1-19-705/1700 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2024

Tallinn

Kriminaalasja number

1-19-705

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Inna

Ombler

Istungisekretär

Tõlgid

Kea Lemming

Anastasiia Karpushkina, Anna Kaldoja, Jelena Kremez,

Ljudmila Belan

Kohtuistungi toimumise aeg

1., 16., 20., 21., 22. ja 24. november 2023

Vaidlustatud kohtuotsus

Harju Maakohtu 6. jaanuari 2023 otsus

Kriminaalasi

Hubert Hirve süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 137 lg 1, §

3891 lg 2, § 4024 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1,

§ 420 lg 1 järgi;

Pavel Gammeri süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 137 lg 1,

§ 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 4024 lg 1, § 418 lg

p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1, § 420 lg 1 järgi;

Ardo Vilbre süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 210 lg 2 - §

25 lg 2, § 344 lg 1 järgi;

Jelena Lipendina süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 202 lg

2 p 3, § 210 lg 2 - § 25 lg 2, § 344 lg 1, § 345 lg 1, §

3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi;

SP süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 137 lg 1 järgi;

VS süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 345 lg 1 järgi;

VC süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi;

IG süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 201 lg 2

p-de 2 ja 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 3891 lg 1 järgi;

Inna Stoljari süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 3891 lg 2

järgi;

Novatek Holding OÜ süüdistuses KarS § 210 lg 3 - §

25 lg 2 järgi;

Akhmet Ozdoevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja

4 järgi;

AD süüdistuses KarS § 3891 lg 2 järgi; LJ (M)

süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi;

NR süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi;

Niina Petsenevskaja süüdistuses KarS § 3891 lg 2 järgi;

SK süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi;

Vitali Jaroševitši süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja

4 - § 13 lg 1 järgi ja

Ivar Koore süüdistuses KarS § 4023 lg 1 järgi

Apellandid

Riigiprokuratuur;

kannatanu Maksu- ja Tolliamet;

Pavel Gammer ja tema kaitsja Daniil Savitski;

Hubert Hirve kaitsjad Oliver Nääs ja Karoliina

Kõrgesaar;

IG kaitsja Anu Toomemägi;

Ardo Vilbre ja OÜ Novatek Holdingu kaitsja Anu

Toomemägi;

VS kaitsja Stella Veber;

SP kaitsja Ene Mõtte;

SK ja Niina Petsenevskaja kaitsja Ene Mõtte;

Akhmet Ozdoevi kaitsja Andres Simson;

NR ja LJ kaitsja Silver Reinsaar;

Inna Stoljar ja tema kaitsja Dmitri Školjar;

Jelena Lipendina kaitsja Simona Vissak;

Ivar Koore kaitsja Kaspar Koppel;

ÜH esindaja Kristjan Mägi;

OS esindaja Kristjan Mägi;

KH esindaja Kristjan Mägi;

JG esindaja Kaspar Koppel;

GBGrupp Holding OÜ esindajad Tarvo Lindma ja

Kristjan Mägi

Prokurörid

Juhtiv riigiprokurör Taavi Pern, abiprokurör Melinda

Ülend

Süüdistatavad ja nende

kaitsjad

Hubert Hirv (isikukood: 35810150223),

kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Karoliina

Kõrgesaar;

Pavel Gammer (isikukood: 36311030239),

kaitsja vandeadvokaat Daniil Savitski;

Ardo Vilbre (isikukood: 37203150275),

kaitsja advokaat Anu Toomemägi;

Jelena Lipendina (isikukood: 46001260293),

kaitsja vandeadvokaat Simona Vissak;

VS (isikukood: XXXXXXXXXXX),

kaitsja vandeadvokaat Stella Veber;

VC (isikukood: XXXXXXXXXXX),

kaitsja advokaat Hannes Olli;

IG (isikukood: XXXXXXXXX),

kaitsja advokaat Anu Toomemägi;

OÜ Novatek Holding (äriregistri kood: 10754088),

kaitsja advokaat Anu Toomemägi;

SP (isikukood: XXXXXXXXXX),

kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte;

SK (isikukood: XXXXXXXXXX)

kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte;

Niina Petsenevskaja (isikukood: 44809080267),

kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte;

Inna Stoljar (isikukood: 46702110267),

kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar;

LJ (XXXXXXXXXX),

kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar;

NR (isikukood: XXXXXXXXXXX),

kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar;

AD (isikukood: XXXXXXXXXXX),

kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu;

Vitali Jaroševits (isikukood: 38404030257),

kaitsja Denis Polman;

Ivar Koor (isikukood: 37211130288),

kaitsja Kaspar Koppel;

Akhmet Ozdoev (-isikukood: 37003156545)

kaitsja vandeadvokaat Andres Simson

Kannatanud

Maksu- ja Tolliamet, MiniCredit AS (pankrotis)

pankrotihaldur Martin Krupp

Tsiviilkostja

GBGrupp Holding OÜ (esindajad Kristjan Mägi, Tarvo

Lindmaa)

Kolmandad isikud

ÜH, KH, OS (esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi),

JG (esindaja advokaat Kaspar Koppel),

OP (esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte)

RESOLUTSIOON

I

Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada.

1.1

Süüdistatavate süüküsimusse ja karistustesse puutuvalt tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas:

1) tunnistada Pavel Gammer süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks

1 aasta vangistust;

2) tunnistada Hubert Hirv süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1

aasta vangistust;

3) mõista Ardo Vilbre õigeks KarS § 344 lg 1 järgi;

4) mõista Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 1 aasta 8 kuud

vangistust;

5) jätta Ardo Vilbrele kohaldamata lisakaristus ettevõtluskeeld;

6) jätta Jelena Lipendinale kohaldamata lisakaristus ettevõtluskeeld;

7) tunnistada SP süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta

pikkune vangistus;

8) tunnistada IG süüdi KarS § 3891 lg 1,3 - § 22 lg 3 järgi ja mõista talle karistuseks

vangistus 2 aastat;

9) kohaldada IGle lisakaristusena ettevõtluskeeldu;

10) tunnistada LJ (M) süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks

vangistus 1 aasta 6 kuud;

11) tunnistada NR süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 1

aasta 6 kuud;

12) tunnistada SK süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 1

aasta 6 kuud.

1.2

Tsiviilhagisse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega

kohus otsustas rahuldada kannatanu AS MiniCredit (pankrotis, registrikood 11551909)

tsiviilhagi ja mõista tsiviilkostjalt GBGrupp Holding OÜ (registrikood 14779625)

kannatanu kasuks välja 597 319,01 eurot.

1.3

Avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu

otsuse osas, millega kohus otsustas:

1) rahuldada kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslik nõudeavalduse IG, LJ

(M), NR ja SK suhtes,

2) määrata kindlaks maksusummad, mille tasumata jätmise eest IG, LJ (M), NR ja

SK vastutavad

3) ning mõista need maksusummad IGlt, LJlt (Mlt), NRlt ja SKlt solidaarselt teiste

süüdistatavatega välja.

1.4

Konfiskeerimist ja selle asendamist puudutavas osas ühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas:

1) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Hubert Hirvelt Harju

Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-985 arestitud kolmratas

CAN-AM Spyder registreerimismärgiga ZZZZ orienteeruva turuväärtusega

7500 eurot.

2) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Hubert Hirvelt Harju

Maakohtu

26. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6256 arestitud sularaha summas 2310

eurot.

3) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Pavel Gammerilt Harju

Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-987 arestitud sõiduauto

Mercedes-Benz Viano 3.5 registreerimismärgiga LLLLLL ja Harju Maakohtu 5.

septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6498 arestitud sularaha 15 345 eurot, 16

250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela, mis asuvad

Rahandusministeeriumi arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank

AS-s;

4) konfiskeerida kolmandalt isikult ÜHlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1

alusel Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25.

septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise

asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud

summa 273 867,32 eurot;

5) mõista KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult ÜHlt välja 2650 eurot;

6) jätta Harju Maakohtu 25. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6259 vara

laiendatud konfiskeerimise asendamiseks ÜHlt arestitud õlilõuend „Sild üle

vaevavete“ Signe Petersen 2016 (väärtus 2650 eurot) laiendatud konfiskeerimise

asendamise tagamiseks aresti alla kuni nõude tasumiseni;

7) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult

KHlt 30. mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto Audi A5

Coupe registreerimismärgiga SSSSSS;

8) mõista KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel kolmandalt isikult

KHlt laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 295 802,86 eurot;

9) jätta Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-994 kolmanda

isiku KH kinnistutele (registriosa nr XXXXXXXX, YYYYYYY ja CCCCCCCC)

asukohaga XXX, YYY ja CCC Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud

hüpoteegid summas 240 000 eurot, 2 500 eurot ja 7 500 eurot, muutmata

laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks;

10) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult

OSlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-996 arestitud

sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga JJJJJJ;

11) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult

OSlt Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-18-5654 arestitud

sularaha summas 6 550 eurot, mis asub Rahandusministeeriumi arvelduskontol

nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s;

12) mõista KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult OSlt välja 359 148,19

eurot;

13) jätta laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks muutmata (otsuse

sõnastuses aresti alla) Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-

18-996 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks kolmanda isiku OS

kinnistule (registriosa nr NNNNNNN) asukohaga NNN Eesti Vabariigi kasuks

seatud kohtulik hüpoteek summas 250 000 eurot;

14) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult

JGlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-997 arestitud

kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK;

15) konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult

JGlt sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga

OOOOOO;

16) KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõista laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult JGlt välja 514 385,47

eurot;

17) konfiskeerida ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel autoriõiguse seaduse § 85 lg-te

1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel järgmine Jelena Lipendina vara, mis on

hoiustatud Politsei- ja Piirivalveameti hoiuruumis: beeži värvi käekott CHANEL

logoga (toote nr 5243922); musta värvi riidest kott kirjaga LOVE MOSCHINO,

mille sees kuldne käekott LOVE MOSCHINO logoga; - heledat värvi riidest kott

kirjaga FENDI ROMA, mille sees sinist värvi käekott FENDI logoga. Kotis sees

ümbrik, mille sees tootesildid.

1.5

Süüteomenetlusega tekitatud kahjusse puutuvalt tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas:

1) hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 alusel SPle vabaduse võtmisega seotud

mittevaraline kahju 40%, s.o 6 295,24 euro ulatuses;

2) hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 alusel Ardo Vilbrele vabaduse võtmisega

(608 päeva) seotud mittevaraline kahju 40% ulatuses, s.o 12 913,92 eurot ja

SKHS § 5 lg 4 ja § 11 lg 1 alusel hüvitada Ardo Vilbrele vabaduse võtmisega (598

päeva) seotud mittevaraline kahju 60% ulatuses, s.o 19 052,28 eurot.

1.6

Ära võetud esemeisse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas,

millega kohus otsustas jätta KrMS § 126 lg 3 p 3 alusel 13. veebruaril 2018 Tallinnas

X tehtud läbiotsimise käigus kabinetis olevast seifist leitud ja ära võetud sularaha

summas 170 660 eurot riigi omandisse.

1.7

Menetluskuludesse puutuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas,

millega kohus otsustas mõista KrMS § 181 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel Eesti Vabariigilt

VS kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu summas 10 500 eurot, millele lisandub

käibemaks, s.o kokku 12 600 eurot.

1.8

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

II

Teha tühistatud osas uus otsus järgnevalt.

2.1

Süüdistust ja karistusi puudutavas osas otsustas ringkonnakohus:

1) tunnistada Pavel Gammer süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, jättes mõistetud

karistuse muutmata;

2) tunnistada Hubert Hirv süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, jättes mõistetud

karistuse muutmata;

3) tunnistada Ardo Vilbre süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6

kuud vangistust;

4) mõista Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud

vangistust;

5) mõista Ardo Vilbrele KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks 2 aastat 6

kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse hulka Ardo Vilbre

eelvangistuses viibitud aeg 3 aastat 3 kuud 21 päeva ja lugeda karistus kantuks;

6) kohaldada Ardo Vilbrele KarS § 491 lg 1 alusel 2 aasta 6 kuu pikkust

ettevõtluskeeldu;

7) kohaldada Jelena Lipendinale KarS § 491 lg 1 alusel 2-aastast ettevõtluskeeldu;

8) lõpetada SP suhtes KarS § 137 lg 1 järgi menetlus kuriteo aegumise tõttu;

9) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel IG suhtes KarS § 3891 lg 1,3 - § 22 lg 3 järgi

menetlus kuriteo aegumise tõttu;

10) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel LJ (M) suhtes KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo

aegumise tõttu;

11) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel NR suhtes menetlus KarS § 3891 lg 1 järgi

kuriteo aegumise tõttu;

12) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel SK suhtes menetlus KarS § 389 1 lg 1 järgi

kuriteo aegumise tõttu.

2.2

Tsiviilhagisse puutuvalt otsustas ringkonnakohus:

rahuldada kannatanu AS MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi osaliselt ja mõista

tsiviilkostjalt GBGrupp Holding OÜ kannatanu kasuks välja 100 540,31 eurot.

Tühistada kinnistule (registriosa nr KKKKKKK) KKK 473 093,59 euro suuruse

kohtuliku hüpoteegi seadmine AS MiniCredit (pankrotis) kasuks.

2.3

Avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvalt otsustas ringkonnakohus:

jätta Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslik nõudeavaldus IG, LJ (M), NR ja SK vastu

esitatud nõude osas läbi vaatamata.

2.4

Konfiskeerimisse ja selle asendamisse puutuvalt otsustas ringkonnakohus:

1) jätta Hubert Hirvelt konfiskeerimata arestitud kolmratas CAN-AM Spyder

registreerimismärgiga ZZZZ ja sularaha 2310 eurot konfiskeerimata ning

tagastada Hubert Hirvele;

2) Jätta konfiskeerimata ja tagastada Pavel Gammerile talt Harju Maakohtu 13.

veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-987 arestitud sõiduauto Mercedes-Benz

Viano 3.5 registreerimismärgiga LLLLLL ja Harju Maakohtu 5. septembri 2018.

a määrusega asjas 1-18-6498 arestitud sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa

rubla ja 105 Suurbritannia naela, mis asuvad Rahandusministeeriumi

arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s.

3) konfiskeerida kolmandalt isikult ÜHlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1

alusel Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25.

septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise

asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud 273

867,32 eurost 141 681 eurot. Ülejäänud 132 186,32 eurot vabastada aresti alt;

4) jätta 2650 eurot kolmandalt isikult ÜHlt KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja §

84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja mõistmata;

5) vabastada aresti alt Harju Maakohtu 25. septembri 2018. a määrusega asjas 1-

18-6259 vara laiendatud konfiskeerimise asendamiseks ÜHlt arestitud õlilõuend

„Sild üle vaevavete“ Signe Petersen 2016 (väärtus 2650 eurot);

6) jätta kolmandalt isikult KHlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel

konfiskeerimata 30. mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto

Audi A5 Coupe registreerimismärgiga SSSSSS;

7) mõista kolmandalt isikult KHlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84

alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 105 158 eurot, mis

tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja

Tolliameti

arveldusarvele

EE351010052031000004

SEB

Pank,

EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või

EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber

99923700000252. Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik;

8) vähendada Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-994

kolmanda isiku KH kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) asukohaga XXX

Eesti Vabariigi kasuks seatud 240 000 euro suurust hüpoteeki. Määrata

hüpoteegisummaks 105 158 eurot;

9) tühistada kinnistutele YYY ja CCC (registriosad YYYYYYY ja CCCCCCCC)

vastavalt 2 500 euro ja 7 500 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi seadmine osas,

millega hüpoteegid seati Eesti Vabariigi kasuks;

10) jätta kolmandalt isikult OSlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel

konfiskeerimata Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-

996 arestitud sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE

registreerimismärgiga JJJJJJ;

11) jätta konfiskeerida kolmandalt isikult OSlt KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1

alusel konfiskeerimata Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-18-

5654 arestitud sularaha 6 550 eurot, mis asub Rahandusministeeriumi

arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s;

12) mõista KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult OSlt välja 196 812 eurot,

mis tuleb tasuda 1 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank,

EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või

EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber

99923700000524. Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik;

13) vabastada aresti alt Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-18-

5654 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud kolmanda isiku

OS vara: käekell Chopard (väärtus ca 7000 eurot); käekell Ulysse Nardin

(väärtus ca 5000 eurot); 16 teemantiga kullast sõrmus (kaal 6,34 grammi)

(väärtus ca 500 eurot); 2 briljantlihvis teemanti ja 36 briljandiga kullast sõrmus

(kaal 6,12 grammi) (väärtus ca 600 eurot); 1 teemantiga kullast sõrmus (kaal 4,25

grammi) (väärtus ca 650 eurot); karusnahkne kasukas, koos samast materjalist

salli, koti ja riidepuuga (väärtus 1500 eurot);

14) vähendada Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-996

laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks kolmanda isiku OS kinnistule

(registriosa nr NNNNNNN) asukohaga NNN Eesti Vabariigi kasuks seatud

kohtulik hüpoteeki. Määrata hüpoteegi suuruseks 250 000 euro asemel 196 812

eurot;

15) jätta KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult JGlt

konfiskeerimata ja vabastada aresti alt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a

määrusega asjas 1-18-997 arestitud kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK)

asukohaga KKK;

16) jätta konfiskeerimata ja tagastada KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel

kolmanda isiku JG sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE

registreerimismärgiga OOOOOO;

17) KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõista laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras kolmandalt isikult JGlt välja 368 500 eurot;

18) jätta kohtu tagatiskontole hüpoteegi asendamiseks sinna kantud 25 000 eurot;

19) tagastada Jelena Lipendinale järgmine Politsei- ja Piirivalveameti hoiuruumis

hoiustatud vara: beeži värvi käekott CHANEL logoga (toote nr 5243922); musta

värvi riidest kott kirjaga LOVE MOSCHINO, mille sees kuldne käekott LOVE

MOSCHINO logoga; - heledat värvi riidest kott kirjaga FENDI ROMA, mille

sees sinist värvi käekott FENDI logoga. Kotis sees ümbrik, mille sees tootesildid;

20) tagastada 13. veebruaril 2018 Tallinnas X tehtud läbiotsimise käigus kabinetis

olevast seifist leitud ja ära võetud sularaha summas 170 660 eurot Restoplus

OÜ õigusjärglasele KTH Capital OÜ-le (registrinumber 14455323).

2.5

Süüteomenetluses tekitatud kahjusse puutuvalt otsustas ringkonnakohus:

1) määrata Ardo Vilbrele SKHS § 5 lg 1 p 1 § 10 lg 2 ja § 11 lg 2 alusel vabaduse

võtmisega seotud varalise ja mittevaralise kahju hüvitiseks 12 506,64 eurot;

2) hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 alusel SPle vabaduse võtmisega seotud

mittevaraline kahju täies ulatuses, määrates vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 15 738,08 eurot. Muus osas jätta kaitsja

taotlus kahju hüvitamiseks rahuldamata.

2.6

Menetluskuludesse puutuvalt otsustas ringkonnakohus järgmist.

Mõista KrMS § 181 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel Eesti Vabariigilt VS enne

apellatsioonimenetlust kantud õigusabikulude katteks koos käibemaksuga välja 39

122,60 eurot.

1)

Määrata vandeadvokaat Dmitri Školjari poolt Inna Stoljarile osutatud riigi

õigusabi eest Advokaadibüroole CLARUS 864 eurot, millele lisandub käibemaks 190,08

eurot.

Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu, mille moodustavad

praeguses menetluses määratav ja 19. detsembri 2023 määrusega määratu, Inna

Stoljarilt välja 50% ehk 1353,24 euro ulatuses. 50% ulatuses jätta Inna Stoljari

apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud riigi kanda.

2)

Määrata advokaat Hannes Olli poolt VCle osutatud riigi õigusabi eest

Advokaadibüroole REMO’s makstavaks tasuks 780 eurot, millele lisandub käibemaks

171,6 eurot.

Jätta nii praeguse otsusega määratav 951,66 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega

määratud riigi õigusabi tasu 1749 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

3)

Määrata advokaat Kaspar Koppeli poolt Ivar Koorele osutatud õigusabi eest

Advokaadibüroole Laus & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 330 eurot,

millele lisandub käibemaks 72,60 eurot.

Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu, mille moodustavad

praeguses menetluses määratav ja 19. detsembri 2023 määrusega määratu, Ivar Koorelt

välja 50% ehk 861,9 euro ulatuses. 50% ulatuses jätta Ivar Koore

apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud riigi kanda.

4)

Määrata vandeadvokaat Simona Vissaku poolt Jelena Lipendinale osutatud riigi

õigusabi eest Advokaadibüroole Legalt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 2160

eurot, millele lisandub käibemaks 436,32 eurot.

Mõista talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu, mille moodustavad

praeguses menetluses määratav ja 19. detsembri 2023 määrusega määratu, Jelena

Lipendinalt välja 50% ehk 2172,66 euro ulatuses. 50% ulatuses jätta Jelena Lipendina

apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud riigi kanda.

5)

Määrata vandeadvokaat Madis Mahlapuu poolt ADle osutatud riigi õigusabi eest

Advokaadibüroole Mahlapuu & Partnerid makstava tasu suuruseks 288 eurot, millele

lisandub käibemaks 63,36 eurot.

Jätta nii praeguse otsusega määratav 351,66 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega

määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

6)

Määrata vandeadvokaat Stella Veberi poolt VSle osutatud riigi õigusabi eest

Advokaadibüroole Tehver & Partnerid makstava tasu suuruseks 300 eurot, millele

lisandub käibemaks 66 eurot.

Jätta nii see riigi õigusabi eest määratud tasu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.

detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1

alusel riigi kanda.

7)

Määrata vandeadvokaat Denis Polmani poolt Vitali Jaroševitsile osutatud riigi

õigusabi eest Advokaadibüroole Vilippus Polman Partnerid makstava tasu suuruseks 72

eurot, millele lisandub käibemaks 15,84 eurot.

Jätta nii see riigi õigusabi eest määratud tasu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.

detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1

alusel riigi kanda.

8)

Mõista riigilt Hubert Hirve kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude

katteks välja 17 069,33 eurot (koos käibemaksuga).

9)

Mõista riigilt tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ kasuks apellatsioonimenetluse

õigusabikulude katteks välja 10 497,50 eurot.

Taotlus mõista kannatanult välja GBGrupp Holding OÜ maakohtumenetluses kantud

menetluskulud jätta KrMS § 182 lg 4 alusel rahuldamata.

10)

Mõista riigilt kolmandate isikute ÜH, KH (endine R) ja OS kasuks

apellatsioonimenetluse õigusabikulu katteks välja 3477 eurot (sisaldab käibemaksu)

igaühele.

III

Apellatsioonide rahuldamise või rahuldamata jätmise seisukohalt otsustas

ringkonnakohus järgmist.

1)

Rahuldada VS kaitsja apellatsioon.

2)

Osaliselt rahuldada prokuratuuri, Hubert Hirve kaitsjate, Pavel Gammeri

kaitsja, IG kaitsja, LJ ja NR kaitsja, LJ ja NR kaitsja, Niina Petsenevskaja ja SK

kaitsja, SP kaitsja, kolmanda isiku ÜH esindaja, kolmanda isiku KH esindaja,

kolmanda isiku OS esindaja, kolmanda isiku JG esindaja, tsiviilkostja GBGrupp

Holding OÜ esindaja apellatsioon.

3)

Jätta rahuldamata Maksu- ja Tolliameti, Pavel Gammeri, Inna Stoljari ja tema

kaitsja, Akhmet Ozdoevi kaitsja ja Ivar Koore kaitsja apellatsioon.

IV

Tõkend

Pavel Gammerile tõkendina kohaldatud elektrooniline valve jätta muutmata kuni Pavel

Gammeri asumiseni karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel.

Hubert Hirvele tõkendina kohaldatud elektrooniline valve jätta muutmata kuni Hubert

Hirve asumiseni karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad, kannatanud, tsiviilkostja ja

kolmandad isikud saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

Sisukord

1. Süüdistus..........................................................................................................16

2. Maakohtu otsus.................................................................................................30

Prokuratuuri apellatsioon.......................................................................................34

Maksu- ja Tolliameti apellatsioon.............................................................................49

Pavel Gammeri kaitsja apellatsioon..........................................................................50

Pavel Gammeri apellatsioon....................................................................................57

Hubert Hirve kaitsjate apellatsioon..........................................................................59

Ardo Vilbre ja Novatek Holding OÜ kaitsja apellatsioon..............................................68

Jelena Lipendina kaitsja apellatsioon........................................................................71

IG kaitsja apellatsioon...........................................................................................77

Inna Stoljari kaitsja apellatsioon..............................................................................82

Inna Stoljari apellatsioon........................................................................................82

LJ ja NR kaitsja apellatsioon...................................................................................83

Niina Petsenevskaja ja SK kaitsja apellatsioon............................................................85

VS kaitsja apellatsioon...........................................................................................88

SP kaitsja apellatsioon...........................................................................................89

Akhmet Ozdoevi kaitsja apellatsioon........................................................................92

Ivar Koore kaitsja apellatsioon......................................................................93

Kolmandate isikute KH, OS ja ÜH esindaja Kristjan Mägi apellatsioonid........................94

Kolmanda isiku JG esindaja apellatsioon...................................................................98

Tsiviilkostja GBGRUPP Holding OÜ (Escado Grupp OÜ õigusjärglane) lepinguliste

esindajate apellatsioon.........................................................................................100

3. Menetlus ringkonnakohtus................................................................................105

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT........................................................................105

4. Maksukuritegu................................................................................................105

5. Soodustuskelmuse katse ja selleks toime pandud dokumendi võltsimine.....................129

6. Erasektori altkäemaks......................................................................................151

7. MiniCredit AS (pankrotis) vara omastamine, rendilepingute võltsimine ja kuritegelikul teel

saadud vara omandamine........................................................................................157

8. Eraviisiline jälitustegevus..................................................................................170

9. A. Vilbre süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi ja VS süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi (Swedbankilt

laenu saamiseks majandusaasta eelaruande ja jooksva aruande võltsimine ja nende pangale

esitamine).............................................................................................................174

10. H. Hirve ja P. Gammeri süüdistus ebaseaduslike tulirelvade, nende oluliste osade ja

laskemoona käitlemises...........................................................................................180

11. Kuritegelik ühendus......................................................................................184

12. Karistused...................................................................................................190

13. Avalik-õiguslik nõudeavaldus..........................................................................198

14. MiniCredit AS (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi.........................................202

15. Konfiskeerimine...........................................................................................205

Kolmandate isikute vara konfiskeerimine ja neilt konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja

mõistmine...........................................................................................................211

J. Lipendina käekottide konfiskeerimine......................................................................217

16. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused......................................219

17. Menetluskulud.............................................................................................222

17.1

Ivar Koore menetluskulude riigi kanda jätmine..................................................222

17.2

VS menetluskulude hüvitamine.......................................................................224

17.3

N. Petsenevskaja kohtuarstliku ekspertiisi kulu..................................................226

17.4

Apellatsioonimenetluse kulud..........................................................................226

Tõkend.................................................................................................................233

Kokkuvõte............................................................................................................233

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

Hubert Hirve ja Pavel Gammeri süüdistus kuritegeliku ühenduse loomises ja juhtimises

H. Hirve ja P. Gammerit süüdistatakse KarS § 256 lg 1 järgi selles, et nad lõid hiljemalt 2008.

aastal kuritegeliku ühenduse ja seejärel juhtisid seda. Kuritegelik ühendus tegutses varalise

kasu saamise eesmärgil ning selles põimiti legaalset majandustegevust kuritegude

toimepanemisega. Kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud majandusalaste, s.o

maksukuritegude (KarS § 3891) ja pankrotikuritegude (KarS § 384) toimepanemisele, millega

kaasnesid majandustegevuse käigus ning ärihuvide maksmapanemiseks korruptsioonikuriteod

(KarS § 4024) ja varavastased kuriteod (KarS §-d 201, 202, 210, 214). Kuivõrd kuritegeliku

ühenduse põhieesmärkide täitmiseks oli vaja tagada kuritegeliku ühenduse püsivus,

järjepidevus ning kuritegelik autoriteet, oli kuritegeliku ühenduse tegevus kõrvaleesmärgina

suunatud avaliku usalduse vastaste (KarS § 345), isikuvastaste (KarS § 137) ja tulirelva ning

laskemoonaga seotud kuritegude (KarS § 418 lg 2 p-d 2 ja 3, § 4181 lg 1, § 420 lg 1)

toimepanemisele.

2008. aastaks lõid H. Hirv ja P. Gammer enda ümber äriühingute võrgustiku ja püsiva

struktuuri, mis võimaldas juhtidel täita kuritegeliku ühenduse põhieesmärke läbi

majanduskuritegude toimepanemise. H. Hirve ja P. Gammeri kuritegelikku ühendusse

kuulusid (erinevatel aegadel) lisaks juhtidele Ardo Vilbre, Jelena Lipendina, SP, Aleksandr

Russalim, IG, Inna Stoljar, VS, VC, OÜ Escado Grupp, Restoplus OÜ ja Emerana OÜ, kes

oma tegevusega aitasid kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele, käsitasid end kuritegeliku

ühenduse osana ning täitsid kindlaksmääratud rolle. H. Hirv ja P. Gammer juhtisid

kuritegelikku ühendust, jagades võrdselt kõrgeimat positsiooni kuritegelikus ühenduses ning

omades suurt mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas. Nad osalesid

kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste küsimuste lahendamisel ning tagasid sellega

kuritegeliku ühenduse sujuva toimimise ja eesmärkide täitmise katkematuse. H. Hirv ja P.

Gammer andsid vastavalt kuritegelikus ühenduses väljakujunenud käsuliinile ja struktuurile

ühenduste liikmetele korraldusi ja käitumisjuhiseid, kontrollisid ühendust ohustavates

kriminaal-, tsiviil- ja haldusmenetlustes ühenduse liikmete poolt antavaid ütlusi ja selgitusi

ning vajadusel lõid või andsid korralduse luua kunstlikult kuritegeliku ühenduse tegevust

õigustavaid tõendeid. Samuti olid H. Hirv ja P. Gammer kuritegeliku ühenduse liikmete

Emerana OÜ, Restoplus OÜ ja OÜ Escado Grupp tegelikud juhid, kes ei olnud juhatuse

liikmetena äriregistrisse kantud, kuid võtsid vastu juhatuse pädevusse kuuluvad otsused ja

täitsid äriühingu juhtimis- ja järelevalveülesandeid. P. Gammer ja H. Hirv osalesid aktiivselt

äriühingute majandustegevuses ja andsid korraldusi äriühingu vahejuhtidele, tegid otsuseid

personaliküsimustes, tegid raamatupidamislikke ja maksuõiguslikke otsuseid, nõudsid

aruandlust raamatupidajatelt ja vahejuhtidelt, juhtisid ja planeerisid äriühingu

majandustegevust, juhtisid ja analüüsisid alluvate tööd.

Ardo Vilbre, Jelena Lipendina, SP, Aleksandr Russalimi, VS, VC, IG, Inna Stoljari, OÜ

Escado Grupp, Restoplus OÜ ja Emerana OÜ süüdistus kuritegelikku ühendusse

kuulumises

Ardo Vilbre

A. Vilbret süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus alates 2008. aastast H. Hirve

ja P. Gammeri loodud kuritegelikku ühendusse, tegutsedes juhtidele kuuluvate äriühingute

finantsjuhina. A. Vilbre asub kuritegeliku ühenduse hierarhias H. Hirve ja P. Gammeri järel,

alludes otse kuritegeliku ühenduse juhtidele. Ta osaleb kuritegeliku ühenduse huvides

toimuvatel kokkusaamistel ja aruteludel, saab kuritegeliku ühenduse juhtidelt korraldusi ja

ülesandeid ning täidab neid või vajadusel edastab need temast madalamal positsioonil

olevatele kuritegeliku ühenduse liikmetele I. Stoljarile ja IGle.

Samuti on A. Vilbre ülesandeks olla ise osade kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate

äriühingute juhatustes ning teha vajadusel juhatuse koosseisudes muudatusi.

A. Vilbre andis korraldusi kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute (ka nende,

mille juhatuses ta äriregistri andmete kohaselt ei ole, sh Restoplus OÜ ja Emerana OÜ),

rahavoogude korraldamiseks, äriühingute vaheliste laenude andmiseks. Samuti on A. Vilbre

üks kuritegelikku ühendusse kuuluvatest isikutest, kes vajadusel kannab sularaha äriühingute

kontodele või võtab sularaha välja äriühingute kontodelt.

A. Vilbre andis olulise panuse kuritegeliku ühenduse tegevusse, mis oli suunatud

KarS § 384 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele. Samuti osales A. Vilbre

nõuandvas rollis AS MiniCredit (pankrotis) ja OÜ Escado Grupp vaheliste rendilepingute ja

nende lisade võltsimisel. Lisaks võltsitud dokumentide loomisele eesmärgiga neid kasutada,

juhendas

A. Vilbre koos H. Hirve, P. Gammeri ja VCga kuritegeliku ühenduse liikmeid ja teisi

ühenduse kontrolli all olevate äriühingute töötajaid nende poolt politseis antavate ütluste sisu

osas.

Jelena Lipendina

J. Lipendinat süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus H. Hirve ja P. Gammeri

kuritegelikku ühendusse alates 2008. aastast ning tegutses kuritegeliku ühenduse liikmete

Restoplus OÜ-le ja Emerana OÜ-le kuuluvate toitlustusasutuste (pubi „Beerhouse“, restoranid

„Korsaar“, „Rae Meierei“, „Farm“ ja kohvik „Rukis“) tegevjuhina. J. Lipendina allus otse

kuritegeliku ühenduse juhtidele, ning andis omakorda käsklusi kuritegeliku ühenduse

raamatupidajatele IGle ja I. Stoljarile ning teistele kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate

äriühingute raamatupidajatele.

J. Lipendinal oli nimetatud toitlustusasutuste töötajate seas suur autoriteet, teda kardeti ning J.

Lipendina kandis rikkumistest ette P. Gammerile, kes seejärel otsustas isikule sanktsioonide

rakendamise.

Samuti oli J. Lipendina kuritegeliku ühenduse liikme OÜ Escado Grupp juhatuse liige alates

1. novembrist 2002 ja samuti X, Tallinn tegutseva ning kuritegeliku ühenduse kontrolli all

oleva äriühingu Novatek Holding OÜ juhatuse liige alates 25. oktoobrist 2010. J. Lipendina

kontrolli all peeti vähemalt alates 2009. aastast igapäevast arvestust deklareerimata käibe

arvelt saadud rahaliste vahendite väljaminekute ja sissetulekute üle, mis jäeti ametlikus

raamatupidamises kajastamata. Ta jõustas ühenduse juhtide toitlustusasutustes juurutatud

tööjõumaksude minimeerimiseks väljatöötatud süsteeme, mille tulemusena töötasuna

tehtavaid väljamakseid maksuhaldurile täies mahus ei deklareeritud. kuritegeliku ühenduse

tegevusest sai otsest varalist kasu ka J. Lipendina ise, määrates kokkuleppel ühenduse

juhtidega endale väljamakstava töötasu Restoplus OÜ-st, mida maksuhaldurile osaliselt ei

deklareeritud.

J. Lipendina osales aktiivselt äriühingute majandustegevuses ning juhtis ja korraldas töötajate

värbamist, tööle võtmist ja töötasu määramist, kooskõlastades enda tegevuse H. Hirvega ja P.

Gammeriga.

SP

SP süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus H. Hirve ja P. Gammeri

kuritegelikku ühendusse alates 2010. aastast ning tegutses H. Hirve ja P. Gammeri

ihukaitsjana, autojuhina ning vajadusel ka kuritegeliku ühenduse juhtide perekonnaliikmete ja

lähedaste turvamehena. SP oli peamiselt H. Hirve ja tema perekonna käsutuses, kuid täitis

vajadusel ka P. Gammeri ja tema lähedaste ning teiste kuritegeliku ühenduse liikmete

korraldusi, olles kuritegeliku ühenduse hierarhias J. Lipendinast ja A. Vilbrest madalamal.

SP vastutas ühenduse juhtide ning X hoone turvalisuse eest, turvates H. Hirve ja P. Gammerit

kohtumistel teiste kuritegelike autoriteetidega, tugevdades oma kohalolekuga H. Hirve ja P.

Gammeri hierarhilist positsiooni ning autoriteeti. SP kaudu said kuritegeliku ühenduse

liikmed vajadusel informatsiooni H. Hirve ja P. Gammeri viibimiste kohta, tema kaudu

vahendati teateid kuritegeliku ühenduse juhtidelt ja juhtidele ning vajadusel osutas SP

transportteenust ka teistele kuritegeliku ühenduse liikmetele.

Kuritegeliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse jätkusuutlikkuse ja mõjuvõimu kasvatamise

huvides ning hõlbustamaks ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid, kogusid SP ja A.

Russalim P. Gammeri ja H. Hirve korraldusel informatsiooni nii ühenduse juhtide endiste ja

praeguste äripartnerite, kuritegelikus maailmas autoriteetsete isikute, endiste

õiguskaitseorganite töötajate kohta. A. Russalimi ja SP poolt vahetu eraviisilise

jälitustegevusega andmete kogumise eesmärgiks oli P. Gammeri ja H. Hirve kuritegeliku

ühenduse mõjuvõimu suurendamine nende äripartnerite ja teiste kuritegelikus maailmas

autoriteetsete isikute suhtes ning silmis.

VS

VSt süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulub H. Hirve ja P. Gammeri

kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt alates 2016. aastast ning tegutseb kuritegeliku

ühenduse juriidilise nõustajana ja õigusteenuse osutajana, kelle ülesandeks on muuhulgas

vormistada kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute vahelised näilikud

tehingud, koostada altkäemaksu alusel saadud üldvolikirja alusel nõuete loovutamise

lepingud, korraldada notaritehingud ning esitada finantsasutusele võltsitud majandusaasta

aruanded. Seega pidi ta vormistama näiliku ja võltsitud dokumentatsiooni ja mõtlema välja

tegevusplaane, minimeerimaks kuritegude avastamise riski. Ta allus otse kuritegeliku

ühenduse juhtidele ja nõustas vajadusel ka ühenduse finantsjuhti A. Vilbret ja VCt.

AS MiniCredit (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmena (alates 1. novembrist 2016 kuni 20.

märtsini 2018 Aleksandr D ja MG OÜ esindajana) hoidis VS H. Hirve ja P. Gammerit

jooksvalt kursis pankrotimenetluses toimuvaga, edastades kuritegeliku ühenduse juhtidele ja

teistele teadmisvajadusega ühenduse liikmetele pankrotihalduri Martin Kruppi kirjad

kolmandatele isikutele ning muu pankrotimenetluse dokumentatsiooni. VS tegevuse abil sai

kuritegelik ühendus võimaluse kontrollida ja juhtida AS MiniCredit (pankrotis)

pankrotimenetluse käiku.

Samuti viis VS kuritegeliku ühenduse teiste liikmetega kokku isikuid, kes soovisid muundada

teadmata päritoluga rahalisi vahendeid ning oma juriidilisi teadmisi kasutades valmistas ette

selle tegevuse algse eesmärgi varjamiseks sõlmitavad näilikud lepingud. VS positsioon

advokaadina võimaldas kuritegelikul ühendusel hoida VS töökohas (AAA) vajadusel

teadmata päritoluga sularaha, mille leidmine läbiotsimisel X, Tallinn asuvast hoonest oleks

olnud kuritegeliku ühenduse tegevusele kahjulik.

Samuti osales VS Escado Grupp OÜ ja AS MiniCredit (pankrotis) vahelise võltsitud

rendilepingu ja selle lisade loomisel ja andis olulise panuse OÜ SC varalise seisu teadvalt

kohustustevastasele kahjustamisele planeerimisel viisil, mis võimaldaks tulevikus vältida

varade tagasivõtmist äriühingu pankrotipessa.

Lisaks äriühingute varalise seisundi kohustustevastasele kahjustamisele suunatud tegevusele

oli VS ülesandeks organiseerida kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute

likvideerimised või registrist kustutamised ja leida äriühingute juhatusse enne likvideerimist

või kustutamist variisikud, kelle tegevust ta kontrollis.

VS tegutses kuritegeliku ühenduse huvides ka peale kahtlustatavana kinnipidamist 13.

veebruaril 2018. Nimelt oli OÜ Escado Grupp suhtes juba 2017. aasta lõpus alustatud

maksukontroll seoses vajadusega välja selgitada maksustamise seisukohast tähendust omavad

asjaolud OÜ Escado Grupp äritegevusega seoses (erisoodustus, ettevõtlusega mitteseotud

väljamaksed jne). Maksukontrollis ilmnes, et OÜ Escado Grupp oli väljastanud laene

OkeiGrupp OÜ-le, kuid tehingu iseloom oleks arvatavalt kaasa toonud OÜ-le Escado Grupp

täiendava tulumaksukohustuse. Eesmärgiga luua Maksu- ja Tolliametile mulje, et OÜ Escado

Grupp sai OkeiGrupp OÜ-le antud laenu eest midagi tagasi, tegi VS 31. mail 2018 V.

Jaroševitšile ettepaneku, et kui OkeiGrupp OÜ loovutab OÜ-le Escado Grupp nõudeid, mis

moodustuvad OkeiGrupp OÜ pangakonto väljavõttest nähtuvast väljamaksete valimist V.

Jaroševitši poolt koos kande kuupäeva ja isiku nimega, saaks OÜ Escado Grupp selliste

tegelikkuses näilike loovutatud nõuete omanikuks saades deklareerida, et OÜ-l Escado Grupp

puuduvad OkeiGrupp OÜ vastu pretensioonid. Sellise näiliku tehingu läbiviimisel oli VS

plaani kohaselt võimalik kuritegeliku ühenduse liiget OÜ-t Escado Grupp ning selle vahi all

viibivaid omanikke H. Hirve ja P. Gammerit päästa Maksu- ja Tolliameti võimalikust

täiendavast tulumaksunõudest vastavalt TuMS § 50 lg 4.

Kuritegeliku ühenduse liikmena sai VS väljamakseid OÜ-lt Escado Grupp ning VS

tegutsemine kuritegeliku ühenduse liikmete huvides tagas tema osalusega advokaadibüroole

pideva majanduskäibe.

VC

VCt süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus H. Hirve ja P. Gammeri

kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt alates 2016. aastast. Kuritegelikus ühenduses

täidab VC H. Hirvelt ja P. Gammerilt saadud korraldusi ja juhiseid ning vajadusel nõustab

teisi kuritegeliku ühenduse liikmeid kokkupuutes õiguskaitseasutustega. VC paikneb oma

positsioonilt kuritegeliku ühenduse juhtide vahetus alluvuses, täites n-ö vastuluure ülesandeid

tänu oma eelnevale taustale julgeolekuasutuse töötajana. VC ülesanne on kuritegelikus

ühenduses välja uurida, millist infot võib õiguskaitseasutustel olla H. Hirve ja P. Gammeri

kuritegeliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse kohta, koguda ametialaseks kasutamiseks

liigituvaid andmeid ühenduse eesmärkide täitmist ohustavate kriminaalmenetluste kohta,

samuti vajadusel negatiivselt mõjutada õiguskaitseasutuste töötajaid, kelle tegevus oma

töökohustuste täitmisel riivavad kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmist.

VC panustab kuritegeliku ühenduse tegevusse oma teabe-, sündmuste- ja situatsioonipõhise

analüüsivõimega, millele tuginedes võetakse kuritegeliku ühenduse juhtide poolt vastu olulisi

otsuseid. Samuti aitas VC, tuginedes oma kogemustele ja teadmistele õiguskaitseasutuste

tööst ja töötajatest, koostada kuritegelikul ühendusel skeemi, kuhu kanti isikud, kes ühenduse

hinnangul on koondunud ühenduse struktuuri vastu töötama. Skeemis loodud isikutevahelised

suhted sisustati kuritegeliku ühenduse kujutluses eksisteerivate sõltuvus- või alluvusseostega,

mille esinemise korral oleks kuritegelikul ühendusel võimalik skeemil kujutatud isikuid

kompromiteerida või mõjutada. Kuritegeliku ühenduse nõustamisel kaasas VC ka endise

rahapesu andmebüroo töötaja AO, mis võimaldas ühendusel kasutada isiku teadmisi ja

kogemusi, mis tulenesid rahapesu andmebüroos töötamisest.

VC ülesanne oli ühenduse juhtide H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel ja juhistel seoses AS

MiniCredit (pankrotis) ja Escado Grupp OÜ vahelise võltsitud rendilepingu ja selle lisadega

alustatud kriminaalmenetluses ühenduse liikme J. Lipendina esindajana osalemine ning

ühenduse juhtide etteantud raamides oma esindatava kontrollimine.

VC oli teadlik kuritegeliku ühenduse toimimisest, liikmelisusest ja struktuurist, osaledes

kuritegeliku ühenduse liikmete ja juhtidega kokkusaamistel, suheldes vajadusel ühenduse

juriidilise nõustaja VSga ning sai tasu kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevast B OÜ-st

alates 2016. aastast. Samuti tagas kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemine VC äriühingule

AiWil Õigusbüroo pideva majanduskäibe.

IG

IGt süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi H. Hirve ja Pavel Gammeri kuritegelikku ühendusse

kuulumises vähemalt alates 2008. aastast. Ta tegutseb kuritegeliku ühenduse kontrolli all

olevate äriühingute raamatupidajana. Kuritegelikus ühenduses täidab IG A. Vilbre ja J.

Lipendina antud korraldusi ja ülesandeid, olles seega ühenduses neist madalamal positsioonil.

Koos I. Stoljariga on IG ülesanne olla kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute

raamatupidaja ning koostada A. Vilbre korraldusel näilikke arveid, sh ettevõtlusega

mitteseotud kulude, näilike laenude ja nende intresside kohta. IG sai kuritegelikku ühendusse

kuulumise vältel tulu nii AS-st MiniCredit (pankrotis) kui ka OÜ-st GBG Holding.

Samuti on IG ülesanne olla variisik kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute

omanike ringis ja juhatuses, mis võimaldab varjata kuritegeliku ühenduse juhtide seost nende

äriühingutega. IG on olnud kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute Emerana

OÜ (28. detsember 2016 - 13. märts 2018), Baltic Group Investments OÜ (2. jaanuar 2006 -

10. mai 2016), Vivakom Inkasso OÜ (alates 29. detsembrist 2016) juhatuse liige.

Raamatupidajana oli IG ülesandeks kuritegelikus ühenduses ka valeandmeid sisaldavate

maksudeklaratsioonide esitamine Emerana OÜ nimel Maksu- ja Tolliametile.

IG osales A. Vilbre juhendamisel altkäemaksu alusel saadud üldvolikirja ühe osapoolena ja

OÜ General Baltic Group esindajana D OÜ-lt (pankrotis) nõuete loovutamises OÜ-le General

Baltic Group.

Inna Stoljar

I. Stoljari süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi H. Hirve ja P. Gammeri kuritegeliku ühenduse

koosseisu kuulumises vähemalt alates 2008. aastast. Ta tegutseb kuritegeliku ühenduse

kontrolli all olevate äriühingute raamatupidajana. Kuritegelikus ühenduses täidab

I. Stoljar A. Vilbre ja J. Lipendina antud korraldusi ja ülesandeid. Koos IGga on

I. Stoljari ülesandeks olla kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute

raamatupidaja ning koostada A. Vilbre korraldusel näilikke arveid, sh ettevõtlusega

mitteseotud kulude, näilike laenude ja nende intresside kohta.

I. Stoljar on äriühingute Restoplus OÜ, Escado Grupp OÜ ja Novatek Holding OÜ

pearaamatupidaja, kes pidas arvestust Restoplus OÜ ametlikus raamatupidamises kajastamata

rahaliste vahendite üle. Tema korraldas vajadusel kassasüsteemist CompuCash

sularahamaksete kannete kustutamist, eesmärgiga varjata maksuhalduri eest sularahakäibe

teket, jätta see maksudeklaratsioonides kajastamata, käibemaks riigile tasumata ja tekitada

raamatupidamises kajastamata rahalisi vahendeid, mida kasutada töötasude tasumiseks ja

erisoodustuste osutamiseks. Samuti koostas ta IA poolt peetava mitteametliku kassa faili

põhjal kuuaruande ning edastas selle IGle ja A. Vilbrele. Samuti esitas I. Stoljar valeandmeid

sisaldavaid maksudeklaratsioone Restoplus OÜ ja Emerana OÜ nimel Maksu- ja Tolliametile.

Sarnaselt sai I. Stoljar töötasuna väljamakseid Restoplus OÜ-st, mis jäeti osaliselt Maksu- ja

Tolliametile deklareerimata.

Maksualased kuriteod

Süüdistuse kohaselt esitasid Emerana OÜ H ning Restoplus OÜ maksu- ja

kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile valeandmeid erinevates

maksudeklaratsioonides.

Emerana OÜ-ga seotud teod

Emerana OÜ esitas maksuhaldurile tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja

töötuskindlustusmakse deklaratsioonides (TSD-des) valeandmeid ajavahemikul 10. märtsist

2015 kuni 8. veebruarini 2017 maksustamisperioodide veebruar 2015 kuni jaanuar 2017

kohta. Kokku jäeti deklareerimata töötajatele tehtud väljamakseid summas 714 148,42 eurot

ning nendelt väljamaksetelt tasumisele ja kinnipidamisele kuuluvaid sotsiaalmaksu 235

668,87 eurot ja tulumaksu 137 330,81 eurot (sotsiaal- ja tulumaksu summa kokku 372 999,68

eurot). See toimus H. Hirve, P. Gammeri, M. Kalbuse, G. Kolesnikova, IG, I. Stoljari ja JPi

tegevuse tulemusena ning J. Lipendina kaasaaitamisel.

Samuti esitas Emerana OÜ käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile

käibemaksudeklaratsioonides (KMD-des) valeandmeid ajavahemikul 20. veebruarist 2015

kuni 22. jaanuarini 2017 2015. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta detsembrini ulatuvate

maksustamisperioodide kohta. Kokku jäeti deklareerimata käivet kokku 1 065 125,50 eurot ja

tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 213 025,08 eurot. See toimus H. Hirve, P. Gammeri,

M. Kalbuse, G. Kolesnikova, IG, I. Stoljari, LJ (M), NR ja JPi tegevuse tulemusena ning J.

Lipendina kaasaaitamisel.

Restoplus OÜ-ga seotud teod

Restoplus OÜ maksuhaldurile TSD-des valeandmeid ajavahemikul 9. veebruarist 2015 kuni

10. jaanuarini 2018 maksustamisperioodide jaanuar 2015 – detsember 2017 kohta.

Valeandmete esitamise tulemusena jäi töötajatele tehtud väljamaksetelt maksudena

deklareerimata ja tasumata kinnipeetud tulumaksu 519 271,21 eurot ja sotsiaalmaksu 885

777,91 eurot; ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu 27 172,36 eurot ja

erisoodustuselt tulumaksu 687 198,99 eurot ja sotsiaalmaksu 1 133 878,31 eurot – kokku 3

253 298,78 eurot. See toimus H. Hirve, P. Gammeri, R. Feldmani, AD, N. Petsenevskaja, SK

ja I. Stoljari tegevuse tulemusel ning J. Lipendina kaasaaitamisel.

Samuti esitas Restoplus OÜ 20. veebruarist 2015 kuni 22. jaanuarini 2018

käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil maksustamisperioodide 2015. aasta jaanuar –

2017. aasta detsember kohta Restoplus OÜ KMD-des valeandmeid. Selliselt jäeti

deklareerimata käivet kokku summas 3 610 805,23 eurot ja tasumisele kuuluvat käibemaksu

kokku summas 722 161,03 eurot. See toimus H. Hirve, P. Gammeri, R. Feldmani, AD, N.

Petsenevskaja ja I. Stoljari tegevuse tulemusel ja J. Lipendina kaasaaitamisel.

Jelena Lipendina, Ardo Vilbre ja OÜ Novatek Holding süüdistus soodustuskelmuse

katses ja Jelena Lipendina süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises.

Soodustuskelmus

J. Lipendinat ja A. Vilbret süüdistatakse KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 ja OÜ-d Novatek Holding

KarS § 210 lg 3 - § 25 lg 2 järgi PRIA-lt toetuse saamiseks Novatek Holdingu nimel

valeandmeid sisaldava toetustaotluse ja maksetaotluse esitamises.

Süüdistuse kohaselt esitas J. Lipendina 1. juulil 2016 OÜ Novatek Holding juhatuse liikme ja

selle esindajana Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA)

teadvalt ebaõigete andmetega OÜ Novatek Holding taotluse, mille valmistas ette A. Vilbre ja

allkirjastas J. Lipendina. Taotlusega sooviti saada projektile „Villimisliini ostmine,

transpordiliftide ostmine, pagariseadmete ostmine, külmutussüsteemide ostmine,

destilleerimisliini ostmine, juustuliini ostmine, pagariseadmete ostmine, lihatootmise

seadmete ostmine, ventilatsiooniseadmete ostmine“ kogumaksumusega 757 830 eurot

rahastust summas 295 553,70 eurot „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ ühise

põllumajanduspoliitikaga kohase maaelu arengu toetuse meetme 4.2.1 „Mikro- ja

väikeettevõtjate“ põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“

raames. Taotluse kohaselt planeeriti laiendada OÜ Novatek Holding tegevust ja lisaks

olemasolevale õlletootmisele alustada 2017. aastal juustutootmise, põllumajanduslikku

päritolu etüülalkoholi tootmise, pagaritoodete ja lihatoodete valmistamisega. Projekt seisnes

vajalike tootmisseadmete soetamises ja kasutusele võtmises OÜ Novatek Holding poolt

kasutatavates ruumides X, Tallinn.

Taotlusele oli lisatud võltsitud ruumide üürileping, dateeritud 5. jaanuariga 2012, mille

kohaselt OÜ Escado Grupp, mida esindas juhatuse liige J. Lipendina, andis OÜ-le Novatek

Holding, mida esindas volikirja alusel ET, aadressil X, Tallinn üürile ruumid üldpinnaga 282

m2. Üürilepingul oli muudetud lepingu sõlmimise aega. Samuti lisati võltsitud üürilepingusse

punkt 5.4, mida tegelikus lepingus üldse ei ole ja mis näeb ette üürniku õiguse paigaldada

tootmisseadmeid, sh nende opereerimiseks ning tootmiseks vajalikke tehnosüsteeme.

Tegeliku ehk 21. novembril 2012 sõlmitud (notariaalselt kinnitatud) ruumide üürilepingu järgi

ei oleks OÜ Novatek Holding toetust saanud, kuivõrd ei olnud täidetud maaeluministri 8. mai

2015. a määruse nr 58 „Mikro- ja väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning

turustamise investeeringutoetus“ § 4 lg-s 5 sätestatud tingimused.

PRIA, olles eksimuses, et kogu investeering teostatakse OÜ Novatek Holding huvides ning

OÜ-l Novatek Holding on kehtiv ruumide üürileping, mis vastab meetmemääruse § 4 lg-s 5

sätestatud tingimustele, tegi 18. novembril 2016 investeeringutoetuse avalduse (viitenumbriga

642116780118) rahuldamise otsuse nr 13-6/226, millega otsustati anda OÜ-le Novatek

Holding toetust summas 295 553,70 eurot.

1. augustil 2017 esitas J. Lipendina OÜ Novatek Holding esindajana teadlikult PRIA-le

projekti (viitenumbriga 642116780118) raames ebaõigeid andmeid sisaldava tema poolt

allkirjastatud maksetaotluse nr 1 koos kulusid tõendavate arvete ja maksekorraldustega.

Maksetaotluse valmistas ette A. Vilbre, kes edastas selle 1. augustil 2017 e-posti teel J.

Lipendinale allkirjastamiseks. Maksetaotlusega kinnitas J. Lipendina, et OÜ Novatek Holding

on teostanud destilleerimisliini, juustuliini, pagariseadmete, ventilatsioonisüsteemide,

külmutussüsteemide ja villimisliini soetuse ning teinud projektis ettenähtud kulutusi summas

508 556 eurot, taotledes PRIA-lt toetuse maksmist summas 198 336,84 eurot.

Süüdistuse kohaselt olid maksetaotlusele lisatud võltsarved ja -maksekorraldused, mille

koostamise korraldas A. Vilbre. Esitatud võltsarvetega ning maksekorraldustega loodi ebaõige

ettekujutus, et OÜ Novatek Holding soetas OÜ-lt K juustuliini, villimisliini, destilleerimisliini

ja pagariseadmed ning tegi seeläbi projekti elluviimiseks abikõlblikke kulusid. Samuti loodi

ebaõige ettekujutus teostatud investeeringu maksumusest, mida PRIA-le esitatud

kuludokumentidega näidati tegelikust suuremana. Juustu-, villimis- ja destilleerimisliini ning

pagariseadmete soetamise näitamiseks OÜ-lt K vormistati ka näilikud seadmete eest

tasumised. Tegelikult soetati seadmed teistelt äriühingutelt. Samuti korraldas A. Vilbre

võltsarvete esitamise, millega loodi PRIA-le ebaõige ettekujutus, et OÜ Novatek Holding

soetas OÜ-lt TI ventilatsioonisüsteemid ning tegi seeläbi projekti elluviimiseks abikõlblikke

kulusid. Tegelikult ei soetanud ventilatsioonisüsteeme OÜ-lt TI OÜ Novatek Holding, vaid

need soetas OÜ-ga Novatek Holding samal aadressil X, Tallinn tegutsev Restoplus OÜ. Veel

korraldas A. Vilbre võltsarvete esitamise, millega loodi ebaõige ettekujutus, et OÜ Novatek

Holding soetas KÜ OÜ-lt külmutussüsteemid ning tegi seeläbi projekti elluviimiseks

abikõlblikke kulusid. Tegelikult ei soetanud külmutussüsteemi OÜ-lt KÜ OÜ Novatek

Holding, vaid selle soetas OÜ-ga Novatek Holding samal aadressil X, Tallinn tegutsev

Restoplus OÜ.

Ebaõigete andmete esitamise eesmärk oli saada varalist kasu summas 198 336,84 eurot PRIA-

lt väljamakse näol projektile tehtud kulude eest. Kuna PRIA avastas pettuse, siis jäeti esitatud

taotluse alusel OÜ-le Novatek Holding toetus välja maksmata ja tegu jäi J. Lipendinast, A.

Vilbrest ja OÜ-st Novatek Holding sõltumatutel põhjustel lõpule viimata. J. Lipendina ja A.

Vilbre tegutsesid teo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult.

Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine

J. Lipendinat süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta võltsis OÜ Escado Grupp ja

Novatek Holding OÜ vahelist üürilepingut selle PRIA-le esitamise eesmärgil ja KarS § 345 lg

1 järgi selles, et ta esitas selle dokumendi PRIA-le toetuse saamise eesmärgil.

Pavel Gammeri ja Hubert Hirve süüdistus altkäemaksu andmises erasektoris ja Ivar

Koore süüdistus altkäemaksu võtmises erasektoris

P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse KarS § 4024 lg 1 ja I. Koort KarS § 4023 lg 1 järgi

selles, et täpselt tuvastamata ajal ja kohas, kuid mitte hiljem kui 20. detsembril 2016 küsis ja

võttis I. Koor H. Hirve ja P. Gammeri käest vastu altkäemaksuna 5000 eurot sularahas selle

eest, et I. Koor väljastaks D OÜ juhatuse liikmena IGle notariaalselt kinnitatud üldvolikirja D

OÜ nimel tegutsemiseks.

20. detsembril 2016 volitas I. Koor D OÜ esindajana vastuteenena altkäemaksuna saadud vara

eest Tallinnas notaribüroos tähtajatu üldvolikirjaga IGt D OÜ nimel tehingute ja toimingute

tegemiseks. I. Kooril ei olnud IGle üldvolikirja andmiseks D OÜ osaniku AG OÜ esindajate

nõusolekut.

Pärast üldvolituse saamist allkirjastas IG P. Gammeri, H. Hirve ja A. Vilbre korraldusel 29.

detsembril 2016 vähemalt kolm nõude loovutamise lepingut, millega loovutas D OÜ-le

kuuluvat vara summas 469 9573,8 eurot OÜ-le General Baltic Group. 30. detsembril 2016 I.

Koor tühistas notaribüroos üldvolikirja.

MiniCredit AS (pankrotis) vara omastamine ja selle vara omandamine

IGt süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning V. Jaroševitšit KarS § 201 lg 2 p-de 2

ja 4 - § 13 lg 1 järgi MiniCredit AS (pankrotis) vara omastamises. IGt süüdistatakse sellega

seoses ka KarS § 344 lg 1 järgi rendiarvete võltsimises ja KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud

dokumentide kasutamises.

J. Lipendinat süüdistatakse KarS § 202 lg 2 p 3 järgi omastamise toimepanemise tulemusena

saadud vara omandamises OÜ Escado Grupp huvides.

Süüdistuse sisu on kokkuvõtvalt järgmine.

Perioodil 2008 kuni 2014 loodi AS MiniCredit (pankrotis) ja OÜ Escado Grupp vahel näiliselt

olukord, nagu rendiks AS MiniCredit (pankrotis) ruume OÜ Escado Grupp kuuluval kinnistul

aadressil X, Tallinn. Näiliku rendisuhte loomise eesmärgiks oli AS MiniCredit (pankrotis)

pangakontodel olevate vahendite pööramine ebaseaduslikult kuritegeliku ühenduse liikme OÜ

Escado Grupp kasuks. AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidajana töötav IG sisestas perioodil

2009 kuni 2014 pea igakuiselt AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidamisse võltsitud ja

tegelikkusele mittevastavaid rendiarveid. Arvete esitajana oli kirjeldatud OÜ Escado Grupp

ning maksjaks AS MiniCredit (pankrotis), arve nimetusse oli märgitud „ruumide rent“ või

„rendimaks“, mis viitas näilikule rendisuhtele. Kirjeldatud võltsarvete alusel pööras IG talle

usaldatud ja AS MiniCredit (pankrotis) arvelduskontodel asuvad vahendid kolmanda isiku

OÜ Escado Grupp (lõpetatud) kasuks, teostades AS MiniCredit (pankrotis) arvelduskontodelt

võltsitud arvete alusel ülekanded OÜ Escado Grupp arveldusarvele Kokku pööras IG talle

usaldatud võõrast vara kolmanda isiku Escado Grupp OÜ kasuks viiekümne ühtsest tahtlusest

hõlmatud pangaülekandega suurele ulatusele vastavas summas – 557 479,69 eurot.

Ajavahemikul 6. juulist 2012 – 9. oktoober 2014 ehk summas 270 320,00 eurot tegutses IG

ühiselt ja kooskõlastatult V. Jaroševitšiga, kes oli sel ajal MiniCredit AS (pankrotis) juhatuse

liige ja kes jäi tegevusetuks ega takistanud ülekannete tegemist.

J. Lipendina kui OÜ Escado Grupp (lõpetatud) juhatuse liige ajavahemikul 1. november 2002

– 20. märts 2018 ning X, Tallinn tegutsevate toitlustusasutuste pikaajaline majaperenaine ja

töötaja, oli teadlik, et AS MiniCredit (pankrotis) X ruumides ei tegutse. Samas aktsepteeris ta

OÜ Escado Grupp (lõpetatud) nimelt võltsarvete väljastamist AS MiniCredit (pankrotis)

raamatupidamisse ja omandas OÜ Escado Grupp (lõpetatud) huvides ajavahemikul 3. august

2009 – 9. oktoober 2014 OÜ Escado Grupp (lõpetatud) arveldusarvele kantud süüteo

toimepanemise tulemusena saadud vara summas 557479,69 eurot, s.o suurele ulatusele

vastava summa.

Pavel Gammeri, Hubert Hirve ja SP süüdistus eraviisilises jälitustegevuses

P. Gammerit, H. Hirve ja SP süüdistatakse KarS § 137 lg 1 järgi selles, et omamata

jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5 sätestatule, teostasid nad

eraviisilist jälitustegevust ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Russalimiga.

H. Hirv ja P. Gammer andsid hiljemalt 9. veebruari 2014 A. Russalimile korralduse jälgida

varjatult kuritegeliku ühenduse huvides Tallinna Lennujaama reisiterminalis aadressil Tartu

mnt 101 YKt eesmärgiga koguda varjatult andmeid tema liikumisteekonna kohta. YK reisis 9.

veebruaril 2014 Vene Föderatsioonist Moskvast Eesti Vabariiki Tallinnasse sama lennuga,

millega reisis P. Gammer, kes edastas info YK saabumise kohta H. Hirvele. Lennuki

maandumisel sisenes A. Russalim Tallinna Lennujaama ja jäi YK saabumist ootama. Oodates

helistas A. Russalim SPle, et viimane edastaks talle

YK välimuse kirjelduse, et A. Russalimil oleks võimalik teda ära tunda. Saanud vastavat

teavet SPlt, jätkas A. Russalim ootamist. Kui YK väljus Tallinna Lennujaama pagasilindi

juurest, salvestas A. Russalim YK saabumise varjatud pastapliiatsikujulise audio- ja

videosalvestusseadmega ja järgnes YKle tema teekonda varjatult salvestades vähemalt

Tallinna Lennujaamast väljumiseni. Varjatud salvestusseadme abil kogutud andmed andis A.

Russalim üle H. Hirvele ja P. Gammerile.

Samuti andsid H. Hirv ja P. Gammer hiljemalt oktoobriks 2014 A. Russalimile ja SPle

korralduse jälgida varjatult kuritegeliku ühenduse huvides VKit, kes oli eelnevalt sattunud H.

Hirve ja P. Gammeriga konflikti seoses nende poolt HHile esitatud varaliste nõuete ja nende

sissenõudmise viisi tõttu. Jälgimise eesmärk oli andmete kogumine VKi ja tema kasutuses

oleva sõiduki liikumisteekonna kohta. A. Russalim paigaldas enne 1. oktoobri 2014 VKi kodu

juurde pargitud ning tema kasutuses oleva sõiduki Volkswagen Touareg alla varjatult GPS-

jälgimisseadme, mis võimaldas reaalajas jälgida sõiduki teekonda ning edastas infot ka

sõiduki parkimise ja kiiruseületuse kohta. Seade edastas H. Hirvele ja P. Gammerile andmeid

VKi sõiduki liikumise kohta vähemalt ajavahemikes 1.–9. oktoober 2014 ja 13.–15. oktoober

2014. Jälgimisseadme poolt tänavanime täpsusega edastatud andmed analüüsiti ning täiendati

H. Hirve ja SP poolt, kes seostasid tehnilise jälgimisseadme poolt edastatud aadressid

toitlustuskohtade, bensiinijaamade, kannatanu elukoha, tema lapse treeningkoha ja muude

kannatanu poolt väisatud asukohtadega.

Samuti andsid H. Hirv ja P. Gammer hiljemalt oktoobriks 2014 A. Russalimile ja SPle

korralduse jälgida varjatult kuritegeliku ühenduse huvides JVit, ARi ja OBt. A. Russalim ja

SP kogusid 2017. aastal vähemalt järgnevatel kuupäevadel ja ajavahemikel: 18.09, 20.-22.09,

25.-29.09, 02.10, 05.-06.10, 09.-13.10 ning täpselt tuvastamata hetkel pärast 8. detsembrit,

erinevates kohtades Tallinnas linnas varjatult andmeid JVi, ARi ja OB kohta. Andmed

hõlmasid informatsiooni isikute kasutuses olevate sõidukite markide ja registrimärkide,

parkimis- ja elukohtade ning liikumistrajektoori kohta. Isikute varjatud jälgimine oli

süstemaatilise iseloomuga ja selle tulemusel kogusid SP ja A. Russalim lisaks JVi

liikumismarsruudile ka andmeid ARi ja OB kasutuses olevate sõidukite kohta, kui viimased

last kooli viisid või talle järgi tulid. Sõidukite jälgimise ja jälitamise tulemusena tuvastasid A.

Russalim ja SP ARi ja OB elukohaks oleva korterelamu korteri täpsusega. Samuti

fotografeeris A. Russalim korterelamu maa-aluses parklas pargitud ARi ja OB kasutuses

olevaid sõidukeid ka peale 8. detsembrit 2017, fikseerides ARi kasutuses oleva sõiduki Eesti

Vabariigis väljastatud uue numbrimärgi.

A. Russalim ja SP edastasid jälitustegevusega kogutud andmed nii suuliselt kui ka kirjalike

märkmete ja fotode kujul H. Hirvele ja P. Gammerile, kes koostasid kogutud andmete pinnalt

isikute liikumistrajektoori kohta graafikud. P. Gammer ja H. Hirv planeerisid kogutud

andmeid kasutada muuhulgas ARiga tema kodumajas kohtumise korraldamiseks, soovides

sellise informeeritusega näidata kannatanule kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu ja tekitada

isikus enda suhtes aukartust.

Tulirelva ja laskemoonaga seotud süüteod

Tulirelvade, nende oluliste osade ja suure koguses laskemoona ebaseaduslik käitlemine

P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse KarS § 418 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi grupis A. Russalimiga

tulirelvade, nende oluliste osade ja suures koguses tulirelva laskemoona ebaseaduslikus

käitlemises.

Süüdistuse kohaselt omandasid P. Gammer ja H. Hirv eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas

ebaseaduslikult laskekõlblikud tulirelvad nende olulised osad ja suures koguses

kasutuskõlblikku laskemoona ning hoidsid ja valdasid neid isikute grupis enda kontrolli all

olevas X, Tallinn OÜ-le Escado Grupp kuuluva kinnistu garaažis asuvas kahes seinal olevas

peidikus kuni 16. veebruarini 2018, mil politseinikud need läbiotsimise käigus leidsid ja ära

võtsid. A. Russalim, töötades igapäevaselt nimetatud garaažis ja olles teadlik peidikutes

asuvatest ebaseaduslikest tulirelvadest, nende olulistest osadest ja laskemoonast, hoidis neid

grupis koos H. Hirve ja P. Gammeriga kuritegeliku eeluurimisel täpselt tuvastamata ajahetkest

alates ja teostas vajadusel ning H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel tulirelvade osas

ülevaatlikku kontrolli.

Tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseaduslik käitlemine

P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse isikute grupis koos A. Russalimiga veel ka

tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseaduslikus käitlemises KarS § 4181 lg 1 järgi.

Eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas omandasid P. Gammer ja H. Hirv ebaseaduslikult

laskekõlbliku 7,65x17 mm kaliibrilise püstolkuulipilduja Škorpion vz. 61 number Z 7579

koos kahe padrunisalvega ning hoidsid ja valdasid seda isikute grupis enda kontrolli all olevas

X, Tallinn OÜ-le Escado Grupp kuuluva kinnistu garaažis asuvas peidikus kuni 16.

veebruarini 2018, mil politseinikud selle nimetatud aadressil teostatud läbiotsimise käigus

leidsid ja ära võtsid.

Tulirelva helisummuti ebaseaduslik käitlemine

P. Gammerit ja H. Hirve süüdistatakse isikute grupis koos A. Russalimiga tulirelva

helisummuti ebaseaduslikus käitlemises KarS § 420 lg 1 järgi, mis seisnes selles, et P.

Gammer ja H. Hirv omandasid eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas helisummuteid, mille

hulgas ebaseaduslikult helisummuti, mis on ette nähtud kasutamiseks 7,62x51 mm (.308 Win)

kaliibrilise vintpüssiga, ja hoidsid ning valdasid neid enda kontrolli all olevas X, Tallinn OÜ-

le Escado Grupp kuuluva kinnistu garaažis asuvas peidikus ja riiulitel kuni 16. veebruarini

2018, mil helisummuteid läbiotsimisel leiti ja ära võeti. P. Gammeril ja H. Hirvel puudus

relvaluba nimetatud helisummuti käitlemiseks. A. Russalimil puudus relvaluba kõigi leitud

helisummutite käitlemiseks.

Ardo Vilbre ja VS süüdistus vastavalt dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises

A. Vilbret süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta koostastegelikkusele mittevastavad

dokumendid SC OÜ majandusliku seisundi kohta.

Ta koostas eeluurimisel tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 5. mail 2017 31. detsembri

2016. a kuupäeva kandva SC OÜ majandusaasta eelaruande, muutes osaühingu 2016. aasta

majandusaasta eelaruandes majandusnäitajaid oluliselt paremaks. Pärast andmete muutmist

sai 31. detsembri 2016. a seisuga tegelikust kahjumist summas 489 384 eurot kasum summas

63 611 eurot, lühiajalised nõuded vähenesid 237 852 eurolt 136 649 eurole, materiaalse

põhivara väärtus kasvas 191 774 eurolt 480 543 eurole, pikaajalised kohustused vähenesid 1

041 783 eurolt 670 901 eurole. Kasumiaruande olulisim parandus seisneb müügiks ostetud

kaupade kulu vähendamises 1 061 836 eurolt 524 539 eurole. A. Vilbre allkirjastas

tegelikkusele mittevastavate andmetega SC OÜ majandusaasta eelaruande digitaalselt 5. mail

2017.

Samuti koostas A. Vilbre eeluurimisel tuvastamata ajal tegelikkusele mittevastava 31. märtsi

2017. a kuupäevaga SC OÜ majandusaasta jooksva aruande. Nimelt muutis A. Vilbre SC OÜ

2017. aasta majandusaasta jooksvas aruandes majandusnäitajaid oluliselt paremaks. Pärast

andmete muutmist sai 31. märtsi 2017 seisuga tegelikust kahjumist summas 132 138 eurot

kasum summas 88 635 eurot, varud vähenesid 458 803 eurolt 358 813 eurole, materiaalse

põhivara väärtus tõusis 229 056 eurolt 480 543 eurole, lühiajalisi kohustusi vähendati 225 311

euro võrra ja pikaajalisi kohustusi vähendati 399 882 euro võrra. Kasumiaruande olulisim

parandus seisneb müügiks ostetud kaupade kulu vähendamises 633 455 eurolt 412 681 eurole.

A. Vilbre allkirjastas tegelikkusele mittevastavate andmetega SC OÜ majandusaasta jooksva

aruande digitaalselt 5. mail 2017.

A. Vilbre võltsis SC OÜ aruanded selleks, et sõlmida SC OÜ nimel laenuleping ja saada

Swedbank AS-lt laenu. Nimelt taotles SC OÜ AS-ilt Swedbank laenu summas 150 000 eurot

ning tulenevalt tootespetsialist Stanislav Deriševi 27. aprilli 2017. a e-kirjast VSle soovis

Swedbank AS selliste dokumentide esitamist.

SC OÜ aruanded olid olulised dokumendid, millistes olevate majandusnäitajate alusel tegi

Swedbank AS otsuse anda äriühingule laenu 150 000 eurot ning sõlmis 24. mail 2017 SC OÜ-

ga laenulepingu nr 17-066670-JK.

VSt süüdistatakse KarS § 345 lg 1 järgi selles, et ta esitas 8. mail 2017 Swedbank AS-le e-

posti teel koos teiste dokumentidega A. Vilbre poolt võltsitud dokumendid.

Väljapressimine

P. Gammerit ja A. Ozdoevit süüdistatakse KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi MNilt 3,6 miljoni

USD välja pressimises.

MN oli seotud ettevõtmisega, mille tulemusel kaotasid Venemaa ärimehed 2013. a oktoobris

23 miljonit USD. Tehinguga raha kaotanud ärimehed pidasid MNit üheks võimalikuks

süüdlaseks raha kadumises. MN kohtus Läti Vabariigis Riias P. Gammeriga, kes teatas talle,

et seoses raha kadumisega ähvardab teda surmaoht, ning tegi ettepaneku sõita Tallinnasse, kus

P. Gammer ja H. Hirv jätsid mulje, nagu oleksid organiseerinud MNi kaitse teda ähvardava

tapmise eest, hoides teda pideva turvameeste kontrolli all.

2013. aastal kohtus MN Tallinnas P. Gammeri ja A. Ozdoeviga, kes andsid MNile teada, et

kuritegeliku taustaga tšetšeenid tahavad teda ära tappa ning tapmiseks on esitatud “tellimus”

ka A. Ozdoevile. P. Gammer tutvustas A. Ozdoevit MNile kui kuritegelikus maailmas

autoriteetset isikut. Eelpoolkirjeldatud tegevusega veensid P. Gammer ja A. Ozdoev MNit, et

teda ähvardab surmaoht ning nemad asuvad tema heaolu eesmärgil seda probleemi

lahendama.

2014. aastal andis P. Gammer Itaalias Como järve ääres aset leidnud kohtumisel MNile teada,

et viimane on kohustatud seoses Venemaa ärimeeste luhta läinud äriga ühe kliendi (IV)

kadunud raha summas 3,6 miljonit USD jaanuari kursi kohaselt ära maksma sõltumata sellest,

kas MN on selle raha kadumisega seotud või ei, kuivõrd kliendi taga seisavad tõsised tšetšeeni

inimesed, kes võlga ei andesta. Samal kohtumisel tegi P. Gammer MNile ettepaneku

allkirjastada võla tagasimaksmiseks graafik, millest kannatanu keeldus.

20l5. aastal kohtus MN ltaalias Sanremos P. Gammeriga ja A. Ozdoeviga. Kohtumisel teatas

P. Gammer MNile, et tal olid rasked läbirääkimised tšetšeenidega ja tuleb nende esindajaga

kohtuda. Seepeale ühines MNi, P. Gammeri ja A. Ozdoeviga kohtueelses menetluses

tuvastamata isik, kes ütles MNile, et ta peab need 3 miljonit dollarit ära maksma või vastaselt

juhul tapetakse MN ja tema pere. Peale MNi vastust, et tal sellist raha pole, isik lahkus ning P.

Gammer ja A. Ozdoev tegid MNile uuesti ettepaneku koostada võla tagasimaksmise graafik.

MN, kes võttis tuvastamata isiku poolt A. Ozdoevi ja P. Gammeri juuresolekul esitatud

tapmisähvardust tõsiselt ja tundis reaalset ohtu nii enda kui ka oma pereliikmete elule, lubas

2015. a lõpuks tasuda 1 miljon dollarit.

Kuivõrd MN lubatud raha ei tasunud, edastas A. Ozdoev P. Gammeriga kooskõlastatult

MNile mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu ajavahemikul 20. oktoobrist 2016 kuni

21. veebruarini 2017 Tallinnas korduvalt nõude eelpoolkirjeldatud 3,6 miljoni USD

üleandmiseks või alternatiivselt MNile kuuluva muu vara üleandmiseks.

A. Ozdoevi poolt edastatud vara üleandmise nõudmine väljendus muuhulgas järgnevates

ettepanekutes: „Lahenda küsimus. Tagasta võõras. Sulle seda ei andesta keegi. Mille sa

varastasid, tagasta. Meie tegime sulle ettepaneku sulgeda aktivatega võlg. Ütle milliseid

aktivaid võid pakkuda, hindame neid koos ja paned inimestega küsimuse kinni.“. Vara

üleandmise nõudmise käigus käskis A. Ozdoev MNil võtta ühendust nii P. Gammeri kui ka

IViga ning vara üleandmisega „küsimuse“ ja „probleemi“ sulgemist. A. Ozdoev edastas enda

ja MNi vahelise vestluse sisu P. Gammerile (sh MNi poolt edastatud varade loetelu), et P.

Gammeril oleks võimalik varale hinnang anda.

MNile mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu edastatud vara üleandmise nõuded

sisaldasid endas ähvardust MNi ja tema perekonnaliikmete tapmises. P. Gammer ja A.

Ozdoev esitlesid end aastatel 2013-2015 MNile viimase kaitsjatena Venemaa ärimeeste ja

nende taga seisvate tšetšeenide eest, kuid tegelikkuses tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult

kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmise eesmärgil. P. Gammer ja A. Ozdoev tekitasid

kannatanus oma käitumisega hirmutunde tema ja tema lähedaste elu pärast. MN tajus talle A.

Ozdoevi poolt ajavahemikul 20. oktoober 2016 kuni 21. veebruar 2017 saadetud sõnumeid

kui reaalset ähvardust tema ja tema perekonna tapmiseks nõutud rahasumma tasumata

jätmisel. Ähvarduste agressiivse ja jõulise esitamise tõttu oli MNil alus karta tapmisähvarduse

täideviimist tema lähedaste või tema enda suhtes.

2. Maakohtu otsus

Harju Maakohus tegi otsuse 6. jaanuaril 2023.

Pavel Gammeri mõistis maakohus õigeks KarS § 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1

ja KarS § 420 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 137 lg

1 ja § 4024 lg 1 järgi.

Kohus mõistis P. Gammerile KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 5 aastat vangistust,

§ 3891 lg 2 järgi 4 aastat 6 kuud vangistust, § 137 lg 1 järgi 1 aasta vangistust ja § 402 4 lg 1

järgi 1 aasta 6 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 8 aastat vangistust.

KarS § 491 lg 1 alusel kohaldas kohus P. Gammerile lisakaristusena ettevõtluskeeldu 4

aastaks.

Hubert Hirve mõistis maakohus õigeks KarS § 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, KarS § 4181 lg

1 ja § 420 lg 1 järgi, tunnistas ta aga süüdi KarS § 3891 lg 2, § 137 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi.

Kohus mõistis H. Hirvele KarS § 3891 lg 2 järgi karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, § 137

lg 1 järgi 1 aasta vangistust ja § 4024 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust. Liitkaristuseks

mõistis kohus 6 aastat vangistust.

KarS § 491 lg 1 alusel kohaldas maakohus H. Hirvele lisakaristusena ettevõtluskeeldu 4

aastaks.

Ardo Vilbre mõistis maakohus õigeks KarS § 255 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi, tunnistas aga

süüdi KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistuse hulka A. Vilbre eelvangistuses viibitud aja 3 aastat

3 kuud ja 21 päeva ja luges karistuse kantuks.

Jelena Lipendina mõistis maakohus õigeks KarS § 255 lg 1 ja KarS § 202 lg 2 p 3 järgi,

tunnistas aga süüdi KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3, § 344 ning § 210 lg 2 - 25 lg 2 ja § 345 lg 1

järgi.

KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi mõistis kohus J. Lipendinale karistuseks 3 aastat 6 kuud,

KarS § 344 lg 1 järgi 6 kuud ning KarS § 210 lg 2 - 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud

tegude eest KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta 6 kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõistis kohus 4 aastat vangistust (millest ära kandmata on 3 aastat 5 kuud

vangistust).

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui J

Lipendina ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

SP mõistis maakohus õigeks KarS § 255 lg 1 järgi, kuid tunnistas süüdi KarS § 137 lg 1 järgi

ja mõistis talle karistuseks 1-aastase vangistuse (millest ära kandmata on 2 kuud vangistust).

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui

SP ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

VS ja VC mõistis maakohus neile esitatud süüdistuses õigeks.

IG mõistis kohus õigeks KarS § 255 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS §

3891 lg 1,3 - § 22 lg 3, § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi. Nii KarS § 3891 lg 1, 3 - § 22 lg 3 kui

ka KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest mõistis kohus

karistuseks 2 aastat vangistust.

Liitkaristuseks mõistis kohus 3 aastat vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras maakohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele,

kui IG ei pane 3 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 491 lg 1 alusel kohaldas kohus IGle ettevõtluskeeld 2 aastaks.

Inna Stoljari mõistis maakohus õigeks KarS § 255 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS § 389 1

lg 2 järgi ja karistas teda vangistusega 3 aastat 6 kuud (millest ära kantud on 2 päeva).

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui

Inna Stoljar ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Novatek Holding OÜ tunnistas kohus süüdi KarS § 210 lg 3 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis talle

karistuseks rahalise karistus 50 000 eurot.

AD mõistis kohus KarS § 3891 lg 2 järgi õigeks.

LJ (M), NR ja SK tunnistas kohus KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi ja mõistis neile karistuseks 1

aasta 6 kuud vangistust.

Kõigi nimetatute puhul määras kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel, et mõistetud vangistust ei

pöörata täitmisele, kui süüdlane ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu.

Niina Petsenevskaja tunnistas maakohus süüdi KarS § 3891 lg 2 järgi ning mõistis talle

karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui

Niina Petsenevskaja ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Vitali Jaroševitši tunnistas maakohus süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 - § 13 lg 1 järgi

ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 50 päevamäära. Päevamäära suuruseks

arvestas kohus 115 eurot ja rahalise karistuse suuruseks 5750 eurot.

KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus Vitali Jaroševitši karistuse hulka eelvangistuses viibitud 2

päeva, s.o 6 päevamäära. Lõplik karistus on 44 päevamäära ehk 5060 eurot.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud rahalist karistust ei pöörata täitmisele,

kui Vitali Jaroševitš ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Ivar Koore tunnistas maakohus süüdi KarS § 4023 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1

aasta vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui

Ivar Koor ei pane 1 aasta 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Akhmet Ozdoevi tunnistas kohus süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõistis talle

karistuseks 5 aastat vangistust (sellest luges kohus kantuks 3 kuud 25 päeva).

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui

Akhmet Ozdoev ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohus rahuldas kannatanu AS MiniCredit (pankrotis, registrikood 11551909) tsiviilhagi ja

mõistis tsiviilkostjalt GBGrupp Holding OÜ-lt (registrikood 14779625) kannatanu kasuks

välja 597 319,01 eurot kui õigusliku aluseta saadu.

Tsiviilhagi tagamiseks jättis kohus muutmata Harju Maakohtu 29. novembri 2019. a

määrusega Bentley Continental GTS-le (registreerimisnumbriga BBBBB) seatud aresti ja

kinnistule (registriosa nr KKKKKKK) KKK seatud kohtuliku hüpoteegi summas 473 093,59

eurot AS MiniCredit (pankrotis) kasuks.

Kohus jättis avalik-õiguslik nõudeavalduse läbi vaatamata AD suhtes, rahuldas selle aga

Hubert Hirve, Pavel Gammeri, Jelena Lipendina, Inna Stoljari, IG, LJ (M), NR, Niina

Petsenevskaja ja SK suhtes.

Kohus määras Emerana OÜ käibemaksuks perioodil jaanuar 2015. a kuni detsember 2017. a

213 025,08 eurot, kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksete ja

kogumispensioni maksete kohustusteks perioodil 2015. a veebruarist kuni 2017 jaanuarini

kogusummas 404 540,40 eurot.

Kohus määras Restoplus OÜ käibemaksukohustuseks perioodil 2015 jaanuar kuni 2017

detsember 722 161,03 eurot, töötasu väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu,

töötuskindlustusmaksete ja kogumispensioni maksete kohustuste kogusummaks perioodil

2015 jaanuar kuni 2017 detsember 1 514 346,33 eurot.

Kohus määras Restoplus OÜ ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatud

tulumaksukohustuseks perioodil 2015. a jaanuar kuni 2017. a detsember 27 172,36 eurot.

Kohus määras Restoplus OÜ erisoodustustelt arvestatud tulu- ja sotsiaalmaksukohustuseks

perioodil 2015 jaanuar kuni 2017 detsember 1 821 077,3 eurot.

Kohus leidis, et maksusummade eest vastutavad süüdlaselt solidaarselt ja määras

solidaarvastustuse ulatuse iga isiku kohta.

Ühtlasi mõistis kohus tähtpäevaks tasumata maksusummadelt välja intressi 0,06 protsenti

päevas, võttes arvesse MKS § 16814 lõikes 2 ja §-s 16816 eriolukorra väljakuulutamisega

seoses sätestatud erisusi kuni maksunõuete kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi

arvestamise aluseks oleva maksunõude suurus.

Kohus kohaldas laiendatud konfiskeerimist Hubert Hirve menetluses arestitud varale ning

lisaks sellele mõistis konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot.

KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult ÜHlt

Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25. septembri 2018. a

määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud

kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud summa 273 867,32 eurot. KarS § 3891 lg 4,

KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõistis kohus laiendatud konfiskeerimise asendamise korras

kolmandalt isikult ÜHlt välja 2650 eurot.

KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult KHlt 30.

mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe

registreerimismärgiga SSSSSS. Samuti mõistis kohus KHelt laiendatud konfiskeerimise

asendamiseks välja 295 802,86 eurot.

KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult OSlt

sõiduauto Land Rover Range Rover EVOQUE registreerimismärgiga JJJJJJ ja sularaha 6 550

eurot. Lisaks sellele mõistis kohus OSlt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 359

148,19 eurot.

Kohus konfiskeeris KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel Pavel Gammerilt

kriminaalmenetluses arestitud vara ning mõistis KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 1 ja § 84

alusel laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot.

KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeris kohus kolmandalt isikult JGlt

kinnistu (registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK ja sõiduauto Land Rover Range

Rover EVOQUE registreerimismärgiga OOOOOO. Lisaks mõistis kohus laiendatud

konfiskeerimise asendamiseks kolmandalt isikult JGlt välja 514 385,47 eurot.

Autoriõiguse seaduse § 85 lg-te 1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel konfiskeeris kohus

järgmise J. Lipendina vara ja määras selle hävitamise: beeži värvi käekoti CHANEL logoga

(toote nr 5243922); - pruuni värvi LOUIS VUITTON logoga käekoti (DR3152); musta värvi

riidest koti kirjaga LOVE MOSCHINO, mille sees kuldne käekott LOVE MOSCHINO

logoga; - heledat värvi riidest koti kirjaga FENDI ROMA, mille sees sinist värvi käekott

FENDI logoga; - musta värvi riidest koti kirjaga VERSACE COLLECTION, mille sees

tumesinist värvi käekott VERSACE logoga.

Kohus määras, et otsuse jõustumisel tuleb vabastada aresti alt SP ja OP arestitud vara.

1. Apellatsioonid

Prokuratuuri apellatsioon

Prokuratuur on esitanud apellatsioonis järgmised taotlused.

1. Tühistada maakohtu otsus Pavel Gammeri KarS 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181

lg 1 ja § 420 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas. Ttunnistada Pavel Gammer KarS 256 lg 1, §

418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi süüdi. Mõista Pavel Gammerile KarS § 256

lg 1 järgi karistuseks 12 aastat vangistust, KarS § 418 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3 aastat vangistust,

KarS § 4181 lg 1 järgi samuti 3 aastat vangistust ning KarS § 420 lg 1 järgi 8 kuud vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Pavel Gammerile KarS § 3891 lg 2, § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 4024 lg

1 ja § 137 lg 1 järgi mõistetud karistuste osas. Mõista Pavel Gammerile KarS § 3891 lg 2 järgi

karistuseks 7 aastat vangistust, KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi 6 aastat vangistust, KarS §

137 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat vangistust ning KarS § 4024 lg 1 järgi karistuseks 3 aastat

vangistust.

Tühistada Pavel Gammerile mõistetud liitkaristus ning mõista KarS § 64 lg 1 alusel Pavel

Gammerile liitkaristus 12 aastat vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Pavel Gammerile KarS § 491 alusel kohaldatud ettevõtluskeelu

osas ja kohaldada talle ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

2. Tühistada maakohtu otsus Hubert Hirve KarS 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 418 1

lg 1 ning § 420 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas. Tunnistada Hubert Hirv KarS 256 lg 1, § 418

lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1 ning § 420 lg 1 järgi süüdi. Mõista Hubert Hirvele KarS § 256 lg

1 järgi karistuseks 12 aastat vangistust, KarS § 418 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3 aastat vangistust,

KarS § 4181 lg 1 järgi samuti 3 aastat vangistust ning KarS § 420 lg 1 järgi 8 kuud vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Hubert Hirvele KarS § 3891 lg 2, § 137 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi

mõistetud karistuste osas. Mõista Hubert Hirvele KarS § 3891 lg 2 järgi karistuseks 7 aastat

vangistust, KarS § 137 lg 1 järgi 2 aastat vangistust ja KarS § 4024 lg 1 järgi karistuseks 3

aastat vangistust.

Tühistada Hubert Hirvele mõistetud liitkaristus ning mõista Hubert Hirvele KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuseks 12 aastat vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Hubert Hirvele KarS § 491 alusel kohaldatud ettevõtluskeelu osas

ja kohaldada talle ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

3. Tühistada maakohtu otsus Ardo Vilbre KarS 255 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi

õigeksmõistmise osas. Tunnistada Ardo Vilbre KarS § 255 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi süüdi.

Mõista Argo Vilbrele KarS § 255 lg 1 järgi karistuseks 8 aastat vangistust ning KarS § 344 lg

1 järgi 8 kuud vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuse

osas ning mõista Ardo Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 3 aastat

vangistust.

Tühistada Ardo Vilbrele mõistetud liitkaristus ja mõista Ardo Vilbrele KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Ardo Vilbre karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg

13.02.2018-03.06.2021 ehk 3 aastat 3 kuud ja 22 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks vangistus 4 aastat 8 kuud ja 8 päeva.

Lisakaristusena kohaldada Ardo Vilbre suhtes KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5

aastat.

4. Tühistada maakohtu otsus Jelena Lipendina õigeksmõistmise osas KarS 255 lg 1 ja §

202 lg 2 p 3 järgi.

Tunnistada Jelena Lipendina KarS § 255 lg 1 ja § 202 lg 2 p 3 järgi süüdi. Mõista Jelena

Lipendinale KarS § 255 lg 1 järgi karistuseks 8 aastat vangistust ning KarS § 202 lg 2 p 3

järgi 2 aastat vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Jelena Lipendinale KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi mõistetud

karistuse osas ning mõista Jelena Lipendinale KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi karistuseks

6 aastat vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Jelena Lipendinale KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi

mõistetud karistuse osas ning mõista KarS § 63 lg 1 alusel Jelena Lipendinale KarS § 210 lg 2

- § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi karistuseks 3 aastat vangistust.

Tühistada Jelena Lipendinale mõistetud liitkaristus ning mõista Jelena Lipendinale KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Jelena Lipendina karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg

13.02.2018-13.09.2018 ehk 7 kuud ja 1 päev ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks vangistus 7 aastat 3 kuud ja 29 päeva.

Lisakaristusena kohaldada Jelena Lipendinalr KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5

aastat.

5. Tühistada maakohtu otsus SP KarS 255 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas, tunnistada SP

KarS § 255 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 6 aastat vangistust.

Tühistada maakohtu otsus SPle KarS § 137 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista

talle KarS § 137 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõista SPle liitkaristuseks 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel

arvestada SP karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.02.2018-13.12.2018 ehk 10

kuud ja 1 päev ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 5 aastat 1 kuu ja

29 päeva.

6. Tühistada maakohtu otsus VS KarS 255 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas.

Tunnistada VS KarS § 255 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi. Mõista VSle KarS § 255 lg 1 järgi

karistuseks 7 aastat vangistust ning KarS § 345 lg 1 järgi 2 aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõista VSle liitkaristus pikkusega 7 aastat.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada VS karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.02.2018-

14.02.2018 ehk 2 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 6 aastat

11 kuud ja 28 päeva.

Lisakaristusena kohaldada VS suhtes KarS § 49 alusel advokaadina ja juristina tegutsemise

keeldu kestusega 3 aastat ning KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

7. Tühistada maakohtu otsus VC KarS 255 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas, tunnistada

VC KarS § 255 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg

1 alusel arvestada VC karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.02.2018-14.02.2018

ehk 2 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva

vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust ei

pöörata täitmisele, kui VC ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu.

Lisakaristusena kohaldada VC suhtes KarS § 49 alusel juristina tegutsemise keeldu kestusega

3 aastat.

8. Tühistada maakohtu otsus IG KarS 255 lg 1, § 344 lg 1 järgi ning § 3891 lg 1 - § 22 lg

3 järgi. Tunnistada IG süüdi KarS § 255 lg 1, § 344 lg 1 ja § 3891 lg 1 järgi. Mõista IGle KarS

§ 255 lg 1 alusel karistuseks 5 aastat vangistust, KarS § 344 lg 1 järgi 8 kuud vangistust ning

KarS § 3891 lg 1 järgi 4 aastat vangistust.

Tühistada maakohtu otsus IGle KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel

mõistetud karistuse osas ning mõista IGle KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi KarS § 63 lg

1 alusel karistuseks 3 aastat vangistust.

Tühistada IGle mõistetud liitkaristus ning mõista KarS § 64 lg 1 alusel IGle liitkaristuseks 5

aastat vangistust. KarS § 73 lg 2 alusel määrata koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks 6

kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et ülejäänud karistust 4 aastat ja 6 kuud

ei pöörata täitmisele, kui IG ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu.

Tühistada maakohtu otsus IG suhtes kohaldatud lisakaristuse osas ja kohaldada IG suhtes

KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

9. Tühistada maakohtu otsus Inna Stoljari KarS 255 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas,

tunnistada Inna Stoljar KarS § 255 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 4 aastat

vangistust.

Tühistada maakohtu otsus Inna Stoljarile KarS § 3891 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas ning

mõista Inna Stoljarile KarS § 3891 lg 2 järgi karistuseks 5 aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõista Inna Stoljarile liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Inna Stoljari karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg

13.02.2018-14.02.2018 ehk 2 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat

11 kuud ja 28 päeva vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust ei

pöörata täitmisele, kui Inna Stoljar ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

kuritegu.

Lisakaristusena kohaldada Inna Stoljari suhtes KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5

aastat.

10. Tühistada maakohtu otsus AD KarS § 3891 lg 2 järgi õigeksmõistmise osas, tunnistada

AD KarS § 3891 lg 2 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 5 aastat vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust 5 aastat vangistust ei pöörata täitmisele, kui

AD ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu.

Lisakaristusena kohaldada AD suhtes KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 5 aastat.

11. Tühistada maakohtu otsus LJle KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning

mõista LJle KarS § 3891 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja

3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui LJ ei pane 3 aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut kuritegu.

12. Tühistada maakohtu otsus NRle KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning

mõista talle KarS § 3891 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui NR ei pane 3 aasta

pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu

13. Tühistada maakohtu otsus SKle KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning

mõista talle KarS § 3891 lg 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui SK ei pane 5 aasta

pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu.

14. Tühistada maakohtu otsus Niina Petsenevskajale KarS § 3891 lg 2 järgi mõistetud

karistuse osas ning mõista talle KarS § 3891 lg 2 järgi karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Niina

Petsenevskaja ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu.

15. Tühistada maakohtu otsus Akhmet Ozdoevile KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi

mõistetud karistuse osas ja mõista talle karistuseks 8 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Akhmet Ozdoevi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg

13.02.2018- 07.06.2018 ehk 3 kuud ja 26 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks vangistus 7 aastat 8 kuud ja 4 päeva.

Lisakaristusena kohaldada Akhmet Ozdoevi suhtes KarS § 54 alusel väljasaatmist koos

sissesõidukeeluga 10 aastat.

16. Kohaldada Vitali Jaroševitši suhtes lisakaristusena KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu

kestusega 1 aasta ja 6 kuud.

17. Tühistada maakohtu otsus Ivar Koorele KarS § 4023 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas

ja mõista talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Ivar Koor ei pane 2

aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu.

Lisakaristusena kohaldada Ivar Koore suhtes KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu kestusega 2

aastat.

18. Kui ringkonnakohus jätab avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata, taotleb

prokuratuur konfiskeerimise asendamisevõi konfiskeerimise kohaldamist vastavalt alltoodule.

Laiendatud konfiskeerimise asendamiseks tuleks mõista välja

-

Hubert Hirvelt välja 3 484 027,58 eurot,

-

Pavel Gammerilt 2 696 505,59 eurot;

-

Jelena Lipendinalt 123 829,70 eurot;

-

IGlt 16 215,60 eurot;

-

VSlt80 468,56 eurot;

-

SPlt 42 791,77 eurot ja

-

kolmandalt isikult OPlt 1230 eurot.

Konfiskeerida tuleks vara järgnevalt:

Jelena Lipendinalt

- Harju Maakohtu 10.04.2018 määrusega asjas 1-18-2421 arestitud sularaha summas 190 180

eurot;

- Harju Maakohtu 10.04.2018 määrusega asjas 1-18-2421 arestitud sõiduauto BMW X6

xDrive 50i registreerimismärgiga XXXXXX müügist laekunud summa 18 900 eurot;

- Harju Maakohtu 26.09.2018 määrusega asjas 1-18-6484 arestitud riideesemete aresti

asendamisel Rahandusministeeriumi deposiitkontole tasutud summa 7450 eurot.

SPlt

Harju Maakohtu 13.02.2018 määrusega asjas 1-18-990 arestitud sõiduauto Suzuki Grand

Vitara registreerimismärgiga VVVVVV (väärtus 6000 eurot);

Kolmandalt isikult OPlt Harju Maakohtu 13.02.2018 määrusega asjas 1-18-1000 arestitud

sõiduauto Nissan Juke registreerimismärgiga DDDDDD (väärtus 9500 eurot).

Konfiskeerimise asendamise tagamiseks palub prokuratuur jätta arestituks Harju Maakohtu

13.02.2018 määrusega asjas 1-18-993 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks

arestitud Jelena Lipendina ühisomandi osa kinnistust (registriosa nr KKKKKKK) asukohaga

KKK (väärtus 98 250 eurot) ning Harju Maakohtu 26.09.2018 määrusega asjas 1-18-6484

laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud

- püstoli STARLITE CAL635-25 koos nahast relvakabuuri, salve, relvakarbi,

puhastusvahendite ja kasutusjuhendiga (väärtus ca 150 eurot);

- käekella Jacob & Co nr S5384 koos karbi ja 2 sametist koti ning metallist

rõngaga (väärtus ca 3500 eurot);

- käekella Hermes Paris Artikkel CC1.19 Hermés Cape Cod (väärtus ca 3500

eurot);

- käekella CHARMEX 025691 Artikkel 9102.1100.116 koos karbiga (väärtus ca

500 eurot);

- käekella Louis Erard Artikkel 600 koos sertifikaadi ja garantiikaardiga

(väärtus 600 eurot).

Konfiskeerimise asendamise ja kannatanu nõude tagamiseks tuleks jätta muutmata Harju

Maakohtu 13.02.2018 määrusega asjas 1-18-992 IGle kuuluvale kinnistule registriosa nr

LLLLLLLL asukohaga LLL Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 22 255

eurot palub prokuratuur jätta asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) ja kannatanu nõude

tagamiseks muutmata. (See on asendatud kohtu tagatiskontole kantud rahasummaga).

Konfiskeerimise asendamise tagamiseks tuleks jätta muutmata Harju Maakohtu 13.02.2018

määrusega asjas 1-18-990 SPle kuuluvale kinnistule (registriosa nr TTTTTTT) asukohaga

TTT Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 30 000 eurot. Samuti tuleks

konfiskeerimise asendamise tagamiseks jätta arestituks Harju Maakohtu 14.09.2018

määrusega asjas 1-18-7021 arestitud SP püstol Glock 17 Pro nr PEM845 koos relvakarbi,

kabuuri, salvehoidja ja 2 salvega 17-le ja 19-le padrunile kokku (väärtus ca 650 eurot) ning

kaks kullatükki (8,93 grammi, väärtus 164,85 eurot).

Apellatsiooni argumendid

Kohus on vaidlustatud otsuses seadnud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid ning ei tugine

tihtipeale otsuses oletuste tegemisel kohtumenetluses uuritud tõenditele, rikkudes selliselt

oluliselt kriminaalmenetlusõigust. See on omakorda viinud materiaalõiguse ebaõige

kohaldamiseni.

OÜ SC majandusaasta eelaruande ja jooksva aruande võltsimine A. Vilbre poolt ning

võltsitud dokumendi kasutamine VS poolt

Süüdistuse kohaselt võltsis Ardo Vilbre OÜ SC 2016.a majandusaasta eelaruande ja OÜ SC

2017.a majandusaasta jooksva aruande. Võltsimine seisnes eelkõige äriühingu

majandusnäitajate olulises parendamises. Esimese astme kohus mõistis Ardo Vilbre

kõnealuses süüdistuses õigeks, asudes seisukohale, et eelaruandesse ja majandusaasta

jooksvasse aruandesse valeandmete kandmine ei ole käsitatav dokumendi võltsimisena, mille

alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustusest.

Prokuratuur vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et majandusaasta aruanne, ükskõik kui

heade näitajatega, ei tekita äriühingule pangast laenu saamise õigust. Riigikohus on

selgitanud, et professionaalsel krediidiandjal esineb VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest

tulenevalt üldine kohustus krediidi andmisel viia läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse

analüüs (RKTKo 3-2-1-136-12 p 24). Muuhulgas on Riigikohus kinnitanud, et netovara ehk

omakapitali seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest

tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis

viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (RKTKo 3-2-1-143-16 p 21).

Prokuratuuri hinnangul puuduvad eluliselt usutavad põhjendused väitmaks, et majandusaasta

eelaruande ja jooksva aruande võltsimine ei võimaldanud seega OÜ-l SC AS-ilt Swedbank

laenu saada.

Prokuratuur osutab aruannete võltsimise ja nende AS-ile Swedbank esitamise vahelisele

ajalisele seosele, ning leiab, et sellest nähtuvalt pidasid Ardo Vilbre ja VS majandusaasta

aruande võltsimist ja majandusnäitajate tegelikkusele mittevastavat kajastamist laenu

saamiseks vajalikuks.

Kohus on arvesse võtmata jätnud asjatundja AA poolt 10.12.2019 istungil antud ütlused, mille

kohaselt vaadatakse ärikliendile laenu andmisel ettevõtte finantsandmeid, finantsaruandeid,

tagatisi, omanike tausta, samuti äriplaani, mille vastu krediiti soovitakse. Majandusaasta

aruanne on panga jaoks äriühingu finantsseisu arvutamise aluseks.

Asjakohatu on maakohtu väide, et arve võltsimisel on õiguskäive kahjustatud juba dokumendi

olemasoluga sõltumatult selle edasisest kasutamisest, ent majandusaasta aruande puhul see nii

ei ole. KarS §-de 344 ja 345 kaitstav õigushüve on avalik usaldus ja laiemalt õiguskäive.

Koostades tegelikele asjaoludele mittevastavaid aruandeid, lõid süüdistatavad esmalt

äriühingust parema kuvandi kui selle tegelikud majanduslikud näitajad võimaldaksid, ent

kahjustasid teisalt ka õiguskäibes osalejate (antud juhul Asi Swedbank) võimalust teha enda

riskiisule vastavaid krediidiotsuseid.

Kohus on käsitanud KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisutunnust õiguse omandamine

ekslikult kui panga kohustust kõigile taotlejatele laenu väljastada ja sellele korrespondeeruvat

õigust igal taotlejal laenu saada.

Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et majandusaasta aruanne vastab Riigikohtu praktikas välja

kujunenud definitsioonile dokumendist, mis „on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise

tähtsusega asjaolusid“.

VS oli teadlik sellest, et majandusaasta aruanne sisaldab tahtlikult moonutatud ning

tegelikkusele mittevastavaid andmeid ning esitas selle dokumendi AS-le Swedbank.

Seega pani Ardo Vilbre toime dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või

vabaneda kohustustest, võltsimise ehk KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo ja VS pani

toime võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi ehk KarS § 345 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

OÜ Escado Grupp rendiarvete võltsimine IG poolt

Süüdistuses heidetakse IGle ette OÜ Escado Grupp AS-ile MiniCredit esitatud rendiarvete

võltsimist ja nende kasutamist, s.o võltsitud arvete alusel väljamaksete tegemist. Kohus

tunnistas IG süüdi KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud rendiarvete kasutamises, ent mõistis ta

õigeks rendiarvete võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi. Otsuse p-s 533 asub kohus seisukohale,

et kohtumenetluses ei ole üheselt kindlaks tehtud, kas just IG lõi OÜ Escado Grupp nimel

arved.

Kohtulikult uuritud tõenditest tulenevalt töötas IG raamatupidajana nii AS-i MiniCredit kui ka

OÜ Escado Grupp jaoks. Seega olid just tal vajalikud andmed arvete võltsimiseks.

OÜ Escado Grupp ja AS-i MiniCredit vahelise näilise rendisuhte tulemusena saadud vara

omandamine J. Lipendina poolt

Süüdistusaktis paneb prokuratuur J. Lipendinale süüks süüteo toimepanemise tulemusena

saadud vara omandamist suures ulatuses ehk KarS § 202 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemist. J. Lipendina tegu seisnes OÜ Escado Grupp juhatuse liikmena näilise

rendisuhte alusel AS-ilt MiniCredit OÜ-le Escado Grupp laekunud rahaliste vahendite

omandamises.

Maakohus leidis, et juhatuse liikmel ei ole kohustust tagada, et äriühingule ei kanta alusetult

raha. Kohus leidis, et süüdistuses pole piisavalt detailselt kirjeldatud J. Lipendina tegusid,

millega ta kiitis heaks arvete esitamise AS-ile MiniCredit. Vastuseks sellele rõhutab

prokuratuur, et J. Lipendina teadis rendisuhtest ja selle näilisusest. Prokuratuur toob välja, et

J. Lipendina tundis enne ülekuulamisele minekut muret selle pärast, et ta võib oma ütlustega

kuritegelikule ühendusele „liiga teha“.

J. Lipendina roll ei piirdunud üksnes restoranide töö korraldamisega, vaid tal oli oluline roll

varjatud raamatupidamise korraldamisel. kohtuotsuse p-st 371 nähtub, et rahaliste vahendite

OÜ Escado Grupp kassast väljastamine toimus J. Lipendina raamatupidajatele edastatud info

alusel ja üksnes J. Lipendina korraldusel.

J. Lipendina roll näiliku rendisuhte alusel tehtavate väljamaksete puhul ei piirdunud üksnes

toimuva heaks kiitmisega, vaid tema andis korraldusi selleks, et osa laekunud rahast viidaks

sularahas AS-ile MiniCredit, ja omandas seeläbi ebaseaduslikult OÜ Escado Grupp nimel

AS-i MiniCredit vara. oli J. Lipendina oli OÜ Escado Grupp juhatuse liige juba enne näilise

rendisuhte loomist ja terve rendisuhte vältel. Ta oli OÜ Escado Grupp ainsa juhatuse liikmena

otseselt ja vahetult seotud näilise rendisuhte loomisega.

Tulirelvade, nende osade ja laskemoona ning helisummutite ebaseaduslik käitlemine grupis

Hubert Hirve ja Pavel Gammeri poolt

Maakohus leidis, et info, mille kohaselt käitlesid Hubert Hirv ja Pavel Gammer tulirelvi,

nende osi ja laskemoona grupis ühiselt koos Aleksandr Russalimiga, pärineb valdavas osas

Aleksandr Russalimi ütlustest. Süüdistatavatel ja kaitsjal polnud võimalik Aleksandr

Russalimi küsitleda. Kohus leidis, et Aleksandr Russalimi ütlusi kogumist välja jättes ja

teistele tõenditele tuginedes võimalik jõuda järeldusele, et Pavel Gammer ja Hubert Hirv

käitlesid kaastäideviijatena peidikust leitud relvi.

Prokuratuur leiab, et kohus on ekslikult asunud seisukohale, nagu tugineks süüdistus valdavalt

Aleksandr Russalimi ütlustele, mis tuleb aga KrMS § 15 lg 3 alusel kõrvale jätta.

Euroopa Inimõiguste Kohus on inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni kohaldades

selgitanud, et nn puuduva tunnistaja ütlustele tuginemist leevendab näiteks kohtu ettevaatlik

suhtumine puuduva tunnistaja antud ütlustesse ja teiste tõendite olemasolu, mis toetavad

puuduva tunnistaja ütluseid.

Aleksandr Russalimi kirjeldus peidikute asukohast, nende ehitusest ja peidikutes asuvatest

esemetest ühtib läbiotsimisprotokollis kirjeldatuga. Kohus on möönnud, et X hoone

kolmandast peidikust leiti ka andmeid, mis on otseselt seostatavad kuritegudega, milles Pavel

Gammer ja Hubert Hirv süüdi mõisteti. Prokuratuuri hinnangul on tõendatud, et peidikute

kasutamine on Pavel Gammeri ja Hubert Hirve juhitud kuritegeliku ühenduse jaoks üks

kuritegude toimepanemise ja nende varjamise viise (modus operandi).

Prokuratuur leiab, et relvade ebaseadusliku käitlemise osas on maakohus rakendanud liiga

kõrget tõendamisstandardit. Kohus on leidnud, et P. Gammeril ja H. Hirvel oli võimalus

peidik rajada või hoida varem loodud peidikus esemeid, kuid vastuvaidlematult ei saa

järeldada, et süüdistatavad seda tegid. Prokuratuur osutab, et Riigikohus on 12. veebruari

2021 kohtuotsuse nr 1-20-1301 punktis 12 selgitanud, et KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2

kasutatud sõna siseveendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud

sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive. Kohus on

jätnud hindamata, kas süüdistuses kirjeldatud sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning

väljaspool mõistlikku kahtlust. Prokuratuuri hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas,

kriminaalmenetluses tuvastamata isik oleks saanud või oleks pidanud vajalikuks hoida enda

valduse alla talle mitte kuuluvas, juurdepääsupiirangute (uksekaardid), kaamera- ning

füüsilise valve olevas hoones asuvates peidikutes tulirelvi-, nende osasid ja laskemoona.

Kohtu väide, et X garaažile ning seetõttu ka selles asuvatele peidikutele oli peale Hubert

Hirve, Pavel Gammeri ja Aleksandr Russalimi juurdepääs ka teistel isikutel, on õige. Kohus

on jätnud aga tähelepanuta, et otsuses nimetatud kõrvalised isikud kasutasid garaaži

otstarbepäraselt, st sinna autosid parkides ning mitte sinna seina peale peidikuid ehitades

(millede konstrueerimine ei oleks jäänud omanikele märkamata, kes sinna samuti oma autosid

parkisid). Samuti on selge, et kõrvalistel isikutel ei saanud eksisteerida lootust või ootust

kasutada hoonet enda äranägemise järgi endale sobival ajal ja viisil.

Põhistamata on kohtu järeldus, et emb-kumb süüdistatavatest võis tulirelvi, nende osi ja

laskemoona käidelda eraviisiliselt, varjates seda teise süüdistatava eest.

Hubert Hirvel, Pavel Gammeril ja Aleksandr Russalimil oli teadmine ebaseaduslike esemete

olemasolust ja asukohast, mistõttu said vaid nemad esemeid vajadusel käsutada ja kasutada,

teostades nende üle tegelikku võimu. Keelatud esemete omandamisel oli Hubert Hirve ja

Pavel Gammeri tahtlus suunatud asjade hoidmisele (tahtlus suunatud vältava seisundi

loomisele ja hoidmisele), sellele viitab ka hoolikalt valitud hoiukoht, mida hoiti saladuses ja

avaldati vaid kõige usaldusväärsema(te)le isikutele.

Materiaalõiguslikult tähenduseta on maakohtu argument, et tulirelvade käitlemine ei lähe

kokku kuritegude iseloomuga, mille toimepanemisele oli suunatud Pavel Gammeri ja Hubert

Hirve poolt juhitav kuritegelik ühendus.

Prokuratuuri hinnangul on kohus rikkunud KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud tõendite kogumis

hindamise põhimõtet. Kohus hindas tõendeid valikuliselt, asetas ebaõigelt rõhu Aleksandr

Russalimi ütlustele ja jättis arvestamata teised kohtus uuritud Pavel Gammerit ja Hubert Hirve

süüstanud tõendid.

AD õigeksmõistmine KarS § 3891 lg 2 järgi ning IG süüdimõistmine KarS § 3891 lg 1, 3 – 22

lg 3 järgi

Prokuratuur on seisukohal, et maakohus kohaldas AD teo hindamisel ebaõigesti

materiaalõigust, sest kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt on võimalik jaatada AD,

tegelike juhtide ning raamatupidajate tegutsemist maksuhaldurile valeandmete esitamisel

ühiselt KarS § 21 lg 2 mõttes. Lisaks oli AD tegu toime pannes teadlik maksuhaldurile

valeandmete esitamisest ja enda vältimatust rollist juhatuse liikmena teo toimepanemisel, st

tuvastatav on ühise tegevuse kooskõlastatus.

AD tegu on toime pandud ühiselt. Maksuhaldurile valeandmete esitamise teo täideviijate

paljususe korral säilib maksukohustuslase juhatuse liikmel võimalus tegu valitseda

teovalitsemise teooria tähenduses, sest üksnes juriidilise isiku seaduslikul esindajal on MKS §

8 lg 1 p-s 1 kirjeldatud kohustus (ja sellele vastav õigus) esitada maksuhaldurile tõeseid

andmeid. Olemasoleva lepingu korral on üksnes juhatuse liikmel õigus kasutada lepingulisi

kujundusõiguseid olemasoleva raamatupidamisteenuse osutamise lepingu lõpetamiseks,

muutmiseks või muul viisil oma äranägemisel ümber kujundamiseks, sh ebaõige sisuga

andmete esitamise lõpetamiseks. AD ühelt poolt jättis kõnealuse kohustuse kas isiklikult või

esindaja abil täitmata.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et AD teopanuse olulisim tahk seisneb juhatuse liikmesusega

kaasneva õiguste kogumi üleandmises teistele inimestele. Oma õiguste loovutamisega andis

AD tegeliku kontrolli äriühingu üle H. Hirvele ja P. Gammerile, mistõttu ei seisnenud AD

teopanus tegevusetuks jäämises. Jätnuks AD juhatuse liikme õigused kohustustevastase

loovutamistehinguga üle andmata, jäänuks maksukuritegu toime panemata.

AD tegu on toime pandud kooskõlastatult. AD ja teiste grupi liikmete ühise teootsuse

olemasolule viitab juhatuse liikmeks asumisel kõnealuse õiguste loovutamislepingu

sõlmimine ning sellest juhindumine kogu juhatuse liikmeks olemise ajal.

Tuvastatud on, et AD oli teadlik, et raamatupidajad ei esita maksuhaldurile tõeseid andmeid.

Juba enne äriregistris juhatuse liikmena registreerimist osales AD nn mänedžerina töötajatega

nn ümbrikupalga maksmise kokkulepete sõlmimisel, korraldades teatud määral ka

ümbrikupalga kättesaamise.

Maakohus on AD teopanuse hindamisel võtnud arvesse ka asjaolu, et AD viibis juhatuse

liikmeks olemise perioodil rasedus- ja sünnituspuhkusel.

Kohus leidis, et seetõttu ei saanud AD maksukuriteole kaasa aidata, kuivõrd ei olnud

maksuhaldurile valeandmete esitamisest piisavalt teadlik. Seoses sellega juhib prokuratuur

tähelepanu, et sünnituspuhkuse ajal allkirjastas AD Restoplus OÜ-d esindades vähemalt kaks

optsioonilepingut. Järelikult ei eemaldunud AD osaühingu tegevusest ka kõnealusel perioodil

ning oli teadlik osaühingu tegevusest ulatuses, mis oli vastavalt ühisele teopaanile tarvilik

tema tegevuse elluviimiseks.

Kui ringkonnakohus siiski ei hinda teopanust täideviimisteo sedastamiseks piisavaks, esineb

alus AD teo ümberkvalifitseerimiseks maksukuriteole kaasaaitamisena.

Prokuratuur märgib, et AD süüditunnistamisel tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, milles

maakohus kohaldas AD õigeksmõistmisega kaasnevaid järelmeid, ning kohaldada A.

Dobrovoloskaja süüditunnistamisega kaasnevaid järelmeid – mõista välja menetluskulud ja

rahuldada avalik-õiguslik nõudeavaldus.

Kohus kvalifitseeris IGle etteheidetava kaastäideviimisteo ümber kaasaaitamisteoks, leides

sisuliselt, et IG teopanus ei ole küllaldane kaastäideviimise omistamiseks. Selline käsitlus ei

ole korrektne muu hulgas seetõttu, et juhatuse liikmeil säilis võimalus tegu perioodi vältel

valitseda ning maksuhaldurile valeandmete esitamine igal ajahetkel lõpetada.

Pavel Gammeri ja Hubert Hirve õigeksmõistmises KarS § 256 lg 1 tunnustega kuriteo

toimepanemises ning Ardo Vilbre, Jelena Lipendina, SP, VS, VC, IG, Inna Stoljari

õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 tunnustega kuriteo toimepanemises

Prokuratuuri hinnangul on Harju Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust,

rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, mis on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse. Kohus on otsinud

õigeksmõistvat otsust tehes süüdistusetteheitele vastu erinevaid üksikuid fragmente tõenditest,

jättes hindamata tõendid nende kogumis. Samuti on kohus lihtsustatult sidunud kuritegeliku

ühenduse mitteolemasolu üksikkuritegude raames tuvastatuga.

Kohus on kritiseerinud süüdistust, kuid sellest kriitikast ei selgu, millised KTÜ tunnustele

vastavate faktilised asjaolud on süüdistuses esitamata või on esitatud ebaselgelt.

Kohtuotsuse kohaselt on ebaselge kuritegeliku ühenduse loomise aeg ning kirjeldatud on

sündmusi enne väidetavat kuritegeliku ühenduse loomist. Prokuratuur märgib, et süüdistuse

seisukohalt peeti vajalikuks kirjeldada Hubert Hirve ja Pavel Gammeri tegevust ka süüdistuse

ajalisest piirist (al 2008) väljuvalt, kuivõrd nimetatu ilmestab asjaolude kujunemist, mis tegid

võimalikuks püsiva kuritegeliku ühenduse struktuuri loomise, juhtimise ja süüdistusaktis

kirjeldatud kuritegude toimepanemist. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei

saaks toitlustusasutuste rajamist ja äriühingute registreerimist pidada kuritegeliku ühenduse

loomiseks.

Kohtumenetluse käigus ei ole kõlanud kordagi väiteid, et prokuratuuri poolt süüdistuses

kirjeldatud KTÜ struktuuri loomisega oleks olnud seotud veel keegi kolmas, kas tuvastamata

või tuvastatud isik, kelle loodud struktuuris Hubert Hirv ja Pavel Gammer tegutsema asusid

või kelle suundanäitava panuse raamistikus tegutsesid.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust lugeda ajalises mõttes

tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid

ka ajahetke või ajavahemikuna.

Vastuseks kohtu seisukohale, et pole selge, kes täitsid VC ja VS ülesandeid ajal, mil

süüdistuse järgi kuritegelik ühendus loodi, märgib prokuratuur, et pole võimalik tuua

kuupäevalise täpsusega välja, millal üks või teine isik kuritegeliku ühenduse liikmeks sai, sest

liikmeks vastu võtmiseks pole mingit ametlikku protseduuri. Asjaolu, et 2008. aastal ei olnud

kuritegelikus ühenduses veel VCt ega VSt, peab prokuratuur vastupidiselt kohtule aga

ühenduse ajas kasvava ohupotentsiaali kindlaks tõendiks.

Alusetu on kohtu etteheide, et kuritegelikus ühenduses oleks toimunud arutelu n-ö

tegutsemissuuna võtmiseks näiteks soodustuskelmustele või väljapressimistele ja nendelt

varalise kasu saamisele.

Prokuratuuri jaoks jääb selgusetuks maakohtu väide, mille kohaselt ei peeta kuritegeliku

ühenduse jaatamiseks süüdistuse kohaselt vajalikuks ka Emerana OÜ ja Restoplus OÜ

olemasolu. Nimetatud juriidilised isikud on prokuratuuri hinnangul olnud kuritegeliku

ühenduse liikmeteks.

Maakohus on seoses sellega, et ebaseaduslik ja legaalne tegevus olid läbipõimunud, leidnud,

et süüdistatavate tegevuse defineerimiseks kuritegeliku ühendusena tuleb kindlaks teha, kumb

tegevusliinidest on primaarne. Vastuseks sellele märgib prokuratuur, et ei ole heitnud Pavel

Gammerile, Hubert Hirvele ega ka kuritegeliku ühenduse liikmetele ette legaalset

majandustegevust. Kohus ei ole põhjendanud, miks on kuritegeliku ühenduse olemasolu

jaatamiseks vaja eristada või hinnata legaalse majandustegevuse tulemusena saadavat varalist

kasu. Prokuratuur märgib, et kuigi kurjategijad võtavad ette ka legaalseid tegevusi, ei muuda

see toimepandud kuritegude raskust väiksemaks ega muuda neid olematuks. Seda on öelnud

ka Riigikohus 22. juuni 2015 otsuse 3-1-1-94-14 punktis 232. Ka on kohus jätnud

tähelepanuta 2021. aasta Euroopa Politseiameti Europoli raske ja organiseeritud kuritegevuse

põhjustatud ohtude hinnangus öeldu, millele prokuratuur viitas. Selles on öeldud, et raske

organiseeritud kuritegevuse iseloomulikuksjooneks on saanud äriühingute kasutamine

kuritegevuse hõlbustamiseks ja kriminaaltulu liigutamiseks ning seda eelkõige näiteks

majutus- ja toitlustussektoris tegutsevate sularahamahukate ettevõtete abil.

Vaidlust ei ole selles, et Hubert Hirv, Pavel Gammer ja teised ühenduse liikmed varalist kasu

ootasid ja said. Hubert Hirv ja Pavel Gammer said regulaarseid väljamakseid sularahas nn

„mustast kassast“. Kohtu põhjendustest ei selgu, kas nimetatud vahendid, mis koguti osaliselt

maksukuriteo toimepanemise abil, on käsitatavad legaalse majandustegevuse kaudu saadava

varalise kasuna.

Materiaalõigust ebaõigesti kohaldades ning kuritegeliku ühenduse koosseisu lubamatult

kitsendades on kohus leidnud, et KarS § 3891 ei ole süüdistuses kirjeldatud asjaoludel

tüüpiline kuritegelikele ühendustele omistatav põhitegevussuund Eesti ega ka rahvusvahelises

praktikas.

See, kas üks või teine kuritegu on tavapärane kuritegeliku ühenduse profiilikuritegu, ei ole

asjakohane argument kuritegeliku ühenduse olemasolu üle otsustamisel, kuivõrd etteheidetav

koosseis võimaldab kuritegeliku ühendusel toime panna nii esimese- kui ka teise astme

kuritegusid, täpsustamata seda, millist liiki kuriteoga peab tegemist olema. Sama kehtib KarS

§ 384 puhul.

Ardo Vilbre tegevus ja Restoplus OÜ pankrotti viimise plaanid näitavad, et pankrotikuriteod

on kuritegeliku ühenduse tegutsemisviis. Tõik, et prokuratuur ei saanud esitada süüdistust

KarS §-s 384 kogu kuritegeliku ühenduse süüdistuse ajaperioodi läbivalt, ei tähenda, et

kuritegeliku ühenduse tegevus poleks olnud selliste kuritegude toimepanemisele suunatud.

Vastavalt KarS § 384 lg-le 2 karistatakse pankrotikuriteo eest üksnes siis, kui kohus on välja

kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud

pankrotimenetluse raugemise tõttu. See, et nimetatud karistatavuseeldust ei saabunud, ei too

endaga kaasa seda, et kuritegeliku ühenduse tegevus ei saaks olla säärasele tegevusele

suunatud.

Maakohus on otsuses möönnud, et relva käitlemine ja eraviisiline jälitustegevus võivad olla

omased kuritegelikule ühendusele oma autoriteedi kehtestamisel. Kohtule jäi aga

arusaamatuks, milleks ja keda oli eeskätt restoranide majandustegevuse kontekstis

maksukuritegude toimepanemiseks vaja heidutada. Samuti jäi kohtule mõistmatuks, kuidas

seondus nn turvaüksus majanduskuritegude toimepanemisega. Seoses sellega märgib

prokuratuur, et eraviisiline jälitustegevus, relvade käitlemine või väljapressimine ei pea

olemuslikult aitama kaasa maksukuritegude toimepanemisele või nende varjamisele.

Käesoleval juhul on toime pandud kuriteod teeninud kuritegeliku ühenduse huve tervikuna

(maksu- ja pankrotikuriteod ühenduse varalise kasu saamise eesmärgil; korruptsiooni- ja

varavastased kuriteod ärihuvide jõulisema maksmapaneku nimel; avaliku usalduse vastased,

isikuvastased ja tulirelva ning laskemoonaga seotud kuriteod ühenduse püsivuse,

järjepidevuse ja kuritegeliku autoriteedi püsimise eesmärgil).

Kohus leidis otsuses, et süüdistus on ebakindel erinevate äriühingute majandustegevuse ja

kuritegeliku ühenduse tegevuse piiritlemisel. Seoses sellega osutab prokuratuur P. Gammeri

väljapressimise süüdistusele, leides, et selle asjaoludest nähtub P. Gammeri kuritegelik

autoriteet. Selle teoga ei olnud seotud vaid Pavel Gammer ja Akhmet Ozdoev, vaid Baltic

Investments OÜ kaudu said kasu ka Ardo Vilbre ja Hubert Hirv.

Ka KarS § 344 ja § 345 järgi kvalifitseeritud tegude puhul jäi kohtule selgusetuks, mil viisil

olid need seotud kuritegeliku ühenduse püsivuse, järjepidevuse või autoriteedi tagamisega.

Prokuratuur leiab, et kohus on jätnud arvesse võtmata lepingute koostamise eesmärgi. Selleks

oli nende lepingute esitamine menetlejale kriminaalmenetluses OÜ Escado Grupp ja selle

juhatuse liikme Jelena Lipendina õigustamiseks. Kuritegeliku ühenduse liikmeid (ja seeläbi

ühendust tervikuna) ohustavas kriminaalmenetluses võltsitud lepingute esitamine selge viide,

et seeläbi soovis ühendus tagada oma püsivust ja jätkusuutlikkust.

Kohus on otsuses ise viidanud mitmetele tõendatuks loetud faktilistele asjaoludele, mis

näitasid kuritegeliku ühenduse püüdu kontrollida erinevaid kriminaal- ja haldusmenetlusi.

Kuna kohus asus hoolimata sellest seisukohale et kuritegelikku ühendust polnud, on kohus

kohaldanud karistusõigust ebaõigesti.

Veel on apellatsioonis märgitud, et maksukuritegude toimepanemist ei välista kuritegeliku

ühenduse eesmärgina see, et maksukuritegude osas on süüdistus ajaliselt kitsam kui

kuritegeliku ühenduse süüdistus. Hubert Hirve ja Pavel Gammeri sularahamahukates

toitlustusasutustes oli töötasu väljamaksete deklareerimata jätmine kuritegelikku ühendust

iseloomustavaks tunnuseks juba alates 2000 aastatest. Riigi võimekust esitada

maksunõudeid ning viia läbi kriminaalmenetlusi pärsib asjaolu, et restorane opereerivad

äriühingud on mitmeid kordi vahetunud.

Kuritegeliku ühenduse juhtimine Pavel Gammeri ja Hubert Hirve poolt

Maakohus pole võtnud seisukohta süüdistuses välja toodud Hubert Hirve ja Pavel Gammeri

juhtimistegevuse kirjelduse suhtes.

Maakohus on pidanud asjaoluks, mis välistab Pavel Gammeri ja Hubert Hirve süü

kuritegeliku ühenduse juhtimises, seda, et ühenduse juhid pole end ühenduse struktuuri kaudu

konkreetsete kuritegude toimepanemisest distantseerunud. Prokuratuur on seisukohal, et

selline seisukoht ei ole kooskõlas kuritegeliku ühenduse koosseisu materiaalõigusliku

määratlusega. Sellest tulenevalt on kohus materiaalõigust ebaõigelt kohaldanud, kitsendades

lubamatult kuriteokoosseisu kohaldamisala. Samas on see järeldus ka vale. Kuritegeliku

ühenduse hierarhiast tulenevalt hoolitsesid maksukuritegude toimepanemise eest

raamatupidajad ja Jelena Lipendina, rahavoogude korraldamise ja juhiste andmise eest Ardo

Vilbre. Maksukuritegude jätkuva toimepanemise ning õiguskaitseorganite eest selle varjamise

eest vastutas eeskätt Jelena Lipendina. Samuti distantseerisid Pavel Gammer ja Hubert Hirv

end nn „musta töö“ tegemisest ka episoodides, mis kirjeldavad eraviisilist jälitustegevust.

Kõige ilmekamaks näiteks Hirve ja Gammeri distantseerumise osas on aga asjaolu, et

kuritegude toimepanemiseks kasutatavate äriühingute osanike ja juhatuse liikmete hulka ei

kuulunud enamjaolt juhid ise, vaid nende poolt kontrollitud isikud.

Kuritegeliku ühenduse püsivus

Kohtuotsuse kohaselt ei ole prokuratuur tõendanud, et ühendus saanuks edasi toimida ka

juhul, kui Pavel Gammer ja Hubert Hirv ei olnuks enam selle juhid. Prokuratuur leiab, et

maakohus on pannud alusetult prokuratuurile kohustuse tõendada, mis saab juhul, kui Pavel

Gammer ja Hubert Hirv mõlemad peaksid ühendusest lahkuma. Prokuratuur leiab, et

kuritegeliku ühenduse puhul ei olegi nõutav, et oleks tuvastatav konkreetne isik, kes täidab

KarS §-s 256 nimetatud organiseerimistegevusi. Teiseks ei pea kuritegelik ühendus tegutsema

igavesti.

Prokuratuur toob välja, et see, kui Pavel Gammer ja Hubert Hirv viibisid pikemalt Eestist

eemal, ei viinud kuritegeliku ühenduse lagunemiseni. Ka ei lõppenud kuritegelik ühendus

Pavel Gammeri ja Hubert Hirve vahistamisega.

Prokuratuur on piisava selgusega tõendanud ühenduse liikmetele ja ühendusele lojaalseks

jäänud isiku läbiva materiaalse ja õigusalase toetamise kuritegeliku ühenduse poolt ka ajal,

mil juhid viibisid vahi all.

Kuritegeliku ühenduse püsivust näitab prokuratuuri hinnangul ka kuritegeliku ühenduse

juriidilisest isikute liikmete vahetumine.

Ebaõige on ka kohtu järeldus, et teenuste osutamine tasu eest viitab kohtupraktika kohaselt

sellele, et tegemist ei ole kuritegeliku ühenduse liikmega.

Kohus on otsuses asunud ka seisukohale, et prokuratuur ei ole näidanud, et süüdistuses

ühenduse liikmeks nimetatud isikud tajusid, et kuuluvad püsiva ülesannete jaotusega

struktuuri kindlate rollidega. Samas on kohtumenetluses uuritud hulgaliselt tõendeid, mis

säärast taju kinnitavad. Pavel Gammer ja Hubert Hirv eristavad selgelt „oma inimesi“, keda

neil on õigus keelata „puutuda“, ning vastandavad end riigile stiilis meie vs nemad.

Kuritegeliku ühenduse liikmete teopanust puudutavas osas viitab prokuratuur oma

apellatsioonis süüdistuskõnele.

Ühtlasi jääb prokuratuur süüdistuskõnes tehtud karistusettepanekute juurde. Veel heidab

prokuratuur maakohtule ette, et kohus jättis prokuratuuri poolt taotletud lisakaristused

osaliselt kohaldamata, kuid kohtuotsuses puudub põhjendus, miks kohus lisakaristusi

põhjendatuks ei pidanud. Ka osas, millises kohus on ettevõtluskeeldu kohaldanud, on kohus

seda teinud oluliselt väiksemas määras, kui prokuratuuri karistusettepanek. Seejuures ei ole

kohtu põhistustest võimalik mõista, milliseid asjaolusid arvestades on kohus lisakaristuste

pikkusi rehkendanud. Prokuratuur leiab, et kohtu poolt kohaldatud karistuse pikkus ei vasta

kuriteo raskusele.

Ka põhikaristusi mõistes on kohus olnud põhjendamatult leebe, mistõttu ei vasta maakohtu

poolt mõistetud karistused kuritegude raskusele ja süüdimõistetute isikutele.

Konfiskeerimisotsustusse puutuvalt märgib prokuratuur, et kui ringkonnakohus peaks asuma

Hubert Hirvel avalik-õiguslikust nõudeavaldusest tulenevate kohustuste osas maakohtust

erinevale seisukohale (jättes nõudeavalduse H. Hirve suhtes rahuldamata), siis ei saa lugeda

vara laiendatud konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimise korras välja mõistetud summasid

proportsionaalseks mitteametliku kassa sularahavahendite arvelt saaduga summas 4 493

837,58 eurot, millise summa seadusliku päritolu osas ei ole maakohtu otsuses märgitu

kohaselt kohtule tõendeid esitatud. Sellisel juhul tuleks mõista Hubert Hirvelt KarS § 256 lg 2

p 2, § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras

välja 3 484 027,58 eurot.

Kui ringkonnakohus peaks asuma Pavel Gammeri avalik-õiguslikust nõudeavaldusest

tulenevate kohustuste osas maakohtust erinevale seisukohale, tuleks mõista Pavel Gammerilt

KarS § 256 lg 2 p 2, § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise

asendamise korras välja 2 696 505,59 eurot.

Jelena Lipendinalt tuleks konfiskeerida arestitud vara kokku 323 030 euro väärtuses ning

lisaks sellele tuleks KarS § 84 alusel veel välja mõista 123 829,70 eurot, kui ringkonnakohus

asub avalik-õigusliku nõudeavalduse osas maakohtust erinevale seisukohale.

IGlt tuleks mõista KarS § 255 lg 2 p 2 ja § 832 lg 1 ning § 84 alusel laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras välja 16 215,60 eurot (erinevus legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel perioodidel 01.01.2011 kuni 31.12.2015 ja

2017). Erinevuse moodustavad sularahasissemaksed ja sularahas tehtud kulutused.

SPlt tuleks tema KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamisel mõista laiendatud konfiskeerimise

asendamiseks välja 42 791,77 eurot. SPl esineb erinevus legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ning elatustaseme vahel perioodidel 01.01.2011 kuni 31.12.2014 ja 01.01.2018 kuni

13.02.2018 kokku summas 48 791,77 eurot. Restoplus OÜ on teinud SPle mitteametlikust

kassast väljamakseid.

Samuti tuleks SP KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamisel kohaldada OP sõiduauto Nissan

Juke konfiskeerimist KarS § 255 lg 2 p 2 ja § 832 lg 2 p 1 alusel ja lisaks mõista temalt KarS

§ 255 lg 2 p 2 ja § 832 lg 2 p 1 ning § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras

välja 1230 eurot. OP legaalne sissetulek oli 2015. aastast 2018. aasta alguseni kokku 23 144

eurot, samas tema tegelikud kulutused samal perioodil kokku 42 464,50 eurot. Erinevuse

tingisid nii samal perioodil pangakontodele teostatud sularaha sissemaksed kui ka sularahas

soetatud sõiduk Nissan Juke ja muud sularahakulud. Prokuratuuri hinnangul ei saa auto olla

soetatud OP vanematelt saadud raha arvelt, nagu viimased on väitnud: tõendite kohaselt

polnud vanematel endil selleks piisavalt sääste.

VS KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistamisel taotleb prokuratuur talt laiendatud

konfiskeerimise asendamiseks legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme

vahe 80 468,56 euro välja mõistmist. Selline oli VS legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ning elatustaseme vahel perioodidel 01.01.2011 kuni 31.12.2014 ja 01.01.2016 kuni

31.12.2017 kokku. VS on teinud sularahas kulutusi, kuid selgitused, kust sularaha pärineb, ei

ole veenvad.

Maksu- ja Tolliameti apellatsioon

Kannatanu vaidlustab maakohtu otsust AD KarS § 3891 lg 2 järgi õigeksmõistmise ja avalik-

õigusliku nõude-avalduse tema suhtes läbi vaatamata jätmise osas. Ringkonnakohtult taotleb

kannatanu AD süüdi tunnistamist ja talt 1 589 754,07 euro ning tähtpäevaks tasumata

maksusummalt intressi välja mõistmist kuni intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude

suuruse ulatuses. Ühtlasi taotleb kannatanu menetluskulude süüdistatava kanda jätmist.

Kannatanu leiab, et kriminaaltoimikus olevate ja kohtus uuritud tõenditega on võimalik

süüdistatav AD talle esitatud süüdistuses süüdi mõista.

AD süüdi tunnistamise korral tuleks rahuldada ka avalik-õiguslik nõudeavaldus ning mõista

ADlt välja kuriteo toimepanemise tagajärjena deklareerimata ja riigile tasumata jäetud

maksukohustused. Kannatanu leiab, et kriminaalmenetlusse 09.01.2019 esitatud avalik-

õigusliku nõude-avalduse täpsustus vastab kõikidele KrMS §-is 1542 sätestatud tingimustele

ja tugineb kriminaalasjas esitatud süüdistusele Kõikide teiste süüdistatavate suhtes, kes

maksukuriteo toimepanemises süüdi tunnistati, on Harju Maakohus avalik-õigusliku

nõudeavalduse rahuldanud.

Kannatanu märgib, et Harju Maakohtu 06.01.2023 kohtuotsuses ei ole KarS § 3891 lg 4 ja §

832 lg 1 alusel konfiskeeritud varade puhul toodud välja, millist nõuet jääb konkreetne vara

tagama. Samas on laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud vara puhul

toodud välja selgesõnaline viide vara jätmise kohta aresti alla laiendatud konfiskeerimise

asendamise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt palub kannatanu

kohtul ka konfiskeeritud varade puhul tuginedes KarS § 832 lg-le 4 ja § 831 lg-le 3 täpsustada,

millist nõuet jääb vara tagama, et vältida hilisemal kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid

tõlgendamise probleeme.

Pavel Gammeri kaitsja apellatsioon

Apellatsiooni taotlused:

tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Pavel Gammer süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2

ja 4, KarS § 3891 lg 2, KarS § 137 lg 1, KarS § 4024 lg 1 järgi. Tühistatud osas palub kaitsja

teha uue otsuse, millega mõista Pavel Gammer loetletud kuritegudes õigeks.

Samuti palub kaitsja tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati Maksu- ja Tolliameti

avalik-õiguslik nõudeavaldus Pavel Gammeri osas, ning jätta Pavel Gammeri vastu esitatud

Maksu- ja Tolliameti avalik-õiguslikud nõudeavaldused läbi vaatamata või rahuldamata.

Veel palub kaitsja tühistada maakohtu otsus Pavel Gammeri vara konfiskeerimise osas ning

uue otsusega jätta prokuratuuri taotlus Pavel Gammeri vara konfiskeerimiseks rahuldamata ja

vabastada kogu vara aresti alt.

Apellatsiooni argumendid

KarS § 214 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2), rikkunud põhjendamiskohustust

(KrMS § 339 lg 1 p 7) ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (KrMS § 339 lg 1 p

12).

KarS § 137 lõike 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2) ning rikkunud põhjendamiskohustust (KrMS §

339 lg 1 p 7).

KarS § 4024 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust (KrMS § 338 p 2).

KarS § 3891 lõike 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus rikkunud

põhjendamiskohustust (KrMS § 339 lg 1 p 7), jättes vastamata kaitseargumentidele ning jättes

tunnistajate ütlused ja olulised tõendid piisava põhjalikkusega analüüsimata. Samuti on

maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 p 2).

Kaitsja leiab, et väljapressimise koosseisutunnused ei ole täidetud, sest MNil oli selge, et tal

pole alust karta ähvarduse täide viimist. Lisaks sellele ei ole tõendatud P. Gammeri osalemine

väljapressimises. Pelgalt P. Gammeri võimalik teadmine A. Ozdojevi saadetud sõnumitest ega

ka see, et väljapressimine oli väidetavalt P. Gammeri huvides, ei anna alust rääkida

kaastäideviimisest.

Kohus on eksinud tunnustatud nõude olemasolus. Ka tühise tehingu tulemusel võib tekkida

nõue. Nõude olemasolu ei ole eitanud ka MN ise. Seega kui kohus on jõudnud järeldusele, et

tehingud toimusid ja rahalised vahendid liikusid ning seda tegevust korraldas MN, siis ei

välista see nõuete tekkimist MNi vastu ka juhul, kui tehtud tehingud olid tühised.

Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu MNi deponeeritud ütlused lubatav tõend. Seejuures on

kohus rikkunud põhjendamise kohustust, jättes tähelepanuta kaitsja kohtukõnes esitatud

argumendid ütluste lubamatuse kohta.

MNi ütluste deponeerimiseks puudus nii seaduslik alus kui ka ütluste deponeerimine viidi läbi

süüdistatavate kaitseõigusi rikkudes.

Kaitsja peab vastuoluliseks seda, et kohtueelses menetluses, kui oli vaja teha prokuratuuri

huve toetavaid toiminguid, sai prokuratuur MNi alati kätte, hiljem kohtumenetluses aga enam

mitte. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb tõend tõendikogumist kõrvalda ka juhul, kui toimingu

eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa

kohtupidamise põhimõtet.

Ütluste deponeerimisele on kaitsjal järgnevad etteheited. Kaitsjatel puudus deponeerimise

eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati üksnes MNi varasemad ütlused.

Kaitsjatel puudus deponeerimise eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati

üksnes MNi varasemad ütlused.

MN keeldus vastamast kaitsja küsimustele, mis eelkõige puudutasid kannatanu

usaldusväärsust, hoolimata millest kohus KrMS § 288 lg 10 alusel deponeerimist ei

katkestanud.

Kohus on ebavõrdselt hinnanud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütluste

usaldusväärsust.

Kõige suurem vahe tuleneb tunnistaja KK ja tunnistaja HH poolt antud ütluste

usaldusväärsuses. Kohtu hinnangul mõlemad valetasid. KKi ütlused jättis kohus kõrvale

osaliselt, HHi omad aga täies ulatuses. Sarnaselt on kohus käitunud süüdistatava ja kannatanu

ütluste puhul.

YK varjatud jälgimise süüdistuse puhul leiab kaitsja, et maakohus ei ole kontrollinud KarS §

137 koosseisulisi tunnuseid. Ehkki maakohtu selgitused YK jälgimisest hõlmavad mitmeid

lehekülgi, on otsust lugedes keeruline mõista, millised isikud on millised koosseisulised

elemendid realiseerinud. On ebaselge, millisel põhjusel on süüteo toimepanemine omistatud

P. Gammerile ning milline oli selles tema roll. Olukorras, kus P. Gammer ei teostanud

varjatud jälgimist ise, pole võimalik hinnata ka P. Gammeri tahtlust nimetatud teo

toimepanemiseks.

Ka YK kohta kogutud andmete iseloom ei ole selline, mis täidaks KarS § 137 lg 1 koosseisu.

Süüdistuses on kirjeldatud ühtainsat intsidenti, kus A. Russalim jäädvustas YK

liikumise Tallinna Lennujaama kinnisest tsoonist välisukseni. 03.04.2019. a vaatlusprotokolli

kohaselt on salvestise pikkus 11 minutit ja 25 sekundit. Tegemist on eriti väheintensiivse

ründega isiku eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse vastu.

P. Gammeri rolli YK jälgimisel ei kinnita ka asjaolu, et salvestusseade leiti tema kabinetist.

Ka VKi varjatud järgimise puhul pole kohus analüüsinud, kas KarS § 137 lg 1

koosseisutunnused on täidetud. Jällegi on ebaselge, milline on olnud P. Gammeri roll. KarS §

137 alusel pole karistatav teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine, vaid

nende andmete saamine jälitustoiminguga. Ka ei ole kohus tuvastanud P. Gammeri kavatsust

VKi liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks.

Ainsaks P. Gammeri rolli jaatavaks tõendiks on A. Russalimi ütlused, mis on aga väga

üldised. Need on vastuolus P. Gammeri ütluste ja teiste tõenditega. Pealegi ei saa KrMS § 15

lg-st 3 tulenevalt A. Russalimi ütlustele tugineda, kuna P. Gammeril ega tema kaitsjal ei ole

menetluse kestel olnud võimalik kordagi A. Russalimi küsitleda.

ARi, OB ja JVi varjatud jälgimise puhul ei selgu otsusest, kuidas oli P. Gammer andmete

koguja, viidatud pole ühelegi jälitustoimingule.

01.06.2018 jälitustoimingu protokollist nähtuvalt oli ARi ID kaardist või passist koopia H.

Hirve valduses, mis võib viidata sellele et just tema, mitte P. Gammer, omas erilist huvi

kannatanute jälgimise suhtes ning tegeles selle korraldamisega.

Isegi kui andmed olid hiljem P. Gammeri valduses, ei tähenda see, et ta oleks neid

jälitustoiminguga kogunud.

Põhjendamatu on ka P. Gammeri süüdi tunnistamine erasektori altkäemaksus.

Kohus on asunud seisukohale, et üldvolikirja andmine on vastuolus seadusega. Volikirja

notariaalne kinnitamine näitab, et sellise volikirja andmine on lubatav. Olukorras, kus notaril

on pädevus ja kohustus kontrollida tõestamistoimingute seaduslikkust, ei olnud ei I. Koorel

ega ka ühelgi teisel isikul alust pidada nimetatud toimingu tegemist pädevuse

kuritarvitamiseks.

I. Koore ütlused näitavad just H. Hirve seotust raha andmise ja kokkuleppe sõlmimisega.

Kuivõrd KarS § 4024 ei näe ette selles kirjeldatud süüteo toime panemist grupis, siis P.

Gammer, kes ei ole raha isiklikult I. Koorele üle andnud, saaks vastutada ainult KarS § 21 lg

2 alusel kaastäideviijana või KarS § 22 alusel osavõtjana. Kriminaalmenetluses ei kogutud

tõendeid selle kohta, mis kinnitaksid, et P. Gammer oleks altkäemaksu andmise episoodis

tegutsenud kihutaja või kaasaaitajana.

Kui kokkuleppe I. Koorega sõlmis ja realiseeris H. Hirv, siis pelgalt fakt, et ka P. Gammer sai

nõuete loovutamisest kasu, ei saa olla tema süüdimõistmise aluseks.

Maksukuriteo puhul on kohus jätnud olulises osas tähelepanuta kaitsja argumendid seonduvalt

xls-failidega. xls failidest nähtuvad sularahaväljamaksed P. Gammerile on tehtud H. Hirvele

ja P. Gammerile neile kuulunud äriühingute legaalsest majandustegevusest laekunud rahaliste

vahendite arvelt. Asjaolu, et vastavad äriühingud on esitanud deklaratsioonides ebaõigeid

andmeid, ei muuda äriühingu varast tehtud makseid maksukuriteoga seotud rahaks ning

seeläbi ebaseaduslikuks.

xls-faile puudutavaid väiteid eelkõige xls-failides sisalduvaid arvestusi pidanud raamatupidaja

IA ja süüdistatava J. Lipendina ütlused. Just IA juures asuvas seifis hoiti erinevate kontserni

äriühingute kassades olevaid sularahalisi vahendeid. IA ütluste kohaselt pärinesid tema seifi

laekunud sularahalised vahendid peamiselt X restoranide käibest (ajavahemikul 2015-2017 oli

X restoranide operaatoriks OÜ Restoplus), kuid seifi toodi ka mujalt pärinevat raha. Kaitsja

märgib, et teiste äriühingute raha seifi toomisel on raha päritolu tuvastatav, kuna näha on

sularaha väljavõtmine äriühingu kontolt. Samas möönab kaitsja, et xls-failide alusel ei ole

võimalik määratleda, millise konkreetse äriühingu sularaha igaks konkreetseks väljamakseks

kasutati, kuna raha kassasse toomise hetkel erinevate kontserni äriühingute rahad segunesid.

Seega ei saa xls-failidega tõendada, millise äriühingu rahaliste vahendite arvelt on xls-failis

märgitud ülekandeid H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud.

Seega ei ole võimalik xls faili pinnalt lugeda tõendatuks, et Pavel Gammerile tegi sularaha

väljamakseid just nimelt OÜ Restoplus ning vastavaid väljamakseid OÜ Restoplus tasandil

maksustada ega lugeda vastavaid sularaha väljamakseid mitteametlikust kassast saadud

väljamakseteks, mille seaduslik päritolu on tõendamata ning rakendada P. Gammeri vara

suhtes laiendatud konfiskeerimist.

Kohus on lugenud P. Gammeri tuluks failis PB isiklik olevate kirjete summeerimise

tulemusena saadud summa. Kohus on jätnud aga kaitsja seda faili puudutavad argumendid

tähelepanuta. Kaitsja rõhutab, et fail PB isiklik.xls ei olnud algfail ning faili PB isiklik.xls

alusel ühtegi väljamakset ei tehtud.

Fail PB isiklik ega ka selle alusfailiks olev xls fail ei kajasta P. Gammeri kulusid, vaid

väljamakseid teinud Kontserni äriühingute kulusid, s.t nende väljamaksete võrra on

vähenenud vastavate äriühingute vara, mitte P. Gammeri vara. Seega ei ole õige lisada

vastavaid summasid P. Gammeri kriminaaltulu arvestusse. Kontserni äriühingute vara arvel P.

Gammerile tehtud väljamaksete lugemine P. Gammeri kuluks on toonud kaasa olukorra, kus

isegi juhul, kui kohtuotsuse kohaselt on perioodil 2015-2017 P. Gammerile xls-faili kassast

tehtud väljamaksed loetud prokuratuuri hinnangul P. Gammeri legaalseks tuluks 1 141 861,53

eurot, nullib sama summa (1 141 861,53 eur) kriminaaltulu arvestuses P. Gammeri kuluna

käsitamine tegelikkuses P. Gammeri legaalse tulu perioodil 2015-2017.

Kaitsja on seisukohal, et kohus on ebaõigesti lugenud lubatavaks tõendiks Maksu- ja

Tolliameti poolt 31. mail 2018 koostatud maksuarvestuse koos 7. novembri 2018 kaaskirjaga.

Arvestades, et maksuarvestus ei sisalda vahetut teavet tõendamiseseme asjaolude kohta

(KrMS § 123 lg 1), vaid tugineb üksnes kohtueelses menetluses PPA poolt kogutud

tõenditele, ei saa sellel olla iseseisva tõendi väärtust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et

kaitsja kohtuistungil maksuarvestuse kui tõendi vastuvõtmise osas vastuväiteid ei esitanud, ei

oma tähtsust. Tõendi vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse

tegemisel (KrMS § 3051 lg 3).

Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et sisuliselt ei muutu kohtu hinnangul õiguslik olukord

ka siis, kui käsitada maksuarvestust abimaterjalina, mis sisaldab kriminaalasjas tõendite

pinnalt tehtud arvutusi ja selgitab maksude arvestamise aluseid ehk metoodikat.

Maksuarvestuse abimaterjalina kasutamist ei saa võrdsustada selle tõendina kasutamisega.

Kasutamaks maksuarvestust abimaterjalina, tuleb esmalt tuvastada vahetute tõendite pinnalt,

kas maksuarvestuses on kajastatud algandmed õigesti. Praegusel juhul ei ole maksuarvestuses

kasutatud andmed õiged, sest MTA on ebaõigesti lugenud näiteks Novatek Holding OÜ

töötajatele sularahas tehtud väljamaksed Restoplus OÜ väljamakseteks ja xls. failid 2015,

2016 ja 2017 Restoplus OÜ kassaks, neis kajastatud väljamakseid H. Hirvele, P. Gammerile,

J. Lipendinale, A. Russalimile ja SPle Restoplus OÜ väljamakseteks, H. Hirve, P. Gammeri,

A. Russalimi ja SP Restoplus OÜ töötajateks ning tehtud väljamaksed mitterahalisteks

väljamakseteks TuMS § 48 lg 4 tähenduses. MTA ei ole maksuarvestuse koostamisel

erisoodustuse all arvestanud, et H. Hirv ja P. Gammer on Restoplus OÜ osanikud, mistõttu on

neile tehtud väljamaksed (olenemata sellest, kas need on rahalised või mitterahalised)

käsitatavad dividendidena. Samuti on MTA maksuarvestuses H. Hirve ja P. Gammeri lugenud

Restoplus OÜ tegelikeks juhtideks, kuna MTA hinnangul on vastav asjaolu kriminaalasjas

tuvastatud. Samas on see keskne faktiline asjaolu, mis on kohtumenetluses vaidluse all.

Kohus ei ole iseseisvalt kontrollinud erisoodustusega seonduvaid asjaolusid ja tõendeid, vaid

on tuginedes maksuarvestusele kui tõendile jõudnud täpselt samale ebaõigele järeldusele, kui

MTA maksuarvestuses.

Xls-failid ei sisalda nn musta kassa arvestust, sest neis toodud rahade liikumised kajastuvad

erinevate kontserni äriühingute pangakontodel. Tegelikkusele ei vasta kohtu seisukoht, nagu

oleks Escado Grupp OÜ-d kasutatud sisuliselt vahendina maksete tegemiseks.

Ebaõige on ka kohtu järeldus, et xls-failides kajastatud väljamaksete tegemist just Restoplus

OÜ kassast tõendab Restoplus OÜ raamatupidamine.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud ka TuMS § 48 lõikeid 1 ja 3 ning jõudnud ebaõige

järelduseni, et P. Gammerile, H. Hirvele, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamakseid tuleb

käsitada erisoodustusena. P. Gammer, H. Hirv, SP ega A. Russalim Restoplus OÜ töötajad

ega juhtimis- või kontrollorgani liikmed ega muu lepinguga Restoplus OÜ-le teenust

pakkuvad isikud. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et P. Gammeri ja H. Hirve puhul ei

ole võimalik asuda seisukohale, et tegemist on näiteks dividendiga. Riigikohus on leidnud, et

äriühingu väljamakse dividendina maksustamist ei välista see, et selle juhtorgan ei ole vastu

võtnud kasumi jaotamise otsust, või asjaolu, et puudus samas summas kasum, mida jaotada.

Kaitsja hinnangul on kohus otsuse tegemisel süüdistuse piiridest väljunud ja asunud ise

süüdistust sisustama asjaoludega, mida maksukuritegude süüdistuses esitatud ei ole. P.

Gammerile esitatud maksukuritegude süüdistused on vastuolulised ja faktivabad ning selliselt

esitatud süüdistuste pinnalt ei ole võimalik P. Gammerile vastutust omistada ja teda süüdi

mõista. Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukuritegude süüdistuses ei ole P. Gammerile ette

heidetud maksukuritegude organiseerimist ega esile toodud ühtegi tegu, milles

organiseerimine oleks võinud seisneda, muu hulgas ei ole maksukuritegude süüdistuses P.

Gammerile ette heidetud, et ta tegutses Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksudeklaratsioonides

valeandmete esitamise teo suhtes organisaatorina. Neid asjaolusid ei saa tuletada kuritegeliku

ühenduse organiseerimise süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi ja maksuhaldurile valeandmete

esitamise süüdistus KarS § 3891 lg 2 järgi on kaks eraldiseisvat kuritegu. Isegi, kui

teoreetiliselt jaatada kohtu õigust sisustada maksusüütegude faktiliste asjaolude kogumit

kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüteo faktiliste asjaoludega, ei nähtu vastavad

asjaolud isegi sealt. Ka on maakohus P. Gammeri kuritegeliku ühenduse organiseerimise

süüdistuses õigeks mõistnud, seega ei saa mistahes etteheide kuritegeliku ühenduse loomise

süüdistuse all sisustada maksukuritegude toimepanemist.

Süüdistuste keskseks väiteks on, et P. Gammer oli Emerana ja Restoplus tegelik juht.

Tegeliku juhi mõiste on määratlemata õigusmõiste, siis selleks, et tuvastada, kas P. Gammer

oli Emerana ja/või Restoplus faktiline juht peaks süüdistus sisaldama ka neid faktilisi

asjaolusid, mis tuvastamise korral võimaldaksid sellist järeldust teha. Need asjaolud on aga

süüdistuses esitatud nii üldiselt, et pole objektiivselt tuvastatavad. Kohus pole süüdistuste

puudustele tähelepanu pööranud ega põhjendanud, miks kohus nendega ei arvesta.

P. Gammer ja H. Hirv olid nii Emerana OÜ kui ka Restoplus OÜ osanikud ning neil oli

tavapärane osanike huvi – teenida kasumit ja saada dividende. Seega olid kõnealused

äriühingud P. Gammeri ja H. Hirve omandis ja n-ö tegelik kontroll piirdus omanike huvidega.

Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu viitaks lähedaste saamine pärast H. Hirve ja P.

Gammeri vahistamist Emerana OÜ ja Restoplus OÜ osanikeks ja juhatuse liikmeteks kaudselt

P. Gammeri ja H. Hirve tegelikule kontrollile. P. Gammeri ja H. Hirve vahistamise järgselt on

kõnealuste ettevõttete juhatusse lisandunud ainult H. Hirve lähedased.

Restoplus OÜ juhatuse liikmete R. Feldmani ja AD ning Emerana OÜ juhatuse liikmete M.

Kalbuse, G. Kolesnikova ja IG ütlustele tuginedes leidis kohus, et kõik Emerana OÜ ja

Restoplus OÜ äriühingute juhatuse liikmed asusid juhatuse liikmeteks H. Hirve, P. Gammeri

või mõne kolmanda isiku palvel, tegelikku otsustusvõimu äriühingutes toimuva üle neil

juhatuse liikmena ei olnud ja seda nad ka ei soovinud. Vastuseks sellele märgib kaitsja, et

kõik juhatuse liikmed on kinnitanud, et neile tehti ettepanek asuda juhatuse liikmeks ja nad

olid sellega nõus. Asjaolu, et juhatuse liikmetel puudus teadmine ja tahe panna toime

maksukuritegusid, ei tähenda, et nad olid näilikud juhatuse liikmed. Juhatuse liikmete

teadmatus valeandmete esitamisest omab tähtsust juhatuse liikmete vastutuse lahendamisel,

mitte P. Gammerile maksukuritegude eest vastutuse omistamisel. Kohtule ei ole esitatud

ühtegi tõendit, millest nähtuks, et P. Gammer on andnud korralduse esitada maksuhaldurile

valeandmeid. P. Gammeri süüdistus ei põhine tema teol, vaid hüpoteesil, et oli äriühingute

tegelik juht. Dokumentaalsetest tõenditest, jälitustoimingu protokollidest ja tunnistajate

ütlustest kogumis ilmneb, et P. Gammer ei osalenud Emerana OÜ ja Restoplus OÜ

igapäevases majandustegevuses ega olnud eelnimetatud äriühingute tegelik juht. Mis puutub

kohtu viidatud H. Hirve kirjavahetusele, siis see võib näidata H. Hirve tegelikku kontrolli

Emerana OÜ ja Restoplus OÜ, mitte aga seda, et selline kontroll oleks olnud P. Gammeril.

Täielikult jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtu poolt tuvastatu, et P. Gammer ja H. Hirv

valitsesid ülekaaluka teadmisega JP (Otsuse p 340). Arusaamatuks jääb, mis on ülekaaluka

teadmisega JPi valitsemine ning millised tõendid seda kinnitavad.

Kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel ei ole kohus arvestanud kaitsja

kohtukõnes esitatuga, et avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta nõuetele, tugineb lubamatule

tõendile (maksuarvestusele) ning seda ei ole võimalik rahuldada ka siis, kui P. Gammer süüdi

mõistetakse.

Kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta KrMS § 1542 p 4 nõuetele, kuna selles

puudub P. Gammeri osas õiguslik alus ja faktiline põhjendus.

Kannatanu tugineb avalik-õiguslikus nõudeavalduses ühele tõendile, milleks on prokuratuuri

poolt kohtumenetluses esitatud tõend – maksuarvestus. Maksuarvestus ei tõenda aga asjaolu,

et P. Gammeri tegevuse tulemusel ja juhtimisel esitati maksudeklaratsioonides valeandmeid.

Põhjendused, miks maksuarvestus on lubamatu tõend, on esitatud apellatsiooni maksukuriteo

süüdistust puudutavas osas.

Lisaks leiab kaitsja, et avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel on kohus jätnud

tähelepanuta, et see on alusetu vähemalt osaliselt Restoplus OÜ töötajatele tehtud

väljamaksete osas ning erisoodustuse osas.

Kaitsja vaidlustab otsuse osas, mis puudutab P. Gammeri vara laiendatud konfiskeerimist. P.

Gammeri tulu puhul pole tegemist tuluga, millise päritolu ei ole teada või mis pärineks

kuriteost. Kriminaaltulu puudumist kinnitavad asjatundja UV kohtus antud ütlused ning samu

asjaolusid kajastav asjatundja UV kirjalik arvamus, mida võiks käsitada näitliku

abivahenditena, milles võetakse kokku ja analüüsitakse tõenditena käsitatavaid andmeid.

UV selgitas, et P. Gammer ei ole saanud kriminaaltulu, kuna kriminaaltuluna etteheidetavate

kulude katteallikas on teada ning selleks katteallikaks on kokkuvõttes erinevate H. Hirvele ja

P. Gammerile kuuluvate äriühingute rahalised vahendid.

Isegi kui jätta UV ütlused täielikult kõrvale, jääb kaitsja oma kohtukõnes esitatud argumentide

juurde, mille maakohus on põhjendamise kohustust rikkudes tähelepanuta jätnud.

Kaitsja hinnangul muudab kogu kriminaaltulu arvestuse muudab absurdseks see, et arvestuses

liidab menetleja kokku kõik failist „PB isiklik“ nähtuvad kulud, loeb need P. Gammeri

isiklikeks kuludeks ning väidab, et P. Gammeril puudusid nende kulude katmiseks vahendid.

Teisalt heidab prokuratuur juba alates süüdistusakti esitamisest P. Gammerile ette, et

needsamad failis „PB isiklik“ märgitud isiklikud kulud on kantud erinevate P. Gammeriga

seotud äriühingute, OÜ Restoplus, OÜ Emerana ja samuti OÜ B ning OÜ P arvelt. Lisaks on

prokuratuur alates süüdistusakti esitamisest viidanud, et needsamad isiklikud kulud kaeti

sularahakassas olevate vahendite arvelt.

P. Gammerile karistust mõistes on maakohus teinud tema süü suuruse hindamisel

põhjendamis- ja kaalutlusvea. KarS § 56 lg-ga 2 ei ole kooskõlas seisukoht, mille kohaselt

peaks jõukamaid isikuid karistama just vangistusega, kuna rahaline karistus ei eviks soovitud

eripreventiivset mõju. Isiku varalist seisu on kohtul võimalik arvesse võtta ka rahalist karistust

mõistes.

KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvestamata P.

Gammeri rolli. Kohus on mõistnud P. Gammerile sama raske karistuse kui A. Ozdoevile,

kuigi nende teopanused pole ligilähedaseltki võrreldavad.

KarS § 3891 lg 1 järgi karistust mõistes on kohus arvestanud teo ulatust raskendava asjaoluna,

mis on vastuolus KarS §-ga 59. Samuti on maakohus jätnud hindamata P. Gammeri rolli,

mõistes P. Gammerile sama suure karistuse kui H. Hirvele.

Ka KrMS § 137 lg1 järgi karistust mõistes on kohus jätnud arvestamata P. Gammeri rolli.

KarS § 4024 lg 1 järgi karistust mõistes on maakohus käsitanud tegu ekslikult korduvana.

Lisaks on kohus jätnud põhjendamata valitud karistuse liitmise metoodika. Otsuses puuduvad

mistahes põhjendused, miks on karistused üldse liidetud ning miks on kohus asunud

seisukohale, et raskeima kuriteo eest mõistetud karistust tuleb suurendada. Karistuse

põhistuse puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7

järgi.

Pavel Gammeri apellatsioon

P. Gammer taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas ning tema täies

ulatuses õigeks mõistmist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

Apellatsiooni kohaselt põhinevad maakohtu järeldused kellegi poolt teadvalt moonutatud

asjaoludel ja kohtu subjektiivsel vaatel.

P. Gammer kinnitab, et on püüdnud elada kooskõlas ühiskonnas kehtivate normide ja

väärtushinnangutega. Ta leiab, et tema tegevusest on kujundatud kohtule vale pilt. Ta on

ehitanud üles oma ärimudeli ja tema eesmärk on olnud Eesti gastronoomia taassünd ja

populariseerimine.

Kohus on tõe pähe võtnud süüdistuse poole põhjendused ja kohut sihikindlalt ja planeeritult

eksitusse viivate inimeste tunnistused, lugenud aga ebausaldusväärseks P. Gammeri ja tema

väiteid toetavate tunnistajate tõepärased ütlused.

P. Gammer rõhutab, et vastas kõigile küsimustele võimalikult täpselt ja detailselt. Tema ütlusi

toetasid faktid, loogika ja tunnistajate ütlused. Kui ta peaks ütlusi uuesti andma, ei oleks need

antutega vastuolus, sest ta kirjeldas asjaolusid nii, nagu need olid. Seevastu ei suudaks seda

tõenäoliselt tema vastu ütlusi andnud tunnistajad ja kannatanud.

Valeütlusi andnud tunnistajate ja kannatanute maine ei ole plekitu. MN oli tol hetkel

rahvusvaheliselt tagaotsitav, tagaselja süüdi mõistetud Kõrgõzstanis; KK on seotud paljude

kelmuste skeemidega eriti suures ulatuses nii organisaatori kui täidesaatjana jne; VK on

Aserbaidžaani kuritegeliku grupeeringu organisaator ja liider, oli tol perioodil uurimise all;

ML oli uurimise all koos KKiga seoses ärimehe röövimise ja piinamisega, süütas KKile

kuulunud sõiduauto Maybach; EV oli MNle võlgu 23 miljonit dollarit ning oli nõuetest

vabanemiseks valmis andma mistahes ütlusi; Jaroševitš - andis KKiga kooskõlastatud ütlusi

karistusest pääsemiseks; AR oli Venemaa kodanik, vajas Eestis elamisluba.

P. Gammer peab märkimisväärseks, et kõik kannatanud ja tunnistajad otsustasid „juhuslikult“

ühel ajal kirjutada avalduse (kriminaalmenetluse alustamiseks?) ja anda ütlusi. See näitab

süüdistuse kunstlikkust. Ta osutab, et HH loobus kohtueelses menetluses antud ütlustest ja

tunnistas kohtus, et need on valed.

P. Gammer vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et ta oli üks maksukuritegusid toime pannud

äriühingute tegelikest juhtidest. Apellatsiooni kohaselt on vale maakohtu seisukoht, nagu

oleks pärast süüdistatavate vahistamist olnud kõigi asjassepuutuvate äriühingute osanikud või

juhatuse liikmed olnud H. Hirve või P. Gammeri lähedased. Äriühingutega olid seotud H.

Hirve lähedased. P. Gammeri väitel pole alust lugeda tema lähedaseks ka IGt. Neil olid

peresuhtes 1989. aastani ning IGl olid H. Hirve suhtlusringkonnaga isegi lähedasemad suhted

kui temaga.

Maakohus on lugenud AD ütlustele tuginedes lugenud alusetult tõendatuks, et H. Hirv ja P.

Gammer olid kõige suuremad ülemused ja restoran oli üksnes AD nimele vormistatud. AD oli

tema jaoks restorani „Korsaar“ reaalne juhataja. P. Gammer kinnitab, et ta ei olnud

äriühingute juht otseselt ega kaudselt. Tema ülesandeks ühistes äristruktuurides oli üksnes

kontseptsiooni väljatöötamisega seonduv. Tema väiteid toetavad ka tunnistaja ON ütlused.

Veel märgib P. Gammer, et ta ei teadnud H. Hirve kirjavahetusest oma lähedastega S. Sillari

vahendusel ja see ei puutunud temasse. Tema lähedased ei ole kirjades märgud raha saanud.

J. Lipendina ütlustes toodud väited ei pea paika. Seda näitab, et ütlustes on erinevate

sündmuste ajad valed. Ekslik on J. Lipendina ütlustest, et P. Gammerile ja H. Hirvele edastati

regulaarselt raamatupidamise aruandeid, tehtud maakohtu järeldus, et toimuv oli P. Gammeri

ja H. Hirve kontrolli all. P. Gammer selgitab, et tema sai ainult detailiseerimata

juhtimisaruandeid, küll nõudsid temalt suuremat tähelepanu restoran „Farm“ ja kohvik

„Rukis“, kuna tegemist oli uute kontseptsioonidega.

Väljapressimise süüdistus põhineb MNi ja KKi valeväidetel. Nii pääsevad nad ise vastutusest

Eestis toime pandud kuritegude eest. Samuti püüab MN nii vabaneda vastutusest 23 miljoni

dollari kadumise eest.

P. Gammer märgib, et küsis ristküsitluse ajal MNilt korduvalt, kas too sai temalt ähvardusi,

ning MN vastas eitavalt. Ka kinnitas MN, et nad olid sõbrad.

MNi jutt, et tal ei olnud võimalik maksta, näitab võla omaksvõttu.

Veel märgib P. Gammer, et MN soovis hoopis tema abi, et garandilt EVelt võlga välja nõuda.

Võlakirjaga oli EV võtnud garantiikohustuse MNi ees; P. Gammerit võlakirjas nimetatud ei

olnud. Ka Sanremos käisid P. Gammer ja A. Ozdoev MNi huvides ja MNi enda initsiatiivil.

See, et MN pärast kohtumist Sanremos kutsus P. Gammerit ja A. Ozdoevit Como järve äärde,

näitab, et ta oli rahul sellega, kuidas lõppes kohtumine Sanremos.

P. Gammer palub mõista teda õigeks ka erasektori altkäemaksus, sest tema isiklikult ei ole I.

Koorega midagi kokku leppinud ega talle raha andnud.

Eraviisilises jälitustegevuses palub P. Gammer teda õigeks mõista, kuna süüdistuses

kirjeldatud sündmused on moonutatud, tema osa neis on võimendatud ja mõnedes kohtades on

üldse leidnud aset rollide vahetus.

Maakohtu järeldused selle kohta, et ta osales YK jälgimises, põhinevad süüdistuse esitatud

valeandmetel. P. Gammeri väitel ei küsinud A. Russalim temalt kinnitust, et kellelegi tuleb

vastu minna, vaid hoopis tema küsis, kas kellelegi tuleb vastu minna. See aga muudab

täielikult pilti. YK ütlused näitavad, et hoopis tema jälgis P. Gammerit, mitte vastupidi.

P. Gammer leiab, et süüdistuse ja maakohtu versioon ei ole loogiline. Kui ta oleks olnud

jälitustegevuses osaleja või selle korraldaja, oleks tema tegevus olnud hoopis teistsugune.

Apellatsiooni kohaselt näitab seda, et P. Gammerit seostatakse tegudega, mida ta pole toime

pannud, asjaolu, et süüdistus kasutab üldistavaid formuleeringuid („Nende juures leiti“,

„nemad võisid …“, „ilma nende osaluseta ei ..“, „Nende töökabinetis leiti …“).

VKi varjatud jälgimise kohta märgib P. Gammer, et ta ei ole pannud toime midagi

õigusvastast. Ta ei ole organiseerinud ebaseaduslikku jälitustegevust VKi suhtes, vaid oli,

vastupidi, kannatanu VKi tegevuse tõttu. Seda, et P. Gammeril pole puutumust VKi varjatud

jälgimisega, näitavad ka läbiotsimisel leitud VKi jälitamisele viitavad materjalid ja ekspertiis,

mis kinnitas, et kokkulangevust kirjutatud dokumentide ja P. Gammeri käekirja vahel ei ole.

ARi varjatud jälgimise kohta tunnistab P. Gammer, et ta soovis ARiga kokku saada, et

jahenenud suhteid parandada. Ta oleks olnud huvitatud juhuslikuna näivast kokkusaamisest,

aga ei andnud korraldust ARi jälgimiseks. Varjatud jälgimine oli A. Russalimi enda algatus.

Kokkuvõtvalt leiab P. Gammer, et keegi mõjukatest inimestest on ekslikult või kellegi kurja

mõjutamise tulemusel pannud teda oma vaenlaste nimekirja ja süsteem tegeleb tema kui

ühiskonna liikme võimaliku ja täieliku hävitamisega ühiskonna liikmena.

Hubert Hirve kaitsjate apellatsioon

Kaitsjad on esitanud apellatsioonis järgmised taotlused.

Tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti Hubert Hirv süüdi KarS § 3891 lg 2, KarS §

137 lg 1 ja KarS § 4024 lg 1 järgi, mõisteti talle liitkaristuseks 6 aastat vangistust ja kohaldati

lisakaristusena ettevõtluskeeldu 4 aastaks. Teha uus otsus, millega mõista Hubert Hirv KarS §

3891 lg 2, KarS § 137 lg 1 ja KarS § 4024 lg 1 järgi õigeks.

Tühistada maakohtu otsus Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise

osas Hubert Hirve suhtes. Jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus Hubert Hirve suhtes läbi

vaatamata või rahuldamata.

Tühistada maakohtu otsus Hubert Hirve vara konfiskeerimise osas. Jätta vara konfiskeerimata

ja vabastada see aresti alt.

Apellatsiooni argumendid

KarS § 137 lõike 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud põhjendamiskohustust;

KarS § 4024 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust;

KarS § 3891 lõike 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on maakohus rikkunud

põhjendamiskohustust, jättes vastamata kaitseargumentidele ning jättes tunnistajate ütlused ja

olulised tõendid piisava põhjalikkusega analüüsimata. Samuti leiavad kaitsjad, et maakohus

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

YK varjatud jälgimine

Maakohus ei ole kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi tunnuseid. Otsust lugedes on keeruline

mõista, millised isikud on millised koosseisulised elemendid realiseerinud. YK varjatud

jälgimise faktiline täideviija oli A. Russalim. Lõpuni selge pole, millisel põhjusel on süüteo

toimepanemine omistatud H. Hirvele ning milline oli selles tema roll. Otsusest leiab viiteid P.

Gammeri rollile, kuid H. Hirve puhul vastavaid seoseid loodud ei ole. KarS § 137 järgi

karistatav pole teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine, vaid nende andmete

saamine jälitustoimingutega.

Kohus ei ole tuvastanud H. Hirve tahtlust YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks.

Maakohus luges tõendatuks, et H. Hirv oli YKga suhelnud 2000. aastate alguses ning et YK

nime kandev skeem oli koostatud 2017. aastal. Sellest järeldas kohus, et H. Hirvel võis YK

vastu olla huvi ka 2014. aastal, mil YKt varjatult jälgiti. Asjaolu, et H. Hirvel võis aastaid

varem ja/või aastaid hiljem olla YK isiku vastu mingisugune huvi, ei võimalda seda huvi või

sellega seonduvaid motiive laiendada mistahes ajahetkele. Riigikohtu praktikas on

järjepidevalt rõhutatud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo

toimepanemise hetke seisuga. KarS § 137 lõike 1 realiseerimine ei eelda subjektiivsest küljest

pelgalt tahtlust, vaid kavatsetust, sest näeb ette andmete kogumise eesmärgi. Isegi juhul, kui

jaatada H. Hirve huvi YK isiku vastu 2014. aastal, ei ole kohus otsuses põhjendanud, millest

nähtus H. Hirve kavatsetus YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks.

YK kohta kogutud andmete iseloom ei võimalda jaatada KarS § 137 lõike 1 realiseerimist.

Süüdistuses on kirjeldatud ühtainsat intsidenti, kus A. Russalim jäädvustas YK liikumise

Tallinna Lennujaama kinnisest tsoonist välisukseni. Tegemist on eriti väheintensiivse ründega

isiku eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse vastu. Eraviisiline jälitustegevus eeldab

Riigikohtu praktika kohaselt teatavat intensiivsusastet. Maakohus pole sellele kaitsjate

argumendile tähelepanu pööranud.

03.04.2019 vaatlusprotokoll sisaldab vastuolusid ja seal toodud informatsioonile ei ole

salvestiste jäädvustamise aja osas võimalik tugineda.

See, et sama seadmega on jäädvustatud ka H. Hirve, viitab sellele, et ta ei olnud

salvestusseadme kasutamisega seotud. Ei ole eluliselt usutav, et H. Hirv oleks palunud A.

Russalimil ennast tema enda kodus „salakaameraga“ salvestada.

H. Hirve rolli YK jälgimisel ei kinnita asjaolu, et salvestusseade leiti tema kabinetist.

Asjaolu, et maakohus ei pea tõenäoliseks A. Russalimi iseseisvat tegutsemist, ei kujuta endast

tõendit. Kohus ei või lähtuda mingisugusest tõenäosusest, vaid kriminaalmenetluses kehtivast

tõendamisstandardist „väljaspool mõistlikku kahtlust“.

VKi varjatud jälgimine

Ka VKi varjatud jälgimise puhul pole kohus kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi tunnuseid;

selge ei ole, milline oli teo toimepanemisel H. Hirve roll.

Ainsaks tõendiks H. Hirve rolli kohta on A. Russalimi ütlused. Kuna H. Hirvel pole olnud

võimalust A. Russalimi küsitleda, ei või KrMS § 15 lg-st 3 tulenevalt nendele ütlustele

tugineda. Lisaks sellele on A. Russalimi ütlused väga üldised. Samuti tuleb ütluste sisulise

usaldusväärsuse kontekstis silmas pidada, et A. Russalimi ütlused on vastuolus P. Gammeri

ütlustega.

Kohus ei ole tuvastanud H. Hirve kavatsust VKi liikumisteekonna kohta andmete

kogumiseks.

ARi, OB ja JVi varjatud jälgimine

ARi, OB ja JVi varjatud jälgimise kohta märgivad apellandid, et süüdistuse ja uuritud tõendite

kohaselt kogusid andmeid varjatult A. Russalim ja SP. Maakohtu otsusest ei selgu, millisel

viisil oli H. Hirv nimetatud andmete kogujaks. Isegi juhul, kui nimetatud andmed olid hiljem

H. Hirve valduses, on tegemist üksnes nimetatud andmete mittekaristatava omamisega.

Erasektori altkäemaks

H. Hirvele esitatud süüdistuse tekst ei võimalda sedastada pädevuse kuritarvitamist KarS §

4024 lõike 1 mõttes. ÄS § 168 lg 1 p 4 sätestab osanike pädevuse valida juhatuse liikmeid ning

pädevuse rikkumine juhatuse liikme poolt ei ole õiguslikult võimalik – äriseadustik ei sätesta

osaühingu juhatuse liikmele üldvolikirja väljastamiseks osanike nõusoleku saamise kohustust.

Isegi, kui õiguskirjanduse kohaselt ei ole üldvolikirja andmine kooskõlas TsÜS-i

põhimõtetega, muudab olukorda fakt, et notar volikirja kinnitas. Kuna tõestamisseaduse § 4

kohaselt peab notar ebaseadusliku toimingu korral keelduma tõestamistehingu tegemisest,

näitab volikirja notariaalne kinnitamine, et sellise volikirja andmine on lubatav.

Maksukuritegu

Maksukuriteo puhul on kohus jätnud olulises osas tähelepanuta kaitsjate xls-faile puudutavad

argumendid.

Xls-failide ja faili „PB isiklik“ osas kaitsjate argumentidega arvestamata jätmine on viinud

ebaõige kohtuotsuse tegemiseni seonduvalt erisoodustusega ja H. Hirve ja temaga seotud

kolmandate isikute suhtes laiendatud konfiskeerimise rakendamisega. Kaitsjad leiavad, et

nende argumentide tähelepanuta jätmisega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

xls-failidest nähtuvad sularaha väljamaksed H. Hirvele on tehtud H. Hirvele ja P. Gammerile

kuulunud äriühingute legaalsest majandustegevusest laekunud rahaliste vahendite arvelt.

Asjaolu, et vastavad äriühingud on esitanud deklaratsioonides ebaõigeid andmeid, ei muuda

H. Hirvele äriühingu varast tehtud makseid maksukuriteoga seotud rahaks ning seeläbi

ebaseaduslikuks.

XLS-failides toodud kassaarvestus ei ole raamatupidamislik ühe äriühingu keskne

kassaarvestus, vaid tegemist on IA juures seifis hoitud kontserni äriühingute sularahaliste

vahendite liikumise üle peetava arvestusega, mida IA ei kajastanud ühegi äriühingu

raamatupidamise programmis. Kuivõrd kassasse toodud kontserni ettevõtete raha summeeriti

ja väljamakseid kassast tehti summeeritud raha summast, ei ole võimalik xls-faili pinnalt

võimalik tuvastada, millise konkreetse äriühingu rahaliste vahendite arvel vastav väljamakse

on tehtud.

Fail „PB isiklik“ omab tähtsust, kuivõrd kõigi failis „PB isiklik“ nähtuvate kirjete

summeerimise tulemusena saadud summa on kohus lugenud H. Hirve tuluks, mille seadusliku

päritolu kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud.

Fail PB isiklik.xls puhul polnud tegemist algfailiga ning selle alusel ühtegi väljamakset ei

tehtud. Kuivõrd väljavõte on tehtud üksnes väljamaksete kohta, ei nähtu sellest kogu infot,

mis on leitav samade väljamaksete kohta xls-failidest. Kaitsjate argumentide tähelepanuta

jätmise tulemusena on kohus teinud ebaõiged järeldused.

Kontserni äriühingute vara arvel H. Hirvele tehtud väljamaksete lugemine H. Hirve kuluks on

toonud kaasa olukorra, kus isegi juhul, kui kohtuotsuse kohaselt on perioodil 2015-2017 H.

Hirvele xls-faili kassast tehtud väljamaksed loetud H. Hirve legaalseks tuluks, nullib sama

summa kriminaaltulu arvestuses H. Hirve kuluna käsitlemise tegelikkuses H. Hirve perioodi

2015-2017 legaalse tulu. Kuivõrd väljamaksete puhul on tuvastatud, et väljamakse tegijateks

on Kontserni äriühing, siis ei ole tegemist H. Hirve kuluga, vaid selle äriühingu kuluga, kes

vastava väljamakse tegi ja kelle vara vastava väljamakse võrra vähenes. Ainuüksi seetõttu on

H. Hirve kriminaaltulu ebaõigesti tuvastatud.

Kaitsjad on seisukohal, et kohus on ebaõigesti lugenud maksuarvestuse lubatavaks tõendiks.

Tõendina saab kasutada seega üksnes sellist dokumenti, mille sisuks on teave, mis vahetult

kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingi asjaolu. MTA maksuarvestus

on koostatud PPA tellimusel ja PPA poolt kohtueelses menetluses kogutud dokumentide ja

failide (muu teabesalvestus) ning menetluses koostatud menetleja järeldusi sisaldavate

vaatlusprotokollide materjalide alusel, seega ei ole maksuarvestuse näol tegemist

dokumendiga, mis vahetult sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta – maksuhaldurile

valeandmete esitamise, sisu ja ulatuse kohta.

Asjaolu, et kaitsjad kohtuistungil maksuarvestuse kui tõendi vastuvõtmise osas vastuväiteid ei

esitanud, ei oma tähtsust. Tõendi vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist

kohtuotsuse tegemisel.

Kaitsjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et sisuliselt ei muutu õiguslik olukord ka siis, kui

käsitada maksuarvestust abimaterjalina, mis sisaldab kriminaalasjas tõendite pinnalt tehtud

arvutusi ja selgitab maksude arvestamise aluseid ehk metoodikat. Kui kasutada

maksuarvestust abimaterjalina, tuleb esmalt tuvastada vahetute tõendite pinnalt, kas

maksuarvestuses on kajastatud algandmed õigesti. Praegusel juhul ei ole maksuarvestuse

algandmed õiged ning sellest tulenevalt on ebaõiged ka maksuarvestuses tehtud arvutused. Ka

ei ole MTA maksuarvestuse koostamisel erisoodustuse all arvestanud, et H. Hirv ja P.

Gammer on Restoplus OÜ osanikud, mistõttu on neile tehtud väljamaksed käsitatavad

dividendidena.

Maksuarvestuse lubatavaks tõendiks hindamine on viinud maksukohustuse ja selle ulatuse

ebaõige tuvastamiseni. Kohus ei ole iseseisvalt kontrollinud erisoodustusega seonduvaid

asjaolusid ja tõendeid, vaid on maksuarvestusele kui tõendile tuginedes jõudnud täpselt

samale ebaõigele järeldusele kui MTA maksuarvestuses.

Kohus on ebaõigesti tuvastanud Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamaksete suuruse ja

sellest tulenevalt maksmata jäetud tulu- ja sotsiaalmaksu summa ning Restoplus OÜ

maksukoormust ebaõigesti suurendanud.

Tõendid, mis maakohtu hinnangul kajastavad Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamakseid,

kajastavad tegelikult ka andmeid teiste ettevõtete töötajate kohta. Seega on kohus töötabeleid

ebaõigesti hinnanud ning jõudnud ebaõige järelduseni, et Novatek Holding OÜ ja Escado

Grupp OÜ töötajatele sularahas tehtud väljamaksed kuuluvad maksustamisele Restoplus OÜ

töötajatele tehtud väljamaksetena.

Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus hinnanud Restoplus OÜ poolt Novatek

Holding OÜ-le väidetavalt tehtud ülekanded Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamakseteks,

kui kohtu enda poolt otsuses toodust on ilmne, et Restoplus OÜ töötajatele väljamakseid

kontole ei teinud, vaid kandis raha Novatek Holding OÜ-le.

Kohus on jätnud hindamata ja arvesse võtmata tunnistaja ET 09.12.2019 kohtuistungil antud

ütlused. Ka neist nähtub, et Novatek Holding oli Restoplusist eraldiseisev äriühing.

Kohus on valesti tuvastanud, et Restoplus OÜ poolt jäeti deklareerimata erisoodustusi

summas kokku 2 748 795,89 eurot ning arvestamata ja tasumata erisoodustuselt tasumisele

kuuluvat tulumaksu kokku summas 687 198,99 eurot ja sotsiaalmaksu kokku summas 1 133

878,31 eurot. Kohtu järeldus, et xls-failidest 2015, 2016 ja 2017 nähtub väljamaksete

tegemine OÜ Restoplus poolt, on ebaõige. Neist failidest nähtub väljamaksete tegemine, mitte

aga see, millise äriühingu rahalistest vahenditest väljamaksed on tehtud.

J. Lipendina, IA ja JS ütlustega on tõendatud, et xls-failides rohelisega tähistatud väljamaksed

kassa osast anti üle sularahas, s.t isikutele tehti rahalisi väljamakseid. Seega isegi juhul, kui

oleks tõendatud erisoodustusena maksustamise esimene eeldus, et väljamakse tegijaks oli OÜ

Restoplus ei saaks kõnealused väljamaksed olla maksustatavad erisoodustusena, sest rahalisi

väljamakseid ei maksustata erisoodustusena (TuMS § 48 lg 5). Maakohus ei ole aga maksete

sisu otsuses üldse hinnanud ning on jätnud kohaldamata ka TuMS § 48 lg 5.

Lisaks eeltoodule on kohus ebaõigesti kohaldanud TuMS § 48 lõikeid 1 ja 3 ning jõudnud

ebaõigele järeldusele, et P. Gammerile, H. Hirvele, A. Russalimile ja SPle tehtud

väljamakseid saab käsitada erisoodustusena. Nimelt ei olnud ei P. Gammer, H. Hirv, SP ega

A. Russalim Restoplus OÜ töötajad ega juhtimis- või kontrollorgani liikmed ega muu

lepinguga Restoplus OÜ-le teenust pakkuvad isikud.

Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et P. Gammerile ja H. Hirvele tehtu väljamaksed ei

saanud olla dividendid. P. Gammer ja H. Hirv olid Restoplus OÜ osanikud. Riigikohus on

leidnud, et äriühingu väljamakse dividendina maksustamist ei välista see, et selle juhtorgan ei

ole vastu võtnud kasumi jaotamise otsust, või asjaolu, et puudus samas summas kasum, mida

jaotada.

Kaitsjate hinnangul on kohus äriühingu juhtide vastutuse küsimuses otsuse tegemisel

süüdistuse piiridest väljunud ja asunud ise süüdistust sisustama asjaoludega, mida

maksukuritegude süüdistuses esitatud ei ole. Kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistus

KarS § 256 lg 1 järgi ja maksuhaldurile valeandmete esitamise süüdistus KarS § 3891 lg 2

järgi on kaks eraldiseisvat kuritegu. Seega tuleb kuritegeliku ühenduse organiseerimise

süüdistuses kajastada kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse

eelduseks ja moodustavad kuriteokoosseisu KarS § 256 lg 1 järgi. Kohus on asja arutamisel ja

otsuse tegemisel seotud nii kuritegeliku ühenduse kui ka maksukuritegude toimepanemise

süüdistustes esitatud faktiliste asjaolude kogumiga ega saa ühe kuriteo all esitatud faktiliste

asjaoludega sisustada (laiendada, täiendada) teise kuriteo faktiliste asjaolude kogumit. Samas

on kaitsjad seisukohal, et isegi, kui teoreetiliselt jaatada kohtu õigust sisustada

maksusüütegude faktiliste asjaolude kogumit kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüteo

faktiliste asjaoludega, ei nähtu vastavad asjaolud isegi sealt. Kuritegeliku ühenduse

süüdistuses ei ole esile toodud, et H. Hirv oleks organiseerinud maksukuritegude

toimepanemise ja milles vastav organiseerimise tegu seisnes.

Kohus on H. Hirve kuritegeliku ühenduse organiseerimise süüdistuses õigeks mõistnud, seega

ei saa mistahes etteheide kuritegeliku ühenduse loomise süüdistuse all sisustada

maksukuritegude toimepanemist, muu hulgas organiseerimist juba ainuüksi sel põhjusel, et

kohtu enda hinnangul ei ole see tegu tõendamist leidnud.

H. Hirvele esitatud maksukuritegude süüdistused on vastuolulised ja faktivabad ning selliselt

esitatud süüdistuste pinnalt ei ole võimalik H. Hirvele vastutust omistada ja teda süüdi mõista.

Kaitsjate esile toodud puudustele pole kohus tähelepanu pööranud. Kaitseargumentide täielik

eiramine on KrMS § 339 lg 2 rikkumine ja toonud antud juhul kaasa ebaõige lahendi.

Kaitsjad leiavad, et maakohus pole otsuses selgitanud, mida peab kohus silmas leides, et

Emerana OÜ ja Restoplus OÜ olid P. Gammeri ja H. Hirve tegeliku kontrolli all. Väide, nagu

oleks nende lähedastest tehtud osanikud ja juhatuse liikmed pärast P. Gammeri ja H. Hirve

vahistamist, on vale. Ka ei selgu kohtuotsusest, millele tuginedes luges kohus juhatuse

liikmete rolli näilikuks. Kõik juhatuse liikmed on kinnitanud, et neile tehti ettepanek asuda

juhatuse liikmeks ja nad olid sellega nõus. Asjaolu, et juhatuse liikmetel puudus teadmine ja

tahe panna toime maksukuritegusid, ei tähenda, et nad olid näilikud juhatuse liikmed.

Juhatuse liikmete teadmatus valeandmete esitamisest omab asja lahendamisel tähtsust

juhatuse liikmete vastutuse lahendamisel, mitte H. Hirvele maksukuritegude osas vastutuse

omistamisel. Kaitsjad leiavad, et kohus on omistanud H. Hirvele tegeliku juhi rolli selleks, et

omistada talle maksukuritegude toimepanemine. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest

nähtuks, et H. Hirv on andnud korralduse esitada maksuhaldurile valeandmeid.

Maakohus on ekslikult käsitanud tunnistaja ON ning süüdistatavate J. Lipendina ja P.

Gammeri ütlusi kogumis kui tõendeid selle kohta, et H. Hirv oli äriühingute tegelik juht, kes

kõike korraldas. Kohus on jätnud tähelepanuta ON ütlused, et H. Hirv tegeles tehnilise

poolega. Arusaamatuks jääb, mil viisil tõendavad J. Lipendina otsuses kirjeldatud ütlused

kogumis või eraldi maksukuritegude toimepanemist H. Hirve poolt.

Kohus leiab otsuses, et kuna J. Lipendina ütlustega on tõendatud, et P. Gammer ja H. Hirv

said regulaarselt restoranide kasumiaruandeid, ei saanud neile jääda märkamatuks ei käibe

varjamine ega töötajatele sularahas palga maksmine, mistõttu arvestades nende isikute staatust

äriühingute juhtimisel pidi see toimuma nende korraldusel ja heakskiidul. Kohus ei ole

otsuses tuvastanud, milliseid andmeid P. Gammer ja H. Hirv said ja kas neist sai üldse

nähtuda käibe varjamine ja töötajatele sularahas palga maksmine. Ühtlasi märgivad kaitsjad,

et teadmine ei ole käsitatav maksuhaldurile valeandmete korraldamise/organiseerimise teona.

Nii dokumentaalsetest tõenditest, jälitustoimingu protokollidest kui ka tunnistajate ütlustest

kogumis nähtub, et H. Hirv Emerana OÜ ja Restoplus OÜ igapäevases majandustegevuses ei

osalenud ega olnud eelnimetatud äriühingute tegelik juht. Maakohus on otsuse tegemisel

jätnud kaitsjate poolt esitatud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid täielikult tähelepanuta ega

põhjenda, miks kohus nende tõenditega asja lahendamisel ei arvesta.

Kohus tugines H. Hirve tegeliku juhi rolli tuvastamisel tema pärast vahistamist kirjutatud

kirjadele, milles ta korraldas ettevõtetega seonduvat. Kaitsjad märgivad, et kuna koos H.

Hirvega ja P. Gammeriga vahistati veel ettevõtete juhtumisega seotud isikuid. Sellises

olukorras on loomulik, et omanik soovib, et tema äriühingute majandustegevus jätkuks, nii on

kõik ÜHe ja T. Hirvega toodud kirjavahetustes antud korraldused seotud majandustegevuse

jätkamisega. Seejuures ei andnud H. Hirv kirjavahetuses konkreetselt majandustegevusega

seotud korraldusi, korraldused puudutavad üksnes juhtimisküsimusi ning aruandlust

restoranide käekäigu kohta.

Täielikult jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtu seisukoht, et P. Gammer ja H. Hirv

valitsesid ülekaaluka teadmisega JPi. Otsusest ei nähtu, milles see ülekaaluka teadmisega

valitsemine seisnes ja millistel tõenditel see väide põhineb.

Avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel ei ole kohus arvestanud kaitsjate

seisukohtadega, mille kohaselt ei vasta avalik-õiguslik nõudeavaldus nõuetele, tugineb

lubamatule tõendile ning seda pole võimalik rahuldada ka siis, kui H. Hirv süüdi mõistetakse.

kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta KrMS § 1542 p 4 nõuetele, kuna selles

puudub õiguslik alus ja faktiline põhjendus. Puuduvad mistahes faktilised asjaolud ja õiguslik

põhjendus selle kohta, miks peaks H. Hirv Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukohustuse

eest vastutama ja seda nõudeavalduses toodud ulatuses. Kannatanu pole nõudeavalduses esile

toonud ka seda, millised on H. Hirve puhul need avalik-õigusliku rahalise kohustuse

tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud, mis kattuvad olulises osas menetletava kuriteo

tehioludega.

Kannatanu tugineb ühele tõendile: maksuarvestusele. Esiteks on maksuarvestus lubamatu

tõend. Teiseks ei tõenda see asjaolu, et H. Hirve tegevuse tulemusel ja juhtimisel esitati

maksudeklaratsioonides valeandmeid. Seega isegi kui kohus peaks leidma, et avalik-õiguslik

nõudeavaldus on õiguspärane selles osas, et selles toodud asjaolud kattuvad olulises osas

kuriteo tehioludega, ei ole võimalik H. Hirve osas nõudeavalduse rahuldamine.

Lisaks leiavad kaitsjad, et avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamisel on kohus jätnud

tähelepanuta, et see on alusetu vähemalt osaliselt Restoplus OÜ töötajatele tehtud

väljamaksete osas ning erisoodustuse osas.

Nagu muude apellatsioonis käsitletud punktide puhul, heidavad kaitsjad maakohtule ka

laiendatud konfiskeerimise kohaldamisel ette põhistamiskohustuse rikkumist, täpsemalt seda,

et kohus pole vastanud kaitsjate argumentidele.

H. Hirve tulu puhul pole tegemist KarS § 832 lõike 1 tähenduses tuluga, millise päritolu ei ole

teada või mis pärineks kuriteost. Kriminaaltulu puudumist kinnitavad asjatundja UV kohtus

antud ütlused ning samu asjaolusid kajastav asjatundja UV kirjalik arvamus. Kaitsjad

nõustuvad maakohtuga, et UV ütlused tõendina käsitatavad ei ole. Küll aga seisneb UV

ütluste väärtus selles, et kajastab algandmeid süstematiseeritud viisil ning pakub kohtule

lõppjärelduse, mida kohus saab kontrollida.

UV selgitas, et H. Hirv ei ole saanud kriminaaltulu, kuna kriminaaltuluna etteheidetavate

kulude katteallikas on teada ning selleks katteallikaks on kokkuvõttes erinevate H. Hirvele ja

P. Gammerile kuuluvate äriühingute rahalised vahendid.

Kui ringkonnakohus jätab UV ütlused kõrvale, on kriminaalasjas uuritud tõenditega ikkagi

tuvastatav kriminaaltulu puudumine.

Kriminaaltulu arvestus baseerub menetleja ekslikul järeldusel, et failis „PB isiklik“ kajastuvad

numbrid väljendavad H. Hirve kulusid ajavahemikus 01.01.2011-14.02.2018.

Vaatlusprotokolli järeldus, et tegemist on H. Hirve kulusid väljendava failiga, ei ole kooskõlas

menetluses tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt ei väljenda fail „PB isiklik“ reaalset raha

liikumist ega kulude tegemist.

Kohus ei ole arvestanud, et vara, millega seonduvate kulude tegemist H. Hirvele omistatakse,

ei kuulu H. Hirvele.

Kogu kriminaaltulu arvestuse muudab vastuoluliseks see, et menetleja on lugenud kõik failist

„PB isiklik“ nähtuvad kulud H. Hirve isiklikeks kuludeks ning väitnud, et H. Hirvel puudusid

nende kulude katmiseks vahendid, samas juba alates süüdistusakti esitamisest heidab

prokuratuur H. Hirvele ette, et needsamad failis „PB isiklik“ märgitud isiklikud kulud on

kantud erinevate H. Hirvega seotud äriühingute arvelt. Tõendamist on leidnud, et osa fails

„PB isiklik“ toodud kuludest kandsid kontserni äriühingud enda pangakontodelt ning lisaks

laekus IA sularaha kassasse vahendeid teiste H. Hirve ja P. Gammeri kontserni äriühingute

kassadest.

Maakohus on ebaõigesti ning vastuoluliselt asunud seisukohale, nagu oleks H. Hirv saanud

kriminaaltulu perioodil 2008-2014 (või isegi enne seda). Kohus ei ole oma seisukoha

kujunemisel arvestanud H. Hirve kaitsjate väidetega kriminaaltulu seadusliku pärituolu ega

selle arvestuse kohta. Kaitsjad on esitanud tõendid sularahavahendite seadusliku päritolu

kohta. Maksukuriteo toimepanemise läbi ei suurene mitte füüsilise isiku vara, vaid juriidilise

isiku vara.

Maakohtu otsus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-52-15

tehtud kohtumääruse p-s 31 märkinud, et ainuüksi deklareerimiskohustuse rikkumine riigi

maksunõude olemasolu ega suurust ei mõjuta. Samuti on Riigikohus sama lahendi samas

punktis sedastanud, et tegeliku maksukohustuse deklareerimata jätmine (varjamine) iseenesest

isiku vara ei suurenda. Maakohus pole otsuses ka tuvastanud, et varasema perioodi eest

oleksid maksunõuded aegunud.

H. Hirve väidetava kriminaaltulu suuruse hindamisel tuleb silmas pidada, et kriminaalne tulu

ei saa olla kogu äriühingutelt H. Hirvele tehtud väljamaksed või H. Hirve eest kantud kulud.

Konfiskeerimine ei tohi väljuda selle eesmärkidest ega omandada eraldiseisva sanktsiooni

toimet. Seetõttu ei saa kõik tehtud maksed ega ka kulude kandmine iseenesest olla

kriminaalne tulu, vaid teoreetiliselt saaks kuriteoga saadud tuluks olla üksnes see osa, mis

puudutab äriühingute poolt kokku hoitut.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et KarS § 832 lg 1 alusel ei ole võimalik konfiskeerida vara,

mis saadi küsitaval, kuid mitte kuriteoga karistataval viisil.

Otsuses nimetatud kriminaaltulu suuruse kujunemine on ebaselge. Otsusest ei nähtu

konkreetset arvutuskäiku, kuidas on H. Hirvelt laiendatud konfiskeerimisena välja mõistetud

summaks kujunenud just ümmargune miljon eurot (arvestades, et kohus on leidnud, et H. Hirv

on talle tehtud väljamaksete ja tema eest kantud kulude tõttu rikastunud 4 493 837,58 euro

võrra ja elatustaseme erinevus võrreldes sissetulekutega on olnud 3 356 468,67 eurot).

Segadust süvendab omakorda tõsiasi, et olukorras, kus kohus peab H. Hirve kriminaaltuluks 1

000 000 eurot, ei saa H. Hirve, ÜHe, KHe ega OS konfiskeeritav vara kogumis olla sellest

suurem, s.o 1 982 308,37 eurot (1 000 000 + 276 517,32 + 295 802,86 + 17 500 + 392

488,19) ega ületada miljonit eurot.

Kriminaaltulu olemust on otsuses käsitletud ebajärjepidevalt. Perioodil 2015-2017 on H.

Hirve tulu, mis pärineb restorani- ja meelelahutusasutust käitavatest äriühingutest, peetud

seaduslikuks tuluks. Samast allikast tulu perioodil 2008-2014 on aga peetud kriminaalseks

tuluks.

Äärmisel juhul saaks H. Hirve kriminaaltuluks olla üksnes see osa tulust, mille moodustaks

juriidilise isiku tulumaks. H. Hirv ja P. Gammer olid toitlustus- ja meelelahutusasutusi

opereerivate äriühingute tegelikud kasusaajad, st neil oli õigus teenida äriühingu

majandustegevusest tulu. Just seda tulu ongi H. Hirv ja P. Gammer saanud, kuid

arusaamatutel põhjustel on kogu seda tulu peetud täies ulatuses kriminaaltuluks.

Kolmratta CAN-AM Spyder konfiskeerimiseks pole alust. Harju Maakohtu 13. veebruari

2018 määrusest nähtuvalt omandas H. Hirv kolmratta CAN-AM 30. juunil 2015. Ajaperioodil

2015-2017 on loetud H. Hirve legaalseks tuluks ca 1 306 642,36 eurot (otsuse p 794). Seega

olid H. Hirvel legaalsed vahendid, mille arvelt tal oli võimalik kanda 7500 euro väärtuses

kulu CAN-AM-i soetamiseks.

Seonduvalt H. Hirvele karistuse mõistmisega heidavad kaitsjad maakohtule ette § 339 lg 1 p

7, s.o põhjendamiskohustuse rikkumist ning materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS §

338 p 2 mõttes.

Maakohus on ekslikult käsitanud KarS § 4024 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu korduvana,

viidates korduvusele ühe asjaoluna, mis välistab rahalise karistuse kohaldamise. KarS § 4024

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu ei olnud korduv ning kohus ei oleks karistuse liigi

määramisel tohtinud sellest juhinduda.

Kohus on viidanud karistusliigi valikul ka H. Hirve varalisele seisule. KarS § 56 lg-ga 2 ei ole

aga kooskõlas seisukoht, mille kohaselt peaks keskmisest jõukamaid isikuid karistama just

vangistusega. Kehtiva õigusega (KarS § 56 lg 2) ei ole kooskõlas seisukoht, mille kohaselt

peaks keskmisest jõukamaid isikuid karistama igakordselt just raskema sanktsiooniliigi, s.o

vangistusega

Maakohus on jätnud KarS § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul hindamata H. Hirve

rolli. Kohus on mõistnud H. Hirvele KarS § 137 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise eest karistuseks 1 aasta vangistust. Täpselt sama suure karistuse on maakohus

mõistnud ka SPle. Samas ei ole H. Hirve ja SP teopanused olnud ligilähedaseltki võrreldavad.

Maakohus ei ole karistuste liitmist põhjendanud. Kohus on raskeimat karistust suurendanud,

kuid selle kohta puuduvad otsuses täielikult põhjendused.

Maakohus ei ole ka lisakaristuse mõistmist põhjendanud. ´Riigikohus on varasemas praktikas

märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja

kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Sellise rikkumise kõrvaldamine ei ole KrMS § 341

lg-st 1 tulenevalt apellatsioonimenetluses lubatud. Seega tuleb maakohtu otsus lisakaristuse

mõistmise osas tühistada.

Ardo Vilbre ja Novatek Holding OÜ kaitsja apellatsioon

Taotlused

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ardo Vilbre süüditunnistamise osas ning Ardo

Vilbre KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõistmist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja A. Vilbrele mõistetud karistuse kergendamist.

Veel taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti A. Vilbrele

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Kaitsja taotleb, et kohus

mõistaks A. Vilbre kasuks talt alusetult vabaduse võtmise eest välja mittevaralise kahju

hüvitise 100% ulatuses ning varalise kahju hüvitise 2070,18 eurot iga kuu eest, kokku

vähemalt 41 403,60 eurot (neto) või alternatiivselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

töötasu alammääras kogusummas 11 396,40 eurot.

Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Novatek Holding OÜ süüdi tunnistamise

osas ning Novatek Holding OÜ KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõistmist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja Novatek Holding OÜ karistuse kergendamist.

Mõlema süüdistatava puhul taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude

süüdistatava kanda jätmise osas.

Apellatsiooni argumendid

Kaitsja leiab, et maakohus on uurinud tõendeid puudulikult ja rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, mille tulemusel on kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust.

Tõendit selle kohta, et PRIA-le esitatud elektroonilisele taotlusele oli liusatud tegelikkusele

mittevastavaid hinnapakkumisi, ei ole. Taotluse näol oli tegemist üksnes tarnijate pakkumiste

edastamisega, mille järel loeti ka Novatek Holding OÜ ülalnimetatud taotluses märgitud

andmed soodustusrelevantseteks.

Nagu maakohus on õigesti tuvastanud, edastas kõik taotlusega seotud dokumendid ning

PRIA-ga suhtles Novatek Holding OÜ nimel juhatuse liige J. Lipendina. Ka on kohus õigesti

tuvastanud, et A. Vilbre tegeles materjalide ettevalmistamisega. Kaitsja ei nõustu aga kohtu

seisukohaga, et toetustaotlusele lisatud üürileping oli võltsing. Ekspertiis kinnitas, et lepingu

on allkirjastanud ET. J. Lipendinal, kes oli Novatek Holding OÜ kasutusse antavate ruumide

omaniku Escado Grupp OÜ juhatuse liige, oli õigus anda tagasiulatuvalt heakskiit lepingule ja

selle kestusele.

Kohtu järeldus, et X läbiotsimisel raamatupidajate kabinetist leitud käsikirjalised skeemid on

samad, millest I. Stoljar rääkis telefonikõnes IGle. Telefonikõnes rääkis I. Stoljar välja

prinditud skeemist. Kaitsja leiab, et tõendite uurimine on olnud puudulik ja kohus on teinud

tõenditest ebaõiged järeldused.

Kohus on teinud vale järelduse ka I. Stoljari ja A. Vilbre vahelisest kõnest. Selles vestluses

vastas A. Vilbre „Ei“ I. Stoljari küsimusele “Kas see on tõene (päris)? Või ei”. Kuigi A.

Vilbre sellele eile midagi ei lisanud, on kohus märkinud: „…mille peale A. Vilbre vastab

eitavalt ja kinnitab, et need ei ole seotud teise korrusega.“

Seoses Itaalia äriühingu TAS S.r.l arvetega märgib kaitsja, et need esitati ja tasuti pärast

toetustaotluse esitaist. Seega ei näita need, et A. Vilbrel või Novatek Holding OÜ-l oleks

olnud toetustaotluse esitamise ajal tahtlus esitada valaeandmeid.

Vaatamata sellele, et kohus ei pidanud usaldusväärseks K OÜ juhatuse liikme AK selgitusi

tehingute toimumise asjaolude kohta, ei ole kohus analüüsinud A. Vilbre ütlusi koosmõjus

muude tõenditega, mille kohaselt kadus ära just K OÜ ja sel põhjusel pöörduti otse tehaste

poole. Kohus on ilma sisulisemate põhjendusteta jätnud kohtuotsuse tegemisel arvestamata

kõik Ardo Vilbre kohtueelsed ütlused seadmete otse soetuse kohta tehastest, ehkki

jälitustegevuse käigus kogutud tõenditest võis järeldada sellise kokkuleppe olemasolu

vähemalt äriühingule TAS S.r.l tasumiste kohta märgitud selgitustest ning seda mainis ka

Pavel Gammer oma kohtueelsetes ütlustes.

Ventilatsioonitööde kohta märgib kaitsja, et A. Vilbre ning ka tunnistajate SÕ ja MR on

selgitanud oma ütlustes, miks varasemalt Restoplus OÜ nimele esitatud ja tasutud arved

krediteeriti ning vormistati ümber OÜ-le Novatek Holding. Põhjus oli see, et A. Vilbre ei

olnud teadlik ekslikult X hoones tegutseva teise operaatori - Restoplus OÜ nimele

vormistatud töödest nende tegemise ajal, kuigi faktiliselt tehti tööd Novatek Holding OÜ

juustutehase tarbeks).

OÜ KÜ osas on samuti sarnaselt TI OÜ-ga esmalt Restoplus OÜ poolt tasutud arved

krediteeritud ning töö vormistatud uute arvete näol Novatek Holding OÜ nimele. Kohus on

leidnud üllatuslikult, et kuivõrd läbiotsimisel ei leitud hinnapakkumisi Novatek Holding OÜ-

le, siis on toetustaotluse juurde esitatud võltsitud hinnapakkumine. Kohtuotsuse põhjendustest

ei nähtu aga, miks pidanuks varasem hinnapakkumine olema läbiotsimise ajal alles. Lisaks ei

ole tõendamist leidnud väidetav hinnapakkumise võltsimine OÜ KÜ nimel, sest selle

olemasolu või tegemise kohta ei ole OÜ KÜ juhatuse liikmele ühtki küsimust esitatud ning

ükski teine asjasse puutuv isik ei ole selle fakti kohta ütlusi andnud.

Kaitsja oli kohtuvaidlustes seisukohal, et ehkki prokuröri esitatud kirjalikud tõendid

tõendavad Novatek Holding OÜ-ga seotult A. Vilbre poolset asjaajamist, ei tõenda need, et A.

Vilbre oleks koostanud PRIA taotluse, ega lükka ümber A. Vilbre poolt kohtueelses

menetluses antud ütlusi, milles ta on erinevate töödega seotut selgitanud.

Kohtuotsuses ei ole tegelikult viidatud ühelegi tõendile, mis võimaldaks tuletada Novatek

Holding OÜ ja/või tema nimel tegutsenud isikute tahtluse panna toime soodustuskelmus 1.

juuli 2016 või 1. augusti 2017 seisuga.

1. augusti 2017 maksetaotluse koostamiseks oli vajalik, et hinnapakkumistele vastavad arved

oleks esitatud ja nende eest ka tasutud ja see tingimus oli täidetud. Novatek Holding OÜ ei

olnud võrreldes teiste PRIA-le taotluse esitanutega kuidagi soodsamas olukorras. Tõendatud

ei ole, et K OÜ oleks saadud tagastanud. See omakorda tähendab, et Novatek Holdin OÜ oli

maksnud 1. juuli 2016 taotluses nimetatud seadmete eest topelt.

Kohus ei ole vastanud kaitsja väidetele ja tõenditele kuriteokatsest loobumise kohta. Kaitsja

viitas tõenditele, et A. Vilbrel oli selge kavatsus ja soov võtta toetustaotlus tagasi. Kohus

kaitsja väiteid taotlusest loobumise tahte kohta analüüsinud pole ja on vaid lakooniliselt

märkinud, et toetusest ei saa loobuda passiivseks jäädes. Kaitsja sellega ei nõustu ja rõhutab,

et apellatsioonis refereeritud tõenditest nähtuvalt oli A. Vilbrel reaalne soov taotlus tagasi

võtta, aga see jäi lõpule viimata temast mitteolenevatel asjaoludel (ta peeti kinni samal

nädalal, kui ta pidi minema PRIA-sse). Kui tagajärg saabub või jääb ära sõltumatult

toimepanija tegutsemisest, loobub toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje

saabumist. Ühtlasi toob kaitsja välja, et Novatek Holding ei esitanud ühtegi täiendavat

dokumenti toetusraha väljamaksmiseks, ehkki see oli võimalik.

Toetust ei olnud toetust Novatek Holding OÜ-le 2018.a veebruariks välja makstud. Ka ei

olnud tehtud selleks ajaks negatiivset otsust toetuse väljamaksmise kohta. Seega oli

süüteokatsest, juhul kui antud tegu oli jõudnud katsestaadiumisse, võimalik veel loobuda ning

A. Vilbrel kui Novatek Holding OÜ esindajal see ka plaanis oli. Kaitsja palub

ringkonnakohtul kaaluda, kas A. Vilbre ja Novatek Holding OÜ poolt jäi süüteokatsest

loobumine pooleli neist mittetulenevatel põhjustel ning sel põhjusel kaaluda A. Vilbre ning ka

Novatek Holding OÜ õigeksmõistmist või alternatiivselt jätta karistus mõistmata või kohtu

poolt mõistetud karistust kergendada.

Kaitsja leiab, et mõistetud karistuste osas on kohtuotsus põhjendamata ning vastuolus senise

kohtupraktikaga. Näiteks kriminaalasjas nr 1-15-11032, kus oli tegemist kokku seitsme

soodustuskelmuse katsega, peeti kohaseks karistuseks tingimisi vangistust ning kriminaalasjas

nr 1-15-10817, kus tegu jäi katsestaadiumisse (tekitatud kahju oleks pettuse õnnestumise

korral olnud 1 500 000 eurot), peeti kohaseks üheaastast vangistust tingimisi kaheaastase

katseajaga.

Kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud kaaluma A. Vilbre karistamist rahalise karistusega, sest

taotletava toetuse summa oli seitse korda väiksem, kui kriminaalasjas 1-15-10817. Maakohus

on leidnud, et rahaline karistus ei omaks eripreventiivsest aspektist piisavat mõju, kuid

otsusest ei selgu, mis on need asjaolud, mis rahalise karistuse eripreventiivse mõju välistavad.

A. Vilbrele mõistetud vangistuse pikkus on senisest kohtupraktikast selgelt irduv. Samuti on

võrreldes senise praktikaga oluliselt karmim Novatek Holding OÜ-le mõistetud rahalise

karistuse määr. Kohus pole põhjendanud, miks on 50 000 eurot kohane karistus.

Nõuetekohaselt põhjendamata on see, miks kohus jättis A. Vilbre taotluse süüteomenetlusega

tekitatud kahju väljamõistmiseks varalise kahju osas rahuldamata. Väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitis on põhjendamatult väike.

Kohus on käsitlenud esitatud taotlust vaid osaliselt – mittevaralise kahju hüvitamise nõude

osas. Kohtuotsuses puuduvad aga põhjendused, miks leidis kohus, et mittevaraline kahju tuleb

karistuse hulka loetud aja osas hüvitada just 40% ulatuses ja karistuse pikkust ületavas osas

60% ulatuses.

Kohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud seda, miks oli põhjendatud jätta rahuldamata

ülalviidatud taotlus varalise kahju hüvitamiseks taotluses märgitud alustel. Kohus on teinud

üllatusliku ja tõenditega mitte haakuva järelduse, justkui rajaneks kaitsja taotlus vaid oletustel,

ja jätnud sel põhjusel taotluse konkreetses osas rahuldamata. Kuivõrd kohtuotsus on

kahjuhüvitise suurust puudutavas osas põhjendamata, siis taotleb kaitsja ses osas otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Jelena Lipendina kaitsja apellatsioon

Taotlused

Kaitsja palub

tühistada maakohtu otsus Jelena Lipendina KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3, § 344 lg 1 ning §

210 lg 2 – 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi süüditunnistamise osas ning teha uus otsus, millega

mõista J. Lipendina nimetatud kuritegudes õigeks;

tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-

õiguslik nõudeavaldus J. Lipendina vastu, ning jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus J.

Lipendina vastu läbi vaatamata või rahuldamata (lisaks taotleb kaitsja eraldi maakohtu otsuse

tühistamist maksukohustuse väljamõistmise ja solidaarvastutuse suuruse kindlaksmääramise,

samuti intressi väljamõistmise osas);

tühistada maakohtu otsus J. Lipendina vara aresti alla jätmise osas, vabastada vara aresti alt ja

tagastada J. Lipendinale;

tühistada maakohtu otsus J. Lipendina vara konfiskeerimist ja hävitamist puudutavas osas

ning teha uus otsus maakohtu otsuses loetletud esemete J. Lipendinale tagastamise kohta;

tühistada maakohtu otsus J. Lipendinalt menetluskulude väljamõistmise kohta ning jätta

menetluskulud riigi kanda;

tühistada maakohtu otsus J. Lipendina kahju hüvitamise nõude osaliselt rahuldamata jätmise

ning J. Lipendinal riigi vastu oleva nõude arestimise kohta; kaitsja palub uue otsusega

rahuldada J. Lipendina kahju hüvitamise nõue täielikult, samuti vabastada J. Lipendina nõue

riigi vastu aresti alt.

Kui ringkonnakohus ei mõista J. Lipendinat õigeks, palub kaitsja tühistada maakohtu otsus J.

Lipendinale mõistetud üksikkaristuste ja liitkaristuse ning katseaja pikkuse osas ning uue

otsusega neid vähendada.

Apellatsiooni argumendid

Esiteks heidab kaitsja ette, et süüdistusakt, mille alusel kohtulik uurimine toimus, ei ole

ülevaatlik, on ebakonkreetne ning ebaselge. Samuti esinevad süüdistuses olulised vastuolud.

Tuvastatavad pole J. Lipendina konkreetsed teopanused. Prokuratuur on viidanud tõenditele

nii, et pole aru saada, millise tõendiga ja kuidas on etteheidetav tegu tõendatud. Kaitsja leiab,

et kohus oleks pidanud süüdistusakti prokuratuurile tagastama. Kohus küll kritiseeris

süüdistust, kuid täitis J. Lipendinale tehtud etteheidete tühimikud oma siseveendumuse kaudu.

Sellega on kohus rikkunud kaitsja hinnangul võistlevuse ning ausa ja õiglase menetluse

põhimõtet.

Apellatsiooni kohaselt toimus kohtueelses menetluses J. Lipendina ebaseaduslik mõjutamine

ja survestamine. Nimelt, lisaks seitsmsele ametlikule ülekuulamisele külastasid menetleja

ametnikud vahi all olevat J. Lipendinat veel kaheksal korral. Lisaks tunnistas tunnistajana üle

kuulatud juhtivuurija BS, et ülekuulamise protokollidel oleva J. Lipendina allkirja kohta, et J.

Lipendina ei lugenud isiklikult ülekuulamisel antud ütluseid üle, kuid kinnitas need allkirjaga

siiski.

Eelnevaga rikuti J. Lipendina kaitseõigust.

Kaitsja märgib, et olukorras, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, võib olla

tegemist lubamatu tõendiga. Õigusriigi põhimõttest tulenevalt ei saa pidada lubatavaks, et

menetleja rikub tõendeid koguma asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega,

et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks lugeda.

Kohtu hinnang J. Lipendina ütlustele on vastuoluline. Süüstavas osas on kohus J. Lipendina

ütlustele tuginenud. Seevastu mistahes selgitused selle kohta, et K. Lipendinal puudus seos

talle etteheidetavate tegudega või teadmine rikkumisest, on kohus lugenud

ebausaldusväärseks. Kaitsja hinnangul on kohus rikkunud tõendite kogumis hindamise

põhimõtet KrMS § 339 lg 2 mõistes ja jätnud arvestamata tõendite kogumisele eelnenud ja

järgnenud asjaolud, mis on märgilise tähendusega isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel, sh

isikut õigustavate ütluste arvestamisel. Kohtul tulnuks lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in

dubio pro reo põhimõttest ning kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritud teosse puutuvalt leiab kaitsja, et

etteheidetud süütegu ning selle ulatus ei ole leidnud tuvastamist ning kohus on hinnanud

tõendeid ebaõigesti ning süüdistuse piiridest väljudes. Süüdistuses pole kirjeldatud faktilisi

asjaolusid, mis oleks näidanud, et deklaratsioonid sisaldasid ebaõigeid andmeid; süüdistuses

pole ära toodud ametliku raamatupidamise andmete ja esitatud andmete võrdlust, mis

näitaks, et esitatud andmed olid valed.

Süüdistus tugines Maksu- ja Tolliameti koostatud maksuarvestusele ja selle lisadele.

Maksuarvestus on menetleja poolt loodud tõendina lubamatu, kuivõrd maksuarvestus ei võrdu

maksuotsusega. Isegi juhul, kui maksuarvestus oleks lubatud tõend, ei oleks saanud seda

kohtuotsuse tegemisel arvestada, kuivõrd tõendit on süüdistuse p-des 12.33 ja 12.34 oluliselt

avatud. Maakohtu seisukoht, et tegemist on lubatava tõendiga, on vastuolus Riigikohtu

praktikaga.

Kaitsja hinnangul on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning rikkunud tõendite kogumis

hindamise põhimõtet. xls-failide vaatluse protokollides on menetleja väitnud, et xls-failides

sisalduvad vastavalt Beerhouse’i ja Restoplusi rahalisi vahendeid ja nende kasutamist

kirjeldavad andmed. Tegelikult ei ole tegemist ainuüksi Beerhouse’i või OÜ Restoplus

rahaliste vahendite liikumist kajastavate failidega, nendes on kajastatud ka muude Hubert

Hirve ja Pavel Gammeri kontserni kuuluvate äriühingute (OÜ Escado Grupp, OÜ Novatek

Holding, OÜ GBG Holding ja OÜ GBG Oil) rahade liikumised. Lisaks ei ole xls-faile

vaadeldes võimalik teha järeldust, et failid on Beerhouse’i ja OÜ Restoplus mitteametliku

ja/või musta kassa failid. J. Lipendina ja asjatundja UV ütlused kinnitasid, et xls-failid ei ole

Beerhouse’i ja OÜ Restoplus musta kassa failid, vaid kajastavad raha liikumist nii sularahas

kui pangas. Tabelite loogikat ha sularaha liikumisi selgitas põhjalikult IA. Sellest hoolimata

jõudis kohus – kaitsja hinnangul tõendeid valesti hinnates – järeldusele, et xls-failides on

kajastatud ametlikus raamatupidamises kajastamata jäetud sularahakassa andmeid.

J. Lipendina kaasaaitamisteo tuvastamisel on kohus alusetult lugenud J. Lipendina ütlused

osaliselt ebausaldusväärseks. See, et süüdistatava ütlused ei kattu terves ulatuses

süüdistusversiooniga või mõne üksiku tõendina, ei tähenda, et süüdistatav püüaks oma rolli

pisendada, nagu leidis kohus. Jättes süüdistatava ütlused alusetult kõrvale, on kohus rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Prokurör ei suutnud selgelt tuua välja, milles seisnes J. Lipendina roll ja panus, milliste

tegudega pani tema toime maksukuritegudele kaasaaitamise. Süüdistusaktis seda näitavaid

faktilisi asjaolusid ära toodud pole. Kaitsja hinnangul ei nähtu tõendikogumist mistahes J.

Lipendina poolt raamatupidajatele antud korraldusi seoses ebaõigete maksuandmete

esitamisega ega seda, et J. Lipendina oleks lahendanud mingeid küsimusi, kuidas

valeandmeid esitada. Ainsaks talle etteheidetavaks teoks saab pidada seda, et tema valdusest

leiti kokkuvõtlikke tabeleid, mis kajastasid väidetavalt raamatupidamisandmeid, kuid seda

pärast nende esitamist maksuhaldurile. Isegi juhul, kui J. Lipendina oleks vormistanud

eespool käsitletud tabeleid, siis on tegemist sisuliselt andmete sisestamisega pärast

maksuhaldurile andmete esitamist, mitte põhiteole eelneva teoga. Lisaks ei ole välistatud, et

deklaratsioonide esitamise ajal peetigi andmeid õigeks.

Ühise teootsuse ja koosseisutahtluse olemasolule viitasid süüdistaja hinnangul

raamatupidajate puhul nende teadlikkus, üleüldised kutseoskused ja kogemus. J. Lipendinal

vastavaid raamatupidamise teadmisi ega kogemust kohtulikul uurimisel ei tuvastatud. Seetõttu

ei saa J. Lipendinale ka kaasaaitamistegu omistada.

Kohtuotsuses on tuginetud tunnistaja IA ütlustele kui J. Lipendina rolli suurust tõendavale

tõendile. Samas on kohus jätnud tunnistaja IA ütluste hindamisel täielikult arvestamata, et J.

Lipendina rolli osas olid tunnistaja vastused valdavalt oletuslikud.

Kohtuotsusest ei ilmne, mis ajahetkel ja millised soodsad eeltingimused J. Lipendina süüteo

toimepanemiseks lõi. Kohus on täielikult jätnud käsitlemata MH ja EL rollid, millele kaitsja ja

mitmed tunnistajad tähelepanu juhtisid. Nimelt tegeles vähemalt kuni 2017. a kevadeni

lepingute sõlmimise, töötajatega töötingimuste kokkuleppimise ja töötasudega EL. J.

Lipendina neid ülesandeid täitma pärast ELe ootamatut lahkumist, kusjuures tõendid näitavad,

et ta asus töötajatega korrektseid lepinguid sõlmima.

Eeltoodust tulenevalt ei saa tõendikogumi pinnalt asuda seisukohale nagu Jelena Lipendina

oleks perioodil 2015-2017 olnud Restoplus OÜ juhiks, kes korraldas töötajate värbamist,

tööle võtmist ja töötasu määramist, sõlmis lepinguid ning andis raamatupidajatele korraldusi,

mis oleks käsitletav maksukuritegudele kaasaaitamisena. Kohus on jätnud seda tõendavad

tõendid tähelepanuta, hinnates seega tõendeid selektiivselt.

Kuna maksukuriteo etteheide on esitatud 2015.-2017. a eest, siis on kaitsja seisukohal, et J.

Lipendina süüdimõistmine kõnealusel perioodil kaasaaitamise eest on põhjendamatu ning

vastuolus kohtus uuritud tõenditega.

Ka Emerana OÜ-ga seotud tõendeid hindas kohus ühekülgselt. J. Lipendina ei vasta

kaasaaitaja tunnustele, sest tema väidetav abi ei omanud mingit sisulist mõju sellele, kas teod

pandi toime või mitte. Väide, et J. Lipendina oli direktor, kelle ülesandeks oli mh

raamatupidamisega seonduva korraldamine on ebaselge, üldistav ja vaieldav. Süüdistusaktist

ei nähtu, et J. Lipendinal oleks olnud kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste

realiseerimiseks nn kahekordne tahtlus. Isegi kui asuda seisukohale, et J. Lipendinale

etteheidetud tegudes esinesid maksukuritegudele kaasaaitamise tunnused, saab J. Lipendinat

käsitleda kui vahendit vahendliku täideviimise raames ehk tegu võidi toime panna J.

Lipendinat ära kasutades.

Isegi, kui maksukuriteod oleksid osaliseltki leidnud tõendamist ja/või J. Lipendina tegevust

oleks võimalik hinnata maksukuritegudele kaasaaitamisena, ei ole põhjendatud J. Lipendina

vastu avalik-õigusliku nõude esitamine. Vastutusotsuse saab adresseerida üksnes neile

isikutele, kes on oma tegevusega saavutanud tõelise kontrolli mõne MKS §-s 8 sätestatud

kohustuse üle ja teiseks on saabunud kohustuse rikkumine, mille põhjustas tegeliku juhi

teadlik ning eesmärgipärane tegevus. J. Lipendina osas sellist järeldust teha ei saa.

Kaitsja ei nõustu maakohtu käsitlusega Maksu- ja Tolliameti maksuarvestuses kajastatuga.

Maksu- ja Tolliamet on avaldanud, et tugineb oma arvestustes prokuratuuri esitatud

süüdistusele ning kogutud tõenditele, prokuratuuri väitel on prokuratuur omakorda tuginenud

süüteo ulatuse kindlaksmääramisel Maksu- ja Tolliamet maksuarvestusele. Seega on

maksuarvestuse väited tautoloogilised.

Asjatundja UV on kohtus selgitanud, et juhul, kui eeldada, et maksuameti poolt etteheidetav

varjatud käibenumber on õige, siis sellest nn varjatud käibe summast, mis pärines Restoplus

OÜ-st ja Emerana OÜ-st oli võimalik teha kõik maksuarvestuses etteheidetavad töötajate

töötasu väljamaksed ja samuti H. Hirve ja P. Gammerile sularahas tehtud kulude hüvitamised

ja sularaha väljamaksed. Kohtuotsuses on põhjendamatult kõik xls-failides nähtuv loetud

Restoplus OÜ mustaks kassaks, kuigi viidatud failides nähtuvad ka kanded panka

Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kui märkis, et ei pea eluliselt usutavaks, et ühe

kalendrikuu jooksul on Emerana OÜ kassasüsteemist kustutatud makseid sedavõrd suures

ulatuses, sest kelnerid on eksinud või panid toime sellises ulatuses vargusi. Nimelt ei nähtu

kohtuotsusest, millises ulatuses peaks kohus seda usutavaks.

Dokumendi võltsimise süüdistusega seoses leiab kaitsja, et süüdistus ei vasta nõuetele: ühtegi

asjaolu ega tõendit, mis viitaks Jelena Lipendina poolt dokumendi koostamisele,

süüdistusaktis esile ei toodud. Kohus on selle süüdistusakti puuduse jätnud tähelepanuta ning

leidnud, et Jelena Lipendina tegu dokumendi võltsimises seisnes üürilepingu allkirjastamises.

Kaitsja leiab, et kohus väljus süüdistuse piirest. Lisaks on maakohus hinnanud tõendeid

ebaõigesti ja rikkunud põhjendamiskohutust.

Kui lepingut muudeti, siis vastas see poolte tahtele ega kahjustanud äriühingute huve.

Seadusest ei tulene keeldu lepingu muutmiseks või suuliselt sõlmitud lepingule või lepingu

muudatustele hilisema kirjaliku vormi andmist, mistõttu on põhjendamatu käsitleda

üürilepingut kui võltsingut isegi juhul, kui see allkirjastati hiljem. Jelena Lipendina oli nii

05.01.2012, 21.11.2012 kui ka 01.07.2016 nii Escado Grupp OÜ kui ka Novatek Holding OÜ

juhatuse liige, kel oli ÄS § 181 lg 1 tulenev õigus mõlema osaühingu nimel tehinguid teha.

Järelikult oli J. Lipendinal õigus sisuliselt mõlema lepingu poole seadusliku esindajana teha

muudatusi lepingutele, anda rendilepingut puudutavatele suulistele kokkulepetele hilisemat

kirjalikku vormi või anda tagasiulatuvat heakskiitu rendisuhtele

Lisaks on maakohus jätnud tähelapanuta, et Novatek Holding OÜ tegutses X asuvates Escado

Grupp OÜ ruumides oma tootmistegevusega kaugelt enne 2012.a, mida kinnitavad ET kohtus

antud ütlused.

Kuna 05.01.2012.a lepingupoolte vahel eksisteeris tegelik rendisuhe, siis ei saanud

seaduslikul esindajal olla isegi kaudset tahtlust valeandmetega taotluse esitamiseks ja

toetuseandja eksitusse viimiseks, mistõttu ei saa pidada tõendatuks 01.07.2016.a taotluse

esitamisel toime pandud keelatud tegu ega selle katset.

Põhjendamatu on maakohtu seisukoht nagu oleks J. Lipendina pannud teo toime kavatsetult,

sest tajudes et tegemist on valeandmeid sisaldava üürilepinguga, ta siiski allkirjastas selle.

Kaitsja ei nõustu kohtu põhjendustega sellest, et süüdistatava ütlused tuleb nimetatud

episoodis tõendite kogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Selles episoodis on kohus

süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust põhjendades leidnud nagu ei oleks usutav, et ta ei

saanud aru, millele ta allkirja andis. Tõenditega on kinnitust leidnud, et J. Lipendina ei olnud

isik, kes toetusega seonduvad dokumendid ette valmistas. Seetõttu on ka kohtu põhjendused

selle kohta, et süüdistatav sai aru, et lepingu allkirjastamine varasema kuupäevaga ei vasta

tõele, oletuslikud. Kaitsja rõhutab, et süüdimõistva otsuse tegemisel ei tohi tugineda

oletustele, vaid süüteomenetluses rakendatakse kõige rangemat tõendamisstandardit, mis

nõuab karistusõigusliku etteheite aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist tõsikindlalt.

Soodustuskelmuse katset puudutavas osas on kohus taas jätnud J. Lipendina ütlused

põhjendamatult kõrvale. Süüdistatav on andnud põhjalikke selgitavaid, mitte aga

ennastõigustavaid ütlusi. Leides, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad, on kohus

asunud süüstavate tõendite vähesusest tingitud tühimikku täitma oma siseveendumusega.

Kaitsja leiab, et kohus on teinud ebaõiged järeldused faktiliste asjaolude tuvastamisel ning

esitatud põhjendused ei anna alust J. Lipendina süüdimõistmiseks.

J. Lipendina on selgitanud, et ta allkirjastas ja edastas dokumente usaldusest ning ei

kontrollinud ega süvenenud detailselt PRIA-le edastatud dokumentidesse.

Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija

panus teosse. Selleks tuleb näidata ära faktilised asjaolud. Süüteo toimepanemine mitme isiku

poolt on kaastäideviimisena käsitletav üksnes siis, kui iga kaastäideviija täidab ka tahtluse kui

subjektiivse koosseisu tunnuse. Maakohus ei ole nende nõuetega Jelena Lipendinale

kaastäideviimise kvaliteedi omistamisel arvestanud.

Lisaks tuleb tuvastada, et tegu üldse jõudis katsestaadiumi. Samuti tuleb kontrollida katsest

loobumist. Kaitsjad juhtisid maakohtus tähelepanu, et tegu ei saanud olla jõudnud

katsestaadiumi, ning tõid esile katsest loobumise asjaolud. Novatek Holding OÜ-l oli õigus

parandada esitatud andmeid kuni toetuse väljamaksmiseni või korrigeerida esitatud andmeid

hiljemalt kahe aasta vältel PRIA taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Novatek Holding

OÜ-l oli aega esitada PRIA-le lõpliku toetuse väljamaksmisele suunatud maksetaotlust (ka

korrigeeritud kujul seadmete hinna maksumusest) kuni 18.11.2018.a. Kaitsja juhib

tähelepanu, et varasem maksetaotlus jäeti rahuldamata ja seadusest tulenevaks lõpptähtajaks

taotlust ei esitatud, mistõttu ei ole antud tegu jõudnud katsestaadiumise. On tuvastatud, et

Novatek Holding OÜ osanikud ja nõukogu liikmed otsustasid toetustaotlusest enne

väljamakse tegemist loobuda.

Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et PRIA-le esitati ebaõigeid andmeid, siis on täielikult

tõendamata, et J. Lipendina oleks tahtlikult ja teadlikult osalenud sooviga esitada ebaõigeid

andmeid. Hoolimata asjaolust, et J. Lipendina oli Novatek Holding OÜ juhatuse liige ning

tema e-postilt esitati teatud dokumente, ei ole süüdistuses esitatu kohaselt võimalik aru saada,

mille pinnalt saab järeldada, et J. Lipendina oleks olnud teadlik mistahes ebaõigetest

andmetest või asjaoludest esitatud dokumentides. J. Lipendina puhul saab rääkida vaid

hooletusest, et ta ei kontrollinud kõike üksikasjalikult.

Maakohus on täielikult jätnud analüüsimata kaitsja alternatiivse käsitluse sellest, et isegi

juhul, kui tuvastataks soodustuskelmuse koosseisu tunnused A. Vilbre tegevuses, siis J.

Lipendina osas saab sellisel juhul rääkida vaid vahendist vahendliku täideviimise raames ehk

tegu võidi toime panna J. Lipendinat ära kasutades.

Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja mõistnud J. Lipendina süüdi ilmselgelt

ebapiisavate tõendite põhjal. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS

§ 339 lg 2 tähenduses ning ühtlasi materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Tegemist on

veaga, mis on ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ka J. Lipendinale karistuse

kohaldamisel. Isegi kui osaliselt oleks tuvastatud süüdistatava süü, siis ei ole mõistetud

liitkaristus ja katseaja pikkus proportsionaalne J. Lipendinale etteheidetud tegudega. ei ole

Kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud J. Lipendina puhul kergendavat asjaolu, s.o J.

Lipendina kohtueelsetel ülekuulamistel antud selgitusi, mis on oluliselt toetanud kohtueelset

uurimist.

Maksukuriteo eest karistuse mõistmisel on kohus mõistnud täideviijaist raamatupidajaile

kergema karistuse, kusjuures nende karistust on põhjendatud samade argumentidega nagu J.

Lipendina oma. Kohus ei ole nimetanud ühtki karistust raskendavat asjaolu, mis oleks

tinginud kaasaitamises süüdi tunnistatud J. Lipendinale täideviija omast karmima karistuse

mõistmist. Lisaks ei nähtu kohtu põhjendustest, et kohus oleks arvestanud ka muid

mõjutusvahendeid, sealhulgas vara arestimist ning laiendatud konfiskeerimist.

Kohus on soodustuskelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise süüdistustega asunud

seisukohale, et tegemist on ühe teoga, kuivõrd võltsitud dokumendi kasutamine leidis aset

PRIA-le taotluse esitamisel. Samas on kohus eraldi teona võtnud arvesse dokumendi

võltsimist. Kaitsja hinnangul tulnuks J. Lipendinal süü tuvastamise korral käsitada ka

dokumendi võltsimist ühes võltsitud dokumendi kasutamise ja soodustuskelmuse katsega

ideaalkogumis olevana.

Jelena Lipendina esitas maakohtu menetluses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse, mille kohus rahuldas osaliselt, s.o summas 4 409,96 eurot. Kaitsja leiab, et taotlus

oleks tulnud rahuldada täies ulatuses, sest ilma kuritegeliku ühenduse kahtlustuseta ei oleks J.

Lipendinat vahi alla võetud, J. Lipendina mõisteti kuritegelikku ühendusse kuulumises aga

õigeks.

Kaitsja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kaitsja esitatud dokumentidest ei nähtu, et J.

Lipendina tervis oleks halvenenud vahi all viibimise tõttu. Kohus märkis, et J. Lipendinal olid

terviseprobleemid juba varem. Kaitsja leiab, et J. Lipendinal võisid küll olla

terviseprobleemid ka varem, kuid ilmselgelt avaldas talle märkimisväärselt kahjulikku mõju 7

kuu pikkune vahi all viibimine. Mõju oli sedavõrd laastav, et J. Lipendina kaotas töövõime.

Maakohus on arestinud J. Lipendinalt sularaha summas 190 180 eurot kannatanu Maksu- ja

Tolliameti avalik õigusliku nõudeavalduse tagamiseks, jätmata täielikult tähelepanuta tõendid,

millest nähtus, et sularaha summas 127 000 eurot kuulub J. Lipendina tütrele ITle.

Lisaks palub apellant tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas konfiskeerida ja

hävitada kohtuotsuse jõustumisel J. Lipendina vara autoriõiguse seaduse § 85 lg-te 1, 2, 3 ja 5

ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Prokuratuur esitas vastava taotluse kohtuvaidlustes,

põhjendades seda asjaoluga, et prokuratuuril ei olnud võimalik tuvastada kõnealuse vara

autentsust. Seega ei ole kohtulikul uurimisel, sh ekspertiisiga tuvastatud, et tegemist oleks

võltsitud kaubaga. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule

või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata

KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või

seaduslik valdaja on teada. Maakohtu otsuse põhiosas ei tulene ühtegi tõendit, millele

tuginedes saaks asuda seisukohale, et konfiskeeritud ja hävitamisele määratud vara puhul

oleks tegemist võltsitud kauba või piraatkaubaga.

Lisaks palub apellant võtta asja juurde Tallinna Kaubamaja e-tšekk, millelt nähtuvalt on

käekott koodiga „JC4325PPOYKV KAEKOTT 0206360129218“ ,s.o kuldne Love Moschino

käekott ostetud 2013. aastal Tallinna Kaubamajast. Kõnealust tõendit apellandil varasemalt ei

olnud võimalik esitada, kuivõrd tšeki esitamise vajadusest sai apellant teada alles

kohtuotsuses ning enne ei olnud seda tema valduses selle soetamise aja tõttu.

IG kaitsja apellatsioon

IG kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist IG KarS § 3891 lg 1,3 - § 22 lg 3, § 201 lg 2 p 2

ja § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas, IGlt menetluskulude välja mõistmise osas ja talt

avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel maksusummade välja mõistmise osas.

Neis küsimustes taotleb kaitsja uue otsuse tegemist, millega mõista IG õigeks, tühistada talle

määratud ettevõtluskeeld, jätta talt menetluskulud välja mõistmata ning avalik-õiguslik

nõudeavaldus läbi vaatamata või rahuldamata.

Alternatiivselt taotleb kaitsja IG karistuse kergendamist ja ettevõtluskeelu tühistamist.

Vaidlustades IG süüdi tunnistamist KarS § 3891 lg 1 ja 3- § 22 lg 3 järgi, märgib kaitsja, et

kohus on esitatud tõendeid uurinud puudulikult ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti

on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kohus ei oleks tohtinud tugineda maksuarvestusele. See, et kaitsjad ei vaielnud tõendile

vastuvõtmisele vastu selle vastuvõtmisele ajal, ei tähenda, et nendes oleva teabe

usaldusväärsust ei saaks kahtluse alla seada kohtuvaidlustes. Selle, et tegemist ei ole lubatava

tõendiga, tõi kaitsja esile kohtuvaidlustes. Isegi, kui tegemist on lubatava tõendiga, pidi kohus

andma hinnangu selle usaldusväärsusele. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub aga, et kohus ei

ole maksuarvestuse aluseks olevate andmete vastavust kohtule esitatud tõenditele

kontrollinud. Kohus on üksnes nentinud, et seda saab kontrollida. Kohtu väited andmete

usaldusväärsuse kohta põhinevad ainult Emerana OÜ 2015. a kuluaruannetel restoranide Farm

ja Rukis kohta. Ühtlasi kritiseerib kaitsja seda, et kohus on andnud Maksu- ja Tolliametio

ametnikele justkui asjatundja rolli.

Maakohus on õigesti märkinud, et andmed, mis olid Emerana OÜ käibedeklaratsioonides

deklareeritud andmetest erinevad, leiti J. Lipendina autost. Kohtuotsusest jääb aga

arusaamatuks, kuidas tuleb viidatud kuu- ja kasumiaruannetega lugeda tõendatuks IG

teadlikkus sellest, mis oli restoranide Farm ja Rukis tegelik käive ja/või et töötajate

töötasudelt ei makstud makse seaduses ettenähtud ulatuses.

IG oli ajal, mil ta oli OÜ Emerana juhatuse liikmeks, seotud läbi GBG Holding OÜ vaid

kontserni ettevõtete kuuaruandlusega ja emaettevõtte bilansiga, millest Emerana OÜ

väidetavat nn musta raamatupidamist ei nähtu. Tõendeid, et IGga oleks seda infot jagatud, ei

ole.

Seda, et IGl puudus teave, millised on OÜ Emerana tegelikud raamatupidamisandmed käibe

ja makstud töötasude osas, kinnitab ka 17. oktoobri2018 vaatlusprotokoll. Sellest nähtub, et

ükski IG poolt salvestatud kasumiaruanne ei hõlmanud kahetisi andmeid. Lisaks rõhutab

kaitsja, et vaadeldud mälupulgal olnud andmed ei puudutanud üldse perioodi, mil IG oli

Emerana OÜ juhatuse liige.

Tõendatud ei ole, et IG oleks olnud tuttav X peidikus olnud Emerana OÜ raamatupidamisega.

Kohtuotsusest jääb selgusetuks, kuidas on IG töökabinetist leitud kuu- ja kasumiaruannetega

tõendatud, et IG teadis, mis oli restoranide Farm ja Rukis tegelik käive ja/või seda, et töötajate

töötasudelt ei makstud makse seaduses ettenähtud ulatuses. Puudub vaidlus, et IG pole käinud

Maksu- ja Tolliameti andmebaasis ja sinna Emerana OÜ andmeid sisestanud või neid

vaadanud. IGt polnud ka CompuCash süsteemi kasutajate hulgas.

Seda, et IG ei olnud seotud Emerana OÜ raamatupidamisandmete deklareerimise või

kontrollimisega, nähtub ka asjaolust, et kahe töötaja töötasu parandusdeklaratsioonid esitas

Emerana OÜ nimel mitte IG, vaid I. Stoljar,

Mis puutub Emerana OÜ töötajatele makstud töötasudelt maksude osaliselt või täielikult

maksmata jätmisse, siis enamik kohtuotsuses viidatud tunnistajatest, kes töötasid Emerana

OÜ-s, on kinnitanud mitte ümbrikupalga saamist, vaid sularahas töötasu saamist Viru tn

majas asuvast kontoriruumist. Sularahas palga üleandmine ei ole keelatud ja sellisel viisil

palga saamisest ei saa teha automaatselt järeldust, et selliselt makstud töötasult ei ole

arvestatud ja tasutud nn tööjõumakse. Tunnistaja EK ütlused selle kohta, et tema töötasu

deklareeriti tegelikust väiksemana, ei saa käia süüdistuses märgitud perioodi kohta.

Ükski tunnistaja pole ka öelnud, et sularahas oleks töötasu maksnud IG. IG ei ole neid

tunnistajaid ja muude tõendite kohaselt ka mitte ühtegi töötajat tööle võtnud.

IG oli Emerana OÜ fiktiivne juhatuse liige kes ei tegelenud OÜ Emerana juhtimise ega ka

raamatupidamisega. Seda on selgitanud IG ise oma ütlustes ja seda näitab ka IG 20.veebruari

2017 telefonikõne LJle juurdepääsu loomisest MTA andmetele. Nimelt ilmneb telefonikõnest,

et IG isegi ei tea uue raamatupidaja nime.

Koosseisuteod KarS § 3891 mõistes on maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja

valeandmete esitamine, millega rikutakse deklareerimiskohustust. Praegusel juhul esitati IG

juhatuse liikmeks oleku ajal maksuhaldurile andmeid, s.o juhatuse liikmele ei laekunud

teavet, et deklaratsioonid on esitamata. Samuti puudus Emerana OÜ-l maksuvõlg, mis

tekitanuks kahtlusi ettevõtte raamatupidamisarvestuse õigsuses.

Kohtumenetluses ei ole väidetud ega ka tõendatud, et IG ei enda juhatuse liikmeks oleku

perioodil ega väljaspool seda maksudeklaratsioone esitas või nende esitamiseks sel või teisel

moel mistahes korraldusi jagas.

Kohus on mõistnud IG süüdi kaasaaitamises maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamisele, kuid otsusest ei nähtu, milline oli IG kaalukas teopanus. Kaitsja leiab, et selleks,

et IGt KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi tunnistada, tulnuks tõendada, et ta töötas välja süüteoplaani

ja/või organiseeris selle toimepanemist. Tõendatud pole ka seda, et IG oleks andnud

korralduse esitada ebaõigete andmetega deklaratsioone või kasutas raamatupidajaid kuriteo

toimepanemisel ära.

Kokkuvõtvalt ei ole tõendatud IG teave ebaõigete andmetega deklaratsioonide esitamisest,

mille järel tekkinuks tal kohustus esitada parandusdeklaratsioon või selle esitamine seadusliku

esindajana tagada. Seega ei ole täidetud koosseisu subjektiivne külg, ehk vähemalt kaudse

tahtluse olemasolu ebaõigete andmetega deklaratsioonide esitamiseks kasvõi sellise tegevuse

möönmise näol (KarS § 16 lg 4).

Kaitsja leiab, et maakohus on väljunud süüdistuse piirest.

Avalik-õigusliku nõudeavaldusega seoses märgib kaitsja, et kohus on jätnud arvestamata kõik

kohtuvaidlustes ja teesides välja toodud kaitsja argumendid.

Kaitsja märgib, et avalik-õigusliku nõudeavaldusega saab füüsiliselt isikult solidaarselt

juriidilise isikuga tasumata maksu varjatud maksu ulatuses sisse nõuda 1. jaanuarist 2019.

Kaitsja leiab, et vastavat regulatsiooni tuleb käsitada materiaalõiguslikuna, mis tähendab, et

avalik-õiguslikku nõudeavaldust saab maksuasjades esitada edasiulatuvalt alates 1. jaanuarist

2019 tekkinud maksukohustuse suhtes ja sedagi vaid esmalt juriidilise isiku, mitte aga

füüsilise isiku vastu, nagu seda on praeguses menetluses tehtud. Praeguses menetluses tekkis

varjatud maksukohustus ajal, kui Maksu- ja Tolliametil füüsilise isiku vastu avalik-õigusliku

nõudeavalduse esitamise õigust polnud.

IG vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamine eeldas seda, et maksuvõla sissenõudmine

juriidiliselt isikult polnuks võimalik.

Avalik-õigusliku nõudeavalduse adressaadiks olev maksukohustuslane oli nõudeavalduse

esitamisel olemas. Sellega, et maksukohuslasest juriidiline isik on ühinenud teise juriidilise

isikuga, ei muutunud sisuliselt midagi, sest sh õigused ja kohustused läksid õigusjärglasele

üle.

Avalik-õiguslik nõudeavaldus ei vasta MKS § 95 ja § 46 sätestatud nõuetele, sest puuduvad

analüüsid ja viited tõenditele. Muuhulgas on kannatanu oma kohtukõnes öelnud, et tugineb

Maksu- ja Tolliamet prokuröri poolt esitatud süüdistusele ja kogutud tõenditele, mis

tähendabki seda, et Maksu- ja Tolliamet ei ole ise ühtegi tõendit kogunud, kuigi MKS § 11

kohustab seda tegema.

Kaitsja leiab, et Maksu- ja Tolliamet on läinud avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisel

mööda maksumenetluses ettenähtud vastutuse määramise alustest, KrMS § 3 lg 2 ega KrMS §

381 lg 2 selleks siiski õigust ei anna.

MKS § 41 lg 3 sätestab: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus ei lõpe

maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg

sisse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise teel.“ See tähendab, et avalik-

õigusliku nõudeavalduse saab füüsilise isiku vastu esitada, kui puudub ettevõte, kellelt saaks

maksu sisse nõuda. Praeguses asjas esitati avalik-õiguslik nõudeavaldus ajal, kui juriidilise

isiku Emerana OÜ maksukohustus ei olnud lõppenud.

8. augustil 2019 sõlmiti ühinemisleping Restoplus OÜ, Emerana OÜ ja KTH Kapital OÜ

vahel. Maksu- ja Tolliamet oleks saanud MKS § 37 ja § 31 alusel teha maksuotsuse

ühinemise teel tekkinud juriidilise isikule ja selle maksuvõla sisse nõuda. Juhul, kui seda

oleks kasvõi alustatud, saaks rääkida võimalikest sissenõudmise raskustest.

Emerana OÜ maksukohustuse osas ei vasta avalik-õiguslik nõudeavaldus haldusaktile

esitatavale põhjalikkuse nõudele. Maksu- ja Tolliamet on viidanud prokuratuuri tõenditele,

prokuratuur tugineb omakorda Maksu- ja Tolliameti maksuarvestusele. Viimane ei saa aga

olla iseseisev tõend, sest sisaldab järeldust. Mis puutub aga Maksu- ja Tolliameti väitesse, et

IG oli Emerana OÜ juhatuse liige Pavel Gammeri ja Hubert Hirve ettepanekul kuni Pavel

Gammeri ja Hubert Hirve vastava korralduseni, siis tõendit, mis sellisele väitele aluse annaks,

menetluses esitatud ei ole. Sama kehtib väite kohta, et IG suhtles ettevõtte nimel kolmandate

isikutega ning sõlmis ettevõtte nimel lepinguid.

Kohtumenetluses haldusakti n-ö juurde motiveerida ei saa.

Avalik-õiguslikus nõudeavalduses on IG tehtud vastutavaks 2016. a jaanuari, aprilli–juuni ja

septembri deklaratsioonide eest, kuigi juhatuse liikmeks oli IG 28. detsembrist 2016.

Seejuures on maksunõuet põhjendatud 2017. a kasumiaruandega. Lisaks ei ole Maksu- ja

Tolliamet arvestanud tunnistajana üle kuulatud Emeranas töötajate ütlustega, milles nad

eitasid ümbrikupalga saamist või deklareerimata maksukohustuse olemasolu (kaitsja heidab

ette, et neist ütlustest lähtuvalt ei korrigeerinud oma seisukohti prokurör ega kannatanu

esindaja).

Seoses IG süüdi tunnistamisega KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi märgib kaitsja, et

süüdistus on puudustega. Kohus ei ole otsuses kaitsja sellekohaseid argumente käsitlenud.

Võltsitud dokumendi kasutamine, kui sellega ei kaasne eesmärki omandada õigusi või

vabaneda kohustustest, ei ole KarS § 345 järgi karistatav. Kuna IGl ei ole Escado Grupp OÜ-

sse laekuva suhtes mingit huvi või eesmärki ehk subjektiivset huvi tuvastatud, siis on ebaõige

väita, et ajavahemikul 2009 kuni 2014 tegi ta kandeid AS MiniCredit pangakontodelt OÜ-le

Escado Grupp kokku summas 557 479,69 eurot eesmärgiga omandada õigusi. IG ei ole

kunagi olnud Escado Grupp OÜ omanik ega tegelik kasusaaja, kellel sellist omastamise huvi

või ootust saanuks üldse mõistlikult võttes olla.

Lisaks sellele on kohtus ütlusi andnud Vitali Jaroševitsi, KK ja Ivar Koori ütlustega

tõendamist leidnud, et näilikel rendiarvetel olevaid summasid mitte ei viidud äriühingust

välja, vaid neid tasuti Escado Grupp OÜ-le selleks, et saada sel moel sularaha palga

maksmiseks. Seejuures on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata IG 19. detsembri 2017

ütlused.

Kokkuvõtvalt ei saa rääkida võltsitud dokumendi kasutamisest IG poolt KarS § 345 lg 1

mõistes, sest MiniCredit AS, kelle pangakontolt raha väljakandmiseks Escado Grupp OÜ

rendiarveid kasutati, oleks ilmselgelt mistahes kuludokumendi alusel väljamakse Ecado

Grupp OÜ-le teinud, kuivõrd vajas oma majandustegevuseks sularaha. AS-st MiniCredit

fiktiivsete rendimaksetega välja läinud raha toodi „raharingina“ tähistatud

sularahasummadena MiniCreditisse tagasi. Paika ei pea kohtu seisukoht, et summad ei klapi –

sularaha tagasi liikumine on lausa kirjalikult kajastatud ja see tõend on loetud

usaldusväärseks. Pealegi ei ole maakohus andnud ühtegi muud loogilist selgitust, miks liikus

aastaid suhteliselt samas suurusjärgus sularaha MiniCreditisse. Pangaülekannete ja sularaha

liikumiste vahel on selge seos.

Omastamine eeldab mingit tegu, milles väljendub omastamistahte manifisteerimine. Mingist

sellisest manifisteerimisest praegusel juhul rääkida ei saa, sest isikute eesmärgiks oli

väljamakse vastu sularaha tagasi saada, mitte raha omastada. Kuna raharingiga saadud

sularaha kasutati nn ümbrikupalkade maksmiseks, sai AS MiniCredit hoopis (küll

ebaseaduslikku) varalist kasu.

MG OÜ nõusolek fiktiivsete rendimaksete tasumiseks oli olemas. Vaidlusalusel ajaperioodil

oli MG OÜ juhatuse liikmeks ainusisikuliselt AD. Viimase teadmist fiktiivsetest

rendimaksetest ja nende tasumisest kinnitasid VS, KK, Vitali Jaroševitš ja kaudselt ka Pavel

Gammer. Fiktiivsete rendimaksete ajal oli AD MiniCrediti nõukogi liige ja tal oli ülevaade

MiniCrediti tehingutest.

Täiendavalt on ka hilisem omanik nimetatud tehingud tagasiulatuvalt heaks kiitnud.

Seoses ettevõtluskeelu kohaldamisega heidab kaitsja ette, et maakohus on seda põhistanud

vähem kui kolme reaga.

Kaitsja leiab, et IGle KarS § 49 1 alusel ettevõtluskeelu panemine ja seda koguni kaheks

aastaks on selgelt senise õigusmõistmise praktiga vastuolus ja ebaproportsionaalne. IGt pole

varem kriminaalkorras karistatud. Lisaks on IG puhul tegemist on juba sellises eas isikuga, et

töö kaotamisel võib palgalise töökoha leidmine olla raskendatud.

Mõistetud põhikaristuste puhul on kohus läinud üle sanktsiooni keskmise määra. Selle

vajalikkust kohus põhjendanud pole.

Inna Stoljari kaitsja apellatsioon

Inna Stoljari kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist I. Stoljari KarS § 3891

lg 2 järgi süüdi tunnistamise osas ning I. Stoljari õigeks mõistmist ja avalik-õigusliku

nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist.

KarS § 3891 eeldab tahtlust. Tahtliku kuriteo puhul on vajalik, et täideviija oleks teo

toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest. I. Stoljari

puhul pole subjektiivne koosseis tõendamist leidnud.

Inna Stoljar ei tunnista oma süüd ja on seisukohal, et täitis raamatupidajana oma töökohustusi.

Ta oli palgatud raamatupidajana, kelle pädevus ja vastutus on piiratud tema ülesannete ja

kohustustega: raamatupidaja ei korralda ettevõtte raamatupidamist, vaid täidab hoolsalt oma

tööülesanded nende andmete alusel, mis talle on edastatud ettevõtte dokumendihalduse

käigus, samuti täidab tema otsese juhi korraldusi.

Kuna MKS § 8 lg 1 näeb äriühingu juhatusele ette kohustuse korraldada maksuseadustest

tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmine ning vastutus majandusaruannete ja

maksudeklaratsioonide sisu eest lasub juhatusel, siis oli I. Stoljaril põhjendatud ootus, et

temale esitatud raamatupidamise andmed on õiged. KarS § 17 ütleb, et isik, kes tegu toime

pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult.

Inna Stoljar tugines nii vara kui ka kohustuste (sh laenude) osas raamatupidamisarvestuses

olemasolevatele andmetele. Ettevõtete majandusaasta aruanded eelnevate aastate eest on

esitatud juhatuse liikmete allkirjadega, esitatud aruannete ja nendes sisalduvate andmete

kontrolli pädevust raamatupidajal ei ole. CompuCash süsteemist tulenevad andmed ei olnud

üksnes Inna Stoljari kontrolli all, juurdepääs CompuCash süsteemile oli mitmel isikul,

milletõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kes nimelt CompuCash andmeid oli korrigeerinud.

Kaitsja hinnangul näitab seegi, et kohus mõistis I. Stoljari kuritegelikku ühendusse kuulumise

süüdistuses õigeks, et I. Stoljar oli tavaline töötaja, kes tegutses oma pädevuse piirides.

Inna Stoljari apellatsioon

Inna Stoljar vaidlustab maakohtu otsust tema maksukuriteos süüdi tunnistamise ja avalik-

õigusliku nõude rahuldamist puudutavas osas.

I. Stoljar märgib, et on alates 1984. aastast töötanud erinevates organisatsioonides

raamatupidajana. 2013–2014 oli ta Töötukassas arvel ja otsis tööd. Seejärel asus ta tööle

Restopluss OÜ-sse (tööleping sõlmiti 1. oktoobril 2014). Seda, et ta asus Restopluss OÜ-sse

tööle 2014. aastal, on kinnitanud ka tunnistajad. I. Stoljar märgib, et pearaamatupidaja Nina

Petšenevskajal ei tulnud ütluste andmisel raamatupidajaid nimetades tema isegi meelde.

Tema töötas selle lepingu alusel ja allus lepingu kohaselt pearaamatupidajale. Temal töötajana

ei olnud õigust iseseisvalt, väljaspool temale antud korraldusi, otsuseid vastu võtta. Ka ei ole

töötajal õigust talle teatavaks saadud ettevõtte finantsandmeid teiste töötajatega arutada, sh

avaldada teistele töötajatele või kolmandatele isikutele andmeid töötasu selle maksmise viisi

kohta.

I. Stoljari väitel tegeles ta Beer House restoranis kalkuleerimisega köögis ja

inventariseerimisega baaris. Volikiri EMTA ja Äriregistri jaoks anti talle vaid 2017. aasta

märtsis. Ta ei tegelenud Restoplus OÜ palga arvestamisega ja palga maksmisega, vaid esitas

üksnes raamatupidamisprogrammis koostatud deklaratsioone. Arvestuse õigsust ei olnud

võimalik kontrollida, kuna Restoplus OÜ-s töötas umbes 100 inimest.

Jelena Lependina ütlused, et ta oli Restoplus OÜ pearaamatupidaja, ei vasta tõele, kuna keegi

ei ole uut lepingut sõlminud ega täiendanud 1. oktoobri 2014 töölepingut nr. 72. Äriregistrist

nähtub, et 2001–2017 esitas auditeeritud aastaaruandeid pearaamatupidaja Nina

Petšenevskaja. Tema koostas N. Petšenevskaja palvel aastaaruande 2016. aasta eest.

Tunnistajate NR ja IA ütlustest nähtub, et Emerana OÜ-s ja Restoplus OÜ-s kontrollis kogu

raamatupidajate tööd Jelena Lipendina

Programmile СompuCash oli juurdepääs enam kui 60 inimesel.

Emerana OÜ-sse läks I. Stoljar üle kokkuleppel Jelena Lipendinaga, kuna raamatupidaja JP

lõpetas alates 28.02.2015. a raamatupidamisteenuse osutamise lepingu. Ettevõtte juht oli

Urmas Luik, kes venitas süstemaatiliselt lepingute vormistamisega ja ei edastanud

dokumente õigeaegselt. Ka peeti ettevõttes kirjavahetust tema e-postiaadressi kasutades.

Prokuratuuri poolt mainitud telefonikõned seonduvalt IGga antud laenudega ei tõenda tema

süüd. Need kõned olid seotud tema kui raamatupidaja tavatööga, kui ta vastavalt

raamatupidamisseadusele arvestas laenuintresse.

Kui Escado Grupp OÜ-s tehti maksukontrolli, selgitas ta Jelena Lipendinale ja Ahto Vilbrele,

et on uus inimene ega tea sellest firmast midagi. Kuna talle midagi ei selgitatud ega antud üle

raamatupidamisdokumente, ei olnud ta võimeline täpselt ette valmistama kõiki vajalikke

dokumente maksuameti kontrolliks.

LJ ja NR kaitsja apellatsioon

Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus LJ ja NR KarS § 3891 lõike 1 järgi süüdimõistmise ja

karistamise, nende suhtes avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise ning menetluskulude

nende kanda jätmise osas. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, millega

mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks, jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus LJ

ja NR suhtes läbi vaatamata ning menetluskulud riigi kanda.

Kaitsja taotles kaitsekõnes süüdistuse episoodide käsitamist mitme eraldiseisva väärteona,

mitte ühe kuriteona. Maakohus pole tõendipõhiselt ära näidanud, millisel alusel käsitletakse

süüdistatavate tegu ühtse jätkuva teona.

Kaitsja oli seisukohal, et süüdistusaktis ei ole toodud esile väidetavat jätkuvust sisustavaid

faktiväitelisi kirjeldusi. Süüdistuse tekstis toodud ühtegi faktiväidet, mille tuvastamise või

ümberlükkamise tulemina võiks selguda, kas süüdistatavate teod olid ajaliselt ja ruumiliselt

seotud. Ka ei ole süüdistuse tekstis toodud esile mitte ühtegi faktiväidet, mille tuvastamise või

ümberlükkamise tulemina võiks selguda, kassüüdistatavatel oli osategude toimepanemisel

ühtne tahtlus. Pelk matemaatiline kokku liitmine ei ole aga piisav nentimaks ajalis-ruumilist

seost ja ühtset tahtlust.

Maksudeklaratsiooni esitamine on üks konkreetne toiming, mis algab deklaratsiooni

sisestamisega ja lõppeb selle esitamise (kinnitamisega). Kaitsja on seisukohal, et mitme eri

deklaratsiooni esitamine saab olla käsitatav teoühtsuse mõttes ühe teona siis, kui need

esitatakse nt mitme eri maksumaksja nimel pidades silmas üht ja sama ühtset käitumist, mille

osategudeks oli mitme erineva deklaratsiooni esitamine. Praegu sellise olukorraga tegemist

pole.

Maakohtu otsus on jätkuvuse ja korduvuse eristamise seisukohalt äärmiselt pinnapealne ega

vasta sisuliselt mitte ühelegi kaitsja kohtukõnes toodud argumendile. Kohus on lihtsalt

nentinud, et teod olid ajaliselt seotud ning nad olid hõlmatud ühtsest tahtlusest. Maakohtu

otsuse jõussejäämisel kaob ära piir jätkuva ja (samasuguse) korduva teo vahel.

Kuna jätkuvus pole tõendatud, on etteheidetavate tegude puhul tegemist väärtegudega, mis on

aga aegunud.

Kohtuotsuse põhjendused LJ või NR süüküsimuse tõendatuse osas ei ole ammendavad,

loogiliselt ja jälgitavad. Maakohus pole tõenditele tuginedes ära näidanud, millisel alusel

tuvastati kummagi süüdistatava subjektiivne külg varjatava maksusumma suurusе suhtes.

Maksusumma suurus üle 40 000 euro on koosseisuline asjaolu, mis peab vastutuse jaatamise

eeldusena olema hõlmatud ka eraldiseisvalt toimepanija tahtlusega.

Apellatsiooni kohaselt ei olnud LJ deklaratsioonide sisust teadlik, sest tema deklaratsioone ei

sisestanud ega allkirjastanud. Tema ID-kaardi abil tegi seda NR.

LJ puhul on kohus jätnud tähelepanuta selle, et tema asus Emerana OÜ-sse raamatupidaja

abina tööle oluliselt enne süüdistuse perioodi. Seetõttu on loogiline, et tal oli ligipääs Maksu-

ja Tolliameti süsteemile juba varasemalt olemas. Sellest tulenevalt ei kinnita 20.02.2017

telefonivestlus IG ja Ardo Vilbre vahel „uuest tüdrukust“, et jutt oli just LJst. Kaitsja

hinnangul kinnitab 20.02.2017 telefonivestlus IG ja Ardo Vilbre vahel „uuest tüdrukust“ just

LJ ütlusi, mille kohaselt lisas tema ID-kaardi abil deklaratsioone Maksu- ja Tolliameti

süsteemi NR, kes oli asunud tööle 2017. a jaanuaris.

Kaitsja leiab, et ka NRle ei ole põhjust ette heita maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamist.

NR on küll tunnistanud, et esitas vale sisuga deklaratsioone, kuid tema ülekuulamisel pole

uurija küsinud, millised deklaratsioonid sisaldasid valeandmeid, kas ta oli teadlik

deklaratsioonide ebaõigsusest ja mil määral need temale teadaolevalt ebaõiged olid. Kaitsja

hinnangul on asjakohatu kohtu viide 5. mai 2017 telefonikõnele NR ja IG vahel. NRle ei ole

ette heidetud 2017. aasta maikuu KMD-s valeandmete esitamist. Vastupidiselt maakohtu

seisukohale on NR kaitsja seisukohal, et sama jälitustoimingu protokolli 39. leheküljel

kajastatud vestlus NR ja Jelena Lipendina vahel kinnitab just seda, et Emerana OÜ kassas

kajastatud andmetega ei tegelenud mitte NR, vaid keegi teine. Seega ei ole põhjust NRle ette

heita maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamist. Tema ei teadnud midagi Emerana OÜ

sularahakassast ega sellega seonduvalt selle ettevõtte n-ö tegelikust käibest ega ka nn musta

raamatupidamise sisust.

Veel heidab kaitsja ette, et maakohus on jätnud lahendamata alternatiivse taotluse vabastada

süüdistatavad karistusest seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, ja deklareerib, et jääb

oma taotluse juurde.

Niina Petsenevskaja ja SK kaitsja apellatsioon

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist nii Niina Petsenevskaja kui ka SK KarS § 3891 lg

1 järgi süüdi tunnistamise ning Niina Petsenevskaja ja SK õigeksmõistmist.

Kui ringkonnakohus jätab Niina Petsenevskaja ja/või SK süüditunnistamise jõusse, taotleb

kaitsja süüdistatava(te) karistuse vähendamist karistuse alammäära piirini koos võimaliku

katseajaga.

Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas Maksu- ja

Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse SK ja N. Petšenevskaja vastu, ning Maksu- ja

Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmist.

Veel taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis N.

Petšenevskajalt välja ekspertiisitasu, ning uue otsuse tegemist, millega jätta ekspertiisitasu

riigi kanda.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus mõistis N. Petšenevskaja ja SK süüdi selles, et nad

on esitanud ebaõigeid deklaratsioone, hoolimata kaitsekõnes välja toodud süüdistusakti

puudustest ning tähelepanu juhtimisest, et tõendamata on nii objektiivne kui ka subjektiivne

kuriteokoosseis.

KarS § 3891 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust (KarS § 16) kõigi objektiivse külje

asjaolude suhtes, kusjuures maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või

tagastusnõude suurendamise suhtes on nõutav kavatsetus (§ 16 lg 2). Maksukohustuse

vähendamise eesmärgist käesoleva paragrahvi mõttes saab rääkida üksnes juhul, kui

toimepanija liikumapanev jõud viib selleni, et ta jätab maksuhaldurile andmed esitamata või

esitab valeandmeid soovides vähendada (varjata) maksukohustust. Kui isik jätab

maksuhaldurile andmed esitamata või esitab valeandmeid mingil muul põhjusel kui

maksukohustuse vähendamine, teades küll samas, et tema teo tõttu maksukohustus väheneb,

ei täida ta § 3891 subjektiivset koosseisu.

Apellatsiooni kohaselt on küsitav, kas Niina Petsenevskaja ja SK olid teadlikud, et esitavad

ebaõigeid või puudulikke deklaratsioone ning kas nad esitasid deklaratsioone maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil kavatsetult. Seda tuleb kontrollida eraldi

palga, ettevõtlusega mittesoetud kulu, erisoodustusmaksu ning käibe osas.

Kaitsja märgib, et maakohtu seisukoht küsimuses, millisele ettevõttele kuulus IA juures seifis

hoitud sularaha on vastuoluline. Kohtuotsuse maksukuritegude osas on kohus asunud

seisukohale, et sularaha väljamaksed tehti OÜ Restoplus rahaliste vahendite arvelt ning

seetõttu kuuluvad vastavad väljamaksed maksustamisele OÜ-lt Restoplus. Samas jättis kohus

seifist leitud sularaha riigi omandisse põhjendusega, et kohtule pole esitatud andmeid selle

kohta, kellele vastav sularaha kuulub või kes on selle seaduslik valdaja.

Seoses sularahas makstud palkadega on apellatsioonis märgitud, et maakohtus kaitsjad

selgitasid maakohus, et kohtule esitatud maksuarvestus on ebaõige, sest töötabelid sisaldavad

lisaks OÜ-le Restoplus andmeid ka Escado Grupp OÜ, Emerana OÜ ja Novatek Holding OÜ

töötajate kohta. Kohus kaitsjatega ei nõustunud ja leidis, et töötajatele tehtud väljamaksete

deklareerimine mõne teise äriühingu nimel ei tähenda, et tegemist ei või samal ajal olla OÜ

Restoplus töötajatega. Kohtu järeldusest jääb mulje, et kohtu hinnangul ei oma kontserni

puhul tähtsust, millise kontserni kuuluva ettevõtte alt tuleks makse deklareerida. Iga ettevõtte

raamatupidaja jaoks on aga tegemist äärmiselt olulise küsimusega. See on oluline nii

süüküsimuse kui ka avalik-õigusliku nõudeavalduse üle otsustamisel.

Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, et isikud oleks teinud kahte erinevat tööd erinevate

ettevõtete alt, siis tähendab eespool kirjeldatud kohtu seisukoht reaalselt seda, nagu oleksid

töötajad saanud sama töö eest palka kahest erinevast ettevõttest: OÜ-st Restoplus ning samal

ajal ka ettevõttest, kellega neil oli sõlmitud tööleping, kuhu nad olid töötajate registris

registreeritud ja kus nende palk oli ka ametlikult deklareeritud. See ei ole loogiline ega

eluliselt usutav. Kohus ei ole ära näidanud, et Restoplus OÜ ja teiste ettevõtete töötajate vahel

oleks olnud mingi töölepinguline suhe. See on vaid kohtu oletus. Seejuures on töötajad ise

selgitanud, millises ettevõttes nad töötasid ja millisest ettevõttest palka said. Eelnevast

tulenevalt on ekslikud nii maksuarvestuses toodud metoodika kui ka töötabelitele antud

maakohtu hinnang, mis arvestas sularahamakse Restoplus OÜ makseks. Töötajatele tehtud

väljamaksete summa peab igal juhul olema Novatek Holding OÜ ja Escado Grupp OÜ

töötajatele tehtud väljamaksete võrra madalam ning sellest tulenevalt ka tulu- ja sotsiaalmaks

väiksem.

Isegi, kui töötajad said sama töö eest palka kahest erinevast ettevõttest, ei ole kohus

tuvastanud, kas Restoplus OÜ raamatupidajad sellest teadsid.

Kaitsja heidab ette, et maakohus on Niina Petsenevskaja ja SK tegude tõendatust käsitlenud

väga napilt. Kuna nende süüküsimuse käsitlus paikneb eraldi selle käsitlusest, milline ettevõte

pidanuks sularaha väljamaksed deklareerima, leiab kaitsja, et kohus pole asja suure mahu

tõttu suutnud kõike hoomata ja asju omavahel siduda.

SKga seoses rõhutab kaitsja, et talle heidetakse ette vaid kolme TSD-deklaratsiooni esitamist

asendusraamatupidajana ajal, kui pearaamatupidaja oli töölt ära.

N. Petsenevskaja kohta on kohus märkinud, et tal oli ligipääs Restoplus OÜ pangale. Kaitsja

jaoks on arusaamatu, mis puutumus on deklaratsioonide esitamisel ja pangaligipääsu vahel,

kui vaidlusalused maksustamisele kuuluvad summad on tasutud sularahas. Veel märgib

kaitsja, et N. Petsenevskajasse puutuvalt on kohus asunud ekslikule seisukohale, et ta viis

ordereid alla hoidikusse. IA ütlustest ei nähtu, et N. Petsenevskaja oleks seda teinud. Kaitsja

möönab, et IA mainis, et ka teised alla raamatupidajad viisid alla ruumi dokumente, kuid kuna

talt ei küsitud, mis dokumentidest on jutt, ei saa järeldada, et Niina Petsenevskaja ja SK oleks

viinud sinna mitteametlikke ordereid. Kaitsja leiab, et IA ütlustest tulenevalt oli ainus, kes

teadis või pidi teadma sularaha käibe tegelikest suurustest, erisoodustusest ning ka

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetest, IA ise. Seda võis, aga ei pruukinud teada ka J.

Lipendina. Kui IA on ise kinnitanud, et tema ainuisikuliselt tegeles eeltoodud asjadega ega

edastanud teistele raamatupidajatele andmeid, vaid esitas need üksnes J. Lipendinale, ei

saanudki Niina Petsenevskaja ja SK olla teadlikud sellest, kui palju sularaha reaalselt

Restoplus OÜ-le laekus ja mida sellega edasi tehti, st kellele ja mis väljamakseid tehti.

Kaitsja leiab, et kuna Niina Petsenevskaja ja SK ei teadnud, mis oleks pidanud olema õige

deklareeritav summa, on nende vastutus välistatud. See kehtib ka N. Petsenevskaja esitatud

käibedeklaratsioonide kohta.

Maakohus leidis, et Restoplus OÜ jättis deklareerimata erisoodustusi kokku 2 748 795,89

euro ulatuses ning arvestamata ja tasumata erisoodustuselt tasumisele kuuluvat tulumaksu

kokku summas 687 198,99 eurot ja sotsiaalmaksu kokku summas 1 133 878,31 eurot. Kaitsja

leiab, et erisoodustuse ning ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmist tuleb

lugeda tegevusetuseks. Valeandmete esitamist tegevusetusega saab ette heita aga vaid juhul,

kui isik oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Kuna raamatupidajatel erinevalt juhatuse

liikmetest sellist kohustust seadusest tulenevalt ei lasu, siis ei saa Niina Petsenevskaja ja SK

puhul olla objektiivne teokoosseis realiseerunud. Lisaks välistab Niina Petsenevskaja ja SK

vastutuse see, et nad ei teadnud nendest väljamaksetest midagi. Seda enam on käesolevalt

probleemne asjaolu, et kohus on lugenud kõik sularaha käibe ning väljamaksed Restoplus OÜ

omaks ning maksustanud seeläbi Restoplus OÜ-d, olenemata ka sellest, et tegelikult oli osa

sularaha teistele ettevõtetele kuuluv ning sealt tehtud maksed kuulusid maksustamisele ka

nende ettevõtete alt.

Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kohus on jäänud tuvastamata, kas Niina Petsenevskaja ja SK

tegevus täitis KarS § 3891 lg 1 või 2 kohaselt objektiivse ja subjektiivse koosseisu või mitte,

tekkinud kahtlusi pole võimalik kõrvaldada ning need tuleb tõlgendada KrMS § 7 lg 3

kohaselt süüdistatava kasuks.

Avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta märgib kaitsja, et selle esitamiseks ja väljamõistmiseks

puudus seaduslik alus, selle aluseks olev maksuarvestus ei ole lubatav tõend ning

nõudeavalduse aluseks olevad summad on selgusetud ja ebaõiged.

Kaitsja märgib, et Maksu- ja Tolliamet esitas nõudeavalduse juba 7. veebruaril 2018, mitte 9.

jaanuaril 2019, nagu on märkinud kohus. Kaitsja leiab, et avalik-õigusliku nõudeavalduse

esitamisena on toodud välja hilisem aeg sellepärast, et enne 1. jaanuaril 2019 jõustunud

seadusemuudatust polnud Maksu- ja Tolliametil õiguslikku alust raamatupidajate vastu

nõudeavalduse esitamiseks. Kaitsja leiab, et maksukohustust pole õiguslikult võimalik

füüsilistelt isikutelt nõuda, sest ajal, mil tekkis varjatud maksukohustus (2015-2017), Maksu-

ja Tolliametil seda õigust ei olnud. Raamatupidajate vastu saab avalik-õigusliku

nõudeavalduse esitada ainult juhul, kui puudub ettevõte, kellelt maksu sisse nõuda. Restoplus

OÜ maksukohustus ei ole jätkuvalt lõppenud, kuivõrd seda on võimalik ettevõtte ühinemise ja

ülemineku tõttu menetleda MKS § 37 ja § 31 alusel Restoplus OÜ õigusjärglaseks oleva KTH

Capital OÜ suhtes.

Maksuarvestus ei ole lubatav tõend, sest Maksu- ja Tolliamet koostas selle Politsei- ja

Piirivalveameti poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud valikulise tõendikogumi alusel.

Maakohus on märkinud, et maksuarvestuse aluseks olevaid dokumente saab kontrollida, mis

tähendab, et sisuliselt ei ole kohus seda teinud.

Maksuarvestus on ebaõige, kuivõrd töötabelid sisaldavad ka andmeid Escado Grupp OÜ,

Emerana OÜ ja Novatek Holding OÜ töötajate kohta, kuid kohus on lugenud kõik need

väljamaksed Restopluss OÜ alt tehtud makseteks ning on maksustanud selle arvelt Restolpus

OÜ-d. Ka tunnistajad on andnud ütlusi, mis näitavad, et maksuarvestuse andmed ei vasta

tõele.

Alternatiivselt taotleb kaitsja Niina Petsenevskaja ja SK karistuse kergendamist mõistliku

menetlusaja riive tõttu. Menetlus nende suhtes on kestnud kaua ning neile esitatud süüdistused

moodustavad kõigist süüdistustest vaid väikse osa. Kaitsja märgib, et SK on kaotanud töö,

sest pole menetluse tõttu saanud aktiivselt tööd otsida. N. Petsenevskaja on seevastu väga

haige.

VS kaitsja apellatsioon

Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu kohtuotsuse osas, millega V. Säragava menetluskulude

hüvitamise taotlus osaliselt rahuldamata jäeti. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus mõistaks

lisaks Harju Maakohtu poolt väljamõistetud summale VS kasuks välja veel 27 122,60 eurot.

Otsuses puuduvad motiivid, miks on osa lepingulisele kaitsjale makstud tasu jäetud

süüdistatavale hüvitamata.

VS õigusabikulud olid kokku 39 122,60 eurot. Maakohus on jätnud menetluskulud 2/3

ulatuses hüvitamata, kuigi kohus pole kulude kandmist ega kulu põhjendatust kahtluse alla

seadnud. Kohus on põhjendanud menetluskulude osalist hüvitamata jätmist sellega, et VSl on

endal menetlusteadmised ja sellega, et menetluse kestel VS loobus lepingulisest kaitsjast,

mistõttu tekkis täiendav menetluskulu määratud kaitsja toimikuga tutvumise vajaduse tõttu.

Asjaolu, et isik keset kriminaalmenetlust lepingulisest kaitsjast loobub ja teda hakkab kaitsma

määratud kaitsja, ei tähenda, et lepingulisele kaitsjale tehtud kulud osaliselt põhjendamatuks

muutuksid. Maakohtu seisukoha põhjendamatust ilmestab asjaolu, et määratud kaitsja

kriminaaltoimikuga tutvumise tasuks oli kokku 1814,40 eurot, kui süüdistatava kantud

menetluskulusid on 27 122,60 euro võrra vähendatud.

Samuti ei saa menetluskulusid vähendada põhjusel, et süüdistataval endal on õigusteadmised.

KrMS-i ja kohtupraktika alusel menetluskulude põhjendatuse hindamisel ei oma süüdistatava

õigusteadmiste olemasolu tähtsust. Samas kohus ei ole ka selgitanud, kuidas süüdistatava

õigusteadmiste olemasolu fakt, valitud kaitsjaga seotud ja süüdistatava poolt kantud

menetluskulud, osaliselt põhjendamatuks muudab.

Apellatsiooni kohaselt vähendas VS õigusabikulusid see, et VSl oli paljudel istungitel

asenduskaitsjaks mõne teise süüdistatava kaitsja. Samuti oleks menetluskulud olnud kordades

suuremad, kui tema kaitsjana oleks menetluses jätkanud lepinguline kaitsja.

Seega ei ole VS õigusabikulud olnud ebamõistlikud.

Maakohus on jätnud põhjendamatult hüvitamata Rödl & Partner Audit OÜ vandeaudiitori

aruande tellimise kulu 2598,76 eurot. Seda otsustust ei ole üldse põhjendatud.

Kõnealuse aruandega soovis süüdistatav tõendada aastatel 2016 –2018 advokaadina oma

ametikohaks olevas Advokaadibüroos Laus & Partnerid müügikäibe tegemist ja sellega ümber

lükata süüdistuse väite, et ta on kuritegeliku ühenduse liige ja saanud ühenduse liikmeks

olemise eest kuritegelikku tulu, milline tegevus oli süüdistusakti kohaselt tema elatusallikas.

SP kaitsja apellatsioon

SP kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist SP KarS § 137 lg 1 järgi süüditunnistamise

ning talle mõistetud karistuse osas ning SP õigeksmõistmist. Kui kohus jätab SP

süüdimõistmise jõusse, taotleb kaitsja SP karistuse vähendamist alammäärani või SP

karistamist mitte üle 6 kuu pikkuse vangistusega, mille on ta eelvangistuses viibitud aega

arvestades juba ära kandnud.

Karistuse vähendamisel palub kaitsja rahuldada SP taotlus kriminaalmenetluses tekitatud

kahju hüvitamiseks ning määrata SPle eelvangistuses viibitud pikema aja eest hüvitis.

Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud

põhjendamiskohustust. Samuti leiab kaitsja SPle mõistetud karistuse määr ei vasta kuriteo

raskusele.

SP on ütlustes tunnistanud, et ta on tõesti 2017. aastal ARi, OB ja JVi jälgimisega tegelenud,

aga mitte sellisel põhjusel, mille maakohus tõendatuks luges. Ülejäänud kahes talle

etteheidetud tegevuses SP end süüdi ei tunnistanud.

YK varjatud jälgimisega seoses leiab kaitsja, et maakohtu otsuse kohaselt tõendatuks loetud

asjaolud ei tõenda kuidagi eraviisilist jälitustegevust 2014. aasta veebruaris või SP seotust

väidetava jälitustegevusega.

Maakohus on tõendatuks, et nii H. Hirv kui ka P. Gammer olid YKga tuttavad ja neil võis olla

huvi YK tegevuse vastu kuni 2017. aasta lõpuni (seega ka 2014. aastal). Samas ei ole mingeid

asjaolusid, millest tulenevalt oleks YK pidanud H. Hirve ja P. Gammeri vastu viha pidama.

YKl ei olnud alust arvata, et P. Gammer ja H. Hirv olid seotud tema tulistamisega 2002.

aastal. YK andis ise ütlusi, et tema teada tal. H. Hirve ja P. Gammeriga konflikte ei olud ja

1990-ndatel ja 2000-ndate alguses käidi omavahel läbi, kuuluti ühte sõpruskonda. Kaitsja

leiab, et pole mingit põhjust jälgida kedagi, kellega läbi käidi.

Seda, et YKt oleks jälgitud, ei tõenda ka see, et ta nimi oli 2017. a lõpus koostatud skeemil

või et teda mainiti 2018. vestluses. Kuigi kohus on välja toonud, et kaitsjad ja VC esitasid

kohtumenetluses kannatanule hulganisti küsimusi skeemil nimetatud isikute ning nende seoste

kohta, ei ole kohus millegagi põhjendanud, miks peaks see asjaolu tõendama eravisiilise

jälitustegevuse toimumist YK suhtes.

Kohus ei ole selgitanud, miks peaks üks või teine asjaolu tõendama isikute huvi 2014. aastal

YK vastu. Ainuüksi üksikute episoodide esiletõstmine ei tõenda 2014. aastal huvi YK vastu

ega ka eraviisilise jälitustegevuse toimepanemist SP poolt.

Kaitsja leiab, et maakohus ei ole kontrollinud KarS § 137 koosseisuliste tunnuste esinemist.

Kuigi kohtuotsuse kohaselt on YK jälgimine grupis toime pandud, ei selgu otsusest, kes on

millised koosseisulised elemendid realiseerinud. Maakohus on lugenud tõendatuks, et YK

varjatud jälgimise faktiliseks täideviijaks oli A. Russalim. Kohtu hinnangul seisnes SP panus

YK varjatud jälgimisse selles, et ta kirjeldas telefoni teel A. Russalimile, milline YK välja

näeb. Kaitsja leiab, et tõsikindlalt ei saa väita, et A. Russalim helistas just SPle. Samuti ei saa

tõsikindlalt väita, et telefonivestluses räägiti just YKst. Lõpuks pole ka välistatud, et A.

Russalim läkski reaalselt kellelegi lennujaama vastu ning YK on ekslikult videolindile jäänud.

Kaitsja hinnangul pole selge, kas SP käskis isikut jälgida või andis ainult selgitusi, milline

inimene kellele vastu mindi välja näeb.

Telefoni teel kellegi iseloomustamist ei saa käsitada olulise teopanusena süüteo

toimepanekusse.

Samuti ei ole kohus tuvastanud SP tahtlust YK liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks.

Isegi kui uskuda kohtu seisukohta, et H.Hirvel ja P.Gammeril oli YK suhtes huvi, siis ei ole

kohtuotsusest jälgitav, milles seisnes SP huvi või motiiv selle teo toimepanemiseks.

KarS § 137 lõike 1 realiseerimine ei eelda subjektiivsest küljest pelgalt tahtlust, vaid

kavatsetust, sest näeb ette andmete kogumise eesmärgi. Isegi juhul, kui jaatada SP huvi YK

isiku vastu 2014. aastal, ei ole kohus otsuses põhjendanud, millest nähtus Pi kavatsetus YK

liikumisteekonna kohta andmete kogumiseks.

Kaitsja rõhutab, et kohtule esitatud videost ei nähtu, et keegi oleks kogunud andmeid YK

liikumisteekonna kohta. Lisaks oli tegemist eriti väheintensiivse ründega isiku

eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse vastu. Riigikohus on aga selgitanud, et

eraviisiline jälitustegevus eeldab teatavat intensiivsusastet.

VKi varjatud jälgimise episoodi puhul pole maakohus kontrollinud KarS § 137 koosseisulisi

tunnuseid ning kohus ei ole tuvastanud SP kavatsust VKi liikumisteekonna kohta andmete

kogumiseks.

Kaitsja märgib, et KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puudutavate andmete

omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine jälitustoimingutega. Isegi kui

SP autost leiti märkmepaber auto numbritega ja pilt telefonis, millest nähtus avariiline auto, ei

tõenda see seda, et ta oleks need jälitustegevusega saanud. VKi auto alla paigaldatud GPS-

seadme kohta on kohus ise toonud välja A. Russalimi kahtlustavana antud ütlused, et SP sai

GPS seadme paigalduses teada alles siis, kui seade avastati. Kui GPS-seadme paigaldanu ise

kinnitab, et SP sai sellest teada alles pärast seda, kui seade leiti, siis ei saa SP nimetatud

kuriteo toimepanemises süüdistada. Kuidas SP käekiri GPS-jälgimislehtedele sai, pole

võimalik enam tuvastada, kuid ilmselgelt pidi andmete mahakirjutamine toimuma pärast seda,

kui jälitustegevus oli juba lõppenud. A. Russalimi ütlustest võib vaid oletada, et SP eeldas

koordinaatide lahti kirjutamisel seda, et tegemist on A. Russalimi autot jälginud GPS-ga.

SP ise ei teostanud varjatud jälgimist ega olnud sellest ka teadlik. Seega puudus tal tahtlus teo

toimepanemiseks või vähemalt pole võimalik hinnata tema tahtlust nimetatud teo

toimepanemisel.

ARi, OB ja JVi varjatud jälgimist on SP juba kohtueelses menetluses tunnistanud. Ta selgitas

aga, et tegemist oli n-ö vastujälgimisega, kuna sai aru, et teda jälgitakse. Kohtumenetluses

kinnitasid kannatanud SP ütlusi, kuid kohus on selle täiesti tähelepanuta jätnud. Kohus on

tõlgendanud ühte SP lauset ebaõigesti ja asunud seetõttu asunud ekslikult seisukohale, et SP

ütlused n-ö vastujälgimise osas ei ole usutavad.

Kaitsja rõhutab, et SP on juba kohtueelses menetluses tunnistanud jälgimist, põhjendades seda

sellega, et kuna teda jälgiti, hakkas tema nimetatud isikuid vastu jälgima. Seejuures andis SP

oma ütlused enne seda, kui talle oli tutvustatud kriminaalasja toimikut ehk enne, kui ta sai

teada, mis tõendeid tema kohta oli kogutud. Kaitsja leiab, et koostoimes teiste asjas kogutud

tõenditega, sh kannatanu ARi enda kohtus antud ütlustega on Pi jutt usutav.

Kaitsja toob ARi ütlustest välja selle, et ta märkas 2017. aastal, et teda jälitasid SP ja A.

Russalim. SP ootas pikalt kooli parklas olevas autos, püüdes märkamatuks jääda. Seejuures

kinnitas AR, et ta teab, et SPi laps õpib samas koolis. Ta palus oma tähelepanekut, et SP ootab

pikalt autos, kontrollida ka JVil.

Kaitsja märgib, et kuna kohtueelses menetluses SPle selle kohta küsimusi ei esitatud ja ka ta

ise ei tulnud selle peale, et rääkida, pole enam võimalik välja selgitada, miks SP tookord kooli

juures istus. Kaitsja hinnangul saab oletada, et ta tegi enne tööle minekut autos istudes aega

parajaks. Igal juhul kinnitavad aga ARi ütlused SP sõnu, et hoopis tema koos JViga alustasid

SP jälgimist. Sellist versiooni toetab kaitsja hinnangul asjaolu, et pidi kooli juures autos

istumine toimuma enne seda, kui SP ja AR autode marsruute linna peal välja selgitama

hakkasid.

Kaitsja leiab, et maakohus on valesti tõlgendanud SP sõnu „Kui ma hakkasin uurima, kes neis

sõidukeis on, siis ma jõudsin nimeni OB. Rohkem ma midagi selle inimese kohta teada ei

saanud. Kartsin, et jälitatakse mind ja minu peret, s.o. minu naist ja last“ ja sellest tulenevalt

lugenud SP ütlused alusetult ebausaldusväärseks.

Kuna maakohus on kohtule esitatud argumendid jätnud tähelepanuta, on kohus rikkunud

KrMS 339 lg 1 p-st 7 ning lg-st 2 tulenevat põhjendamiskohustust, mis on otsuse tühistamise

aluseks.

Juhul kui ringkonnakohus jätab SP süüdi mõistmise jõusse, siis leiab kaitsja, et maakohus on

karistuse määramisel jätnud tähelepanuta karistust kergendava asjaolu: süüdistatav ei ole

varem kriminaalkorras karistatud ning on aidanud kaasa kuriteo tuvastamisele, st ta andis

vabatahtlikult ütlusi viimase episoodi kohta.

Lisaks tuleb karistuse mõistmisel lähtuda senisest kohtupraktikast, mille kohaselt on kohtud

KarS § 137 tunnustele vastava teo eest mõistnud karistuseks mitte rohkem kui 6 kuud

vangistust.

Akhmet Ozdoevi kaitsja apellatsioon

Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus ja mõista Akhmet Ozdoev KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4

järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatava vabastamist karistusest KrMS § 306

lõike 1 p 61 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

Kaitsja leiab, et karistusseadustiku isikulise ja territoriaalse kehtivuse põhimõtted ei võimalda

Ahkmet Ozdoevit süüdi mõista.

Süüdistuses süüdistatakse Akhmet Ozdoevit Itaalias, mitte Eestis aset leidnud

väljapressimises. Akhmet Ozdoev ega MN pole kumbki Eesti Vabariigi kodanik.

Süüdistusaktist ilmneb, et MN ei viibinud väidetavate väljapressimiskuriteo toimepanemise

ajal ka EestI Vabariigis.

Akhmet Ozdoevile esitatud süüdistuse kohaselt toimusid selles väidetavad tegevused

valdavalt väljaspool Eesti Vabariiki. Viidatud on ka Tallinnale, kus väidetavalt toimusid

MNile ähvardavate sõnumite saatmised. Süüdistuses ei ole esile toodud, et MN luges

sõnumeid Eestis. Kuivõrd pole tuvastatud, et MN kui ähvarduse adressaat luges sõnumeid

Eestis viibides, siis puudub alus väitmaks, et teo toimepanemise koht on Eestis. Seega ei kehti

süüdistusaktis kirjeldatud teo suhtes Eesti Vabariigi karistusõigus ning Eesti Vabariigi

kohtutel ei ole alust seda menetleda.

Kaitsja toob välja, et MN ei ole vaatamata väidetavatele pikaajalistele ähvardustele tasunud

raha kaotanud ärimeestele mitte midagi. Akhmet Ozdoevi jaoks on tegemist situatsiooniga,

kus ta pidi paluma probleem lahendada, kuna ta oli MNi pärast sattunud ebameeldivasse

olukorda. Väljapressimise koosseis on nende sõnumite saatmise tasemel välistatud. San Remo

episood, kus keegi tundmatu isik MNit ähvardas, ei saa moodustada ähvardaamise osategu.

Prokuratuur on – kaitsja hinnangul tahtlikult – näidanud üles suutmatust MN kohtusse tuua.

MNi deponeeritud ütlused ei ole lubatav tõend. Kannatanu ütlused on küll deponeeritud, kuid

seda on tehtud seda puuduliku informatsiooni alusel ning teiseks ei ole prokuratuur teinud

piisavaid jõupingutusi selle kohta, et tõend kohtu ette tuua.

Prokuratuur viis läbi MNi ütluste deponeerimise mais 2018, kui kaitsjatel ega kaitsealustel ei

olnud piisavat informatsiooni tõendite kohta. Kohtumenetluse ajal, kui kaitsjate käsutuses olid

kõik toimiku materjalid ja süüdistus oli konkreetsem, ei avanenud võimalust kannatanut

küsitleda. Kaitsja kinnitusel oleks tal olnud MNile palju täiendavaid küsimusi. Kannatanu

ütlused on kõige olulisem tõend A. Ozdoevi süüdistuses. Kaitsja rõhutab, et

kriminaalmenetluse mõte ei ole luua kohtueelsel uurimisel mugavaid lahendusi tõendi

hilisemaks avaldamiseks kohtuprotsessil, vaid kohtumenetluses peab toimuma tõendi vahetu

uurimine.

Veel toob kaitsja välja, et MN on isik, kelle usaldusväärsus on kaheldav. Ta on olnud

Interpoli poolt tagaotsitav seoses suuremahulise riigi vara omastamisega Kõrgõsztanis.

Kuigi kaitsja leiab, et deponeeritud ütlused pole lubatav tõend, märgib kaitsja ühtlasi, et

nendes ütlustes pole MN kordagi öelnud, et A. Ozdoev oleks temalt midagi nõudnud või välja

pressinud.

Kaitsja leiab, et kõneeristusi, millele tuginedes prokuratuur väitis, et Akhmed Ozdoev viibis

süüdistuses nimetatud sõnumite saatmise ajal Eestis, ei oleks praeguses asjas tohtinud

kasutada. Päring sideettevõtjalt andmete saamiseks tehti Riigiprokuratuuri 27.04.2017 loa

alusel. Loas puudub põhjendus, miks on andmete väljaselgitamine vajalik ja kuidas see

seondub kriminaalmenetluse eesmärkidega. 27.04.2017 kuupäeva seisuga ei olnud

kriminaalasjas kogutud sellist teavet, mis võimaldanuks koguda kriminaalmenetluses asukoha

andmeid sideandmetega.

Nende andmete säilitamine oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Prokuratuur ei ole ka

süüdistuskõnes põhjendanud, miks antud kriminaalasja kontekstis leitakse, et Akhmet

Ozdoevi privaatsusõiguse rikkumine riigi poolt on aktsepteeritav tegevus.

Kaitsja leiab, et mõistlik menetlusaeg Akhmet Ozdoevi süüdistuse menetlemiseks on ületatud.

Akhmet Ozdoevi suhtes algas kriminaalmenetlus käesolevas asjas 13. veebruaril 2018, mil ta

kahtlustatavana kinni peeti. Kuigi kriminalasja kohtulik uurimine on olnud tihe, on valdav osa

menetlusest toimunud teiste kuritegude uurimiseks. Tõendikogum, mille alusel Akhmet

Ozdoevit süüdistatakse, on pigem lihtsakoeline. Ei saa ka väita, et tegemist oleks

tõenduslikult või menetluslikult keerulise süüdistusega. Seetõttu pole põhjendatud enam kui

neljaaastane ajakulu sellise asja lahendamiseks. Kaitsja hinnangul oleks olnud põhjendatud A.

Ozdoevi kriminaalasi eraldada.

Ivar Koore kaitsja apellatsioon

Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega Ivar Koorelt mõisteti riigituludesse

määratud kaitsja tasu. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus

määras, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, tasudes

11 kuu jooksul 1338,40 eurot kuus ja ja 12. kuul 1338,70 eurot.

Teha uus otsus, millega mõista Ivar Koorelt riigituludesse sundraha 1,5 palga alammäära, s.o

1087,50 eurot ja määratud kaitsja tasu kohtumenetluses 4000 eurot ning anda võimalus tasuda

neid menetluskulusid osade kaupa 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest.

Apellatsioonile on lisatud I. Koore tuludeklaratsioon, mille tõendina vastu võtmist kaitsja

taotleb.

Apellatsioonis on märgitud, et Ivar Koor ei saanud seda tõendit esitada Harju Maakohtus, sest

2022. a tulumaksudeklaratsioon koostati ja esitati MTA 27.02.2023. a. Tuludeklaratsioon on

oluline tõend hindamaks Ivar Koore varalist seisundit ja sissetulekut, et hinnata tema

võimekust tasuda menetluskulusid.

Apellatsiooni kohaselt on kohtuotsus menetluskulusid puudutavas osas põhistamata ja

vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga. Lisaks on pärast kohtuotsuse tegemist

ilmnenud uusi asjaolusid, mis omavad menetluskulude suuruse määramisel tähtsust.

Harju Maakohus ei hinnanud ega arvestanud Ivar Koorega seotud menetluskulude tekkimise

aluseid ega asjaolusid. Seetõttu on maakohus teinud ebaõige kohtulahendi, mis on vastuolus

KrMS § 180 lg-s 11 sätestatuga. Kohtuotsusest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus KrMS § 180

lg 11 kohaldamata. Seejuures väärib tähelepanu, et I. Koore varalisest seisust tulenevalt ei ole

põhjendatud tema karistamine varalise karistusega. Samuti on kohus märkinud, et peab I.

Koore mõtlemist lihtsakoeliseks. Kaitsja hinnangul oleks kohus neid asjaolusid arvestades

pidanud vähendama ka I. Koorelt väljamõistetavaid menetluskulusid.

Kaitsja märgib, et selles kohtuasjas korraldati mitme aasta jooksul sadu kohtuistungeid, mis ei

seondunud kuidagi I. Koorele esitatud süüdistusega (I. Koorele esitatud süüdistus moodustas

süüdistusakti mahust ainult 0,24%, kohtuotsuse mahust moodustasid temaga seonduvad

põhjendused 2,91%). Samas ei saanud kaitsja jätta kohtuistungile ilmumata. Seetõttu osutus I.

Koore kaitsja ajakulu mitmeid kordi suuremaks, kui see oleks olnud juhul, kui kohus oleks

arutanud ainult I. Koorele esitatud süüdistust.

Kaitsja märgib, et I. Koor põhjendas 5000 euro suuruse altkäemaksu võtmist raske

majandusliku olukorraga. Seega on kohus tuvastanud, et I. Koore majanduslik olukord on

raske juba alates 2016. aastast. Menetluskulude nõue ületab enam kui kolmekordselt

väidetavalt saadud altkäemaksu summat ja põhjustab I. Koorele raske majandusliku olukorra.

Ivar Koore 2022. a tuludeklaratsiooni kohaselt oli tema 2022. a tulude suuruseks 1877,5 eurot

ehk I. Koorel läheks ligi 10 aastat, et tasuda menetluskulud juhul, kui ta kogu oma aastase

sissetuleku säästaks ja tasuks menetluskulude nõude katteks.

Kolmandate isikute KH, OS ja ÜH esindaja Kristjan Mägi apellatsioonid

Taotlused

KH huvides esitatud apellatsioonis palub esindaja tühistada maakohtu otsus osas, milles

Harju Maakohus

otsustas konfiskeerida 30.05.2018. määrusega arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe;

mõistis KHlt välja 295 802,86 eurot,

jättis laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kehtima Harju maakohtu 13.02.2018 määrusega

KH kinnistutele registriosa numbriga XXXXXXXX, YYYYYYY ja CCCCCCCC seatud

kohtulikud hüpoteegid summas 240 000 eurot, 2500 eurot ja 7500 eurot.

Esindaja palub teha uus otsus, millega jätta KH vara konfiskeerimata ning tühistada

konfiskeerimise tagamise abinõud.

OS huvides esitatud apellatsioonis palub esindaja tühistada maakohtu otsus osas, milles Harju

Maakohus

Otsustas konfiskeerida OSlt .02.2018. a määrusega arestitud sõiduauto Land Rover Range

Rover Evoque’i ja 02.08.2018. a määrusega arestitud sularaha 6 550 eurot;

mõistis OSlt välja 359 148,19 eurot;

jättis laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kehtima Harju maakohtu 02.08.2018. a

määrusega kohaldatud vara arestimise ning Harju maakohtu 13.02.2018. a määrusega OS

kinnistule registriosaga nr NNNNNNN seatud kohtuliku hüpoteegi summas 250 000 eurot.

Esindaja palub teha uus otsus, millega jätta OS vara konfiskeerimata ning tühistada

konfiskeerimise tagamise abinõud.

ÜH huvides esitatud apellatsioonis palub esindaja tühistada maakohtu otsus osas, milles Harju

Maakohus

otsustas konfiskeerida ÜHlt laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud

kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud 273 867,32 eurot;

mõistis ÜHlt välja 2650 eurot;

jättis laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kuni nõude tasumiseni arestituks õlilõuendi „Sild

üle vaevavete“.

Esindaja palub teha uus otsus, millega jätta ÜH vara konfiskeerimata ning tühistada

konfiskeerimise tagamise abinõud.

Apellatsioonide argumendid

Kõigis kolmes apellatsioonis leiab esindaja, et puuduvad asjaolud ning õiguslikud alused,

millest tulenevalt oleks alust kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimiseks. Maakohus on

otsuses ebaõigesti kohaldanud KarS 3891 lg-t 4, § 832 lg 2 p 1 ja § 84. Samuti on ebaõigesti ja

alusetult jäetud kehtima konfiskeerimise tagamise abinõud.

Nii ÜHe, KHe kui OS puhul on prokuratuur ja kohus asunud seisukohale, et nende isikute

elatustaseme erinevuse on tinginud Hubert Hirvelt rahaliste vahendite vastuvõtmine ehk nad

on saanud tulu ja omandanud vara H.Hirvelt saadud väidetava kriminaaltulu arvelt. Hubert

Hirv ei ole saanud kriminaaltulu ning maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige, vastuolus

asjas esitatud tõenditega ning olulises ulatuses põhjendamata. Kolmandate isikute huvides

esitatud apellatsioonides palutakse arvestada Hubert Hirve kaitsjate argumentidega, mis

näitavad, et H. Hirv ei ole saanud kriminaaltulu. H. Hirve kaitsjad on tõendanud, et H. Hirve

saadud tulu pärineb toitlustus- ja meelelahutusasutusi käitavatest äriühingutest ehk tema

saadud tulu ei ole kriminaalne. KarS § 822 lg 1 kohaselt ei ole kriminaaltulu selline tulu, mille

osas isik tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga.

UV selgitas, et H. Hirv ei ole saanud kriminaaltulu, kuna kriminaaltuluna etteheidetavate

kulude katteallikas on teada ning selleks katteallikaks on kokkuvõttes erinevate H. Hirvele ja

P. Gammerile kuuluvate äriühingute rahalised vahendid. UV selgituste kohaselt olid H.

Hirvele kriminaaltuluna etteheidetavad kulud üldjuhul kantud, kas XLS failist nähtuva

äriühingu pangakontolt või XLS-failist nähtuvast kassast, mida prokuratuur 29.03.2018,

29.08.2018 ja 03.09.2018 vaatlusprotokollide kohaselt on lugenud Beerhouse või Restoplusi

kassaks.

Isegi kui ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et UV ütlused tuleb jätta tähelepanuta,

on H. Hirve kriminaaltulu puudumine on leidnud kinnitust menetluses kogutud muude

tõenditega, sh tunnistajate IA ja J. Lipendina ütlustega, samuti XLS failide ja muude

tõenditega.

H.Hirve kriminaaltulu arvestus on ebaõige esiteks põhjusel, et see baseerub 04.05.2018. a.

vaatlusprotokollist 7 tuleneval menetleja järeldusel, et failis „PB isiklik“ kajastuvad numbrid

väljendavad H.Hirve kulusid ajavahemikus 01.01.2011 – 14.02.2018. Vaatlusprotokollis

toodud järeldus, et tegemist on H. Hirve kulusid väljendava failiga, ei ole kooskõlas

menetluses tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt ei väljenda fail „PB isiklik“ reaalset raha

liikumist ega kulude tegemist.

Kuivõrd fail „PB isiklik“ ei ole algfail, vaid koondväljavõte 2009-2011,xls, 2012.xls,

2013.xls, 2014.xls, 2015.xls, 2016.xls ja 2017.xls failidest ning see ei kajasta reaalset raha

liikumist, on sellele kriminaaltulu arvestuse alusena tuginemine ebaõige ja ning H. Hirve

kriminaaltulu arvestus kui algfailiks mitteolevale materjalile tuginev arvestus vale.

Samuti ei ole kohus arvestanud nende tõenditega, millest nähtub, et vara, millega seonduvate

kulude tegemist H. Hirvele ette heidetakse, ei kuulugi H. Hirvele: sõiduautot Bentley liisis

OÜ Escado Grupp, mitte H. Hirv. Seega on H. Hirve kriminaaltuluks peetud ka Escado Grupp

OÜ kulusid.

Kogu kriminaaltulu arvestuse muudab selgelt ebaõigeks ja vastuoluliseks see, et selles

arvestuses on menetleja kokku liitnud kõik failist „PB isiklik „ nähtuvad kulud, on need

lugenud H.Hirve isiklikeks kuludeks ning väidab, et H. Hirvel puudusid nende kulude

katmiseks vahendid. Samas heidab prokuratuur H.Hirvele juba alates süüdistusakti esitamisest

ette, et needsamad failis „PB isiklik“ märgitud isiklikud kulud on kantud erinevate H.Hirvega

seotud äriühingute, OÜ Restoplus, OÜ Emerana ja samuti OÜ B ning OÜ P arvelt.

Lisaks eeltoodule kinnitavad ja tõendavad H.Hirve kriminaaltulu puudumist H.Hirve kaitsjate

kaitsekõne XLS-faile käsitlevas osas toodud tõendid ja asjaolud kogumis.

Ekslik ja vastuoluline on maakohtu seisukoht, et H. Hirv võis saada maksukohustuse

rikkumise tulemusel ebaseaduslikku tulu ka aastatel 2008–2014 ja varemgi. Jällegi pole kohus

arvestanud H. Hirve kaitsjate väidetega. Paika ei pea kohtu väide, et kohtule pole esitatud

tõendeid sularahavahendite seadusliku päritolu kohta – kohus ise on märkinud, et H. Hirve

tulu pärineb restorani- ja meelelahutusasutust käitavate äriühingute majandustegevusest. Mis

puutub võimalikku maksukuriteosse, siis selle tulemusel ei suurenenud füüsilise isiku, vaid

juriidilise isiku vara.

Riigikohus on sedastanud, et tegeliku maksukohustuse deklareerimata jätmine (varjamine)

iseenesest isiku vara ei suurenda. Samuti on Riigikohus selgitanud, et KarS § 386 või KarS §

3891 järgi kvalifitseeritava kuriteo tulemusel võib suureneda üksnes äriühingu vara, mitte selle

juhatuse liikme vara ning äriühingu juhatuse liige saab kriminaaltulu üksnes juhul, kui ta

paneb toime mõne muu kuriteo, nt omastamise või maksejõuetuse põhjustamise. Lisaks

eelnevale räägib viidatud lahend nr 3-1-1-62-14 sellest, et kuriteoga saadud

vara on see vara, mille MTA on äriühingutele valeandmete esitamise tõttu tagastanud ning

mis on majandustegevust mitteomavast äriühingutest sularahas välja võetud. Käesoleval juhul

olid äriühingud, kust H.Hirv sai rahalisi vahendeid ning mis kandsid H. Hirve kulusid,

toimivad ja tegutsevad äriühingud ning etteheited ei seisne ka selles, et äriühing oleksid riigilt

midagi tagasi saanud. Järelikult ei saa rääkida ka kuriteoga saadud varast.

Äriühingutelt raha saamine ega äriühingute poolt kulude kandmine ei ole ebaseaduslik.

Arusaamatuks jääb, kuidas on kujunenud maakohtu otsuses märgitud H. Hirve väidetava

kriminaaltulu suurus. Seoses väidetava kriminaaltulu ja selle suurusega esineb otsuses ka

ebajärjepidevus. Perioodil 2015-2017 on H. Hirve tulu, mis pärineb restorani- ja

meelelahutusasutust käitavatest äriühingutest, peetud seaduslikuks tuluks. Samast allikast tulu

perioodil 2008-2014 on aga peetud kriminaalseks tuluks.

H. Hirv ja P. Gammer olid toitlustus- ja meelelahutusasutusi opereerivate äriühingute

tegelikud kasusaajad, st neil oli õigus teenida äriühingu majandustegevusest tulu. Just seda

tulu ongi H. Hirv ja P. Gammer saanud, kuid arusaamatult on kogu seda tulu peetud per se

täies ulatuses kriminaaltuluks. See ei ole õige ega kuidagi põhjendatud.

H. Hirve sissetulek suurusjärgus ca 4 500 000 eurot oli legaalne sissetulek. Asjaolu, et sellest

summalt ei ole juriidilised isikud maksnud makse, ei muuda netosummas saadud tulu

iseenesest kriminaalseks tuluks. Kriminaalseks tuluks saab äriühingu puhul olla üksnes

viimase poolt kokku hoitud raha. Sellist summat ei ole kohus tuvastanud. Järelikult tuleb in

dubio pro reo põhimõttest tulenevalt pidada seda osa tulust legaalseks.

ÜHe, KHe ning OS elatustaseme ja sissetuleku erinevus on leitud perioodi 01.01.2011-

31.12.2018 kohta. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vähemalt perioodil 2015-2017 on H.

Hirve sissetulekut peetud legaalseks ning H. Hirvele tuleneb kohtuotsusest avalik-õiguslikust

nõudeavaldusest ulatuslik rahaline kohustus. Olukorras, kus prokuratuuri ja kohtu hinnangul

pärinevad kolmandate isikute varad H. Hirvelt ning H. Hirve perioodil 2015-2017 saadud tulu

on peetud legaalseks sissetulekuks (mh on sellelt arvestatud maksud), ei ole võimalik, et sellel

perioodil on H.Hirve saadud tulu legaalne, kuid sama tulu üleandmisel kolmandatele isikutele

on tegemist kriminaaltuluga, mis tuleb laiendatud konfiskeerimise tõttu konfiskeerida ja/või

selle asendamiseks välja mõista. Olukorras, kus kolmandate isikute elatustaseme ja

sissetulekute erinevust on põhjendatud vahendite saamisega H. Hirvelt ning H. Hirve puhul

on tulenevat avalik-õiguslikust nõudest peetud põhjendatuks mõista laiendatud

konfiskeerimise tõttu välja 1 000 000 eurot, oleks selgelt põhjendamatu, et kolmandate isikte

vastutus oleks H.Hirve vastutusele täiendav, mitte solidaarne.

Harju Maakohus on otsuses ebaõigesti otsustanud konfiskeerida sama väidetava kriminaaltulu

neljalt erinevalt isikult kumulatiivselt. Olukorras, kus kohus on otsuses pidanud H. Hirve

kriminaaltuluks, mida H. Hirv sai ÜHele, KHele ning OSle üle anda, kokku 1 000 000 eurot,

ei või H. Hirvelt, ÜHelt, KHelt ja OSlt konfiskeeritav vara olla kokku 1 982 308,37 eurot.

ÜHe huvides esitatud apellatsiooni kohaselt on maakohus asunud otsuses ebaõigesti

seisukohale, et 276 517,32 eurot, mille võrra ÜHe elatustase ja sissetulek erinevad, on saadud

H.Hirve väidetava kriminaaltulu arvelt.

KHe apellatsioonis on märgitud veel järgmist. Harju maakohus on otsuses asunud

seisukohale, et KHe elatustaseme ja sissetulekute erinevus on 276 517,32 eurot. Samas on

kohus kohaldanud laiendatud konfiskeerimist seda ületavas summas.

Kui kohus on otsuses asunud seisukohale, et KHe elatustaseme ja sissetuleku erinevus

perioodil 01.01.2011-31.02.2018 on 295 802,86 eurot ning kohus on otsustanud selle summa

KHelt välja mõista, on arusaamatu, miks on kohus täiendavalt otsustanud konfiskeerida

sõiduauto Audi A5 Coupe. Auto konfiskeerimiseks puuduvad õiguslikud alused.

OS huvides esitatud apellatsioonis on märgitud, et vara konfiskeerimisel pole kohus

arvestanud, et 11 000 eurot on OS saanud oma auto müügist ja see raha pole kuidagi seotud

H. Hirvega.

Kohtu otsuses puuduvad asjaolud ja põhjendused, mis võimaldaks asuda seisukohale, et OSle

kuuluv sõiduauto Land Rover Range Rover Evoque’i saaks konfiskeerida. Põhjendamatu on

ka 6550 euro konfiskeerimine, sest OS legaalselt saadud rahaliste vahendite väärtus ületab

6550 eurot.

Kolmanda isiku JG esindaja apellatsioon

JG esindaja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist JGlt Tallinnas KKK kinnistu ja

sõiduauto Land Rover Range Rover Evoque’i konfiskeerimise ning laiendatud

konfiskeerimise asendamiseks 514 385,47 väljamõistmise osas, samuti laiendatud

konfiskeerimise asendamise tagamise meetmete kehtima jätmise osas. Apellatsioonis

taotletakse konfiskeerimise ja laiendatud konfiskeerimise asendamise kohaldamata jätmist,

arestitud auto aresti alt vabastamist ning kinnistule seatud hüpoteegi kustutamist.

Harju Maakohtu kohtuotsus on olulises osas jäetud põhjendamata ja kohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust.

JG ainus puutumus antud kriminaalasjaga on see, et ta on olnud abielus Pavel Gammeriga. JG

ja Pavel Gammer abiellusid 1999. a ja olid abielus ca 18 aastat ning neil on kolm ühist last.

JG ja Pavel Gammer sõlmisid 20.07.2016. a abieluvaralepingu ja elatise maksmise

kokkuleppe ning lahutasid abielu 03.10.2016. a.

JGi legaalse (maksustatava) tulu suuruse kindlaksmääramisel on tuginetud 03.11.2017

vaatlusprotokollile, milles on käsitletud perioodi jaanuar 2011–veebruar 2018. JGi esindaja

leiab, et kuna JG ja Pavel Gammeri abielu lahutati 2016. a, pole JGi maksutatav tulu sellele

järgnevast ajast asjassepuutuv.

Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas täpselt on kohus tuvastanud JGi tegeliku tulu ja

elatustaseme erinevuse. Maakohtu otsuses märgitu, et JG ei andnud ütlusi, ei tähenda, et kõik

prokuratuuri väited on õiged ja veenvad.

JG esindaja on viidanud riiklikult tunnustatud finantsekspertiisi valdkonna eksperdile UV

asjatundja arvamusele. Riiklikult tunnustatud finantsekspert jõudis järeldusele, et JGl ja Pavel

Gammeril puudub elatustaseme erinevus perioodil 2011 kuni 2018. a.

JG esindaja leiab, et UV ütlused ja arvamus on käsitatav tõendina ning selle tegemisel on

riiklikult tunnustatud ekspert kasutanud finantsvallas oma eriteadmisi.

Ütluste andmisel ja arvamuse esitamisel on ekspert viidanud mitmetele finantsarvestust

puudutavatele vigadele, mis on tehtud prokuratuuri poolt koostatud vaatlusprotokollides.

Isegi kui asuda seisukohale, et UV arvamus ei ole tõend, siis kohus on ise pidanud seda

kaitseversiooni esitamiseks, mistõttu oleks kohus pidanud andma hinnangu UV väidetele.

Sõiduauto Land Roveri kõik maksed on tasunud äriühing, mistõttu ei ole põhjendatud väita, et

JG tasus sõiduki eest teadmata päritolu sularahaga vähemalt 30 000 euro ulatuses. Samuti on

ebaõige arvestada JG väljaminekutena omavalmistatud sõidukiga (reg.nr DDDDD) seotud

kulusid, kuna need on sularahakuludena juba arvestatud Pavel Gammeri väljaminekutena.

Ebaõigesti on hinnatud ka KKK kinnisasja soetamise kulusid. See soetati Pavel ja JG

ühisomandisse 140 000 euroga. Ülejäänud 70 000 eurot jäeti tasumata ja MTA tegi

27.02.2019. a maksuotsuse nr 12.2-3/040952-14, milles tuvastati, et kinnistu müügihind jäeti

tasumata 70 000 euro ulatuses Pavel Gammeri poolt. MTA määras OÜ Escado Grupp

tasumiseks tulumaksu. Antud küsimuses esitas Escado Grupp OÜ Pavel Gammeri vastu hagi

tsviilasja 2-19-11841. Kuna Pavel Gammer ei ole KKK eest tasunud 70 000 eurot, siis on

ebaõigesti leitud, et Pavel Gammer tegi makse teadmata päritoluga rahaliste vahendite arvel.

2011 kuni 2014. a ja 2018. a kohta on sularahatulud jäetud finantsülevaatesse kaasamata,

kuigi sularahatulude kohta on andmed olemas.

Isegi, kui kohus asub seisukohale, et JGl esineb elatustaseme erinevus, siis puuduvad tõendid,

et JG oleks saanud vara süüteoga või kuriteoga seoses. JG teadis, et tema abikaasa sissetulek

on seaduslik ning pärineb Pavel Gammeri seaduslikust ettevõtlusest, mis seondub hotellide ja

restoranide omamisega. Kuna Pavel Gammeri vara pärines hotellide ja restoranide

seaduslikust majandustegevusest, siis ei ole täidetud KarS §-des 831 kuni 84 sätestatud

eeldused JG kui kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks.

Maakohus on jätnud tähelepanuta JGi esindaja taotluse kohaldada KarS § 831 lg-t 3. JG on

kolme lapse ema, mistõttu kogu tema vara arestimine ja talle üle poole miljoni euro suuruse

finantskohustuse seadmine ühe kuulise maksetähtajaga on ilmselgelt ebamõistlikult koormav.

Konfiskeerimise korral ei ole JGl piisavalt varalisi vahendeid, et sellist nõuet tasuda. JGlt

sisuliselt kogu tema vara konfiskeerimine väljuks vara konfiskeerimise eesmärgist ja omaks

kolmanda isiku suhtes iseseisva sanktsiooni toimet.

Maakohus ei ole arvestanud ka palus JG esindaja taotlust, et kohus vähendaks

konfiskeerimisele kuuluvaid summasid rahuldatava avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme

võrra.

Tsiviilkostja GBGRUPP Holding OÜ (Escado Grupp OÜ õigusjärglane) lepinguliste

esindajate apellatsioon

Esindajad taotlevad tühistada maakohtu otsus järgmistes osades:

GBGrupp Holding OÜ suhtes AS-i MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamise ning

GBGrupp Holding OÜ-lt AS-i MiniCredit (pankrotis) kasuks 597 319,01 euro välja

mõistmise osas ning

Tsiviilhagi tagamiseks Bentley Continental GTS (numbrimärgiga BBBBB) aresti ja 473

093,59 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi kinnistule registriosaga nr KKKKKKK kehtima

jätmise osas

Veel taotlevad apellandid GBGrupp Holding OÜ-lt sõiduauto Bentley Continental GTS

hoiustamise kulude riigi kasuks välja mõistmist.

Apellandid taotlevad, et ringkonnakohus teeks nimetatud osas uue otsuse, millega jätaks AS-i

MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata ning tühistaks tsiviilhagi tagamiseks

sõiduautole Bentley seatud aresti ning kinnistule seatud hüpoteegi. Sõiduauto Bentley

hoiustamise kulud paluvad apellandid jätta riigi kanda.

Kui ringkonnakohus ei jäta tsiviilhagi täies ulatuses läbi vaatamata, paluvad apellandid jätta

tsiviilhagi läbi vaatamata 39 839,32 euro ulatuses.

Kui ringkonnakohus ei jäta tsiviilhagi läbi vaatamata, paluvad apellandid jätta see täies

ulatuses rahuldamata ning tühistada tsiviilhagi tagamiseks seatud arest ja kohtulik hüpoteek.

Kõik menetluskulud paluvad apellandid jätta AS-i MiniCredit (pankrotis) kanda, kohustades

ühtlasi kohustades AS-i MiniCredit (pankrotis) tasuma GBGrupp Holding Oüle hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras igas

kalendripäevas alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku hüvitamiseni.

GBGrupp Holding OÜ jääb kõikide seisukohtade, põhjenduste ning vastuväidete juurde, mille

GBGrupp Holding OÜ õiguseellane esitas esimese astme kohtumenetluses, kordamata

apellatsioonis kõiki seisukohti üle.

GBGrupp Holding OÜ on menetlusse ebaõigesti kaasatatud ning tsiviilhagi tuleb jätta läbi

vaatamata.

KrMS § 39 lg 1 ei võimalda läbi vaadata AS-i MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi GBGrupp

Holding OÜ vastu, kuna GBGrupp OÜ juhatuse liiget ei ole süüdi tunnistatud üheski kuriteos,

mis oleks vahetult põhjustanud kahju, mille hüvitamist AS MiniCredit (pankrotis) taotleb.

Tsiviilkostjaks on isik, kes vastutab süüdistatava tekitatud kahju eest. GBGrupp Holding OÜ

ei vastuta ühegi süüdistatavaks oleva isiku tekitatud kahju eest või muude nõuete, sh

väidetavate alusetu rikastumise nõuete eest.

Ainus süüdistatav, kelle tegevusest tulenevat vastutust oleks teoreetiliselt võimalik GBGrupp

Holding OÜ õiguseellasele Escado Grupp OÜ-le üle kanda, on Escado Grupp OÜ juhatuse

liige J. Lipendina. J.Lipendina ei ole aga süüdi tunnistatud üheski kuriteos, mis oleks vahetult

seotud tsiviilhagis märgitud väidetava kahju tekitamise või alusetu rikastumisega. J.

Lipendina mõisteti KarS § 255 lg 1 ja KarS § 202 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

J.Lipendina süüdi tunnistamine KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 22 lg 3 alusel, KarS §

344 lg 1, KarS § 210 lg 2 ning KarS § 25 lg 2 ega ka KarS § 345 lg 1 alusel ei kaitse

õigushüvesid, mis omaks puutumust AS-le MiniCredit (pankrotis) väidetavalt tekkinud

kahjuga.

Escado Grupp OÜ (kustutatud) juhatuse liikmel J.Lipendinal ei ole kohustusi AS-i MiniCredit

(pankrotis) ees, vaid Escado Grupp OÜ juhatuse liikmena pidi J.Lipendina tegutsema Escado

Grupp OÜ mitte AS-i MiniCredit (pankrotis) huvides.

IG ega V.Jaroševitši tegevus ei ole omistatav Escado Grupp OÜ-le ega GBGrupp Holding

OÜ-le, sest nemad ei ole olnud GBGrupp Holding OÜ seaduslikud esindajad. IG ega

V.Jaroševitši puhul ei esine tegu, millest tulenevalt saaks rääkida kuriteoga tekitatud kahjust.

Puudub ka alusetu rikastumise koosseis.

AS-i MiniCredit (pankrotis) tehtud ülekanded Escado Grupp OÜ-le toimusid AS-i MiniCredit

(pankrotis) juhatuse liikmete teadmisel ja nõusolekul. AS-i MiniCredit (pankrotis) hilisem

ainuaktsionär GBG Oil OÜ on ainetute vaidluste vältimiseks hiljem kinnitanud varakäsutuse

ja maksete õigsust. Karistusõiguslikult ei saa teha etteheiteid, kui tsiviilõiguslikult on antud

tehinguteks nõusolek või hilisem heakskiit.

Isegi kui AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuse liige ja/või raamatupidaja on rikkunud oma

kohustusi AS-i MiniCredit (pankrotis) ees, ei saa pidada tsiviilkostjaks GBGrupp Holding

OÜ-d ega esitada viimase vastu tsiviilhagi. AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuseliikme(te) või

raamatupidaja võimalikud sisesuhtes toimepandud rikkumised ei ole omistatavad GBGrupp

Holding OÜ õiguseellasele ega ka GBGrupp Holding OÜ-le.

AS MiniCredit (pankrotis) ei ole saanud hagi enda nimel esitada, hagi on ebaõigesti

menetlusse võetud ja menetletud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Tsiviilhagi oleks

menetlusosalisena enda nimel saanud ja pidanud esitama AS-i MiniCredit (pankrotis)

pankrotihaldur, kuid seda pankrotihaldur teinud ei ole ning ka sellist hagi maakohtus

menetletud ei ole.

Tsiviilhagi on esitatud ebaõige tsiviilkostja vastu. AS MiniCredit (pankrotis) täitis tegelikult

maksekäsundit, kui tegi Escado Grupp OÜ-le ülekandeid. Praeguses asjas on tuvastatud, et

AS MiniCredit (pankrotis) sai suures koguses sularaha H. Hirve ning P. Gammeriga seotud ja

nende kontrollitavate äriühingute kassast. AS MiniCredit (pankrotis) tegi Escado Grupp OÜ-

le ülekandeid, kuna AS-le MiniCredit (pankrotis) laekus kassast sularaha. Samuti on

tuvastatud, et AS-le MiniCredit (pankrotis) andsid nii tegeliku kasusaajana kui ka

võlausaldaja esindaja ja tegeliku kasusaajana korraldusi Escado Grupp OÜ-le

ülekannete tegemiseks H. Hirv ja P. Gammer. Selliselt loeti täidetuks AS-i MiniCredit

kohustus tagastada H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevate äriühingute kassasse sealt

välja makstud sularaha. Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule,

kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse VÕS § 79 lg 1

kohaselt kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele

isikule täitmise hiljem heaks.

Alusetu rikastumise üldsäte (VÕS § 1028), mida maakohus kohaldas, ei ole asjas tuvastatud

asjaoludel üleüldse kohaldatav. VÕS § 1028 lg 1 asemel kuuluks erisättena kohaldamisele

VÕS § 1029. VÕS § 1029 lähtub põhimõttest, et sooritus ei ole toimunud mitte sellele isikule,

kellele raha faktiliselt üle kanti (antud juhul Escado Grupp OÜle), vaid sooritus on toimunud

tegelikult võlausaldajale ja maksekorralduse andjale.

Kohus on tsiviilhagi lahendades ja rahuldades ületanud hagi piire. TsMS § 439 kohaselt ei või

kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuivõrd

IGle ja V.Jaroševitšile etteheidetavate ülekannete summa on 557 479,69 eurot, ei saa kohus

rahuldada GBGrupp Holding OÜ vastu esitatud tsiviilhagi ulatuses, mis väljub süüdistuse

ning kriminaalasja raamest.

Harju maakohus on 06.01.2023 otsusega mõistnud GBGrupp Holding OÜ-lt välja 597 319,01

eurot. Samas on AS MiniCredit (pankrotis) avaldanud 30.04.2019 hagiavalduse täienduse p-s

3.1 sõnaselgelt, et vähendab oma nõuet 557 479,69 euroni.

Harju maakohus on hagi ebaõigesti rahuldanud. Harju maakohus on tsiviilhagi rahuldamist

põhjendanud sellega, et:

1) ajavahemikus 03.08.2009-09.10.2014 kandis AS MiniCredit (pankrotis) Escado Grupp

OÜ-le üle 557 479,69 eurot;

2) ülekannete tegemiseks puudus õiguslik alus, kuna rendilepingut, mille alusel arveid

väljastati, ei eksisteerinud;

3) tõendatud ei ole AS-i MiniCredit (pankrotis) kõigi osanike nõusolek selliseks tegevuseks.

Maakohtul ei oleks olnud alust tsiviilhagi rahuldamiseks, isegi kui need väited oleks õiged.

Isegi kui rendiarved ise on fiktiivsed või kui arveid on esitatud fiktiivse või puuduva

rendilepingu alusel, ei tähenda see, et maksed oleksid olnud alusetud ning maksed tuleks AS-

le MiniCredit (pankrotis) tagastada. Näilise tehingu puhul tuleb arvestada TsÜS § 89 lg-t 3,

mis näeb ette, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud

tehingule selle tehingu kohta sätestatut.

AS MiniCredit (pankrotis) ei oleks saanud kassast sularaha, kui ei oleks seda koos

teenustasuga edasi maksnud Escado Grupp OÜ-le. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et

toimus raharing, kus AS MiniCredit (pankrotis) sai H.Hirve ja P.Gammeri kontrollitavate

äriühingute kassast sularaha, millega tasuti AS-i MiniCredit (pankrotis) töötajatele palkasid.

Samas ulatuses tehti ülekanded Escado Grupp OÜ-le. Kui MiniCredit (pankrotis) ei oleks

teinud ülekandeid Escado Grupp OÜ-le, poleks ka AS MiniCredit (pankrotis) saanud kassast

sularaha . Seega tagastas AS MiniCredit (pankrotis) kõnealuste ülekannetega raha, mille oli

eelnevalt sularahas kassast saanud.

Ebaõige on tsiviilhagis esitatud väide, et AS-i MiniCredit (pankrotis) juhatuse liige V.

Jaroševitš oli teadlik, et iga kuu tehakse AS-i MiniCredit (pankrotis) ja Escado Grupp OÜ

vahel ilma õigusliku aluseta ülekandeid. Kanded ei olnud tehtud ilma õigusliku aluseta, vaid

need tuli teha, kuna AS MiniCredit (pankrotis) oli saanud kassast sularaha.

Kuna raha pärines eelnevalt H. Hirve ja P. Gammeri restorani- ja muude äride kassast, oli H.

Hirve ja P. Gammeri otsustada ka see, kuhu võlgnik saadud raha tagastamise kohustuse

täidab. Selles ei ole midagi etteheidetavat, kui võlausaldaja palub enda ees oleva kohustuse

täita kolmandale isikule.

H. Hirve, P.Gammeri ega nendega seotud äriühingute, kelle vahendite üle peeti arvestust X

kassas, AS-i MiniCredit (pankrotis) ega ka Escado Grupp OÜ vahel ei ole kunagi olnud

vaidlust selles, et AS MiniCredit (pankrotis) pidi Escado Grupp OÜ-le tegema saadud

sularaha eest ülekandeid. Asjaolu, et AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur on olnud või

pidi kannatanu esindajana olema teadlik ka suurest rahasummadest, mis laekusid AS-le

MiniCredit (pankrotis), kuid sellegipoolest esitas AS MiniCredit (pankrotis) hagi GBGrupp

Holding OÜ vastu, ei ole etteheidetav GBGrupp Holding OÜ-le ega võimalda järeldada, et

hagi, mis põhineb alusetu rikastumise sätetel või alternatiivselt deliktil, kuuluks

rahuldamisele.

Ebaõige on maakohtu otsuses märgitu, et sularahakassa väljamaksed ja ülekanded Escado

Grupp OÜ-le ei klapi. Kohus on otsuse p 515 teises lõigus, kus võrdles sularahakassast

saadud summasid Escado Grupp OÜ-le välja makstud summadega, liitnud summad kokku

ebaõigesti, arvestamata täpset kuud ja kalendriaastat. Selliselt on kohus teinud ka ebaõiged

järeldused, et perioodil 2010–2014 saadud ja väljamakstud summad ei klapi. Näiteks on

ebaõiged kohtu 2013. a arvestuses märgitud väljamaksed summas 66 490 eurot. Õige summa

on 55 590 eurot. Erinevus tekib sellest, et ühel juhul on kokku liidetud summad makse kontolt

tegemist kuupäeva alusel. Seevastu juhul, kui teha arvetus selliselt, et liita kokku summad

tsiviilhagis märgitud arvete kuupäevade järgi, siis summad klapivad. Lisaks ei võimalda aasta

jooksul tehtud sissemakse summade kokku liitmine ja võrdlemine aasta jooksul tehtud

väljamaksetega teha põhjapanevaid järeldusi selle kohta, et AS-i MiniCredit saadud summad

ning väljamakstud summad ei ole omavahel vältimatult seotud. Selleks, et teha põhjendatud

järeldusi saadud ja väljamakstud summade kohta, tuleb võrrelda iga konkreetset sisse- kui ka

väljamakset iga konkreetse nn rendiarvega. Väidet, et sularahana toodud summad ning Escado

Grupp OÜ-le väljamakstud summad on ühemõtteliselt seotud, kinnitab käesolevale

apellatsioonile lisatud tabel.

Nõuete esitamine kriminaalasjas ei ole võimalik ega põhjendatud ka seetõttu, et tehingute

tegemiseks on aktsionäride ja tegelike kasusaajate nõusolek või hilisem heakskiit. Kohus on

asunud otsuses ebaõigele seisukohale, et maksete tegemiseks on puudunud AS-i MiniCredit

(pankrotis) aktsionäride heakskiit. Kohus on ise otsuses sedastanud, et toimus raharing. Seda

on aga võimalik teha üksnes seotud äriühingute ning raharingi puudutavate kokkulepete

alusel.

kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud, et AS-i MiniCredit ainuaktsionär GBG Oil OÜ on

01.08.2018. a vaidluste vältimiseks võtnud vastu ka AS-i MiniCredit (pankrotis)

ainuaktsionäri otsuse selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas lahendatava tsiviilhagi aluseks

olevaid maksed on igal juhul tegeliku kasusaaja poolt heaks kiidetud. Nõusolek või hilisem

heakskiit maksete tegemiseks välistab IG ja V. Jaroševitši süüdi tunnistamise, mis ühtlasi

välistab ka tsiviilhagi rahuldamise võimaluse.

GBGrupp Holding OÜ ei vastuta ka VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. AS

MiniCredit (pankrotis) ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks AS

MiniCredit (pankrotis) nõude kvalifitseerida VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Puudub J.Lipendina tegu, mis oleks omistatav Escado Grupp OÜ-le, ning norm, mida J.

Lipendina ja/või Escado Grupp OÜ oleks rikkunud, mille kaitseeesmärgiks ole olnud ära

hoida AS-le MiniCredit (pankrotis) väidetavalt tekkinud kahju.

Harju Maakohtu 06.01.2023 otsusega mõisteti J.Lipendina KarS § 202 lg 2 p 3 alusel esitatud

süüdistuses õigeks. Järelikult on AS MiniCredit (pankrotis) viited VÕS § 1045 lg 1 p-le 7

ning väidetavale kaitsenormile KarS §-le 202 ebaõiged. Eelnev tähendab, et samu etteheiteid

ei saa teha ka Escado Grupp OÜ-le ega ka GBGrupp Holding OÜ-le.

Escado Grupp OÜ juhatuse liige J.Lipendina oli Escado Grupp OÜ juhatuse liikmena

kohustatud tegutsema Escado Grupp OÜ mitte ühelgi kolmanda isiku huvides.

IG ja/või V. Jaroševitši suhtes tehtavad etteheited ja/või nende kohta tehtud süüdimõistvad

otsuseid ei ole VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel ühelgi juhul omistatavad Escado

Grupp OÜ-le ega ka GBGrupp Holding OÜ-le.

Samad argumendid välistavad GBGrupp Holding OÜ vastutuse ka VÕS § 1043 ja VÕS §

1045 lg 1 p 8 alusel. Escado Grupp OÜ käitumine ei ole olnud heade kommete vastane,

Escado Grupp OÜ eesmärgiks pole kunagi olnud AS-le MiniCredit (pankrotis) kahju

tekitamine. Selles, et AS MiniCredit AS MiniCredit (pankrotis) on täitnud maksekäsundit

ning täitnud saadud sularaha tagastamise kohustuse võlausaldaja palvel kolmandale isikule

Escado Grupp OÜ-le, ei ole midagi heade kommete vastast.

AS-i MiniCredit väidetavad nõuded GBGrupp Holding OÜ vastu on aegunud, kuid kohus ei

ole otsuse tegemisel aegumise vastuväitega arvestanud.

AS MiniCredit (pankrotis) on esitanud GBGrupp Holding OÜ õiguseellase Escado Grupp OÜ

vastu tsiviilhagi 21.09.2018, s.o enam kui üheksa aastat pärast esimest makset ning ca neli

aastat pärast viimast makset. Sõltumata sellest, kas kvalifitseerida AS-i MiniCredit (pankrotis)

esitatud nõue alusetu rikastumise nõudena (1028 jj) või deliktina (VÕS § 1043), on nõue igal

juhul aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja

kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. AS MiniCredit (pankrotis)

juhatuse liikmed olid maksetest teadlikud. Kuivõrd AS MiniCredit (pankrotis) kasutas IGt

raamatupidajana ning kohtuotsuse kohaselt tegi just IG ülekandeid Escado Grupp OÜ-le, olid

TsÜS § 133 lg 1 kohaselt ka AS-le MiniCredit (pankrotis) teada, et Escado Grupp OÜ-le tehti

ülekandeid.

TsÜS § 151 lg 1 kohaselt hakkab alusetu rikastumise puhul aegumine iga üksiku makse puhul

vastava makse tegemisest.

Käesoleval juhul on AS MiniCredit (pankrotis) üritanud maksma panna väidetavaid nõudeid,

mille aluseks olevad asjaolud pärinevad niivõrd ammusest ajast, et need ei vaja enam

õiguskaitset ning nende suhtes tuleb kohaldada aegumist.

3. Menetlus ringkonnakohtus

Apellandid jäid esitatud apellatsioonide juurde. Ükski apellatsioonimenetluse pool

vastaspoole apellatsiooniga ei nõustunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Maksukuritegu

I

4.1

J. Lipendina kaitsja on leidnud apellatsioonis, et süüdistusakt ei vasta nõuetele, kuna

selles pole esitatud faktilisi asjaolusid, mis näitaks, et deklaratsioonid sisaldasid ebaõigeid

andmeid ja seega oleks esitatud maksuhaldurile ebaõigeid deklaratsioone. Samuti heidab

kaitsja ette, et süüdistuses pole ära näidatud ametliku raamatupidamise andmeid ega ebaõigete

ja tegelike andmete võrdlust. Kaitsja leiab, et kui ebaõiged andmed on jäetud tegelike

andmetega võrdlemata, ei ole võimalik teha valeandmeid puudutavaid järeldusi.

Kaitsja etteheide on alusetu. Süüdistuses on loetletud deklaratsioonid, milles valeandmeid

esitati, ning ära näidatud nii see, mis andmed maksuhaldurile esitati, kui ka see, mis ulatuses

eri makse deklareerimata jäeti (Emerana puhul on see toodud ära süüdistuse punktis 12.31,

Restoplusi puhul punktis 12.32.). Juba see on teave sisaldab piisavalt väiteid, mille alusel on

süüdistataval võimalik süüdistusele vastu vaielda, seada kahtluse alla seda, kas süüdistuse

tõendid neid väiteid kinnitavad, ning esitada ise tõendeid lükkamaks süüdistuse väiteid ümber.

Praegusel juhul on süüdistusele aga lisatud ka osaühingute väljamaksete kohta tabelid, millest

nähtuvad perioodiliste väljamaksete saajad, maksuhaldurile deklareeritud ja deklareerimata

jäetud summad ning väljamaksete kogusumma ning tasutud ja kinnipeetud ning tasumata ja

kinni pidamata jäetud maksud. Neile tabelitele on süüdistuse teksti juures viidatud ja

märgitud, et tabelite puhul on tegemist süüdistuse lahutamatu osaga. Seda, et need andmed on

süüdistuses ära toodud, on tegelikult apellatsioonis märkinud kaitsja isegi. Nimelt on

apellatsioonis heidetud ette seda, et süüdistuses on liigselt avatud tõendit – maksuarvestust.

Seega tunduvad kaitsja argumendid vastuolulised – ühest küljest heidab kaitsja ette seda, et

asjaolusid pole tõenditele tuginedes piisavalt avatud, teiselt aga seda, et süüdistuses on olulisi

andmeid sisaldavat tõendit avatud liiga suures ulatuses. Kaitsja väitega, et prokuratuur on

rikkunud menetlusõigust sellega, et on süüdistuses avanud tõendi sisu liiga suures ulatuses,

ringkonnakohus ei nõustu. Süüdistuses on toodud ära konkreetsed andmed, millele süüdistuse

väited tuginevad, need andmed on esitatud ülevaatlikkuse huvides tabelina ning on raske ette

kujutada, kuidas oleks saanud neid andmeid teisiti esitada, nii et andmete ülevaatlikkus

säiliks. Ringkonnakohtu hinnangul teenib nende andmete lisamine süüdistusele vaid

kaitseõiguse huve ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa nende andmete lisamist pidada

menetlusõiguse rikkumiseks.

II

4.2

Maakohus on mh maksukuriteo puhul tuginenud J. Lipendina ütlustele. J. Lipendina

kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud, mistõttu avaldati tema eeluurimisel kahtlustatavana

antud ütlused, tõendite kd 84, tl 197-198). J. Lipendina kaitsja apellatsioonis on väidetud, et J.

Lipendinat mõjutati kohtueelses menetluses ebaseaduslikult – kui ta oli vahi all, käisid

menetleja ametnikud korduvalt temaga vestlemas. Kaitsja leiab, et sellised vestlused

kujutavad endast kaitseõiguse rikkumist, sest neil ei tutvustata süüdistatavale tema õigusi,

neile ei kaasata kaitsjat ning neid võidakse kasutada selliseid mõjutusvahendeid, mis on

menetlustoimingul lubamatud.

Veel on kaitsja toonud välja, et J. Lipendina ei lugenud isiklikult ülekuulamisel antud ütlusi

üle, kuid kinnitas need allkirjaga siiski.

Kokkuvõttes leiab kaitsja, et olukorras, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, võib

olla tegemist lubamatu tõendiga.

Kohtukolleegium nendib, et kuigi kaitsja räägib apellatsioonis sellest, et kohtueelses

menetluses aset leidnud menetlusõiguse rikkumised võivad olla viinud selleni, et saadud

tõendid on lubamatud, ei ole apellatsioonis otsesõnu ühegi tõendi lubamatuna tõendikogumist

välja jätmist taotletud. Apellatsioon jääb ebamääraseks küsimuses, mis tõendid

menetlusõigust rikkudes saadud on. Seda, et apellatsioonis nimetatud kohtumiste või vestluste

tulemusel oleks saadud tõendeid, millele kohtus tugineti, apellatsioonist ei nähtu. See, et

lisaks J. Lipendina ülekuulamistele peeti temaga vestlusi, mida ülekuulamisena ei

vormistatud, ei tähenda isegi juhul, kui neid vestlusi pidada menetlusseadustikuga mitte

kooskõlas olevaks, automaatselt, et korrektselt toimunud ülekuulamisel saadud ütlused tuleks

tõendina kõrvale jätta. J. Lipendina kohtueelses menetluses antud ütlused ise ei anna põhjust

järelduseks, et need on antud survestamise tulemusel. J. Lipendina ei ole andnud süüdistuse

versiooni kahtlust äratavas ulatuses toetavaid ütlusi; maakohtu otsusest ilmneb, et teistest

tõenditest nähtuvatele asjaoludele tuginedes on kohus pidanud leidnud, et J. Lipendina on

oma rolli süüks pandud tegudes pisendanud(maakohtu otsuse p 136, 368, 398), ning on

seetõttu jätnud J. Lipendina ütlused osaliselt kõrvale (millele on kaitsja omakorda vastu

vaielnud). Seega oleks analüüsimiseks, kas lisaks menetlusseadustiku nõuete kohaselt

toimunud ülekuulamistele toimunud vestlused olid õigusvastased ja kas nende tõttu tuleks J.

Lipendina kohtueelses menetluses antud ütlused tõendite kogumist välja jätta, põhjust siis, kui

apellatsioonis oleks ära näidatud, kuidas mainitud vestlused J. Lipendina ütlusi mõjutasid.

Kaitsja on märkinud, et seda, mis täpselt kohtumisel juhtus, „on tagantjärgi raske tõendada,

kuid kaitsja hinnangul ilmestab vestluste ja ülekuulamiste kronoloogia selgelt, et J. Lipendinat

survestati andma üksikasjalikke ütlusi“. Ringkonnakohus tõdeb, et sellest näitest endast

nähtub, et see on oletuslik.

Ka maakohus on leidnud, et vestluste mõju J. Lipendina ütlustele tuvastatav pole. Kohus

märkis, et J. Lipendinal, kes loobus kohtus ütluste andmisest, olnuks „võimalik selgitada

kohtumenetluses tema võimalikku mõjutamist ja selle täpseid asjaolusid ning kuidas see võis

mõjutada tema ütluste sisu“ (otsuse p 136). Kaitsja on maakohtu öeldule apellatsioonis

vastanud, et kohtus ütluste andmisest keeldumist ei või tõlgendada süüdistatava kahjuks.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei olegi maakohus seda teinud, kohus on lihtsalt juhtinud

tähelepanu asjaolule, et kuna süüdistatav ise ütlusi anda ei soovinud, ei ole tõendeid, mis

kinnitaks väiteid J. Lipendina ebaseadusliku mõjutamise kohta. Seda ei tõenda ka J. Lipendina

abikaasa V. Lipendini maakohtus öeldu, millele apellatsioonis viidatakse. Maakohtu 15.

septembri 2020 istungi protokollist ilmneb, et V. Lipendin keeldus kohtus ütluste andmisest.

Teatades, et ta ei soovi ütlusi anda, mainis ta, et poleks ka varem ütlusi andnud, aga tegi seda,

sest uurija ütles, et tema abikaasat ähvardab vanglakaristus. Pisut hiljem lisas ta, et

politseiametnike sõnul pidi tema abikaasat ähvardama pikk vanglakaristus kelmuse eest, kui

tema annab ütlusi, lubatakse vahistatud J. Lipendina aga vanglast välja. Ringkonnakohus

möönab, et KrMS § 63 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks

kasutada ka sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõendeid. Praegusel juhul on V. Lipendini

maakohtus öelduga ringkonnakohtu hinnangul siiski vähe peale hakata, kuna öeldu piirdub

üldsõnalise, aga vastuolulise väitega. Kui esialgse väite kohaselt selgitati talle üksnes, et tema

abikaasat ähvardab pikk vangistus, siis vaid pisut hiljem väitis V. Lipendin hoopis, et teda

mõjutati ütlusi andma lubadusega, et J. Lipendina pääseb vanglast. Kuna V. Lipendin ütlusi

anda ei soovinud, ei olnud võimalik välja selgitada, kas tema mõjutamine ületas lubatu piire.

Lõpuks tuleb tõdeda sedagi, et V. lipendini väide käib tema ütluste andmise kohta, ega tõenda

J. Lipendina survestamist.

III

4.3

Maakohus on selle tuvastamisel, mis ulatuses jäeti erinevaid maksustatavaid

väljamakseid deklareerimata ja neilt maksud maksmata, lähtunud Maksu- ja Tolliameti

(MTA) maksuarvestusest.

Mitu kaitsjat on apellatsioonis leidnud, et maakohus on lugenud maksuarvestuse ebaõigesti

lubatavaks tõendiks.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate arvates ei vasta maksuarvestus ühelegi KrMS § 63 lg 1

nimetatud tõendi liigile. Viitega kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10 tehtud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse punktile 10 on väidetud, et KrMS § 63 lg 1 järgi võib küll tõend

olla lisaks seal loetletuile ka muu dokument, kuid tõendina saab kasutada seega üksnes sellist

dokumenti, mille sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo

toimepanemise mingi asjaolu.

See väide on alusetu. Viidatud Riigikohtu otsus ei ütle, et tõendina saab kasutada üksnes

dokumenti, „mille sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo

toimepanemise mingit asjaolu“. Tsiteeritu puhul on tegemist hoopis Riigikohtu antud otsese

tõendi määratlusega. Riigikohus on aga samas otsuse punktiski märkinud, et lisaks otsestele

tõenditele on kriminaalmenetluses kasutatavad ka kaudsed tõendid, „mis ei kajasta küll

kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude

kohta“. Seega on ekslik juba väide, et tõendi tunnustele vastab ainult selline dokument, mille

sisuks on teave, mis mingit tõendamiseseme asjaolu vahetult tõendab või kummutab.

Ekslik on aga ka edasine käsitlus, mille kohaselt pole MTA maksuarvestuse puhul tegemist

dokumendiga, mis sisaldaks vahetult teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Nimelt on

seisukohta, et tegemist ei ole vahetult tõendamiseseme asjaolude kohta teavet sisaldava

dokumendiga, põhjendatud argumendiga, et MTA maksuarvestus on koostatud PPA

tellimusel ja PPA esitatud materjalide alusel. See väide ei näita mitte seda, kas tõend sisaldab

tõendamiseseme asjaolu vahetult kinnitavat või välistavat teavet, vaid seda, kas tegemist on

algse või tuletatud tõendiga. Apellatsioonis osutatud asjaolu, et maksuarvutus koostati PPA

esitatud materjalide alusel, tähendab, et tegemist on tuletatud tõendiga. Kohtukolleegium

nendib, et ka tuletatud tõendid pole kriminaalmenetluses keelatud. Tuletatud tõend on nt

vaatlusprotokoll või teistest tõenditest saadud andmete alusel tehtud ekspertiisi akt.

Ringkonnakohtu hinnangul on maksuarvestus tõend, mis tõendab vahetult tõendamiseseme

asjaolu – sellest nähtub maksukohustuse varjamise ulatus ja sellest tulenevalt KarS § 3891

koosseisutunnuseks oleva kahju suurus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetleja sellega,

et pöördus maksukohustuse varjamise ulatust näitava tõendi saamiseks MTA poole,

menetlusõigust rikkunud. MTA kui maksuhalduri pädevusse kuulub maksukorralduse seaduse

§ 10 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt maksude arvestuse õigsuse kontrollimine ja tasumisele

kuuluva maksusumma määramine. Kui on olemas asutus, kelle pädevusse mingi konkreetse

asjaolu tuvastamine kuulub ja kellel on ka omal algatusel õigus sama asjaolu kontrollida,

tundub vastava asjaolu väljaselgitamiseks sellele asutusele päringu tegemine igati asjakohane.

Sellest tulenevalt ei saa päringu tegemist pidada kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks.

Arvestades seda, et kriminaalasja menetleja oli Politsei- ja Piirivalveamet ja Maksu- ja

Tolliamet on koostanud maksuarvestuse Politsei- ja Piirivalveameti jaoks viimase kogutud

materjalide alusel (vt kaaskirjad ja maksuarvestuse esileht: tõendite kd 44, tl. 49–56), peab

ringkonnakohus asjassepuutumatuks J. Lipendina kaitsja viidet sellele, et vastavalt Riigikohtu

praktikale võib menetleja olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda

edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Esitatud andmetest ei nähtu, et maksuarvestuse

koostanud ametnikud oleks ühtlasi osalenud uurimisasutuse ametnikena praeguse

kriminaalasja kohtueelses menetluses.

Kuigi maakohus leidis, et maksuarvestuse puhul on tegemist lubatava tõendiga, märkis kohus,

et isegi, kui maksuarvestust tõendina kasutada ei saaks, on tegemist abimaterjaliga, mis

lihtsustab tõenditest järelduste tegemist. Sellele on kaitsjad vaielnud vastu argumendiga, et

kui tegemist on abimaterjaliga, siis tuleks esmalt vahetute tõendite pinnalt tuvastada, kas

maksuarvestuses on kajastatud algandmed õigesti. Sellega seoses tuleb märkida, et see, kas

algandmed, millele MTA tugines, on õiged, on oluline ka juhul, kui tegemist on tõendiga.

Kuivõrd tegemist on tuletatud tõendiga, sõltub tema tõenduslik väärtus ilmselgelt selle

aluseks olevate andmete õigsusest. Sisuliselt on sama leidnud ka maakohus, kes on otsuses

märkinud, et maakohtus toimunud kohtulikul arutamisel on uuritud ka maksuarvestuse

aluseks olevaid tõendeid (otsuse p 110). See omakorda tähendab, et kohus pidi ka neid

tõendikogumisse kuuluvaid tõendeid hindama. N. Petsenevskaja kaitsja on leidud, et kohus ei

ole seda teinud. Kaitsja osutab, et maksuarvestuse koostamiseks anti Maksu- ja Tolliametile

üle 418 faili ja 67 turvaklambriga suletud kaustaga. Maakohus on otsuse punktis 115 üksnes

nentinud, et maksuarvestuse andmeid „neid saab kontrollida“ ega ole kinnitanud, et kohus

neid kontrollis. Kohtukolleegiumi hinnangul on see etteheide alusetu. Maksukohustuse

varjamise tõendite käsitlus ei lõppe maakohtu otsuses punktiga 115. Edasise käsitluse raames

on kohus analüüsinud nii raamatupidamisdokumentide kui failide vaatlusprotokolle ja teinud

neist järeldusi. Neis vaatlusprotokollides on vaadeldud samu dokumente ja faile, mis esitati

Maksu- ja Tolliametile maksuarvestuse koostamiseks. Muu hulgas on maakohus kontrollinud,

et vaatlusprotokollis kajastatud andmed vastavad turvaklambritega kinnitatud dokumentide

ning IT-seadmel asunud failides kajastatud andmetele (vt nt otsuse p 182). Ringkonnakohus

on seisukohal, et maakohtu kohustus hinnata ka neid kohtule esitatud tõendeid, millel

maksuarvutus põhines, ei tähenda seda, et kohus peaks ise kordama sama maksuarvutust.

Piisav on see, et kohus tutvub algandmetega ja kõrvutab neid maksuarvestuses tooduga

niivõrd, et kohtul tekiks veendumus, et nende andmete põhjal tehtud maksuarvestus on

usaldusväärne – just seda ongi maakohus teinud.

Apellatsioonides on leitud, et maksuarvestus ei ole algandmeid kajastatud õigesti. Nimelt on

MTA lugenud näiteks Novatek Holding OÜ töötajatele sularahas tehtud väljamaksed

ebaõigesti Restoplus OÜ väljamakseteks ja xls-failides kajastatud 2015, 2016 ja 2017

arvepidamist Restoplus OÜ kassaks ning neis failides kajastatud väljamakseid H. Hirvele, P.

Gammerile, J. Lipendinale, A. Russalimile ja SPle Restoplus OÜ väljamakseteks. See

etteheide on alusetu – nagu maakohuski, on ka ringkonnakohus seisukohal, et kõnealustes

failides kajastatud arvepidamist on põhjust pidada Restoplusi omaks ning nii ümbrikupalku

kui ka muid deklareerimata väljamakseid tehti Restoplusi vahenditest.

4.4

Maakohus lähtus selle tuvastamisel, mis ulatuses on jäetud maksud kinni pidamata või

tasumata, ka J. Lipendina IT-seadmete koopiafailides olnud andmetest. xls-failides olevad

töötabelid sisaldasid andmeid ametliku (ülekandega makstava) ja mitteametliku (sularahas

makstava) töötasu kohta (tõendite kd 35, tl 8-20). Kuigi kaitsjad juhtisid tähelepanu sellele, et

palgalehtedel on kirjas ka Novatek Holding OÜ ja Escado Grupp OÜ töötajad, luges

maakohus kõik töötabelites nimetatud töötajad Restoplusi töötajateks. Kohus möönis, et

„töötabelist nähtuvalt on töötajatele deklareeritud osaliselt väljamakseid ka Escado Grupp OÜ

ja Novatek Holding OÜ-st“, kuid leidis, et „asjaolu, et töötajatele deklareeriti väljamakseid ka

mõnest teisest äriühingust, ei välista seda, et tegemist on Restoplus OÜ töötajatega“. Ühtlasi

pidas kohus oluliseks sedagi, et vahetult enne, kui Novatek Holding OÜ pangakontolt maksti

palka töötajatele, kes olid töötabelis märgitud BH õlletehase töötajateks, on Restoplus OÜ

kontolt tehtud ülekanne Novatek Holding OÜ pangakontole.

Sellele on apellatsioonides vaieldud vastu argumendiga, et pubil „Beer House“ ei ole

õlletehast, vaid õlletehas on Novatek Holding OÜ-l. Ka on apellantide hinnangul arusaamatu,

millele tuginedes on kohus hinnanud Restoplus OÜ poolt Novatek Holding OÜ-le väidetavalt

tehtud ülekanded Restoplus OÜ töötajatele tehtud väljamakseteks.

Ringkonnakohtu hinnangul pole vaidlust selles, et õlle tootmisega tegelenud töötajad töötasid

ametlikult Novatek Holding OÜ-s: ka maakohus on möönnud, et palka, mida need töötajad

said pangaülekandega, maksti Novatek Holding OÜ kontolt. Seega formaalselt viitab kõik

sellele, et õlletehase töötajatel oli töösuhe Novatek Holding OÜ-ga, seda enam, et Novatek

Holding OÜ oli ametlikult ka ettevõte, mis tegeles õlle tootmisega. Samas näitavad praeguse

kriminaalasja raames uuritud tõendid, et piir n-ö kontserni ettevõtete vahel oli ebamäärane

(seejuures näitab PRIA toetusega seonduv, et just Novatek Holdingut võiski olla mingite

tegevuste puhul olla n-ö fassaad). Nii on küsimus selles, mis ettevõte reaalselt töötajatele

palka maksis. Maakohus asuski seisukohale, et seda tegi Restoplus: tema sularahakassast

maksti ümbrikupalka, aga ka ametlikult makstud palk tuli lõppkokkuvõttes Restoplusi

vahenditest. Seega ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul eitanud, et ametliku palga

maksis õlletehase töötajatele välja Novatek Holding, kohus pidas aga oluliseks seda, et

rahasumma, mis palkadeks välja maksti, tuli sisuliselt otse Restoplusilt, Novatek Holdingu

rolliks jäi pelgalt saadud summa välja maksmine. Ringkonnakohus tõdeb, Novatek Holdingu

arvelduskonto väljavõtte (CD-plaat: kd 6; tl. 132) kohaselt peab see paika. Seega on

põhjendatud maakohtu järeldus, et palka maksti Novatek Holdingu töötajatele Restoplusi

rahaliste vahendite arvel. Samas – kuna seda, et pangaülekandega makstud palkadelt poleks

ettenähtud makse kinni peetud või maksmata jäetud, pole ette heidetud –, pole

kohtukolleegiumi arvates üldse määravat tähtsust sellel, milline ettevõte seda palka maksis

või millise ettevõtte vahenditest seda palka maksti. Oluline on see, milline ettevõte maksis n-ö

ümbrikupalka, millelt makse ei makstud või kinni ei peetud.

Selle tuvastamine, et Novatek Holding sisuliselt üksnes jaotas laiali Restoplusilt saadud

palgaraha, omab tähtsust vaid nii palju, et see saab pakkuda täiendavat kinnitust võimalikule

muude asjaolude põhjal tehtavale järeldusele, et ümbrikupalka maksis Restoplus. Samas ei

välistaks ka seisukoht, et osade töötajate ametliku palga maksjana tuleb käsitada Novatek

Holdingut või Escado Gruppi, võimalust, et ümbrikupalka maksis Restoplus. Ringkonnakohus

ei näe mingit põhjust välistamaks võimalust, et isikule maksidki palka nii Novatek Holding

OÜ kui ka Restoplus OÜ. Kuna sularahas makstud palga puhul oli tegemist mitteametliku

palgamaksmisega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul määrav mitte see, mis ettevõttes isikud

ametlikult töötasid, vaid – niivõrd kui selle tuvastamine on võimalik – see, kuidas nähti

töösuhet mitteametlikus arvestuses ning see, mis ettevõtte rahalistest vahenditest neile palka

maksti. Kaitsjad on apellatsioonis leidnud, et kuna töötabelites on palgaarvestus iga töötaja

kohta ühtne, nii et selles on kajastatud nii ülekandega kui ka sularahas makstav palk, siis ei

saanud isikul olla kahte eri töösuhet. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Ühtne

palgaarvestus näitab eelkõige seda, et kontsernisiseselt ei peetud oluliseks, millise ettevõtja

töötajaga tegemist oli, vaid kõike, mis oli restoranide tööga vähegi seotud, käsitati ühtse

tervikuna. Nagu maakohtu otsuses märgitud, olid õlletehase töötajad töölehtedel samas

arvestuses BeerHouse’i ehk Restoplusi töötajatega.

4.5

Apellatsioonides vaieldakse vastu ka maakohtu järeldusele, et raha, millest sularahas

palka maksti, oli just Restoplusi raha. Ringkonnakohus nendib, et väljamakseorderite järgi

väljamakse teinud ettevõtet tuvastada ei saa. Kohtukolleegium peab keskseks tõendiks J.

Lipendinalt ära võetud andmekandjal olnud faile 2015.xls, 2016.xls ja 2017.xls, mis

kajastavad erinevaid liikumisi sularahakassas, aga ka pangatehinguid. Apellatsioonide

kohaselt kajastasid nende xls-failide kassa kanded kontserni eri äriühingute ja nendega seotud

füüsiliste isikute, sh töötajate sularahade liikumisi, mitte üksnes OÜ Restoplus sularaha

liikumisi. Kaitsjad möönavad, et sularahakassa üle arvestust pidanud IA tunnistajana antud

ütluste kohaselt laekusid tema seifi sularahalised vahendid peamiselt OÜ Restoplus

restoranide käibest. Apellatsioonides on aga rõhutatud, et IA selgituste kohaselt on xls-failides

kajatud ka laekumised, mis ei pärinenud restoranide realisatsioonist. Ka J. Lipendina kinnitas,

et IA juurde seifi toodi raha, mis ei pärinenud X asunud restoranide realisatsioonist. Lisaks

sellele, et kassasse toodi sularaha eri ettevõtetelt, kassast ka võeti sularaha ja pandi erinevate

kontserni äriühingute pangakontodele. Apellatsioonide kohaselt näitab see, kuidas on

kajastatud raha liikumine sularahakassast eri ettevõtete kontodele, et muutus vaid raha n-ö

asukoht, mitte aga raha omanik. Samas on apellatsioonides märgitud, et kassasse laekunud

kontserni eri äriühingute sularahalisi vahendeid ei hoidnud IA seifis eraldi ja neid ei eristatud

ka xls-failides. Sellest tulenevalt on xls-failidest tuvastatav, milliste äriühingute sularaha IA

juurde seifi laekusid, kuid mitte see, millise äriühingu sularaha igaks konkreetseks

väljamakseks kasutati, sest raha kassasse toomise hetkel eri äriühingute rahad segunesid.

Ringkonnakohus möönab, et ka xls-failidest nähtuvalt on sularahakassasse laekunud raha eri

ettevõtetelt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei näita see siiski, et sularahakassas oleks hoitud eri

ettevõtete raha. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega, nagu saaks sellest, kuidas on

arvepidamises kajastatud sularahakassast raha nt Escado Grupi pangakontole liikumine (selle

kohta ei ole märgitud, kellelt kellele ja mis põhjusel on raha üle antud), teha järelduse, et raha

sularahakassast pangaarvele liigutamisel raha omanik ei muutunud. Ringkonnakohtu

hinnangul kummutab selle argumendi apellatsioonideski möönmist leidnud IA tunnistus, et

kassas oleva sularaha üle ei peetud arvestust ettevõtete kaupa. Apellandid ise on teinud sellest

järelduse, et kassas olev sularaha segunes ja kuna osa väljaminekuid ei ole otseselt ühegi

ettevõttega seostatavad, pole kokkuvõttes võimalik eristada, millise äriühingu sularaha igaks

konkreetseks väljamakseks kasutati. Olukorras, kus eri ettevõtete sularaha pandi kokku

kassasse, kust tehti omakorda eri kulutusi, ilma et oleks eraldi peetud arvestust selle üle,

millise ettevõtte varade arvelt seda tehti, ei saa rääkida sellest, et kassasse pandud raha kuulus

endiselt raha kassasse paigutanud ettevõttele. See, et raha sularahakassasse paigutanud

ettevõtete jaoks sealt raha pangakontole paigutamiseks välja võeti ilma, et kande kohta oleks

lisatud muud segitust, kui et raha pannakse pangakontole, näitab ses kontekstis vaid

arvepidamise mitteformaalsust, mitte seda, et ettevõttel oleks olnud kassas vähemalt sellises

ulatuses sularaha. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist umbes samasuguse olukorraga,

nagu mitme süüdistuspunkti (MiniCrediti „rendimaksete“ ja PRIA toetuse) kontekstis

tuvastamist leidnud nn raharingid, kus ettevõtete vahel liigutati rahalisi vahendeid vastavalt

sellele, kuidas ühel või teisel ettevõttel oli rahalisi vahendeid vaja. Kokkuvõttes on

kohtukolleegium seisukohal, et kui eri allikaist pärit raha üle eraldi arvestust ei peetud, oli

arvepidamise järgi sularahakassas olevate rahaliste vahendite puhul tegemist ühtse tervikuga.

Küsimus on selles, kellele kuuluvaks seda ühtset tervikut pidada, kui formaalselt see – nagu

eespool toodud käsitlusest näha – konkreetse ettevõttega seotud polnud.

Arvestades seda, et valdavalt pärines kassas hoitav sularaha Restoplusi opereeritavatest

restoranidest, on kohtukolleegiumi hinnangul põhjust pidada sularahakassat just Restoplusi

omaks.

Lisaks sellele, et kassas hoitav sularaha pärines peamiselt Restoplusilt, on ringkonnakohtu

hinnangul xls-failidest näha, et kuigi sularahakassat on näidatud iseseisvana ettevõtete muude

rahaliste vahendite kõrval, on arvepidamise pidajad seostanud seda siiski eelkõige

Restoplusiga. Raha liikumised ja rahaliste vahendite seis on kajastatud kuupäevade kaupa

järgnevalt.

Konkreetset kuupäeva puudutavad tabelid on jaotatud kahte ossa, millest vasakpoolne

kajastab sularaha liikumisi, parempoolne rahaliste vahendite liikumist pangakontodel.

Kumbki osa koosneb omakorda kahest tulbast, millest vasakpoolne kajastab väljaminekuid ja

laekumisi, parempoolne aga nende selgitusi. Sissetulekuid ja väljaminekuid kajastava tulba

ülaosas oli vastavalt kassa või pangakonto seis enne väljamakseid ja laekumisi ning sama

tulba lõpus kassas või pangakontol olevate rahaliste vahendite hulk pärast väljaminekuid ja

laekumisi.

Selle tulpades esitatud sissetulekute ja väljaminekute osa järel oli eraldi arvestus, kus oli ära

näidatud kassa ning eri ettevõtete pangakontodel olevate rahaliste vahendite alg- ja lõppseis

pärast tehtud tehinguid (5. aprillist 2016 oli ses jaotises eraldi rida ka Restoplusiga seotud

ehitustööde jaoks).

Nt 23. veebruari 2015 kanne nägi välja nii:

kassa

pank

35480,43

59048,69

buss

-7694,44 RP-kaup

-5133,25 palk

-369,8 RP-Elion jaanuar- Eesti Telekom

-80,69 BH köögikaup-õlleämps-Ratenso

-36 RP-turva nupp-GSS

-70,1 kütus BMW- L

-269,49 RP-puhkus Gontsarenko-BH kokk,Samarina-Kors kokk

-69,95 P-is-treningvarustus(spordiinventar)-Russalim

-120,09 NOV-Elion jaanuar-Eesti Telekom

-48,14 P-is-spordiinvetaar-Russalim

-431,7 ESC- P-is-elekter Kõivu tee-Eesti Energia

-40 P-is-kütus Suzuki-Russalim

-679,01 ESC -BH varakindlustus-Seesam Insurance

-193,83 puhkus -BH kokk-Ustalov,Gontsarenko,Kors kokk -Sam

120,09 NOV maksed

1110,71 ESC maksed

-1110 RP ESC panka

1740 P+B - (Rootsi lagi) Vilbre

31584,47

49568,96

algus

lõpp

475 GBP

35480,43 kassa

31584,47 kassa

2526 usd

59048,69 REST

49568,96 REST

20300rub

40,61 DAN

40,61 DAN

373,29 NOV

253,04 NOV

15100,02 ESC

15098,99 ESC

110043,04 kokku

96546,07 kokku

Kuigi arvestuse parempoolses, pangakontolt tehtud tehinguid kajastavas osas on kajastatud ka

nt Escado Grupi ja Novatek Holdingu tehinguid, väärib tähelepanu, et pangakonto

väljaminekute ja laekumiste tulba alg- ja lõppnäit vastavad all toodud Restoplusi vahendite

alg- ja lõppseisule. Sellest järeldab ringkonnakohus, et tegemist on eelkõige Restoplusi

arvepidamisega. Kui pangas olevate rahaliste vahendite liikumiste ülevaade annab

kokkuvõttes ülevaate Restoplusi kontol olevate rahaliste vahendite muutumisest, on põhjust

järeldada, et selle kõrval olev sularahakassas toimunud vahendite muutus on samuti seotud

just Restoplusiga. Eelnevast tulenevalt läks teiste ettevõtete sularahakassasse sisse makstud

raha üle Restoplusile ning teistele ettevõtetele tehtud väljamakseid on alust käsitada

Restoplusi väljamaksetena.

N. Petsenevskaja ja SK kaitsja on apellatsioonis osutanud, et maakohtu seisukohad

küsimuses, kellele seifis olnud sularaha kuulub, on vastuolulised – ühest küljest on maakohus

väitnud, et tegemist oli Restoplusi rahaga, teisalt on aga kohus jätnud raha riigi omandisse

põhjendusega, et sularaha seaduslik valdaja ei ole teada. Kohtukolleegium peab kaitsja

seisukohaga nõustuma. Nagu eespool märgitud, oli maakohus seisukohal, et sularahakassast

tehtud väljamakseid tuleb käsitada Restoplusi väljamaksetena. Samas on maakohus tõesti

jätnud seifist läbiotsimisel leitud sularaha riigi omandisse (resolutiivosa p 162), põhjendades

seda sellega, et selle seaduslik valdaja ei ole teada (otsuse p 864). Selle vastuolu ületamine ei

eelda, et ringkonnakohus peaks lähtuma eeldusest, et ei ole teada, kellele kuulus sularaha,

mille arvel kassast väljamakseid tehti. Nagu eespool märgitud, peab ringkonnakohus

põhjendatuks maakohtu seisukohta, et väljamakseid tehti Restoplusi sularaha arvel. Selline

järeldus tähendab aga seda, et maakohtu otsus tuleb tühistada läbiotsimisel seifist leitud 170

660 euro riigi omandisse jätmise osas. Kohtukolleegium leiab, et kuivõrd Restoplus OÜ on

ühinemise tõttu kustutatud, tuleb raha tagastada Restoplus OÜ õigusjärglasele, kelleks on

äriregistri andmetel KTH Capital OÜ (registrinumber 14455323).

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonide väited ei lükka ümber

maakohtu järeldust, et just Restoplusi sularaha arvel maksti palka sularahas.

Kui kõrvutada töötabelites kajastatud palgaandmeid (kd 35; tl. 20) ja TSD-e andmeid (kd 40),

on näha, et deklareeritud on ülekandega makstavad palgad, kuid mitte sularahas makstavad

palgad. Selle valguses on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud maakohtu järeldus, et

J. Lipendina andmekandjalt leitud xls-failide puhul on tegemist mitteametliku

raamatupidamisena.

Apellatsioonides on leitud, et failidest ei ole visuaalselt tuvastatav, et tegemist oleks olnud

mitteametliku raamatupidamisega. See argument ei lükka maakohtu järeldust ümber: kuskilt

ei tulene, et failides kajastatud raamatupidamise ametlikus või mitteametlikkus peaks failides

olevast peale vaadates näha olema. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, on oluline selle

raamatupidamisarvestuse sisu. Maakohus on tuvastanud, et selles arvepidamises on kajastatud

väljamakseid, millelt oleks tulnud tasuda makse ja sellest tulenevalt need väljamaksed ka

deklareerida, kumbagi aga tehtud pole. Apellatsioonides on küll vaieldud vastu kohtu

järeldusele, et need kulutused oleks pidanud deklareerima ja neilt makse maksma Restoplus

OÜ, kuid fakti, et arvepidamine kajastab kulutusi, mida pole nõuetekohaselt deklareeritud

ning neilt makse makstud, sisuliselt vaidlustatud pole. Vastupidi, apellatsioonid kinnitavad

järeldust, et kulutusi ei deklareeritud ega makstud neilt makse: apellatsioonide kohaselt pole

võimalikki tuvastada, millise äriühingu kulutustega tegemist oli, sest sularahakassasse pandi

eri äriühingute rahalisi vahendeid, kuid nende üle eraldi arvestust ei peetud. Seejuures ei

välista xls-failides oleva arvestuse käsitamist mitteametliku raamatupidamisena asjaolu, et

neis failides on kajastatud ka äriühingute pangakontodel toimunud raha liikumised. Nagu

apellatsioonideski tunnistatud, ei hõlma maksuarvestus tulbas „pank“ toodud kirjeid ning neid

väljamakseid ei ole OÜ Restoplus tasandil maksustatud (sel põhjusel peab ringkonnakohus

asjassepuutumatuks ka maakohtu käsitlust, mille kohaselt Escado Grupp tegi ülekandeid

Restoplusist saadud raha arvel, ning kaitsja vastuväiteid sellele). See, et xls-failid sisaldasid

andmeid ka ametlike tehingute kohta, ei välista kuidagi seda, et sama arvepidamine sisaldas

ka mitteametlike tehingute andmeid. Sellel, mis ulatuses on raamatupidamine mitteametlik,

õiguslikku tähendust pole. On selge, et olukorras, kus osa kulutusi kaetakse ametlikest, osa

aga mitteametlikest vahenditest, on ettevõttel või selle omanikel ikkagi vaja terviklikku

ülevaadet ettevõtte rahalisest seisust.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ka erisoodustuseks loetud P. Gammerile, H. Hirvele, J.

Lipendinale, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamaksete käsitamine just Restoplusi

väljamaksetena. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad on apellatsioonis kinnitanud, et ei vaidlusta,

et H. Hirv ja P. Gammer väljamakseid said.

4.6

Lisaks väitele, et H. Hirvele ja P. Gammerile sularahakassast tehtud väljamaksed ei

olnud Restoplusi maksed (millega ringkonnakohus ei nõustunud), vaieldakse vastu sellele, kas

tehtud väljamakseid on alust käsitada erisoodustusena.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad märgivad apellatsioonis, et kohus on kohaldanud TuMS § 48

lg 1 ja lg 3 ebaõigesti ning jõudnud ebaõige lahendini, et P. Gammerile, H. Hirvele, J.

Lipendinale, A. Russalimile ja SPle tehtud väljamakseid saaks määratleda erisoodustustena.

Nimelt ei olnud ei P. Gammer, H. Hirv, SP ega A. Russalim Restoplus OÜ töötajad ega

juhtimis- või kontrollorgani liikmed ega muu lepinguga Restoplus OÜ-le teenust pakkuvad

isikud.

Ringkonnakohus tõdeb, et TuMS § 48 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et erisoodustus on midagi,

mida saab anda töötajale. TuMS § 48 lg 1 kohaselt makstakse tulumaksu töötajale tehtud

erisoodustuselt. TuMS § 48 lg 4 annab erisoodustuse mõiste. Selle kohaselt on erisoodustus

igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3

nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või

kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse

andmise ajast. Seega on erisoodustuse mõiste seotud töösuhte või sellesarnase suhtega. TuMS

§ 48 lg 3 määratleb isikud, keda loetakse töötajateks, kellele antavad soodustused on

käsitatavad erisoodustusena. Tuleb möönda, et maakohtu otsuse punktis 226 kohaselt tuleneb

J. Lipendina ütlustest, et „isikutele tehti väljamakseid, kuigi nad ei töötanud OÜ-s Restoplus

ja seda H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel“. Kuivõrd süüdistuse kohaselt tehti erisoodistusi

neilt makse maksmata H. Hirvele, P. Gammerile, H. Hirvele, J. Lipendinale, SPle ja A.

Russalimile, siis võib maakohtu öeldust saada aru nii, et kohtu hinnangul ei olnud P. Gammer,

H. Hirv, J. Lipendina, SP ja A. Russalim Restoplusi töötajad. Samas on maakohus otsuse

punkti 325 kohaselt tuvastanud, et SP ja A. Russalim said Restoplus OÜ-lt palka. Ka on

maakohus otsuse punktis 319 asunud seisukohale, et H. Hirv ja P. Gammer olid Restoplusi

tegelikud juhid, kes tegelesid restoranide tegevust puudutavate olulisemate küsimustega.

Järgnevates punktides on maakohus oma seisukohta põhjendanud ja toonud välja tõendid, mis

selleks järelduseks põhjust annavad. J. Lipendinasse puutuvalt on maakohus otsuse punktis

325 J. Lipendina enda ütlustele tuginedes välja toodud, et tema igapäevaseks tööülesandeks

oli tagada restoranide igapäevane toimimine ning ta andis aru H. Hirvele ja P. Gammerile.

Seega on maakohus loetletud isikute puhul sisuliselt tuvastanud, et neil oli Restoplusiga

TuMS § 48 lg-le 3 vastav suhe, mille puhul loetakse isikut töötajaks TuMS § 48 lg 1

tähenduses ning talle tehtud TuMS § 48 lg-le 4 vastavat soodustust loetakse tulumaksuga

maksustatavaks erisoodustuseks. J. Lipendina, O. Pi ja A. Russalimi puhul saab rääkida

sisuliselt töösuhtest. H. Hirv ja P. Gammer tegutsesid maakohtu tuvastatu kohaselt sisuliselt

äriühingu juhtimisorgani liikmetena. Isegi, kui asuda seisukohale, et juhtimisorgani liikme

määratlust tuleb võtta formaalselt, tuleb arvestada, et TuMS § 48 lg 3 järgi loetakse isikuks,

kellele laieneb erisoodustuse regulatsioon, mis iganes võlaõigusliku lepingu alusel ettevõttes

töötavat või sellele teenust osutavat füüsilist isikut.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad ongi väitnud, et kui Restoplus tegi H. Hirvele ja P.

Gammerile väljamakseid, siis tuleb neid käsitada dividendina, kuna H. Hirv ja P. Gammer

olid Restoplus OÜ osanikud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähendaks see, kui tegemist oleks

dividendiga, et seda poleks tulnud deklareerida ja sellelt tulumaksu maksta. TuMS § 50 lg 1

kohaselt peab residendist juriidiline isik maksma tulumaksu dividendide või muude

kasumieraldistena jaotatud kasumilt nende väljamaksmisel rahalises või mitterahalises

vormis. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud väljamaksete puhul siiski tegemist

dividendidega.

Maakohus on otsuses asunud seisukohale, et tegemist polnud dividendiga, sest „süüdistatavad

ei olnud nimetatud äriühingu osanikud ja tegemist ei olnud kasumi jaotamisega“ (otsuse p

226). Apellatsioonides on omakorda juhitud tähelepanu, et maakohus on ise tuvastanud, et H.

Hirv ja P. Gammer olid Restoplusi tegelikud omanikud. Ringkonnakohus möönab, et

maakohtu põhjendustest võib järeldada, et maakohus on nõustunud H. Hirve ja P. Gammeri

kaitsjate väidetega, et tegemist oli Restoplusi tegelike omanikega. Kohus on vaid sedastanud,

et formaalset omandisuhet ei olnud, kuid ei eita, et varjatud kujul selline suhe eksisteeris.

Otsuse punktis 311 on kohus märkinud: „Otsuse p 311: Sellega seoses on tähelepanuväärne,

et kumbki äriühingutest ei kuulunud teo toimepanemise ajal ei vahetult ega teise äriühingu (nt

valdusettevõtja OÜ GBG Holding või muu isiku osaluse) kaudu P. Gammerile ega H. Hirvele,

s.t tegeliku kasusaamise fakt oli varjatud.“ Järelikult ei saa seda, et tegemist oli dividendidega,

välistada pelgalt argumendiga, et H. Hirv ja P. Gammer ei olnud ettevõtte osanikud. Seejuures

ei sõltu Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt väljamakse maksuõiguslik

kvalifitseerimine dividendiks üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus

sätestatud kasumi jaotamise korrast. Väljamakse olemuse tuvastamisel tuleb arvestada

erinevaid seda iseloomustavaid asjaolusid. (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari

2008. a otsus asjas nr 3-3-1-90-07). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole J. Lipendina

andmekandjalt leitud failidest 2015.xls, 2016.xls ja 2017.xls nähtuvast tulenevalt väljamaksed

nende tegemise korrast ega nende iseloomust tulenevalt käsitatavad kasumi jaotamisena

osanike vahel vastavalt nende osalusele. Väljamaksete puhul ei ole tuvastatav nende seos

ettevõtte kasumiga. Ka ei olnud tegemist korrapäraste ja samaaegsete maksetega, vaid

väljamaksetega on kaetud erinevaid isikuil tekkinud nt autoga või ehituse ja sisekujundusega

seotud kulusid. Seejuures ei ole selliseid väljamakseid tehtud vaid H. Hirve ja P. Gammeri,

vaid ka J. Lipendina SP ja A. Russalimi huvides. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus

põhjendatuks seisukohta, et neid väljamakseid tuleb maksustada kui erisoodustusi, mitte kui

dividende.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate hinnangul on kohus teinud H. Hirvele ja P. Gammerile

tehtud väljamaksete erisoodustuseks lugemisel vea, jättes arvestamata, et väljamaksed tehti

sularahas. Apellatsiooni kohaselt ei loeta TuMS § 48 lg 5 kohaselt erisoodustuseks rahalisi

väljamakseid. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsjad jõudnud TuMS § 48 lg 5 tõlgendamisel

ekslikule järeldusele, mis on tingitud sellest, et kaitsjad on jätnud osa selle sätte kriteeriume

tähelepanuta. TuMS § 48 lg 5 ütleb: „Erisoodustuste hulka ei kuulu rahalised väljamaksed,

mida tavaliselt loetakse palgaks, lisatasuks, juurdemakseks, juhtimis- või kontrollorgani

liikme tasuks või tasuks müüdud kauba või osutatud teenuse eest. Samuti ei kuulu

erisoodustuste hulka sellised füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, millelt on kinni peetud

tulumaks § 41 alusel või mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele §-de 13–21 või 30–31

kohaselt.“ Niisiis ei ütle vastav norm lihtsalt, et rahalist väljamakset ei loeta erisoodustuseks,

vaid see, millal ei loeta rahalist väljamakset erisoodustuseks, sõltub konkreetsetest

tingimustest. Kõnealuse sätte keskne mõte on see, et erisoodustuseks ei loeta väljamakset, mis

on olemuslikult tasu ettevõtte heaks tegutsemise eest. Samuti ei loeta erisoodustuseks muid

rahalisi makseid, mille tulumaksuga maksustamine on eraldi reguleeritud.

IV

4.7

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad leiavad apellatsioonis, et süüdistuses ei ole toodud H.

Hirve ega P. Gammeri rolli maksukuritegude toimepanemisel ning maakohus on nende rolli

määratlemisel kuritegeliku ühenduse juhtimise süüdistuse poole pöördudes väljunud

maksukuriteo süüdistuse piirest.

Maakohus on tõesti H. Hirve ja P. Gammeri maksukuriteo süüdistust käsitledes viidanud

kuritegeliku ühenduse süüdistuses kajastatule. Ringkonnakohus ei näe selles aga süüdistuse

piirest väljumist ega muud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Maakohtu otsuses pole

väidetud, et H. Hirve ja P. Gammeri rolli maksukuriteo süüdistuse raames pole üldse avatud.

Kohus leidis, et „vaatamata mõneti liigselt üldistatud sõnastusele arusaadav, et P. Gammerile

ja H. Hirvele heidetakse ette äriühingute tegelike juhtidena ka maksusüüteo organiseerimist

ehk korraldamist“. Järgnevalt asus kohus seisukohale, et korraldamise sisu tuleneb juba KarS

§ 256 lg 1 järgi esitatud maksukuritegudele suunatud kuritegeliku ühenduse loomise

süüdistusest, „mida täiendavalt konkretiseeritakse KarS § 3891 lg 2 esitatud süüdistuses“.

Niisiis on kohus KarS § 256 lg-le 1 viidanud kui täiendavale allikale KarS § 3891 lg 2 järgi

esitatud süüdistuse mõistmisel.

Kohtukolleegium leiab, et kui süüdistusaktis on samale isikule esitatud mitu süüdistust, mille

asjaolud omavahel kattuvad, polegi vaja kõigi süüdistuspunktide raames kõigi asjaolude üle

kordamine. Seetõttu ei saa pidada süüdistuse piirest väljumiseks seda, kui kohus sellises

olukorras viitab ühte süüdistust käsitledes teisele samadest asjaoludest lähtuvale

süüdistuspunktile. Sellised omavahel seotud süüdistused on ka süüdistus maksukuriteos ning

maksukuritegudele suunatud kuritegeliku ühenduse loomises.

Samas on ringkonnakohus seisukohal, et KarS § 3891 lg 2 järgi esitatud süüdistuses on H.

Hirve ja P. Gammeri tegevust kirjeldatud piisavalt ning süüdistus on arusaadav ka KarS § 256

lg 1 järgi esitatud süüdistuse poole pöördumata.

Kaitsjate väitel pole Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukuritegude süüdistuses H. Hirvele

heidetud ette maksukuritegude organiseerimist ega toodud esile ühtegi tegu, milles

organiseerimine oleks võinud seisneda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Süüdistuse kohaselt esitati Emerana OÜ ja Restoplus OÜ nimel maksustamisperioodide

veebruar 2015 kuni jaanuar 2017 kohta maksuhaldurile TSD-des valeandmeid, jättes

deklareerimata töötajatele tehtud väljamakseid ning nendelt väljamaksetelt tasumisele ja

kinnipidamisele kuuluvaid sotsiaalmaksu ja tulumaksu. Samuti esitati maksuhaldurile

valeandmeid Restoplus OÜ käibe kohta ja jäeti deklareerimata osa Restoplus OÜ käibest.

Süüdistuse kohaselt oli nendes ettevõtetes töö korraldatud selliselt, et töötasust sularahas

maksuhalduri eest varjatult. Raha selleks saadi süüdistuse kohaselt „Hubert Hirve ja Pavel

Gammeri ühise juhtimisotsuse alusel raamatupidamises süsteemselt ja järjepidevalt

kajastamata ja käibemaksudeklaratsioonides (edaspidi KMD) deklareerimata jäetavata

äriühingu käibelt ja sellelt tasutama jäetud käibemaksu arvelt“.

Lisaks eelnevale on süüdistuses märgitud, et töötasu osaliselt varjatud maksmine toimus J.

Lipendina juhiste ja korralduste alusel, J. Lipendina omakorda kooskõlastas oma tegevust H.

Hirve ja P. Gammeriga. Samuti on märgitud, et P. Gammer ja H. Hirv, kes ei olnud küll

juhatuse liikmetena äriregistrisse kantud, olid Emerana OÜ ja Restoplus OÜ tegelikud juhid,

kes võtsid vastu juhatuse pädevusse kuuluvad otsused ja täitsid äriühingu juhtimis- ja

järelevalveülesandeid. See seisnes süüdistuse kohaselt muu hulgas selles, et P. Gammer ja H.

Hirv juhtisid ja planeerisid äriühingu majandustegevust, andsid korraldusi äriühingu

vahejuhtidele, tegid raamatupidamislikke ja maksuõiguslikke otsuseid ja nõudsid aruandlust

raamatupidajatelt ja vahejuhtidelt. Ametlikud juhatuse liikmed täitsid süüdistuse kohaselt

sisuliselt vaid formaalsete esindajate funktsiooni.

Seega on süüdistuses ära näidatud see, et deklaratsioonides valeandmete esitamine kuulus

Restoplus OÜ ja Emerana OÜ majandustegevuse juurde, nende ettevõtete majandustegevust

puudutavaid otsuseid tegid aga tegelike juhtidena H. Hirv ja P. Gammer, kes tegelike

juhtidena vastutasid valeandmetega deklaratsioonide esitamise eest sarnaselt juhatuse

liikmetele. Kokkuvõtlikult seisnes H. Hirve ja P. Gammeri roll süüdistuse kohaselt selles, et

nad lõid ja hoidsid seejärel oma kontrolli all süsteemi, mille raames valeandmetega

deklaratsioone esitati. St H. Hirvele ja P. Gammerile süüdistati tegevusega, mitte

tegevusetusega toime pandud kuriteos.

Ringkonnakohtu hinnangul on selline süüdistuse konkreetsusaste on võrreldav sellega, mida

on kirjeldatud kriminaalasjas nr 1-18-158 tehtud Riigikohtu otsuses (vt p 61 jj) ning mille

puhul Riigikohus asus seisukohale, et süüdistuse puudused ei ole nii ulatuslikud, et süüdistuse

alusel poleks võimalik kriminaalasja lahendada.

Mis puutub kaitsjate väitesse, et süüdistuses pole toodud välja ühtegi konkreetset H. Hirve ja

P. Gammeri tegu, siis on kohtukolleegium seisukohal, et kui isikutele heidetakse ette süsteemi

loomist ja selle kontrollimist pika ajavahemiku vältel, ei saagi välja tuua mingit üksikut

käitumisakti, vaid kirjeldada saabki üldist tegevust.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõenditele tuginedes piisava põhjalikkusega

kirjeldanud, milles H. Hirve ja P. Gammeri tegevus tegelike juhtidena seisnes. Kuigi H. Hirve

ja P. Gammeri kaitsjate väitel nähtub tõenditest, eeskätt eri isikute ütlustest, et äriühingute

juhtimisega tegelesid teised isikud, ei lükka esitatud väited ringkonnakohtu hinnangul

maakohtu järeldusi ümber. Küsimus ei ole selles, kas mingisuguseid juhtimisülesandeid

täitsid muud isikud. Oluline on see, kes reaalselt äriühingute tegevust kontrollis. Maakohus on

lugenud tõendatuks, et H. Hirve ja P. Gammeri tegevus ulatus äriühingute tegevuse

juhtimiseni ning ametlikud juhatuse liikmed tegelesid vaid äriühingu formaalse esindamisega;

lõppkokkuvõttes anti aru H. Hirvele ja P. Gammerile, kes tegid ka olulisi juhtimisotsuseid.

Maakohtu otsuses on viidatud eri tõenditele, millest see nähtub ja ringkonnakohus peab seda,

kuidas maakohus on tehtud järeldusteni jõudnud, jälgitavaks, ning kohtu põhjendusi

veenvaiks. Oma põhjendustega on maakohus kummutanud kaitsjate väite, et H. Hirve ja P.

Gammeri roll ja huvi piirdus vaid tavapärase omanike huviga saada ettevõttest kasumit.

H. Hirve ja P. Gammeri rolli ei välista apellatsioonides esitatud väide, et kõik juhatuse

liikmed on kinnitanud, et nad olid ise nõus juhatuse liikmeks hakkama, ega see, et juhatuse

liikmed täitsid juhatuse liikme kohustusi – sõlmisid äriühingute nimel lepinguid, allkirjastasid

majandusaasta aruandeid. Maakohus ongi tuvastanud, et ametlike juhatuse liikmete roll oli

täita formaalseid juhatuse liikme kohustusi äriühingu esindamisel. Seda, et nad olid vaid

formaalselt äriühingu juhatuse liikmed, on oma ütlustes väitnud nii AD kui ka M. Kalbus.

Sisuliselt on sama öelnud ka R. Feldman, kelle sõnul ei täitnud ta igapäevaselt äriühingus

mingeid ülesandeid, tema roll piirdus vajadusel dokumentide, sealhulgas majandusaasta

aruannete allkirjastamisega. Maakohus on otsuses toonud välja selle, et AD väidet, et ta oli

juhatuse liige vaid formaalselt, kinnitab ka jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt rääkis P.

Gammer ise sellest, et restoran on AD peale vormistatud. AD ja M. Kalbus on kirjeldanud ka

seda, et H. Hirv ja P. Gammer otsustasid sisuliselt kõike. Seda ei lükka ümber tunnistaja ON

ütlused. ON ütluste kohaselt tegeles tema restoranide sisekujundusega, seega ei olnud ta

restoranide igapäevatööga seotud ja nii saab tema anda ütlusi vaid selle kohta, milline oli H.

Hirve ja P. Gammeri roll temaga suheldes. See, et tema teada vastutas P. Gammer eeskätt

restorani kontseptsioonide ja köögi eest ning H. Hirv tegeles tehnilise osaga ehk ehitusega, ei

välista, et H. Hirv ja P. Gammer otsustasid ka muid küsimusi, millega ONl puutumust polnud.

Apellatsioonide kohaselt toetavad ON ütlusi H. Hirve ja P. Gammeri rolli kohta ka J.

Lipendina ütlused selle kohta, et H. Hirve vastutada oli ehitusega seonduv, P. Gammeri

vastutada aga restoranide kontseptsioon. Ringkonnakohus nendib, et J. Lipendina ütlused P.

Gammeri ja H. Hirve rolli kohta ei piirdunud sellega. Nagu maakohtu otsuses (p 325) välja

toodud, rääkis J. Lipendina sedagi, et tema igapäevaseks tööülesandeks oli vaadata, et

struktuur toimib, kusjuures ta andis oma igapäevasest tegevusest ülevaateid H. Hirvele ja P.

Gammerile, mitte Restoplus OÜ ja Emerana OÜ juhatuse liikmetele. Kõik finantsasjad

lahendasid P. Gammer ja H. Hirv J. Lipendina sõnul A. Vilbrega, kes allus otse neile.

4.8

Kaitsjad leiavad, et kui H. Hirv ja P. Gammer ka omasid ettevõtete üle tegelikku

kontrolli, ei näita see veel, et nad oleks korraldanud ka maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamist. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

Nagu kaitsjad ise on rõhutanud, oli H. Hirve ja P. Gammeri huvi ettevõtetest kasumi saamine.

Seega tuleb ümbrikupalkade maksmist ja deklaratsioonides valeandmete esitamist vaadata

koos andmetega selle kohta, kuidas H. Hirv ja P. Gammer ettevõttest raha välja võtsid – raha

võeti välja sularahakassast, kus oli ka sularaha, mille saamist käibedeklaratsioonides ei

näidatud, ning ka neid väljamakseid ei deklareeritud. Niisiis oli süsteem kujundatud sellisena,

et H. Hirvel ja P. Gammeril oleks võimalik võtta ettevõtetest raha välja sellelt makse

maksmata. Ses kontekstis on põhjendatud järeldus, et osa sularahakäive ja osa palkade ning ka

muude väljamaksete deklareerimata jätmine toimus just H. Hirve ja P. Gammeri korraldusel.

On selge, etsularahakäibe osaline deklareerimata jätmine ja nn ümbrikupalkade maksmine on

tegevused, mille keegi pidi otsustama ja seda tegevust korraldama. Kuna tõendid osutavad

sellele, et H. Hirv ja P. Gammer tegid ettevõtetes kõiki olulisi otsuseid, ning nemad olid

ühtlasi isikud, kes said sellest süsteemist kasu, on põhjendatud järeldus, et deklaratsioonides

valeandmete esitamine toimus nende korraldusel.

Ringkonnakohtu hinnangul toetavad järeldust, et süsteem, milles maksude maksmise

vältimiseks maksti vähemalt osa palgast sularahas, toimus H. Hirve ja P. Gammeri

korraldusel, isegi tunnistaja ON ütlused, mida on kajastatud maakohtu otsuse punktis 320. ON

ütluste kohaselt tegeles ta restoranide sisekujundusega, palga saamises leppis ta kokku P.

Gammeriga ja palka sai ta sularahas X raamatupidamisest.

4.9

Ringkonnakohus möönab, et maakohus on otsuse punktis 340 üksnes märkinud, et P.

Gammer ja H. Hirv valitsesid ülekaaluka teadmisega JPi, ega ole seda seisukohta

põhjendanud. Sisuliselt on kohus üksnes korranud süüdistuses esitatud väidet.

Kohtukolleegium tõdeb, et ka süüdistuskõnes on seda küsimust käsitletud vaid põgusalt,

öeldes, et Emerana OÜ juhid ja juhatuse liige kasutasid valeandmete esitamisel ülekaaluka

teadmisega ära raamatupidaja JP teadmatust.

See, milles JPi teadmatus seisnes, tuleb aga välja tema 2. juuni 2020. a kohtuistungil antud

ütlustest. JPi ütluste kohaselt osutas ta 2014. a lõpus – 2015. a alguses Emerana OÜ-le

raamatupidamisteenust. Ta esitas tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonid, kuid andmed sai

nende jaoks Emerana OÜ juhataja käest (kohtu kd 12m, tl. 59 prd – 60 prd). St JP ei olnud

Emerana töötaja, vaid pakkus oma ettevõtte kaudu raamatupidamisteenust. Seega põhineb

väide, et JPi valitseti ülekaaluka teadisega, sellel, et tegemist oli süsteemist väljaspool seisva

isikuga, kes ei olnud seetõttu käibe varjamisest ega ümbrikupalkade maksmisest teadlik ning

esitas deklaratsioone vastavalt talle esitatud algdokumentidele, mille õigsust ta eeldas. Seega

valitseti JPi ülekaaluka teadmisega seeläbi, et esitati talle andmed, mille ta pidi

deklaratsioonidele kandma.

V

4.10

Lisaks H. Hirvele ja P. Gammerile on maakohtu otsusega mõistetud KarS § 3891 lg 2

järgi süüdi veel raamatupidajad Inna Stoljar ja Niina Petsenevskaja.

4.11

Nii I. Stoljari kui ka tema kaitsja põhiargument süüdimõistva otsuse vaidlustamisel on

see, et täidetud ei ole subjektiivne kuriteokoosseis.

Kaitsja apellatsiooni kohaselt näitab I. Stoljari maksukuriteos süüdi mõistmise alusetust juba

see, et kuritegelikku ühendusse kuulumises mõisteti I. Stoljar õigeks. See väide on alusetu.

Kuritegelikku ühendusse kuulumise ja maksukuriteo kuriteokoosseisule vastav tegu ei kattu.

Kui esimesel juhul seisnebki tegu ühendusse kuulumises, siis teisel juhul on teoks

maksuhaldurile valeandmete esitamine. See, et maksukuriteo toime pannud isikute kooslus ei

vastanud maakohtu hinnangul ega vasta ka ringkonnakohtu arvates kuritegeliku ühenduse

tunnustele, ei välista kuidagi seda, et süüdistuse kohaselt kuritegelikku ühendusse kuulunud

isikud esitasid maksuhaldurile valeandmeid.

Inna Stoljari enda ja tema kaitsja apellatsiooni keskne väide on see, et I. Stoljar täitis üksnes

oma kohustusi raamatupidajana ja lähtus nendest andmetest, mis talle esitati. Seega sisuliselt

vaidlustatakse mõlemas apellatsioonis I. Stoljari tahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul

apellatsioonide argumendid maakohtu järeldusi ümber ei lükka.

I. Stoljari väite, et tema lähtus üksnes teiste ette antud andmetest, kummutavad mitmed

maakohtu otsuses käsitletud tõendid, mis näitavad seda, et ta mõistis, et esitab valeandmeid

nii käibe kui ka palga ja muude väljamaksete kohta.

Esiteks näitavad tõendid üheselt, et Emerana OÜ-s palga osaliselt ümbrikupalgana maksmine

ei olnud ettevõtte siseselt kuidagi varjatud. Tegemist oli asjaga, millest uusi töötajaid kohe

tööle asumisel informeeriti. Nt on ULle tehtud etteheiteid selle kohta, et ta ei olnud

tutvustanud uutele töötajatele palgasüsteemi, mille kohaselt on „kontole üks summa ja teine

summa nn teistmoodi“ (kd 35; tl. 2). Ka MRT J. Lipendinale ja ULle saadetud uutele

töötajatele antava info loetelus on esimese asjana nimetatud seda, et osa palgast läheb

kaardile, osa makstakse sularahas (kd 35; tl 4– 6). Seda, et I. Stoljar oli selle süsteemiga

kursis, kinnitab I. Stoljarilt tema kinnipidamisel ära võetud IT-seadmel olid failid töötajate

töötasu arvestusega. 12. märtsi 2018. a vaatlusprotokollist (kd 35, tl 21-26) nähtuvalt

sisaldavad failid Emerana OÜ töötajate töötasude arvestust 2015. ja 2016 aasta kohta, milles

on eraldi näidatud ära arvestatud palk kokku ning pangakontole ja kantud ning sularahas

makstud osa.

See, et I. Stoljar oli seotud käibe varjamisega, tõendavad J. Lipendina ütlused. Nagu

maakohtu otsuses märgitud, nimetas J. Lipendina just I. Stoljari raamatupidajana, kes kustutas

CompuCashis kandeid (kd 84; tl. 197-198). Apellatsioonides märgitu, et I. Stoljar ei olnud

ainus, kellel oli juurdepääs CompuCashile, ei tähenda, et J. Lipendina väide ei võiks paika

pidada. Maakohus on lugenud tõendatuks, et kuigi CompuCashi kasutajaid oli ettevõtetes

palju, olid eri kasutajate õigused erinevad ning kannete kustutamise õigus oli

raamatupidajatel. Apellatsioonides ei ole toodud välja tõendeid, mis maakohtu tuvastatu

ümber lükkaks.

Lõpuks ignoreerivad I. Stoljari ja tema kaitsja väiteid, et I. Stoljar täitis oma töökohustusi

heas usus talle esitatud andmete põhjal, 1. oktoobri 2018 jälitustoimingu protokollis

kajastatud I. Stoljari vestlusi IG, ja A. Vilbrega. Need vestlused ei puuduta küll vahetult

palkade maksmist või käibe varjamist, kuid näitavad seda, et I. Stoljari eest ei varjatud seda,

et ettevõtte finantsandmed ei olnud korrektsed ja vajavad „loomingulist lähenemist“. 20.

märtsil 2017 telefonivestluses IGga on I. Stoljar ise öelnud, et tal on küsimus, millest ei

tahaks telefoni teel rääkida – on mingi summa, mis pole nagu „nende oma“, seega on

küsimus, kas ta siis sellest ei räägi (kd 24; tl. 30). 2. mai 2017 telefonivestluses jagas

omakorda IG oma muret bilansi tegemisega, sest „Ma ei tea, äkki midagi kuhugi läks sealt

ära. Paremale-vasakule, ette-taha, tead, või kellelegi teisele kanti kuhugi“ (kd 24; tl. 34). 26.

juulil 2017 pöördus I. Stoljar IG poole SCi väidetava laenu küsimusega. Selle arutelu raames

ütles IG I. Stoljarile: „See, mis nad seal kirjutavad, on üks, aga see, mis on tegelikult, on

teine,“ millega I. Stoljar nõustus. Vestluse jätkudes soovitas IG I. Stoljaril lugeda ridade

vahelt ning viimane kinnitas, et istub ja loeb „kõikide ridade vahelt“. Lõpuks jõuavad nad

üksmeelele, et kõiksugu raharingide jms pärast on täielik hullumaja. (kd 24; tl 84) A. Vilbrega

on I. Stoljar arutanud skeeme, mis A. Vilbre talle joonistas (kd 24; tl. 51). Sellega seoses tuleb

ka meenutada PRIA toetuse taotlemist puudutava süüdistuse osas käsitletud vestlust I. Stoljari

ja A. Vilbre vahel, milles A. Vilbre kinnitas vastuseks I. Stoljarile sellekohasele küsimusele,

et K OÜ arve ei ole tõene (kd 19; tl. 59).

Neist telefonivestlustest tulenevalt ei ole veenvad I. Stoljari apellatsiooni väited, et a) talle ei

antud kõiki vajalikke andmeid, millest ta ka asjassepuutuvaid isikuid teavitas; b) ta tugines

ainult talle antud andmetele, mille õigsust polnud tal võimalik kontrollida; c) tema e-postkasti

kasutasid teised. Viimane väide on ringkonnakohtu hinnangul aktiivne kaitseargument, mida

pole süüdistatav kuidagi kontrollitavaks teinud.

Sellest tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks I. Stoljari KarS § 3891 lg 2 järgi

süüdi tunnistamise osas. Koos I. Stoljari õigeksmõistmisega taotleb kaitsja ka avalik-õigusliku

nõudeavalduse I. Stoljari suhtes läbi vaatamata jätmist. Kuna viimane taotlus põhineb

taotlusel mõista I. Stoljar õigeks, jääb I. Stoljari suhtes tehtud süüdimõistva otsuse tühistamata

jätmise tõttu rahuldamata ka taotlus jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.

4.12

N. Petsenevskaja kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole erisoodustust ja ettevõtlusega

mitteseotud kulusid puudutavas N. Petsenevskaja täitnud objektiivset kuriteokoosseisu.

Kaitsja leiab, et kuivõrd N. Petsenevskajale ja SKle heidetakse ette, et erisoodustus ning

ettevõtlusega mitteseotud kulud on jäetud deklareerimata, siis pannakse neile süüks

tegevusetust. Tegevusetusega saab kuriteokoosseisu täita vaid isik, kes oli õiguslikult

kohustatud tegutsema, raamatupidajatel aga andmete esitamise kohustust seadusest tulenevalt

ei olnud.

Kohtukolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Tegevusetusest saab KarS § 3891 lg 1 kontekstis

rääkida juhul, kui andmed üldse ei esitata, st deklaratsioon jäetakse esitamata. N.

Petsenevskajale pannakse süüks aga seda, et nad esitasid deklaratsioone, milles ei olnud

kajastatud andmeid väljamaksete kohta, millelt oleks tulnud arvestada ja tasuda tulu- ja

sotsiaalmaksu. Deklaratsioon, milles on osa andmeid kajastamata, on ebaõigete andmetega

deklaratsioon: selles esitatakse eksitavaid andmeid selle kohta, kui suures ulatuses peab

maksukohustuslane makse kinni pidama või tasuma. Sellise deklaratsiooni esitamine tähendas

valeandmete esitamist ehk tegevust.

Apellatsiooni kohaselt on küsitav, kas Niina Petsenevskaja oli teadlik, et esitab ebaõigeid või

puudulikke deklaratsioone ning kas ta esitas deklaratsioone maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil kavatsetult. Apellatsiooni kohaselt tuleb seda

kontrollida eraldi palga, ettevõtlusega mittesoetud kulu, erisoodustusmaksu ning käibe osas.

Ringkonnakohus nõustub, et tahtlus vormis tuleb tuvastada kõigi valeandmete esitamise

suhtes. Kuivõrd ainus kindla tahtluse vormi (kavatsetuse) nõue kehtib maksukohustuse

vähendamise eesmärgi puhul, on ülejäänud objektiivse koosseisu asjaolude puhul piisav

kaudne tahtlus, st vaja ei ole tuvastada, et N. Petsenevskaja oli teadlik, et esitab valeandmeid,

vaid piisav on, et ta peab seda võimalikuks ja aktsepteerib seda. Ühtlasi on ringkonnakohus

seisukohal, et vajadus tuvastada tahtlus kõigi valeandmete esitamise kohta ei tähenda, et iga

asjaolu kohta peaks olema mingid iseseisvad asjaolud, mis näitavad tahtlust konkreetsete

valeandmete suhtes. Kuivõrd kõik valeandmed olid osa üldisest süsteemist, on kaudne tahtlus

valeandmete esitamise suhtes tuvastatav asjaolude põhjal, mis näitavad, et raamatupidaja oli

süsteemi endaga kursis.

Ringkonnakohtu hinnangul on tõenditest nähtuvalt ilmne, et Restoplusi pearaamatupidaja N.

Petsenevskaja oli teadlik palkade maksmisest ümbrikupalgana. Esiteks oli palga vähemalt

osaliselt sularahas maksmine neis ettevõtetes üleüldine. Hulk tunnistajana üle kuulatud

Restoplusi töötajaid on kinnitanud, et nad said vähemalt osa palka sularahas (vt maakohtu

otsuse p 289, 297). IA on 8. juunil 2020 antud ütlustes kirjeldanud, kuidas ta töötajatele

sularahas palka maksis, kutsudes töötajaid gruppide kaupa palga järele. Pealegi said sularahas

palka ka raamatupidajad ise. See nähtub nii IA ütlustest kui ka kassa väljaminekuorderitest N.

Petsenevskajale tehtud väljamaksete kohta. Neile tõenditele apellatsioonis mingeid sisulisi

vastuväiteid esitatud pole.

Maakohus leidis, et need tõendid lükkavad ümber N. Petsenevskaja väite, et sularahas maksti

palka üksikutele töötajatele, kellel polnud pangakontot või kes lihtsalt avaldasid soovi saada

palka sularahas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline tõendite kogum näitab N.

Petsenevskaja teadmist ümbrikupalga maksmisest. Eelneva valguses ei oma ringkonnakohtu

hinnangul tegelikult tähtsust vaidlusel selle üle, kas S. Petsenevskaja viis IA ütluste kohaselt

raamatupidamisdokumente alla peidikusse.

Seda, et N. Petsenevskaja oli laiemalt kursis süsteemi kui sellisega (käibe varjamise,

ümbrikupalga maksmise ja selliste väljamaksete tegemisega, mida ei deklareeritud), näitab

ringkonnakohtu hinnangul juba asjaolu, et N. Petsenevskaja oli H. Hirve ja P. Gammeri

restorani opereerivate ettevõtete raamatupidaja pikalt (IA sõnul töötas N. Petsenevskaja juba

seal, kui tema 2005. aastal sinna tööle asus: kohtu kd 12; tl. 85) ning süüdistuses käsitletud

ajal oli ta Restoplusi pearaamatupidaja. See näitab, et isikud, kelle kontrolli all ettevõte oli,

usaldasid N. Petsenevskajat. Seda, et N. Petsenevskaja teadis, et deklaratsioonides esitatavad

andmed ei ole õiged, näitab ka asjaolu, et J. Lipendina andmekandja vaatlusprotokolli

(tõendite kd 35, tl 8-20) kohaselt on failide viimaste salvestajatena märgitud „Inna“ ja

„Niina“. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et need nimed viitavad I. Stoljarile ja

N. Petsenevskajale. J. Lipendina on ise oma ütlustes selgitanud, et sai andmed

raamatupidajatelt. Peale N. Petsenevskaja rohkem Niina nime kandvaid raamatupidajaid ei

olnud. Seega oli just N. Petsenevskaja see, kellelt J. Lipendina raamatupidamisandmed sai.

Kaitsja leiab, et kuna Niina Petsenevskaja ei teadnud, mis oleks pidanud olema õige

deklareeritav summa, on tema vastutus välistatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vajalik, et

N. Petsenevskaja oleks teadnud täpset deklareeritavat summat.

N. Petsenevskajat süüdistatakse KarS § 3891 lg 2 järgi selles, et esitades Restoplus OÜ nimel

TSD-sid maksustamisperioodide 2015. a jaanuar kuni 2016. a veebruar ja 2016. a aprill kuni

2017. a jaanuar kohta, esitas ta TSD-des teadlikult ja tahtlikult valeandmeid.

Ta jättis TSD-des deklareerimata töötasudelt sotsiaalmaksu 544 003,93 eurot ja tulumaksu

318 949,68 eurot. Erisoodustustelt jättis N. Petsenevskaja deklareerimata tulumaksu 453

714,30 eurot ja sotsiaalmaksu summas 748 628,60 eurot. Samuti jättis N. Petsenevskaja

deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu 19 654,62 eurot.

Samuti esitas N. Petsenevskaja Restoplus OÜ nimel käibemaksudeklaratsioone

maksustamisperioodide 2015. a jaanuar – 2017. a jaanuar kohta, esitades KMD-des

valeandmeid, jättes deklareerimata käibemaksu kokku summas 566 122,81 eurot.

Kokku jäi OÜ-l Restoplus selle tulemusena riigile maksudena deklareerimata ja tasumata 2

651 073,94 eurot. KarS § 121 p 3 kohaselt on eriti suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400

000 eurot. See tähendab, et N. Petsanevskaja esitatud deklaratsioonides deklareerimata jäänud

maksud ületavad eriti suure kahju ulatust kordades. See ulatus ei saanud ringkonnakohtu

hinnangul jääda N. Petsanevskajale endale märkamata. Maksuarvestuse kohaselt jäi aastal

2015 Restoplus OÜ tulu- ja sotsiaalmaksu deklareeritud maksukohustuse ja tegeliku

maksukohustuse vahe üldjuhul suurusjärku 80 000 – 100 000 eurot, vaid kahel kuul oli see 45

000 – 50 000 juures (kd 45; tl. 4). Käibemaksu puhul olid vastavad näitajad ümardatult 12 500

– 32 000 eurot kuus (kd 46; tl 195).

Mis puutub maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärki, siis kehtib

ringkonnakohtu hinnangul siingi üldine põhimõte, mille kohaselt saab subjektiivse koosseisu

asjaolude kohta teha järeldusi välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

veebruari 2017 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-16, p 13). Kui tegemist on valeandmete

esitamisega, mitte andmete esitamata jätmisega, annab ringkonnakohtu hinnangul juba fakt, et

esitatakse andmeid, mis vähendavad maksukohustust, indikatsiooni sellisest eesmärgist, kui

pole tuvastatavad mingit muud eesmärki näitavad asjaolud. Sisuliselt sama kehtib näiteks

varguse kuriteokoosseisu omastamise eesmärgi puhul – juhul, kui keegi võtab kaupluse

riiulist asja, paneb selle põue ja möödub kassast maksmata, on põhjust järelduseks, et tal oli

omastamise eesmärk. Kui andmete esitamine on pikaajaline ning valeandmete esitamiseks on

üles ehitatud toetav süsteem (CompuCash süsteemist kannete kustutamine, ümbrikupalga

maksmine), kinnitab see veelgi järeldust, et valeandmete esitamise eesmärk oligi

maksukohustuse vähendamine. Maksukohustuse vähendamise eesmärki ei välista see, kui

valeandmeid esitatakse mitte enda, vaid teise isiku kohta. Samuti ei ole tähtsust sellel, mis

motiivil maksunõuet vähendada sooviti (Lehis, L.; Sarv, J. § 3891 komm. 12 –

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a. Tallinn 2015). See tähendab, et vajalik

on ainult, et isik peaks vähemalt võimalikuks, et esitatavad andmed vähendavad

maksukohustust, ning soovikski seda ning tähtsust ei ole, miks isik seda soovib. Seega võib

selle motiiviks olla ka isikule antud korraldus või üldine n-ö ärimudel. Valeandmete esitamise

pikaajalisus ning süsteemsus näitab, et praegusel juhul oligi tegemist viimase olukorraga.

Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks N. Petsenevskaja KarS § 3891

lg 2 järgi süüdi tunnistamise osas.

VI

4.13

KarS § 3891 lg 2 järgi oli esitatud süüdistus ka ADle, kes oli 14. detsembrist 2016 kuni

2. märtsini 2018 Restoplus OÜ juhatuse liige, kuid maakohus mõistis AD KarS § 3891 lg 2

järgi õigeks. Maakohus põhjendas oma otsust sellega, et kohtu hinnangul ei ole esitatud

süüdistuse pinnalt võimalik väita, et süüdistatava osa küündis maksukuritegude seisukohalt

isegi kaasaaitaja panuseni. Prokuratuur ja Maksu- ja Tolliamet on maakohtu otsuse

vaidlustanud ning taotlevad AD süüdi tunnistamist KarS § 3891 lg 2 järgi.

Prokuratuuri apellatsiooni kohaselt on maakohus kohaldanud AD teo hindamisel

materiaalõigust ebaõigesti, sest kohtupraktikas omaksvõetud seisukohti arvesse võttes on

kohtu tuvastatud faktliste asjaolude pinnalt võimalik jaatada AD, tegelike juhtide ning

raamatupidajate tegutsemist maksuhaldurile valeandmete esitamisel ühiselt KarS § 21 lg 2

mõttes. Kannatanu toetab prokuratuuri seisukohta.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. KrMS § 268

lg-st 5 tulenevalt on kohus kriminaalasja arutamisel seotud süüdistuses kirjeldatud

asjaoludega ega tohi neist oluliselt kõrvale kalduda. Süüdistuse kohaselt esitati Restoplus OÜ

nimel AD juhtimisel valeandmetega tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja

töötuskindlustusmakse deklaratsioone (TSD) ning käibedeklaratsioone (KMD). Selline

süüdistuse sõnastus viitab sellele, et AD täitis valeandmetega deklaratsioonide esitamisel

olulist korraldavat rolli. Seega, kui prokuratuur leiab apellatsioonis, et AD tegevust tuleb

käsitada koos tegelike juhtide ning raamatupidajate tegutsemisega, siis tähendakski

süüdistuses öeldu seda, et selles ühiselt tegutsenud grupis täitis AD juhtivat rolli. Selline roll

maakohtus tuvastamist ei leidnud. Maakohus on asunud seisukohale, et AD sisuliselt ettevõtte

juhtimises ei osalenud. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse AD

õigeksmõistmise (ning sellega koos tema suhtes avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi

vaatamata jätmise) osas muutmata ja apellatsioonid ses osas rahuldamata.

VII

4.14

J. Lipendina mõistis maakohus süüdi KarS § 3891 lg-te 2, 3 – § 22 lg 3 järgi. Seda

vaidlustades on kaitsja leidnud esiteks, et J. Lipendinale esitatud süüdistus on nii ebamäärane,

et selle alusel ei ole võimalik J. Lipendinat süüdi mõista. Süüdistuses pole välja toodud J.

Lipendina konkreetset teopanust. Prokuratuuri järeldused pole kontrollitavad, kuna

süüdistusaktis puuduvad selle eelduseks olevad faktilised asjaolud.

Ringkonnakohus tõdeb, et süüdistuses on ebamääraseid momente. Nii on ringkonnakohtu

hinnangul sisutühi ja üleliigne märkimine, et kaasaaitamine seisnes „muuhulgas“ kirjeldatud

tegevuses. Kui tegevust pole üldse süüdistuses kirjeldatud, ei saa süüdistust laiendada

väljenditega, mis viitavad sellele, et lisaks kirjeldatule tegi süüdistatav veel midagi.

Samas on süüdistuses esitatud konkreetsed väited selle kohta, millega J. Lipendina

maksukohustuse varjamisele kaasa aitas. Kriminaalmenetluse seadustikust ega ka

kohtupraktikast ei tulene, et neid tegusid ei võiks kirjeldada suure üldistusastmega. Oluline on

see, et süüdistuse põhjal oleks tuvastatav tegevus, milles kaasa aitamine seisnes. See tingimus

on ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Küll on kohtukolleegiumi hinnangul sisustatud vaimne

ja füüsiline kaasabi sisuliselt samade asjaoludega. Süüdistuse kohaselt seisnes J. Lipendina

vaimne kaasabi selles, et maksukuriteo skeem Emerana OÜ ja Restoplus OÜ tegeliku käibe ja

käibemaksukohustuse ning tegelike töösuhete ja tööjõuga seonduva maksukohustuse

varjamiseks maksuhalduri eest toimis Jelena Lipendina tegevusele toetudes. J. Lipendina

tegevus seisnes süüdistuse kohaselt eri korralduste andmises.

Süüdistuses on väidetud, et Jelena Lipendina korralduste alusel tasuti Emerana OÜ-s ja

Restoplus OÜ-s töötajatele maksuhaldurile deklareeritama töötasu, millelt jäeti tööjõumaksud

tasumata ja kinni pidamata

Samuti sõlmiti Jelena Lipendina korralduste alusel töötajatega tegelike töösuhete varjamiseks

ja maksu- ja kinnipidamiskohustuste varjamiseks näilikke lepinguid.

Jelena Lipendina korralduste alusel tasuti töötasud sularahas, mis samuti soodustas kuriteo

toimepanemist.

Samuti jäeti tema korralduste alusel süsteemselt äriühingu tegelik käive raamatupidamises

kajastamata.

Küll tuleb eelnevast tulenevalt tõdeda, et maakohus on toonud tegevuste seas, millega J.

Lipendina maksukohustuse varjamisele kaasa aitas, välja ka selliseid, mida süüdistuses

kirjeldatud pole. Nimelt on kohus lugenud tõendatuks, et J. Lipendina roll oli koondada ja

pidada ülevaadet äriühingute tegelikest majandusnäitajatest ning samuti edastada OÜ

Emerana ja OÜ Restoplus tegeliku raamatupidamise andmeid P. Gammerile ja H. Hirvele,

tagamaks maksukuritegude süsteemi toimimist ja viimaste teadlikkust sellest.

Siiski on kohus lugenud tõendatuks ka selle, et J. Lipendina andis maksukohustuse

varjamisele kaasa aitavaid korraldusi. Maakohus on toonud välja, et 12. juuni 2018. a

jälitustoimingu protokollist nähtuvalt oli süüdistataval õigus läbi viia töövestlusi, pidada

palgaläbirääkimisi ja tutvustada kodukorda (kd 47, tl 93). Maakohus on toonud välja ka selle,

et J. Lipendina oli üks isikuist, kellele Emerana OÜ restorani juhataja MRT edastas 18. juulil

2017 sama kuupäeva kandva reglemendi selle kohta, mida peab uutele töötajatele rääkima

enne ametlikku töö algust (tõendite kd 35, tl 4). Esimene neist punktidest räägibki

palgasüsteemist – osa palgast läheb kaardile, osa sularahas. Lisaks oli eraldi punktis

selgitatud, et kui töötajale tehakse leping VÕS-i alusel, siis seletatakse talle sellega kaasnevat

(palk tuleb sularahas, puhkusetasu ega tervisekindlustust ei ole). (kd 35, tl 6). 1. oktoobri 2018

jälitustoimingu protokollist nr 2 tuleb välja ka see, kuidas J. Lipendina ja MRT on nende

lepingutega seonduvat, sh lepingute sõlmimata või inimeste informeerimata jätmisest

tulenevaid probleeme arutanud (kd 24, tl 78 jj, 121 jj).

Veel on maakohus toonud välja, et J. Lipendina otsustas ka töötajate palkade tõstmise üle

ning jagas ja edastas sellekohased juhised raamatupidajatele (vt nt 12. juuni 2018. a

jälitustoimingu protokoll: kd 47, tl 100). Ta kontrollis ka laiemalt tasude maksmist.

Ringkonnakohus peab neid maakohtu järeldusi põhjendatuks: nt 28. aprillil 2017 uuris IA J.

Lipendinalt tehtava väljamakse kohta (kd 24; tl. 32):

-

IA: „Ma siis maksan talle praegu ainult kaks tuhat välja, eks?“

-

J. Lipendina: „Ir, sa kuidagi viimasel ajal ei saa üldse mitte millestki aru.“

-

IA: „Ei, ma saan kõigest aru. Ma lihtsalt küsin sinult luba.“

-

J. Lipendina: „Ma ütlen veel kord: me vormistame ta, et…“

-

IA: „Jaa, jaa, ma sain aru.“

Eespool toodust nähtuvalt ei andnud J. Lipendina küll korraldusi vahetult valeandmete

esitamist puudutavaid, küll aga seda toetavat süsteemi puudutavaid korraldusi. Selliste

korralduste andmise jaoks ei olnud vajalik, et raamatupidamise alased eriteadmised. Ka ei

olnud nende korralduste andmiseks vaja, et J. Lipendina oleks olnud äriühingute juhatuse liige

– oluline oli tegelik roll. Seda, et formaalsel staatusel polnud tähtsust, näitavad kasvõi J.

Lipendina enda ütlused, mille kohaselt tegeles tema igapäevaselt sellega, et restoranides kõik

toimiks. Seda, et J. Lipendina roll hõlmas ka süüdistuses nimetatud korralduste andmist,

näitavad eelkõige jälitustoimingu protokollid.

J. Lipendina kaitsja on juhtinud tähelepanu sellele, et jälitustoimingu protokollid kajastavad

2017. aastal toimunut. Sellega seoses rõhutab kaitsja, et Restoplusis oli direktoriks esmalt MH

ja seejärel EL, kes aga 2017 kevadel jäi haigestumise tõttu eemale ja keda J. Lipendina

osaliselt 2017. a aprilli lõpust asendas. Ringkonnakohus möönab, et viidatud jälitustoimingu

protokollid kajastavad 2017. a kevadel ja suvel toimunut. Kohtukolleegiumi hinnangul ei

tähenda see aga, et J. Lipendina varasem osalus poleks tõendatud. Apellatsioonis osutatud

tõendid, mis tõendavad et EL on sõlminud töölepinguid, ei tähenda, et J. Lipendinal ei oleks

enne 2017.a kevadet mingit rolli olnud. J. Lipendina enda ütlustest tuleneb, et ta korraldas

restoranide tööd paralleelselt nende juhatajatega (ühest küljest on J. Lipendina rääkinud, et ta

ülesanne oli aidata restorani juhatajat, teisest küljest on ta selgitanud, et tema korraldas

restoranide igapäevast tööd). Seejuures ei olnud ta ametlikult kummaski firmas tööl.

Kohtukolleegiumi hinnangul näitab seda, et J. Lipendina pädevus palkade jms kohta käivate

korralduste andmisel ei tekkinud 2017. a kevadel, kasvõi see, et J. Lipendinalt ära võetud

andmekandjal olnud failides kajastatud arvepidamine ei alga 2017. aastal, vaid seal on ka

2015. ja 2016. aasta andmed. J. Lipendina pädevust mõlema äriühingu raamatupidajatele

korraldusi anda tõendavad ka tunnistajate ütlused. IA sõnul oli J. Lipendina kõige, terve maja

direktor. J. Lipendina ise tutvustas end talle direktorina, kui ta tööle asus – kuskil 2005. aastal

(kohtu kd 12; tl. 86). IA on ütluste kohaselt oli J. Lipendina see, kes igakuiselt sularahas

saadava summa kinnitas, seejuures ei ole ta eristanud ajapersioode, millal J. Lipendina seda

tegi, vaid on sellest rääkinud üldistatult (kohtu kd 12; tl. 88). Ka oli J. Lipendina see, kelle

käsul nad raamatupidamisdokumente (mille seas olid osaühingute käitatud ettevõtete kassa

väljamineku orderid, kassaaruanded, müügitšekid, läbimüügi aruanded, andmed väljamakstud

töötasude kohta) peidikusse viisid (kd 12; tl. 88 prd). J. Lipendinat on juhatajaks nimetanud

ka NR (kd 81; tl. 109), kelle sõnul oli J. Lipendina Emerana OÜ, restorani Farm ja kohviku

Rukis juhataja ning tema sai J. Lipendina käest korraldusi. LJ andis kahtlustatavana ütlusi, et

„Emerana OÜ-s pidasid Jelena Lipendinat kõik direktoriks“. Seda, millega J. Lipendina

igapäevaselt tegeles, ta ei teadnud, kuid kinnitas samas, et J. Lipendina oli see, kes ta 2015.a

septembris tööle võttis. Samuti andis J. Lipendina talle vahetevahel tööülesandeid. (kd 81; tl.

100).

Seda, et J. Lipendina oli nn kõige direktor on oma ütlustes kinnitanud ka äriühingute

ametlikud juhatuse liikmed. AD on oma kahtlustatavana antud ütlustes nimetanud J.

Lipendinat ülemuseks, kusjuures ka tema ütlustest ilmneb, et see ülemuse staatus ei olnud

formaalne. Küsimusele, mis ülesandeid täidab äriühingus J. Lipendina, vastas AD: „Ma ei tea,

milliseid ülesandeid ta OÜ-s Restoplus täidab. Tean, et ta on meil peaisik, st et mina olen

tema alluv.“ (kd 81; tl. 62). Sama tuleb välja M. Kalbuse kahtlustatavana antud ütlustest.

Küsimusele, kes tegelikult äriühingu igapäevast tegevust juhib, on ta vastanud: „Viimase

aasta on OÜ Emeranat igapäevaselt juhtinud MRT. Arvan, et M saab korraldused või

suunised Jelena Lipendinalt. Tõenäoliselt on kõik Emerana endised ja praegune juhataja

suunised ja korraldused saanud Jelena Lipendinalt.“ (kd 4; tl. 6)

Eelnev kinnitab ringkonnakohtu arusaamist mööda maakohtu hinnangut, et J. Lipendina

ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. Maakohus on põhjendanud J. Lipendina ütluste

osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamist sellega, et teistest tõenditest nähtuvalt ei piirdunud

J. Lipendina roll kõigest restoranide töö korraldamisega, vaid oli seotud konkreetselt varjatud

raamatupidamise korraldamise ja sellega seoses ka maksukuritegude toimepanemisega. Ka

ringkonnakohtu hinnangul lükkavad omavahel haakuvad jälitustoimingu protokollid ning

tunnistajate ja kahtlustatavate ütlused ümber J. Lipendina väited, et tema roll piirdus

restoranide töö korraldamisega. Tegemist ei ole tegemist olukorraga, kus J. Lipendina ütlused

on vastuolus mõne üksiku tõendiga, nagu on väitnud kaitsja, vaid J. Lipendina rolli palkade

maksmise ja väljamaksete korraldamisel näitavad eri tõendid koostoimes.

J. Lipendina kaitsja apellatsiooni kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest ka see, et J. Lipendinal

oleks olnud kaasaaitamisteo puhul nõutav topelttahtlus. Kohtukolleegium möönab, et

maakohus on otsuse punktis 375 küll deklareerinud, et J. Lipendinal oli kaasaitajalt nõutav

topelttahtlus, kuid pole seda põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga eespool

käsitletud tõendite ja J. Lipendina kahtlustatavana antud ütluste alusel öelda, et maakohtu

seisukoht on põhjendatud. Kaitsja rõhutatud asjaolu, et J. Lipendinal ei ole

raamatupidamisalaseid eriteadmisi, ei tähenda, et J. Lipendina ei oleks saanud aru, et

maksuhalduri eest varjatakse maksukohustust ning tema tegevus aitab sellele kaasa. J.

Lipendina ise on oma kahtlustatavana antud ütlustes öelnud, et temalt ära võetud

andmekandjalt leitud andmed kajastavad mitteametlikku raamatupidamist. Ta on ütlustes

möönnud, et osa käivet jäetakse kajastamata, selleks kustutati CompuCashis kandeid. Ka on ta

oma ütlustes öelnud, et maksti ümbrikupalka. (kd 84; tl. 197). seda, et J. Lipendina sai

tegevuse ebaseaduslikkusest aru, näitab IA öeldu, et J. Lipendina oli see, kelle korraldusel

hoiti raamatupidamisdokumente peidikus. Arvestades, et J. Lipendina sai ise sularahakassast

väljamakseid, oli tema jaoks selge seegi, et maksukohustuse varjamise eesmärk oli tagada

ettevõttele rohkem käibevahendeid. Kuna J. Lipendina teadis, et sularahas tehtavad

väljamaksed on sellised, millelt makse ei tasuta, mõistis ta sedagi, et tema korraldused

sularahas makstava tasu jms kohta aitasid maksukohustuse varjamisele kaasa.

VIII

4.15

SKle, LJle, NRle ja IGle on esitatud süüdistus KarS § 3891 lg 1 järgi. Maakohus

kvalifitseeris IG teo ümber, mõistes ta süüdi KarS § 3891 lg-te 1, 3 – § 22 lg 3 järgi.

SK esitas süüdistuse kohaselt Restoplus OÜ nimel valeandmeid sisaldavaid

tulumaksudeklaratsioone (TSD-sid) ajavahemikul 8. aprillist 2016 kuni 11. septembrini 2017

maksustamisperioodide märts 2016, veebruar 2017 ja august 2017 kohta.

LJ

esitas süüdistuse kohaselt Emerana OÜ nimel valeandmeid sisaldavaid

käibemaksudeklaratsioone (KMD-sid) ajavahemikul 20. veebruarist 2017 kuni 20. juunini

2017 maksustamisperioodide detsember 2016 kuni mai 2017 kohta.

NR esitas süüdistuse kohaselt Emerana OÜ nimel KMD-des tahtlikult valeandmeid

ajavahemikul 20. juulist 2017 kuni 22. jaanuarini 2018 maksustamisperioodide juuni 2017

kuni detsember 2017 kohta.

IGt süüdistatakse KarS § 3891 lg 1 järgi selles, et tema kui juhatuse liikme juhtimisel esitati

Emerana OÜ nimel valeandmeid sisaldavaid TSD-sid 8.–13. veebruarini 2017

maksustamisperioodide aprill 2016, september 2016 ja detsember 2016 – jaanuar 2017 kohta.

TSD-des jäeti deklareerimata sotsiaalmaksu 46 853,84 eurot ja tulumaksu 27 366,14 eurot.

Samuti esitati juhatuse liikme IG juhtimisel valeandmeid sisaldavaid KMD-sid ajavahemikul

28. detsembrist 2016 kuni 20. detsembrini 2017 maksustamisperioodide jaanuar 2016, aprill

– juuni 2016, august 2016 ja november 2016 kuni november 2017 kohta. KMD-des jäeti

deklareerimata käibemaksu kokku summas 122 628,48 eurot. Kokku jäi OÜ-l Emerana riigile

maksudena deklareerimata ja tasumata 196 848,46 eurot.

KarS § 3891 lg-le 1 vastava kuriteo eest on karistusena nähtud ette rahaline karistus või kuni

viieaastane vangistus. Seega on KarS § 4 lg 3 kohaselt tegemist teise astme kuriteoga. Teise

astme kuriteo aegumistähtaeg on KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt 5 aastat. Sama paragrahvi

viienda lõike kohaselt katkeb kuriteo aegumine järgmiste menetlustoimingute tegemisega:

1) kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega või tema vara või rahapesu

objektiks oleva vara arestimisega;

2) süüdistatava kohtu alla andmisega;

3) kohtuliku arutamise edasilükkamisega süüdistatava ilmumata jäämise korral;

4) kohtulikul arutamisel süüdistatava ülekuulamisega;

5) kohtulikul arutamisel ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramisega.

KarS § 81 lg 6 kohaselt algab aegumise katkemisel aegumine uuesti menetlustoimingu

tegemisest, kuid isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle

lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg.

Ringkonnakohtu hinnangul on viimaseks menetlustoiminguks, millega loetletud

süüdistatavatele etteheidetava kuriteo aegumine katkes, nende kohtu alla andmine. SKle, LJle,

NRle ega IGle pole tõkendit kohaldatud. SK (17. veebruari 2021 istungi protokoll), LJ (2.

märtsi 2021. a kohtuistungi protokoll), NR (2. märtsi 2021. a kohtuistungi protokoll) ega IG

(9. juuni 2021 kohtuistungi protokoll) kohtus ütlusi ei andnud.

Mis puutub täiendavate tõendite kogumise määramisse, siis on prokuratuur on täiendavate

tõendite voorus esitanud ja maakohus on vastu võtnud vaatlusprotokollid IGle, NRle, LJle ja

SKle ajavahemikul 2017. a jaanuarist kuni 2021. a jaanuarini tehtud väljamaksete kohta (kd

88; tl. 189–206; 226–244; 247–275; 276–303) ning SK kaitsja on esitanud sellele

vastutõendeid (kd 89; tl. 66–67). Ringkonnakohtu hinnangul on aga esiteks tegemist

lubamatute tõenditega – vaatlusprotokollidest nähtub, et need on tehtud kriminaalasjas nr

16221000133 (mis on praeguse menetluse kohtueelse menetluse number) 2021. aastal ehk

kohtumenetluse ajal. Kui asi on kohtumenetluses, ei ole uurimisasutus enam selle

kriminaalasja menetleja ja tal ei ole – vähemalt juhul, kui korraldust selleks pole andnud

kriminaalasja menetlev kohus – õigust menetlustoiminguid teha. Pealegi on nende tõendite

esitamist põhjendatud sellega, et need näitavad kuritegeliku ühenduse toetust kuritegeliku

ühenduse huvides kuritegusid toime pannud isikutele. Seega ei ole tegemist otseselt KarS §

3891 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu puudutava ega ka SK, LJ, NR ega IG vastu esitatud

tõenditega. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et KarS § 81 lg 5 p 5 sätestatud aegumise

katkemise alust ei esine.

Ka ei tuvastanud ringkonnakohus, et SK, LJ, NR või IG ilmumata jätmise pärast oleks

kohtulikku arutamist edasi lükatud.

Maakohus tegi kohtu alla andmise määruse 12. veebruaril 2019. Seega hakkas siis uuesti

kulgema SKle, LJle, NRle ja IGle etteheidetava teise astme kuriteo 5-aastane aegumistähtaeg.

Praeguseks on kohtu alla andmisest möödunud üle viie aasta ja sellest tulenevalt on neile

süüdistatavatele KarS § 3891 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu praeguseks aegunud. Aegumine

on absoluutne menetlustakistus. Seetõttu tuleb maakohtu otsus nende süüdimõistmise kohta

tühistada ja menetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 ning KrMS § 274 lg 1 ja § 331 lg 1 SK, LJ, NR ja

IG suhtes lõpetada. Kuna maakohus kohaldas IGle lisakaristusena ettevõtluskeeldu just seoses

maksukuriteoga, tuleb maakohtu otsus tühistada ka IGle kohaldatud ettevõtluskeelu osas.

5. Soodustuskelmuse katse ja selleks toime pandud dokumendi

võltsimine

I

5.1

Nii KarS § 210 lg-le 2 kui ka KarS § 344 lg-le 1 vastavad kuriteod on teise astme

kuriteod. KarS § 81 lg 1 p-s 2 ettenähtud teise astme kuritegude aegumistähtaeg viis aastat on

praeguseks möödunud. Samas pikeneb see tähtaeg KarS § 81 lg 6 kohaselt aegumise

katkemisel maksimaalselt 10 aastani teo toimepanemisest. A. Vilbrele ja J. Lipendinale

etteheidetavate kuritegude toimepanemisest ei ole veel möödunud kümmet aastat, mistõttu on

küsimus selles, millal aegumine viimati katkes. Kohtukolleegium peab viimaseks nende

kuritegude aegumise katkestanud menetlustoiminguks täiendavate tõendite esitamist

maakohtus. Eeskätt puudutavad kõnealuseid kuritegusid Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse

ning OÜ Novatek Holdingu ja Maksu- ja Tolliameti vahelises vaidluses tehtud kohtulahendid,

mis esitati 17. novembri 2021 istungil. Need tõendid puudutasid küsimust, milliseid ruume oli

OÜ-l Novatek Holding õigus X hoones kasutada.

Lisaks nendele on prokurör 17. novembri 2021 istungil esitanud täiendavate tõendite voorus

K OÜ majandusaasta aruande.

Maakohtu 23. novembri 2021 istungil on täiendava tõendina esitatud J. Lipendinalt

ekspertiisimaterjalide võtmise protokoll, mis on esitatud seoses väitega, et J. Lipendinat on

kohtueelses menetluses survestatud (st tegemist on tõendiga, mis haakub J. Lipendina

ütlustele tuginemise küsimusega ja seega kõigi J. Lipendinale esitatud süüdistustega).

II

5.2

Maakohus mõistis J. Lipendina süüdi selles, et ta võltsis Escado Grupp OÜ ja Novatek

Holding OÜ vahelise ruumide üürilepingu, mille ta esitas PRIA-le koos toetustaotlusega.

5.2.1

J. Lipendina kaitsja leiab, et maakohus on väljunud lepingu võltsimise aja tuvastamisel

süüdistuse piirest. Ringkonnakohus leiab, et see etteheide on alusetu. Süüdistuse kohaselt

võltsiti ruumide üürilepingut „eeluurimisel tuvastamata ajal, kuid enne 01.07.2016“.

Maakohus leidis, et võltsimine toimus millalgi ajavahemikus 8. maist 2015 1. juulini 2016.

Ringkonnakohus möönab, et kui süüdistuse kohaselt pidi võltsimine toimuma enne 1. juulit

2016, siis maakohtu otsuses toodud ajavahemiku lõppkuupäeva puhul see nii selgelt välja

toodud pole. Samas on maakohtu otsusest aru saada, et kohus on võltsimise ajavahemiku

piiritlemisel otsinud vastust küsimusele, mis võis olla varaseim võltsimise aeg, ning

ajavahemiku lõpu osas on lähtunud süüdistusest. Ka apellatsioonist ei nähtu, et kaitsja oleks

probleemi näinud küsimuses, kas kohus on lugenud 1. juuli 2016 võltsimise ajavahemiku

hulka või mitte. Kuigi apellatsiooni käsitlus sellest, milles teo toimepanemise aja osas

süüdistuse piirest väljumine seisneb, on üsna napp, võib sellest aru saada, et kaitsja peab

probleemiks just seda, et erinevalt süüdistusest on kohus fikseerinud võltsimise võimaliku

varaseima aja – apellatsioonis on märgitud, et kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole

kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada.

Seoses selle argumendiga tuleb esmalt märkida, et apellatsioonist ei selgu, miks tuleb

süüdistust pidada võltsimise toimepanemise aja osas puudulikuks. Kriminaalmenetluse

seadustik ei sätesta, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg süüdistuses piiritleda.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb teo toimepanemise aeg määratleda süüdistatava

kaitseõiguse tagamiseks võimalikult täpselt, kuid see, kas teo toimepanemise aeg tuleb

määratleda kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla ajavahemiku pikkus,

sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt nt RKKKo 3-1-1-19-09;

22.05.2009 p 18.3). Kohtupraktikast ei tulene, et teo toimepanemise ajavahemik ei tohi olla

määratletud ainult selle lõpu kaudu, nagu praegusel juhul.

See aga, et kohus esitas seisukoha ka varaseima võimaliku võltsimise aja kohta, ei ole

ilmselgelt süüdistuse piirest väljumine. Kuna süüdistuses oli teo toimepanemise ajavahemik

piiritletud vaid selle lõpu kaudu, jääb süüdistuse piiresse iga lõpukuupäevas varasem aeg.

Selles tulenevalt jääb maakohtu otsuses märgitud ajavahemik süüdistuses märgitud

ajavahemiku sisse, st süüdistuse ajavahemik hõlmab kohtuotsuses märgitud ajavahemikku.

Süüdistuse piirest väljumine süüdimõistva otsuse tegemisel tähendab tuginemist sellisele

asjaolule, mis ei ole süüdistuse kirjeldatud asjaoludest hõlmatud. Seevastu ei ole kohtul

keelatud tuvastada asjaolusid süüdistuses tooduga võrreldes konkreetsemalt. Märkimata ei saa

jätta sedagi, et ka asjaolu, millest tulenevalt pani maakohus paika võltsimise ajavahemiku

algusaja, tugineb süüdistuses toodud asjaoludele. Nimelt oli süüdistuse kohaselt lepingu

võltsimine seotud vajadusega see PRIA-le esitada („Ruumide üürileping võltsiti eesmärgiga

esitada see Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile“). Sellest tulenevalt leidis

maakohus, et leping ei saanud olla võltsitud enne, kui võeti vastu määrus, mis reguleeris

toetuse andmist ja kehtestas selleks tingimusi. Maaeluministri määrus „Mikro- ja

väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“ võeti

vastu 8. mail 2015. Sellest tulenevalt asuski kohus seisukohale, et varaseim võltsimise aeg sai

olla 8. mai 2015. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et süüdistust pole põhjust pidada teo

toimepanemise aja küsimuses nii ebakonkreetseks, et see takistaks J. Lipendinale esitatud

võltsimise süüdistuse lahendamist, ning maakohus pole teo toimepanemise aja tuvastamisel

süüdistuse piirest väljunud. Seda, et maakohus oleks tuvastanud teo toimepanemise aja

valesti, apellatsioonist ei nähtu.

5.2.2

J. Lipendina kaitsja väitel on maakohus süüdistuse piirest väljunud ka sellega, et on

teoks, millega J. Lipendina pani toime dokumendi võltsimise, lugenud lepingu allkirjastamise.

Apellatsioonis on märgitud, et süüdistusaktis pole välja toodud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis

viitaks J. Lipendina poolt dokumendi koostamisele, ning välja pole toodud ka ühtki muud

tegu, millega saaks lugeda J. Lipendina teo dokumendi võltsimise koosseisule vastavaks.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on otsuse punktis 466 lähtunud J. Lipendina esitatud

versioonist, et ta allkirjastas A. Vilbre toodud dokumendid, ning nimetanud teona, millega J.

Lipendina pani võltsimise toime, just lepingu allkirjastamist. Süüdistuses on pandud J.

Lipendinale süüks tegelikkusele mittevastava kuupäevaga ning tegelikult sõlmitud lepingust

erinevate tingimustega lepingu koostamist ning selle lepingu allkirjastamist süüdistuses eraldi

nimetatud pole. See ei tähenda vältimatult, et välistatud oleks allkirjastamise lugemine teoks,

millega J. Lipendina pani toime dokumendi võltsimise.

Süüdistuse konkreetsuse nõue ei tähenda, et süüdistuses ei võiks kasutada abstraktseid

mõisteid. Samuti ei tähenda süüdistuse konkreetsuse nõue, et süüdistuses peaks olema

kirjeldatud sündmuste käigu iga väiksemgi detail (nt see, millistest käitumisaktidest koosneb

dokumendi koostamine). Seda näitab selgelt Riigikohtu enda praktika. Näiteks 7. novembril

2011 leidis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-11 tehtud otsuses, et olukorras, kus

tegelikult heideti kahele süüdistatavale ette varguse ühist toimepanemist nii, et üks juhib ohvri

tähelepanu kõrvale, et teine saaks võtta ohvri taskust rahakoti, on piisav, kui süüdistuses

kirjeldatakse mõlema tegu kannatanu taskust rahakoti ära võtmisena ilma kummagi rolli

kirjeldamata. Mõningane üldistatus süüdistuses asjaolude kirjeldamisel on vajalik, et kohus

saaks tõendeid hinnates kujundada oma arusaama toimunust ja anda sellele õigusliku

hinnangu. Seda aktsepteerib kokkuvõttes ka kriminaalmenetluse seadustik, öeldes § 268 lg-s

6, et kohus ei või tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või

muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

Eelnevast tuleneval sõltub küsimus, kas maakohus väljus J. Lipendina süüdi tunnistamisel

süüdistuse piirest või mitte, sellest, kas muudetud andmetega lepingu alla kirjutamine kuulub

mõistega „lepingu koostamine“ hõlmatud tegevuste hulka. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb

sellele vastata jaatavalt. Süüdistuse tekstis on selgitatud, et dokumendi võltsimine seisnes

üürilepingu koostamises. Seega on koostamise all mõeldud kõiki toimingud, mis olid

vajalikud selleks, et võltsitav dokument saaks sellise vormi, et seda oleks võimalik kasutada.

Selline käsitus ei tähenda, et süüdistus oleks liiga abstraktne ega kirjeldaks, milles võltsimine

seisnes: süüdistuse kohaselt on oluline, see mis osas üürileping päriselt sõlmitud lepingust

erines, ning need andmed on süüdistuses välja toodud. Dokument, mille võltsimist J.

Lipendinale ette heidetakse, oli üürileping, mis pidi kehtivuseks olema allkirjastatud (lepingu

p 12.5-12.8). Seega oli leping ruumide kasutusõiguse tõendamiseks kasutatav vaid

allkirjastatuna ning lepingule alla kirjutamist tuleb lugeda võltsitud dokumendi koostamise

hulka kuuluvaks toiminguks.

5.2.3

Maakohus on lugenud tõendatuks, et 5. jaanuaril 2012 selliste tingimustega lepingut,

nagu PRIA-le esitati, tegelikult sõlmitud ei olnud. Kohus on tuvastanud, et J. Lipendina

Escado Grupi seadusliku esindajana ning ET Novatek Holdingu volitatud esindajana sõlmisid

notariaalselt kinnitatud ruumide üürilepingu 21. novembril 2012 (selle lepingu sõlmimise

kohta on andnud ütlusi ET, selline leping leiti X ruumidest ning selle oli OÜ Escado Grupp

esitanud maksurevisjoni käigus Maksu- ja Tolliametile). Lisaks sellele on maakohtu otsuse

kohaselt leitud X ruumest ka 5. jaanuari 2012 kuupäeva kandev leping, kuid kohtuotsusest ei

selgu üheselt, kas kohus pidas seda päriselt 5. jaanuaril 2012 sõlmitud lepinguks (see küsimus

tõusetub, sest ET ütluste kohaselt on tema sõlminud vaid 21. novembri 2012 lepingu). Igal

juhul ei olnud X ruumest leitud 5. jaanuari 2012 kuupäeva kandva lepingu tingimused

sellised, nagu PRIA-le esitatud lepingul: X ruumest leitud 5. jaanuari 2012 kuupäeva kandva

lepingu tingimused olid samad, mis 21. novembri 2012 lepingul. Kui X aadressil leitud

lepingutes on punktis 2.3 märgitud, et „Käesolev leping on sõlmitud 5 (viieks) aastaks“, siis

PRIA-le esitatud lepingu punktis 2.3 on märgitud, et „Käesolev leping on sõlmitud kuni

31.12.2022.a.“. Samuti on PRIA-le esitatud lepingusse lisatud punkt 5.4, mille kohaselt

„üürnikul on õigus paigaldada esemesse tootmisseadmeid, sh nende opereerimiseks ning

tootmiseks vajalikke tehnosüsteeme“. Maakohus tuvastas, et muudatused puudutasid

asjaolusid, mis omasid toetuse taotlemisel tähtsust.

J. Lipendina kaitsja ei ole vaielnud vastu maakohtu järeldusele, et 5. jaanuaril 2012 selliste

tingimustega lepingut, nagu PRIA-le esitati, tegelikult sõlmitud ei olnud. Kaitsja leiab aga, et

toetustaotlusele lisatud üürilepingu puhul ei saa rääkida võltsitud lepingust, sest päriselt

äriühingute vahel rendisuhe oli ning äriühingute varasemate kokkulepete muutmine

tagasiulatuvalt ega edasiulatuvalt pole ebaseaduslik. J. Lipendina oli nii Escado Grupp OÜ

kui ka Novatek Holding OÜ juhatuse liige, mistõttu oli tal õigus mõlema osaühingu nimel

tehinguid teha. Kuna maakohus seda ei arvestanud, on kohus kaitsja hinnangul hinnanud

tõendeid valesti ja teinud vale õigusliku järelduse. Kaitsja märgib, et „olukorras, kui pooled

isegi hiljem muudavad varasemat kokkulepet, viidates lepingus selle kehtima hakkamise

kuupäevale, ei ole poolte kokkuleppe olemasolu korral põhjendatud seda nimetada

võltsinguks“. Seegi argument ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Küsimus, kas

varasema kokkuleppe muutmine tagasiulatuvalt on lubatav või mitte ja kas selleks piisas

üksnes J. Lipendina tahteavaldusest, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjassepuutuv.

Vastuseks argumendile, et J. Lipendinal oli õigus nii Escado Grupp OÜ kui ka Novatek

Holding OÜ nimel tehinguid teha, kuna ta oli mõlema osaühingu juhatuse liige, märgib

ringkonnakohus, et lepingule, mille maakohus luges võltsituks, on alla kirjutanud J. Lipendina

ja ET, mitte J. Lipendina mõlema lepingupoole esindajana. Kuivõrd Novatek Holdingu

volitatud esindajaks on PRIA-le esitatud lepingu kohaselt olnud ET, ei oma tähtsust see, et J.

Lipendinal oleks olnud õigus mõlemat äriühingut esindada.

Tõigaga, et lepingu järgi on üks allkirjastajatest ET, seondub omakorda A. Vilbre ja Novatek

Holdingu kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, miks ei saa lepingut pidada võltsituks

(kuigi kaitsja ise on samas väitnud, et väidetava võltsimisega seonduv ei puuduta kuidagi A.

Vilbret ega Novatek Holdingut, peab kohus siiski vajalikuks seda käsitleda, kuivõrd lepingu

võltsitus omab A. Vilbre jaoks tähtsust tulenevalt A. Vilbre PRIA-le valeandmete esitamise

süüdistusega, kuivõrd valeandmete hulka kuulusid süüdistuse kohaselt ka andmed, mida oli

PRIA-le esitatud lepingus võltsitud). A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja on märkinud, et

lepingut ei saa pidada võltsituks, sest ET poolt Novatek Holding OÜ nimel allkirja andmine

on tõendatud kohtule esitatud ekspertiisiaktiga 18E-DK0062, mille kohaselt kuulub allkiri

ETle. Seoses sellega tuleb tõdeda, et ekspertiisiakti, millele kaitsja viitab, kohtule esitatud ei

ole. Sellist ekspertiisiakti on mainitud küll süüdistusaktis, kuid sellist tõendit ei ole

kohtutoimikus ning kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et selline tõend oleks kohtule

esitatud ning et seda oleks kohtus uuritud. Sellele, et sellist tõendit kohtule ei esitatud, viitab

ka asjaolu, et prokurör on seda tõendit maininud süüdistuskõnes menetluskulusid käsitledes,

nimetades seda tõendite hulgas, millega seonduv kulu jääb riigi kanda. Ühtlasi tuleb nentida,

et süüdistuse seisukoht, et leping on võltsitud, ei tugine väitel, et võltsitud on ET allkirja (seda

on otsuse punktis 466 tõdenud ka maakohus). Seega ei sõltu vastus küsimusele, kas leping on

võltsitud, sellest, kas PRIA-le esitatud lepingule kirjutas päriselt alla ET või mitte.

Mis puutub varasemate kokkulepete muutmise lubatavusse, siis dokumendis, mille võltsimist

J. Lipendinale süüks pannakse, ei kajastu mingil moel tahteavaldust muuta mingit varasemat

lepingut, olgu muudatused tagasiulatuvad või mitte. Selles ei ole viidatud ei sellele, millist

varasemat kokkulepet muudetakse, ega sellele, millal uus kokkulepe sõlmiti. Samuti pole

välja toodud seda, milles varasemat kokkulepet muudetakse. PRIA-le esitatud lepingu

vormistus jätab igati mulje, et tegemist on 5. jaanuaril 2012 sõlmitud tervikliku üürilepinguga.

Lepingutel olevate kuupäevade järgi on alust pidada 21. novembri 2012 lepingut hilisemaks

ning selle lepingu punktis on eraldi 12.2 märgitud: „Leping tühistab selle allakirjutamise

hetkest kõik poolte vahel lepingu eseme kohta sõlmitud varasemad suulised ja kirjalikud

kokkulepped.“ Kuskilt ei ole välja loetav, et leping, mis sisaldab 21. novembri 2012 lepingust

teistsuguseid tingimusi, aga kannab varasemat kuupäeva, kajastaks hoopis tahteavaldust 21.

novembri 2012 lepingu muutmiseks.

Võltsimist ei välista tegeliku üürisuhte olemasolu. Küsimus ei ole pelgalt selles, kas Escado

Grupi ja Novatek Holdingu vahel oli tegelik üürisuhe, vaid selles, kas selle üürisuhte

tingimused olid sellised, nagu need on kajastatud PRIA-le esitatud lepingus, ning kas need

olid sellistena 5. jaanuaril 2012 kirjalikult fikseeritud. Sel põhjusel on alusetu ka kaitsja

seisukoht, justkui välistaks tegeliku rendisuhte olemasolu võltsimistahtluse.

5.2.5

Kohtukolleegium ei nõustu J. Lipendina kaitsjaga, nagu oleks maakohtu seisukoht, et

J. Lipendina pani võltsimise toime kavatsetusega, vastuoluline ja põhjendamata ning põhineks

oletusele.

Kaitsja märgib, et maakohtu otsuse kohaselt seisnes J. Lipendina tegu vaid PRIA-le esitatud

lepingu allkirjastamises. J. Lipendina on kohtueelses menetluses antud ütlustes väitnud, et ta

allkirjastas dokumendid, mille tõi talle A. Vilbre, kes organiseeris ja valmistas ette kõik

toetusega seonduva. J. Lipendina ütlustest (kd 84; tl. 201) tulenevale versioonile, et ta üksnes

allkirjastas A. Vilbre toodud dokumendid, on otsuses (p 466) tuginenud ka maakohus. J.

Lipendina võltsimistahtlust on kohus käsitlenud otsuse kahes eri kohas (p 398 ja p-d 466,

467). Neist tuleneb, et kohtu hinnangul ei olnud lepingut võimalik allkirjastada nii, et J.

Lipendina ei märganud, et ta allkirjastab justkui 5. jaanuarist 2012 pärinevat üürilepingut.

Seejuures teadis J. Lipendina, et samad osapooled on sõlminud notariaalselt kinnitatud

lepingu 21. novembril 2012. Kohus leidis, et sellises olukorras tähendas lepingu

allakirjutamine lepingu võltsimist kavatsetusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Lipendina teadis, et Escado Grupp OÜ ja Novatek

Holding on sõlminud 21. novembril 2012 notariaalselt kinnitatud üürilepingu. J. Lipendina ise

on väitnud, et ei mäleta, et oleks teinud ETle volikirja ja käinud ETga notari juures

üürilepingut allkirjastamas (kd 86; tl. 34). Ringkonnakohus nõustub aga maakohtuga, et ET

ütlused ja notariaalselt kinnitatud leping ise tõendavad, et J. Lipendina osales selle lepingu

sõlmimisel. ET ütluste kohaselt teavitas ta J. Lipendinat sellest, et Maksu- ja Tolliameti jaoks

on vaja notariaalset üürilepingut ja J. Lipendina korraldas lepingu sõlmimise. Arvestades nii

ET ütlusi J. Lipendinale räägitu kohta, kui ka seda, et tõendite kohaselt J. Lipendina andis

ETle volikirja ning käis koos ETga notari juures lepingut sõlmimas, ei ole veenev J.

Lipendina väide, et tema pole selle lepingu sõlmimisega tegelenud ega mäleta sellest midagi.

Mis puutub aga J. Lipendina väitesse, et ta lihtsalt allkirjastas A. Vilbret usaldades tema

toodud dokumendid ega tea PRIA-le esitatud lepingust midagi, siis nõustub ringkonnakohus

maakohtuga, et J. Lipendinal ei saanud jääda märkamata, mida ta allkirjastab. St isegi juhul,

kui J. Lipendina ei süüvinud lepingu sisusse, oli allkirjastamise olukord selline, et J.

Lipendina sai aru, et kirjutab alla dokumendile, mida on vaja selleks, et esitada see PRIA-le

tegelikult kehtinud lepingu asemel. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhine maakohtu seisukoht

oletusel, vaid tõendite põhjal tuvastatud asjaoludest tehtud järeldustel.

Maakohus on selle järelduse teinud PRIA-le esitatud lepingut (kd 14; tl. 43–46)

iseloomustavatest asjaoludest. Kohus on toonud välja, et J. Lipendina allkiri on PRIA-le

esitatud OÜ Novatek Holding ja Escado Grupp OÜ üürilepingul igal leheküljel. Seejuures on

lepingu alguses suurelt kirjas, et tegemist on ruumide üürilepinguga ning lepingu viimasel

leheküljel on J. Lipendina allkiri koos käsikirjaliselt kirjutatud nimega vahetult teksti

„Üürileandja: OÜ Escado Grupp, reg kood 10754094 X, Tallinn“ ja „Üürnik: Novatek

Holding OÜ, reg kood 10754088 X, Tallinn“ all. Ringkonnakohus lisab, et lepingu esimesel

leheküljel on pealkirja „RUUMIDE ÜÜRILEPING“ all enne ülejäänud teksti selgelt

eristatavalt märgitud ka lepingu kuupäev 05.01.2012.a. Seetõttu on põhjendatud ka maakohtu

otsuse punktis 466 väljendatud seisukoht, mille kohaselt J. Lipendina sai aru, et „lepingu

allkirjastamine varasema kuupäevaga ei vasta tõele“. Seega näitavad tõendid ühest küljest

seda, et J. Lipendina teadis, et üürisuhe Novatek Holdingu ja Escado Grupi vahel on

reguleeritud 21. novembril 2012 sõlmitud notari kinnitatud üürilepinguga, teisest küljest aga

seda, et ta nägi, et kirjutab taas alla nende osapoolte vahelisele, notariaalselt kinnitatust

varasemat kuupäeva kandvale lepingule. Kui võtta veel arvesse J. Lipendina enda ütlust selle

kohta, kuidas said tema allkirjad PRIA-le esitatud lepingule (ta allkirjastas A. Vilbre toodud

dokumendid), saab teha järelduse, et J. Lipendina mõistis, et PRIA-le esitamiseks ei sobi

olemasolev leping ja tuleb vormistada uus, kuigi varasema kuupäevaga. Ses olukorras

lepingule allkirja andmine näitab isiku soovi luua ebaõige sisuga dokument ning

ringkonnakohtu hinnangul on maakohus pidanud põhjendatult J. Lipendina tegu

kavatsetusega toime panduks.

II

5.3

Maakohus mõistis J. Lipendina, A. Vilbre ja Novatek Holding OÜ süüdi ka

soodustuskelmuse katses, mis seisnes selles, et Novatek Holding OÜ nimel taotleti PRIA-lt

toetust „Villimisliini ostmine, transpordiliftide ostmine, pagariseadmete ostmine, lihatootmise

seadmete ostmine, ventilatsiooniseadmete ostmine“ jaoks, esitades PRIA-le valeandmeid.

Valeandmed puudutasid OÜ Escado Grupp ja Novatek Holding vahelist üürisuhet, andmeid

selle kohta, et juustu-, destilleerimis-, villimisliin ja pagariseadmed soetati OÜ-lt K ning

andmeid selle kohta, et ventilatsiooniseadmed ja külmutussüsteemid soetas OÜ Novatek

Holding. PRIA rahuldas 18. novembri 2016 otsusega nr 13-6/893 taotluse, kuid esitatud

maksetaotluse alusel toetust välja ei makstud.

5.4

Maakohtu otsuse kohaselt panid J. Lipendina ja A. Vilbre soodustuskelmuse katse

toime kaastäideviijatena. J. Lipendina kaitsja vaidleb sellele vastu, märkides, et

kaastäideviimise tuvastamiseks tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, mistõttu

peab kohtuotsuses olema kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Seejuures on süüteo

toimepanemine mitme isiku poolt käsitatav kaastäideviimisena üksnes siis, kui iga

kaastäideviija täidab ka tahtluse kui subjektiivse koosseisu tunnuse. Esitatud väited on õiged,

kuid kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses need tingimused täidetud. Otsuses on

kirjeldatud nii mõlema kaastäideviija teopanust (kokkuvõtvalt on need esitatud otsuse punktis

456).

J. Lipendina teopanus seisnes PRIA-le toetustaotluse ja maksetaotluse ning nendega koos

valeandmeid sisaldavate dokumentide esitamises, samuti toimus kogu PRIA-ga suhtlus J.

Lipendina kaudu: tema vastas PRIA järelpärimistele, edastas täiendavaid dokumente, tegi ise

PRIA-le järelpärimise.

A. Vilbre teopanus omakorda selle koordineerimises ja kontrollimises, sh J. Lipendinale

vajalike dokumentide edastamises ja PRIA esindajatega suhtlemiseks juhiste andmises.

Kohus on ära näidanud ka selle, et J. Lipendinal ja A. Vilbrel oli tahtlus soodustuskelmuse

katse ühiseks toimepanemiseks. Seejuures jättis kohus ebausaldusväärsetena kõrvale J.

Lipendina ütlused, et ta usaldas A. Vilbret ega olnud ise esitatavatest valeandmetest teadlik. J.

Lipendina kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus on J. Lipendina ütlused alusetult kõrvale

jätnud ning jõudnud seetõttu valele järeldusele. Kaitsja väitel on kohus J. Lipendina ütlusi

ennastõigustavateks lugedes täitnud tõendite vähesusest tuleneva tühimiku oma

siseveendumusega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esiteks tuleb märkida seda, et sisuliselt

on J. Lipendina tahtlus PRIA-le valeandmete esitamiseks sisuliselt tuvastatud juba üürilepingu

võltsimise tahtluse tuvastamisega: kuivõrd ringkonnakohus luges sarnaselt maakohtuga

tõendatuks selle, et J. Lipendina võltsis PRIA-le esitamiseks tahtlikult üürilepingut, teadis ta

seda lepingut PRIA-le esitades, et esitab valeandmeid sisaldava lepingu. Ka üürilepingu puhul

väitis J. Lipendina, et ei olnud lepingu sõlmimise asjaoludega kursis. Nagu eespool märgitud,

nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et teised tõendid lükkavad selle väite ümber. Sama

kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka muu PRIA-le esitatud valeinfo puhul. Nimelt näitavad

tõendid, et J. Lipendina oli kursis Novatek Holdingus toimuvaga, sh seadmete hankimise

asjaoludega ja sellega, et köögis, kuhu seadmed paigaldatakse, ei vasta olukord PRIA-lt

toetuse saamiseks ettenähtud tingimustele. See lükkab ümber J. Lipendina väite, et tema

üksnes allkirjastas ja edastas dokumendid, mis A. Vilbre talle tõi, süüvimata üldse toetuse

taotlemisega seonduvasse.

Kõige üldisemas plaanis näitavad ringkonnakohtu hinnangul tõika, et Novatek Holdingus

toimuv oli J. Lipendina kontrolli all, mitmed 29. juuni 2018 jälitustoimingu protokollis

kajastatud telefonivestlused J. Lipendina ja A. Vilbre vahel. Nii oli 31. mail 2017 toimunud

telefonivestluses jutuks see, et I. Stoljar ei saa ülekandeid teha, sest tal on limiit täis. A. Vilbre

uuris J. Lipendinalt, kas tollel on suuremad limiidid, ning leidis, et I. Stoljaril oleks vaja

ülekannete limiiti tõsta. J. Lipendina vastas, et ta ei saa kohe tulla, I. Stoljar pangu kõik kirja

ja kui ta tuleb, „siis hakkame vaatama“. (kd 19; tl. 42). Samal teemal toimus A. Vilbre ja J.

Lipendina vahel uuesti vestlus 16. juunil 2017. A. Vilbre uuris, ega J. Lipendina pole I.

Stoljari limiite tõstnud, ning teatas, et I. Stoljar on valmistanud ette ühe Novateki

maksekorralduse. J. Lipendina tunnistas, et pole jõudnud limiite tõsta, aga kinnitas, et tal

endal on võimalik ülekanne teha. (kd 19; tl. 51). 6. juulil 2017 toimunud kõnes J. Lipendina ja

I. Stoljari vahel seevastu kiirustab J. Lipendina juba I. Stoljari ülekannete tegemisega tagant,

öeldes: „Inna, tee kiiremini, ma suurendasin sulle kõik“ (kd 19; tl. 56). Need vestlused

näitavad, et J. Lipendina tegi ise Novatek Holdingu ülekandeid või kontrollis, et ülekanded

saaks tehtud. I. Stoljari tagant kiirustamine näitab, et J. Lipendina lihtsalt ei kinnitanud

makseid, mille tegemise üle otsustas keegi teine, vaid oli ka ise kursis sellega, milliseid

makseid on Novatek Holdingul vaja teha. J. Lipendina ja A. Vilbre vahelised vestlused

näitavad, et J. Lipendina ei allkirjastanud A. Vilbre dokumente pimesi. 1. augustil 2017

helistas A. Vilbre J. Lipendinale palvega, et too allkirjastaks ühe talle saadetud Exceli

dokumendi. J. Lipendina uurib, miks, ja küsib, kas see on uus dokument või sama dokument,

mille Urmas Luik on juba allkirjastanud. (kd 19; tl. 75). See on tuvastatav ka konkreetsete

seadmete

puhul,

mille

soetamiseks

oli

PRIA-lt toetust taotletud.

Juustuliin ja villimisliini tarninud Itaalia äriühingu TAS S.r.l. tehtud pakkumustel on Novatek

Holding OÜ esindaja J. Lipendina allkiri (kd 18; tl. 180–198). Seda, et J. Lipendina pelgalt ei

allkirjastanud dokumente, vaid osales seadmete soetamises, näitab 29. jaanuari 2018

jälitustoimingu protokollis kajastatud suhtlus J. Lipendina ja A. Vilbre vahel, aga ka J.

Lipendina ja I. Stoljari vahel, millele on oma otsuses viidanud ka maakohus (p 419). A. Vilbre

on saatnud 8. mail 2017 Lipendinale e-kirja seoses sellega, et kuigi seadmete eest on tasutud,

pole juustutootmise seadmete tarnija pole esitanud arveid, kirjutades: „Palun lase kellegil

TAS Italy-ga (Juustutehase tarnijaga) ühendust võtta !“ (kd 16; tl. 5). On selge, et selle

ülesande täitmiseks pidi J. Lipendina aru saama, millest jutt käib. 11. oktoobril 2017 on I.

Stoljar pöördunud J. Lipendina poole küsimusega, kas saadud arve tuleb tasuda. J. Lipendina

vastas jaatavalt, lisades, et arve puudutab juustutehase piima analüüsi aparaati (kd 16; tl. 47).

Nagu maakohtu otsuses (p 422) märgitud, oli J. Lipendina kursis ka destilleerimisseadme

soetamisega äriühingult O. 27. juuni 2018. a vaatlusprotokollis (kd 18, tl 91-199) on muu

hulgas vaadeldud ka kahte O esitatud arvet. Neist ühele, arvele nr PF17.04 on kleebitud

märkmepaber kirjetega „destilleerimisseade“ „jääk“ (originaalis vene keeles).

Märkmepaberist allpool on arvel käsikirjaline kirje „ok“, J. Lipendina allkiri ja kuupäev 7.

juuni 2017. Nagu maakohtu otsuses märgitud, oli O esindaja saatnud 6. juunil 2017 AKle ja

ULle seadme tarnimise kohta e-kirja, millele oli lisatud arve PF17.04 (tõendite kd 16, tl 11-

12, 141-142). Arve on tasutud 7. juunil 2017 (kd 6, tl 127-132). Järelikult esitati arve J.

Lipendinale tasumise heaks kiitmiseks koos selgitusega, mille eest see on.

Kuivõrd tõendid näitavad seda, et J. Lipendina tegeles Novatek Holdingu küsimustega ning

teiste seadmete soetamise puhul näitab tema kursis olekut seadmete soetamisega lisaks J.

Lipendina allkirjale ka asjaosaliste omavaheline suhtlus (telefonivestlused, e-kirjad,

selgitavad märkmed), on põhjust järeldada, et J. Lipendina oli teadlik ka pagariseadmete

soetamisega seonduvatest asjaoludest, kuivõrd ka nende seadmete eest esitatud arvetel on J.

Lipendina allkiri (vt otsuse p 424).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Lipendina tegi A. Vilbrega ühiselt ja

kooskõlastatult kõik selleks, et eksitada PRIA esindajat paikvaatluse teostamisel seadmete

tegelikust soetusest (maakohtu otsuse p 456). J. Lipendina kaitsja on näitena selle kohta, et J.

Lipendina ei olnud toetustaotusesse puutuvaga kursis, märkinud, et kui PRIA esindaja J.

Lipendinale helistas, ei olnud J. Lipendina vestlusest nähtuvalt käsitletud teemadest

üksikasjalikult teadlik ja pärast telefonivestlust PRIA-ga helistas J. Lipendina kohaselt A.

Vilbrele (tl 86-89). Ringkonnakohus märgib, et J. Lipendina helistas pärast PRIA

telefonikõnet tõesti kohe A. Vilbrele, kuid see ei näita tingimata, et J. Lipendina PRIA-ga

seonduvast ise midagi ei teadnud. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad järgnevad J. Lipendina

telefonivestlused A. Vilbre ja DRga, et ta oli hoopis mures ja soovis arutada, mida teha, kui

PRIA soovib tulla olukorda kontrollima. Kohe PRIA telefonikõnele järgnenud vestluses A.

Vilbrega ütleb J. Lipendina, et PRIA esindajale sobis kontrollkäiguks kell 10, lisades, et

tegelikult on see hea (millega A. Vilbre nõustub) (kd 19; tl. 86). Järgnevast vestlusest tuleb ka

välja, miks see on hea – oleks vaja, et köögis poleks kontrollkäigu ajal muid inimesi kui pagar

ja juustumeister (tl. 87, 88). Eriti kõnekas on aga sellele järgnenud J. Lipendina kõne DRle (tl

88–90). Vestluse käigus selgitab J. Lipendina DRle, et tegelik olukord on selline, mida PRIA-

le ei saa näidata (tl. 90):

J. Lipendina: „Ja meil põhimõtteliselt töötab ainult tehas ja pagar ja kõik. Rohkem ei tööta

meil midagi raisk.“

DR: „Kuidas mõista?“

J. Lipendina: „Vakka raisk, dokumentide järgi.“

DR: „Aa, ma sain aru.“

Edasise arutelu raames ütleb J. Lipendina: „Ühesõnaga tuleb nii teha, et kedagi peale pagari ei

ole kohal raisk.“

Kuna kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt oli J. Lipendina PRIA taotlusega seotuga kursis, ei

näita tema tahtluse puudumist ka apellatsioonis märgitu, et J. Lipendina ei osalenud vestlustel,

kus A. Vilbre arutas PRIA-ga seonduvaid küsimusi H. Hirve ja P. Gammeriga.

Kuivõrd maakohus luges tõendatuks, et J. Lipendina teadis, et esitab PRIA-le valeandmeid,

on põhjendamatu ka J. Lipendina kaitsja etteheide, et maakohus pole käsitlenud küsimust, kas

J. Lipendinat kasutati vahendina ära kuriteo vahendlikul toimepanemisel.

5.5

Nii J. Lipendina kui A. Vilbre kaitsja on märkinud, et esitasid maakohtus väite, et tegu

ei jõudnud katsestaadiumisse, ning J. Lipendina kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohtu

teistsugune seisukoht väär. Kaitsja heidab ette, et maakohus on jätnud arvestamata, et toetuse

taotlejal oli õigus esitada PRIA-le tõendeid investeeringu objekti kohta kahe aasta vältel ning

parandada andmeid kuni toetuse väljamaksmiseni või korrigeerida esitatud andmeid hiljemalt

kahe aasta vältel PRIA taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Seega oli Novatek Holding

OÜ-l õigus esitatud andmeid parandada kuni toetuse väljamaksmiseni või korrigeerida

esitatud andmeid hiljemalt kahe aasta vältel PRIA taotluse rahuldamise otsuse tegemisest.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma see asjaolu selle üle otsustamisel, kas soodustuskelmus

oli jõudnud katsestaadiumisse, mingit tähtsust. Vastavalt KarS § 25 lg-le 4 algab süüteokatse

kaastäideviimise korral hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult

alustab süüteo toimepanemist. Soodustuskelmus seisneb KarS § 210 lg 2 kohaselt pettuse teel

soodustuse saamises või soodustuse mitte-eesmärgipärases kasutamises. J. Lipendinale, A.

Vilbrele ja Novatek Holdingule pannakse süüks katset saada soodustust pettuse teel.

Soodustuskelmus, mis seisneb pettuse teel soodustuse saamises, jõuab kaastäideviimise korral

katsestaadiumisse, kui keegi kaastäideviijatest vahetult alustab toetuse saamiseks pettuse

toimepanemist ehk siis, kui alustatakse soodustuse andjale valeandmete esitamist. Praegusel

juhul oli taotlus ja valeandmetega dokumendid PRIA-le esitatud ning taotlus oli koguni PRIA

18.novembri 2016 otsusega rahuldatud, mistõttu oli tegu ilmselgelt jõudnud

katsestaadiumisse. See, et esitatud infot oli veel võimalik muuta ega see, et toetuse

väljamaksmiseks vajalikku maksetaotlust lõpptähtajaks ei esitatud, ei tee olematuks tõsiasja,

et valeinfo oli PRIA-le esitatud ja soodustuskelmus seega alanud.

Juba esitatud valeinfo muutmise või taotluse tagasivõtmise puhul on küsimus mitte selles, kas

tegu oli jõudnud katsestaadiumisse, vaid selles, kas tegemist on katsest loobumisega. Nii J.

Lipendina kui ka A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja ongi esitanud väite, et süüdistatavad

loobusid katsest. Seoses J. Lipendina kaitsja apellatsiooniga tuleb märkida, et selles ei ole

räägitud sellest, et J. Lipendina oleks kuidagi süüteokatsest loobunud. Apellatsiooni kohaselt

on tuvastatud, et Novatek Holding OÜ osanikud ja nõukogu liikmed otsustasid

toetustaotlusest enne selleks väljamakse tegemist loobuda. Ringkonnakohus juhib tähelepanu

sellele, et KarS § 40 lg 1 kohaselt vabaneb süüst isik, kes vabatahtlikult loobub süüteokatsest.

See tähendab, et ühe osavõtja loobumine süüteokatsest ei välista teiste isikute süüd.

Väide süüteokatsest loobumise kohta oli esitatud ka maakohtus, maakohtu hinnangul jäi aga

tegu katsestaadiumisse süüdistatavatest sõltumatutel põhjustel, sest A. Vilbre küll arutas P.

Gammeri ja H. Hirvega võimalusi vastutusest pääseda, kuid mingeid samme tegelikult

toetusest loobumiseks ei tehtud. A. Vilbre kaitsja leiab, et maakohus pole süüteokatset

puudutavaid väiteid ja tõendeid piisavalt analüüsinud. Kohtukolleegiumi hinnangul jäävad ka

apellatsiooni argumendid pealiskaudseks. Apellatsioonis sisuliselt puudub õiguslik

argumentatsioon, milles oleks süüteokatsest loobumist reguleerivatele sätetele tuginedes

näidatud, miks on maakohtu põhjendused ebapiisavad. Kaitsja on üksnes osutanud tõenditele,

mis kaitsja hinnangul näitavad A. Vilbre soovi toetuse taotlemisest loobuda, kuid pole seda

asjaolu kuidagi süüteokatsest loobumise sätetega sidunud. Kaitsja on oma seisukoha võtnud

kokku sõnadega, et A. Vilbrel oli „selge kavatsus ja soov minna võtta toetustaotlus tagasi, s.o

millist tegevust saab käsitleda süüteokatsest loobumise soovina KarS § 40 mõistes“.

Ringkonnakohus osutab, et KarS § 40 sätestab üksnes süüteokatsest loobumise üldised alused;

seda, milles peaks loobumine avalduma, reguleerivad KarS § 41–43. Kaastäideviimise puhul

tuleb lähtuda neist viimasest. KarS § 43 esimesest lausest tulenevalt saab mitme toimepanija

ühisest kuriteost loobuda eeskätt tagajärge ära hoides. Kuna toetus jäi saamata, kehtib see ka

praegusel juhul. Sõltuvalt isiku rollist teo toimepanemisel võib loobumine KarS § 43 ls 1

tähenduses seisneda süüteo lõpuleviimise ärahoidmiseks vajalike vastuabinõude

rakendamises, kuid piisavaks võib osutuda ka edasiste süüteo lõpuleviimiseks vajalike tegude

tegemata jätmine. Viimane kehtib juhul, kui toimepanija ettekujutuse järgi teost ei ole ta veel

teinud kõike vajalikku tagajärje saavutamiseks ja tema tegevusest hoidumine takistas süüteo

lõpuleviimist. KarS § 43 kontekstis on tegevusetusega loobumine on võimalik eelkõige siis,

kui süüteo lõpuleviimine sõltub üksnes isikust, kes soovib süüteokatsest loobuda; kui aga

süüteo lõpuleviimine sõltub mitme toimepanija ühisest tegevusest, siis on süüteokatsest

loobumine tegevusetusega võimalik vaid siis, kui kõik toimepanijad loobuvad edasisest

tegevusest. (KarS. Kommenteeritud väljaanne. § 43 komm. 3.2.). Apellatsioonis A. Vilbre

tegevust nende seisukohtade valguses analüüsitud pole. Ringkonnakohtu hinnangul

apellatsiooni käsitus A. Vilbre süüteokatsest loobumisest KarS §-ga 43 ei haaku. Kaitsja on

sidunud loobumise selgelt aktiivse käitumisega – toetustaotluse tagasi võtmisega. Selleks

annab arusaadavalt alust 6. septembri 2018 jälitustoimingu protokoll, millest nähtuvalt on A.

Vilbre, H. Hirve ja P. Gammeri vahel olnud jutuks toetustaotluse tagasi võtmine (kd 19; tl.

127, 136).

Kuna toetustaotlust A. Vilbre tagasi ei võtnud, on kaitsja leidnud, et loobumine seisnes üksnes

plaanis nii käituda. Ringkonnakohus nendib, et KarS § 43 kohaselt seisneb süüteokatsest

loobumine tegutsemises viisil, mida isik peab süüteokoosseisule vastava tagajärje

ärahoidmiseks vajalikuks, ning pelgalt paanist nii käituda ei piisa. Seejuures ei oma tähtsust

see, et toetuse taotlusest loobuda ei saanud A. Vilbre (väidetavalt) seetõttu, et ta peeti enne

kinni, kui ta jõudis PRIA-sse kohtumisele minna. Süüteokatsest loobuda saabki vaid niivõrd,

kui teo toimepanemine või selle ärahoidmine on veel isiku kontrolli all (eelkõige tuleneb see

KarS § 40 lg-st 3). Selle arvestamiseks, et isikul jäi loobumiseks vajalik tegu tegemata temast

sõltumatu asjaolu tõttu, ei anna alust ka apellatsioonis viidatud KarS § 43 teine lause. KarS §

43 ls 2 ütleb, et kui tagajärg saabub või jääb ära sõltumatult toimepanija tegutsemisest, loobub

toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje saabumist. Seegi säte nõuab loobujalt

tõsimeelset pingutust tagajärje ära hoidmiseks ning isik loetakse süüteokatsest loobunuks ka

juhul, kui ta on oma osaluse teo toimepanemisel küll neutraliseerinud, kuid tagajärg saabub

ikkagi või jääb saabumata mingil muul põhjusel (KarS. Komm. § 43 komm. 3.4. ja 4.).

Märkida tuleb siiski sedagi, et kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatav A. Vilbre

otsustus vabatahtlikult süüteokatsest loobuda. Nagu eespool märgitud, nähtub 6. septembri

2018 jälitustoimingu protokollist, et H. Hirve, P. Gammeri ja A. Vilbre vahel oli jutuks

küsimus, kas taotlemisel tekkinud probleemide tõttu (eelkõige põhjusel, et ruumi ja seadmeid,

mida võis toetuse reeglite järgi kasutada vaid kindlal eesmärgil, kasutati tegelikult ka teiste

produktide valmistamiseks) taotlusest loobuda. Eelkõige väljendas seisukohta, et toetuse

taotlemisest tuleks loobuda, H. Hirv (kd 19; tl. 124, 127, 128, 129, 137). Samas on H. Hirv

25. jaanuaril 2018 toimunud vestluses maininud ka seda, et A. Vilbre soovis PRIA inimestega

kokku saada ja selgitada, et „läks kogemata valesti, äkki lõpetame ära“ (kd 19; tl. 127). Samas

ei tule vestlusest välja, et olekski jõutud kokkuleppele, et toetuse taotlemisest loobutakse.

Vastupidi, vestluse lõpuni otsitakse lahendust, kuidas reaalne olukord PRIA-le ära põhjendada

(H. Hirv käib välja mõtte nimetada ruum tooteesitluse ruumiks, mis õigustaks seal erinevate

toodete käitlemist) (kd 19; tl. 142). Sellega haakub ka kaitsja viidatud 15. märtsi 2021

jälitustoimingu protokollis kajastatud A. Vilbre 29. jaanuari 2018 telefonivestlus TVga PRIA-

st (kd 86; tl. 70–76). Selles vestluses on jutuks võimalik kokkusaamine, kuid vestlusest ei

nähtu, et A. Vilbre huvi oleks toetustaotlusest loobuda. Vastupidi: vestlusest tuleb välja, et A.

Vilbre on saatnud PRIA järelepärimisele vastused koos mahukate lisadega. Oma huvi kokku

saada põhjendab A. Vilbre küsimusega, kuidas toimida juhul, kui mingi seade vajab välja

vahetamist, et pärast mingeid probleeme ei tekiks (kd 86; tl. 73, 75). See tähendab, et kuigi

25. jaanuaril 2018 oli H. Hirve, A. Vilbre ja P. Gammeri vahel arutusel ka toetuse taotlemisest

loobumine, jätkus suhtlus PRIA-ga teemal, kuidas PRIA tingimusi täita.

Eelnevast tulenevalt ei ole KarS § 43 tingimused täidetud ning J. Lipendinat, A. Vilbret ega

Novatek Holdingut pole alust lugeda süüteokatsest loobunuks.

5.6

Vastavalt süüdistusele, millega maakohus nõustus, esitati PRIA-le valeandmeid selle

kohta, et Novatel Holding soetas juustuliini, destilleerimisliini, pagariseadmed ja villimisliini

OÜ-lt K, samuti esitati valeandmeid selle kohta, et Novatek Holding tellis X hoone 2. korruse

ventilatsioonitööd ning külmutusseadmed. Tuvastamist leidis see, et Novatek Holding soetas

juustuliini ja villimisliini TAS S.r.l.-lt, destilleerimisliini O-lt ning pagariseadmed F OÜ-lt.

Ventilatsioonitööde ja külmutusseadmete lepingud sõlmis ja esialgu maksis arveid Restoplus

OÜ, hiljem vormistati arved ümber Novatekile ning tehti juba makstud summade kohta

Restoplusile kreeditarved. A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja apellatsiooni kohaselt pidi

kaubad tarnima K, kuid kuna ettevõte ei asunud oma kohustust täitma, telliti seadmed otse

tootjatelt. Tegemist oli aga kolmnurktehinguga, mille raames pidi Novatek Holding, kes oli

maksnud küll juba otse tarnijatele, lõppkokkuvõttes ikkagi maksma kaupade eest K OÜ-le.

Ventilatsioonitööd ja külmutusseadmed pidi tellima Novatek Holding, kuid lepingud

vormistati esialgu ekslikult teise ettevõtte nimele. Seega oli arvete ümber tegemine lihtsalt vea

parandamine. Kaitsja hinnangul on teistsugusele seisukohale jõudnud maakohus teinud vigu

tõendite hindamisel ja sellest tulenevalt teinud tõenditest ebaõiged järeldused.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et olles lugenud K OÜ esindaja AK ütlused

ebausaldusväärseks, ei analüüsinud kohus A. Vilbre ütlusi koosmõjus muude tõenditega, mis

näitavad, et Novatek Holding oli sunnitud pöörduma otse seadmete tootjate poole, sest K OÜ

n-ö kadus ära. Kohtukolleegium möönab, et maakohus ei ole A. Vilbre ütlusi käsitlenud.

Ringkonnakohtu hinnangul puudus selleks otsene vajadus, sest kõrvutades otsuses AK ütlusi

teiste tõenditega, jõudis kohus järeldusele, et käsitletud tõenditest nähtuvalt ei pidanudki K

Novatek Holdingule seadmeid tarnima. Seda, kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis, on

kohus otsuse punktides 403–408 üksikasjalikult selgitanud. Kuigi AK ja A. Vilbre ütlused

lahknevad küsimuses, kumb ettevõte n-ö ära kadus, lükkab kohtu muudele tõenditele tuginev

järeldus, et K ei pidanudki seadmeid tarnima, ümber mõlemad versioonid. St sisuliselt on

kohus näidanud ära ka selle, miks ei ole usutav A. Vilbre versioon, mille kohaselt olid nad K

tegevuse(tuse) tõttu sunnitud seadmed tellima otse tootjatelt.

Apellatsioonis esitatud argumendid kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu järeldusi ümber ei

lükka. Kaitsja leiab apellatsioonis, et väidet K n-ö ära kadumise kohta tõendab AK

kirjavahetus, kus ta „küsib K OÜ kokkuleppe kohta, mille kohta vastatakse, et ei teata sellest

ettevõttest midagi“. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita kaitsja viidatud kirjavahetus, et

Novatek Holding ootas K OÜ-lt päriselt hinnapakkumistes toodud seadmete tarnimist, kuid K

jättis oma kohustuse täitmata. Seadmete tootja kinnitus, et tal puudub täielikult kokkupuude K

OÜ-ga, ei näita seda, miks K OÜ pole nendega ühendust võtnud – selle põhjus võib olla nii

see, et K jättis oma kohustuse Novatek Holdingu ees täitmata, kui ka see, et K OÜ tegelikult

ei pidanudki seadmeid tarnima, nagu on leidnud maakohus. Selle kohta, kumma olukorraga

võib tegemist olla, võivad anda selgust kinnituse andmise kontekst või teised tõendid. Neist

tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud maakohtu seisukoht.

Seda, et Novatek Holdingu jaoks seadmete hankimisega tegelenud isikute arvates pidanuks K

päriselt seadmed tarnima, võiksid e-kirjad küsimusega, mis seisus on seadmete tarnijate

kokkulepe K OÜ-ga, toetada näiteks juhul, kui sellisest küsimusest oleks saanud alguse

Novatek Holdingu suhtlus nende ettevõtetega ja seadmete tellimiseni oleks jõutud pärast seda

kirja. Sellisel juhul võiks järeldada, et tootjatega võeti ühendust pärast seda, kui K OÜ-ga oli

suhtlus katkenud, ja seadmete tellimiseni tootjatelt jõuti siis, kui oli saadud teada, et seadmete

pakkumuse esitanud K ei ole seadmeid tootjatelt tellinud.

Kaitsja viidatud tõendite puhul on olukord teine. Kõnealust e-kirjavahetust kajastab

22.06.2018 asitõendi vaatlusprotokoll (kd 18; tl. 215–228), mille kohaselt oli 13. veebruaril

2018 Ardo Vilbre kahtlustatavana kinnipidamise ning tema sõiduauto läbiotsimisel

kõrvalistmelt leitud kilekaante vahel olnud dokumentide seas välja prinditud AK e-

kirjavahetus äriühingutega TAS S.r.l ja O. AK on saatnud 31. jaanuaril 2018 mõlemale

ettevõttele küsimus, millises seisus on nende ja K vaheline kokkulepe, ning saanud mõlemalt

ettevõttelt vastuse, et nad ei tea sellisest ettevõttest nagu K OÜ midagi ja küsimus on

arusaamatu. Vaatlusprotokollist nähtub, et samasuguse küsimuse on 29. jaanuaril 2018

saatnud DR F OÜ-le ning ka sealt on saadud vastus, et ettevõte pole K OÜ-ga mingeid

tehinguid teinud. Seega on küsimus saadetud seadmed tarninud ettevõtetele pärast seadmete

paigaldamist. Seejuures, kuigi e-kirjades on justkui viidatud mingisugusele probleemile või

kokkuleppele, millega küsimuse saajad peaksid kursis olema, ei nähtu, et tegemist oleks osaga

mingist laiemast kirjavahetusest, millega püütakse mingit tekkinud probleemi lahendada.

Erinevatele seadmete tarnijatele on küsimus saadetud laiali paaripäevase perioodi jooksul,

Kirjades pole ühtki viidet varasematele kirjadele ja vastustes on vastajad avaldanud küsimuse

üle hämmeldust). See näitab, et küsimused on saadetud laiali n-ö kampaania korras. Sellega

haakub tõik, et alates samast ajast hakkas Novatek Holding märkima TAS S.r.l.-le tehtud

ülekannete selgitusse, et need on tehtud vastavalt K’iga sõlmitud lepingule. Kui 2016. aastal

on ülekannete tegemisel viidatud üksnes TAS S.r.l. arvetele (31. augusti, 1. septembri, 25.

oktoobri 2016 ülekanded: kd 17; tl. 112, 113, 114, 118), siis alates 31. jaanuarist 2017 (kd 6;

tl. 127-132) on ülekannete tegemisel viidatud nii K’iga sõlmitud lepingule kui ka TAS S.r.l.

hinnapakkumisele (nt „Vastavalt KTOU lepingule nr.1070/643 TAS s-2426b/16“) (kd 17; tl.

109; 115; 116; 117).

Kohtukolleegiumi hinnangul annab sellisele üheaegsele erinevate seadmete tarnijate poole

pöördumisele ja arvete maksmisel K OÜ-le viitama hakkamisele konteksti PRIA 28.

detsembri 2017 järelepärimine, mis leiti koos käsitletavate e-kirjadega A. Vilbre autost (kd

18; tl. 226). Järelepärimises palus PRIA Novatek Holdingul esitada järgmised dokumendid:



Novatek Holdingu filtreerimata pangakonto väljavõte perioodi 01.02.2017 –

31.07.2017 kohta;



seadmete transpordi saatelehed;



kõik Novatek Holdingule esitatud hinnapakkumised muutmata kujul, sama e-kirjaga,

nagu need toetuse saajale esitati. Kõnealune Seega on järelepärimised saadetud

olukorras,

Nende dokumentide alusel, mida PRIA soovis saada, oleks saanud veenduda, et seadmeid ei

tarninud K OÜ. Kirjeldatud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et seadmete

tarnijatele e-kirjade saatmise eesmärk oli kasutada saadavaid vastuseid veenmaks PRIA-t, et

seadmed tarnisid teised ettevõtted põhjusel, et K jättis oma kohustused. Teisisõnu:

ringkonnakohtu hinnangul ongi tegemist üksnes mulje loomiseks toimunud kirjavahetusega.

Hoolimata sellest, et ringkonnakohtu hinnangul oli seadmete tarnijatele saadetud e-kirjade

eesmärk saada vastuseid, mis toetaks väidet, et seadmete hankimiseks tehti kolmnurktehing,

saadud vastused kohtukolleegiumi hinnangul seda väidet ei toeta. Nii O-le kui ka TAS S.r.l.-le

saadetud e-kirjas on küsimus esitatud selliselt, et see viitaks justkui mingile omavahelisele

kokkuleppele ja soovitakse teada, kuidas kokkuleppe täitmine edeneb. TAS S.r.l.-le on

esitatud küsimus, mis seisus on nende ja K OÜ vaheline kokkulepe (st ei küsita, kas on selline

kokkulepe, vaid antakse mõista, et selline kokkulepe peaks olema). O-le on esitatud küsimus,

kuidas laheneb kahekordse tasu küsimus (st küsimus on esitatud nii, nagu peaks teine pool

olema teadlik sellest, et millegi eest on tasutud topelt). Mõlemad ettevõtted väljendavad

vastuses arusaamatust, mis kokkuleppest või kahekordsest tasust on jutt. Lisaks sellele, et K ei

olnud nende ettevõtetega ühendust võtnud, näitavad antud vastused seda, et varasemas

suhtluses ei olnud sellisest ettevõttest ka mingit juttu olnud. Seega ei olnud ka Novatek

Holding viidanud seadmeid tellides sellele, et soovib tellida seadmeid, mille oleks pidanud

tellima K OÜ, ning seadmete tarnijate ja Novatek Holdingu vahel ei olnud varem olnud juttu

ka mingisugust kahekordse tasumise probleemist. Niisiis ei tõenda kaitsja viidatud e-

kirjavahetus kokkuvõttes seda, et Novatek Holding pöördus teiste ettevõtete poole pärast seda,

kui K jättis oma kohustused Novatek Holdingu ees täitmata, ja seadmete tarnimiseks tehti

kolmnurktehing, vaid vastupidi – seadmete tegelikud tarnijad ei teadnud väidetavast

kolmnurktehingust midagi.

Lisaks eelnevale näitavad toimikus olevad tõendid üheselt, et TAS S.r.l.-lt oli saadud

hinnapakkumine seadmetele, mida on nimetatud ka K’i hinnapakkumises, enne PRIA-le

toetustaotluse esitamist ning vaid loetud päevad pärast toetustaotluse esitamist peeti

kirjavahetust seadmete paigaldamise ja nende eest tasumise teemal.

Toimiku kohaselt hankis Novatek Holding TAS S.r.l.-lt juustu valmistamise seadmed TAS

S.r.l.-i hinnapakkumiste s2426b/16, s3014b/16 (kd 17; tl. 1 jj), 3019a/16 (kd 17; tl. 12 jj) ja

3019b/16 (kd 16; tl. 197 jj) alusel. Neist peamine on hinnapakkumine s2426b/16. 21. jaanuari

2018.a jälitustoimingu protokolli kohaselt on TAS S.r.l. juba 22. juunil 2016 saatnud – tõsi

küll, mitte Novatek Holdingule, vaid Restoplusile (kd 17; tl. 37) – mozzarella ja juustu

piimatöötlusjaama hinnapakkumise s1822a/16 (kd 17; tl. 23 jj). Pakutavate kaupade loetelu

hinnapakkumistes s1822a/16 ja s2426b/16 kattub pea täielikult: hinnapakkumises 2426b/16

(kd 18; tl. 140-154) on lisandunud 10-liitrised plastanumad ning sellest on võrreldes

pakkumisega nr s-1822a/16 jäetud välja külmruumid juustu laagerdamiseks. Niisiis tarniti

Novatek Holdingule seadmed, mille kohta oli esmalt esitatud hinnapakkumine Restoplusile.

Kuigi K OÜ pakkumise loetelus toodud seadmete nimetusest on kohati raske aru saada, mis

seadmetega tegemist on, on vähemalt osade seadmete puhul võimalik tuvastada, et tegemist

on samade seadmetega, mille kohta esitas TAS S.r.l. hinnapakkumise Restoplusile. TAS

S.r.l.-i hinnapakkumises on pakutavate seadmete seas 300-liitrine piimajahutustank (kd 17; tl.

25, 39), mitmeotstarbeline 300-liitrine mahuti (kd 17; tl. 26, 40), analüüsiseadmed (kd 17; tl.

30. 44), aurugeneraator (auruti?) ja gaasipõleti (BURNER GAS) (kd 17; tl 31, 45) ning

Bumova DE-20 auruvenitus ja vormimisseade (kd 17; tl. 32, 46). K OÜ hinnapakkumises nr

643 on nimetatud 300liitrist universaalset paaki, Bumova 20, aurukatelt GAS ja

laboriseadmed (kd 14; tl. 114). See tähendab, et paika ei pea väide, nagu oleks TAS S.r.l.-i

poole pöördutud alles pärast seda, kui K n-ö ära kadus. Ühtlasi ei saa jätta märkimata, et K

OÜ hinnapakkumisest jääb mulje, et pakkumise tegija tegelikult ei olnud kursis, mis

seadmetele ta pakkumise teeb: kui TAS S.r.l.-i pakkumises on nimetatud seadmete seas

aurutit koos gaasipõletiga, siis K OÜ hinnapakkumisel on seade, mille nimi või tähis on GAS.

See tõik süvendab veendumust, et K ei pidanud päriselt seadmeid tarnima.

Asjaolu, et TAS S.r.l.-i 22. juuni 2016 hinnapakkumine oli tehtud Restoplusile, ei oma

ringkonnakohtu hinnangul tähtsust. Nagu kriminaalasja materjalidest näha, tellis mitmed tööd,

mida PRIA-le näidati Novatek Holdingu jaoks tehtuna, Restoplus. Pealegi suhtles TAS

S.r.l.-ga nii Restoplusi kui Novatek Holdingu nimel sama isik. Hinnapakkumises on märgitud

Restoplusi esindava isikuna „Albert“. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist AKga, kes on

ka edaspidi tegelenud TAS S.r.l. seadmete tarnimise küsimustega ning kes oli ka see, kes

saatis TAS S.r.l.-le eespool käsitletud kirja K’i kohta.

29. jaanuari 2018 jälitustoimingu protokollist ilmneb, et AK pidas 7.–15. juulil 2016 TAS-i

esindaja MSga kirjavahetust juustu valmistamise seadmete paigaldamise ja nende eest

tasumise teemal (juttu on ka juustumeistrist) (kd 16; tl. 34–39). Arvestades, et TAS S.r.l. oli

esitanud hinnapakkumise 22. juunil 2016, on alust järelduseks, et läbirääkimised toimusid just

selle hinnapakkumise alusel (ka kirjavahetuses on viidatud hinnapakkumisele: kd 16; tl. 36).

Taotlus oli esitatud PRIA-le 1. juulil 2016. Niisiis suhtles AK TAS S.r.l.-ga seadmete

paigaldamise ja nende eest tasumise korra teemadel juba mõned päevad pärast toetustaotluse

esitamist. Asjaolu, et nii vähe aega pärast toetustaotluse esitamist toimusid TAS S.r.l.-ga

sellised läbirääkimised, räägib selgelt vastu väitele, et TAS S.r.l.-i poole pöörduti pärast seda,

kui K OÜ n-ö ära kadus. Veelgi enam, 18. juulil 2016 teatas PRIA puudustest

taotlusdokumentides ning 21. juulil 2016 PRIA-le saadetud vastusele (tõendite kd 14, tl 124-

216) olid lisatud uued K OÜ pakkumised 647, 648 ja 649, mis kannavad 20. juuli 2016

kuupäeva (kd 14; tl. 162, 193, 194). Niisiis ei olnud kontakt Novatek Holdingu ja K OÜ vahel

selleks ajaks, kui toimus TAS S.r.l.-ga suhtlus seadmete paigaldamiseks, sugugi lõppenud.

Seda, et seadmed, mida justkui pidanuks tarnima K, soetati plaanitult vahetult tootjatelt ja

nendega peetud läbirääkimiste tulemusel, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka AK ja A.

Vilbre vahel 31. jaanuaril 2017 toimunud telefonivestlus (kd 19; tl. 28–30). Selles ütleb A.

Vilbre: „Kuule, me ostsime itaallastelt nüüd selle villimisliini…“ Vestlusest tuleb välja, et

ostetud liin on esialgu plaanitust tunduvalt kallim (dokumentide järgi pidi olema 16 000,

maksis 30 000), sest osteti esialgu plaanitust võimsam masin, ning nüüd on vaja PRIA-le selle

masina hankimist põhjendada ja leida kaks kallimat hinnapakkumist sarnastele seadmetele.

AK aga selgitab, et see on keeruline ja ta ise oli sobivate pakkumiste leidmisega väga hädas,

kusjuures teda aitas sarnaste alternatiivide leidmisel itaallane, kes neile „tehase müüb“.

Seejuures kinnitab ta, et Eestis ei paku selliseid keegi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sest

vestlusest välja, et villimisseade osteti vahetult, mitte kolmnurktehingu kaudu TAS S.r.l.-lt,

selle põhjus ei olnud asjaolu, et K jättis oma kohustuse täitmata, vaid see, et otsiti sobivat

masinat. Ka nähtub vestlusest, et seda seadmete itaallastelt ostmist on vaja hakata PRIA-le

selgitama ning vaja on leida alternatiivsed pakkumised, kusjuures need peavad olema

kallimad.

Lõpuks ei saa jätta tähelepanuta ka maakohtu otsuses viidatud 7. juulil 2017 algusega kell

11:53 toimunud vestlust A. Vilbre ja I. Stoljari vahel, milles A. Vilbre kinnitas I. Stoljarile, et

K OÜ arve ei ole tõene. A. Vilbre kaitsja väitel on maakohus teinud sellest vestlusest valesid

järeldusi, kuid ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole.

Apellatsiooni kohaselt ei olnud maakohtul alust teha A. Vilbre vastusest I. Stoljari küsimusele

järeldust, et tasutud arve pole seotud teise korruse seadmetega, kuna A. Vilbre vastas I.

Stoljari küsimusele, kas tegemist on tõese arvega, üksnes ei ega öelnud selle kohta rohkem

midagi. Ringkonnakohus nendib, et vestluses öeldut on võimalik tõlgendada ning selline

tõlgendamine kuulub tõendi hindamise juurde. Veaga oleks tegemist juhul, kui kohtu tõendist

tehtud järeldus oleks meelevaldne. Praegusel juhul see ilmselgelt nii pole, sest – kuigi seda

osa vestlusest pole maakohus otsuses välja toonud – on A. Vilbre sama vestluse jätkudes

kinnitatud, et arve ei ole seotud teise korruse seadmetega. Nimelt, olles saanud vastuse, et

arve ei ole tõene, küsis I. Stoljar üle, kas see arve ei ole teise korrusega kuidagi seotud, ning

A. Vilbre vastas taas eitavalt. I. Stoljar küsis veel kord üle: „Absoluutselt?“ ja sai ka sellele

vastuseks: „Ei.“ (kd 19; tl. 59). Küsides K OÜ arve kohta ütleb I. Stoljar: „Eile maksime

suure arve, K.“ Seega viitas ta 6. juulil 2017 tasutud arvele. OÜ Novatek Holding oli 6. juulil

2017 teinud K OÜ-le kaks suurt ülekannet: 75 004,8 eurot arve nr 20172223 alusel ning 77

256,96 eurot arve nr 20172225 alusel (kd 15; tl. 55, 56). Need arved olid esitatud

destilleerimis- ja villimisliini eest (arve nr 20172223: kd 15; tl. 51) ja pagariseadmete eest

(arve nr 20172225: kd 15; tl. 53, 54). Järelikult on igati põhjendatud maakohtu järeldus, et

sellest telefonikõnest nähtuvalt ei põhine OÜ K arved reaalsel ostu-müügitehingul.

Selle tuvastamisel, milline oli A. Vilbre roll OÜ K arvete tasumise organiseerimisel ja

kontrollimisel viidanud ka 16. juunil 2017 algusega kell 10.50 toimunud telefonivestlusele I.

Stoljari ja IG vahel. Selles vestluses rääkis I. Stoljar, et tal on skeem „skeem, mille ta [s.o A.

Vilbre] välja printis”. Maakohus leidis, et juttu on käsikirjalisest joonisest, mis leiti 13.

veebruaril 2018 X läbiotsimisel raamatupidajate kabinetist. Kaitsja leiab, et selline prinditud

ja käsikirjalise dokumendi samastamine on meelevaldne. Ringkonnakohus möönab, et

käsikirjalise ja välja prinditud skeemi samastamine on küsitav. Täielikult ei saa küll välistada

olukorda, kohtule esitatud käsikirjaline dokument osutub samaks dokumendiks, millele on

keegi viidanud kui prinditud dokumendile. Nt on võimalik, et dokumendist rääkides öeldi

ekslikult, et see on prinditud. Samas peaks olema kohtul veenvad argumendid käsikirjalise ja

väidetava prinditud dokumendi samastamiseks. Maakohus on argumendina toonud välja, et I.

Stoljari ja IG vestluses mainitakse samasugust summat, mis on toodud raamatupidajate

kabinetist leitud käsikirjalises dokumendis. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see siiski

piisav järelduseks, et prinditud skeemi all mõeldi just sama skeemi, mis leiti raamatupidajate

kabineti läbiotsimisel. Esiteks tuleb pöörata tähelepanu, et tegelikult leiti kaks valdavas osas

kokku langevat, aga mõnede summade poolest erinevat skeemi, millest üks on teise koopia,

millele on tehtud täiendusi ja parandusi. Teiseks väärib tähelepanu see, et ka I. Stoljar ja IG

arutavad selle üle, et skeem on muutunud. IG ütleb kohe vestluse algul: „Ei, noh, skeem, jah,

on selge, on juba muutunud.“ I. Stoljar vastab: „Minul oli ju eilne hommikune, eilne õhtune.“

(kd 19; tl. 48). Järgnevalt vaidlevad nad selle üle, mis muutunud on ja millised summad peaks

üle kandma. Seejuures viidatakse ka muutunud skeemi puhul sellele, et see oli kirjalik. I.

Stoljar ütles muu hulgas, et A. Vilbre „kirjutas mulle niiviisi“. Kuivõrd vestlus ise viitab

sellele, et võimalikke skeeme oli mitu, ei saa kindlalt väita, et välja prinditud skeemi all

mõeldi just seda (neid), mis läbiotsimisel leiti. Öeldu ei muuda aga maakohtu järeldusi valeks.

I. Stoljari ja IG vestluse põhjal võib teha järelduse, et leitud skeemid kajastavad sama

tehingute ahelat, mille üle I. Stoljar ja IG arutasid. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, pidi

ahel lõppema suure, 107 000 euro suuruse arvega, mille tasub Novatek Holding. Leitud

skeemidel ongi viimane arve kokku 107 616 eurot. Vestluses räägitakse sellest, et P peab

Restoplusile tasuma ja vestlusest käivad läbi summad 60 000 ja 60 500 (IG: „Sest ta tuli eile

ja ütles, sul on vaja 60 500“; I. Stoljar: „Jah, ta kirjutas mulle 60 500, siin on parandatud“ (kd

19; tl. 51)). Läbiotsimisel leitud skeemidel on kõrvuti kastides PRIM ja R+, mis tähistavad

ringkonnakohtu hinnangul Pi ja Restoplussi. Nende vahel on nool suunaga R+ kasti suunas.

„PRIM“ all on tekst „LAENU TAGASTUS“ ja summa 60 000, mis on parandatud 60 500-ks.

Niisiis on selge, et nii skeem, mis I. Stoljari sõnul oli välja prinditud, kui ka läbiotsimisel

leitud skeemid olid seotud sama tehingute ahelaga, mida I. Stoljar ja IG kõnealuses vestluses

arutasid. Ka on ilmne see, et selle tehingute skeemi oli neile ette andnud A. Vilbre. Kuigi

enamasti on vestluses kasutatud isikust, kelle skeemi arutati, rääkides asesõna „ta“, tuleb

vestlusest välja, et see „ta“ on just A. Vilbre. Nii on I. Stoljar öelnud: Inga, davai, me ei hakka

sinuga telefoni teel, ta tuleb, Ardo ja meie võib-olla istume ja arutame, et me praegu midagi

kokku ei keeraks. Vaat minul on skeem, mille ta välja printis.“ (kd 19; tl. 50). Seega on

kokkuvõttes siiski põhjendatud maakohtu järeldus, et A. Vilbre tegevust OÜ K arvete

tasumise organiseerimisel ja kontrollimisel kinnitab ka 29. juuni 2018 jälitustoimingu

protokollist nähtuv, mille kohaselt ülekannete tegemiseks said raamatupidajad üksikasjalikud

juhised A. Vilbrelt.

5.7

Käsitletud tõenditest tulenevalt on ümber lükatud kaitseväide, et Novatek Holding

soetas seadmed kokkuvõttes OÜ-lt Kuppari kolmnurktehingu tulemusel.

5.8

Maakohus on tuvastanud, et K’i arvete abil PRIA-le näidatust maksis Novatek

Holding seadmed tegelikult tarninud ettevõtetele tunduvalt vähem. Nagu maakohtu otsuse

punktis 400 märgitud, esitas J. Lipendina OÜ Novatek Holding esindajana 1. augustil 2017

PRIA-le maksetaotluse koos sellele lisatud dokumentidega, mille kohaselt soetati

pagariseadmeid, juustu-, villimis- ja destilleerimisliini OÜ-lt K. Taotlusele olid lisatud OÜ K

arved nr 20171992 summas 107 616 eurot, nr 2012222 summas 44 244 eurot, nr 20172223

summas 75 004,80 eurot, nr 20171789 summas 59 950,80 eurot ja nr 20172225 summas 193

142,40 eurot. Samuti olid lisatud nende arvete tasumist tõendavad maksekorraldused (kd 15, tl

48-56). OÜ K arvete summa oli seega 479 958 eurot. Võrdlemaks seda summat TAS S.r.l.-le,

O-le ja F OÜ-le tasutuga, tuleb OÜ K arve nr 20172225 summast arvestada maha

dehüdraatori ja riivpurustaja maksumus, kuna tuvastatud pole, kellelt need seadmed tegelikult

soetati. Sellel juhul on tulemuseks 467 841,6 eurot.

Maakohus on tõenditele viidates näidanud ära, et TAS S.r.l.-le maksis Novatek Holding

juustuliini ja villimismasina eest kokku 198 039,5 eurot (neist 167 904,9 eurot juustuliini eest

ja 30 134,6 eurot villimismasina eest) (otsuse p 415 jj). O-le maksti kahe arve alusel 39 942,5

eurot (maakohtu otsuse p 422). Pagariseadmete, v.a dehüdraatori ja riivpurustaja eest maksti F

OÜ-le 117 744,01 eurot. Kokku tasuti eespool nimetatud ettevõtetele seega 355 726 eurot ehk

üle 100 000 euro vähem, kui olevat saadud seadmete eest makstud PRIA-le esitatud arvete

alusel.

Seega püüdis Novatek Holding näidata kulutusi tegelikest suuremana ja saada selle tulemusel

suuremat toetust. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et OÜ-le K tehtud ülekannete

tulemusel on Novatek Holding maksnud seadmete eest, mille soetamiseks toetust taotleti,

koguni topelt. Kuna Novatek Holding tellis seadmed TAS S.r.l-lt, O-lt ja F OÜ-lt, ei olnud

OÜ-le K tehtud ülekanded seotud seadmete soetamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma

tähtsust kaitsja rõhutatud asjaolu, et prokuratuur ei ole tõendanud, et K OÜ oleks saadud

summad Novatek Holding OÜ-le või tema juhtorganitele, omanikele või siis A. Vilbrele

tagastanud. Piisav on see, et tõendatud on, et tuvastamist ei leidnud, et Novatek Holding OÜ-l

oleks olnud kohustus maksta K OÜ-le eespool loetletud seadmete eest. Kui K OÜ-l oli mingi

muu alus Novatek Holdingult raha saamiseks, ei mõjuta see hinnangut sellele, millised olid

Novatek Holdingu kulutused seadmetele, mille soetamiseks toetust taotleti. Kui aga Novatek

Holding tegi K OÜ-le ülekandeid alusetult, on tal õigus alusetult makstu tagasi nõuda.

A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole PRIA-le esitatud

valeandmeid ventilatsioonitööde kohta. Apellatsioonis ei vaielda vastu sellele, et

ventilatsioonitöid teinud OÜ TI esitas 2016. a septembrist aasta lõpuni arveid Restoplus OÜ-

le, kes need ka tasus, ega sellele, et need tööd vormistati hiljem ümber Novatek Holdingule

tehtuteks ja ka 2017. a esimesel poolaastal esitati arveid Novatek Holdingule. Kaitsja väide on

see, et faktiliselt tehtigi tööd Novatek Holdingu juustutehase tarbeks, kuid ekslikult vormistati

Restoplusile tehtud töödena. Seda kinnitavad apellatsiooni kohaselt A. Vilbre ning

tunnistajate SÕ ja MR ütlused ning nendega haakuvad jälitustoimingu protokollid.

Ringkonnakohus tõdeb, et kaitsja viidatud jälitustoimingu protokollis kajastatud A. Vilbre

vestlused näitavad, et A. Vilbre selgitas SÕle, et arved on vaja ümber vormistada, sest tema

teadmata on arveid esitatud valele ettevõttele. Seda, et A. Vilbre neile vajadust arved ümber

vormistada nii põhjendas, on oma ütlustes kinnitanud ka TI OÜ juhatuse liige SÕ ja sama

ettevõtte sekretär-asjaajaja MR. See näitab aga üksnes, et A. Vilbrel oli vaja, et tehtud tööde

arved vormistataks ümber, mitte aga tingimata seda, et tegemist oli juustutsehhi jaoks vajalike

ventilatsioonitöödega, milleks oli toetust taotletud. Viimane asjaolu ei tule välja ka SÕ ja MR

maakohtus antud ütlustest.

MR andis maakohtus 9. detsembri 2019 istungil ütlusi, et töövõtuleping oli sõlmitud OÜ-ga

Restoplus, kuid ta ei tea, milliseid töid see leping täpselt hõlmas. Ka tunnistas ta esmalt

kaitsja I. Strausi ja hiljem kohtu küsimusele vastates, et ei tea, milliseid töid täpselt tehti.

Samal kohtuistungil ütlusi andnud SÕ ütlused ei anna alust järelduseks, et tegemist oleks

olnud töödega, mis vastasid hinnapakkumisele, mis oli lisatud PRIA-le esitatud

toetustaotlusele.

SÕ on ütlustes nimetanud tehtud tööde hulgas ka juustutööstuse ventilatsiooni, kuid tema

kirjeldusest nähtub, et tegemist oli eelkõige restorani ja köögi ventilatsiooniga. A. Vilbre ja

Novatek Holdingu kaitsja küsimusele „kui mitmel korrusel te täna siin räägitud arvetega

seoses ventilatsiooni ja jahutustöid tegite?“ vastas SÕ: „See oli teise korruse restoranis

näiteks.“ Kaitsja küsimusele, kust ta teadis, et need olid restorani ruumid, vastas SÕ: „Pidi ju

restoran tulema või juustutsehh. Seal olid erinevad ruumid.“ Ka SÕ vastused hilisematele –

nii kaitsja kui ka prokuröri – küsimustele, milles on täpsustatud tööde sisu, näitavad seda, et

paigaldatud ventilatsioon oli eelkõige restorani ja selle köögi jaoks, kuid teenindas ka

juustutsehhi. Küsimusele, kuhu paigaldati ventilatsiooniagregaadid, vastas SÕ, et “üks köögi

ja juustutsehhi agregaat paigaldati välisseinale kontori kohale neil ja osad

väljatõmbeagregaadid, mis köökidest tõmbasid, need paigaldati üles katlamajja ja üks seade

on selles endises aktsiisilaos, alkoholilaos“. Küsimusele, kas väljatõmme ehitati välja terve

maja ulatuses või ainult restorani osas, andis SÕ vastuseks, et ikka ainult restorani osas, ning

täpsustas siis, et restorani ja juustutsehhi osas. SÕ kinnitas, et „samad süsteemid teenindasid“

restorani ja juustutööstust.

See, et SÕ sõnul teenindasid paigaldatud ventilatsiooniseadmed ka juustutööstust, ei tähenda

ringkonnakohtu hinnangul, et paigaldatud süsteemi puhul oligi tegemist süsteemiga, mille

paigaldamiseks oli taotletud PRIA-lt toetust ja mis paigaldati Novatek Holdingu huvides, nii

et n-ö õige tööde tellija oleks pidanud olema Novatek Holding. Esiteks väärib tähelepanu, et

kuigi SÕ ütlustest nähtub selgelt, et välja ehitatud ventilatsioonisüsteem ei teenindanud

sugugi äiult juustutsehhi, vormistati tööde tellijaks täies ulatuses Novatek Holding: esialgsed

„valesti“ esitatud arved vormistati ümber ja hiljem esitatigi arved juba Novatek Holdingule.

PRIA-le esitatud taotlusest ei nähtu, et oleks taotletud toetust ventilatsioonisüsteemile, mis

lisaks juustutööstusele teenindaks restorani ja/või selle kööki. Toetustaotlusele lisatud TIi

hinnapakkumisest 6-3-16 on töödena nimetatud üksnes ja ainult juustutehase

ventilatsioonisüsteemi ja juustutehase jahutussüsteemi (kd 14; tl. 121).

Seda, et tegemist ei olnud PRIA-le esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumisele vastavate

töödega, näitavad selgelt ka dokumentaalsed tõendid. 2016. a septembrist aasta lõpuni

Restoplusile esitatud arvetel on toodud ära leping, mille alusel töid tehakse, selleks on

töövõtuleping nr 2016/3, 25.08.2016 (kd 19; tl. 173–176). Seda lepingut ei ole praeguses

menetluses tõendina esitatud. Küll on tõendina esitatud Tallinna Halduskohtu 10. juuli 2020. a

otsus haldusasjas nr 3-19-1447 (kd 88, tl 366-387). Halduskohtu otsusest nähtub, et

halduskohtumenetluses on kõnealune leping tõendina esitatud – halduskohus on lepingut

otsuses refereerinud (halduskohtu otsuse p 24). Seal toodule on oma otsuses viidanud ka

maakohus. Apellatsioonis pole esitatud argumente, mis näitaks, et halduskohtu otsus oleks

lubamatu tõend. Ka ei ole A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja, kes halduskohtu otsusest

nähtuvalt esindas Novatek Holdingut ka haldusmenetluses, esitanud mingeid vastuväiteid

halduskohtu väidetele lepingu sisu kohta. Ringkonnakohus nendib, et kuivõrd

kriminaalmenetluses pole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu, on lepingu sisu

tuvastamine lubatud ka muude tõenditega peale lepingu enda. Ka on halduskohtus sisalduv

teave lepingu kohta ringkonnakohtu hinnangul piisav järelduseks, et seda lepingut ei sõlmitud

selle hinnapakkumise alusel, mis oli lisatud PRIA-le esitatud taotlusele. Halduskohus on

otsuses märkinud, et 25. augusti 2016 Restoplus OÜ ja OÜ-ga TI vahel sõlmitud lepingu

objektiks olid restoran Beerhouse 2. korruse ventilatsioonitööd vastavalt hinnapakkumisele.

Hinnapakkumise aluseks oli halduskohtu otsuse andmetel projektdokumentatsioon T OÜ töö

nr 293, kuhu tehti muudatusi külastajate arvu osas. Tööde kogumaksumus oli lepingu järgi

149 750 eurot. Hinnapakkumises on märkus, et pakkumises on arvestatud restoranisaali

ventilatsiooniagregaadi madala kasuteguriga glükoolsoojusvaheti asendamisega kõrgema

kasuteguriga rootorsoojusvaheti vastu (kd 88; tl 372). Halduskohtu otsuses kirjeldatud

hinnapakkumine sisaldab andmeid, mida PRIA-le esitatud hinnapakkumisest ei leia, ning käib

ilmselgelt restorani ventilatsiooni kohta. Seda, et selle lepingu alusel tehti just restorani jaoks

vajalikke ventilatsioonitöid, näitab ka 2016. a septembris tehtud töid kajastav teostatud tööde

akt 1/1, milles on tehtud tööde hulgas nimetatud „köögi sissepuhkeõhu“ jahutamist“ (kd 19; tl.

8). Hilisemaid teostatud tööde akte kohtu käsutuses pole, kuid SÕ ütluste kohaselt tehti tööd

lõpuni esialgse töövõtulepingu alusel: lepingut ei muudetud, samuti ei muutunud töö maht ega

sisu: välja ehitati täpselt need süsteemid, mis algselt telliti.

Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et tööd, mis vormistati Novatek Holdingu juustutsehhi

ventilatsioonitöödeks, ei olnud tegelikult tööd, mille tegemiseks PRIA-lt toetust taotleti.

Sellest hoolimata esitati TIi arved ja maksekorraldused koos maksetaotlusega PRIA-le (kd 15;

tl. 48, 57–68). Niisiis ei pea paika apellatsiooni väide, et PRIA-le ei ole ventilatsioonitööde

kohta valeandmeid esitatud. Kuivõrd A. Vilbre korraldas arvete ümber tegemise olukorras,

kus tegelikult tehtud tööd ilmselgelt ei vastanud nendele, milleks taotleti PRIA-lt toetust, ja

tema suhtlusest TIi esindajatega tuleb selgelt esile, et arved tehti ümber just toetuse saamise

huvides, ei pea paika ka väide, nagu oleks A. Vilbrel puudunud tahtlus valeandmete

esitamiseks.

5.9

Sarnaselt ventilatsioonitöödega olid A. Vilbre ja Novatek Holdingu kaitsja

apellatsiooni kohaselt ekslikult Restoplusile esitatud OÜ KÜ arved, mistõttu oli põhjendatud

nende ümber vormistamine Novatek Holdingule. Sarnaselt maakohtuga on aga

ringkonnakohus seisukohal, et tööde Novatek Holdingule tehtutena esitlemine tähendas PRIA

eksitamist.

Nagu ventilatsioonitöödegi puhul, ei ole nende tööde puhul näha, et hinnapakkumine esitati

küll Novatek Holdingule, kuid selle hinnapakkumise alusel sõlmis mingi eksituse tulemusel

lepingu teine samas hoones tegutsenud ettevõte. Kohtule esitatud tõendite seas on kaks

hinnapakkumist. Neist üks, mille adressaadiks on märgitud Novatek Holding, on esitatud koos

toetustaotlusega PRIA-le (kd 14; tl. 195–196), teise adressaadiks on Restoplus OÜ (kd 19; tl.

239–240). Töövõtuleping, mille alusel KÜ Restoplusile arveid (kd 19; tl. 234, 235) esitas, on

sõlmitud just viimase alusel (kd 19; tl. 242). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb juba sellest,

et ümber ei vormistatud töid, mis esialgselt pidanuksidki olema tehtud Novatek Holdingule.

Nimelt ei ole hinnapakkumised identsed, nendes kajastatud tööde maht ja hind on erinev:

Restoplusile tehtud hinnapakkumisel on kauba ja teenuste jagatud kolme ossa: 1.

külmkambrite plokk ja sügavkülmkamber (hind 6000 eurot); 2. külmasüsteemid

külmkambritele (hind 4000 eurot); 3. sügavkülmasüsteem sügavkülmkambrile (2950 eurot),

Novatek Holdingule tehtud hinnapakkumises sisalduvad külmasüsteemid (6600 eurot) ja

sügavkülmasüsteem (5700 eurot), kambrite endi ehitust aga mitte. Restoplusile esitatud

hinnapakkumises oli tööde koguhind 15 540 eurot, Novatek Holdingule esitatud

hinnapakkumises 14 760 eurot. Arved on esitatud vastavalt Restoplusile tehtud

hinnapakkumisele, mis tähendab, et tehtud tööd ei olnud need, milleks PRIA-lt toetust taotleti.

Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et KÜ tegelikult esitaski hinnapakkumise ainult

Restoplusile ning Novatek Holdingule tehtud hinnapakkune on taotluse jaoks võltsitud (otsuse

p 449). Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht on üllatuslik ja alusetu. Ringkonnakohus nendib,

et maakohtu otsuses nimetatud asjaolude, nt hinnapakkumise vormistuse põhjal tekib kahtlus,

kas PRIA-le esitatud taotlusele esitatud hinnapakkumise on päriselt esitanud KÜ OÜ. Samas

tuleb tõdeda, et hinnapakkumises on esitatud kaupade ja tööde loetelu detailne, kattudes selles

loetletud kaupade ja teenuste osas Restoplusile esitatud hinnapakkumisega. See tekitab

küsimuse, kust pärinesid hinnapakkumises kajastatud andmed. Võimaluse, et eeskujuks oli

Restoplusile esitatud hinnapakkumine, kummutab tõik, et Restoplusi ja KÜi vahel sõlmitud

tööettevõtulepingus on märgitud hinnapakkumise esitamise kuupäevaks 18. oktoober 2016

(kd 19; tl. 242–246), mis tähendab, et see on koostatud pärast PRIA-le toetustaotluse ja

dokumentide esitamist. Ringkonnakohus ei näe alust kahelda KÜ raamatupidaja tööarvutist

välja prinditud (KÜ OÜ raamatupidaja kabineti läbi otsimise protokoll: kd 19; tl. 206) lepingu

andmete õigsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma aga kokkuvõttes tähtsust, kas PRIA-le

esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumise on päriselt koostanud KÜ OÜ töötaja. Sõltumata

sellest, kas hinnapakkumise tegi päriselt KÜ või mitte, on maakohtul on õigus selles, et PRIA-

le esitatud taotlusele lisatud hinnapakkumine oligi koostatud vaid toetuse saamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul näitavad PRIA-lt toetuse taotlemisega ja seadmete hankimisega

seotud asjaolud, et Restoplus ei tellinud töid ekslikult, vaid tööd, mida näidati Novatek

Holdingu laienemisprojektina, olid tegelikult esialgu Restoplusi laienemisprojekti tööd ning

neid näidati Novatek Holdingu jaoks tehtuina, kuna viimane vastas maaeluministri määruse

„Mikro- ja väikeettevõtjate põllumajandustoodete töötlemise ning turustamise

investeeringutoetus“ § 3 nõuetele. Sellele viitavad järgmised asjaolud:

seadmed, mille soetamiseks toetust taotleti, paigaldati hoone teisele korrusele, mida Novatek

Holdingu üürileping tegelikult ei hõlmanud (vt maakohtu otsuse p 443);

Restoplus otsis samade seadmete tarnijaid ja samade tööde tegijaid (lisaks sellele, et

ventilatsiooni ja külmaseadmete lepingu sõlmiski Restoplus, sai just Restoplus esimese

hinnapakkumise juustu valmise seadmetele), mille jaoks Novatek Holding toetust taotles;

ventilatsioonitööd, mille kohta väideti PRIA-le, et need on vajalikud Novatek Holdingu

juustuliini jaoks, hõlmasid restorani ventilatsiooni.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks just asjaoluga, et tegelikult olidki tööd vajalikud Restoplusi

jaoks ning Novatek Holding üksnes esines PRIA jaoks tööde tellijana, selgitatav see, miks

pidi KÜ esitama sisuliselt sama töö jaoks hinnapakkumise nii Restoplusile kui ka Novatek

Holdingule. Seda, et n-ö õige hinnapakkumine on esitatud Restoplusile, näitab

ringkonnakohtu hinnangul see, et viimasele tehtud hinnapakkumine sisaldas lisaks seadmetele

ka külmkambreid, mille juurde seadmed kuulusid. Esitatud arved ja kauba üleandmise-

vastuvõtmise akt nr 2016-09 (kd 19; tl. 221) näitavad, et töid tehti vastavalt Restoplusile

esitatud hinnapakkumisele. See tähendab, et päriselt ei vajatud vaid külmkambrite

seadmestikku, mille kohta oli tehtud hinnapakkumine Novatek Holdingule, vaid ka

külmkambrite endi ehitust. Seejuures ei saa jätta märkimata, et kuigi PRIA-le esitatud

taotlusele lisatud hinnapakkumine hõlmas vaid seadmeid ja töid, näitab nende märgatavalt

kõrgem hind võrreldes Restoplusile tehtud hinnapakkumisega, et sisuliselt sooviti toetusega

ka tegelikult rajatud külmkambrite ehituse osalist kinni maksmist. Nimelt oli Novatek

Holdingule hinnapakkumises seadmestiku ja selle paigaldamise hind sama kauba ja tööde

hinnast Restoplusile tehtud hinnapakkumises nii palju kallim, et hoolimata 6000 eurot maksva

külmkambrite paigalduse välja jäämisest Novatek Holdingule tehtud hinnapakkumisest oli

Restoplusile ja Novatek Holdingule tehtud hinnapakkumistes kaupade ja tööde hinna vahe

kokku vaid 780 eurot. Süüdistuse etteheite ja apellatsioonis esitatud vastuväite kontekstis on

aga siiski oluline fakt, et Novatek Holdingule ja Restoplusile tehtud hinnapakkumised

erinevad mh tööde sisu osas ning arvetest ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt

tehti töid just Restoplusile esitatud hinnapakkumise alusel. See lükkab ümber kaitsja väite, et

kui Restoplusi tasutud tööd Novatek Holdingule ümber vormistati, oligi tegemist pelgalt

nende tööde ümber vormistamisega, mille pidigi Novatek Holding tellima.

Seda, et töö ekslikult Restoplusi nimel tellimise väide on üksnes legend, mille alusel saada

ettevõtetelt PRIA-le esitamiseks sobivad arved, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka

maakohtu otsuses välja toodud asjaolu, et hilisemate hooldustööde eest esitas KÜ ikkagi arved

Restoplusile, seda ka pärast külmaseadmete soetusega seotud arve ümbervormistamist

Novatek Holdingule. Järelikult on põhjendatud süüdistuse seisukoht, et tegelikult OÜ

Novatek Holding antud seadmeid ei soetanud, vaid seda tegi Restoplus OÜ.

Olukorras, kus on tuvastatud, et arvete ümbervormistamisel ei olnud tegemist tehtud vea

parandamisega, on ümber lükatud ka kaitsja väide, et A. Vilbrel, kes arvete ümber

vormistamist korraldas, puudus tahtlus kelmuse toime panemiseks.

5.10

Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse muutmiseks J. Lipendina, A. Vilbre

ja Novatek Holding OÜ soodustuskelmuses ning J. Lipendina üürilepingu võltsimises süüdi

tunnistamise osas.

6. Erasektori altkäemaks

6.1

Tulenevalt sellest, et KarS § 4024 lg 1 on teise astme kuritegu ja kuriteo

toimepanemisest on möödunud üle viie aasta, on esmane küsimus, ega kuritegu pole aegunud.

Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei ole. H. Hirve ja P. Gammeri puhul on viimaseks aegumise

katkestanud menetlustoiminguks uue tõkendi – elektroonilise valve – kohaldamine

apellatsioonimenetluses. I. Koore puhul, kellele mõistetud karistuse osas prokuratuur

maakohtu otsuse vaidlustas, katkes menetlus maakohtus 2.–3. ja 9. juunil 2021 ütluste

andmisega.

6.2

Kaitsjate apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks H.

Hirve ja P. Gammeri KarS § 4024 lg 1 süüdi tunnistamise osas.

Maakohus on kokkuvõetult lugenud tõendatuks järgmised asjaolud. I. Koor oli alates 2.

septembrist 2015 kuni 3. jaanuarini 2017 D OÜ (pankrotis) juhatuse liige. Samas oli tegelik

kontroll Di tegevuse üle V. Jaroševitšil ja KKil.

2016. aasta sügisel võttis I. Koor ühendust H. Hirve ja P. Gammeriga, keda teadis sarnaselt V.

Jaroševitšile ja KKile olevat seotud AS-ga MiniCredit. I. Koore ütluste kohaselt oli

pöördumise põhjuseks see, et talle ei olnud tema töö eest makstud ja ta oli valmis loovutama

Di nõudeid, et D saaks talle saamata jäänud palga ära maksta. Kokku kohtus I. Koor H. Hirve

ja P. Gammeriga 4–5 korda.

20. detsembril 2016 tegi I. Koor Di juhatuse liikmena Tallinnas notar Margus Veskimäe

notaribüroos tähtajatu üldvolikirja, millega volitas IGt D OÜ nimel tehinguid ja toiminguid

tegema. Üldvolikirja andmise eest sai I. Koor 5000 eurot. Raha sai ta kahes osas, ühe osa tõi

talle H. Hirv enne volikirja tegemist ja teise osa tõi SP pärast seda. Kõnealune raha ei

laekunud Dile ega kajastunud selle raamatupidamises. Ka ei olnud I. Koorel õigust saada Dilt

töötasu.

Maakohus on lugenud tõendatuks veel selle, et üldvolikirja andmiseks ei olnud OÜ D

(pankrotis) toonase omaniku OÜ AG nõusolekut.

Üldvolituse saanud IG loovutas OÜ D (pankrotis) esindajana rea Di nõudeid 29. detsembril

2016 OÜ-le General Baltic Group, kelle esindajana tegutses A. Vilbre.

Neid faktilisi asjaolusid apellatsioonides vaidlustatud pole. Kaitsjate väitel ei saa aga rääkida

erasektori altkäemaksust, sest süüdistuse alusel ei ole tuvastatav, et I. Koor oleks oma

pädevust kuritarvitanud. Erasektori altkäemaksuga on aga tegemist juhul, kui vara või

soodustust lubatakse või antakse vastutasuna selle eest, et eraõigusliku isiku huvides

majandustegevuses tegutsemiseks pädev isik kuritarvitab oma pädevust. Ringkonnakohus

kaitsjate seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohtu arusaama kohaselt eeldab pädevuse kuritarvitamine erasektori altkäemaksu

kontekstis ühest küljest sellise õiguse või kohustuse kasutamist, mis on isikul tulenevalt

sellest, et ta on eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädev isik,

teisest küljest aga – kuivõrd kuriteokoosseisu räägitakse pädevuse kuritarvitamisest – selle

õiguse kasutamise või kohustuse täitmisel kehtivate nõuete (nt keeldude, piirangute,

tingimuste) rikkumist. Süüdistuses on mõlemad asjaolud ära näidatud.

Süüdistuses on ära toodud, et I. Koor oli IGle üldvolituse andmise ajal Di juhatuse liige.

Samuti on viidatud sellele, et osaühingu juhatus on ÄS § 180 lg-st 1 tulenevalt äriühingut

esindava ja juhtiv organ. Seega on süüdistusest näha, et I. Koor sai anda IGle üldvolituse tänu

sellele, et ta sai osaühingu juhatuse liikmena osaühingut esindada. Samuti on süüdistuses

toodud välja, et kasutades äriühingu esindamise õigust üldvolituse andmiseks, rikkus I. Koor

reegleid, mida ta pidanuks äriühingu juhatuse liikmena järgima. Ettenähtud piiridest

üleastumine seisnes süüdistuse kohaselt selles, et üldvolituse andmine andis IGle sisuliselt Di

juhatuse liikme õigused, kuid äriühingu juhatuse liikmel õigust kellestki teisest (sisuliselt)

juhatuse liiget teha ei ole. Süüdistuses on juhatuse liikme õiguslik keeld seda teha tuletatud

ÄS § 168 lg 1 p-st 4, mille kohaselt kuulub juhatuse liikme nimetamine osaühingu osanike

ainupädevusse. Lisaks sellele on märgitud, et I. Koor rikkus oma teoga juhatuse liikme

hoolsus- ja lojaalsuskohustust, ning viidatud ÄS § 187 lg-le 1 ja TsÜS §-le 35. Ka

süüdistuskõnes on viidatud ÄS § 168 lg 1 p-le 4 ja § 187 lg-st 1 tulenevale

hoolsuskohustusele, neile lisaks aga veel TsÜS § 31 lg-le 6, mille järgi ei või juriidilise isiku

organi liige oma seadusest tulenevaid organi liikme õiguseid üle anda. Just viimasele on

tuginenud ka maakohus oma otsuses (vt otsuse p 490). Kohtukolleegium on samuti

seisukohal, et TsÜS § 31 lg-st 6 tuleb täpsemalt välja see, miks kujutas üldvolituse andmine

endast pädevuse kuritarvitamist. Kuivõrd kohtul endalgi on õigus anda faktilistele asjaoludele

poolte omast erinev õiguslik hinnang, ei kujuta see, et prokuratuur on kohtuvaidlustuses ja

maakohus otsuses tuginenud uuele, süüdistuse tekstis nimetamata normile, endast süüdistuse

piirest väljumist (mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-55-16; 08.06.2016, p 8).

6.3

Kaitsjad on apellatsioonis vaielnud H. Hirve ja P. Gammeri süüdimõistmisele vastu

järgmiste väidetega. Süüdistuses viidatud ÄS § 168 lg 1 p 4 sätestab osanike pädevuse valida

juhatuse liikmeid ning juhatuse liige seda pädevust rikkuda ei saa. Äriseadustik ei sätesta

osaühingu juhatuse liikmele kohustust saada üldvolikirja andmiseks osanike nõusolek.

Maakohtu õiguskirjandusele tuginev seisukoht, et notariaalse üldvolikirja andmine on

vastuolus seadusest tuleneva keeluga, muudab ekslikuks tõsiasi, et notar nimetatud volikirja

kinnitas. Nimelt näeb tõestamisseaduse (TõS) § 4 ette, et notar keeldub tõestamistoimingu

tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on seadusega vastuolus.

Neist argumentidest kaks esimest ei saa anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest

ringkonnakohtu hinnangul pole maakohus vaidlustatavatele seisukohtadele tuginenudki. Nagu

eespool märgitud, pole maakohus süüdistuses viidatud ÄS § 168 lg 1 p-le 4 oma otsuses

erasektori altkäemaksu kontekstis tuginenud. Erasektori altkäemaksu puudutavates

põhjendustes pole sellele sättele viidatud ega väidetud, et üldvolituse andmise muudab

pädevuse kuritarvitamiseks see, et juhatuse liikme valimine on osaühingu osanike pädevuses.

Mis puutub osaniku nõusoleku puudumisse, siis maakohus on selle fakti otsuse p-st 477

nähtuvalt küll tuvastanud, kuid pole seda otsuse p-s 490 esitatud õigusliku

argumentatsiooniga sidunud. Maakohus nägi pädevuse kuritarvitamist selles, et I. Koor rikkus

üldvolitust andes TsÜS § 31 lg-test 3 ja 6 tulenevat keeldu juhatuse liikme õiguste

üleandmiseks.

Apellantide vastuargument, mille kohaselt põhineb kohtu seisukoht vaid õiguskirjanduses

avaldatud arvamusel, eirab tõika, et tegemist pole lihtsalt üldteoreetilise arutlusega, vaid

maakohtu viidatud õiguskirjanduse seisukoht tugineb tsiviilseadustiku üldosa seaduse

regulatsioonile ning ka maakohus on tuginenud mitte ainult õiguskirjanduse seisukohale, vaid

TsÜS § 31 lg-tele 3 ja 6. TsÜS § 31 lg 3 ütleb, et eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus

nähakse ette seaduse ja põhikirja või ühingulepinguga ning juriidilise isiku organi pädevust ei

või üle anda muule organile või isikule. TsÜS § 31 lg 6 sätestab, et juriidilise isiku organi liige

ei või oma seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ringkonnakohtu hinnangul väärib tähelepanu eeskätt TsÜS § 31 lg 6, mis kehtestab juriidilise

isiku organi liikmele keelu anda üle seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluvad talle juriidilise

isiku organi liikmeks olemise tõttu. See keeld tähendab, et Di juhatuse liige I. Koor ei

tohtinud enda kui juriidilise isiku juhatuse liikme seadusest tulenevaid õigusi üle anda (v.a,

kui seadusega pole sätestatud teisiti). Apellatsioonides ei ole esitatud argumente, miks ei

peaks üldvolituse andmine olema käsitatav juriidilise isiku organi liikme seaduses sätestatud

õiguste üleandmisena TsÜS § 31 lg 6 tähenduses. Ringkonnakohus on seisukohal, et

üldvolituse andmine kujutab endast organi liikme õiguste üleandmist TsÜS § 31 lg 6

tähenduses – antakse ju nii sisuliselt üle juhatuse liikme õigus juriidilist isikut esindada, aga

ka juhtida (otsustada teha tehinguid, mis mõjutavad juriidilise isiku tegevust ja vara; praegusel

juhul avaldus see nõuete loovutamises). Osaühingu juhtimine ja esindamine on ÄS § 180 lg 1

kohaselt selle juhatuse tuumikpädevus, mistõttu on raske ette kujutada, mis võiks üldse olla

käsitatav TsÜS § 31 lg-s 6 nimetatud organi liikme seaduses sätestatud õiguste üleandmisena,

kui seda pole üldvolituse tegemine, millega antakse vaba voli teha juriidilise isiku nimel

tehinguid ja toiminguid.

TsÜS § 31 lg 6 keelab organi liikmel oma seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda,

kui seadusest ei tulene teisiti. Apellatsioonides ei ole viidatud ühelegi sättele, millest

tulenevast erandist tulenevalt oleks I. Koorel olnud õigus üldvolituse andmiseks.

Apellatsioonides viidatud TõS § 4 sellena käsitatav ei ole. See säte ei anna tehingu tegijale

õigusi, vaid paneb notarile kohustuse keelduda õigusvastase tehingu tõestamisest. Ühtlasi on

ringkonnakohus seisukohal, et notariaalne tõestamistoiming ei muutnud seadusega vastuolus

olevat tehingut õiguspäraseks. See, et notar ei tohi õigusvastase tehingu tõestamistoimingut

teha, ei tähenda veel automaatselt, et kui notar siiski tõestamistoimingu teeb, tuleb tehingut

lugeda õiguspäraseks hoolimata selle seadusega vastuolus olemisest.

Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kasutades tal osaühingu juhatuse

liikmena olevat õigust teha osaühingu nimel tehinguid, rikkus I. Koor juriidilise isiku organi

liikme seadusest tulenevate õiguste üleandmise keeldu. Samas väärib tähelepanu, et lisaks

väitele, mille kohaselt ei oleks juhatuse liige tohtinud – vähemalt ilma osaühingu osaniku

nõusolekuta – üldvolitust anda, on süüdistuses leitud, et üldvolituse andmine rikkus ka

juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Süüdistuses on märgitud, et „IGle üldvolikirja

väljastades rikkus Ivar Koor juhatuse liikme hoolsus ja lojaalsuskohustust (ÄS § 187 lg 1 ja

TsÜS § 35 sätteid) ja kuritarvitas talle juhatuse liikmena antud pädevust“. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu otsuses ära näidatud, et I. Koor rikkus üldvolituse andmisega juhatuse

liikme hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse esmane nõue on, et juhatuse liige peab tegutsema

heas usus ja juriidilise isiku huvides (TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. § 35 komm. 3.2.3.).

Maakohtu otsusest nähtuvalt oli I. Koor valmis loovutama H. Hirvele ja P. Gammerile

nõudeid sooviga saada sellest rahalist kasu ning üldvolikiri tehti selleks, et vältida võimalikke

nõudeid I. Koore vastu (otsuse p 476). Seega ei tegutsenud Di huvidest lähtudes ja seda

möönsid ka asjaosalised ise. Üldvolituse tegemisega rikkus I. Koor aga teistki

hoolsuskohustuse elementi – võttis põhjendamatu riski. Seda näitab maakohtu otsuses

märgitu, et „pärast volikirja tegemist ei olnud I. Koorel tema enda ütluste kohaselt ülevaadet

ega kontrolli selle alusel tehtud tehingute üle ning on ilmne, et ta ei soovinudki nende

tehingute üle järelevalvet teostada“.

Argumente, mis kummutaks järelduse, et IGle üldvolituse andmisega rikkus I. Koor

osaühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust, apellatsioonides esitatud pole.

Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et I. Koorele maksti

5000 eurot selle eest, et ta kuritarvitas oma Di juhatuse liikme pädevust.

6.4

P. Gammeri kaitsja on apellatsioonis rõhutanud, et P. Gammer ei ole I. Koorele raha

üle andnud, ning leidnud, et maakohus pole otsuses selgelt välja toonud, kuidas tegutses P.

Gammer ühiselt ja kooskõlastatult H. Hirvega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus

on otsuses toonud välja, et I. Koore ütluste kohaselt osalesid nendel kohtumistel, mille käigus

ta tegi ettepaneku nõuete loovutamiseks, viibisid nii H. Hirv kui ka P. Gammer. Kui KK

soovis, et I. Koor volikirja tühistaks, üritas I. Koor arutada volikirjaga seonduvat just P.

Gammerile helistades. Maakohtu otsuse kohaselt näitab P. Gammeri osalust altkäemaksu

maksmises ka J. Lipendina autost leitud nn mustas raamatupidamises olev kanne, milles oli

miinusmärgiga 5000 koos selgitusega „P+B-MC volikiri I.K.(notar) – Volbre“. Seega kajastati

I. Koorele üle antud 5000 eurot mustas raamatupidamises P. Gammeri kui H. Hirve ühise

ärikuluna. Maakohus pidas P. Gammeri osalust kaudselt kinnitavaks asjaoluks seda, et

volikirja alusel loovutati nõudeid OÜ-le General Baltic Group, mille võrdse osalusega

omanikud H. Hirv ja P. Gammer 20. detsembri 2016 seisuga olid. Veel näitas P. Gammeri

seotust raha maksmisega I. Koorele maakohtu otsuse kohaselt see, et kui 2017. a jaanuaris

selgus, et uut volikirja teha ei saa, sest I. Koor ei ole enam Di juhatuse liige, pidi A. Vilbre just

P. Gammeriga arutama, mis edasi saab. Ringkonnakohus nendib, et need faktid on üle

apellatsioonis üle korranud ka P. Gammeri kaitsja. Teiste faktide seas on apellatsioonis

korratud maakohtu seisukohta, et nn mustas raamatupidamises oli I. Koorele makstud 5000

eurot märgitud H. Hirve ja P. Gammeri ühise kuluna. Argumente, mis selle maakohtu

järelduse ümber lükkaks, apellatsioonis esitatud pole. Ringkonnakohus jagab maakohtu

seisukohta, et kõnealune kanne kajastab I. Koorele 5000 euro maksmist, nagu ka järeldust, et

vastav summa on kajastatud H. Hirve ja P. Gammeri ühise kuluna. Seejuures annavad teised

maakohtu otsuses välja toodud asjaolud alust järelduseks, et P. Gammer ei olnud kaasatud

vaid arvepidamislikult, vaid ka kokkulepe, et I. Koor saab IGle üldvolituse andmise eest 5000

eurot, sündis tema osalusel. Nagu maakohtu otsuses välja toodud, kohtus I. Koor H. Hirve ja

P. Gammeriga 4 –5 korda. Mis puutub apellatsiooni väitesse, et kohtumistel oli aktiivne roll

H. Hirvel, siis olukorras, kus P. Gammer oli altkäemaksu kokkuleppimise juures ja seejärel

andis maksmisel oma rahalise panuse, ei ole tähtsust sellel, kui aktiivselt P. Gammer I.

Koorelt oodatava teo ja selle eest raha maksmise kokkuleppimisel oli. Pealegi nähtub

maakohtu toodud asjaoludest, et P. Gammer ei olnud kõigest kõrvalseisja. Seda näitab nii

asjaolu, et I. Koor helistas 30. detsembril 2016 volikirja tühistamise küsimuses just P.

Gammerile (1. juuni 2018 jälitustoimingu protokoll: kd 25; tl.112), kui ka asjaolu, et just P.

Gammer oli see, kes tundis 3. jaanuaril 2017 A. Vilbrele helistades huvi, kas õnnestus uus

volikiri teha (sama jälitustoimingu protokoll, tl. 122). Kaitsja on I. Koore telefonikõne puhul

juhtinud tähelepanu sellele, et P. Gammer vastas I. Koorele, et tema sellega ei tegele.

Ringkonnakohus möönab, et P. Gammer kõnealuses vestluses tõesti nii ütleb, kuid

kohtukolleegiumi hinnangul lükkab selle P. Gammeri väite ümber just tõsiasi, et tema 3.

jaanuari 2017 suhtlus A. Vilbrega näitab, kuidas ta tegelikult I. Koore volikirja teemaga

tegeleb. Arvestades nii seda, kui ka I. Koore ja P. Gammeri vahelise telefonivestluse edasist

käiku, näitab P. Gammeri öeldu, et ta selle teemaga ei tegele, hoopis soovimatust seda

küsimust telefonis arutada. Nimelt lisas P. Gammer I. Koorele pärast väidet, et tema selle

küsimusega ei tegele, kinnituse, et ta kuulis, mida I. Koor rääkis, ja sai aru. Teisisõnu kinnitas

P. Gammer, et võttis I. Koore öeldu teadmiseks. Selleks puudunuks vajadus, kui tegemist

oleks olnud küsimusega, mis üldse P. Gammerisse ei puutunud.

Seega: kuigi P. Gammer ei andnud isiklikult I. Koorele raha üle, osales ta selle

kokkuleppimisel, et I. Koor saab IGle üldvolikirja tegemise eest 5000 eurot, ning panustas ka

ise rahaliselt (ehk andis altkäemaksu hoolimata sellest, et ta ise vahetult raha üle ei andnud).

Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellatsioonis väljendatud seisukoht, et P. Gammeril ei

olnud I. Koorele altkäemaksu andmisel sellist olulist rolli, mis teeks tast kaastäideviija.

6.5

Apellatsioonides on leitud, et olukorras, kus notar, kes ebaseaduslikku tehingut

tõestada ei tohi, tõestamistoimingu tegi, ei saa olla täidetud subjektiivne kuriteokoosseis.

Sisuliselt on seega seatud kahtluse alla, et H. Hirv ja P. Gammer pidasid vähemalt

võimalikuks, et üldvolituse andmisega kuritarvitab I. Koor oma pädevust Di juhatuse

liikmena. Ringkonnakohus kaitsjate seisukohta ei jaga. I. Koore ütlustest nähtub, et volikirja

andmisele eelnesid sisuliselt läbirääkimised: ta võttis H. Hirve ja P. Gammeriga ühendust

valmisolekuga loovutada Dile kuuluvaid nõudeid ning soovis ise saada raha ning enne

volikirja andmist kohtus ta H. Hirve ja P. Gammeriga 4–5 korda. Seejuures oli asjaosaliste

jaoks mõistetav, et I. Koor ei lähtu Di huvidest (mis tähendas, et I. Koor rikub juhatuse liikme

hoolduskohustust). I. Koor möönis oma ütlustes, et H. Hirve ja P. Gammeri suhted Di

kontrollivate KKi ja V. Jaroševitsiga on pingelised. Ühtlasi kirjeldas I. Koor, kuidas H. Hirv

joonistas kohtumistel tahvlile põhjalikke skeeme, mis kirjeldasid KKi pahatahtlikku tegevust

ja pidid näitama, miks KK oli H. Hirvele võlgu. Seda, miks ta tegi lõpuks üldvolituse, kuigi

tema soov oli olnud vaid nõudeid loovutada, selgitas I. Koor sellega, et nii võidi loota vältida

võimalikke nõudeid tema enda vastu. Hirm I. Koore enda varalise vastutuse ees näitab

arusaamist, et I. Koor ei tegutse Di huvides, ning seda, et kokkusaamistel otsiti sobivat

lahendust. Asjaolu, et I. Koore sõnul pidi üldvolikirja andmine vältima nõudeid tema vastu, ei

tähenda, et kokkulepe üldvolikirja andmiseks välistaks H. Hirve ja P. Gammeri tahtluse –

üldvolitus võimaldas endiselt nõuete loovutamist, mille Di huvidega vastuolus olekut

asjaosalised möönsid, kuid oli ükskõik milliseid tehinguid võimaldades veelgi avaram ja

veelgi enam H. Hirve ja P. Gammeri huvides. Seega oli ilmne, et üldvolituse tegemine ei ole

kuidagi rohkem Di huvides kui lihtsalt mingi nõude loovutamine. Arvestades eeltoodut ei

välista H. Hirve ja P. Gammeri tahtlust tõik, et notar tõestas üldvolikirja. Notar võis küll

üldvolikirja andmist õiguspäraseks pidada, kuid notari seisukoht ei muuda olematuks H. Hirve

ja P. Gammeri teadmist selle kohta, mis eesmärki üldvolikirja andmine täidab, ega mõistmist,

et selle volikirja andmine ei ole kooskõlas Di huvidega ja seega kuritarvitab I. Koor

üldvolikirja andes oma pädevust. Sellest tulenevalt on maakohus leidnud kohtukolleegiumi

hinnangul õigesti, et H. Hirv ja P. Gammer panid teo toime kavatsetusega.

Kuivõrd kaitsjad on viidanud sellele, et notar ei oleks tohtinud õigusvastast tehingut tõestada,

tuleb – hoolimata sellest, et apellatsioonides pole sellele otseselt viidatud – hinnata sedagi,

kas H. Hirve ja P. Gammeri vastutuse võiks vastavalt KarS § 39 lg-le 1 välistada eksimus teo

keelatuses. St, küsimus on selles, kas üldvolikirja tõestamine sai anda H. Hirvele ja P.

Gammeri aluse arvata, et nende tegu – I. Koorele üldvolikirja andmise eest raha maksmine –

on õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka sellele küsimusele vastata eitavalt. Nagu

eespool märgitud, oli H. Hirvel ja P. Gammeril I. Koorega sõlmitud kokkuleppe põhjal teada,

milleks üldvolikiri antakse, ning seetõttu mõistsid nad ka seda, et volikirja andmisega rikub I.

Koor oma pädevust. See, et notar tehingu tõestas, ei saanud luua neile ettekujutust, et I. Koor

siiski ei kuritarvitanud üldvolikirja andes oma pädevust. Notar sai anda hinnangu tehingu

õiguspärasusele talle teada oleva teabe alusel n-ö väljaspoolseisjana. H. Hirv ja P. Gammer

seevastu teadsid üldvolikirja andmise eesmärki, kusjuures üldvolikirja andmine pidigi

varjama seda, et kokkuvõttes on lepitud kokku tehinguis, mis ei ole Di huvides. Seega ei

sattunud H. Hirv ja P. Gammer eksimusse teo keelatuses, rääkimata sellest, et see eksimus

oleks olnud nende jaoks vältimatu.

7. MiniCredit AS (pankrotis) vara omastamine, rendilepingute

võltsimine ja kuritegelikul teel saadud vara omandamine

7.1

KarS § 201 lg 2 p 2 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on ette nähtud rahaline

karistus või kuni viis aastat vangistust. Seega on tegemist teise astme kuriteoga. Süüdistuse

kohaselt kestis omastamine kuni 9. oktoobrini 2014. Seega ei ole veel täitunud 10 aastat, mille

puhul tuleb kuritegu igal juhul KarS § 81 lg-st 6 tulenevalt aegunuks lugeda. Küll aga vajab

kontrollimist, ega hoolimata aegumise katkemisest 5-aastane aegumistähtaeg möödunud ei

ole. Ringkonnakohtu hinnangul oli viimane aegumise katkestanud menetlustoiming täiendava

tõendi esitamine: 17. novembril 2021 esitas prokurör AS MiniCredit

raamatupidamisprogrammist tehtud väljavõte konto 1003 (OÜ Escado Grupp) kohta

tõendamaks, et IGl oli 2020. aastal endiselt juurdepääs AS-i MiniCredit

raamatupidamisprogrammile. Tegemist on tõendiga, millest on näha MiniCrediti maksed

Escado Grupile (kd 8; tl. 6 – 8). Kuritegu ei ole aegunud ka V. Jaroševitši osas, kellele

mõistetud karistuse on prokuratuur vaidlustanud – V. Jaroševitš andis 16. juunil 2021

maakohtus ütlusi, mis katkestas kuriteo aegumise.

J. Lipendina osas peab ringkonnakohus aegumise katkestanud toiminguks seda, et maakohtu

23. novembri 2021 istungil on prokurör esitanud täiendava tõendina J. Lipendinalt

ekspertiisimaterjalide võtmise protokolli, mis on esitatud seoses väitega, et J. Lipendinat on

kohtueelses menetluses survestatud (st tegemist on tõendiga, mis haakub J. Lipendina

ütlustele tuginemise küsimusega ja seega kõigi J. Lipendinale esitatud süüdistustega).

I

7.2

IG kaitsja on apellatsioonis vaielnud vastu maakohtu järeldusele, et tegelikult

rendilepingut, mille alusel rendiarveid esitati, ei eksisteerinud. Apellatsiooni kohaselt ei näita

asjaolu, et rendilepingut pole leitud, alust väiteks, et seda ei olnudki olemas.

Kohtukolleegiumi on seisukohal, et maakohus on veenvalt näidanud ära, et mingit reaalset

rendisuhet Escado Grupi ja MiniCrediti vahel polnud. Maakohtu järeldus, mille kohaselt

tegelikult MiniCredit Escado Grupilt mingeid ruume ei üürinud, ei põhine ainult asjaolul, et

üürilepingut pole leitud, ega IG ütlustele antud hinnangul. Kohus on V. Jaroševitši ütlustele ja

jälitustoimingu protokollile tuginedes toonud välja, et rendisuhte olemasolu kohta plaaniti

luua tõendeid tagantjärgi ja tegelikult seega rendisuhet ei olnud (otsuse p 520). Seisukohta, et

tegelikult rendisuhet polnud, on kohus põhjendanud veel V. Jaroševitši ütlustega, mille

kohaselt olid need rendimaksed vastutasu sularaha eest, mida MiniCredit sai ümbrikupalkade

maksmiseks (otsuse p 518). Kohus luges V. Jaroševitsi ütlused usaldusväärseks. IG kaitsja ei

ole V. Jaroševitši ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Vastupidi, kaitsja ise tugineb

apellatsioonis ka väitele, et toimus nn raharing, mille tulemusel sai MiniCredit BeerHouse’ist

sularaha ning maksis Escado Grupile ülekantud rendisummadega saadud sularaha eest.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et seos rendimaksete ja nn

mustas raamatupidamises kajastatud MiniCreditile tehtud väljamaksete vahel puudub. Sama

väide on esitatud tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ apellatsioonis.

7.3

Ringkonnakohus märgib esmalt, et omastamise kuriteokoosseis ei eelda iseenesest

varalist kahju vara omanikule. Kuriteokoosseisu täidab ebaseadusliku varakäsutuse tegemine

ja omastamise kuriteokoosseisu ei välista varakäsutust kompenseeriv vastusooritus (vt

RKKKo 3-1-1-92-13; 11.12.2013, p 16 ja RKKKo 3-1-1-23-14; 02.05.2014, p 19). Samas

nähtub Riigikohtu praktikastki, et varakäsutuse ebaseaduslikkus võib sõltuda sellest, kas

kannatanu sai oma raha eest vastusoorituse (vt RKKKo 1-18-5732/226; 11.06.2021, p 48).

Ringkonnakohtu hinnangul sõltub ka MiniCrediti kontolt tehtud ülekannete ebaseaduslikkus

sellest, kas MiniCredit sai oma raha eest vastusoorituse. Süüdistuse kohaselt seisnes IG

omastamistegu selles, et ta pööras võltsarvete alusel „talle usaldatud ja AS MiniCredit

arvelduskontodel asuvad vahendid kolmanda isiku OÜ Escado Grupp kasuks, teostades AS

MiniCredit arvelduskontodelt võltsitud arvete alusel ülekanded OÜ Escado Grupp

arveldusarvele nr EE622200221017255041 Swedbank AS-s“. Kaitseväide on see, et

ülekandeid tehti mitmepoolse tehingu raames, mille käigus sai MiniCredit üle kantud rahaliste

vahendite eest sularaha. Kohtukolleegiumi on seisukohal, et kui ülekanne tehti seoses

tehinguga, mille käigus muutus üksnes rahaliste vahendite vorm (kontol oleva raha ehk panga

vastu oleva nõude asemele sularaha), siis välistab see vastusoorituse ulatuses ülekande

käsitamise omastamistahte manifesteerimisena.

Maakohus deklareeris otsuses, et peab iseenesest V. Jaroševitši ütlustele tuginedes tõendatuks,

et AS MiniCredit (pankrotis) raamatupidajale IGle toodi igakuiselt Beer House`st sularaha,

mis võimaldas maksta töötajatele sularahas töötasu. Kohus leidis aga, et sularahakassa

vaatlusest ilmneb, et väljamaksed sularahakassast ei vastanud üheselt rendimaksetena tehtud

ülekannetele ei summade ega kuupäevade poolest. IG kaitsja leiab apellatsioonis, et

rendimaksete ja sularaha saabumise kuupäevad ei pea omavahel klappima ja selge seos raha

liikumiste vahel on olemas.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et rendimaksete ja sularahakassast MiniCreditile tehtud

väljamaksete vahelise seose tuvastamiseks peaks rendiarved olema esitatud või lausa tasutud

samal kuupäeval, kui sularaha laekus. Piisav on see, et ajaline vahe arvete esitamise ja

sularaha väljamaksete vahel ei oleks suur ning arvete esitamise ja sularahamaksete vahel

oleks tuvastatav kindel muster. Arvestades seda, et MiniCredit tasus kord kuus esitatavaid

rendiarveid, on sisuliselt vaja tuvastada seos kuu rendiarve ja samal kuul MiniCreditile tehtud

sularaha väljamakse vahel. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks rendiarveid, nende

tasumist ja MiniCreditile tehtud sularaha väljamakseid omavahel süsteemselt võrrelnud.

Ringkonnakohtu hinnangul on tõenditest tulenevad andmed MiniCreditile sularaha

väljamaksete, rendiarvete ja nende tasumise kohta alates 2010. aastast järgmised.

Sularahakassa väljamaksed

MiniCreditile

Rendiarved MiniCreditile

MiniCrediti rendimaksed

kuupäev

summa

(kroonides)

kuupäev

Arve

nr

summa

Kuupäev

Summa

(kroonides)

Arve andmed

19.01.2010

46800

15.01.2010

18.01.2010

172 962

arve 3

29.01.2010

60000

25.01.2010

65 400

28.01.2010

65 400

arve 9

26.02.2010

200000

01.03.2010

10.03.2010;

11.03.2010

100 526;

118 000

arve 17

osaline;

arve 17

osaline

28.04.2010

100000

27.04.2010

27.04.2010

109 000

arve 35

31.05.2010

100000

27.05.2010

27.05.2010

109 000

arve 42

01.07.2010

60000

29.06.2010

65 400

29.06.2010

65 400

arve 51

02.08.2010

80000

15.07.2010

87200

02.08.2010

87 200

arve 58

27.08.2010

130000

31.08.2010

09.09.2010

141 700

arve 71

30.09.2010

90000

30.09.2010

98 100

08.10.2010

98 100

arve 77

28.10.2010

130000

15.10.2010

09.11.2010

(2 makset)

90 000;

51 700

arve 88 lõpp,

arve 88

osaline

22.12.2010

165000

20.12.2010

11.01.2011

(2 makset)

7970 ja

3524,51

eurot

arve 105

osaline;

arve 105 lõpp

2011

Väljamaksed

MiniCreditile

Rendiarved MiniCreditile

MiniCrediti rendimaksed

Kuupäev

Summa (siit

alates

eurodes)

kuupäev

Arve

nr

summa

kuupäev

Summa

(kroonides)

Arve

andmed

28.01.2011

12782,33

15.01.2011

13 933

31.01.2011

15 230,51

arved 112, 6

29.04.2011

5500,00

25.04.2011

5 995

28.04.2011

5995

arve 30

30.05.2011

5990,00

31.05.2011

6 529,1 17.06.2011

6529,1

arve 39

30.06.2011

5990,00

30.06.2011

6 529,1 30.06.2011

6529,1

arve 47

01.08.2011

7000,00

15.07.2011

7 630

02.08.2011

7630

arve 57

31.08.2011

12000,00

29.08.2011

13 080

30.08.2011

13 080

arve 64

30.09.2011

10000,00

30.09.2011

10 900

05.10.2011

(2 makset)

4000 ja 6

arve 70

osaline; arve

31.10.2011

10 900

10.11.2011

10 900

arve 79

30.11.2011

10 000,00

30.11.2011

10 900

07.12.2011

(2 makset)

6500 ja

4400

arve 85

osaline; arve

85 lõpp

29.12.2011 15 000,00

27.12.2011

16 350

18.01.2012

(2 makset)

10 000 ja

6350

arve 92

osaline; arve

92 osaline

2012

Raha

MiniCreditile

Rendiarved

rendimaksed

kuupäev

sularaha

summa

kuupäev

arve

nr

summa Kuupäev

summa

arve andmed

31.01.2012

7000

30.01.2012

7630

08.02.2012

7630

arve 5

29.02.2012

7000

29.02.2012

7630

09.03.2012

7630

arve 12

27.03.2012

7000

15.03.2012

7630

10.04.2012

7630

arve 18

27.04.2012

12 000

15.04.2012

13 080

07.05.2012

4000 ja

9080

arve 25

osaline; arve

25 osaline

31.05.2012

15 000

15.05.2012

16 350

06.06.2012

16 350

arve 31

29.06.2012

10 000

15.06.2012

10 900

06.07.2012

10 900

arve 39

31.07.2012

10 000

15.07.2012

10 900

09.08.2012

10 900

arve 42

30.08.2012

12 000

15.08.2012

13 080

19.09.2012

13 080

arve 53

28.09.2012

12 000

24.09.2012

13 080

11.10.2012

13 080

arve 61

31.10.2012

10 000

15.10.2012

10 900

12.11.2012

10 900

arve 69

30.11.2012

10 000

15.11.2012

10 900

10.12.2012

10 900

arve 76

28.12.2012

10 000

15.12.2012

10 900

24.01.2013

10 900

arve 84

2013

Raha

MiniCreditile

Rendiarved

rendimaksed

kuupäev

sularaha summa

Kuupäev

arve

nr

summa Kuupäev

summa

arve andmed

28.02.201

12 000

15.02.2013

13 080

12.03.2013

13 080

arve 13

30.09.201

12 000

30.09.2013

13 080

10.10.2013

13 080

arve 59

31.10.201

13 000

30.10.2013

14 170

12.11.2013

14 170

arve 67

29.11.201

14 000

29.11.2013

15 260

18.12.2013

15 260

arve 74

2014

Raha

MiniCreditile

Rendiarved

rendimaksed

kuupäev

sularaha

summa

kuupäev

arve

nr

summa Kuupäev

summa

arve andmed

27.01.2014

15000 27.01.2014

16 350

10.02.2014

16 350

arve 04

28.02.2014

12000 27.02.2014

13 080

06.03.2014

(2 makset)

9000 ja

4080

arve 12

28.03.2014

12000 25.03.2014

13 080

10.04.2014

13 080

arve 17

30.04.2018

12000 30.04.2014

13 080

12.05.2014

13 080

arve 24

28.05.2014

15 000 26.05.2014

16 350

10.06.2014;

11.06.2014;

13.06.2014

5350;

3000;

8000

arve 29

osaline; arve

29 osaline;

arve 29 lõpp

30.06.2014

12 000 30.06.2014

13 080

10.07.2014

13 080

arve 36

31.07.2014

15 000 31.07.2014

16 350

08.08.2014;

13.08.2014

10 000;

6 350

arve 42

osaline; arve

42 lõpp

29.08.2014

14 000 31.08.2014

17 440

10.09.2014; 7 440;

arve 44

12.09.2014

10 000

osaline; arve

44 lõpp

29.08.2014

2000

30.09.2014

14 000 30.09.2014

15 260

09.10.2014

(2 makset)

10 000;

5 260

arve 55 lõpp;

arve 55

Andmed MiniCreditile tehtud väljamaksete kohta pärinevad 29. augusti 2018. a

vaatlusprotokollist, mille kohaselt vaadeldi J. Lipendina ADATA andmekandja faile

märksõnaga MiniCredit (kd 39, tl 204–213);

andmed esitatud arvete kohta 27. augusti 2017. a vaatlusprotokollist (aadressilt M. Härma 4,

Tallinn ära võetud MiniCrediti raamatupidamisdokumentide vaatlus; kd 31, tl 134-187) ja 26.

juuli 2018 vaatlusprotokollist (X läbiotsimisel leitud arvete vaatlus; kd 31; tl. 200–212)

ning andmed arvete maksmise kohta 21. veebruari 2018 vaatlusprotokollist (MiniCredit AS

pangakonto väljavõtteid sisaldavate IT seadme koopiafailide vaatlus; kd 31; tl 188–199) ja

OÜ Escado Grupp AS-s Swedbank avatud arveldusarve väljavõttest (kd 6, tl 222–227 ja 236–

240, andmed CD-plaadil).

Maakohus on seda, et MiniCreditile väljamakseid tehti, pidanud tõendatuks, prokuratuur ei

ole ADATA andmekandja failides olnud teabe õigsust kahtluse alla seadnud ning

ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et failides kajastatud väljamakseid tehti.

Nagu tabelitest näha, on MiniCreditile tehtava väljamakse ja MiniCreditile arve esitamise

kuupäevad reeglina lähestikku. Seost nende vahel näitab seegi, et kui failist ei nähtu, et

MiniCreditile oleks tehtud väljamakse, pole andmeid ka arve esitamise kohta (eriti on see

näha 2013. a näitel). Küll tuleb tõdeda, et MiniCreditile läinud summad ja rendiarved ei lähe

kokku: rendiarved on suuremad. Kaitsjad on esitanud väite, et vastavalt kokkuleppele võttis

Escado Grupp sularaha eest 9% tasu. Maakohus asus seisukohale, et sellise kokkuleppe kohta

pole tõendeid esitatud (otsuse p 515). Apellatsioonides on sellele vastu vaieldud ning

ringkonnakohus nõustub apellantidega. Esiteks tuleb märkida, et MiniCreditile väljastatud

sularaha summasid ja samal kuul esitatud rendiarveid kõrvutades on näha, et läbi aastate on

nende vahe olnud ühtlaselt 9%. Sellest on vaid kaks kõrvalekallet 2010. aastal. Suurim

erinevus on olnud 2010. a jaanuaris: MiniCredit on saanud 46 800 krooni, arve on esitatud aga

172 962 kroonile. Sama aasta veebruaris on MiniCredit saanud 200 000 krooni, arve on

esitatud aga 218 526 kroonile (st vahe on 526 krooni võrra üle 9%).

MiniCrediti makse ületab saadud sularahasummat üle 9% ka 2011. a jaanuaris. Escado Grupp

AS-s Swedbanki arveldusarve väljavõttest nähtub aga, et makse on tehtud kahe arve – arvete

nr 112 ja 6 eest. 27. augusti 2017. a vaatlusprotokollist ei nähtu, et arve 112 oleks rendiarve.

Maakohus on isegi möönnud, et tõenditest nähtuvalt on MiniCredit teinud Escado Grupile

ülekandeid ka muude arvete alusel, mida aga süüdistuses ette ei heideta. Arve nr 6 ületab

summat, mille MiniCredit samal kuul sai, 9% võrra.

Olukordadele, kus arve ja MiniCreditile väljastatud summa vaheline erinevus pole 9%,

lisandub üks juhtum, kui arve esitati, aga J. Lipendina ADATA andmekandja andmetest pole

näha, et MiniCredit oleks saanud sularaha.

Ülejäänud juhtudel on üheselt tuvastatav, et rendiarvel olev summa on 9% võrra suurem

summast, mille MiniCredit J. Lipendina ADATA andmekandja failide kohaselt sai.

Ringkonnakohus nõustub IG kaitsjaga, et sellele, et 9% vahe oligi planeeritud, viitavad ka

mõned J. Lipendina ADATA andmekandja failides olnud kanded. 31. mai 2010 MiniCreditile

välja läinud rahasumma juures on märge „raharing Minicredit-ESC 9%“. Selle märke juures

olev summa on 9% väiksem samal kuul esitatud rendiarvest: 31. mail 2010 läks välja 100 000

krooni, 27. mail 2010 on Escado Grupp esitanud MiniCreditile 109 000 krooni suuruse arve.

Sellisele 9-protsendilisele vahele viitab tegelikult juba üks varasem kanne. 29. jaanuaril 2010

on välja läinud 60 000 krooni selgitusega „Minicredit raharing-64500.-“. Tegemist on ilmse

trükiveaga: 25.01.2010 on Escado Grupp esitanud MiniCreditile 65 400 krooni suuruse arve.

65 400 on 9% rohkem kui 60 000. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et

MiniCredit, kes maksis aastatel 2010–2014 (k.a) Escado Grupile 514 148,87 eurot, sai

sularahas vastu 454 514,88 eurot.

7.4

Lisaks sellele on tõendatud, et MiniCredit maksis Escado Grupile 2009. a esitatud

rendiarvete nr 40, 48, 56 ja 77 alusel 677 980 krooni, mis vastab 43 330,82 eurole. IG kaitsja

on apellatsioonis (p 52) väitnud, et arved 40, 48 ja 56 on tasutud enne, kui IG sai endale

MiniCredit AS pangakonto kasutamise õigused. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et

maakohtu otsuse (p 497) kohaselt nähtus AS-i Swedbank ja AS-i SEB vastusest päringule, et

süüdistuses nimetatud pangaülekandeid tegi IG. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi

tõendile, mis näitaks vastupidist, ega esitatud ühtegi argumenti, mis näitaks, et maakohtu

otsuses öeldu ei pea paika. Ringkonnakohus nendib, et Swedbank on 25. jaanuaril 2018

Keskkriminaalpolitsei järelepärimisele saadetud vastuses märkinud, et ülekanded selgitusega

„arve 40“, „arve 48“ ja „arve 56“ on nende andmetel teinud IG (kd 31; tl. 92).Seega peab

maakohtu otsuses öeldu paika.

Selle kohta, et 2009. aastal tehtud maksete eest oleks MiniCredit saanud omakorda sularaha,

tõendeid esitatud ei ole. Ringkonnakohus ei näe ka alust teha hilisemate aastate andmete

kohta järeldust, et MiniCredit sai ka 2009. aastal 9% väiksemas ulatuses sularaha vastu.

ADATA andmekandjalt pärinevatest andmetest nähtub asjaolusid, millest on alust arvata, et

9% vahe kujunes välja 2010. aastal. Esiteks tuleb arvestada, et 2010. a jaanuaris oli

MiniCreditile läinud sularaha (46 800 krooni) ja MiniCreditile esitatud rendiarve (172 962

krooni) vahe märkimisväärne. 2010. a veebruaris, kui MiniCreditile läinud sularaha ja

rendiarve suuruste vahe oli 9%, on J. Lipendina pidanud vajalikuks märkida, kui suur peaks

olema MiniCreditile vastav arve (failis on 60 000 krooni suuruse väljamineku juures märge

„Minicredit raharing-64500.-“). Samuti pidas ta sama aasta mai väljamineku juures vajalikuks

märkida „raharing Minicredit-ESC 9%“. Ka on 2009. a rendiarved, mille esitamine on

tõendatud, ebaregulaarsed, pärinedes juulist, augustist, oktoobrist ja detsembrist, ning

summad, millele arved on esitatud, erinevad üksteisest olulisel määral (ulatudes 98 100

kroonist 305 200 kroonini). Sellest tulenevalt ei ole tuvastatud see, MiniCredit oleks saanud

2009. aastal rendimaksete eest sularaha.

7.5

Olukorras, kus tõendamist on leidnud, et MiniCrediti sai vastutasuks Escado Grupile

tehtud nn rendimaksete eest sularaha, leiab ringkonnakohus, et ulatuses milles MiniCredit sai

sularaha, ei saa rääkida omastamisest. Seejuures ei ole oluline see, kellelt sularaha laekus,

vaid fakt, et sularaha saadi sama tehingu raames. Kui rendimaksega käis kaasas osa raha

sularahas tagasi andmine, võib alusetu rendimakse tegemine ringkonnakohtu hinnangul

tähendada vaid selle raha omastamistahte manifesteerimist, mille ulatuses tagasimakset ei

tehta.

Küsimus on aga selles, kas ebaseaduslikult on MiniCrediti vara Escado Grupi isiku kasuks

pööratud selles ulatuses, milles MiniCredit sularaha vastu ei saanud. Omastamisega on

tegemist siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole. Tõendatuks võib

pidada seda, et IG tegi ülekandeid MiniCrediti juhatuse heakskiidul. Maakohus on V.

Jaroševitši, kes oli alates 14. juunist 2012 MiniCrediti juhatuse liige, mõistnud süüdi IG teole

kaasaaitamises, mis seisnes IG tahtluse tugevdamine sekkumata jätmises ja arveldusarvele

juurdepääsu tagamises. V. Jaroševitši ütluste kohaselt rääkis talle, et fiktiivsed rendiarved on

H. Hirve palgamaksmise printsiip, et mitte maksta töötasu täies ulatuses ametlikult, KK. KK,

kes oli MiniCrediti juhatuse liige 21. novembrist 2008 kuni 10. novembrini 2009 ehk ajal, kui

ülekandeid hakkas tegema IG, on tunnistajana ütlusi andes tunnistanud, et fiktiivsetest

rendiarvetest teadlik. (Maakohtu otsuse p 511). Samas ei välista see, et ülekande tegemiseks

oli vara käsutamiseks õigustatud isiku nõusolek, varakäsutuse lugemist KarS § 201 mõttes

ebaseaduslikuks, kui varakäsutuseks nõusoleku andnu on ise rikkunud esindamise aluseks

olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (vt RKKKo 1-18-5732/226; 11.06.2021, p 46, 47).

Sisuliselt tuleb lähtuda tehingu vajalikkusest ja majanduslikust otstarbekusest.

Osas, mille ulatuses ületasid MiniCrediti rendimaksed MiniCreditile laekunud sularaha, saab

eristada kahte rühma: MiniCreditilt 2010–2014 saadud raha 9% võrra ulatuvat summat ning

rahasummasid, mille eest MiniCredit sularaha vastu ei saanud või mille puhul MiniCrediti

„rendimakse“ ületas saadud sularaha summat rohkem kui 9%. Ulatuses, milles MiniCredit

üldse vastutasu ei saanud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul küsimust, et tegemist on

ebaseadusliku varakäsutusega KarS § 201 tähenduses – tegemist on selgelt maksetega, millel

ei olnud majanduslikku selgitust ning mis ei olnud ettevõtte jaoks vajalikud. Sellised maksed

on 2009. a kokku 43 330,82 euro suurused rendimaksed ning aastatel 2010–2014 tehtud

rendimaksed osas, milles need ületavad saadud sularaha ja selle eest makstud 9-protsendilist

tasu. MiniCredit sai aastatel 2010 kuni 2014 sularaha 454 514,88 eurot, 9% sellest on 40

906,34 eurot. Samal ajal maksis MiniCredit „rendimakseid“ 514 148,87 eurot, mis tähendab,

et „rendimaksed“ ületasid saadud sularaha ja sellele lisandunud 9% nn käitlemistasu 18

727,63 euro võrra. Järelikult on selliste maksete summa, mille eest MiniCredit pole

vastusooritust saanud ning mis ei ole seostatavad kokkulepitud tasuga saadud sularaha eest,

aastate 2009–2014 peale kokku 59 633,97 eurot.

Eraldi küsimus on see, kas 9 protsenti (40 906,34 eurot), mis MiniCredit maksis Escado

Grupile rohkem, kui raha vastu sai, saab pidada omastatud rahaks. Nagu eespool selgitatud,

peab ringkonnakohus tõendatuks, seda, et selle ettevõtetevahelise raharingi korraldanud

isikute vahel oli kokkulepe, et MiniCredit maksab ülekandega 9% rohkem, kui sularahas

vastu saab. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka selle nn käitlustasu maksmist Escado

Grupile tuleb pidada MiniCrediti vara ebaseaduslikuks Escado Grupi kasuks pööramiseks.

MiniCredit sisuliselt ostis endale sularaha. Kohtukolleegium möönab, et juurdehindlus enda

pakutavale, olgu see või sularaha, ei ole käsitatav aprioorselt ebaseadusliku tasu küsimisena.

Ka ei saa väita, et 9% oleks ilmselgelt ebamõistlikult kõrge juurdehindlus. Arvesse tuleb aga

võtta tehingu vajalikkust ja majanduslikku otstarbekust tervikuna ehk sedagi, kas ja milleks

MiniCredit üldse sularaha vajas. Tõenditest ei nähtu, et MiniCredit oleks kasutanud saadud

sularaha oma majandustegevuses. Kuigi V. Jaroševitši 16. juunil 2021 antud ütluste kohaselt

tuli ette, et MiniCredit andis laenu sularahas, nähtub tema ütlustest ühtlasi, et sellisel juhul

võttis ta pangast laenu ja rahaa sularahana välja. Rendimaksete eest vastutasuks saadud

sularaha ei kajastunud MiniCrediti raamatupidamises (selleks oligi vaja sularaha hankimiseks

tasuda fiktiivseid rendiarveid) ning V. Jaroševitši ütluste kohaselt kasutati sularaha vähemalt

osaliselt ümbrikupalkade maksmiseks. Kohtukolleegium leiab, et neist asjaoludest tulenevalt

oli tegemist tehingutega, mida ei saa muuta KarS § 201 lg 1 tähenduses õiguspäraseks

juhatuse heakskiit. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb ÄS § 315 lg-st 1, mis sätestab, et

aktsiaseltsi juhatus peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, muu hulgas

kohustus tegutseda õiguspäraselt. See tähendab, et juhatuse enda pädevus äriühingu vara

käsutada ei tähenda õigust teha tehinguid võimaldamaks äriühingul õigust rikkuda.

Lisaks määras see, et ettevõte vajas sularaha õigusvastase tegevuse jaoks, ära selle, kellelt ja

mis tingimustel MiniCredit sularaha hangib. Sularaha-allikate valiku piiratus omakorda andis

vastaspoolele võimaluse määrata sularaha juurdehindlus, st otsustada, et sularaha eest Escado

Grupile tasudes peab MiniCredit maksma saadust 9% rohkem – kuna MiniCredit ei saanud

hankida sularaha avalikult, ei olnud tal võimalik ka uurida, kas oleks alternatiivseid võimalusi

saada sularaha odavamalt. Eespool toodud põhjendustest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu

hinnangul asjakohane IG kaitsja argument, et võrreldes maksumääradega oli 9-protsendiline

nn käitlustasu ikkagi kokkuhoid. Kuivõrd äriühingul endal oli kohustus käituda õigusega

kooskõlas, saab tehingu majanduslikku otstarbekust hinnata ainult lubatud ehk õiguspärase

käitumise kontekstis. Seega ei ole ringkonnakohtu arusaamist mööda alust hinnata, kas 9-

protsendilise nn sularaha käitlustasu maksmine oli tasuvam kui maksude mittemaksmine.

7.6

Kuivõrd KarS § 201 kaitseb omaniku õigust vara käsutada, võiks ettevõtte vara

kolmanda isiku kasuks pööramise õigusvastasuse välista MiniCrediti aktsionäride nõusolek.

Maakohus asus seisukohale, et tõendatud pole AS MiniCreti aktsionäri MG OÜ nõusolekut.

Seejuures tuleb tõdeda, et kohus on ekslikult asunud seiskohale, et oluline on omakorda kõigi

MG OÜ osanike nõusolek. Äriühingust aktsionäri nimel oli pädev nõusolekut andma

äriühingu juhatus. Äriregistri teabesüsteemi väljatrüki kohaselt oli alates 3. maist 2007 MG

OÜ juhatuse liige AD. Maakohus on ka ADi nõusoleku küsimust käsitlenud ja asunud

seisukohale, et see ei ole tõendatud. Kohus nentis, et VS andis küll ütlusi, mille kohaselt ta

„kuulis ja tajus seda kümnetel koosolekutel“, et H. Hirv oli ADi esindaja, kuid kohtu arvates

ei olnud selline muljet piisav järeldamataks, et ADilt oli volitus nn raharingi tegemiseks. Nii

GB IG kaitsja apellatsioonis on väidetud, et ADi „teadmist fiktiivsetest rendimaksetest ja

nende tasumisest kinnitasid VS, KK, Vitali Jaroševitš ja kaudselt ka Pavel Gammer“. Neist on

apellatsioonis käsitletud vaid P. Gammeri öeldut. Mis puutub VS ütlusi, siis seda, miks neist

ei nähtu, et AD oleks olnud nn raharingist teadlik ja sellega nõus, on maakohus piisavalt

põhjendanud. Teiste IG kaitsja loetletud isikute ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis toetaks

esitatud väiteid. 22. aprillil 2021 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et KK oleks ristküsitlusel,

millel teda küsitleti MiniCreditiga seonduva kohta, öelnud, et AD oleks olnud fiktiivsetest

rendiarvetest teadlik, tema ütlustest nähtuvalt oli otsustajaks H. Hirv. Ka V. Jaroševitši 16.

juunil 2021 antud ütlustest ei nähtu kinnitust, et AD oleks fiktiivsetest rendimaksetest teadlik

olnud. V. Jaroševitši ütluste kohaselt ei kooskõlastanud ta jooksvaid kulusid kellegagi, muud

kulutused aga KKiga, kes võib-olla kooskõlastas omakorda H. Hirvega. V. Jaroševitš kinnitas,

et ei tea, milline oli ADi ja H. Hirve seos. AD käis väga harva MiniCrediti kontoris, sest ta

elas Soomes. Nagu näitab juba apellatsioonis endas märgitu, et P. Gammeri ütlused

kinnitavad ADi teadmist fiktiivseist rendimaksetest kaudselt, ei ole ka P. Gammeri ütlustes

teavet, mis kaitsja esitatud väidet kinnitaks.

Järelduseks, et AD oli fiktiivsetest rendimaksetest teadlik ja nendega nõus, ei anna alust ka

fakt, et AD kuulus MiniCrediti nõukokku. Kaitsja väide, et nõukogu oli tehingutest teadlik ja

nendega nõus, on paljasõnaline. Ühelegi konkreetsele nõukogu otsustusele, millest nähtub, et

nõukogu aktsepteeris fiktiivsete rendimaksete tasumist, apellatsioonis viidatud ei ole.

Nii IG kaitsja kui ka tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ esindajate apellatsioonis on väidetud

veel, et AS MiniCredit hilisem omanik on ülekanded heaks kiitnud. GBGrupp Holding OÜ

esindajate apellatsiooni kohaselt on ülekanded heaks kiitnud AS-i MiniCredit ainuaktsionär

GBG Oil OÜ on 1. augustil 2018, eeldatavasti on kaitsja pidanud silmas sama heakskiitu,

kuivõrd ka kaitsja räägib hilisema omaniku (s.o mitte teo toimepanemise ajal aktsionär olnud

Mirale Grupi) tagasiulatuvast heakskiidust. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista see heakskiit

MiniCrediti vara kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkust, kuna kuriteokoosseisu

asjaolud, sh teo ebaseaduslikkus tuleb tuvastada teo toimepanemise seisuga. Pealegi ei olnud

GBG Oil OÜ-l ringkonnakohtu hinnangul 1. augustil 2018 õigust AS MiniCredit (pankrotis)

vara puudutavaid otsuseid vastu võtta – AS MiniCredit (pankrotis) pankrot oli kuulutatud

välja Harju Maakohtu 5. oktoobri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11518. Vastavalt

pankrotiseaduse § 35 lg 1 p-le 2 läks võlgniku vara valitsemise õigus üle pankrotihaldurile.

Kohtukolleegium ei jaga ka IG kaitsja seisukohta, nagu ei saaks talle panna kohustust

tõendada, et MG OÜ oli nn raharingiga nõus. Esiteks tuleb nentida seda, et kui raha kantakse

üle näiliste tehingute raames, annab see alust järelduseks, et tehingutes mitteosalevad isikud ei

ole tehingu asjaoludega kursis. Kohtule esitatud tõendid osutavad sellele, et nn raharing

toimus H. Hirve korraldusel ning ka rendimaksed laekusid H. Hirvega seotud ettevõttele. Kui

kaitsja esitab ses olukorras väite, et nn raharingiga olid kursis ja kiitsid selle heaks kõik

MiniCrediti aktsionärid, on see ka kaitsja tõendada.

Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et saadud sularahast Escado Grupile

9% rohkem maksmine ei olnud MiniCrediti normaalseks majandustegevuseks vajalik ja

põhjendatud tehing, mistõttu tuleb MiniCrediti tehtud makseid pidada osas, milles need

ületasid 9% võrra vastutasuks saadud sularaha, MiniCrediti vara ebaseaduslikuks Escado

Grupi kasuks pööramiseks.

7.7

Kuivõrd tuvastatud asjaolude kohaselt oli IG see, kes tasus rendiarveid, kui ka isik, kes

maksis saadud sularahast MiniCrediti töötajatele palka, teadis ta, et Escado Grupile tehtud

ülekanded ei olnud rendimaksed. Samuti oli tal ülevaade sellest, kui suured olid rendimaksed

ja kui palju sai MiniCredit sularaha. Seega teadis ta ka seda, et MiniCredit maksis rohkem kui

sularaha vastu sai. Sellest tulenevalt pööras ta osas, milles maksed ületasid MiniCreditile

laekunud rahasummat, MiniCrediti vara kavatsetusega Escado Grupi kasuks. Kavatsetust ei

välista IG kaitsja apellatsioonis esitatud argument, et IGl ei ole Escado Grupp OÜ-sse laekuva

osas mingit huvi või eesmärki. Vara omastamine kolmanda isiku kasuks ei eelda selle

tuvastamist, et kolmanda isiku rikastumine oleks kuidagi teo toimepanija huvides. Tähtis ei

ole see, miks teo toimepanija talle usaldatud vara kolmanda isiku kasuks pöörab, vaid

kolmanda isiku kasuks pööramine on kavatsetusega toime pandud juhul, kui teo toimepanija –

mistahes põhjusel – soovib talle usaldatud vara kolmandale isikule üle anda ja saab aru, et

tema teo tulemusel see juhtubki. Piisav on niisiis see, et IG, kes teadis, et ülekande tegemise

seisuga on MiniCredit saanud või saab „rendiarvel“ toodud summast väiksemas ulatuses

sularaha, kandis Escado Grupile üle kogu „rendiarvel“ nõutud summa, soovideski, et Escado

Grupi kontole laekuks „rendiarvel“ märgitud summa.

Kokku on IG pööranud 2009 – 2014 Escado Grupi rendiarveid tasudes Escado Grupi kasuks

100 540,23 eurot. Seega vastab IG tegu ikkagi KarS § 201 lg 2 p 2 tunnustele. Kuigi V.

Jaroševitš oli MiniCrediti juhatuse liige alates oli alates 14. juunist 2012, aitas ta kaasa IG

jätkuvale teole ehk suures ulatuses toime pandud omastamisele, mistõttu ei ole alust ka V.

Jaroševitši teo kvalifikatsiooni muutmiseks.

Arvestades seda, et maakohus on mõistnud IGle hoolimata sellest, et ta pani pika aja jooksul

toime mitu ideaalkonkurentsis olevat kuritegu, karistuse alla sanktsiooni keskmise määra,

leiab ringkonnakohus, et IG karistuse kergendamiseks ei ole alust. Samas ei ole tulenevalt

omastatud vara vähenemisest alust ka karistuse karmistamiseks, nagu on taotlenud

prokuratuur.

II

7.8

Süüdistuses on IGle heidetud ette OÜ Escado Grupp AS-ile MiniCredit esitatud

rendiarvete võltsimist ja nende kasutamist, s.o võltsitud arvete alusel väljamaksete tegemist.

Maakohus tunnistas IG süüdi KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud rendiarvete kasutamises, ent

mõistis ta õigeks rendiarvete võltsimises KarS § 344 lg 1 järgi. Maakohtu meelest ei olnud

kindel, et just IG koostas arved.

Prokuratuur vaidleb sellele vastu. Oma seisukohta põhjendab prokuratuur sellega, et

tõendatud on, et IG töötas raamatupidajana nii AS-i MiniCredit kui ka OÜ Escado Grupp

jaoks. Prokuratuur leiab, et rendiarvete koostamiseks vajalik teave sai tulla vaid AS-i

MiniCredit raamatupidajalt, kes pidas arvestust AS-i MiniCredit käibevahendite üle. Sellest

saab välistusmeetodit kasutades järeldada, et just IG pidi olema see, kes arved võltsis.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et tõendite alusel võib järeldusi teha ka välistusmeetodit

kasutades. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks olnud teistsugusel seisukohal.

Kohus on sisuliselt leidnud, et tõendatud asjaolud ei ole piisavad selle välistamiseks, et arved

võltsis keegi teine. Kohtuotsuse punktis 533 on öeldud, et kohus nõustub põhimõtteliselt

sellega, et MiniCrediti raamatupidajal IGl pidi olema ülevaade, millises summas arve

väljastada. Kohus asus aga seisukohale, et see ei tähenda automaatselt, et just tema pidigi

need arved tegema, vaid iseenesest piisanuks ka vastava teabe esitamisest isikule, kes pidi OÜ

Escado Grupp nimel vastava arve looma. Prokuratuuri vastuväide on see, et kuna IG oli nii

MiniCrediti kui Escado Grupi raamatupidaja, ei olnud kellelgi teisel peale tema „vastavat

teadmist ja võimalust“. Sellega seoses osutab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse p 532

kohaselt küsis 1. oktoobri 2018 jälitustoimingu protokolli kohaselt A. Vilbre andmeid

rendilepingute kohta hoopis N. Petsenevskajalt (kd 24, tl. 214-216). Sellest tulenevalt peab

ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et piisava kindlusega ei saa väita, et just

IG koostas arved. Küll ei saa jätta märkimata, et kui maakohus leidis, et IG võis esitada

kellelegi teisele arvete esitamiseks vajalikke andmeid, oleks maakohus pidanud analüüsima,

kas IG võis aidata kaasa arvete võltsimisele. Kohtukolleegium ise selle analüüsimiseks siiski

alust ei näe. Nimelt, kuigi ka maakohus on leidnud, et IGl pidi olema ülevaade, mis summas

arveid teha, ei selgu maakohtu ega prokuratuuri seisukohtadest, st ei kohtuotsusest ega ka

süüdistusaktist, süüdistuskõnest ega prokuratuuri apellatsioonist, kuidas sõltusid arvete

summad IGle kui MiniCrediti raamatupidajale teada olnud infost. Tõsi küll, süüdistuskõne

kohaselt oli AS-le MiniCredit võltsitud arvete esitamise põhjus „vähemalt osaliselt

ümbrikupalga maksmine ning arvetel kajastatud summade erinevus sõltus sellest, kui palju

käibevahendeid AS MiniCredit vajas“. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tuvastatud see, et

„rendiarve“ suuruse määras see, kui palju sularaha MiniCredit vajas. Põhimõtteliselt ei ole

välistatud seegi, et ümbrikupalku maksti ulatuses, mida konkreetsel kuul saadud

sularahasumma võimaldas, st võimalik on, et rendiarve suuruse ja makstavate

ümbrikupalkade suuruse määras MiniCreditile antava sularaha kogus, mitte vastupidi.

Kokkuvõttes ei ole selge, millest konkreetse kuu rendisumma suurus sõltus. Sellest tulenevalt

ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik öelda, et arveid sai koostada üksnes MiniCrediti

raamatupidaja IG teadmiste alusel. Järelikult tuleb maakohtu otsus IG ses süüdistuses õigeks

mõistmise osas jätta muutmata.

IG kaitsja omakorda vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis IG süüdi

KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamises, mis seisnes selles, et IG tegi võltsitud

arvete alusel makseid Escado Grupile. Kaitsja rõhutab, et IGl ei ole Escado Grupp OÜ-sse

laekuva osas mingit huvi, ja leiab sellest tulenevalt, et IG ei teinud ajavahemikul 2009 kuni

2014 ülekandeid AS MiniCredit pangakontodelt OÜ-le Escado Grupp eesmärgiga omandada

õigusi. Kohtukolleegium möönab, et KarS § 345 lg 1 kuriteokoosseisu sõnastus annab alust

küsimuseks, kas sellele kuriteokoosseisule vastab see, kui võltsitud dokumenti kasutatakse

kolmanda isiku huvides. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 27. veebruari

2014 otsusest (mille sisu ilmneb küll otsusele kirjutatud eriarvamusest) kriminaalasjas nr 3-1-

1-119-13 nähtuvalt on kohtupraktikas omaks võetud tõlgendus, et KarS § 345 lg-le 1 vastab

võltsitud dokumendi kasutamine ka siis, kui selle tulemusel omandab õiguse või vabaneb

kohustusest mitte teo toimepanija ise, vaid keegi teine. Sama moodi ei tähenda

õiguskirjanduse seisukoha järgi KarS § 199 lg-s 1 sätestatud ebaseadusliku omastamise

eesmärk, et vargusega poleks tegemist juhul, kui asja ära eesmärgiga anda see teisele isikule

(sh juhul, kui osaleb asja hõivamisel arvestusega, et selle asja saab endale kaastäideviija) (vt J.

Sootak: § 199 komm. 30.1 – Sootak/Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne,

4., täiend. ja ümbert. v.a, Tallinn 2015).

Veel leiab kaitsja, et võltsitud dokumendi kasutamisest ei saa rääkida põhjusel, et MiniCredit

AS oleks ilmselgelt mistahes kuludokumendi alusel väljamakse Escado Grupp OÜ-le teinud,

kuivõrd vajas oma majandustegevuseks sularaha. Seegi argument ei välista IG vastutust KarS

§ 345 lg 1 järgi. Oluline on see, et arved olid dokumendid, mis kinnitasid Escado Grupi

näilikku nõudeõigust. See, et rendinõude asemel oleks võinud arvel olla kirjas midagi muud,

ei muuda olukorda sisuliselt, vaid muutuks üksnes see, kuidas on dokumenti intellektuaalselt

võltsitud.

III

7.9

J. Lipendinale on KarS § 202 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistus AS-lt MiniCredit OÜ-le

Escado Grupp laekunud rahaliste vahendite omandamises. Maakohus mõistis J. Lipendina

õigeks, leides, et süüdistusest ei nähtu, millist tegevust J. Lipendinale õieti ette heidetakse.

Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistusest ei nähtu konkreetne J. Lipendina

koosseisupärane tegevus. Apellatsioonis tuuakse välja, et J. Lipendina mitte ainult ei olnud

teadlik OÜ Escado Grupp ja AS MiniCredit vahelistest maksetest, vaid ta teadis ka nende

ebaõigussisust. J. Lipendina roll ei piirdunud üksnes restoranide töö korraldamisega, vaid tal

oli oluline roll varjatud raamatupidamise korraldamisel. Samuti on kohus ise tuvastanud, et

rahaliste vahendite OÜ Escado Grupp kassast väljastamine toimus J. Lipendina poolt

raamatupidajatele edastatud info alusel ja üksnes J. Lipendina korraldusel. Sellest järeldab

prokuratuur, et J. Lipendina roll näiliku rendisuhte alusel tehtavate väljamaksete puhul ei

piirdunud üksnes toimuva heaks kiitmisega, vaid tema andis korraldusi selleks, et osa

laekunud rahast viidaks sularahas AS-le MiniCredit ja omandas seeläbi ebaseaduslikult OÜ

Escado Grupp nimel AS-i MiniCredit vara. J. Lipendina oli OÜ Escado Grupp juhatuse liige

juba enne näilise rendisuhte loomist ja terve rendisuhte vältel. Seega ei saa talle ette heita

pelgalt enne teda eksisteerinud olukorra aktsepteerimist, vaid tema oli OÜ Escado Grupp

ainsa juhatuse liikmena otseselt ja vahetult seotud näilise rendisuhte loomisega.

Kohtukolleegium leiab, et prokuratuuri väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks J.

Lipendina KarS § 202 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistmise osas. Maakohus mõistis J. Lipendina

õigeks seetõttu, et kohtu hinnangul ei olnud süüdistusest aru saada, milles seisnes süüdistatava

tegu, millega ta vara omandas: „Sellest tulenevalt pidanuks süüdistus ka selgitama, milles

konkreetselt seosnes süüdistatava tegevus vara omandamisel ehk selle üle tegeliku võimu

saamisel.“ Taotlus J. Lipendina ikkagi KarS § 202 lg 2 p 3 järgi süüdi mõista saaks seega olla

edukas juhul, kui apellatsioonis oleks demonstreeritud, et kohus on sellisele seisukohale

asudes teinud vea. Seda apellatsioonis tehtud pole. Kuigi apellatsioonis on deklareeritud, et

prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu ei nähtuks süüdistusest J. Lipendina KarS §

202 lg 2 p 3 koosseisule vastav tegu, ei ole apellatsioonis esitatud mingeid argumente selle

kohta, et kohus oleks teinud vea väites, et süüdistuses pole J. Lipendina koosseisupärast tegu

kirjeldatud. Apellatsioonist ei nähtu, et kohus on esitanud süüdistusele liigseid või

asjakohatuid nõudmisi. Samuti pole ära näidatud, et tegelikult on süüdistuses J. Lipendina

tegu kirjeldatud (kuid kohus on kirjeldatud asjaolud jätnud tähelepanuta).

Selle asemel on osutatud sellele, et maakohus on tuvastanud, et J. Lipendinal oli oluline roll

varjatud raamatupidamise korraldamisel ja ta andis raamatupidajatele korraldusi. Nende alusel

tehakse kokkuvõttes järeldus, et J. Lipendina roll näiliku rendisuhte alusel tehtavate

väljamaksete puhul ei piirdunud üksnes toimuva heaks kiitmisega, vaid tema andis korraldusi

selleks, et osa laekunud rahast viidaks sularahas AS-ile MiniCredit ja omandas seeläbi

ebaseaduslikult OÜ Escado Grupp nimel AS-i MiniCredit vara. Kohtuotsuse punktid 369 ja

371, millele apellatsioonis on viidatud, ei käsitle J. Lipendinale KarS § 202 lg 2 p 3 järgi

esitatud süüdistust (seda süüdistust on maakohus käsitlenud otsuse punktides 534–535) ning

apellatsioonis pole selgitatud, kuidas need kohtuotsuses teise süüdistuspunkti käsitlemisel

välja toodud asjaolud näitavad seda, et J. Lipendina KarS § 202 lg 2 p-le 3 vastavat tegu on

süüdistuses kirjeldatud. Ringkonnakohus nendib, et neid apellatsioonis välja toodud asjaolusid

J. Lipendinale KarS § 202 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses välja toodud pole, mistõttu ei saa

nende alusel sisustada seda, milles seisnes J. Lipendinale KarS § 202 lg 2 p 3 järgi

etteheidetav tegu.

Ringkonnakohus arutab kriminaalasja vastavalt KrMS § 331 lg 2 kohaselt apellatsiooni piires.

Kuna apellatsioonis ei ole esitatud argumente, mis kummutaks maakohtu järeldused, millele

tuginedes maakohus J. Lipendina õigeks mõistis, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse J.

Lipendina KarS § 202 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistmise osas muutmata.

8. Eraviisiline jälitustegevus

8.1

Maakohtu otsus tuleb tühistada SP KarS § 137 lg 1 järgi süüdi tunnistamises ning tema

suhtes tuleb lõpetada menetlus KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6 ning KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel

aegumise tõttu. KarS § 137 lg-s 1 on karistusena nähtud ette rahaline karistus või kuni

kolmeaastane vangistus. KarS § 4 lg 3 kohaselt on tegemist teise astme kuriteoga. SPle

süüdistuses ette heidetud tegudest varaseimast (mis toimus süüdistuse kohaselt 9. veebruaril

2014) on möödas üle 10 aasta, mistõttu on kuritegu KarS § 81 lg 6 kohaselt aegunud ka juhul,

kui aegumine on vahepeal katkenud. Teistest tegudest ei ole möödunud KarS § 81 lg-s 6

nimetatud tähtaega, mille möödumisel tuleb tegu igal juhul aegunuks lugeda. Küll on aga

möödunud viimasest aegumise katkemise tinginud menetlustoimingust üle viie aasta, mis

tähendab, et kuriteod on aegunud katkemisest hoolimata.

Kuna SP maakohtus ütlusi ei andnud, kõnealuse süüdistusega haakuvalt teda puudutavaid

täiendavaid tõendeid ei esitatud ning talle kohtumenetluse ajal tõkendit ei kohaldatud, oli

viimaseks menetlustoiminguks, mille tulemusel talle etteheidetavate kuritegude aegumine

katkes, kohtu alla andmine 12. veebruaril 2019.

8.2

Kuna süüdistuse kohaselt 9. veebruaril 2014 toimunud YK varjatud jälgimisest on

möödunud KarS § 81 lg-s 6 nimetatud tähtaeg, tuleb ses osas maakohtu süüdimõistev otsus

tühistada ja menetlus aegumise tõttu lõpetada ka H. Hirve ja P. Gammeri suhtes.

Erinevalt SPst ringkonnakohus nende suhtes ülejäänud ebaseadusliku jälitustegevuse

süüdistuste osas aegumise tõttu menetluse lõpetamiseks alust ei näe. Nende tegude puhul ei

ole veel täitunud KarS § 81 lg-s 6 sätestatud tähtaeg. Nii H. Hirve ja P. Gammeri puhul on

viimaseks menetlustoiminguks, millega neile etteheidetavate kuritegude aegumine katkes,

tõkendi kohaldamine – vahistamise asendamine elektroonilise valvega 15. juunil 2023.

VKi varjatud jälgimine

VKi varjatud jälgimise puhul pole vaidlust selle üle, et A. Russalim paigaldas VKi kasutuses

olnud autole GPS-seadme, ega selle üle, et auto liikumise kohta varjatult andmete kogumine

kujutab endast KarS § 137 lg-le 1 vastavat tegu.

Apellatsioonide kohaselt ei ole maakohus analüüsinud, kas H. Hirv ja P. Gammer on täitnud

KarS § 137 lg 1 koosseisulised asjaolud. Süüdistatavatele pole heidetud ette, et nad isiklikult

oleks VKit varjatult jälginud, mistõttu on ebaselge, milline on objektiivse koosseisu

realiseerimisel olnud H. Hirve ja P. Gammeri roll. Ringkonnakohus kaitsjate väitega ei

nõustu. Maakohtu otsuses on märgitud, et A. Russalimi ütluste kohaselt andsid korralduse

VKi jälgimiseks H. Hirv ja P. Gammer. H. Hirve puhul on veel välja toodud, et H. Hirv on

koos SPga jälgimisseadme edastatud andmeid analüüsinud, seostades jälgimisseadme

edastatud aadresse nt toitlustuskohtade, bensiinijaamade ja kannatanu elukohaga.

Apellatsioonides on leitud, et A. Russalimi ütlustele selle kohta, et korralduse VKi varjatud

jälgimiseks andsid H. Hirv ja P. Gammer, ei saa KrMS § 15 lg-st 3 tulenevalt tugineda, sest

süüdistatavad ja kaitsjad ei saanud A. Russalimi küsitleda. Ringkonnakohus on seisukohal, et

A. Russalimi ütlused on olulised, kuid lisaks nendele on mitu kaudset tõendit, mis koostoimes

samuti osutavad sellele, et jälitustegevus toimus H. Hirve ja P. Gammeri käsul. H. Hirve

puhul viitab tema huvile VKi liikumiste vastu esiteks eespool toodud asjaolu, et X peidikust

leitud märkmetega aadressiandmeid sisaldavatele lehtedele tehtud käekirjaekspertiisi kohaselt

on ta on jälgimisseadme andmeid analüüsinud. Sellele, et jälitustegevus toimus nii H. Hirve

kui ka P. Gammeri huvides, viitab asjaolu, et VKit jälitati pärast tema ning H. Hirve ja P.

Gammeri vahel toimunud konflikti (mille on maakohus lugenud tõendatuks VKi, HH ja P.

Gammeri ütlustega). Veel viitab sellele, et VKi jälgimist soovisid nii H. Hirv kui ka P.

Gammer, asjaolu, et jälgimisse oli kaasatud ka V. P (kelle seotusele osutavaid tõendeid on

maakohus analüüsinud otsuse punktis 606). Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A.

Russalimi ütluse kaal vastava asjaolu tõendamisel ei ole nii suur, et ütlused tuleks KrMS § 15

lg 3 alusel kõrvale jätta. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonides märgituga, et A. Russalimi

ütlused selle korralduse saamise kohta on lakoonilised, kuid käsitletud tõendite koostoimes on

tõendatud, et VKi varjatud jälgimine toimus H. Hirve ja P. Gammeri käsul. Eelnevaga on

ümber lükatud ka väide, mille kohaselt on võimalik, et H. Hirv ja P. Gammer lihtsalt said juba

kogutud andmed oma valdusesse ning hoidsid neid (mis ei ole aga karistatav).

Teise isiku auto liikumiste kohta andmete kogumine näitab andmete kogumisega tegelejate

huvi selle vastu, millal ja kus jälgitav isik käib. See tähendab, et tegutseti teise isiku kohta

andmete kogumise eesmärgil. Eriti hästi näitavad seda eesmärki peidikust leitud dokumendid,

millest on näha, kuidas saadud liikumisandmeid on analüüsitud.

Ringkonnakohtu hinnangul on aga küsimus, kas H. Hirve ja P. Gammerit saab käsitada

ebaseadusliku jälitustegevuse kaastäideviijatena või tuleks nende tegu kvalifitseerida

kihutamisena ebaseaduslikule jälitustegevusele. Ringkonnakohtu hinnangul on P. Gammeri

teo puhul selgelt tegemist õigusvastasele teole kihutamisega KarS § 22 lg 2 tähenduses. Tema

tegu seisnes ka süüdistuse kohaselt vaid korralduse andmises ning korralduse andmisega

kallutatakse tahtlikult teist isikut tahtlikule õigusvastasele teole.

H. Hirve tegu ei seisnenud süüdistuse kohaselt vaid korralduse andmises, vaid ka seadme

edastatud andmete analüüsimises ning täiendamises koos SPga. See on tõendatud (14. märtsi

2018 vaatlusprokokolli lisa 33: kd 10; tl. 66–70; käekirjaekspertiisi akt: kd 11; tl. 1–11).

Ringkonnakohus leiab, et oluline on tehtud märkuste iseloom: kohtukolleegium on

seisukohal, et GPS-andmete puhul ei piirdu varjatud jälgimine seadme paigaldamise ja sellelt

andmete vastuvõtmisega, vaid hõlmab ka saadud andmete töötlemist nende arusaadavuse või

parema jälgitavuse huvides. Praegusel juhul ei ole aga käekirjaekspertiisi alusel omistatud H.

Hirvele koordinaatide alusel täpse aadressi märkimist, vaid pigem aadresside sidumist

konkreetsete, jälgitava isikuga seostatavate kohtadega. St tegemist ei ole märkustega, mis

oleks vajalikud seadme esitatavate andmete arusaadavaks või jälgitavaks muutmiseks, vaid

tegemist on juba andmete analüüsimisega, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul enam KarS §

137 lg 1 koosseisulise teoga hõlmatud (küll näitab andmete analüüsimine, et isikut jälgiti tema

kohta andmete kogumise eesmärgil). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka H. Hirve

tegu on käsitatav õigusvastasele teole kihutamisena.

JVi, ARi ja OB jälgimine septembrist detsembrini 2017

H. Hirve ja P. Gammeri huvides esitatud apellatsioonide kohaselt ei selgu maakohtu otsusest,

mis alusel saab H. Hirve ja P. Gammerit lugeda JVi, ARi ja OB kohta andmete kogujaks.

Apellatsioonides on märgitud, et KarS § 137 lõike 1 objektiivne koosseis on viiteline, st selle

sisustamine eeldab konkreetsele jälitustoimingule seadusesätte täpsusega viitamist. H. Hirve

ega P. Gammeri puhul ei ole viidatud mitte ühelegi jälitustoimingule.

Ringkonnakohus nendib, et süüdistuses on viidatud konkreetsele jälitustoimingule, mis JVi,

ARi ja OB suhtes toime pandi – süüdistuse kohaselt on selleks KrMS § 1265 lg-le 1 vastav

varjatud jälgimine. Küll tegelesid süüdistuse kohaselt varjatud jälgimisega vahetult SP ja A.

Russalim. Maakohus on lugenud tõendatuks, et SP ja A. Russalim JVit, ARi ja OBt jälgisid,

tehes seda varjatult või – kohati – vähemalt püüdes varjatuks jääda. Oma järeldusi on

maakohus tõenditest nähtuvat kirjeldades põhjalikult põhistanud (otsuse p 615 –620) ja

ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega.

Süüdistuse kohaselt seisnes H. Hirve ja P. Gammeri seos varjatud jälgimisega selles, et nemad

andsid selleks korralduse. Maakohus on selle, et JVi, ARi ja OB varjatud jälgimine oli H.

Hirvelt ja P. Gammerilt saadud ülesanne, lugenud tõendatuks. Kohus on viidanud sellele, et

kannatanu ütluste kohaselt olid jälgimisele eelnenud ajal tema suhtes H. Hirve ja P.

Gammeriga jahenenud (otsuse p 613). Tõendina, mis kinnitab kannatanu ütlusi lahkhelide

kohta, on maakohus nimetanud 1. juuni 2018. a jälitustoimingu protokolli (tõendite kd 12, tl

44-79). Ringkonnakohus tõdeb, et selles kajastatud 25. jaanuari 2018. vestlustes arutavad H.

Hirv ja P. Gammer selle üle, kuidas Sašaga kokku saada. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et vestlustest on aru saada, et jutt on ARist. Seejuures arutatakse, kuidas seda

kõnealuse Saša liikumisi arvestades korraldada. Selle arutelu raames arutavad nad, kas pärast

lapse kooli viimist sõidab isik, kellega P. Gammer sooviks kokku saada, koju tagasi. Muu

hulgas toimus kella 19.03 ja 19.05 vahel järgmine vestlus:

P. Gammer: „Ja laps ootab, tähendab ta tuleb koju tagasi, see on kõige mugavam aeg,

see on kuskil pool üheksa, nähtavasti, kolmveerand üheksa, aga ma ei mõtle, et ta

läheb sel ajal kuhugi spordisaali, vot, vaata, me tegime ju graafiku.“

H. Hirv: „Noh, sa vaatad, jah?“

P. Gammer: „Noh, ma kohe küsin poiste käest.“ (kd 12; tl. 56)

Ringkonnakohus näitab see süüdistuses toodud varjatud jälgimise ajavahemikule järgnenud

kuul toimunud vestlus selgelt, et H. Hirv ja P. Gammer olid andnud SPle ja A. Russalimile

korralduse varjatud jälgimiseks. Lisaks sellele, et vestlusest nähtub H. Hirve ja P. Gammeri

huvi A. Russalimi vastu, tuleb välja ka see, et 2018. a jaanuaris olid neil olemas andmed A.

Russalimi lapse ja tema kooli kohta, need teadmised olid juba süstematiseeritud („tegime ju

graafiku“) ja täpsem info oli „poistel“.

Seda, et varjatud jälgimine toimus H. Hirve ja P. Gammeri ülesandel, tuleb välja ka 29.

jaanuari 2019 vestlusest nende ja VC vahel, kus VCle jagatakse ARi ja OB kohta teavet,

kusjuures selgitatakse, et täpsemat teavet saab SPlt ja A. Russalimilt (kd 12; tl.61–65). Kuigi

jälitustoimingu protokoll kajastab süüdistuses nimetatud varjatud jälgimisele järgnenud ajal

toimunut, annab see ringkonnakohtu hinnangul aimu sellest, et JVi, ARi ja OB liikumisi oli

süstemaatiliselt jälgitud ning A. Russalim ja SP olid seda tehes täitnud just H. Hirvelt ja P.

Gammerilt saadud ülesannet – varjatud jälgimisele järgnenud kuul olid H. Hirve ja P.

Gammeri käsutuses analüüsitud andmed ja vajadusel said nad A. Russalimilt ja SPlt küsida

täpsemat teavet.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et H. Hirv ja P. Gammer ei saanud lihtsalt

enda valdusesse juba kogutud andmeid, vaid andmeid kogutigi nende ülesandel.

Süüdistuses on märgitud, et A. Russalim ja SP edastasid kogutud andmed nii suuliselt kui ka

kirjalike märkmete ja fotode kujul H. Hirvele ja P. Gammerile, kes koostasid kogutud

andmete pinnalt isikute liikumistrajektoori kohta graafikud (mis on eespool käsitletu kohaselt

leidnud tõendamist). Nagu VKi varjatud jälgimise süüdistuse käsitluses selgitatud, on

ringkonnakohus seisukohal, et kogutud andmete analüüsimine ei ole KarS § 137 lg 1

koosseisupärase teo osa. Seega on ka sel korral tegemist ebaseaduslikule jälitustegevusele

kihutamisega.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus H. Hirve ja P. Gammeri KarS §

137 lg 1 järgi süüdi tunnistamises tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada H.

Hirv ja P. Gammer süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi.

8.3

Ringkonnakohus leiab, et kvalifikatsiooni muutmine ei anna alust H. Hirvele ja P.

Gammerile mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on mõistnud H. Hirvele ja P.

Gammerile KarS § 137 lg 1 järgi karistuseks ühe aasta vangistust. KarS § 137 lg 1 näeb

karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega jääb mõistetud

vangistus alla sanktsioonis ette nähtud vangistuse keskmise määra. Ringkonnakohus peab

seda ebaseaduslikule jälitustegevusele kihutamise puhul kohaseks karistuseks. Ühest küljest ei

tegelenud H. Hirv ja P. Gammer ise vahetult ebaseadusliku jälitustegevusega. Samas tuleb

kuriteole kihutamise puhul arvestada, et sellega kutsutakse esile täideviija tahtlus panna

kuritegu toime. Ringkonnakohus peab süü suuruse hindamisel oluliseks ka kogutud andmete

iseloomu – ei ole tõendatud, et oleks kogutud väga sügavalt isikute privaatsfääri riivavaid

andmeid, valdavalt koguti andmeid isikute liikumiste kohta. Kuna H. Hirv ja P. Gammer

kihutasid varjatud jälgimisele korduvalt ning nende korraldusel jälgiti kannatanuid

ulatuslikult, ei näe ringkonnakohus alust veel leebema karistuse mõistmiseks. Samas ei ole

eeltoodust tulenevalt alust ka karistuse raskendamiseks, nagu on taotlenud prokuratuur.

9. A. Vilbre süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi ja VS süüdistus KarS § 345

lg 1 järgi (Swedbankilt laenu saamiseks majandusaasta eelaruande ja

jooksva aruande võltsimine ja nende pangale esitamine)

9.1

A. Vilbrele on esitatud KarS § 344 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta koostas

tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 31. detsembri 2016. a kuupäeva kandva SC

OÜ majandusaasta eelaruande ning 31. märtsi 2017. a kuupäevaga SC OÜ 2017. aasta

majandusaasta jooksva aruande. Mõlemas aruandes muutis A. Vilbre SC OÜ

majandusnäitajaid oluliselt paremaks võrreldes tegelike andmetega.

KarS § 344 lg 1 eest on karistusena nähtud ette rahaline karistus või kuni üheaastane

vangistus. See tähendab, et tegemist on teise astme kuriteoga KarS § 4 lg 3 tähenduses ning

selle aegumistähtaeg on KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt 5 aastat. Vastavalt sama paragrahvi

viiendale lõikele katkeb kuriteo aegumine teatud menetlustoimingute tegemisel ning

katkemise korral algab aegumine KarS § 81 lg 6 kohaselt uuesti menetlustoimingu tegemisest.

Viimaseks A. Vilbre suhtes tehtud menetlustoiminguks, mis katkestab aegumise, oli talle

tõkendina elukohast lahkumise keelu kohaldamine 3. juunil 2021. Sisuliselt maakohus küll

leevendas A. Vilbre olukorda, sest A. Vilbrele oli eelnevalt kohaldatud elektroonilist

järelevalvet, kuid KarS § 81 lg 5 p 1 järgi on aegumist katkestav toime igasugusel tõkendi

kohaldamisel. Sellest tulenevalt ei ole A. Vilbrele etteheidetav tegu aegunud.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud tõendatuks selle, et A. Vilbre on allkirjastanud

majandusaasta eelaruande ja majandusaasta jooksva aruande, milles on näidatud ettevõtte

majandusnäitajaid võrreldes tegelikega paremaks. Samuti on kohus toonud välja, et saadud

laenutaotluse tõttu küsis Swedbank AS neid dokumente SC OÜ-lt.

Kohus luges A. Vilbre ütluste ja Swedbank AS-i esitatud dokumentidega tõendatuks, et SC

OÜ taotles ja sai Swedbank AS-lt 150 000 eurot laenu.

SC OÜ laenutaotluse saanud Swedbank AS saatis 27. aprillil 2017 VSle e-kirja, milles palus

saata täiendavate dokumentidena finantsandmed 31. detsembri 2016. a (bilanss ja

kasumiaruanne) ja 31. märtsi 2017. a seisuga (bilanss ja kasumiaruanne) ning

finantsprognoosid aastateks 2017–2019. Asjatundja AA on maakohtus selgitanud, et

ärikliendile laenu andmisel vaadatakse ettevõtte finantsandmeid, finantsaruandeid, tagatisi,

omanike tausta, samuti äriplaani, mille vastu krediiti soovitakse; krediidiotsuse tegemisel

küsib pank kindlasti majandusaasta aruannet, poolaasta aruandeid, kvartaalseid aruandeid,

rahavooprognoose, prognoose edasiseks.

A. Vilbre allkirjastas 5. mail 2017 SC OÜ majandusaasta eelaruande 31. detsembri 2016

seisuga ja 2017. aasta majandusaasta jooksva aruande 31. märtsi 2017 seisuga ning VS

edastas need Swedbank AS-le.

Selle, et A. Vilbre digitaalselt allkirjastatud SC OÜ aruanded sisaldasid tegelikkusele

mittevastavaid andmeid, kinnitas maakohtu otsuse kohaselt 29. juuni 2018. a jälitustoimingu

protokoll koos lisadega, 1. oktoobri 2018. a jälitustoimingu protokoll, OÜ SC läbiotsimise

käigus ära võetud dokumendid ning OÜ SC raamatupidaja MS ütlused.

Kohus leidis aga, et majandusaasta eelaruanne ja majandusaasta jooksev aruanne ei ole

käsitatavad dokumentidena KarS § 344 lg 1 tähenduses. Kohus leidis, et KarS § 344 lg 1

tunnustele vastamiseks „peab dokument juba oma olemusest tulenevalt olema kohane

tekitama õigusi või kohustusi või vähemalt kinnitama vastava õigussuhte olemasolu (nt leping

või arve) – õiguskäive ja avalik usaldus peavad olema kahjustatud juba selle dokumendi

olemasoluga ja see ei saa olla sõltuv dokumendi edasisest kasutamisest või kasutamata

jätmisest“. Äriühingu majandusseisu kokkuvõtted ei tekita need äriühingule ega kolmandatele

isikutele vahetult tegelikke õigusi ega kohustusi. Majandusaasta aruannete tähendus

aktualiseerub eeskätt nende teisele isikule (või äriregistrile) esitamisel, kuid ka siis ei tulene

neist vahetult äriühingule ega aruande adressaadile õigusi ega kohustusi. Muu hulgas ei saa

väita, et ükskõik kui heade majandusnäitajatega majandusaasta aruanne tekitab äriühingule

pangast laenu saamise õigust. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei teki pangal

kohustust laenu väljastada, mistõttu ei eksisteeri ka sellele korrespondeeruvat õigust laenu

saada.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käsitanud dokumenti, mille alusel on võimalik

omandada õigusi või vabaneda kohustustest, liiga kitsalt. Nagu maakohtu otsuseski

Riigikohtu praktikale viidates märgitud, tähendab dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses

inimese mõtteväljendust sisaldavat kirjalikku akti, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama

juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Ilmne on, et

majandusaasta eelaruande ja majandusaasta jooksva aruande puhul on täidetud tingimused,

mille kohaselt peab olema tegemist inimese mõtteväljendust kajastava kirjaliku aktiga, millest

on näha nende väljaandja. Määrav küsimus on, kas tegemist on dokumentidega, mis on

mõeldud tõendama õiguskäibes juriidilise tähtsusega asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul

on ka see nõue täidetud. Tegemist on dokumentidega, mille eesmärk on anda ülevaade

ettevõtte majanduslikust olukorrast, millel omakorda võib olla õiguslik tähendus. Nagu

prokuratuuri apellatsioonis märgitud, on Riigikohus leidnud, et professionaalsel krediidiandjal

on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia krediidi andmisel läbi

krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs (RKTKo 3-2-1-136-12 p 24). Kohtukolleegium

lisab, et vastav kohustus tulenes süüdistuses nimetatud laenu taotlemise ajal ja tuleneb

endiselt ka krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3, mille kohaselt on krediidiasutus

laenude andmisel ja jälgimisel kohustatud järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise

põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet;

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja

säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning

kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. 2017. a aprillis,

kui Swedbank AS küsis SC OÜ-lt täiendavaid andmeid, kehtis ka KAS § 83 lg 2 alusel

kehtestatud Eesti Panga presidendi määrus „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja

ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“. Selle p 4.3 nägi ette, et iga

laenuandmise otsus peab tuginema eelnevale laenuanalüüsile, mille alusel laenuandmise

otsuse tegija on piisavalt veendunud laenusaaja võimes täita hea usu põhimõtetest lähtuvalt

oma kohustused krediidiasutuse ees. Määruse p 3.4 nägi ette, milliseid näitajaid tuli

laenuanalüüsi tegemisel arvesse võtta. Nende näitajate hulka kuulusid andmed laenusaaja

finantsnäitajate, laenusaaja ärialase võimekuse ja laenusaaja maksevõime kohta. Niisiis sõltus

õigusaktide kohaselt krediidiasutuselt laenu saamine ettevõtte majanduslikust seisundist, mis

tähendab, et koostatud ja pangale esitatud dokumentide puhul oli tegemist dokumentidega,

mis on mõeldud tõendama õiguskäibes juriidilise tähtsusega asjaolusid.

Ringkonnakohus peab sarnaselt prokuratuuriga ekslikuks maakohtu seisukohta, et kõnealused

aruanded ei saa olla dokumendid KrMS § 344 lg 1 tähenduses, kuna need aruanded ei anna,

sõltumata sellest, kui heade näitajatega need on, äriühingule pangast laenu saamise õigust.

Maakohus põhjendas oma seisukohta argumendiga, et pangal ei ole kohustust laenulepingut

sõlmida. See tähendab, et maakohtu tõlgenduse kohaselt peaks juhul, kui võltsitud dokumenti

kasutatakse mingiks tehinguks, millega isik omandab õigusi või vabaneb kohustustest,

sõltuma tehing üksnes võltsitud dokumendist.

Ringkonnakohtu hinnangul KarS § 344 sõnastus nii kitsaks tõlgenduseks põhjust ei anna.

KarS § 344 lg 1 järgi on teoobjekt dokument, mille alusel on võimalik omandada õigusi või

vabaneda kohustustest. Kuivõrd sellest tulenevalt peab dokument andma selle kasutajale

võimaluse omandada õigus või vabaneda kohustusest, leiab ringkonnakohus, et määrav on

mitte see, kas võltsitud dokumendi kasutamine viiks kindlasti tehinguni, millega isik

omandaks õiguse või vabaneks kohustusest, vaid see, kas võltsitud dokument oleks tehingu

tegemiseks vajalik. Teisisõnu, dokumendiks, mille alusel on võimalik omandada õigusi või

vabaneda kohustustest, peab ringkonnakohus dokumenti, mis näitab vastava tehingu

tegemiseks vajalikke asjaolusid ja mille puudumisel oleks seega tehingu tegemine välistatud

või väga ebatõenäoline (st dokumendi kasutamise ja õiguse omandamise või kohustusest

vabanemise vahel oleks põhjuslik seos). Asjaolu, mida dokument tõendab, võib olla üks

mitmest tehingu tegemise eeldusest ning oluline ei ole, kas teine osapool võib loobuda

tehingust mingil muul põhjusel. See, et eraõiguslikes suhetes on isikutel lepinguvabadus, ei

tähenda, et isikud ei võiks seada tehingu tegemisele tingimusi, sh maandamaks tehingust

tulenevaid riske ja veendumaks, kas teine osapool on piisavalt usaldusväärne. Just selline on

olukord ka laenulepingute puhul. Nagu eespool välja toodud, peab olema pangal võimalik

hinnata, kas laenu võtja on võimeline laenu tagasi maksma. Tõendatud on see, et pank pidas

dokumente, mille võltsimist A. Vilbrele ette heidetakse, vajalikuks otsustamaks, kas laenu

anda. Seega on isikuile eraõiguslikes suhetes tegutsedes hoolimata lepinguvabadusest oluline

tehingu eeltingimuseks seatud dokumentide ehtsus ja usaldusväärsus. Ringkonnakohus leiab,

et selliste dokumentide, mis kinnitavad isiku sobivust tehinguks ja avavad nii dokumendi

kasutajale võimaluse õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks, puhul on nende

usaldusväärsus õiguskäibes sama oluline nagu dokumentidel, mis ise tõendavad mingi õiguse

olemasolu või kohustuse puudumist. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab ka Riigikohtu

praktika järeldust, et kuritegu on ka sellise dokumendi võltsimine, mis pelgalt loob võimaluse

tehingu tegemiseks, isegi kui tehing sõltub veel muudest teguritest. Nii on Riigikohus leidnud

25. novembril 2016 kriminaalasjas nr 3-1-1-96-16 tehtud otsuses – küll KarS § 299 lg 1

kontekstis, et dokumendi võltsimisena on käsitatav hinnapakkumiste võltsimine, et kasutada

neid hinnapakkumisi PRIA-lt toetuse taotlemiseks.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Vilbrele KarS § 344 lg 1 järgi esitatud

süüdistust puudutavas osas tuleb prokuratuuri apellatsioon rahuldada, maakohtu otsus A.

Vilbre KarS § 344 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas tühistada ning A. Vilbre KarS § 344 lg 1

järgi süüdi tunnistada.

Prokuratuur on taotlenud A. Vilbre karistamist 8 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 344 lg 1

näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Seega on esmane

küsimus see, kumba põhikaristust kohaldada. Arvestades, et kõnealune kuritegu ei ole ainus

praeguses menetluses tuvastamist leidnud A. Vilbre kuritegu, kusjuures mõlemad teod

avalduvad äritegevuse raames toime pandud ebaausates toimingutes. Sellest tulenevalt peab

ringkonnakohus eeskätt eripreventiivsel kaalutlusel põhjendatuks A. Vilbre karistamist

vangistusega. Prokuratuuri taotletud kaheksa kuud vangistust jääb sanktsiooni keskmisest

määrast ülespoole. Kohtukolleegium leiab, et kuna A. Vilbre tegu seisnes intellektuaalses

võltsimises, ei ole sanktsiooni keskmist määra ületava karistuse mõistmine põhjendatud, ning

mõistab karistuseks kuus kuud vangistust.

9.2

Nagu KarS § 344 lg 1, on ka KarS § 345 lg 1 teise astme kuritegu. Seda ei ole alust

pidada aegunuks, kuna VS andis 16. detsembril 2020 maakohtus ütlusi, mis katkestas kuriteo

aegumise.

VS KarS § 345 lg 1 järgi süüditunnistamise taotluse osas tuleb aga prokuratuuri apellatsioon

jätta rahuldamata ja maakohtu otsus VS õigeksmõistmise osas muutmata. Kohtukolleegiumi

hinnangul on tõendatud küll see, et VS on pannud toime KarS § 345 lg 1 objektiivsele

kuriteokoosseisule vastava teo, tõendatud ei ole aga subjektiivne kuriteokoosseis.

VS täitis KarS § 345 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu sellega, et edastas vastuseks

Swedbanki 27. aprilli 2017 e-kirjas avaldatud soovile saada täiendavaid dokumente ettevõtte

finantsandmete kohta oma e-posti aadressilt koos teiste dokumentidega tegelikkusele

mittevastavate, A. Vilbre muudetud andmetega 31. detsembri 2016. a kuupäeva kandva SC

OÜ majandusaasta eelaruande ja 31. märtsi 2017. a kuupäevaga SC OÜ 2017. aasta

majandusaasta jooksva aruande.

KarS § 345 lg 1 järgi on karistatav teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga

omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seega peab teo täideviijal olema dokumendi

võltsituse kohta otsene tahtlus, st ta peab teadma, et esitatav dokument on võltsitud. See

tingimus ei ole ringkonnakohtu hinnangul täidetud.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud VS ise SC OÜ juhatuse liige ega allkirjastanud

pangale esitatud dokumente. VS väitis oma ütlustes, et ei kontrollinud nende finantsaruannete

õigsust, mis A. Vilbre talle edastas, vaid saatis need lihtsalt panka edasi. Oma süüdistuskõnes,

millele on omakorda viidatud apellatsioonis, on prokuratuur vastanud sellele väitega, et

tõendite kohaselt oli VS kursis SC OÜ kehva majandusliku olukorraga. VS oli OÜ LH kaudu

SC OÜ osanik. Tema enda ütluste kohaselt vajas SC OÜ 2017. aastal pidevalt lisaraha ja ta

uuris erinevatelt pankadelt laenu saamise võimalusi. Lisaks eelnevale on prokuratuur viidanud

jälitustoimingu protokollides kajastatud VS ja A. Vilbre ning A. Vilbre ja JK vahelistele

telefonivestlustele.

Prokuratuur on 20. juuli 2018 jälitustoimingu protokollile tuginedes toonud välja, kuidas J.

Kask rääkis 18. mail 2017 A. Vilbrele, et VS oli keelanud tal rääkida panga esindajale

äriühingu bilansist, kui panga esindaja käis kohapeal vaatamas, kas SC OÜ on toimiv äriühing

(kd 22; tl. 3).

1. oktoobri 2018 jälitustoimingu protokollist on prokuratuur viidanud 23. mail 2017 kell

14.13 ja 16.34 alanud telefonivestlustele VS ja A. Vilbre vahel. Neist esimesest on

prokuratuur toonud välja järgmise dialoogi:

„„Privet, kuule ma saatsin sulle selle meili, et kui sa jõuad seal, Swed tahab neid kuradi

numbreid, nad ei saand neid lepinguid ...“. Selle peale ütleb Ardo Vilbre „Jajaa, ma sellega

juba tegelen, et ma juba eile õhtul võtsin selle lahti, et ma pean seal vaata, kuna seal ei läind

nägu( arusaamatu).“. VS ütleb „Ja-jaa, ma tean kõike seda aga püüa homme lõunaks .““

Süüdistuskõnes on märgitud, et prokuratuuri hinnangul nähtub eeltoodud kõnest, et pangale

on esitatud andmeid, mis ei lähe tegelikkusega kokku ja VS on sellest teadlik.

16.34 toimunud kõnest on prokuratuur pidanud oluliseks VS ja A. Vilbre arutelu selle üle, et

VS oli öelnud pangale, et SC OÜ on varem saanud laenu ainult omanikelt (A. Vilbre märkis,

et see ei ole nii). Edasises vestluses arutasid VS ja A. Vilbre, kui sügavuti pank hakkab

numbreid vaatama ja kuidas seda panga jaoks segasemaks teha. Prokuratuuri järeldus selle

vestluse sisust oli järgmine: „Prokuratuuri hinnangul nähtub eeltoodust kõnest üheselt, et

pangast küsiti üksnes omanike laenude kohta seetõttu, et VS oli eelnevalt öelnud, et kõik

laenusaajad on omanikud. Samas nähtub, et VS oli teadlik sellest, et tegelikud

laenukohustused on suuremad. Samuti on vestlusest aru saada, et seda teemat oldi ka varem

juba omavahel arutatud. Samuti nähtub antud kõnest, et VS koos Ardo Vilbrega mõtleb,

kuidas panga esindajat eksitada tegelikes numbrites ning milliseid valeselgitusi tekkinud

küsimuste korral pangale esitada.“

Kohtukolleegiumi hinnangul ei näita kõnealused vestlused, et VS teadis dokumente pangale

esitades, et need sisaldavad valeandmeid. Esiteks tuleb arvestada, et kõik prokuratuuri

viidatud vestlused on toimunud pärast dokumentide esitamist. JK ja A. Vilbre vahelise

vestluse puhul tuleb ühtlasi arvestada, et nendevaheline telefonivestlus on vahetu tõend vaid

nende endi käitumise kohta, VSt puudutavas osas on tegemist vaid kaudse tõendiga

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha kohta analoogses olukorras vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 25). Eelnev

tähendab, et need tõendid ei anna vahetut teavet selle kohta, mida teadis VS dokumente

esitades nende sisu kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad jälitustoimingu protokollid koos VS enda ütlustega

vaid järeldust, et VS pidas vähemalt võimalikuks, et laenu saamiseks tuleb SC OÜ

majanduslikust seisukorrast jätta tegelikust parem mulje. Ringkonnakohus nõustub

prokuratuuriga selles, et VS enda ütlustest tuleb välja, et ta teadis, et ettevõtte majanduslik

seis ei ole hea. Jälitustoimingu protokollid näitavad seda, et ta pidas vajalikuks teha pangale

ettevõtte majanduslikust olukorrast selguse saamine keeruliseks. Sellele viitab nii see, et ta

käskis JKl vältida panga esindajaga kohtudes bilansist rääkimist (kd 22, tl. 3), kui ka see, et ta

arutas V. Vilbrega 23.05.2017 kell 16.34 alanud telefonivestluses, kuidas ettevõtte näitajaid

panga jaoks segasemaks teha (kd 23; tl. 136). See teadmine ei tähenda aga veel, et VS oli

dokumentide pangale esitamise ajal teadlik, et pangale neis on ettevõtte tegelikud

finantsandmed soodsamatega.

VS on veel 23. mail 2017 algusega kell 16.34 toimunud telefonivestluses avaldanud

seisukohta, et pangale esitatud väited peavad olema sellised, millele on võimalik pärast „X

selgitus järgi anda“ (kd 23; tl. 137). Sama vestluse käigus on A. Vilbre öelnud otse välja, et

dokumentides olid valed andmed: Ei me tegime ju finantsid nagu ilusamaks ju. Me võtsime..

K võttis bilansist maha numbreid, me pole nii palju sisse andnud. Nüüd vaatame et oi kurat,

ma vaatan lihtsalt väljavõtete pealt noh.“ (kd 23; tl. 137). Erinevalt prokuratuurist ei loe

ringkonnakohus sellest vestlusest välja, nagu viitaks A. Vilbre millelegi, mis oli nii talle kui

ka VSle varem teada (mis on oluline, kuivõrd see vestlus toimus pärast dokumentide pangale

esitamist). Pigem annab enne ja pärast A. Vilbre öeldut kõlanu vastupidise mulje. Kõnealuses

vestluses oli A. Vilbre mures, et kui pank hakkab sügavuti vaatama, siis numbrid ei klapi. VS

ütles, et on vaja selliseid numbreid, mida on võimalik pärast kuidagi selgitada. Samas ei

kippunud ta pakkuma välja, mis see selgitus võiks vajadusel olla. A. Vilbre vastavale

küsimusele vastas VS: „Ma konstruktiivselt tahtsin suga praegu rääkida. Mitte nõu anda!“

Selle peale toob A. Vilbre välja, milles mure seisneb: „Ei no ma seda mõtlengi, et meil on siin

number ennem seitsesada, tegelik on üks koma millegagi noh. Kui võtta nüüd pulkadeks lahti,

siis küsivad, kas oled nüüd siis vahepeal kolmsada tagasi andnud vä? Ei ole.“ See näib VSt

üllatavat: „Oota, oota, aga kuidas see on siis taga…nüüd on mul endal sassis.“

Järgnev dialoog oli jälitustoimingu protokolli kohaselt selline:

Ardo Vilbre

Ei, me tegime juuuu..

VS

S: „Konventeerisime!“

Ardo Vilbre

Ei me tegime ju finantsid nagu ilusamaks ju. Me võtsime.. K võttis

bilansist maha numbreid, me pole nii palju sisse andnud. Nüüd

vaatame et oi kurat, ma vaatan lihtsalt väljavõtete pealt noh.

VS

Aga siis on niimoodi, et on nagu rohkem sisse läind vä?

Ardo Vilbre

Ei noh, kui nad võtavad väljavõtte, hakkavad seal analüüsima.

Selle dialoogi põhjal ei saa välistada, et VS sai alles 23. mail 2017 teada, et dokumentides,

mis ta oli pangale esitanud, polnud lihtsalt tehtud pangale ettevõtte tegelikust majanduslikust

seisundist aru saamist keerulisemaks, vaid tegelikud andmed olid asendatud

n-ö ilusamatega. Tahtlus objektiivse süüteokoosseisu asjaolude suhtes tuleb tuvastada aga teo

toimepanemise aja seisuga.

Mis puutub samal päeval toimunud teise, varasemasse telefonivestlusse VS ja A. Vilbre vahel,

siis see ei anna ringkonnakohtu hinnangul teavet selle kohta, kas VS teadis dokumentide

esitamisel neis sisalduvatest valeandmetest. Ses vestluses on VS öelnud, et Swedbank pole

saanud tahetud lepinguid ja tahab kasvõi andmeid („numbreid“) saada. A. Vilbre vastab

sellele, et ta tegeleb sellega (kd 23, tl. 135). Ringkonnakohus nendib, et A. Vilbre kinnitus, et

ta tegeleb andmetega, ei tähenda tingimata nende võltsimist. Lisaks juhib ringkonnakohus

tähelepanu, et isegi kui asuda seisukohale, et A. Vilbre jutt asjaga tegelemisest tähendab

andmete muutmist, ei ole see hõlmatud süüdistusega, kuna vestlus toimus 23. mail 2017,

süüdistuses nimetatud dokumendid olid esitatud pangale 8. mail 2017.

Eelnevast tulenevalt ei ole VS tahtlus KarS § 345 lg-le 1 vastava kuriteo toimepanemisel

tõendatud ning maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb jätta muutmata.

10. H. Hirve ja P. Gammeri süüdistus ebaseaduslike tulirelvade, nende

oluliste osade ja laskemoona käitlemises

Maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, KarS § 4181 lg 1 ja

KarS § 420 lg 1 järgi õigeks. Prokuratuuri apellatsioonis on kohtu seisukoht võetud kokku

järgnevalt: „Kohtu hinnangul nähtub uuritud tõenditest küll, et tulirelvi, nende osi ja

laskemoona käitlesid Hubert Hirv ja Pavel Gammer grupis ühiselt koos Aleksandr

Russalimiga, ent sellesisuline hinnang tugineb otsuse kohaselt valdavas osas Aleksandr

Russalimi ütlustele, keda süüdistatavatel ja kaitsjal polnud võimalik küsitleda.“ Samuti on

apellatsioonis väidetud, et vaidlust pole „ka selles, et tulirelvad, nende osad, helisummuti ja

laskemoon olid Hubert Hirve ja Pavel Gammeri poolt loata käideldud ning

kasutuskõlbulikud.“

Need seisukohad on ekslikud – maakohus ei ole tuvastanud, et H. Hirv ja P. Gammer oleks

grupis A. Russalimiga loata relvi käidelnud. Tulenevalt KrMS § 60 lg-test 1 ja 2 saab selle

kohta, kas süüdistatav on pannud toime süüdistuses kirjeldatud kuriteo – praegusel juhul selle

kohta, kas H. Hirv ja P. Gammer on ebaseaduslikult käidelnud tulirelvi, tulirelvade olulisi osi

ja laskemoona –, teha järeldusi tõendite alusel. Õiguslikult ei ole võimalik, et kohus möönab

mingi süüdistuses nimetatud asjaolu esinemist, kuid ütleb, et see ei ole tõendatud.

Maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri õigeks põhjusel, et nende osalus relvade, nende

osade ja laskemoona käitlemises ei olnud tõendatud, st kohus leidis, et tõendid ei võimalda

seostada H. Hirve ja P. Gammerit tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoona

käitlemisega. Kohus leidis, et ainus süüdistuses nimetatud otsene tõend, mis seob H. Hirve ja

P. Gammerit leitud relvade, nende relvaosade ja laskemoonaga – A. Russalimi ütlused

kõnealuses osas – , tuleb jätta kõrvale. See tähendab, et kohus pidas A. Russalimi ütlusi ses

osas lubamatuks tõendiks. Kaudsetest tõenditest ei olnud kohtu hinnangul võimalik teha

piisavalt kindlat järeldust, et H. Hirv ja P. Gammer osalesid relvade, relvaosade ja

laskemoona käitlemises.

Eelnevast tulenevalt on keskne küsimus, kas maakohus jättis A. Russalimi ütlused

põhjendatult kõrvale. Maakohus tugines KrMS § 15 lg-le 3, mille kohaselt ei või kohtulahend

tugineda üksnes ega valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval

ega kaitsjal võimalik küsitleda. Vaidlus puudub selles, et H. Hirvel ja P. Gammeril ega nende

kaitsjatel ei olnud võimalik A. Russalimi küsitleda, sest A. Russalim keeldus kohtus

süüdistatavana ütluste andmisest ja KrMS § 294 lg 1 alusel avaldati tema kohtueelses

menetluses antud ütlused.

Prokuratuur leiab apellatsioonis, et kohus asus inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile

ning selle kohaldamispraktikale tuginedes ebaõigesti seisukohale, et süüdistus tugineb selles

episoodis valdavalt Aleksandr Russalimi ütlustele ja ütlused tuleb KrMS § 15 lg 3 alusel

seetõttu kõrvale jätta. Prokuratuur leiab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates, et

küsitlemisvõimaluse puudumist saab kompenseerida tõendiallika usaldusväärsuse põhjaliku

analüüsiga. Kuivõrd A. Russalimi ütlused peidikute ja nendest leitud esemete kohta lähevad

kokku läbiotsimisel tuvastatuga, tuleb tema ütlusi pidada usaldusväärseks. Seoses selle

argumendiga juhib ringkonnakohus tähelepanu, et KrMS § 15 näeb üheselt ette, et

kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat

ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seega, kui isiku ütlused on konkreetse

süüdistuse seisukohalt nii olulised, et kohtu otsustus põhineks vähemalt valdavas osas neil, ei

tohi KrMS § 15 lg 3 kohaselt neile ütlustele üldse tugineda – see asjaolu muudab ütlused

lubamatuks tõendiks. Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda muuta sellises olukorras

ütlusi lubatavaks, kompenseerides mingil moel seda, et süüdistataval ega tema kaitsjal polnud

võimalik ütluste andjat küsitleda. See, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika aktsepteerib

mingitel juhtudel sellise tõendi kasutamist, ei oma tähtsust. Isegi, kui Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika on analoogsete olukordade puhul leebem, ei saa vastavat õigust tekitada

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika alusel: Euroopa Inimõiguste Kohus ei lahenda kohtuasju

konkreetse riigi õiguse, vaid inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alusel.

Viimane kehtestab õiguste kaitse miinimumstandardi ega keela kehtestada osalisriikidel

kehtestada õiguste piiramisele rangemaid tingimusi. Niisiis ainuüksi see, et A. Russalimi

ütlusi peidikute ja nende sisu kohta võib pidada usaldusväärseks, ei anna õigust tugineda tema

ütlustele ka H. Hirve ja P. Gammerit puudutavas osas, kui tegemist on KrMS § 15 lg-s 3

nimetatud olukorraga.

Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et A. Russalimi ütlused on selle tõendamisel, et

relvi jms hoidsid peidikuis H. Hirv ja P. Gammer, määrava tähtsusega. Muud, kaudsed

tõendid näitavad ringkonnakohtu hinnangul vaid seda, et H. Hirvel ja P. Gammeril oli

võimalus peidikuis relvi hoida, aga ei välista ka teiste isikute samasugust võimalust.

Tegemaks järeldust, et relvi jms hoidsid peidikuis just H. Hirv ja P. Gammer, oleks vaja

täiendavat neid süüstavat tõendit. Seega põhineks A. Russalimi ütluste kaasamisel järeldus, et

H. Hirv ja P. Gammer olid need, kes peidikuis relvi jms hoidsid, valdavas osas A. Russalimi

ütlustel ja tegemist oleks seega KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud olukorraga, mille tulemusel tuleb

A. Russalimi avaldatud ütlused kõrvale jätta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda muud tõendid piisava veendumusega teha järeldust, et

H. Hirv ja P. Gammer käitlesid koos A. Russalimiga ebaseaduslikult tulirelvi, nende olulisi

osi ning laskemoona, järgmistel põhjustel.

Kohtukolleegiumi hinnangul on prokuratuur teinud kohati kaudsetest tõenditest nii

kaugeleulatuvaid järeldusi, et tegemist on pigem oletustega, kohati on aga tehtud asjaoludest

süüdistust toetavaid järeldusi olukorras, kus samas asjaolust on võimalik teha ka risti

vastupidiseid järeldusi. Lisaks neile on isegi väiteid, millel tõenduslik alus puudubki ja

argument põhineb vaid prokuratuuri veendumusel, et relvi pidid käitlema H. Hirv ja P.

Gammer.

Tõendatud asjaolu, millel prokuratuuri argumentatsioon põhineb, on see, et hoones, kust

peidikud leiti, tegutsesid Hubert Hirve ja Pavel Gammeri kontrolli all olevad äriühingud, ning

tänu nii majas sees kui ka väljas olevatele turvakaameratele (ning sellele, et H. Hirv ja P.

Gammer olid kuritegeliku ühenduse juhid) oli majas toimuv H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli

all. Lisaks sellele on tuginetud asjaolule, et H. Hirvel ja P. Gammeril olid ka seaduslikud

relvad.

Neile asjaoludele on üles ehitatud argumentatsioon, mille kohaselt pole mõeldav, et majas,

mille peremehed olid H. Hirv ja P. Gammer, hoidis relvi keegi teine, H. Hirv ja P. Gammer

aga vajasid ebaseaduslikke relvi just kuritegeliku ühingu huvides tegutsemiseks.

Esitatud väidetest ei saa vastu vaielda sellele, et maja oli H. Hirve ja P. Gammeri kasutuses ja

kontrolli all ses mõttes, et seal tegutsesid nende kontrolli all olevad äriühingud. Selle on

lugenud tõendatuks ka maakohus, kes on toonud välja, et hoone kuulus OÜ-le Escado Grupp

ning oli H. Hirve ja P. Gammeri valduses vähemalt aastast 2001–2002 (maakohtu otsuse p

659). See ei tähenda aga, et kogu majas toimuv oli igal juhul nende kontrolli all. Arvestades

seda, et majas tegutses, nagu süüdistuskõneski välja toodud, mitu söögikohta, H. Hirve ja P.

Gammeriga seotud ettevõtetes töötas hulgaliselt inimesi ning kriminaalasja materjalidest

nähtuvalt tehti majas erinevaid ehitustöid, ei saa teha järeldust, et H. Hirv ja P. Gammer pidid

olema peidikute ja neis olnud relvadega vahetult seotud ja neid peidikuid ei saanud rajada

keegi teine.

Seda, et peidikute rajamise ja/või kasutamisega pidid olema seotud H. Hirv ja P. Gammer, ei

näita isegi väide, et majas olid nii sees kui väljas turvakaamerad, kusjuures neid oli võimalik

jälgida muuhulgas H. Hirve ja P. Gammeri kabinetist – see ei tähenda, et garaažis toimuv oli

nende pideva kontrolli all. Ka ei ole tõendatud, et garaaži kasutajate ring oleks olnud nii

väike, et peale H. Hirve ja P. Gammeri poleks saanud keegi teine garaaži peidikuid teha ja

seal relvi hoida. Apellatsioonis on mööndud, et maakohtul on õigus, et peale H. Hirve, P.

Gammeri ja A. Russalimi oli garaažile juurdepääs ka teistel isikutel. Apellatsioonis on sellele

konstateeringule lisatud: „Samas on jätnud kohus tähelepanuta, et otsuses nimetatud

kõrvalised isikud kasutasid garaaži otstarbepäraselt, st sinna autosid parkides ning mitte sinna

seina peale peidikuid ehitades (millede konstrueerimine ei oleks jäänud omanikele

märkamata, kes sinna samuti oma autosid parkisid).“ Seoses selle väitega tuleb märkida, et

prokuratuuri viide kõrvalistele isikutele on ringkonnakohtu hinnangul eksitav, jättes mulje,

justkui oleks maakohus pidanud võimalikuks, et relvad jms peitis garaaži keegi juhuslikult

sinna sattunu. Seda ei ole maakohus väitnud. Maakohus on öelnud, et lisaks eespool

nimetatutele oli garaažile juurdepääs „näiteks SPl ja DRl ning majas töötavatel turvameestel“

(maakohtu otsuse p 659). Kuigi maakohus on sellele lisanud, et välistatud ei ole, et juurdepääs

oli ka teistel isikutel, on selge, et maakohus on vähemalt eeskätt mõelnud seda, et garaažile oli

lisaks H. Hirvele, P. Gammerile ja A. Russalimile juurdepääs teistel majas töötavatel või

vähemalt mingil moel majaga seotud isikuil. Seda argumenti ei ole prokuratuur ümber

lükanud. Võimaluse, et ebaseaduslikke relvi käitles keegi teine, on prokuratuur välistanud

mitte tõendite, vaid elulise usutavuse argumendi alusel. Süüdistuskõnes on öeldud: „Ei ole

eluliselt usutav, et relvad, relvaosad, laskemoona ja helisummuti võisid nimetatud hoonesse

panna teised X majas töötanud isikud. Kohtumenetluses tuvastatu kohaselt oli Hubert Hirvel

ja Pavel Gammeril mitmeid vägivaldseid konflikte ning nad pidasid võimalikuks neid

lahendada omal viisil, õiguskaitseorganeid kaasamata.“ Apellatsioonis on väidetud veelgi

üldisemalt: „Prokuratuuri hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas,

kriminaalmenetluses tuvastamata isik oleks saanud või oleks pidanud vajalikuks hoida enda

valduse alla talle mitte kuuluvas, juurdepääsupiirangute (uksekaardid), kaamera- ning

füüsilise valve olevas hoones asuvates peidikutes tulirelvi-, nende osasid ja laskemoona.

Kuivõrd säärasel hüpoteesil puudub igasugune kriminoloogiline seaduspära ning nimetatu

esinemise tõenäosus on prokuratuuri hinnangul olematu, ei saa see kaaluda arvestatava

tõenäosusena kuidagi üles süüdistusversiooni püsititatut.“ Kohtukolleegium on seisukohal, et

kui mitmel isikul oli ühesugune juurdepääs peidikuile, ei saa teha järeldust selle kohta, kes

neist peidikut kasutas, ja välistada teiste isikute seotust vaid elulise usutavuse põhjal.

Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 peavad kohtu faktijäreldused põhinema tõenditel. Kuivõrd

asjaolu eluline usutavus ei ole tõend, saab elulist usutavust kasutada vaid kriteeriumine

tõendite hindamisel. Praegusel juhul ei ole prokuratuur kasutanud elulise usutavuse

kriteeriumi mitte tõendite hindamisel, vaid seda on kasutatud tõenditest jäänud lünkade

täitmiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri argumentatsioonil, mis peaks näitama, et relvi

hoidsid peidikutes just H. Hirv ja P. Gammer mitu nõrka kohta. Prokuratuuri väide on, et

keegi ei saanud H. Hirve ja P. Gammeri teadmata peidikuid rajada. See argument lähtub

eeldusest, et peidikud ehitati ajal, kui maja oli H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all, kuid

ühelegi tõendile, mis näitaks, millal peidikud on rajatud, viidatud ei ole. Peidikute rajamise

kohta pole andnud ütlusi A. Russalimgi. See, et peidikusse on paigutatud relvi ajal, kui maja

oli H. Hirve ja P. Gammeri käes (peidikust leiti M. Krupile kuulunud püstol, mis oli tema

sõnul läinud kaduma 2002. aastal), ei tähenda, et peidikud ei võinud olla olemas varem.

Argumente, mis näitaks, et keegi poleks saanud ilma H. Hirve ja P. Gammeri teadmata peita

relvi seintel olnud paneelide taha, kui need paneelid olid juba eelnevast olemas,

ringkonnakohtu hinnangul esitatud pole. Ka asjaolu, et garaažis oli veel kolmaski peidik,

milles hoiti H. Hirve ja P. Gammeri ning nende ettevõtete dokumente, ei anna alust H. Hirve

ja P. Gammerit relvapeidikutega seostada, kuna kolmas peidik erines kõnealusest kahest

oluliselt – tegemist oli sisuliselt varjatud sissepääsuga ruumiga.

Prokuratuur on asjaoluna, mis viitab sellele, et ebaseaduslikke relvi käitlesid H. Hirv ja P.

Gammer, viidanud ka sellele, et H. Hirve ja P. Gammeri kinnipidamisel ja nende kodude

läbiotsimisel leiti ja võeti ära hulgaliselt seaduslikke tulirelvi ja laskemoona. Nimelt leidis

prokuratuur, et lisaks seaduslikele relvadele oli H. Hirvel ja P. Gammeril kuritegeliku

ühenduse huvides tegutsemiseks vaja relvi, mis ei oleks seostatavad nende isikutega.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei sõltu see, kas kuritegeliku ühenduse huvides tegutsemiseks

läks vaja ebaseaduslikke relvi, kuidagi sellest, et nii H. Hirv kui ka P. Gammer omasid

seaduslikke relvi. St see, kas neil võis minna kuritegude toimepanemiseks vaja ebaseadusikke

relvi, ei sõltu sellest, kas neil olid seaduslikud relvad või mitte. Niisiis on põhineb esitatud

väide üksnes näiliselt tõenditel. Seda, et H. Hirv ja P. Gammer oleks kuidagi mõnda

ebaseaduslikku relva kasutanud, tõendatud ei ole. Mis puutub prokuratuuri argumenti, et H.

Hirvele ja P. Gammerile oli iseloomulik enda distantseerimine kuritegeliku ühenduse

kuritegudest ja ka ebaseaduslikke relvi oli vaja enda n-ö distantseerimiseks teost, mille

toimepanemiseks relva kasutati, siis sama argumendi alusel võiks väita, et H. Hirv ja P.

Gammer ei pruukinud olla relvade käitlejad – kui nemad end erinevatest kuritegudest

distantseerisid, siis pidanuks ka kuritegeliku ühenduse huvides kasutama relvi teised isikud.

Kokkuvõttes peab ringkonnakohus alusetuks prokuratuuri etteheidet, justkui oleks maakohus

jätnud mingid H. Hirve ja P. Gammerit süüstavad asjaolud tähelepanuta ja teinud seetõttu vale

järelduse. Ka ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuriga, et maakohus on rakendanud

põhjendamatult kõrget tõendamisstandardit. Maakohus on tõesti märkinud, et seda, et just H.

Hirv ja P. Gammer peidikuis relvi hoidsid, ei saa „vastuvaidlematult järeldada“. Maakohtu

kasutatud tõendamisstandardi kohta ei saa aga teha järeldust ainult ühe kasutatud sõna alusel,

vaid vaadata tuleb kõnealust süüdistust puudutavaid otsuse põhjendusi tervikuna. Neist

selgub, millised kõrvaldamata kahtlused kohtul jäid ning sarnaselt maakohtule on ka

ringkonnakohus seisukohal, et kohtule esitatud tõendite alusel ei ole võimalik piisava

kindlusega öelda, et relvade jms käitlejaiks olid just H. Hirv ja P. Gammer. Kokkuvõtvalt

leiab ringkonnakohus, et maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri põhjendatult õigeks.

11. Kuritegelik ühendus

11.1

Kohtukolleegium leiab, et prokuratuuri apellatsiooni argumendid ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri

kuritegeliku ühenduse loomises ja juhtimises ning A. Vilbre, J. Lipendina, SP, IG, I. Stoljari,

VC ja VS kuritegelikku ühendusse kuulumises õigeks. Ringkonnakohus möönab, et

esmapilgul näivad kuritegeliku ühenduse tunnused olevat täidetud. Lähemal kontrollimisel

ilmneb siiski, et süüdistuses kirjeldatud kujul ei vasta väidetav kuritegelik ühendus nendele

kriteeriumidele, mis on kohtupraktikas KarS § 255 tõlgendamisel välja kujunenud.

KarS § 255 lg 1 kohaselt on kuritegelik ühendus kolmest või enamast isikust koosnev püsiv

isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendus, mille tegevus on suunatud esimese astme

kuritegude või selliste teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest ette nähtud

karistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastast vangistust.

11.2

Süüdistuse kohaselt oli kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud majandusalaste (KarS

§-dele 3891

ja 384 vastavate) kuritegude toimepanemisele. Nendega kaasnesid

majandustegevuse käigus ning ärihuvide jõulisema maksmapaneku nimel toimepandud

korruptsioonikuriteod (KarS § 4024) ja varavastased kuriteod (KarS § 201, 202, KarS § 210,

KarS § 214). Kuivõrd kuritegeliku ühenduse põhieesmärkide täitmiseks oli vajalik tagada

kuritegeliku ühenduse püsivus, järjepidevus ning kuritegelik autoriteet, oli kõrvaleesmärgina

ühendus suunatud avaliku usalduse vastaste (KarS § 345), isikuvastaste (KarS § 137) ja

tulirelva ning laskemoonaga seotud kuritegude (KarS § 418 lg 2 p 2, 3, § 4181 lg 1, § 420 lg

1) toimepanemisele. St kuritegelikule ühendusele omistati kuriteod, milles selle väidetavatele

liikmetele oli samuti süüdistus esitatud (v.a KarS § 384).

Seoses süüdistuse väitega, et kuritegelik ühendus oli suunatud KarS §-le 384 vastava kuriteo

või kuritegude toimepanemisele, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtueelses menetluses oli

väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete kahtlustuses toodud ära ka KarS §-le 384 vastava

kuriteo toimepanemine, kohus leidis aga, et see kahtlustus ei ole põhjendatud, kuna pole ära

näidatud KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistamiseeldus (vt nt TlnRnKm 1-18-1266 p 10).

Nimelt näeb KarS § 384 lg 2 ette, et sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest

karistatakse üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust

võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Seda, et KarS § 384 lg-s

2 sätestatud tingimus pole täidetud, prokuratuur apellatsioonis ei vaidlusta (mis selgitab ka

seda, miks pole KarS § 384 lg 1 järgi süüdistust esitatud). Apellatsioonis on leitud, et see, kui

KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistatavuseeldus pole saabunud, ei too endaga kaasa seda, et

kuritegeliku ühenduse tegevus ei saaks olla sellisele tegevusele suunatud, selle tegevuse

ettevalmistamise või katse staadiumis, hoolimata sellest, et eraldiseisvalt ei oleks võimalik

nimetatud tegude toimepanemise eest karistust mõista. Ringkonnakohus prokuratuuri

seisukohta ei jaga. On tõsi, et kuivõrd KarS § 255 lg 1 järgi peab ühenduse tegevus olema

suunatud ses sättes nimetatud tingimustele vastavate kuritegude toimepanemisele, ei pea

kuritegelik ühendus olema neid kuritegusid toime pannud. See tähendab, et kui kuritegelik

ühendus alles valmistub selliseid kuritegusid toime panema, piisab selle ära näitamisest,

kuidas ühendus kuriteo toimepanemist plaanis või ette valmistas. Olukord on aga

ringkonnakohtu hinnangul teine, kui süüdistuse väite kohaselt näitab kuritegeliku ühenduse

eesmärki mingit tüüpi kuritegusid toime panna see, et kuritegelik ühendus on juba asunud

selliseid kuritegusid toime panema (vt TlnRnKo 1-15-2640 p 13). Praegusel juhul on

süüdistuses kirjeldatud seda, et SC OÜ müügilaekumised suunati alates 25. jaanuarist 2018

kolmandale isikule, st alustatud oli SC OÜ varalise seisundi kahjustamist. Objektiivsele

kuriteokoosseisule vastava teo alustamine kujutab endast kuriteokatset, mis ei ole aga – nagu

prokuratuur soostub – KarS § 384 tingimuse mittetäidetuse tõttu karistatav. Ringkonnakohus

on seisukohal, et olukorras, kus juba katsestaadiumi jõudnud tegu mingil karistusseadustikus

sätestatud alusel ise karistatav ei ole, ei saa karistusõiguslikult heita ette selle teo

toimepanemisele suunatud tegevust üldisemalt. Ühtlasi tuleb tõdeda, et süüdistusest ei nähtu,

et kuritegeliku ühenduse eesmärk oleks kuidagi laiemalt olnud pankrotikuritegude

toimepanemine. Süüdistuse kohaselt oli SC OÜ varalise seisundi kahjustamise otsustus

tingitud SC OÜ pikaajalistest majanduslikest raskustest, st tegemist oli konkreetsest

olukorrast tingitud teoga. Tõsi küll, prokuratuur on apellatsioonis väitnud, et kuritegeliku

ühenduse tegevuse suunatust pankrotikuritegudele näitab mitte ainult OÜ-ga SC, vaid ka

Polyfur OÜ-ga seotud tegevus, mida on samuti prokuratuuri süüdistuskõnes käsitletud.

Sellega seoses tuleb arvestada, et kohtuliku arutamise piirid määrab süüdistus. Süüdistus on

Polyfur OÜ-d puudutavas osas äärmiselt lakooniline, öeldes: „Sarnaselt SC OÜ-le planeeriti

äriühingu varalise seisundi kohustustevastast kahjustamist ka ühenduse kontrolli all olevas

Polyfur OÜ-s ning kirjeldatud tegevus iseloomustas kuritegelikku ühendust kogu selle

tegutsemisaja vältel.“ Sellest ei nähtu, mida ja millal Polyfur OÜ puhul plaaniti või tehti.

Samuti pole ära näidatud, et Polyfur OÜ oli võlgnik KarS § 384 tähenduses ja tegutseti

võlgniku maksevõime oluline vähenemise või maksejõuetuse põhjustamiseks või vähemalt

plaaniti seda. Seega ei ole erinevalt prokuratuuri väidetust tuvastatav, et „suunatus

pankrotikuritegudele oli kuritegelikus ühenduses läbiv ja pikaajaliste kogemuste pinnalt

kujunenud“.

Ringkonnakohtu arusaamist mööda tähendab nõue, et kuritegelik ühendus oleks suunatud

mingite kindlate – KarS § 255 lg 1 tingimustele vastavate – kuritegude toimepanemisele, et

kuritegelik ühendus luuakse ja kujundatakse nende kuritegude toimepanemiseks sobivana, st

need kuriteod, mille toimepanemisele on kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, kujundavad

kuritegeliku ühenduse ohupotentsiaali. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et

väitele, et süüdistuses nimetatud isikute ühendus oli suunatud pankrotikuritegude

toimepanemisele, kuritegeliku ühenduse tuvastamisel tugineda ei saa.

Vastavalt süüdistusele oli pankrotikuriteo kõrval teiseks kuriteoks, millele oli kuritegeliku

ühenduse tegevus suunatud, maksukuritegu. Maksukuriteo toimepanemine on leidnud

kriminaalmenetluses tuvastamist. Samuti on tuvastamist leidnud KarS §-dele 4014, 201, 210,

214, 345 ja 137 vastavate kuritegude toime panemine. Tõendamist ei leidnud, et H. Hirv ja P.

Gammer oleks pannud toime KarS § 418 lg 2 p-dele 2, 3, § 4181 lg-le 1 ja § 420 lg-le 1

vastavad teod. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et tuvastatav pole J. Lipendina

süü KarS § 202 järgi.

Eespool nimetatud kuritegude toime panemisel täitsid eri isikud eri rolle, kusjuures isikute

omavahelised suhted moodustasid hierarhia, mille tipus olid H. Hirv ja P. Gammer. Selline

hierarhiline süsteem eksisteeris pikemat aega ja kuritegusidki pandi toime pikema

ajavahemiku jooksul. Arvestada tuleb aga sellega, et küsimuses, millistele tunnustele peab

vastama KarS § 255 lg-s 1 nimetatud kuritegelik ühendus, on välja kujunenud järjekindel

Riigikohtu praktika. Riigikohus on rõhutanud, et kuigi kuriteokoosseis on täidetud pelgalt

kuritegelikku ühendusse kuulumisega, näeb KarS § 255 lg 1 karistusena ette kuni 12-aastase

vangistuse. Sellest on Riigikohus järeldanud, et kuritegelikku ühendust peab iseloomustama

selline ohupotentsiaal, mis õigustaks ainuüksi ühendusse kuulumise eest kuni 12-aastase

vangistuse ettenägemist. Sellest tulenevalt on Riigikohus asunud seisukohale, et KarS § 255

hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja

selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav.

Riigikohus on rõhutanud, et kuritegelikku ühendust ei tohi mõista lihtsalt mõnevõrra paremini

organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate grupina.

11.3

Lisaks KarS § 255 lg-s 1 nimetatud ühenduse püsivusele, ülesannete jaotusest

tulenevast kindlale struktuurile ning eesmärgile on Riigikohus pidanud oluliseks, et ühendusse

kuuluv isik alluks organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitaks oma tegevusega kaasa

ühenduse eesmärkide saavutamisele.

Isikute ühenduse püsivusse ning kindlasse struktuuri puutuvalt on Riigikohus toonitanud, et

ka kaastäideviijate grupil võib olla kindel ja püsiv liikmeskond ning pelgalt need ei tee

kaastäideviijate grupist kuritegelikku ühendust.

Nagu eespool märgitud, oli väidetava kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud

maksukuritegude toimepanemisele. Teised kuriteod kas kaasnesid maksukuritegudega või

täitsid kuritegeliku ühenduse püsivuse, järjepidevuse ning kuritegeliku autoriteedi

kindlustamise kõrvaleesmärki.

See, et kuritegude toime panemisele suunatud isikute ühendus paneb muuhulgas toime

kuritegusid, mis aitavad nende ühendust säilitada ja/või tagavad nende kuritegeliku

autoriteedi, võiks olla argument selle kasuks, et tegemist on kuritegeliku ühendusega, mitte

pelgalt kaastäideviijate grupiga. Kuna aga just kuriteod, mille toimepanemisele on

kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, peaksid olema need, mis määravad ühenduse

püsivuse ja struktuuri, peaks just eeskätt neis avalduma Riigikohtu praktikas oluliseks peetav

kuritegeliku ühenduse ohupotentsiaal. Vastasel juhul ei oleks kohtukolleegiumi arusaamist

mööda põhjust kehtestada seaduses tingimusi, milliste kuritegude toimepanemisele peab

kuritegeliku ühenduse tegevus olema suunatud. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium

keskseks küsimuseks seda, kas väidetavat kuritegelikku ühendust iseloomustas maksukuriteo

kontekstis midagi sellist, mis eristaks teda kaastäideviijate grupist. Ringkonnakohus leiab, et

sellele tuleb vastata eitavalt. Süüdistuses kirjeldatud väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete

omavahelistes seostes ei näe ringkonnakohus asjaolusid, mis oleks eriliselt soodustanud

maksukuritegude toime panemist. Kuivõrd maksukuriteo toimepanemisel oli oluline vahetu

roll raamatupidajatel, kes esitasid deklaratsioone, aga tegelesid ka käibe ja palga arvestamise

ja ümbrikupalkade välja maksmisega, väärib tähelepanu, et mitmeid raamatupidajaid, kes

osalesid maksukuriteo toime panemisel, kuritegelikku ühendusse kuulumises ei süüdistata.

Süüdistuses on küll kirjeldatud seda, et raamatupidajad said väidetava kuritegeliku ühenduse

liikmetelt – J. Lipendinalt ja A. Vilbrelt – korraldusi, kuid süüdistusest ei tule välja asjaolusid,

mis näitaks väidetavasse kuritegelikku ühendusse kuulunute võimalusi raamatupidajate oma

tahtele allutamiseks, mis ulatunuks kaugemale tavalises töösuhtes olevatest

mõjutusvõimalustest. Süüdistuse kohaselt kuulusid kuritegelikku ühendusse ka

maksukohustusi varjanud juriidilised isikud Emerana OÜ ja Restoplus OÜ ise. Ka nende

puhul ei ilmne süüdistusest, et nende positsioon ühenduses oleks kuidagi eriliselt aidanud

kaasa maksukuriteo toimepanemisele. Neile ettevõtetele andis võimaluse maksukohustust

varjata nende legaalne majandustegevus. Tõdeda tuleb, et nendes ettevõtetes oli

maksukohustuse varjamiseks kujunenud välja selge süsteem (nagu maksukuriteo enda

käsitluses märgitud, tutvustati palga maksmise süsteemi, mis seisnes selles, et osaliselt maksti

palka varjatult, töötajatele kohe tööle asumisel), mis toimis pikema aja vältel. Süsteemsuse ja

pikaajalisuse lugemine asjaoluks, mis eristab maksukuriteo toimepanemisele suunatud

kuritegelikku ühendust üksnes maksukuriteo toime pannud isikuist, tähendaks

kohtukolleegiumi hinnangul aga seda, et maksukohustuse jätkuvat varjamist – vähemalt juhul,

kui see on kestnud mõnda aega – tuleks alati, kui sellega on seotud mitu isikut, pidada

kuritegeliku ühenduse toime panduks. Kohtukolleegium on seisukohal, et see ei ole kooskõlas

kohtupraktikas omaks võetud kriteeriumidega. Ringkonnakohtu hinnangul on praegune

olukord võrreldav kriminaalasjas nr 1-18-10100 käsitletuga. Viidatud kriminaalasjas oli

süüdistatavale esitatud süüdistus selles, et ta lõi ja seejärel juhtis kuritegelikku ühendust, mille

tegevus oli suunatud kupeldamisele ja prostitutsioonile kaasaaitamisele legaalses baaris ja

hostelis tegutsenud bordellides. Kuritegelikul ühendusel oli süüdistuse järgi selge hierarhiline

struktuur, käsuahel ja tööjaotus. Riigikohus asus seisukohale, et kohtute tuvastatu ei anna

„alust rääkida kuritegelikust ühendusest KarS § 255 lg 1 tähenduses, vaid viitab pikka aega

tegutsenud kaastäideviijate grupile“ (RKKKo 1-18-10100/141). Viidatud otsus näitab, et

pelgalt see, kui äriühingute najal on loodud varjatud hierarhiline struktuur, millesse kuuluvad

isikud panevad äriühingute kaudu pikema aja jooksul toime kuritegu, ei ole piisav lugemaks

selle kuriteo toimepanemises osalevaid isikuid kuritegeliku ühenduse liikmeiks.

11.4

Asjaoluna, mis näitab, et tegemist on kuritegeliku ühendusega, mitte pelgalt

kaastäideviijate grupiga, võiks näidata see, et pannakse toime tegusid, sh kuritegusid, mis

aitavad kuritegusid toime panevate isikute rühma koos hoida ja selle positsioone kindlustada.

Prokuratuuri väitel on praegusel juhul kuritegudeks, mis on pandud toime kuritegeliku

ühenduse püsivuse, järjepidevuse ning kuritegeliku autoriteedi kindlustamiseks, KarS §-dele

4024, 137 ja § 209 vastavad kuriteod. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohta ei jaga. Neid

kuritegusid iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et need tõukuvad H. Hirve ja P.

Gammeri (äri-)suhetest eri isikutega.

KarS § 4024 järgi kvalifitseeritav kuritegu puudutas MiniCredit AS-i, millega H. Hirv ja P.

Gammer olid seotud, tegemist oli nende MiniCredit AS-i puudutavate huvide kaitseks toime

pandud teoga. KarS §-le 137 vastavad kuriteod pandi aga toime isikute suhtes, kellega H.

Hirvel ja P. Gammeril oli olnud konflikt. Neist asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohus

neid kuritegusid just H. Hirve ja P. Gammeri, mitte aga kuritegeliku ühenduse huvides toime

panduteks.

Ka väljapressimine sai tuvastamist leidnud asjaolude kohaselt alguse n-ö äriprojektist, millega

oli seotud P. Gammer. Väljapressimise puhul on aga raske näha teo seotust kuritegeliku

ühendusega – tuvastatud ei ole, et P. Gammer oleks väljapressimisel kasutanud väidetava

kuritegeliku ühenduse liikmete abi, selle asemel kaasas ta A. Ozdoevi, kellele kuritegelikku

ühendusse kuulumist süüks pandud pole.

Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada neid kuritegusid

kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud kuritegudeks, vaid tegemist on P. Gammeri

ja/või H. Hirve huvides toime pandud kuritegudega. Rääkimaks sellest, et tegemist on

kuritegeliku ühenduse kuritegudega, peavad väidetavate kuritegeliku ühenduse liikmete

toimepandud kuriteod olema aga spetsiifiliselt seotud ühenduse ja selle eesmärkidega

(RKKKo 1-16-6452 p 39).

11.5

Lisaks eelnevale ei saa jätta tähelepanuta ka maakohtu otsuses nimetatud tingimust, et

kuritegeliku ühenduse püsivus tähendab mitte liikmeskonna, vaid ühenduse kui

organisatsiooni püsivust. Viimane eeldab omakorda seda, et ühendus suudaks jätkata tegevust

ka selle liikmete, sh juhi vahetumisel. Maakohus asus seisukohale, et prokuratuur pole

„tõendanud (ega ole ilmselgelt soovinudki seda teha), et eeldatav ühendus saanuks või oli

määratud edasi toimima ka juhul, kui P. Gammer ja H. Hirv ei olnuks enam selle juhid“.

Sellele vastuseks on prokuratuuri apellatsioonis leidnud, et maakohus on seadnud

kuritegelikule ühendusele liialt kitsendavaid tingimusi. Prokuratuuri hinnangul on maakohus

nõudnud sisuliselt selle ära näitamist, et kuritegelik ühendust kestaks igavesti.

Ringkonnakohtu hinnangul on see etteheide alusetu – maakohtu seisukoht põhineb Riigikohtu

praktikast tulenevatel kriteeriumidel. Riigikohus on otsesõnu öelnud, et kuna kuritegeliku

ühenduse püsivus ei seisne konkreetse liikmeskonna, vaid organisatsiooni kui sellise

püsivuses, peab selle struktuur võimaldama „ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil)

vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist“. Selleks, et

tegemist oleks kuritegeliku ühendusega, ei või kuritegelik kooslus püsida pelgalt selle liidri

autoriteedile tuginevalt, kuna tema ühendusest eemaldamine (nt surm või ka vahistamine)

tooks sisuliselt vältimatult kaasa senise organisatsiooni lagunemise. (RKKKo 1-16-6452 p 41,

42) Ringkonnakohtu arusaamist mööda tähendab see, et tuvastatav peaks olema, et ühenduse

struktuur, reeglistik ja liikmete omavahelised sidemed, millel ühendus põhineb, on sellised,

mis võimaldavad ühenduse liikmeid vahetada.

Prokuratuur on apellatsioonis leidnud sedagi, et KarS § 255 lg 1 kuriteokoosseis ei näe üldse

ette, et keegi kuritegeliku ühenduse liikmetest seda juhiks. Seetõttu pole prokuratuuri

hinnangul võimatu olukord, kus kuritegeliku ühenduse puhul esitata kellelegi süüdistust

ühenduse juhtimises. Kohtukolleegiumi hinnangul on küsimus, kas põhimõtteliselt on

võimalik kuritegelik ühendus ilma konkreetse juhita, asjassepuutumatu, kuivõrd esitatud

süüdistuse kohaselt oli tegemist hierarhilise kuritegeliku ühendusega, mida juhtisid H. Hirv ja

P. Gammer. Seega ei saa tingimusest, et kõik kuritegeliku liikmed, sh juhid peavad olema

vahetatavad, ilma et selle tulemusel ühendus laguneks, minna mööda argumendiga, et

ühendusel ei peagi juhti olema. Küsimus ongi selles, kuidas olemasolev organisatsioon on

sobiv juhti(de) vahetumiseks.

Asjaoluna, mis võiks näidata, et kuritegelik ühendus on võimeline toimima ilma H. Hirve ja

P. Gammerita, on prokuratuur toonid välja, et Pavel Gammeri ristküsitlusel antud ütluste

kohaselt oli ta näiteks 2008. aastal oli ta 30–40% ajast Venemaal. Projektiga oli Pavel

Gammer tema ütlustest nähtuvalt seotud kuni aastani 2015. Projekti lõpus tulid Pavel

Gammeri ütlustest nähtuvalt Venemaale appi ka Hubert Hirv, Jelena Lipendina ja Aleksandr

Russalim. Prokuratuuri hinnangul näitab see, et kuigi neli kuritegeliku ühenduse liiget viibisid

pikema aja vältel Venemaa Föderatsioonis, ei viinud see kuritegeliku ühenduse lagunemiseni.

Ringkonnakohtu hinnangul ei näita see prokuratuuri argument, et ühenduse tegevus jätkuks

ilma H. Hirve ja P. Gammerita. Esiteks on P. Gammer küll rääkinud (kohtu kd XX; tl 59 prd–

60 prd), et Hubert Hirv, Jelena Lipendina ja Aleksandr Russalim on teda Venemaa projekti

juures aidanud, kuid ringkonnakohus ei lugenud neist ütlustest välja, et H. Hirv oleks olnud

koos P. Gammeriga pikka aega Eestist eemal. Teiseks tuleb märkida, et Eestist eemal olek ja

kuritegelikust ühendusest lahkumine on eri asjad. See, et P. Gammer või H. Hirv oli Eestist

eemal, ei tähenda, et ta kaotas oma positsiooni organisatsioonis, ega sedagi, et ta ei oleks

täielikult eemaldunud organisatsiooni juhtimisest. Sama kehtib ka argumendi kohta, et

kuritegelik ühendus tegutses edasi pärast H. Hirve ja P. Gammeri vahistamist. Prokuratuur ise

on apellatsioonis märkinud, et „ajal, mil Hubert Hirv oli vahistuses, suhtles kuritegeliku

ühenduse liikmete ja nende lähedastega edasi Hubert Hirve juhistel ja korraldusel tema tütar

Tiina Hirv“.

Riigikohus on toonitanud, et ka juhi vahetatavus on oluline, sest see näitab, et ühendus ei püsi

üksnes selle liidri autoriteedil (RKKKo 1-16-6452 p 42). Viimane on omakorda oluline, et

saaks eksisteerida üksikisikuteülene eesmärk. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad

praeguses menetluses tuvastatud asjaolud aga just seda, et ühendus püsis H. Hirve ja P.

Gammeri autoriteedil ja teenis suuresti nende huve. Esiteks oli H. Hirvel ja P. Gammeril

kontroll ettevõtete üle, mille najal süüdistuses kuritegeliku ühendusena käsitatav isikute

kooslus toimis. Ühtlasi oli süüdistuse väide, mis leidis ka tuvastamist, et H. Hirv ja P.

Gammer ei olnud pelgalt ettevõtete omanikud või tegelikud kasusaajad, vaid ka nende

tegelikud juhid. Seetõttu kuulusid nad ka maksukuriteo toimepanijate ringi täideviijatena.

Samuti osalesid nad ettevõtetega seotud teisi kuritegusid (soodustuskelmus) puudutavate

küsimuste lahendamisel. Seega oli kuritegelik struktuur loodud sisuliselt H. Hirve ja P.

Gammeri ettevõtete kaudu nende kasumi suurendamiseks ning nad hoidsid ise selle süsteemi

toimimist oma kontrolli all. Ka teised süüdistuses kuritegeliku ühendusega seotud kuriteod,

mis on kohtumenetluses tõendamist leidnud (nt ebaseaduslik jälitustegevus ja erasektori

altkäemaks), on – nagu eespool märgitud – seotud vahetult H. Hirve ja P. Gammeri huvidega.

Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et kuritegusid toime pannud isikute kooslus tugines just

H. Hirve ja P. Gammeri autoriteedile, oli seotud nende ettevõtetega ja lähtus nende ettevõtete

tegevuse korraldamisel H. Hirve ja P. Gammeri põhimõtetest (mida näitab kasvõi see, et ka

MiniCreditiga seotud isikud viitasid seal toimunud ümbrikupalga maksmisele kui H. Hirve

süsteemile). Sellest tulenevalt on ka põhjust arvata, et H. Hirve ja P. Gammeri taandumisel

(mis tähendaks kuritegelikule ühendusele omistatavaid kuritegusid arvestades ka taandumist

ettevõtlusest) ei saaks püsida ka nende ettevõtetega seotud kuritegude toime panemiseks

loodud struktuur.

11.6

Eelnevad asjaolud välistavad ringkonnakohtu hinnangul kuritegusid toime pannud

isikute koosluse käsitamise kuritegeliku ühendusena nende kriteeriumide järgi, mille on oma

praktikas välja kujundanud Riigikohus. Ringkonnakohtu hinnangul tähendaks prokuratuuri

seisukohtadest lähtumine välja kujunenud kuritegeliku ühenduse käsitusest kõrvale kaldumist.

Kuigi Riigikohtu seisukohad ei ole formaalselt kohtutele siduvad, tuleb arvestada, et

kriminaalmenetluse seadustik nimetab Riigikohtu ülesandena õiguse edasiarendamist ja

kohtupraktika suunamist seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks (see tuleneb KrMS §

349 lg 3 p-st 2) ja seega peaks olema Riigikohtu seisukohtadest irdumiseks kaalukad

argumendid. Ringkonnakohus prokuratuuri apellatsioonis selliseid argumente, mis annaks

põhjust järelduseks, et kuritegeliku ühenduse tõlgendust tuleks põhimõtteliselt muuta, ei

näinud. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et KarS § 255 lg 1 ja §

256 lg 1 kuriteokoosseisule vastavate kuritegude toimepanemine pole tuvastatav.

12.Karistused

12.1

Eri apellatsioonides on vaidlustatud mõistetud karistusi. Samu karistusi vaidlustavad

nii prokuratuur kui ka kaitsjad. Keskne argument on apellatsioonides see, et maakohtu

põhjendused on ülemäära lakoonilised või puuduvad (lisakaristusi puudutavas osas) sootuks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused mõistetud karistuste kohta on küll

lakoonilised, kuid reeglina on siiski välja toodud karistuse seisukohalt olulised asjaolud ning

põhjendustest on aru saada, miks on maakohus just sellise karistuse mõistnud.

Üldistatult tuleb tõdeda, et maakohtu mõistetud karistused on pigem leebed, kuid

ringkonnakohtu hinnangul mitte niivõrd, et maakohtu otsus tuleks mõistetud karistuste osas

tühistada ja uus karistus mõista.

Seoses prokuratuuri etteheitega, et maakohus pole kohaldanud lisakaristusi, märgib

ringkonnakohus, et kohtukolleegiumi hinnangul on lisakaristuse kohaldamiseks seda vähem

põhjust, mida rohkem on toimepandud kuriteost aega möödunud. Kuritegudest möödunud aeg

on ringkonnakohtu hinnangul ka praegusel juhul asjaolu, mis õigustab lisakaristuse

kohaldamata jätmist.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus lähemalt neid karistusega seotud küsimusi, milles

ringkonnakohus peab vajalikuks esitada täiendavaid põhjendusi.

Maksukuritegu

12.2

Prokuratuur on taotlenud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist H. Hirvele, P.

Gammerile, I. Stoljarile ja N. Petsenevskajale KarS § 3891 lg 2 järgi ning J. Lipendinale KarS

§ 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi mõistetud karistuse osas ning neile uue, raskema karistuse

mõistmist. J. Lipendina ja N. Petsenevskaja kaitsjad on omakorda taotlenud oma kaitsealuste

karistuse kergendamist, kui ringkonnakohus ei mõista süüdistatavaid õigeks.

Maakohus mõistis P. Gammerile ja H. Hirvele karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, I.

Stoljarile ja J. Lipendinale 3 aastat 6 kuud vangistust ning N. Petsenevskajale 2 aastat 6 kuud

vangistust. Prokuratuur taotleb P. Gammeri ja H. Hirve karistamist 7-aastase vangistusega, I.

Stoljari karistamist 5-aastase vangistusega, N. Petsenevskaja karistamist 4 aasta 6 kuu pikkuse

vangistusega ning J. Lipendina karistamist 6-aastase vangistusega

Prokuratuuri apellatsiooni kohaselt hindas maakohus valesti maksukuriteo toimepanijate süü

suurust ning muid karistamise aluseks olevaid asjaolusid, mille tõttu mõistis ekslikult leebed

karistused.

Prokuratuuri hinnangul on kohus mõistnud alusetult sanktsiooni keskmise määra lähedase

karistuse, kuna keskmine määr oleks olnud lähtekohaks ka siis, kui tasumata jäänud maksude

summa olnuks napilt üle 400 000 euro ehk üle 11 korra väiksem kui praeguse kuriteo

tulemusel. Ainuüksi kuriteo erakordselt suur ulatus viitab sellele, et juhtide teosüüle vastav

karistus peaks olema karistusraami viimases veerandis ehk vahemikus 5 aastat 6 kuud kuni 7

aastat. Silmatorkavalt suure kuriteo ulatusega on ka äriühingute juhatuse liikmed, J. Lipendina

ning N. Petsenevskaja ja I. Stoljar.

H. Hirve ja P. Gammeri teosüüd suurendab kuriteo organiseerimises seisnev teopanus.

Ainuüksi ühine ja kooskõlastatud tegevus viitab suuremale teosüüle ja ühtlasi sisaldub

karistust raskendavate asjaolude loetelus. Ka ei ole prokurör nõus maakohtu hinnanguga, et

süüd vähendav asjaolu on maksukuriteo suhteliselt lihtsakoeline skeem.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Arvestada tuleb, et kohtul on

karistuse mõistmisel suhteliselt suur otsustamisvabadus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

tuvastatav, et maakohus oleks teinud karistuse mõistmisel ilmse vea. Prokuratuuri

apellatsiooni keskne väide on see, et ka juhul, kui maksmata jäetud maksu suurus oleks olnud

kordades väiksem, oleks karistuse mõistmisel tulnud võtta aluseks sanktsiooni keskmine

määr. See on tõsi – kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel

alati võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr. See, et lähtekohaks on sanktsiooni keskmine

määr, ei tähenda aga, et ka mõistetav karistus jääks alati sanktsiooni keskmise määra juurde.

KarS § 3891 lg-t 2 eristab paragrahvi esimesest lõikest see, et maksu- või

kinnipidamiskohustust vähendatakse eriti suurele kahjule vastava summa võrra. Seega just see

on asjaolu, mis annab põhjuse vähemalt üheaastase vangistuse (KarS § 3891 lg 2 sanktsiooni

alammäär) mõistmiseks. Öeldu tähendab ühtlasi, et eriti suurele kahjule vastav

maksukohustuse varjamine iseenesest ei anna põhjust mõista vähemalt nelja-aastast

vangistust, nagu on sisuliselt leitud prokuratuuri apellatsioonis. Maakohus on mõistnud KarS

§ 3891 lg 2 järgi raskeima karistuse H. Hirvele ja P. Gammerile, neile mõistetud karistus

ületab sanktsiooni keskmist määra. Seega on kohus arvestanud nende juhtivat rolli

maksukuriteo toimepanemisel. Samuti on kohus otsuse põhjendustest nähtuvalt arvestanud

raskendava asjaoluna seda, et kuritegu on pandud toime grupis. Mis puutub prokuratuuri

seisukohta, mille kohaselt see, et süüdistatavad on varem karistamata, näitab nende

tegutsemismustrite äärmist konspireeritust ning nende tegude pikaajalisus ja mitmekesisus

näitab süüdistatavate täielikku lugupidamatust õiguskorra vastu, siis kohus peab lähtuma

karistuse mõistmisel konkreetsest kuriteost, milles on isiku süü tuvastatud. Ringkonnakohus

ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, nagu iseloomustaks toimepandud maksukuritegu eriline

konspireeritus: maksukohustuse varjamine tugines muu hulgas ümbrikupalga maksmisele

ning arvestades töötajate hulka oli selle avalikuks tuleku oht pigem suur. Ses kontekstis peab

ringkonnakohus põhjendatuks ka maakohtu hinnangut, et maksukuriteo skeem oli suhteliselt

lihtsakoeline, mis tähendab, et teo toimepanemise viisis ei esine asjaolusid, millest tulenevalt

tuleks pidada isikute süüd suureks.

Neist asjaoludest tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu otsuse tühistamist

H. Hirve ja P. Gammeri karistuse osas. Teisele süüdistatavatele mõistetud karistused

peegeldavad ringkonnakohtu hinnangul nende rolli võrreldes H. Hirve ja P. Gammeriga ning

sellest tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust ka nende karistuse muutmiseks. N.

Petsenevskajale teistest kergema karistuse mõistmist peab ringkonnakohus põhjendatuks tema

iga ja tervislikku seisundit arvestades.

12.3

J. Lipendina kaitsja on leidnud, et maakohus pole karistuse mõistmisel võtnud arvesse

kergendavat asjaolu, mis seisnes selles, et J. Lipendina on aidanud kaasa oluliste asjaolude

tuvastamisele. Nimelt andis J. Lipendina põhjalikke ütlusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et

ainuüksi see, kui kahtlustatav annab kuriteo asjaolude kohta ütlusi, milles ta mingilgi määral

möönab kuritegu ja kirjeldab sellega seonduvat, ei ole asjaolu, mis annaks alust karistuse

kergendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab süüteo avastamisele aktiivne

kaasaaitamine seda, et kahtlustatav või süüdistatav annab omal initsiatiivil menetlejale teavet,

mis on kriminaalasja lahendamiseks oluline. Seda, et J. Lipendina oleks oma ütlustega sellisel

moel menetlusele kaasa aidanud, apellatsioonist ei nähtu – apellatsioonis pole välja toodud

asjaolusid, mille kohta oleks J. Lipendina andnud ütlustes olulist uut infot.

12.4

N. Petsenevskaja kaitsja on taotlenud N. Petsenevskaja süüditunnistamise jõusse

jätmisel tema karistuse vähendamist alammäära piirini ning selle karistuse tingimisi täitmisele

pööramata jätmist. Kaitsja heidab ette, et kohus ei ole arvestanud mõistliku menetlusaja

rikkumisega, kuigi kaitsja seda taotles. Lisaks sellele viitab kaitsja N. Petsenevskaja halvale

tervisele.

Kohtukolleegium leiab, et N. Petsenevskaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole

rikutud. Nimelt ei saa nõustuda kaitsja väitega, et N. Petsenevskajale etteheidetav kuritegu

moodustab kogu süüdistusest väikse osa ning aega on võtnud eeskätt teiste kuritegude

uurimine. Ringkonnakohtu hinnangul on maksukohustuse varjamine, mille toimepanemises

N. Petsenevskajat süüdistatakse, üks kesksetest süüdistusest (ka kuritegeliku ühenduse

süüdistused on sellega seotud, kuna kuritegeliku ühenduse eesmärk oli maksukuritegude

toimepanemine). Ka ei saa rääkida sellest, et maksukuriteo kohta käivad tõendid moodustaks

kriminaalasjas uuritud tõenditest väikse osa. Raamatupidamisdokumendid ja maksukuriteo

toimepanemist tõendavad jälitustoimingu protokollid moodustavad märkimisväärse osa

kriminaalasja tõenditest. Samuti kuulati maksukuriteosse puutuvalt üle hulk tunnistajaid.

Kaitsja on ise möönnud, et kriminaalasja kohtulik uurimine on olnud tihe. Seega ei anna see

kaitsja väide alust N. Petsenevskajale maakohtu mõistetust kergema karistuse mõistmiseks.

Mis puutub N. Petsenevskaja halba tervisesse, siis seda on maakohus otsuse kohaselt arvesse

võtnud. Kohus on ise nimetanud seda asjaoluna, mida ta arvestab, ning mõistetud karistus

jääb tuntavalt alla sanktsiooni keskmise määra (kuigi maakohus on leidnud, et see peaks

jääma sanktsiooni keskmise määra lähedale). Lisaks sellele on maakohus jätnud karistuse

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka N. Petsenevskajale

mõistetud karistuse osas.

12.5

Maakohus on kohaldanud H. Hirvele ja P. Gammerile lisakaristusena 4-aastast

ettevõtluskeeldu. Prokuratuur on taotlenud ses osas maakohtu otsuse tühistamist ja

liitkaristusena 5-aastase ettevõtluskeelu kohaldamist. Arvestades seda, et maakohus on juba

kohaldanud ettevõtluskeeldu selle maksimummäärale lähedases määras, ei näe

ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks lisakaristuse tähtaja osas ning

maksimaalmäärale vastava ettevõtluskeelu kohaldamist.

J. Lipendinale ja I. Stoljarile maakohus lisakaristust ei kohaldanud. Prokuratuur taotleb neile

lisakaristusena maksimaalse tähtajaga ettevõtluskeelu kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et

arvestades J. Lipendina olulist rolli maksukohustust varjanud ettevõtete töö korraldamisel,

samuti seda, et tegemist ei olnud – nagu edasisest nähtub - ainsa kuriteoga, peab

ringkonnakohus põhjendatuks J. Lipendinale lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist.

Arvestades aga kuritegude toimepanemisest möödunud aega, peab ringkonnakohus piisavaks

keelu kaheaastast tähtaega. Kuna I. Stoljari roll ei olnud J. Lipendina omaga samaväärne, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks kohaldada I. Stoljarile ettevõtluskeeldu.

Soodustuskelmus ja dokumendi võltsimine

12.6

Maakohus mõistis A. Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi vangistuseks 1 aasta 8

kuud vangistust, mille luges A. Vilbre eelvangistuses viibitud aja arvel kantuks. A. Vilbre

kaitsja leiab apellatsioonis, et A. Vilbrele mõistetud karistus on liiga karm. Apellant heidab

maakohtule ette, et mõistetud karistus erineb senisest kohtupraktikast.

Ringkonnakohus märgib, et teistes kohtuasjades mõistetud karistused ei ole kohtule karistuse

mõistmisel siduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus lähtuma karistusseadustiku

regulatsioonist, eeskätt KarS § 56 lg-st 1. Seega on mõistetud karistus õiguspärane, kui

kohtuotsusest nähtub, miks kohus on nende asjaolude põhjal, mille arvestamist

karistusseadustik nõuab, mõistnud just sellise karistuse, isegi kui see karistus irdub

varasemast praktikast. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Vilbrele mõistetud karistuse

põhjendused maakohtu otsuses piisavad võimaldamaks veenduda, et karistuse mõistmisel on

lähtutud karistusseadustiku nõuetest. Maakohus on põhjendanud seda, miks ta leiab, et A.

Vilbret tuleb karistada just vangistusega (kohus leidis, et teo asjaoludest tulenevalt ei oleks

rahalisel karistusel eripreventiivset mõju). Samuti on kohus põhjendanud mõistetud

vangistuse määra. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt tuleb karistuse mõistmisel

võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, maakohus on mõistnud A. Vilbrele vangistuse, mis

jääb alla KarS § 210 lg-s 2 ettenähtud vangistuse keskmise määra. Kohus on selgitanud,

milliseid asjaolusid ta arvestab A. Vilbre süüd suurendavatena ja milliseid seda

vähendavatena.

Ühtlasi tuleb märkida, et apellatsiooni väited ei anna alust järelduseks, et maakohtu mõistetud

karistus erineks oluliselt kohtupraktikast. Apellatsioonis on omavahel ekslikult käsitletud ühe

tervikuna karistuse mõistmist ning karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Sellest

tulenevalt on apellatsioonis toodud võrdlused ja nendest tehtud järeldused ebaõiged.

Apellatsioonis on näidetena toodud välja, et kriminaalasjas nr 1-15-11032, kus oli tegemist

kokku seitsme soodustuskelmuse katsega, peeti kohaseks karistuseks tingimisi vangistust ning

kriminaalasjas nr 1-15-10817, kus tegu jäi katsestaadiumisse (tekitatud kahju oleks pettuse

õnnestumise korral olnud 1 500 000 eurot), peeti kohaseks ühe aastast vangistust tingimisi

kahe aastase katseajaga. Ringkonnakohus osutab, et karistusseadustik ei tunne sellist

karistusliiki nagu tingimisi vangistus, karistusliik on vangistus. Nagu kaitsja enda näidetest

näha, peeti ka nendes kohtuasjades kohaseks karistusliigiks just vangistust. Seejuures oli

kriminaalasjas

nr 1-15-11032 mõistetud vangistuse määr A. Vilbre omast tunduvalt kõrgem (3 aastat 6 kuud

vangistust). Ka ülejäänud näidetest ei tule välja, et 1 aasta 8 kuu pikkune vangistus oleks KarS

§ 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo puhul harukordselt raske karistus.

Mis puutub vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisse, siis – nagu apellatsiooniski

mööndud – ei olnud see praegusel juhul võimalik, sest A. Vilbre vangistus loeti

eelvangistuses oldud aja arvel kantuks. Kaitsja järeldus, et seetõttu, et vangistust ei saanud

tingimisi täitmisele pööramata jätta, oleks tulnud kaaluda rahalise karistuse kohaldamist, on

alusetu: küsimuse juurde, kas karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, saab kohus üldse

asuda alles karistuse mõistmist, st selle liigi ja määra otsustamist.

Eelnevast tulenevalt ei anna kaitsja apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse

tühistamiseks A. Vilbrele KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas.

12.7

A. Vilbrele mõistetud karistust on oma apellatsioonis vaidlustanud ka prokuratuur.

Vastupidiselt kaitsjale peab prokuratuur A. Vilbrele mõistetud karistust põhjendamatult

leebeks. Prokuratuur taotleb A. Vilbre karistamist kolmeaastase vangistusega. Prokuratuur

rõhutab, et tegemist on grupis toime pandud kuriteoga. Lisaks sellele osutatud taotletava

summa suurusele (295 553,70 eurot, mis ületab kordades süüteo suure ulatuse määra) ning teo

toimepanemise varjamisele teiste äriühingute abil. Lisaks on kohus eraldi välja toonud Ardo

Vilbre korraldava rolli. Seoses kohtuotsuses välja toodud asjaoluga, et tegu jäi

katsestaadiumisse, on prokuratuur toonud välja, et katsestaadiumisse jäi tegu seetõttu, et

PRIA avastas pettuse, mitte aga seetõttu, et süüdistatavad oleksid kuriteost vabatahtlikult

loobunud. Ringkonnakohus peab viimast argumenti asjakohatuks – kui süüdistatavad oleksid

kuriteost vabatahtlikult loobunud, oleks nende süü ära langenud. Mis puutub teo

katsestaadiumisse jäämise arvestamisse süüd vähendava asjaoluna, siis ringkonnakohtu

hinnangul pole see välistatud. Ka seadusandja on pidanud võimalikuks, et kuriteo jäämine

katsestaadiumisse võib olla süüd vähendav asjaolu: KarS § 25 lg 6 võimaldab kuriteo jäämisel

katsestaadiumisse kohaldada KarS § 60.

Ülejäänud argumente peab ringkonnakohus asjakohasteks. Maakohtu otsusest nähtuvalt on

maakohuski samu argumente arvesse võtnud. Arvestades aga selle toetuse suurust, mida püüti

välja petta, ning A. Vilbre keskset rolli selles, nõustub ringkonnakohus prokuratuuriga, et jääb

arusaamatuks, miks on maakohus mõistnud A. Vilbrele karistuse, mis jääb alla sanktsiooni

keskmise määra. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus A. Vilbrele mõistetud vangistuse

määra osas tühistada. Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks nii raske karistuse

mõistmist, nagu on taotlenud prokuratuur. Arvestades maakohtu viidatud asjaolu, et tegu jäi

katsestaadiumisse, peab kohtukolleegium kohaseks sanktsiooni keskmisele määrale vastavat

ehk 2 aasta 6 kuu pikkust karistust.

12.8

Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka Novatek Holding OÜ-le mõistetud karistust.

Maakohus mõistis Novatek Holding OÜ-le karistuseks rahaline karistus 50 000 eurot.

Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et maakohus pole põhjendanud, miks ta mõistab

just sellise karistuse ning miks ei pidanud kohus kohaseks karistuseks nt sanktsiooni

alammäärale vastavat karistust. Ringkonnakohus nendib, et juriidilisele isikule mõistetava

rahalise karistuse sanktsioonimäärade väga suurt vahemikku arvestades on keeruline

põhistada juriidilisele isikule mõistatavat karistust detailsemalt kui maakohus on seda teinud.

Maakohus on toonud välja orientiirid, mida ta on karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Ühest

küljest on selleks ettevõtte kasum, teisalt selle soodustuse suurus, mida välja petta üritati. Just

viimane iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul teo raskust ja sellest tulenevat süü suurust.

Ühtlasi annab taotletud toetuse suurus aimu ettevõttesse tehtud investeeringute suurusest.

Viimased näitavad omakorda, et hoolimata tagasihoidlikest kasuminäitajatest ei täidaks

sanktsiooni alammäärale vastav karistus eripreventiivseid eesmärke. Seega ei ole alust

maakohtu otsuse tühistamiseks ka Novatek Holding OÜ-le mõistetud karistuse osas.

12.9

Prokuratuur on taotlenud J. Lipendinale KarS § 210 lg 2 - § 25 lg-le 2 ja § 345 lg-le 1

vastavate kuritegude eest KarS § 63 lg 1 järgi raskema karistuse mõistmist – J. Lipendina

karistamist kolmeaastase vangistusega. Samas ei ole apellatsioonis seda taotlust lähemalt

põhjendatud ning ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Samas ei saa kindlasti pidada J.

Lipendina karistust ülemäära karmiks, mistõttu ei ole alust kergendada J. Lipendina karistust,

nagu on taotlenud kaitsja.

12.10 J. Lipendina kaitsja omakorda on leidnud, et dokumendi võltsimist oleks tulnud

käsitada selle kasutamise ja soodustuskelmuse katsega, kuna võltsitud dokumendi kasutamine

leidis aset PRIA-le taotluse esitamisel. See seisukoht on ekslik. Dokumendi võltsimine ja selle

kasutamine on eraldiseisvad teod ja valitseva seisukoha järgi käsitatakse neid

reaalkonkurentsis olevatena. Kaitsja viidatud Riigikohtu otsus nr 1-15-10119/80 on

ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu. Seega ei ole alust J. Lipendinale mõisteud karistuste

muutmiseks.

Erasektori altkäemaks

12.11 Prokuratuuri apellatsioonis on taotletud nii P. Gammeri ja H. Hirve kui ka I. Koore

karistuse raskendamist. P. Gammerisse ja H. Hirve puutuvalt leitakse apellatsioonis, et kuna

kohus on tuvastanud ühe raskendava asjaolu, ei ole põhjendatud karistuse mõistmine alla

sanktsiooni keskmise määra. Sellega seoses tuleb märkida, et raskendava asjaolu esinemine ei

tähenda automaatselt, et karistus peab igal juhul olema sanktsiooni keskmisest määrast

raskem. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse aluseks isiku süü. Seega juhul, kui

kohus peab isiku süüd pigem väikseks, võib jääda karistus alla sanktsiooni keskmise määra

isegi juhul, kui esineb karistust raskendav asjaolu. Konkreetsetele argumentidele, mis

maakohus on karistuse mõistmise põhjendamisel välja toonud, apellatsioonis vastu vaieldud ei

ole.

12.12 I. Koorele taotleb prokuratuur KarS § 4023 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistuse mõistmist. Selle karistuse palub prokuratuur jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta

täitmisele pööramata, kui Ivar Koor ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

kuritegu. Samuti taotleb prokuratuur I. Koorele KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu

kohaldamist kestusega 2 aastat.

Maakohus mõistis I. Koorele KarS § 4023 lg 1 järgi karistuseks 1-aastase vangistuse. Kohus

määras KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Ivar

Koor ei pane 1 aasta 2 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Apellatsioonis on rõhutatud, et KarS § 4023 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või

kuni viieaastase vangistuse. Seega on sanktsioonis ette nähtud vangistuse keskmine määr 2

aastat ja 6 kuud vangistust. I. Koor andis küll süüdistuses kirjeldatud teo kohta ütlusi, kuid

pole oma süüd tunnistanud ega kuritegu kahetsenud. Seetõttu ei ole prokuratuuri arvates

põhjendatud karistuse mõistmine sellises ulatuses alla sanktsiooni keskmise määra, nagu seda

on teinud maakohus.

Ringkonnakohus möönab, et kuigi maakohus on esmalt märkinud, et peab I. Koore süüd

keskmiseks, on kohus karistanud I. Koort sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt lühema

vangisusega. Seejuures on kohtu põhjendused pigem napid. Kohus on märkinud, et võtab

arvesse altkäemaksu summat, seda, et süüdistatav selgitas kohtuistungil altkäemaksu võtmise

asjaolusid, ning süüdistatava mõtlemise teatavat lihtsakoelisust. Eripreventiivsest aspektist

pidas kohus oluliseks, et I. Koort pole varem karistatud.

Seega on kohus toonud välja asjaolusid, mis õigustavad sanktsiooni keskmisest määrast

allapoole jääva karistuse mõistmist. Arvestada tuleb, et kohtul on karistuse mõistmisel

suhteliselt suur otsustusvabadus ning ka prokuratuur on taotlenud küll raskema karistuse

mõistmist, kuid taotletud karistuse määr on lähemal maakohtu otsusega mõistetud karistusele

kui sanktsiooni keskmisel määrale.

Lisaks leiab ringkonnakohus, et mida rohkem on teo toime panemisest aega möödunud, ilma

et isik oleks uue kuriteo toime pannud, seda enam on eripreventiivsest aspektist õigustatud

kergema karistuse mõistmine. I. Koor pani kuriteo toime 2016. aasta lõpus. Seega on tema

toime pandud kuriteost on möödunud 7,5 aastat ning selle kohta, et ta oleks pannud toime uue

kuriteo, ringkonnakohtule tõendeid esitatud pole. Toodud kaalutlustest tulenevalt ei näe

ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks I. Koorele mõistetud vangistuse määra

ega kohaldatud katseaja pikkuse osas.

Arvestades I. Koore kuriteost möödunud aega, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks ka I.

Koorele lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. Kuigi lisakaristus on karistus, on selle

puhul võrreldes põhikaristusega suurem kaal preventiivsel mõõtmel. Ettevõtluskeeld takistab

isikut ettevõtlusest eemal hoides tal uusi ettevõtlusega seotud kuritegusid toime panna.

Ringkonnakohus ei näe põhjust kehtestada isikule selline piirang 7,5 aastat pärast kuriteo

toimepanemist.

Lisakaristuse mõistmine V. Jaroševitšile

12.13 Prokuratuur on vaidlustanud maakohtu otsuse V. Jaroševitšile lisakaristuse

kohaldamata jätmise osas, heites ette seda, et maakohus pole oma otsustust põhjendanud.

Seda ei ole maakohus tõesti teinud. Samas ei tähenda see, et ringkonnakohus oleks kohustatud

lisakaristust kohaldama. Arvestades V. Jaroševitši kuriteost möödunud aega, ei pea

kohtukolleegium põhjendatuks lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. Kuigi lisakaristus

on karistus, on selle puhul võrreldes põhikaristusega suurem kaal preventiivsel mõõtmel.

Ettevõtluskeeld takistab isikut ettevõtlusest eemal hoides tal uusi ettevõtlusega seotud

kuritegusid toime panna. Ringkonnakohus ei näe põhjust kehtestada isikule selline piirang ligi

10 aastat pärast kuriteo toimepanemist.

Liitkaristuse mõistmine A. Vilbrele

12.14 Kuna ringkonnakohus mõistis erinevalt maakohtust A. Vilbre süüdi KarS § 344 lg 1

järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust, tuleb A. Vilbrele mõista liitkaristus.

Ringkonnakohus leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb kergem karistus lugeda KarS § 64 lg 1

alusel raskemaga kaetuks. KarS § 210 lg 2 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistus ületab tuntavalt

KarS § 344 lg 1 järgi mõistetud karistust. Kuna mõlema teo ebaõigussisu on ka sarnane

(seisnedes sisuliselt valetamises), peab ringkonnakohus ka võltsimise süüd soodustuskelmuse

katse eest mõistetud karistusega kaetuks. Seega mõistab ringkonnakohus A. Vilbrele

liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

Arvestades seda, et mõlemad kuriteod, milles A. Vilbre süü on leidnud tuvastamist, seisnevad

ebaausas käitumises ja on seotud A. Vilbre tegevusega H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all

olevates ettevõtetes, peab ringkonnakohus põhjendatuks prokuratuuri taotlust kohaldada A.

Vilbrele lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Arvestades kuritegude toimepanemisest möödunud

aega, peab ringkonnakohus põhjendatuks ettevõtluskeelu kohaldamist keskmises määras, st 2

aasta 6 kuu ulatuses.

13. Avalik-õiguslik nõudeavaldus

13.1

Maakohus rahuldas kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse

Hubert Hirve, Pavel Gammeri, Jelena Lipendina, Inna Stoljari, IG, LJ (M), NR, Niina

Petsenevskaja ja SK osas. Kuna ringkonnakohus lõpetab aegumise tõttu menetluse IG, LJ, NR

ja SK suhtes, tuleb maakohtu otsus tühistada nende suhtes avalik-õigusliku nõudeavalduse

rahuldamise osas ning jätta avalik-õiguslik nõudeavaldus KrMS § 310 lg 2 alusel nende

suhtes läbi vaatamata.

13.2

N. Petsenevskaja kaitsja väitel on kohtu väide, et Maksu- ja Tolliamet esitas avalik-

õigusliku nõudeavalduse 9. jaanuaril 2019, eksitav. Tegelikult esitas Maksu- ja Tolliamet

avalik-õigusliku nõudeavalduse 7. veebruaril 2018. Kaitsja leiab, et nõudeavalduse esitamise

aega on näidatud hilisemana, sest raamatupidajate kui füüsiliste isikute vastu on nõue esitatud

MKS § 41 lg 1 ja 3 alusel, viimane jõustus aga 1. jaanuaril 2019. Apellatsiooni kohaselt saab

füüsilise isiku vastu esitada avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada üksnes juhul, kui

maksukohustus on lõppenud (puudub ettevõte, kellelt seda sisse nõuda). Apellatsiooni

kohaselt puudus nõudeavalduse esitamise ajal MKS § 41 lg-st 3 tulenev alus selle esitamiseks,

sest juriidilise isiku Restoplus OÜ maksukohustus ei olnud lõppenud.

Kaitsja käsitlus on ekslik. Maksu ja Tolliamet ei ole avalik-õigusliku nõudeavalduse

esitamisel KMS § 41 lg-le 3 tuginenud (nõudeavalduse õiguslike aluste jaotises on viidatud

üksnes KMS § 41 lg-le 1) ega pidanudki tuginema. Maakohus on seoses sellega, et OÜ

Emerana ja OÜ Restoplus kustutati 7. oktoobril 2019 (ehk pärast täpsustatud nõudeavalduse

esitamist) äriregistrist, otsuse punktis 767 KMS § 41 lg-t 3 küll käsitlenud, kuid asunud

seisukohale, et selle kohaldamiseks puudub vajadus, sest maksukohustus, pole lõppenud.

Kuna nõudeavaldus ei tugine MKS § 41 lg-le 3, on alusetu ka kaitsja väide, nagu oleks

maakohus käsitanud avalik-õiguslikku nõudeavaldust pärast 1. jaanuari 2019 esitatuna, et

tugineda 1. jaanuaril 2019 jõustunud MKS § 41 lg 3 muudatusele.

Alusetu on apellatsioonis väidetu, nagu tuleneks avalik-õigusliku nõudeavalduse füüsilise

isiku vastu esitamise õigus MKS §-st 41 lg-st 3. MKS § 41 lg 3 ütleb 1. jaanuaril 2019

jõustunud redaktsioonis, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus „ei lõpe

maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg

sisse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise teel“. MKS § 41 lg 1 näeb ette,

et isik, kes on süüdi mõistetud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt

toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

Seega on säte, millest tuleneb füüsiliste isikute vastutus, MKS § 41 lg 1. MKS § 41 lg 3

täiendab sama paragrahvi lõiget 1 ses mõttes, et näeb ette, et MKS § 41 lg-s 1 nimetatud

isikutelt – kuriteo toimepanijatelt – saab maksuvõlga sisse nõuda ka pärast maksukohustuste

lõppu. Seejuures tuleneb sätte sõnastusest üheselt, et õigus kuriteo toimepanijatelt

maksuvõlga sisse nõuda ei teki pärast maksukohustuse lõppu, vaid juba eelnevalt olemas olev

õigus neilt maksuvõlga sisse nõuda kestab edasi: MKS § 41 lg 3 ütleb, et „paragrahvi lõikes 1

nimetatud vastutus ei lõpe maksukohustuse lõppemisega“. Teistsuguseks järelduseks ei anna

põhjust ka apellatsioonis viidatud 96 lg 5 – tegemist ei ole sättega, mis reguleeriks

maksunõude esitamist maksukuriteo toimepanija(te) vastu. MKS § 96 lg 5 ise ütleb, et selles

sätestatud tingimus kehtib MKS §-des 30–40 nimetatud isikutele. Seega ei laiene see MKS §

41 lg-s 1 nimetatud isikuile.

Eelnevast tulenevalt on apellatsioonis füüsiliste isikute vastutuse aluseks olevaks sätteks

peetud MKS § 41 lg 3 säte, mille kohaldamiseks tekib vajadus juhul, kui maksukohustus on

lõppenud. 9. jaanuaril 2019 esitatud täpsustatud avalik-õiguslikus nõudeavalduses ei ole

tuginetud väitele, et maksukohustus on lõppenud; vastupidi: nõudeavaldus on esitatud ka

Emerana OÜ ja Restoplus OÜ vastu ning nõudeavalduses on taotletud nende maksukohustuse

kindlaks määramist. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hoolimata sellest, et Restoplus

OÜ ja Emerana OÜ on registrist kustutatud, läks maksukohustus üle nende õigusjärglasele

ega ole lõppenud. Sellele ei ole vaielnud vastu ka S. Petsenevskaja kaitsja. Vastupidi, ka

kaitsja on just rõhutanud, et maksukohustus pole lõppenud.

Apellatsioonist võib järeldada, et kaitsja arusaama kohaselt tekkis Maksu ja Tolliameti õigus

avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitada 1. jaanuaril 2019, sest siis täiendati maksukorralduse

seadust avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise õigusega. Selline seisukoht on ekslik –

avalik-õiguslik nõudeavaldus on kriminaalmenetluse instituut. Selle kehtestamisel

kriminaalmenetluse seadustikus 1. jaanuaril 2017 tekkis õigus kriminaalmenetluses selline

nõudeavaldus esitada kõigil isikuil, kellele kriminaalmenetluse seadustik selle õiguse andis.

KrMS § 381 lg 2 andis vastava õiguse avaliku võimu kandjale, mis tähendab, et vastav õigus

tekkis ka Maksu- ja Tolliametil.

MKS § 41 lg 3 täiendamine avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise võimalusega ei

tähendanud seda, et alles siis oleks antud Maksu- ja Tolliametile üldine volitus avalik-

õiguslikke nõudeavaldusi esitada. MKS § 41 lg-st 3 tuleneb, et selles reguleeritud olukorras

saab maksuvõlga sisse nõuda vaid kohtumenetluses ning kuna kriminaalmenetluses oli loodud

uus nõudeavalduse viis, täiendati MKS § 41 lg-t 3, lisades tsiviilhagile avalik-õigusliku

nõudeavalduse. See, et selles sättes on maksuhaldurile antud suunis, kuidas kindlas olukorras

maksuvõlga sisse nõuda, ei tähenda, et maksuhaldur muudel juhtudel ei või kasutada õigust

esitada avalik-õiguslik maksunõue.

Kuna avalik-õigusliku nõudevalduse esitamise õigus kehtis alates 1. jaanuarist 2017, on

alusetu kaitsja väide, et füüsilistelt isikutelt ei saa maksuvõlga sisse nõuda, kuna varjatud

maksukohustuse tekkimise ajal ei olnud Maksu- ja Tolliametil õigust esitada avalik-õiguslik

nõudeavaldus.

Eelnevast tulenevalt ei näita N. Petsenevskaja kaitsja argumendid, et Maksu- ja Tolliametil

polnud õigust füüsiliste isikute vastu avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitada.

13.2

Avalik-õiguslikule nõudeavaldusele vastu vaieldes on kaitsjad seadnud kahtluse alla

selle vastavuse seaduses esitatud nõuetele.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väitega, nagu puuduks avalik-õiguslikus nõudeavalduses

õiguslik alus ja konkreetseid süüdistatavaid puudutav faktiline põhjendus. Nõudeavalduses on

ära toodud maksuseaduste normid, mida deklaratsioonides maksukohustust varjates rikuti,

samuti on viidatud MKS § 92 lg 1 p-st 2 tulenevale maksuhalduri õigusele määrata tasumisele

kuuluv maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille

tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel

maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda

vastavalt maksuseadusele.

Lisaks sellele on viidatud MKS § 41 lg-le 1, mis annab nõude avalik-õigusliku aluse, öeldes,

et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo

toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega. Just viimasest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul

õiguslik alus, mille alusel vastutavad Emerana OÜ ja Restoplus OÜ maksukohustuse eest

nõudeavalduses loetletud isikud – sisuliselt tuleneb nõudeavalduses loetletud isikute vastutus

nende suhtes tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest. Ühtlasi on kahtlustuse teksti kasutades

esitatud faktilised asjaolud, millel põhinevad väited maksukohustuste varjamise ja selle

ulatuse kohta ning süüdistatavate rolli kohta selles (st asjaolud, millest tulenevalt oli

nõudeavalduse esitajal alust eeldada, et isikute suhtes, kelle vastu on nõudeavaldus esitatud,

tehakse süüdimõistev kohtuotsus). Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul toodud

avalik-õiguslikus nõudeavalduses ära nii vajalikud õiguslikud alused kui ka faktilised

asjaolud.

Mitmes apellatsioonis on märgitud, et nõudeavaldus tugineb vaid ühele tõendile –

maksuarvestusele. Sellesse tõendisse puutuvalt on korratud H. Hirve ja P. Gammeri KarS §

3891 lg 2 järgi süüdi tunnistamisele esitatud vastuväiteid, mille kohaselt on tegemist lubamatu

tõendiga ning selles esitatud maksuarvestus on ekslik. Nendele argumentidele on

ringkonnakohus vastanud KarS § 3891 lg 2 käsitluse raames, leides, et tegemist on lubatava

tõendiga, mille andmetele on võimalik tugineda.

Mitmes apellatsioonis on heidetud ette veel seda, et maksuarvestus tugineb valdavalt

prokuratuuri tuvastatud asjaoludele Apellandi hinnangul peaks olukord olema vastupidine –

maksukohustuse suurust ei tuvasta Politsei- ja Piirivalveamet ega prokuratuur, vaid see on

Maksu- ja Tolliameti pädevuses. H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjate apellatsioonides on avalik-

õigusliku nõudeavalusega seonduvalt leitud, et selle tõendiga ei saa tõendada, et

maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid H. Hirve ja P. Gammeri tegevuse tulemusel ja

juhtimisel. Kaitsjad on seisukohal, et KrMS § 1542 p 5 kohaselt ei saa avaliku võimu kandja

avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitades tugineda üldistatult prokuratuuri tõendikogumile,

vaid peab nõudeavalduses märkima tõendid, mis kinnitavad nõude aluseks olevaid asjaolusid

ja millele kannatanu soovib tugineda, sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist.

Ringkonnakohus tõdeb, et KrMS § 1542 p 5 sõnastus „sõltumata prokuratuuri esitatavast

tõendikogumist“ võib olla segadust tekitav ja jätta mulje, et avalik-õiguslikus nõudeavalduses

tuleb nimetada kõik tõendid, millele kannatanu soovib tugineda, pööramata seejuures

tähelepanu sellele, mis tõendid esitab prokuratuur (kuna analoogses sõnastuses punkt on ka

tsiviilhagile esitatavate nõudmiste seas (KrMS § 1541 p 5), kehtiks see ka tsiviilhagi puhul).

Kahetsusväärselt ei anna seda sätet sisaldanud eelnõu seletuskiri vastust, mis on olnud

seadusandja tahe. Ringkonnakohus leiab aga, et arvestades kannatanu ja prokuratuuri rolli

menetluses, kannatanule antud õigusi ja prokuratuuri pädevust, ei ole olnud kõnealuse sätte

mõte kohustada kannatanut esitama tõendeid nii, et nii kahju kui ka süüdistatava süü oleks

tuvastatav prokuratuuri tõenditest sõltumata. KrMS § 30 lg-le 1 esindab riiklikku süüdistust

kohtus prokuratuur, mis tähendab, et eeskätt prokuratuuri ülesanne on tõendada süüdistatava

süüd. Seetõttu ei näe kohtukolleegium põhjust, miks peaks kannatanu tooma välja kõik

tõendid, sh süüd tõendavad. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on selle sätte rõhuasetus sätte

esimesel poolel, st sellel, et kannatanul on õigus ise tõendada tema hinnangul olulisi

asjaolusid. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul sätte mõte see, et kannatanul on

prokurörist sõltumatult õigus tõendada asjaolusid, mida ta vajalikuks peab. Samas tuleneb

sellest, et kannatanul ei ole kohustust üle tõendada samu asjaolusid, mida peab tõendama

prokurör, ning sellest tulenevalt ei ole kannatanul kohustust tuua nõudeavalduses välja ka

kõiki prokuratuuri tõendeid, mida ta oluliseks peab.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna süüdistatava süü tõendamine on eeskätt prokuröri

pädevuses, ei ole kannatanu ülesanne eraldi tõendada süüdistatavate rolli kuriteo

toimepanemisel, seda enam, et ka MKS § 41 lg 1 ei nõua isiku vastutuse jaoks tema tegevuse

tuvastamist, vaid fakti, et ta on süüdi tunnistatud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus igati

põhjendatuks seda, et Maksu- ja Tolliameti esindaja deklareeris, et tugineb prokuratuuri

väidetele ja tõenditele.

Kuigi põhimõtteliselt on prokuratuuri ülesanne tõendada KarS § 3891 lg 2 kontekstis mh seda,

et maksukohustust on varjatud eriti suurele kahjule vastava summa ulatuses, ei ole selleks

siiski vajalik täpse summa tuvastamine, vaid piisab selle ära näitamisest, et maksukohustust

varjati enam kui 400 000 euro väärtuses. Sellest tulenevalt oligi kannatanu keskne ülesanne

ära näidata see, kui suur on konkreetse süüdistatava vastu esitatav maksunõue, ning

põhjendada seda. Nii on mõistetav ka see, et kannatanu on pidanud vajalikuks eraldi viidata

maksuarvestusele ja käsitleda sellest nähtuvaid andmeid.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad on leidnud apellatsioonis veel sedagi, et arusaamatuks jääb,

miks on H. Hirve ja P. Gammeri vastu esitatud nõue just nõudeavalduses nimetatud ulatuses.

H. Hirve ja P. Gammeri vastu on esitatud nõue kogu Emerana OÜ ja Restoplus OÜ vähem

makstud maksusumma ulatuses. Nõudeavalduses on välja toodud, et H. Hirv ja P. Gammer

juhtisid ja kontrollisid maksuhaldurile valeandmete esitamist. Seega põhineb nõude suurus

asjaolul, et kogu ulatuses on deklaratsioonides esitatud valeandmeid H. Hirve ja P. Gammeri

juhtimisel. Kuna maakohus mõistis H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 3891 lg 2 järgi süüdi, on

MKS § 41 lg-st 1 tulenev nende vastutuse eeldus täidetud.

13.4

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonide argumendid ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas (v.a

osas, milles see tuleb jätta süüdistatavate suhtes läbi vaatamata kuriteo aegumise tõttu).

14. MiniCredit AS (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi

14.1

GBGrupp Holding OÜ esindajad leiavad, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata põhjusel, et

AS MiniCredit (pankrotis) ei saanud hagi enda nimel esitada, mistõttu on hagi ebaõigesti

menetlusse võetud ja menetletud. Pärast pankroti väljakuulutamist ei saa pankrotivõlgnik ise

osaleda menetlusosalisena üheski menetluses. Õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses

menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata

pankrotivarasse, läheb üle pankrotihaldurile. Seega oleks tsiviilhagi saanud ja pidanud enda

nimel esitama AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur, mida pankrotihaldur apellantide

väitel teinud ei ole. See väide ei pea paika. Süüdistusaktiga koos kohtusse saadetud

tsiviilhagis on märgitud tsiviilhagi esitajana AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Krupp. Tsiviilhagi on esitanud kannatanu lepinguline esindaja Kerli Kaasik. Tsiviilhagile

lisatud volikirja kohaselt on Kerli Kaasikule andnud volituse enda esindamiseks tsiviilhagi

esitamisel kriminaalasjas AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp.

14.2

GBGrupp Holding OÜ esindajad leiavad, et osaühing on alusetult menetlusse

kaasatatud ning tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Nimelt on tsiviilkostjaks isik, kes

vastutab süüdistatava tekitatud kahju eest. GBGrupp Holding OÜ ei vastuta ühegi

süüdistavaks oleva isiku tekitatud kahju eest või muude nõuete, sh väidetavate alusetu

rikastumise nõuete eest.Selleks, et GBGrupp Holding OÜ suhtes oleks teoreetiliselt võimalik

tsiviilhagi rahuldada, peaks GBGrupp Holding OÜ juhatuse liige olema põhjustanud

kannatanule kahju teoga, mida saaks seeläbi ette heita ka GBGrupp Holding OÜ-le. Ainus

süüdistatav, kelle tegevusest tulenevat vastutust oleks võimalik teoreetiliselt Escado Grupp

OÜ-le üle kanda ja omistada, on J.Lipendina, kuid J.Lipendina mõisteti KarS § 255 lg 1 ja

KarS § 202 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks. IG ega V. Jaroševitši tegevus ei ole

Escado Grupp OÜ-le ega GBGrupp Holding OÜ-le omistatav.

Ringkonnakohus kolmanda isiku esindajate seisukohaga ei nõustu. Tsiviilkostja mõiste

andvast KrMS §-st 39 ei tulene, et tsiviilkostja staatus sõltuks tema seotusest süüdistatavaga.

Tsiviilkostja on füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav,

kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud

kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, või kelle vastu kannatanul on seaduse järgi

asjaõiguslik õiguste taastamise või alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille eesmärk on

kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või

heastamine. Seega võib tsiviilkostja olla igaüks, kelle vastu on võimalik esitada alusetu

rikastumise nõue, mis tugineb kriminaalmenetluse esemeks oleva teo asjaoludele. Maakohus

on rahuldanud MiniCredit AS tsiviilhagi GBGrupp Holding OÜ vastu VÕS § 1027 ja § 1028

lg 1 ehk just alusetu rikastumise sätete alusel. Tsiviilhagi tugineb väitele, et GBGrupp

Holding OÜ õiguslik eelkäija Escado Grupp OÜ rikastus tänu sellele, et MiniCredit AS tegi

Escado Grupp OÜ-le makseid alusetute rendiarvete alusel. IG ja V. Jaroševitši süüdistus

põhineb just argumendil, et IG omastas neid makseid tehes MiniCredit vara Escado Grupp

OÜ kasuks ning V. Jaroševitš aitas sellele kaasa. KarS § 201 lg 1 kohaselt võib omastamine

seisneda vara kolmanda isiku kasuks pööramises. Seejuures ei ole nõutav, et isik, kelle kasuks

vara pööratakse, ise karistusõiguslikult vastutaks. Seetõttu ei ole asjassepuutuv väide, et

Escado Grupp OÜ juhatuse liikme J. Lipendina mõisteti KarS § 255 lg 1 ja KarS § 202 lg 2 p

2 järgi õigeks, ega see, et IG ega V. Jaroševitši teod ei ole GBGrupp Holding OÜ-le

omistatavad. Oluline on fakt, et Escado Grupp OÜ sai nende kuriteo tulemusel õigusliku

aluseta MiniCredit AS-i varasid ja rikastus selle tulemusel. Sellest tulenevalt on maakohus

tuginenud ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult alusetu rikastumise sätetele.

14.3

Tsiviilkostja esindajate apellatsiooni kohaselt on AS-i MiniCredit (pankrotis)

väidetavad nõuded GBGrupp Holding OÜ vastu aegunud, kuid kohus ei ole otsuse tegemisel

aegumise vastuväitega arvestanud. Ringkonnakohus väitega, et nõuded on aegunud, ei nõustu.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. veebruari 2022 otsusest tsiviilasjas nr 2-19-3736 tuleneb, et

kui AS MiniCrediti juhatuse liige V. Jaroševitš osales võlgnikust raha väljaviimises isikute

eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 mõttes, tuleb TsÜS §

150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja alguseks lugeda aega, mil võlgnikule tekkinud kahjust ja

seda hüvitama kohustatud isikust sai teada võlgniku pankrotihaldur. Praeguses menetluses on

see, et V. Jaroševitš osales kaasaaitajana AS-st MiniCredit raha välja viimises, leidnud

tuvastamist. Seega tuleb lugeda aegumistähtaja alguseks aega, mil võlgnikule tekkinud

kahjust sai teada pankrotihaldur. Viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt sai pankrotihaldur

alusetutest rendiarvetest teada kriminaalasja materjalidest. Tsiviilhagist tulenevalt võib nõude

aluseks olevatest asjaoludest teada saamise ajaks lugeda 19. septembrit 2018. Seega ei olnud

tsiviilhagi esitamise ajaks 20. septembril 2018 nõue aegunud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt

peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks.

14.4

Apellatsioonis on leitud, et isegi kui eeldada, et toimunud on alusetu rikastumine, on

hagi esitatud ebaõige tsiviilkostja vastu. Escado Grupp OÜ-le ülekandeid tehes täitis AS

MiniCredit (pankrotis) maksekäsundit. AS-le MiniCredit oli antud maksekäsund või korraldus

maksta X asunud kassast saadud sularaha koos teenustasuga tagasi nii, et AS MiniCredit

(pankrotis) teeb ülekanded Escado Grupp OÜ-le. Selliselt loeti täidetuks AS-i MiniCredit

kohustus tagastada H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevate äriühingute kassasse sealt

välja makstud sularaha. VÕS § 1029 näeb ette, et kui üleandja on võlausaldaja või isiku

korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib

ta VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või

isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. Erinevalt apellantidest ei leia ringkonnakohus,

et viidatud asjaoludest tulenevalt oleks tsiviilhagi esitatud ebaõige tsiviilkostja vastu.

Tuvastamist pole leidnud, et vastav korraldus oleks antud muul moel, kui rendiarve kujul.

Kuigi tsiviilkostja on esitanud väite, et AS MiniCredit täitis maksekäsundi kolmandale

isikule, pole apellatsioonis välja toodud, kes oli maksekäsundi andja, ega esitatud seda

tõendavaid tõendeid.

14.5

Mis puutub apellatsioonis esitatud väitesse, et puudub alusetu rikastumise koosseis,

sest pole omastamistegu, siis omastamine leidis ringkonnakohtu hinnangul tuvastamist, tõsi

küll, väiksemas ulatuses kui maakohtu otsuse kohaselt. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud

tsiviilhagi rahuldamine sellises ulatuses, nagu seda tegi maakohus. Ringkonnakohus luges

tõendatuks, et Escado Grupp OÜ kasuks pöörati MiniCredit AS-i (pankrotis) vara 100 540,31

euro ulatuses. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust eraldi analüüsida apellatsiooni väidet, et

maakohus mõistis OÜ-lt GBGrupp Holding AS MiniCredit (pankrotis) kasuks välja

apellatsioonis taotletust suurema hüvitise. Mis puutub tsiviilkostja esindaja väitesse, et AS-i

MiniCredit ainuaktsionär GBG Oil OÜ on 1. augustil 2018. a võtnud vaidluste vältimiseks

vastu AS-i MiniCredit (pankrotis) ainuaktsionäri otsuse selle kohta, et praeguses

kriminaalasjas lahendatava tsiviilhagi aluseks olevaid maksed on igal juhul tegeliku kasusaaja

poolt heaks kiidetud, siis tuleb pöörata tähelepanu sellele, et Harju Maakohtu 5. oktoobri

2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11518 oli välja kuulutatud AS MiniCredit (pankrotis)

pankrot. Nagu tsiviilkostja esindajate apellatsiooniski märgitud, tähendas see, et vastavalt

pankrotiseaduse § 35 lg 1 p-le 2 läks võlgniku vara valitsemise õigus üle pankrotihaldurile. 1.

augustil 2018 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 4 keelas juriidilisest isikust võlgnikul mistahes

tehingud. Seega ei olnud GBG Oil OÜ-l ringkonnakohtu hinnangul 1. augustil 2018 õigust

AS MiniCredit (pankrotis) vara puudutavaid otsuseid vastu võtta.

14.6

Kuna ringkonnakohus tuvastas, et MiniCredit AS sai rendiarveid tasudes vastu

sularaha, kuid väiksemas ulatuses, tulen maakohtu otsus OÜ-lt GBGrupp Holding AS

MiniCredit (pankrotis) kasuks 597 319,01 euro välja mõistmise osas tühistada ja mõista AS

MiniCredit (pankrotis) kasuks välja 100 540,31 eurot.

14.7

Eelnevast tulenevalt tuleb jätta tsiviilhagi tagamiseks muutmata Harju Maakohtu 29.

novembri 2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-705 seatud arest sõiduautole Bentley

Continental GTS (registreerimisnumbriga BBBBB). Tsiviilkostja esindajad on apellatsioonis

taotlenud maakohtu otsuse tühistamist sõiduauto Bentley Continental GTS (reg. nr. BB 888)

hoiustamise kulu GBGrupp Holding OÜ-lt riigituludesse välja mõistmise osas. Kuna

ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, kuid mõistis tsiviilkostjalt kannatanu kasuks

ikkagi välja kahjuhüvitise, mille tagamiseks on põhjust jätta sõiduauto arestituks, leiab

ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et KrMS § 182 lg 3 alusel tuleb auto hoiustamise kulu

jätta tsiviilkostja kanda.

Arvestades aga seda, et ringkonnakohus rahuldas kannatanu nõude oluliselt väiksemas

ulatuses kui maakohus, puudub alus nõude jätkuvaks tagamiseks Harju maakonnas XXX

kinnistule (registriosa nr KKKKKKK) seatud kohtuliku hüpoteegiga summas 473 093,59

eurot AS MiniCredit (pankrotis) kasuks. Seega tuleb nõude tagamine ses osas tühistada.

TsMS § 388 lg 6 kohaselt omandab kohtuliku hüpoteegi seadmist ette nägeva nõude tagamise

tühistamise korral hüpoteegi kinnisasja omanik.

15. Konfiskeerimine

15.1

Prokuratuur on taotlenud kohaldada laiendatud konfiskeerimist või selle asendamist

VS, IG, SP ja kolmanda isiku OP suhtes. Need taotlused põhinevad eeldusel, et kohus mõistab

VS, IG ja SP süüdi KarS § 255 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, ei ole

laiendatud konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks alust.

15.2

J. Lipendina puhul taotleb prokuratuur KarS § 255 lg 2 p 2, KarS § 3891 lg 4, KarS §

832 lg 1 ja § 84 alusel mõista laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 123 829,70

eurot. St see taotlus ei põhine ainult kuritegelikku ühendusse kuulumise, vaid ka

maksukuriteo süüdistusele.

Ühtlasi taotleb prokuratuur, et ringkonnakohus jätaks laiendatud konfiskeerimise asendamise

tagamiseks arestituks Jelena Lipendina ühisomandi osa kinnistust (registriosa nr KKKKKKK)

asukohaga XXX (väärtus 98 250 eurot), samuti Harju Maakohtu 26.09.2018 määrusega asjas

1-18-6484 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud püstoli ja käekellad.

Selle taotlusega seoses tuleb märkida esiteks seda, et taotlus põhineb muu hulgas süüdistusel

KarS § 255 lg1 järgi, milles J. Lipendina õigeksmõistmine jääb muutmata. Teiseks on

prokuratuur deklareerinud apellatsioonis, et nõustub maakohtuga, et arvestades J. Lipendinal

lasuvaid maksukohustusi, võib jätta tema suhtes vara laiendatud konfiskeerimise

kohaldamata. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamine oleks põhjendatud juhul, kui

ringkonnakohus asub J. Lipendina avalik-õiguslikust nõudeavaldusest tulenevate kohustuste

osas maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus jäi ses osas maakohtuga samale

seisukohale. Järelikult ei ole taotluse rahuldamiseks alust.

15.3

Maakohus on H. Hirvelt KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerinud vara 9810 euro eest:

Can-Am Spyderi orienteeruva turuväärtusega 7500 eurot ning sularaha 2310 eurot. Lisaks

sellele on maakohus mõistnud H. Hirvelt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 1

000 000 eurot.

P. Gammerilt on maakohus konfiskeerinud Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega

asjas 1-18-987 arestitud sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 registreerimismärgiga LLLLLL,

Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6498 arestitud sularaha 15 345

eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela ning SSS, Tallinn asuva kinnistu

enampakkumise tulemist Rahandusministeeriumi deposiitkontole kantud summa 107 564,80

eurot. Lisaks sellele mõistis kohus KarS § 3891 lg 4, § 832 lg 1 ja § 84 alusel laiendatud

konfiskeerimise asendamiseks P. Gammerilt välja 1 000 000 eurot.

H. Hirve ja P. Gammeri kaitsjad vaidlustavad nii H. Hirve ja P. Gammeri vara konfiskeerimist

kui ka konfiskeerimise asendamiseks 1 000 000 euro välja mõistmist. Väitele, et H. Hirv ega

P. Gammer pole saanud kuritegelikku tulu, on oma apellatsioonides tuginenud ka kolmandate

isikute esindajad.

Prokuratuur see-eest maakohtu neid otsustusi ei vaidlusta, mis tähendab, et maakohtu

otsusega konfiskeeritu ja konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetu väärtus seab piirid ka

ringkonnakohtu konfiskeerimist või selle asendamist puudutavatele otsustustele.

Maakohus põhjendas laiendatud konfiskeerimise kohaldamist ning laiendatud konfiskeerimise

asendamiseks rahasumma välja mõistmist H. Hirve ja P. Gammeri KarS § 3891 lg 2 järgi

süüdi tunnistamisega. Kohus tuvastas, et ajavahemikus 2015–2017 esitati H. Hirve ja P.

Gammeri juhtimisel valeandmeid Emerana OÜ ja Restoplus OÜ TSD-des ja KMD-des, mille

tulemusena jäeti tasumata maksud kogusummas 4 561 484,57 eurot. Muu hulgas seisnes

kuritegu selles, et varjati äriühingu käivet, mille abil moodustus n-ö mitteametlik kassa, ning

osaliselt jäeti deklareerimata töötajatele ja teistele isikutele tehtavad väljamaksed ja jäeti

täitmata maksu- ja kinnipidamiskohustus. Tõsiasi, et süüdistatavad said vahetult sellise

tegevuse tulemusena tulu, on tõendatud sellega, et kohtu tuvastatu kohaselt said H. Hirv ja P.

Gammer samal ajavahemikul nn mitteametlikust kassast väljamakseid ja sellest kaeti ka

mitmesuguseid nende isiklikke kulusid. Maakohus võttis arvesse ka H. Hirve ja P. Gammeri

ametlikke sissetulekuid ajavahemikus jaanuar 2011 – veebruar 2018. Konfiskeeritavate

vallasasjade kohta leidis kohus, et need on soetatud tõenäoliselt sularaha arvel ehk tõenäoliselt

on kasutatud maksukuriteost pärit raha. Ka kinnistu kohta märkis kohus, et selle soetamiseks

saadud vara seaduslikku päritolu pole tõendatud.

15.4

Mis puutub nii H. Hirvelt kui ka P. Gammerilt 1 000 000 euro välja mõistmisesse

laiendatud konfiskeerimise asendamiseks, siis tuleb möönda, et maakohtu otsuses ei ole

esitatud arvutuskäiku või muud põhjalikku argumentatsiooni, mille alusel kohus sellise

summa kindlaks määras. Arvestada tuleb aga sellega, et KarS § 832 lg 1, mille asendamiseks

kohus kõnealuse summa välja mõistis, annabki kohtule kaalutlusõiguse vara konfiskeerimise

ulatuse suhtes. Nõutav on, et kuriteo olemusest, erinevusest isiku legaalse tulu ja varalise

seisundi, kulude või elatustaseme vahel või mõnel muul põhjusel oleks alust arvata, et isik on

saanud konfiskeeritavas suurusjärgus vara kuriteo tulemusel.

Maakohus on konfiskeeritava vara ja selle asendamiseks välja mõistetava rahasumma ulatust

seostanud sellega, mis ulatuses tehti H. Hirvele ja P. Gammerile failis PB isiklik.xls

kajastatud väljamakseid. Apellatsioonides on leitud, et failile PB isiklik.xls ei või tugineda.

Rõhutatud on, et tegemist ei ole algfailiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see tähtsust.

Nagu kaitsjate apellatsioonideski märgitud, tugineb see fail J. Lipendina ütluste kohaselt

teistest raamatupidamist kajastavatest failidest pärit andmetele, st tegemist on failiga, millesse

on lihtsalt koondatud teistest failidest nähtuvad väljamaksed. Seda, et H. Hirv ja P. Gammer

väljamakseid said, pole vaidlustatud ka nende huvides esitatud apellatsioonides.

Veel on kaitsjad vaielnud failile PB isiklik.xls tuginemisele vastu väitega, et see fail ega selle

alusfailiks olevad xls-failid ei kajasta H. Hirve ega P. Gammeri kulusid, vaid väljamakseid

teinud äriühingute kulusid, mistõttu ei ole õige lisada vastavaid summasid P. Gammeri ja H.

Hirve kriminaaltulu arvestusse. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Kulusid kandis küll ettevõte,

kuid ta tegi seda H. Hirve ja P. Gammeri huvides, s.t nende eest. Tänu sellele, et ettevõte

kandis kulutusi H. Hirve ja P. Gammeri eest, said H. Hirv ja P. Gammer kasu seeläbi, et nende

endi vara ei vähenenud, või said nad hüvesid (nt kasutasid autot), mille eest ei pidanud ise

tasuma. Seetõttu ongi põhjust lugeda ettevõtete kulud H. Hirve ja P. Gammeri tuludeks. See,

et H. Hirve ja P. Gammeri huvides tehtavaid kulutusi kandis ettevõte, tähendabki, et H. Hirv

ja P. Gammer said ettevõtete arvel tulu.

Apellatsioonides on väidetud veel, et xls-failidest nähtuvad sularahaväljamaksed H. Hirvele ja

P. Gammerile on tehtud neile kuulunud äriühingute legaalsest majandustegevusest laekunud

rahaliste vahendite arvelt. Seega ei ole tegemist teadmata päritolu sularahaga, vaid äriühingute

varast osanikele tehtud väljamaksetega. Asjaolu, et vastavad äriühingud on esitanud

deklaratsioonides ebaõigeid andmeid, ei muuda apellantide arvates H. Hirvele ja P.

Gammerile äriühingu varast tehtud makseid maksukuriteoga seotud ja seega ebaseaduslikuks

rahaks.

Ringkonnakohus ei jaga aga apellantide seisukohta, et H. Hirve ja P. Gammeri varade puhul ei

saa rääkida selle teadmata päritolust, ega seisukohta, et tehtud väljamaksed ei ole

maksukuritegudega seotud. Asjaolu, et on teada, et H. Hirv ja P. Gammer said rahalisi

vahendeid nende kontrolli all olevatest ettevõtetest, ei tähenda, et ei saaks rääkida vara

teadmata päritolust KarS § 832 lg 1 kontekstis. Teadmata päritolu tähendab siinkohal, et

üheselt tuvastatav pole raha legaalne päritolu. Kuivõrd maakohus kohaldas laiendatud

konfiskeerimist maksukuriteole viidates, ongi eeldus see, et rahalised vahendid pärinevad H.

Hirve ja P. Gammeri kontrolli all olevast ettevõttest (ettevõtetest), kuna H. Hirve ja P.

Gammeri kontrolli all olevad ettevõtted on pannud toime maksukuritegusid, on aga küsimus

selles, kuivõrd saab saadud rahalisi vahendeid pidada legaalsel teel saaduiks. See küsimus on

seda põhjendatum, et kuigi apellatsioonides on väidetud, et süüdistatavatel oli võimalik saada

ettevõtlustulu, ei ole tõenditele tuginedes näidatud, et sellise ettevõtlustulu jagamine oleks

ettenähtud korras otsustatud, raamatupidamises korrektselt vormistatud jne. Vastupidi: H.

Hirve ja P. Gammeri kaitsjad on sisuliselt ise esitanud väite, et raha täpne päritolu pole

tuvastatav, väites, et sularahakassast tehtud väljamaksed on tehtud küll H. Hirve ja P.

Gammeri ettevõtete arvel, kuid täpselt pole tuvastatav, millise ettevõtte arvel, sest kassas oli

eri ettevõtete raha ja selle kohta, mis ettevõtte arvelt kassast raha välja maksti, arvet ei peetud.

Nagu öeldud, on vara teadmata päritolu puhul rõhuasetus sellel, et teada pole, et tegemist

oleks legaalsel teel saadud varaga. See, et maksukohustust varjanud ettevõtetel oli iseenesest

legaalne käive, ei välista neilt ettevõtetelt saadu lugemist kuritegelikul teel saadud varaks.

Maksukohustuse varjamise ehk kuriteo toimepanemise tulemusel jääb ulatuses, milles oleks

tulnud maksu maksta, ettevõttele rohkem rahalisi vahendeid kätte. On tõsi, et ainuüksi

deklareerimiskohustuse rikkumine riigi maksunõude olemasolu ega suurust ei mõjuta,

mistõttu tegeliku maksukohustuse deklareerimata jätmist reeglina isiku vara väärtust

suurendavaks ei loeta. Samas juhul, kui riigil pole võimalik maksusummat

maksukohustuslaselt reaalselt sisse nõuda, on maksukohustuse varjamise teel ettevõttele

hoitud raha käsitatav kuritegelikul teel saadud varana. (RKKKm 3-1-1-52-15 p 31).

Eelnevast tulenevalt ei saa kuritegelikul teel saadud varaks lugeda süüdistuses toodud

ajavahemikul H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud väljamakseid, kuna selle maksukohustuse

maksma panekuks on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus, st riik on esitanud maksunõude.

Küll saab kuriteo tulemusel saadud varaks pidada varem maksmata jäetud maksude arvel

ettevõttele hoitud raha. Kui ettevõtted tegid P. Gammerile ja H. Hirvele, kes olid

maksukuriteo kaastäideviijad, väljamakseid, said viimased maksukuriteo arvel kasu. Enne

2015 aastat varjatud maksukohustusest tuleneva maksusumma määramise tähtaeg on MKS §

98 lg-st 1 möödunud.

Ringkonnakohtu hinnangul on sellest lähtunud ka maakohus. Kuigi kohus on esmalt viidanud

sellele, mis ulatuses said H. Hirv ja P. Gammer nn mitteametlikust kassast sularahas

väljamakseid ajavahemikus 2011-2018, on kohus ühtlasi tõdenud, et ajavahemikus 2015–

2017 saadut on käsitatud OÜ Restoplus vahenditest väljamakstud erisoodustusena ja vastavalt

maksustatud, mistõttu on prokuratuur lugenud seda seaduslikuks tuluks. Kokkuvõtvalt on

kohus möönnud, et sel ajavahemikul saadud kuritegelik tulu on hõlmatud avalik-õigusliku

nõudeavaldusega. Kuivõrd maakohus ei ole seega konfiskeerimisel ja konfiskeerimise

asendamisel lähtunudki sellest, et H. Hirv ja P. Gammer said kuritegelikku tulu aastatel 2015–

2017, on ringkonnakohtu hinnangul alusetu kaitsjate apellatsioonides väljendatud seisukoht,

et maakohtu arvestus on toonud kaasa selle, et konfiskeerimisotsustus nullib ära selle, et

kohus on perioodil 2015-2017 P. Gammerile ja H. Hirvele kassast tehtud väljamaksed lugenud

nende legaalseks tuluks. Küll tuleb tõdeda, et maakohus ei ole olnud lõpuni järjepidev: kohus

on konfiskeerinud H. Hirvelt ja P. Gammerilt ära võetud sularaha, mille puhul ei ole võimalik

tuvastada, et see on saadud just enne 2015. aastat.

KarS § 832 lg 1 annab kohtule õiguse konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu

vara, kui kuriteo olemus, erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või

elatustaseme vahel või muu põhjus annab aluse eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Niisiis ei tähenda konfiskeerimine KarS §

832 lg 1 alusel vahetult selle vara konfiskeerimist, mis on saadud selle kuriteo tulemusel,

milles isik süüdi tunnistatakse, vaid tegemist on eeldatava kriminaaltulu konfiskeerimisega.

Praeguse menetluse kontekstis tähendab see konfiskeerimist eeldusel, et ettevõtted on samal

moel varjanud maksukohustust ja teinud H. Hirvele ja P. Gammerile väljamakseid ka varem.

Seega ei välista kriminaaltulu konfiskeerimist see, et H. Hirv ja P. Gammer on saanud vara

nende kontrolli all olevatelt ettevõtetelt. Vastupidi: kuna kuritegelikuks tuluks saab pidada

ettevõtete maksmata jäetud makse, on vara laiendatud konfiskeerimise või selle asendamise

eelduseks, et tegemist on varaga, mis võib olla saadud H. Hirve ja P. Gammeri kontrolli all

olnud makse ettenähtust vähem tasunud ettevõtetelt.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjust eeldada, et H. Hirv ja P. Gammer on enne süüdistuses

kirjeldatud maksukuritegu saanud oma kontrolli all olevatelt ettevõtetelt maksukuriteo

tulemusel saadud (säästetud) vara arvel. Maakohus on tuvastanud, et P. Gammer ja H. Hirv on

kontrollinud juba vähemalt 2001. aastast läbi erinevate äriühingute toitlustus- ja

meelelahutusasutusi. Süüdistuses käsitletud ajavahemikul kasutati maksukohustuse

varjamiseks juba välja kujunenud süsteemi, mis tähendab, et tegemist ei olnud süsteemiga,

mida oleks hakatud alles siis rakendama. Seda, et selline süsteem pidi toimima H. Hirve ja P.

Gammeri kontrolli all olevates ettevõtetes juba pikka aega, näitavad ka V. Jaroševitši ja KKi

ütlused. Nende ütluste kohaselt tekitati ka MiniCreditiga seotud nn raharing, mis on

tuvastatav 2009. aastast, ümbrikupalkade maksmiseks. Seejuures räägiti ümbrikupalga

maksmisest kui H. Hirve palga maksmise printsiibist.

Ühtlasi nähtub failist PB isiklik.xls, et ka väljamakseid H. Hirvele ja P. Gammerile tehti

pikema aja jooksul: arvepidamine neile tehtud väljamaksete kohta ulatub välja 2008. aastani.

Seejuures ei ole need väljamaksed 2015. aastale eelnenud aastatel alla hilisematel aastatel

saadutele. Öeldu ei tähenda, et väljamaksed peaks kogu ulatuses olema toimunud

kuritegelikul teel saadud vara arvel, kuid see, et väljamaksete suurus pole väiksem 2015.

aastal ja hiljem tehtud väljamaksetest, annab alust eeldada, et ka nende väljamaksete

tegemisele on aidanud kaasa see, et ettevõtted on osaliselt maksukohustust varjanud.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et kui maksukohustust varjanud ettevõtetel oli piisavalt

legaalsest käibest pärit vahendeid, et H. Hirvele ja P. Gammerile väljamakseid teha, ei ole

alust lugeda tehtud väljamakseid H. Hirve ja P. Gammeri kuritegelikul teel saadud varaks. Kui

ettevõte tegeleb legaalse äritegevusega, kuid paneb toime ka kuritegusid, mille tulemusel saab

vara või vabaneb kohustusest, tähendab see, et kuriteo tulemusel saadud vara (raha) seguneb

muu varaga (praegusel juhul tähendab see, et ei saa mingi tunnuse alusel eristada raha, mis

oleks tulnud maksudena riigile maksta muust ettevõtte rahast). Seetõttu on rahale, mille

maksukohustuse varjajad ettevõttest välja võtavad, kohaldatav KarS § 832 lg 11, mis ütleb:

„Kui kuriteoga saadud vara on segunenud muu varaga, on tegemist osaliselt kuriteoga saadud

varaga. Osaliselt kuriteoga saadud vara loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses

sätestatud ulatuses kuriteoga saadud varaks, mille konfiskeerimine asendatakse käesoleva

seadustiku §-s 84 sätestatud korras.“ Kuigi vahetult hoidis maksude maksmata jätmisega vara

kokku äriühing, kes oleks pidanud makse maksma, tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada

seda, et H. Hirv ja P. Gammer, kes olid ise maksukuriteo kaastäideviijad, kasutasid

maksukuriteo toime pannud ettevõttest pärit rahalisi vahendeid, milles olid legaalsel teel ja

kuriteo tulemusel saadud rahalised vahendid segunenud, suures ulatuses enda kasuks.

Sisuliselt kasutasid nad ettevõtte vara justkui enda oma.

Eelnev tähendab, et ses ulatuses, milles ettevõtted maksude mittemaksmise arvel eeldatavasti

kokku hoidsid, on võimalik mõista kuriteo tulemusel tõenäoliselt kasu saanutelt vara

laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja rahasumma. Ringkonnakohtu hinnangul

tähendab see, et nii kaua, kui rahalised vahendid, mille H. Hirv ja P. Gammer ettevõttest välja

võtsid või mille arvel oma kulusid katsid, ei ületa summasid, milles eeldatavasti oli

maksukohuste varjamise tulemusel makse maksmata jäetud, tuleb H. Hirve ja P. Gammeri

saadut pidada kuritegelikul teel saaduks. Kohtukolleegium ei nõustu väitega, et H. Hirve ja P.

Gammeri kuritegelikul teel saadud tulu saaks olla „äärmisel juhul üksnes see osa tulust, mille

moodustaks juriidilise isiku tulumaks (nt dividendelt maksmata jäänud tulumaks)“. Kuna

kuritegelikul teel saadud tulu moodustab kogu maksusumma, mille äriühing makse maksmata

kokku hoidis, sõltumata sellest, mis maksu ettevõte maksmata jättis, ja need kokku hoitud

rahalised vahendid on täies ulatuses segunenud muu varaga, saab KarS § 832 lg 11 alusel

lugeda kuritegelikul teel saaduks kogu H. Hirvele ja P. Gammerile üle antut, mis ei ületa

varjatud maksukohust. Kuigi seda puudutavaid täpseid andmeid 2015. aastale eelnenud aja

kohta kohtu käsutuses pole, annavad suurusjärgust, mis ulatuses maksukohustust aastas

varjati, aimu 2015. – 2017. a andmed.

Maksuarvestuse kohaselt on Restoplus OÜ jätnud maksustamisperioodidel 2015. aasta

jaanuarist 2017. aasta detsembrini tasumata makse kokku 4 134 757,02 eurot, Emerana OÜ

aga 616 104,23 eurot. Seega ulatus ettevõtete varjatud maksukohustus aastas keskmiselt ligi

1,6 miljonini. Isegi, kui eeldada, et aja jooksul nii ettevõtete käive kui ka palgad ja sellega

seoses ka varjatud maksukohustused kasvasid, ei ole alust järelduseks, et 2015. aastale

eelnenud aastatel oleks varjatud maksukohustust oluliselt väiksemas ulatuses, st suurusjärk

jääb ikkagi miljoni euro juurde. Arvestades seda, et ka enne 2015. aastat said H. Hirv ja P.

Gammer suures ulatuses väljamakseid, on alust järelduseks, et ettevõtete maksude arvelt

kokku hoitu jõudis kokkuvõttes nendeni. See tähendab ühtlasi, et maakohtu otsusega

kummaltki laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud miljon eurot on summa,

mis vastab mõne aasta jooksul saadud kuritegelikul teel saadud varale, samas kui on alust

arvata, et sellisel moel saadi tulu pikema ajavahemiku vältel. Seetõttu ei ole alust maakohtu

otsuse tühistamiseks H. Hirvelt ega P. Gammerilt miljoni euro välja mõistmise osas.

15.5

Mis puutub varasse, mille maakohus lisaks sellele konfiskeeris, siis tuleb alusetuks

pidada H. Hirvelt ja P. Gammerilt arestitud sularaha (H. Hirvelt 2310 eurot, P. Gammerilt 15

345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela) konfiskeerimist. Nagu eespool

selgitatud, ei saa ajavahemikus 2015–2017 saadut käsitada kuritegelikul teel saadud varana,

ära võetud sularaha puhul pole aga võimalik välistada, et see on saadud sel ajavahemikul.

Maakohtu otsusega konfiskeeritud mootorsõidukite – Can-Am Spyderi ja Mercedes-Benz

Viano puhul – tuleb arvestada, et KarS § 832 lg 11 kohaselt ei ole põhjendatud nende

konfiskeerimine, vaid kõne alla võiks tulla konfiskeerimise asendamine. Viimase

kohaldamine sõltub sellest, kas on põhjust arvata, et H. Hirv ja P. Gammer võisid saada enne

2015. aastat kuritegelikul teel tulu suuremas ulatuses kui maakohtu otsusega konfiskeerimise

asendamiseks kummaltki välja mõistetud miljon eurot, aga ka sellest, kas on võimalik

kohaldada konfiskeerimise asendamist ilma süüdistatavate olukorda raskendamata.

Kohtukolleegium leiab, et menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust järelduseks, et H.

Hirv ja P. Gammer on saanud maksukuriteo tulemusel tulu pikema aja vältel. Samas ei saa

kohtule esitatud tõendite alusel määrata arestitud mootorsõidukite väärtusele vastavat

konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat rahasummat, ilma et sellega kaasneks oht, et

isikute olukorda raskendatakse. Can-Am Spyder on Maanteameti väljatrüki kohaselt

esmaregistreeritud 2008. aastal ning Mercedes-Benz Viano 2005. aastal (kd 66; tl. 1). Can-Am

Spyderi turuväärtus 7500 eurot on määratud 24. novembri 2017 seisuga (kd 67; tl. 54, 55).

Arvestades möödunud ajavahemikku, on väga tõenäoline, et sõiduki turuväärtus on

praeguseks väiksem. Mis puutub Mercedes-Benz Vianosse, siis see oli kehvapoolses

seisukorras juba arestimise ajal: vaatlusprotokolli kohaselt auto ei käivitunud, sellel oli

roostet, värvikahjustusi ja muid defekte (kd 73; tl. 152– 171). Ringkonnakohtul ei ole

andmeid, mille alusel auto väärtust kindlaks määrata. Auto vanust ja seisukorda arvestades on

aga ilmne, et võrreldes P. Gammerilt avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel välja mõistetud

rahasummaga ning konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasummaga on selle

väärtus väike. Neist asjaoludest tulenevalt ning tuginedes KarS § 832 lg-le 4, tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsustuse H. Hirve ja P. Gammeri sõidukite konfiskeerimise osas,

jättes ühtlasi kohaldamata laiendatud konfiskeerimise asendamise.

Kuna vara puhul on tegemist rahaliste vahenditega, on eelnevast erinev olukord Tallinnas

Sarapiku tee 5 asuva kinnistu enampakkumise tulemist Rahandusministeeriumi

deposiitkontole kantud 107 564,80 euro puhul. See kinnistu on omandatud 2005. aastal (7.

novembri 2017 vaatlusprotokoll: kd 68; tl. 36 prd) ehk ajal, kui P. Gammer tegeles

restoraniäriga, mille raames varjati maksukohustust. Samas on kinnistu soetatud nii palju aega

tagasi, et sel ajal teenitud kuritegelik tulu ei oleks hõlmatud maakohtu otsusega

konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud miljonist eurost. Arvestades seda, et

rahasumma konfiskeerimine ja konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmine on

oma mõjult samasugused meetmed, ei näe ringkonnakohus alust ses osas maakohtu otsuse

tühistamiseks ja rahasumma konfiskeerimise asemel konfiskeerimise asendamiseks P.

Gammerilt rahasumma välja mõistmiseks.

Kolmandate isikute vara konfiskeerimine ja neilt konfiskeerimise asendamiseks rahasumma

välja mõistmine

15.6

Maakohus konfiskeeris otsusega KarS § 3891 lg 4 ja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel

kolmandatelt isikutelt vara järgnevalt:

ÜHlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-995 ja 25. septembri 2018.

a määrusega asjas 1-18-6259 laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud

kohtulike hüpoteekide asendamisel laekunud summa 273 867,32 eurot;

KHlt 30. mai 2018. a määrusega asjas 1-18-4258 arestitud sõiduauto Audi A5 Coupe

registreerimismärgiga SSSSSS;

OSlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-996 arestitud sõiduauto

Land Rover Range Rover EVOQUE’i registreerimismärgiga JJJJJJ ja sularaha 6550 eurot;

JGlt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-997 arestitud kinnistu

(registriosa nr KKKKKKKK) asukohaga KKK ja sõiduauto Land Rover Range Rover

EVOQUE’i registreerimismärgiga OOOOOO.

Lisaks sellele mõistis maakohus KarS § 3891 lg 4, KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel

laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kolmandatelt isikutelt välja:

ÜHlt 2650 eurot;

KHlt 295 802,86 eurot;

OSlt välja 359 148,19 eurot;

JGlt välja 514 385,47 eurot.

ÜHe, KHe ja OS esindaja apellatsioonides on leitud, et neilt vara konfiskeerimise ja

konfiskeerimise asendamise kohaldamiseks pole alust, sest H. Hirv ei ole saanud

kuritegelikku tulu. Ses osas kordavad apellatsioonid sisuliselt H. Hirve kaitsjate apellatsioonis

esitatud väiteid. Kohtukolleegium esitas H. Hirvelt konfiskeerimise asendamise küsimist

käsitledes argumendid, miks ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu. Ka on

ringkonnakohus selgitanud, miks hoolimata sellest, et kuritegelikul teel saadud tulust ei saa

rääkida 2015.–2017. aastal, saab eelduste kohaselt maksmata jäetud makse pidada

kuritegelikuks tuluks sellele eelneval ajal. Sellele tuleb lisada, et ringkonnakohus nõustub

kolmandate isikute esindajaga, et eeldada ei saa, et kuritegelikul teel saadi tulu ka 2018. aastal

– andmed selle kohta, et maksukuriteo toimepanemine jätkus ka 2018. aastal ei ole (vastasel

juhul tekib küsimus, miks ei hõlma süüdistus ka 2018. aastat).

Kohtukolleegium ei nõustu kolmandate isikute ÜHe, KHe ja OS esindaja etteheitega, et

konfiskeerides kriminaaltulu ja mõistes selle asendamiseks rahasumma välja nii H. Hirvelt

kui ka kolmandatelt isikutelt, on maakohus kohaldanud konfiskeerimist mitmekordselt.

Apellatsioonide kohaselt on maakohus hoolimata sellest, et pidas H. Hirve kuritegelikul teel

saadud tulu suuruseks miljonit eurot, mõistnud kolmandatelt isikutelt välja ja konfiskeerinud

nende vara kokku 1 982 308,37 euro väärtuses ja seda lisaks H. Hirvelt välja mõistetule ja

konfiskeeritule. Ringkonnakohus nõustub, et kuritegelikul teel saadut ei tohi konfiskeerida või

välja mõista mitmekordselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei olegi maakohus seda teinud.

Arvestada tuleb sellega, et maakohus pole määratletud ajavahemikku, mille jooksul saaduks

kohus H. Hirvelt välja mõistetud miljonit eurot pidas (ning kohtul ei olnudki selle

ajavahemiku täpse määratlemise kohustust) ning ka karistusseadustik ei sea süüdlase puhul

piire sellele, mis aja jooksul võib kuritegelik tulu saadud olla. Küll on kohus osutanud

asjaoludele, millest tulenevalt võib eeldada, et H. Hirv on saanud samasugusel moel

kuritegelikku tulu 2001. aastast. Arvestades seda, kui suures ulatuses jätsid H. Hirve ja P.

Gammeri ettevõtted makse maksmata, aastatel 2015–2017 ja kui suures ulatuses kasutas H.

Hirv oma kontrolli all olevatest ettevõtetest saadud rahalisi vahendeid, on alust arvata, et

aastatel 2001–2014 (k.a) jõudiski H. Hirve käsutusse maksude kokkuhoidmisel saadud

rahalisi vahendeid rohkem kui miljoni euro väärtuses ning seda vara on antud üle ka

kolmandatele isikutele. Seetõttu ongi lisaks H. Hirvelt miljoni euro välja mõistmisele põhjust

kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ka kolmandate isikute suhtes.

Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ÜHe, KHe ja OS esindaja apellatsioonide

seisukohaga, nagu poleks kolmandad isikud üldse süüdistatavate arvel varasid saanud. Küll

tuleb maakohtu otsustusi konfiskeerimise ja selle asendamise osas korrigeerida.

Esiteks tuleb KarS § 832 lg-st 11 lähtuvalt tühistada maakohtu otsus kolmandatelt isikutelt

mootorsõidukite (KHlt sõiduauto Audi A5 Coupe ning OSlt ja JGlt sõiduautode Land Rover

Range Rover EVOQUE’i) konfiskeerimise osas ning JGlt KKK, Tallinn kinnistu

konfiskeerimise osas.

Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks OSlt sularaha 6550 euro konfiskeerimist, kuna ei

ole andmeid, et tegemist oleks enne 2015. aastat saadud rahaliste vahenditega.

Mis puutub rahasumma konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja

mõistmisse, siis tuleb nõustuda apellatsioonides märgituga, et kolmandate isikute legaalse tulu

ning varade, kulutuste ja elatustaseme erinevuse hindamisel on kohus võtnud alusetult arvesse

süüdistuses toodud ajavahemikku. Küll ei nõustu ringkonnakohus apellantidega, et kuna

2015–2017 H. Hirvele ja P. Gammerile tehtud väljamaksetelt nõutakse üksnes

erisoodustusmaksu tasumist, ei ole alust pidada ka kolmandate isikute neilt eelnevalt saadut

kuritegelikul teel saadud varaks. Oma seisukohta selgitas ringkonnakohus H. Hirve ja P.

Gammeri suhtes kohaldatud konfiskeerimise asendamist käsitledes. Maakohus on tuvastanud,

et ÜH, KH ja OS on saanud vara H. Hirve ja JG P. Gammeri arvel. Seega on põhimõtteliselt

KarS § 832 lg 2 p 1 kohaselt kuritegelikul teel saadud vara laiendatud konfiskeerimise või

selle asendamiseks rahasumma kolmandatelt isikutelt välja mõistmise tingimused täidetud.

Küsimus on selles, mis ulatuses saab konfiskeerimise asendamist (ÜHe puhul ka hüpoteekide

asendamisel laekunud rahasumma konfiskeerimist) põhjendatuks pidada.

JGi kaitsja on JGi vara konfiskeerimist ja konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja

mõistmist vaidlustades leidnud, et järeldused kuritegeliku tulu kohta põhinevad ekslikel

arvestustel. See seisukoht põhineb maakohtus üle kuulatud asjatundja UV hinnangul.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et UV ütlusi ja tema antud

arvamust ei saa tõendina kasutada, kuigi ringkonnakohus ei nõustu täielikult maakohtu

seisukohaga. Maakohus on leidnud, et UV „ei kasutanud asjatundja eriteadmisi, mis

võimaldaks paremini mõista tõendamiseseme asjaolusid, vaid asus ise tõlgendama tõendeid

nende koostoimes ja andma neile hinnanguid, et selgitada süüdistatavate ja kolmandate isikute

vara (võimalikke) katteallikaid“. Ringkonnakohus saab maakohtu öeldust aru nii, et maakohus

ei väitnud, et UV ei kasutanud üldse eriteadmisi, vaid seda, et ta ei kasutanud eriteadmisi

asjaolude paremini mõistetavaks muutmiseks, vaid asus ise asjaolusid tõlgendama, st järeldusi

tegema. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et eriteadmistega isik teeb järeldusi

kriminaalmenetluses kogutud tõendeid tõlgendades. See tuleb kõne alla ekspertiisi puhul (eriti

tuleb tõlgendamise vajadus esile nt lingvistikaekspertiisi puhul). Nagu nähtub UV enda

maakohtu 17. novembri 2020 istungil antud ütlustest, tähendas ka tema enda arusaama

kohaselt arvamuse koostamine sisuliselt ekspertiisi tegemist (kohtu kd 15; tl. 173). See

tähendab, et ta ei tegutsenud asjatundjana. Vastavalt KrMS § 1091 lg-le 1 on asjatundja

füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina.

Sellest järeldab ringkonnakohus, et asjatundja roll ei tohi ulatuda sisuliselt ekspertiisi

tegemiseni. Nagu maakohtu istungi protokollist näha, olid tema ütlused eelkõige suunatud

koostatud arvamuse selgitamisele. Seega ei tegutsenud UV arvamust ega ütlusi andes

asjatundjana. Ringkonnakohtu arusaamist mööda oli see ka maakohtu etteheide, kui

maakohus leidis, et UV ei kasutanud eriteadmisi asjaolude selgitamiseks, vaid järelduste

tegemiseks. Selle arvamuse saamiseks ei olnud järgitud ekspertiisi tegemiseks ettenähtud

korda, mistõttu ei olnud tegemist KrMS § 63 lg-le 1 vastava tõendiga ning maakohtul puudus

kohustus selles esitatud väidete analüüsimiseks ja seega ka sellele arvamusele tuginevatele

seisukohtadele vastamiseks (kuigi maakohus on põhimõtteliselt võtnud seisukoha ka

arvamuse sisu suhtes, asudes seisukohale, et tehtud järeldused on valdavalt oletuslikud).

JGi esindaja leiab (UV arvamusele tuginedes), et JGi legaalset vara, sissetulekuid ja kulutusi

kajastavates vaatlusprotokollides on tehtud alusetuid järeldusi. Ringkonnakohus nendib, et

maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks nendele vaatlusprotokollidele tuginenud (kohus on

viidanud vaid vaatlusprotokollidele lisatud CD-dele, mis sisaldasid andmeid kontodele

laekunud rahasummade ja tehtud kulutuste kohta). Eeldatavasti on maakohus lähtunud

Riigikohtu 10. juunil 2022 kriminaalasjas nr 1-18-437 tehtud otsuses (p 57) väljendatud

seisukohast, et kui menetleja on vaatluse raames sisuliselt analüüsinud ja hinnanud

tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vormistatud menetlustoimingu

protokoll tegelikult vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke.

Riigikohus leidis, et menetleja hinnang ega analüüs ei ole KrMS § 63 lg 1 tähenduses tõend

ning seda ei saa tõendina vaadelda ka siis, kui see on vormistatud vaatlusprotokollina.

Ringkonnakohus leiab, et kolmandate isikute varalist seisundit käsitlevaid vaatlusprotokolle

saab küll tõendina kasutada, kuid seda vaid ulatuses, milles tehtud menetlustoiming vastab

vaatluse tunnustele. Kohtukolleegiumi arvates saab vaatlusprotokolle kasutada osas, milles on

süstematiseeritult esitatud konkreetsetest allikatest pärit andmeid (nt andmed deklareeritud

maksustatavate tulude, arvelduskontole laekunud rahaliste vahendite ja kontol olevate

rahaliste vahenditega tehtud tehingute kohta). Samas on ilmne, et kõrvale tuleb jätta erinevad

järeldused, sh hinnangud, kas laekunud rahalised vahendid on eeldatavalt legaalse päritoluga

või mitte. Seetõttu lähtub ringkonnakohus kolmandate isikute võimaliku süüdistatavate

kuritegeliku tulu arvelt saadu arvestamisel nende legaalse sissetuleku ning tuvastatud

väljaminekute vahele.

JG sai vaatlusprotokollis toodud andmete kohaselt kontrollitavatest allikatest pärinevaid

tulusid 2011. aastal ca 67 000 euro ulatuses, 2012. aastal ca 61 000 euro ulatuses (nende

hulka on loetud ka General Baltic Group OÜ laenu tagasimaksed), 2013. aastal ca 30 000

euro ulatuses ja 2014. aastal ca 22 000 euro ulatuses (seejuures jäi ta enda deklareeritud

maksustatav tulu 4000–5000 euro piiresse). Samas on ta vaatlusprotokolli lisas 4 toodud

kontoväljavõtte kohaselt teinud sularahasissemakseid 2011. aastal 4440 euro, 2012. aastal 53

550 euro, 2013. aastal ca 152 000 euro ning 2014. aastal ca 169 000 euro ulatuses. Lisa 5

kohaselt tegi JG pangakontol olevate rahaliste vahendite arvel kulutusi 2011. aastal ca 70 000

euro ulatuses, 2012. aastal ca 109 000 euro ulatuses, 2013. aastal ligi 178 000 euro ulatuses

ning 2014. aastal ca 194 500 euro ulatuses. Seega olid JGi kulutused 2012. aastast alates

olnud märkimisväärselt suuremad tema enda deklareeritud ja kontrollitavatest allikatest pärit

sissetulekutest tulust (kolme aasta peale ca 368 500 euro võrra) ning ta kontole on suures

ulatuses pandud rahalisi vahendeid, mille päritolu pole teada. Nagu maakohtu otsuses

märgitud, kinnitas P. Gammer ise, et tema tagas perekonna majandusliku kindlustatuse. Seega

sai JG vara P. Gammeri arvel, mistõttu on alust KarS § 832 lg 2 p 1 kohaldamiseks ja JGilt

konfiskeerimise asendamiseks rahasumma välja mõistmiseks, seda küll maakohtu otsusega

välja mõistetust väiksemas ulatuses – nagu eespool märgitud, ületasid kohtukolleegiumi

arvestuse kohaselt JGi kulutused tema kontrollitavatest allikatest pärit sissetulekuid 368 500

euro ulatuses.

Arvestades seda, et ringkonnakohus tühistas JGi auto ja kinnistu konfiskeerimise ning

vähendas ka konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat summat, ei ole välja mõistetav

summa JGi vara arvestades ebaproportsionaalselt koormav ning alust ei ole KarS § 832 lg 4

kohaldamiseks, nagu taotles JGi esindaja. Samuti on põhjendamatu JGi esindaja taotlus

vähendada konfiskeerimise asendamisele kuuluvat summat avalik-õigusliku nõudeavalduse

eseme võrra oma, kuna JGi vastu ei ole nõuet esitatud.

JGi esindaja on taotlenud laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldatud

meetmete tühistamist.

Laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks jättis maakohus aresti alla JGi sõiduauto

Mercedes-Benz (registreerimismärgiga FFFFFF) ning jättis muutmata JGi ½ mõttelisele osale

Tallinnas Mahtra tn 26 korterist nr 42 Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi

summas 25 000 eurot. Apellatsioonimenetluse ajal taotles JG, rahalise nõude tagamise abinõu

asendamist kohtu tagatiskontole kantud rahasummaga. Ringkonnakohus määras rahasummaks

25 000 eurot. Kuna rahasumma on kohtu tagatiskontole tasutud, määras kohus JGi taotlusel

21. juuni 2023 määrusega, et kohtulik hüpoteek kustutatakse.

Kuna ringkonnakohus mõistab JGilt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 368 500

eurot ning arestitud auto ja kohtu tagatiskontole kantud rahasumma ei ületa JGilt välja

mõistetud rahasummat, on põhjendatud mõlema konfiskeerimise asendamiseks kohaldatud

meetme jätkuv kohaldamine. Seega tuleb Harju Maakohtu otsus jätta muutmata JGi sõiduauto

Mercedes-Benz (registreerimismärgiga FFFFFF) aresti alla jätmise osas. Samuti tuleb jätta

kohtu tagatiskontole hüpoteegi asendamiseks sinna kantud 25 000 eurot.

15.7

ÜHe puhul nähtub vaatlusprotokollis (kd 67, tl. 29 jj; CD tl. 32) toodud andmetest, et

tema legaalsed tulud aastatel 2011 – 2014 (k.a) jäid vahemikku 4781–5505 eurot. Samas on ta

pangakontol olevate rahaliste vahendite arvel teinud kulutusi 16 645–52 470 euro ulatuses.

Seejuures on ta teinud sularaha sissemakseid kontole aastas 11 060–47 450 euro ulatuses.

Lisaks sellele on ta teinud aastas tuhandete eurode eest kulutusi sularahas (kusjuures need

kulutused ületavad tuhandete eurode ulatuses pangakontolt välja võetud rahasummasid).

aasta

2011

2012

2013

2014

legaalsed sissetulekud

5505

4781

5086

5304

kontolt tehtud väljaminekud

16645

22133

52470

20579

sularahakulutused, mis ületavad

kontolt välja võetud sularaha hulka

6014

9987

20348

14181

Kulutuste ja legaalse sissetuleku vahe

17154

27339

67732

29456

Kokku

141681

Ringkonnakohus leiab, et 2011. a–2014. a legaalseid sissetulekuid ületavate kulutuste 141 681

euro puhul on alust järeldada, et need on tehtud H. Hirvelt saadud vara arvel. Seega tuleb

ÜHelt konfiskeerida konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide

asendamisel laekunud summast 141 681 eurot, seda ületav osa aga otsuse jõustumisel aresti

alt vabastada, nagu ka õlilõuend „Sild üle vaevavete“. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada

ÜHelt täiendavalt 2650 euro välja mõistmise osas.

Ka KH sissetulekuid ja väljaminekuid iseloomustab see, et maksustatav tulu ja muud

pangakontole laekunud legaalsed sissetulekud on vaatlusprotokollis ja selle lisas (kd 67; tl.

124 jj) esitatud andmete alusel väiksed ning kulutused ületavad neid oluliselt:

Aasta

2011

2012

2013

2014

legaalsed sissetulekud

4603

7042

208017

kontolt tehtud väljaminekud

3543

14265

47128

260283

Kulutuste ja legaalse sissetuleku

vahe

3144

9662

40086

52266

105158

Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus rahasummaks, mis tuleb KHelt konfiskeerimise

asendamiseks välja mõista, 105 158 eurot, mistõttu tuleb maakohtu otsus KHelt välja

mõistetava summa osas tühistada ja määrata uus summa.

Laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks on Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a

määrusega asjas 1-18-994 seatud kolmanda isiku KH kinnistutele (registriosa nr

XXXXXXXX, YYYYYYY ja CCCCCCCC) asukohaga XXX, YYY7 ja CCC Eesti Vabariigi

kasuks kohtulikud hüpoteegid summas 240 000 eurot, 2 500 eurot ja 7 500 eurot. Arvestades

KHelt välja mõistetava summa vähenemist ei ole põhjendatud nõude tagamine senises

ulatuses. TsMS § 388 lg 2 kohaselt on kohtuliku hüpoteegi puhul hüpoteegisummaks tagatava

nõude summa. Kuivõrd kohtuliku hüpoteegi seadmine toimub ka kriminaalmenetluses

tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni alusel, kehtib ülaltoodu ka kriminaalkohtumenetluses

hoolimata asjaolust, et nõue, mida tagatakse, on karistusõiguslik. Sellest tulenevalt tuleb

vähendada XXX kinnistule (registrinumbriga XXXXXXXX) seatud 240 000 euro suurust

hüpoteegisummat vähendada ja määrata hüpoteegisummaks 105 158 eurot. Pirita tee YYY-le

ja CCC-le (registrinumbriga YYYYYYY ja CCCCCCCC) seatud hüpoteegid ei ole

ringkonnakohtu otsusest tuleneva nõude tagamiseks vajalikud. TsMS § 388 lg-st 6 tulenevalt

ei tähenda see aga hüpoteegi kustutamist, vaid tühistada tuleb üksnes nõude tagamine. Selle

tulemusel omandab hüpoteegi kinnisasja omanik, kes võib nõude tagamist tühistava

kohtulahendi alusel taotleda kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb sellist korda järgida ka kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi puhul

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-67-14, p 78 ja 22.

veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-7-13, p 10). Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus,

millega jäeti hüpoteegid kehtima, ning tagamismäärus osas, millega seati kõnealused

hüpoteegid Eesti Vabariigi kasuks.

OS puhul on olukord teiste kolmandate isikutega sarnane: tema maksustatavad tulud on olnud

pigem tagasihoidlikud, jäädes 5000 euro juurde, erinevad legaalseks loetud tulud neist

mõnevõrra suuremad (2011. ja 2014. aasta puhul paisutavad tulusid laen ja korteri müük),

tuvastatud kulutused aga suuremad (kd 67; tl. 139 jj, CD: tl. 142):

Aasta

2011

2012

2013

2014

legaalsed sissetulekud

140930

17893

8163

461649

kontolt tehtud väljaminekud

191724

52488

88431

487903

sularahakulutused, mis ületavad kontolt

välja võetud sularaha hulka

1905

2350

kulutuste ja legaalse sissetuleku vahe

52699

34751

80758

28604

kokku

196812

Seega tuleb maakohtu otsus tühistada OSlt konfiskeerimise asendamiseks 359 148,19 euro

välja mõistmise osas ja mõista OSlt konfiskeerimise asendamiseks välja 196 812 eurot.

Konfiskeerimise asendamise tagamiseks on seatud kolmanda isiku NNN asuvale kinnistule

(registriosa nr NNNNNNN) Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 250 000 eurot.

Kuivõrd kohtuliku hüpoteegi suuruse määrab tagatava nõude suurus, tuleb hüpoteegisummat

muuta ja määrata uueks hüpoteegisummaks 196 812 eurot.

Aresti alt tuleb vabastada Harju Maakohtu 2. augusti 2018. a määrusega asjas 1-18-5654

laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud kolmanda isiku OS vara: käekell

Chopard (väärtus ca 7000 eurot); käekell Ulysse Nardin (väärtus ca 5000 eurot); 16

teemantiga kullast sõrmus (kaal 6,34 grammi) (väärtus ca 500 eurot); 2 briljantlihvis teemanti

ja 36 briljandiga kullast sõrmus (kaal 6,12 grammi) (väärtus ca 600 eurot); 1 teemantiga

kullast sõrmus (kaal 4,25 grammi) (väärtus ca 650 eurot); karusnahkne kasukas, koos samast

materjalist salli, koti ja riidepuuga (väärtus 1500 eurot).

J. Lipendina käekottide konfiskeerimine

15.9

J. Lipendina kaitsja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus

otsustas konfiskeerida ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel J. Lipendina kodu läbiotsimisel ära

võetud Chaneli, Luis Vuittoni, Moschino, Fendi ja Versace käekotid Autoriõiguse seaduse §

85 lg-te 1, 2, 3 ja 5 ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Kaitsja märgib, et prokuratuur esitas

vastava taotluse kohtuvaidlustes, põhjendades seda asjaoluga, et prokuratuuril ei olnud

võimalik tuvastada kõnealuse vara autentsust. Kaitsja leiab, et seega on alusetult

konfiskeeritud esemed, mille puhul pole tuvastatud, et tegemist oleks võltsitud esemetega.

Ühtlasi esitas kaitsja koos apellatsiooniga Kaubamaja e-tšeki, mis apellatsiooni kohaselt

tõendab seda, et Love Moschino kott on ostetud kaubamajast. Ringkonnakohtu hinnangul

siiski kõnealuse tšeki alusel sellist järeldust teha pole võimalik. Tšekil on muude ostetud

kaupade seas toode „JC4325PPOYKV KÄEKOTT 0206360129218“ hinnaga 142,45; käekoti

brändi ega mudeli nime tšekil pole. Kuna kohtul pole andmeid, mida käekoti juures olevad

koodid tähistavad, ei saa kohus teha ka järeldust, et tegemist on just sellise Love Moschino

käekotiga, mis J. Lipendina kodu läbiotsimisel ära võeti.

Mis puutub apellatsiooni väitesse, et prokuratuur taotles kottide konfiskeerimist argumendiga,

et nende autentsust pole õnnestunud tuvastada, siis see väide pole päris täpne. Süüdistuskõnes

on öeldud, et „ekspertiisi tulemusena on tehtud kindlaks, et kõikide Jelena Lipendinalt ära

võetud käekottide puhul, kas ei ole võimalik tuvastada käekoti autentsust, tegemist on järele

tehtud toodetega (replica, s.o toode üks-ühele sarnaneb originaalile) või tegu on võltsitud

toodetega (s.o moonutatud originaalmudelist või täiesti erinev vastava kaubamärgi

mudelitest). Seega väitis prokuratuur, et ära võetud kotid kuuluvad mõnda neist

kategooriatest, täpsustamata, milline kott millisesse kategooriasse kuulub. Küll aga näitab

süüdistuskõnes kasutatud sõnastus vajadust kontrollida, mis kõnealuste kottide puhul

tuvastamist leidis.

Prokuratuur viitas süüdistuskõnes ekspertiisile ning sama on teinud maakohus otsuses. Seoses

tehtud ekspertiisiga tuleb märkida, et ringkonnakohtu hinnangul on sellise ekspertiisiga, nagu

praegusel juhul tehtud on, toote võltsituse tuvastamise võimalused piiratud. Maakohtu

otsuseski viidatud AutÕS § 85 lg 1 ütleb, et tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetluses ning

väärteomenetluses lähtutakse teose koopia käsitamisel piraatkoopiana autori, tema õiguste

omaja, autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja või nende esindajate poolt antavatest

ütlustest, esitatavatest dokumentidest, teose legaalsest koopiast või muudest eelnimetatud

isikutelt lähtuvatest faktilistest andmetest või sellest, kas autoriõigusega kaasnevate õiguste

objektil või selle pakendil puudub nõuetekohane erimärgistus. Seega saab kõnealuse sätte

kohaselt tuvastada toote originaalsust eelkõige autor või tema esindaja. Tõsi küll, autoriõiguse

seaduse sättega ei saa teha erandeid kriminaalmenetluse seadustikus olevast tõendamise

regulatsioonist, kuna kriminaalmenetluse seadus on PS § 104 p-s 14 nimetatud n-ö

konstitutsioonilise seadusena õigusaktide hierarhias kõrgemal ning pealegi on

kriminaalmenetluse seadustik hilisem õigusakt. Seega ei ole välistatud kriminaalmenetluses

piraatkoopia tuvastamine nt sõltumatu eksperdi läbi viidud ekspertiisiga. Samas selgitab

ekspertiisiaktis endas märgitu, miks võib olla vajalik, et toote originaalsuse tuvastab autori

(tootja) esindaja. Ekspert on märkinud, et kõikidel haute couture brändidel on olemas

salastatud kvaliteedinõuded, mida tunnevad tootjad ise ning vastavate luksuskaupade poolt

akrediteeritud eksperdid (seda, et ekspertiisi teinud eksperdil oleks ekspertiisi esemeks olevate

kottide brändide omanikelt selline akrediteering, ekspertiisiaktist ei nähtu).

Küsimusele, kas tegemist on originaaltootega on kaubandusliku ekspertiisi aktis (kd 69, tl. 77-

95) vastatud järgnevalt:

a)

Chaneli logoga koti puhul pole seda võimalik täpselt tuvastada;

b)

Louis Vuittoni logoga koti puhul on alust kahelda toote originaalsuses (ekspertiisiakti

kohaselt annavad selleks alust nii toote kvaliteeti ja komponente iseloomustavad tunnused kui

ka tootmisriiki ja -aega näitava koodi vigasus);

c)

Love Moschino logoga koti puhul äratavad autentsuse suhtes kahtlust tootel

tuvastatud defektid (õlasanga ketidetailide oksüdeerumine ja voodrikangal sissekootud mustri

puudumine);

d)

Fendi logoga kotti pidas ekspert kõrgekvaliteediliseks replica’ks (eksperdi jaoks

tekitas kahtlusi toote värv ning iluneedid korpuse siseseinal);

e)

mõlema Versace logoga koti puhul asus ekspert seisukohale, et tegemist pole

originaaltootega (kottidel puudub identifitseerimisnumber, koti mudel pole tuvastatav).

Seega tuleb tõdeda, et ühe toote – Chaneli logoga koti – puhul on ekspert tunnistanud, et ei

oska öelda, kas tegemist on originaaliga või mitte, Love Moschino ja Fendi logoga koti puhul

on aga eksperdi seisukoht ebalev. Seega ei pea paika maakohtu otsuses öeldu, nagu oleks

ekspertiisiaktiga kõigi kottide puhul tuvastatud, et tegemist ei ole originaaltoodetega.

Ringkonnakohus leiab, et kotid, mille puhul pole nende võltsitus tuvastatud, tuleb J.

Lipendinale tagastada.

15.10 J. Lipendina kaitsja on vaidlustanud J. Lipendinalt sularaha konfiskeerimist väitega, et

tegemist on J. Lipendina tütre IT rahaga. Ringkonnakohus mõõnab, et IT on andnud ütlusi, et

kogus sularaha kinnisvara jaoks ning hoidis seda J. Lipendina kodus, kuna pidas seda

turvalisemaks. Sellega seoses tuleb tõdeda, et IT ütlused selle kohta, et tal saab olla sellises

koguses sularaha, on paljasõnalised. IT väitel päris ta osa rahast oma vanaemalt, kuid ta

tunnistab oma ütlustes isegi, et testamendist sularaha talle pärandamist ei nähtu. Teiseks on ta

väitnud, et osa sularaha pärineb tema abikaasalt, kes teenis seda mitteametlikult. (kd 74; tl. 98,

99). Olukorras, kus sularaha leiti J. Lipendina kodust ja tõendatav ei ole see, et ITl oleks üldse

olnud sellises hulgas sularaha, on maakohus käsitanud raha põhjendatult J. Lipendinale

kuuluvana.

Maksu- ja Tolliameti taotlus

15.11 Kannatanu apellatsioonis heidetud maakohtule ette, et maakohtu otsuses ei ole toodud

KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeeritud varade puhul toodud välja, millist nõuet

jääb konkreetne vara tagama, samas kui laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks

arestitud vara puhul on öeldud, et vara jäetakse aresti alla laiendatud konfiskeerimise

asendamise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks. Kannatanu palub kohtul ka konfiskeeritud

varade puhul KarS § 832 lg-le 4 ja § 831 lg-le 3 tuginedes täpsustada, millist nõuet jääb vara

tagama, et vältida hilisemal kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid tõlgendamise probleeme.

Ringkonnakohtu 16. novembri 2023 istungil selgitas kannatanu esindaja, et kannatanu soov

on, et kui avalik-õigusliku nõude tagamiseks arestitud varadest ei piisa avalik-õigusliku nõude

rahuldamiseks, saaks KarS § 85 lg 2 alusel rahuldada kannatanu avalik-õigusliku nõude

konfiskeeritud raha arvelt.

Ringkonnakohus nendib, et kannatanu apellatsioonis ega istungil viidatud karistusseadustiku

sätetest ei tulene õiguslikku alust sellise täpsustuse tegemiseks, nagu kannatanu taotleb. Vara

konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestituks jätmine ja vara konfiskeerimine on erineva

õigusliku tähendusega otsustused. Kui vara arestimise puhul on tegemist nõuet tagava

meetmega, siis konfiskeerimine on iseseisev karistusõiguslik õigusjärelm, mille tulemusel

läheb vara KarS § 85 lg 1 kohaselt riigi omandisse. Seetõttu ei saa rääkida sellest, et

konfiskeeritav vara tagaks mingit nõuet. Apellatsioonis viidatud KarS § 832 lg 4 ja § 831 lg 3

ei anna kohtule õiguslikku alust täpsustada, mis saab konfiskeeritud varast, vaid neist

tulenevalt võib kohus konfiskeerida vara vähem, kui see on avalik-õigusliku nõudeavalduse

täitmise huvides. Seda, et avalik-õigusliku nõudeavalduse huvides konfiskeeritaks vara

vähem, pole kannatanu taotlenud. Ka KarS § 85 lg 1, mis ütleb, et kolmanda isiku õigused

jäävad konfiskeerimisel püsima, ei ole asjassepuutuv, sest Maksu- ja Tolliametil on küll nõue

süüdistatavate vastu, kuid pole tõendatud, et Maksu- ja Tolliametil oleks õigusi

konfiskeeritava vara suhtes.

Seoses Maksu- ja Tolliameti taotlusega märgib ringkonnakohus veel seda, et kohus tühistas

maakohtu otsustuse konfiskeerida H. Hirvelt ja P. Gammerilt, kelle vastu on esitatud ka

avalik-õiguslik nõudeavaldus, arestitud vallasasjad (mootorsõidukid) ja sularaha.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades seda, mis ulatuses on avalik-õigusliku

nõudeavalduse nõuded tagatud, ei ole selle vara arestituks jätmiseks alust.

16.Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused

16.1

SP kaitsja on esitanud maakohtu menetluses taotluse SPle süüteomenetlusega

(vabaduse võtmise, elukohast lahkumise keelu ja suhtluspiirangutega) tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Taotluse kohaselt peeti SP kinni 13. veebruaril 2018 ning ta vahistati. Vahi all viibis SP kuni

13. detsembrini 2018. Elukohast lahkumise keeldu kohaldati SP suhtes tõkendina alates 13.

detsembrist 2018 kuni 13. detsembrini 2019.

Vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest taotleb SP SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg

1 ja 4 alusel hüvitist vähemalt summas 15 738,08 eurot.

Elukohast lahkumise keeluga tekitatud kahju suuruseks hindab SP 10 000 eurot, kuid ta palub

kohtul määrata selle osas õiglane hüvitis vastavalt kohtu äranägemisele.

Vahi all viibimise ajal ei olnud SPl lubatud suhelda oma abikaasa OPga ja tema alaealise

tütrega. Tegemist oli eraelu puutumatuse rikkumisega SKHS § 11 lg 2 mõttes. Sellest

tuleneva kahju suuruseks hindab SP ise 10 000 eurot, kuid ta palub kohtul määrata selle osas

õiglane hüvitis vastavalt kohtu äranägemisele.

Kuna maakohus mõistis SP ühes talle esitatud süüdistuses õigeks, teises aga süüdi, rahuldas

maakohus kaitsja taotluse osaliselt SPle vabaduse võtmisega tekitatud kahju puudutavas osas.

Ülejäänud osades jättis maakohus taotluse rahuldamata. Elukohast lahkumise keeluga

tekitatud kahju kohta märkis kohus, et SKHS § 11 lg 1 ja § 5 alusel hüvitatakse mittevaraline

kahju vaid juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus, elukohast lahkumise keeld

ei ole aga käsitatav vabaduse võtmisena. Suhtluspiirangute kohaldamisega tekitatud

mittevaralisse kahjusse puutuvalt märkis kohus, et tuvastatud pole menetleja süülist

menetlusõiguse rikkumist SKHS § 7 ja § 11 lg 2 tähenduses.

Maakohtu otsus tuleb tühistada vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

puudutavas osas, kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse SP KarS § 137 lg 1 järgi

süüdi tunnistamise osas ning lõpetab menetluse aegumise tõttu. Seega tuleb SPlt vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitada SHKS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 11 lg 4 alusel täies

ulatuses.

SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära

alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on

kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali

keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Taotlus süüteomenetlusega esitatud kahju

hüvitamiseks on esitatud 16. detsembril 2021. Taotluse kohaselt oli keskmine brutokuupalk

2021. a III kvartalis 1553 eurot ja sellest tulenev päevamäär 51,77 eurot. Taotluse väide

vastab Statistikaameti 26. novembril 2021 avaldatud teabele1.

Taotluse ning ka ringkonnakohtu arvestuse kohaselt oli SPl vabadus võetud 304 päeva. Sellest

tulenevalt määrab ringkonnakohus vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise

suuruseks 15 738,08 eurot.

1 Kolmanda kvartali palgakasv oli viimaste aastate suurimaid – Statistikaameti koduleht:

https://www.stat.ee/et/uudised/keskmine-palk-iii-kvartal-2021?

fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR1AsKOJCR4BvWl4d2EvCxF8HzREzHLWooiAbA55kZz64-

PXT5rIHKGVJp4_aem_AaOsw6MbqDcsBHhhR1B9-

OFVa82bf2RnBFXwidfubSDeYq1uypTgbih3h4bl2uKKyVdGJFLeSmRljDhh0Q3aWz9S

Elukohast lahkumise keelu ja suhtluspiirangutega tekitatud mittevaralist kahju puudutavas

osas maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kuigi apellatsioonis on taotletud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamist, ei ole apellatsioonis

maakohtu seisukohtadele vastuväiteid esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu

seisukohad nii elukohast lahkumise keeluga kui ka suhtluskeeluga tekitatud väidetavat kahju

puudutavas osas õiguspärased ja põhjendatud.

SKHS § 5 lg 1 p 3 annab küll isikule, kes on õigeks mõistetud või kelle suhtes on menetlus

kuriteo aegumise tõttu lõpetatud, õiguse nõuda kriminaalmenetlusega tekitatud kahju

hüvitamist, kuid SKHS § 11 lg 1 ütleb, et SKHS § 5 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule

mittevaraline kahju üksnes juhul, kui talt on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud

tema õigust mõistlikule menetlusajale. Maakohtu seisukoht, et elukohast lahkumise keeld ei

ole vabaduse võtmine, on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKKKm 3-1-1-34-16 p 31), mille

kohaselt on elukohast lahkumise keelu puhul tegemist isiku liikumisvabaduse piiramisega,

mitte aga vabaduse võtmisega.

Samuti ei ole alust rahuldada taotlust hüvitada suhtluspiirangute kohaldamisega tekitatud

kahju. Kaitsja on taotluses tuginenud SKHS § 11 lg-le 2. SKHS § 11 lg 2 reguleerib

mittevaralise kahju hüvitamist sama seaduse §-s 7 sätestatud juhul ehk juhul, kui menetleja

tekitab isikule kahju, rikkudes süüliselt menetlusõigust. Nagu maakohtu otsuses märgitud,

pole selliseid asjaolusid taotluses välja toodud.

16.2

A. Vilbre kaitsja on leidnud apellatsioonis, et maakohus on mõistnud A. Vilbrele välja

põhjendamatult väikse hüvitise süüteomenetluses tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu. Vastupidi: ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud hüvitise välja

mõistmisel A. Vilbre kasuks. Esiteks on maakohus mõistnud A. Vilbrele välja hüvitise kogu

vahi all viibitud aja eest. Kuna maakohus karistas A. Vilbret vangistusega, mille luges A.

Vilbre eelvangistuses oldud aja arvel kantuks, määras kohus karistuse päevade ulatuses

hüvitise suuruseks 40% kehtestatud määrast. Ringkonnakohus leiab, et selline hüvitis on

põhjendamatu: eelvangistuses viibitud aja kompenseerib selles ulatuses see, et tema vangistus

loetakse kantuks. Samuti on kohus alusetult arvestanud vabaduse võtmisena A. Vilbre

elektroonilise valve all viibitud aega. Elektrooniline valve on küll vabaduspiirang, kuid mitte

vabaduse võtmine SKHS § 11 lg 2 tähenduses. Elektroonilist valvet loetakse vahistamisest

leebemaks tõkendiks. Sisuliselt on tegemist rangema korraga elukohast lahkumise keeluga.

Arvestades aga seda, et apellatsiooni, milles oleks vaidlustatud elektroonilise valve eest

hüvitise maksmist, esitatud pole, ei saa ringkonnakohus ses osas A. Vilbre olukorda

raskendada. Samas tuleb ringkonnakohtul korrigeerida hüvitist seoses sellega, et

ringkonnakohus mõistab A. Vilbrele raskema karistuse ja seega väheneb A. Vilbre n-ö

alusetult vahi all viibitud päevade arv. Ringkonnakohus karistab A. Vilbret 2 aasta 6 kuu ehk

910 päeva pikkuse vangistusega. Seega tuleb hüvitis mõista 296 päeva eest. Arvestades seda,

et maakohus määras hüvitise elektroonilise valve aja eest ning tegemist on leebema meetmega

kui vangistus, on põhjendatud SKHS § 9 lg 2 kohaselt hüvitise määramine 60% ulatuses.

Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus hüvitiseks (206*51,77*0,6=) 9194,35 eurot.

Kaitsja on taotlenud A. Vilbrele ka saamata jäänud tulu (töötasu) hüvitamist. Ringkonnakohtu

hinnangul on see põhjendatud osas, mil A. Vilbre oli vahi all talle mõistetud karistust

ületavas osas. A. Vilbrele mõistetud karistuseks on 2 aastat 6 kuud vangistust ning vahi all oli

ta 2 aastat 7 kuud 18 päeva. See tähendab, et vahi all viibitud aeg, mille eest on A. Vilbrel

õigus saada § 10 lg-st 2 tulenevalt hüvitist saamata jäänud tulu eest, on 1 kuu 18 päeva.

Arvestades hüvitise taotluses viidatud A. Vilbre netosissetulekut, tuleb hüvitiseks määrata

(2070,18+2070,18/30*18=)3312,29 eurot. Ringkonnakohus ei näe alust määrata hüvitist

elektroonilise valve all viibitud aja eest, kuivõrd tegemist ei olnud meetmega, mille puhul

oleks A. Vilbre töötamine ja tulu saamine olnud täielikult takistatud.

16.3

J. Lipendina kaitsja hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult määramata J.

Lipendinale hüvituse põhjendusega, et tõendatud pole, et J. Lipendina tervis oleks halvenenud

just vahi all viibimise tõttu. Kohus osutas, et J. Lipendinal olid juba eelnevalt

terviseprobleemid. Kaitsja möönab, et J. Lipendinal võisid juba varem olla terviseprobleemid,

kuid leiab, et just vahi all viibimine oli see, mille tulemusel kaotas J. Lipendina töövõime.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud veenvalt, miks on alust kahelda

väites, et just vahi all viibimine tõi kaasa J. Lipendina terviseprobleemid (eelkõige peab

ringkonnakohus silmas maakohtu viidet sellele, et J. Lipendina viitas juba vahistamise

otsustamisel oma terviseprobleemidele). Apellatsioonis neid argumente ümber lükatud pole.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu oleks J. Lipendina vahistatud just ja

üksnes kuritegelikku ühendusse kuulumisse kahtlustuse tõttu. Kui vaadata Harju Maakohtu

14. veebruari 2018. a määrust asjas nr 1-18-1283, võib veenduda, et J. Lipendinale oli

vahistamise ajaks esitatud kahtlustus ka teistes kuritegudes, milles talle hiljem süüdistus

esitati. Uuteks kuritegudeks, mille toimepanemist maakohus võimalikuks pidas, olid

õigusemõistmise vastased kuriteod. Maakohus märkis, et J. Lipendina tegeles

raamatupidamise ja tööjõukuludega (sh tegelike tööjõukulude arvestamisega). Sellest

tulenevalt leidis kohus, et kahtlustatav võib teada oluliste, kuid seni veel leidmata tõendite

asukohta ning ta võib asuda neid vabanemisel hävitama. Kohus on sidunud uute kuritegude

toimepanemise ohu ka konkreetse kahtlustusega, mis ei olnud kuritegelikku ühendusse

kuulumise kahtlustus. Kohus märkis, et J. Lipendinale on esitatud kahtlustus ka dokumentide

võltsimises, mistõttu ei saa tema puhul välistada ka tõendite kunstlikku loomist.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse J. Lipendinale süüteomenetlusega

tekitatud kahju puudutavas osas muutmata.

17. Menetluskulud

17.1

Ivar Koore menetluskulude riigi kanda jätmine

I. Koore kaitsja on taotlenud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega I.

Koorelt mõisteti riigi kasuks välja kokku 16 061,10 euro suurused menetluskulud, millest 14

983,60 eurot moodustas määratud kaitsja tasu. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus mõistaks

määratud kaitsjale makstud tasu I. Koorelt välja osaliselt – 4000 euro ulatuses. Ühtlasi taotleb

kaitsja, et I. Koorel võimaldataks neid menetluskulusid tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul

otsuse jõustumisest.

Apellatsioonis heidetakse ette, et maakohtu otsus on I. Koore menetluskulusid puudutavas

osas põhistamata ja vastuolus menetlusseadustikus sätestatuga. Nimelt ei ole kohus

arvestanud KrMS § 180 lg-ga 11. KrMS § 180 lg 11 kohaselt tuleb kohtul KrMS § 175 lõike 1

punktis 4 sätestatud menetluskulude määramisel arvestada hüvitamise otsuse tegemisel

menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

Kaitsja toob välja, et I. Koorele esitati süüdistus koos rea teiste isikutega. Teistele

süüdistatavatele esitatud süüdistused olid küllaltki keerukad ja tõenditerohked. Kaitsja

märgib, et ainuüksi maksukuritegudega seonduvalt kuulati üle mitmekümneid tunnistajaid,

„kellel puudus igasugune puutus Ivar Koorele esitatud süüdistusega“. Apellatsiooni kohaselt

toimus kriminaalmenetluses „sadu kohtuistungeid, mis ei seondunud mitte kuidagi Ivar

Koorele esitatud süüdistusega“. Samas ei saa kaitsja apellatsiooni kohaselt jätta kohtuistungile

ilmumata. Selle tulemusel osutus Ivar Koore kaitsja ajakulu mitmeid kordi suuremaks, kui see

oleks olnud juhul, kui kohus oleks arutanud ainult Ivar Koorele esitatud süüdistust.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole I. Koorelt menetluskulusid välja mõistes

viga teinud. On tõsi, et KrMS § 180 lg 11 kohaselt peab kohus määratud kaitsja tasu välja

mõistmisel arvestada menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole aga asjaolud sellised, millest tulenevalt oleks maakohus pidanud I. Koorelt

välja mõistetavaid menetluskulusid vähendama. Lõige 11 lisati KrMS §-le 180

kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõuga

SE.

Eelnõu

teise

lugemise

seletuskirjas

(https://www.riigikogu.ee/download/5c2c2a07-bd80-40b0-b170-46784f7fdc64) on vajadust

kõnealuse lõike järele seostatud hoopis asenduskaitsja määramisega: „Muudatus on seotud

menetleja õiguste laiendamisega riigi õigusabi korras asenduskaitsja määramiseks. Menetleja

poolt asenduskaitsja määramine, kui isikul juba on olemas valitud või määratud kaitsja, on

reeglina seotud menetlustoimingu läbiviimise tagamisega ning isiku kaitse kindlustamisega

selles või mõistliku menetlusaja järgimise hoolega. Seega ei pruugi menetleja poolt

asenduskaitsja määramine olla seotud kahtlustatava või süüdistatava tegevuse või

tegevusetusega, mistõttu tuleks menetluskulude hüvitamisel kohtul kaaluda, kas riigi õigusabi

korras asenduskaitsja määramisega seotud kulud tuleks süüdimõistetult välja mõista või jätta

riigi kanda.“

See, et I. Koore süüdistust arutati samas kriminaalmenetluses teiste süüdistatavate

mahukamate kriminaalasjadega, ei tähenda, et kaassüüdistatavate süüdistuse lahendamine pidi

vältimatult tähendama suuri riigi õigusabi kulusid ka I. Koore jaoks. KrMS § 269 lg 4 näeb

ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib kriminaalasja nende

kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma selle

süüdistatavata ja tema kaitsjata. Seega ei olnud kaitsjal kohustust osaleda istungitel, mis

ilmselgelt ei puutunud I. Koorde. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli see, mis istungil

arutamisele tuleb, ette teada, st kaitsja istungil osalemise vajalikkust oli võimalik hinnata.

Samas tuleb tõdeda, et kaitsjataktika on kaitsja ja tema kaitsealuse valik. Seega, kui I. Koor ja

tema kaitsja pidasid vajalikuks, et kaitsja osaleks kõigil istungitel, ei ole alust tagantjärele

väita, et isikult määratud kaitsja tasu välja mõistmine pole põhjendatud, sest kulu on seotud

istungitega, mis süüdistatavasse ei puutu.

Kaitsja teine argument on see, et maakohus pole arvestanud I. Koore majandusliku

olukorraga. Kohus on tuvastanud, et I. Koorel oli juba 2016. aastal raske majanduslik seis. Ka

on kohus märkinud, et I. Koore varalise seisu tõttu pole põhjendatud rahalise karistuse

kohaldamine. Samas on kohus jätnud selle sama tuvastatud asjaolu arvesse võtmata

menetluskulude suuruse määramisel. I. Koore majanduslik olukord pole paranenud:

apellatsioonile lisatud 2022. a tuludeklaratsiooni kohaselt oli tema 2022. a tulude suuruseks

1877,5 eurot. Ringkonnakohus nendib, et tegu toime panema tõukas I. Koore enda selgituse

kohaselt see, et talle jäeti lubatud tasu maksmata ning see ei ole üle kantav hilisemale ajale.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu poleks maakohus otsuse tegemisel I. Koore

majanduslikku seisundit talt menetluskulude välja mõistmisel üldse arvesse võtnud. Kohtu

otsustus, et menetluskulusid on võimalik tasuda ositi, tähendab KrMS § 180 lg-st 3 tulenevalt

seda, et kohus möönis, et I. Koorele käiks menetluskulude tavalises korras tasumine üle jõu.

Kohus pidas aga piisavaks menetluskulude ositi tasumise võimaldamist. Ringkonnakohtu

hinnangul ei anna alust seda otsustust muuta ka apellatsioonimenetluses tõendina esitatud

2022. aasta tuludeklaratsioon. Deklaratsiooni kohaselt on I. Koor saanud töövõtu-, käsundus-

vms lepingu alusel tulu 315 eurot ning lisaks sellele eluruumi üüritulu 1562 eurot.

Deklaratsiooni aluseid ei saa teha järeldusi selle kohta, miks need tulud on just nii suured

(väiksed), nagu need on. Igatahes on raske uskuda, et 315 eurot oleks tasu aasta jooksul

täistööajaga tehtud töö eest. Mingeid tõendeid selle kohta, et I. Koor ei oleks võimeline

töötama, esitatud ei ole.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse I.

Koorelt menetluskulude väljamõistmise osas muutmata.

17.2

VS menetluskulude hüvitamine

VS kaitsja on vaidlustanud Harju Maakohtu kohtuotsuse osas, millega jäeti VS

menetluskulude hüvitamise taotlus osaliselt rahuldamata. Apellatsiooni kohaselt puuduvad

otsuses motiivid, miks on jäetud osa lepingulisele kaitsjale makstud tasu süüdistatavale

hüvitamata.

VSl oli valitud kaitsja kuni Harju Maakohtus esimeste kohtuistungite alguseni 2019. a sügisel.

Seejärel loobus süüdistatav valitud kaitsjast ja talle määrati kaitsja riigi õigusabi korras. VS

taotles lepingulisele kaitsjale makstuid tasu hüvitamist. Esitatud menetluskulude nimekirja

kohaselt olid kulud kokku 39 122,60 eurot (lisaks kaitsjatasule kuulusid kulude hulka

vandeaudiitori aruande tellimise kulud 2 598,76 eurot). Kohus rahuldas aga taotluse need

hüvitada osaliselt ja mõistis süüdistatava kasuks valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks

välja 12 600 eurot. Kohus põhjendas üksnes osa menetluskulude hüvitamist sellega, et

süüdistatav ise loobus kaitsjast, mis tingis toimiku määratud kaitsjale tutvustamise tõttu

täiendava kulu. Lisaks viitas kohus sellele, et süüdistataval on ka endal õigusteadmised.

Kaitsja leiab, et need argumendid menetluskulude osaliseks hüvitamata jätmiseks alust ei

anna. Asjaolu, et isik kriminaalmenetluse ajal lepingulisest kaitsjast loobub ja teda hakkab

kaitsma määratud kaitsja, ei tähenda, et lepingulisele kaitsjale tehtud kulud osaliselt

põhjendamatuks muutuksid. Kaitsja toob välja, et määratud kaitsja taotluse kohaselt oli

kriminaaltoimikuga tutvumise tasuks kokku 1 814,40 eurot, mis ei ole võrreldav summaga,

mille ulatuses maakohus valitud kaitsja tasu hüvitamata jättis. Kohtukolleegium nõustub

kaitsja seisukohtadega. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka

valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise

vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Jättes kaitsjale makstud tasu

osaliselt hüvitamata, on maakohus seega seadnud kahtluse alla tasu põhjendatuse. Seejuures ei

ole kohus seadnud kahtluse alla seda, et VS on väidetud ulatuses õigusabi saanud, seda, et

tehtud toimingud ja nende maht olid menetluses kohased, ega seda, et kaitsja tasumäär vastas

turuhinnale. Maakohtu argument, et VS valitud kaitsjast loobumine tõi kaasa lisakulusid

seoses sellega, et määratud kaitsja pidi toimikuga tutvuma, tähendab, et kohtu hinnangul on

VS oma õigusabikulusid põhjendamatult paisutanud. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

Tegemist pole olukorraga, kus süüdistatava tegevuse tulemusel oleks kaitsja korduvalt

vahetunud ja kaitsjate vahetumine oleks menetluskulusid märkimisväärselt suurendanud.

Nagu apellatsioonis välja toodud, ei suurenenud määratud kaitsja toimikuga tutvumise tõttu

menetluskulud ligilähedaseltki sellele, mille võrra kohus valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamata jättis. Mis puutub võimalusse, et VS paisutas ise menetluskulusid, siis tuleb

arvestada, et riigi õigusabi tasumäär, mille alusel määratud kaitsjate tasu määratakse, on

madalam kui oli VS lepingulise kaitsja tasumäär. Seega, kui lepinguline kaitsja oleks jätkanud

menetluse lõpuni, oleks – nagu ka apellatsioonis osutatud – olnud kulud tõenäoliselt

suuremad. Seega ei õigusta käsitletud maakohtu argument valitud kaitsja tasu sellises ulatuses

hüvitamata jätmist.

Valitud kaitsjale makstud tasu osaliseks hüvitamata jätmiseks ei anna alust ka tõik, et VSl on

ka endal õigusteadmised. Õigusteadmiste olemasolu ei võtta kahtlustatavalt või süüdistatavalt

õigust kaitsja abile.

Eelnevast tulenevalt ei anna maakohtu argumendid alust järelduseks, et VS valitud kaitsjale

makstud tasu pole mõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka muid asjaolusid, mis

annaks selliseks järelduseks alust.

Apellatsioonis on osutatud, et maakohus ei ole üldse põhjendanud ka seda, miks kohus ei pea

põhjendatuks vandeaudiitori arvamuse tellimise kulu hüvitamist. Kaitsja selgitab, et

vandeaudiitori arvamusega sooviti lükata ümber süüdistuse väite, et VS on kuritegeliku

ühenduse liikmeks olemise eest saanud kuritegelikku tulu. Viimane olevat olnud süüdistuse

kohaselt VS elatusallikas. Vandeaudiitori aruanne tõendas seda, et VS on süüdistuses

nimetatud isikutele õigusabi osutanud, kuid see on moodustanud tema advokaaditöö mahust

marginaalse osa.

Kohtukolleegium nendib, et eespool viidatud KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad

menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kõrval muud

menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

Kohtukolleegium leiab, et esitatud tõendit tuleb pidada vajalikuks KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses. Ringkonnakohtu arusaamist mööda ei sõltu siinkohal hinnang sellele, kas tõendi

saamiseks tehtud kulutus on vajalik, niivõrd sellest, kas sellele tõendile tuginedes tegi kohus

järelduse, mida tõendi esitanud kohtumenetluse pool soovis, vaid sellest, kas tõend oli

iseenesest kohane tõendama menetluses tähtsust omavat asjaolu. Praegusel juhul on

süüdistuses esitatud väide, et „kuritegeliku ühenduse liikmena sai VS väljamakseid OÜ-lt

Escado Grupp ning VS tegutsemine kuritegeliku ühenduse liikmete huvides tagas tema

osalusega advokaadibüroole pideva majanduskäibe“. Sellest tulenevalt on tõend selle kohta,

millise osa moodustas väidetava kuritegeliku ühenduse huvides advokaadibüroo käibest,

asjakohane, s.t vajalik KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses.

Eelnevast tulenevalt ei pea kohtukolleegium põhjendatuks maakohtu järeldust, et taotletud 39

122,60 euro asemel tuleb VS menetluskulud hüvitada 12 600 euro ulatuses. Kaitsja on

apellatsioonis taotlenud, et ringkonnakohus mõistaks lisaks 12 600 eurole välja 27 122,60

eurot. Sellise summa välja mõistmiseks alust ei ole: 39 122, 60 ja 12 600 vahe on 26 522,6.

Küll tuleb apellatsioon rahuldada täies ulatuses ses tähenduses, et VS kasuks tuleb mõista

menetluskulude hüvitis välja maakohtus taotletud ulatuses. Seega tuleb maakohtu otsus

mõista õigusabikulude hüvitamiseks VS kasuks välja 12 600 eurot tühistada ning teha uus

otsus, millega mõista riigilt VS kasuks tema menetluskulude katteks välja 39 122,60 eurot

(koos käibemaksuga).

17.3

N. Petsenevskaja kohtuarstliku ekspertiisi kulu

Maakohus mõistis N. Petsenevskajalt menetluskulude seas välja kohtuarstliku

komisjoniekspertiisi (akt nr 19E-AOK0009) kulu 84 eurot. Kaitsja on taotlenud maakohtu

otsuse tühistamist selles osas ning ekspertiisikulu riigi kanda jätmist. Samas ei ole

apellatsioonis esitatud argumente selle kohta, miks tuleks maakohtu otsus tühistada selle

menetluskulu N. Petsenevskajalt välja mõistmise osas. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu

otsuse N. Petsenevskaja süüdimõistmise osas muutmata. KrMS § 180 lg 1 kohaselt jäävad

süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdlase kanda. Sama paragrahvi 3. lõike

kohaselt võib jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda, kui nende tasumine käib süüdlasele

ilmselgelt üle jõu. Tuvastatav ei ole, et menetluskulude tasumine käiks kõnealuse 84 euro

suuruse kulu tõttu N. Petsenevskajale üle jõu. Seetõttu ei ole alust maakohtu otsuse

tühistamiseks selle menetluskulu N. Petsenevskajalt välja mõistmise osas.

17.4

Apellatsioonimenetluse kulud

Riigi õigusabi osutanud kaitsjad on esitanud taotlused kaitsealustele apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaks määramiseks. Taotlused

ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks on

ringkonnakohus lahendanud juba 19. detsembri 2023 määrusega. Seetõttu toob kohus nende

taotluste puhul välja vaid need õigusabi toimingud ja nende eest taotletava tasu, mis jäid

varasema määrusega lahendamata (st apellatsioonide esitamise ja asja arutamiseks

valmistumise kulud), ja määrab kindlaks nende eest makstavate tasude suurused. Kuivõrd tasu

taotlused on esitatud 2023. aastal, mil käibemaksumäär oli 20%, kuid 1. jaanuarist 2024 on

käibemaksumäär 22%, suurendab ringkonnakohus vastavalt kõiki määratavaid tasusid.

Määratud kaitsjad on taotlenud esitatud taotlustes suurendada „Advokaadile riigi õigusabi

tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1 alusel riigi õigusabi tasu üle ettenähtud

piirmäära. Kaitsjad on taotlenud tasu suurendamises maksimaalses määras – 500%.

Kõnealune säte ütleb, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud

advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest

ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt

töömahukas. Ringkonnakohus ei eita, et kriminaalasi on mahukas. See ei tähenda, et kõigi ses

menetluses riigi õigusabi osutanu kaitsjate puhul oleks alust maksta tasu maksimaalses

ulatuses, mida kord üldse võimaldab. Ka juhul, kui kriminaalasi on mahukas, ei tähenda see,

et see puudutab kõiki süüdistatavaid võrdsel määral. Ringkonnakohus juhib tähelepanu

sellele, et korra § 2 lg 1 kohaselt suurendab kohus kriminaalasja mahukuse korral advokaadi

põhjendatud taotluse alusel. Esitatud taotlustes piirdub põhjendus tehtud toimingute loeteluga

(kusjuures iga toimingu ajakulu pole välja toodud) ja toimingute ajakuluga minutites.

Seejuures ei näita minutites toodud ajakulu seda, et toimingute maht oleks selline, mis

õigustaks maksimaalse võimaliku tasu maksmist. Kuna kõnealune norm ütleb, et tasu

suurendatakse just kriminaalasja mahukuse tõttu, on just tegelik ajakulu minutites see, mis

määrab selle, mis ulatuses kohus tasu suurendab.

I. Stoljari kaitsja D. Školjar taotleb, et kohus määraks maakohtu otsusega ja prokuratuuri

apellatsiooniga tutvumise, kaitsealusega nõupidamise, apellatsiooni koostamise ja istungiteks

ettevalmistamise (720 minutit) eest makstavaks tasuks 2592 eurot, millele lisandub käibemaks

570,24 eurot. Kaitsja märgib, et tasu on suurendatud vastavalt tasukorra § 2 lg-le 1 asja ja

osutatava õigusabi eriliselt suure mahu tõttu 500%.

Ringkonnakohus leiab, et kuna I. Stoljari süüdistus on mahukas, on tasu suurendamine asja

mahukuse tõttu põhjendatud. Taotlusest ei nähtu aga, miks peaks kohus suurendama tasu

500% ehk 2592 euroni. Nimelt on taotluse kohaselt toimingute ajakulu kokku 720 minutit,

millele vastav tasu on 864 eurot. Sellele lisandub käibemaks 190,08 eurot.

Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse I. Stoljari puudutavas osas muutmata ja seega

rahuldamata nii I. Stoljari ja tema kaitsja kui ka prokuratuuri apellatsiooni, leiab

ringkonnakohus, et kohaldada tuleb nii KrMS § 185 lg-t 1 kui ka lg-t 2. Sellest tulenevalt

jätab ringkonnakohus I. Stoljari apellatsioonimenetluse kulud I. Stoljari kanda 50% ulatuses

ning 50% ulatuses jääb menetluskulu riigi kanda. Lisaks praeguses otsuses määratud riigi

õigusabi tasule kuulub I. Stoljari apellatsioonimenetluse kulude hulka ringkonnakohtu 19.

detsembri 2023 määrusega I. Stoljari kaitsjale ringkonnakohtu istungitel osalemise eest

määratud riigi õigusabi tasu 1377 eurot, millele lisandub käibemaks 275,4 eurot. Kokku on

menetluskulu seega 2706,48 eurot. Järelikult tuleb I. Stoljarilt riigi õigusabi kulu katteks

mõista välja 1353,24 eurot.

VC kaitsja H. Olli on esitanud kaks taotlust, millest ühe kohaselt kulus tal ringkonnakohtu

istungiteks ettevalmistamiseks 240+120=384 minutit ja kaitsekõne koostamisele 90 minutit,

millele vastavate tasude suurused on 432 eurot ja 108 eurot, kokku 540 eurot, millele lisandub

käibemaks 118,80 eurot. Seega kokku on tasu suurus 658,80 eurot.

Teises taotluses taotleb kaitsja, et kohus määraks maakohtu otsusega tutvumise, prokuratuuri

apellatsiooniga tutvumise, kaitsealusega nõupidamise ja apellatsioonivastuse koostamise

(ajakulu 650 minutit) eest makstava tasu suuruseks 2592 eurot, millele lisandub käibemaks

570,24 eurot. Kaitsja taotleb tasu piirmäära suurendamist „Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1 alusel 500 protsenti asja ja osutatava õigusabi

eriliselt suure mahu tõttu.

Ringkonnakohus märgib, et „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise

korra“ § 6 lg 3 kohaselt on üldmenetluses ühes kohtuastmes makstava tasu maksimaalmäär

432 eurot, mida on asja erilise töömahukuse tõttu korra § 2 lg 1 alusel võimalik 500 protsendi

ulatuses suurendada. Seega on maksimaalmäär, milleni kohtul on võimalik tasu piirmäära

suurendada, 2592 eurot. Kaitsja taotletud tasu on kokku aga ilma käibemaksuta 3132 eurot,

seega 540 eurot suurem. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et esitatud taotluses ei ole eri

toimingute ajakulu välja toodud, mistõttu pole ringkonnakohtul võimalik hinnata, millises

ulatuses on tasutaotlus põhjendatud. Taotluses, milles kaitsja taotleb piirmäära suurendamist,

on ajakuluks märgitud 650 minutit. Selline ajakulu ei anna põhjust 2592 euro suuruse tasu

välja mõistmiseks (selline tasu vastaks 2160 minutilisele töömahule). Ringkonnakohus juhib

tähelepanu, et „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1

ütleb, et kohus suurendab tasu üle piirmäära kaitsja põhjendatud taotluse alusel.

Ringkonnakohus möönab, et VC süüdistusega seonduva kuritegeliku ühenduse käsitlus on nii

maakohtu otsuses kui ka prokuratuuri apellatsioonis mahukas. Samas tugineb prokuratuur

konkreetselt VC süüd puudutavas osas üksnes süüdistuskõnele, mis tähendab, et ka kaitsjal oli

võimalik toetuda maakohtumenetluses esitatud seisukohtadele. Sellest tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et VC kaitsja taotlus tulebki rahuldada taotluses märgitud ajakulust lähtuvalt

ning määrata 650 minuti töö eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 780 eurot. Seoses

teise tasutaotlusega märgib ringkonnakohus, et sellest ei selgu, milliseid täiendavaid

toiminguid pidi kaitsja istungiks valmistumiseks tegema. Apellatsioonimenetluseks

seisukohtade kujundamist hõlmab ka taotlus, mille ringkonnakohus osaliselt rahuldas. Selles

tulenevalt määrab ringkonnakohus VCle kaitsjale osutatud riigi õigusabi eest makstavaks

tasuks 780 eurot, millele lisandub käibemaks 171,6 eurot.

Lisaks praeguse otsusega määratavale kuuluvad VC apellatsioonimenetluse riigi õigusabi

kulude hulka ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega määratud 1458 eurot, millele

lisandub käibemaks 291 eurot. Kuna prokuratuuri apellatsioon jäi VCt puudutavas osas

muutmata, jääb menetluskulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 riigi kanda.

I. Koore kaitsja K. Koppeli taotluse kohaselt on tal kulunud maakohtu otsuse ja prokuratuuri

apellatsiooni analüüsile, süüdistatavaga nõupidamisele, apellatsioonkaebuse koostamisele ja

kohtuistungiteks ettevalmistamisele 275 minutit, millele vastav tasu on 330 eurot, millele

lisandub käibemaks 72,60 eurot.

Ringkonnakohus nendib, et kuna kaitsja on loetlenud hulga ettevalmistavaid toiminguid nende

ajakulu eraldi välja toomata, on ajakulu põhjendatust keeruline hinnata. Arvestades

toimingute hulka, I. Koore süüdistuse sisu ja asjaolu, et maakohtu otsuse vaidlustas ka

prokuratuur, peab ringkonnakohus siiski taotlust põhjendatuks.

Ringkonnakohus nendib, et nii prokuratuuri apellatsioon I. Koort puudutavas osas kui ka I.

Koore kaitsja apellatsioon jäid rahuldamata. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada

nii KrMS § 185 lg-t 1 kui ka lg-t 2. I. Koore kaitsja ei ole taotluses eristanud toiminguid, mis

olid seotud prokuratuuri apellatsiooniga, ning toiminguid, mis olid seotud kaitsja enda

apellatsiooniga. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulud tuleb 50% ulatuses

jätta I. Koore kanda ja 50% ulatuses riigi kanda. Lisaks praeguse otsusega määratavale

kaitsjatasule kuuluvad I. Koore apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulude hulka veel

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1321,2

eurot. I. Koore apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulud on seega kokku 1723,8 eurot.

Sellest jääb I. Koore kanda 861,9 eurot.

J. Lipendina kaitsja S. Vissak on esitanud kaks taotlust. Ühe taotluse kohaselt kulus kaitsjal

maakohtu otsusega tutvumisele ja selle õiguslikule analüüsile 5 tundi, apellatsiooni

koostamisele, täiendamisele ja edastamisele kokku 20 tundi ning nõupidamisele kaitsealusega

ja apellatsiooni redigeerimisele 3 tundi. Ühtlasi taotleb kaitsja, et kohus suurendaks õigusabi

osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära 350 protsenti, mis teeb tasu suuruseks 1944 eurot.

Sellele tasule lisandub käibemaks 388,80 eurot.

Tasu piirmäära suurendamist põhjendab kaitsja sellega, et kohtuotsusega tutvumine ja analüüs

oli otsuse pikkuse tõttu ajamahukas, samuti eeldas see toimiku materjalide ja otsuse

põhjenduste põhjalikku võrdlust ning apellatsioonis mitmete süüdistatavale etteheidetud

kuriteo episoodide analüüsimist. Seetõttu oli ka apellatsiooni maht tavapärasest suurem.

Võttes arvesse maakohtu menetluse pikkust ja materjalide hulka on tegemist tavapärasest

mahukama kriminaalasjaga, mistõttu on apellatsiooni koostamine sellisel juhul piirmäära

oluliselt ületav.

Teise taotluses palub kaitsja suurendada tasu piirmäära veelgi täiendavate kohtuvaidlustes

tehtud ettevalmistuste võrra. Nimelt kulus kaitsjal lisaks 3 tundi prokuratuuri apellatsiooniga

tutvumisele, seisukoha kujundamisele ja kohtukõne koostamisele. Neile toimingutele vastav

tasu on 216 eurot, millele lisandub käibemaks 47,52 eurot. Kaitsja märgib, et tasumääruse § 2

kohaselt võib kohus riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada

2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi

õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kaitsja tasutaotlused mahuvad viidatud piirmäära

sisse. Kaitsja palub lugeda tasu suurendamine põhjendatuks, et vältida olukorda, kus kaitsjal

puudub isegi võimalus tehtud töö eest raha küsida.

Ringkonnakohus leiab, et J. Lipendinale esitatud süüdistuse mahtu ja vaidlusaluseid küsimusi

arvestades on kaitsja taotlus põhjendatud. Sellest tulenevalt määrab ringkonnakohus

„Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lg 1 kohaldades

2160 eurot, millele lisandub käibemaks 436,32 eurot.

Lisaks praeguse otsusega määratavale riigi õigusabi tasule kuuluvad J. Lipendina

apellatsioonimenetluse kulude hulka veel ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 määrusega

määratud riigi õigusabi tasu 1749 eurot.

Ringkonnakohus ei rahulda J. Lipendina kaitsja apellatsiooni, prokuratuuri apellatsiooni

rahuldab ringkonnakohus osaliselt (J. Lipendinale lisakaristuse kohaldamise osas). Sellest

tulenevalt tuleks apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale makstud tasu jätta KrMS § 185 lg

2 alusel J. Lipendina kanda. Ringkonnakohus arvestab aga seda, et kohus rahuldab prokuröri

apellatsiooni J. Lipendinasse puutuvalt vaid väikses osas. Lisaks sellele tuleb arvestada, et J.

Lipendina vastu on esitatud ulatuslik maksunõue. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus

võimalikuks kohaldada KrMS § 180 lg-t 3 ja jätta J. Lipendina apellatsioonimenetluse riigi

õigusabi kulud 50% (2172,66 euro) ulatuses riigi kanda.

AD kaitsja M. Mahlapuu taotluse kohaselt on tal kulunud kohtuistungiks ettevalmistamiseks

120+240=360 minutit, millele vastav tasu on 432 eurot, lisandub käibemaks 95,04 eurot.

Ringkonnakohus ei pea istungiks valmistumise ajakulu põhjendatuks. Prokuratuur on küll

vaidlustanud AD õigeksmõistmise ja taotlenud tema süüditunnistamist, kuid apellatsiooni

ADt puudutava osa maht on umbkaudu kolm lehekülge ja see on apellatsioonist hõlpsasti

leitav. Lisaks oli vastuargumentide kujundamisel võimalik tugineda maakohtus esitatud

seisukohtadele. Ka kaitsja apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu, et nende

ettevalmistamine oleks olnud väga ajamahukas. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus

põhjendatud mahuks 240 minutit. Sellele vastav tasu suurus on 288 eurot, millele lisandub

käibemaks 63,36 eurot.

Kuna ringkonnakohus jätab prokuratuuri apellatsiooni ADt puudutavas osas rahuldamata,

jäävad nii praeguse otsusega määratav 351,66 eurot kui ka 19. detsembri 2023 määrusega

määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

VS kaitsja S. Veber taotleb, et kohus määraks ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ja

prokuratuuri apellatsioonile vastuse koostamise (ajakulu 250 minutit) eest makstavaks tasuks

300 eurot, millele lisandub käibemaks 66 eurot, seega kokku 366 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et istungiks ettevalmistamise ajakulu tuleb pidada põhjendatuks.

Taotletud tasu jääb „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §

6 lg-s 3 sätestatud piiridesse. Seega tuleb taotlus rahuldada ja määrata määratud kaitsja tasuks

300 eurot, millele lisandub käibemaks 66 eurot.

Kuna ringkonnakohus rahuldas kaitsja apellatsiooni ja jättis rahuldamata prokuratuuri

apellatsiooni VSt puudutavas osas, jäävad nii kõnealune 366 eurot kui ka 19. detsembri 2023

määrusega määratud riigi õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

V. Jaroševitši kaitsja D. Polman taotleb, et kohus määraks ringkonnakohtu istungiteks

ettevalmistamise (ajakulu 360 minutit) eest makstava tasu suuruseks 432 eurot, millele

lisandub käibemaks 95,04 eurot, seega kokku 527,04 eurot.

Ringkonnakohus ei pea istungiks valmistamise ajakulu põhjendatuks. Prokuratuur vaidlustas

maakohtu otsust V. Jaroševitšisse puutuvalt vaid lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamata

jätmise osas ning apellatsiooni põhjendus selles osas piirdus sisuliselt vaid etteheitega, et

maakohus on jätnud prokuratuuri taotlusest hoolimata lisakaristuse kohaldamata, ilma seda

põhistamata. Selle välja selgitamine, millises osas ja mis põhjendustega prokuratuur

maakohtu otsust V. Jaroševitši osas vaidlustab, ei eeldanud apellatsiooni põhjalikku läbi

töötamist, kuna kaebuse ulatuse näitas kätta V. Jaroševitši kohta käiv apellatsiooni taotlus.

Järelduseks, et prokuratuuri taotlusele vastamine oleks eeldanud mahukat ettevalmistust, ei

anna alust ka kaitsja kohtuistungil esitatud seisukohad. Eelnevast tulenevalt loeb

ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 60 minutit ja määrab selle eest makstavaks tasuks 72

eurot, millele lisandub käibemaks 15,84 eurot.

Kuna ringkonnakohus jättis prokuratuuri apellatsiooni V. Jaroševitšit puudutavas osas

rahuldamata, jääb nii otsusega määratav kui ka 19. detsembri 2023 määrusega määratud riigi

õigusabi tasu 1802,4 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Lepingulistest kaitsjatest ja esindajatest on ringkonnakohtule esitanud taotlused õigusabi eest

makstud tasu süüdistatavale või esindatavale hüvitamiseks H. Hirve kaitsjad, tsiviilkostja

esindaja ja kolmandate isikute ÜHe, KHe (endine R) ja OS esindaja.

H. Hirve kaitsja K. Kõrgessaare taotluse kohaselt on H. Hirv kandnud apellatsioonimenetluses

menetluskulusid 18 655 euro ulatuses. Sellele tasule lisandub käibemaks 4104,10 eurot.

Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt hõlmab see tasu järgmisi toiminguid:

õigusabi kriminaalasja apellatsioonimenetluses, sh maakohtu otsusega tutvumist ja analüüsi

ning apellatsiooni koostamist (79 tundi),

ettevalmistust 1. novembri 2023 istungiks, sh tutvumist kohtu edastatud apellatsiooni

kokkuvõttega (1 tund),

osalemist 1. novembri 2023 istungil (5 tundi),

tutvumist prokuratuuri 31. oktoobri 2023 vastusega ja kannatanu MTA 22. märtsi 2023

seisukohaga apellatsioonidele, ettevalmistust 16. novembri 2023 istungiks ning kohtukõne

kirjalike seisukohtade koostamist (7 tundi) ning

osalemist 16. novembri (5 tundi), 20. novembri (5 tundi), 21. novembri (3 tundi) ja 22.

novembri 2023 (1 tund 30 minutit) istungitel.

Käibemaksu lisandumist kulude summale on põhjendatud sellega, et H. Hirv füüsilise isikuna

ei saa kuludelt arvestatud käibemaksu riigilt tagasi taotleda ega sisendkäibemaksuna

arvestada.

Ringkonnakohus nendib, et H. Hirve puutuvalt on esitanud apellatsiooni nii kaitsjad kui ka

prokuratuur. Ringkonnakohus ei rahuldanud prokuratuuri apellatsiooni, kaitsjate apellatsiooni

rahuldas ringkonnakohus osaliselt – konfiskeerimist puudutavas osas. Seega tuleneb nii KrMS

§ 185 lg-st 1 kui ka lg-st 2, et menetluskulud jäävad riigi kanda. Menetluskuluks on kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus leiab, et ajakulu ja kaitsjate tasu määra

poolest võib pidada menetluskulu põhjendatuks. Samas tuleb kohtupraktikas omaks võetud

arusaama kohaselt võtta kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel arvesse ka seda, et kaitsjate

esitatud apellatsioon ise jäi osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd

prokuratuuri apellatsioon jäi rahuldamata, kaitsjate apellatsiooni rahuldas kohus aga osaliselt,

tuleb hüvitada H. Hirve õigusabikulud 75% ulatuses taotletust. Seega mõistab kohus riigilt H.

Hirve kasuks õigusabikulude katteks välja 17 069,33 eurot (koos käibemaksuga).

Kolmandate isikute ÜHe, KHe (endine R) ja OS esindaja K. Mägi taotleb igale esindatavale

3477 (sisaldab käibemaksu) euro hüvitamist. Taotlusele lisatud arvete kohaselt hõlmab

õigusteenus

maakohtu otsusega tutvumist, selle analüüsi ja apellatsiooni koostamist, sh nõupidamist

kliendiga (11 tundi),

ettevalmistust 1. novembri 2023 istungiks (1 tund),

osalemist 1. novembri 2023 istungil (1 tund 15 minutit),

prokuratuuri 31. oktoobri 2023 vastusega tutvumist, ettevalmistust 22. novembri 2023

istungiks ja kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamist (1 tund 15 minutit) ning

22. novembri 2023 istungil osalemist ja menetluskulude hüvitamise taotluse koostamist (45

minutit).

Taotluses märgitakse, et istungitega seotud ajakulu on jagatud neljaks, kuna kolmandate

isikute lepinguline esindaja on ka GBGrupp Holding OÜ lepinguline esindaja. Õigusabi on

osutatud tunnihinnaga 190 eurot ilma käibemaksuta.

Kohtukolleegium tõdeb, et kuna ringkonnakohus rahuldab kolmandate isikute esindaja

apellatsioonid osaliselt, jättes kolmandate isikute vara konfiskeerimata ja vähendades neilt

konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetavat rahasummat. Seega tuleb

apellatsioonimenetluse kulu jätta KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jätta riigi kanda.

Ringkonnakohus leiab, et taotluses märgitud tasu suurust tuleb pidada mõistlikuks.

Kolmandate isikute huvides esitatud apellatsioonid on küll suures osas identsed, kuid ka

menetluskulud on jagatud taotlusest nähtuvalt neljaks. Õigusabi ajakulu ja tasumäära peab

ringkonnakohus mõistlikuks. Seega tuleb riigilt mõista nii ÜHe, KHe (endine R) kui ka OS

kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulu katteks välja 3477 eurot (sisaldab käibemaksu).

Tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ esindaja taotleb kõikide menetluskulude, nii GBGrupp

Holding OÜ maakohtus kui ka ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude täies ulatus AS-lt

MiniCredit (pankrotis)välja mõistmist, kohustades AS-i MiniCredit (pankrotis) tasuma

GBGrupp Holding OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viiviseid VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras igas kalendripäevas alates menetluskulude suurust kindlaks

määrava lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku hüvitamiseni.

Taotluse kohaselt on GBGrupp Holding OÜ apellatsioonimenetluse õigusabikulud olnud ilma

käibemaksuta 10 497,50 eurot. Taotlusele lisatud arvete kohaselt hõlmas õigusabiteenus

maakohtu otsusega tutvumist, selle analüüsi ja apellatsiooni koostamist (47 tundi)

ettevalmistust 1. novembri 2023 istungiks (2 tundi),

osalemist 1. novembri 2023 istungil (1 tund 15 minutit),

22. novembri 2023 istungiks ettevalmistust ja kohtukõne koostamist (1 tund),

prokuratuuri apellatsioonidele esitatud vastusega tutvumist, ettevalmistust 22. novembri 2023

istungiks ja kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamist (3 tundi 15 minutit),

osalemist 22. novembri 2023 istungil ja menetluskulude hüvitamise taotluse koostamist (45

minutit).

Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 190 eurot ilma käibemaksuta. Taotluses märgitakse, et

tsiviilkohtumenetluses on Riigikohus pidanud sellist tunnihinda põhjendatuks. Kuivõrd AS

MiniCredit (pankrotis) on esitanud kriminaalasja raames tsiviilhagi, mida lahendatakse

vastavalt kehtivale tsiviilõigusele, tuleks kaitsja hinnangul lähtuda viidatud Riigikohtu

seisukohast.

Ringkonnakohus rahuldab tsiviilkostja apellatsiooni osaliselt ja teeb tsiviilhagi puudutavas

osas KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi. Sellest tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse

kulud KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. Ringkonnakohus peab tsiviilkostja esindaja

ajakulu põhjendatuks ja tasumäära turuhinnale vastavaks. Seega tuleb mõista riigilt

tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ kasuks välja 10 497,50 eurot.

Tsiviilkostja on taotlenud ka maakohtu menetluse kulude välja mõistmist kannatanult.

Ringkonnakohus nendib, et kuna ringkonnakohus ei jätnud kannatanu tsiviilhagi täies ulatuses

läbi vaatamata, ei ole alust jätta menetluskulusid täies ulatuses kannatanu kanda. KrMS § 182

lg 3 kohaselt jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise

korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu,

süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Sama paragrahvi neljas lõige annab kohtule õiguse jätta

sõltumata paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatust süüdimõistetul, kannatanul või tsiviilkostjal

seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud osaliselt või täielikult tema enda kanda, kui

kulude väljamõistmine vastaspoolelt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Ringkonnakohus leiabki, et menetluskulude kannatanult välja mõistmine

ebamõistlik, kuna kriminaalmenetluse käigus leidis kinnitust, et näiliste tehingutega viidi

MiniCredit AS-st pika aja jooksul raha välja ning MiniCredit AS, kelle huvides apellatsioon

esitatud on, on pankrotis. MiniCredit AS (pankrotis) pankrotihalduri kasuks ei ole maakohus

menetluskulusid välja mõistnud, st tsiviilkostja ei ole pidanud kandma kannatanu

menetluskulusid.

Kuna ringkonnakohus ei mõistnud ühtegi süüdistatavat õigeks kuriteos, milles maakohus on

ta süüdi mõistnud, ei näe ringkonnakohus alust tühistada maakohtu otsust menetluskulusid

puudutavas osas. See, et ringkonnakohus tühistas mitme süüdistatava suhtes maakohtu

süüdimõistva otsuse kuriteo aegumise tõttu, ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust

tühistada maakohtu otsust menetluskulusid puudutavas osas – ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse põhjusel, et kuritegu aegus pärast maakohtu otsust ega ole tuvastanud, et

maakohus oleks teinud ebaõige otsuse.

Ka teiste kohtumenetluse poolte suhtes ei ole ringkonnakohus teinud otsustust, mis muudaks

maakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotuse põhjendamatuks.

18. Tõkend

Tallinna Ringkonnakohus asendas 15. juunil 2023 tehtud määrusega H. Hirve ja P. Gammeri

kaitsjate taotlusel H. Hirvele ja P. Gammerile kohaldatud tõkendi vahistamine elektroonilise

valvega. Kohtukolleegium on seisukohal, et tõkend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus

jättis maakohtu otsuse H. Hirvele ja P. Gammerile mõistetud karistuste osas muutmata. Seega

esinevad endiselt samad ohud, millele tuginedes ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks

vahistamist tühistada, vaid asendas sellel elektroonilise valvega. Eelnevast tulenevalt leiab

kohtukolleegium, et tõkend tuleb jätta muutmata kuni otsuse jõustumiseni ja H. Hirve ja P.

Gammeri karistust kandma asumiseni.

19. Kokkuvõte

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonidest tuleb täies ulatuses rahuldada VS kaitsja

apellatsioon. Osaliselt tuleb rahuldada prokuratuuri, Hubert Hirve kaitsjate, Pavel Gammeri

kaitsja, IG kaitsja, LJ ja NR kaitsja, LJ ja NR kaitsja, Niina Petsenevskaja ja SK kaitsja, SP

kaitsja, kolmanda isiku ÜH esindaja, kolmanda isiku KH esindaja, kolmanda isiku OS

esindaja, kolmanda isiku JG esindaja, tsiviilkostja GBGrupp Holding OÜ esindaja

apellatsioon. Ringkonnakohus jätab rahuldamata Maksu- ja Tolliameti, Pavel Gammeri, Inna

Stoljari ja tema kaitsja, Akhmet Ozdoevi kaitsja ja Ivar Koore kaitsja apellatsiooni.

Eeltoodust tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 338 p-dele 2 ja 4 tuginedes 337 lg 1 p 4

alusel otsuse, millega tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.03.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2024. a otsus ja Harju Maakohtu 6.

jaanuari 2023. a otsus järgmises osas:

1.1 Hubert Hirve ja Pavel Gammeri süüditunnistamises ning karistamises KarS § 137 lg 1 -

§ 22 lg 2 järgi V. K-d puudutavas kuriteos;

1.2 I. G. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi, AS-i

MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi osalises rahuldamises, tsiviilkostja vara arestituks

jätmises ning tsiviilkostjalt arestitud vara hoiustamise kulu väljamõistmises;

1.3 L. J-ilt ja N. R-ilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises;

1.4 Pavel Gammerile maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamises.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2024. a otsus ka osas, millega:

2.1 jäeti maakohtu otsus Pavel Gammeri ja Akhmet Ozdoevi süüditunnistamises ning

karistamises KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning Pavel Gammerile KarS § 63 lg 2 ja § 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises muutmata;

2.2 jäeti muutmata Pavel Gammerile ja Hubert Hirvele KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi

mõistetud karistus;

2.3 tühistati maakohtu otsus Hubert Hirve ja Pavel Gammeri sõidukite ning sularaha

konfiskeerimises, vabastati see vara aresti alt ning otsustati süüdistatavatele tagastada;

2.4 otsustati tagastada Y hoone läbiotsimisel leitud 170 660 eurot KTH Capital OÜ-le;

2.5 mõisteti riigilt Hubert Hirve kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud 17 069 eurot 33 senti.

3. Lõpetada kuritegude aegumise tõttu kriminaalmenetlus:

3.1 Hubert Hirve ja Pavel Gammeri süüdistuses KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi V. K-d

puudutavas osas;

3.2 I. G. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi.

4. Jätta AS-i MiniCredit (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata, vabastada aresti alt Harju

Maakohtu 29. novembri 2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-19-705 arestitud sõiduk

Bentley Continental GTS (registreerimisnumbriga X) ning jätta selle hoiustamise kulu

1136 eurot riigi kanda.

5. Mõista Hubert Hirvele KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi karistuseks 6 kuud vangistust,

jättes talle KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse muutmata.

6. Mõista Pavel Gammerile KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi karistuseks 6 kuud vangistust.

7. Saata kriminaalasi Pavel Gammeri ja Akhmet Ozdoevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de

2 ning 4 järgi, Pavel Gammerile liitkaristuse mõistmises, Pavel Gammeri ja Hubert Hirve

sõidukite ning sularaha aresti alt vabastamise küsimuses, H. Hirve vara arestimise

asendamise ja talle apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustamiseks sama

ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uueks arutamiseks.

8. Jätta L. J-i määratud kaitsjale makstud 3659 eurot 40 senti ning N. R-i määratud

kaitsjale makstud 3442 eurot 20 senti riigi kanda.

9. Jõustada Harju Maakohtu 6. jaanuari 2023. a otsus osas, millega jäeti Y hoone

läbiotsimisel leitud 170 660 eurot riigi omandisse.

10. Mõista Eesti Vabariigilt Pavel Gammeri kasuks välja valitud kaitsjale maakohtus

makstud tasu katteks 84 000 eurot, jättes muutmata maakohtu otsustuse, millega arestiti

menetluskulude hüvitamisest tulenev Pavel Gammeri nõue Eesti Vabariigi vastu 81 000

euro ulatuses laiendatud konfiskeerimise asendamise ja avalik-õigusliku nõudeavalduse

tagamiseks.

11. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

12. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti kassatsioon.

13. Rahuldada osaliselt prokuratuuri, tsiviilkostja ning Pavel Gammeri, Hubert Hirve, I.

G., Akhmet Ozdoevi, L. J-i ja N. R-i kaitsjate kassatsioonid.

14. Ardo Vilbre ja OÜ Novatek Holding kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

15. Mõista Eesti Vabariigilt menetlusosaliste kassatsioonimenetluse kulu katteks välja

järgmised summad:

- 1159 eurot Hubert Hirve kasuks;

- 2491 eurot 85 senti S. P. kasuks;

- 5082 eurot 50 senti GBGrupp Holding OÜ kasuks;

- 384 eurot 30 senti AS-i MiniCredit (pankrotis) kasuks.

16. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tehver & Partnerid V. S-ile kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 175 eurot 68 senti ja jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.