2-23-9484/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

31.05.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-9484

Tsiviilasi

Riskihaldus OÜ hagi X vastu hüpoteegiga tagatud

kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 31.01.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Riskihaldus OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

40 320 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Riskihaldus OÜ (registrikood

12921484), lepinguline esindaja Mihkel Nukka

Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Silver Eensaar

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.01.2024 otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta selle

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa p-le 10.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Riskihaldus OÜ (hageja) esitas 03.07.2023 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu

36 000 € ja alates hagi esitamisest viivise (VÕS § 113 lg 1 määras) nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja omandas kostja suhtes läbiviidud täiteasjas vara enampakkumisel Pärnus

Karja 45-4 asuva korteriomandi (registriosa nr 2868705, edaspidi: korter);

-

korter oli koormatud hüpoteegiga Eesti Panga (edaspidi: pank) kasuks, mis tagas panga

ja kostja vahel 09.07.2014 sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu.

Hüpoteeki ei kustutatud, kui hageja kanti kinnistusraamatusse korteri omanikuna;

-

pank esitas 23.07.2020 hagejale nõudeavalduse, milles nõudis laenulepingust tuleneva

kostja võla 35 774,07 € tasumist hiljemalt 24.08.2020. Pank algatas hüpoteegi

seadmise kokkulepe alusel täitemenetluse, milles taotles korteri sundmüüki;

-

hageja esitas Pärnu Maakohtusse hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

(tsiviilasi nr 2-21-260). Kohtuvaidlus lõppes 14.06.2023 kinnitatud kompromissiga,

mille alusel kohustus hageja tasuma pangale kostjaga sõlmitud laenulepingust

tulenevate nõuete katteks 36 000 € tingimusel, et pank loobub laenulepingust

tulenevatest muudest intressi- ja viivisnõuetest;

-

hageja tasus 23.06.2023 pangale 36 000 € ning AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2

alusel läks hagejale üle panga nõue kostja vastu hageja poolt rahuldatud ulatuses.

Täiendavalt märkis hageja, et tal ei olnud kostja vastu nõuet kostja pankrotimenetluse ajal,

millest tulenevalt puudus hagejal alus nõudeavalduse esitamiseks. Hageja tasus kostja

laenulepingust tuleneva võla pangale 23.06.2023. Pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ei

ole hagejale siduv, sest hageja ei olnud kompromissi osapool ega saanud selle poolt hääletada.

Seega ei välista pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss hageja nõuet AÕS § 349 lg 3 alusel.

Hageja nõue ei ole aegunud, TsÜS § 149 järgi on nõude aegumistähtaeg kümme aastat.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja omandas kinnisasja turuhinnast oluliselt soodsamalt, sest see müüdi koos

hüpoteegiga, teave hüpoteegi ja sellega tagatud kohustuse suuruse kohta oli hageja

tegelikule kasusaajale ja esindajale kinnistu ostmise ajal teada;

-

hageja, olles teadlik kostja pankrotistumisest, oleks pidanud esitama kostja

pankrotimenetluses vähemalt tingimusliku nõudeavalduse, kuid ei teinud seda;

-

pankrotimenetluses tunnustati panga nõuet kostja vastu 35 774,07 € ulatuses ja

kompromissi järgi tasuti 17.05.2021sellest 552,96 €; seega on kohustus lõppenud;

-

kostja ei olnud tsiviilasja nr 2-21-260 menetlusosaline, kompromissimääruses puudub

viide, et täidetud oleks kostjaga seotud kohustust;

-

kõigi nõuete aegumistähtaeg kostja suhtes saabus 06.05.2023 kell 15 – kolm aastat

pärast kostja pankroti väljakuulutamist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 31.01.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud

jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määratakse kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

kostja ja pank sõlmisid 09.07.2014 laenulepingu, millega pank andis kostjale laenu

korteri soetamiseks 41 970 € eest, tähtajaga 30 aastat. Laenulepingu p 8.1 alusel

kohustus kostja laenu tagatisena seadma korterile kinnistusraamatu esimesele

järjekohale hüpoteegi panga kasuks ja kinnistusraamatusse kanti 29.07.2014

muutmiskande alusel hüpoteek summas 55 750 € panga kasuks;

3 (5)

-

hageja omandas

17.01.2019

kostja suhtes läbiviidud täiteasjas toimunud

enampakkumisel korteri, kusjuures hüpoteeki ei kustutatud;

-

kostja pankrot kuulutati välja 06.05.2020 kell 15 tsiviilasjas nr 2-20-5141 ja selle kohta

avaldati samal päeval ka teade Ametlikes Teadaannetes;

-

pank esitas 23.07.2020 hagejale nõudeavalduse, milles nõudis laenulepingust tuleneva

kostja võla 35 774,07 € tasumist hiljemalt 24.08.2020;

-

pank algatas hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse ja taotles korteri sundmüüki;

-

hageja esitas 07.01.2021 Pärnu Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 039/2020/740 (tsiviilasi nr 2-21-260);

-

Harju Maakohtu 27.04.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-5141 lõpetati kostja

pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega; kostja pankrotimenetluses tunnustati

panga nõue summas 35 774,07 € ja kompromissi kohaselt pidi kostja rahuldama nõude

552,96 € ulatuses, mis tasuti 17.05.2021;

-

tsiviilasja nr 2-21-260 menetlus lõppes 14.07.2023 kinnitatud kompromissiga, millega.

hageja kohustus tasuma pangale kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete

katteks 36 000 €; hageja tasus selle summa 23.07.2023.

3.2. Hageja nõude õiguslik alus on AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2. Hageja pidi

arvestama, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahetumisel kehtib uue omaniku

suhtes nii tagatiskokkulepe (AÕS § 346 lg 2 ls 2) kui ka kinnistusraamatusse kantud kohese

sundtäitmise kokkulepe (TMS § 2 lg 2). See ei tähenda, et korteri võõrandamisel oleks läinud

laenulepingust tulenevad kohustused üle hagejale, kuid lepingust tulenevate kohustuste täitmata

jätmise korral on pangal kui hüpoteegipidajal õigus pöörata sissenõue ka hagejale kuuluvale

hüpoteegiga koormatud korterile (AÕS § 325 lg 1). Samas ei puutu asjasse, kas

enampakkumise tulemusel kujunenud kinnisasja müügihind vastas turuhinnale või mitte.

Täitemenetluses sõltub müügihind sellest, kui palju ollakse tegelikult valmis maksma.

3.3. Samuti ei oma tähtsust, kas hageja oli või pidi olema teadlik kostja suhtes läbiviidavast

pankrotimenetlusest. Kostja pankrot kuulutati välja 06.05.2020 kell 15 ja lõpetati 27.04.2021.

Hageja tasus pangale 36 000 € alles 23.07.2023. Kui pangal oli kostja vastu nõue, sai see

hagejale üle minna pärast pankrotimenetluse lõpetamist.

3.4. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale PankrS § 184 lg 6 kohta ja leidis, et pärast

kompromissiga võlgnevuse ümberkujundamist ning ümberkujundatud võla tasumist ei olnud

pangal enam kostja vastu nõuet, mille katteks hageja kinnisasjale seatud hüpoteeki realiseerida.

Hageja ei olnud panga ees solidaarvõlgnik, samuti puudus pangal hageja suhtes täitedokument,

mis võimaldanuks sellest tuleneva nõude katteks hüpoteeki realiseerida. Seega ei pidanud

hageja pangale laenulepingust tulenevat nõuet tasuma. AÕS § 349 lg 3 alusel nõude ülemineku

eeldus on hüpoteegiga tagatud kohustuse (osaline) täitmine. Vastava kohustuse puudumisel

23.07.2023 pangale makse tegemise korral ei saanud vaidlusalune nõue hagejale üle minna.

Hagejal võib olla alusetust rikastumisest tulenev nõue panga vastu, kuid hagejal ei ole AÕS

§ 349 lg 3 järgset nõuet kostja vastu.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt

järgmised.

4.1. Esiteks kohaldas maakohus valesti PankrS § 184 lg 6 ls 1. Tsiviilasjas nr 2-20-5141

sõlmitud kompromissiga kujundati ümber panga ja kostja vaheline võlasuhe üksnes

pankrotimenetluse raames ning see omas õiguslikke tagajärgi pankrotivara realiseerimisest

saadu jaotamisel. Korter ei kuulu pankrotivarasse ja sellega seotud õiguste realiseerimisele

kompromiss ei ulatu. PankrS mõttest ja pandiga tagatud võlausaldaja prioriteetsusest tulenevalt

4 (5)

tuleb tagada, et ka pärast pankrotimenetluse lõppu jäävad pandipidaja õigused püsima, kui

nõuet pankrotimenetluses täielikult ei rahuldatud. Kohtupraktika kinnitab, et pandipidaja ega

kolmandast isikust pantija, kelle vara tagab pankrotivõlgniku kohustust, õiguseid ei tohiks

pankrotimenetluses sõlmitav kompromiss kahjustada (TrtRnKo 17.06.2019, 2-18-8286, p 10).

Maakohus ignoreeris neid põhimõtteid.

4.2. Teiseks rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust, sest jättis arvestamata hageja

oluliste faktiväidetega. Hageja leiab jätkuvalt, et pankrotimenetluses sõlmitud kompromissiga

ei kujundatud hageja nõuet ümber, sest kompromissi resolutsioon ei kajasta hageja nõude

vähendamise ulatust ega tagajärgi. Samuti ei olnud hageja pankrotimenetlusse kaasatud ja ta ei

hääletanud sellise kompromissi kinnitamise poolt. Kompromiss ei saa ega tohi kahjustada ega

vähendada pankrotimenetlusse kaasamata kolmandast isikust pantija õiguseid olukorras, kui ta

soovib vältida tema varale seatud pandi realiseerimist, tasudes pandipidajale pandiga tagatud

nõude. Asja- ja pankrotiõiguse põhimõtetest ning eesmärgist lähtuvat peab pandipidajale

sõltumata kompromissist jääma õigus kasutada pandiõigust ja pandiõiguse realiseerumisel peab

pantijal (hagejal) omakorda olema võimalus nõuda võlgnikult (kostjalt) tema eest täidetud

kohustuse täitmist.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab osaliselt

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab

menetluskulud ka ringkonnakohtus.

7. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu otsuse

p-s 25 tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).

8. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 järgi

hagejale üle läinud panga kui algse hüpoteegipidaja rahalise nõudena, mille täitmist saab

põhimõtteliselt nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel. Õiged on maakohtu põhjendused vaidlustatud

otsuse p-des 28–30 ja 32, millega ringkonnakohus nõustub neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).

Asjas ei oma tähtsust enampakkumise hind, millega hageja panga nõude tagatiseks olnud

korteri omandas ega ka selle võrdlus korteri väärtusega (sarnaselt nt TlnRnKo 25.11.2022, 2-

21-16954, p 8 ja selle alapunktid). Samuti ei takista hageja nõude rahuldamist tema

nõudeavalduse puudumine kostja pankrotimenetluses. Lisaks maakohtu põhjendustele märgib

ringkonnakohus selles osas, et PankrS § 167 lg 1 ls 1 lubab esitada pankrotimenetluses

esitamata nõudeid pärast selle menetluse lõppemist üldises korras.

9. Samuti on õige vaidlustatud otsuse p 31 esimeses kuues lõigus väljendatud maakohtu

seisukoht, et pärast kostja pankrotimenetluses kompromissi kinnitamist ja täitmist polnud

pangal enam rahalist nõuet kostja vastu. Ka selles osas pole vaja põhjendusi korrata. Maakohus

viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ja kohaldas PankrS § 184 lg 6 õigesti. Siinjuures on

esiteks oluline, et AÕS § 349 lg 3 alusel üleläinud nõude omandaja saab algse hüpoteegipidaja

asemel pankrotivõlausaldajaks, st tal on pankrotivõlgniku suhtes samasugused õigused ja

kohustused nagu olid hüpoteegipidajal võlausaldajana (RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13,

p-d 14–15). Teiseks tuleb märkida, et kuigi pank ei hääletanud kostja pankrotimenetluses

kompromissi poolt (dtl 291–296), siis on pankrotimenetluses kompromissi tegemise erisusena

teiste võlausaldajate ja võlgniku kokkulepe ka tema suhtes siduv. Kompromiss tehakse PankrS

§ 180 lg 1 järgi võlausaldajate üldkoosolekul kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta, mis

olid olemas kompromissi tegemise ajaks (RKTKm 24.05.2005, 3-2-1-53-05, p-d 18 ja 30).

10. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et panga nõue hageja vastu lõppes

kostja pankrotimenetluses kompromissi kinnitamise ja tasumisega ning et hagejal võib olla

alusetust rikastumisest tulenev nõue panga vastu (vaidlustatud otsuse p 31 neli viimast lõiku).

5 (5)

Samuti pole õige põhjendus, et hageja viidatud senine kohtupraktika (TrtRnKo 17.06.2019, 2-

18-8286, p-d 7–10) on täiesti asjakohatu. Need põhjendused tuleb otsusest välja jätta, aga

hageja nõuete lahendus sellest ei muutu. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 9 maakohtuga,

et kostja pankrotimenetluses kinnitatud ja täidetud kompromiss kujundas ümber panga ja kostja

vahelise võlasuhte. Selleks, et sama kompromiss kujundaks täielikult nõude ümber ja omaks

toimet pandipidajast võlausaldaja suhetes kolmanda isikuga, kes on pantija, peab pandiga

tagatud nõude võlausaldaja hääletama kompromissi kinnitamise poolt. See tingimus ei ole

käesoleval juhul täidetud. Järelikult pole kompromissil toimet panga ja hageja vahelises suhtes.

11. Küll aega ei tulene eelnevast omakorda, et hagejal võiks olla nõue kostja vastu. Ühelt poolt

panga ja kostja ning teiselt poolt panga ja hageja õigussuhte eristamine tähendab käesoleval

juhul, et hageja pidi küll täitma hüpoteegiga tagatud kohustust, aga ei saa omakorda nõuda

endale sama kohustuse täitmist. See on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamisel ette

nähtav ja mõistlik risk. Hagejat ei olnud vaja ega võimalik kaasata kostja pankrotimenetlusse.

Eespool p-s 8 märgitud kaalutlustel omandas hageja panga õigusliku positsiooni – sellele

vastavalt pole tal enam rahalist nõuet kostja vastu pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi

tulemusel. Kompromissi kinnitamise määrus (dtl 97–101) kajastab piisavas ulatuses

kompromissi tagajärgi. Määruse resolutsiooni p 2 kohaselt kujundati panga 35 774,07 €

suurune tunnustatud nõue ümber nii, et nõude suuruseks kujunes 552,96 €. Selles osas on nõue

täidetud ja seega on kogu nõue kostja vastu lõppenud. Järelikult ei saanud varem pangale

kuulunud nõue enam hagejale AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 järgi üle minna.

12. Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 33 õigesti, et hageja nõude puudumise tõttu ei

ole vaja kontrollida selle aegumist. Kokkuvõtvalt ei anna hageja kaebuse väited alust muuta

maakohtu otsustust, et hagi jääb rahuldamata.

13. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Resolutsioonis

märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kulud määrab rahaliselt

kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)