3-21-2048/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.05.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2048

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot (jalga

vigastanud kaebajale liikumiseks abi andmata jätmine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla ja X.X.-i apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla ja X.X.-i apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 31.05.2023. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 16.05.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. vigastas 19.07.2021 oma jalga pärast seda, kui ta oli ära

lõhkunud kambri akna, WC-poti ja kraanikausi. Kinnipeetav viidi meditsiiniosakonda

vigastuste fikseerimiseks ja esmaabi andmiseks. 21.07.2021 nõudis X.X. , et

meditsiiniosakonnas tehtaks tema haavadest pilti, kuid sellest keelduti. Kinnipeetav nõudis

endale ka kargu/karkude väljastamist, kuid ka neid talle ei antud.

2. X.X. esitas 27.07.2021 Viru Vanglale võõrkeelse taotluse, milles nõudis mittevaralise

kahju hüvitamist seoses sellega, et ta vigastas eelpoolkirjeldatud asjaoludel oma jalga, kuid

vangla jättis talle väljastamata abivahendid, et oleks hõlpsam liikuda.

3. Viru Vangla jättis 25.08.2021. a otsusega nr 6-16/151-4 X.X.-i kahju hüvitamise taotluse

läbi vaatamata, kuna kinnipeetav oskab eesti keelt ja võõrkeelse kahju hüvitamise taotluse

vangla kulul tõlkimine ei ole põhjendatud.

4. X.X. esitas 05.09.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot seoses inimväärikuse alandamisega ajavahemikul

19.07.-27.07.2021. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

Kaebaja vigastas 19.07.2021 paremat jalalaba. Haav oli suur ja sügav ning vajas õmblemist.

Kaebajal oli vanglas raske liikuda, sest jalale toetumine oli väga valus. Kaebaja palus

korduvalt liikumiseks karke või keppi, kuid neid talle ei antud. Vangla keeldus ka haava

pildistamast. Kaebajal oli liikumist palju: tuli käia sidemeid vahetamas meditsiiniosakonnas,

mis asus 200 m kaugusel ja kuhu pääsemiseks tuli käia treppidest; samuti toimusid tunnised

jalutuskäigud õues ja seejuures ei asunud jalutusboks kambri lähedal. Vanglaametnikud

kutsusid kaebajat samuti välja. Kaebaja jalale tehti 06.12.2021 operatsioon ja pärast seda

väljastas vangla talle kohe ühe kargu ja 08.12.2021 teise kargu. Ka sel korral oli kaebajal

valus haigele jalale toetuda. Nii 19.07.2021 kui ka 06.12.2021 õmmeldi kaebaja parem

jalalaba samamoodi kinni. Kaebaja vajas mõlemal korral karke.

5. Viru Vangla vaidles esitatud kaebusele vastu.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 31.05.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 25 eurot. Halduskohus jättis

kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda. Otsuses esitas halduskohus järgnevad

põhjendused.

6.1. Tulenevalt riigivastutuse seadusest (RVastS) on kahju hüvitamise eeldused

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes,

isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju

tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka

avaliku võimu kandja süü.

6.2. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 sätestab, et tervishoid vanglas on riigi

tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse (TTKS) alusel. VangS § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid

vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit,

ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase

eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 1

kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. TTKS § 2 lg 1

kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse

ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida

ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.

6.3. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja parema jala tald sai 19.07.2021 vigastada. Asjaolu, et

jalavigastuse põhjustas kaebaja endale ise, ei ole praegusel juhul oluline. Poolte vahel on

erimeelsused selles osas, milline oli vigastuse iseloom: kaebaja väidab, et tegu oli suure ja

sügava haavaga, vastustaja aga, et tegu oli kerge vigastusega. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid

asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs.

6.4. Kaebaja selgitas kohtumenetluses, et nõudis 21.07.2021 korduvalt, et tema jalavigastusest

tehtaks pilti. Seda nõudmist kinnitavad ka kaebaja tervisekaart (haigusjuht nr A15194) ning

vanglaametnike 21.07.2021. a ettekanded nr 3-21-5296 ja 3-21-5300. Ettekandest nr 3-21-

5296 nähtub, et kaebaja selgitas meditsiinitöötajatele ja vanglaametnikele, et pilte on tal vaja

kohtu jaoks. Sellest saab järeldada, et kaebaja soovis vigastusest pildi tegemist, et hiljem

kohtumenetluses vigastuse iseloomu tõendada. Kaebaja nõudmistest hoolimata keeldus vangla

pilte tegemast. Vangla ei ole kohtumenetluses selgitanud piltide tegemata jätmise põhjust.

Arvestada tuleb sellega, et kinnipeetavatel on vaidluses vanglaga äärmiselt piiratud

võimalused oma väidete tõendamiseks ning kui kinnipeetav avaldab soovi olukorra

fikseerimiseks fotode kaudu tulevase kohtumenetluse tarbeks, tuleks vanglal seda üldjuhul

teha. Kui vangla sellest keeldub, tuleb vanglal arvestada sellega, et tõendamiskoormis võib

ümber pöörduda ning vanglal tuleb tõendada, et kinnipeetava väide ei vasta tõele. Kohus

leiab, et selliselt on tõendamiskoormis ümber pöördunud ka praegusel juhul, sest vangla on

põhjendamatult jätnud kaebaja palvetest hoolimata tema vigastusest pildid tegemata. Sellega

võeti kaebajalt võimalus objektiivselt tõendada tema jalavigastuse iseloomu.

6.5. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 19.07.2021 oli kaebajal talla piirkonnas vasakul pool

lahtine lõikehaav mõõtmetega 2 cm ning haav õmmeldi ja seoti sidemega (haigusjuht nr

A15065). 21.07.2021 käis kaebaja plaanilisel sidumisel (haigusjuht nr A15194). 27.07.2021

on kaebaja käinud õmbluste eemaldamisel, haavad olid puhtad, põletikku polnud (haigusjuht

nr A15547). Meditsiinitöötaja on 21.07.2021. a kandes tervisekaarti märkinud, et jalavigastus

oli kerge, kuid samas pole põhjendanud, millel selline järeldus põhineb. Vastustaja ei ole ka

kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja jalavigastus oli kerge. Kaebaja

haav oli 2 cm pikk, mis on keskmise täisealise meesterahva jalalaba suurust arvestades

küllaltki pikk haav. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu otseselt, kui sügav haav oli, kuid

kirjeldusest „lahtine lõikehaav“ ja asjaolust, et haav vajas õmblemist, saab kohtu hinnangul

järeldada, et haav oli võrdlemisi sügav. Kohus leiab, et on eluliselt usutav, et pärast

õmblemist oli kaebajal sellise haavaga jala peale astumine valus ning seda ka juhul, kui

kaebaja võis üritada astuda sellise jalalaba osa peale, kus otseselt haava ei olnud. On eluliselt

usutav, et jalg oli valus ka siis, kui haavas põletikku ei olnud. Kaebaja tervisekaardist nähtub,

et ta on valu jalas kurtnud veel mitu päeva pärast õmbluste eemaldamist (haigusjuht nr

A15635). See, et kaebaja eemaldas 21.07.2021 jala ümbert sideme, ei tõenda, et kaebaja

jalahaav oli kerge. Asja materjalidest nähtuvalt tegi kaebaja seda selleks, et tema haavast

tehtaks pilti, kuna kaebaja hinnangul oli tegu tõsise vigastusega, mis nõudis abivahendi

väljastamist.

6.6. Kaebaja selgitas, et tal tuli haige jalaga käia meditsiiniosakonnas, jalutamas ja

vanglaametnike juures. Kaebaja sõnul asus meditsiiniosakond 200 m kaugusel ning sinna ja

tagasi käimisel tuli mh liikuda treppidel. Kaebaja väitel käis ta meditsiiniosakonnas

21.07.2021, 23.07.2021 ja 24.07.2021 ning tervisekaardist nähtub, et ka 27.07.2021.

Jalutuskäigud õues kestsid tund aega ning ka jalutusboks ei asunud kambri lähedal. Seega oli

kaebajal vaidlusalusel perioodil suhteliselt palju vaja liikuda. Asjaolu, et kaebaja suutis

liikuda, ei lükka ümber kaebaja väidet, et ta tundis vigastatud jalale astumisel suurt füüsilist

valu. Kaebaja selgitas, et kuna tal oli erinevates kohtades vaja käia, oli ta lihtsalt sunnitud

liikuma, ehkki abivahendit polnud ja liikumine põhjustas talle valu. Kaebajale liikumise

abivahendi andmise vajaduse üle otsustades tuli vanglal arvestada kaebaja vigastuse tõsidust

ja liikumise vajadust. Vangla ei saa jätta kinnipeetavale vajalikku abivahendit väljastamata

viitega julgeolekuohule. Kohtu hinnangul saab eeltoodust tulenevalt järeldada, et kaebajal

esines 19.07.–27.07.2021 põhjendatud vajadus kasutada liikumiseks abivahendit (karke või

keppi). Kaudselt kinnitab sellist abivahendi vajadust ka asjaolu, et 06.12.2021 pärast seda, kui

kirurg oli kaebaja jalahaava uuesti klaasitüki otsimiseks avanud ja seejärel jällegi kinni

õmmelnud, väljastati kaebajale vangla poolt kohe üks kark ning paar päeva hiljem veel teinegi

kark (haigusjuhud nr A26377 ja A26560). Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kargud olid talle

ette nähtud kuni 20.12.2021 (haigusjuht nr A26377), st et veel ka pärast õmbluste

eemaldamist, mis pidi toimuma 17.12.2021 (digiloo haigusjuhtum nr 15611121). Kohus

soostub kaebajaga ka selles, et 19.07.2021. a ja 06.12.2021. a haavad ei saanud olla väga

erinevad: 19.07.2021. a haav oli 2 cm pikk ja 06.12.2021. a haav 3 cm pikk (digiloo

haigusjuhtum nr 15611121), eeldada võib ka seda, et haavade sügavus ei erinenud oluliselt.

Vangla väide, et 06.12.2021 oli sama haav oluliselt ulatuslikumalt traumeeritud, on oletuslik

ega ole tõendatud. Kaebaja on tõepoolest 21.07.2021 oma jalahaava pärast sidumist pildi

tegemiseks uuesti lahti sidunud, kuid meditsiiniõde on seejärel uuesti sellele plaastri peale

asetanud. Miski ei viita sellele, et see tegevus oleks kaebaja haava 06.12.2021. a seisuga

ulatuslikumalt traumeerinud. 09.08.2021. a haigusjuhtumi nr A16555 kirjelduse põhjal saab

kohus aru, et kaebaja ei traumeerinud küünetangidega jalahaava, vaid käel olevat haava, mis

seejärel desinfitseeriti ja suleti kahe plaastriga. Jala all olev haav lihtsalt punetas ning seda

desinfitseeriti, määriti salviga ja pandi peale plaaster. Seega ei saanud kaebaja 09.08.2021. a

tegevus tema jalahaava ulatuslikumalt traumeerida. Samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et

kaebaja haavas oleks 06.12.2021 või pärast seda olnud infektsioon, nagu väidab vastustaja.

6.7. Halduskohus leidis eelnevast tulenevalt, et kaebajale 19.07.27.07.2021 liikumise

abivahendi (kargud või kepp) väljastamata jätmine oli õigusvastane. Sel perioodil ilma

abivahendita liikudes koges kaebaja enda väitel haigele jalale astudes suurt valu. Kaebajalt ei

saa eeldada valu tõendamist, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega

väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju

hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus

diskretsiooni alusel (RKHK 30.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, punkt 15). Kohus on

eespool selgitanud, et peab kirjeldatud olukorras suure valu kogemist eluliselt usutavaks. Valu

põhjustamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Vangla õigusvastase tegevuse ja

kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Ülemäärase valu kannatamist umbes

kaheksa päeva vältel olukorras, kus vastustaja oleks saanud seda abivahendi väljastamisega

vältida, tuleb pidada kaebaja inimväärikuse alandamiseks. Ka Riigikohus on leidnud, et

alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine

kahjustab väärikust RVastS § 9 lõike 1 mõttes (19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p

25). Vastustaja süü vormiks tuleb pidada rasket hooletust. Kaebaja on nõudnud vanglalt

korduvalt talle abivahendi väljastamist.

6.8. Riigikohus on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a

otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega jätab

RVastS § 9 lg 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse üle. Kohtu hinnangul on

vastustaja õigusvastase tegevuse raskust, kaebajale tekitatud kannatuste intensiivsust ning

vastustaja süü vormi ja raskust arvestades põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitisena 25 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Vastustaja esitas 30.06.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu 31.05.2023. a otsuse tühistada osas, millega halduskohus kaebuse rahuldas ning

teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Halduskohus on tõendamiskoormist kaebaja kasuks ümber pöörates toiminud ebaõigesti.

HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama kohtumenetluses enda väiteid.

VÕS § 770 lg 3 kohaselt on tervishoiuteenuse osutamise vaidlustes ravivea tõendamiskoormis

patsiendil, välja arvatud juhul, kui tervishoiuteenus on jäetud korrektselt dokumenteerimata.

Halduskohus on dokumenteerimiskohustust sisustanud ebaõigesti. Sotsiaalministri määruse

nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ § 14 lg 1 ei nõua

ambulatoorse vastuvõtu korral, et tervishoiutöötaja peaks vigastusi fotografeerima. Seega

tuleb käesolevas vaidluses lähtuda üldisest tõendamiskoormisest ning kinnipeetav pidi ise

tõendama, et talle abivahendi väljastamata jätmine oli raviviga. Eelnevast hoolimata jääb

vastustajale arusaamatuks, millist tõendusteavet oleks fotod saanud üldse anda. Vaidlust ei ole

selle üle, et kaebaja jalahaav oli 2 cm pikkune. Kuna tegu oli lõikehaavaga ja foto on

kahemõõtmeline, siis mingeid muid asjaolusid selliselt fotolt tuvastada ei oleks saanud. Seega

on kohus põhjendamatult suurt kaalu andnud fotode tegemata jätmisele. Ühegi objektiivse

tõendiga ei ole kahtluse alla seatud tervishoiutöötaja kui erialaspetsialisti seisukohta, et haav

ei olnud tõsine. Ainuüksi see, et haava õmmeldi, ei näita selle tõsidust. Halduskohus

põhjendas vigastuse tõsidust ka haava pikkusega, leides, et 2 cm pikkune haav on suur. Tegu

on oletusliku hinnanguga. Teisalt on see ka ebaloogiline. Nimelt, kui halduskohus leidis, et 2

cm pikkune haav on suur, siis samas väitis kohus, et kui 06.12.2021 kaebaja haav kirurgi

poolt uuesti avati ja talle tehti selle käigus 50% suurem haav (3 cm), siis see ei olnud oluliselt

algsest haavast suurem. Vastustaja aga leiab, et haava suurenemine 50% võrra on oluline ning

seetõttu ei tõendagi 06.12.2021 järgselt abivahendite määramine seda, et abivahendite vajadus

oli ka 19.07.2021.

7.2. Ebaloogiline on ka kohtu järeldus, et 06.12.2021 haava avamine ei pidanud toimuma eriti

palju algsest sügavamalt. Halduskohus jättis tähelepanuta, et varasemalt haava tõsidust

kirjeldades rõhus ta ise sellele, et tegu oli lahtise lõikehaavaga. Kuna haav oli lahtine, siis ei

oleks võõrkeha selles haava sidunud tervishoiutöötajale märkamatuks jäänud. Märkamata sai

jääda ainult võõrkeha, mis oleks olnud lahtisest osast sügavamal. Kui pikkuse mõttes avati

haav 50% pikemalt, on eluliselt usutav, et umbes samas suurusjärgus võidi minna ka

sügavamale. Kuna patsient peab tõendama ravivea esinemise, oleks kaebaja pidanud

tõendama väidet, et kirurgi lõige oli ligikaudu sama sügav kui algne haav. Seda kaebaja ei

teinud.

7.3. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et asjas ei leidnud tõendamist, nagu oleks vangla

19.07.2021 teinud kaebajale abivahendeid andmata jättes ravivea. Kuna raviviga ei olnud, oli

ka alusetu vastustajalt kaebaja kasuks hüvitise välja mõistmine.

8. Kaebaja esitas 30.06.2023 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

ringkonnakohtul rahuldada tema kaebus täies ulatuses ja kohustada Viru Vanglat hüvitama

talle 5000 eurot mittevaralist kahju.

Kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitisena 25 euro väljamõistmine on naeruväärne.

Kaebaja toob välja, et vangla sundis teda haige jalaga liikuma mööda treppe, kusjuures ta pidi

minema sidumisele 200 m kaugusele teise hoonesse. Vangla eiras kaebaja palveid selle osas,

et tal oli väga valus minna karkudeta jalutuskäigule, mille vältel ta pidi seisma tunni, kuna

pink on katki ja istuda ei saanud. Vangla ignoreeris korduvalt tema taotlusi kaebajat aidata ja

talle kargud väljastada. Samuti ei pildistatud vigastuse ulatust. Kaebaja hinnangul on vangla

süü suur. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kaebaja kaalub 100 kg ja on 185,5 cm pikk,

jalanumber on aga 42, mis on mehe kohta väike. Kaebajal oli väga valus toetuda õmmeldud

haavaga jalale kõndimisel, isegi astuda jala välisküljele. Vangla teadlikult ei fikseerinud

jalahaava sisselõike sügavust, et tulevikus oma vastutust vältida. Jalahaava sügavus oli üle 1,5

cm täpselt jalalaba keskkohas. 19.07.2021 eemaldati sealt suur klaasikild.

9. Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning vastustaja

jääb oma apellatsioonkaebuse juurde.

10. Kaebaja palub vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

On üldteada, et kinnipeetavate õiguste kaitse on vanglas tugevalt piiratud ja seoses sellega oli

igati kohane ja eesmärgipärane nõuda, et vastustaja pildistaks haava. Meditsiinitöötajad jätsid

trauma vajalikul määral dokumenteerimata. Sedasi püüdis vastustaja vastutusest pääseda.

Miks muidu vangla alati fikseerib ja pildistab igasuguseid kehavigastusi, mida on tekitatud

valvuritele või teistele kinnipeetavatele – ikka selleks, et järgneda võivas kohtumenetluses

oleks olemas tõend. 2 cm pikkust lõikehaava tuleb lugeda tõsiseks, sest miks muidu käis

kaebaja kahe nädala vältel haava sidumas ja lasi sellele panna ka rohtu, kui tegemist ei oleks

olnud tõsise haavaga. Vastustaja oli kohustatud kõike fikseerima vajalikul moel ning

väljastama kaebajale kargud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebuse ega ka kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning halduskohtu 31.05.2023. a otsuse

resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

12. Viru Vangla apellatsioonkaebuses toodud põhjendused ei anna alust tühistada halduskohtu

vaidlustatud otsust osas, millega hüvitamiskaebus osaliselt rahuldati ja mõisteti vastustajalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 25 eurot.

12.1. Asja materjalidest nähtuvalt võttis halduskohus kaebaja 11.03.2022. a avalduse (tl 41)

alusel 20.01.2023. a määrusega esitatud kaebuse menetlusse RVastS § 9 lg 1 järgi kaebusena,

milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist tema väärikuse alandamise eest sellega,

et olukord vanglas, kus talle ei väljastatud korduvalt karke või keppi olenemata jalahaavast,

põhjustas talle füüsilist valu. X.X. selgitas viidatud avalduses, et ta ei nõudnud Viru Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses talle tervisekahjustuse tekitamisega, vaid

seoses vangla poolt tema inimväärikuse alandamisega ajavahemikul 19.07.-27.07.2021.

Kinnipeetavale väljastatav liikumise abivahend (antud juhul kargud või kepp) ei kujuta endast

sarnaselt madratsile meditsiinilist abivahendit VangS § 491 ning Vabariigi Valitsuse

19.12.2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning

nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest

rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 mõistes, mille vajalikkuse üle peaks otsustama

vangla volitatud tervishoiutöötaja ja mis oleks seetõttu vanglas lubatud vaid arsti

ettekirjutusel (vt ka Viru Vangla kodukorra p 7.1.10, puudutab meditsiinilisi abivahendeid),

sest karke või keppi ei ole loetletud määruse nr 330 lisas 2 meditsiiniliste abivahenditena. Ka

Riigikohtu halduskolleegium on 11.09.2019. a määruses asjas nr 3-18-1331 (p 10) leidnud, et

näiteks kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei

eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta ja isegi see, et isikule on

terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, ei tähenda, et need esemed

muutuksid seetõttu meditsiiniliseks abivahendiks. Kuna karkude või kepi näol ei ole tegemist

meditsiinilise abivahendiga määruse nr 330 § 2 lg 3 ja lisa 2 mõttes, siis pole neid võimalik

määrata või näidustada isiku diagnoosist lähtudes. Liikumise abivahendite puhul on seega

samuti tegemist pigem vangla poolt võimaldatava leevendusmeetmega isiku terviseseisundist

tulenevate vaevuste vähendamiseks. Sarnaselt on kohtud varasemalt käsitlenud näiteks

kinnipeetavale paksema madratsi väljastamisest keeldumist (Tartu Halduskohtu ja Tartu

Ringkonnakohtu jõustunud otsused asjas nr 3-19-2077).

12.2. Vastuses kaebusele (tl 43p) viitas vastustaja sellele, et kaebaja tervisekaardilt nähtub

tervishoiutöötaja erialane arvamus, et kaebaja ei vaja liikumiseks karku ega ratastooli, kuna

tema jalavigastus on kerge. Samas pole vangla selgitanud, millisel alusel selline arvamus on

antud. 2021. a juulis kehtinud Viru Vangla kodukorras oli iseenesest ka p 7.1.11, mille

kohaselt on vanglas keelatud ese ka liikumise abivahend, välja arvatud juhul, kui see on

vangla arsti lubatud või väljastatud. Kui lugeda karke või keppi kodukorra p 7.1.11 mõttes

liikumise abivahenditeks, siis nende kasutamise vajaduse üle otsustamine on meditsiiniline

otsustus ja üks osa vanglas osutatavast tervishoiuteenusest. Kodukorra p 7.1.11 kohaselt peab

sellise otsustuse tegema vangla arst. Ajavahemikul 19.07.-27.07.2021, mille osas peab

kaebaja vangla keeldumist õigusvastaseks ja tema inimväärikust alandavaks, ei ole sellist

otsustust teinud vangla arst. 21.07.2021. a kandest kaebaja tervisekaardil nähtub (tl 66p), et

vastava sissekande tegi vangla meditsiiniosakonna õde C. Mesi, kes märkis selles mh

järgmist: „Patsiendile selgitatud, et karku saab määrata ainult arst ning antud vigastus on

kerge ning ebameeldiv käimisel, kuid antud hetkel karku ega ratastool vajalik ei ole.“

Haldusasjas nr 3-3-1-53-14 tehtud 22.01.2015. a otsuses pidas Riigikohus näiteks

põhjendatuks halduskohtu otsust, millega tühistati vangla käskkiri distsiplinaarkaristuse

määramise kohta kinnipeetavale, kes keeldus tööle minemast väidetava terviseprobleemi tõttu

ja seda mh põhjusel, et kinnipeetava võimelisust tööd teha ei teinud kindlaks arst, nagu näeb

ette VangS § 37 lg 3, vaid meditsiiniõde. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodust

tulenevalt ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et kaebaja tervisekaardil märgitud

tervishoiutöötaja (meditsiiniõe) erialane arvamus selle kohta, et kaebaja ei vaja karku ega

ratastooli, oleks õiguspärane ja antud kooskõlas Viru Vangla kodukorra p-s 7.1.11 toodud

nõudega, et selle otsustuse teeb vangla arst.

Eeltoodu tõttu ei saa pidada ebaõigeks halduskohtu seisukohta, et kui kaebaja väitis selgelt, et

ta ei nõua antud olukorras vanglalt kahju hüvitamist tema tervise kahjustamise eest

(tervisekahju talle ei tekkinud), vaid inimväärikuse alandamise eest seetõttu, et ta pidi vangla

tegevuse tulemusena kannatama füüsilist valu, võib kaebajale karkude või kepi andmata

jätmine olla inimväärikust alandav, kui isiku kannatused ületasid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme. Samuti võib sel juhul olla tegemist VangS § 4¹ lg 1 nõuete

rikkumisega (kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega) ning vanglapoolse õigusvastase teoga, mille raskus õigustab

tekkinud mittevaralise kahju rahas hüvitamist.

12.3. Ringkonnakohus nõustub iseenesest vastustajaga, et käesoleval juhul omistas

halduskohus aga põhjendamatult suure kaalu sellele, et vastustaja keeldus

meditsiiniosakonnas kaebajal 19.07.2021 tekkinud lõikehaavade fotografeerimisest, kuigi

kaebaja seda nõudis, ja pidas keeldumist õigusvastaseks, pöörates seetõttu tõendamiskoormise

ümber. Vastustaja poolt viidatud Sotsiaalministri määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“ § 14 lg 1 ei nõua, et tervishoiutöötaja peaks

ambulatoorsel vastuvõtul isiku vigastusi fotografeerima. Samuti ei tulene sellist selget

kohustust vanglale VangS-st ega muudest vangistuse täideviimisega seotud õigusaktidest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist vangla kohustust tuletada ka kaebaja nõudmisest, et

vangla vastavad fotod teeks ja väidetest, et ta soovis vigastusest pildi tegemist, et hiljem

kohtumenetluses vigastuse iseloomu tõendada. Seega ei olnud vangla keeldumine

õigusvastane või põhjendamatu, mis annaks aluse tõendamiskoormise ümber pööramiseks.

Käesolevas vaidluses tuli lähtuda üldisest tõendamiskoormisest ning kinnipeetav pidi ise oma

väiteid tõendama vastavalt HKMS § 59 lg-le 1. Fotode tegemisest keeldumisega ei ole

ringkonnakohtu hinnangul kaebajalt kuidagi ära võetud ka võimalust tõendada oma

jalavigastuse iseloomu (haava suurus), sest seda on objektiivselt võimalik tõendada ka muude

asjas olemasolevate tõenditega, näiteks tervisekaardi sissekannetega, milles fikseeriti välise

vaatluse abil kaebaja haavad, nende suurus, paiknemine jne. Mis puudutab kaebaja väidet

haava sügavuse kohta, siis selles osas tuleb samuti nõustuda vastustaja seisukohaga, et kuna

tegemist oli lõikehaavaga ja sellest tehtav foto oleks olnud nagunii üksnes kahemõõtmeline,

siis jalahaava väidetavalt suurt sügavust ei oleks ka kaebaja jalahaavast tehtud fotolt nagunii

tuvastada saanud.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega (otsuse p-d 10-18) ja

seisukohaga, et ka asjas olemasolevate materjalide pinnalt on võimalik teha järeldus, et vangla

tegevus perioodil 19.07.–27.07.2021 seoses kaebajale liikumist hõlbustavate abivahendite

(kargud, kepp) andmata jätmisega oli õigusvastane, kuna alandas terviseprobleemiga

kinnipeetava inimväärikust ja tekitas sellega kaebajale mittevaralise kahju, mis tuleb hüvitada

rahas. Tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda ringkonnakohus neid põhjendusi käesolevas

otsuses. Vastuseks Viru Vangla apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

13.1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vajadus liikumise abivahendi järele oli

kaebajal ka perioodil 19.07.–27.07.2021 olemas olenemata sellest, et vastustaja pidas kaebaja

jalavigastust kergeks. 21.07.2021. a tervisekaardi kandes on samas mööndud, et kaebaja

vigastus on käimisel ebameeldiv. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jala talla all oli 19.07.2021

lahtine haav, mis tekkis sellest, et kaebaja astus kambris klaasikillu peale ja see haav vajas

õmblemist ning oli 2 cm pikk. Kuna haav tekkis klaasikillu peale astumisest ja oli 2 cm pikk,

siis saab sellest järeldada, et kaebaja jalahaav oli siiski ka sügav. Ringkonnakohtu jaoks on

samuti eluliselt usutav, et pärast õmblemist oli kaebajal sellise haavaga jala peale astumine

valus ning seda ka juhul, kui ta võis proovida astuda vaid sellise jalalaba osa peale, kus

otseselt haava ei olnud. Samuti on eluliselt usutav, et klaasikillu jalgaastumisest tulenevalt oli

kaebaja jalg valus ka siis, kui haavas põletikku ei olnud. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta

on valu jalas kurtnud veel mitu päeva pärast õmbluste eemaldamist 27.07.2021 (tl 67).

Vastustaja ei ole vastu vaielnud ka sellele, et kaebajal tuli siiski haige jalaga käia vangla

meditsiiniosakonnas, jalutamas ja vanglaametnike juures. Kaebaja sõnul asus

meditsiiniosakond 200 m kaugusel tema kambrist ning sinna ja tagasi käimisel tuli mh liikuda

treppidel. Asjaolu, et kaebaja suutis siiski liikuda, kui selleks oli vajadus või kohustus, ei

lükka ümber tema väidet, et ta tundis vigastatud jalale astumisel suurt füüsilist valu.

Digiloo haigusjuhtumist nr 15611121 (tl 65) nähtub, et kaebaja viidi 06.12.2021 kirurgi

vastuvõtule, kus ta kurtis jätkuvalt, et käimisel on valus tulenevalt sellest, et 2021. a juulis

vigastas ta klaasikilluga jalga. Pärast seda, kui kirurg oli kaebaja jalahaava uuesti avanud ja

seejärel jälle kinni õmmelnud, väljastati kaebajale vangla poolt kohe üks küünarkark ning

paar päeva hiljem veel teinegi kark (tl 68p). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

kaebajale liikumiseks vajalike abivahendite andmata jätmine perioodil 19.07.–27.07.2021 ei

ole sellisel juhul millegagi põhjendatud, kuna kaebaja jalahaav 19.07.2021 ja 06.12.2021 ei

saanud olla väga erinev olenemata sellest, et 06.12.2021. a kirurgilise protseduuri järel oli

haav 1 cm pikem. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et

kuna pärast 06.12.2021. a protseduuri oli kaebaja jalahaav 1 cm pikem, siis üksnes see

asjaolu õigustaski 2021. a detsembris kaebajale küünarkarkude andmist ja väiksema haava

puhul ehk 19.07.2021 alates kaebajal liikumiseks vastavat abivahendit tarvis ei olnud. See ei

ole ka eluliselt usutav, et 2 cm pikkuse jalatalla all oleva ja klaasikillu peale astumisest

tekkinud ning õmmeldud haava puhul ei olnud kaebajal käimise ajal valus, kuid sentimeeter

pikema haava puhul juba oli.

Seega järeldas halduskohus õigesti, et kaebajal ka perioodil 19.07.–27.07.2021 olnud

põhjendatud vajadust kasutada liikumiseks abivahendit (karke või keppi) kinnitab vähemalt

kaudselt asjaolu, et pärast 06.12.2021. a kirurgilist protseduuri andis vangla kaebajale kohe

abiks ühe kargu ning paar päeva hiljem veel teisegi. Ka juba viidatud 11.09.2019. a määruses

asjas nr 3-18-1331, kus vaidlusküsimuseks oli kambri ja selle sisustuse kohandamine

vastavalt kinnipeetava terviseseisundile, mis ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi

vajalikkuse kohta, märkis Riigikohus, et kaebaja tervisekaardile tehtud hilisem kanne võib

vastustaja keeldumise õiguspärasuse hindamisel oluline olla (määruse p 11).

13.2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses vaidluses tuvastatud asjaoludest

saab kaebajal mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja usutav on, et viidatud ajavahemikul

põhjustas kõndimine ilma liikumist hõlbustavate abivahenditeta (kargud, kepp) kaebajale

füüsilist valu ja kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena ning vastustaja

tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt tuleb

kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse

kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui

need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Tõendatud ei ole vastustaja ametnike tahtlus kaebajale kannatuste põhjustamisel ja kahju

tekitamisel, kuid kahju tekkimiseni viis hooletu suhtumine kaebaja väidetesse füüsilise valu

tekkimisest kõndimisel, kui ühe jala talla all oli sügav ja 2 cm pikkune õmmeldud haav.

Halduskohus viitas õigesti ka sellele, et Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt

märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole

võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada ja üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega

seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja

selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (RKHK 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-

11, p 15) ning muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud

väärikuse alandamise korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.

14. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, milles nõutakse tema kaebuse täies ulatuses

rahuldamist ja Viru Vanglalt hüvitisena 5000 euro väljamõistmist, ei ole samuti alust.

14.1. Riigikohus asus 10.10.2013 haldusasjas nr 3-3-1-38-13 tehtud otsuse p-s 21 seisukohale,

et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline

või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha põhjal mõistetakse mittevaralise kahju all seega

inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta

või väljendada. Kohus saab lähtuda väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning

hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi.

Ka EIK on oma lahendites märkinud, et puudub standard, mille järgi oleks võimalik hinnata

rahaliselt valu, füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning ängistust.

14.2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses tooduga, et perioodil 19.07.–27.07.2021

kaebajale tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas ja ka sellega, milliseid asjaolusid

halduskohus kaebajale hüvitise määramisel arvestas, pidades rikkumise iseloomust, raskusest

ja kestusest tingituna mõistlikuks ja piisavaks hüvitise suuruseks kaebajale 25 eurot. Kaebaja

apellatsioonkaebuses toodud väited ja asjaolud, mis on oma sisult analoogsed halduskohtule

esitatud kaebuses hüvitamisnõude alusena märgitutega ja millega halduskohus on vaidlusaluse

otsuse tegemisel juba arvestanud, ei anna põhjust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja

kaebajale hüvitisena 5000 euro väljamõistmiseks.

14.3. Võrdlusena käesolevale asjale viitab ringkonnakohus veelkord 14.01.2021 asjas

nr 3-19-2077 Tartu Ringkonnakohtu poolt tehtud ja jõustunud otsusele, milles mõisteti

kinnipeetavale mittevaralise kahju hüvitisena tema inimväärikuse alandamise eest vanglalt

välja 1000 eurot, kuna vangla ei võimaldanud kinnipeetavale pika perioodi jooksul (aastatel

2015-2019) õigusvastaselt paksemat madratsit. Kui võrrelda nimetatud asjas esinenud

perioodi pikkust, mille jooksul ei võimaldatud kinnipeetavale tema terviseseisundist

tulenevalt vajalikke leevendusmeetmeid ning selle eest välja mõistetud hüvitisesummat

käesolevas asjas hüvitamiskaebuse aluseks oleva perioodi pikkusega (19.07.–27.07.2021), siis

juba üksnes see asjaolu ei anna alust kaebajale 25 eurost suurema hüvitise väljamõistmiseks.

14.4. Nagu juba märgitud, tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada RVastS § 9 lg-t 2 ja ka

RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. RVastS § 13 räägib vastutuse piiramisest ja sama

paragrahvi lg 1 p-d 4 ja 5 näevad ette, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ka

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid

asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kuigi

halduskohus ei ole vaidlusaluses otsuses kaebajale väljamõistetava hüvitisesumma suuruse

määramisel RVastS §-st 13 tulenevatele vastutuse piiramise alustele viidanud, märgib

ringkonnakohus siiski, et kaebajale perioodi 19.07.–27.07.2021 eest hüvitisena 5000 euro

väljamõistmine ei oleks õige ega õiglane ka seetõttu, et vähemalt kaudselt ja osaliselt

põhjustas kaebaja sellise olukorra ja kannatused endale ise, sest ta vigastas 19.07.2021 maas

olnud klaasikilluga ise oma jalga pärast seda, kui oli kahes kambris ära lõhkunud akna, WC-

poti ja kraanikausi (tl 47).

15. Eeltoodust tulenevalt jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata.

16. Kuna kaebaja oli apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning

ka vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks ega kulude nimekirja, siis puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja

väljamõistmiseks käesoleva otsusega.

17. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja

nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)