3-22-2302/66 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2302

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkirja nr

2-22/1-2/148 ja 27. septembri 2022. a vaideotsuse nr 1-

11/171-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2023. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. juuli 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kohaldas 14. mai 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/148 alates 13. maist

2022 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, ohjeldusmeetmetena käeraudade

kasutamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla 14. mai 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/148 ja 27. septembri 2022. a vaideotsuse nr

1-11/171-2 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja kasutanud ettekandes nimetatud solvavat väljendit. Intsidendi

käigus oleks valvur pidanud andma kaebajale võimaluse võtta ise ära Ukrainat toetav lint oma

riiete küljest, mitte ütlema, et võtab selle jõuga ära. Kaebaja seletas valvurile, et selline

käitumine on lubamatu ja ta tahab rünnata puudega invaliidi, mille näitamiseks tõstis kaebaja

oma liikumiskepi. Kaebaja pani kepi maha ja liikus valvuri poole eesmärgiga teada anda, et

selliselt alandatakse kaebaja inimväärikust.

Enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oleks vangla pidanud suhtlema

meditsiiniosakonna ja psühhiaatriga, et saada hinnang kaebaja lukustamise ja käeraudade

kohaldamise kohta.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ei tohi kasutada varasemaid

individuaalse täitmiskava (ITK) andmeid. Ka ei ole lubatud kasutada kustutatud karistusandmeid

süüdimõistetu elukäigu iseloomustamisel.

3. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja varasem käitumine näitab, et ta on võimeline teiste isikute suhtes

vägivalda kasutama ning selline reageering võib ilmneda spontaanselt. Arvestades kaebaja isikut

ja tema varasemat käitumist, tekkis 13. mail 2022 aset leidnud sündmuse pinnalt põhjendatud

kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele. Olukorras, kus kaebaja asus enda jaoks

ebameeldiva olukorra tekkides agressiivselt käituma, ähvardama ja küünarkarguga ähvardavalt

vibutamata, ei saa vangla jääda rünnet ootama.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole nõutav arsti (ega ka psühhiaatri) kaasamine

ja tema arvamuse ärakuulamine.

Isikust tuleneva ohu hinnangul tuleb vanglal arvesse võtta isiku kohta teadaolevad andmed.

Seetõttu ei saa pidada õigusvastaseks ja lubamatuks asjaoluks seda, et kaebaja ohtlikkuse

hindamisel võeti arvesse tema varasemalt toimepandud kuritegusid, mis kajastuvad ka kaebaja

ITK-s.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 16. oktoobri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus leidis, et vastustaja on piisavalt põhjendanud kaitstava õigushüve

kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on

vajalik. Kaebaja käitumisest, kus ta ärritus vanemvalvuri peale ning võttis kätte tugikepi,

millega hakkas žestikuleerima, sai järeldada, et kaebaja võib ohustada ametnikke.

6. Vaidlust ei ole selles, et 13. mail 2022 kella 16.10 paiku ärritus kaebaja vanemvalvur

peale, kui viimane tegi kaebajale etteheiteid kaebaja kaelas särgi peal rippuval paelal Z

tähe märgistuse osas ning lubas selle kaebajalt ära võtta. Kaebaja ja vanemvalvuri vahel

toimunud vestluse käigus tõstis kaebaja oma tugikepi ning pärast seda, kui kaebaja pani

tugikepi tagasi maha, liikus kaebaja ärritunult vanemvalvuri poole.

7. Kaebaja ei nõustu, et ta lubas märgistuse äravõtmisel ametnikule tugikepiga virutada

ning karjus "idi nahhui". Tegemist on klassikalise sõna sõna vastu olukorraga.

Vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude

märkimist, ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused

oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna

vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal. Kaebaja ei ole

oma väiteid kuidagi tõendanud.

8. Sõltumata sellest, kas kaebaja kasutas talle etteheidetavaid sõnu või mitte, võis pelgalt

kaebaja ärritunud olek ja tugikepiga žestikuleerimine anda aluse veendumuse

tekkimiseks, et kaebaja võib tema kasutuses oleva tugikepiga ohustada vanglaametnikke.

Seda eelkõike seetõttu, et kaebaja on varasemalt kasutanud meditsiiniosakonna õe suhtes

füüsilist vägivalda.

9. Vastustaja on esitanud oma kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks. Võttes arvesse käskkirjas välja toodut, mille järgi võib kaebaja ohustada

ametnikke, ning vangla kohustust tagada ning teha omalt poolt kõik, et säiliks isikute

turvalisus ning elu ja tervis, ning sellele tuginevat vangla seisukohta, mille kohaselt on

vajalik tagada kaebaja üle tõhusam järelevalve, vähendada kontakte ametnikega ja

minimaliseerida kinnipeetava poolsed võimalikud ründed, on vangla poolt rakendatud

meetmed eesmärgipärased. Samuti nähtub vaidlustatud käskkirjast, et vangla on

meetmete valikul võtnud arvesse mh kaebaja tervislikku seisundit ja sellest tulenevalt

otsustanud käeraudade kasutamise selliselt, et neid ei kasutata kinnipeetava saatmisel.

10. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust kinnipeetava suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel küsida vangla meditsiiniosakonna või

psühhiaatri arvamust. See, et vastav kohustus on ette nähtud teenistuja ametijuhendis,

kaebajale subjektiivset nõudeõigust ei anna.

11. Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkiri nr 2-22/1-2/148 on antud pädeva haldusorgani

poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning selles puuduvad

kaalutlusvead. Käskkirja koostamisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et käeraudade kasutamine oli lubamatu tema terviseseisundi

tõttu. Kaebaja ei olnud agressiivne ega vihane. Kui kaebaja oleks mõelnud vägivallale, siis ta

oleks vehelnud kepiga täies pikkuses ega oleks piirdunud sõrme viibutamisega.

Kaebaja toetab Ukrainat ja sõja puhkemise järel taotles isegi Ukrainasse üleviimist. Ta pani

kaela Ukraina lipu lindi ning joonistas lindile rohelise Z tähe ja punase V tähe Ukraina

presidendi toetuseks, sest Indrek Tarand ütles ETV+ kanalil, et nende tähtedega võib Vene

Föderatsiooni asemel hoopis Ukraina presidenti toetada. Kaebaja kandis linti mitu kuud.

Valvur ründas kaebajat suuliselt ja võttis ära tema nimesildi, millel olid Ukraina ja Eesti lipud.

Arusaamatu, miks seda ei või kanda.

Kaebajal on tõsised probleemid vaimse ja füüsilise tervisega. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel sellega ei arvestatud. Lukustatud kambrisse ümberpaigutamisel sunniti kaebajat

tassima raskeid asju, ähvardades vastasel juhul paigutada kaebaja kinnisesse kambrisse

kartseriosakonnas.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei lõpetatud koheselt asjaolude äralangemisel, s.o

kui oli selge, et kaebaja ei kujuta ohtu ametnikele ega kinnipeetavatele.

27. novembri 2023. a menetlusdokumendis märkis kaebaja veel, et ta palub kutsuda tunnistajad

kohtusse.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

regulatsiooni ja selle rakendamise tingimusi ning põhjendatult tuvastanud VangS § 69 lg-

s 1 sätestatud aluse esinemise meetmete kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja HKMS § 201 lg 4 alusel jätab

põhjendused kordamata.

15. Kaebaja on olulise osa apellatsioonimenetluses esitatud väidetest ja põhjendustest

pühendanud sellele, et selgitada, miks tema hinnangul olid tema suhtes kohaldatud

täiendavad julgeolekuabinõude, eelkõige eraldatud lukustatud kambri tingimused

õigusvastased ning tema üksikvangistuses hoidmise kestus ülemäärane. Need seisukohad

aga ei seostu kaebuse esemega. Nimelt võttis halduskohus 23. novembri 2022. a

määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/148

ja 27. septembri 2022. a vaideotsuse nr 1-11/171-2 tühistamise nõuetes. Seega praeguses

asjas ei ole täiendavate julgeolekuabinõude elluviimise tingimused, s.h abinõude

kohaldamise kestus osaks kaebusest ning selle kohta esitatud väited ja põhjendused ei ole

asjakohased ega saa mõjutada asja lahendamist. Seetõttu jätab ringkonnakohus

tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused vastavas osas.

16. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas tõendeid valesti, jättis osa tõendeid arvestamata

ja seepärast ekslikult nõustus vanglaga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks

oli alus olemas.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

17. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma

tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib

kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse

tuvastamisel on vanglal õigus otsustada julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv

meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud abinõude hulgast. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka tõkestaval eesmärgil.

Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti

saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.

18. Praegusel juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks kaebaja

käitumine 13. mail 2022. a toimunud intsidendis. Vaidlust ei ole, et kaebajal oli verbaalne

konflikt vastustaja ametnikuga, kus kaebaja ja valvur olid sõnavahetuses vangla

eluosakonna trellukse juures. Valvuri ettekandest (dtl 275) nähtub, et kaebaja ärritus, kui

valvur jäi kindlaks nõudele võtta kaelast lint, millele kaebaja oli kirjutanud Z tähe,

vaatamata sellele, et kaebaja selgitas, et tegemist ei ole Vene Föderatsiooni agressiooni

toetava sümboliga. Kaebaja on haldusmenetluses ja kohtumenetluses põhjalikult

selgitanud, miks ta pidas Z tähte toetusavalduseks Ukraina Vabariigi presidendile ja

seega lubatavaks sümboliks. Samuti on kaebaja osutanud sellele, et varem ei olnud tehtud

talle märkusi Z tähega lindi kandmise kohta ja ametnik kokkuvõttes ebaõigesti keelas

lindi kandmise ja lubas selle kaebajalt ära võtta. Kaebaja seejuures ei eita, et ametniku

käitumine oli kaebajale vastumeelne ja ta ärritus suhtluse käigus. Valvur kirjeldab

ettekandes veel seda, et ärritudes võttis kaebaja kätte kaasas olnud tugikepi ja hakkas

žestikuleerima ning ütles kõrgendatud ning ärritunud hääletooniga, et kui valvur temalt

paela ära võtab siis „oi kuidas ta virutab sellega“ (viidates tugikepile). Pärast seda pani

kinnipeetav tugikepi maha ning hakkas valvuri suunas liikuma. Viimane pani käe ette, et

takistada kaebaja lähenemist ning taganes ise samal ajal. Valvuri ettekandes kirjeldatu

nähtub selgelt ka intsidendi kohta esitatud valvekaamera salvestiselt (dtl 302).

Salvestiselt ilmneb, et paariminutilise suhtluse käigus kaebaja ärritub, verbaalsele

suhtlusele lisanduvad energilised žestid, siis tugikepiga viibutamine ning ründav

liikumine valvuri suunas.

19. Valvuri ettekande kohaselt, vaatamata valvuri vastupidisele korraldusele, lasi

intsidendi juures viibinud praktikant kaebaja eluosakonda sel ajal, kui kaebaja astus

lähedal asuvasse kabinetti, et kutsuda inspektor-kontaktisik. Seepeale kutsus valvur

kaebaja tagasi osakonnast välja, millele kaebaja reageeris hüüdes valjult „idi nahhui!“ ja

jätkas liikumist oma kambri suunas. Selles olukorras ei ole põhjust järeldada kaebaja

eluosakonda sisse laskmise faktist nagu oleks vastustaja ametnikud algselt hinnanud

intsidendi tõsidust väikseks. Asjas kogutud tõendid kinnitavad hoopis, et vanemvalvur

hindas kaebaja käitumist ohtlikuks kohe, pidades vajalikuks kaasata olukorra

lahendamisse ka inspektor-kontaktisik. Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimus koheselt intsidendi järel. Seegi

kinnitab, et kaebaja ohtlikkus oli äratuntav koheselt ja tegemist ei ole meetmete

kohaldamisega otsitud põhjusel.

20. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et halduskohus oleks teinud nende tõendite

pinnalt ebaloogilisi järeldusi, omistanud mõnele tõendile ebaproportsionaalselt suure

tähenduse, jätnud mõne tõendiga arvestamata või eksinud tõendeid hinnates muul viisil.

Konflikti toimumine ei ole vaidluse all. Seega tuli halduskohtul vastata küsimusele, kas

kaebaja käitumine oli piisav, et järeldada, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Halduskohus on seda arusaadavalt teinud, selgitades, miks nendel

asjaoludel vastustaja põhjendatult tuvastas kaebaja ohtlikkuse. Vangla valvekaamerate

salvestistelt ilmneb, et intsidendi käigus oli kaebaja see, kes ei nõustunud ametniku

öelduga ega lubanud sõnavahetusel lõppeda ning seejärel asus ähvardavalt tegutsema

endast füüsiliselt selgelt väiksema ametniku suunas Nendel asjaoludel ei ole põhjust

pidada ebatõenäoliseks, et kaebaja sõneluse käigus esitaski ähvarduse, nagu ametnik

ettekandes kinnitas. Kaebaja varasemat käitumist, s.h vanglas toime pandud rikkumisi

arvestades oli vastustajal piisav alus karta, et lindi kandmise keeld ärritab kaebajat

sedavõrd, et sellest saab alguse uus intsident, mis võib viia rünnakuni vangla ametniku

vastu. Nõustuda võib halduskohtuga, et sõltumata sellest, kas kaebaja kasutas talle

etteheidetavaid sõnu või mitte, võis pelgalt kaebaja ärritunud olek ja tugikepiga

žestikuleerimine anda aluse veendumuse tekkimiseks, et kaebaja võib ohustada

vanglaametnikke.

21. Nõustuda ei saa aga kaebajaga, nagu ei oleks lubatav kaebaja ohtlikkuse hindamisel

arvestada kaebaja varasema käitumisega kinnipidamise ajal. On ilmne, et kui kaebaja

stressiolukorras, kus tal ei õnnestu saavutada endale meelepärast tulemust ja/või ta

tunneb end alavääristatuna, on kasutanud füüsilist vägivalda, viitab see võimalusele, et

sarnane käitumine kordub ka tulevikus. Ringkonnakohtule ei ole teada, et

vangistusseadus või muu õigusakt keelaks kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel arvestada

tema varasema käitumisega ja tugineda seejuures iga-aastase individuaalse täitmiskava

koostamisel aluseks olnud ohuhinnangule ja selles kirjeldatud intsidentidele. Kaebaja ei

väidagi seejuures, et nagu ei oleks vastustaja poolt esile toodud rünnet vangla

meditsiinitöötaja vastu aset leidnud. Sellise ohtlikkusega käitumisest mööda vaadates

kaebaja käitumist prognooside jätaks vastustaja täitmata talle seadusega pandud

kohustuse tagada vangla ja selles viibivate isikute julgeolek.

22. Samuti ei saa kaebajaga nõustuda, nagu viitaks tema rahulik käitumine paljudel

kordadel arsti vastuvõtul või ka igapäevaselt eluosakonnas sellele, et kaebaja ei ole ohtlik

teistele isikutele. Vastustaja ei väidagi, et kaebaja oleks jätkuvalt ohtlik igas olukorras ja

kõigile isikutele, kellega ta kokku puutub. Kaebaja ohtlikkus väljendub selles, et ta käitub

ettearvamatult stressiolukordades. Ärritudes võib kaebaja kaotada kontrolli ja asuda

lahendama konflikti füüsilise ründe kaudu. Seda järeldust ei lükka ümber see, kui kaebaja

tavaolukorras suudab suhelda kaaskinnipeetavate või ka vastustaja ametnikega viisakalt,

neile ohtlikuks muutumata. Vaidlusaluse intsidendi käigus kaebaja käitumine ilmselgelt

väljus tavapärase suhtluse raamidest. Vastustaja pidi arvestama võimalusega, et lindi

kandmise keelamisest põhjustatud pahameel võib uues intsidendis kasvada ähvardusest

edasi füüsilise ründeni.

23. Kokkuvõttes tuvastas vangla seega põhjendatult kaebaja ohtlikkuse ja kaalus, kas ja

milliseid VangS § 69 lg-s 2 nimetatud meetmeid ohu realiseerumise ärahoidmiseks

kasutada.

24. Kaebaja väidetest võib aru saada, et tema hinnangul jättis vastustaja seejuures

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvestamata kaebaja

terviseseisundiga. Seetõttu kohaldas vastustaja meetmeid, mis ei olnud sobivad.

Täpsemalt ei olnud lubatav kaebaja paigutamine üksikvangistusse eraldatud lukustatud

kambrisse ega käeraudade kohaldamine. Samas ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis

kinnitaks, et viidatud meetmete rakendamine oli meditsiiniliselt lubamatu. Samuti ei ole

kaebaja osutanud selliste tõendite kogumise võimalusele. Ka ringkonnakohtule ei ole

teada kaebaja väidet kinnitavate asjaolude või tõendite olemasolu. Halduskohus on

põhjendatult selgitanud, et kehtiv õigus ei sea täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise, s.h eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, eelduseks arsti nõusolekut.

Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi kaebaja väidab vaimse tervise probleeme, ei ole ta

suutnud välja tuua, milliste vältimatult kahjulike mõjudega kaebajale pidanuks vastustaja

arvestama või, et arst oleks tagantjärele hinnanud meetmete kasutamise lubamatuks või

tuvastanud nendest tingitud tervisekahju. Käeraudade kasutamise osas on vastustaja aga

märkinud, et tulenevalt kaebaja tervislikust seisukorrast ei kasutata käeraudu saatmise

ajal, kuna kaebaja kasutab kõndimisel abivahendit. Seega vastupidiselt kaebaja väidetule

vastustaja siiski arvestas kaebaja tervisliku seisundiga ning piiras meetme kohaldamist.

Arusaadavad on vastustaja kaalutlused meetmete valiku kohta. Nii märkis vastustaja, et

kohaldatud meetmed aitavad teostada kaebaja üle tõhusamat järelevalvet ning vähendada kaebaja

kontakte ametnikega. Ringkonnakohus nõustub, et nii eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine kui ka kehakultuuriga

tegelemise keelamine aitavad kõik kaasa kaebaja ohtlikkuse maandamisele praegusel juhul.

Vastustajal ei olnud muid meetmeid, mille abil saavutada sama eesmärki kaebaja õigusi vähem

riivates. Samuti on vastustaja piisavalt selgitanud käeraudade kohaldamise vajalikkust, märkides,

et käeraudade kohaldamisel on oluliselt takistatud käte liikuvus, võimalus lüüa, haarata või

kägistada.

Vastustaja on arvestanud meetmete valikul kõigi oluliste asjaoludega. Kohaldatud meetmeid ei

saa vaidluse asjaoludel pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks.

25. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt

otsustanud kaevatava käskkirjaga kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise. Vastavalt jättis halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldamata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

HKMS § 118 lg 3 järgi, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega

jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)