3-23-635/27 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-23-635

Otsuse kuupäev

24. mai 2024

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X kaebus Viru Vangla 16.03.2023.a käskkirja nr 3-

23/1-2/128 tühistamiseks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

3. Jätta kaebaja vastuväited kohtuasjade liitmata

jätmisele, asja arutamise uuendamisele, tõendite asja

juurde võtmisele ja tõendile juurdepääsu piiramisele

rahuldamata.

4. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi

tähemärgiga.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

5. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioonkaebuse esitamiseks on 25.06.2024.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Viru Vangla kohaldas 16.03.2023.a käskkirjaga nr 3-23/1-2/128 (dtl 113-114, edaspidi

vaidlustatud käskkiri) kaebaja X (varasem perekonnanimi Z) suhtes alates 16.03.2023

täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga

tegelemise (s.o spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise) keelamist ning

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist.

Käskkirja andmise tingis asjaolu, et kaebaja ja teise kinnipeetava vahel tekkis 15.03.2023

kella 14.55 paiku osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. Kinnipeetav D. Pronin lõi

kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel

kaklema. Ametnikud lõpetasid kinnipeetavate vahelise kakluse ja suunasid kinnipeetavad

kambritesse.

Vaidlustatud käskkirja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

- täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse edasiste võimalike konfliktide ja

õigusrikkumiste ärahoidmiseks. S.h põhjusel, et kaebaja võib sarnase käitumisega

mõjutada teisi kinnipeetavaid samalaadsetele rikkumistele;

- tuvastatud intsidendiga näitas kaebaja, et ta on võimeline kasutama ja kasutab vägivalda

teiste isikute suhtes. Teiste isikute suhtes vägivalla kasutamine on raske, vangla

julgeolekut ohustav rikkumine;

- kuigi ettekande kohaselt ei olnud kaebaja see, kes oleks alustanud kaaskinnipeetava

suhtes vägivalla kasutamist, kasutas ta siiski vägivalda kakluse käigus, tehes samuti lööke

kaaskinnipeetava suhtes;

- kaebajat ei heidutanud see, et vahetus läheduses viibis vanglateenistuse ametnik;

- kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele – risk vanglas;

- kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes

vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud;

- ka üldiselt on kaebaja kuriteod olnud vägivaldse iseloomuga;

- kohaldatud abinõud on valitud eesmärgil välistada kaebaja kokkupuude vanglas viibivate

isikutega ja vältida võimalikke konflikte.

- käesoleval hetkel tegeleb vastustaja juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamisega ning

menetluslik seisukoht on kujundamise faasis.

Vastustaja andis kaebajale enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks.

Kaebaja loobus seisukoha esitamisest.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati käskkirja nr 3-23/1-2/141 alusel alates

27.03.2023 (dtl 126).

Vastustaja andis 22.04.2024 õiendi vaidlustatud käskkirja täpsustamiseks (dtl 169). Õige on

väita, et kaebaja on kasutanud vangistuses viibides vähemalt neljal korral vägivalda

kaaskinnipeetavate suhtes, millest on vähemalt 3 korral süüdi mõistetud. Neljanda juhtumi

osas lõpetati kriminaalmenetlus karistuse ebaotstarbekuse tõttu.

2. Kaebaja esitas 17.03.2023 vaide, milles ta taotles vaidlustatud käskkirja kehtetuks

tunnistamist. Kaebaja tugines esiteks sellele, et rikutud on tema ärakuulamise nõuet ning

teiseks sellele, et käskkirja andmisel ei ole õigesti ja piisavalt välja selgitatud asjaolusid.

3. Vastustaja Viru Vangla jättis 17.04.2023.a vaideotsusega nr 6-12/121-2 (dtl 115-116)

vaide rahuldamata. Vastustaja põhjendas, et vahetult pärast 15.03.2023.a kaklust lukustati

üksuse juhi käskkirjaga nr 1-4/195-1 kõik V8 läänepoolsete elukambrite uksed. Järgmisel

päeval, 16.03.2023 koostati mõlemale kakluses osalenud kinnipeetavale julgeolekuabinõude

käskkiri, et uurida välja täpsemad asjaolud ja avada teised V8 osakonna kinnipeetavad.

Kaebajale anti võimalus vastuväidete esitamiseks ning selgitati, millega seoses vastuväiteid

esitada. Õige ei ole kaebaja väide, et üksi ametnik ei reageerinud sündmusele, sest osakonnas

viibinud ametnik lahutas kakluse 4 sekundit pärast sündmuse algust.

4. Kaebaja esitas 01.05.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid

avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse vaidlustatud käskkirja tühistamise nõudes.

Kaebaja esitas kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.

15.03.2023.a juhtum oli füüsiline rünne kaebaja vastu, milles kaebaja oli sunnitud pärast mitut

teda tabanud lööki kasutama enesekaitset. Läheduses viibinud ametnikud juhtumisse ei

sekkunud. Kaebuse esitamise seisuga on D. Pronini suhtes algatatud kriminaalasi ja kaebaja

on üle kuulatud kannatanuna. Kaebajat on valesti süüdistatud ründes ja ohtlikkuses, ta oli

15.03.2023.a juhtumis kannatanu. Kui käskkiri oleks antud põhjendusega, et tagada kaebaja

tervise ja elu kaitse, siis poleks ka vaidlust, kuid vastustaja otsustas hakata kaebajat mustama

oma järjekordse õigusvastase käskkirjaga.

Kaebaja ei ole ohtlik. Viibimine V8 osakonnas on ohtlik kaebaja tervisele ja elule. Kaebaja on

sellest vanglaametnikele korduvalt rääkinud. 19.07.2022 toimus V8 osakonnas juhtum ja

kaebaja paigutati 26.07.2022 V7 osakonda. Sellele vaatamata paigutati kaebaja 21.02.2023

uuesti V8 osakonda.

Faktiväited, et kaebajat on vangistuses neli korda süüdi mõistetud kinnipeetava ründamise

eest ja kaebaja on riskihindamise kohaselt kõrgohtlik vangidele, on valed. Kaebaja on süüdi

mõistetud ainult 22.03.2010.a kohtuotsusega. Lisaks ei oma tähtsust, mis on toimunud

minevikus. Vangla riskihindamisi ei saa arvestada, kuna nendest pole võimalik aru saada,

kuidas neid tehakse ja saadakse.

16.03.2023 tuli kaebaja juurde valvur A. Jaani ja küsis, kas kaebaja esitab seisukoha seoses

kavatsusega kohandada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käskkirja sisu ei

osanud valvur selgitada. Valvur ütles, et käskkiri on juba valmis. Samal päeval tutvustati

kaebajale vaidlustatud käskkirja. Kaebaja ei saanud arvamust esitada, kuna ta ei teadnud,

millise sisuga haldusakt on kavas anda. Õiguspärane ei ole olukord, kus käskkiri on

ärakuulamise ajal juba valmis.

Eeltoodu tähendab, et vastustaja ei ole asjaolusid piisavalt välja selgitanud ning vastustaja

põhjendused on lubamatud, asjakohatud, sobimatud ja ei vasta tegelikkusele.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud käskkirjas esitatud

põhjenduste juurde. Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei olnud konfliktis osapool, kes sooritas

esimese löögi, ei tähenda see, et vangla peaks jätma reageerimata tekkinud olukorrale või

kiitma heaks füüsilises konfliktis osalemist. Kaebaja ei jäänud passiivseks ning sooritas

samuti lööke. Vastustaja rõhutab, et käskkirjaga ei tunnistatud kedagi toimunus süüdlaseks.

Vastustaja selgitas vastusena kohtu küsimusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati

faktilise olukorra pinnalt, kus kinnipeetavate vahel toimus esmalt kõrgendatud hääletoonil

verbaalne konflikt, see kasvas üle füüsiliseks konfliktiks ja mõlemad kinnipeetavad sooritasid

üksteise suunas lööke. Kinnipeetavad ei lõpetanud konflikti iseseisvalt, vaid alles

vanglaametnike sekkumisel. Arvestades ka kaebaja varasemat käitumist vangistuses laiemalt,

esines põhjendatud kahtlus, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja,

eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine tõenäoline. 27.03.2023 ei olnud

kakluses osalenud kinnipeetavate käitumine enam agressiivne ja mõlemad osapooled olid

üksteisest isoleeritud, seetõttu langes julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära.

Kaebaja kinnitas, et valvur käis tema juures ja andis talle võimaluse seisukoha esitamiseks

seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Seega on kaebaja saanud võimaluse

seisukoha esitamiseks. Kaebaja suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeoleku-

abinõusid, mistõttu ei olnud olukord kaebajale uudne. Usutav ei ole kaebaja väide, et talle jäi

arusaamatuks, mille kohta ta seisukohta esitama peab.

Kohtu seisukoht

6. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega,

samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 2 alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete

kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine.

Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või

tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud

kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel

antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve

kahjustuse tõenäosusele. Vanglal tuleb arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate

järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas

ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva

kinnipeetava vabaduste täiendava piiramisega (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10,

3-3-1-63-09).

7. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sisaldab endas nii kaalutlus- kui ka

hindamisotsust. Hindamisotsused on kaebaja ohtlikkuse hindamine ja tulevikus tekkida võiva

ohu prognoosimine. Kaalutlusotsuse tegi vastustaja selle kohta, kas ja milliseid täiendavaid

julgeolekuabinõusid nendest hinnangutest lähtudes kohaldada.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse

piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda

eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust

kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Hindamisotsuse kohta on Riigikohus selgitanud, et kaalutlusõigus on haldusorganile antud

volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel.

Hindamisotsusega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks

hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel,

faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside

tegemisel. Hindamisotsuste puhul ei ole kohus seotud HKMS § 158 lg 3 sätestatud

piirangutega ning hindamisotsuse kontrolli ulatus sõltub suurel määral hinnangu sisust ja

mõjust (Riigikohtu otsus asjas 3-20-1198 p 13-14, 3-20-2474 p 20 jt).

8. Vaidlustatud käskkirja põhjal kohaldas vastustaja täiendavaid julgeolekuabinõusid edasiste

õiguserikkumiste ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest tuleneb, et võimalik

tulevikus aset leidev õiguserikkumine seisneb võimaluses, et sarnane olukord kordub ning

kaebaja kasutab selle raames vägivalda teise kinnipeetava suhtes.

9. Vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võtnud järgmised faktiväited:

1) kaebaja ja kinnipeetav D. Pronini vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis

füüsiline konflikt. D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid

D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema. Käesolevas asjas puutub juhtum asjasse sedavõrd,

et füüsiline konflikt leidis aset ja seda alustas D. Pronin;

2) konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik;

3) kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas);

4) kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate

suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud;

5) kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga.

Faktiväidetes 1 ja 2 poolte vahel vaidlust ei ole. Faktiväitele 5 ei ole kaebaja vastuväiteid

esitanud.

10. Kaebaja seadis kahtluse alla faktiväite, et kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik

vangidele (risk vanglas). Kohtu hinnangul on see väide tõendatud kohtule esitatud

riskihindamise ankeediga. Sellest nähtub, et

- vastustaja on hinnanud kaebaja kõrgohtlikuks vangidele (risk vanglas);

- oht seisneb vägivalla kasutamises (nii vaimne kui füüsiline vägivald). Ohtu suurendavad

tegurid on konflikti tekkimine ja enesevalitsuse kaotamine;

- kõrgohtlik on nelja-astmelisel skaalal kolmas aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik -

ohtlik - kõrgohtlik - üliohtlik;

- vastustaja on hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena viidanud otsuse punktis 13

nimetatud kohtulahendites toodud asjaoludele.

Kohus tugineb riskihindamise ankeedile asja lahendamisel sedavõrd, et selline hinnang

kaebaja ohtlikkusele on faktiliselt antud. Vaidlus riskihinnangu põhjendatuse üle langeb

kokku otsuse punktis 13-15 käsitletuga.

11. Kaebaja väitel ei ole riskihindamise ankeet tõendina usaldusväärne, kuna riskihindamise

metoodika ei ole arusaadav ja kontrollitav. Samuti leidis kaebaja, et riskihindamise ankeet ei

ole asjasse puutuv tõend.

Kohtu hinnangul on ankeet asjasse puutuv juba üksi sellepärast, et vastustaja on vaidlustatud

käskkirjas sellele tuginenud. Riskihindamise metoodika arusaadavus või kontrollitavus ei oma

asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui

vangla tugineb vaidluses riskihinnangule, siis tuleb riskihinnangut vastavas kohtuasjas

põhjendada ja kohus saab seda põhjendust hinnata. Kohus teeb seda otsuse punktides 13-16.

12. Kaebaja seadis kahtluse alla ka faktiväite, et ta on vangistuses viibides kokku neljal korral

kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda.

Kohus alustuseks täpsustab, et vaidlustatud käskkirjas vastustaja ei väida, et kaebaja on neljal

korral toime pannud kuriteo, mis seisneb kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamises, või

neljal korral sellise teo eest süüdi mõistetud. Vaidlustatud käskkirja sõnastus on järgmine: „ ...

on kaaskinnipeetavate suhtes kasutanud vägivalda, viibides vangistuses, kokku 4-l korral,

mille eest on teda ka süüdi mõistetud“. Keskmise mõistliku isiku jaoks tähendab selline

sõnastus, et kaebaja on neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda ja mõnedel

juhtudel on sellele järgnenud süüdimõistmine.

Kohus nõustub sellega, et kui viidatakse isiku süüdimõistmisele, tema sooritatud kuritegudele

vms, siis peab seda tegema korrektselt. Kaebaja juhtis tähelepanu sellele, et vaidlustatud

käskkirjas kasutatud sõnastus on ebamäärane, ja vastustaja parandas seda õiendis.

13. Väide, et kaebaja on vangistuses neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes

vägivalda, on tõendatud järgmiste kohtulahenditega.

13.1. Tallinna Linnakohtu 05.10.1995.a otsus (dtl 254-260, 263-268). Kaebajale (tolleaegse

perekonnanimega C) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes

15-20.04.1994 (kriminaalkoodeksi § 75¹).

13.2. Harju Maakohtu 27.05.1998.a otsus (dtl 269-275). Kaebajale (tolleaegse

perekonnanimega C) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes

22.07.1997. Maakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu kriminaalkoodeksi § 142 lg 3 p 1 järgi.

Kohtuotsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tehtud muudatustega ning tegu

kvalifitseeriti ümber kriminaalkoodeksi § 108 järgi.

13.3. Tartu Maakohtu 22.03.2010.a otsus kohtuasjas 1-08-12376 (dtl 276-279). Kaebajale

(tolleaegse perekonnanimega Z) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine

kaaskinnipeetava suhtes 12.08.2007 (karistusseadustiku § 121).

13.4. Viru Maakohtu 28.11.2013.a määrus kohtuasjas 1-12-6315 (dtl 281-284). Kaebajale

(tolleaegse perekonnanimega Z) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine

kaaskinnipeetava suhtes 11.02.2012 (karistusseadustiku § 121). Kohus lõpetas

kriminaalmenetluse, kuna mõistetav karistus tuleks liita kaebajale juba määratud

karistusega, milleks on eluaegne vangistus.

Tegemist on asjakohaste tõenditega, kuna nendest nähtuvad faktilised asjaolud, millele

vastustaja tugineb ohu hindamisel ja prognoosimisel.

14. See, et kaebaja on vangistuses kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, ei võrdu

väitega, et kaebaja on toime pannud kuriteo või -teod. Kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel

võib tugineda kõigile kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele

asjaoludele. Oluline on see, kas saab väita, et kinnipeetav sooritas mingi teo või käitus mingil

viisil, mitte see, kas vastav faktiline asjaolu on kindlaks tehtud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks

süüteo- või distsiplinaarmenetluses).

Otsuse punktis 13.1 – 13.3 nimetatud otsused on süüdimõistvad kohtuotsused, mis ühtlasi

tõendavad, et kaebaja pani toime vastava teo. Ka otsuse punktis 13.4 nimetatud kohtuasjas

lähtus kohus sellest, et kaebajale ette heidetav tegu (lõi kaaskinnipeetavat kääride teraga

korduvalt keha vasaku külje piirkonda) leidis aset. Seda asjaolu on tõendatuks peetud ka

muudes kohtumenetluses (vt otsuse punkti 16).

Põhjendatud on tugineda kinnipeetavat iseloomustavatele andmetele tervikuna, s.h tegudele,

mis on toimunud minevikus. Vastupidi, vale oleks tugineda kontekstist välja rebituna üksnes

teole, mis oli vastava haldusmenetluse algatamise ajendiks. Olulise tähtsusega ohu

prognoosimisel on see, kas tegemist on üksikjuhtumiga, aeg-ajalt korduva olukorraga,

väljakujunenud käitumisviisiga vms.

15. Seda, et kaebajat iseloomustavad teod on toimunud minevikus, saaks arvestada, kui

asjaolud kogumis näitaksid, et sellised teod ei ole hiljem kordunud. Kuid otsuse punktis 13

toodud andmed näitavad, et kaebaja puhul võib vastavatele tegudele järgneda pikk

ajavahemik, mille jooksul selliseid tegusid ei toimu. Praegu on veel ennatlik öelda, et otsuse

punktis 13 toodud tegudest on möödas sedavõrd pikk aeg, et nendele ei ole kaebaja ohtlikkuse

hindamisel kohane tugineda.

16. Kaebaja ohtlikkuse hindamist käsitleti ka kohtuasjas 3-21-939, mille lõpplahendiks on

Riigikohtu 30.04.2024.a otsus (dtl 286-296). Tegemist oli hüvitamiskaebusega. Kaebuse

aluseks oli muuhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel vanglavälise

tervishoiuteenuste osutaja juurde aastatel 2019-2021, mille põhjendamisel vastustaja tugines

kaebaja ohtlikkusele antud hinnangule. Kaebaja leidis selles vaidluses, et tema ohtlikkus ei

ole tõendatud faktiliste asjaoludega ja vangla riskihinnangule ei saa tugineda (otsuse p 5.3).

Riigikohus leidis, et vangla on igakülgselt põhjendanud kaebaja suhtes koostatud

riskihinnangu paikapidavust. Kaebaja arvamus, et tema kõrgohtlikkus pole faktiliste

asjaoludega põhjendatud, ei pea paika. Kaebaja kuriteod, ka vanglas toime pandud, näitavad,

et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. 2012. a ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega ning

on ka hiljem käitunud agressiivselt ja vägivaldselt nii kaaskinnipeetavate kui ka

vanglaametnikega. Kaebajat kirjeldatakse kui äärmiselt impulsiivset isikut, kes reageerib kohe

ja agressiivselt talle mittemeelepärastele otsustele (otsuse p 22).

17. Vahekokkuvõttena leiab kohus, et asjaolud, millele vastustaja vaidlustatud käskkirjas

tugines, on asjakohased ja tõendatud ning vastustaja hinnang, et kaebaja on vangistuses

kõrgohtlik teistele kinnipeetavatele, on põhjendatud.

18. Kohus avaldas 08.04.2024.a määruses oma arusaama, et vastustaja soovis täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega ära hoida olukorda, kus kaebajal tekib verbaalne konflikt

teise kinnipeetavaga, teine kinnipeetav kasutab kaebaja suhtes füüsilist vägivalda ja kaebaja

vastab sellele vägivallaga. Vastustaja täpsustas, et konfliktis osapoolteks olnud

kinnipeetavate, s.h kaebaja eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine olnud

tõenäoline.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohu tõrjumisele suunatud meede. Oht

seisnes selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib

viia füüsilise vägivalla kasutamiseni. Ka kaebaja pidas kaebuses võimalikuks, et tal võib teiste

samas osakonnas paiknevate kinnipeetavatega tekkida konflikte. 15.03.2023.a juhtum näitas,

et kaebaja ja kaaskinnipeetava vaheline konflikt võib eskaleeruda füüsiliseks konfliktiks ning

kaebaja ei kasuta tema ründamise korral rahumeelseid lahendusi füüsilise konflikti

vältimiseks.

On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei alustanud kaebaja. Vastustaja ei olegi seda

väitnud. Vastustaja on tuginenud sellele, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale

omapoolse füüsilise vägivallaga. Kaebajal oli muid võimalusi peale vägivalla kasutamise,

näiteks oleks kaebaja saanud liikuda eemale teda rünnanud kinnipeetavast, liikuda läheduses

viibinud vanglaametniku taha või pöörduda vanglaametniku poole abi saamiseks. Kohus

andis 08.04.2024.a määruses kaebajale võimaluse põhjendada, miks ei saanud ta neid

võimalusi kasutada, kuid kaebaja seda ei teinud. Seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud

vägivallale omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, s.h ei ole

kohtu teada kaebaja suhtes algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust. Kuid see ei tähenda,

et kaebaja osavõtul ei saa tekkida ohtlik olukord.

Kohus leiab, et kõiki vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumina arvestades esines

põhjendatud kahtlus, et sarnase juhtumi kordumist võib pidada tõenäoliseks. Vastustaja ei ole

eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, kui ta leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb

kohaldada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis suhteliselt lühikest aega, 16.-

27.03.2023 ehk 11 päeva. Sellise kestusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendustel on kohtu hinnangul proportsionaalne.

19. Kaebaja väitis tema ärakuulamise kohustuse rikkumist. Rikkumine seisneb selles, et

kaebajale küll teatati võimalusest esitada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise suhtes

oma seisukoht, kuid kaebaja väitel ei olnud kavandatava käskkirja sisu talle piisavalt

arusaadav selleks, et seisukoht esitada.

Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajat rünnati ja ta vastas sellele, võis täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise kavatsus olla kaebaja jaoks uudne ja arusaamatu. Vastustaja

on välja toonud mitu juhtumit, kus kaebaja ründas kaaskinnipeetavat, kuid ei ole välja toonud

vastupidiseid olukordi. On võimalik, et kavandatavat haldusakti oleks tulnud kaebajale

täpsemalt tutvustada.

Samas riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 ütleb, et haldusakti võib jätta kehtetuks

tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seda

saab hinnata vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja põhjenduste alusel. Kohtule ei nähtu

vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohtadest, et kaebajale kavandatava käskkirja

põhjalikumal tutvustamisel oleks kaebaja tõenäoliselt esitanud seisukoha või vastuväited, mis

oleks muutnud asja otsustamist.

20. Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kohus

jätab kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud, taotlused, selgitused

21. Kaebaja esitas kaebuses taotluse kuulutada kohtuistung kinniseks. See taotlus ei vaja

lahendamist, kuna asjas istungit ei toimund. Kuivõrd kaebaja esitas selle taotluse muuhulgas

oma eraelu kaitsmise eesmärgil, siis asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse

avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

22. Kohus jättis 08.04.2024.a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuasjade liitmiseks.

Kaebaja esitas sellele vastuväite.

Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus põhjendas määruses, miks asjade liitmine ei aita

kaasa kummagi kohtuasja kiiremale või lihtsamale lahendamisele. Kohus jääb nende

põhjenduste juurde.

23. Kohus uuendas 08.05.2024.a määrusega asja arutamise ja võttis asja juurde täiendavad

tõendid. Kohus ühtlasi kuulutas menetluse riskihindamise ankeedi osas kinniseks, piiras

kaebaja õigust tutvuda riskihindamise ankeediga ja saada selle ärakirju.

Kaebaja esitas eeltoodule vastuväite. Kaebaja leidis, et kohus võttis asja juurde vangla poolt

viidatud asjakohatud ja asjasse mittepuutuvad otsused. Kaebaja ei nõustu menetluse kinniseks

kuulutamise ja juurdepääsu piiramise põhjendustega.

Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus selgitas eespool, miks on tegemist asjakohaste

tõenditega. Kaebaja väitis oma 22.04.2024.a avalduses järgmist: „Vangla on esitanud

22.04.2024.a seisukoha milles väidab, et kaebajat on süüdi mõistetud vähemalt 4 korral

kaaskinnipeetavate ründamise eest. Selline vangla väide on vale ning vangla üritab oma

valedega kohut eksitada. Arvestades eeltoodut kaebaja palub kohut vanglat kohustada esitama

oma väiteid kinnitavad otsused“. Seega on kohtuotsused asja juurde võetud kaebaja taotlusel.

Uute tõendite asja juurde võtmise korral on asja arutamise uuendamine paratamatu (HKMS §

130 p 2).

Kohus ei käsitle kaebaja vastuväiteid sellele, et kohus piiras kaebaja juurdepääsu

riskihindamise ankeedile. Kaebaja on esitanud halduskohtu sellekohase otsustuse peale

määruskaebuse ning kaebaja väidete põhjendatust hindab ringkonnakohus. Sel juhul ei saa

halduskohus sama küsimust lahendada vastuväitena.

24. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka

menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte

endi kanda.

25. Kohus vabastas kaebaja 07.12.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise

kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada.

Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks