2-22-585/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-585

Tsiviilasi

X hagi Kuusalu valla (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu)

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.06.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 1458 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Ave-Pirjo Paluvere

Kostja Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu,

registrikood

75033496),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Asja läbivaatamine

09.05.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.06.2023 otsus hagi rahuldamata jätmise osas muutmata,

arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Tühistada Harju Maakohtu 02.06.2023 otsus menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta poolte

menetluskulud maakohtus nende endi kanda.

3. Rahuldada

hageja

apellatsioonkaebus

osaliselt

ja

jätta

ringkonnakohtu

menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 13.01.2022 Harju Maakohtule hagi Kuusalu valla (Kuusalu Vallavalitsuse

kaudu, kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitise 1350

eurot ja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja vastu kohtusse hagi tsiviilasjas nr 2-18-2128.

Harju Maakohus tegi eelnimetatud asjas 01.03.2018 hagi tagamise määruse, mis tühistati

Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2020 kohtuotsusega. Otsus jõustus 05.10.2020.

Hageja väitel tekitas kostja talle hagi tagamisega kahju, kuna Tallinna kohtutäitur Kersti Seisler

määras 29.03.2018 otsusega Harju Maakohtu 01.03.2018 hagi tagamise määruse

täitemenetluses nr 011/2018/364 hagejale sunniraha 200 eurot ning 21.11.2019 otsusega

teistkordselt sunniraha 500 eurot.

Hageja esitas 01.03.2018 hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluse osas

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-19-19617 ning tasus hagiavalduse

esitamisel riigilõivu 300 eurot. Eeltoodud menetluses nõudis kostja hagejalt menetluskulude

katteks tagatist, mida hagejal ei olnud võimalik tasuda ning kohus lõpetas menetluse ja kohustas

hagejat hüvitama kostjale menetluskulud 350 eurot.

Hagejale tekitati tsiviilasjas nr 2-18-2128 Harju Maakohtu 01.03.2018 hagi tagamise määruse

täitmisega kahju 1350 eurot, kostja rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, hagi tagamise

avalduse esitamata jätmine tsiviilasjas nr 2-18-2128 oleks hageja kahju ära hoidnud. Hageja

tõendas kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, rikkumine ei olnud

vabandatav ning kostja pidi hagejale tekitatud kahju hüvitama.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul oli hageja nõue osaliselt aegunud. Hagiavalduse kohaselt määrati hagejale

sunniraha 200 eurot kohtutäituri 29.03.2018 otsusega. Nimetatud summa osas palus kostja

rahuldada vastuväide aegumise kohta. Ülejäänud osas oli nõue põhjendamatu ja tuli jätta

rahuldamata. Väidetava kahju põhjustas hageja enda süstemaatiline seadusevastane tegevus.

3.1. Antud juhul puudus põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Väidetav kahju

ei tekkinud mitte sellest, et kostja algatatud menetluse raames määrati hageja suhtes

potentsiaalselt kahjulik hagi tagamine, vaid sellest, et hageja kehtivat hagi tagamise määrust ja

kohtutäituri korraldusi rikkus. Hagi tagamise määruse ja kohtutäituri korralduste korduv ja

teadlik rikkumine tõi kaasa sunniraha tasumise kohustuse. Ainuüksi hagi tagamisega ei

kaasnenud sunniraha tasumise kohustust. Hagi tagamine oli seaduslik ja kehtiv ning hageja oli

kohustatud sellest kinni pidama. Kostja tegevus ei olnud seostatav sellega, et hageja otsustas

hagi tagamise määrust rikkuda.

3.2. Põhjendamatu oli hageja seisukoht, et kuivõrd täitemenetluses nõudis sunniraha määramist

kostja, põhjustas kostja sellega hagejale kahju. Kostjal oli kehtiva hagi tagamise määruse alusel

õigus nõuda hagi tagamise täitmist. Sunniraha määrati seaduslikult ning selle määramist ei

tühistatud. Seega põhjustas hageja väidetava kahju endale ise ning see ei tekkinud kostja

tegevuse tulemusel. Põhjuslik seos kostja käitumise/tegevuse ja hagejale võimaliku kahju

tekkimise vahel puudus ning kahju tuli jätta välja mõistmata. Hagejal puudus hagi tagamise

määruse kehtivuse ajal põhjus eeldada, et asja lõpplahendus on tema jaoks soodne, mistõttu oli

ta kohustatud kehtivat hagi tagamise määrust täitma.

3.3. Hageja eksis väites, et kuivõrd hagi tagamise määrus tühistati, oli tegemist tühistatud

tehinguga, mis oli algusest peale kehtetu ja mille järgi saadu tuli tagastada vastavalt alusetu

rikastumise sätetele. Hagi tagamise määrus ja selle tühistamine ei olnud käsitatav hageja ja

kostja vahelise tehinguna ja selle tühistamisena. Tegemist oli kehtiva hagi tagamise määrusega

ning vastavat määrust pidi selle adressaat järgima kuni selle kehtimise lõppemiseni. Hageja

rikkus kehtivat hagi tagamise määrust ja pidi seetõttu ise kandma sellest tekkinud kahjud, sest

kostja ei olnud sellise tegevuse eest vastutav.

3.4. Kostja ei nõustunud, et hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluse osas

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses tasutud riigilõiv 300 eurot ja hagejalt kostja

kasuks väljamõistetud menetluskulud 350 eurot olid käsitatavad kahjuna, mille sai kostjalt

antud menetluses välja mõista. Eeltoodud asjas tehti seaduslik lahend, mis on jõustunud ja

täitmiseks kohustuslik. Vastava tsiviilasja algatas hageja ise. Kohtusse pöörduja peab alati

arvestama riskiga, et tema nõue jääb rahuldamata, mis võib tuua kaasa menetluskulude ja

tasutud riigilõivude jätmise hageja kanda. Eelviidatud tsiviilasjas põhjustas hagi läbi vaatamata

jätmise ja selle tulemusel ka hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmise ja riigilõivu

hageja enda kanda jäämise hageja enda tegevus. Seaduse järgi oli õigus määrata hagejale

menetluskulude tagatise tasumise kohustus, mida kohus viidatud asjas tegi, kuid hageja jättis

tagatise tasumata.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulude hüvitise 1280,40 eurot ja menetluskulude hüvitiselt viivise VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude

täieliku tasumiseni.

4.1.Hageja esitas 13.04.2023 seisukohas väited, et kostja esitas 01.03.2018 hagi ja hagi

tagamise avalduse eesmärgiga takistada hagejal kinnistu isiklikku kasutamist. Kostja hinnangul

oli tegemist hagi aluse muutmisega. Kohus leidis, et 13.04.2023 seisukohas esitatud väited ei

olnud hagi aluse muutmine. Seejuures tõi kohus välja, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused,

taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see

on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kuivõrd kohus määras 06.04.2023

määrusega kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja, esitas hageja uued väited pärast

eelmenetluse lõppu. Kohus jättis 13.04.2023 seisukohas toodud väited tähelepanuta ja lähtus

otsuse tegemisel 13.01.2022 hagiavalduses toodud hagi aluseks olevatest asjaoludest.

4.2. Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud kostja vastuväide, et hageja kahju hüvitamise nõue,

mis tulenes kohtutäituri 29.03.2018 otsusega määratud sunniraha 200 euro määramisest, oli

aegunud. Harju Maakohus tegi 01.03.2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi tagamise määruse, mis

tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2020 kohtuotsusega, mis jõustus 05.10.2020. Seega

hakkas aegumistähtaeg kulgema kohtuotsuse jõustumisest 05.10.2020. Aegumine peatus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 alusel hagi esitamisega 13.01.2022. Seega

ei olnud hageja nõue kohtutäituri 29.03.2018 otsusega määratud sunniraha 200 euro osas

aegunud ning kostja vastuväide aegumise kohaldamiseks tuli jätta rahuldamata.

4.3. Kohus tuvastas, et vaidlus puudus järgnevas:

− Harju Maakohus tegi 01.03.2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi tagamise määruse, mis

tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2020 kohtuotsusega, kohtuotsus jõustus

05.10.2020;

− Tallinna kohtutäitur Kersti Seisler määras 29.03.2018 otsusega Harju Maakohtu

01.03.2018 hagi tagamise määruse täitemenetluses nr 011/2018/364 hagejale sunniraha

200 eurot ning 21.11.2019 otsusega teistkordselt sunniraha 500 eurot;

− hageja esitas Harju Maakohtu 01.03.2018 hagi tagamise määruse alusel alustatud

täitemenetluse osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-19-

19617 ning tasus hagiavalduse esitamiselt riigilõivu 300 eurot ja hüvitas kostjale

tsiviilasjas nr 2-19-19617 menetluskulud 350 eurot.

4.4. Kuigi hageja tõendas kahju tekkimise ning kahju suuruse ja põhjuste osas vaidlus puudus,

ei tõendanud hageja põhjusliku seose olemasolu kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel.

Kohtutäitur määras täitemenetluses nr 011/2018/364 hagejale sunniraha 200 eurot ning

teistkordselt sunniraha 500 eurot seetõttu, et hageja ei täitnud kohtutäituri nõuet 01.03.2018

hagi tagamise määruse täitmiseks. Seega hoidus hageja põhjendamatult hagi tagamise määrust

täitmast ja põhjustas oma tegevusetusega määruse täitmise käigus sunniraha määramise. Kostja

ei saanud selle juures hagejat mõjutada ning puudus otsene põhjuslik seos sunniraha määramise

ja hagi tagamise vahel. Samuti puudus otsene põhjuslik seos sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise menetluses kantud menetluskulude ja hagi tagamise vahel.

4.5. Hagi tagamise saavutanud isik ei pidanud hüvitama kahju, mis tekkis selle tõttu, et hageja

tegevus või tegevusetus väljus hagi tagamise piiridest. Hagi tagamise korras kohustati hagejat

(tsiviilasjas nr 2-19-19617 kostja) kõrvaldama hagejale kuuluval kinnistul asuvalt Kaldaaluse

teelt mistahes takistused, mis takistavad kasutamast Kaldaaluse teed sõidukitega ja jalgsi

liiklemiseks hageja kinnistu ulatuses ja keelati hagejal edaspidi takistada Kaldaaluse tee

kasutamist sõidukitega või jalgsi hagejale kuuluval kinnistul kuni tsiviilasjas menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni. Seega sai hageja nõuda kahju hüvitamist ulatuses, mis oli

otseselt seotud hagi tagamise määruses märgitud kohustuse täitmisega, s.o hageja kinnistul

asuvalt teelt takistuse kõrvaldamise kulud või nimetatud tee kasutamisest teele või hageja

kinnistule tekitatud kahju kõrvaldamise kulu. Hagi esitamisega hagi tagamise määruse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tekkinud kahju hüvitamine ei olnud TsMS § 391 lg 1

kaitse eesmärgiks, kuna hagi tagamise vaidlustamine väljus hagi tagamise piiridest.

4.6. Kohus järeldas, et hagejale kahju tekkimist ei põhjustanud hagi tagamine. Seega ei

tõendanud hageja põhjusliku seose olemasolu väidetud kahju ja kostja tegevuse vahel. Kahju

hüvitamise nõue ja sellest tulenev viivisenõue tuli jätta rahuldamata.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja

panna menetluskulud kostja kanda.

5.1. Maakohtu otsus põhines õigusnormi rikkumisel ning apellatsioonimenetluses

arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuli teha esimese astme kohtu otsusest

erinev otsus. Maakohtu otsus oli üllatav, vastuoluline ja selle tegemisel rikuti menetlusnorme

ning hinnati tõendeid ebaõigesti. Üksnes asjaolu, et nõue ei olnud suur, ei olnud piisav alus jätta

hagi rahuldamata.

5.2. Olukorras, kus 01.03.2018 hagi tagamise määrus tühistati, oli tõendatud põhjuslik seos

kahju ja kostja tegevuse vahel. Hagi tagamise määrus tehti kostja avalduse alusel, mistõttu oli

tõendatud otsene tahtlus. Kostja käitus õigusvastaselt, kuivõrd ta kasutas hagi ja hagi tagamise

avaldust esitades oma õigust kohtusse pöörduda pahauskselt ja kohut eksitades. Kostja esitas

kohtutäiturile avalduse, mille alusel alustas täitur täitemenetluse nr 011/2018/364. 01.03.2018

hagi tagamise määrus ilma täitmisavalduseta täitemenetluses nr 011/2018/364 ei oleks hagejale

kahju tekitanud. Seega oli tõendatud põhjusliku seose olemasolu kahju tekkimise ja kostja

tegevuse vahel. Hagi tagamise määruse täitmine ei olnud õiguspärane. Kui hageja oleks saanud

oma kinnistut plaanipäraselt kasutada, ei oleks olnud vajalik hageja kinnistult tema vara ära viia

ning kahju ei oleks tekkinud. Kostja pidi tekkinud kahju hüvitama kahju õigusvastase

tekitamise sätete järgi VÕS § 1043 mõttes.

5.3. Kostja ei tõendanud, et ta tegi kõik endast oleneva, et kahju ei tekiks. Vastupidiselt nõudis

kostja hagi tagamise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses hagejalt tagatist, mille

tõttu menetlus lõpetati, sest hagejal puudus võimalus tagatise tasumiseks. Kahju hüvitamist

välistavaid asjaolusid VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 ja § 1045 lg 2 mõttes ei esinenud, kahju oli

ettenähtav ja kuulus normi kaitsealasse. Kahjunõuet ei välistanud asjaolu, et hagi tagamise

määrust täideti kehtiva kohtumääruse alusel. Eelnevast tulenevalt puudus vajadus kaaluda

küsimust, kas esineb asjaolu, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi.

5.4. Kohus rikkus menetlusnormi, kui jättis hageja 13.04.2023 ja 14.04.2022

menetlusdokumendid tähelepanuta. Kohus määras 06.04.2023 määrusega pooltele tähtaja

esitada seisukohad vastaspoole väidete ja tõendite osas hiljemalt 26.04.2023. Seega esitas

hageja 13.04.2023 ja 14.04.2022 seisukohad tähtaegselt. 06.04.2023 kohtumääruses ei

märgitud eelmenetluse lõppemise tähtaega. Hagejale oli ebaselge, millisel alusel sai kohus

tugineda vaid hagis toodud asjaoludele, jättes kõrvale 13.04.2023 ja 14.04.2022 seisukohad ja

täiendavad tõendid.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab,

et maakohtu otsuse resolutsioon hagi rahuldamata jätmise osas tuleb jätta muutmata, muutes

otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 lg 21). Maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude

jaotuse kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 2-5) ja selles osas teha uus menetluskulude

jaotus, jättes menetluskulud poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada.

8. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus TsMS

§ 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

9. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 4.3 märgitud asjaolud, mille üle pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidle ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja

lahendamisel.

10. Esmalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele, mille kohaselt puudus

ringkonnakohtul alus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, kuivõrd tegemist oli

lihtmenetluse asjaga ja maakohus luba edasikaebamiseks ei andnud.

10.1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse

asjaga, milles esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võib ringkonnakohus

keelduda TsMS § 637 lg-s 2 1 toodud tingimustel. Samas leiab ringkonnakohus, et praeguses

asjas ei võinud keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuna maakohus on selgelt

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse normi ja see võis

oluliselt mõjutada maakohtu otsust.

10.2. Kostja väide, mille kohaselt puudus apellatsioonkaebuse allkirjastanud lepingulise

esindaja esindusõiguse kohta tõend, ei ole õige. Volikiri oli 03.07.2023 esitatud (tl 100-101),

kuid ei olnud kostjale e-toimikus nähtavaks tehtud, millise vea ringkonnakohus parandas.

11. Nõustuda ei saa hageja kaebuse väitega, mille kohaselt jättis maakohus väidetavalt osa tema

esitatud menetlusdokumente tähelepanuta. Maakohus viis asjas läbi seadusele vastava

eelmenetluse, jaotas õigesti tõendamiskoormise ja ei ole hindas tõendeid kooskõlas TsMS §

232 lg-ga 2.

12. Samas jagab ringkonnakohus hageja kaebuse seisukohta, mille kohaselt esineb põhjuslik

seos kahju ja kostja tegevuse vahel. Maakohus leidis, et hageja tõendas kahju tekkimise, kahju

suuruse, kuid ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel.

Kostja väitel põhjustas hageja endale kahju ise, kuivõrd jättes täitmata hagi tagamise määruse,

mistõttu talle määrati kahel korral sunniraha ning esitades sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, mis hagejast tulenevalt jäi kohtus läbi vaatamata. Kokkuvõttes leidis kostja,

et hagejale tekkis kahju tema enda tegevuse tulemusena. Ringkonnakohus selle kostja

käsitlusega ei nõustu ja leiab, et põhjuslik seos kahju ja kostja tegevuse vahel esineb. Kui kostja

ei oleks 09.02.2018 hageja vastu valduse rikkumise kõrvaldamiseks ja edasise valduse

rikkumise ärahoidmiseks hagi esitanud, ei oleks järgnevad sündmused toimunud, st põhjuslik

seos praeguse vaidluse asjaoludel kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel esineb.

11. Järgnevalt märgib ringkonnakohus, et eelnimetatud p-s tuvastatu ei anna samas alust hagi

rahuldamiseks. Riigikohus on 06.06.2018 lahendi 2-15-4981 p-s 14 selgitanud, et kuigi ühe

isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos),

ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada.

Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127

jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei

olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise

kohustus tekkis.

11.1. Samas lahendis märkis Riigikohus, et kohus kohaldab viidatud sätet ise, kuivõrd hinnangu

andmine VÕS § 127 lg 2 järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt RKTKo

09.03.2011, 3-2-1-174-10, p 11). VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumiste

negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese

seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud

eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik

ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud

kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-106-

11, p 12; 26.09.2006. nr 3-2-1-53-06, p 13). Riigikohus rõhutas lisaks, et rikkumisega

põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele.

11.2. Riigikohtu selgitusel kohaldub VÕS § 127 lg 2, kui hageja ei ole järginud TsMS § 391 lg

1 p-st 1 tulenevat kohustust hoiduda hagi tagamisega kostja õiguste kahjustamisest. TsMS §

391 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada sellega, et hagi tagamise otsustab

kohus põhjendatud määrusega, arvestades mh sellega, kas hagi on õiguslikult põhjendatud ja

kas hagi aluseks olevad asjaolud on TsMS § 235 mõttes põhistatud (RKTm 03.02.2017, nr 3-

2-1-83-16, p-d 14–16 ja 18). Seega ei tähenda hagi tagamise taotluse esitamine vääramatult

hagi tagamist. Samas ei tohi hagi tagamine tuua hagi tagamist taotleva isiku jaoks kaasa liiga

suuri riske juhul, kui kohus küll hagi tagab, kuid jätab hagi rahuldamata. Juhul kui hagi

rahuldamata jätmise korral tuleks TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on

põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust

kaitsta oma õigusi kohtus. Hagi tagamist taotleval isikul võib olukorras, kus ta loodab hagi

rahuldamisele, olla mõistlik taotleda hagi tagamist, sest vaatamata hagi rahuldamisele võib

kohtuotsuse täitmine muutuda võimatuks või olla raskendatud. Kahju hüvitamise kohustuse

võimalus ei tohi hagi tagamist taotlevat isikut (praeguse menetluse kostjat) oma õiguste kaitseks

kohtusse pöördumisel (vt põhiseaduse § 15 esimene lause) ülemäära heidutada.

11.3. Kokkuvõtteks märgib ringkonnakohus, et praeguse vaidluse asjaoludel tuleb jätta hagi

rahuldamata, kuivõrd kostjale ei saanud olla ettenähtav hageja võimalik kahju seoses sunniraha

määramise ja sundtäitmise hagi läbivaatamata jätmisega. Nimetatud asjaoludele on ka kostja

apellatsioonkaebuse vastuses tuginenud. Ringkonnakohus märgib, et hagi rahuldamiseks ei

anna alust ka asjaolu, et hageja hagi tagamise määruse vaidlustas, kuid määruskaebuse

esitamine ei olnud edukas.

12. Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu arvates muuta menetluskulude jaotust

maakohtus ja tühistada otsus hagejalt väljamõistetud menetluskulude osas (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 2-5).

12.1. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades võib menetluskulud TsMS § 162 lg 4 järgi

jätta täielikult poolte endi kanda, kuna vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab

erandlike asjaolude olemasolu (RKTKm 26.01.2011, nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik;

15.04.2015 otsus nr 3-2-1-126-14, p 16). Selliseks erandlikuks asjaoluks on praeguses vaidluses

asjaolud, mille kohaselt ühelt poolt tõendamist leidis hagejale kahju tekkimine, põhjuslik seos

kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Teiselt poolt ei saanud selliste tagajärgede, st kahju

ärahoidmine olla kostjale ettenähtav. Ringkonnakohus leiab, et hagi tagamise taotluse esitamine

ei tohi tuua taotlejale kaasa liiga suuri riske juhul, kui hagi jääb rahuldamata. Praegust

riskijaotust ja asjaolusid kogumis arvestades peab ringkonnakohus õigeks ja õiglaseks jätta

asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda.

12.2. Menetluskulude jaotuse tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)