2-21-10213/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.05.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10213

Kohtuasi

X hagi Y vastu seltsingulepingust tuleneva hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 06.01.2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

42 891 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis

Menetluse liik

Kohtuistungil 05.04.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 06.01.2023. a otsus muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-21-10213

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 28.06.2021 Pärnu Maakohtule hagi Y vastu hüvitise 44 000 eurot saamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.08.2004 seltsingulepingu kinnisasja asukohaga

XXX, Haapsalu ostmiseks ja selle ühiseks kasutamiseks. Kinnisasja müügileping sõlmiti

06.08.2004. Kinnisasja ostmiseks sõlmisid hageja ja kostja kaaslaenajatena laenulepingu AS-

ga Eesti Ühispank. Sel ajal oli kostja abielus Qga, kuid ei elanud temaga koos. Q nõustus

seadma laenu tagatiseks hüpoteegi talle kuuluvale korteriomandile. Hüpoteek kustutati 2016.

aastal. Ehitus- ja renoveerimistööd maksid rohkem kui algselt planeeritud, mistõttu võeti

15.05.2005 täiendavat laenu 2556,47 eurot ja 04.07.2007 1917,35 eurot.

1.2. Hageja ja kostja kooselu lõppes 16.05.2021, mil hageja kolis ühisest kodust välja. Sellega

lõppes ka seltsinguleping. Seltsinguvaraks oleva kinnisasja väärtus oli hageja väljakolimise

hetkel ajal 88 000 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise 44 000 eurot ja seadusjärgse

viivise põhivõlalt.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on tõendamata ning

hagejal puudub nõue kostja vastu. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud seltsingulepingut, hageja

ei soovinud saada kinnisasja omanikuks. Hageja ei ole oma vahenditest teinud kinnisasja

parendamiseks olulist ja võrreldavat rahalist panust. Hageja ei ole kandnud kinnistuga seotud

kulutusi. Kostja arvelduskontole kantud hageja töötasu kandis hageja alati oma kontole ümber.

Kinnisasja renoveerimiseks ei ole võetud ühiseid laene.

2.1. Hageja kasutas kostja pangakontot alates 2007. a novembrist, sest tema suhtes käis

täitemenetlus elatise sissenõudmiseks. 12.05.2005 ja 04.07.2007 hageja võetud laene ei

kasutatud kinnistu parendamiseks vaid hageja kandis nende arvel oma igapäevaseid kulusid.

2.2. Kui pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu, oleks 50% kinnisasjast kuulunud Q

ühisvarasse. Kostja sai kinnisasja ainuomanikuks alles 09.10.2012. Hagejale laekunud summad

ei olnud tema töötasu, vaid FIE tasud, millelt tuli tasuda makse. Kui hageja sai tasu kostja

kontole, võttis ta selle kas samal või järgnevatel päevadel sularahas välja. Laenumakseid tasus

kostja. Lisaks läksid kostja kontolt maha hageja autoga seotud kulud. Kostjal ei ole juhiluba

ning ta ei kasutanud autot. Kostja töötasu oli piisavalt suur, et tasuda laenumakseid, kinnisasja

kommunaalkulusid ning katta oma igapäevaseid vajadusi. Hagejal oli mitmeid isiklikke

kohustusi, mistõttu ta ei olekski saanud kinnisasja ostmiseks võetud laenu maksta. Hageja

kohustus kandma oma lastega seotud kulusid 1200 krooni ulatuses kuni 18.11.2009 ja ühe lapse

ees 600 krooni kuni 25.11.2010.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 06.01.2023. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 42 891,32 eurot ning seadusjärgse viivise alates otsuse jõustumisest.

Maakohus võttis vastu hageja osalise nõudest loobumise 1000 euro ulatuses. Menetluskulud

jättis maakohus 97,48 % ulatuses kostja kanda ja 2,52 % ulatuses hageja kanda.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus järgmised asjaolud, mille üle ei

ole poolte vahel vaidlust. Hageja ja kostja olid 2004–2021 vabaabielus. 06.08.2004 sõlmiti

kinnisasja müügileping, ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping. Lepingu kohaselt oli

ostjaks kostja ja ostja abikaasaks Q. Lepingu p-de 1.1, 2.2.3 ja 3.1 kohaselt ostis kostja XXX

kinnistu hinnaga 260 000 krooni ja see omandati ühisvara hulka. Lepingu p 7.1. järgi kanti

kinnistusraamatusse omanikuna kostja. Laenuleping nr 2004013888 on sõlmitud AS-i Eesti

2-21-10213

Ühispank, kostja ning hageja vahel. Laenu võeti 270 000 krooni ning laenu kasutamise

sihtotstarbeks oli XXX kinnistu ostmine ja renoveerimine (lepingu p 3.1. ja 3.4.).

Ühishüpoteegi seadmise lepingu p-i 5.2.1. järgi tagas ühishüpoteek hüpoteegipidaja kostja ja

hageja 05.08.2004 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid .

3.2. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa

iseenesest lugeda seltsinguks võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 mõttes. Seltsingu

likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel

omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete jaotamisele, kui mõlemad pooled on

eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud panused

või kui pooltel oli eset soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse

kestvaks loomiseks.

3.3. Maakohus leidis, et poolte motiiviks oli ühise eluaseme soetamine ning mõlema poole soov

oli teha võrreldavaid panuseid. Kostja elas hagejaga koos, kostja soovis maja osta ning hagejal

oli vaja elukohta. Laenu võtmise eesmärgiks oli kinnistu soetamine ja selle kasutamine poolte

ühise eluasemena. Laenulepingu 12.07.2005. a lisaga võeti täiendavat laenu 40 000 krooni ja

04.07.2007 lisaga suurendati laenu ja 30 000 krooni võrra. Laenu kasutamise eesmärk jäi

samaks.

3.4. Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimisega tegid pooled ka tahteavaldused omavahel

seltsingulepingu sõlmimiseks, mille eesmärgiks oli poolte ühiseks eluasemeks kinnisasja

ostmine. Kinnisasi on seltsinguvaraks VÕS § 589 lg 1 tähenduses.

3.5. Maakohus leidis, et mõlemad pooled tegid panuseid, et aidata kaasa ühise eesmärgi

saavutamisele. Pooled panustasid ka laenu saamiseks ühiselt. Maakohus analüüsis kostja

pangakonto väljavõtteid aastate 2004–2021 kohta. Alates 2004. a oktoobrist laekus hageja

sissetulek kostja pangakontole. Hagejal oli kostja konto käsutamise õigus ajavahemikus

15.11.2007–11.05.2021. Kostja konto väljavõttest nähtub, et nii hageja kui kostja töötasu on

kantud nimetatud kontole ja sellelt kontolt on tehtud laenulepingujärgseid makseid. Samuti on

kontolt kantud eluasemega seotud igapäevaseid majandamiskulusid ning muid igapäevaeluks

vajalikke kulusid.

3.6. Maakohus tuvastas, et poolte sissetulek laekus kontole, kuid igapäevaseid kulusid on

tasutud kontolt väljavõetud sularahaga. Laenumaksed ja muud maksed, näiteks

kommunaalkulud, on tasutud kontolt, kuid muude kulude jaoks võetud kontolt sularaha välja.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kontolt kanti laenumakseid tema töötasu arve. Kui pooled

elavad koos ja majandavad koos, mida kinnitab konto väljavõte, ei ole põhjust arvata, et

laenumaksed on tehtud kostja arvelt ning hageja ei panustanud laenumaksete tegemisse.

3.7. Maakohus tuvastas, et 21.12.2007 sõlmis hageja AS-ga Eesti Ühispank laenulepingu

140 000 krooni saamiseks ning ostis selle eest sõiduauto. Maakohus leidis, et laenulepingu

sõlmimisest ei saa järeldada, et hageja ei tasunud kinnisasja ostmiseks võetud laenu. Poolte

sissetulekud kinnitavad, et hageja sissetulek oli aastate lõikes suurem kui kostja sissetulek.

2015. aastal ning 2017-2020 moodustas pool laenumaksetest 13,44% hageja sissetulekust,.

Hagejal oli laste ülalpidamiskohustus seltsingulepingu ajal ajavahemikul 2004–2010. Sel ajal

ületas hageja sissetulek kostja sissetulekuid kohati rohkem kui kolm korda, mistõttu ei saa

nõustuda, et hagejal puudus oma lastele elatise tasumise tõttu raha panuste tegemiseks.

3.8. Kostja väide, et kinnisasi on tema ainuomand, mis algselt omandati kostja ja tema abikaasa

ühisvara hulka, ei ole praeguse vaidluse lahendamisel määrav.

3.9. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja oli laenulepingu järgi käendajaks ning pidi

tasuma laenumakseid siis, kui kostja seda ise teha ei suuda. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid,

et laenulepingu lisadega võetud laene ei kasutatud kinnisasja parendamiseks. Kostja ei ole

2-21-10213

tõendanud oma väidet, et hageja töötasu oli tegelikkuses väiksem kui kontole laekunud

summad, sest selles tuleb maha arvestada tööjõumaksud. Tõendamata on kostja väide, et

hagejal puudus sissetulek, millest panustada laenumakseteks.

3.10. Maakohus leidis, et pooled panustasid võrdselt nii laenulepingu täitmisse kui ka

kindlustusmaksete tasumisse. Pärast seltsingulepingu lõppu tasus kostja kindlustusmakseid

üksi ning sellest tulenevalt lasub seltsinguvaral 217,35 euro suurune kohustus. Hagejal on õigus

poolele seltsinguvarast, millest on maha arvatud seltsingul lasuv kohustus ning loobumine

nõudest 1000 euro ulatuses, s. o kokku. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

42 891,32 eurot ning seadusjärgses määras viivise hüvitiselt.

3.11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel määras maakohus kindlaks

menetluskulude jaotuse. Hageja loobus algselt esitatud haginõudest 1000 euro ulatuses, mis

moodustab nõudest 2,27 %. Maakohus rahuldas hageja nõude 97,48 % ulatuses. TsMS § 163

lg 1 alusel jagas maakohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja kanda

jääb 2,52% menetluskuludest ja kostja kanda 97,48% menetluskuludest.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kostja leiab, et maakohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning kohaldanud

seltsingulepingu sätteid vääralt (VÕS § 580 lg 1, § 581 lg-d 1 ja 2).

4.2. Seltsingulepingut ei olnud võimalik sõlmida, kuna väidetava seltsingulepingu sõlmimise

hetkel kuulus kinnisasi kostja ja Q ühisvarasse. Ühisvara saavad abikaasad käsutada üksnes

tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu. Kuna osa kinnisasjast kuulus Qle, ei saanud hageja

ja kostja kolmandale isikule kuuluva vara suhtes seltsingulepingut sõlmida.

4.3. Hageja ja kostja ei omandanud kinnistut seltsinguvarana ning hageja ei ole teinud

kinnisasjale kulutusi määral, mis annaks aluse seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks.

Maakohus ei teinud kindlaks täpseid tahteavaldusi, millega väidetav seltsing sõlmiti. Maakohus

ei ole hinnanud menetlusosaliste panuseid väidetavasse seltsingusse. Hinnatud ei ole tõendeid,

mis kinnitavad, et kinnisasja ostmise ning kinnisasjaga seotud muud kulud kandis üksnes

kostja. Maakohtu otsusest ei nähtu, milline oli hageja töise panuse suurus (sh milliseid töid

hageja täpselt tegi, kui palju aega konkreetsele tööle kulus jne) ja milline oli poolte ühine tahe.

Maakohus ei arvestanud, et laenulepingut tagas ka kostja ja Q ühisomandis olev korter Haapsalu

linnas.

4.4. Maakohus ei tuvastanud hageja hagiavalduse rahuldamisel kinnisasjal lasuvaid kohustusi.

Maakohus oleks pidanud tegema kindlaks, millised olid seltsinguvaraga seotud kohustused

väidetava seltsingulepingu lõppemise hetkel, ehk 16.05.2021. Seda tegemata ei ole hageja

nõude õiguslik alus ja suurus selge.

4.5. Maakohtu otsusest ei nähtu, milles seisnes hageja kaasaaitamise kohustus ja

lojaalsuskohustus ning poolte aruandluse pidamine. Tegelikkuses ei pidanud pooled mingit

aruandlust.

4.6. Kui menetlusosalised sõlmisid kinnisasja osas väidetava seltsingulepingu, pidanuks tehing

olema notariaalselt tõestatud. Seltsinguleping, mille eesmärgiks on kinnisasja omandamine

seltsinglaste ühisomandisse, peab olema notariaalselt tõestatud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

2-21-10213

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest, mis on kajastatud käesoleva otsuse p-s 3.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kostja leiab, et seltsingulepingu sätteid (VÕS § 580 lg 1) ei saa kohaldada, sest hageja ja

kostja seltsingu objekt omandati kostja ja tema (endise) abikaasa ühisvarasse. Kolleegium leiab,

et perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg-st 1 tulenevad käsutamise eeldused ei välista

seltsingulepingu sõlmimist kirjeldatu olukorras. Ühisomandi korral ei ole selle osad

kindlaksmääratud ja abikaasad saavad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada

vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), s t selle käsutamiseks

on vaja mõlema abikaasa nõusolekut.

9.1. Kohtupraktikas on selgitatud, et seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara

omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei

välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul võib olla pooltel kokkulepe kasutada vara

seltsingu eesmärgil, s t majanduslikus mõttes ühisvarana (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14 p

17).

9.2. Kohtupraktikas on selgitatud, et kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest

kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele

seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab

pooltele õigusliku aluse kinnisasjal asuvat ühiselt elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult

kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega

on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus

kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust

kasutada kinnisasja pärast seltsingulepingu lõppemist (RKTKo 29-04-2020, 2-18-255, p-d 14-

17).

9.3. Kostja jätab tähelepanuta, et kinnisasja ühisele majandamisele ja parendamisele suunatud

seltsingu likvideerimisel ei toimu kinnisasja käsutamist (AÕS § 120 lg 1), mistõttu ei ole viide

PKS § 28 lg-le 1 asjakohane. Seltsingulepingust tuleneb seltsinglaste õigus kinnisasja ühiselt

vallata ning teiselt poolt seltsinglaste kohustus tagada, et mõlemad seltsinglased saavad

kinnisasja ühiselt vallata. Selle kohustuse võtmiseks ei pea seltsinglane olema kinnisasja

ainuomanik, kohustuse saab seltsinglane endale võtta ka siis, kui ta saab või usub end saavat

teha võimalikuks seltsingu eesmärgi saavutamine mõne võlaõigusliku lepingulise suhte alusel.

10. Põhjendatud ei ole kostja väide, et seltsinguleping pidi olema notariaalselt tõestatud.

Seltsingulepingu sätetest (VÕS § 580 lg 1) ei tulene seltsingulepingule vorminõuet.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 lg 1 järgi tuleb notariaalselt tõestatud vormis sõlmida üksnes

selline seltsinguleping, millega omandatakse seltsinguvarasse kinnisasi. Praegusel juhul

kinnisasja seltsinguvarasse ei omandatud, vaid üksnes lepiti kokku vara kasutamine seltsingu

eesmärgil ehk majanduslikus mõttes ühisvarana.

11. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei teinud kindlaks täpseid tahteavaldusi,

millega väidetav seltsing sõlmiti. Maakohus tuvastas üheselt, et tahteavaldused

seltsingulepingu sõlmimiseks tehti koos 06.08.2004 kinnisasja müügilepingu, ühishüpoteegi

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega ning 05.08.2004 laenulepingu sõlmimisega.

Praegusel juhul sõlmiti seltsinguleping suuliselt ning tahteavaldused kinnisasja müügilepingu

2-21-10213

sõlmimiseks ja laenulepingu sõlmimiseks tehti seltsingulepingu täitmiseks. Maakohus ei

pidanud detailsemalt välja selgitama seltsinglaste suuliste avalduste sisu või sõnastust, sest

seltsingulepingu sisu ja eesmärk ilmnesid poolte käitumisest.

12. Maakohtu järeldused poolte tahtest seltsingulepingu sõlmimise ajal on jälgitavalt

põhjendatud. Kui seltsinglased astuvad ühise majapidamisega abieluvälisesse koosellu, võtavad

ühiselt laenu ühise kodu ostmiseks ning tasuvad ühiselt laenumakseid, on mõistlik järeldada, et

pooled soovivad luua ja majandada ühist kodu majanduslikus mõttes ühisvarana. See ongi kõige

tavapärasemas mõttes tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks

loomiseks (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14 p 19).

13. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei ole hinnanud mitte ühelgi viisil

menetlusosaliste panuseid väidetavasse seltsingusse. Maakohus ei pidanud numbriliselt või

muul moel detailselt tuvastama, mis oli kummagi seltsinglase panus. Seltsingulepingu eelduste

täimiseks piisab, et poolte panused on rahaliselt võrreldavad. Seepärast ei pidanud maakohus

välja selgitama, kas ja kui palju pidi hageja talle laekunud tasudelt tasuma tööjõumakse ja kas

ta seda tegelikult tegi. Seda eriti olukorras, kus kostja ei ole esile toonud, mis ulatuses pidi

hageja tema arvates makse tegema.

13.1. Maakohus on jälgitavalt ja piisavalt põhjalikult analüüsinud poolte väiteid ja tõendeid

seltsingulepingu alusel tehtud panuste kohta. Kuna mõlema poole sissetulekud laekusid kostja

kontole, ei ole poolte vahel vaidlust laekumiste suuruse üle. Maakohtu järeldused sissetulekute

kasutamise kohta on loogilised ja veenvad. Kuigi maakohus ei ole kostja väidetega nõustunud,

ei tähenda see, et ta ei oleks kostja esitatud tõendeid hinnanud.

13.2. Kostja on küll esile toonud mitmeid hageja kohustusi – laste ülalpidamiskohustus,

autolaen, kohustus If P&C Insurance AS ees – kuid need ei muuda oluliselt hageja ja kostja

sissetulekute proportsiooni. Maakohus tuvastas, et hagejal oli küll laste ülalpidamiskohustus

seltsingulepingu ajal ajavahemikul 2004–2010, kuid sel ajal ületas hageja sissetulek kostja

sissetulekuid kohati rohkem kui kolm korda. Maakohus analüüsis poolte sissetulekuid ja leidis,

et ka kostja väidete tõesuse korral ei muuda need oluliselt sissetulekute proportsiooni, mistõttu

ei olnud menetlusökonoomia kaalutlustel vaja analüüsida hageja igakuist kohustuste osakaalu

sissetulekutest summalise täpsusega.

14. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ta on tõendanud, et kogu hageja ja kostja kooselu

ajal hoidsid pooled oma vara eraldi – kostjale kuulus kinnisvara ning hagejale kuulusid

sõiduautod. Seda väidet sisustas kostja peamiselt asjaoluga, et tal ei olnud juhilube ning ta ei

osalenud sõiduauto ostmises. Kolleegiumi hinnangul on kostja järeldus oletuslik. Ei ole

haruldane, et kooselulises majapidamises on vaid üks auto ning seda kasutab peamiselt üks

partner, kuid see võib nii olla mitmetel erinevatel põhjustel. Seejuures ei pidanud maakohus

hindama, mitu autot hageja kooselu vältel ostis ning kas need kuulusid seltsinguvarasse, sest

kumbki pool ei toonud seda esile ega palunud sõiduautot seltsinguvarana jagada.

15. Ebaõige on kostja seisukoht, et seltsingulepingu tuvastamiseks oleks maakohus pidanud

veenduma, et seltsinglased pidasid aruandlust ja täitsid lojaalsuskohustust. Seltsingulepingu

sätteid VÕS § 580 lg 1 järgi kohaldatakse eelkõige siis kui pooled on teinud võrreldavaid

majanduslikke panuseid ning neil on eset soetades ühine tahe varalise väärtuse kestvaks

loomiseks. Aruandluse pidamine ei ole seltsingulepingu tuvastamise eelduseks. Kuigi lepingu

kestuse ajal võivad seltsinglased esitada aruandlusega seotud nõudeid, ei ole praegusel juhul

selliseid nõudeid esitatud või vähemalt ei ole need vaidluse esemeks.

16. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus oleks pidanud tegema kindlaks,

millised kohustused olid seltsinguvaral väidetava seltsingulepingu lõppemise hetkel, s.o

2-21-10213

16.05.2021. TsMS § 5 lg 1 ja 2 järgi oli kostja kohustus esile tuua ja tõendada võimalikud

seltsinguvaral lasuvad kohustused ning maakohus ei pidanud seda ise välja selgitama.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt