3-23-986/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Määruse tegemise aeg ja koht

30. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-986

Haldusasi

F.I kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise 10 000 eurot väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – F.I

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna F.I kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot. Muus

osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.07.2024. Kui apellant

ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et

ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.I (edaspidi ka taotleja) esitas 23.01.2023 Tallinna Vanglale taotluse1 (registreeritud

Tallinna Vanglas 24.01.2023 nr-ga 5-37/23/9-1) mittevaralise kahju 10 000 eurot

hüvitamiseks. Taotluses selgitati, et 2018. aasta märtsis võeti ta Harju Maakohtu otsusega

vahi alla kahtlustatavana § 255 lg 1, § 420 lg 1, § 184 lg 1, § 345 lg 1 järgi2. Alates 2019. a

1 Digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 16 jj.

2 Kriminaalasja nr a-aa-aaaa materjalidest nähtuvalt leidis Riigiprokuratuur 21.03.2018 vahistamistaotluses, et

kogutud tõendid kinnitavad F.I kahtlustust KarS §-de 255 lg 1, 184 lg 1, § 418 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi. Harju

hakkas Tallinna Vangla praktiseerima üksikvangistust vahistatute suhtes, keda süüdistati

nendes paragrahvides. Taotleja viibis üksikvangistuses ajavahemikul 2018–2022, talle

kehtisid nii suhtlus- kui ka liikumispiirang ning äärmiselt piiratud õigus pereelule.

Kannatada sai taotleja tervis. Teiste kinnipeetavatega suhelda ei saanud, ööpäevast 23 tundi

viibis taotleja kinnises kambris ja mingit kambrivälist tegevust peale 1-tunnise jalutuskäigu

jalutusboksis ei võimaldatud. Telefonikõnesid kestusega 15 minutit kuni tund sai teha üks

kord nädalas. Seetõttu kadus kontakt abikaasaga ja pere lagunes. Esiti seadis vangla

piiranguid Covid-19 tõttu, hiljem ei saanud taotleja abikaasaga kokkusaamisi, kuna vangla

antud päevad langesid kokku päevadega, mil taotleja abikaasa viibis tööl. Üksikvangistus

tekitas taotlejal psüühilisi probleeme (agressioon), mis viisid distsiplinaarrikkumiste ja -

karistusteni. 2022. aastal avatud eluosakonda viimise järel ilmnesid teised psüühikahäired.

Taotleja on stressis ja kaaskinnipeetavad ärritavad teda. Probleemidega seoses on taotleja

külastanud psühholoogi ja psühhiaatrit. Nii pikaaegne üksikvangistuses hoidmine on

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 3

rikkumine.

2. Tallinna Vangla tagastas 06.04.2023 otsusega3 nr 5-37/23/9-4 F.I kahju hüvitamise

taotluse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 14.06.2018–22.01.2020 osas

ning ajavahemiku 23.01.2020–27.05.2022 osas jättis rahuldamata. Otsuse põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised:

–

kinnipeetava hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Vangla

otsustab kaalutlusõiguse alusel kas paigutada kinnipeetav kambrisse üksi või

mitmekesi (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1). Kinnipeetavate paigutamisel tuleb

järgida eraldihoidmise printsiipi ning vahistatute paigutamisel lisaks ka VangS § 90

lg-d 3 ja muid asjaolusid, mis välistavad julgeolekukaalutlustel isikute ühte

kambrisse paigutamise, võib esineda olukordi, kus isik paikneb mitmekohalises

kambris üksinda. See ei ole üksikvangistuses hoidmine sotsiaalse isoleerimise

eesmärgil. Euroopa vanglareeglistiku punktis 96 soovitatakse vahistatuid võimaluse

korral paigutada eraldi kambritesse, välja arvatud juhul, kui neile tuleb kasuks

majutamine koos teiste vahistatutega või kui kohus on teinud erimääruse vahistatu

majutamise kohta. Taotleja osas ei ilmnenud üksi kambris hoidmist välistavaid

asjaolusid;

–

tulenevalt VangS § 90 lg-st 3 hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kuna tegemist on kehtiva regulatsiooniga, mille

täitmine on vanglale kohustuslik, puudub vanglal selle osas igasugune

kaalumisruum;

–

taotleja Tallinna Vanglas ei töötanud ega õppinud, tuli teda vahistatuna hoida 23 h

ööpäevas lukustatud kambris, ent teda ei ole hoitud täielikus isolatsioonis. Taotleja

sai igapäevaselt suhelda vanglateenistujatega, mh on taotlejal süstemaatiliselt

toimunud kohtumised kaplaniga, samuti on taotlejal olnud suhtlus sotsiaaltöötaja,

inspektor-kontaktisiku, psühholoogi ning teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga,

vanglaametnikud käisid kambris loenduse ajal ja kambri juures toidujagamise ajal,

taotleja suhtles regulaarselt meedikutega ja käis arsti vastuvõttudel. Taotleja sai

lugeda raamatuid, ajakirju ja ajalehti, kuulata raadiot ja vaadata televiisorit, saata

kirju ja suhelda telefoni teel, sj on taotleja erinevatel aegadel saanud teha

telefonikõnesid sagedamini kui korra nädalas. Taotlejal on toimunud kuus pikaajalist

Maakohus andis 22.03.2018 määrusega asjas nr a-aa-aaaa loa F.I vahistamiseks. Kriminaalasjas nr b-bb-bbbb

andis Harju Maakohus 18.09.2018 määrusega F.I kohtu alla süüdistatavana KarS § 255 lg 1, § 420 lg 1, § 184

lg 1, § 345 lg 1 järgi.

3 Dtl 22 jj.

ja 17 lühiajalist kokkusaamist ning neli kohtumist kaitsjaga. Kokkusaamiste ajal ei

olnud taotleja kambris. Lisaks viibis taotleja väljaspool kambrit 15 päeval seoses

kohtuistungitega;

–

vangla ei nõustu taotleja etteheidetega, mille kohaselt tema pere lagunes seetõttu, et

lubatud kokkusaamised kattusid taotleja abikaasa tööl olemise päevadega. Vangla ei

saa alati võimaldada soovitud kuupäevadel kokkusaamisi, kuid saab võimaldada

kokkusaamist mõnel teisel kuupäeval. Lisaks taotlejale on Tallinna Vanglas arvukalt

kinnipeetavaid, kes samuti soovivad kokkusaamisi, seega kokkusaamise ruumide

piiratud ressursi tõttu tuleb teha valikuid. Kaasamine kambrivälisesse tegevusse oli

piiratud ka seoses Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks

kehtestatud piirangutega. Taotleja on kõikide käskkirjadega tutvunud, kuid vaide

esitas üksnes käskkirja nr 1-1/20/56 peale. Tallinna Vangla tagastas nimetatud vaide,

kuna taotleja jättis vaides esinevad puudused kõrvaldamata. Taotleja jättis enda

õiguste kaitseks ja võimaliku kahju vältimiseks esmased õiguskaitsevahendid

kasutamata. Piirangute kohaldamist on korduvalt kohtute poolt hinnatud ja on leitud,

et need on olnud põhjendatud ja vajalikud. Piirangute mõju kompenseerimiseks

kohaldati vanglas leevendusmeetmeid;

–

taotleja käitumist on agressiivseks ning vägivaldseks hinnatud juba 28.07.2015

riskihindamise ankeedis, kus on leitud, et probleemide äratundmise ja lahendamise

oskus on taotlejal puudulik. Riskihindamise 13.07.2022 ankeedis on märgitud, et

meditsiiniosakonnalt laekunud info kohaselt ei ole taotlejal diagnoositud

depressioone ega muid psühholoogilise probleeme, samuti ei ole taotleja saanud

psühhiaatrilist ravi, taotleja tervis on rahuldav, kuid taotleja on emotsionaalselt

ebastabiilne, n-ö lühikese sütikuga, s.o taotlejale meeldib, kui kõik teevad asju nii

nagu tema heaks peab ja kuidas tema tahab;

–

faktilised asjaolud ja kogutud tõendid väärikuse alandamisele ei viita.

3. F.I (edaspidi kaebaja) esitas 05.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla

vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot seoses ajavahemikul

28.08.2019–27.05.20224 üksikvangistuses hoidmise ning kokkusaamiste võimaldamisega

mittesobivatel kuupäevadel. Kaebaja selgitas, et ta võeti märtsis 2018. a Harju Maakohtu

otsusega vahi alla kahtlustatavana mh § 255 lg 1 (KarS § 255 lg 1: kuulumine kuritegelikku

ühendusse – kohtu märkus) järgi. Alates 2019. a hakkas Tallinna Vangla kohaldama

vahistatu suhtes, keda süüdistatakse § 255 järgi, üksikvangistust. Sellega seoses viibis

kaebaja üksikvangistuses 2022. aastani. Kaebuse kohaselt kaebaja suhtlemist ja liikumist

piirati, kannatada sai kaebaja tervis, samuti rikuti perekonnaelu puutumatust.

4. Kohus tagastas 10.08.2023 määrusega F.I kaebuse ajavahemiku 28.08.2019–22.01.2020

osas ning võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitise nõudes ajavahemiku

23.01.2020–27.05.2022 osas. Määrus jõustus edasikaebamata 31.08.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukoht

5.1. Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla 06.04.2023 otsusega nr 5-37/23/9-4, esitades

kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

5.2. Pikaajaline üksikvangistuses hoidmine rikub EIÕK art 3.

4 Vt kaebaja 18.07.2023 vastus kohtunõudele ja kohtu tõlgendus 10.08.2023 määruse p-s 10.

5.3. Loenduse ja toidujagamise ajal ei suhtle ametnik kinnipeetavaga. Kontaktisik käib väga

harva, suhtlemine temaga kannab ametlikku iseloomu ning ei kesta kauem kui 5 minutit.

Kohtumised kaplaniga olid samuti harvad. Suhtlus sotsiaaltöötaja, psühholoogia ning teabe- ja

uurimisosakonna ametnikuga oli marginaalne.

5.4. Kaebaja endine elukaaslane kirjutas vanglale kirju, kus taotles kokkusaamisi ajaks, mil ta

ei pea tööl olema ning kurtis, et vangla tegevuse tõttu laguneb pere, ent vangla andis

pikaajalisi kokkusaamisi mitu korda järjest mittesobivatel päevadel. Seetõttu peresuhted

purunesid. Vangla rikkus perekonnapõhiõigust.

5.5. Üksikvangistus mõjutas kaebaja vaimset tervist. Seda kinnitab kaebaja tervisekaart.

6. Vastustaja seisukoht

6.1. Vastustaja jääb 06.04.2023 vastuse nr 5-37/23/9-4 juurde.

6.2. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 127 lg 1 ja § 130 lg 2 kohaselt

arvestatakse vahi alla võtmisel vahistatu põhiõigustele tekkiva riive mõõdukust. Kohus teeb

kaalutletud otsustuse. Vahistamise täitmisel tuleb vältida ühes ja samas kriminaalasjas

süüdistatavate kokkupuutumist, et vältida omavahelist suhtlust. Mida rohkem on

süüdistatavaid, seda kergem on neil leida võimalusi info edastamiseks kaasvahistatute abil.

Kriminaalasjast nr b-bb-bbbb nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku ühendusse

kuulumises ning koos kaebajaga oli süüdistus esitatud kaheksale isikule. Selliste kuritegude

puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite hävitamise või

moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu. Et vangla saaks

lubada konkreetsete vahistatute omavahelist kokkupuudet, peab vangla olema veendunud, et

see ei ohusta kriminaalmenetluse tulemust ega vangla julgeolekut. Selleks tuleb vanglal kõik

olulised asjaolud välja selgitada. See on ajamahukas tegevus ning sageli edutu, arvestades

vahistatute staatuse pidevat muutumist (vabanevad, saavad süüdimõistetuteks). Paigutamisel

tuleb arvestada ka isikuomadustega ja vaadetega. Sageli ei ole vahistatud huvitatud kambrit

teistega jagama. Kuna vanglasisene paigutamine on kohtupraktika järgi toiming, ei koosta

vangla paigutamise kohta haldusakti. Küll aga jälgib vangla pidevalt vanglas viibivate isikute

seisukorda, sh vaimset ning füüsilist tervist, ning tekkinud kahtluse või ilmsete probleemide

korral sekkutakse koheselt.

6.3. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja suhtes kehtinud liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg ning selleks esines kaebaja

puhul vajadus. Kriminaalasjast nr b-bb-bbbb nähtuvalt võimaldas kaebaja vahistamine vältida

kuritegude toimepanemise jätkamist. Arvestades kaebajale esitatud kahtlustust/süüdistust, siis

selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite

hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu.

Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramisega saab takistada uute kuritegude toimepanemist ja

ühtlasi käimasoleva kriminaalmenetluse takistamist. Kaebaja liikumisvõimalused ei piirnenud

vaid tunniste jalutuskäikudega vabas õhus:

–

kaebaja viibis perioodil 23.01.2020–27.05.2022 seoses kohtuistungitega väljaspool

vanglat: 31.05.2021 ca 5,5 tundi, 08.12.2020 ca 4,5 tundi, 18.08.2020 ca 5,5 tundi,

17.08.2020 ca 5,5 tundi, 13.08.2020 ca 8 tundi, 12.08.2020 ca 7,5 tundi, 11.08.2020

ca 4 tundi, 17.06.2020 ca 6 tundi, 20.05.2020 ca 5 tundi, 19.05.2020 ca 6 tundi,

13.03.2020 ca 5,5 tundi, 12.03.2020 ca 5 tundi, 06.03.2020 ca 2 tundi, 28.02.2020 ca

2,5 tundi, 27.01.2020 ca 2 tundi. Lisaks kuuele kuni 24 tundi kestnud pikaajalisele

kokkusaamisele sai kaebaja viibida väljaspool kambrit ka kuni kaks tundi kestvate

lühiajaliste kokkusaamiste ja kaitsjatega toimunud kokkusaamiste ajal. Lühiajalised

kokkusaamised toimusid kaebajal 05.03.2020, 05.06.2020, 27.06.2020, 16.07.2020,

10.10.2020, 28.11.2020, 29.12.2020, 25.02.2021, 29.03.2021, 24.04.2021, 21.05.2021,

18.06.2021, 26.02.2022, 19.03.2022 ja 07.05.2022. Kaitsjatega kokkusaamised

toimusid kaebajal 26.02.2020 ca 0,5 tundi, 04.03.2020 ca 3,5 tundi, 27.04.2021 ca 0,5

tundi ja 26.08.2021 ca 1,5 tundi. Lisaks eeltoodule sai kaebaja liikuda väljaspool

kambrit ka erinevate vangla teenistujate (nt meditsiinitöötajad) juurde saatmiste ajal;

–

kaebajale oli vaidlusalusel ajal tagatud võimalus erinevate vangla teenistujatega

suhtlemiseks. Kaebajal on toimunud kohtumised inspektor-kontaktisikuga 18.02.2020,

27.11.2020, 18.05.2021, 19.05.2021, 21.06.2021, 10.09.2021, 16.09.2021, 22.09.2021,

29.09.2021, 19.03.2022, 19.04.2022, 20.05.2022, psühholoogiga 20.04.2021,

05.08.2021, sotsiaaltöötajaga 28.08.2020, 14.12.2021, 20.04.2022, teabe ja

uurimisosakonna ametnikuga 31.03.2022 ja kaplani/preestriga 21.02.2020,

09.03.2020, 10.03.2020, 23.03.2020, 23.04.2020, 07.05.2020, 08.06.2020, 19.06.2020,

24.07.2020, 24.08.2020, 26.08.2020, 27.08.2020, 07.10.2020, 14.07.2021, sj

16.12.2020 kokkusaamine tühistati ning kaplani sissekande kohaselt puudub kaebajal

tõsine huvi kaplani poolt pakutavate teenuste osas;

–

kaebajal toimus ajavahemikul 11.10—24.11.2021 leevendusmeetmete ja

suhtlusprogrammi raames vanglateenistujatega 11 kuni 1,5 tunnist kohtumist, sj

12.10.2021 sissekandest nähtuvalt on kaebaja avaldanud: „[…]Leevendusmeetmeid

hetkel lisaks ei soovi. Teadlik võimalustest vajadusel pöörduda psühholoogi või

kaplani vastuvõtule […]“;

–

05.10.2020 toimus kaebajal sõltuvusgrupi moodustamise raames psühholoogi

läbiviidud eelvestlus, mille tulemusena ilmnes, et kaebaja näidustuste puudumise tõttu

antud gruppi ei sobi.

6.4. Kaebajal jäid abikaasa kokkusaamisele mittetulemise tõttu ära planeeritud lühiajalised

kokkusaamised 17.07.2021, 14.08.2021, 09.10.2021 ja 09.04.2022 ning pikaajalised

kokkusaamised 14.09.2021–15.09.2021, 16.10.2021–17.10.2021, 11.12.2021–12.12.2021

ning 26.04.2022–27.04.20225. Vangla teavitab kinnipeetavaid neile määratud kokkusaamise

ajast esimesel võimalusel, mistõttu on kokkusaajatel kokkusaamise toimumise aeg teada.

Vangiregistri andmetest nähtuvalt kaebajal kuni 16.07.2021 (k.a) abikaasaga ühtegi

kokkusaamist ära ei jäänud. Kuupäevadel 14.08.2021 ja 09.10.2021 ära jäänud lühiajalised

kokkusaamised on võimaldatud taotlustes soovitust erinevatel kuupäevadel. Samas aga ei

tulnud kaebaja abikaasa ka 17.07.2021 ja 09.04.2022 lühiajalistele kokkusaamistele, mis olid

kooskõlas taotlustes soovitud kuupäevadega. Kaebaja abikaasa on vaidlusalusel ajaperioodil

esitanud Tallinna Vanglale taotluses märgitust erineval kuupäeval kokkusaamise

võimaldamisega seonduvalt vaid ühe pöördumise, s.o 29.08.2021 märgukirja. Arvestades, et

kaebaja abikaasa 29.08.2021 märgukirja kohaselt on juba teine kord, kui kaebaja abikaasa

pole saanud pikaajalist kokkusaamist taotluses märgitud kuupäevadel, kuid 29.08.2021

seisuga ei olnud kaebajal ühtegi lubatud pikaajalist kokkusaamist ära jäänud, saab järeldada,

5 Vt Tallinna Vangla selgitus 20.10.2023 vastuses kohtunõudele: „[…] Alates 16.08.2021 kehtestas Tallinna

Vangla direktor koroonaviiruse nakkusohutuse tagamiseks 13.08.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/41 kokkusaamisele

tulevatele isikutele EL COVID-19 tõendi esitamise või tervislikel põhjustel vaktsineerimise mittevõimaldamise

kohta arsti tõendi esitamise kohustuse. Eelnimetud nõuet jätkati direktori 25.10.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/57,

01.02.2022 nr 1-1/22/11 ning 07.03.2022 nr 1-1/22/24. Direktori 25.05.2022 nr 1-1/22/57 käskkirjaga nr 1-

1/22/57 EL COVID-19 tõendi nõudest loobuti […]“. Vangla järeldab kaebaja abikaasa 29.08.2021 (dtl 423) ja

21.11.2021 (dtl 438) pöördumistest, et kaebaja abikaasa ei vastanud nimetatud nõudele alates 16.08.2021,

mistõttu kokkusaamised jäid ära kaebaja abikaasast tulenevatel põhjustel.

et kaebaja abikaasal oli võimalik ka soovitust erinevatel kuupäevadel pikaajalistel

kokkusaamistel osaleda. Olemasolevad andmed ei kinnita kaebaja väiteid kooselu purunemise

kohta. Vangiregistri kannetest nähtuvalt suhtlevad kaebaja ja tema abikaasa tänaseni

regulaarselt, nt on kaebaja kohtunud abikaasaga lühiajaliste kokkusaamiste raames viimati

03.12.2022, 28.01.2023 ja 30.03.2023 ning pikaajalisel kokkusaamisel 30.03.2023—

31.03.2023.

6.5. Objektiivsed andmed ei kinnita, et üksikvangistuse tõttu tekkis kaebajal agressioon ning

seetõttu hakkas ta toime panema distsipliinirikkumisi. Vangiregistri kannetest nähtuvalt on

kaebajale perioodil 14.06.2018—28.08.2019 (s.o viimane päev, mil kaebaja kambris oli teine

kinnipeetav) määratud distsiplinaarkaristused 13-l korral, täpselt sama palju

distsiplinaarkaristusi on kaebajale määratud ka perioodil 23.01.2020—27.05.2022.

Arvestades, et viimati märgitud periood on ligi kaks korda pikem kui periood, mil kaebajal oli

kambrikaaslane, näitab eeltoodu pigem seda, et üksinda kambris viibimise ajal suutis kaebaja

paremini vanglas kehtivat korda järgida.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohtule esitati kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks väärikuse

alandamise ja tervisekahju tekitamise ning eraelu puutumatuse rikkumise eest. Kohus tegi

asjas 10.08.2023 määruse, mille resolutsiooni punktiga 3 luges, et kaebus on menetlusse

võetud kahju hüvitamise nõudes perioodi 23.01.2020–27.05.2022 eest. Kuigi kohus ei

täpsustanud selles määruses, millises konkreetses aluses kahjunõue menetlusse võeti, tuleb

lugeda kahju hüvitamise nõue selle määrusega menetlusse võetuks neid asjaolusid puudutavas

osas, mida oli kaebaja selle määruse tegemise ajani kohtule kirjeldanud, arvestades sj, et

kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses tuginenud kõigile asjaoludele, millele ta tugines

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses.

8. Kaebaja tõi kaebuses kahju tekkimise alusena välja järgmised asjaolud:

–

Tallinna Vangla kohaldas alates 2019. a vahistatu suhtes, keda süüdistatakse KarS §

255 järgi, üksikvangistust ning sellega seoses viibis kaebaja üksikvangistuses 2022.

aastani;

–

vangla andis pikaajalisi kokkusaamisi mitu korda järjest mittesobivatel kuupäevadel.

9. Üksikvangistuses hoidmisega alandas vastustaja kaebaja väitel kaebaja väärikust ja

kahjustas tema vaimset tervist ning kokkusaamiste võimaldamisega mittesobivatel

kuupäevadel rikuti kaebaja eraelu puutumatust.

10. Kaebaja nõue talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks puudutab Tallinna Vanglas

viibimist ajavahemikul 23.01.2020–27.05.2022. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis alates

14.06.2018 Tallinna Vanglas vahistatuna ja talle kohaldati kinnise vangla kinnipidamisrežiimi

arvestades eelvangistuse kohta vangistusseaduse 5. peatükis sätestatud erisusi. Vastustaja

15.06.2023 vastusest6 kohtunõudele nähtuvalt ajavahemikul 23.01.2020–27.05.2022 kaebajal

kambrikaaslast ei olnud, sj kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid piiratud

ajavahemikel 11.01.2019–15.01.2019, 02.05.2019–12.05.2019, 14.06.2019–18.06.2019,

01.07.2019–05.07.2019, 01.08.2019–16.08.2019, 28.08.2019–01.09.2019, 23.01.2020–

29.01.2020, 13.05.2020–20.05.2020, 14.10.2020–25.10.2020, 27.10.2020–06.11.2020,

11.08.2021–16.08.2021, 03.11.2021–18.11.2021, 29.04.2022–04.05.2022 ja 12.05.2022–

6 Dtl 62-63.

18.05.2022 tingituna distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutamisest (VangS § 63

lg 1 p 4) ja ajavahemikul 29.09.2021–03.11.2021 julgeolekukaalutlustel eraldatud lukustatud

kambris (VangS § 69 lg 4) viibimise tõttu. Ajavahemikel 29.02.2020–01.03.2020,

25.07.2020– 26.07.2020, 13.08.2020–14.08.2020, 24.09.2020–25.09.2020, 05.06.2021–

06.06.2021 ja 15.07.2021–16.07.2021 viibis kaebaja seoses pikaajaliste kokkusaamistega

(VangS § 25) kambrist eemal. Ülejäänud perioodil oli kaebaja liikumis- ja

suhtlemisvõimalused piiratud kaebaja vahistatu staatuse tõttu. Tallinna Vanglas on kinni

peetav isik üksikvangistuses järgmistel kinnipidamisrežiimidel: ta kannab VangS § 63 lg 1

punkti 4 alusel distsiplinaarkaristust kartserikambris (kartserirežiim); või viibib VangS § 69 lg

2 punkti 4 alusel julgeoleku kaalutlustel eraldatud lukustatud kambris (eraldatud lukustatud

kambri režiim); sisuliselt on üksikvangistuses ka vahistatud (eelvangistusrežiim). Praegusel

juhul on kaebaja nii kahjunõudes vanglale kui ka kohtumenetluses selgelt sidunud väidetava

kahju vahistatu n-ö tavapärasel režiimil viibides kaebaja üksi kambris hoidmisega

tingimustes, kus kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid piiratud, s.o käesoleval juhul

ei ole hüvitamiskaebuse aluseks kaebajale distsiplinaarkaristuste või täiendavate

julgeolekumeetmete kohaldamise käskkirjadest tulenevad piirangud ja nendega kaasnenud

üksikvangistus. Nende piirangutega tekitatud võimaliku kahju hüvitamist ei ole kaebaja ka

kohtueelses menetluses taotlenud. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kahju hüvitamise nõue

puudutada ajavahemikke 30.01.2020–28.02.2020, 02.03.2020–12.05.2020, 21.05.2020–

24.07.2020, 27.07.2020–12.08.2020, 15.08.2020–23.09.2020, 26.09.2020–13.10.2020,

26.10.2020, 07.11.2020–04.06.2021, 07.06.2021–14.07.2021, 17.07.2021–10.08.2021,

17.08.2021–28.09.2021, 19.11.2021–28.04.2022, 05.05.2022–11.05.2022 ja 19.05.2022–

27.05.2022.

11. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku

võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1

sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Eraelu

RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab ka perekonnaelu. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste

rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist

ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju

eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel.7

12. Vanglas hoitakse eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid (VangS § 12 lg 1 p 3) ja eri

kambritesse paigutatud vahistatuid (VangS § 90 lg 5). Vahistatu staatusega kaasneb vanglas

isiku vabaduste ulatuslik piiramine, kuna isikut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja

arvatud aeg, kui ta töötab või õpib (VangS § 90 lg 3 esimene lause), selliselt teenib vahi all

pidamine eelkõige kriminaalmenetluse huve. Vahistatutele VangS § 90 lg 3 esimese lauses ja

lg-s 5 seatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute eesmärgiks on selgitada välja tõde ehk

oletatava õigusrikkuja poolt toimepandu, tuua ta kohtu ette ja kindlustada tõhus

õigusemõistmine. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist

ja jätkuvat kuritegude toimepanemist. VangS § 12 lg 1 p-st 3, § 90 lg 3 teisest lausest ja § 90

lg-st 5 ei tulene iseenesest nõuet hoida kõiki vahistatuid eraldi üksinda kambris. VangS § 90

lg 3 teisest lausest ja § 90 lg-st 5 järeldub, et eraldi tuleb hoida neid vahistatuid, keda

süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas ning nende puhul on vangla kohustatud

kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks takistama vahistatute sidepidamise. Praegusel

juhul ei ole vastustaja väitnud, et faktilised asjaolud ei jätnud vanglale valikuvõimalust ehk et

7 Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903/69, p-d 31–34.

tulenevalt VangS § 90 lg 3 teisest lausest ja § 90 lg-st 5 ei saanud vangla kaebajale

kambrikaaslast võimaldada. VangS § 12 lg 2 sätestab, et erandkorras võib vanglateenistus

paigutada kinnipeetavaid eraldi ka § 12 lg 1 nimetamata tunnuste alusel. Kohus märgib, et

vangla kontekstis tuleb vastavat kaalutlust teostades ja VangS § 12 lg-s 2 sätestatud

erandolukorda sisustades arvestada eelkõige julgeolekunõude ja distsipliiniga. Lähtumata

konkreetselt kaebaja isikust on vastustaja kohtumenetluses abstraktselt märkinud8, et

vahistatute omavaheliste kokkupuudete lubamiseks peab vangla olema veendunud, et see ei

ohusta kriminaalmenetluse tulemust (õigusemõistmise mõjutamisega seotud kuritegude

sooritamise läbi) ega vangla julgeolekut9. Seejuures on vastustaja pidanud just kuritegelikku

ühendusse kuulumises süüdistatud vahistatute, seega ka kaebaja, puhul oluliseks

kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks suhtlemise mittevõimaldamist (s.o mitte pelgalt

suhtlusringkonna piiramist) teiste kinni peetavate isikutega10. Kuna vastustaja ei ole

kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave kriminaalmenetluses oluliste

asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu puudub tal võimalus

asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane käitumine ohustada

kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi, siis usutavasti ei

saakski vangla tõsikindlalt välistada, et ka valitud vahistatutega suhtlemise võimaldamisel

kaebaja oma tegevusega kriminaalmenetlust ei kahjusta. Kehtiva regulatsiooni järgi antakse

lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, maakohtu

poolt kriminaalkohtumenetluses, sj näeb KrMS § 1431 ja VangS § 102 ette kohtu õiguse

kehtestada kinni peetava isiku suhtes täiendavaid piiranguid, kui on piisav alus oletada, et

nimetatud isik võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, mh võib

kohus teha määruse isiku täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest. Vaidlust ei ole, et

kaebajale ei olnud kriminaalmenetluses KrMS § 1431 alusel täielikku eraldamist vm

suhtlemist piiravaid meetmeid kohaldatud. Seega on vangla sisuliselt ise teinud otsustuse

kaebaja täieliku eraldamise kohta alates 28.08.2019, enne seda viibis kaebaja Tallinna Vanglas

vahistatu režiimil kambris, kus lisaks kaebajale oli kuni kaks vahistatut. Kaebaja paiknes

vaidlusalustel ajavahemikel11 kambris üksinda, samas kriminaalasja nr b-bb-bbbb

materjalidest12 nähtuvalt olid kriminaalasjas peaaegu kõik isikulised tõendid 2019. a

novembrikuu lõpuks uuritud. Vastustaja ei ole kordagi põhjendanud kaebaja eraldihoidmist ka

julgeoleku- või distsipliinikaalutlustega.

13. Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka aega vältava kinnipidamise korral

karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat

põhjust13. Vahistatut tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, mis paratamatult

kaasnevad vanglas viibimisega (VangS § 41 lg 1). Kui avaliku võimu kandja alandab füüsilise

isiku inimväärikust, sh hoiab teda piinavates tingimustes, on tegemist õigusvastase tegevusega

hoolimata ka nt sellest, kas meetme kohaldamiseks esines volitusnorm. Meetme kohaldamine

ei tohi kaasa tuua isiku õiguste, sh inimväärikuse rikkumist. Kaebaja hinnangul on teda

pikaajalise vahistatuna hoitud üksikvangistuses.

14. VangS § 11 lg 1 sätestab: „Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani

alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu,

8 Vt 15.06.2023 vastus kohtunõudele; dtl 63.

9 Vrd Tallinna Vangla 22.12.2020 vastus kaebaja selgitustaotlusele; dtl 35.

10 Vt vastustaja 11.09.2023 menetlusdokument, p 8; dtl 89.

11 Vt käesoleva otsuse p 10.

12 Vt Harju Maakohtu 21.11.2019 määrus kriminaalasjas nr b-bb-bbbb kaassüüdistatava suhtes 03.07.2019

kohtumäärusega KrMS § 1431 lg 1 p 1 alusel kohaldatud lisapiirangute tühistamise kohta.

13 Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 40.

tervise seisundit ning iseloomuomadusi.“. Seda regulatsiooni täpsustab justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 6 lg 1 järgmiselt:

„Vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse.“. Seega

jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav

kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega. Samas ei ole kaalutlusõigus vanglasisesel

paigutamisel piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte ja

Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“

punkte 18.1 ja 18.5–18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg 2)14.

15. Vastustaja leiab, et vahistatu hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega.

Kohus nõustub, et vahistatu paigutamine üksi kambrisse ei ole iseenesest õigusvastane, kuid

arvestades vahistatu vanglas viibimise kestust, võib vanglal tekkida kohustus kaaluda

vahistatu ümberpaigutamist kambrisse, kus on mitu vahistatut. Arvestades vahistatu režiimi,

eelkõige võimalust viibida väljaspool kambrit vaid üks tund päevas (VangS § 93 lg 5), on

pikka aega üksi kambris viibimisel üksikvangistuse tunnused. Seega peab vahistatu

isoleerimine teistest vanglateenistuse välistest isikutest olema kaalutletud.

16. Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad

rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. ÜRO kinnipeetavate

kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) art 44 järgi on üksikvangistuseks

kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul

tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on

tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2-rev Euroopa vanglareeglistiku kohta

(Euroopa vanglareeglistik) art 60.6.a. Tähenduslik on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja

hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei

tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti.

Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega.15

17. Kaebaja võeti vahi alla Harju Maakohtu 22.03.2018 määruse alusel ning ta viibis Tallinna

Vanglas vahistatuna alates 14.06.2018. Ajavahemikel 30.01.2020–28.02.2020, 02.03.2020–

12.05.2020, 21.05.2020–24.07.2020, 27.07.2020–12.08.2020, 15.08.2020–23.09.2020,

26.09.2020–13.10.2020, 26.10.2020, 07.11.2020–04.06.2021, 07.06.2021–14.07.2021,

17.07.2021–10.08.2021, 17.08.2021–28.09.2021, 19.11.2021–28.04.2022, 05.05.2022–

11.05.2022 ja 19.05.2022–27.05.2022 viibis kaebaja vahistatu režiimil Tallinna Vangla S-

hoones kambris üksinda.

18. Eelnevat arvestades leiab kohus, et vanglal pidid esinema olulised kaalutlused, mis

õigustasid kaebaja üksinda kambris hoidmist nii pika perioodi (kokku 736 päeva) jooksul.

Vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks oli kaebaja

tarvis paigutada üksinda kambrisse. Vangla ei ole väitnud, et esinesid mingid objektiivsed

asjaolud, miks oli kahe vahistatu ühte kambrisse panemine võimatu. Covid-19 haigusest

tingitud piirangute kohaldamise ajaks oli kaebaja viibinud üksinda kambris juba ligikaudu

seitse kuud. Koroonaviiruse leviku ajal kohaldatud julgeolekuabinõud ei tähendanud seda, et

kõik vahistatud olid kambris üksinda. Eelduslikult toimus ka siis näiteks uute vahistatute

lisandumine ning vahistatute paigutamine mitmekesi ühte kambrisse. Samuti ei tugine

vastustaja väitele, et vahistatute üksinda kambrisse paigutamine ongi vangla tavapärane

14 Riigikohtu halduskolleegiumi 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p-d 11 ja 12.

15 Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2021 otsus asjas nr 3-18-1895, p 22.

praktika. Vastustaja on küll kohtumenetluses viidanud kaebaja arvukatele

distsipliinirikkumistele, samas ei ole vastustaja väitnud, et kaebaja iseloomuomaduste tõttu ei

olnud võimalik kaebajat teiste vahistatutega ühte kambrisse paigutada. Vastustaja on Euroopa

vanglareeglistikule viidates ebatäpne. Selle p-st 96 ei nähtu, et seal peetakse silmas olukorda,

kus vahistatu võib määramata ajaks paigutada üksikkambrisse, sj näeb vanglareeglistiku p

18.5 ette, et võimalusel tuleks vangid üksikkambrisse paigutada ööseks. Kaebaja

üksikvangistuses hoidmine ei olnud vajalik16. Vastustaja väide, et kui isikut süüdistatakse

KarS § 255 lg 1 ning kambris on rohkem kui üks isik, on suurem tõenäosus ebasoovitava info

edastamiseks, ei ole piisav õigustamaks kaebaja üksinda kambris hoidmist vaidlusalustel

ajavahemikel. Sellel ajal ei olnud kohus kohaldanud kaebaja suhtes lisapiiranguid. Vastustaja

oleks saanud olukorra lahendada kaebajale vähemalt mingi perioodi tagant kambrikaaslase

võimaldamisega. Taotlusena pealkirjastatud kaebaja 15.11.2020 pöördumine17 võimaldab

järeldada, et kaebaja võis olla huvitatud kambri teistega jagamisest.

19. Vastustaja esitatud asjaoludest järeldub, et kaebajat pole vaidlusalusel ajavahemikul

hoitud täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Talle on võimaldatud vaidlusalusel perioodil kuuel

korral pikaajalisi kokkusaamisi, samuti 17 lühiajalist kokkusaamist, neli kohtumist kaitsjatega

(kestusega 0,5–3,5 tundi), kokkusaamisi kaplani, psühholoogiga ja osalemist

suhtlusprogrammis. Lisaks on kaebaja suhelnud ametnike ja meditsiinitöötajatega ning teda

on 15 päeval seoses kohtuistungitega viidud väljapoole vanglat. Ühtlasi on kaebaja suhelnud

lähedastega nii telefoni kui ka kirja teel, sj tihti sai kaebaja teha telefonikõnesid sagedamini

kui korra nädalas ja mitmel päeval järjest ning kaebaja sai teha korraga mitu kõnet (lühikesi ja

paarikümneminutilisi või pikemaid vaheldumisi). Sotsiaalse suhtlusena teise inimesega ei saa

siiski käsitada televiisori vaatamist ega raamatute ja ajakirjade, ajalehtede lugemist. Küll aga

tuleb arvestada sellega, et kaebaja lühiajalised kokkusaamised on kestnud kuni kaks tundi

ning need ei ole toimunud igal kuul. Ametnike, kaplani, psühholoogi ja meditsiinitöötajatega

kohtumised ei ole olnud iganädalased. Oma igapäevaseid tööülesandeid täitvate

vanglaametnikega lühidalt suhtlemise võimalus isolatsiooniga kaasnevaid riske

märkimisväärselt ei leevenda. Eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja vaidlusalustel ajavahemikel

valdavas osas (s.o umbes 22 tundi päevas) viibima üksinda kambris. Päevadel, mil kaebajal ei

olnud kokkusaamisi ning telefonikõnesid, pidi kaebaja viibima kambris üksinda 23 tundi.

Arvestades üksi viibimise kestust ja vastustaja kirjeldatud leevendavaid meetmeid, nõustub

kohus kaebajaga, et vangla vaidlustatud tegevus on sisuliselt käsitatav üksikvangistusena.

Viimati märgitut ka põhjusel, et kaebaja oli enne vaidlusaluseid ajavahemikke viibinud

vahistatuna vanglas pikka aega ja oli allutatud vahistatu staatusega kaasnevatele

ulatuslikumatele piirangutele.

20. Kaebaja on tuginenud väärikuse alandamisele. Üksikvangistus evib intensiivset mõju

kinnipeetava õigustele18.

21. Üksinda kambris olemine põhjustas eelduslikult kaebajale hingelist valu ja kannatusi

suuremal määral kui need, mis paratamatult kaasnevad eelvangistuses kinnipidamisega. Seega

on vaidlusalune tegevus kaebaja suhtes olnud selline, mis kohtu hinnangul on käsitatav

inimväärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 mõttes ning kaebajale on vaidlusaluse

tegevusega tekitatud mittevaralist kahju.

16 Vt otsuses eespool, p 12.

17 Kaebaja küsib pöördumises Tallinna Vangla direktorilt, miks ta istub üksi rohkem kui 1,5 aastat; dtl 34

18 Riigikohtu halduskolleegiumi 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 18.1.

22. Kohtule esitatud materjalide pinnalt on järeldatav, et kaebaja paigutati teadlikult üksinda

kambrisse ning kohtu hinnangul pidid vangla ametnikud mõistma, et sedavõrd pikka aega

vahi all olnud isiku üksinda kambrisse paigutamine võib talle põhjustada hingelist valu ja

kannatusi määral, mis ületab eelvangistusega paratamatult kaasnevad kannatused. Vastustaja

tegevust kaebaja üksinda kambrisse paigutamisel ja tema seal hoidmisel on võimalik

määratleda vähemalt raske hooletusena. Seetõttu tuleb ka süü eeldus lugeda täidetuks.

23. Kaebaja väitel mõjutas üksikvangistus ka kaebaja vaimset tervist ning seda kinnitab

kaebaja tervisekaart. Kaebaja viitab tervisekaardi 19.06.2018, 16.03.2020 ja 27.10.2022

sissekannetele, mis kohtule arusaadavalt tõendavad kaebaja hinnangul, et tema tervislik

seisund on võrreldes üksikvangistuseelse ajaga oluliselt muutunud, sj seostab kaebaja tal

väidetavalt esinevad psüühikahäired ja nende pinnalt talle pandud diagnoosid

üksikvangistuses hoidmisega.

24. Kaebaja esitatud tervisekaardi väljavõtetest nähtub järgnev:

–

19.06.2018 ei kurda kaebaja tervise üle. Kaebaja meeleolu on suhteliselt hea ja

käitumine korrapärane19;

–

16.03.2020 vastuvõtul on põhidiagnoosiks märgitud „emotsionaalseisundiga seotud

muud sümptomid ja tunnused“ ning vastuvõtu kirjeldusest nähtub, et kaebaja toob

arstile välja, et on kolm aastat vahi all, uurimine käib, ent ees teadmatus. Kaebaja

kurdab unetuse ja ebanormaalse lõdvenemise üle. Kaebaja on pisut tujutu

situatsioonikohaselt, käitub korrapäraselt. Arst on haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse

all märkinud „teatud emotsionaalseisundiga seotud tunnused protraheeritud

kohanemisreaktsiooni raamides. Üksildus pressib“. Kaebajale on soovitatud

psühholoogi nõustamist ning määratud ravi Mirtazapin 30 mg õhtuti, neli nädalat20;

–

27.10.2022 vastuvõtul on põhidiagnoosiks märgitud „kh – muude emotsionaalsete

häiretega reaktsioon“ ja kaasnevate diagnoosidena „emotsionaalseisundiga seotud

muud sümptomid ja tunnused“, „vangistus ja muu vahi all olek“. Kaebaja toob arstile

välja, et viibib viis aastat vangis ja on jäänud veel kaks. Kaebaja kurdab, et tekkis

„stress ja paanika“, viibis kolm aastat üksikkambris, ka on unega probleem: uinub kl

1-2 öösel. Arsti kirjelduse kohaselt on kaebaja pinges, meeleolu foon on mõõdukalt

alanenud ning käitumine korrapärane. Arst on haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse all

märkinud „sotsiaalse deprevatsioonijärgne stressreaktsioon“ ning lisamärkusena, et

kaebaja vajab psühholoogi nõustamist. Kaebajale määrati ravi Citalopram 20 mg×1

(H) 08.10.2020–28.02.202321.

25. Tallinna Vangla on esitanud kohtule väljavõtte kaebaja tervisekaardist ajavahemiku

14.06.2018–08.02.2023 kohta22. Kohus märgib esmalt, et kui kaebajal tekkisid

üksikvangistuses paiknemise ajal terviseprobleemid, ei jäetud kaebajat nendega üksi, vaid ta

on saanud vajalikku meditsiiniabi. Tervisekaardi väljavõttest ilmneb, et ta on sageli

pöördunud meditsiiniosakonna poole ning saanud meditsiinilist konsultatsiooni ja ravi

erinevate probleemide korral.

26. Kohus selgitab kaebajale, et kahtlemata üksikvangistus põhimõtteliselt saab mõjuda

tervisele, eeskätt psüühikale halvasti. Kohtuasja lahendamisel ei oma aga tähtsust üldised,

vaid kaebajaga seotud konkreetsed asjaolud. Kohtu hinnangul ei ole tervisekaardi andmete

19 Haigusjuht A5000 201; dtl 5.

20 Haigusjuht A5594 202; dtl 6.

21 Haigusjuht A14515 202; dtl 7, vt ka dtl 58-59; 01.12.2022 sissekanne: „Kinnipeetav keeldus ravimist

Citalopram 20 mg. Avaldus tehtud“.

22 Dtl 43–61.

põhjal võimalik järeldada, et kaebaja on vaimselt kannatanud üksinda kambris viibimise tõttu.

Asjas esitatud dokumentide pinnalt saab järeldada, et kaebaja on tema suhtes üksikvangistuse

kohaldamise ajal osutanud mitmetele meeleolu- ja muudele vaimsetele häiretele ning talle on

16.03.2020 ja 27.10.2022 välja kirjutatud antidepressantide gruppi kuuluvaid ravimeid.

Kaebaja on arstidele kurtnud unehäireid, ebanormaalset lõdvenemist, närvilisust23, stressi ja

paanikat. Samas ei ole sellised kaebused objektiivselt kinnitust leidnud ja selliseid

haigusseisundeid või mõnda rasket psüühikahäiret ei ole kaebajal üksikvangistuse kandmise

ajal diagnoositud24. Kaebaja on arstile korduvalt välja toonud, et ta on olnud pikka aega vahi

all, samas ei ole kordagi vastuvõttudel toonud põhilise probleemina välja üksinda kambris

olemist ja et ta sooviks kambrikaaslast, kellega suhelda. Seega võib järeldada, et kaebaja ei

pidanud täielikus isolatsioonis viibimist ohuks enda vaimsele tervisele. Praegusel juhul ei

võimalda haiguslugude väljavõtted järeldada, et pikka aega üksinda kambris olemine oleks

olnud suuremaks stressifaktoriks. Seda ei ole kinnitanud ka arstid. Seetõttu ei saa kohus

järeldada, et üksinda kambris olemine oleks põhjustanud kaebajale suuremaid vaimseid

kannatusi.

27. Seoses vangla tähelepanekuga, et üksinda kambris viibimise ajal suutis kaebaja paremini

vanglas kehtivat korda järgida, märgib kohus järgmist. Asjaolu, et kinni peetav isik rikub

üksikvangistuses viibides vähem korda, ei tähenda veel üksikvangistuse positiivset mõju tema

käitumisele. Ei ole välistatud, et kaebaja n-ö hea käitumine võis pigem olla seotud

üksikvangistuse väga piiratud võimalustega korda rikkuda ja mitte kaebaja võime või sooviga

oma suhtumist ja käitumist muuta.

28. Pikaajalise üksikvangistuse mõjud – nt unehäired, depressioon, ärevus, stress, foobiad,

emotsionaalne sõltuvus, segadus, mäluhäired, kontsentratsiooni puudulikkus – võivad

avalduda pikalt ka pärast üksikvangistusest vabastamist. Käesoleval juhul on arst 27.10.2022

haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse all märkinud „sotsiaalse deprevatsioonijärgne

stressreaktsioon“, samas võimaldab nimetatud haigusjuhu diagnoosidena märgitu järeldada, et

kaebaja emotsionaalse stressiga vahetult seotud ärevushäired võivad pigem olla seotud

karistuse kandmisega ning vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Tervisekaardist

ei nähtu, et kaebaja puhul oleks arstide poolt leidnud kinnitust, et üksikvangistus omab

kestvat mõju kaebaja isiksusele niivõrd, et see püsivalt kahjustab kinnipeetava sotsiaalseid

võimeid.

29. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja terviseseisundi andmed ei kinnita seda, et tema

vaimse tervise seisund oleks muutunud pikaajaliselt üksikvangistuses (sh eraldatuna üksinda

kambris) paiknemise tagajärjel ja õigustaks väidetava tervisekahju hüvitamist täiendavalt juba

hingeliste kannatuste eest määratavale hüvitisele (vt allpool).

30. Kuna vastustaja on teinud kaalutlusvea ning kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt

piiranud, oli ajavahemikel 30.01.2020–28.02.2020, 02.03.2020–12.05.2020, 21.05.2020–

24.07.2020, 27.07.2020–12.08.2020, 15.08.2020–23.09.2020, 26.09.2020–13.10.2020,

26.10.2020, 07.11.2020–04.06.2021, 07.06.2021–14.07.2021, 17.07.2021–10.08.2021,

17.08.2021–28.09.2021, 19.11.2021–28.04.2022, 05.05.2022–11.05.2022 ja 19.05.2022–

27.05.2022 kaebaja üksi kambris hoidmine õigusvastane ning kaebajale on üksinda kambris

hoidmisega tekitatud väärikuse alandamisest tingitud kahju. See, et kaebaja ei vaidlustanud

23 Haigusjuht nr A20979 202; dtl 52.

24 Vt ka kliinilise psühholoogi vastuvõttude kohta tehtud sissekandeid: haigusjuht A13713 202 (dtl 51);

haigusjuht A20979 202 (dtl 52); haigusjuht A21838 202 (dtl 53).

vangla tegevust seoses tema üksinda kambris hoidmisega, ei välista kahju hüvitamist25, vaid

võib olla vastutuse piiramise aluseks (RVastS § 13 lg 1 p 2).

31. Arvestades vaidluse asjaolusid, ei ole põhjendatud üksnes kahju põhjustanud toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemine (HKMS § 41 lg 5), vaid õigustatud on rahalise hüvitise

väljamõistmine. Mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel on kohtul suur kaalutlusruum.

Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel, et kaebaja viibis vahi all küll pikaajaliselt, ent

selle aja jooksul oli kaebajale tagatud võimalus suhelda lähedastega nii telefoni kui ka kirja

teel, samuti kohtuda lähedastega lühiajalistel ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebajat viidi

vanglast välja kohtuistungitele, talle võimaldati kokkusaamisi kaplani, psühholoogiga ja

osalemist suhtlusprogrammis. Kaebajale võimaldati ka vahendeid ajaviitmiseks kambris.

Kaebaja võinuks oma olukorda leevendada, kui ta oleks taotlenud tööle määramist (VangS §

93 lg 7). Samuti oleks ta saanud oma õigusi tõhusamalt kaitsta ning vaidlustada vangla

tegevust või tegevusetust oma 19.07.2020 ja 15.11.2020 taotluste26 lahendamisel. Lisaks

arvestab kohus hüvitise määramisel ka sellega, et VangS § 41 sisaldab ka subjektiivset

elementi – kinni peetava isiku kohtlemine põhjustab talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi. Praegusel võib küll väita, et teatud kannatusi või ebameeldivusi üksi kambris

viibimine kaebajale põhjustas, kuid arvestades kaebaja suhteliselt apaatset käitumist

probleemi lahendamisel, siis ei saa järeldada, et üksi kambris paiknemine oleks kaebaja jaoks

olnud piinav. Ka nt 19.07.2020 taotluses märgib kaebaja, et ta soovib, et vangla temaga

rohkem tegeleks, võimaldaks talle rohkem helistamist, jalutusboksi, kursuseid või lisa

jalustust. Kaebaja ei soovinud, et vangla hindaks ümber tema paigutamise ning võimaldaks

talle kambrikaaslast. Kuigi kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et üksikvangistus oleks

mõjustanud kaebaja vaimset tervist ning tekitanud tervisekahju, siis vaatamata sellele tuleb

kaebajale määrata hüvitise suuruseks 1500 eurot. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus

mh ka seda, et kaebaja juhtis vangla tähelepanu enda pikaajalisele üksikvangistusele ning

sellega kaasnevatele võimalikele probleemidele, sh tegi viiteid sellele kuidas ta end tunneb,

kuid kirjavahetusest kaebajaga ei nähtu vangla tahet olukorraga tegeleda. Vangla vastused on

formaalsed ning tegelikku kaalutlusõiguse olemasolu eiravad.

32. Kaebaja tõi kahju hüvitamise nõudes esile ka selle, et vangla andis pikaajalisi

kokkusaamisi mitu korda järjest mittesobivatel kuupäevadel, millega rikuti kaebaja

perekonnapõhiõigust.

33. Kaebaja sõnul kirjutas kaebaja endine elukaaslane vanglale kirju, kus taotles

kokkusaamisi ajaks, mil ta ei pea tööl olema ning kurtis, et vangla tegevuse tõttu laguneb

pere. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi

andmetest nähtuvalt on kaebaja abikaasa vaidlusalusel ajaperioodil esitanud Tallinna Vanglale

taotluses märgitust erineval kuupäeval kokkusaamise võimaldamisega seonduvalt vaid ühe

pöördumise, s.o 29.08.2021 märgukirja27. Nimetatud pöördumisest nähtuvalt ei olnud kaebaja

abikaasa mh rahul sellega, et broneeritud pikaajaline kokkusaamine maikuus tühistati. Samuti

võib pöördumisest aru saada, et vangla broneeris ühe kokkusaamise nädala keskele, samas kui

kokkusaamise taotluses oli soovitud kokkusaamise ajaks märgitud nädalavahetuse päevad.

Kaebaja abikaasa selgitas pöördumises, et tema töögraafiku tõttu on tal nädala keskel

keeruline võtta välja vaba päeva. Vastuses28 kaebaja abikaasa pöördumisele selgitas vangla, et

broneeritud pikaajalised kokkusaamised maikuus tühistati, kuna kinnitatud pikaajalise

25 Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14.

26 Dtl 30–32 ja dtl 34–35

27 Vt Tallinna Vangla 20.10.2023 vastuse kohtunõudele lisa 17; dtl 423.

28 Vt 13.09.2021 vastus märgukirjale; dtl 424.

kokkusaamiste graafikuga oli tekkinud segadus. Võimalusel võimaldati pikaajaline

kokkusaamine järgmistel kuudel. Kaebaja abikaasale võimaldati kokkusaamine 05.06.2021.

Inspektor-kontaktisik vestles kokkusaamise tühistamise teemal kinnipeetavaga ning põhjendas

tekkinud olukorda. Lisaks märgis vangla, et soov nädalavahetusel kokkusaamisele tulla, on

paljudel. Piiratud tubade arvu ning suurusega tuleb vanglal teha valikuid. Taotlusele märgitud

kuupäevad pole vangla jaoks kohustuslikud ning alati ei saa vangla võimaldada soovitud

kuupäevadel pikaajalist kokkusaamist, kuid saab võimaldada pikaajalist kokkusaamist mõnel

teisel kuupäeval.

34. Vastustaja esitatud andmete29 kohaselt jäid kaebajal abikaasa kokkusaamisele

mittetulemise tõttu ära pikaajalised kokkusaamised 14.09.2021–15.09.2021, 16.10.2021–

17.10.2021, 11.12.2021–12.12.2021 ja 26.04.2022–27.04.2022. Kokkusaamised jäid ära

kaebaja abikaasast tulenevatel põhjustel30. Samas enne 29.08.2021 toimusid, s.o kaebaja

abikaasa tuli kokkusaamistele, töönädala sees kohtumised 13.08.2020–14.08.2020

(neljapäev–reede), 24.09.2020–25.09.2020 (neljapäev–reede) ja 15.07.2021–16.07.2021

(neljapäev-reede).

35. Kahju hüvitamise esmaseks eelduseks on eespool viidatud31 sätetest tulenevalt

haldusorgani tegevuse õigusvastasus.

36. Esmalt märgib kohus, et vahistatuna vangistuses viibimine tähendab mingiks ajaks kogu

elukorralduse allutamist vanglale. Selline olukord piirab mitmete põhiõiguste kasutamist, s.h

ka perekonnaelu puutumatust.

37. Samuti tuleb kinnipeetaval arvestada sellega, et tema soovitud pikaajalise kokkusaamise

toimumine ei pruugi saada alati võimalikuks soovitud aegadel, sh puudub kaebajal

õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus nõuda pikaajaliste kokkusaamiste toimumist tihemini

kui kord poole aasta jooksul või kindlatel kuupäevadel. Kaebaja pidi arvestama, et

kokkusaamise toimumine sõltub igakuiselt koostatavast graafikust ja teiste kinnipeetavate

kokkusaamiste aegadest (VSkE § 44 lg 1, § 45), s.o vanglal tuleb VSkE ja vangla kodukorra

alusel igakuiste pikaajaliste kokkusaamiste graafikute koostamisel arvestada kõigi selleks

esitatud taotlustega. VSkE §-ga 17 nähakse ette, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha

otsus mh VangS § 25 lg-te 1 ja 2 alusel. Tulenevalt VangS § 25 lg-te 1 ja 2 regulatsioonist on

inspektor-kontaktisikul seega õigus anda kinnipeetavale luba pikaajaliseks kokkusaamiseks

lähedasega (VangS § 25 lg 1). Pikaajaline kokkusaamine ei toimu automaatselt kinnipeetava

taotluse alusel ja selles näidatud tingimustel. Kinnipeetava taotluse alusel (VSkE § 42) peab

vangla kontrollima, kas isik, kellega kokkusaamist taotletakse, on nimetatud VangS § 25 lg-s

1. Samuti peab vangla kontrollima, milline on olnud kinnipeetava kokkusaamiste sagedus

(VSkE § 45), kas soovitud ajal on kokkusaamise korraldamine võimalik, arvestades ka teiste

kinnipeetavate taotlusi (VSkE § 44) ja Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-

1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 12.2.1, mille kohaselt toimuvad pikaajalised

kokkusaamised toimuvad üldjuhul teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval, ning selgitama

kokkusaamise kulude kandmise korda (VSkE § 412 ). Kohtul puudub alus kahelda vangla

13.09.2021 vastuses märgukirjale esitatud selgituses, et soov tulla kokkusaamisele

nädalavahetusel on paljudel ning tubade arv ja suurus on piiratud. Seega kinnipeetava taotluse

lahendamisel peab inspektor-kontaktisik otsustama, kas kokkusaamise korraldamine on

konkreetsel juhul võimalik ja lubatav. Kui see on nii, saab ta kokkusaamise lubada.

29 Vt Tallinna Vangla 20.10.2023 vastuse kohtunõudele lisa 12; dtl 385 jj.

30 Vt joonealune viide 5.

31 Vt käesoleva otsuse p 11.

38. Kohtu hinnangul ei ole vangla praegusel juhul õigusvastaselt toiminud. Pikaajalise

kokkusaamise taotlused rahuldati ning asjaolu, et kaebajale pakuti kokkusaamisi kaebaja või

kokkusaaja (abikaasa) taotletust erinevatele kuupäevadele, ei kujuta endast vangla

õigusvastast (ja süülist) käitumist. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla ei oleks määratud

kokkusaamiste ajast kaebajat aegsasti teavitanud (vt VSkE § 44 lg 2). Vastustaja on kohtule

kinnitanud, et kaebaja ei ole vaidlusalusel ajavahemikul esitanud vanglale vaideid

otsustustele, millega määrati kokkusaamisi taotletust erinevatele kuupäevadele. Kuigi

13.08.2020–14.08.2020, 24.09.2020–25.09.2020 ja 15.07.2021–16.07.2021 kokkusaamised

toimusid töönädala sees, tuli kaebaja abikaasa kokkusaamistele, seega ilmselgelt ei saanud

taotletust erinevatele kuupäevadele kokkusaamiste määramisega kaebajale kaasneda selliseid

üleelamisi (sh perekonnaelu riivet), mis tuleks rahaliselt hüvitada. Seega ei ole vangla

eelkirjeldatud viisil tegutsemisega rikkunud kaebaja õigusi, mistõttu on täitmata vähemalt üks

kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest ning kaebus tuleb jätta rahuldamata

perekonnapõhiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist puudutavas osas.

39. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Muus osas jääb kaebus

rahuldamata.

40. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on olnud vabastatud kaebuselt riigilõivu tasumise

kohustusest. Vastav menetlusabikulu jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude

menetluskulude hüvitamist kaebaja ei taotle. Ka vastustaja pole menetluskulude hüvitamise

taotlust esitanud. Seega puuduvad menetluskulud, mida jagada.

41. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus selles kaebaja nime tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)