2-23-15800/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Ants Mailend

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mail 2024.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-15800

Tsiviilasi

POLIPOL Polstermoebel GmbH & Co. KG hagi Target

Brands, Inc. vastu kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks

tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised

Kirjalik menetlus

Hageja: POLIPOL Polstermoebel GmbH & Co. KG,

lepinguline esindaja patendivolinik Kaie Puur

Kostja:

Target Brands, Inc., lepinguline esindaja

patendivolinik Ingrid Matsina

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Määrata menetluskulud hageja kanda.

3. Mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 13 160 eurot.

4. Menetluskulude tasumata osalt tuleb hagejal tasuda kostjale viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

hüvitise tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Target Brands, Inc.-ile kuulub kaubamärk

(rahvusvahelise registreeringu nr 0775799). Kaubamärk on Eestis registreeritud

klassides 9, 16, 35, 38 ja 41. Hageja nõudis tööstusomandi apellatsioonikomisjonis

(TOAK) kostja kaubamärgist tuleneva ainuõiguse lõppenuks tunnistamist selle

mittekasutamise tõttu. TOAK 08.09.2023 otsusega nr 1998-o rahuldati hageja nõue

klasside 9, 16, 38 ja 41 osas ja jäeti rahuldamata klassi 35 (jaemüügiteenused) osas

(digitoimiku lk dtl 21).

2. Hageja esitas 08.11.2023 sama nõudega hagi (dtl 2).

Kostja hagi ei esitanud, mistõttu sisuliselt jätkub vaidlus ainult klassi 35 osas.

Vastusena kohtu 04.01.2024 määrusele (dtl 442) selgitas hageja 16.01.2024 avalduses,

milles on TOAK hageja arvates eksinud (dtl 444).

3. Kostja vaidles hagile vastu (dtl 51 ja 462).

4. Kohus valmistas lahendamist ette 04.01.2024, 22.04.2024 ja 08.04.2024 määrustega

(dtl 442, 509 ja 578). Pooled istungi pidamist ei taotlenud ja kohus lahendas asja

kirjalikus menetluses.

Otsuse põhjendused

5. Kohus leiab, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda

alljärgnevaga.

6. Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 17 lg 1 kohaselt on kaubamärgiomanik kohustatud

registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja

teenuste tähistamiseks. Selle kohustuse rikkumisel võib KaMS § 53 lg 1 p 4 alusel

nõuda kaubamärgist tuleneva ainuõiguse lõppenuks tunnistamist. Tulenevalt KaMS §

53 lg 1 p 4, § 53 lg 2 ja § 55 lg 2 koosmõjust tuleb hageja nõude õigeks lahendamiseks

uurida kaubamärgi kasutamist perioodil 10.02.2016-09.02.2021 (TOAK otsuse lk 13.

Selle üle puudub vaidlus).

Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2015/2436 kaubamärke

käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, tuleb KaMS § 17 lg-s 1

kasutatud mõistet „tegelik kasutamine“ (ingl. k. genuine use) käsitleda Euroopa Liidu

õiguse mõistena ehk ühetaoliselt kõigis liikmesriikides (Euroopa Kohtu 11.03.2003

otsus asjas C-40/01p 29). TOAK on sellest käesoleva vaidluse lahendamisel ka

lähtunud (otsuse lk 13).

7. TOAK leidis, et vaidlusalust kaubamärki on vaadeldaval perioodil Eestis tegelikult

klassis 35 kasutatud (otsuse lk 13). TOAK tuvastas muuhulgas, et:

1) alates 29.10.2015 oli Eesti jaemüügiklientidel võimalik tellida intl.target.com

veebipoe kaudu kostjalt kaupu (lk 13),

2) perioodil 11.03.2016 – 01.11.2017 on täidetud Eesti klientide poolt sellest e-poest

tehtud tellimusi kogusummas 6 495 eurot (otsuse lk 14) ning

3) e-poe veebilehe üla- ja allservades on vaidlusaluse kaubamärgi kujutis, mida

kliendid tajusid kaubamärgina (lk 13).

Nende faktiliste asjaolude tuvastamise õigsust hageja käesolevas hagimenetluses

vaidlustanud pole. Hageja on võtnud omaks, et Eesti tellimuste koguarv vaadeldaval

perioodil oli 71 (hagiavalduse p 2.14), et nende kogumaksumus oli 6 646 eurot (p

2.15) ning et veebipoel oli Eestis 2015.a individuaalseid külastusi 358 ning 2020.a 423

(p 2.17).

8. Sisuline vaidlus käib käesolevas tsiviilasjas selle üle, kas TOAK on jätnud kaubamärgi

tegeliku kasutamise tuvastamisel mingisuguste faktiliste asjaoludega arvestamata,

kuigi oleks Euroopa Liidu õiguse kohaldamise praktikast tulenevalt seda pidanud

tegema. Teisisõnu, hageja heidab TOAK-le ette faktiliste asjaolude arvestamata

jätmist, mitte asjaolude tuvastamise õigsust. Kohus leiab, et TOAK ei ole selliselt

eksinud. Kohus nõustub TOAK-i otsuse põhjendustega.

9. Hageja on loetlenud kriteeriume, mida EUIPO ja Euroopa Liidu kohtute praktikas on

Euroopa kaubamärkide kasutamise piisavuse hindamisel tähendust omavaks peetud.

Ühegi hageja poolt viidatud lahendi kaudu ei ole aga käesolevas asjas võimalik teha

ühest järeldust kaubamärgi kasutamise ebapiisavuse kohta. Hinnang tuleb anda iga

konkreetse vaidluse asjaolude alusel. Muuhulgas tuleb arvestada, et Euroopa

kaubamärk kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil, vaidlusalune kostja kaubamärk

aga ainult Eestis. Kaubamärgi kasutamise ulatust kirjeldavate absoluutsete

parameetrite (näiteks müüdud kaubaartiklite kogus, rahaline väärtus, territoorium, kus

müügitehingud on toimunud) kohta tehtud järeldusi Euroopa kaubamärkide kohta

tehtud lahendites ei saa seega Eesti kaubamärkide üle peetavates vaidlustes

mugandusteta kohaldada. Hageja püüab eksitavalt väita, justkui oleks kaubamärgi

tegeliku kasutamise mõõtmiseks olemas selge valem, millest käesolevas asjas järeldub

hagi põhjendatus. Kohtu arvates sellist õiguslikku olukorda tegelikkuses ei esine.

10. Hageja on eksitavalt väitnud, justkui eeldaks tegelikule kasutamisele tuginemine

„suurte jõupingutuste“ tõendamist turuosa saavutamiseks või selle säilitamiseks

(16.01.2024 avalduse p 5.5.2, dtl 449). Kostja on õigesti selgitanud, et siin on tegemist

kontekstist väljarebitult esitatud inglisekeelse tekstilõigu ebaõige tõlkega (kostja

31.01.2024 avalduse p 19, dtl 19). Kohtupraktikale tuginevad EUIPO juhised, millele

hageja on viidanud, selgitavad kasutamise tõendamiskoormise madalat taset, mitte ei

defineeri latti kõrgele, nagu hageja põhjendustest võiks järeldada.

11. Hageja on esitanud endale sobiva valiku Euroopa kaubamärkide kasutamise vaidluste

lahenditest, kuid pole ühelgi juhul näidanud ära seda, kuidas saaks konkreetses

lahendis esitatud põhjendust kohaldada käesoleva vaidluse faktilistele asjaoludele

hageja põhjenduste toetamiseks.

12. Hageja poolt viidatud asjas T-334/01 tühistas Esimese Astme Kohus (nüüdse

nimetusega EL Üldkohus) varasema lahendi, milles kaubamärgi kasutamise

absoluutsed näitajad loeti ebapiisavaks kasuta kasutaja majanduslikule võimsusele

tuginedes. Mitte vastupidi. Hageja pole selgitanud, kuidas saab selle lahendi

põhjenduste alusel järeldada, et kostja kaubamärgi kasutamise faktilised asjaolud on

ebapiisavad. Lihtsakoelist lahendusvalemit lahendis loomulikult pole.

13. Vaidlusaluse kauba käsitlemine laiatarbekaubana hageja poolt viidatud asjas T-250/13

(16.01.2024 avalduse p 5.3.3) ei olnud ainus põhjus, miks selles asjas ei loetud

tegelikku kasutamist tõendatuks. Muuhulgas oli probleemiks tõendatud käibe vähene

summa 800 eurot ja ebaselgus tehingute toimumise aja osas (otsuse p 51 ja 59).

Hageja poolt viidatud asjas T-203/02 nõustus Esimese Astme Kohus samas vaidluses

varem tehtud lahendiga, milles Euroopa kaubamärgi kasutamine loeti piisavaks

olukorras, kus tõendatud oli 293 ühiku puuviljamahla müük kogumaksumuses 4800

eurot ühele kliendile.

14. Kohus on seisukohal, et kostja kontserni majanduslik võimsus (hagiavalduse p 2.22) ei

muuda vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist ebapiisavaks, arvestades selle kasutamise

faktilisi asjaolusid (p 7 eespool). Vaidlusvälised asjaolud tegeliku kasutamise kohta on

piisavad ja selle hinnangu andmise eeldusena ei olnud kostjal käesoleval juhul vaja

tõendada täiendavate pingutuste tegemist turuosa suurendamiseks eestikeelse

veebilehe, Eestis tehtava reklaami või kauba kättetoimetamishinna alandamise katsete

kohta (hageja 16.01.2024 avalduse p 5.2 ja 5.6).

15. Vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise tegelikkust ei mõjuta see, et kaubamärki on

kasutatud veebilehe intl.target.com, mitte target.com kaudu (hageja 16.01.2024 p

5.1.7). Samuti see, et kostja kasutas Eesti klientide tellimuste vahendamiseks

kaubanduspartnerit (sama avalduse p 5.2.6 ja 5.2 7).

16. Periood, mille osas käesolevas asjas hageja kaubamärgi kasutamist kontrollitakse, on

10.02.2016-09.02.2021 (vt p 6 eespool). Hiljem tehtud veebiotsingu tulemused (hageja

16.01.2024 avalduse p 5.6.3) asja õige lahendamise seiskohalt tähendust ei oma.

17. Kuna hagi jääb rahuldamata, määrab kohus kõik menetluskulud hageja kanda (TsMS §

162 lg 1).

18. 05.02.2024 ja 22.03.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub kostja

mõista hagejalt välja hüvitise õigusabikulude eest summas 13 160 eurot

(käibemaksuta. Dtl 471 ja 579). Kostja on kinnitanud kulude vajalikkust ning seda, et

kuludes ei sisaldu käibemaksu (dtl 471). Üksikasjalik nimekiri õigusabi toimingute

kohta on kohtule esitatud eelnimetatud avaldustes. TOAK menetluse õigusabikulu on

6087,5 eurot, mis moodustub esindaja 23,25 tunni tööst tunnitasumääraga 200 eurot ja

6,25 tunni tööst tunnitasumääraga 230 eurot. Kohtumenetluses oli esindaja töö maht

30,75 tundi tunnitasumääraga 230 eurot. Hageja pole kostja menetluskuludele

vastuväiteid esitanud.

Hageja esindaja töö maht TOAK menetluses oli 24,5 tundi ja kohtumenetluses 30,5

tundi (21.03.2024 avalduse p 37, dtl 520). Hageja esindaja tunnitasumäär oli madalam,

kuid hageja pole vaielnud vastu kostja esindaja tasumäärale ja kohtu hinnangul see

polnudki põhjendamatult suur.

TOAK menetlus oli kohustuslik kohtueelne menetlus (KaMS § 53 lg 1 p 4) ja lg 4) ja

selle kulud kuuluvad hüvitamisele TsMS § 144 p 4 järgi. Õigusabikulud

kohtumenetluses kuuluvad hüvitamisele TsMS § 144 p 1 järgi.

Kohus loeb kostja menetluskulud põhjendatuks ja vajalikuks ning mõistab nende

hüvitamiseks hagejalt kostja kasuks välja 13 160 eurot

19. Kostja taotluse alusel (dtl 471) ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus

lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ants Mailend

kohtunik