2-21-12263/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi

Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht

17. mai 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-12263

Tsiviilasi

X pankrotiavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. veebruari 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X

Pankrotihaldur Terje Eipre

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X määruskaebusega ja 12. märtsil 2024 esitatud dokumentaalsed

tõendid (e-kirjad).

2. Jätta Harju Maakohtu 26. veebruari 2024. a määrus vaidlustatud osas (s.o

kohustustest vabastamise menetlus algatamata jätmine) muutmata.

3. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud (maakohtu määruse resolutsiooni p-

d 1–9 ja 11).

4. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda. Pankrotihaldur

Terje Eiprel rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (8)

1. Harju Maakohus kuulutas 2. septembri 2021. a määrusega välja X (võlgnik) pankroti ja

nimetas pankrotihalduriks Terje Eipre (pankrotihaldur).

2. Pankrotihaldur esitas 10. jaanuaril 2024 Harju Maakohtule aruande ja taotluse, milles palus

kohtul lõpetada võlgniku pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist juhul,

kui ei tasuta pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti 3000 eurot.

Aruande

kohaselt

on

väljavaated

pankrotivara

moodustamiseks

ammendunud

ja

pankrotimenetluses puuduvad rahalised vahendid võlausaldajatele jaotiste alusel väljamaksete

tegemiseks. Pankrotihaldur tõi esile, et võlgnik on kulutanud pankrotimenetluse jooksul

pankrotivarast 3183,22 eurot. Pankrotihaldur sai teha kinnipidamisi summas 282,23 eurot.

Vaatamata sellele, et võlgnik töötas pankrotimenetluse jooksul kinnisvaramaaklerina, ei

laekunud raha pankrotipessa, sest võlgnik varjas oma tulu. Halduri hinnangul puudub võlgnikul

motivatsioon ja soov asuda tööle füüsilise isikuna ning tasuda pankrotimenetluse kulusid ja

võlausaldajate nõudeid. Pankrotihalduri hinnangul on võlgnik pannud toime karistusseadustiku

(KarS) § 385 järgi kvalifitseeritud kuriteo, mis nähtub ka 11. oktoobril 2023 koostatud

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest. Pankrotihalduri hinnangul tuleks praegusel juhul

jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata.

3. Harju Maakohus tegi 17. jaanuari 2024. a määrusega võlgniku pankrotimenetlusest

huvitatud isikutele (eelkõige võlausaldajatele) ettepaneku tasuda massikohustuste ja

pankrotimenetluse kulude katteks deposiit 3000 eurot hiljemalt 29. jaanuaril 2024. Deposiiti ei

tasutud.

Esimese astme kohtu määrus

4. Harju Maakohus lõpetas 26. veebruari 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Maakohus tõi välja

tunnustatud nõuded, mille osas on võlausaldajatel raha saamata. Maakohus vabastas

pankrotihalduri tema kohustusest ja jättis pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda. Maakohus

määraks kindlaks pankrotihalduri tasu ja kinnitas pankrotihalduri vajalikud kulud ning tegi tasu

väljamaksmisega seonduvad otsustused. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamata. Teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta avaldati väljaandes

Ametlikud Teadaanded.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt puuduvad võlgniku pankrotimenetluses vahendid,

mille arvelt pankrotimenetlust läbi viia ning kohtu nõutud summat deposiiti tasutud ei ole. Seega

esineb pankrotiseaduse (PankrS) § 158 lg-s 4 sätestatud alus pankrotimenetluse lõpetamiseks

raugemise tõttu.

4.2. Maakohus jättis võlgniku avalduse tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks

rahuldamata. Maakohus märkis, et füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2

kohaselt tuleb asjas kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini.

Maakohus viitas PankrS v.r § 171 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning leidis, et võlgnik ei ole suhtunud oma

kohustuste täitmisse, sh pankrotihaldurile tõese informatsiooni andmisse, kogu pankrotimenetluse

perioodi vältel täie tõsidusega. Maakohus asus seisukohale, et võlgnik varjas pankrotihalduri eest,

et tal on ka Leedus arvelduskonto, millele laekus likviidseid vahendeid ning mille käsutusõigus oli

ainuisikuliselt võlgnikul. Seejuures tugines maakohus 11. oktoobri 2023. a kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusele, millest nähtub, et võlgnik on pannud toime füüsilisest isikust võlgniku poolt

pankrotimenetluses võlgniku vara olulises ulatuses varjamise. Maakohus leidis, et võlgnik esitas

pankrotihaldurile teadvalt ebaõigeid andmeid.

Määruskaebus ja pankrotihalduri seisukoht

3 (8)

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles

maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Tühistatud osas

palub võlgnik teha uue määruse, millega algatada võlgniku suhtes kohustustest vabastamise

menetlus.

5.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 22

ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni, sest

võlgnikku ei ole süüdi mõistetud KarS §-s 385 sätestatud kuriteos. Ka leiab võlgnik, et tema

tegevuses ei ole KarS §-s 385 sätestatud kuriteo tunnuseid või ei ole kohus neid tuvastanud.

Kuna võlgniku hinnangul ei ole KarS §-s 385 sätesatud olulise kahju ulatuse tingimus täidetud,

puudub võlgniku tegevuses nimetatud sättes kvalifitseeritud kuriteo tunnused ning isegi juhul,

kui kohus oleks kriminaalmenetluse raames nimetatud asjaolu hinnanud, ei oleks ta saanud

võlgnikku

KarS §-s 385

sätestatud

kuriteos

süüdi

mõista.

Seejuures

kallutasid

ringkonnaprokuröri antud juhised ja soovitused võlgnikku oportuniteedikokkulepet sõlmima

ning mitte võtma kaitsjat.

5.2. Pankrotihalduri aruandest ei ole võimalik aru saada, kas pankrotihaldur heidab võlgnikule

ette vara raiskamist, vara varjamist või muid seaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmisi.

Maakohus

on pealiskaudselt süvenenud tsiviilasja materjali ning

pankrotihalduri

lõpparuandesse ja selle tulemusel asunud põhjendamatult seisukohale, et kohustustest

vabastamise menetlus tuleb jätta algatamata.

5.3. Võlgnik leiab, et pankrotihaldur oli tema suhtes mittetoetav ning ignoreeriv, mistõttu

kaotas võlgnik pankrotihalduri suhtes usalduse. Võlgnik tegi pankrotihaldurile korduvalt

päringuid ja palus selgitusi, kuid pankrotihaldur ei vastanud paljudele päringutele või vastas

hilinemisega ega andnud palutud informatsiooni. Ka kasutasid pankrotihaldur ja tema abilised

ära võlgniku õigusteadmiste puudumist, andes võlgnikule eksitavat ja kohati pahatahtlikku

informatsiooni. Pankrotihalduri väide, et võlgnik ei teinud koostööd ega edastanud andmeid ja

varjas tulusid, on tõendamata.

5.4. Vaidlustatud määruse jõustumisel tekib olukord, kus võlgnik peab uuesti kohtusse

pöörduma, sest võlgnikul puuduvad rahalised vahendid võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Võlgnik on juba kriminaalmenetluse lõpetamise tulemusel karistada saanud ning kokkuleppes

määratud kohustused täitnud. Ka jättis maakohus arvestamata asjaoluga, et võlgniku

võlgnevused ei ole tekitatud tema poolt, vaid tema endise elukaaslase poolt, kes oli

määruskaebuse esitaja suhtes vägivaldne ja manipuleeriv ning kasutas ära tema heatahtlikust

ning õigusteadmiste puudumist.

6. Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.

6.1. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et võlgnik on kuriteos süüdi

mõistetud. Vaidlustatud määruses on korduvalt viidatud, et menetlus lõpetati KrMS § 202 lg 1

alusel ning seetõttu puudub ka jõustunud süüdi mõistev kohtuotsus.

6.2. Võlgnik on korduvalt esitanud pankrotihaldurile puudulikke andmeid oma sissetulekute

ja vara kohta. Seejuures tuvastas pankrotihaldur võlgniku käitumises samasuguse mustri ka

parast kriminaalmenetluse lõpetamist. Pankrotihalduri hinnangul on võlgnik vara nii varjanud

kui raisanud. Vara varjamine võimaldas võlgnikul vältida vara arestimist ja seega kasutas ta

isiklikuks tarbimiseks raha, mis pankrotiseaduse järgi kuulub võlausaldajatele. Seoses võlgniku

väitega, et võlad on tekitatud tema endise elukaaslase poolt, avaldas pankrotihaldur, et nõudeid

on kontrollitud PankrS § 1001 lg 4 alusel, maakohus on võlausaldajate nimekirja kinnitanud

ning maakohtu vastav määrus on jõustunud.

4 (8)

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb vaidlustatud osas jätta TsMS § 657 lg 1

p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Võlgnik vaidlustab maakohtu määrust

osas, millega maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata

(maakohtu määruse resolutsiooni p 10). Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, millega

maakohus lõpetas võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist

ja tõi välja tunnustatud nõuded, mille osas on võlausaldajatel raha saamata (maakohtu määruse

resolutsiooni p-d 2 ja 3), samuti osas, millega maakohus vabastas pankrotihalduri tema

kohustusest, jättis pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda, määras kindlaks pankrotihalduri

tasu ja kinnitas pankrotihalduri vajalikud kulud ning tegi tasu väljamaksmisega seonduvad

otsustused (maakohtu määruse p-d 4–9).

10. TsMS § 663 lg 3 kohaselt toimetab maakohus määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte

menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsib neilt vastuse. Seisukoha küsimise

otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas konkreetse menetlusosalise õigused oleksid puudutatud,

kui vaidlustatud määrus tühistataks või seda muudetaks (TsMS III komm (2018), § 663,

p 3.4.a). Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus määruskaebuse ja selle lisad kätte

toimetanud ning seisukohta küsinud vaid pankrotihaldurilt (dtl 2206). Praegusel juhul

vaidlustas võlgnik maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamata. Kuigi maakohus ei toimetanud määruskaebust ja selle

lisasid võlausaldajatele kätte, ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes

enam

vajalikuks võlausaldajate seisukohta

praeguses

menetlusetapis

küsida, sest

ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ning selliselt ei saa võlausaldajate huvid

kahjustada.

11. Võlgnik on määruskaebusega ja 12. märtsil 2024 esitanud uute dokumentaalsete tõenditena

e-kirjad. Kuna määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, siis on

need lubatavad (TsMS § 662 lg 3). Arvestades määruskaebuse sisu, on täiendavad

dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

12. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult jätnud võlgniku

kohustuste vabastamise menetluse algatamata. Kuna praeguses asjas on kohustustest

vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist, siis on

maakohus õigesti vastavalt FiMS § 68 lg-le 2 kohaldanud pankrotiseaduse redaktsiooni, mis

kehtis 30. juunini 2022.

13. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmisest keeldumise alused on

sätestatud PankrS v.r § 171 lg-s 2. Seejuures on kohtul viidatud sätte alusel kaalutlusõigus, s.t

kui esineb mõni PankrS v.r § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus,

võib kohus menetluse algatamisest keelduda (RKTKm 08.02.2017, 3‑2‑1‑155‑16, p 16). Samuti

saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad

asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist (RKTKm 17.04.2013,

3-2-1-46-13, p 10). Seega on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine või

algatamata jätmine kaalutlusõigus ning seega saab kõrgema astme kohus sekkuda maakohtu

otsustusse üksnes juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire.

5 (8)

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul kaalutlusõiguse piire ületanud.

Maakohus on põhjendatult jätnud PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel võlgniku kohustuste

vabastamise menetluse algatamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud

määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel (koosmõjus TsMS §-ga 659) ei pea

vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium

järgmist.

14. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus vaidlustatud määruses asunud seisukohale,

et võlgnik on toime pannud KarS §-s 385 (vara varjamine pankrotimenetluses) sätestatud

kuriteo, kuigi vastav süüdimõistev kohtuotsus võlgniku suhtes puudub. Seejuures ei ole

võlgniku tegevuses viidatud sättes nimetatud kuriteo tunnuseid ning maakohus ei ole neid ka

tuvastanud.

14.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et

võlgnik on toime pannud KarS §-s 385 sätestatud kuriteo, vaid maakohus hindas 11. oktoobri

2023. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kui dokumentaalset tõendit ning leidis, et see

tõendab, et võlgnik varjas pankrotihalduri eest, et tal on ka Leedus arvelduskontod, millele

laekus likviidseid vahendeid. Ka Riigikohus on varasemalt selgitanud, et kriminaalasjas tehtud

lahendid (sh kriminaalmenetluse lõpetamise määrused) on kasutatavad dokumentaalsete

tõenditena, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega (RKTKo

02.11.2011, 3-2-1-91-11, p 10).

14.2. Seejuures ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul tõendi hindamisel eksinud.

11. oktoobri 2023. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et pankrotihaldur tegi

6. septembril 2021 võlgnikule järelepärimise võlgniku vara, võlgade ja muude olulise andmete

saamiseks, millele võlgnik vastas 13. septembril 2021 ning sellest vastuses ei nähtu andmeid

võlgniku

Paysera

Leedu

filiaali

arvelduskontode

nr LT173500010011828586,

LT753500010011660605, Solarisbank AG konto nr DE70110101015080262392 kohta. Samuti

nähtub viidatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, et pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist 2. septembril 2019 on tema Leedu arvelduskontodele kokku laekunud

15 210,66 eurot (dtl-d 437 ja 438). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et võlgnik varjas

pankrotihalduri eest oma Leedu arvelduskontosid, millele laekus likviidseid vahendeid. Oluline

on märkida, et võlgnik ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolusid vaidlustanud, mistõttu

ei

oma

määruskaebuse

lahendamisel

tähtsust,

mis

põhjustel

oli

võlgnik

nõus

oportuniteedikokkulepet sõlmima.

14.3. Ka ei pidanud maakohus hindama ega tuvastama, kas võlgniku käitumises esinesid

KarS §-s 385 sätestatud kuriteo tunnused. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamata PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ning viidatud sätted ei eelda

KarS § 385 sätestatud kuriteo toimepanemist.

15. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas tuvastatud asjaolud annavad aluse jätta PankrS

v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus asja materjalidesse süvenenud pealiskaudselt, nagu

väidab võlgnik.

15.1. PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete

rahuldamist (p 4) või võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas

ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste

kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses

6 (8)

sätestatud kohustusi (p 5).

Riigikohus on selgitanud, et PankrS v.r § 171 lg 2 p 4 kohaldamine eeldab võlausaldajate

nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust ning võlgniku süülist käitumist – kas

tahtlust või rasket hooletust. Võlgniku selline tegevus on omakorda võlgniku pahatahtlikkust

iseloomustav asjaolu (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p-d 10 ja 11). Ka PankrS v.r § 171

lg 2 p 5 kohaldamine eeldab kahe eelduse täidetust – esiteks peab võlgnik olema esitanud oma

varalise seisukorra kohta ebaõigeid või puudulikke andmeid või rikkunud teisi

pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ning teiseks peab võlgniku käitumine olema süüline

(RKTKm 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 11).

15.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnik on esitanud pankrotihaldurile ebaõigeid

andmeid oma varalise seisukorra kohta ning varjanud oma sissetulekuid (PankrS v.r § 171 lg 2

p 5). Võlgnik on 13. septembri 2021. a vastuses pankrotihaldurile teatanud, et tema kui

võlgniku

ainukeseks

arvelduskontoks

on

AS

SEB

Pank

arvelduskonto

nr EE931010010182604016 jäägiga -239 eurot. Samas omas võlgnik arvelduskontosid ka

Leedus, millistele on pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist laekunud kokku

15 210,66 eurot (dtl-d 436 ja 437).

Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kuna pankrotihaldur võlgniku Leedu

arvelduskontodele ligi ei pääsenud (pankrotihaldur ei olnud neist teadlik), ei saanud sinna

laekunud rahalisi vahendeid arvata pankrotivarasse ega selle arvelt võlausaldajatele

väljamakseid teha. Seejuures sätestab PankrS v.r § 35 lg 1 p 1, et pankroti väljakuulutamisega

moodustub võlgniku varast pankrotivara. PankrS v.r § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti

väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega takistas võlgnik oma tegevusega võlausaldajate nõuete

rahuldamist (PankrS v.r § 171 lg 2 p 4).

15.3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et võlgnik esitas pankrotihaldurile

teadvalt ebaõigeid andmeid. Seejuures ei ole võlgnik väitnud, et ta ei olnud teadlik, et

pankrotihaldurile tuleb lisaks Eestis asuvate arvelduskontode andmetele esitada ka välisriigi

arvelduskonto andmed. Kolleegiumi hinnangul ei ole see ka usutav, sest võlgnik on

13. septembri 2021. a vastuses pankrotihaldurile teatanud, et tema ainuke arvelduskonto on AS

SEB Pank arvelduskonto. Seejuures on pankrotihaldur ka hiljem korduvalt küsinud võlgnikult

andmeid tema arvelduskontode kohta. Võlgniku esitatud kirjavahetusest nähtub, et

pankrotihalduri töötaja (jurist Priit Kirotar) on 1. augusti 2022. a e-kirjas võlgnikult küsinud,

kas viimane kasutab endiselt Paysera kontosid. Võlgnik on samal kuupäeval vastanud, et:

„Tegin juhutööd ja kasutasin SEB’d ja see osa, mis oli üle limiidi saite ju endale. Rohkem ma

ei saa ju midagi kasutada. Olete kõik kinni pannud.“(dtl 1821). 20. veebruari 2023. a e-kirjas

küsib pankrotihalduri töötaja võlgnikult taaskord, et kus asuvad viimase ülejäänud

arvelduskontod. Võlgnik on samal päeval vastanud, et võlgnikul on SEB kaart ja Paysera

(dtl 1618). Seejuures ei olnud pankrotihaldur taaskord teadlik, et võlgnik kasutab Leedu

arvelduskontot (20. veebruari 2023. a e-kirjas võlgnikule on pankrotihalduri esindaja viidanud,

et pankrotihaldur ei ole lubanud võlgnikul Paysera kontot avada, dtl 1627). 20. veebruaril 2023

on pankrotihalduri töötaja saatnud kolmandale isikule e-kirja, milles nõuab kolmandalt isikult

5911,33 euro tagastamist, kuivõrd võlgnik on pankrotihalduri teadmata vara käsutanud ja

pankrotihalduri eest oma vara varjanud (dtl 1673).

Eelnevast tulenevalt on võlgnik VÕS § 104 lg 5 mõttes tahtlikult esitanud pankrotihaldurile

ebaõigeid andmeid ja varjanud oma sissetulekuid ning sellise tegevusega tahtlikult takistanud

võlausaldajate nõuete rahuldamist.

15.4. Võlgnik heidab küll maakohtule ette asja materjalidesse pealiskaudselt süvenemist, kuid

7 (8)

samas ei nähtu määruskaebusest, millised olulised asjaolud on maakohus võlgniku avaldust

lahendades jätnud arvestamata. Võlgnik on välja toonud vaid selle, et võlgniku võlgnevused on

tekitatud tema endise elukaaslase poolt, kes oli vägivaldne ja manipuleeriv ning kasutas ära

tema heatahtlikust ning õigusteadmiste puudumist. Kolleegiumi hinnangul ei saa selle väitega

aga õigustada võlgniku pahatahtlikku käitumist oma Leedu arvelduskontode ja neile laekunud

sissetulekute varjamisel pankrotimenetluse kestel.

16. Kolleegiumi arvates ei esine ka muid asjaolusid, mis annaksid aluse asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

16.1. Võlgnik on määruskaebuses väitnud, et pankrotihaldur ei olnud toetav ning ei vastanud

paljudele päringutele või vastas hilinemisega. Seejuures ei ole võlgnik konkreetselt välja

toonud, millistele päringutele on pankrotihaldur jätnud vastamata või millistele vastamine on

võtnud ebamõistlikult kaua aega. Kolleegiumi hinnangul nähtub võlgniku esitatud

kirjavahetusest, et pankrotihaldur on võlgniku päringutele vastanud ning põhjendanud, kui

vastuse esitamine on mingil põhjusel viibinud (vt nt kirjavahetus perioodil 30. märts 2022 kuni

7. aprill 2022, dtl-d 892–896; kirjavahetus perioodil 1. august 2022 kuni 9. august 2022, dtl-

d 1066–1081; võlgniku 12. septembri 2022. a e-kiri, millele pankrotihalduri töötaja on samal

päeval vastanud, dtl-d 1245 ja 1246). Võlgnik väidab määruskaebuses ka üldsõnaliselt, et

pankrotihaldur ja tema töötajad andsid võlgnikule eksitavat ja pahatahtlikku informatsiooni

ning kasutasid ära võlgniku õigusteadmiste puudumist. Asja materjalidest ringkonnakohus

sellist pankrotihalduri ja tema töötajate tegevust ei tuvastanud. Võlgniku määruskaebuse p-s 6

näitena esile toodud kirjavahetusest seoses AClenness OÜ ja Preili OÜ kohta ei saa teha

võlgniku soovitud järeldust pankrotihalduri pahatahtlikkuse kohta.

16.2. Kolleegiumi hinnangul ei õigusta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamist ka see, et võlgniku hinnangul peab ta uuesti kohtusse pöörduma, sest tal ei ole

jätkuvalt võimalusi võlgnevuste tasumiseks. Kolleegium märgib, et võlgadest vabastamise

menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide

süülisele kahjustamisele (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11). Kolleegium nõustub

maakohtuga, et võlgnik ei ole suhtunud oma kohustuste täitmisse kogu pankrotimenetluse

perioodi vältel täie tõsidusega. Pankrotimenetluse eesmärk on PankrS § 2 esimese lause järgi

eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, s.t võlausaldajate

varaliste huvide kaitse (vt RKTKo 03.05.2017, 3-2-1-30-17, p 12). Praegusel juhul on võlgnik

süüliselt esitanud pankrotihaldurile ebaõigeid andmeid, varjanud oma sissetulekuid ning seeläbi

takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist.

17. Kolleegium märgib, et määruskaebuse lahendamisel ei anna ringkonnakohus hinnangut

pankrotihalduri lõpparuandes toodule, vaid hindab seda, kas asjas esitatud materjalide pinnalt

on maakohus jõudnud õigele järeldusele võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata jätmise osas. Seega ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust võlgniku etteheited

pankrotihalduri lõpparuandele, mistõttu ringkonnakohus neid väiteid ei hinda.

18. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse (PankrS v.r § 171 lg 5).

Menetluskulude jaotus

19. TsMS § 173 lg 1 järgi märgib ringkonnakohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude

jaotusele kohaldatakse PankrS § 3 lg 2 kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut,

kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

20. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.

8 (8)

Pankrotihaldur on 15. mail 2024 esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kohta nimekirja,

mille kohaselt on pankrotihalduri määruskaebemenetluse kulud 1316,50 eurot (sh käibemaks).

Pankrotihaldur palub menetluskulud võlgnikult välja mõista PankrS § 65 lg-te 1 ja 4 ning § 23

lg 3 alusel. Pankrotihaldur viitab, et ta on osalenud menetluses poolena võlgniku asemel ning

ta vastab TsMS § 218 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele ja saab menetluses osaleda lepingulise

esindajana.

Kolleegiumi hinnangul ei ole pankrotihaldur menetluskulusid kandnud või neid talle tekkinud,

mida oleks võimalik pankrotiseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi kindlaks

määrata. Praeguses pankrotimenetluses on pankrotihaldur nõudnud tasu toimingutasuna

PankrS § 65 lg 113 alusel. Kuna pankrotihaldur peab menetluse alguses otsustama, kas ta

soovib tasu ühekordse toimingutasuna või mitte (vt pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise

seadus (195 SE) seletuskiri, lk 101), ei saa pankrotihaldur hiljem tasu nõuda muudel alustel, sh

PankrS § 65 lg-te 1 ja 4 ning § 23 lg 3 alusel, nagu on pankrotihaldur viidanud. Vaidlustatud

määrusest nähtuvalt on maakohus määranud pankrotihalduri tasuks toimingutasuna

3001,20 eurot (sh käibemaks), mis on PankrS § 65 lg 113 järgi maksimaalne toimingutasu

suurus (s.o kolme kordne alampalga määr 840 eurot + käibemaks 0,22%). Kolleegiumi

hinnangul hõlmab maksimaalses määras

toimingutasu

ka mõistlikult ettenähtava

kaebemenetluse. Samuti ei anna menetluskulude väljamõistmiseks alust PankrS § 65 lg 14, sest

tegemist ei olnud pankrotivaraga seotud vaidlusega, kus pankrotihaldur osales poolena

võlgniku asemel, kulusid ei ole kantud pankrotivarast ning neid ei nõuta tagasi pankrotivarasse.

Täiendavaid

võimalusi

pankrotihalduri

kulude

väljamõistmiseks

ei

näe

ette

ka

tsiviilkohtumenetluse seadustik.

21. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)