1-11-2282/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11- 2282 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk

Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

13. juuni 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi B.N-i süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 29. aprilli 2011. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav B.N Prokurör Diana Helila

Süüdistatav B.N

isikukood XXX, elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXXXX, ei tööta, karistatud kahel korral, viimati 03.05.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 121 järgi 6- kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel 4 kuud vangistust, KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus 5 kuud ja 28 päeva vangistust, vabanes 31.05.2010.a pärast karistuse kandmist, peeti kinni 15.10.2010.a. Kaitsja Adv Aleksei Ratnikov RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 29. aprilli 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 29.04.2011.a otsusega tunnistati B.N süüdi KarS § 121 järgi selles, et ta 15.10.2010.a kella 20-22.00 ajal Tallinnas XXXXXXX XX-XX tekkinud konflikti käigus lõi A. G. (sünd XX.XX.XXXX.a) rusikatega näo ja käte piirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustusi – põrutushaavad otsmikul ja vasaku randme piirkonnas ning verevalumid näol. Samuti lõi B.N V. G. (sünd XX.XX.XXXX.a) rusikatega näo ja keha piirkonda ning kõva tömbi esemega pea piirkonda, tekitades V. G. peaajuvapustuse, haavad pea piirkonnas, rindkere põrutuse nahaaluste verevalumitega kehatüve eesja tagapinnal.

Maakohus mõistis B.N-ile karistuseks 2 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendas ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta ja 4 kuud vangistust. B.N-ile karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistatav on süüteod toime pannud teda ülal pidanud vanavanemate vastu. Tervisekahjustusi, mis vajasid arstiabi, tekitas B.N kahele isikule. Et mõlemad kannatanud olid üle 80 aasta vanad ning olid süüdlasest perekondlikus sõltuvuses, arvestas kohus neid asjaolusid raskendavana KarS § 58 p 3 ja 4 alusel. Puhtsüdamlikku kahetsust ei arvestanud kohus kergendava asjaoluna. Kohus märkis sedagi, et tuvastatud asjaolud kinnitavad B.N olnud viha oma vanaisa vastu, kes oli julgenud peksmiste kohta politseile avalduse kirjutada. Karistusmäära valikul arvestas kohus sellega, et B.N oli varasemalt analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistust kandnud. Rahalise karistuse mõistmise välistas kohus, kuivõrd see ei oleks täidetav, B.N puudub regulaarne sissetulek.

APELLATSIOONI SISU

B.N vaidlustab apellatsioonis talle mõistetud karistuse, leides, et võrreldes eelmiste karistustega, on see väga range. Oma süüd ta ei eita. 15.10.2010.a viis politsei teda haiglasse, kus tuvastati tal pea haav, mille tekitas kannatanu V. G.. Ta palus kõik vigastused fikseerida, kuid arstid millegipärast ei teinud seda. Ka järgmisel päeval vangla arst ei pööranud tema vigastustele tähelepanu. Advokaat samuti ei aidanud selles küsimuses.

Mitu kuud ei tehtud temaga mingeid menetlustoiminguid, alles detsembri alguses, kui teda oli toimetatud Tallinna Vikerlase 14, kus puudusid elementaarsemadki olmetingimused, koostati protokoll. Advokaadiga kohtus ta alles enne kohtuistungit, 6 kuud oli siis sündmusest möödas.

Suhted perekonnas on väga keerulised. Ta on palju järele mõelnud, tunnistab, et tuleb töö leida, samuti mingi eraldi elamispind, lõpetada alkoholipruukimine. Taotleb mõistetud karistuse kergendamist.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja palusid mõistetud karistuse leevendamist.

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ega kuulu tühistamisele.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s

56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes ja karistusmäära valides oma seisukohti äärmiselt põhjalikult motiveerinud, tuues oma otsuses esile kõik B.N-ile karistuse mõistmist mõjustavad asjaolud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks korrata.

Mis puudutab B.N-i enda vigastusi (väidab, et tal tuvastati pärast sündmust peahaav), siis kannatanu V. G. polegi eitanud, et võis lapselapse kallaletungi ja peksmise tõrjumiseks viimast kepiga vastu lüüa. See asjaolu aga ei ole hinnatav süüdistatava süü suurust vähendavana, pigem viitab eneseõigustusele, mis kinnitab, et maakohus on põhjendatult kergendava asjaoluna arvestamata jätnud B.N-i napisõnalise ja sisult formaalse vabanduse kannatanute ees.

B.N-i etteheited kohtueelse menetluse käigule ei ole maakohtu otsuse põhjendatuse ja seaduslikkuse apellatsiooni korras läbivaatamisega seotud. Kriminaalasja materjalidega tutvudes ei tuvastanud kohtukolleegium kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisi. Kinnipidamisasutuste olmetingimuste üle ei teosta aga järelevalvet

ringkonnakohus, mistõttu ei pea kohtukolleegium B.N-i poolt apellatsioonis kirjeldatud sellekohaseid etteheiteid vajalikuks analüüsida.

Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et B.N-i apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.04.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla