1-10-16356/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2011, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-10-16356 (10230118660)

Kohtukoosseis

Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Sten Lind

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 20. aprilli 2011 otsus S.N

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav S.N

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava S.N apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 20.aprilli 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati S.N süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 12 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kahtlustatavana kinnipidamise aeg: 04.10.2010 - 05.10.2010, 23.10.2010-25.10.2010, 14.11.2010- 15.11.2010, 17.12.2010-18.12.2010 ja 24.12-25.12.2010, so 11 päeva karistusaja hulka ning lõplikuks karistuseks loeti 7 kuud ja 19 päeva vangistust. Vangistuse kandmise aja alguseks määras kohus 01. märts 2011. Kohtuotsusega mõisteti S.N-ilt tsiviilhagi katteks välja Stockmann AS-i kasuks 1.32 eurot ja Prisma Peremarket AS-i kasuks 132.81 eurot ning menetluskuludena riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja kaitsjatasu menetluses osutatud õigusabi eest 115.04 eurot.

2. S.N-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema, olles 11.01.2006 Harju Maakohtu poolt karistatud varguse toimepanemise eest, uuesti 03.10.2010 a kella 14.35 ajal viibides Tallinnas, Mustakivi tee 13 asuvas ja Sportland Eesti AS-le kuuluvas kaupluses Sportland, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist jope „Adidas“ maksumusega 2799 krooni, 2(4) peitis jope endal seljas olnud jope alla ning möödus kassade rivist kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud turvatöötajate poolt; samuti tema, olles 11.01.2006 Harju Maakohtu poolt karistatud varguse toimepanemise eest, uuesti 04.10.2010 a kella 18.46 ajal viibides Tallinnas, Liivalaia 53 asuvas ja Stockmann AS-le kuuluvas kaupluses Stockmann, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist jaki maksumusega 1399 krooni, eemaldas ja lõhkus turvaelemendi ning peitis jaki selja peale oma jope alla, väljus müügisaalist kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kinni turvatöötaja poolt; samuti tema, olles isikuks, kes on ühe aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, so 03.10.2010 ja 04.10.2010, uuesti 21.10.2010 kella 20.30 ajal Tallinnas, Endla 45 asuvas ja Prisma Peremarket AS-le kuuluvas kaupluses Kristiine Prisma, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis ära müügisaalist treeningjalatsid „Adidas“ maksumusega 899 krooni, pani jalatsid endale jalga ning eelnevalt jalas olnud vanad jalanõud pani karpi uute asemele ning möödus kassade rivist kauba eest tasumata; samuti tema, olles isikuks, kes on ühe aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, so 03.10.2010, 04.10.2010 ja 21.10.2010, uuesti 23.10.2010 kella 15.45 paiku Tallinnas, Endla 45 asuvas ja Prisma Peremarket AS-le kuuluvas kaupluses Kristiine Prisma, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist treeningjalatsid „Adidas“ maksumusega 899 krooni, pani jalatsid endale jalga ning eelnevalt jalas olnud vanad jalanõud pani karpi uute asemele, möödus kassade rivist kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kinni turvatöötajate poolt; samuti tema, olles isikuks, kes on ühe aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, so 03.10.2010, 04.10.2010, 21.10.2010 ja 23.10.2010, uuesti 14.11.2010 kella 12.42 ajal Tallinnas, Tammsaare tee 116 asuvas ja Prisma Peremarket AS-le kuuluvas kaupluses Mustamäe Prisma, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalis treeningjalatsid „Adidas“ maksumusega 799 krooni, eemaldas ja lõhkus turvaelemendid, peitis jalanõud endale põue, möödus kassade rivist kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kinni turvatöötaja poolt; samuti tema, isikuna, kes on aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, 17.12.2010 kella

18.20 paiku Tallinna linnas Gonsiori tn 2 asuvas Tallinna Kaubamaja №ortemaailmas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eemärgil tahtis ära võtta jopet väärtusega 999 krooni ja pusa väärtusega 593 krooni, kuid kuritegu jäi tal lõpule viimata tema enda tahtest sõltumata seoses turvatöötaja sekkumisega ning samuti tema, isikuna, kes on aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, 24.12.2010 kella

20.23 paiku Tallinna linnas Tartu mnt asuvas Sikupilli keskuse AS Prisma Peremarket kauplusest võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil tahtis võtta ära CD plaati Playstation 3 mänguga väärtusega 979 krooni, kuid kuritegu jäi tal lõpule viimata tema enda tahtest sõltumata seoses turvatöötaja sekkumisega. Seega S.N, olles isikuks, kes on viimase aasta jooksul pannud toime vähemalt kaks vargust, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistust, paludes jätta talle mõistetud reaalse vangistuse tingimuslikult kohaldamata. Põhjendab oma taotlust sellega, et tal puudub töökoht ja narkomaanina on valmis tegema üldkasulikku tööd või minema ravile. Et tal puuduvad rahalised vahendid, palub jätta menetluskulud riigi kanda. 3(4)

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning süüdistatava apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

4.1 Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb.

4.2 Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning S.N ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Enda ülekuulamist ta ei soovinud (I kd tl 161-162). Seega oli esimese astme kohtus tagatud süüdistatava õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.

4.3 Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. S.N süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, varalise kahju ja karistust raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest kaalutlustest.

4.5 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks S.N-ile mõistetavaks karistuseks saab olla üksnes reaalne vangistus. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava taotlusega talle mõistetud karistuse kergendamiseks, st vangistuse tingimisi kohaldamata jätmiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist väita, et apellandi puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 73 või KarS § 74 kohaldamise eelduseks. Apellant pani varguseid toime järjepidevalt, s.o. 03.10.2010, 04.10.2010, 21.10.2010 ja 23.10.2010, ning jätkas varguste toimepanemist ka ajal, mil tema suhtes oli kriminaalasi 09.12.2010 juba kohtusse saadetud ning ta oli saanud kätte kutse kohtuistungile 22.12. 2010, mis on kohtule tunnistuseks sellest , et S.N ei ole teinud endale mingeid järeldusi talle varem mõistetud karistustest, s.o. rahatrahvidest, ei ole neid tasunud ega ka uue karistuse hirmus asunud elama seaduskuulekat elu, jätkates varastamist endale elatusvahendite saamiseks. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et S.N on sobiv isik talle mõistetud karistusest tingimisi vabastamiseks, sest kriminaalhoolduse läbimise ebaõnnestumisrisk on tema puhul väga kõrge. Ka ei ole vangistusest tingimisi vabastamine piisav mõjutamaks apellanti hoiduma kuritegude toimepanemisest. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes.

4.6. Kohtukolleegium leiab, taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale makstud kulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et 4(4) süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel KrMS sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 417 lg 2 kohaselt peab süüdimõistetu tasuma rahalise karistuse täies ulatuses kohtu arvelduskontole kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul. Apellandi väide, et temal rahalised vahendid puuduvad, ei ole aluseks menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et töövõimelisel S.N ei käi menetluskulude hüvitamine üle jõu ning puudub alus jätta kulud tervikuna või osaliselt riigi kanda. Apellant on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. 5. Kohtukolleegium selgitab, et KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa.

6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et S.N-ile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2 läbi vaatamata.

Urmas Reinola Ivi Kesküla Sten Lind