2-24-1147/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Liis Arrak

Määruse tegemise aeg ja koht

20. mai 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-1147

Kohtuasi

X avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

ja ainuhooldusõiguse Xle üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. märtsi 2024. a määrus (avalduse

menetlusse võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXX)

Puudutatud isik Y (isikukood 48207052231)

Avaldaja ja puudutatud isiku ühine lepinguline esindaja

Irina Popova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. märtsi 2024. a määrus ning saata 22. jaanuaril 2024

esitatud ja 25. märtsil 2024 täpsustatud avaldus samale maakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, ka laste isa) ja Y (puudutatud isik, ka laste ema) esitasid 22. jaanuaril 2024 Harju

Maakohtule avalduse, milles palusid kohtul kinnitada vanemate vahel sõlmitud

kompromissileping, lõpetada nende ühine hooldusõigus nelja alaealise lapse suhtes ja määrata

laste isale laste suhtes ainuhooldusõigus.

1.1. Avalduse kohaselt sõlmisid vanemad 19. aprillil 2007 abielu. Vanemate kooselust sündis

neli ühist last, kes elavad isa juures.

2-24-1147

2 (6)

1.2. Laste ema suhtumine peresse ja laste kasvatamisse muutus drastiliselt ligi kaks aastat

tagasi. Laste ema otsustas lahkuda Venemaale, kus ta võiks saada sekti liikmeks. Vanemate

suhted muutusid halvemaks ja laste kasvatamisega hakkas tegelema isa.

1.3. Laste ema elas eelmisel aastal kaks kuud ilma lasteta Mustvees, kuhu ta läks vaid isiklikel

põhjustel ja veendumustel. Kodus viibimise ajal olukord peres ei paranenud. Lapsed on juba

kaua aega olnud vaid isa kasvatada, kes on viinud lapsi kooli, lasteaeda ja huviringidesse ning

on nende eest hoolitsenud.

1.4. Ülaltoodud asjaolud viisid selleni, et laste isa nõudis laste emalt abielu lahutamist. Abielu

lahutati 2. jaanuaril 2024. Ema läks 2023. a detsembri alguses Venemaale ususekti, et jätkata

seal aktiivset osalemist. Isa käis perekonnaseisuametis abielulahutust vormistamas üksinda,

emalt saadud volituse alusel.

1.5. Isa pakkus emale, et laste parimates huvides on sõlmida vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamise kokkuleppe, millega ema nõustus. Vanemad leppisid kokku, et laste

ainuhooldusõigus jääb isale. Kokkulepe hooldusõiguse üleandmiseks sõlmiti õigusbüroos kahe

inimese, sh esindaja juuresolekul 1. detsembril 2023 ning on allkirjastatud mõlema vanema

poolt. Kokkuleppe p 1 kohaselt lõpetavad vanemad täielikult ühise hooldusõiguse laste suhtes

ning annavad ainuhooldusõiguse isale. Punkti 2 kohaselt vanemad kinnitavad, et nad on

teadlikud ühise hooldusõiguse lõpetamise õiguslikest tagajärgedest, mis on sätestatud

perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-s 1. Ema kinnitas, et annab kokkuleppega enda nõusoleku

rahuldada isa poolt kohtule esitatav avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks selliselt, et laste

ainuhooldusõigus jääb täielikult isale.

1.6. Vanemad peavad ühise hooldusõiguse lõpetamist ja isale üleandmist laste huvides kõige

mõistlikumaks sammuks. Vanemad ei vaidle, et kuna ema lahkus Eestist ja hakkas tegelema

eneseotsimisega ning kaotas täielikult huvi laste kasvatamise vastu, peab isa otsustama lastega

seotud olulisi asju üksi, nagu ta on teinud seda viimasel kahel aastal. Lapsed ei ole kunagi

vaielnud vastu isa juures elamisele. Isa on alati olnud hoolitsev ja armastav isa lastele. Vanemad

elavad nüüdseks alaliselt lahus ning ei soovi emast tulenevatel põhjustel hooldusõigust edaspidi

ühiselt teostada. Ema on pärast isaga kokkuleppe sõlmimist olnud kättesaamatu. Ta viibib

Venemaal ja pühendab end ususekti veendumustele, kuid tema viibimiskoht on teadmata.

2. Maakohus jättis avalduse 21. märtsi 2024. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 3401 lg 1 alusel käiguta ja selgitas, et kohus saab kompromissiga lõpetada üksnes

kohtumenetluses oleva tsiviilasja. Kui avaldajad soovivad ühise hooldusõiguse lõpetamist,

tuleks

esitada

kohtule

avaldus

vanemate

ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks

ja

ainuhooldusõiguse laste isale üleandmiseks. Menetluse käigus hindab kohus ühise

hooldusõiguse lõpetamise põhjendatust laste huvidest lähtuvalt, mh on võimalik kohtumenetlus

lõpetada kompromissi sõlmimisega. Maakohus määras tähtaja nõuetekohase avalduse

esitamiseks ja lisas, et samuti tuleb täpsustada laste ema kontaktandmeid või nende puudumise

korral välja tuua, milliseid toiminguid on andmete saamiseks tehtud. Kohus hoiatas, et puuduste

tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral võib kohus keelduda avalduse menetlusse võtmisest.

3. Avaldaja ja puudutatud isik esitasid 25. märtsil 2024 maakohtule avalduse täienduse, mille

kohaselt vanemad paluvad lõpetada ühise hooldusõiguse oma ühiste laste suhtes ning anda

hooldusõigus üle laste isale.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Maakohus keeldus 28. märtsi 2024. a määrusega 22. jaanuari 2024. a avalduse, mida

täpsustati 25. märtsil 2024, menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt. Kohus jättis

2-24-1147

3 (6)

menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja ja puudutatud isiku kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puudusid.

4.1. Kohus selgitas, et kompromissiga saab lõpetada üksnes kohtumenetluses oleva tsiviilasja.

4.2. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on

sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja

hoolduskohustuse teostamist. Avalduse kohaselt puuduvad vanematel mistahes erimeelsused.

Emal puuduvad vastuväited selle osas, et lapsed elavad isa juures ning isa viib lapsi kooli ja

lasteaeda, huviringidesse ja hoolitseb laste eest. Ainuüksi see, et üks vanem viibib välismaal, ei

anna alust ühist hooldusõigust lõpetada. On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust

PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last

puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise

hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles.

4.3. Avaldaja ja puudutatud isiku lepinguline esindaja jättis avalduse puudused kõrvaldamata

ja ei täpsustanud ema kontaktandmeid ega seda, mida nende saamiseks on tehtud. Kohtul

puudub võimalus küsida ema seisukohta ja seda, kas ta saab aru kompromissilepingus avaldatud

nõusoleku tähendusest.

4.4. Kohus leidis, et sellisel kujul avaldus ei ole esitatud avaldaja ja puudutatud isiku seadusega

kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset (TsMS §

371 lg 2 p 2). Eelnevat arvestades keeldus kohus avalduse menetlusse võtmisest.

4.5. Kohus selgitas, et avaldajal ja puudutatud isikul on õigus taotleda riigilõivu 10 eurot

tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 2).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja ja puudutatud isik esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määrus

tühistada, võtta menetlusse 22. jaanuari 2024. a avaldus kompromissilepingu kinnitamiseks või

alternatiivselt 25. märtsi 2024. a avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse isale üleandmiseks.

5.1. TsMS § 5 lg 3 esimese lause kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub

selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hagita menetluses on kohtul

suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus. Kohus ei tegutsenud 22. jaanuari 2024. a ja

25. märtsi 2024. a avalduste lahendamisel aktiivselt ega järginud laste huve. Laste huvides tuli

kohtul avaldus menetlusse võtta ja välja selgitada, mis on võimalikud viisid avaldaja ja

puudutatud isiku soovitava tulemuse saavutamiseks.

5.2. Laste isale teadaolevalt viibib laste ema Vene Föderatsioonis. On ilmselge, et pöördumine

Venemaa organite poole (nt politsei) oleks edutu ja aega raiskav.

5.3. Laste isa kasvatab täna nelja last üksinda. Isa peab igapäevaselt langetama lastega seotud

otsuseid. Lastega seotud otsustamist vajavad küsimused võivad olla olulised, nt hariduse,

tervise ja reisimisega seonduv, mis nõuavad mõlema vanema nõusolekut. Olukorras, kus laste

ema viibib pidevalt ususektis Venemaal, on ühise hooldusõiguse teostamine võimatu. Just sel

põhjusel sõlmisid vanemad kokkuleppe, mille kohaselt ainuhooldusõigus läheb üle isale.

5.4. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse üleandmine isale on mõistlik ka

selleks, et vältida edasisi kohtumenetlusi olukorras, kus laste isal ei ole õigust langetada laste

suhtes otsuseid üksi. Vanematel puuduvad erimeelsused üksnes selles, et ainuhooldusõigus

2-24-1147

4 (6)

peab olema üle antud laste isale. Laste huvides on, et neid kasvatab vanem, kellel on õigus

langetada otsuseid, mis lahendavad lastega seonduvaid küsimusi tõhusalt ja kiiresti, ilma

vajaduseta igal üksikjuhtumil kohtusse pöörduda.

5.5. Kohtul ei olnud takistusi võtta menetlusse ka esialgset avaldust kompromissi

kinnitamiseks.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659 alusel

tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule 22. jaanuaril 2024 esitatud ja 25. märtsil 2024

täpsustatud avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt,

kuna ringkonnakohus ei saa otsustada avalduse maakohtu menetlusse võtmist.

8. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab

kohtul jätta hagi menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse

ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole

hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. See säte kohaldub TsMS § 477 lg 1 kaudu ka

hagita menetluses esitatud avalduse menetlusse võtmise otsustamisel. Riigikohus on selgitanud,

et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud

põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 10; 11.12.2013,

3-2-1-139-13, p 14; 03.03.2014, 3-2-1-193-13, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus avalduse õiguslikku perspektiivikust ammendavalt kaalunud ja menetlusse võtmisest

keeldumist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel nõuetekohaselt põhjendanud. Vaidlustatud määruses

esitatud põhjendused ei võimalda järeldada, et avaldus on õiguslikult perspektiivitu.

9. Avaldaja ja puudutatud isik esitasid 22. jaanuaril 2024 esmalt avalduse kohtuväliselt

sõlmitud kompromissilepingu kinnitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellist

avaldus ei saaks kohus menetlusse võtta. Kohus saab kompromissiga lõpetada üksnes

kohtumenetluses oleva tsiviilasja. Kohus peab olema hagi või avalduse menetlusse võtnud,

enne kui selle kohta saab teha menetlust lõpetava lahendi (vt ka RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-

89-07, p 15). Oma 25. märtsi 2024. a menetlusdokumendis, mis esitati vastusena maakohtu

puuduste kõrvaldamise nõudele, aga korrigeerisid avaldaja ja puudutatud isik avaldust, paludes

lõpetada vanemate ühine hooldusõigus nende ühiste laste suhtes ja anda ainuhooldusõigus üle

laste isale. Selline nõue on PKS § 137 lg 1 alusel võimalik.

10. Maakohus põhjendas muudetud avalduse menetlusse võtmisest keeldumist sisuliselt

sellega, et laste isal puudub õiguskaitsevajadus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise

avaldusega kohtusse pöördumiseks, kuna vanematel puuduvad avalduse kohaselt mistahes

erimeelsused ning ainuüksi see, et üks vanem viibib välismaal, ei anna alust ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks.

Ringkonnakohus

maakohtu

seisukohaga

avalduse

perspektiivituse kohta ei nõustu.

10.1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine

kohtus tuleb lahus elavate vanemate puhul kõne alla vaid juhul, kui vanemate vahel on

erimeelsused. Perekonnaseadus ei välista hooldusõiguse üleandmist ka muudel juhtudel, kui

see on lapse huvides.

2-24-1147

5 (6)

10.1.1. Üldjuhul teostavad vanemad ühise hooldusõiguse korral lapse hooldusõigust ühiselt ka

siis, kui nad elavad lahus (PKS § 116 lg 1, § 118 lg 1). Vanem, kelle juures laps parasjagu

viibib, saab PKS § 145 lg 2 järgi üksi otsustada vaid lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju.

Lapsi puudutavaid olulisi asju, mis väljuvad tavahooldamise küsimustest, saab üks vanem

üksinda otsustada vaid juhul, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus (PKS § 137) või talle on

antud konkreetse küsimuse otsustamiseks otsustusõigus (PKS § 119). Ainuhooldusõiguse või

otsustusõiguse saab vanemale tema avalduse alusel anda kohus või sellekohase kokkuleppe

võivad sõlmida vanemad riikliku perelepitusteenuse seaduses sätestatud lepitusmenetluse

käigus, kuhu vanemad peavad olema suunatud kohtu poolt (PKS § 1371). Seega on laste isa

olukorras, kus ta soovib saavutada vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ühiste laste suhtes

ja endale ainuhooldusõiguse andmise, õigustatult kohtusse pöördunud.

10.1.2. PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad

alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi

vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt

või täielikult üle. PKS § 123 lg 1 järgi tuleb kohtul lähtuda sellekohast avaldust läbi vaadates

esmajoones lapse huvidest (vt ka § 137 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et ühise

hooldusõiguse lõpetamine ei ole piiratud vaid olukordadega, kus vanemate vahel on sisulised

erimeelsused lapsi puudutavate küsimuste otsustamisel. Ühise hooldusõiguse lõpetamine võib

olla põhjendatud ka siis, kui üks hooldusõiguslik vanem ei osale ega soovi osaleda

hooldusõiguse teostamisel, mistõttu on otstarbekas viia õiguslik olukord kooskõlla tegeliku

olukorraga. Samuti võib ühise hooldusõiguse lõpetamiseks anda alust see, kui üks vanem ei ole

kättesaadav, et temaga oleks võimalik last puudutavaid küsimusi arutada ja otsuseid ühiselt

vastu võtta. Kui ühe vanema eemalviibimise ja kättesaamatuse tõttu ei saa last kasvatav vanem

lapsega seotud olulisi küsimusi otsustada, võivad lapse huvid saada kahjustatud. Hooldusõigus

peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem on tegelikult valmis lapse

kasvatamises osalema.

10.2. Laste isa on kohtu ette toonud, et tema ja laste ema elavad lahus. Laste ema viibib

teadmata kohas Vene Föderatsioonis ning vanemate ühiste laste kasvatamises ei osale ja nende

kasvatamise vastu huvi ei tunne. Laste ema on olnud kättesaamatu. Laste kasvatamisega tegeleb

isa, kes peab otsustama lastega seotud olulisi asju (sh hariduse, tervise ja reisimisega seoses)

üksi. Neid väiteid arvestades ei ole välistatud, et laste huvides võib olla vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamine, mistõttu avaldus isale ainuhooldusõiguse andmiseks ei ole

õiguslikult perspektiivitu.

11. Maakohus on põhjendanud avalduse menetlusse võtmisest keeldumist ka sellega, et

avaldaja ja puudutatud isiku lepinguline esindaja jättis kohtu nõudel laste ema kontaktandmed

täpsustamata ning ei toonud esile, mida nende saamiseks on tehtud. Ringkonnakohus on

seisukohal, et tegemist ei olnud puudusega, mis välistaks avalduse menetlusse võtmise.

11.1. Põhimõtteliselt on õige, et TsMS § 338 lg 1 p 1 kohaselt tuleb menetlusosalise poolt

kohtule esitatavas menetlusdokumendis märkida menetlusosaliste ning nende võimalike

esindajate nimed ja aadressid ning sidevahendite andmed. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt,

kui menetlusosaline ei tea teise menetlusosalise aadressi või muid andmeid, tuleb

menetlusdokumendis märkida, mida ta on andmete teadasaamiseks teinud. Samas ei õigusta

igasuguse avalduses esineva puuduse kõrvaldamata jätmine avalduse menetlusse võtmisest

keeldumist. Hagi ja hagita menetluses esitatava avalduse menetlusse võtmisest keeldumise

aluste ammendava loetelu sätestab TsMS § 371 (vt koos § 477 lg-ga 1). TsMS § 371 lg 1 p 11

järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiavalduses esitatud andmed hageja või

kostja kohta ei võimalda isiku tuvastamist.

2-24-1147

6 (6)

11.2. Siinsel juhul on laste ema kui menetlusosalise identifitseerimist võimaldavad andmed

avalduses esile toodud, s.o laste ema nimi ja isikukood. Lisaks on laste isa avalduses märkinud,

et tema teada viibib laste ema Vene Föderatsioonis. See, et laste isal puudub teave laste ema

praeguse asukoha ja kontaktandmete kohta, ei õigusta avalduse menetlusse võtmisest

keeldumist TsMS § 371 ja § 477 lg 1 järgi. Laste ema kontaktandmete puudumine avalduses ei

takista avalduse menetlemist. Seejuures on ka kohtul endal kohustus teha vajadusel

järelepärimisi

menetlusosalise

kontaktandmete

väljaselgitamiseks,

et

talle

nt

menetlusdokumente kätte toimetada.

12. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et praeguses asjas on tegemist

alaealiste laste hooldusõiguse muutmise avaldusega, mis on TsMS § 475 lg 1 p 8 järgi hagita

asi ning tuleb seega lahendada hagita menetluses. TsMS § 5 lg 3 esimene lause näeb ette, et

hagita asjas selgitab kohus ise üldjuhul välja asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid. Seega

on kohtul hagita menetluses aktiivsem roll asja õigeks lahendamiseks kui hagimenetluses.

Arvestades hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet, on 22. jaanuari 2024. a avalduses ja

selle 25. märtsil 2024. a täpsustuses toodu ringkonnakohtu hinnangul piisav selleks, et avaldus

oleks võimalik menetlusse võtta.

13. Kolleegium märgib, et laste isa ja ema on esitanud avalduse ühiselt, märkides mõlemad

avaldajaks. Ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse puhul PKS § 137 lg 1 järgi on aga

avaldajaks üksnes see vanem, kes taotleb ühise hooldusõiguse osaliselt või täielikult talle

üleandmist. Teine vanem osaleb menetluses puudutatud isikuna (TsMS § 198 lg 1 p 2). Eelnev

ei õigusta avalduse menetlusse võtmisest keeldumist, vaid hagita menetluses on kohtul

kohustus kaasata menetluse osalised omal algatusel (TsMS § 198 lg 2). Vajadusel tuleb kohtul

vanematega nende rolli menetluses arutada ja neile õiguslikku olukorda selgitada. Eelnevat

arvestades käsitab ringkonnakohus määruskaebuse esitajana üksnes laste isa.

14. Eelnevast tulenevalt ei olnud avalduse menetlusse võtmisest keeldumine vaidlustatud

määruses esitatud põhjendustel põhjendatud. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata

maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

15. Kuna avaldus saadetakse maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg-st

5 ei tulene edasikaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus määruskaebuse

rahuldab ja maakohtu määruse tühistab (vt ka Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2017. § 372, p 3.5.d).

(allkirjastatud digitaalselt)