3-20-331/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

15.05.2024, Tartu

Haldusasja number

3-20-331

Haldusasi

E.L. kaebus Luunja valla vastu kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.L. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise aeg

17.04.2024

Menetlusosalised

Kaebaja E.L.

Volitatud esindaja v.adv. Triin Biesinger

Vastustaja LUUNJA VALLAVALITSUS

Volitatud esindaja v.adv. Siret Saks

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2023. a otsus

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Mõista E.L.-ilt Luunja valla kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu

summas 794 (seitsesada üheksakümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sh

käibemaks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.06.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.L.-ile kuuluvad Luunja vallas Veibri külas Xxx kinnisasi (registriosa nr xxx,

katastritunnus xxx, pindala 8,95 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) ja Xxx kinnisasi

(registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 11 973 m2, sihtotstarve üldmaa).

2. Luunja Vallavolikogu kehtestas 26.06.2008. a määrusega nr 81 valla üldplaneeringu.

Üldplaneeringu kohaselt oli Xxx kinnisasi parkmetsa funktsiooniga maa ja Xxx kinnisasi

üldmaa. E.L. vaidlustas üldplaneeringu kohtus (haldusasi nr xxx). Luunja Vallavolikogu

tunnistas 19.02.2009. a määrusega nr 9 üldplaneeringu E.L. maaüksuste osas kehtetuks.

Haldusasja menetlus lõpetati.

3. Luunja Vallavolikogu võttis 24.09.2009. a otsusega nr 53 valla üldplaneeringu E.L.

maaüksuste osas vastu ja suunas avalikule väljapanekule. Xxx kinnisasja juhtfunktsiooniks

määrati elamumaa ning Xxx kinnisasjal 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa

(sotsiaalmaa). Luunja Vallavolikogu kehtestas planeeringu eelmainitud kujul 28.03.2013. a

määrusega nr 30. Kolmandad isikud vaidlustasid planeeringu kohtus (haldusasi nr xxx).

Luunja Vallavolikogu tunnistas 15.08.2013. a määrusega nr 46 kehtetuks määruse nr 30.

Haldusasja menetlus lõpetati.

4. E.L. vaidlustas Luunja Vallavolikogu 15.08.2013. a määruse nr 46 kohtus (haldusasi nr

xxx). Kohtuasjas Riigikohus kohustas 30.11.2016. a otsusega nr xxx valda tegema uue otsuse

Xxx ja Xxx maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 01.03.2017.

Riigikohus tegi kindlaks Luunja Vallavolikogu viivituse õigusvastasuse 28.03.2013. a

määruse nr 30 andmisega ning 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses.

5. Luunja Vallavolikogu kehtestas 16.02.2017. a määrusega nr 8 üldplaneeringu Xxx

kinnisasja osas juhtfunktsiooniga elamumaa ja Xxx kinnisasja osas mindi tagasi avaliku

väljapaneku menetlusetappi. E.L. vaidlustas eelnimetatud määruse Xxx osas kohtus (haldusasi

nr xxx). Kaebus jäeti läbi vaatamata m.h põhjusel, et planeeringu kehtestamiseks

kohustamisnõue ja planeerimismenetluse viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõue on juba

lahendatud haldusasjas nr xxx.

6. Luunja Vallavolikogu tunnistas 28.02.2019. a määrusega nr 11 Xxx osas kehtetuks

vallavolikogu 16.02.2017. a määruse nr 8.

7. Luunja Vallavolikogu jättis 28.02.2019. a määrusega nr 12 kehtestamata üldplaneeringu

Xxx maaüksuse alal. E.L. vaidlustas eelnimetatud määruse kohtus (haldusasi nr xxx). Kohus

määrust ei tühistanud, kuid kohustas vastustajat tegema uue otsuse Xxx ja Xxx maaüksuse ala

üldplaneeringu kehtestamise kohta Xxx alal 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtuotsus jõustus 13.08.2021.

8. E.L. esitas 29.11.2019 Luunja vallale kahju hüvitamise taotluse seoses Xxx ja Xxx

maaüksuste üldplaneeringu menetlusega. E.L. nõudis õiglast hüvitist valla jämedate

rikkumiste tõttu tema kinnistuid puudutavas üldplaneeringu menetluses ja Riigikohtu

30.11.2016. a otsuse nr xxx täitmata jätmisel. E.L. väitel tekkis kahju talle selle tulemusena,

et vald ei kehtestanud õigeaegselt üldplaneeringut, mistõttu ei olnud võimalik

detailplaneeringu menetlustega edasi minna ja kinnistuid väärindada. E.L. nõudis vallalt ka

viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni hüvitisnõude kohase

täitmiseni. E.L. nõudis varalise kahju hüvitamist, sest rikutud on tema põhiõigust tõhusale ja

õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, samuti

omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Lisaks nõudis E.L. õiglase hüvitisena mittevaralist

kahju (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1), kuna riivatud on tema väärikust.

9. Luunja Vallavolikogu jättis 30.01.2020. a otsusega nr 2 E.L. kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata, lähtudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1, § 7 lg-st 2, § 22

lg 1 p-st 31 ning RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 ning §-de 8, 9, 17 ja 18 alusel. Otsuse põhjendused:

1) Xxx maaüksuse osas on paljasõnaline E.L. väide, et läbi arendustegevuse mitteläbiviimise

võis kahju tekkida. E.L. ei ole välja toonud ettevalmistusi, mida on tehtud. E.L. ei ole

kaotanud tulu saamise võimalust. Õige ei ole väide, et õigusvastane viivitus algas 01.07.2007.

Üldplaneering kehtestati 16.02.2017, kuid puudusteta detailplaneeringu algatamise taotluse

esitas E.L. alles 2 aastat ja 7 kuud pärast üldplaneeringu kehtestamist.

2) Xxx maaüksuse osas on vald 27.06.2019. a otsusega nr 39 algatanud valla üldplaneeringu

ja keskkonnamõju strateegilise hindamise. Kuivõrd haldusakti ja toimingu sooritamise nõue

on rahuldatud ning toiming on sooritatud (Riigikohtu lahendist nr xxx tulenevalt), ei saa E.L.

nõuda kahju hüvitamist 27.06.2019 algatatud üldplaneeringu menetluse läbiviimise eest. E.L.

ei saa kahju hüvitamise nõuet põhistada 2014. a tehtud kinnistu hindamise aktidega, millised

ei vasta maaüksuse tänasele kasutusotstarbele. Viivitus ei ole olnud õigusvastane.

3) E.L. ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mida saaks käsitleda väärikust alandavana.

10. E.L. esitas 20.02.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 10.03.2021 ja 10.03.2023

täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Luunja vallalt välja õiglane kahjuhüvitis kohtu

äranägemisel ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hüvitisnõude esitamisest kuni

selle täitmiseni. Pärast menetluse lõpetamist osas, milles kaebaja taotles vallalt kahjuhüvitise

väljamõistmist Xxx kinnisasjaga seonduvalt perioodi eest 01.07.2007-28.11.2016, jäi

halduskohtu menetlusse kaebus kahju hüvitamise nõudes järgmistel alustel: Xxx kinnisasjal

puudus üldplaneering 01.07.2007-16.02.2017; vald viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu

kehtestamise menetluses 24.09.2009 kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 28.03.2013; vald

viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 15.08.2013-16.02.2017; Xxx

kinnisasjal puudub üldplaneering alates 29.11.2016; vald viivitas Xxx kinnisasja

üldplaneeringu kehtestamise menetluses 29.11.2016-07.03.2019. Kaebaja põhjendused:

1) Vastustaja rikkus õigusvastase tegevuse(tuse)ga intensiivselt kaebaja õigust tõhusale ja

õiglasele menetlusele ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kahjustada on

saanud kaebaja omandipõhiõigus ja ettevõtlusvabadus. Tekkinud kahju väljendub eeskätt

varalises kahjus. Kaebaja ei ole enam kui 10 aastat saanud oma kinnistutega seotud tegevusi

planeerida ega arendada ning pidi taluma eksitavat ja ebatõhusat haldusmenetlust. Riivatud on

kaebaja väärikust, mistõttu on õiglase hüvitisena välja mõistetav ka mittevaraline kahju.

2) Kahju hindamisel tuleb lähtuda sündmuste hüpoteetilisest arengust. Xxx kinnisasja osas

oleks vastustaja pidanud kehtestama 01.07.2007 elamumaa juhtotstarbega üldplaneeringu ja

seejärel kehtestama sellele vastavalt detailplaneeringu. Tänaseks oleks realiseerunud

elamumaa sihtotstarbega detailplaneering ja arendustegevus oleks lõpule viidud. Kaebaja

kaotas võimaluse aastaid tagasi kinnistu kõrgema hinnaga müüa ja teenida tulu, m.h suunata

müügist saadud rahasumma täiendavat tulu teenima. Xxx kinnistu detailplaneeringu menetlus

on jätkuvalt algatamise etapis, mis seondub kahjunõude suuruse kindlaksmääramise

võimatusega. Xxx kinnisasja puhul hinnati kinnisasja väärtust eeldusel, et selle juhtfunktsioon

on 50% elamumaa.

3) Kaebaja väärikust on valla süsteemse, teadliku, eksitava ja pahatahtliku tegevusega

haldusmenetluses riivatud.

11. LUUNJA VALLAVALITSUS palus jätta kaebus rahuldamata.

12. Tartu Halduskohus jättis 31.05.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis

menetluskulud kaebaja kanda ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud

2279,32 eurot (sisaldab käibemaksu). Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja kinnisasjadel on olemas kehtiv detailplaneering. Kaebaja kinnisasjade väärtus ei

ole vähenenud vastustaja tegevusetuse või viivituse tõttu üldplaneeringu menetlustes või

üldplaneeringu kehtestamisel. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust, millele tuginedes omistada

kinnisasjadele mingi muu siht- või juhtotstarve ja nõuda maa väärtuse hindamist sellest

lähtudes. Kaebaja kinnisasjade väärtust ei saa mõjutada üldplaneeringu olemasolu või

puudumise fakt. Kinnisasjale kehtestatud kasutusotstarbe või -viisi muutmine võib olla

pikaajaline protsess ega pruugi lõppeda omaniku soovitud tulemusega. Meelevaldne on öelda,

et mingil ajahetkel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale soodsa otsuse ja omistada

kinnisasjale sellest oletatavast otsusest tulenevat väärtust.

2) Käesoleva otsuse p-des 14-19 toodu kehtib ka saamata jäänud tulu osas. Kaebaja ei saa

nõuda kinnisasjadele kindla juhtotstarbe omistamist kindlal ajal. Järelikult ei saa lähtuda

kahju hüvitamise nõudes sellest, et vastava otsuse tegemise korral oleks ta saanud kinnisasja

arvel teataval viisil (näiteks kruntide moodustamise ja müügi teel, kinnisasja tervikuna

müümise teel) suuremat tulu teenida. Lisaks ei ole kaebaja tulu teenimise kavatsust ja selleks

ettevalmistuste tegemist usutavaks muutnud. Kaebaja selgitas istungil, et kavatsust teenida

tulu Xxx kinnisasja arendamise teel näitab see, et ta on jätnud välja ehitamata kinnisasjaga

piirnevate kruntide kommunikatsioonid (2001. a detailplaneeringu põhijoonisel krundid 115-

123). Kinnistusraamatu andmetel (II kd, tl 21) kuuluvad need kinnisasjad endiselt kaebajale.

Eeltoodu näitab, et kaebaja on jätnud arendusprojekti seisma ega ole teinud reaalseid

ettevalmistusi, et moodustatud krunte müüa. Eeltoodut toetab asjaolu, et kaebaja ei ole

aktiivselt tegutsenud 2001. a detailplaneeringu muutmise või uue detailplaneeringu

koostamise eesmärgil.

3) Õigusnormid ei keela detailplaneeringu algatamist, menetlemist või kehtestamist olukorras,

kus kehtivat üldplaneeringut ei ole. Kehtiva planeerimisseaduse § 130 lg 2 p 1 ning kuni

30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 7 lg 4 ja § 10 lg 6¹ p 1 näevad ette

detailplaneeringu koostamise olukorras, kus planeeringuala kohta ei ole kehtestatud

üldplaneeringut. Eeltoodu pidi olema kaebajale teada alates 2007. a. Aruandest (vastustaja

vastuse lisa 7) ei saa tekkida arusaama, et üldplaneeringu puudumisel on arendustegevus

võimatu.

4) Kaebaja väitel keeldus vastustaja 2007. a Xxx kinnisasja detailplaneeringu algatamisest

enne, kui üldplaneering on kehtestatud. See ei ole õige. Vastustaja lahendas detailplaneeringu

algatamise taotluse volikogu 23.08.2007. a otsusega nr 10-7 (I kd, tl 76) ning loobus selles

detailplaneeringu algatamisest. Otsuses ei ole nimetatud üldplaneeringu olemasolu või

puudumist. Kaebaja kinnitas istungil, et seda otsust ta ei vaidlustanud ning esitas 2019. a

järgmise detailplaneeringu algatamise taotluse (I kd, tl 77-78).

5) Kaebajal ei ole tekkinud varalist kahju Xxx või Xxx kinnisasja väärtuse vähenemise või

nende kinnisasjade arvel saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebuse

aluseks olevate etteheidetega vastustaja tegevusetusele või viivitusele. Seega varalise kahju

hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste

täidetust kohus kindlaks ei teinud.

6) Xxx kinnisasja puhul on kaebuse aluseks üldplaneeringu puudumine

01.07.2007-16.02.2017. Kogu selle perioodi ulatuses ei saa tegevusetuse etteheite aluseks

(rikutud õigusnormiks) olla kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 45 p 2 ehk

kohustus tagada üldplaneeringu kehtestamine hiljemalt 01.07.2007. Kui

26.06.2008-19.02.2009 oli üldplaneering kehtiv, siis täitis vastustaja rakendussättena

kehtestatud kohustuse kehtestada n-ö esmane üldplaneering. Tegevusetusega rikutud

õigusnormiks pärast 19.02.2009 võib kuni 30.06.2015 olla tol ajal kehtinud

planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 1, ning alates 01.07.2015 kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 1 ja

lg 2 p 1. Pooltel ei ole võimalik vaielda selle üle, et vastustaja viivitas Xxx kinnisasja puhul

õigusvastaselt 28.03.2013. a määruse andmisel ja 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu

menetluses. See on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsuses asjas nr xxx. Sama otsuse

põhjendustes on täpsustatud, et viivitus algas (planeeringu oleks saanud kehtestada) ligikaudu

2010. a lõpus ning välja tuleb jätta periood 09.03.2012-19.02.2013, mille eest vastutab

maavanem (p-d 32, 33). Jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud viivitus ei kata kõiki

vaidluse all olevaid perioode. See ei hõlma perioodi 29.11.2016-07.03.2019, mis on kaebuse

aluseks seoses Xxx kinnisasjaga, kuna otsus tehti 30.11.2016 ning ei saanud käsitleda

menetlustoiminguid, mida vastustaja tegi või oleks pidanud tegema pärast seda.

7) Asjas esinesid vastandlikud huvid. Lisaks kaebaja huvidele tuli vastustajal arvestada

kohalike elanike huvidega, mida nad läbi aastate järjepidevalt kaitsesid. Poolte kirjavahetusest

ja arutelude protokollidest (II kd, tl 124-126, 131-135, 137-165) ei nähtu, et vastustaja olnuks

kaebaja suhtes lugupidamatu, kaebajat halvustanud või naeruvääristanud või tahtlikult kaebaja

õigusi eiranud. Poolte arutelud jätkuvad praeguseni ning dokumentidest nähtub, et pooled

suhtlevad viisakalt ja teineteise seisukohti austades (II kd, tl 70-72). Tõendid näitavad, et

vastustaja püüdis pikka aega veenda kohalikke elanikke aktsepteerima lahendust, mis tol ajal

sobis kaebajale, ja teistpidi püüdis pikka aega ja püüab ka praegu veenda kaebajat

aktsepteerima lahendust, mis sobib kohalikele elanikele. Vastustajal on puudu jäänud

tahtekindlusest ja otsustusjulgusest valida välja üks lõplik lahendus, selle juurde jääda ja

vajadusel seda kohtus kaitsta. Selline olukord ei ole ebatavaline. Vastustaja viivitamine on

taunitav ja osaliselt on viivituse õigusvastasus jõustunud kohtuotsusega asjas nr xxx

tuvastatud. Kuid kaebaja kohtlemine ei ole olnud selline, mida võiks pidada väärikust

alandavaks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei

ole võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust kohus kindlaks ei teinud.

8) Mittevaralise kahju hüvitamise nõuete käsitlemist ei saa vastustaja igapäevase tegevuse

hulka arvata. Vaidlus on ligikaudu 1/5 ulatuses seotud mittevaralise kahju hüvitamise

nõudega. Poolte menetluskulud on ligikaudu samas suurusjärgus ning ei ole põhjust teha

etteheiteid vastustajale osutatud õigusabi mahule või summa (tunnihinna) suurusele. Kohus

mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja 1/5 vastustaja menetluskuludest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. E.L. esitas 29.06.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

31.05.2023. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata

asi tagasi halduskohtule uuesti lahendamiseks, ning jätta haldus- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus põhjendamatult välistas kahju tekkimise ja põhjusliku seose, tuginedes asjaolule, et

kinnistute osas on 2001. a kehtestatud detailplaneering. Detailplaneering ei vabastanud valda

kohustusest kehtestada üldplaneering 01.07.2007. Kohus rikkus planeerimisseaduse § 4 lg 2 p

1, § 8 lg 7, § 45 p 2 ning eemaldus vaidluse esemest. Vald kehtestas üldplaneeringu seaduses

nõutust pea 10 aastat hiljem ning kogu selle perioodi jooksul ei olnud võimalik kinnistut

elamumaa sihtotstarbele vastavalt arendada ja käsutada. Seeläbi tekkis kaebajale kahju.

Põhiseaduse (PS) §-de 10 ja 14 rikkumised on täiendavad alused kahju väljamõistmiseks.

Kohus ei hinnanud neid. Vald viivitas üldplaneeringu kehtestamisega ülemääraselt. See on

vaidluse esemeks.

2) Kohus järeldas ekslikult, et kaebaja kinnisasjade väärtust ei saa mõjutada üldplaneeringu

olemasolu või puudumine. Üldplaneeringuga määratavast kinnistute juhtotstarbest sõltuvad

kinnistute arendamise võimalused. Seega sõltub üldplaneeringu olemasolust ja sellega

määratavast juhtfunktsioonist kinnistute väärtus ja võimalus tulu teenida. Kuna viivitus kestis

õigusvastaselt kaua, siis on ilmne, et kaebajale tekkis kahju mh sellega seoses, et elamumaa

juhtotstarbega üldplaneeringut varem ei kehtestatud. Sellega seondub omandipõhiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse rikkumine.

3) Kohus jättis põhjendamatult õiglase hüvitise välja mõistmata, rikkudes

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg-t 2, § 61 lg-t 5 ja VÕS § 127 lg-t 6.

Saamata jäänud tulu tekkimist kohus ei hinnanud. Kaebaja pidas olulisemaks saamata jäänud

tuluna sisustatavat kahjunõuet. Üld- ja detailplaneeringuga tagatud ehitusõigusega kinnistute

väärtus on oluliselt kõrgem võrrelduna kinnistuga, millel puudub ehitusõigust tagav

detailplaneering (ka üldplaneering). Eeskätt tugineb kaebaja arendamisvõimaluste

edasilükkumisega seonduvalt tekkinud kahjule. Selle kahju jättis kohus hindamata. Tuleb

eristada riivet PS §-des 10, 14 ja 15 toodud õigustele, mille puhul kahju suurus ei ole selgelt

seotud sellega, milliseks kujuneb kinnistute juhtfunktsioon ja lõpuks ehitusõigus, ning teisalt

riivet omandipõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele (PS § 31, 32), mille puhul omab

kahjunõude ulatuse seisukohalt olulist rolli, millise juhtfunktsiooniga üldplaneering

kehtestatakse. Kohus ei ole neid eristanud ega hinnanud. Puudub õigustus sellele, miks vald

elamumaa juhtfunktsiooni kehtestamisega sedavõrd kaua viivitas. Kohtu viidatud

planeerimisseaduse § 130 lg 2 p 1, § 7 lg 4 ja § 10 lg 6¹ p 1 ei ole asjakohased, kuivõrd

tegemist on olukorraga, kus üldplaneering oli vajalik ja üldplaneeringu menetlus oli juba

pooleli ning see oleks tulnud 2007. a kehtestada. Kohtuotsuse p-s 22 märgitu, et kaebaja ei

vaidlustanud 2007. a Xxx kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmist, ei ole vaidlusesse

puutuv ega välista kahjunõuet. Oleks ennatlik eeldada, et kaebaja pidanuks juba

üldplaneeringu menetluses sõlmima siduvaid kokkuleppeid või kandma konkreetseid kulutusi

kinnistute potentsiaalse elamumaana arendamisega seoses. Kaebajal puudus alus seda teha.

Kohus jättis tähelepanuta kaebaja tõendid, millest nähtub soov Xxx kinnistut arendada.

Kaebaja esitas 10.04.2019 vallale detailplaneeringu algatamise taotluse Xxx kinnistu osas

eesmärgiga kinnistu sihtotstarbe muutmiseks vastavalt üldplaneeringule ja kruntideks

jagamiseks (kaebuse lisa 25). Vald on viivitanud Xxx detailplaneeringu algatamisega enam

kui 3 aastat. Kuigi Xxx detailplaneeringu menetlusega viivitamine ei ole vaidluse esemeks,

seondub see kahjunõude suuruse kindlaksmääramise võimatusega. Kohus pidanuks mõistma

välja õiglase hüvitise omal äranägemisel või omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivega

seotud kahju suuruse kindlakstegemiseks määrama ekspertiisi. Kohus rikkus õiglase hüvitise

välja mõistmata jätmisel m.h HKMS § 38 lg-t 2, 61 lg-t 5 ning VÕS § 127 lg-t 6. Kohus ei

täitnud uurimis- ja selgitamiskohustust, rikkudes HKMS § 2 lg-id 4 ja 5.

4) Kuivõrd kaebuse aluseks olev õigusvastasus on kaebuse rahuldamiseks vajalikul määral

jõustunud lahenditega (eeskätt Riigikohtu otsusega) tuvastatud, siis pidanuks kohus sellega

arvestama ja õigusvastasusest johtuva kahju välja mõistma. Osas, mida varasemad jõustunud

lahendid ei kata, oleks kohus pidanud õigusvastasuse asjaolusid hindama ja tuvastama.

5) Vald on olnud üldplaneeringu menetluses ja sellega seonduvalt tehtud kohtulahendite

täitmata jätmisel kaebaja suhtes eksitav, pahatahtlik, sõnamurdlik ja kaebaja õigusi tahtlikult

eirav. Trahvimäärustega on tuvastatud, et tegemist on teadlikult ignorantse süstemaatilise

tegevusega. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et ebamõistlikult pika

haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine kui ka tema tervise

kahjustamine. Kaebajat on koheldud kui menetluse tülikat objekti ja talle on tekitatud

ulatuslikku stressi. Kohus jättis hüvitise RVastS § 9 lg 1 alusel põhjendamatult välja

mõistmata.

6) Vastustaja esindaja kulude väljamõistmine on põhjendamatu, eirab kohtupraktikat ja on

HKMS § 109 lg-ga 6 vastuolus. Ka RVastS §-d 17 ja 18 näevad ette haldusorgani poolt

kahjutaotluste läbivaatamise. Lisaks on põhjendamatu proportsioon 1/5. Vastustaja pühendas

vastusest pool lehekülge mittevaralise kahju nõude käsitlemisele. Ei ole põhjendatud sellise

mahu eest 2279,32 euro väljamõistmine vastustaja kasuks.

14. LUUNJA VALLAVALITSUS palub 25.07.2023. a

vastuses

jätta kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda ja valla

menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused:

1) Kohus õigesti tuvastas põhjusliku seose puudumise, mistõttu ei jätkanud kahju hüvitamise

eelduste teiste nõuete kontrolliga. Kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga

planeerimislahenduse kehtestamist. Kinnistutel oli kehtiv detailplaneering, mis nägi

juhtotstarbe ette ning ainuüksi üldplaneeringu puudumine ei tähendanud, et arendustegevus

(võimalik sihtotstarbe muutmine) olnuks võimatu.

2) Kohus ei eemaldunud kaebuse esemest. Üldplaneeringu puudumine (detailplaneeringu

olemasolul) ei toonud kaasa kahjulikke tagajärgi ehk otsest varalist kahju kaebajale viisil,

nagu ta väidab. Kuni 01.07.2015 kehtinud planeerimisseadus andis võimaluse

detailplaneeringu muutmiseks. Kaebajal oli võimalik kinnistuid arendada. Asjaolu, et Xxx

kinnistul määrati lõpuks sihtotstarbeks elamumaa, ei tähenda, et see oleks selliselt olnud

2007. a või ka hiljem. Konkreetset sihtotstarvet maaomanik nõuda ei saa. Kaebaja ei ole

teinud taotlusi muuta Xxx kinnistu sihtostarvet või edasi minna arendustegevusega.

3) Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi rikkumist, mida saaks kohtule väärikuse alandamise

ja/või mittevaralise kahju käsitlemise juures ette heita.

4) Kohus lahendas ebaõigesti küsimuse menetluskulude osas. Võttes arvesse, et tegemist on

mahuka õigusvaidlusega, oleks kõik vastustaja kulud pidanud jääma kaebaja kanda. Tegemist

on keeruka vaidlusega, mis sisaldab nii eraõiguse elemente (kahju) kui ka riigivastutusega

seonduvat. Tegemist ei ole igapäevaste teemadega, millega valla töötajad peaksid tegelema.

15. E.L. palus 09.04.2024. a taotluses võtta tõenditena asja juurde Luunja Vallavalitsuse

19.02.2024. a kiri; haldusakti „Veibri külas Xxx maaüksuse detailplaneeringu algatamata

jätmine“ eelnõu; E.L. ja OÜ FREDA arvamus ja vastuväited haldusakti eelnõule ning E.L.

taotlus korduva rahatrahvi määramiseks asjas nr 3-19-1049. Kaebaja märkis, et kui vald

kaebaja vastuväidetest hoolimata jätab Xxx detailplaneeringu algatamata, siis võib esineda

olukord, et Xxx kinnistu arendamine ei ole enam võimalik ja seda tingituna valla viivitusest,

millega tuleb arvestada kaebajale kahjuhüvitist välja mõistes. On ilmne, et elamumaa juht- ja

sihtotstarbega kinnistu väärtus on oluliselt kõrgem, kui kinnistu väärtus, millele ei ole

võimalik elamumaa sihtotstarvet määrata ja elamuehituseks kasutada. Lisad tekkisid pärast

apellatsioonkaebuse esitamist, mistõttu ei saanud kaebaja neid varem esitada.

16. LUUNJA VALLAVALITSUS palus 15.04.2024. a vastuses jätta kaebaja poolt

09.04.2024 esitatud tõendid vastu võtmata. Valla väitel esitatud tõendid ei tõenda asjas

tähtsust omavaid asjaolusid ning detailplaneerimismenetlusega seonduvad tõendid on esitatud

hilinenult. Valla väitel kaebaja kahju hüvitamise nõue (Xxx kinnistu osas) tugineb

üldplaneeringu puudumisele, mitte edasisele detailplaneeringumenetlusele. Seega ei oma

tähtsust üldplaneeringu järgne detailplaneeringu menetlus või sellega seotud tõendid. Kaebaja

ei märkinud, millist kahju hüvitamise elementi ta soovib tõenditega tõendada. Seonduvalt

üldplaneeringu menetlusega, mis on pooleli Xxx kinnistuga, ei ole vajalik trahvitaotluse vastu

võtmine.

17. 17. aprillil toimunud kohtuistungil võttis ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde

kaebaja 09.04.2024. a taotluse lisad 1-3 (Luunja Vallavalitsuse 19.02.2024. a kiri, haldusakti

„Veibri külas Xxx maaüksuse detailplaneeringu algatamata jätmine“ eelnõu ning E.L. ja OÜ

FREDA arvamus ja vastuväited haldusakti eelnõule). Ringkonnakohus tagastas taotluse lisa 4

(E.L. taotluse Tartu Ringkonnakohtu otsuse xxx täitmata jätmise eest korduva rahatrahvi

määramiseks).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus

ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud

kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus käsitleb esmalt, kas

halduskohus rikkus menetlusnorme, kui ei hinnanud kõiki varalise kahju hüvitamise nõude

eeldusi ning kõiki kaebaja väiteid mittevaralise kahju esinemise osas (I). Seejärel kontrollib

ringkonnakohus halduskohtu järelduste õigsust seonduvalt kaebajal tekkinud varalise kahjuga

(II) ning seonduvalt kaebajal tekkinud mittevaralise kahjuga (III). Viimaks lahendab

ringkonnakohus kaebaja taotlused ning jaotab menetluskulud (IV).

I

19. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 lg 1, mis

sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus

tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st

1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS §

9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel

riivanud (RKHKo 30.11.2023, 3-22-1679, p 12).

20. Kaebaja taotles halduskohtult nii varalise kui mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise

välja mõistmist.

21. Kaebaja nõustus ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 14) kohtuga, et kaebuse esemeks on

varalise kahju tekkimine vastustaja õigusvastase tegevusetuse tagajärjel järgmistel alustel: 1)

Xxx kinnisasjal puudus üldplaneering 01.07.2007 kuni 16.02.2017; 2) vastustaja viivitas Xxx

kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses 24.09.2009 kuni üldplaneeringu

kehtestamiseni 28.03.2013; 3) vastustaja viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise

menetluses 15.08.2013 kuni 16.02.2017; 4) Xxx kinnisasjal puudub üldplaneering alates

29.11.2016; 5) vastustaja viivitas Xxx kinnisasja üldplaneeringu kehtestamise menetluses

29.11.2016 kuni 07.03.2019. Vastustaja tegevusetus rikkus väidetavalt kaebaja õigust

tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning

omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, sest kaebajal ei olnud võimalik planeerida ja

kavandada kinnistutega seotud tegevust, kinnisasju arendada ja müüa.

22. Samade õiguste rikkumist väitis kaebaja ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, lisaks

alandas vastustaja tegevus kaebaja väärikust.

23. Halduskohus piiritles otsuse p-s 11 õigesti kahju hüvitamise üldised eeldused: 1)

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja

kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju

puhul ka avaliku võimu kandja süü.

24. Pooled ei vaidle selle üle, et otsuses halduskohus kõiki kahju hüvitamise üldisi eeldusi

(vastustaja tegevuse õigusvastasus) põhjalikumalt ei käsitlenud ning keskendus varalise kahju

puhul vaid sellele, kas varaline kahju tekkis ning kas see oli põhjuslikus seoses

üldplaneeringu puudumisega (vt otsuse p-d 13, 23, 24). Halduskohus ei analüüsinud ka

mittevaralise kahju tekkimist seoses õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete,

omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse, õiguse tõhusale ja õiglasele menetlusele

rikkumisega, kuna leidis, et nende õiguste rikkumise puhul seadus mittevaralise kahju

hüvitamist ette ei näe (otsuse p 25). Seetõttu analüüsis halduskohus mittevaralise kahju puhul

vaid seda, kas vastustaja tegevusetus ja viivitus oli kaebaja väärikust alandav.

25. Ringkonnakohus ei leia, et halduskohus oleks sellega menetlusnorme rikkunud.

Riigikohus on leidnud: „Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole

oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. Seepärast ei ole kohtud

eksinud, kui alustasid kontrollimist põhjusliku seose tingimusest, kui enim kahtlusi tekitanust.

Kohtud on kaebaja nõude jätnud rahuldamata seetõttu, et määruse nr 99 kehtestamise ja

väidetavalt tekkinud kahju vahel ei ole vahetut põhjuslikku seost“ (RKHKo 20.02.2020, 3-16-

2267, p 17). Kui üks eeldustest puudub, jääb nõue rahuldamata (RKHKo 26.09.2022, 3-20-

1449, p 28). Eeltoodust tuleneb, et kui kohus tuvastab ükskõik millise kahju hüvitamise

eelduse puudumise, tuleb kaebus rahuldamata jätta ning puudub vajadus täiemahulist eelduste

kontrolli teostada. Sel põhjusel nõustub ringkonnakohus ka halduskohtu seisukohaga selles, et

kui vähemalt üks eeldus on täitmata, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ja

muude eelduste käsitlemine enam vajalik ei ole (otsuse p 11). See teenib ka

menetlusökonoomia põhimõtet. Kui ringkonnakohus samas siiski halduskohtu seisukohaga

kontrollitud eelduste esinemise osas ei nõustu, saab saata kohtuasja halduskohtule ka teiste

eelduste täitmise kontrollimiseks uueks läbivaatamiseks.

26. Sel põhjusel ei nõustu ringkonnakohus ka kaebaja seisukohaga, et kuivõrd kaebuse

aluseks olev õigusvastasus on vajalikul määral jõustunud lahenditega (eeskätt Riigikohtu

otsusega) tuvastatud, pidanuks kohus sellega arvestama ja õigusvastasusest johtuva kahju

välja mõistma ning osas, mida varasemad jõustunud lahendid ei kata, õigusvastasuse

asjaolusid hindama ja tuvastama.

27. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka selles, et RVastS § 9 lg-s 1 toodud

mittevaralise kahju hüvitamise alused on ammendavad, mistõttu ei saa mittevaralist kahju

nõuda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise, omandipõhiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse ning õiguse tõhusale ja õiglasele menetlusele rikkumise eest. Seetõttu

kontrollis halduskohus õigesti kaebajal mittevaralise kahju tekkimist vaid väärikuse

alandamise väite alusel.

II

28. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas õige on halduskohtu järeldus, et kaebajal ei

tekkinud varalist kahju Xxx või Xxx tee kinnisasjade arendamata jäämise arvel saamata

jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebuse aluseks olevate etteheidetega vastustaja

tegevusetusele või viivitusele.

29. Vaidlust ei ole selle üle, et Luunja valla üldplaneeringu menetlus algatati vallavolikogu

18.03.2004. a otsusega nr 3-1 ning üldplaneering, kus nii Xxx kui Xxx kinnistute

juhtotstarbeks nähti ette üldmaa, kehtestati esimest korda Luunja vallavolikogu 26.06.2008. a

määrusega nr 81 (I kd, tl 15). Samas tunnistas vallavolikogu pärast kaebaja poolt

üldplaneeringu kehtestamise otsuse halduskohtus vaidlustamist 19.02.2009. a määrusega nr 9

üldplaneeringu kehtetuks (I kd, tl 16). Seega jõudis üldplaneering kehtida veidi alla 8 kuu.

30. Pärast üldplaneeringu täiendavat menetlemist, mille jooksul tegeles kohalike elanike

vastuväidete menetlemisega ka maavanem, võttis Luunja vallavolikogu 24.09.2009. a vastu

ning kehtestas 28.03.2013. a määrusega nr 30 üldplaneeringu, kus Xxx kinnistu osas oli

juhtfunktsiooniks elamumaa ning Xxx kinnistu osas 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa.

Seejärel jõudis üldplaneering kehtida veidi vähem kui 5 kuud, mille järel tunnistas Luunja

vallavolikogu selle 15.08.2013. a määrusega nr 46 elanike vastuväiteid arvestades

motiveerimispuuduste tõttu kehtetuks (I kd, tl 25).

31. Kaebaja kohustamisnõue kohtusse üldplaneeringu kehtestamiseks ning viivituse

õigusvastaseks tunnistamiseks lõppes Riigikohtu otsusega, millega kohustati Luunja

vallavolikogu tegema uus otsus kinnistute üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt

01.03.2017 ning tehti kindlaks vallavolikogu viivituse õigusvastasus 28.03.2013. a määruse nr

30 andmisel ning 15.08.2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses (II kd, tl 2-6p). Luunja

vallavolikogu 16.02.2017. a määrusega nr 8 kehtestati üldplaneering osaliselt: Xxx

maaüksuse osas elamumaa funktsiooniga ning Xxx maaüksuse osas jätkati üldplaneeringu

menetlust, mis on seni pooleli (I kd, tl 35-36).

32. Kaebaja väitel rikkus vastustaja tegevusetus üldplaneeringu kehtestamisel kaebaja õigust

tõhusale ja õiglasele menetlusele, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning

omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, sest kaebajal ei olnud võimalik planeerida ja

kavandada kinnistutega seotud tegevust, kinnisasju arendada ja müüa ning väljendub varalises

kahjus. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt tulenes valla kohustus üldplaneeringu

kehtestamiseks PlanS (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, v.r.) § 45 p-st 2, mille järgi oli

kohalik omavalitsus kohustatud tagama valla üldplaneeringu kehtestamise hiljemalt

01.07.2007.

33. Ka asus kaebaja kaebuses halduskohtule seisukohale, et võib pidada tõenäoliseks, et kui

vald oleks Xxx kinnistu osas üldplaneeringu kehtestatud kujul ehk elamumaana kehtestanud

juba 2007. aastal, oleks kaebuse esitamise ajaks realiseerunud elamumaa sihtotstarbega

detailplaneering ning arendustegevus oleks lõpule viidud. Xxx kinnistu osas kaotas kaebaja

seega väidetavalt võimaluse juba aastaid tagasi kinnistut kõrgema hinnaga müüa ja teenida

sealt tulu, mh suunata müügist saadud raha omakorda täiendavat tulu teenima. Kaebaja väitel

on kahju veelgi suurem, kui Xxx kinnistu elamumaana arendamine osutub vahepeal

muutunud õigusliku või faktilise olustiku või valla ebaproportsionaalsete nõudmiste tõttu

võimatuks.

34. Halduskohus pidas vaidlustatud otsuses kaebaja varalise kahju ja põhjusliku seose

küsimuste lahendamisel määrava tähtsusega asjaoluks seda, et kaebaja kinnisasjadel on kehtiv

detailplaneering (otsuse p 14), kusjuures seda ei olnud kohtumenetluse ajal veel lõplikult ellu

viidud (otsuse p 15). Kuigi halduskohtu arvates soovis kaebaja vastustajaga peetud

planeeringuvaidlusega saavutada kinnisasjadele detailplaneeringuga omistatud sihtotstarvete

muutmist (otsuse p 16), märkis halduskohus samas ka seda, et ühestki õigusaktist ei tulene, et

kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma (otsuse p

17). Ühtlasi asus halduskohus seisukohale, et ka asjaolu, et vastustaja määras

üldplaneeringuga Xxx kinnisasja juhtotstarbeks 2017. aastal elamumaa, ei tähenda, et

vastustaja saab lähtuda eeldusest, et kogu Xxx kinnisasja on võimalik elamumaana kasutada

ning meelevaldne on öelda, et mingil ajahetkel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale

soodsa otsuse, ning omistada kinnisasjale sellest oletatavast otsusest tulenevat väärtust (otsuse

p 19). Halduskohtu jaoks ei olnud kaebaja tulu teenimise kavatsust usutavaks muutnud,

kusjuures tõendid kinnitavad, et kaebaja on jätnud oma senised arendusprojektid seisma ega

ole teinud ettevalmistusi isegi selleks, et juba moodustatud krunte müüa (otsuse p 20).

Halduskohtu hinnangul ei keela õigusnormid detailplaneeringu algatamist, menetlemist või

kehtestamist olukorras, kus kehtivat üldplaneeringut ei ole, mistõttu üldplaneeringu

puudumine ei takistanud kaebajal kinnisasjade arendamist (otsuse p 21). Kokkuvõtlikult leidis

halduskohus, et kaebajal varalist kahju kinnisasjade väärtuse vähenemise või nende arvel

saamata jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebaja etteheidetega vastustaja

tegevusetusele või viivitusele, ei tekkinud (otsuse p 23).

35. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse

eelviidatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus täiendab

halduskohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

36. Kohtupraktikas on leitud, et tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku

olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi

ei oleks rikutud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud,

mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada olukord, mis oleks

kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra tõenäosust tuleb

menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata (RKHKo 11.08.2020, 3-18-830, p 19).

37. Kaebaja väited saamata jäänud tulust ning vastustaja õiguspärasest käitumisest tuginevad

hüpoteetilisele olukorrale, mille tekkimiseks peaksid ringkonnakohtu hinnangul olema

täidetud kõik järgmised tingimused:

1) vastustaja on hiljemalt 01.07.2007 kehtestanud üldplaneeringu, millega nähakse

praeguse Xxx kinnistu osas tervikuna juhtfunktsioonina ette elamumaa ning praeguse

Xxx kinnistu osas 50% ulatuses elamumaa ja 50% ulatuses üldkasutatav maa;

2) kaebaja taotlusel on vastustaja seejärel hiljemalt 2009/2010 (vt kaebaja selgitus

ringkonnakohtu istungil, III kd, tl 15-15p) muutnud uute detailplaneeringute

kehtestamisega Luunja vallavolikogu 28.06.2001. a otsusega nr 6-14 kehtestatud Xxx

detailplaneeringut (hõlmab nii praegust Xxx kui Xxx kinnistut) (II kd, tl 111-123),

muutes katastriüksuste sihtotstarbeid ning määrates Xxx ja Xxx katastriüksustele

ehitusõiguse elamuehituse eesmärgil;

3) kaebajal on võõrandanud elamukrundid, saades seeläbi tulu;

4) kaebaja on suunanud elamukruntide võõrandamisest saadud tulu täiendavat tulu

teenima, mille tulemusena on kaebaja praeguse kahju hüvitamise kaebuse esitamise

ajaks 20.02.2020 kogunud tulu, mis käesolevas vaidluses tõendab kaebajal tekkinud

varalist kahju ja saamata jäänud tulu.

38. Ringkonnakohus meenutab siinkohal Riigikohtu seisukohta kaebaja ja vastustaja

vahelises vaidluses, mille kohaselt ei ole kaebajal õigust nõuda konkreetse sisuga

planeerimislahenduse kehtestamist. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab

maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma (RKHKo 30.11.2016, xxx, p 17).

Seda ei saa järeldada ka valla kohustusest PlanS (kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis,

v.r.) § 45 p-s 2, mille järgi oli kohalik omavalitsus kohustatud tagama valla üldplaneeringu

kehtestamise hiljemalt 01.07.2007. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et

kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks

läbikaalutud ja põhjendatud otsuse (Ibid, p 18). Kaebaja saamata jäänud tulu ja varalise kahju

väide tugineb aga konkreetsele planeeringulahendusele, mitte mis tahes juhtfunktsiooniga

üldplaneeringu puudumisele. Seda kinnitab ka kaebaja poolt talle mittesobiva

planeeringulahendusega, 26.06.2008. a määrusega nr 81 kehtestatud üldplaneeringu

vaidlustamine, mis võinuks vastasel korral ka praegu kehtida, millisel juhul ei saaks rääkida

ka kaebaja õiguse kehtivale üldplaneeringu lahendusele rikkumisest.

39. Riigikohus on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel

on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm,

millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis

(RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634, p 20 ja selles viidatud kohtupraktika). RVastS § 7 lg 4

koosmõjus VÕS § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis (RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 30).

40. Ringkonnakohtu hinnangul puudub õigusnorm, mis kaitseks nii kaebaja õigust

konkreetsele üldplaneeringu- kui ka detailplaneeringu lahendusele. Seetõttu nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga selles, et ka asjaolust, et vastustaja 2017. aastal Xxx kinnistu

osas üldplaneeringu elamumaa funktsiooniga kehtestas, ei saa ilmtingimata järeldada, et

vastustaja pidanuks õiguspärase käitumise korral elamumaa funktsiooniga üldplaneeringu

kehtestama ka 2007. aastal ning muutma ühtlasi Xxx ja Xxx kinnistute osas kehtivat

detailplaneeringut. Kohalikul omavalitsusel on omavalitsusüksuse ruumilise arengu

planeerimisel erinevate huvide tasakaalustamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Riigikohus on

leidnud: „Siiski ei tulene üldplaneeringu juhtotstarbest, et kaebajad peavad saama kindlasti

mingil kujul kinnistule elamu ehitada. Üldplaneeringus ettenähtud maakasutuse juhtotstarve ei

ole samaväärne detailplaneeringu ehitusõiguse raames määratud krundi kasutamise

sihtotstarbega (PlanS § 125 lg 1 p 3 ja lg 4 p 1). Üldplaneeringute ulatust ja üldistusastet

arvestades ei saa maakasutuse juhtotstarvet vaadelda omandipõhiõiguse sisu ja piiride lõpliku

ja reservatsioonideta kujundamisena ega kindla lubadusena, et krundile saab ehitada. /…/

Juhtotstarbest kõrvalekaldumisel hüvitamise kohustust pole (kolleegiumi otsus nr

3-20-1329/48, p-d 31-32). Seni, kuni maale pole veel määratud juhtotstarbele vastavat

sihtotstarvet, peab omanik või maa omandamisest huvitatud isik arvestama riskiga, et maad ei

saa tulevikus juhtotstarbele vastaval viisil kasutada. Kaebajate õigustatud ootuse argumendi

jätab kolleegiumi seetõttu kõrvale“ (RKHKo, 28.03.2024, 3-21-1370, p 21).

41. Kaebaja poolt 09.04.2024 ringkonnakohtule esitatud haldusakti eelnõu „Veibri külas Xxx

maaüksuse detailplaneeringu algatamata jätmine“ (II kd, tl 194-197p) kinnitab

ringkonnakohtu järeldust, et konkreetse maakasutuse juhtotstarbega üldplaneeringu

kehtestamine 2007. aastal ei oleks toonud tingimata automaatselt kaasa sellest erineva

sihtotstarbega detailplaneeringu muutmist. Käesoleva vaidluse raamidest väljub küsimus

sellest, kas kohaliku omavalitsuse tegevus Xxx maaüksuse suhtes 2024. aastal

detailplaneeringu algatamata jätmisel on õiguspärane, mistõttu ringkonnakohus sellel lähemalt

ei peatu. Küll aga märgib ringkonnakohus seda, et üldplaneeringu kehtestamata jätmine 2007.

aastal ei piiranud kaebaja õigust enda omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel viisil,

nagu seda nägi ette 28.06.2001. a otsusega nr 6-14 kehtestatud Xxx detailplaneering. Kaebaja

oli nii detailplaneeringu algatamisel kui kehtestamisel Xxx kinnisasja omanik (vt

kinnistusraamatu väljavõte I kd, tl 8-13), seega vastas detailplaneeringu lahendus kaebaja

huvidele. Küsimus, kas kaebaja oleks pidanud vaidlustama vastustaja poolset 2007. a Xxx

kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmist, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.

42. Ringkonnakohtu seisukohti kinnitavad ka Riigikohtu seisukohad teises kohtuasjas:

„Talumiskohustuse raamidesse jäävad üldjuhul piirangud, mis lasusid kinnistul juba selle

omandamisel. Põhiseadusest ei tulene kohustust hüvitada omanikule enne kinnisasja

omandamist kehtinud piiranguid (otsus nr 5-21-3/11, p 34; Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-16-812/61, p 13). /…/ Kuna Rääma tn 19 kinnistu varasem sihtotstarve

(tootmismaa) ei võimaldanud maad kasutada elamuehituseks, ei tekkinud omanikul õigust

nõuda hüvitist selle eest, et detailplaneeringuga ei määratud elamumaaks kogu Rääma tn 19

krunti. Investeeringuid, sh lagunenud tootmishoonete ostmist ja nende juurde maa erastamist

kavandades ei saanud A. Sorokin ega kaebaja eeldada, et neil õnnestub kogu krundile ehitada

elamud. Omanik ei saa dikteerida uut planeeringulahendust, sh nõuda kinnistule meelepärase,

maksimaalselt kasuliku sihtotstarbe määramist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr

3-20-1310/52, p 29)“ (RKHKo, 28.02.2023, 3-12-2486, p-d 28-29).

43. Kaebaja väite, et kui vald oleks Xxx kinnistu osas üldplaneeringu kehtestatud kujul ehk

elamumaana kehtestanud juba 2007. aastal, oleks kaebuse esitamise ajaks elamumaa

sihtotstarbega detailplaneering realiseerunud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul eelviidatud

põhjustel samuti veenev. Nimelt ei erine vastustaja poolt 2024. aastal koostatud haldusakti

eelnõus toodud põhjendused detailplaneeringu algatamata jätmisest keeldumisel oluliselt

nendest, millega Luunja vallavolikogu põhjendas 23.08.2007. a otsust nr 10-7 Xxx

maaüksusele detailplaneeringu koostamise algatamisest loobumisel (I kd, tl 76). Kummaski

haldusaktis on vastustaja põhjendanud oma otsust inimeste arvu suurenemisega, mis koormab

piirkonna ressursse; sellega, et ümbruskonnas väljakujunenud keskkond ei soosi üldmaa nii

suurt vähenemist jms. 2024. a haldusakti eelnõus peetakse määravaks ka kvaliteetsete avalike

teenuste kättesaadavuse vähenemist. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleva otsuse

motiveeriva osa p-s 37 toodud hüpoteetilise olukorra realiseerumine veenev ega piisavalt

põhistatud.

44. Lisaks märgib ringkonnakohus järgmist. Majanduslike võimaluste halvenemisest

tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul on tegemist varalise kahjuga, mida peab

tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja (RKHKo 11.12.2014, 3-3-1-64-14, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja seda käesolevas vaidluses teha suutnud, vaid on

korduvalt rõhutanud, et see on väga keeruline (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, III kd, tl

14p). Seetõttu ei saa ka halduskohtule ette heita, et ta kaebaja arendamisvõimaluste

edasilükkamisega seonduvalt väidetavalt tekkinud kahju ei hinnanud. Siinkohal tuleb

arvestada ka Riigikohtu praktikaga, mille järgi saamata jäänud tulu on puhtmajanduslik kahju.

Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks.

Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid.

Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et

vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda

ebaproportsionaalselt suureks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui

sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli

kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku

käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju

tekitamine (RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 31).

45. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja väidetav saamata jäänud tulu on vastustaja

väidetava rikkumise liiga kauge tagajärg ja selle hüvitamine kaebajale ei ole põhjendatud.

Vastustaja ei pidanud ette nägema, et kaebaja taotletud üldplaneering võiks viia ka kehtiva

detailplaneeringu muutmiseni viisil, nagu kaebaja seda soovib ega ka seda, kui suur kahju

võis kaebajal elamumaa sihtotstarbega kinnistute võõrandamata jätmisest tekkida (vrdl

RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13, p 34). Ühtlasi ei kaitse vastustajale PlanS v.r. § 45 p-ga 2

pandud kohustus, üldplaneering hiljemalt 01.07.2007 kehtestada, ringkonnakohtu hinnangul

kaebaja õigust teenida üldplaneeringuga hõlmatud alal asuvalt kinnisasjalt tulu. PlanS v.r § 45

p-s 2 sätestatud tähtaja eesmärgiks oli tagada efektiivne planeeringumenetlus, mitte kaitsta

üldplaneeringualal asuva kinnisasja omanikule kinnisasja arendamisest kiire tulu teenimise

võimalust (vrdl Ibid, p 35). Ka ei ole normi eesmärgiks kinnisasja võõrandamisest saadava

raha edasiste konkreetsete investeerimisvõimaluste kaitse. Nende luhtumise ja viivituse

vaheline põhjuslik seos jääb liiga kaugeks ning investeeringute tegelik õnnestumine liiga

teoreetiliseks (vrdl RKHKo 28.02.2023, 3-12-2486, p 61).

46. Lisaks eeltoodule tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada ka sellega, et Riigikohtu

senise praktika järgi ei tohi kahju hüvitamine viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast

kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (alusetu

rikastumine) (RKHKo 24.05.2010, 3-3-1-23-10, p 16). Ringkonnakohus märgib, et

käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja enda omandiõigust Xxx ega Xxx kinnistutele kaotanud.

Ka ei ole ta kaotanud võimalust taotleda kummagi kinnisasja puhul kinnistute

detailplaneeringute muutmist, Xxx kinnistu puhul ka soovitud viisil üldplaneeringu muutmist.

Kui see kaebaja taotletud viisil õnnestub ning realiseerub ka kaebaja võimalus kinnistuid

arendada ja elamumaana müüa, rikastuks kaebaja käesolevas kohtuasjas kaebuse rahuldamise

tulemusena alusetult. Kui see ei peaks aga õnnestuma, oleks ka siis kohtute poolt meelevaldne

mõista vastustajalt kaebaja kasuks käesolevas kohtumenetluses välja varaline kahju saamata

jäänud tulu eest, mida kaebaja planeeringumenetluse tulemusena kunagi ei saavutaks.

47. Kaebaja esitas halduskohtule Uus Maa Kinnisvarabüroo ekspertarvamuse 584-0114M

Xxx turuväärtuse leidmiseks (I kd, tl 92-98), millest nähtub, et kaebaja taotletud

sihtotstarbega (pool kinnistust on üldmaa ja pool elamumaa), oli kinnistu väärtus 10.01.2014.

a seisuga 144 000 eurot. Ka esitas kaebaja halduskohtule 28.03.2014. a Pindi Kinnisvara

ekspertarvamuse (I kd, tl 99-100), mille järgi oleks Xxx kinnistu, mille jagamisel moodustuks

4 elamumaa (á ca 1500 m2) ja 1 sotsiaalmaa sihtotstarbega (ca 6000 m2) krunti, tõenäoliseks

summaarseks müügihinnaks 220 000 eurot. Statistikaameti andmed kinnitavad, et 2014. aastal

144 000 euroga võrreldava ostujõu saavutamiseks oleks 2024. aastal vaja 174 260 eurot ehk

raha oleks inflatsiooni tõttu 17% odavam. 220 000 euro ostujõud 2014. aastal oleks 2024.

aastal samaväärne 336 291 euro ostujõuga1. Seega ei saa järeldada ka seda, et kaebajale

kuuluvate kinnistute üldplaneeringu puudumise tõttu arendamata jätmine 2014. aastal või

veelgi varem tõi kaasa kaebajale varalise kahju, kuna nii kinnisvara kui raha väärtus on

vahepealsel ajal oluliselt kasvanud. Väiteid summa reinvesteerimise viisidest ei ole kaebaja

täpsemalt selgitanud. Seega ei pidanud halduskohus neid ka täpsemalt analüüsima

48. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et

kaebajal ei tekkinud varalist kahju kinnisasjade väärtuse vähenemise või nende arvel saamata

jäänud tuluna, mida saaks põhjuslikult siduda kaebaja etteheidetega vastustaja tegevusetusele

või viivitusele. Kuna varalise kahju ja põhjusliku seose puudumine välistavad kahju

hüvitamise nõude rahuldamise, ei pidanud halduskohus hindama ega hinda ka

ringkonnakohus kaebaja teisi väiteid.

III

49. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka seoses mittevaralise kahju välja mõistmata

jätmisega. Kaebaja leiab, et kohus tuvastas ebaõigesti, et kaebaja väärikust ei ole alandatud

ning jättis mittevaralise kahju nõude põhjendamatult rahuldamata. Kaebaja hinnangul tekitas

vald temas tunde, et teda ei austata. Apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt kinnitab seda

valla õigusvastane tegevusetus ja viivitus üldplaneeringu menetluses, mille eest on kohtud

valda ka trahvinud. Ka pidas kaebaja oluliseks, et Xxx kinnisasja osas ei ole viivitus tänaseni

lõppenud ning Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2021. a otsus Xxx alal üldplaneeringu

kehtestamise kohta 4 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest on seni (otsus jõustus 13.08.2021)

täitmata. Kaebaja hinnangul on valla tegevusetus teadlik ja järjekindel ning süvenenud

õiguskindlusetusele on lisandunud kaebaja väärikuse alandamise mõõde, sest vald näitab nii

kirjavahetuses kui kõigis kohtuastmetes, et ei austa isegi korduval trahvimisel kaebaja õigusi.

Kaebaja tugineb ühtlasi Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2021. a otsusele asjas nr 3-18-

600/117, p 37, milles kohus leidis, et ebamõistlikult pika haldusmenetlusega võib kaasneda

nii isiku väärikuse alandamine (isikut koheldakse kui menetluse objekti, mitte kui subjekti)

kui ka tema tervise kahjustamine (nt pikaajalisest närveerimisest ja muretsemisest tingitud

stress, väsimus, unehäired jne).

50. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja

taotleb mittevaralise kahju väljamõistmist väärikuse alandamise tõttu.

1 https://www.stat.ee/ostujou-kalkulaator

51. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega, et väärikuse alandamisega saab RVastS §

9 lg 1 tähenduses tegemist olla vaid siis, kui kaebaja hingelised üleelamised ületavad teatava

lävendi või saavutavad teatava raskusastme. Nõustuda võib halduskohtu seisukohaga ka

selles, et haldusasja toimikus olevatest tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks olnud kaebaja

suhtes lugupidamatu, kaebajat halvustanud või naeruvääristanud või tahtlikult kaebaja õigusi

eiranud. Pooled on suhelnud viisakalt ning on teineteisele korduvalt kannatlikult oma

seisukohti selgitanud (vt halduskohtu otsuse p 28). Haldusasja materjalidest nähtub, et

vastustaja proovis pärast 26.06.2008. a määrusega nr 8-1 kehtestatud Luunja valla

üldplaneeringu kaebaja maaüksuste osas kehtetuks tunnistamist ellu viia ka kaebaja huvidega

kooskõlas olevat üldplaneeringut, kuid tunnistas planeeringu kehtestamise otsuse kolmandate

isikute poolt algatatud kohtuvaidluse tõttu kehtetuks (I kd, tl 16). Seega ei saa väita, nagu

oleks vastustaja käitunud üldplaneeringu menetluses kaebaja suhtes selgelt pahatahtlikult

ning kaebaja huve eiravalt. Vastustaja on proovinud arvestada nii kaebaja kui ka kohalike

elanike huvidega ning täitnud ka maavanema poolt seatud nõudeid (vt maavanema

19.04.2012. a kiri ning 19.02.2013. a kiri, I kd, tl 21-23). Ka nähtub, et vastustaja on

erinevates menetlustes oma vigu tunnistanud ja püüdnud neid parandada, et pikki

kohtuvaidlusi vältida. Riigikohus on märkinud, et kohtumenetluse jätkamine oleks

planeerimismenetlust ainult asjatult venitanud (RKHKo 30.11.2016, xxx, p 14).

52. Usutav on, et pikka aega kestev planeeringumenetlus, samuti sellega seonduvad

kohtuvaidlused on tekitanud kaebajas stressi ja nördimust. Seda kinnitab kaebaja poolt

korduvate taotluste esitamine kohtule vastustaja trahvimiseks kohtuotsuste täitmata jätmise

eest. Samas on Riigikohus leidnud, et õigusvaidlustega kaasnevad sedalaadi ebameeldivused

ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes

õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline

hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule

põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad (RKHKo 26.09.2022,

3-20-1449, p 30.4). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajale kaasnenuks

planeerimismenetluse pikkusega seoses tavapärasest intensiivsem negatiivne tagajärg.

53. Siinjuures peab ringkonnakohus oluliseks, et kogu üldplaneeringu menetluse aja jooksul

kehtis Xxx ja Xxx kinnistute osas kehtiv detailplaneering, mis oli maakasutuse ja lähiaastate

ehitustegevuse aluseks, määrates nii tollase Xxx kinnistu kruntideks jaotamise kui

ehitusõiguse. Nimetatud olukord erineb oluliselt kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu

poolt lahendatud haldusasjast nr 3-18-600/117, kus vaidluse all oli viivitus õigusvastaselt

võõrandatud esivanemate maa tagastamisel. Käesoleval juhul ei olnud ega ole kaebajal

subjektiivset õigust nõuda konkreetse sisuga üldplaneeringu kehtestamist, mistõttu ei saanud

ega saa ka sellise nõude menetlemisega kaasnev viivitus tekitada kaebajale tavapärasest

intensiivsemate tagajärgedega, rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Ühtlasi oli

kaebajal kogu menetluse vältel võimalik talle kuuluvaid kinnisasju neile detailplaneeringus

ette nähtud sihtotstarbe kohaselt kasutada ja arendada.

IV

54. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ning halduskohtu

otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva

otsuse põhjendustega.

55. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, puudub alus kaebaja menetluskulude vastustajalt

väljamõistmiseks. Ka vastustaja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude

väljamõistmise taotluse.

56. Kohtupraktika järgi on kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine üldjuhul

võimalik ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (RKHKo

30.11.2010, 3-3-1-63-10, p 32). Planeeringute menetlemine on üheks kohalike

omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud

advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (RKHKo 27.01.2010,

3-3-1-79-09, p 18).

57. Halduskohus asus otsuses siiski seisukohale, et mittevaralise kahju nõuete käsitlemist ei

saa vastustaja igapäevase tegevuse hulka arvata ning vaidlus oli ligikaudu 1/5 ulatuses seotud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (otsuse p 33). Halduskohtu seisukohaga võib

nõustuda. Mittevaralise kahju hüvitamisega seonduvat osa vaidlusest ei saa pidada vastustaja

põhitegevuse hulka kuuluvaks ning halduskohtu poolt määratud vaidluse ligikaudne

proportsioon on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt järgib

ringkonnakohus halduskohtu poolt määratud menetluskulude rahuldamise osakaalu ka

apellatsiooniastmes kulude väljamõistmisel.

58. Vastustaja taotles ringkonnakohtus kaebajalt menetluskulude väljamõistmist kogusummas

2813 eurot (koos käibemaksuga), mis ei seondunud istungiks ettevalmistumisega, kokku

16,10 töötunni eest ning 1149 eurot (koos käibemaksuga) kokku 6,5 töötunni ulatuses, mis

seondus kohtuistungiks ettevalmistuse ja kohtuistungil osalemisega. Menetluskulud kokku on

seega 3962 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulud kogumis vajalikud ja

põhjendatud 1/5 ulatuses (HKMS § 109 lg 6). Seega tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja

mõista menetluskulu koos käibemaksuga summas 794 eurot ja 40 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)