2-21-7765/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.05.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7765

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Osaühing MRP Linna Liinid

(pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi vastu nõude

tunnustamiseks

Osaühingu

MRP

Linna

Liinid

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri

Martin Krupi apellatsioonkaebus

Tallinna linna vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri

Martin Krupi apellatsioonkaebus 3500 eurot

Tallinna linna vastuapellatsioonkaebus 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Tallinna linn (Tallinna Linnakantselei kaudu,

registrikood 75014920), lepinguline esindaja Uve Jürgens

Kostja

Osaühing

MRP

Linna

Liinid

(pankrotis,

registrikood 10449416) pankrotihaldur Martin Krupp,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24.08.2023 otsus muutmata.

2. Jätta Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tallinna linna vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2-21-7765

4. Jätta Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi

apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud Osaühingu MRP Linna

Liinid (pankrotis) kanda.

5. Jätta Tallinna linna vastuapellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse

kulud Tallinna linna kanda.

6. Mõista Tallinna linnalt Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) kasuks välja

vastuapellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud 419,19 eurot.

Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (hageja) esitas 14.05.2021 Harju Maakohtule Osaühingu MRP Linna Liinid

(pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada enda

7 390 653,50 euro suurust nõuet Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) (võlgnik)

pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena.

30.05.2023 hagi täienduses palus hageja tunnustada ka enda 789 646,53 euro suurust

tingimuslikku nõuet võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu

nõudena.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 11.09.2020 määrusega välja võlgniku

pankrot. Hageja esitas 11.11.2020 võlgniku pankrotimenetluses nõude 7 976 518,73 eurot ja

tingimusliku nõude 789 646,53 eurot.

1.1.1. Hageja nõue 7 390 653,50 eurot (kahju hüvitamise nõue 6 698 797,07 eurot ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgne viivis 691 856,43 eurot) tuleneb

31.10.2014 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu (leping) rikkumisest võlgniku

poolt. Võlgnik teatas 16.01.2019 hagejale enda võimetusest lepingut alates 01.02.2019 täita,

mistõttu ütles hageja lepingu p 8.3 alusel 24.01.2019 olulise lepingu rikkumise tõttu üles alates

01.02.2019. Et tagada ühistranspordi katkematu kasutamise võimalus, oli hageja sunnitud

kiirendatud korras korraldama liinide teenindamise uue vedaja poolt. Selleks sõlmisid hageja

ja Aktsiaselts Tallinna Linnatransport 31.01.2019 nende vahel 21.01.2015 sõlmitud sõitjateveo

avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5 lisana nr 23 kokkuleppe, mille alusel hakkas

võlgniku teenindatud liinidel korraldama liinivedu Aktsiaselts Tallinna Linnatransport.

Aktsiaseltsiga Tallinna Linnatransport sõlmitud lepingu järgi on liiniveo kilomeetri hind

2-21-7765

kõrgem, kui võlgnikuga sõlmitud lepingus. Võlgnikuga sõlmitud lepingu ja uue vedajaga

sõlmitud lepingu maksumuse vahe on käsitatav hagejale tekkinud kahjuna.

1.1.2. Hageja esitas 05.02.2019 võlgnikule lepingu p 8.3 alusel 500 000 euro suuruse

leppetrahvi nõude ning tasaarvestas selle võlgniku lepingu sõlmimise eeldusena antud tagatise

(deposiit 700 000 eurot) tagastamise nõudega. Ülejäänud osas (s.o 200 000 eurot) tasaarvestas

hageja deposiidi tagastamise nõude võlgniku poolt hagejale lepingu rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise nõudega. Tasaarvestuse tõttu vähenes hageja nõue võlgniku vastu

700 000 euro võrra.

Võlgnik loovutas aga hagejale makstud 700 000 euro suuruse deposiidi tagasinõude õiguse

TartEst OÜ-le ning TartEst OÜ omakorda OÜ-le Pro Fiksum. Viimane esitas Tallinna linna

vastu halduskohtusse kaebuse deposiidi tagastamiseks. Kuna menetlus haldusasjas

nr 3-19-2347 lõpetati kaebetähtaja rikkumise ja tähtaja ennistamata jätmise tõttu, oli hageja

tingimuslik nõue kaotanud hagi esitamise ajaks oma aktuaalsuse. Seetõttu ei taotlenud hageja

hagis tingimusliku nõude tunnustamist. Kostja esitas aga 04.02.2022 (s.o pärast siinses asjas

hagi esitamist) halduskohtule kaebuse hageja vastu deposiidisumma 700 000 eurot

tagastamiseks võlgniku pankrotipesasse ja viivise nõude (haldusasi nr 3-22-287). Kuna kostja

kaebuse tõttu on uuesti tekkinud võimalus, et hagejalt võidakse deposiidisumma võlgnikule

välja mõista, palub hageja tunnustada ka tingimuslikku nõuet 789 646,53 eurot

(s.o deposiidisumma 700 000 eurot ja viivis 89 646,53 eurot VÕS § 113 lg 1 alusel alates

05.02.2019 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 11.09.2020).

2. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et võlgnik teavitas hagejat 16.01.2019, et tal

ei õnnestunud liisinguandjatega liisingulepingute jätkamises kokkuleppele jõuda ning palus

hagejal leping lõpetada alates 01.02.2019. Võlgnik soovis lepingu 16.01.2019 teatega ise

lõpetada, sest tal puudusid tehnilised vahendid (bussid) lepingu täitmiseks. Võlgnik teatas seega

ise, et ta ei ole võimeline lepingut täitma (VÕS § 115 lg 3). Hageja esitas lepingu

ülesütlemisteate pärast võlgniku teadet lepingu lõpetamise kohta – ülesütlemise aeg kattus nii

võlgniku kui ka hageja teate järgi. Hagejal on õigus tugineda VÕS § 117 lg-le 1. Kahjuhüvitise

vähendamiseks puuduvad alused.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja lepingut rikkunud (vedusid lõpetanud). Hageja

ütles võlgnikuga sõlmitud lepingu üles enne, kui lepingu rikkumise aset leidis. Samuti ei

andnud hageja võlgnikule täiendavat tähtaega. Lepingu ülesütlemine on tagajärjetu.

3.2. Kostja viitab, et 14.01.2019 toimunud koosoleku protokolli kohaselt tuli võlgnikul

arvestada asjaoluga, et hankelepingu tariife ei saa muuta ja lepingu jätkamine on ebareaalne.

Võlgnik püüdis hagejaga kõrgema tariifiga teenuse pakkumise üle läbi rääkida, kuid hageja

keeldus sellest – hagejal oli plaan tellida liiniveod Aktsiaseltsilt Tallinna Linnatransport.

Võlgniku saneerimisnõustaja on kinnitanud, et võlgniku majandusraskuste põhiliseks

põhjuseks oli mh madal liiniveo tariif. Hageja osalusega Aktsiaselts Tallinna Linnatransport

osutab võlgnikult üle võetud bussidega ja valdavalt samade bussijuhtidega hagejale teenust

oluliselt kõrgema hinnaga kui osutas võlgnik.

3.3. Hageja tegi asendustehingu sisuliselt iseendaga, mis on vastuolus heade kommetega.

Samuti ei korraldanud hageja riigihanget.

2-21-7765

3.4. Kostja taotleb alternatiivselt kahjuhüvitise vähendamist nullini.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 24.08.2023 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet

7 390 653,50 eurot võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu

nõudena. Läbi vaatamata jäi hageja nõue tingimusliku nõude 789 646,53 eurot tunnustamiseks

võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud jäid kostja kanda ning maakohus määras kindlaks

hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja tingimusliku nõude tähtaega ületades.

Võlgniku pankrotimenetluses toimus nõuete kaitsmise koosolek 14.04.2021. 14.05.2021

esitatud hageja hagist tuleneb selgelt, et hageja ei taotle tingimusliku nõude tunnustamist

võlgniku pankrotimenetluses. Kuna hageja ei taotlenud hagis tingimusliku nõude tunnustamist,

siis tulenevalt PankrS § 106 lg-st 1 ei saa hageja nõuet enam esitada.

4.2. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on lepingu sõlminud, võlgnik esitas hagejale 16.01.2019

teate lepingu lõpetamise kohta, hageja esitas võlgnikule lepingu ülesütlemisteate ning

kahjunõude. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses

nõudeavalduse tähtaegselt ning et hageja nõudele esitas vastuväite kostja.

4.3. Hageja ütles võlgnikuga sõlmitud lepingu selle p 8.3 alusel 24.01.2019 lepingu olulise

rikkumise tõttu üles alates 01.02.2019. Lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed

eeldused on täidetud. Avaliku liiniveo omavoliline lõpetamine on käsitatav võlgniku poolse

lepingu rikkumisena, sest võlgnikul oli kohustus korraldada avalikku liinivedu kuni

31.03.2022. Võlgnik seadis hageja liiniveo lõpetamisega sundolukorda, kus linna

ühistranspordi katkematu kulgemise tagamiseks tuli vähem kui kahe nädalaga leida uus avalike

liinide teenindaja. Võlgnikul ei õnnestunud liisinguandjatega liisingulepingute jätkamises

kokkuleppele jõuda ning võlgnikul tuli bussid liisinguandjatele tagastada. Kuna bussideta ei

õnnestunud võlgnikul lepingut täita, siis edastas võlgnik hagejale 16.01.2019 lepingu

lõpetamise teate. Sellest tulenevalt esitas hageja 24.01.2019 lepingu ülesütlemise avalduse,

mille kohaselt leping lõpetati alates 01.02.2019.

4.4. VÕS § 115 lg 3 järgi ei pidanud hageja võlgnikule andma täiendavat tähtaega. Võlgnik

teatas ise hagejale, et ta ei ole võimeline oma lepingulisi kohustusi alates 01.02.2019 (s.o pärast

busside äravõtmist) enam täitma. Täiendava tähtaja andmine kohustuste täitmiseks ei olnud

seaduse kohaselt enam vajalik.

4.5. Samuti oli hagejal õigus tugineda lepingu ülesütlemisel analoogia korras VÕS § 117

lg-le 1, mille kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on

ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei

kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse

sissenõutavaks muutumist. Praegusel juhul teatas võlgnik hagejale, et ei kavatse lepingut täita.

4.6. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Pooled ei vaidle kahju suuruse arvutamise

metoodika üle. Võlgnikuga sõlmitud lepingu kogumaksumuseks oleks lepingu tähtaja lõpuni

olnud 15 685 737 eurot. Uue vedajaga sõlmitud lepingu kogumaksumuseks oli sama perioodi

ja kilomeetrite mahu kohta 23 110 953 eurot. Seega tekitas võlgnik hagejale lepingu olulise

rikkumisega kahju 7 425 216 eurot. Puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140

alusel. Kostja väide, et vedaja majandusraskuste põhiliseks põhjuseks oli madal liiniveo tariif,

ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Nõue tuleneb riigihanke tulemusena sõlmitud lepingust ja

2-21-7765

hanke tingimused olid võlgnikule teada. Kostja väide, et hageja keeldus võlgnikuga läbi

rääkimast lepinguga ettenähtud tariifide muutmise üle, ei anna alust järeldada, et hagejal oli

plaan tellida liiniveod kõrgema tasuga Aktsiaseltsilt Tallinna Linnatransport. Võlgniku poolt

lepingu olulise rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos, sest võlgniku

poolt lepingu täitmisel selle tähtajani ei oleks hagejal olnud vajadust tellida ühistranspordi vedu

teiselt vedajalt kõrgema hinnaga.

4.7. Hageja tasaarvestas kahju hüvitamise nõude osaliselt (s.o 200 000 euro ulatuses) deposiidi

tagastamise nõudega, 2019. a jaanuari tasuga 26 418,93 eurot ning leppetrahvi nõudega

500 000 eurot, mistõttu kujuneb hageja kahjunõude suuruseks võlgniku pankrotimenetluses

6 698 797,07 eurot. Lepingu p 8.3 alusel on hagejal õigus nõuda võlgnikult ka leppetrahvi

500 000 eurot.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi

rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused

omavahel kooskõlas. Hageja ei taotlenud hagis tingimusliku nõude tunnustamist, mistõttu

puudus maakohtul alus seda nõuet (leppetrahvi nõue, kahjunõue 200 000 eurot ja viivise nõue

89 646,53 eurot) otsuse põhjendavas osas hindama. Põhjendused, mis käsitlevad hageja

tingimuslikku nõuet (sh leppetrahvi nõuet), tuleb otsusest välja jätta.

5.2. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Hageja

tegi 24.01.2019 lepingu ülesütlemise avalduse, kuid selleks hetkeks ei olnud võlgnik lepingut

rikkunud (liinivedu omavoliliselt lõpetanud). Maakohtus puudus vaidlus selles, et võlgnik täitis

lepingut nõuetekohaselt kuni selle lõppemiseni 31.01.2019. Alates 01.02.2019 ei olnud

võlgnikul aga enam kohustust lepingut täita, sest leping oli hageja ülesütlemise avalduse alusel

lõppenud. Lõppenud lepingu mittetäitmine ei ole lepingu rikkumine – lõppenud lepingut ei

peagi täitma.

5.3. Võlgniku poolt hagejale 16.01.2019 esitatud lepingu lõpetamise teadet ei saa käsitada

lepingu rikkumisena võlgniku poolt. Nimetatud teate esitamisega seonduvat arutasid võlgniku,

hageja ja pankade esindajad Tallinna Transpordiametis 14.01.2019. Koosolekul vahetatud

seisukohtadest nähtub, et hageja käsitab võlgniku esitatavat teadet mitte lepingu rikkumisena,

vaid lepingu lõpetamise avaldusena. Hageja seisukohtadest nähtub, et lepingu rikkumisena

käsitatakse seda, kui teenuse osutamine katkeb enne 01.02.2019. Seda aga ei juhtunud. Seega

ei olnud hagejal 24.01.2019 lepingu p-s 8.3 nimetatud alust lepingu ülesütlemiseks, sest

24.01.2019 ei olnud võlgnik teenindamist osaliselt ega täielikult lõpetanud. Lepingust ei

tulenenud hagejale õigust öelda leping üles enne rikkumise toimumist. Eeltoodust tulenevalt

puudub kahju hüvitamise nõude esimene eeldus – lepingu rikkumine.

5.4. Asjaolu, et hagejal võis olla VÕS § 117 alusel õigus leping enne võlgniku poolset rikkumist

üles öelda, ei tähenda automaatselt, et hagejal oli sellest tulenevalt ka kahjunõue võlgniku vastu.

Kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vaja tuvastada lepingu rikkumine.

5.5. Hageja oleks pidanud võlgnikule andma täiendava tähtaja. Kuna hageja täiendavat tähtaega

ei andnud, siis puudub tal õigus nõuda kahju hüvitamist.

2-21-7765

5.6. Kahju suurus ei ole tõendatud. Maakohus jättis arvestamata, et hageja tegi asendustehingu

sisuliselt iseendaga. Seega oli hagejal täielik kontroll selle üle, millise hinnaga ta

asendustehingu teeb. Sellistel asjaoludel ei saa asendustehingus kokku lepitud hind tegelikku

kahju tõendada.

5.7. Maakohus jättis kahjuhüvitise VÕS § 139 või § 140 alusel ebaõigesti vähendamata.

Võlgnik sattus lepingu täitmisel raskustesse, sest hagejaga kokku lepitud tariifid ei vastanud

enam turutingimustele ega võimaldanud teenust jätkusuutlikult osutada. Lisaks oli hageja

võtnud vastu põhimõttelise otsuse, et kogu liinivedude korraldamine antakse edaspidi üle

Aktsiaseltsile Tallinna Linnatransport. Hageja oli seega otsustanud, et võlgnikule ei antagi

võimalust teenuse osutamist jätkata. Asjaolud kogumis kinnitavad, et hageja on sisuliselt ise

endale kahju tekitanud – hageja määras ise kõrgemad tariifid, millega ta asendusteenust ostma

hakkas, otsustas ise võlgnikuga lepingu lõpetada ning lisaks puudus hagejal huvi leida enda

jaoks soodsamaid lahendusi, sest igal juhul taheti kogu teenus üle anda Aktsiaseltsile Tallinna

Linnatransport. Lisaks jõuab raha, mille hageja maksab Aktsiaseltsile Tallinna Linnatransport

sõitjateveo teenuse osutamise eest, vajadusel ringiga hagejale omanikutuluna tagasi.

Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 21 lg 3 p-st 1 tulenevalt oli hagejal olemas õiguslik alus

pikendada võlgnikuga lepingut kuni kaheks aastaks ning muuta ka tariife.

Hageja seisukoht apellatsioonkaebusele

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jääb

maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Vastuapellatsioonkaebus

7. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega

jäeti läbi vaatamata nõue tunnustada hageja tingimuslikku nõuet 789 646,53 eurot võlgniku

pankrotimenetluses. Hageja palub saata asi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

7.1. Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt esitas hageja tingimusliku nõude võlgniku

pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses. Hageja nõude rahaline suurus võlgniku

pankrotimenetluses sõltub sellest, kas võlgniku tasutud deposiidi arvel hageja tehtud

tasaarvestus on kehtiv. Kostja haldusasjas nr 3-22-287 esitatud nõude võimalik rahuldamine

võib suurendada hageja nõuet pankrotimenetluses.

7.2. PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on olemuselt menetlustähtaeg, mis ei

mõjuta

hageja

õigust

oma

haginõude

täiendamiseks,

mida

omakorda

ei

loeta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 ja 3 kohaselt hagi muutmiseks. Oluline

on, et võlausaldaja (esialgne) hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses on esitatud

tähtaegselt. Hagiavaldusele seab piirangud üksnes PankrS § 107, mille kohaselt võib

võlausaldaja nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses

kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Selliseid

asjaolusid aga ei esine.

7.3. Hagejal esines mõjuv põhjus hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 2 järgi. Hagejale ei olnud

hagi esitamise hetkel teada, et kostja esitab hageja vastu (taaskord) nõude, mille rahuldamise

korral hageja kahjunõue pankrotimenetluses tingimusliku nõude võrra suureneks.

2-21-7765

Kostja seisukoht vastuapellatsioonkaebusele

8. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja jääb

maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse ja

vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid.

10. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Ringkonnakohus kontrollib kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust

osas, milles maakohus tunnustas võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet 7 390 653,50 eurot

PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja apellatsioonkaebuse alusel

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust osas, milles maakohus jättis läbi

vaatamata hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses tingimusliku nõude 789 646,53 eurot

tunnustamiseks.

11. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses endiselt selle üle, kas võlgnik rikkus lepingut ja

hagejal esines seetõttu alus öelda leping üles. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja hagi

tingimusliku nõude tunnustamiseks oli tähtaegne. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1

järgi asja lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 4.2 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud,

mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.

12. Maakohus on õigesti lähtunud asja lahendamisel enne 01.02.2021 kehtinud PankrS

redaktsioonist, kuna pankrotiavaldus on võetud menetlusse enne nimetatud kuupäeva (võlgniku

pankrot kuulutati välja 11.09.2020, mille üle vaidlust ei ole) (kehtiva PankrS § 193 lg 5).

13. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses toodud etteheitega, et hageja kahju

hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Maakohus leidis õigesti, et liiniveo lõpetamine on

käsitatav võlgniku poolse lepingu rikkumisena. Vastavalt lepingu p-le 3.2.2 oli võlgnikul

kohustus teostada avalikku liinivedu vastavalt lepingus ja õigusaktides esitatud tingimustele

(tl 5). Lepingu p 7.3 kohaselt oli võlgnikul kohustus hagejat koheselt kirjalikult informeerida

lepingu täitmist takistavatest asjaoludest (tl 8 pöördel). Olukorras, kus võlgnik teatas ise

hagejale, et ta ei ole võimeline oma kohustusi alates 01.02.2019 enam täitma ning palus lepingu

lõpetada (tl 119), oli hagejal õigus leping VÕS § 117 lg-t 1 analoogia korras kohaldades üles

öelda (vt ka VÕS I komm (2016) § 117, p 3 ja sel viidatud RKTKm 24.09.2014, p 16). Sellises

olukorras ei oleks ka võlgnikule täiendava tähtaja määramisel olnud tulemust (VÕS § 115 lg 3).

14. Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguandjad ütlesid võlgnikuga sõlmitud liisingulepingud

üles ning et võlgnikul puudusid bussid, millega teenuse osutamist jätkata. Kostja ei ole

menetluses kordagi väitnud, et võlgnik oleks lepingu täimisega soovinud jätkata või et tal oleks

olnud selleks tehniline võimekus. Hagejalt ei saanud mõistlikult eeldada, et tal tuleb ära oodata

avalike liinide teenindamise seiskumine enne, kui ta saab lepingu lõpetada ja korraldada liinide

teenindamise uue vedaja poolt. Hageja kohustus on tagada, et avalike liinide teenindamine

2-21-7765

toimub tõrgeteta (ÜTS § 13 lg 1 p 6, § 18, § 19 lg 1 p 5 ning majandustegevuse seadustiku

üldosa seaduse § 35 lg 2 esimene lause koostoimes ÜTS § 6 lg-ga 2).

15. Asjaolu, et hageja ütles lepingu üles olukorras, kus võlgnik oli teatanud, et ta ei täida

edaspidi oma kohustusi, ei tähenda, et võlgnik poleks oma kohustusi rikkunud. Pooled ei vaidle

selle üle, et võlgnik ei teenindanud alates 01.02.2019 enam avalikke liine. Võlgnik oli oma

võimetusest lepingut täita hagejat juba varem teavitanud. Seega ei täitnud võlgnik lepingut

alates 01.02.2019 mitte seetõttu, et hageja oli esitanud ülesütlemisavalduse, vaid seetõttu, et

võlgnikul ei olnud lepingu täitmiseks enam tehnilist võimekust (busse). Võlgnik on ka ise

apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hagejal oli alus leping üles öelda (tl 176, p 3.4 „[…]

leping oli hageja ülesütlemise avalduse alusel lõppenud“).

16. Tallinna Transpordiameti 14.01.2019 koosolekul arutasid osapooled olukorda, millesse

võlgnik oli sattunud – võlgnikul olid võlgnevused liisinguandjate ees, kes olid alustanud

võlgnikult busside äravõtmist. Seetõttu oli hagejal omakorda vajadus arutada osapooltega

lepingut täitmise võimalikkust (tl 86 ja pöördel). 16.01.2019 kirjas teavitas võlgnik hagejat

sellest, et ta ei jõudnud liisinguandjatega kokkuleppele ning palus lepingu lõpetada alates

01.02.2019 (tl 119). Kuna võlgnikul ei olnud ilma bussideta võimalik avalike liinide

teenindamist jätkata, on võlgniku kiri käsitatav teatena võlgniku võimetusest lepingut täita.

14.01.2019 koosolekul toimunud õiguslik arutelu eelnevat ei muuda.

17. Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et võlgnik rikkus lepingut.

Lepingu rikkumise tõttu on hagejal õigus nõuda võlgnikult ka kahju hüvitamist (VÕS § 115

lg 1).

18. Ainuüksi asjaolu, et hageja sõlmis kokkuleppe liinide teenindamiseks Aktsiaseltsiga

Tallinna Linnatransport, ei tähenda, et kahju suurus poleks tõendatud. Hageja esitas maakohtule

arvutused kahju suuruse kohta (tl 2, p-d 10–15, tl 117, p 17 ja seal viidatud tõendid), millele

kostja ei esitanud maakohtu menetluses sisulisi vastuväiteid.

19. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kahjuhüvitise vähendamiseks ei

olnud alust VÕS § 139 ega § 140 alusel. Leping sõlmiti riigihanke tulemusena, millel

osalemiseks esitas võlgnik ise pakkumuse (tl 4, p 1.5.22). Lepingu täitmisega seotud riskid on

majandustegevuse osaks. Seda, et võlgnik oli teinud põhimõttelise otsuse, et annab liiniveod

igal juhul üle Aktsiaseltsile Tallinna Linnatransport, ei ole kostja tõendanud. 14.01.2019

toimunud koosolekul väljendatu („[s]ee otsus on volikogus, et kogu teenus linnas läheb TLT-le“

– tl 129 pöördel, alguses) on seostatav osapoolte aruteluga võlgnikul tekkinud olukorra üle, mis

viis lepingu ülesütlemiseni. Kostja on menetluses ise väitnud, et võlgnik sattus lepingu täitmisel

raskustesse, sest hagejaga kokku lepitud tariifid ei vastanud enam turutingimustele ega

võimaldanud teenust jätkusuutlikult osutada (tl 177, p 4.2). Öeldut arvestades ei ole alust

kahjuhüvitist vähendada seetõttu, et hageja sõlmis uue vedajaga kokkuleppe erinevatel

tingimustel. Kostja ei ole väitnud, et Aktsiaseltsiga Tallinna Linnatransport kokkulepitud

tariifid oleksid olnud ebamõistlikult kõrged.

20. Kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hageja tingimuslik nõue jäi

läbi vaatamata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu otsuse põhjendusi hageja

leppetrahvi nõude, kahjunõude 200 000 eurot ja viivise nõude 89 646,53 osas. Kohtuotsuse

resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi (TsMS § 631 lg 1).

Kuna hageja tõi hagiavalduses esile, et on võlgniku vastu olevad nõuded osaliselt

tasaarvestanud, ei olnud tasaarvestuse käsitlemine otsuses põhjendamatu.

2-21-7765

21. Vastuseks

hageja

vastuapellatsioonkaebusele

märgib

ringkonnakohus

järgmist.

PankrS § 106 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise

võlausaldaja hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku

või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja

esitas hagi tingimusliku nõude tunnustamiseks hilinenult. PankrS § 106 lg 1 neljanda lause järgi

võib võlausaldaja esitada hagi ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude

tunnustamata. PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud ühekuuline tähtaeg on oma

olemuselt menetlustähtaeg, st see näitab, mis aja jooksul tuleb hagi nõude tunnustamiseks

kohtusse esitada (menetlustoiming teha), kui nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud nõuet

(RKTKm 17.10.2012, 3-2-1-80-12, p 10). Hagi täiendamisel nõudega tunnustada võlgniku

pankrotimenetluses ka hageja tingimuslikku nõuet oleks hagejal tulnud järgida PankrS § 106

lg 1 sätestatud tähtaega. Seejuures ei oma tähtsust, et hageja esitas nõudeavalduse võlgniku

pankrotimenetluses tähtaegselt.

22. TsMS § 67 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam

menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. TsMS § 67 lg 2 kohaselt

võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal selle paragrahvi

lõikes 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates

möödalastud tähtaja lõppemisest. PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on

olemuselt menetlustähtaeg, mida saab mõjuva põhjuse olemasolul ennistada (eelnevalt viidatud

RKTKm 17.10.2012, 3-2-1-80-12, p 10). Tähtaja ennistamise taotlust hageja ei esitanud, kuigi

tõi esile, et tal oli tähtaja järgimata jätmiseks mõjuv põhjus.

23. Kokkuvõttes jätab ringkonnakohus apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on põhjendatult hageja kahju hüvitamise nõuet

tunnustanud PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus ning jätnud hageja

tingimusliku nõude läbi vaatamata. Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsust tühistada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173

lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Menetlusosalised ei ole

apellatsioonimenetluses väitnud, et menetluskulud oleks tulnud jaotada teisiti.

25. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kostja apellatsioonkaebusega

seotud apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja

vastuapellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud jäävad samal alusel hageja

kanda.

26. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

27. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on hageja vastuapellatsioonkaebusega

seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 419,19 eurot (koos käibemaksuga).

Nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal vastuapellatsioonkaebusega seotud

toimingutele 2 tundi 11 minutit, sh hageja vastuapellatsioonkaebuse analüüsimine ja vastuse

ettevalmistamine sellele. Arvestades maakohtu otsuse, vastuapellatsioonkaebuse ja vastuse sisu

2-21-7765

on ringkonnakohtu hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud

põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 192 eurot

(koos käibemaksuga määras 20%), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on

kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 419,19 eurot (2 tundi

11 minutit × 192 eurot/tund). Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi

tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

viivist.

28. Hagejal ei ole kostja apellatsioonkaebusega seotud menetluskulusid apellatsioonkaebuses

tekkinud. Seega puuduvad hagejal apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)