2-21-17931/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. mai 2024

Tsiviilasja number

2-21-17931

Tsiviilasi

X.X. hagi sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 52 882 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X.X. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. aprill 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) X.X. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum

(registrikood 90001478), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. märtsi 2023. a otsus ja saata asi Tartu Maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. X.X. (hageja) esitas 15. novembril 2021 hagi sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum (kostja)

vastu kahju hüvitamiseks. Hagi ja selle täienduste kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista

hüvitis tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju eest 46 882 eurot ja mittevaralise kahju

eest 6000 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 2004. a-st korduvalt pöördunud ambulatoorsele ravile

SA TÜK Psühhiaatriakliinikus, aastatel 2015–2020 oli raviarstiks dr Paadik. Selle aja jooksul

hageja vaimne tervis oluliselt halvenes, hageja vajas korduvalt statsionaarset ravi. Alates 2019.

a-st on hagejale määratud osaline töövõime, alates 2020. a-st ka keskmine puue. 2020. a lõpust

alates on hageja töövõimetuslehel viibinud kokku enam kui 6 kuud, 2021. a lõpus kaotas ta

seetõttu oma töökoha. Olulise tervisekahju ja elukvaliteedi languse on hagejale põhjustanud dr

Paadiku diagnoosi- ja ravivead, mis tulenesid tema hooletusest, ebaprofessionaalsusest,

puudulikest meeskonnatööoskusest ja stigmatiseerivast suhtumisest. Segadust diagnooside,

seni pakutud ravi ja edasise vajaliku/võimaliku ravi osas püüdis hageja lahendada SA TÜK

Psühhiaatriakliiniku ravimeeskonnas alates 2019. a veebruarist, kui tema tervislik seisund

intensiivse asjakohatu sekkumise (dialektilise käitumisteraapia (DKT) grupp) käigus oluliselt

halvenes ja avaldusid selgelt kõik diagnoosi „posttraumaatiline stresshäire“ (PTSD)

sümptomid. Hageja jätkas ravisuhet dr Paadikuga heauskselt kuni 2020. a maini, kui AJK

kliiniku psühhiaatri dr Heinlaidi antud teisese arvamuse abil mõistis, et dr Paadik (kompleksset)

PTSD diagnoosida ja ravida ei oska, ning hageja otsustas raviarsti vahetada.

Alates 2020. a kevadest on hageja avaldanud soovi, et dr Paadik vormistaks kogu enda juhitud

ravist 2015–2020 patsiendiportaali epikriisi, mis sisaldaks selgesõnaliselt hageja taotletud

andmeid. Dr Paadik ja SA TÜK juhtkond on keeldunud sellise epikriisi vormistamisest.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja oma kohustuste süülise

rikkumise eest, praegusel juhul eelkõige diagnoosivigade: „ebastabiilse isiksushäire“ ja

„tsüklotüümia“ diagnoosimine; (kompleksse)PTSD diagnoosimata jätmine; ravivigade:

peamise ravimeetodina suunamine „psühhoteraapiasse“ ilma täpsustamata, millise koolkonna

psühhoteraapia, millise eesmärgiga on vajalik; individuaalse „psühhoteraapia“ teostamine

piisava väljaõppeta psühholoogi poolt; põhjendamata suunamine dialektilise käitumisteraapia

(DKT) gruppi peale aastaid kestnud edukat kognitiivset käitumisteraapiat (KKT) selleks piisava

kvalifikatsiooniga psühhoterapeudi poolt; trauma-kesksesse psühhoteraapiasse suunamata

jätmine, kuigi vastava väljaõppega spetsialistid olid psühhiaatriakliinikus olemas. Kostja on

rikkunud patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustust: hagejat ei teavitatud, et

tal on diagnoositud „ebastabiilne isiksushäire“ ja „tsüklotüümia“, „isiksuse iseloomujoonte

rõhutamine“; selgitusi nende häirete olemuse ja ravivõimaluste kohta ei antud korduvatele

küsimistele vaatamata; DKT gruppi suunati ilma sellest eelnevalt teavitamata, ravi eesmärke

selgitamata ja informeeritud nõusolekut saamata; suunamine pole haigusloos dokumenteeritud.

2. oktoobril 2020 esitatud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) hinnangul ei

olnud ajavahemikul 2015–2020 haigusloos PTSD sümptome kirjeldatud piisavas määras, et

seda häiret saaks RHK-10 põhjal diagnoosida. Haigusloos ei ole aga dokumenteeritud

enamikku 2015–2020 läbiviidud psühholoogiliste uuringute tulemusi, sh statsionaarse ravi

käigus 2016 ja 2019 täidetud TS-küsimustiku vastuseid, mis nimetavad otseselt PTSD

sümptome. Haigusloos on hulgaliselt päevikukandeid, kus nähtub, et hageja on

ravimeeskonnale avaldanud varasemate traumasündmustega seonduvad kaebusi, kuid

ravimeeskonna liikmed ei ole neid sümptomitena täpsemalt dokumenteerinud.

Aastatel 2019–2020, kui PTSD sümptomid olid eriti intensiivselt avaldunud, on dr Paadik

jätnud enamiku vastuvõttude korral haiguslukku dokumenteerimata kõik hageja kaebused,

olulised muutused terviseseisundis, ravimiskeemi muutmise põhjendused jne, sh e-kirja teel

esitatud sümptomite kirjeldused. Haigusloo päevikukanded on läbi aastate olnud suures osas

puudulikult dokumenteeritud, kokkuvõtlikku epikriisi 2015–2020 diagnoositud häirete ja

osutatud ambulatoorse ravi kohta ei ole koostatud. 2015–2020 SA TÜK Psühhiaatriakliinikus

diagnoositud haigused ja toimunud ravi pole kahjuks üheski epikriisis dokumenteeritud viisil,

et saaks üldse anda hinnanguid, milliseid haigusi, milliste ravijuhiste järgi, milliste meetoditega

ja millise koolkonna psühhoteraapia millisel tasemel väljaõppega spetsialisti poolt sellel

ajaperioodil raviti.

Hageja elu- ja haiguse anamneesi arvesse võttes ei saanud PTSD sümptomid esmakordselt uue

häirena tekkida 2021. a jaanuaris ning võimalust oma käesolevat terviseseisundit

psühhiaatriakliiniku arstidele esitleda vahetult enne PTSD diagnoosi määramist hagejal

patsiendina ei olnudki.

Kuna tegemist on diagnoosi- (PTSD diagnoosimata jätmine) ja raviveaga (piisava pädevuseta

psühholoogi poolt osutatud selge eesmärgita „psühhoteraapia“) ning patsiendil tekkis

terviserike (ravimata PTSD tüsistus „isiksuse muutus katastroofilisest elamusest“, töövõime

alanemine, puude kujunemine), mida oleks saanud tavapärase raviga (individuaalne

traumakeskne psühhoteraapia piisava väljaõppega psühhoterapeudi poolt) ilmselt vältida, võib

eeldada, et kahju tekkis vea tagajärjel.

Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitise tervise kahjustamisest tekkinud

varalise kahju eest 46 882 eurot ja mittevaralise kahju eest 6000 eurot või õiglane hüvitis kohtu

äranägemisel.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja on esitanud rohkelt küsimusi, hüpoteese ja arvamusi kostja diagnoosi- ja ravivea kohta,

kuid pole seejuures esitanud ühtki diagnoosi- või raviviga kinnitavat tõendit. Olenemata

asjaolust, et hagejale on väljastatud XX kutsetunnistus, ei ole hageja arutluskäigud käsitletavad

tõenditena.

Hageja on 26. mail 2020 pöördunud Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva Tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni poole saamaks võimaliku diagnoosi- või ravivea osas komisjoni

kinnitust. Komisjon ei tuvastanud oma otsusega (kannab 24. septembri 2020. a kuupäeva) kostja

tegevuses diagnoosi- või raviviga. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et tõendatud on, et kostja

tegevuses kahju hüvitamise kohustuse eelduseks olevat kohustuse rikkumist ei esine. Nimetatu

välistab igasuguse kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Komisjon on arvesse võtnud komisjoni

psühhiaatria eksperdi, AS-i Lääne Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Andres

Lehtmetsa 18. septembri 2020 ekspertarvamuse.

Kohtuvaidluse esemeks on hageja nõue varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille

põhjendatuse selgitamiseks on hagejal vajalik tõendada ja kohtul tuvastada kostjapoolne süüline

kohustuse rikkumine ehk kostja tahtlik või hooletusest tingitud konkreetne diagnoosi- või

raviviga. Ükski hageja hüpotees ei ole käsitletav vastava asjakohase tõendina, seega puudub

menetluslikult vajadus ka tõend ümber lükata.

Hageja on mais 2020 pöördunud teisese arvamuse saamiseks OÜ AJK Kliinik psühhiaatri Anne-

Mai Heinlaidi poole. Nimetatud tervishoiuteenuse osutaja on hagejal väidetavalt diagnoosinud

posttraumaatilise stresshäire (PTSD). Antud diagnoosi näol on esiteks tegemist üksnes teisese

arvamusega ja teiseks vastab antud diagnoos hagejal diagnoosimise ajal esinenud kaebustele ja

psühhiaatri vastuvõtule pöördumise põhjusele, ei kinnita ega tõenda aga ühelgi viisil, et kostja

poolt aastatel 2015–2020 antud diagnoosid ja tehtud ravi olnuks vale või et hagejal nimetatud

ajavahemikul mainitud haigus oleks esinenud ning kostja oleks selle süüliselt diagnoosimata

ning ravimata jätnud.

Kostja konsiiliumi poolt 28. jaanuaril 2021 hageja vastava ajahetke terviseseisundile pandud

diagnoos ei kinnita asjaolu, et kostja poolt varasemal raviperioodil alates aastast 2004 pandud

diagnoosid ja osutatud ravi olnuks ebakohased.

Inimese nii vaimne kui füüsiline terviseseisund on ajas muutuv. Eestis kehtiva Rahvusvahelise

Haiguste Klassifikatsiooni (RHK 10) põhimõtete järgi võivad samal isikul erinevate

haigusepisoodide käigus olla erinevad diagnoosid (näiteks haiglaravi korral on esikohal

diagnoos, mis on hospitaliseerimise aluseks jne). Ka võivad diagnoosid ajateljel muutuda.

Ravikäsitlus põhineb pika aja jooksul patsiendi poolt avaldatul, kliinilisel pildil ning patsiendi

seisundit jälgitakse dünaamikas. Nii on see toimunud ka hageja puhul. Asjaolu, et mõni

diagnoos on hagejale meelepärasem kui teine, ei muuda pandud diagnoosi veel ebaõigeks.

Arusaamatud ja asjasse mittepuutuvad on hageja väited kostja tervishoiuteenuse osutamisel

osalevate isikute pädevuse kohta ravida PTSD-d. Kuivõrd kõnealust diagnoosi pole enne selle

väidetavat andmist OÜ AJK Kliinik psühhiaatri Anne-Mai Heinlaidi poolt mais 2020 antud, ei

saa rääkida ei vastava seisundi ravist ega selle raviks vajalikust pädevusest.

Hageja on küll esitanud mitmeid väljavõtteid epikriisidest ja päevikukannetest ning avaldanud

rahulolematust neisse kirja panduga või kirja panemata jäetuga, kuid pole esitanud ühtki tõendit,

mille kohaselt dokumentatsioon puuduks (dokumenteerimiskohustus oleks jäetud üldse

täitmata) või dokumentatsioon ei sisaldaks tervishoiuteenuse osutamise seisukohast olulist

informatsiooni ja ei vastaks heale kliinilisele tavale ja praktikale (dokumenteerimiskohustus

oleks täidetud puudulikult).

Kuivõrd hageja nõue on ebaselge, ei olegi tegelikkuses võimalik dokumenteerimiskohustuse

nõuetekohasust või võimalikke puudusi asjakohaselt ja detailselt hinnata. Menetluse seisukohalt

ei ole oluline, kas dokumenteerimiskohustuse täitmises üldiselt esineb mingeid puudujääke,

vaid kas

konkreetset nõude aluseks

olevat asjaolu

puudutav

dokumenteerimiskohustus on täidetud puudulikult määral, mis ei võimalda hagejal diagnoosi- või

ravivea olemasolu tõendada. Hageja haiguslood ja tervisekaardid läbi vaadanud

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon ei ole tuvastanud, et haiguslugu ei ole

dokumenteeritud tasemel, nagu seda teevad vastava eriala haritud arstid (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 2-15-5804, p 16). Ekspertkomisjon on pidanud dokumentatsiooni otsuse tegemiseks

piisavaks. Seega on kostja dokumenteerimiskohustuse nõuetekohaselt täitnud ning muu hulgas ei

ole diagnoosi- ja /või ravivea tõendamise kohustus ümber pöördunud ehk endiselt tuleb

diagnoosi- ja/või ravivea esinemist tõendada hagejal, mitte ei pea selle puudumist tõendama

kostja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 23. märtsi 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning märkis, et väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagi esitatud tervishoiuteenuse osutaja vastu tulenevalt hageja

ning kostja vahel sõlmitud tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest. Maakohus tuvastas, et poolte

vahel oli vaidlusalusel ajavahemikul 2015–2020 sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping

VÕS § 758 lg 1 järgi. Maakohus viitas VÕS § 770 lg-le 1 ja § 758 lg-le 2, § 770 lg-le 3.

Hagejal tuleb hagi rahuldamiseks tõendada, et kostja poolt pandud diagnoos on vale, s.o

diagnoosi paneku seisuga on diagnoositud selline psüühikahäire, mis ei vasta hagejal tegelikult

esinevale haigusele. Samuti tuleb hagejal tõendada, et kostja arsti poolt on hagejale määratud

ravi, mis ei vasta VÕS §-s 762 nimetatud arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal,

sh hagejal diagnoositud haigusele.

Hageja esitatud ravivigade osas leiab kohus, et vaidlust pole selles, et kostja arst on suunanud

hageja psühhoteraapiasse ning dialektilise käitumisteraapia (DKT) gruppi. Millal konkreetsed

raviotsustused on tehtud, pole hageja konkreetselt ja üheselt arusaadavalt hagis välja toonud.

Hageja on avaldanud, et 2015–2020 haigusloo päevikukannetes sisalduvad dr Paadiku

suunamised psühhoteraapiasse alates 6. oktoobrist 2015. Ka on hageja avaldanud, et dr Paadik

on suunanud hageja dialektilise käitumisteraapia (DKT) oskuste õppe gruppi oktoobris 2018.

Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmisena toob hageja välja puudulikult dokumenteeritud

haigusloo, kus ei sisalduvat enamik 2015–2020 läbiviidud psühholoogiliste uuringute tulemusi,

sh selliseid andmeid, mis nimetavad PTSD sümptome. Ka heidab hageja kostjale ette, et

haigusloos olevaid hageja kaebusi ei ole sümptomitena täpsemalt dokumenteerinud.

Hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest tuvastas maakohus hagejale pandud diagnoosid

järgmiselt:

-

2. aprillil 2019 on dr Paadik nimetanud hageja diagnoosina „ebastabiilne isiksushäire“;

-

13. juunil 2019 on dr Paadik teinud hageja ambulatoorses epikriisis sissekande

„Diagnoos: F34.0 Tsüklotüümia“;

-

28. detsembri 2019–15. jaanuari 2020 SA TÜK ambulatoorses epikriisis on hageja

lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks märgitud põhihaigusena F32.2 – raske depressioon

psühhootiliste sümptomiteta;

-

18. juuni 2010–21. oktoobri 2020 SA TÜK ambulatoorses epikriisis on hageja lõplikuks

kliiniliseks diagnoosiks märgitud põhihaigusena F34 – tsüklotüümia;

-

25. mai 2020–2. oktoobri 2020 OÜ AJK Kliinik ambulatoorses epikriisis on hageja

lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks märgitud põhihaigusena F33.11 – mõõdukas korduv

depressioon

somaatiliste

sümptomitega

ning

kaasuva

haigusena

F43.1

–

posttraumaatiline stresshäire;

-

22. oktoobri 2020 SA Pärnu Haigla statsionaarses epikriisis on hageja lõplikuks

kliiniliseks diagnoosiks märgitud F43.2 – rasked stressreaktsioonid ja kohanemishäired,

kohanemishäire, muude emotsionaalsete häiretega reaktsioon ning kaasuvate haigustena

F62.0

– ajukahjustuse ja -haigusega mitteseostatavad püsivad isiksusemuutused, isiksusmuutus

katastroofilisest elamusest; samuti Z61.7 – hirmutav isiklik kogemus lapsepõlves;

- 18. juuni 2010–29. juuli 2021 SA TÜK ambulatoorses epikriisis on hageja lõplikuks

kliiniliseks diagnoosiks põhihaigusena märgitud F43.1 – posttraumaatiline stresshäire.

Esitatud tõendite alusel tuvastas maakohus, et ajavahemikul 2010–2020 on hagejale erinevate

tervishoiuteenuste osutajate poolt pandud erinevaid diagnoose vastavalt Rahvusvahelise

haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilise klassifikatsiooni (RHK-10)

koodidele.

Asjas on esitatud Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) 24. septembri 2020. a

koosoleku protokolli nr 73 väljavõte (I kd, tl 134–135). Tulenevalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse §-st 502 on TKE nõuandev komisjon, mille ülesanne on hinnangu

andmine patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. Maakohus käsitas TKE otsust ühe

tõendina asja lahendamisel ning tegemist ei ole kohtu jaoks siduva tõendiga. TÜK esitatud

hageja ravidokumentide, patsiendi raviarsti selgituste ja eksperdi arvamuse põhjal on TKE

järeldanud mh järgmist: TÜK psühhiaatriakliiniku arstidele ja psühholoogidele ei saa ette heita

valede ravivõtete kasutamist ega hoolsuse puudumist ravimisel.

Kohtul on võimalik hinnata kostja pandud diagnooside ja määratud ravi võimalikku ebaõigsust

üksnes poolte esitatud tõendite alusel. Analüüsides esitatud tõendeid, asus maakohus

seisukohale, et ühtegi sellist tõendit, millest kohus võiks järeldada kostja arsti diagnooside ja

ravi ebaõigsust, menetluses esitatud ei ole. Ei OÜ AJK kliinik psühhiaatri A.-M. Heinlaidi

arvamus mais 2020 ega hilisem PTSD diagnoos ei tõenda seda, et varasemalt kostja arstide

pandud diagnoos oli vale ega ka seda, et hagejal esines 2020. aastal diagnoositud haigus

varasemal ajaperioodil. Hagejale pandud diagnoosid vastavad hagejal vastaval ajahetkel

esinenud kaebustele ja psühhiaatri vastuvõtule pöördumise põhjusele.

Maakohtule pole esitatud ühtegi asjakohast tõendit, mille alusel võiks tuvastada, et raviarsti dr

Paadiku suunamised psühhoteraapiasse või dialektilise käitumisteraapia gruppi olid hageja

raviprotsessis ebaõiged otsustused. Ka pole kohtule esitatud tõendeid, et psühholoog Ü. Söödi

tegevuses oleks tuvastatav raviviga. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks jätnud

põhjendamatult läbi viimata mingi tõendatult vajaliku teraapia või muu ravi. Maakohus pidas

TKE otsust asjakohaseks tõendiks, millest nähtub, et kostja poolt hagejale tervishoiuteenuse

esitamisel vigu ei tehtud. Kohtule pole esitatud teistsuguseid tõendeid, millest võiks järeldada

kostja väidetavaid rikkumisi.

Maakohus selgitas, et kohus ei saa asuda ise tuvastama hagejal esinenud haigust või haigusi

ning anda hinnangut diagnoosidele hageja meditsiinilise dokumentatsiooni, aastate jooksul

esitatud sümptomite ja kaebuste, ravijuhendite ning RHK-10 haiguste kirjelduste alusel.

Tegemist on mitteõigusliku küsimusega, milles kohtunikul puuduvad eriteadmised. Ekspertiisi

tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 alusel hageja taotlenud ei ole.

Seonduvalt dokumenteerimiskohustuse nõude väidetava täitmata jätmisega leidis maakohus, et

puudub alus leida, nagu oleks kostja dokumenteerimiskohustust rikkunud. Sellele viitab ka TKE

otsus, mis on pidanud dokumentatsiooni piisavaks ja asjakohaseks. Kuivõrd hageja ei ole

tõendanud dokumenteerimiskohustuse rikkumist kostja poolt, on tõendamiskoormis tulenevalt

VÕS § 770 lg-st 3 diagnoosi- või ravivea tõendamisel hagejal.

Maakohus ei tuvastanud esitatud tõendite alusel, et kostja oleks rikkunud hagejaga sõlmitud

tervishoiuteenuse osutamise lepingut, sh et kostja poolt aastatel 2015–2020 antud diagnoosid ja

tehtud ravi oleks vale või et hagejal oleks esinenud nimetatud ajavahemikul hageja väljatoodud

haigus (PTSD) ning kostja oleks selle süüliselt diagnoosimata ning ravimata jätnud.

Kuivõrd kostja vastutuse eeldus ei ole täidetud, ei asunud maakohus edasi analüüsima hagejal

võimalikku kahju tekkimist, selle põhjuslikku seost kostja kohustuste rikkumisega ega

kohustuste rikkumise süülisust. Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et kuna

kostjal puuduvad menetluskulud, puuduvad ka hagejalt väljamõistetavad menetluskulud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning hagi

rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jäeti põhjendamatult kohaldamata olulised materiaalõiguse

normid (mh psühhiaatrilise abi seaduse § 4, § 6 lg 1, VÕS § 763 lg 1, VÕS § 766 lg 1,

isikuandmete kaitse seaduse § 24 lg 1, § 25 lg 1, § 34).

Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, jättes otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja

faktiliste väidetega ning pole võtnud arvesse esitatud tõendeid ja asjaolusid. Maakohus peab

oluliseks ning arvestab mh kostja selgitust, mille kohaselt vastavad hagejale pandud diagnoosid

hagejal vastaval ajahetkel esinenud kaebustele ja psühhiaatri vastuvõtule pöördumise põhjusele.

Samas ei põhjenda maakohus, miks ta ei võta arvesse tõendatud fakti, et alates 5. märtsist 2019

(14 kuud pärast viimast vastuvõttu) pole dr Paadik patsiendi vastuvõtule pöördumise põhjuseid,

sümptome, kaebusi jne üldse dokumenteerinud, haigusloo päevikukanded on enamjaolt tühjad,

raviplaanid sisutud. Kuna 5. märtsi 2019 päevikukanne on tühi, ei olnud hagejal võimalik seda

enam täpsemalt tõendada. Ainult kostjal oli võimalik dokumentide põhjal tõendada vastupidist.

Maakohtu otsus ei kajasta hagejal enne 2015. a-t psühhiaatrite K.Toomla, T.Agan, R.Suija

diagnoositud häireid (korduv mõõdukas depressioon), mille kohta tõendid on kohtule esitatud,

ja mis RHK-10 diagnostiliste kriteeriumite põhjal juba ennetavalt välistasid tsüklotüümia

diagnoosi.

Tuginedes diagnoosivigade hindamisel ülekaalukalt TKE otsusele, ei ole maakohus arvesse

võtnud peale TKE-le avalduse esitamist ilmnenud olulisi asjaolusid. Täiesti käsitlemata on

kohus jätnud tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustuse rikkumised.

Tuginedes ravivigade hindamisel ülekaalukalt TKE otsusele, ei ole maakohus arvesse võtnud

fakti, et ükski psühholoog ei saanud 2015–2019 ravida ebastabiilset isiksushäiret, tsüklotüümiat

ega isiksuse iseloomujoonte rõhutamist, kuna info nendest diagnoosidest haigusloos puudus ja

dr Paadik ei vormistanud kunagi ühtegi dokumenteerimise nõuetele vastavat suunamiskirja

psühholoogide osutatud tervishoiuteenustele. Maakohus pole põhjendanud, miks pole arvesse

võetud fakte: a) psühholoog Ü. Söödil puudus psühhoteraapia teostamiseks, sh

psühhotraumatöö tegemiseks vastav väljaõpe; b) väidetav psühhotraumatöö ei sisaldanud

tõenduspõhiseid PTSD ravijuhistele tuginevaid sekkumisi; c) TKE ei tuginenud ravikvaliteeti

hinnates mitte ühelegi ravijuhisele. TKE-le, kohtule ega ka hagejale pole esitatud psühholoogi

väljaõpet tõendavaid dokumente ega infot ravijuhiste kohta, millele tuginedes hageja ravi

aastatel 2015–2020 toimus. Hagejal polnud negatiivseid asjaolusid (psühhoteraapia väljaõppe

puudumist ja ravijuhistele mittetuginemist) enam otsesemalt võimalik tõendada, tõendada oli

võimalik ainult kostjal vastupidist.

Euroopa Liidus olemasolevatele tõenduspõhistele ravijuhistele mittetuginemine 2015–2020

sõltumata ravitava(te)st häire(te)st ei vastanud Haigekassa ravi rahastamise lepingu

tingimustele ega Euroopa Liidu tavapärasele arstiteaduse tasemele sellel perioodil. Euroopa

Liidu kodanikuna on patsiendil õigustatud ootus saada Eestis sama kvaliteetset tõenduspõhist

tervishoiuteenust, nagu see oleks võimalik teistes Euroopa Liidu riikides.

Kohtuotsus sisaldab arusaamatuid järeldusi ja faktivigu. Mh on maakohtu otsuse p-s 24

märgitud: „Ekspertiisi tegemist TsMS § 293 alusel hageja taotlenud ei ole.“ 15. novembri 2021.

a hagiavalduses esitas hageja aga selgelt taotluse vajadusel korraldada ekspertiis

tervishoiuteenuste 7601 ja 7603 sisu ja kvaliteedi hindamiseks. Hageja on taotlust faktiliste

asjaoludega põhjendanud, samuti andnud selge info, millistele tingimustele ekspert peaks

vastama (kliiniline psühholoog-psühhoterapeut kutse). Samasugust eksperthinnangut taotles

hageja juba enne kohtusse pöördumist otse SA TÜK juhtkonnalt, kes seda taotlust ignoreeris.

Maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Kohtuotsuses on üllatuslikult jäetud PTSD

ravijuhised, mille tõlget maakohus nõudis, täiesti arvesse võtmata. Maakohus ei ole hagejale

selgitanud, millistel tingimustel siis üldse tõenduspõhiseid ravijuhiseid ja ka RHK-10

kriteeriume diagnoosi- ja ravivigade hindamisel arvesse võtta saaks. Kui ainus võimalus on

psühhiaatriline ekspertiis, siis sellest oleks pidanud hagejat informeerima. Haigusi ise

tuvastama asuda ei olnud kohtul vajadust, kuna nii enne kui ka pärast dr Paadikut on haigusi

juba tuvastanud veel 7 erinevat psühhiaatrit. Lisaks hindas 8. psühhiaater kõigile

olemasolevatele dokumentidele tuginedes, millised haigused hagejal püsivat töövõime

alanemist on põhjustanud.

Hageja esitas ringkonnakohtule ekspertiisi taotluse. Lisaks taotleb hageja ekspertiisi käigus

hinnangut 31. märtsi 2023. a avalduses väljatoodud valeväidetele. Kui dokumentatsiooni põhjal

ei ole võimalik tõendada, et tegemist pole valeväidetega, palub hageja kohustada SA TÜK

eemaldama/parandama need valeväited kõigis haigusloo dokumentides, sh digiloo epikriisides.

SA TÜK Psühhiaatriakliinik on sellest ilma sisulise põhjenduseta keeldunud. Hageja

taotleb menetlusabi ekspertiisikulude katteks.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et kostja on dokumenteerimiskohustuse täitmata jätnud

või seda täitnud mittenõuetekohaselt. Seega lasub diagnoosi- ja/või ravivea tõendamise kohustus

jätkuvalt

hagejal.

Oluliseks

tõendiks

olev Tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni 24. septembri 2020. a otsus on tehtud mitte digiloos, vaid kostja

terviseinfosüsteemis eHealth olemasolevate dokumentide alusel (vt protokolli nr 73 väljavõtte

punkt 21). Seega on otsuse aluseks kogu dokumentatsioon oma täies detailsuses.

Kuna hagi alus hõlmab tervishoiuteenuse osutamist ajavahemikul 2015 kuni 2020, ei kuulu enne

ja pärast vastavat perioodi osutatud tervishoiuteenus käesolevas menetluses käsitlemisele.

Samas Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud dokumendid sisaldavad

andmeid alates 18. juunist 2010 ehk siis ekspert on need oma hinnangu andmisel arvesse

võtnud. Kohus omakorda on lähtunud Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni otsusest.

Eesti Töötukassa tuvastas oma 8. juuli 2019. a otsusega nr TVH/19/024872 hageja töövõime

vähenemise alates 17. juunist 2019. Nimetatu viitab asjaolule, et hageja terviseseisundit

mõjutavad asjaolud pidid aset leidma enne kõnealust kuupäeva. Lühiajalisuse tõttu ei saanud

siinkohal olla määravaks 5. märtsi 2019. a pöördumise põhjuseks olnud kaebused ega alates

nimetatud hetkest osutatud ravi.

Hagi esemeks on diagnoosi- ja raviveaga põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise

nõue. Hageja käsitleb apellatsioonkaebuses tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustust, mis

on oma olemuselt oluline kohustus, kuid ei oma hagi esemega otsest puutumust. Seega tuleb

nimetatu jätta tähelepanuta, nagu seda on õigesti teinud ka maakohus.

Küll aga võib kõne alla tulla hageja enda osalus võimaliku kahju tekkimisel. Juhul, kui hageja XX

sai aru talle osutatava tervishoiuteenuse ebakvaliteetsusest, tulnuks tal tervishoiuteenuse

kasutamisest koheselt loobuda ning pöörduda kvaliteetset tervishoiuteenust osutava asutuse poole.

Apellatsioonkaebuse kohaselt esitas ta 23. jaanuaril 2017 ravimeeskonnale info oma eeldatava

diagnoosi ja sellele vastava ravijuhise kohta. Nimetatust saab järeldada, et alates 23. jaanuarist

2017 oli hagejal selge teadmine oma terviseseisundist ja sellele kohasest ravist ning kohustus

võtta vastu vaid kohane ravi. Hageja ravi kostja juures jätkub tänaseni. Kostja hinnangul on kohus

rakendanud materiaalõiguse norme õigesti.

Kostja hinnangul ei ole hageja TsMS § 633 lg 5 kohaselt selgitanud, missugusel mõjuval

põhjusel ta ei taotlenud täiendava ekspertiisi tegemist esimese astme kohtus kohtu poolt selleks

antud tähtaja jooksul. Kostja esitas 27. detsembril 2021 koos vastusega hagiavaldusele

Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni otsuse.

Nimetatud otsus on tehtud hageja 26. mai 2020. a avalduse alusel, põhineb Aktsiaseltsi Lääne-

Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Andres Lehtmetsa 18. septembri 2020. a

eksperdiarvamusel ning kajastab hagi aluseks olevaid asjaolusid, st diagnoose ja ravi

ajavahemikul 2015 kuni 2020 ehk siis on asjakohane. Puudub mõistlik põhjendus täiendava,

samu asjaolusid uuriva ja hindava, menetlust venitava ekspertiisi tegemiseks. Kostja rõhutas

oma 27. detsembri 2021. a vastuses hagiavaldusele samuti, et hageja seletused ja püstitatud

hüpoteesid ei ole tõendiks. Vaatamata sellele ei pidanud hageja täiendava ekspertiisi tegemist

esimese astme kohtumenetluses vajalikuks. Pelgalt asjaolu, et hageja lootis endale sobivat

kohtulahendit ilma vastavat tõendit menetlusse lisamata, ei ole mõjuvaks põhjuseks menetlust

venitada. Kostja vaidleb täiendava ekspertiisi tegemisele vastu. Juhul kui kohus siiski peab

ekspertiisi tegemist põhjendatuks, ei saa eksperdiks olla kostjale tervishoiuteenuse osutamisega

seotud isikud ei sihtasutusest Tartu Ülikooli Kliinikum, sihtasutusest Pärnu Haigla, OÜ-st AJK

Kliinik ega ühestki teisest tervishoiuteenust osutavast asutusest. Ekspertiis tuleb piiritleda ka

asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude selgitamisega, ekspertiisi eesmärgiks ei saa olla

kõigile, sh menetluse lahendamise seisukohalt ebaolulistele, hageja küsimustele vastamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

7. Asjas vaidlevad pooled hageja ja kostja vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise

lepingu võimaliku rikkumise üle ajavahemikul 2015–2020 ja sellest tuleneva kahju hüvitamise

üle.

Võlaõigusseaduses reguleerib tervishoiuteenuse osutamise lepinguga seonduvat VÕS-i 41.

peatükk (VÕS § 758 jj). VÕS § 770 lg-st 1 ja § 758 lg-st 2 tulenevalt vastutab tervishoiuteenuse

osutaja ning arst juhul, kui tuvastatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustuste rikkumine, mis

seisneb eelkõige diagnoosi- või raviveas; patsiendile on tekkinud kahju; patsiendile tekkinud

kahju ja tervishoiuteenuse osutaja kohustuste rikkumise vahel on põhjuslik seos;

tervishoiuteenuse osutaja on kohustuste rikkumises süüdi – ta on kas tahtlikult või hooletusest

oma kohustusi rikkunud. VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva

seaduse § 758 lg-s 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient,

välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

dokumenteerimata.

8. Maakohus käsitas otsuses TKE hinnangut ühe tõendina, viidates, et TKE on

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 502 tulenevalt nõuandev komisjon, mille ülesanne

on hinnangu andmine patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile. Maakohus leidis oma

otsuses, et kohtule esitatud TKE otsusest tulenevalt pole kostja hagejale tervishoiuteenust

osutades vigu teinud. Kohtule pole esitatud tõendeid, millest võiks järeldada kostja rikkumisi.

Maakohus leidis, et puudub alus leida, nagu oleks kostja dokumenteerimiskohustust rikkunud.

TKE otsuses on peetud dokumentatsiooni piisavaks ja asjakohaseks. Kuivõrd hageja ei ole

tõendanud dokumenteerimiskohustuse rikkumist kostja poolt, on tõendamiskoormis maakohtu

hinnangul tulenevalt VÕS § 770 lg-st 3 diagnoosi- või ravivea tõendamisel hagejal. Kuivõrd

kostja vastutuse eeldus ei olnud maakohtu hinnangul täidetud, ei asunud maakohus edasi

analüüsima hagejal võimalikku kahju tekkimist, selle põhjuslikku seost kostja kohustuste

rikkumisega ega kohustuste rikkumise süülisust.

9. Tulenevalt VÕS §-st 762 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti

juurde või kaasama eriarsti. Erialakirjanduses on märgitud, et arstiteaduse üldise taseme

kindlakstegemine tähendab vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama

kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Haritud ja kogenud arst ei tähenda, et

arstiteaduse üldine tase võrdub ülikooli professori või oma valdkonna tippspetsialisti tasemega.

Arstiteaduse üldist taset selgitavad ka ravijuhised. Ravijuhisest kõrvalekaldumine ei ole

automaatselt arstiteaduse üldise taseme rikkumine, kuid kõrvalekaldumiseks peab olema mõjuv

põhjus, mille tõendamise koormis on tervishoiuteenuse osutajal. Ravijuhise puudumine ei

tähenda, et arstiteaduse üldist taset konkreetse tervishoiuteenuse puhul ei ole võimalik kindlaks

teha (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, VÕS § 762 komm 3.1).

Dokumenteerimiskohustusega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et tervishoiuteenuse osutaja

peab dokumenteerima tervishoiuteenuse osutamise seisukohast olulise informatsiooni ehk

selle, mis on meditsiiniliselt oluline (tehtud uuringud ja nende tulemused, manustatud ravimid,

tekkinud komplikatsioonid jne). VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustus laieneb ka

dokumenteerimisele, st tuleb hinnata, kas dokumenteeriti vähemalt samal tasemel, kui seda

teevad vastava eriala haritud ja kogenud arstid (Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus asjas nr

2-15-5804, p 16).

10. Nii kohtupraktikas kui ka erialakirjanduses on viidatud, et sõltumata ravijuhise

olemasolust

on

arstiteaduse

üldise

taseme

kindlakstegemiseks

vaidlustes

vajalik

eksperdiarvamus, kuna kohtutel puuduvad meditsiinivaldkonna eriteadmised (vt Riigikohtu 27.

veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p-d 19.2 ja 19.3; P. Varul jt. Võlaõigusseadus

IV. Kommenteeritud väljaanne, VÕS § 762 komm 3.1). Maakohus on samuti viidanud sellele,

et ei saa ise asuda tuvastama hagejal esinenud haigust või haigusi ning anda hinnangut

diagnoosidele hageja meditsiinilise dokumentatsiooni, aastate jooksul esitatud sümptomite ja

kaebuste, ravijuhendite ning RHK-10 haiguste kirjelduste alusel. Maakohus viitas põhjendatult

sellele, et tegemist on mitteõigusliku küsimusega, milles kohtunikul puuduvad eriteadmised.

Samas viitas maakohus oma otsuses ka sellele, et ekspertiisi tegemist TsMS § 293 alusel ei ole

hageja taotlenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus enne otsuse tegemist hagejale

ekspertiisi tegemise vajadust selgitanud. Asja materjalidest nähtub, et hageja on viidanud

hagiavalduses sellele, et „Kui ilmneb eksperthinnangu vajadus 2015-2020 osutatud raviteenuste

7601 ja 7603 sisu ja kvaliteedi osas (st millise tõenduspõhise psühhoteraapia koolkonna

milliseid häirespetsiifilisi meetodeid, milliste eesmärkide ja tulemustega, milliste

psühholoogide poolt kasutati), korraldada ekspertiis mõne kliiniline psühholoog-

psühhoterapeut kutset omava isiku poolt SA TÜK kulul.“ (dtl 7). Ringkonnakohus leiab, et

maakohus pole kogu menetluse jooksul ekspertiisi tegemise vajadusele tähelepanu pööranud,

vaid on selgitanud üldsõnaliselt, et hagejal on õigus esitada omal valikul tõendeid oma nõude

aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (sh on maakohus viidanud, et hagejal on õigus tugineda

ravijuhistele (dtl 626, vt ka dtl 830–833). Kostja ei nõustunud (mh ringkonnakohtu istungil (dtl

930)) väitega, nagu oleks maakohus rikkunud ekspertiisi-teema käsitlemata jätmisega

menetlusõiguse normi, kuna kostja oli menetluses juhtinud tähelepanu, et hageja nõue pole

tõendatud ning hageja teadis oma tõendamiskohustust, mh ekspertiisi kui tõendi liigi

olemasolust. Kostja hinnangul oli hagejal võimalus esitada ekspertiisitaotlus ka maakohtus.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hagejaks on õigusteadmisteta isik, kellel ei ole

õigusteadmistega lepingulist esindajat, tulnuks maakohtul praeguses olukorras ekspertiisiga

seonduvat hagejale selgitada, mh täpsustada, kas hageja soovib hagiavalduses märgitust

tulenevalt taotleda ekspertiisi määramist, ning andma võimaluse hagejal avaldust täpsustada.

Olukorras, kus hageja oli juba hagiavalduses viidanud sellele, et vajadusel tuleks läbi viia

ekspertiis, maakohus sellega seoses hagejale aga midagi ei selgitanud, samas jõudis hiljem

otsuses järeldusele, et hageja pole suutnud tõendada tervishoiuteenuse osutamise lepingu

rikkumist, viidates lisaks, et hageja pole ka ekspertiisi taotlenud, on maakohus rikkunud

menetluses selgitamiskohustust ja jõudnud poole jaoks üllatuslikule seisukohale. Rikkudes

selgitamiskohustust, on maakohus jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded.

Maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Kuigi kumbki pool

maakohtu menetluses istungi korraldamist ei taotlenud, olnuks maakohtul ringkonnakohtu

hinnangul otstarbekas kohtuistung korraldada. Arvestades vaidluse iseloomu ning lepingulise

esindaja puudumist hagejal, võimaldanuks see maakohtul selgitamiskohustust ning muid

eelmenetluse ülesandeid efektiivsemalt täita.

11. Maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumine (ekspertiisi tegemisega seonduva

selgitamata jätmine) on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause

mõttes ning maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada. Kuna maakohus käsitles oma otsuses vaid

tervishoiuteenuse osutamise lepingu võimalikke rikkumisi ja jõudis järeldusele, et rikkumist

pole hageja tõendanud, ei käsitlenud muid kahju hüvitamise eeldusi, mh nt kahju ja selle suurust

ega selle kohta esitatud tõendeid, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks asja ise lahendada.

Ringkonnakohtus asja sisuline lahendamine tähendaks täiemahulise maakohtu menetluse (sh

nõude suuruse kindlakstegemise osas kogu eelmenetluse) läbiviimist. Ringkonnakohtus asja

sisuline lahendamine tähendaks seda, et pooled jääksid ilma ka võimalusest kaevata tõendite

hindamise peale, kuna Riigikohus tõendeid ei hinda. Eeltoodut arvestades saadab

ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.

12. Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, ei

hinda ringkonnakohus muid apellatsioonkaebuse väiteid ja vastustaja vastuväiteid, mis

puudutavad sisulist asja lahendamist.

13. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada mh hageja poolt ringkonnakohtus

esitatud ekspertiisi tegemise taotlus. Kuna hageja on esitanud taotluse menetlusabi saamiseks

ekspertiisikulude kandmiseks, tuleb maakohtul lahendada ka menetlusabi taotlus.

Hageja on koos ekspertiisitaotlusega esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust (tõendit) (dtl 882,

888). Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule eelmenetluse staadiumis, tuleb

maakohtul otsustada ka esitatud tõendite/taotluste üle.

Selgituseks hageja taotluse kohta kohustada kostjat eemaldama/parandama valeväited kõigis

haigusloo dokumentides, sh digiloo epikriisides, märgib ringkonnakohus, et dokumentide

muutmiseks patsiendi soovil tuleb patsiendil pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole.

Tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada

tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumiseks

(Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 14) ja see tuleb ära parandada.

Kui tervishoiuteenuse osutaja keeldub dokumentides sisalduvat informatsiooni parandamast,

siis on patsiendil võimalik esitada ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue (vt Riigikohtu 6.

detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5804) (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV.

Kommenteeritud väljaanne, VÕS § 769 komm 3).

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuigi selle tuvastamiseks, kas tervishoiuteenus

vastas arstiteaduse üldisele tasemele, on vajalik eksperdiarvamus, tuleneb kohtupraktikast, et

kohus ei ole seotud eksperdiarvamusega ja peab vajadusel määrama kordusekspertiisi või

täiendava ekspertiisi, samuti küsitlema eksperte istungil. Seega on kohtul õigus ja võimalus ka

revideerida ekspertide arvamust, samuti on kohtul õigus kahelda ekspertide arvamuse õigsuses

(vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 14).

15. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, tuleb

tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulud jaotab ja

väljamõistetavad menetluskulud määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)