3-24-152/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2024. a, Tallinn

Haldusasja number

3-24-152

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.09.2023 otsuse nr

15.3-3.2/688-1 ja 15.12.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/142 ning

kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ragne Õunap

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.06.2024. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 13.02.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) pikaajalise elaniku elamisloa taotluse

(dtl 15). Lisalehe (dtl 20) kohaselt taotleb isik elamisluba VMS § 232 lg 5 alusel. Ta elab Eestis

alaliselt ilma siit lahkumata üle 45 aasta ning tema tööstaaž on siin välja teenitud. Taotleja on poja

ülalpidamisel ning ta kõik pereliikmed elavad Eestis. Täiendava selgituse (dtl 22) kohaselt ei ole

kaebaja enam 12 aastat abielus ning elab endisest abikaasast lahus.

PPA 12.09.2023 otsusega nr 15.3-3.2/688-1 (dtl 74 jj) keelduti kaebajale pikaajalise elaniku

elamisloa andmisest.

-

Haldusaktis on kirjeldatud varasemate haldusmenetluste ja kohtumenetluste käiku.

-

VMS § 232 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kellel

on püsiv legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks. Taotlejal puudub püsiv legaalne sissetulek.

Taotleja on esitanud erinevaid selgitusi ja dokumente, mis on omavahel vastuolus (otsuse p 18 jj;

dtl 81). Legaalseks sissetulekuks on VMS § 9 lg 1 mõttes ka elatis, aga mitte taotleja ja tema laste

vahel sõlmitud leping materiaalseks toetamiseks. Asjaolu, et taotleja ei saa elamisloa puudumise

tõttu väljateenitud vanaduspensioni Eestis (püsivat legaalset sissetulekut), on seotud kaebaja enda

tahtmatusega täita lahkumisettekirjutust.

-

Varasemas haldusmenetluses on tuvastatud, et taotleja ei vaja terviseseisundist tulenevalt

hooldust. Taotleja ei ole esitanud oma terviseseisundi kohta dokumente. Osteopaadi juures

käimine ei kinnita, et taotlejal oleks puue või ta vajaks hooldust. Osteopaadi külastamine on

toimunud täpselt sel ajal, kui PPA on kutsunud taotleja vestlusele.

1(6)

-

Taotleja selgitused Venemaa kodakondsusest loobumise ja Eestist lahkumise kohta ei ole

asjakohased. Taotlejal on jätkuvalt täitmata 2005. aastal antud lahkumisettekirjutus.

-

Välismaalasel puudub põhiõigus Eestis viibimiseks.

-

Taotlejal puudub Eestis perekonnaelu VMS mõttes, kuna taotleja lapsed on täisealised ja elavad

iseseisvalt oma abikaasadega. Taotleja ei ole välja toonud erakorralist sõltuvussuhet oma lastest

PPA jättis 15.12.2023 vaideotsusega nr 15.3-3-6/142 (dtl 84) taotleja vaide rahuldamata:

-

Vaide esitaja ei ole konkreetselt välja toonud, milles seisneb vastuolu kehtivate õigusaktide,

demokraatlike põhimõtete ja heade tavadega, otsuse põhjendatus ning objektiivsuse puudumine.

-

Põhiline vaidlusese praegusel juhul on vaide esitaja legaalse sissetuleku olemasolu. Vaide esitajal

puudub legaalne sissetulek välismaalaste seaduse mõttes, kuna vaide esitaja puhul ei ole tegemist

vanemaga, kes ei oleks suuteline iseseisvalt toime tulema, ei saa laste poolt pakutavat ülalpidamist

lugeda legaalseks sissetulekuks välismaalaste seaduse mõistes.

-

Vaide esitajal ei ole Eesti Vabariigis kodanikuõiguseid. Tal ei ole kunagi olnud alalise elaniku

elamisluba; seega ei ole tal ka alalise elaniku staatust.

-

Vaide esitaja ei ole abielus ning tema lapsed on täisealised. Seega ei ela vaide esitaja Eestis

pereelu VMS-i mõistes. Eestiga ei seo vaide esitajat ei kodakondsus ega muu seadusliku

viibimisaluse olemasolu. Kuna vaide esitaja ei ole lahkumisettekirjutust täitnud, ei ole tegemist

õiguskuuleka isikuga.

-

Vaide esitaja on Eestisse elama asunud enne 1990. aasta 1. juulit ning elanud järjepidevalt Eestis

kuni tänaseni, kuus aastat elamisloa alusel ning ülejäänud aja ebaseaduslikult. Samas ei anna VMS

§ 232 lg 5 võimalust erandit mitte kohaldada sellise välismaalase suhtes, kes on Eesti Vabariigis

elanud enamuse ajast ebaseaduslikult. Kuid vaatamata erandi kohaldumisele pidi vaide esitajal

olema täidetud püsiva legaalse sissetuleku tingimus (VMS § 232 lg 1 p 3). Vaide esitaja ei

suutnud menetluse käigus tõendada, et tal oleks piisav legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks.

Kuigi VMS § 9 lg 2 p 5 kohaselt loetakse legaalseks sissetulekuks täisealise lapse poolt vanema

ülalpidamist, on selline ülalpidamine legaalseks sissetulekuks siis, kui vanem ei ole terviseseisundi

või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga, kuna

vaide esitaja ei ole elamisloa menetluses ega ka hiljem tõendanud, et ta ei ole terviseseisundi või

puude tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema. Kuna vaide esitaja puhul ei ole tegemist

vanemaga, kes ei oleks suuteline iseseisvalt toime tulema, ei saa laste poolt pakutavat ülalpidamist

lugeda legaalseks sissetulekuks välismaalaste seaduse mõistes, isegi kui vaide esitaja ja tema poja

vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt on poeg kohustatud oma emale igakuiselt raha andma.

2. X. X esitas 16.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti

12.09.2023 otsuse nr 15.3-3.2/688-1 ja 15.12.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/142 tühistamist ja

kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist.

1. Haldusakti motiivid ja järeldused põhinevad ekslikul eelarvamusel kaebaja kodakondsuse ja

õigusliku staatuse suhtes. Kaebaja elab Eestis juba 47 aastat. Ta on soovinud omandada Eesti

kodakondsust, aga ei ole suutnud sooritada keeleeksamit.

2. Kaebaja ei kujuta endast ohtu Eesti avalikule korrale ega julgeolekule.

3. Kaebaja on saanud pidevalt elatisraha oma täisealistelt lastelt vastavalt nendega sõlmitud

lepingule, kuid vastustaja keeldub seda VMS § 9 tähenduses legaalse sissetulekuna

tunnustamast. Norm ei täpsusta vanema terviseseisundi ega puude iseloomulikke tunnuseid,

mille tõttu ta ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema. Esikohal on vabatahtlik hooldamine

(ülalpidamine). Kaebaja lapsed jõudsid järeldusele, et kaebaja on oma tervisliku seisundi ja

vanuse tõttu muutunud töövõimetuks, tal on piiratud võimalused (puue), ta ei ole võimeline

iseseisvalt toime tulema, kodu eest hoolitsema, kommunaalteenuste ja meditsiiniliste

protseduuride eest maksma, õues liikuma, tal puuduvad isiklikud säästud, ta ei saa vanaduse ja

vaesuse tõttu mingit riiklikku abi ning vajab pidevat abi, hooldust ja tähelepanu (hinnang ema

füüsilise seisundi kohta kujunes tema tervisliku seisundi pikaajalise jälgimise, ravikuuride, tema

sagedaste pea- ja liigesevalu kaebuste, erinevate arstide juures arstiabi saamiseks tehtud visiitide

2(6)

jms põhjal), mistõttu on nad juba pikka aega tema eest vabatahtlikult hoolitsenud, toetades oma

ema rahaliselt sellises ulatuses, mis on vajalik tema jaoks normaalsete majapidamis-, sanitaar- ja

hügieenitingimuste loomiseks, kultuurilise vaba aja veetmise ning ravi- ja ennetusprotseduuride

korraldamiseks.

4. Täiskasvanud lapsel ja vanemal on õigus iseseisvalt kindlaks määrata ja sõlmida kokkulepe

ülalpidamismaksete tasumiseks. Pooled võivad kokkuleppe alusel ilma vanema tervislikku

seisundit ja piiratud võimalusi (puuet) arvestamata maksta elatist, mille saab tunnistada

legaalseks sissetulekuks.

3. Vastustaja ei nõustu kaebusega.

1. Alates viimasest kohtuasjast ei ole asjaolud muutunud – kaebajal on jätkuvalt täitmata 19.07.2005

lahkumisettekirjutus nr 1009125367 ning ta ei ole jätkuvalt taotlenud endale kodakondsusjärgse

riigi dokumenti (dtl 14).

2. Kaebaja suhtes kohaldub VMS § 232 lg-s 5 toodud erisus ja sisuliselt ainuke pikaajalise elaniku

elamisloa tingimus, mis kaebajal tuli täita, oli VMS § 232 lg 1 p-st 3 tulenev püsiva legaalse

sissetuleku nõue.

3. VMS § 9 lg 2 p-s 5 on sätestatud, et legaalseks sissetulekuks on lapse poolt vanema ülalpidamine

kui vanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema. Vastustaja on

varem hinnanud kaebaja tervislikku seisundit. VMS § 9 lg 2 p 5 eesmärk on sätestada legaalse

sissetuleku olemasolu juhuks, kui välismaalasele on antud tähtajaline elamisluba VMS § 150 lg 1

p 3 alusel hooldust vajava vanemana lapse juurde elama asumiseks. Sätte mõte ei ole see, et

välismaalane, kes mingil põhjusel VMS § 9 lg-s 1 sätestatud legaalset sissetulekut ei oma, saaks

Eestis elada pelgalt laste käest saadud rahast.

4. Pelgalt asjaolu, et kaebaja lastel on perekonnaseaduse (PKS) § 96 lg-st 1 tulenevalt kaebaja

ülalpidamiskohustus, ei tähenda, et kaebajale poja poolt makstud raha saaks lugeda elatiseks ning

seega legaalseks sissetulekuks VMS § 9 lg 1 mõistes. PKS § 97 p 3 sätestab, et ülalpidamist on

õigustatud saama muu abivajav üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.

Kuna elamisloa menetluses ei ole kinnitust leidnud, et kaebaja näol oleks tegemist isikuga, kes ei

ole suuteline ennast ise ülal pidama, ei saa ka kaebaja poja poolt makstavat raha pidada elatiseks

VMS § 9 lg 1 mõistes. Asjaolu, et kaebaja ei ole võimeline endale sissetulekut tagama, kuna viibib

illegaalselt Eestis, ei ole selline ülalpidamise võimatus, mida on silmas peetud PKS § 97 p-s 3.

5. Kaebajale ei ole korduvalt samadel tingimustel elamisluba antud. PPA on andnud kaebajale

elamisloa kahel korral, millest viimane tunnistati kehtetuks 01.01.2005.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas ei ole enam vaidluse all kaebaja Eestisse saabumise ning pikaajaliselt

siinviibimise asjaolud. Kohtud on seda korduvalt erinevates kohtuasjades selgitanud, sealjuures, et

kaebajal puuduvad kodanikuõigused. Ainuüksi apellatsioonikohtus on neid küsimusi käsitletud

kohtuasjades nr 3-07-1771, 3-08-1154, 3-11-2074, 3-13-70077, 3-18-1535 ja 3-21-589. Seega jätab

kohus kaebaja Eestis viibimisest tulenevad väited, mille kohta on juba jõustunud kohtuotsused,

tähelepanuta.

5. Käesolevas asjas on vastustaja kaalunud kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmise võimalust

VMS § 232 alusel. VMS § 232 lg 1 sätestab kokku 7 tingimust, millele välismaalane peab seda

elamisluba taotledes vastama.

VMS § 232 lg 5 sätestab, et sama paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 ja 4–6 sätestatud tingimusi ei

kohaldata välismaalase suhtes, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ning kes on

elanud ja elab faktiliselt Eestis ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle Eestis elamine

ei kahjusta Eesti riigi huve.

3(6)

Eeltoodust tulenevalt peab kaebaja täitma järgmisi tingimusi:

(a)

asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit;

(b)

on elanud ja elab faktiliselt Eestis ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki;

(c)

kelle Eestis elamine ei kahjusta Eesti riigi huve;

(d)

tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks – VMS § 232 lg 1 p 3

;

(e)

tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid

asjaolusid – VMS § 232 lg 1 p 7.

Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andes tuginenud üksnes sellele, et kaebajal ei ole püsivat

legaalset sissetulekut Eestis toimetulekuks ehk kaebaja ei täida VMS § 232 lg 1 p-s 3 toodud

tingimust, mis tuleb täita ka § 232 lg 5 kohaldamisel, s.o pikaajaliselt Eestis viibinud välismaalase

korral.

5. VMS § 9 „Legaalne sissetulek“ sätestab järgmist:

-

lg 1 – Legaalne sissetulek käesoleva seaduse tähenduses on seaduslikult teenitud töötasu,

vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu,

pension, stipendium, elatis, välisriigi makstav toetus, samuti legaalset sissetulekut omavate

perekonnaliikmete tagatud ülalpidamine, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

-

lg 2 p 5 – Perekonnaliikme tagatud ülalpidamiseks loetakse täisealise lapse või lapselapse poolt

vanema või vanavanema ülalpidamist, kui vanem või vanavanem ei ole terviseseisundi või puude

tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema.

Käesolevas asjas ei ole vaidluse all elatis (vt § 9 lg 1 legaaldefinitsioon), kuivõrd elatis on kohtu

poolt väljamõistetud summa ülalpidamiskohustuse täitmiseks (PKS § 75 lg 1). Samuti ei ole tegemist

eestkostja poolt eestkostetava ülalpidamisega (§ 9 lg 2 p 6), kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid,

et kaebajale oleks määratud eestkostja.

6. VMS § 9 lg 2 p 5 kohaselt on tegemist sama seaduse mõttes legaalse sissetulekuga, kui:

-

täisealine laps peab oma vanemat ülal;

-

ülalpidamise põhjuseks on see, et vanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt

toime tulema.

Eeltoodust tulenevalt ei piisa sellest, kui laps peab oma vanemat vabast tahtest üleval, kuid vanem on

võimeline iseseisvalt toime tulema või ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema mõnel muul põhjusel

kui terviseseisund või puue.

Asja lahendamiseks on vajalik ka perekonnaseaduse alusel eristada ülalpidamist ja hooldamist:

-

ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt

vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning vanemate ja nende ülalpeetavate laste

tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused) – PKS § 16 lg

2. -

hooldus hõlmab hooldaja kohustust isiku järele valvata ja tema heaolu eest igakülgselt hoolitseda

(isikuhooldus) ning õigust ja kohustust valitseda hooldatava vara (varahooldus) – PKS § 124 lg 1

ja § 127.

VMS § 9 lg 2 p 5 nimetab vanema ülalpidamist ehk varalist panust isiku elutingimuste ja vajaduste

rahuldamiseks. See on ka kooskõlas sama paragrahvi muude sätetega, kuivõrd tervikuna

reguleeritakse välismaalase sissetulekut, s.o rahalisi vahendeid, mille arvelt saab välismaalane

kulutusi teha. Ülalpidamise osaks VMS § 9 lg 2 p 5 ega ka nt analoogia korras PKS § 16 lg 2 mõttes

ei ole hooldus ega tähelepanu, mida kaebaja lapsed talle osutavad või milles teda igapäeva

toimingutes füüsiliselt või vaimselt aitavad.

4(6)

7. Kaebaja on selgitanud, et ta on pensionär, kes varem sai pensioni Venemaalt (dtl 46), kuid ta ei saa

pensionit Eestis, kuna tal puudub elamisluba (dtl 22). Kaebaja on 72-aastane ning seega ilmselgelt

vanaduspensioni eas.

Legaalseks sissetulekuks VMS § 9 lg 1 mõttes on ka pension ning kaebajal võib olla õigus saada

Eestis pensionit ja muid sotsiaalseid hüvitisi, kui tal oleks Eestis viibimisalus (RPKS § 4 lg 1 p-d 1 ja

2). Kohus leiab samas, et välismaalaste seaduses läbivalt sätestatud legaalse sissetuleku nõuet ei saa

tõlgendada viisil, et viibimisalus tuleb anda seetõttu, et siis omandab välismaalane legaalse

sissetuleku saamise õiguse, sh vanemahüvitise, töötuskindlustushüvitise või erinevate pensionide

näol. Kohus leiab, et VMS § 9 lg-s 1 eelpool nimetatud n-ö sotsiaalsed sissetulekud on toodud

põhjusel, et kui isik on neid sissetulekuid saanud eelnevalt seaduslikult viibides, siis saab neid ka

elamisloa pikendamise korral lugeda jätkuvalt legaalseks sissetulekuks. Küll aga ei saa välismaalane

taotleda Eestisse saabumisel legaalse sissetulekuna asjaolu arvestamist, et ta viibimisaluse tekke

korral hakkaks kohe saama riigilt mõnda sotsiaalse iseloomuga sissetulekut, nt vanemahüvitist.

Kaebaja olukord on osaliselt teistsugune, kuivõrd kaebaja ei ole pika aja kestel Eestist lahkunud, kuid

siiski sarnane seetõttu, et kohus leiab, et õigus legaalsele sissetulekule ennekõike Eesti

sotsiaalsüsteemi arvelt (vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, pension) peab olema juba isikule

tekkinud varem ajal, mil välismaalane viibis Eestis seaduslikult. Kaebajale ei ole asja materjalidest

nähtuvalt Eestis pensioni määratud.

8. VMS § 9 lg 2 p 5 ei võimalda pereliikmete vahel vabatahtlikku ülalpidamist mistahes põhjusel või

üldse põhjuseta lugeda välismaalasest pereliikme legaalseks sissetulekuks. Lapse poolt vanema

ülalpidamist saab lugeda legaalseks sissetulekuks üksnes juhul, kui vanem vajab sellist ülalpidamist

enda terviseseisundist või puudest tulenevalt ega ole võimeline end ise ülal pidama.

Kohtuasjas nr 3-21-589 oli vaidluse all sama kaebaja elamisloa taotlus asumaks elama oma poja

juurde, kuivõrd kaebaja vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma teises riigis ning Eestis

seaduslikult viibiva lapse püsiv legaalne sissetulek tagab vanema ülalpidamise Eestis (VMS § 150 lg

1 p 3). Kohtud kontrollisid selles asjas kaebaja hooldusvajadust. Ringkonnakohus leidis

apellatsioonimenetluses, et normi mõtteks pole siiski võimaldada elamisluba kõikidele vanematele

inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik vajab vanuse tõttu

küll hooldust, aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS § 150 lg 1 p 3 mõttes

hooldusvajadust (kohtuotsuse p 13). Esitatud tõendid ei võimalda järeldada objektiivseid põhjuseid,

mille alusel saaks järeldada, et kaebaja ei ole võimeline iseenda eest hoolitsema ja ta vajaks selleks

kõrvalist abi (samas, p 14).

Viidatud ja käesoleva vaidluse ajavahe on kolm aastat ning võib eeldada, et kaebaja terviseseisund ei

ole aja möödumisel paremaks läinud. Küll aga puuduvad käesolevas asjas tõendid, et kaebaja

terviseseisund on selline, et ta ei ole suuteline iseseisvalt toime tulema ja vajab seetõttu ülalpidamist.

Vaidlustatud otsuses on kajastatud kaebaja erinevaid seisukohti (dtl 77-79), kuid neist nähtub, et

kaebajal puuduvad elatusvahendid seetõttu, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seega ei

ole kaebaja võimeline iseseisvalt toime tulema sissetuleku puudumise tõttu, mitte seetõttu, et

võimalik sissetulek (nt pension) oleks kaebaja puuet või halba terviseseisundit (mille olemasolu ei ole

tõendatud) arvestades liiga väike ja kaebaja vajaks täiendavat sissetulekut. Elamisloa eesmärk ei ole

anda kaebajale viibimisalus pensioni saamiseks, et kaebaja saaks Eestis iseseisvalt hakkama

(eelduslikult laste ülalpidamiseta).

Kaebaja terviseseisundit, mille tõttu ta ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema, ei tõenda ka visiidid

osteopaadi juurde. Osteopaatia on alternatiivmeditsiini alaliik, millele on teaduspõhise meditsiini

5(6)

esindajatel tõsiseid etteheiteid1; sellel alal puudub tervishoiu kutsestandard2; ning tegemist on

kiropraktikaga seotud manuaalteraapia liigiga, mille aluseks olevatel põhieeldustel napib bioloogilist

usutavust ning mille efektiivsus ja ohutus on vaieldavad3. Visiidid sellise teenuse osutaja juurde ei

kinnita kaebaja halba terviseseisundit ega puuet, mille tõttu ta ei ole võimeline ise toime tulema.

9. Vaidlustatud otsuse punktis 18 (dtl 80-81) on kajastatud seda, kuidas vastustaja on proovinud välja

selgitada kaebajal Eestis legaalse sissetuleku olemasolu. Kaebaja selgitused on olnud ajas muutuvad,

sh kas on olemas pereliikmete vaheline leping või mitte. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks legaalse

sissetuleku tuvastamise osas rikkunud uurimiskohustust ning selgitustest nähtub ka kaebaja selge

arusaam nii normidest kui ka tõendamist vajavatest asjaoludest.

Arvestades kohtu poolt eelnevalt toodut, sj mida saab arvestada konkreetsel juhul legaalse

sissetulekuna ning kas on tõendatud, et kaebaja ei ole suuteline oma terviseseisundi või puude tõttu

iseseisvalt toime tulema, on vastustaja jõudnud õiguspärasele järeldusele.

10. Kuna vastustaja 12.09.2023 otsus on õiguspärane, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks ning

kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kohus jätab eeltoodust tulenevalt kaebuse

tervikuna rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

1 https://www.tervisekassa.ee/uudised/juhised-libameditsiini-ja-libaeksperdi-tuvastamiseks ja https://www.terviseamet.ee/

sites/default/files/Nakkushaigused/Juhendid/Muud/

juhised_libameditsiini_ja_libaeksperdi_tuvastamiseks_kohaliku_omavalitsuse_kov_tasandil_29.05.2023.pdf;

Vrdl

https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud/vaata/10586226

ning

vt

https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Noukogud_Otsus/downloadFile/10733720 (28.11.2018 otsus nr 13) - Mitte algatada

osteopaadi kutsestandardi väljatöötamist; saata kutsestandardi algatamise ettepanek täiendamisele.

3 Ernst, Edzard; Alternatiivmeditsiin, 150 meetodi kriitiline hinnang, kirjastus Argo, Tallinn, 2021; lk-d 223-226 ja lk 24.

6(6)