2-23-6797/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. mai 2024

Tsiviilasja number

2-23-6797

Tsiviilasi

Janika Saare ja Mittetulundusühingu Lahemaa

Rakenduslik Loovuskool hagi Janno Norma vastu

isikliku kasutusõiguse lõpetamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janika Saare ja Mittetulundusühingu Lahemaa

Rakenduslik Loovuskool apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellandid (hagejad):

1. Janika Saar (isikukood XXXXXXXXXXXX)

2. Mittetulundusühing Lahemaa Rakenduslik

Loovuskool (registrikood 80197382)

Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Katrin Paulus

Vastustaja (kostja): Janno Norma (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Harland

Paas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Janika Saare ja Mittetulundusühingu

Lahemaa

Rakenduslik

Loovuskool

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 31. jaanuari 2024. a otsus

muutmata.

3. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

solidaarselt Janika Saare ja Mittetulundusühingu

Lahemaa Rakenduslik Loovuskool kanda.

4. Mõista Janika Saarelt ja Mittetulundusühingult

Lahemaa Rakenduslik Loovuskool solidaarselt

Janno Norma kasuks välja menetluskulud 198

eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Janika Saar (hageja 1) ja Mittetulundusühingu Lahemaa Rakenduslik Loovuskool (hageja 2)

esitasid 8. mail 2023. a Viru Maakohtule hagi Janno Norma (kostja) vastu. Hagejad paluvad

kohustada kostjat andma tahteavaldus ning asendada kohtuotsusega kostja tahteavaldus Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX all kantud kinnistu kolmandasse jakku

kolmandale järjekohale kostja kasuks sisse kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks ning

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXXX all kantud kinnistu

kolmandasse jakku esimesele järjekohale kostja kasuks sisse kantud isikliku kasutusõiguse

kustutamiseks. Menetluse käigus esitasid hagejad alternatiivse nõude, mille kohaselt hagejad

paluvad kohustada kostjat eelnimetatud tahteavalduste andmiseks ja asendada need

kohtuotsusega ning kohustada hagejaid solidaarselt hüvitama kostjale isikliku kasutusõiguse

väärtus selle kustutamise eest 2935 eurot 36 senti. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja

kanda ja mõista need kostjalt hagejate kasuks välja koos menetluskuludelt viivise tasumise

kohustusega.

Hagiavalduse kohaselt on hageja 1 ja kostja endised abikaasad. Hageja 1 juhitud ettevõttele

kuulub XXXXXXX, mis asub hagejale 1 kuuluval kinnistul registriosa numbriga XXXXXXX.

Kinnistul asub lisaks muudele ehitistele sepipada (ehitisregistri kood XXXXXXXXX), sellele

on hageja 2 kasuks seatud hoonestusõigus (registriosa number XXXXXXXXX). Hageja 1 ja

kostja abielu lõppemisel nõustus hageja 1 seadma kostja kasuks isikliku kasutusõiguse sepipaja

kasutamiseks, kuna üksnes nii oli võimalik varalised vaidlused kostjaga lõpetada. Hageja 1

lootis, et nii on võimalik kinnistul asuvat sepipada sihtotstarbeliselt „elus hoida“ ja käsitöötalul

oleks võimalik tutvustada külastajatele kinnistul asuvat sepipada kui töötavat sepikoda.

Hageja 1 ja kostja leppisid 3. juulil 2017 kokku seada kostja kasuks tähtajatu ja tasuta isiklik

kasutusõigus kinnistul asuvale ehitisele (sepipada) ja sõlmisid selleks isikliku kasutusõiguse

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Hageja 2 ja kostja leppisid 3. juulil 2017 kokku seada

kostja kasuks isiklik kasutusõigus kinnistul asuvale ehitisele (sepipada) tähtajaga kuni

hoonestusõiguse lõppemiseni ja sõlmisid selleks isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu. Kuigi isiklike kasutusõiguste sisuks oli lubada kostjal teha sepatöid ning

sepipada kasutada, ei ole kostja seal sepatöid teinud. Kostjal puudub lepingus kokkulepitud

eesmärgipärane huvi isikliku kasutusõiguse vastu. Kostja ei ole kunagi kasutanud sepipada

sihtotstarbeliselt (sepatööde tegemiseks). Alates isikliku kasutusõiguse seadmisest on kostja

käinud sepipajas kui üldse, siis väga harva.

Kostja kinnitas 2021. a juunis vastuses hageja 2 nõudekirjale, et kostja käis sepipajas 2021. a

märtsi lõpus ja aprilli alguses ning valmistas seal neli nuga, seega ainult kaks korda nelja kuu

jooksul. Pärast 2021. a kevadet ei ole kostja kordagi sepipajas käinud. Kostja on paaril korral

väitnud, et tal puuduvad sepipaja kasutamiseks võtmed. Hageja 1 on kostjale alati selgitanud,

et kui kostja annab enda tulekust teada (e-posti teel), siis hageja 1 avab ukse. Kostja pole enda

tulekust teatanud. 2022. a novembris võttis politsei hagejaga 1 telefoni teel ühendust ja küsis

sepipaja ligipääsu kohta. Hagejale 1 sai teatavaks, et kostja tegi politseile kaebuse sepipajale

ligipääsu puudumise kohta. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest hageja teabenõudele nähtub,

et kostja soovis saada sepipajast oma asju, mitte ligipääsu sepipajas sepatööde tegemiseks.

Sepipajas ei toimu mitte mingisugust tegevust, mida oleks võimalik nimetada sepatöödeks

(isegi neil harvadel juhtudel, millal kostja sepipajas viibis). Ainuüksi nugade treimist või kostja

nimetatud viisil nugade valmistamist ei saa pidada sepatööks. Hagejad tuginevad selles osas

erinevate nuge valmistavate isikute ekspertarvamustele. Arvamuste kohaselt ei saa kostja

tegevust seostada sepatööga, kuna selline töö ei vasta sepatöö kriteeriumitele.

Kuna kostja ei ole kasutanud sepipada isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus kokkulepitud

kasutusotstarbele vastavalt, on isiklik kasutusõigus kaotanud kostja jaoks igasuguse tähtsuse.

Kuna isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus ei ole kokku lepitud sepipaja muudes

kasutusvõimalustes, tuleb eeldada, et kostja huvi sepipaja kasutamise suhtes on lõppenud

sepatööde mitte tegemisega. Kostja ei ole alates 2021. a kevadest kasutanud sepipada ka muul

otstarbel. Kostja ei kasuta sepipada sihtotstarbeliselt ja ei viibi seal. Kostja ei hoia sepipada

korras, see on segamini ning hooldamata.

Isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõue ei eelda õigustatud isikule hüvitise maksmist. Kui

kohus leiab, et ilma hüvitiseta ei ole võimalik isiklikku kasutusõigust lõpetada, on hagejad nõus

hüvitama kostjale selle väärtuse. Hagejad leiavad, et isikliku kasutusõiguse väärtust on

võimalik analoogiat rakendades arvestada notari tasu seadust kohaldades.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja ei vaidle vastu

hagiavalduses esitatud asjaoludele, kuid leiab, et nende põhjal esitatud tõlgendused on

kallutatud, ebatäpsed ja poolikud.

Hageja 1 ja kostja on endised abikaasad. Ebatäpne on hagiavalduses esitatud väide, et abielu

lõppemisel nõustus hageja 1 seadma kostja kasuks isikliku kasutusõiguse sepipaja

kasutamiseks, kuna üksnes nii oli võimalik varalised vaidlused lõpetada. Hagejad jätavad

märkimata, et vaidlusalune isiklik kasutusõigus oli ainus varaga seotud mittevaraline õigus, mis

abikaasade ühisvara jagamisel kostjale jäi – kogu ülejäänud vara läks hageja ainuomandisse.

Kostja ei nõustu, et isiklik kasutusõigus on kaotanud tema jaoks igasuguse tähtsuse. Kostja huvi

sepikoja kasutamiseks ei ole vähenenud, kuid hageja on aastaid teinud talle takistusi enda

lepinguliste õiguste realiseerimisel. Hagejate väide, et kostja ei ole sepikoda pärast isikliku

kasutusõiguse seadmist otstarbekohaselt kasutanud, ei vasta tegelikkusele.

Hageja poolt hagiavaldusele lisatud kohtueelne kirjavahetus on valikuline ja mitte täielik. Kogu

esitatud kirjavahetuse sisu kinnitab üheselt, et kostja on olnud huvitatud sepikoja kasutamisest

ja ta on selleks olnud nõus kokku leppima isegi eraldi kasutuskorras. Aastaid asus sepikoja võti

hageja ja kostja kokkuleppel mõlemale teadaolevas kohas. Kirjavahetus tõendab üheselt, et

hageja võttis võtme kokkulepitud asukohast ära, pannes kostja sellega olukorda, kus ta oli

sunnitud igakordselt enda sepikoja kasutamise soovist ette teatama. Sageli oli kostjal enda

õiguste realiseerimine sepikoja kasutamise näol takistatud asjaolust, et hageja oli selleks ajaks

planeerinud sepikotta mõne teise ürituse.

Isikliku kasutusõiguse väärtuse hindamisel on õige võtta aluseks kasutatava asja väärtus, mis

on konkreetne kostja väljaminek, et saada enda kasutusse samaväärset sepikoda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 31. jaanuari 2024. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hagejate kanda ja mõistis hagejatelt välja menetluskulud 380 eurot.

Kinnistusregistri

elektroonilise

väljavõtte

kohaselt

on

hageja

kinnistu

(elamumaa) registriosa nr XXXXXXX omanik. Omandiõigus kinnistule tekkis 3. juuli 2017. a

tehingust tulenevalt. Kinnistu koosneb kahest katastriüksusest, nr XXXXXXXXXXXXXX,

asukohaga XXXXXX, Haljala vald ja nr XXXXXXXXXXXXX, asukohaga XXXXXX.

Kinnistule on seatud tasuta hoonestusõigus tähtajaga 25 aastat hageja 2 kasuks (dtl 22-23).

Rakvere notar Marika Saaveri juures 3. juulil 2017 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu ja asjaõiguslepinguga (notari ametitegevuse raamatu registri nr 721) leppisid hageja 1

ja kostja kokku tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõiguse seadmises kostja kasuks ehitisele

(sepipajale), mis asub katastritunnusel XXXXXXXXXXXXXX. Sama notari juures samal

päeval sõlmitud teise isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga leppisid

hageja 2 ja hageja 1 ning kostja kui õigustatud isik tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõiguse

seadmises õigustatud isiku kasuks ehitisele (sepipajale), mis paikneb katastritunnusel

XXXXXXXXXXXXXX.

Pooltel ei ole vaidlust kasutusõiguse seadmise lepingute sõlmimise üle. Hageja arvates on

kostja kaotanud kasutusõiguse ja hageja taotleb kasutusõiguse lõpetamist asjaõigusseaduse

(AÕS) § 212 lg 2 p 1 alusel.

Mõlema lepingu punktides 3.1 toodud kokkleppe kohaselt seati õigustatud isiku kasuks

kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus ehitisele. Täiendavaid tingimusi lepingus

kokku lepitud ei ole. Seega ei ole õiged hagejate väited, et kasutusõiguste sisuks oli lubada

kostjal kinnistul teha üksnes sepatööd. Üldjuhul on sepipada mõeldud sepatööde tegemiseks,

kuid pooled ei ole lepingutes piiranud kostja kasutusõigust üksnes sellega. AÕS § 214 lg 1 järgi

on kasutusvaldajal õigus asja vallata ja kasutada. Kuna lepinguga ei ole piiratud, millisel ajal

ning mitu korda kuus või nädalas ning millistel kellaegadel võis kostja kui õigustatud isik

kasutusõigust realiseerida, siis kostjal on õigus kasutada ehitist igal ajal oma äranägemise järgi.

Menetluses on selgunud, et hagejad ei ole kostjale sepipaja võtit andnud. Alguses asus võti

kokkulepitud kohas, kuid hiljem võtit enam sinna ei jäetud ja kostjale tehti ettepanek

kasutusõiguse realiseerimisest ette teatamiseks. Kuna kasutusõiguse seamise lepingud ei ole

kostja kasutusõigust selliselt piiranud, siis kostja poolt sepipaja kasutamata jätmine on tingitud

mitte kostja soovimatusest, vaid enamasti hagejate kehtestatud piirangutest. Vastuseks hageja

2. juuni 2021. a nõudekirjale vastas kostja 9. juunil 2021, et ei nõustu hageja 2 väidetega pikema

aja jooksul sepipaja kasutamata jätmise kohta. Kostja teatas, et käis kevadel ja valmistas neli

nuga ja nugadele vutlarid. Samuti vastas kostja, et temal kui kasutusvaldajal puudub hagejaga 2

leping kuna hageja 2 ei ole seda suutnud teha 10 kalendrikuu jooksul. Kostja ei ole sepipajas

midagi olulist ümber kujundanud. Kostja rõhutas, et niikaua kui sepipada kasutatakse peale

sepatöö ka muudeks avalikeks üritusteks ja töötubadeks, oleks meelevaldne nõuda ainult

kostjalt vajalike paranduste ja uuenduste tegemist. Kostja heitis hagejale 2 ette

elektrikatkestusest teatamata jätmist. Kostja sõitis 8. mail 2021 Võsule, et sepipada koristada,

kuid kohale tulles selgus, et sepikojas ei olnud elektrit. Kostja teatas, et hageja 2 viis ära katusel

oleva redeli (dtl 41-45). Kohtuistungil kinnitas hageja 1 redeli äraviimist, kuid lubas selle

vajadusel tagasi tuua (dtl 138). Maakohus luges sellega tuvastatuks, et kostja on nii

kohtumenetluses kui ka menetluse väliselt toimunud kirjavahtuses teatanud, et tal on endiselt

huvi kasutusvalduse vastu ja ta ei ole nõus kasutusvalduse lõpetamisega.

Puudub mõistlik alus eeldada, et kasutusvaldaja loobub tema kasuks seatud tasuta

kasutamisõigusest. AÕS § 212 lg 2 p 1 kohaselt võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse

lõpetamist, kui kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse. AÕS § 212

lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb tuvastada, et asjaolud, millede tõttu kostjal kasutusvalduse seadmise

ajal huvi esines, on ära langenud, ja et kasutusvaldajal vastava huvi tekkimist tulevikus ei saa

enam mõistlikult eeldada. Maakohtu arvates ei ole hagejate väited, et nugade valmistamine ei

ole sepatöö ning et kostja ei ole pärast 2021. aastat ka nuge valmistanud, kasutusvalduse

jätkamise vastu huvi puudumist tõendavaks asjaoluks. Riigikohus on leidnud, et arvestades

kasutusvalduse väga pikka aega ja selle seadmise asjaolusid, ei saa kasutusvaldaja

tegevusetusest 3-4 aasta kestel järeldada, et kasutusvaldus on kasutusvaldaja jaoks kaotanud

igasuguse tähtsuse(RKTKo 10.06.2008, 3-2-1-46-08, p 12). Maakohus leidis, et isegi kui kostja

ilma mõistlike põhjusteta ei oleks kasutusõigust kasutanud, ei annaks see hagejatele õigust

tähtajatu kasutusõiguse lõpetamiseks, mis hagi esitamise seisuga oli kestnud vähem kui 6 aastat.

22. novembril 2023 esitatud seisukohas väitsid hagejad, et hoonestusõigus on seatud 25 aastaks,

isiklik kasutusõigus on seatud küll tähtajatuna, kuid see on piiratud kostja elueaga. Kuna

kasutusõiguse seadmise ajal oli kostja 55 aastane ja Eesti meeste oodatav eluiga oli

Statistikaameti andmetel 2022. aastal 73,6 aastat, siis kasutusõiguse seadmisel sai eeldada, et

seda ei seatud pikemaks kui 18,6 aastaks. Hagejate hinnangul tuleb arvestada ka kostja

tegelikku võimekust sepatöid teha, st kõrges vanuses ja east tingitud terviseprobleemide korral

ei oleks eluliselt usutav, et kostja saaks ja teeks sepatöid kui füüsilist jõudu nõudvat tööd kuni

73,6 eluaastani. Maakohus leidis, et lepinguga määratud kasutusvaldus on tähtajatu ja see ei

võimalda lugeda lepingu sõlmimisest möödunud 6 aastat kasutusõiguse lõpetamist õigustavaks

asjaoluks. Hagejad on teinud kostjale takistusi ehitise kasutamisel, on seadnud tingimusi võtme

saamiseks, kasutamisest ette teatamiseks, mis on piiranud kostja poolt kasutusõiguse teostamist.

Poolte esitatu alusel saab järeldada, et neil on tekkinud erinev arusaam kostja poolt asja

kasutamise viisis ja korras, kuid menetluses esitatu alusel ei võimalik isegi kaudselt järeldada,

et kostja on kaotanud huvi kasutusõige vastu.

Maakohus ei nõustunud ka hagi rahuldamisega kohustades kasutusõiguse lõpetamisel hagejaid

solidaarselt hüvitama kostjale isikliku kasutusõiguse väärtus selle kustutamise eest 2935 eurot

36 senti. Kostja on menetluses ja ka kohtuistungil avaldanud, et kostja ei ole kaotanud huvi

sepatööde tegemise vastu. Kostja ei ole hagejate pakutud hüvitise suurusega nõus, põhjusel et

samaväärse sepipaja leidmine on võimalik hinnaga umbes 20 000 eurot. Olukorras, kus kostja

huvi kasutuvalduse vastu ei ole vähenenud, ei pidanud maakohus põhjendatuks kasutusvalduse

lõpetamist ka selle eest hüvitist välja mõistes.

Hagejad on leidnud, et kostja ei hoia sepipada korras. AÕS § 218 lg 1 tulenevalt on

kasutusvaldaja kohustatud säilitama asja senise majandusliku otstarbe ning kasutama seda

korrapäraselt ja heaperemehelikult. Ta ei või asja oluliselt muuta ega ümber kujundada. Poolte

vahel ei ole kasutuskorda määratud ja kostja ei ole asja saanud kasutada vastavalt oma

äranägemisele iseseisvalt, kostja väidete järgi hagejate seatavate takistuste ja nende poolt

kinnistul korraldavate ürituste tõttu. Maakohtu arvates ei ole võimalik asuda seisukohale, et

kostja on AÕS § 218 lg 1 sätestatud kohustust rikkunud. Hagejad saavad selle rikkumist kostjale

ette heita, kui kostja ka ilma takistusteta sepipada ei korista ja ei taga selle tavapäraseks

kasumiseks vajalikku korda.

Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt ja

mõistis hagejatelt välja menetluskulud 380 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu

otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt paluvad hagejad

saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Hagejad paluvad jätta kõik menetluskulud

kostja kanda ja mõista need kostjalt välja koos neilt viivise tasumise kohustusega.

Hagejad ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostjal on kasutusõiguse lepingu kohaselt piiramatu

õigus ehitist igal ajal oma äranägemise järgi kasutada.

Kuna tegemist on isikliku kasutusõiguse lepinguga, tuleb selle tõlgendamisel arvestada

AÕS §-des 225–227 sätestatuga. AÕS § 225 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja

selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

Riigikohus on märkinud, et isikliku kasutusõiguse seadmiseks AÕS § 225 lg 1 järgi peab olema

õigustatud isikul kaitset vääriv huvi (vt RKTKo 3-2-1-180-13, p 8). Kuivõrd kaitset väärivat

huvi ei ole poolte vahel sõlmitud lepingus otsesõnu välja toodud, peab see olema tõlgendatav

lähtudes VÕS §-st 29. Õiguskirjanduses on selgitatud, et sättes sisalduvad tõlgendamisreeglid

on kohaldatavad ka asjaõiguslikele tehingutele. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel

lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud

sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

Arvestades ainuüksi asjaolu, et isiklik kasutusõigus on antud mitte kogu kinnistule, vaid

kinnistul asuvale sepipaja ehitisele, on ilmselge ka mõistliku isiku vaatenurgast (VÕS § 29

lg 4),

et

lepinguline

kasutusõiguse

eesmärk

saab

olla

vaid

seotud

sepipaja

kasutamisotstarvetega. Maakohus on otsuses märkinud, et üldjuhul on sepipada mõeldud

sepatööde tegemiseks (p 38). Lisaks kinnitab eesmärki ka kasutusvalduse sätetest tulenev

kohustus säilitada asja senine majanduslik otstarve ning ehitisregistri andmetest nähtuv asjaolu,

et tegemist on täies ulatuses mitteeluruumiga. Sellest, et pooled said ühiselt aru, et ehitise

kasutamisotstarbeks on sepikojas tehtavad tööd ehk sepatööd, järeldub ka poolte

kirjavahetusest. Kostja ei vaidle 9. juuni 2021. a e-kirjas vastu sellele, et sepipaja

kasutusotstarbeks on sepatööde tegemine. Kostja vaid väidab vastuses, et on just sellisel

otstarbel sepipada kasutanud. Eeltoodust lähtuvalt oli kostjal õigus kasutada ehitist vaid

vastavalt selle kasutusotstarbele, milleks on sepatööd. Sellega on kohus ebaõigesti kohaldanud

AÕS § 214 lg-t 1, tuvastades, et kostjal on õigus sepipada oma äranägemise järgi kasutada.

Lisaks on kohtuotsus selles osas ka üllatuslik, kuna pooled ei vaielnud menetluses kordagi asja

kasutusotstarbe üle.

Maakohus leidis, et hagejad on teinud takistusi kostjale sepipaja kasutamisel. Kohus on teinud

järelduse, et pooltel oli kokkulepe sepipaja võtme hoidmise asukohas, kuid sellise kokkuleppe

olemasolu pole tõendatud ega kokku lepitud pooltevahelises lepingus. Kohus on ka ise otsuses

viidanud, et täiendavaid tingimusi peale sepapajale isikliku kasutusõiguse seadmise kokku

lepitud ei ole (p-d 38, 42). Kohus ei viidanud, milliste asjaolude pinnalt on kohus tuvastanud,

et kokkulepe võtme hoiustamise kohta on poolte vahel sõlmitud ja et seda kokkulepet on rikutud

ja kasutusõigust takistatud. Hagejate hinnangul ei ole selliseid tõendeid asjas esitatud.

Hagejad on soovinud kasutuskorda täpselt paika panna, et vältida arusaamatusi, sh seoses

võtme hoiustamisega. Kostja ühtegi sisulist ettepanekut kasutuskorra sõlmimiseks hagejatele ei

teinud. Kostjale ei olnud antud ainukasutusõigust. Sepipada on hagejate ja kostja kaasvalduses.

Kostja on keeldunud kasutuskorra sõlmimisest 24.-25. mai 2020. a e-kirjavahetuses.

Hagejad on toonud maakohtu menetluses esile, et on kokkulepitud ajal kostja jaoks sepikoja

ukse avanud, kuid kostja ei ole kohale ilmunud. Menetluses on esitatud tõendid selle kohta, et

hagejad võimaldasid kostjal sepatööde tegemiseks sepipada kasutada, kuid kostja ise pole

kasutust soovinud. Kui kostja ei ole isegi kokkulepitud ajal kohale ilmunud, on välistatud

võimalus, et hagejad teeks kostjale mingeid takistusi.

Asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et sepipajas oleks toimunud ühtegi üritust. Sepipada

asub kinnistul, kus hagejate korraldatavad üritused toimuvad, kuid sepipajas endas ühtegi

üritust kasutusõiguse ajal korraldatud ei ole. Sepipada on mõõtmetelt liiga väike. Samuti on

tõendamata takistus sepipaja katusel olnud redeli eemaldamise osas. Esiteks ei ole tegemist

sepipaja päraldisega. Teiseks puudub nii maakohtu otsuses selgitus selle kohta, kuidas redeli

puudumine võiks takistada kostjal sepipaja kasutusõiguse realiseerimist.

Kõik eeltoodud asjaolud on kohus tuvastanud ainuüksi kostja 9. juuni 2021. a nõudekirja

vastusest (otsuse p 39). Kostja pole esitanud väidete tõendamiseks ühtegi tõendit.

Kostja ei ole kunagi kasutanud sepipada vastavalt kasutusotstarbele, s.o sepatööde tegemiseks.

Alates isikliku kasutusõiguse seadmisest on kostja viibinud sepipajas loetud korrad. Ainsa väite

„sepatööde“ tegemisest esitas kostja nelja noa valmistamise kohta 2021. aasta kevadel. Kostja

ei ole seda väidet tõendanud. Isegi kui see vastab tõele, ei saa seda hageja esitatud erinevate

nuge valmistavate isikute ekspertarvamuste kohaselt pidada sepatööks. Kostja ei ole esitanud

arvamustele või ekspertide kirjeldatud kostja töömetoodikale põhjendatud vastuväiteid.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks maakohus ei arvestanud ekspertide arvamustega.

Kostja pole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järelduda tema huvi kasutusõiguse säilimise

vastu. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta üldse enam tegeleb isegi nugade

valmistamisega (mis ei ole sepatöö). Olukorras kus hagejad soovivad hagejale 1 kuuluvat

kinnistut eesmärgipäraselt kasutada, on selline kostja kasutusõiguse säilimine vastuolus

kasutusõiguse seadmise eesmärkide ja instituudiga.

Arvestades, et kostja kasuks on isiklik kasutusõigus seatud tähtajaga kuni hoonestusõiguse

lõppemiseni ning hoonestusõigus kehtib sepipajal 25 aastat, on tegemist tähtajalise

kasutusõigusega. Kohus on otsuses ekslikult tuvastanud, et tegemist on tähtajatu

kasutusõigusega (otsuse p 38). Arvestades, et AÕS § 177 lg 2 kohaselt eeldatakse tähtajatute

servituutide puhul 10 aasta jooksul servituudi kasutamata jätmisel huvi puudumist, on mõistlik

vaidlusaluse tähtajalise kasutusõiguse puhul eeldada, et kostjal puudub huvi kasutusõiguse

säilimise vastu olukorras, kus ta ei ole kasutusõigust vastavalt kasutusotstarbele ligikaudu 1/3

lepingu kestuse jooksul realiseerinud.

5. Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata. Kostja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda.

Kostja nõustub maakohtuga, et lepingus ei ole isikliku kasutusõiguse subjekti jaoks seatud

sepikoja kasutamiseks mingeid piiranguid. Leping on osa endiste abikaasade ühisvara

jagamisest ning lepingu sõlmimise ajal ei leidnud neist kumbki, et sepikoja kasutuskorras oleks

vaja täpsemalt kokku leppida või et kostja kasutusõigus piirdub ainult sepatööde tegemisega.

Kunagi varem ei arutatud ka seda, et kostja nugade valmistamine ei ole käsitletav sepatööna, ja

et kõnealune asjaolu omaks isikliku kasutusõiguse seadmisel mingit õiguslikku tähendust.

Enne kohtumenetlust poolte vahel peetud kirjavahetus tõendab, et hageja 1 tegi aja möödudes

järjest rohkem takistusi kostja poolseks sepikoja kasutamiseks. Aastaid teadsid mõlemad, kus

asub sepikoja võti ja omasid võimalust selle kasutamiseks. Siis otsustas hageja 1, et kostja peab

hakkama temaga kooskõlastama sepikoja kasutamise aegu ja võttis võtme oma valdusesse.

Sellele lisandusid etteheited sepikoja väidetava ebapiisava koristamise kohta jms. Kõik see

kokku on käsitletav isikliku kasutusõiguse teostamise takistamisena.

Täiesti alusetu ja asjasse mitte puutuv on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja ei ole

sepikoda kunagi sihtotstarbel kasutanud, sest nugade valmistamine ei ole käsitletav sepatööna.

Hageja 1 teadis nii abielu ajal kui peale lahutust, et kostja tegeles sepikojas peamiselt nugade

valmistamisega ja soovib selle tegevusega jätkata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt

hagejate kanda.

7. Hagejad esitaid maakohtule kostja vastu nõude tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ning

kostja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega kinnisasjale ja hoonestusõigusele kostja

kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Hagejad ei ole esitanud nõuet isikliku

kasutusõiguse lõpetamiseks. Samas on hagejate nõudest ning menetluses tehtud

tahteavaldustest võimalik üheselt aru saada nii, et hagejad soovivad lõpetada kostja kasuks

seatud isikliku servituudi. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõuet

menetlenud kui isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõuet ning selle õiguse lõppemisest tulenevat

nõuet isikliku kasutusõiguse kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks.

8. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled maakohtu poolt tuvastatu üle, et hagejale 1 kuulub kahest

katastriüksusest koosnev kinnisasi asukohtadega XXXXXX, Haljala vald ja XXXXXX.

Kinnistule on seatud tasuta hoonestusõigus tähtajaga 25 aastat hageja 2 kasuks.

3. juulil 2017 sõlmisid hageja 1 ja kostja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu, mille p 3.1. järgi on kostjal tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigus ehitisele

(sepipajale), mis asub katastritunnusel XXXXXXXXXXXXXX. Samal päeval sõlmisid

hageja 2 ja kostja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 3.1. järgi

on kostjal sama ehitise suhtes tasuta isiklik kasutusõigus.

AÕS § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks

see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes

teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

AÕS § 228 järgi kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele kasutusvalduse vastavaid sätteid, kui

isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega. Praegusel juhul võimaldab isiklik kasutusõigus

kostjal kinnistul asuvat ehitist vallata.

9. Hagejad soovivad kostja isikliku kasutusõiguse lõpetada. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on õigesti jätnud hagejate nõude rahuldamata.

Hagejad on apellatsioonkaebuses õigesti tuginenud sellele, et isikliku kasutusõiguse seadmine

eeldab õigustatud isiku kaitset väärivat huvi (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-180-13, p 8),

praeguses menetluses ei ole aga vaidluse all, kas isiklik kasutusõigus on seatud õiguspäraselt.

AÕS § 212 lg 2 järgi võib kinnisasja omanik nõuda kasutusvalduse lõpetamist kolmel

alternatiivsel juhul: 1) kasutusvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse;

2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna kinnisasja

omanikule tagatist.

Isikliku kasutusõiguse seadmise võlaõiguslike lepingute p 3.1 sõnastuse kohaselt on kostja

õigustatud kinnisasja osa (sellel asuvat ehitist, sepipada) kasutama. Hageja leiab

apellatsioonkaebuses, et kostjal oli õigus kasutada ehitist vaid vastavalt selle kasutusotstarbele,

milleks on sepatööd. Hagejad leiavad, et kostja ei ole sepipada kasutanud lepingus ettenähtud

viisil, mistõttu nad soovivad kasutusõigust lõpetada. Seega tuginevad hagejad isikliku

kasutusõiguse lõpetamise nõudes AÕS § 212 lg 2 p-le 1.

10. Kostja väitel kasutas ta isikliku kasutusõiguse kehtivuse ajal sepipada nugade tegemiseks.

Hagejad on menetluses esitanud kirjaliku tõendina erinevaid dokumente, millega hageja soovib

tõendada, et nugade valmistamine ei ole traditsiooniline sepatöö. Hagejad esitasid kohtule

T. Arraku e-kirja, mille kohaselt nuge võib teha erineval viisil, T. Arraku isikliku arvamuse

järgi ei nimetaks ta noasepaks seda, kes ei sepista. M. Kekišev leidis e-kirjas vastuseks hageja 1

kirjeldusele (eelduslikult kostja poolt) noa valmistamise viisi kohta, et sellisel viisil valmistatud

nuga sepatööks nimetada on kindlasti eksitav. Sedasorti meistrit võiks kutsuda noa

valmistajaks. T. Traksi arvamuse järgi, kui noa tera on sepistatud, siis kutsutakse teda sepistatud

noaks. Neid kes noa kokku panevad, aga ise ei sepista, nimetatakse üldjuhul noameistriteks.

Noasepaks võib nimetada seda, kes noa tera valmis sepistab. Terminoloogia kujuneb aja jooksul

või lepitakse terminites lihtalt kokku. Üldiselt on nugadega seotud terminoloogiat eesti keeles

vähe. Ringkonnakohus leiab, et ükski nimetatud tõend ei tõenda hagejate ja kostja vahelist

kokkulepet isikliku kasutusõigusega hõlmatud tegevuse suhtes.

Õige on apellatsioonkaebuse väide, et lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingupoolte

ühisest tahtest (VÕS § 29 lg 1). Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad ei ole aga menetluses

tõendanud, et pooled oleks isikliku kasutusõiguse sidunud võlaõiguslike tingimustega, mis

puudutavad sepapajas tehtavaid töid.

Ka hagejate seisukohad, mis puudutavad isikliku kasutusõiguse seadmist, ei ole menetluses

olnud ühesed. Hagiavalduse kohaselt nõustus hageja 1 seadma hageja 1 ja kostja abielu

lõppemisel kostja kasuks isikliku kasutusõiguse kinnistul asuva sepipaja kasutamiseks, kuna

üksnes nii oli võimalik varalisi vaidlusi kostjaga lõpetada. Hageja lisas küll, et ta lootis

seejuures, et sepatööd tundva isiku lubamisel sepipajas sepatöid teha on võimalik sepipada

sihtotstarbeliselt „elus hoida“. Nimetatu ei viita aga ringkonnakohtu hinnangul poolte ühisele

selgele tahtele lepingu sõlmimisel, et kostja teeb just neid konkreetseid töid, mida hageja peab

silmas sepatööde all.

Kostja väitel teadis hageja 1 nii abielu ajal kui peale lahutust, et kostja tegeles sepikojas

peamiselt nugade valmistamisega ja soovis selle tegevusega jätkata. Hagejad ei ole menetluses

viidanud sellele, kuidas sepipada kasutati enne kostja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmist.

Kostja on kinnitanud soovi kasutamist jätkata oma vastuses hageja 2 nõudekirjale (dtl 41 jj).

Maakohus on õigesti leidnud, et isikliku kasutusõiguse seadmise võlaõiguslikes lepingutes ei

ole pooled sõlminud kokkuleppeid ehitise kasutamise kohta ainuüksi ühel kindlal viisil. Pooled

ei ole kokku leppinud ehitise kasutamise otstarbes, selle sageduses või sidunud ehitise

kasutamist mõne tingimuse või kohustusega.

Ringkonnakohtu hinnangul on paljasõnalised hagejate väited, mille kohaselt sai isikliku

kasutusõiguse seadmisel eeldada, et seda ei seatud pikemaks kui 18,6 aastaks. Hagejad

põhjendavad oma seisukohta sellega, et kasutusõigus on seatud kostja kui füüsilise isiku kasuks,

Eesti meeste oodatav eluiga oli Statistikaameti andmetel 2022. aastal 73,6 aastat (mis ei ole

võrreldes 2017. aastaga oluliselt muutunud) ja arvesse tuleb võtta ka kostja tegelikku võimekust

sepatöid teha. Selline hagejate käsitlus ei vasta poolte vahelistele notariaalsetele isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingutele ning hagejate tõlgenduse kohaselt ei saaks ringkonnakohtu

hinnangul tsiviilkäibes tähtajatuid isiklikke servituute esineda.

Maakohus ei ole eksinud leides, et poolte vahel kokku lepitud isiklik kasutusõigus on kinnisasja

puhul tähtajatu, hoonestusõiguse puhul kehtib see kuni hoonestusõiguse lõppemiseni.

11. Isikliku kasutusõiguse ulatus määratakse kahtluse korral kindlaks vastavalt õigustatud isiku

vajadustele (AÕS § 225 lg 2). Õigustatud isiku isiklikud vajadusi hinnatakse tema subjektiivsest

huvist lähtuvalt. Seejuures tuleb arvestada õigustatud isikule subjektiivselt olulisi asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei viita üksi asjas esitatud tõend sellele, et kostjal oleks ka tulevikus

langenud täielikult ära huvi ja võimalus sepipaja kasutamiseks, mh ka sepatöödeks. Hageja 1 ja

kostja vahel on olnud erimeelsusi ehitise kasutamise korra suhtes (pooltevaheline kirjavahetus,

dtl 82 jj). Politsei- ja Piirivalveameti 22. novembri 2022 teatise kohaselt on kostja soovinud

pääseda sepapaja hoonesse, kuid see tal ei õnnestunud. Ehitise võtme varasema kokkuleppelise

asukoha muutmine kinnitab pooltevahelist konflikti ja täpsema kasutuskorra määramise

vajadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust tehes tuginenud üksnes sellele, et

hagejad takistasid kostjal kasutusõiguse teostamist (mh redeli eemaldamisega).

12. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei ole õigustatud isikule (kostjale) andnud isikliku

kasutusõiguse seadmisel selliseid õigusi, mis piiraksid hagejatel kinnisasja kasutamist ja

hoonestusõiguse teostamist. Sisuliselt võivad hagejad kinnisasja kasutada samaväärselt

kostjaga ja asja materjalide põhjal ei ole kostja teinud neile ka takistusi.

Ringkonnakohus märgib vastuseks hagejate väidetele ehitise kostjapoolse korrashoiukohustuse

rikkumise suhtes, et asjaõigusseadus ei sätesta omaniku õigust nõuda kasutusvalduse lõpetamist

kasutusvalduse seadmise lepingu olulise rikkumise korral, kui sellega ei kaasne AÕS § 212 lg 2

p-des 1-3 sätestatud asjaolud.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta solidaarselt

hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1, § 165 lg 1).

Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 198 eurot. Kostja esindaja tunnitasu oli

99 eurot koos käibemaksuga ning esindajal kulus apellatsioonimenetluses kostja esindamisele,

s.o apellatsioonkaebuse õiguslikule analüüsile ja sellele vastuse koostamisele 2 tundi. Hagejate

hinnangul on kostja esindaja põhjendatud ajakulu maksimaalselt 30 minutit, arvestades et kostja

ei ole esitanud vastuses apellatsioonkaebusele sisulisi argumente. Ringkonnakohtu hinnangul

on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Kostja

esindaja tunnitasu 99 eurot koos käibemaksuga on mõistlik ning esindaja apellatsioonkaebuse

analüüsile ja sellele vastuse koostamisele kulunud aeg 2 tundi, arvestades hagejate

apellatsioonkaebuse ning kostja vastuse sisu ja mahtu, on põhjendatud. Kostja kinnitab, et ta ei

ole käibemaksukohustuslane, seega kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga

(TsMS § 174 lg 10). Hagejatelt tuleb solidaarselt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 198

eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/