2-23-129614/27 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Hannes Olev

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.05.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-129614

Tsiviilasi

A B hagi O B vastu võla nõudes

Hagihind

9 587,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A B (isikukood: xxx)

Hageja lepinguline esindaja: I K (e-post: xxx)

Kostja: O B (isikukood: xxx)

Kostja lepinguline esindaja: A R (e-post: xxx)

Asja läbivaatamine

Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Menetluskulud

1. Jätta menetluskulud hageja kanda.

2. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

TsMS § 177 lõikele 2. Kostja võib soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude

nimekirja kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

ASJAOLUD

1. A B esitas 27.07.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 8000,00

euro saamiseks. Kohus tegi 28.07.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja

jooksul kätte toimetada ja millest lähtuvalt andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. A B esitas 13.11.2023 hagi O B vastu võla nõudes, mida

täiendas 29.08.2023 ja 18.09.2023 menetlusdokumentidega. Harju Maakohus võttis hagiavalduse

25.09.2023 määrusega menetlusse.

2. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 8000 eurot, viivis summas 587,93 eurot

perioodi 06.06.2023-17.01.2024 eest ja alates 18.01.2024 viivist põhinõudelt (8000 €)

2-23-129614

võlaõiguseseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja tõi välja järgmised asjaolud:



Hageja andis kostjale laenu summas 8000 vastavalt kirjaliku palvele kostja poolt, mis oli

vormistaud e- kirjaga 05.10.2011 ja seoses sellega kandes selle kostja määratud kontole.



Laen väljastati osade kaupa, nimelt ülekanded ajavahemikul 06.10.2011 kuni 30.03.2012

summas 8000,00 eurot (makse nr 876,885,886,882,890,919).



Pooled leppisid kokku, et kostja maksab laenu täies ulatuses tagasi pärast oma aadressil asuva

vara müüki aadressil xxx.



Kostja 18.juuni 2017.a e-kirjast on näha, et: hageja palus vormistada laenuleping aga kostja

leidis, et kirjavahetus on juba sõlmitud laenuleping ja et laenulepingu täitmise tähtaega on saab

lugeda alates kiinistu müügist.



Üks osadest oli ümberregistreeritud /vormistatud/ müüdud 04.05.2023, teist osa kinnistust

müügi nimetud aadressil oli 05.06.2023.a. Seetõttu leiab hageja, et kostja poolt hageja ees

võetud kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud 05.06.2023.



Pärast kohustuste täitmise tähtaega hakkas kostja hageja taotlusi tähelepanuta eirama ja

ignoreeris neid täielikult. Kostja ei võta ühendust.



Seoses sellega, et poolte vahel oli saavutatud kokkuleppe, et kostja kohustub täitma oma

kohustusi, st kostja kohustub laenusumma tagasi maksma, s.o. võlg peale kinnisvara või selle

osa müüki, siis on hageja arvates, et kostja kohustuste täitmise tähtaeg algas 05.06.2023, s.o

pärast omanikuvahetuse kohta info saamist aadressil xxx.



Seoses sellega, et kostja ei ole tänaseni vabatahtlikult täitnud, siis hageja palub välja mõista

viivist alates 06.06.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Vastusena kostja hagivastusele, esitas hageja 31.03.2024 järgmised seisukohad:



hageja esitas kohtule tõendiks kirjavahetus ja hageja selgitas oma hagis, et kostja ise loobus

vormistada laenuleping kuna ta leidis, et kirjavahetus on juba sõlmitud laenuleping (kaudne

tahteavaldus TsÜS § 68 lg 3 tähenduses).



kostja ei vaidlusta ja ta ise kinnitas, et ta sai hagejalt raha pärast kui suhteid poolte vahel on

lõppenud. (Hageja kinnitus: „Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja on teinud ülekanded…“ )



hageja selgitas ning pangaväljavõttest on näha, et hageja kandis kostjale alljärgnevaid summad:

tehing nr 876 summas 1700 eurot; tehing nr 885 summas 1200 eurot; tehing nr 886 summas

1500 eurot; tehing nr 882 summas 900 eurot; tehing nr 890 summas 1000 eurot; tehing nr 919

summas 1300 eurot. See on summa 7600 eurot, mitte 6700 kui kirjutab kostja oma vastuses +

tehing nr 918 summas 400 eurot, kokku summas 8000 eurot.



Kostja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema vastuväited, sh, et

esitatud kohtule dokumendid hageja poolt on võltsitud.



Võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid

peale võlatunnistuse. (RKTKo 3-2-1-149-11 p. 21; 3-2-1-149-14 p. 12; 3-2-1-124-14 p.23).

Seda põhjusel, et eeldatakse, et võlatunnistusest tulenev kohustus tuleb täita ja et sellel on alus,

mis õigustab võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamist.



Kirjavahetust on näha, et kostja kirjutas hagejale e-postile oma arvamuse, mitte vastupidi ja

seoses sellega see tõendamise koormus on kostjal, mitte hagejal.



Kostja vastus on paljasõnaline ja täies ulatuses tõendamata ning hagi tuleb rahuldada täies

mahus.

2-23-129614

3. Kostja esitas 29.02.2024 vastuse hagiavaldusele, mille kohus jättis käiguta ning mida kostja

täiendas 15.03.2024 menetlusdokumendiga. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja tõi esile järgmised asjaolud ja vastuväited:



Hageja ei ole kostjaga nimetatud lepingut sõlminud.



Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud kohtule 05.10.2011 e-kirja. Kostja ei ole antud

kirja hagejale saatnud. Tegemist on dokumendi võltsimisega. Kostja arvates hageja peab

tõendama kohtule, et vastav kiri oli kostja poolt hagejale saatnud. Tõendamiskoormus, et

hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenulepingu lasub hagejal.



Hageja väidete kohaselt laen väljastati osade kaupa, nimelt ülekanded ajavahemikul 06.10.2011

kuni 30.03.2012 summas 8000,00 eurot (panga väljavõtte, makse nr 876,885,886,882,890,919).

o

lisa 3 kohaselt summa moodustab 6700.00 mitte 8000.00.

o

ülekandes ei ole märgitud, et tegemist oleks laenuga. Hageja peab kohtule tõendama, et

poolte vahel oli sõlmitud laenuleping.



Olukorras, kus tegemist oli laenuga, on hageja ülekanne seletuses oli märgitud „laen“

(hagiavalduse lisa 3 makse 54,55)



Hageja on kandnud rahalised vahendid J B arveldusarvele seletusega Ole, mis omakorda ei

tõenda mistahes lepingu sõlmimist. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja on teinud ülekanded J

B arveldusarvele, kuid kostja veelkord rõhutab, et laenulepingu pooled sõlmitud ei ole.



Pooled elasid vabaabielus ajavahemikul 2000-2011.a ning kasvatasid koos kostja lapsi. Peale

lahkuminekut hageja avaldas soovi toetada kostja lapsi ning seega on teinud perioodilisi

ülekandeid laste toetamiseks.



Hageja väidete kohaselt pooled leppisid kokku, et kostja maksab laenu täies ulatuses tagasi

pärast oma aadressil asuva vara müüki aadressil xxx. Hageja väidete kohaselt seda fakt kinnitab

kostja e-kiri, mis oli saatnud hagejale e- postile 18.juuni 2017.a . Kostja ei ole hageja

11.06.2017 kirja kätte saanud. Hageja ei ole antud kirja kostjale saatnud. Tegemist on

dokumendi võltsimisega. Samuti ei ole Kostja hagejale edastanud 18.06.2017 kirja. Tegemist

on dokumendi võltsimisega. Kostja arvates hageja peab tõendama kohtule, et vastav kiri oli

kostja poolt hagejale saatnud.



Hageja nõue on alusetu ja tõendamata.



Kuna hageja põhinõue on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele alusetu on ka viivise nõue.

4. Kohus selgitas 08.04.2024 pooltele tõendamiskoormist, suunas pooli lahendama vaidlust

kokkuleppel ning andis lõplikud tähtajad seisukohtade, taotluste, tõendite ning menetluskulude

nimekirjade esitamiseks ning neile seisukohtade esitamiseks.

5. Hageja esitas 22.04.2024 täiendava seisukoha, tuues välja järgmist:



Vormivabaduse põhimõttest lähtuvalt ei ole lepingul kohustuslikku vorminõuet;



Hageja pangakonto väljavõttest on näha, et hageja ja kostja vahel oli kokkuleppe, et kandmise

raha hagejalt kostjale on laen, kuna hageja ise kirjutas laenu tagastus.



Hageja on seisukohal, et kui üks pool märgib selgituses võlgade tagasimakset ühisel

elamisperioodil, siis see selgelt näitab, et kõik teised rahalised suhted omavad samuti

laenulepingute kohustusi, eriti pärast suhete lõppemist, millest kostja mainib oma vastuses.



Kui kostja arvab, et hageja lihtsalt kandis temale raha ilma mingeid kohustuseta siis ta peab

seda tõendama, või muud juhul hageja võib vaadata läbi, kui alusetu rikastumise VÕS § 1027

alusel ja jätta täitmata oma kohustusi kostja poolt.

2-23-129614



Hageja tõendina esitatud selgituses tõi hageja välja järgmist: „/---/ Kokku laenati nii sularahas

kui ka ülekandega ... eurot. Neist 125 tuhat on kinnitatud ülekannetega tütre kontole märkega

Ole. See, et raha anti Ole laenuks, kinnitab ka tema enda selgitus osalise tagasimakse korral -

"laenu tagastus". Tagasimakse tingimus sõltus xxx müügist - see oli laenu tagasimakse

peamine allikas. Raha andsin laenuks Ole, mitte lastele ega nende ülalpidamiseks. Ma ei

elanud Oga samas majas ega jaganud temaga ühiseid majapidamis- või majandusasju.“

6. Kostja jäi 06.05.2024 lõplikus seisukohas varemesitatu juurde, tuues välja et hageja ei ole tõendatud

poolte vahel laenulepingu sõlmimist; hageja ei ole teinud ülekanded selgitusega „laen“; menetluses ei

nõua hageja maksete 54 ja 55 alusel (hagiavalduse lisa 3) laenu tagastamist; hageja ei ole kohtule

toonud välja nõude kujundamist; maksete seletusel (lisa 3: panga väljavõtte, makse nr

876,885,886,882,890,919) on märgitud „O„ ning ülekanded ei ole isegi tehtud kostja arveldusarvele;

samuti ei ole hageja välja toonud ega tõendatud, et hagejal on kostja vastu nõue alusetu rikastumise

sätete alusel – seega hageja nõue on alusetu ja tõendamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ja hinnanud tõendeid kogumis, asub

seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

9. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud

on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg

2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS

§ 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg

1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette

kindlaksmääratud jõudu.

10. Pooled ei vaidle järgmise asjaolu üle:



Hageja on kandnud rahalisi vahendid J B arveldusarvele seletusega „Ole“.

11. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, mille alusel

võiks hagejal olla nõue kostja vastu.

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe

saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused

samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.

2-23-129614

Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu

lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures

peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.

13. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2

järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise

korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult

kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi

eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kohustusest vabanemiseks

tõendama, et rikkumine oli vabandatav. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab

kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist.

14. Kohus selgitab, et laenulepingu sõlmimise tõendamiskoormis lasub hagejal. Kohus juhib hageja

tähelepanu, et ainuüksi rahasummade ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda

laenulepingud sõlmituks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11,

p 11).

15. Hageja on palunud mõista kostjalt välja põhinõue 8000 eurot lähtuvalt poolte vahel väidetavalt

sõlmitud laenulepingust ja selle osas kostja poolt esitatud e-kirjast, mis on hageja hinnangul käsitletav

võlatunnistusena. Kostja vaidleb hagile vastu, tuues välja, et poolte vahel ei ole laenulepingut

sõlmitud, väidetav laenusumma ei kattu hageja arvelduskontol viidatud ülekannetega, maksed on

tehtud kolmanda isiku arvelduskontole ning hageja pole välja toonud ega tõendanud, et hagejal oleks

nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel.

16. Kohtu hinnangul ei ole väidetavalt kostja poolt 05.10.2011 hagejale edastatud e-kiri käsitletav

tõendina laenulepingu sõlmimise osas. Esmalt märgib kohus, et lähtuvalt VÕS § 9 lg-st 1 sõlmitakse

leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega – hageja ei ole kohtu hinnangul

tõendanud, millistes laenutingimustes kokku lepiti, sh milliste laenutingimustega hageja ise nõustus.

Kohus nõustub hagejaga, et laenulepingul ei ole kohustuslikku vorminõuet, sh võib olla laenuleping

vormistatud ka suuliselt. Samas ei riimu kohtu hinnangul kohtu ette toodud asjaolud esitatud

tõenditega laenulepingu võimaliku sõlmimise kohta.

17. Väidetavalt kostja poolt 05.10.2011 hagejale edastatud e-kirjas toob kostja välja järgmist „Kas

saaksite mind uuesti aidata ja anda laenu 8500 – 10 tuhat.“ – eeltoodust lähtuvalt ei ole selge ka

võimalik laenusumma, kuivõrd hageja poolt väidetavalt laenatud 8000 euro summa ei kattu väidetavalt

kostja poolt soovitud 8500-10 000 euro suuruse summaga. Kohus nõustub kostjaga ka, et nõude

kujunemine on ebaselge. Hageja poolt esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja ei ole

teinud J B arvelduskontole ülekandeid vaid väidetaval laenu andmise perioodil 06.10.2011-

30.03.2012.a, vaid antud perioodile eelnevalt (al 2004.a), järgnevalt (kuni 2017.a) ja ka antud perioodi

ajal (maksed nr 889, 896, 897, 914 ja 918), mida hageja ei ole hagiavalduses käsitlenud laenu

väljastamisena. Hageja poolt väljatoodud maksete nr 876, 882, 885, 886, 890 ja 919 summa on 7600

eurot, mitte 8000 eurot. Kuigi hageja on 31.03.2024 toonud välja ka täiendava ülekande (makse nr

918), millest lähtuvalt oleks kogusumma 8000 eurot, ei ole hageja selgesõnaliselt välja toonud, et

nõuab ka antud kandest lähtuvalt laenu tagastamist. Hageja poolt J B arvelduskontodele tehtud eurodes

maksete selgitus on ühene „O“ ehk hageja poolt väidetava laenulepingu raames väidetavalt kostjale

laenuna välja makstud maksete maksekorralduste selgitustest lähtuvalt ei ole võimalik eristada,

millised maksekorraldused on tehtud laenuna ja millised mitte. Samas nõustub kohus kostjaga ka osas,

et hageja on oma arvelduskonto väljavõttest lähtuvalt ka varasemalt eristanud väidetavaid laenuga

seotud kandeid, mis on tehtud otse kostja arvelduskontole 10.07.2013, 23.07.2013 ja 20.08.2013

selgitusega „laen“, kuid mille alusel hageja kostjalt väidetavat võlga tagasi ei nõua. Eeltoodust

lähtuvalt ei saa kohus jaatada, et poolte vahel oli tava, et võimalikke laenuna tehtavaid makseid hageja

2-23-129614

poolt kostjale tehakse kokkuleppeliselt kolmanda isiku (J B) arvelduskontole ning et ülekannetel oleks

tavana kasutatud võimalikule laenule mitteviitavat selgitust.

18. Kohus ei saa poolte poolt esitatust lähtuvalt üheselt seisukohale, et poolte vahel pole olnud

laenusuhteid. Vastupidist tõendab kohtu hinnangul hageja arvelduskonto väljavõte ning väljavõttes

kasutatud selgitused (hagejalt kostjale 2013.a suvel tehtud kanded selgitusega „laen“ ning kostjalt

hagejale 30.06.2004 tehtud kanne selgitusega „LAENU TAGASTUS“). Küll aga ei saa kohus asuda

seisukohale, et hagi aluseks olevad maksed kolmanda isiku arvelduskontole on käsitletavad hageja

poolt kostjale antud laenuna, võttes arvesse ka, et hageja poolt tõendina esitatud kontoväljavõttest

lähtuvalt ei ole väidetava laenu andmise järgselt hageja välja toonud ühtegi kannet kostjalt hagejale,

mis oleks käsitletav võimaliku laenu tagasimaksena.

19. Hageja on täiendavalt esitanud tõendina 18.juunil 2017.a väidetavalt kostja poolt hagejale saadetud

e-kirjast, mida hageja käsitleb võlatunnistusena ja millest hageja hinnangul nähtub, et kostja leidis, et

kirjavahetus on juba sõlmitud laenuleping ja et laenulepingu täitmise tähtaega on saab lugeda alates

kinnistu müügist. Kostja vaidles esitatud tõendile vastu, tuues välja, et tegemist on võltsitud tõendiga.

20. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on

leidnud, et võlatunnistus on kohustatud poole kirjalikult esitatud tunnistus võla olemasolust ning see ei

pea sisaldama õigustatud poole tahteavaldust (RK TKo 3-2-1-101-04, p 28). Võla olemasolu

tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Õigustatud poole nõusolek

võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu (samas, p 28).

Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat

kohustust, mille läbi on võlgnik loobunud võimalikest vastuväidetest võlale ja millega lihtsustatakse

võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks

tõendamiskoormuse muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on

lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise (RK TKo

3-2-1-21-06. p 15, 3-2-1-58-06, p 12, 3-2-1-63-08, p 15). Võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega ning määrav ei ole võlatunnistuse sõnastus. Analüüsida tuleb

võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve

(RK TKo 3-2-1-15-09, p 12). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal vaja tunnustatud

võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (RK TKo 3-2-1-149-11, p 21, 3-2-1-

45-14, p 12).

21. Kohtu hinnangul ei ole võimalik olukorras, kus ka jaatada 18.06.2017 e-kirja ehtsust, käsitleda

nimetatud kirja võlatunnistusena. Käesolevas asjas on tõendatud, et poolte vahel võisid olla

laenusuhted. VÕS § 30 ei sätesta võlatunnistusele muid vorminõudeid peale kohustusliku kirjaliku

vormi. Seega ei välista VÕS § 30, et võlatunnistus antakse e-kirja vormis. Küll aga ei ole kohtu

hinnangul 18.06.2017 e-kiri käsitletav konkreetse nõude osas antud võlatunnistusena, kuivõrd

võlatunnistuses ei ole välja toodud millisest laenulepingust võlgnevus on ega kui suur see on. Seega ei

ole viidatud kirjast lähtuvalt võimalik üheselt selgeks teha, millise kohustuse olemasolu väidetavalt

võis kostja antud e-kirjaga kinnitada ja 18.06.2017 e-kirja ei ole seetõttu võimalik käsitleda

võlatunnistusena ega hagi aluseks olevatest maksekorraldustest tuleneva laenusuhte kinnitamise

tõendina.

22. 22.04.2024 on hageja toonud välja, et „Kui kostja arvab, et hageja lihtsalt kandis temale raha ilma

mingeid kohustuseta siis ta peab seda tõendama, või muud juhul hageja võib vaadata läbi, kui alusetu

rikastumise VÕS § 1027 alusel ja jätta täitmata oma kohustusi kostja poolt.“. Kostja vaidles alusetu

rikastumise nõudele vastu, tuues välja, et hageja ei ole välja toonud ega tõendatud, et hagejal on kostja

vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel.

23. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt juhul kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust

ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 kohaselt võib

2-23-129614

VÕS § 1028 lg 1 nimetatud juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud

eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena

omandatu väljaandmist.

24. Alusetu rikastumise nõue on suunatud kohustuse täitmise eesmärgil teisele isikule üleantu (nn

soorituse) tagastamisele. Soorituse all mõeldakse teadlikku (tahtlikku) ja eesmärgipärast võõra vara

suurendamist. Eelkõige esineb selline tahe olukorras, kus isik soovib soorituse kaudu täita oma

olemasoleva või tulevikus tekkiva kohustuse saaja ees. Sooritus on tehtud õigusliku aluseta, kui

kohustust, mida seeläbi täita sooviti, tegelikkuses ei eksisteeri või kus selline kohustus langeb pärast

soorituse tegemist tagasiulatuvalt ära. Soorituskondiktsiooni põhiliseks kohaldamisalaks on

reguleerida tühise (kohustust ei ole olemas) või tühistatud (kohustus langeb tehingu tühistamisel ära)

tehingu tagasitäitmisel tekkivaid võlasuhteid. Soorituskondiktsiooni kohaldamisala hõlmab laiemalt ka

nn eksliku soorituse olukorda (kohustust, mida isik täita soovib, tegelikkuses ei eksisteeri), samuti

olukorda, kus isik annab teisele isikule midagi üle eeldatava tulevase kohustuse täitmiseks, ent sellist

kohustust ei teki, näiteks kui pooled ei jõuagi lepingu sõlmimiseni, millest tulenevat kohustust täita

sooviti. Soorituskondiktsiooni ehk kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude eeldused on VÕS § 1028 lg 1 kohaselt järgmised: teisele isikule on midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st esineb sooritus), mis on tehtud ilma

õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole olemas, seda ei teki või langeb see

pärast soorituse tegemist ära. Nõude eelduste täitmise tõendamiskoormis lasub seejuures isikul, kes

alusetu rikastumise nõude esitab.

25. Kohus tõi ka 08.04.2024 selgituskirjas välja, et kui hageja tugineb alusetu rikastumise sätetele,

peab hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei

tekkinud või mis langes hiljem ära. Nõude esitamiseks peab olema selge see, milles sooritus seisnes ja

milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kostja võib seejärel esitada vastuväite, mis

välistab nõude maksmapaneku, eelkõige mõne VÕS § 1028 lg-s 2 loetletud vastuväite või VÕS § 1033

lg-st 1 tuleneva rikastumise äralangemise vastuväite.

26. Kohtu hinnangul on hageja poolt 22.04.2024 tõendina esitatud selgitus seejuures alusetu

rikastumise sätete alusel nõude esitamist välistav tõend. Hageja on välja toonud, et „/---/ Kokku laenati

nii sularahas kui ka ülekandega ... eurot. Neist 125 tuhat on kinnitatud ülekannetega tütre kontole

märkega Ole. See, et raha anti Ole laenuks, kinnitab ka tema enda selgitus osalise tagasimakse korral

- "laenu tagastus". Tagasimakse tingimus sõltus xxx müügist - see oli laenu tagasimakse peamine

allikas. Raha andsin laenuks Ole, mitte lastele ega nende ülalpidamiseks.“. Eeltoodust lähtuvalt on

hageja olnud läbivalt positsioonil, et hageja poolt kolmandale isikule tehtud ülekannete näol on

tegemist olnud laenu andmisega kostjale ehk kandeid ei ole tehtud hageja enda hinnangul alusetu

rikastumise sätete alusel. Täiendavalt nähtub edastatust, et hagejal puudub ka eelmenetluse lõpuks

selge positsioon selle osas, millises summas on väidetavalt kostjale laenu antud. Kohtu hinnangul ei

ole 2004.a kostjalt hagejale tehtud kanne selgitusega „LAENU TAGASTAMINE“ käsitletav

06.10.2011-30.03.2012 perioodil väidetavalt kostjale laenu andmise tõendina.

27. Eeltoodust lähtuvalt nõustub kohus kostjaga, et hageja ei ole oma nõuet alusetu rikastumise sätete

alusel esitanud ega tõendanud, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust,

mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Eeltoodust lähtuvalt ei ole võimalik kohtul rahuldada

hageja nõuet ka alusetu rikastumise sätete alusel.

28. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole tõendatud poolte vahel laenulepingu sõlmimist ning hagejalt

kostjale laenu andmist maksekorralduste nr 876, 882, 885, 886, 890 ja 919 alusel ja/või alusetu

rikastumise sätete alusel, tuleb hagi jätta rahuldamata.

29. Kuivõrd kohus jätab hageja põhinõude rahuldamata, ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue,

mille kohus jätab samuti rahuldamata.

2-23-129614

30. Kohus ei pea vajalikuks käesolevas otsuses käsitleda poolte väiteid seonduvalt J Ble tehtud

ülekannete tegeliku sisuga ja/või poolte võimaliku kooselu ja sellest lähtuvate kokkulepetega, kuivõrd

tegemist ei ole käesoleva hagi esemeks olevate küsimustega.

Menetluskulud

31. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

32. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

33. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja

materjalid.

34. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

35. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku §

177 lõikes 2 sätestatud korras. Kostja võib soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude nimekirja

kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

36. Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks

määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hannes Olev

Kohtunik