaolude väljaselgitamiseks ja milles seisneb põgenemise oht. Isik on peetud kinni

Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu, tal ei olnud isikut tõendavaid dokumente ja tema

ütlused on vastuolulised. Seega esineb vajadus koguda täiendavat teavet, mis nõuab aega.

Samuti on põhjendatud järeldus, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on pigem põhjendamatu

ning soov vältida väljasaatmist on kantud muudest põhjustest kui reaalne tagakiusamise oht

päritoluriigis. Olukorras, kus isik saab aru, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust ei rahuldata,

on usutav, et ta võib väljasaatmise vältimiseks siirduda mõnda teise Schengeni liikmesriiki või

asuda end varjama. Isiku põgenemise oht on tuvastatav VSS § 68 p-de 6 ja 8 alusel, sest ta peeti

kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta on teatanud, et ei soovi Indiasse naasta.

3-23-2961

3(5)

Kuna PPA ei kahelnud, et isikul puudub seaduslik viibimisalus, tuli alustada toimingutega isiku

väljasaatmiseks (VSS § 7 lg 1). Ühtlasi ei esitanud isik rahvusvahelise kaitse taotlust kohe, vaid

alles ca 14 tundi pärast kinnipidamist, samuti viibis isik eelnevalt Venemaal, kuid ei taotlenud

seal teadaolevalt rahvusvahelist kaitset. Seega on tõenäoline, et isik esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse enda väljasaatmise takistamiseks. Tuvastatud põgenemisohu tõttu ei oleks VRKS § 29

lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed tõhusad. Tõenäoliselt ei oleks isik vabaduses viibides

menetluseks kättesaadav. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ega vastusolus

isiku turvalisuse või tervise kaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3). Kuigi PPA-l on isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks aega 6 kuud, tuleb seda teha nii kiiresti kui

võimalik (VRKS § 181 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 13.05.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja uue määrusega

jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta KPK-st. Rahvusvahelise kaitse menetlusega

saab edukalt jätkata ka isiku suhtes leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldades (nt elamine

kindlaksmääratud elukohas või majutuskeskuses). Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

mõistliku aja jooksul ning arusaamatu on heita ette rahvusvahelise kaitse taotlemata jätmist

Venemaal, mis on agressorriik. Halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud isiku puhul

põgenemisohu esinemist. Isegi kui mõningane (väike) põgenemisoht on tuvastatav, ei ole see

piisav isiku kinnipidamiseks. Kinnipidamise pikendamisel tuleb seda põhistavaid asjaolusid

kontrollida ja hinnata rangemalt kui esmasel kinnipidamisel. Üksnes asjaolu, et olukord ei ole

muutunud, ei ole kinnipidamise pikendamiseks piisav. PPA ei ole ka välja toonud, milliseid

menetlustoiminguid on rahvusvahelise kaitse menetluses isikuga tehtud ja milliseid tähtsust

omavaid asjaolusid soovib PPA täpsustada. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise

võimalikkust ei ole piisavalt hinnatud. Isik palub ühtlasi vabastada ta tõlkekulude kandmisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS

§ 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid,

siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat

seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

7. PPA tugines 22.04.2024 taotluses VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning § 362 lg-le 5 ning

põgenemisohu osas VSS § 68 p-dele 6 ja 8. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on

tagada, et taotleja oleks vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) PPA-le

kättesaadav. Seega esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud

alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt

Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole VRKS § 361 lg

1 kohaselt lubatud ka juhul, kui soovitud eesmärki oleks tõhusalt võimalik saavutada VRKS §

29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti olukorras, kus kinnipidamine

oleks rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

8. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna

seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa

Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

3-23-2961

4(5)

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus

nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA järeldas puudutatud isiku

põgenemise ohtu Eesti välispiiri ebaseaduslikust ületamisest (VSS § 68 p 8) ning tema ütlustest

ja hoiakutest, mis annavad põhjust arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6).

9. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse

vajadus ei ole selge, vaid seda tuleb põhjalikumalt hinnata. Isik põhjendas rahvusvahelise kaitse

vajadust väitega, et tema onu ja tolle sõbrad soovivad teda kinnisvaraga seotud konflikti tõttu

tappa. Samas ei ole isik selgitanud, miks ei ole tal võimalik saada kaitset India ametivõimudelt.

PPA on toonud välja, et isikuga peeti vestlus 06.02.2024, kuid sellel saadud teave oli ebaselge

ja osaliselt vastuolus tema kinnipidamisel antud ütlustega. Seetõttu esineb vajadus korraldada

isikuga tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks veel vähemalt üks vestlus. Täiendavalt

võib PPA-l tekkida asjaolude täpsustamise vajadus pärast puudutatud isiku esitatu võrdlemist

päritoluriigi teabega. Seega ei ole PPA taotlenud isiku kinnipidamist pelgalt argumendiga, et

asjaolud ei ole muutunud, vaid on kinnipidamise jätkamise vajadust asjakohaselt põhjendanud.

10. Ringkonnakohus nõustus 08.02.2024 määruses (p 13) hinnanguga, et isiku puhul esineb

VSS § 68 p 8 kohane põgenemise oht. Ringkonnakohus jääb ka praeguses määruses varasema

seisukoha juurde ning nõustub ühtlasi halduskohtuga, et isiku põgenemisohu saab tuvastada ka

VSS § 68 p 6 alusel. Põgenemisohule viitavad lisaks ebaseadusliku piiriületuse faktile ka isiku

poolt oma reisidokumentide väidetav kaotamine enne piiriületust ning tema käitumine pärast

piiriületust, s.o rahvusvahelise kaitse taotluse esialgse esitamisega viivitamine ning seejärel

taotlusest loobumine ja taotluse uuesti esitamine siis, kui väljasaatmise täideviimine muutus

aktuaalseks. Isiku selgitused, et ta sai Eesti piiril juhuslikult kokku 7 teise Indiast pärit isikuga,

kellel kõigil oli plaan ebaseaduslikult piiri ületada, ei ole eluliselt usutav ning vähendab isiku

usaldusväärsust. Isiku käitumine ja 06.02.2024 vestlusel avaldatud soovimatus naasta Indiasse,

annavad aluse kahelda, et isik jääks KPK-st vabastamise korral Eestisse kuni rahvusvahelise

kaitse menetluse lõpuni. VSS § 68 p-le 6 tuginemine ei eelda, et isikule peab olema tehtud

lahkumisettekirjutus ja ta on peetud kinni lahkumiskohustuse täitmiseks, sest rahvusvahelise

kaitse taotleja kinnipidamine saabki olla põhjendatud üksnes võimaliku lahkumiskohustuse

täitmise tagamiseks (vt ka põhiseaduse § 20 lg 2 p 6; vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2023

määrus nr 3-22-2366, p 13). Rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohu tuvastamiseks VSS

§ 68 p 6 alusel piisab mh sellest, kui PPA alustas enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist

toimingutega isikule lahkumisettekirjutuse koostamiseks.

11. Puudutatud isik peeti ebaseadusliku piiriületuse tõttu 21.12.2023 kell 8.59 kinni VSS § 15

lg 1 alusel ja ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 21.12.2023 kell 22.48. Kuna puudutatud

isik ei väitnud ega tõendanud, et tal on mõni välismaalaste seaduse §-s 43 nimetatud seaduslik

alus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks, siis esines PPA-l juba enne rahvusvahelise

kaitse taotluse esitamist kahtlus, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Isiku käitumisest (sh algse

taotluse tagasivõtmisest ja selle uuesti esitamisest) ja hoiakutest saab järeldada, et ta on esitanud

rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks. Seega

oli põhjendatud anda luba isiku kinnipidamiseks ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel (vt Riigikohtu

12.04.2024 määrused nr 3-23-2204 ja nr 3-23-2232).

12. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei ole alust hinnata ebaproportsionaalseks. Kuigi

isiku kinnipidamine kokku ligi 8 kuuks kujutab kahtlemata tema põhiõiguste olulist piiramist,

ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, arvestades et

VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada

kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11). VRKS § 29 lg-s 1

3-23-2961

5(5)

nimetatud meetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid kohustusi, kuid

isiku suhtes tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks hinnanguks alust. Puuduvad andmed, et

KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus isiku turvalisuse või tervise kaitse kaalutlustega.

13. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.04.2024

määrus muutmata.

14. Puudutatud isik on taotlenud menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude

kandmiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 16.01.2024 määruses riigi õigusabi andmisel,

et Xle menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Tõlkeabi andmisel ei hinnata

isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka advokaadi

olemasolu (HKMS § 111 lg 4). Kuna isiku emakeel on hindi keel, korraldab ringkonnakohus

HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel määruse sissejuhatuse, resolutsiooni, edasikaebamise korra ja

põhjenduste riigi kulul tõlkimise hindi keelde.

15. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

puudutatud isiku nimi ja sünniaeg asendada tähemärgiga.

16. Xle määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi

tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)