3-22-1642/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-1642

Otsuse kuupäev

10. mai 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

Xi ja Yi kaebus Kastre vallalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I X, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Kaebaja II Y, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustaja Kastre vald, volitatud esindaja Karmen Vetemäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xi kaebus osaliselt.

2. Tunnistada Kastre valla tegevus Xile mõistliku aja jooksul sobiliku lasteaiakoha ning

tugiisikuteenuse reaalse osutamise tagamata jätmisel õigusvastaseks. Lugeda sellega Xile

mittevaraline kahju hüvitatuks. Xi varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

3. Jätta Yi kaebus rahuldamata.

4. Mõista Kastre vallalt Xi kasuks välja kantud menetluskulud 1752 eurot 57 senti,

ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebajate nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. juunil 2024

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-1642

1. Xi (kaebaja I) ja Yi (kaebaja II) esindaja esitas 2. augustil 2022 Tartu Halduskohtule hiljem

täpsustatud kaebuse, milles kaebajad paluvad Kastre vallalt välja mõista hüvitise neile

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest. Kaebuse kohaselt on Kastre vald rikkunud

kaebajate õigusi sellega, et Xile ei olnud õppeaastal 2021/2022 tagatud lasteaiakohta valla

koolieelse lasteasutuse tavarühmas. X suunati lasteaias temale mittesobivasse tasandusrühma

ning tavarühmas võimaldati lapsele koht alles 20. aprillil 2022. Samuti ei taganud vald pikka

aega lapsele tugiisikut, kuigi Kastre Vallavalitsuse 2. septembri 2021. a korraldusega nr 416

oli lapsele määratud tugiisikuteenus lapse elukohas ja haridusasutuses kuni 176 tundi kuus

alates 6. septembrist 2021 kuni 31. detsembrini 2022. Tugiisikuteenus sai kättesaadavaks

alates 1. septembrist 2022.

2. Tartu Halduskohus võttis 1. septembri 2022. a määrusega kaebajate hüvitamiskaebuse

menetlusse, märkides, et pärast kaebuse täpsustamist on asjas esitatavateks nõueteks

mittevaralise kahju hüvitamise nõue, milles palutakse Xi kasuks välja mõista hüvitis kohtu

äranägemisel (tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest) ning varalise kahju

hüvitamise nõue kogusummas 2654 eurot. Varaline kahju seisneb Yi saamata jäänud tulus

(2366 eurot) ja kaebajate poolt haldusmenetluses kantud õigusabikuludes (288 eurot).

3. Vastustaja esitas 30. septembril 2022 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus otsustas 20. novembri 2023. a määrusega vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja

neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebajad põhjendavad kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

5.1. Kaebajad paluvad mõista kaebaja I kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu

äranägemisel tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest. Kaebaja II tööle asumine on

viibinud lasteaiakoha ja tugiisiku puudumise tõttu, millest tulenevalt on tekkinud varaline

kahju saamata jäänud tulu näol (2366 eurot). Kuigi kaebaja I sai 20. aprillist 2022 lasteaias

koha, käis kaebaja II temaga lasteaias tugiisikuteenuse puudumise tõttu. Lisaks on kaebajatele

I ja II tekkinud varaline kahju seoses kahjunõude esitamisega haldusmenetluses

(õigusabikulud 288 eurot).

5.2. Kaebajad kolisid 2021. aastal Kastre valda. Kaebaja II pöördus esimest korda kaebajale I

lasteaiakoha ja tugiisikuteenuse saamiseks haldusorgani poole 18. veebruaril 2021. Kaebaja II

esitas 12. märtsil 2021 haridusteenuste haldamise süsteemis ARNO taotluse kaebajale I

Kastre vallas lasteaia koha saamiseks 2021/2022 õppeaastaks. Pärast tavarühmas koha saamist

viidi kaebaja I üle tasandusrühma, mis talle ei sobinud. Tasandusrühmas valitsenud olukord

tekitas lapsele probleeme. Kaebaja II esitas vallale 4. septembril 2021 ja 18. oktoobril 2021

kirjaliku avalduse viia kaebaja I tagasi Sillaotsa Kool-Lasteaia tasandusrühmast tavarühma,

nii nagu kaebaja oli algselt taotlenud ja lapsele oli koht kinnitatud. Sama avaldusega keeldus

kaebaja nõusoleku andmisest selleks, et laps käib erirühmas. Lapsele on vajalik eakohase

arenguga laste kollektiiv ja tavarühmas saaks laps teisi järgides ja matkides paremini areneda.

Kaebaja II esitas vallale ka epikriisi lapse ravisoovitustega. 2021. a sügisest alustas Kastre

vald ja Sillaotsa Kool tõrjuvat suhtumist kaebaja II pöördumistele, mille eesmärgiks oli lapse

huvide tagamine ja talle tavarühma koha saamine (sobitusrühm lasteaias puudus). Kaebaja I

käis kuni uue koha saamiseni emaga üksnes väljaspool kohalikku omavalitsust

rehabilitatsiooniteenustel ja see oli ainukeseks abiks lapse toetamisel ja arendamisel. Samas

3-22-1642

vajas kaebaja I koolieelset haridust ja sotsialiseerumist samaealiste lastega, kuid seda kohalik

omavalitsus lapsele tema huve ja arengut mittepärssival viisil kuni aprillini 2022 ei

võimaldanud. Sobiv lasteaiakoht saadi pärast seda, kui kaebajad pöördusid kohtusse

(haldusasi nr 3-22-521). Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 6 lg-s 6 viidatud

lapsevanema nõusolek lapse tasandusrühmas käimiseks puudus.

5.3. Vallal lasus KELS § 10 lg 1 järgi kohustus tagada teeninduspiirkonnas kaebajale I

lasteaiakoht tavarühmas ja see pidi avalduma mitte ainult tavarühmas koha kinnitamisega,

vaid ka reaalses võimaluses käia lasteaias. Haridus- ja Teadusministeeriumi koolivälise

nõustamismeeskonna (Rajaleidja) soovituste kohaselt vajab kaebaja I õppe- ja

kasvatustegevuse rakendamist sobitusrühmas kuni koolikohustuse täitmise kohustuse

tekkimiseni ning kuni sobitusrühmas koha saamiseni tuleks tal jätkata tavarühmas koos

tugiisikuga. Hiljemalt 2021. a novembris möödus mõistlik aeg lapsele tema huve esikohale

seadva lasteaiakoha andmiseks. Dokumentide ja valla väidete võrdlusest selgub, et kuigi

rühmas oli 5 vaba kohta, siis kaebajale I seda ei määratud ning seeläbi diskrimineeriti teda,

sest järjekorras oli kaebaja I esimesel kohal. Vastustaja põhjendused kohtade täitmata jätmise

kohta on otsitud ega kinnita vastustaja tegevuse õiguspärasust. Kastre valla tegevus (ema

survestamine suunamaks last tema arengule sobimatusse rühma) ja tegevusetus (lapsele

tavarühma või sobitusrühma koha andmata jätmine) asjakohasel ajavahemikul oli

õigusvastane. Kaebaja I on valla tegevusetuse tõttu ilma jäänud talle arenguks vajalikust

alusharidusest ja lasteaias käimisega kaasuvast sotsiaalsest arengust omaealistega. Võnnu

lasteaiakoha kasutamine oleks perele tähendanud transpordi korraldamisel olulisi raskusi ja

kulusid, mistõttu ei olnud see kaebajatele sobilik. Arvestada tuleb lasteaiakoha kaugust pere

elukohast (Haaslava lasteaed ca 1 km, Võnnu lasteaed ca 20 km kaugusel).

5.4. Kaebaja I esitas 23. augustil 2021 taotluse lapsele tugiisikuteenuse saamiseks. Kastre

valla 2. septembri 2021. a korraldusega nr 416 määrati kaebajale I tugiisikuteenus lapse

elukohas ja haridusasutuses kuni 176 tundi kuus alates 6. septembrist 2021 kuni 31.

detsembrini 2022. Seda haldusakti vastustaja nõuetekohaselt ei täitnud. Tugiisikuteenus sai

kaebajale I kättesaadavaks alates 1. septembrist 2022, mil vald sõlmis kaebajatele sobiva

tugiisikuga tähtajalise töölepingu (kuni 31. detsember 2022). Kohalikul omavalitsusel on

kohustus korraldada inimesele selline sotsiaalteenus, mida ta vajab, seejuures tuleb kohalikul

omavalitsusel tagada, et inimene saab sotsiaalteenust siis, kui ta seda vajab.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) annab tugiisikuteenuse saajale võimaluse osaleda

tugiisikuteenuse valimise protsessis, kuid see ei tähenda, et tugiisiku leidmise ülesanne lasuks

tugiisikuteenuse saajal või tema perel. Sobiv tugiisik tuleb leida valla- või linnavalitsusel.

Seda kohustust vald nõuetekohaselt ei täitnud. Eeltoodule on tähelepanu juhtinud ka

õiguskantsler. Kastre vald ei hoidnud tugiisiku leidmiseks töökuulutusi järjepidevalt

aktiivsena, mistõttu oli tugiisiku leidmine raskendatud. Tugiisiku tagamata jätmist ei saa

õigustada eelarveliste vahendite vähesusega. Kaebaja hinnangul oli ka tugiisiku leidmiseks

mõistlik aeg 2 kuud ning see möödus 2021. a novembri alguses. Alates sellest hetkest ei ole

laps saanud vajalikku tugiisikuteenust ning sellega on kaebajale tekitatud kahju. Kastre valla

suhtumine kahjustatud isikusse ei ole pärast eelkirjeldatud rikkumist muutunud.

5.5. Õiguskantsler teavitas 23. detsembri 2021. a seisukohas Kastre valda, et tema hinnangul

ei ole vald täitnud seadusest tulenevat kohustust tagada kaebajale I lasteaiakoht kas

sobitusrühmas või tavarühmas, kus ta saab olla koos tugiisikuga. Samuti ei olnud vald täitnud

otsust, millega on kaebajale I määratud tugiisikuteenus. Vastustaja teavitas veebruaris 2022

õiguskantslerit, et üheski teeninduspiirkonna lasteaia rühmas ei ole vabanenud kohta, kus laps

saaks käia koos tugiisikuga. Samuti ei ole senine tegevus sobiva tugiisiku leidmiseks tulemust

toonud.

5.6. Hoolimata kohtule kohustamiskaebuse esitamisest asjas nr 3-22-521 ja selles esitatud

nõude osalisest täitmisest, on kaebajatel I ja II tekkinud kahju. Vastustaja on kaebajale I

3-22-1642

tekitanud mittevaralist kahju, mis seisneb selles, et ta ei ole saanud juurdepääsu alusharidusele

kuni 19. aprillini 2022 ja tugiisikuteenusele kuni 2022. a septembrini ning seeläbi on vald

lapse emotsionaalset, sotsiaalset ja kognitiivset arengut pidurdanud. Kaebaja I on valla

tegevusetuse tõttu ilma jäänud talle arenguks vajalikust alusharidusest ja lasteaias käimisega

kaasuvast sotsiaalsest arengust omaealistega. Kaebaja I jäi 2021/2022 õppeaastal sisuliselt 9

kuud alusharidusest ilma. Psühholoog on selgitanud, et lasteaiakoha puudumine ja lapse

kõrvale jätmine õppetegevusest 9 kuud on lapse arengut pidurdanud ja edasise

arendustegevuse järjepidevuse katkestamine on negatiivse mõjuga lapse arengu dünaamikale.

Lapsel tuleb tekkinud puudujääkide kõrvaldamiseks (teistele järgi jõudmiseks) teha tööd,

mida ta ei peaks tegema, kui vald oleks olnud vastutustundlik oma kohustuste täitmisel.

Samuti ei taganud vald pikka aega lapsele tugiisikut. Vastustaja on seeläbi kaebajale I

tekitanud mittevaralist kahju, mis tuleneb tema alandamisest ning tervise kahjustamisest,

samuti on viiteid diskrimineerivale käitumisele.

5.7. Väited, et vald ei tea, miks kaebaja I ei ole lasteaiakohta kasutanud, on väärad ja last ning

tema vanemaid halvustavad. Kaebaja I on lasteaiakohta kasutanud kõikidel päevadel, mil ta

on olnud terve. Kaebaja II teavitas lasteaeda lapse haigestumisest. Juulis 2022 oli pealegi

Haaslavas lasteaed suletud. Valla väited lasteaiakoha vähese kasutamise kohta on ka

asjakohatud, sest kahju tekkimise aeg on seotud lasteaiakoha andmise hetkega ehk 20. aprill

2022, vastustaja vastuväited puudutavad aga sellele järgnevat ajavahemikku ja pole seetõttu

asja lahendamist mõjutavad.

5.8. Kaebaja II on soovinud igakülgselt teha vallaga koostööd nii lasteaiakohta kui ka

tugiisikuteenust puudutavates küsimuses, kuid senine valla tegevus on olnud tagasihoidlik

ning kaebajate õigusi mittejärgiv. Kaebaja II on taganud kaebajale I kõikvõimaliku abi ja

võimalused arenguks. Valla tegevus on olnud kaebajate suhtes ebakohane. Valla etteheide

suhtlemisviisi (kirjalikult) kohta on kohatu olukorras, kus vald lasteaiakohta ning tugiisikut

nõutaval viisil ei taganud, mistõttu oli raskendatud ka kaebajal II tööle asumine. Valdavalt

kirjaliku suhtlusviisi kasutamine ei ole seetõttu kaebajatele ette heidetav.

5.9. Asjakohatu on vastustaja viide hooldajatoetuse maksmisele, tegemist ei ole kahjunõude

lahendamisel relevantse asjaoluga. Seda toetust on kasutatud sihtotstarbeliselt ning selle võrra

ei ole alust kahjuhüvitist vähendada. Samuti ei oma kaebajale II määratud ja makstud

töövõimetoetus asja lahendamisel tähtsust. Töövõimetoetust makstakse sissetuleku

tagamiseks isikule, kelle töövõime on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud. Kaebajal

II oli Kastre valda kolimisel tööpakkumine, mida ta ei saanud vastu võtta, sest valla tegevuse

tõttu ei olnud asjakohasel ajavahemikul kaebajale I sobilikku lasteaiakohta ja tugiisikut

tagatud. Kaebaja II senist elukäiku ning töökogemust arvestades on põhjendamatu eeldada, et

kaebaja II poleks võimaluse korral tööle asunud. Saamata jäänud tulu nõue on seetõttu

põhjendatud.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

6.1. Vastustaja on 2021. aasta septembrist kuni 31. augustini 2022 järjepidevalt tegelenud

kaebajale I lasteaiakoha ja tugiisikuteenuse osutamise tagamisega. Kaebaja II suhtles alates

oktoobrist 2021 vallaametnikega peaasjalikult kirjalikult või telefoni teel isikulikult või

advokaadi vahendusel ning koostöö valla ja tema vahel on olnud raskendatud.

6.2. Vastustaja möönab, et lasteaiakoha ja tugiisikuteenuse saamine viibis, kuid seda mitte

vastustaja tegevusetuse tõttu, vaid objektiivsetel asjaoludel. Ajal, mil kaebajale I ei olnud

võimalik tagada lasteaiakohta sobivas rühmas ja tugiisikut, viibis ta lapsevanema hoole all

ning lapsevanema kohustus on tegutseda lapse huvides. Esmane vastutus lapse õiguste ja

heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Kaebaja II oleks saanud olla

paindlikum ja avatum sobivate lasteaiakohtade (sobitus- või erirühm) otsimisel väljaspool

3-22-1642

Kastre valda või võtta vastu pakutud vaba lasteaiakoht sobitusrühma tingimustel Võnnu

lasteaias „Värvuke“.

6.3. Vastustaja on järjekindlalt tegutsenud kaebaja I sobiva lasteaiakoha leidmisega

munitsipaallasteaeda, korraldanud mitmeid kohtumisi, sh ümarlaudu ametnike, lapsevanema

ja Rajaleidja juhtumikorraldaja vahel. 9. detsembril 2021 toimunud ümarlaual selgitati

kaebajale II, et hetkel ei ole teeninduspiirkonnas vaba lasteaia kohta pakkuda, kuid väljaspool

seda asunud Võnnu Lasteaias Värvuke sobitusrühma kohta ei soovinud kaebajad vastu võtta.

Vastavalt ümarlaual kokkulepitule esitas kaebaja II 13. detsembril 2021 vallavalitsusele

nimekirja perele sobivatest lasteaedadest. Kaste vald võttis nende lasteaedadega ühendust,

kuid vabu kohti ei olnud pakkuda ning vastav teave esitati kaebajale II. Veebruaris ja märtsis

2022 toimusid uued nõupidamised lasteaiakoha tagamiseks. Vald andis 30. märtsil 2022

kaebajale II teada, et seoses rühmade komplekteerimisega on vabanenud lasteaiakoht alates

20. aprillist 2022 Sillaotsa Kool lasteaia Haaslava majas Tegutsejate rühmas. Sellest ajast

alates on elukohajärgses munitsipaallasteaias kaebajale I olnud koht tagatud. Kuna

lasteaiakoha saamise hetkel puudus lapsel tugiisik, siis võimaldati lapsevanemal viibida

lasteaias koos lapsega tutvumaks tingimustega. Eesmärgiks oli pakkuda kaebajale I võimalus

viibida eakaaslaste seas ja harjuda päevakavaga. Kaebaja I kasutas seda võimalust

ajavahemikul aprill kuni august 2022 kolmel korral. Vastustaja möönab, et lasteaiakoha

saamine viibis, aga kui lapsele võimaldati lasteaiakoht, siis lapsevanem seda võimalust

praktiliselt ei kasutanud. Arvestades asjaolu, et kaebajal I on diagnoositud arenguhäire, on

arusaadav, et lapsevanem ei soovinud kasutada juulis valverühma võimalust, sest olulised

muutused keskkonnas ja tegevuses ei tuleks lapse arengule kasuks. Vastustajale on siiski

raskesti mõistetav, miks ei kasutatud lasteaiakohta tavapärastes tingimustes kuni 18. maini

2022 ning siis, kui lapse lasteaiakoha kasutamist ei raskendanud täiendav haigestumine.

Alates 1. augustist 2022 toetab kaebajat I lasteaias õpetaja abi. Haridus- ja

Teadusministeerium on kinnitanud, et tavarühmas õpetaja abi kasutamine on mõistlik seni

kuni suudetakse tagada koht sobitusrühmas. Augustis 2022 kaebajad lasteaiakohta sisuliselt ei

kasutanud. Ka pärast augustit 2022 on kaebajale I määratud lasteaiakohta harva kasutatud.

6.4. Vastustaja on alates oktoobrist 2021 aktiivselt otsinud kaebajale I tugiisikut. Alates

sügisest 2021 kuni 18. augustini 2022 on kaebaja I kodus käinud proovipäeval (lapsega

kohtumise ja pere eluoluga tutvumise eesmärgil) viis erinevat kandidaati, kellest ühte kaebaja

I vanem ei eelistanud ning ülejäänud ei soovinud ise töösuhtesse asuda. Kastre Vallavalitsus

muutis mais 2022 tugiisiku tööotsingu kuulutuses kandideerimis- ja palgatingimusi.

Tööandjana pakkus vastustaja tööturul konkurentsivõimelist töötasu, kuna märgitud töötasu

oli proportsioonis töökoormuse ja ametikohale esitatud nõuetega. Töötasu on võrreldav

lasteaia õpetajale makstava tasuga. 1. septembril 2022 sõlmiti tööleping kaebaja leitud ja

soositud tugiisikuga. Seega on vastustaja aktiivselt osalenud tugiisiku otsimisel ega ole olnud

õigusvastaselt tegevusetu.

6.5. Kaebajad on esitanud asjaolusid osaliselt kontekstiväliselt ja lasteaia töö iseloomu ning

rühmade koosseisu muutumist piisavalt arvestamata. Aastaplaane tavapäraselt ei muudeta,

vaid neid täpsustatakse kuupõhiste tegevuskavadega. Septembris 2021 kokku pandud

aastaplaanist nähtuvalt oli Tegutsejate rühmas 3-4-aastaseid lapsi 23, kuid septembris-

oktoobris 2021 liikus Tegutsejate rühma mitu last 4-5-aastaste rühma vabadele kohtadele, mis

täitusid maksimaalsel määral. Sellest tulenevalt on tõene fakt, et 8. novembri 2021. a seisuga

oli Tegutsejate rühmast saanud 2-3-aastaste rühm, kus oli täidetud 19 ja vaba 5 kohta (kokku

24 kohta). Ajavahemikus 8. november 2021 kuni 20. aprill 2022 ei arvatud koosseisu mitte

ühtegi last ning kaebaja II sai järjekorras esimesena kohapakkumise. Vabu kohti ei täidetud

rühma koosseisus olevate laste erivajadustest ja rühma maksimaalse täituvuse piirist lähtuvalt.

Rühma koosseisus oli juba laps, kellele oli koolivälise nõustamismeeskonna otsusega antud

sobitusrühma soovitus, mida vanem soovis rakendada. Kuna lasteasutusel puudus

3-22-1642

sobitusrühm, jätkas kõnealune laps sobitusrühma tingimustel samas rühmas. KELS § 7 lg 3

järgi täidab üks erivajadusega laps kolm reaalkohta. Lisaks tuli arvestada, et rühmas oli veel

kaks haridusliku erivajadusega last, kelle vanemad ei olnud Rajaleidja poole pöördunud, aga

kes tol hetkel kaalusid selle tegemist. Seega vabad kohad ei olnud lasteasutusele teadaoleva

info põhjal täidetavad. Koha pakkumine kaebajale I sai võimalikuks ainult tänu asjaolule, et

alates 24. jaanuarist 2022 alustas sobitusrühma tingimuste tagamiseks tööd neljas

haridustöötaja (teine õpetaja abi) ning aprilliks 2022 ei olnud kahe teise lapse vanemad

endiselt Rajaleidja poole pöördunud. Kaebaja I rühmaga liitumise järel oli rühmas täidetud 24

reaalkohta (20 last, kellest kaks erivajaduse otsusega last). Seega ei ole vastustaja

diskrimineerivalt käitunud. Vastustaja peab vajalikuks veel märkida, et juunis 2022 saabus

Rajaleidja otsus ka kolmandale lapsele ning rühma maksimaalne kohtade arv sai ületatud (26

vs 24), mis ei ühti KELS § 7 lg 1¹ tingimustega.

6.6. Eesti Töötukassa on kaebajale II määranud osalise töövõime ajavahemikuks 14.

november 2021 kuni 28. veebruar 2022 ning puuduva töövõime ajavahemikuks 1. märts 2022

kuni 28. veebruar 2023 ning maksnud sellest tulenevalt kaebajale II töövõimetoetust vastavalt

267 ja 506 eurot kuus. Seega on alust arvata, et kaebaja tööle asumist raskendasid ka

tervislikud põhjused, mitte üksnes kaebaja väljatoodud asjaolud. Ka pärast lasteaiakoha

saamist ning tugiisiku tööle asumist ei ole kaebaja senini tööle asunud. Arvestada tuleb, et

tegemist polnud SHS § 23 lg 2 tähenduses last kasvatavale isikule tugiisikuteenuse

osutamisega, vaid lapsele tugiisikuteenuse osutamisega.

KOHTU SEISUKOHT

7. Vaidluse all on vastustaja tegevuse õiguspärasus seoses kaebajale I lasteaiakoha tagamisega

õppeaastal 2021/2022 ja tugiisikuteenuse tagamisega Kastre Vallavalitsuse 2. septembri 2021.

a korralduse nr 416 alusel. Viimati nimetatud korraldusega määrati kaebajale I tugiisikuteenus

alates 6. septembrist 2021 kuni 31. detsembrini 2022. Kaebaja I ja II on esitanud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebajad paluvad mõista kaebaja I kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise

eest. Varaline kahju seisneb omakorda kaebaja II saamata jäänud tulus (2366 eurot) ja

kaebajate I ja II haldusmenetluses kantud õigusabikuludes (288 eurot).

8. Vaidlus puudub selles, et alates 20. aprillist 2022 tagas vastustaja kaebajale I sobiva

lasteaiakoha ning alates 2022. a septembrikuust ka tugiisiku kuni 2022. a lõpuni. Kaebajate

kahjunõude aluseks on seega vastustaja tegevus/tegevusetus ajavahemikul september 2021

kuni august 2022 ning sellega väidetud kahju tekkimine. Hiljem toimunud muutused

vastavate teenuste tagamisel ning teenuste asjakohasus ei ole selle kohtuasja vaidluse esemeks

(vt ka 7. veebruari 2024. a määrus selles asjas). Seetõttu jätab kohus kaebaja ja vastustaja

seisukohad asjaolude kohta, sh lasteaiakoha kasutamise ja edasiste sündmuste kohta, mis on

toimunud pärast vaidlusalust ajavahemikku ehk pärast augustit 2022, tähelepanuta. Vaidluse

esemeks oleva ajavahemiku järgselt toimunut on võimalik kaebajatel vaidlustada vajadusel

eraldi. Kaebajad on seda võimalust ka kasutanud, vaidlustades haldusasjas nr 3-24-447

kaebajale I tugiisikuteenuse jätkamise ulatust puudutava haldusorgani otsuse. Seega ei oma

praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, kas ja mis ulatuses lasteaiakohta pärast eelnimetatud

ajavahemikku kasutati ja millises ulatuses ning kvaliteediga tugiisikuteenust kaebajale I

osutati ning kas ja mis ulatuses hilisemad sündmused kaebaja II tööle asumist mõjutasid.

9. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

3-22-1642

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või

toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). Nimetatud

lõigete alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RVastS § 9 lg 1 järgi

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladus rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue

kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati

avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9

lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju;

esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik

vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole

täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

10. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 6 lg 1 kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamiseks

ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Ennetamine hõlmab last ohustavate

olukordade ja sündmuste võimalikult varast märkamist ja neile reageerimist, sealhulgas lapse

arengu- ja käitumisprobleemide, kasvukeskkonnas esinevate probleemide ja väärkohtlemise

tuvastamist ning lapse heaolu ja arengut soodustavate kaitsetegurite suurendamist. LasteKS §

6 lg 2 näeb ette riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutustele kohustuse vastavalt

võimalustele arendama välja meetmed lapse abivajaduse ennetamiseks ning olemasolevate

probleemide vähendamiseks. Meetmed peavad lähtuma lapse vajadustest, toetama lapse ja

teda kasvatavate isikute suhteid ja sotsiaalset toimetulekut ning olema kättesaadavad,

õigeaegsed, tulemuslikud ja pikaajalise positiivse mõjuga.

11. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on sotsiaalteenuste osutamise ja

muu sotsiaalabi andmise korraldamine vallas või linnas kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne.

SHS § 5 lg-st 1 tuleneb, et isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu

sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne

kohaliku omavalitsuse üksus. Tugiisikuteenus on üks kohaliku omavalitsuse poolt osutatav

sotsiaalteenus, mille eesmärgiks on iseseisva toimetuleku toetamine olukordades, kus isik

vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma

kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi, mis seisneb

juhendamises, motiveerimises ning isiku suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime

arendamises (SHS § 23 lg 1). Üldisest täiskasvanule ja lapsele määratavast tugiisikuteenusest

eristatakse last kasvatavale isikule tugiteenuse osutamist, mille eesmärgiks on täiendavalt

lapse hooldamise ning turvalise ja toetava kasvukeskkonna tagamine (SHS § 23 lg 2). Lapsele

tugiisikuteenuse osutamise eesmärk omakorda on koostöös last kasvatava isikuga lapse

arengu toetamine, sealhulgas vajaduse korral puudega lapse puhul hooldustoimingute

sooritamine. Tugiisik abistab last arendavates tegevustes, juhendab ja motiveerib igapäevaelus

toime tulema, abistab suhtlemisel perekonnaliikmetega või väljaspool kodu (SHS § 23 lg 3).

Kohaliku omavalitsuse üksus koostab koostöös teenust saava isiku ja teenuseosutajaga

teenuse osutamise haldusakti või halduslepingu, määrates selles kindlaks kõrvalabi vajadusest

tulenevad toimingud (SHS § 24 lg 3). Seega saab eristada tugiisikuteenuse määramise,

teenuse osutamiseks lepingu sõlmimise ning teenuse reaalse osutamise etappe.

12. Kohtule esitatud materjalide kohaselt on kaebajal I diagnoositud täpsustamata pervasiivne

arenguhäire ja segatüüpi spetsiifilised arenguhäired ning eeldatava füsioloogilise arengujärgu

3-22-1642

saabumise hilistumine ning talle on määratud raske puude raskusastmele vastav keele- ja

kõnefunktsiooni kõrvalkalle. Kaebajal I on aktiivse ja passiivse kõne- ja keelarengu

mahajäämus eakohasest arengust, tema õpi- ja suhtlemisvõimekus on vähe arenenud ning

sellest lähtuvalt on tal erivajadused. Vajalik on tugiisiku abi ja jälgimine igapäevastes

toimingutes. Lapse arengu toetamiseks on soovitav lasteaia tavarühm ning tugiisiku abi

tavarühmas osalemisel. Koolivälise nõustamismeeskonna hinnangul on vajalik õppe- ja

kasvatustegevuse rakendamine lasteaia sobitusrühmas või tavarühmas koos tugiisikuga, lisaks

kõne ja kognitiivsete oskuste arendamiseks tugispetsialistide teenuse saamine (dtl-d 36-37).

13. Vaidlust ei ole selles, et Kastre Vallavalitsus määras 2. septembri 2021. a korraldusega nr

416 (dtl 27) kaebajale I tugiisikuteenuse lapse elukohas ja haridusasutuses kuni 176 tundi

kuus ajavahemikuks 6. september 2021 kuni 31. detsembrini 2022. Tugiisikuteenust sai

kaebaja I reaalselt aga alates septembrist 2022, sest vald ei leidnud teenuseosutajat ega

sõlminud teenuse osutamiseks lepingut varem. Kohus nõustub kohtule edastatud

õiguskantsleri kirjas esitatud selgitusega, et kuigi tugiisikuteenuse saajal ja tema perel on SHS

§ 24 lg-st 2 tulenevalt võimalik osaleda tugiisikuteenuse osutaja valimise protsessis, ei lasu

tugiisikuteenuse osutaja leidmise ja vajalike lepingute sõlmimise kohustus mitte

tugiisikuteenuse saajal, vaid teenuse tagamise kohustust omaval kohalikul omavalitsusel.

Sellele viitab ka SKS seletuskirjas märgitu, et SHS § 24 lg 2 eesmärgiks on tagada teenuse

saaja ja teenuse osutaja omavaheline sobivus ja koostöö, mistõttu alles konkreetse tugiisikuga

kohtumise järel saavad kujuneda kokkulepped teenuse osutamise tingimuste kohta.

Nimetatust ei saa aga järeldada, et teenuse osutaja valik ja tingimuste kokkuleppimise

kohustus lasub peaasjalikult teenuse saaja ja tema perekonna õlul.

14. Põhjendatud ei ole tähelepanuta jätta asjaolu, et vastustaja ei olnud täielikult tegevusetu,

sest pärast tugiisikuteenuse määramist tegi vald toiminguid teenuseosutaja leidmiseks

(erinevad konkursid, potentsiaalsete tegevuseosutajate kohtumiste korraldamine kaebajaga I ja

kaebajaga II). Teisalt ei saa tugiisiku leidmiseni kulunud aega pidada mõistlikuks, sest

teenuse saajale ei osutatud tugiisikuteenust sisuliselt aasta aega ning oluline on võtta arvesse,

et isegi pärast õiguskantsleri pöördumist 23. detsembril 2021, milles juhiti valla tähelepanu

tugiisikuteenuse reaalse osutamise vajadusele ning kohaliku omavalitsuse rollile ka tugiisiku

valimisel ja lepingu sõlmimisel, ei jõutud teenuse reaalse osutamiseni enne septembrit 2022.

Kohtu hinnangul oli valla tegevus tugiisiku valimisel ja teenuse reaalse osutamisele jõudmisel

vähese tulemuslikkusega ja ebakohane. Samuti ei saa tugiisikuteenuse määramist ja osutamist

üksteisest eraldada nii, et tugiisikuteenuse määramisega on kohalik omavalitsus igal juhul

SHS tuleneva sotsiaalteenuse kohustuse täitnud. Tugiisikuteenuse määramisel puudub mõte,

kui isik reaalselt tugiisikuteenust ei saa.

15. Kohtule esitatud materjal kinnitab, et vastustaja tegi ka pärast 1. jaanuari 2022 erinevaid

toiminguid tugiisiku leidmiseks, kuid see ei olnud kohtu hinnangul piisav, sest sobiva

tugiisiku leidmiseni ja teenuse osutamiseni jõuti alles septembriks 2022. Seega olenemata

sellest, et vastustaja ei ole olnud tugiisiku otsimisel tegevusetu, ei saa tema tegevust pidada

lapse arengut ja heaolu esikohale seadvaks ning piisava ajaga vajaliku teenuse reaalset

osutamist tagavaks. Olenemata sellest, kas teenuse reaalset osutamist raskendas sobilike

tugiisikukandidaatide vähesus, perekonnaga sobivuse raskused või hoopis asjaolu, et

pakutavad lepingutingimused (sh töötasu suurus) ei olnud sobiliku kandidaadi kiiresti

leidmiseks piisavad, on vastustaja tegevuse lõpptulemuseks see, et sisuliselt aasta aja jooksul

kaebaja I tugiisiku teenust reaalselt ei saanud, kuigi vastav otsus teenuse saamise kohta tehti

juba septembris 2021. Sellist teenuse reaalse saamisega viivitust ei saa pidada isegi valla

aktiivset tegevust arvestades adekvaatseks ja õiguspäraseks. Veelgi enam, isegi pärast

3-22-1642

õiguskantsleri sekkumist ei suutnud vald piisava ajaga tugiisikuteenuse reaalse osutamiseni

ehk teenuse osutaja leidmise ja teenuse osutamiseni jõuda ning seda olukorras, kus

tugiisikuteenuse osutamine oli tihedalt seotud ka sobiliku lasteaiakoha saamisega.

16. Eelnevale tuginedes asub kohus seisukohale, et valla tegevus ei olnud tugiisikuteenuse

tagamisel õiguspärane, sest mõistliku aja jooksul ei suudetud tugiisikuteenuse reaalset

osutamist kaebajale I tagada. Kohtu hinnangul oleks teenuse määramise otsuse aega ja valla

tehtud toimingud arvestades pidanud vald jõudma tugiisikuteenuse reaalse osutamiseni

hiljemalt 1. jaanuariks 2022.

17. KELS § 10 lg 1 kohaselt loob valla- või linnavalitsus vanemate soovil kõigile pooleteise-

kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib

vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema

nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse sama seaduse § 27

lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Sätestades KELS § 10 lg 1 esimeses lauses kohustuse luua

omavalitsusüksuse territooriumil elavatele lastele võimalus käia koolieelses lasteasutuses, on

seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalitsusele

kohustuslikuks (vt Riigikohtu 6. veebruari 2023. a otsus asjas nr 5-22-10, p 50). Kohtu

hinnangul ei hõlma KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustus mitte ainult lasteaiakoha tagamist,

vaid sellega on hõlmatud ka lapse vajadustele vastava koha tagamise kohustus. Ainuüksi

lasteaiakoha pakkumine, mis lapse vajadustele ei vasta või mida lapsel ning tema vanematel

ei ole põhjendatud alustel võimalik vastu võtta, ei ole KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse

täitmiseks piisav.

18. Kaebajale I tagati lasteaiakoht Sillaotsa Kooli Haaslava lasteaias alates 20. aprillist 2022

tavarühmas. Septembrist 2021 kuni 20. aprillini 2022 kaebajal I tavarühmas kohta ei tagatud,

küll võimaldati kasutada tasandusrühma kohta, mille kasutamisest ei olnud omakorda kaebaja

I huvidele viidates kaebajad nõus. KELS § 6 lg-st 6 tulenevalt on lapse võtmine erirühma (nt

tasandusrühm, kus käivad spetsiifilise arenguhäirega lapsed) ja sobitusrühma, kus käivad

erivajadusega lapsed koos teiste lastega (KELS § 6 lg 5) seotud lapsevanema tahte ja

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 47 nimetatud koolivälise nõustamismeeskonna

soovitusega. Kui koolivälise nõustamismeeskonna soovitustes ei ole erirühma sobivust

nimetatud ja/või puudub vanema nõusolek erirühmas osalemiseks, ei ole lapse erirühma

määramine lubatav. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tasandusrühma (erirühm)

määramine ei olnud koolivälise nõustamismeeskonna poolt kaebajale I soovitatud, vaid

lähtuvalt kaebaja I arengutasemest ja tervislikust seisundist oli talle vajalik kas sobitusrühm

või tavarühma kasutamine koos tugiisikuga. Koolivälise nõustamismeeskonna otsuses

rõhutati, et vajalik on õppe- ja kasvatustegevuse rakendamine sobitusrühmas kuni

koolikohustuse täitmise kohustuse tekkimiseni ning kuni sobitusrühmas koha saamiseni

jätkata tavarühmas koos tugiisikuga. Seega oli lasteaiakoha tavarühmas tagamise ja

tugiisikuteenuse osutamise vajaduse vahel tihe side. Vastustaja oli nimetatud asjaoludest

teadlik, samuti sellest, et kaebaja II võttis tagasi nõusoleku kaebaja I tasandusrühmas

osalemiseks ning soovis kaebaja I lasteaiakoha tagamist tavarühmas koos tugiisiku abiga.

Kuigi vald pakkus kaebajale I kohta teises lasteaias, asus see ligikaudu 20 km kaugusel

kaebaja elukohast ning ei olnud seetõttu kaebajatele I ja II sobilik. Valla vastusest

õiguskantsleri 23. detsembri 2021. a pöördumisele ning kaebajatele enne kohtumenetluse

alustamist haldusasjas nr 3-22-521 esitatud vastustest ilmneb, et vallal ei olnud tema

hinnangul üheski teeninduspiirkonna lasteaias kaebajale I sobilikku rühmakohta pakkuda ning

vald rõhus sellele, et rühmade komplekteerimine toimub kevadel ja prognoosi järgi peaks

3-22-1642

kaebaja I saama hiljemalt augustiks 2022 koha teeninduspiirkonna lasteaeda. Alles pärast

haldusasja nr 3-22-521 alustamist leidis vald võimaluse tagada lasteaiakoht kaebajale I

tavarühmas 20. aprillist 2022. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et jätkuvalt ei olnud tagatud

kaebajale I tugiisikuteenuse reaalne osutamine, mis oli koolivälise nõustamismeeskonna

soovituste kohaselt üks tavarühmas viibimise tingimustest. Seega kuigi alates 20. augustist

2022 oli kaebajale I tagatud tavarühmas viibimise võimalus ja seeläbi valla kohustus tagada

lasteaiakoht täidetud, võis tugiisikuteenuse puudumine omada mõju ka lasteaiakoha

kasutamise tulemuslikkusele.

19. Kohtu hinnangul ei oma sobiliku lasteaiarühma tagamise ja seeläbi KELS § 10 lg 1

kohustuse täitmisel määravat tähendust ka see, kas vallal oli sobilikud lasteaiarühmad

tegelikult olemas või mitte. Lasteaiakoha tagamata jätmist ei õigusta see, et vallas pole

piisavalt sobilikke lasteaiakohti. Omavalitsuse kohustus hõlmab ühtlasi seda, et luua tuleb

piisavalt kohti lasteasutustes (vt eelviidatud Riigikohtu otsus asjas nr 5-22-10, p 33).

Vastustaja on KELS § 10 lg 1 kohustust rikkunud kohtu hinnangul ka siis, kui ta ei suuda

tagada lasteaiakohta mõisliku aja jooksul lapsele sobilikus lasteaiarühmas. Seda järeldust ei

muuda vastustaja viide ja selgitused (vt kaebusele esitatud vastuse p-d 14 ja 15)

lasteaiarühmade komplekteerimise ja maksimaalse täituvuse asjaolude kohta. KELS § 7 lg 1

p-st 2 koosmõjus lg-tega 1¹ ja 3 oli rühma maksimaalse täituvuse piir 24 kohta. Vastustaja on

välja toonud, et ta pidi arvestama ka sellega, et kaebajale I sobivas rühmas oli veel kaks

haridusliku erivajadusega last, kelle vanemad ei olnud koolivälise nõustamismeeskonna poole

pöördunud, aga kes tol hetkel kaalusid selle tegemist. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud

asjaolu kaebajale I sobiliku lasteaiarühma tagamise otsustamisel asjakohane. Erinevalt

vastustaja viidatud lastest oli kaebaja I puhul koolivälise nõustamismeeskonna otsus olemas

ning tema erivajaduse ulatus ja tehtud soovitused teada. Vastustaja aga eelistas rühma

koosseisu piirarvu hindamisel arvestada jätkuvalt isikutega, kelle kohta samaväärne

koolivälise nõustamismeeskonna soovitus veel puudus. Kohtu hinnangul ei olnud sellisest

eelistusest lähtumine põhjendatud, sest kaebaja I puhul oli võrreldes vastustaja viidatud

isikutega sobiliku lasteaiarühma asjaolud oluliselt täpsemalt teada. Seega ei kinnita vastustaja

seisukoht laste arvu kohta rühmas, et kaebajale I ei olnud enne 20. aprilli 2022 võimalik

sobilikus tavarühmas kohta tagada.

20. Kuigi kaebaja I oli vastustaja hinnangul järjekorras esimene järgmise koha saamiseks

tavarühmas, ei oma see asjaolu vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamisel määravat

tähtsust, sest kaebajatel on õigus nõuda KELS § 10 lg-st 1 kinnipidamist ja lapse lisamine

järjekorda ei tähenda, et vald oleks sättes nimetatud kohustuse täitnud. Omavalitsuse KELS §

10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustust ei saa täita pelgalt lapse lisamisega

lasteaiakoha järjekorda, vaid see hõlmab ka kohustust luua piisavalt kohti lasteasutustes. Koht

lasteasutuses tuleb anda mõistliku aja jooksul, milleks on kohtupraktikas peetud üldjuhul

kahte kuud taotluse esitamisest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6.

veebruari 2023. a otsus asjas nr 5-22-10 (p-d 33 ja 34) ja 19. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-

1-63-13, p 33).

21. Kohus võtab arvesse, et vastustaja ei olnud lasteaiakoha otsimisel tegevusetu ja üritas

leida koostöös kaebajaga II sobilikku rühma kaebajale I, kusjuures mitmel korral suhtlesid

pooled ümarlaudadel ning üritasid leida sobivat lahendust. Teisalt ei saa kohus jätta

tähelepanuta asjaolu, et vastustaja ei suutnud kaebajale I sobivat lasteaiakohta tavarühmas

tagada enne 20. aprilli 2022 ning veel veebruaris 2022 oli vastustaja seisukohal, et tõenäoliselt

enne 2022/2023 õppeaasta algust sobilikku lasteaiakohta kaebajale I ei saagi tagada.

Lasteaiakoht soovitud tavarühmas tagati kaebajale I pärast kaebajate I ja II kohtusse

3-22-1642

pöördumist (vt haldusasi nr 3-22-521). Arvestades kohtupraktikas kujundatud mõistliku aja

reegleid nimetatud küsimuses ja asjaolu, et vastustaja ei olnud täielikult tegevusetu sobiliku

lasteaiakoha otsimisel on kohus seisukohal, et hiljemalt 1. jaanuarist 2022 tulnuks vallal leida

kaebajale I sobilik lasteaiarühm, mistõttu tuleb koha tagamisega viivitamist sellest hetkest

pidada õigusvastaseks. Vastustaja jättis seega õigusvastaselt mõistliku aja jooksul kaebajale I

sobiliku lasteaiakoha tagamata.

22. Kohtu hinnangul ei anna kaebajate väljendatud seisukohad alust käsitleda vastustaja

tegevust aga diskrimineerivana võrdse kohtlemise seaduse § 3 mõttes. Vald ei ole kaebajat I

lähtuvalt tema puudest ja erivajadustest teistega võrreldes tahtlikult ebasoodsamalt kohelnud,

kuid on siiski rikkunud kohustust tagada kaebajale I lasteaiakoht sobilikus rühmas ning

tugiisikuteenuse reaalne osutamine mõistliku aja jooksul. Seega on vastustaja tegevus olnud

õigusvastane, kuid mitte diskrimineeriv.

23. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus,

eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-

10-14, p 12.2). Kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks

on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib

kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või

toimingu õigusvastasuse (HKMS § 41 lg 5).

24. Kaebajad on kahjuliku tagajärjena viidanud kaebaja I puhul inimväärikuse alandamisele

ning tervisekahju tekitamisele. Vastustaja tegevus on negatiivselt mõjutanud kaebaja I õigust

alusharidusele ning vajaliku sotsiaalteenuse saamist mõistliku aja jooksul. Kohtu hinnangul ei

ole kaebaja I üleelamised käsitletavad siiski sedavõrd rasketena, et neid saaks käsitleda

inimväärikuse alandamise mõõtu raske tagajärjena. Samuti ei nähtu kohtule esitatud

materjalidest otsest tervisekahju. Esitatud materjalide pinnalt on raske vastustaja tegevuse

täpset mõju kaebaja I arengule kindlaks teha, kuid möönda saab, et kaebaja I tervisele võis

vastustaja tegevusest tuleneda negatiivsed tagajärjed, sest sisuliselt viis vastustaja ebakohane

tegevus selleni, et kaebajale I jäi üks õppeaasta koolieelses lasteasutuses vahele. Kuigi

vastustaja tegevuse otseseks tagajärjeks ei olnud kaebaja I tervise püsiv kahjustamine, on

sellel siiski mõningane mõju tema terviseseisundile. Sellele viitab ka kaebajate esitatud

tervishoiutöötajate hinnangud lapse emotsionaalse, sotsiaalse ja kognitiivse arengu kiirusele ja

ulatusele (vt nt dtl 83, 124). Sellest tulenevalt on järgmised aastad kaebajale I lasteaias

eelduslikult mõnevõrra raskemad. Samuti omab kaebaja I terviseseisundile mõningast mõju

tugiisikuteenuse mõistliku aja jooksul tagamata jätmine, kuid sellega kaasnevate väidetavate

kannatuste ulatust on kaebajad oma seisukohtades ilmselgelt ülepaisutanud. Kohtu hinnangul

on kaebaja I tervisele vastustaja tegevusel olnud mõningane negatiivne mõju, kuid järelmid

kaebaja I tervisele ei ole sedavõrd rasked, et saaks rääkida püsivast tervisekahjust. Kohtu

hinnangul ei saa mööda vaadata sellest, et vastustaja tegevus ei ole olnud lapse heaolu ja

arengut esikohale seadev ning kohustuste täitmiseni ei jõutud mõistliku aja jooksul. Samuti

arvestab kohus, et kaebaja I arengule kaasnenud negatiivsed mõjud on vähemalt osaliselt

põhjuslikus seoses sellest, et kaebajale I ei tagatud mõistliku aja jooksul lasteaiakohta

sobilikus rühmas ning tugiisikuteenuse reaalset osutamist. Seetõttu nõustub kohus kaebajaga,

et mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud. Kohtu hinnangul ei ole

tekitatud kahju aga sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise määramine.

Kaebaja I mittevaralise kahju hüvitamiseks on piisav piirduda valla tegevuse õigusvastaseks

tunnistamisega kohtuotsuse resolutsioonis. HKMS § 41 lg 5 alusel tuleb lugeda kaebaja I

mittevaralise kahju hüvitamise nõue seega rahuldatuks.

3-22-1642

25. Kaebaja II on esitanud saamata jäänud tulu nõude. RVastS § 7 lg 4 koosmõjus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-ga 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks

vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui

kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda

ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja II saamata jäänud tulu

nõude rahuldamiseks alust, sest vastustaja tegevusega ei ole kaebaja II saamata jäänud tulu

nõue piisavas põhjuslikus seoses. Vastustaja teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva

tagajärje eest ei ole hüvitise määramine põhjendatud (vt ka VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3).

Kohus möönab, et kaebajale I seoses lasteaiakoha ja tugiisikuteenuse reaalse osutamise

tagamata jätmisel eelviidatud ajavahemikul on kaudne puutumus kaebaja II võimalusega

asuda tööle, kuid esmalt tuleb silmas pidada, et tööle asumise võimalust ei ole alust seada

sõltuvusse ainult eeltoodust, sest tööle asumist mõjutasid ka muud perekondlikud valikud ja

vajadused, samuti pole kohtule esitatud tõendid piisavad kinnitamaks kaebaja reaalset

võimalust asuda soovitud töökohal tööle. Üksnes tööpakkumise olemasolu ei ole saamata

jäänud tulu kinnitamiseks piisav, sest pole kindel, et kaebaja oleks kaebuses välja toodud

töökohale üldse tööle asunud. Tööle asumist on mõjutanud eelduslikult ka kaebaja II

tervisliku seisundi alusel tuvastatud osaline ja seejärel puuduv töövõime (Vt STAR päring

kaebajale II tasutud töövõimehüvitiste kohta dtl 222). Samuti tuleb silmas pidada, et kuni

kohtule kahjunõude esitamiseni ja vahetult pärast seda kaebaja tööle ei asunud, mistõttu ei ole

vastustaja tegevus piisavas põhjuslikus seoses taotletud saamata jäänud tuluga. Kohus jätab

seetõttu kaebaja II saamata jäänud tulu nõude rahuldamata.

26. Haldusmenetluses kahjunõude esitamisega seonduva õigusabikulude kahjuna vastustajalt

välja mõistmine ei ole samuti selles asjas põhjendatud. Haldusmenetluses kahjunõude

esitamiseks õigusabi kasutamine oli kaebajate vaba valik ning sellega seoses vabatahtlikult

kantud kulu väljamõistmine ei ole sarnaselt vabatahtliku vaidemenetlusega seotud

õigusabikuludega halduskohtumenetluses hüvitatav (vrd nt Riigikohtu 5. detsembri 2013. a

otsus asjas nr 3-3-1-60-13, p 17, Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2023. a määrus asjas

nr 3-23-659, p 12). Samale seisukohale on asunud Riigikohus 13. jaanuari 2016. a otsuses

asjas nr 3-3-1-76-15 (p 13), kus halduskolleegium selgitas RVastS § 7 lg 4 ja VÕS 128 lg 3

vahekorda ning asus seisukohale, et sarnaselt vaidemenetluse õigusabikuludele ei ole ka

kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks avalik-õiguslikes

suhetes alust. Viidatud lahendis rõhutas kolleegium muu hulgas, et kui seadusandja sooviks

võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks

see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt, seda ka

kahjunõuete lahendamise raames. Riigivastutuse seadust ei ole senini selles vallas muudetud,

mistõttu ei ole kaebaja soovitud haldusmenetluses kahjunõude esitamisega seotud

õigusabikulude hüvitamiseks alust.

27. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja I kaebuse osaliselt ja tunnistab Kastre valla

tegevuse Xile mõistliku aja jooksul sobiliku lasteaiakoha ning tugiisikuteenuse reaalse

osutamise tagamata jätmisel õigusvastaseks. Kohus loeb sellega Xi mittevaralise kahju

hüvitatuks. Xi varalise kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata. Kaebaja II kaebus jääb täies

ulatuses rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti,

kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kaebaja I kaebuse rahuldamise proportsioon on hinnanguliselt 80%, kaebaja

II nõuded jäävad täies ulatuses rahuldamata.

3-22-1642

29. Kaebajate menetluskulud koosnevad tasututud riigilõivust ning õigusabikuludest.

Kaebajad kandsid kohtumenetluses õigusabikulusid kokku 3672,80 eurot (3306,80+366) ning

riigilõivu kokku 429,62 eurot. Kuna asjas oli kaks kaebajat, siis tuleb kulud jagada vastavalt

nõuete liigile kaebajate vahel. Kaebajad ei ole õigusabikulu suhet kaebajate lõikes avaldanud.

Kaebuste nõudeid ja kaebajate arvu arvestades on alust lähtuda põhimõttest, et kaebajate

õigusabikulude proportsioon on 50% ja 50%. Seega on õigusabikulu ühe kaebaja kohta

1836,40 eurot (3672,80÷2). Kohtu hinnangul ei ole kaebajate õiguskulude suurus

kohtumenetluse mahukust, keerukust ja tehtud menetlustoiminguid arvestades ülemäära suur

ning seda saab pidada põhjendatuks. Lisaks kandsid kaebajad menetluskuluna riigilõivu

kokku 429,62 eurot. Võttes arvesse kaebajate kaebustes kajastatud nõudeid, siis moodustab

kaebaja I kaebuse eest tasutud riigilõiv 354,32 eurot (mittevaralise kahju hüvitamise nõude

eest 350 eurot ja varalise kahju nõude eest 4,32 eurot (3% 288 eurost÷2). Kaebaja II varalise

kahju hüvitamise kaebuse eest tasutud riigilõivu suuruseks oli 75,30 eurot (70,98+4,32).

Kokku kandis kaebaja I seega menetluskulusid 2190,72 eurot ja kaebaja II 1911,70 eurot.

Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni tuleb vastustajalt kaebaja I kasuks välja mõista

menetluskulu 1752,57 eurot, kaebaja II menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108

lg-d 1 ja 2). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

30. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas otsuses kaebajate nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider