1-10-17046/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-17046

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16.juuni 2011. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-17046 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Malle Preimer Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. aprilli 2011. a kohtuotsus L.O süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav L.O

RESOLUTSIOON 1) Harju Maakohtu 19. aprilli 2011. a otsus L.O-lt menetluskulude väljamõistmise osas jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2) Jätta L.O apellatsioon, milles ta vaidlustab talle mõistetud karistust, kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Menetluskulude osas on ringkonnakohtu määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. aprilli 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati L.O süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 kuud vangist, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud 20 päeva vangistust. Karistusest loeti kantuks 6 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 6. aprill 2011. a. L.O-lt mõisteti välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 417,03 eurot ja määratud kaitsja tasu 287,63 eurot.

2. L.O tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna püüdis Tallinna linna erinevatest kauplustest kokku kolmel korral taas varastada

2(3) erinevaid toiduaineid. Vargused jäid lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljudes kinni.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav L.O, kes vaidlustab kohtuotsust üksnes talle mõistetud karistuse osas.

L.O taotleb talle mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Taotlust põhjendab sellega, et sellist mõjutusvahendit ei ole tema suhtes varem kasutatud ning ta kahetseb puhtsüdamlikult toime pandud kuritegusid. Palub vähendada temalt välja mõistetud sundraha, sest tal puudub käesoleval ajal võimalus selle hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse KrMS § 189 lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega. KrMS § 189 lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse.

Ülaltoodust lähtudes kuulub antud apellatsioon menetluskulude osas lahendamisele kui määruskaebus menetluskulude peale, mida süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada ka lühimenetluses ja mis eraldi menetluskulusid kaasa ei too.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning kaitsja määruskaebuse väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus L.O-lt välja mõistetud sundraha vähendamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetlusku süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et L.O esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Apellandi väide, et temalt välja mõistetud sundraha hüvitamiseks puudub raha, ei ole aluseks sundraha vähendamiseks. L.O on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Ta pidi möönma, et kuritegude menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et L.O-lt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.

KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Kui süüdistatav L.O leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. Ringkonnakohtu pädevusse menetluskulude ajatamine ei kuulu.

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga osas, mis käsitleb L.O-le karistuse mõistmist, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

3(3)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks (3-1-1- 55-07, 3-1-1-96-09, 3-1-1-120-09).

Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning L.O ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta L.O ütlusi anda ei soovinud. Seega oli esimese astme kohtus tagatud L.O õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud.

Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on L.O-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut so arvestanud süü suurust, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et L.O on varem kriminaalkorras kaheksa korda karistatud, seda nii reaalse kui tingimusliku vangistusega. Ta on katseajal toime pannud uusi kuritegusid, mistõttu mõistetud karistusele on KarS § 65 lg 2 alusel liidetud eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. Seega on ilmne, et kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras narkootiliste ainete tarvitamise eest, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. KarS § 69 kohaselt on lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-75 sätestatule.

Kuna L.O on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et L.O-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on L.O apellatsioon karistuse mõistmise osas ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle läbi vaatamata.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2, § 390 lg-st 1, 2, 3 ja §-st 391 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19. aprilli 2011. a kohtuotsuse menetluskulude osas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Mõistetud karistuse osas jätab kohtukolleegium L.O apellatsiooni läbi vaatamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer